Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär Kohtuasi ja menetlusliik
Apelleeritud kohtuotsus Apellandid
Apellatsioonimenetluse pooled
Kohtuistungi aeg Kohtuistungil osalenud isikud
Tartu Ringkonnakohus 25. veebruar 2019 1-16-9978 Eesistuja Juhan Sarv, liikmed Erkki Hirsnik ja Mati Kartau Liina Tulit-Kuum ja Margit Mägi Kriminaalasi üldmenetluses - Leonid Dulubi süüdistuses KarS § 255 lg 1 ja § 3891 lg 2 järgi; - Priit Saare süüdistuses KarS § 255 lg 1 ja § 3891–§ 22 lg 3 järgi - AS-i Tartu Mill süüdistuses KarS § 3891 lg 3 järgi Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 9. märtsi 2018. a otsus Priit Saare kaitsja vandeadvokaat Mare Laur; Leonid Dulubi kaitsjad vandeadvokaadid Aivar Pilv, Urmas Kõrgesaar ja Kaspar Lind ning prokuratuur Süüdistatav I - Leonid Dulub, isikukood 37908062740, elukoht XXX tema kaitsjad - vandeadvokaadid Kaspar Lind, Aivar Pilv ja Urmas Kõrgesaar, valitud korras Süüdistatav II - Priit Saar, isikukood 36505082725, elukoht XX tema kaitsja - vandeadvokaat Mare Laur, määratud korras Süüdistatav III - Tartu Mill AS, registrikood 10666674, juhatuse liikmed Uuno Lausing ja Ivo Raudjärv, asukoht Väike-Kaar 33, Tartu tema kaitsja - vandeadvokaat Jüri Leppik Prokuratuur - esindaja riigiprokurör Marek Vahing 18. oktoober 2018 Leonid Dulub ja tema kaitsjad vandeadvokaadid Kaspar Lind, Aivar Pilv ja Urmas Kõrgesaar; Priit Saar ja tema kaitsja vandeadvokaat Mare Laur; Tartu Mill AS (juhatuse liikmed Ivo Raudjärv ja Uuno Lausing) ning tema kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik; riigiprokurör Marek Vahing
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 9. märtsi 2018. a otsus osas, millega: 1) Leonid Dulub tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 255 lg 1 järgi; 2) Priit Saar tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 255 lg 1 järgi; 3) Leonid Dulubilt mõisteti KarS § 84 ja § 831 lg 1 alusel välja 44 014 eurot; 4) konfiskeerimise asendamise täitmise tagamiseks jäeti aresti alla Leonid Dulubilt arestitud 19 135 eurot, mis on Maksu- ja Tolliameti deposiitkontol nr 10220018670014 AS-is SEB Pank, ning 24 879 eurot, mis on Leonid Dulubi Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali arvelduskontol nr XXX; 5) Leonid Dulubilt mõisteti Eesti Vabariigi kasuks välja 1250 eurot sundraha; 6) Priit Saarelt mõisteti Eesti Vabariigi kasuks välja 1250 eurot sundara; 7) Eesti Vabariigilt mõisteti Leonid Dulubi kasuks välja 3639 eurot 50 senti valitud kaitsjale makstud tasu katteks; 8) Eesti Vabariigilt mõisteti Priit Saare kasuks välja 588 eurot valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega: 1) mõista Leonid Dulub KarS § 255 lg 1 järgi õigeks; 2) mõista Priit Saar KarS § 255 lg 1 järgi õigeks; 3) vabastada selles kriminaalmenetluses arestitud Leonid Dulubi vara – Leonid Dulubi Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali arvelduskontol nr XXX olev raha ning Maksu- ja Tolliameti deposiitkontole kantud 19 135 eurot – aresti alt; 4) mõista Eesti Vabariigilt Leonid Dulubi kasuks välja 11 279 (üksteist tuhat kakssada seitsekümmend üheksa) eurot kriminaalmenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu katteks (sh 4000 eurot apellatsioonimenetluses ja 7279 eurot sellele eelnenud kriminaalmenetluses makstud kaitsjatasu eest); 5) mõista Eesti Vabariigilt Priit Saare kasuks välja 6000 (kuus tuhat) eurot kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks;
2(76)
6) lugeda maakohtu otsusega Eesti Vabariigilt Tartu Mill AS-i kasuks välja mõistetud summaga 39 774 eurot kaetuks ka kogu Tartu Milli AS-i apellatsioonimenetluse kulu;
3.Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
4.Määrata OÜ-le Tartu I Advokaadibüroo Priit Saarele apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suutuseks 1770 (üks tuhat seitsesada seitsekümmend) eurot, sh käibemaks 295 eurot. Jätta see menetluskulu riigi kanda.
