Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
1-17-9941 22. märts 2019 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Paavo Randma ja Peeter Roosma Kriminaalasi Paata Sakhokia süüdistuses KarS § 263 lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 418 lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 10. septembri 2018. a otsus Paata Sakhokia kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg, kassatsioon Põhja Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Saskia Kask 20. veebruar 2019, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. septembri 2018. a otsus osas, millega Paata Sakhokiale mõisteti KarS § 54 lg 1 alusel lisakaristuseks riigist väljasaatmine koos 8-aastase sissesõidukeeluga.
2.Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.
3.Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
4.Kassatsioon rahuldada osaliselt.
5.Mõista Eesti Vabariigilt Paata Sakhokia kasuks välja valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu ja õigusabi osutamisega tekkinud õigusteenuskulu kogusummas 778 (seitsesada seitsekümmend kaheksa) eurot ja 5 (viis) senti.
1.Gruusia kodanik Paata Sakhokia tunnistati Harju Maakohtu 24. mai 2018. a otsusega süüdi ja teda karistati karistusseadustiku (KarS) § 263 lg 1 p 1 järgi 2 aasta ja 6 kuulise vangistusega ning § 418 lg 1 järgi 1 aasta ja 6 kuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 2 aastat ja 6 kuud vangistust, mille kandmise algusajaks loeti 13. juuli 2017. KarS § 263 lg 1 p 2 järgi mõisteti süüdistatav õigeks.
1.1.P. Sakhokia tunnistati KarS § 263 lg 1 p 1 järgi süüdi selles, et ta lõi 2. veebruaril 2017 kella 13.50 ajal Tallinnas Xxxxxx XX asuva hotelli Xxxxxxxx restoranis I. M-i rusika või jalaga kaks korda pähe ja tulistas seejärel kannatanut vasakusse jalga. Oma tegevusega tekitas süüdistatav kannatanule füüsilist valu ja lahtise säärehaava ning häiris restoranis viibinud kõrvaliste isikute rahu. Ühtlasi
1-17-99411-17-9941 rikkus P. Sakhokia korrakaitseseaduse § 55 lg 1 p-s 1 sätestatud keeldu käituda avalikus kohas teist isikut häirival või ohtu seadval viisil.
1.2.KarS § 418 lg 1 järgi tunnistati P. Sakhokia süüdi selles, et ta omandas ebaseaduslikult tulirelva, hoidis seda enda valduses ning kasutas 2. veebruaril 2017 kuriteo toimepanemiseks. Süüdistataval ei olnud relvaseaduse (RelvS) §-des 32 ja 34 nimetatud luba piiratud tsiviilkäibega relva soetamiseks ega relva käitlemiseks.
2.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni Põhja Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Saskia Kask, P. Sakhokia ja viimase kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg.
3.Prokurör taotles muu hulgas P. Sakhokiale raskema põhikaristuse mõistmist ja lisakaristusena väljasaatmist koos 10-aastase sissesõidukeeluga, märkides kokkuvõtlikult järgmist.
3.1.Mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdistatava isikule. P. Sakhokia tulistas isiklike suhete pinnalt tekkinud konflikti tõttu avalikus kohas päevasel ajal I. M-i, ohustas oma tegevusega kõrvalisi isikuid, tekitas hirmu ja riivas üldist turvatunnet. Seega on tema süü nii avaliku korra rikkumisel kui ka tulirelva ebaseaduslikul käitlemisel keskmisest suurem. P. Sakhokia ei kahetsenud kuritegude toimepanemist, ei avaldanud soovi oma käitumist muuta ega aidanud kaasa tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamisele. Süüdistatav põgenes pärast kuriteo toimepanemist Eestist ja asus end varjama.
3.2.P. Sakhokiale tuleb mõista KarS §-s 54 sätestatud lisakaristus. Süüdistatav pani välisriigi kodanikuna Eestis toime äärmiselt raske avaliku korra vastu suunatud kuriteo ega soovi oma käitumist muuta. Seetõttu tuleb ta üldise turvalisuse tagamiseks riigist välja saata ja tema suhtes tuleb kohaldada 10-aastast sissesõidukeeldu. Õiguskorra kaitsmise huvid kaaluvad üles sidemete katkemise Eesti Vabariigiga. P. Sakhokial on Eestis alaealine laps, kuid nad ei ela koos ja süüdistatava elukoha läbiotsimise protokoll ei viita seal lapse viibimisele. Samuti on süüdistatav töötu, ta põgenes pärast kuriteo toimepanemist Eestist ja varjas end pikalt Hispaania Kuningriigis. P. Sakhokial on võimalik pärast väljasaatmist lapsega suhelda telefoni ja e-kirja teel ning välismaal kohtuda.