5.Kaitsjate apellatsioonid rahuldada, prokuratuuri apellatsioon jätta rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta. Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest. Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle möödalastuks mõjuval põhjusel. Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal takistus ära langes.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Süüdistus
1.Selles kriminaalasjas anti kohtu alla 1) Leonid Dulub süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 3891 lg 2 ja § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegudes; 2) Priit Saar süüdistatuna KarS § 3891 lg 2–§ 22 lg 3 ja § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegudes ja 3) Tartu Mill AS (edaspidi Tartu Mill) süüdistatuna KarS § 3891 lg 3 järgi kvalifitseeritud kuriteos. 3(76)
1.1.Leonid Dulubi, Priit Saare ja Tartu Milli süüdistus maksude maksmisest kõrvalehoidumises (maksukohustuse varjamises) või sellele kaasaaitamises
2.L. Dulubi süüdistatakse KarS § 3891 lg 2 järgi, P. Saart KarS § 3891 lg 2–§ 22 lg 3 järgi ja Tartu Milli KarS § 3891 lg 3 järgi kokkuvõtlikult järgmise teo toimepanemises.
3.Tartu Milli ostujuht L. Dulub esitas P. Saare ja veel seitsme inimese kaasabil ning tegelikest asjaoludest teadmatuses olnud raamatupidajate eksimust ära kasutades viimaste vahendusel maksuhaldurile valeandmeid. Valeandmeid esitati maksustamisperioodide jaanuar 2012 kuni september 2013 kohta käivates Tartu Milli käibedeklaratsioonides, tehes seda Tartu Milli käibemaksukohustuse vähendamise eesmärgil. Valeandmete esitamisega varjati Tartu Milli käibemaksukohustust 1 233 755 euro 60 sendi ulatuses.
4.Maksuhaldurile valeandmete esitamine seisnes selles, et L. Dulub kajastas süüdistuses nimetatud käibedeklaratsioonides Bogarolo OÜ (edaspidi Bogarolo), OÜ Macodes (edaspidi Macodes) ja OÜ Tootsi Peenar (edaspidi Tootsi Peenar) väljastatud teravilja müügiarveid, mis olid võltsitud. Nendel arvetel näidatud tehinguid arve väljastaja ja Tartu Milli vahel tegelikult ei toimunud. Tegemist oli näilike tehingutega maksukorralduse seaduse (MKS) § 83 lg 4 mõttes. Võltsarvete väljastamiseks lõi kuritegelik ühendus näilike tehingute ahela. Selle ahela moodustamises osales kokku 34 äriühingut, mis olid U.R. juhitud kuritegeliku ühenduse kontrolli all. L. Dulub varjas kuritegeliku ühenduse kaasabil tehinguid Tartu Milli ja viimasele tegelikult teravilja müünud isikute vahel. Tegelikult müüsid Tartu Millile teravilja Eesti, Läti, Leedu ja Venemaa põllumehed (teraviljakaubitsejad).
5.L. Dulub andis U.R. korraldusi ja jagas infot teravilja ja rapsi hindade ning vajalike kaubakoguste Tartu Millile tarnimise kohta. L. Dulub korraldas ka saabunud kauba nõuetekohase vastuvõtmise ning Tartu Millile esitatud võltsarvete eest kiire tasumise. Samuti korraldas L. Dulub Tartu Millile saabunud teravilja ja rapsi kohta võltsarvete vormistamist, juhendades selleks U.R. . L. Dulubil oli välja kujunenud kindel ringkond viljamüüjaid, kellelt soetatava kauba kohta vormistas U.R. L. Dulubi korraldusel võltsarve. L. Dulub sai sellisel moel Tartu Millile jõudnud kaubalt hiljemalt 2012. aasta suvest tasu vähemalt kaks eurot tonnilt.
6.L. Dulub esitas maksuhaldurile valeandmeid Tartu Milli maksukohustuse vähendamise eesmärgil. U.R. juhitud kuritegelik ühendus oli ühenduslüli Tartu Milli ja tegelike teraviljamüüjate vahel. Eesti teraviljakaubitsejatel oli võimalus müüa Tartu Millile kuritegeliku ühenduse kaudu vilja ilma arveta või ilma käibemaksuta. Välisriikidest tarnides oli Tartu Millil ühenduse kaasabil võimalik osta vilja käibemaksumääraga 20% ühendusesisese 0%-lise käibemaksumäära asemel. Ostes teraviljakaubitsejalt kaupa ilma arve, 0%-lise käibemaksu või käibemaksuta, tähendanuks see Tartu Millile suuremat maksukohustust, kuna sisendkäibemaksu mahaarvamise võimalust sel puhul ei tekiks ning riigile tuleks tasuda käibemaks. Kuritegeliku ühenduse kaasabil vilja varudes sai Tartu Mill konkurentsieelise. See seisnes selles, et Tartu Mill sai teravilja soetada ka kaubitsejatelt, kes soovisid seda müüa ilma arveta või käibemaksuta. Tartu Mill sai ühenduse kaasabil ebaseaduslikult vähendatud maksukohustuse tõttu pakkuda teraviljakaubitsejatele 4(76)
kõrgemat hinda. L. Dulub teadis, et U.R. juhitud kuritegeliku ühenduse poolt erinevate äriühingute nimel Tartu Millile väljastatud arvetel kajastatu ei vasta tegelikkusele. Seega ta teadis, et ta edastab raamatupidajale valeandmeid, mis jõuavad käibedeklaratsioonile, mille alusel kujuneb Tartu Milli maksukohustus. Edastades valeandmeid sisaldavad arved käibedeklaratsioonis kajastamiseks raamatupidajale, tegutses L. Dulub Tartu Milli maksukohustuse vähendamise eesmärgil ja Tartu Milli juhtkonna vaikival heakskiidul. Juhtkond survestas L. Dulubi teenima Tartu Millile ja selle omanikele maksimaalset kasumit vahendeid valimata. Maksukohustuse ebaseaduslik vähendamine tagas Tartu Millile konkurentsieelise, suurema käibe ja kasumi. Kasumlikkuse tõstmiseks edastas L. Dulub raamatupidajale võltsarved, mistõttu vähenes Tartu Milli maksukohustus.
7.L. Dulub Tartu Milli ostujuhina oli selle äriühingu juhtivtöötaja KarS § 14 lg 1 mõttes. Nimelt oli Tartu Milli juhatus andnud L. Dulubile õiguspädevuse teha vilja varumisel Tartu Milli nimel juhtimisotsuseid, suunata Tartu Milli tahet ja võtta Tartu Milli nimel äriühingule kohustusi. Lisaks oli L. Dulubile antud talle pandud ülesannete täitmisel otsustusvabadus, samas allus ta rangelt Tartu Milli juhtkonna korraldustele. L. Dulub oli pädev esindama Tartu Milli lepingulistes suhetes teraviljakaubitsejatega, otsustama ja pakkuma Tartu Milli juhatuse määratud raamides teraviljakaubitsejatele teravilja eest tasutavat hinda, otsustama koguste üle ning määrama teravilja edasimüümisel hinna. L. Dulubil oli õigus teada Tartu Milli rahalist seisu ja jagada korraldusi Tartu Milli raamatupidajale. Ta jagas raamatupidajale korraldusi maksete tegemise järjekorra, kiiruse, väljastatavatele arvetele kantava maksetähtpäeva, edasimüügi hinna ja ostja kohta. Need korraldused olid kantud soovist teenida Tartu Millile ja selle omanikele maksimaalset kasumit.