4.Kaitsja ja süüdistatav taotlesid maakohtu otsuse tühistamist, KarS § 418 lg 1 järgi P. Sakhokia õigeksmõistmist ja KarS § 263 lg 1 p 1 alusel mõistetud karistuse vähendamist. Samuti paluti mõista riigilt süüdistatava kasuks välja valitud kaitsjale makstud tasu. Nendes apellatsioonides märgiti kokkuvõtlikult järgmist.
4.1.Riigikohus on selgitanud, et KarS § 418 on blanketne kuriteokoosseis, mille puhul tuleb süüdistuses ära näidata, millisest õigusnormist lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks. Juhul, kui süüdistuse põhjal pole üheselt arusaadav, millisele relvaseaduses kirjeldatud käitlemisviisile süüdistatava tegevus vastab, on süüdistus puudulik ja kohtul pole võimalik seda puudust kõrvaldada (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2007. a määrus nr 3-1-1-18-07, p 9).
4.2.P. Sakhokiale esitatud süüdistus ei vasta eeltoodud nõuetele. Süüdistuses pole viidatud RelvS § 11 lg-le 2, mis defineerib relva käitlemise mõiste, ja P. Sakhokiale etteheidetavaid tegevusi (relva omandamine, valduses hoidmine ja kasutamine) pole RelvS § 11 lg-s 2 käitlemisviisidena nimetatud. Kuna pole arusaadav, millisele seaduses sätestatud käitlemisviisile süüdistatava tegevus vastab, pole P. Sakhokial võimalik end tõhusalt kaitsta.
2(8)
1-17-99411-17-9941
4.3.KarS § 263 lg 1 p 1 järgi mõistetud karistus ei vasta toimepandud kuriteo raskusele ja süüdistatava süü suurusele, mistõttu tuleb seda vähendada.
4.4.Maakohus jättis alusetult lahendamata valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotluse. P. Sakhokiale esitati süüdistus KarS § 263 lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 418 lg 1 järgi ja kaitsja kulutas prokuratuuri etteheidetele vastuvaidlemiseks võrdselt aega. Kuna P. Sakhokia mõisteti KarS § 263 lg 1 p 2 järgi õigeks, tuleb üks kolmandik valitud kaitsjale makstud tasust kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 181 lg 1 alusel süüdistatavale hüvitada.
5.Tallinna Ringkonnakohtu 10. septembri 2018. a otsusega tühistati maakohtu otsus P. Sakhokiale mõistetud liitkaristuse osas. Uue otsusega mõisteti süüdistatavale KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 4 aastat vangistust ja KarS § 54 lg 1 alusel mõisteti lisakaristuseks riigist väljasaatmine koos 8-aastase sissesõidukeeluga. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldati osaliselt ning süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid jäeti rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.
5.1.P. Sakhokiale esitatud süüdistuses on nõuetekohaselt kirjeldatud kõiki olulisi faktilisi asjaolusid, millele prokuratuur KarS § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo etteheitmisel tugines. Samuti on märgitud, milliseid relvaseaduse sätteid süüdistatav rikkus (RelvS § 32 ning § 34 lg-d 1 ja 2) ning miks on relva käitlemine praegusel juhul ebaseaduslik. RelvS § 11 lg-le 2 pole vaja süüdistuses viidata.
5.2.Maakohus ei väljunud P. Sakhokia KarS § 418 lg 1 järgi süüditunnistamisel süüdistuse piiridest. Tuvastatud asjaolude kohaselt kasutas P. Sakhokia 2. veebruaril 2017 kuriteo toimepanemiseks tulirelva, mille omamiseks tal ei olnud luba, ning sellises olukorras käitles ta vältimatult tulirelva mõnel RelvS § 11 lg-s 2 loetletud viisil. Nii süüdistuse kui ka maakohtu otsuse põhjal on üheselt arusaadav, milline tegu P. Sakhokiale süüks arvati.