8.L. Dulub tegutses maksuhaldurile valeandmeid esitades Tartu Milli huvides. L. Dulubi tegevuse tulemusena vähenes Tartu Milli maksukohustus. Tegelikult soetati teravili ilma arveta või ilma käibemaksuta. Seetõttu polnuks Tartu Millil võltsarveteta võimalik sisendkäibemaksu maha arvata. Võltsarved ja ebaseaduslikult vähendatud maksukohustus tagas Tartu Millile konkurentsieelise, mis seisnes selles, et Tartu Millil oli võimalik soetada teravilja ka kaubitsejatelt, kes soovisid seda müüa ilma arve või ilma käibemaksuta. Tartu Mill sai kuritegeliku ühenduse kaasabil ebaseaduslikult vähendatud maksukohustuse tõttu pakkuda teraviljakaubitsejatele kõrgemat hinda. L. Dulub tagas maksete kiire laekumise kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevatele variäriühingutele. See võimaldas hoida Tartu Milli pidevalt konkurentsieelises ja likviidsena. Võltsarvete alusel variäriühingutele makstud summad võeti sularahas välja ja tasuti teraviljakaubitsejatele, mis omakorda tagas Tartu Millile kiire vilja pealevoolu. Selliselt hoidis L. Dulub kiireid maksetähtaegu ja pidevat kauba vastuvõttu. Variäriühingutel puudus võimalus teraviljakaubitsejatele tasuda, sest neil polnud reaalset majandustegevust. Variäriühingute esitatud võltsarvete alusel tasus Tartu Mill neile raha, mis liikus edasi teraviljakaubitsejatele. Selline kiire vilja eest tasumine ja pidev kauba liikumine suurendas Tartu Milli konkurentsieelist turul ning seega suurenes ka äriühingu käive. L. Dulub tegutses konkurentsieelise saamisel ja käibe suurendamisel Tartu Milli huvides, tuginedes juhtkonna survele ja juhistele. Vilja ostmisele vahendajate kaudu oli Tartu Mill juhtkonna vaikiv heakskiit ja L. Dulubile oli juhtkond andnud korralduse teenida Tartu Millile ja selle omanikele vahendeid valimata maksimaalset kasumit. 5(76)
9.P. Saar aitas maksuhaldurile valeandmete esitamisele kaasa sellega, et tema koos veel seitsme inimesega lõi variäriühingute vahel tehtud näilike tehingute ahela. Variäriühingute nimel väljastati võltsarveid vilja müügi kohta Tartu Millile, kes kajastas neid oma käibedeklaratsioonides. Arvetel näidatud tehinguid arvetel näidatud osapoolte vahel tegelikult ei tehtud ja tegemist oli näilike tehingutega. P. Saare kaasaaitamistegu seisnes selles, et ta oli variäriühingute asutaja, juhatuse liige ja nende üle kontrolli pidaja. P. Saar otsis ka sobiva hinnaga viljamüüjate kontakte nii Eestist kui ka Lätist, Leedust ja Venemaalt. P. Saar vahendas viljamüüjatele M.J. saadud infot selle kohta, kelle nimele tuleb koostada viljamüügiarved, edastas kuritegelikule ühendusele viljamüüjate esitatud arveid ning muud vajalikku informatsiooni. P. Saar sai kuritegelikku ühendusse kuulumise ajal oma ülesannete täitmise eest kokkulepitud tasu. P. Saare kaasabi võimaldas Tartu Millil esitada maksustamisperioodidel jaanuar 2012 kuni september 2013 käibedeklaratsioonides maksuhaldurile valeandmeid.
1.2.Leonid Dulubi ja Priit Saare süüdistus kuulumises kuritegelikku ühendusse
10.L. Dulubi ja P. Saart süüdistatakse KarS § 255 lg 1 järgi selles, et nad moodustasid hiljemalt 2012. aasta algusest kuni kahtlustatavana kinnipidamiseni 15. oktoobril 2013 koos U.R. , M.J. , R.L. , M.K. , H.E. , M.M. ja M.J. püsiva isikutevaheliste ülesannete jaotusega ühenduse, mille eesmärk oli maksupettuse toimepanemine ning varalise kasu saamine.
11.Hiljemalt 2012. aasta alguseks oli U.R. juhitud kuritegelik ühendus ühenduslüli Tartu Milli ja viimasele tegelikult teravilja müünud teraviljakaubitsejate vahel. Eesti teraviljakaubitsejatel oli võimalus müüa Tartu Millile kuritegeliku ühenduse kaudu vilja ilma arveta või ilma käibemaksuta. Välisriikidest tarnides oli Tartu Millil kuritegeliku ühenduse kaasabil võimalik osta vilja käibemaksumääraga 20% ühendusesisese 0%-lise käibemaksumäära asemel. L. Dulub varjas kuritegeliku ühenduse kaasabil tegelikke tehinguid Tartu Milli ja teravilja tegelike müüjate vahel, kasutades võltsarveid. Teravilja tegelikeks müüjateks olid nii Eesti kui ka Läti, Leedu ja Venemaa teraviljakaubitsejad. Võltsarvete väljastamiseks lõi kuritegelik ühendus variäriühingute vahel näilike tehingute ahela ning väljastas nende variäriühingute nimel võltsarveid vilja müügi kohta. Arvetel näidatud tehinguid tegelikult arvetel näidatud osapoolte vahel ei toimunud ning tegemist oli näilike tehingutega MKS § 83 lg 4 mõttes. Kuritegeliku ühenduse esitatud võltsarvete alusel deklareeris Tartu Mill alusetult sisendkäibemaksu ja vähendas nii oma maksukohustust. Kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevate osaühingute Bogarolo, Tootsi Peenar ja Macodes nimel koostatud võltsarvete alusel kandis Tartu Mill äriühingust välja raha, mis ühenduse kontrolli all olevate variäriühingute kaudu jõudis sularahana tagasi ühenduse liikmeteni. Suurem osa sellest rahast kulus teraviljakaubitsejatele kauba eest tasumiseks, ülejäänud osa rahast jäi kuritegeliku ühenduse käsutusse. Kuritegeliku tulu moodustas Tartu Millist võltsarve alusel välja kantud summas sisalduv käibemaks, kuna teravilja ja rapsi tegelikele müüjatele (talumeestele) jõudis sellest summast vähemalt 20% vähem ehk summa ilma käibemaksuta.
12.L. Dulub Tartu Milli juhtivtöötaja ja kuritegeliku ühenduse liikmena andis korraldusi ja jagas infot U.R. teravilja ja rapsi hindade ning Tartu Millile vajalike kaubakoguste tarnimise kohta. L. Dulub korraldas saabunud kauba nõuetekohase vastuvõtmise ja Tartu Millile esitatud võltsarvete kiire 6(76)
tasumise. Samuti korraldas L. Dulub Tartu Milli saabunud teravilja ja rapsi kohta võltsarvete vormistamist, juhendades selleks U.R. . L. Dulubil oli välja kujunenud ka kindel ringkond viljamüüjaid, kellelt soetatavale kaubale U.R. vormistas L. Dulubi korraldusel võltsarve. L. Dulub sai sellisel moel Tartu Milli jõudnud kaubalt hiljemalt 2012. aasta suvest kokkulepitud tasu vähemalt kaks eurot tonnilt.