5.3.P. Sakhokia soetas ebaseaduslikult tulirelva, kandis seda kartmatult kaasas ja kasutas päevasel ajal avalikus kohas kõrvaliste isikute juuresolekul, rikkudes avalikku korda tavalisest tunduvalt intensiivsemalt. Seetõttu on tema süü nii KarS § 263 lg 1 p 1 kui ka § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisel keskmisest suurem ja talle tuleb mõista rangemad üksikkaristused või lisakaristus.
5.4.Maakohus ei põhjendanud, miks ta luges KarS § 64 lg 1 alusel kergema karistuse raskemaga kaetuks. Riigikohtu varasemast praktikast nähtub, et kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale, tuleb mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks liitkaristuse mõistmisel pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. märtsi 2016. a otsus nr 3-1-1-20-16, p 16). Arvestades P. Sakhokia toime pandud kuritegude tehiolusid ja süü suurust, tuleb KarS § 263 lg 1 p 1 ja § 418 lg 1 järgi mõistetud karistused täielikult liita. Nii kujuneb liitkaristuseks 4 aastat vangistust.
5.5.Samuti tuleb P. Sakhokia riigist välja saata. KarS § 54 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus välisriigi kodanikku tahtlikult toimepandud kuriteos süüdi mõistes ja teda vangistusega karistades mõista lisakaristusena riigist väljasaatmise koos sissesõidukeeluga kuni kümneks aastaks. Kõnealuse lisakaristuse eesmärk on vältida välisriigi kodanike poolt uute kuritegude toimepanemist ning seadusandja on pidanud seda lisakaristust välisriigi kodanike puhul põhikaristusest olulisemaks. Nii lubab KrMS § 416 lg 1 täitmiskohtunikul loobuda tähtajalise vangistuse täitmisele pööramisest, kui süüdimõistetu saadetakse riigist välja. Ohutu elukeskkonna ja turvalise riigi üks tunnus on avalik kord 3(8)
1-17-99411-17-9941 ning selle mõtestatud kaitsmine. P. Sakhokia kuriteod on suunatud avaliku korra vastu ning pole aktsepteeritav, et Eesti Vabariigis elab teise riigi kodanik, kes ohustab oma käitumisega siinset turvalisust. P. Sakhokia pani toime äärmiselt intensiivse avaliku korra rikkumise hotelli ruumides (s.o kohas, kus viibib palju turiste) ning tema tegu (s.o päevasel ajal hotelli restoranis tulistamine) jättis pealtnägijate mällu väga negatiivse jälje. Seega kahjustas süüdistatav nii restorani, hotelli kui ka Eesti Vabariigi mainet.
5.6.KarS § 54 lg 1 teise lause kohaselt peab kohus väljasaatmist põhistama, kui süüdlasel on Eestis seaduslikult elav abikaasa või alaealine laps. Kuigi P. Sakhokial on Eestis alaealine laps, ei ela nad koos. Samuti lahkus süüdistatav kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise eesmärgil Eestist ja varjas end pikemat aega Hispaanias. Seega ei ole P. Sakhokial oma lapsega selliseid sidemeid, mis takistaksid tema väljasaatmist. Süüdistataval on võimalik Gruusias elades lapsega telefoni ja e-lahenduste teel suhelda ning last rahaliselt toetada.
5.7.Tulenevalt KarS § 54 lg-st 1 võib välisriigi kodanikule kohaldada koos väljasaatmisega sissesõidukeeldu kuni 10 aastaks. Kuna P. Sakhokia pani toime teise astme kuriteod, peab tema sissesõidukeeld jääma alla ülemmäära. Samas tuleb arvestada, et väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 74 lg-st 1 nähtuvalt kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse tulenevalt VSS § 74 lg-st 2 lahkumisettekirjutuses tema suhtes üldjuhul sissesõidukeeldu viieks aastaks lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates. Kuna eelnevast nähtuvalt võib välismaalastele, kes pole Eestis kuritegusid toime pannud, kohaldada sissesõidukeeldu 3 kuni 5 aastani, peaks kuriteos süüdi tunnistatud välismaalastele kohaldama sissesõidukeeldu pikemaks ajaks. Arvestades P. Sakhokia poolt toime pandud kuritegude tehiolusid ja tema ohtlikkust, tuleb tema suhtes kohaldada 8-aastast sissesõidukeeldu.