13.P. Saar kuritegeliku ühenduse liikmena aitas kaasa Tartu Milli ja teraviljamüüjate tegelike tehingute varjamisele. Ta oli variäriühingute asutaja, juhatuse liige ja nende üle kontrolli pidaja. Ta otsis sobiva hinnaga vilja müüjate kontakte nii Eestist kui ka Lätist, Leedust ja Venemaalt. Korraldusi sai P. Saar peamiselt M.J. . M.J. kontrollis variäriühingute tegevust, vormistades nende nimel dokumente äriühingute asutamise, juhatuse liikmete ja osanike vahetamise jmt toimingute kohta. P. Saar vahendas viljamüüjatele M.J. saadud infot selle kohta, kelle nimele tuleb koostada viljamüügiarved, edastas kuritegelikule ühendusele viljamüüjate arveid ning muud vajalikku informatsiooni. P. Saar sai kuritegelikku ühendusse kuulumise ajal oma ülesannete täitmise eest tasu kuritegeliku ühenduse teenitud tulust.
14.Süüdistuse kohaselt kuulusid kuritegelikku ühendusse veel järgmised isikud: 1) U.R. Bogarolo juhatuse liikme ja Tootsi Peenra faktilise juhi ning kuritegeliku ühenduse juhtfiguurina, väljastas Tartu Millile võltsarveid, saades info arvetel kajastatavate koguste ja hinna kohta L. Dulubilt. U.R. jagas korraldusi M.J. le arvete ja raha liikumise kohta ning tegi Bogarolo ja Tootsi Peenra arveldusarvetelt ülekandeid variäriühingutele. U.R. otsis ise aktiivselt teravilja- ja rapsimüüjaid ning tehingu toimumisel jagas M.J. le korraldusi selle kohta, kuhu sõita, kust kaup peale võtta ja kelle nimel kaup Tartu Millile kohale toimetada. Raha laekumisel Tartu Millilt Bogarolole tegi U.R. ülekandeid variettevõtete arvelduskontodele ning pidas arvestust kuritegelikul teel teenitud raha üle; 2) M.J. variäriühingute faktilise juhi, juhatuse liikme ja kuritegeliku ühenduse liikmena korraldas variäriühingute asutamist, variisikute värbamist ja tehingutega seotud dokumentide vormistamist ning liikumist, variäriühingute käibedeklaratsioonide esitamist, variäriühingute vahel pangaülekannete tegemist, samuti sularaha väljavõtmist ning tagastamist kuritegeliku ühenduse liikmetele. M.J. kontrolli all oli ka kauba liikumine ning autojuhtide töö korraldamine. Samuti korraldas M.J. kuritegeliku ühenduse liikmete kasutuses olevate telefonide ja SIM-kaartide vahetamist ning variäriühingute meiliaadresside loomist; 3) R.L. variäriühingute juhatuse liikme ja kuritegeliku ühenduse liikmena korraldas koos M.J. ga maksete tegemist kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevate varifirmade arvelduskontodelt teistele variäriühingutele. Samuti korraldas ja organiseeris R.L. kauba liikumist, tegi ülekandeid variäriühingute kontodele, luues sellega näiliku mulje tehingute toimumisest. Samuti võttis ta variäriühingute arvelt välja sularaha ja korraldas koos M.J. ga kuritegeliku ühenduse liikmete kasutuses olevate telefonide ja SIM-kaartide vahetamist ning variäriühingute meiliaadresside loomist; 7(76)
4) M.K. oli autojuht, aga ka variäriühingute juhatuse liige, kelle tööd korraldasid peamiselt M.J. ja R.L. . Samuti võttis M.K. variäriühingu nimel välja sularaha; 5) H.E. oli nii variäriühingute juhatuse liige kui ka autojuht, kelle tööd korraldasid peamiselt M.J. ja R.L. ; 6) M.M. oli variäriühingute juhatuse liige, kes allus M.J. , R.L. ja U.R. korraldustele, värbas juhatusse variisikuid, koostas variäriühingute nimel võltsarveid, tegi pangaülekandeid variäriühingute pangakontodele, võttis M.J. , R.L. ja U.R. korraldusel välja sularaha ning otsis vilja müüjaid; 7) M.J. kontrollis variäriühingute tegevust, vormistades dokumente äriühingute asutamise, juhatuse liikmete ja osanike vahetamise jm toimingute kohta.
15.Kuritegelik ühendus korraldas 2012. a jaanuarist kuni 2013. a septembrini kokku 34 variäriühingu tegevust. Nende äriühingute arvelduskontodele laekunud summad võeti välja kas sularahas, kanti üle AS-i T. või kanti üle Lätis ja Leedus registreeritud äriühingute arvelduskontodele. Samuti kanti variäriühingutele laekunud raha M.J. , R.L. ning M.M. arvelduskontodele.
2.Maakohtu otsus
2.1.Resolutiivosa
16.Tartu Maakohus tegi 9. märtsil 2018 otsuse, millega: 1) Tartu Mill mõisteti KarS § 3891 lg 3 järgi õigeks; 2) L. Dulub mõisteti KarS § 3891 lg 2 järgi õigeks ja tunnistati süüdi KarS § 255 lg 1 järgi. Maakohus karistas L. Dulubi KarS § 255 lg 1 järgi vangistusega 4 aastat, millest KarS § 68 lg 1 alusel arvati maha 3 kuud 28 päeva eelvangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jättis kohus mõistetud karistuse tingimisi 4-aastase katseajaga täitmisele pööramata. KarS § 84 ja § 831 lg 1 alusel mõistis kohus L. Dulubilt riigi kasuks välja 44 014 eurot. Konfiskeerimise asendamise tagamiseks jättis maakohus arestituks osa L. Dulubilt kohtueelses menetluses arestitud varast; 3) P. Saar mõisteti KarS § 3891 lg 2–§ 22 lg 3 järgi õigeks ja tunnistati süüdi KarS § 255 lg 1 järgi. Maakohus karistas P. Saart KarS § 255 lg 1 järgi vangistusega 3 aastat, millest KarS § 68 lg 1 alusel arvati maha 2 päeva eelvangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jättis kohus mõistetud karistuse tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata; 4) otsustati asitõendite ja salvestiste suhtes kohaldatavad meetmed; 5) tehti kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustus. 8(76)
2.2.Põhiosa
2.2.1.Leonid Dulubi, Priit Saare ja Tartu Milli süüdistusest maksukuriteos
17.Esmalt refereeris maakohus mitme tunnistaja ja süüdistatavate ütlusi, mille käsitlemise konteksti ja viisi arvestades võib mõista, et kohus luges nendes ütlustes kajastuvad faktilised asjaolud ka tõendatuks.
18.Kõigepealt viitas maakohus tunnistaja U.R. ütlustele, mille kohaselt tegeles viimane aastatel 2011–2013 koos M.J. ja R.L. ga teravilja ja rapsi äriga. Nad ostsid ja müüsid vilja Bogarolo nimel. Vilja ostsid nad erinevatelt talunikelt, ka Lätist. Lätis käis kontakte otsimas P. Saar ja paar korda ka M.J. . Läti firmadele tasuti ülekandega, talumeestele maksti sularahas. Bogarolo ei tasunud ülekandega otse sellele, kellelt vilja ostis, vahepeal olid varifirmad, kes vilja ostsid ja müüsid Bogarolole edasi, et optimeerida makse, st käibemaksu mitte maksta. Vahefirmad jätsid käibemaksu maksmata. Lätist sai vilja kätte null protsendiga, st et ei pidanud käibemaksu maksma. Selliselt soetatud vilja müüsid nad Tartu Millile, A. OÜ-le, B. AS-ile, S. AS-ile. Ostjatega pidas läbirääkimisi tema. Tartu Millis suhtles ta ainult L. Dulubiga. Vili toodi Tartu Milli vastuvõtupunkti Bogarolo nimel, kasvataja andmeid ei olnud vaja esitada. U.R. sõnul edastas tema L. Dulubile andmed, et tuleb Bogarolo vili. L. Dulub saatis vastuvõetud vilja kohta andmed tema meilile, selle alusel koostas ta arve, mille saatis L. Dulubile, kes omakorda edastas selle raamatupidajale. Tartu Mill tasus arve isegi päevaga, teised kokkuostjad paari päevaga. Kui Tartu Millilt laekus raha Bogarolole, kandsid nad selle edasi järgmisele firmale. Firmasid oli palju, olid mõeldud lühikeseks ajaks, et raha välja võtta. Need firmad deklaratsioone ei esitanud. Firmad esitasid Bogarolole arve. Väljavõetud sularahast maksti talunikele, autojuhtidele, kanti kütusekulud. Kasumi jagasid nad omavahel – M.J. , R.L. ja U.R. . P. Saarele maksti viljatonni pealt. L. Dulubile maksti raha kiire maksmise ja parema hinna eest paar eurot tonni pealt. Nad said tonni pealt euro või kaks rohkem kui tavamüüjad. Raha oli vaja võimalikult kiirelt kätte saada, et käivet teha. Tootsi Peenart hakkasid nad kasutama seetõttu, et Bogarolo käive läks suureks ja maksuamet tundis kogu aeg huvi.