5.8.Maakohus jättis valitud kaitsjale makstud tasu süüdistatavale põhjendatult hüvitamata. KrMS § 309 lg 1 kohaselt võib kohtuotsus olla õigeks- või süüdimõistev ja tulenevalt KrMS § 181 lg-st 1 hüvitab riik menetluskulud õigeksmõistva kohtuotsuse korral. Kuna P. Sakhokia tunnistati KarS § 263 lg 1 p 1 ja § 418 lg 1 järgi süüdi, tehti tema suhtes süüdimõistev kohtuotsus ning seega pole alust kaitsjatasu hüvitada. Viimati nimetatud seisukohta ei kummuta seegi, et süüdistatav mõisteti KarS § 263 lg 1 p 2 järgi õigeks. KarS § 263 lg 1 p 2 kujutas endast P. Sakhokiale etteheidetava avaliku korra raske rikkumise täiendavat kvalifitseerivat tunnust, mitte eraldiseisvat tegu.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
6.Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni P. Sakhokia kaitsja A. Luberg, kes taotleb maaja ringkonnakohtu otsuse osalist tühistamist, KarS § 418 lg 1 järgi süüdistatava õigeksmõistmist ning KarS § 263 lg 1 p 1 järgi mõistetud karistuse kergendamist. Samuti palub kaitsja jätta lisakaristuse mõistmata ja kriminaalmenetluse kulud osaliselt riigi kanda, lisades apellatsioonis esitatud väidetele kokkuvõtlikult järgmist.
6.1.P. Sakhokiale heidetakse nii KarS § 263 lg 1 p 1 kui ka § 418 lg 1 järgi ette tulirelva kasutamisega (s.o tulistamisega) kannatanule tervisekahjustuse tekitamist. Kuna relva kasutamine eeldab vältimatult selle valdamist, kattuvad KarS § 263 lg 1 p 1 ja § 418 lg 1 objektiivsed tunnused määravas osas ning KarS § 263 lg 1 p 1 hõlmab § 418 lg 1 ebaõiguse. Seega ei moodusta kõnealused sätted kogumit ja süüdistatav tuleb KarS § 418 lg 1 järgi õigeks mõista.
4(8)
1-17-99411-17-9941
6.2.Ringkonnakohus pole põhjendanud, miks ta liitis P. Sakhokiale mõistetud üksikkaristused täies ulatuses. Samuti on lisakaristus ebaproportsionaalne, sest pole põhjust arvata, et süüdistatav jätkab kuritegude toimepanemist.
6.3.P. Sakhokia sündis 1971. aastal Abhaasias, saabus 1994. aastal sõjapõgenikuna Eestisse ja elab siin pikaajalise elamisloa alusel. Ta on Eestis töötuna arvel, tunnistatud 60% ulatuses töövõimetuks ja talle on määratud rahvapension. Samuti on süüdistataval kaks poega: täisealine poeg on Eesti Vabariigi kodanik ja 4-aastane poeg elab Eestis. Kuna P. Sakhokia lähedased jäävad siia, on tal Gruusias äärmiselt raske resotsialiseeruda. Ka Riigikohus on leidnud, et väljasaatmine on üks raskemaid füüsilisele isikule süüteo eest kohaldatavaid lisakaristusi, kuna sellega katkestatakse isiku senised sidemed asukohamaaga ja sunnitakse teda oma elu jätkama mujal (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. mai 2009. a otsus nr 3-1-1-38-09, p 9). Praegusel juhul ei kaalu väljasaatmise eesmärk üles Gruusias kohanemisega tekkivaid raskusi.
6.4.Kriminaalmenetluses pole välja selgitatud, kas ja milline on süüdistatava suhtlus- ja tugivõrgustik Gruusias, ning ringkonnakohus pole analüüsinud, millist mõju võib avaldada süüdistatavaga sidemete katkemine tema alaealisele lapsele (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. mai 2009. a otsus nr 3-1-1-38-09, p 10). P. Sakhokia poeg pole võimeline isaga kohtumiseks iseseisvalt Gruusiasse reisima ning telefonivestlused ja videokõned ei asenda isaga füüsilist koosolemist.
6.5.Euroopa Liidu kodaniku seadusega võeti Eesti riigisisesesse õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. a direktiiv 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil (edaspidi direktiiv). Direktiivi art 28 lg 3 punktist a nähtub, et kui liidu kodanik on elanud vastuvõtvas liikmesriigis eelnevad kümme aastat, võib tema väljasaatmise otsuse teha üksnes juhul, kui see on liikmesriikide arvates avaliku julgeoleku huvides hädavajalik. Puudub mõistlik põhjus, miks Eesti ei peaks kohaldama samu põhimõtteid ka P. Sakhokia suhtes. Süüdistatav on elanud Eestis 23 aastat. Samuti asus Riigikohtu halduskolleegium 19. veebruari 2019. a otsuses nr 3-17-1545 seisukohale, et Euroopa Liidu õiguse kohaselt on pikaajalisel elanikul tugevdatud kaitse riigist väljasaatmise vastu.
6.6.Ringkonnakohus keeldus alusetult kaitsjale makstud tasu hüvitamisest. KarS § 263 lg 1 p-d 1 ja 2 pole põhikoosseisu kvalifitseerivad tunnused, vaid iseseisvad kuriteokoosseisud. P. Sakhokia mõisteti KarS § 263 lg 1 p 2 järgi õigeks, sest kohtulikul arutamisel ei tuvastatud kuriteosündmust (s.o relvaga ähvardamist).
7.Kassatsioonile esitas vastuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör S. Kask, kelle hinnangul on ringkonnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu põhjendustega P. Sakhokiale KarS § 418 lg 1 järgi esitatud süüdistuse osas ja kordab, et süüdistusakti olulisim funktsioon on informeerida süüdistatavat talle omistatavatest faktilistest asjaoludest ja selle pinnalt tehtavast õiguslikust etteheitest, tagades nii tema kaitseõigust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. novembri 2011. a otsus nr 3-1-1-83-11, p 10). Kuna praeguses asjas on süüdistuse põhjal ühemõtteliselt selge, millist tegevust ja miks prokuratuur tulirelva ebaseadusliku käitlemisena käsitab, pole P. Sakhokia kaitseõigust rikutud.
9.Samuti ei ammendu KarS § 418 ebaõigus KarS § 263 lg 1 p-s 1. KarS § 418 lg 1 sätestab karistatava teona muu hulgas tulirelva ebaseadusliku käitlemise. Ebaseaduslik tulirelv kujutab endast juba abstraktset ohtu ümbritsevale ning KarS § 418 lg 1 eesmärk on kaitsta ühiskonna üldist 5(8)
1-17-99411-17-9941 turvalisust. KarS § 263 kaitseb õigushüvena aga avalikku korda kui tavade, heade kommetega või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe kindlustunde. Sekundaarselt kaitseb KarS § 263 ka individuaalseid õigushüvesid (nt inimese tervist). Kuigi KarS § 263 lg 1 p 1 näeb karistatava teona ette avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise vägivallaga, ei eelda vägivald (isegi kui selle käigus kasutatakse tulirelva) tulirelva ebaseaduslikku käitlemist. Seega on KarS § 418 lg-l 1 ja KarS § 263 lg 1 p-l 1 erinev ebaõigussisu ning kohtud kvalifitseerisid P. Sakhokia teod õigustatult kogumis KarS § 263 lg 1 p 1 ja § 418 lg 1 järgi.
10.Ringkonnakohus ei eksinud ka liitkaristuse mõistmisel ja selgitas arusaadavalt, miks tuleb KarS § 263 lg 1 p 1 ja § 418 lg 1 järgi mõistetud üksikkaristused KarS § 64 lg 1 alusel täies ulatuses liita. Ka valitud kaitsjale makstud tasu jäeti süüdistatavale õigesti hüvitamata.
11.Tähelepanu väärivad aga kaitsja väited lisakaristuse mõistmise kohta. KarS § 54 lg 1 kohaselt võib kohus välisriigi kodanikku tahtlikult toimepandud kuriteo eest vangistusega karistades mõista lisakaristusena riigist väljasaatmise koos sissesõidukeeluga kuni kümneks aastaks. Kui süüdlasel on Eestis koos temaga seaduslikult ühises perekonnas elav abikaasa või alaealine laps, peab kohus väljasaatmise kohaldamist otsuses põhistama.
12.Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et väljasaatmine on olemuselt preventiivse eesmärgiga lisakaristus, mille võib mõista kuriteo eest lisaks põhikaristusele, hoidmaks ära uute kuritegude toimepanemist välisriigi kodaniku poolt. Väljasaatmisega kaasneb riive eelkõige põhiseaduse §-ga 26 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-ga 8 tagatud perekonnaelu puutumatusele. Et põhiõiguste riivet nõuetekohaselt õigustada, tuleb kohtul põhjalikult hinnata lisakaristuse vastavust süüdlase süü suurusele. Igal üksikjuhtumil tuleb hinnata õiguskorra kaitsmise huvi tähendust, näidates ära asjaolud, mis kaaluvad üles väljasaadetu perekondlike sidemete katkemise. Kaaludes süü suurusest tulenevat ohtu riigi õiguskorrale ja süüdlase perekondlike sidemete katkemisega tehtavat kahju, tuleb kohtul välja selgitada, kas väljasaadetav välismaalane on riigis viibinud lühikest aega või on ta jõudnud asukohamaaga integreeruda. Välismaalane on integreerunud eelkõige siis, kui ta on suurema osa oma elust elanud Eestis, omandanud siin hariduse ning tema perekond ja lähisugulased elavad siin. Need asjaolud võivad anda tunnistust selle kohta, et isik on asukohamaaga seotud sama püsivalt kui kodanikud ning sellest tulenevalt peavad väljasaatmisega kaasneva perekonnaelu puutumatuse riive õigustamiseks olema eriti mõjuvad põhjendused. Kui isiku süü ja õiguskorra kaitsmise huvid annavad põhjust kaaluda integreerunud välismaalase Eestist väljasaatmist, tuleb kohtul esitada asjaolud, mis kaaluvad üles püsivate, s.h perekondlike sidemete katkemise asukohamaal. Muu hulgas ei tohi tähelepanuta jätta ka välismaalase sidemeid kodakondsusjärgses riigis (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. mai 2009. a otsus nr 3-1-1-38-09, p-d 7-8 ja 10).
13.Samuti on Riigikohus märkinud, et KarS § 54 lg 1 teises lauses sätestatud nõuet tuleb mõista selliselt, et niisugusel juhul tuleb väljasaatmist kohaldaval kohtul lisakaristuse mõistmist eriti üksikasjalikult põhjendada, näidates ära need erilised üldpreventiivsed kaalutlused, mis tingivad vaatamata süüdistataval perekonna olemasolule siiski tema Eestist lahkuma sundimise. Sisuliselt tuleb kohtul seega süüdistatavat välja saates esile tuua need argumendid, mis karistuse mõistmise eesmärkidest tulenevalt kaaluvad üles tema sunniviisilise lahutamise oma perekonnast. Kuna perekondlike sidemete tõttu on selline välismaalane lahutamatult seotud Eestiga, siis võib tema väljasaatmine lisakaristusena tulla kõne alla vaid juhul, kui seda õigustavad toimepandud kuriteo raskusest tulenev süü suurus ja õiguskorra kaitsmise huvid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
12.märtsi 2012. a otsus nr 3-1-2-1-12, p 9.2).
6(8)
1-17-99411-17-9941
14.Lisaks on väljasaatmisega kaasneval era- ja perekonnaelu õiguse riivel peatunud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (vt nt suurkoja 18. oktoobri 2006. a otsus asjas Üner vs. Holland (nr 46410/99), suurkoja 23. juuni 2008. a otsus asjas Maslov vs. Austria (nr 1638/03) ja 3. juuli 2012. a otsus asjas Samsonnikov vs. Eesti (nr 52178/10)). Samuti reguleerib Euroopa Liidu Nõukogu 25. novembri 2003. a direktiiv nr 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatust ja Riigikohtu halduskolleegium selgitas 19. veebruari 2019. a otsuses nr 3-17-1545/81 selle direktiiviga seonduvat.
15.P. Sakhokia väljasaatmise kohta tehtud otsus ei vasta ülaltoodud nõuetele. Ringkonnakohus pole analüüsinud uute kuritegude toimepanemise tõenäosust ega süüdistatava Eestis viibimisest tuleneva ohu suurust. Samuti pole välja selgitatud, kui kaua P. Sakhokia on Eestis viibinud, mil määral ta on Eestiga integreerunud ning kus elavad tema perekond ja teised lähisugulased (lisaks 4-aastasele pojale). Hinnatud pole ka süüdistatava sidemeid Gruusiaga. Keskendudes üksnes toimepandud teo raskusele, süü suurusele ja suhetele 4-aastase pojaga ning jättes tähelepanuta muud KarS §-s 54 sätestatud lisakaristuse mõistmise seisukohalt olulised asjaolud, kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust. Selle vea tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus osaliselt tühistada. Kuna kõnealuse puuduse kõrvaldamine eeldab täiendavate faktiliste asjaolude tuvastamist, tuleb kriminaalasi saata ringkonnakohtule uueks arutamiseks.
16.Lisaks selgitab kolleegium, et KarS § 54 lg 1 alusel mõistetava sissesõidukeelu alammäär ei sõltu VSS §-s 74 sätestatust. Mõistes süüdistatavale lisakaristuseks väljasaatmise koos sissesõidukeeluga, tuleb arvestada, et põhi- ja lisakaristus kogumis ei tohi ületada süüdistatava süü suurust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. mai 2017. a otsus nr 3-1-1-18-17, p-d 13 ja 16). Kuna erinevalt haldusmenetlusest eelneb kriminaalmenetluses väljasaatmisele ja sissesõidukeelu kohaldamisele põhikaristuse mõistmine, ei pea KarS § 54 lg 1 alusel lisakaristusena mõistetav sissesõidukeeld ületama 5 aastat. KarS § 54 lg-s 1 pole sissesõidukeelu alammäära sätestatud.
17.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 362 p-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 6 ja lg-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 10. septembri 2018. a otsuse osas, millega P. Sakhokiale mõisteti KarS § 54 lg 1 alusel lisakaristuseks väljasaatmine koos 8-aastase sissesõidukeeluga, ning saadab kriminaalasja tühistatud osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel arutamisel hinnata, kui suurt ohtu kujutab süüdistatava jätkuv Eestis viibimine siinsele õiguskorrale, analüüsida igakülgselt tema sotsiaalseid sidemeid Eesti ja Gruusiaga ning otsustada, kas õiguskorra kaitsmise huvi kaalub üles väljasaatmisega kaasneva riive süüdistatava põhiõigustele. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Riigikohus rahuldab kaitsja kassatsiooni osaliselt.
18.Kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada P. Sakhokiale kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 936 eurot (sh käibemaks 156 eurot) ning õigusteenuskulu 46 eurot ja 80 senti (sh käibemaks 7 eurot ja 80 senti). Taotlusele lisatud arve kohaselt kulutas kaitsja ringkonnakohtu otsuse analüüsimiseks 2 tundi, kassatsiooni koostamiseks 3 tundi ja 45 minutit ning süüdistatavaga vestlemiseks 15 minutit. Kokku osutas kaitsja P. Sakhokiale kassatsioonimenetluses õigusabi 6 tunni vältel. Õigusteenuse tunnihind on 156 eurot (sh käibemaks 26 eurot). Lisaks kajastatakse arvel õigusteenuskulu, mis moodustab 5% valitud kaitsjale makstud tasust. Õigusabikulu osalist tasumist kinnitab taotlusele lisatud konto väljavõte.
19.KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on 7(8)
1-17-99411-17-9941 kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. oktoobri 2017. a otsus nr 1-16-9178/33, p 20).
20.Kolleegiumi hinnangul olid arvel kajastatud toimingud P. Sakhokia kaitsmiseks kassatsioonimenetluses vajalikud ning ringkonnakohtu otsuse analüüsimiseks ja süüdistatavaga vestlemiseks kulunud aeg (s.o kokku 2 tundi ja 15 minutit) põhjendatud. Samuti on kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega. Kassatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb aga arvestada, et kaitsja väited on põhjendatud üksnes P. Sakhokiale lisakaristuse mõistmise osas ja need argumendid moodustavad kassatsiooni mahust kaks kolmandikku. Pidades silmas eelöeldut ning arvestades kriminaalasja keerukust ja mahtu, loeb kriminaalkolleegium kassatsioonimenetluses mõistliku suurusega kaitsja tasuks kokku 4 tunnile ja 45 minutile vastava summa, s.o 741 eurot (sh käibemaks 123 eurot ja 50 senti). Koos õigusteenuskuluga (37 eurot ja 5 senti) tekkis P. Sakhokial kassatsioonimenetluses menetluskulu 778 eurot ja 5 senti. Kuna Riigikohus teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud lahendi, peab riik selle summa KrMS § 186 lg 1 alusel süüdistatavale hüvitama.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.