19.Tunnistaja M.J. ütluste kohaselt tekkis temal, U.R. l ja R.L. l mõte hakata tegelema viljaäriga. Nad ostsid talunikelt vilja ja müüsid erinevatele kokkuostjatele maha. Ostu ei vormistatud, müügi vormistamiseks oli vahele tehtud varifirmad, mida kasutati dokumentide tootmiseks, ja oli üks firma, mis müüs vilja erinevatele kokkuostjatele. U.R. tegeles kokkuostjatega läbirääkimistega. Talumeeste, vilja esmaste müüjatega, tegeles tema. Vili pärines Eestist ja Lätist. Kliendid Lätis otsis P. Saar. Lätist ostes müüja väljastas arve 0%-lise käibemaksumääraga, ostjale rakendus 20%lise määraga käibemaks. Eestis käis äri nii, et ta sõitis talunikule hoovi peale, rääkis läbi hinna osas, vili laaditi peale, kaaluti ära ja maksti samas sularahas ning auto sõitis kokkuostu. Talunikud olid väga huvitatud sularahas müümisest. Viljaveoks oli neil neli veoautot, mis kuulusid nendega seotud äriühingutele. Autojuhid said viljaveoks juhised enamasti tema käest, ka U.R. käest. Kokkuostupunktis vilja päritolu kohta ei küsitud. Saatelehe vormistas autojuht, kes teadis ainult seda, kelle nimel peab kauba kokkuostu viima. Tartu Mill tasus ülekandega Bogarolole, kes kandis raha järgmisele äriühingule. See äriühing esitas Bogarolole viljamüügiarve, neid arveid koostas 9(76)
suuremas osas tema saatelehtede järgi, mis korjas õhtul autodest või kontorilaualt ära. Ülekandeid omakorda järgmistele äriühingutele tegi R.L. , samuti tema, kasutades PIN-kalkulaatorid või IDkaarte, mis oli saadud juhatuse liikmeks vormistatud isikute käest. Sularaha võtsid T. ist välja tema ja R.L. . See toodi nende kontorisse tema või R.L. kätte. Sellest maksti talunikele, tasuti autojuhtide palgad, vajalikud kulud. Mis üle jäi, selle jagasid nad nädala lõpus ära. Ta maksis P. Saarele kaks või kolm eurot iga leitud viljatonni eest. U.R. jutu järgi maksti L. Dulubile mõned eurod tonni pealt kiire tasumise korraldamise eest.
20.R.L. andis U.R. ja M.J. ga samasuguseid ütlusi, et neil tekkis idee viljaäri teha ja käibemaks endale võtta. U.R. Bogarolo oli plaani kohaselt korralik, toimiv ja kasumit teeniv firma. Alla tegid nad keti varifirmasid, kuskilt lõikasid selle keti puruks ja võtsid sularaha välja. Algul ostsid nad vilja Eestis, siis Lätis. Viljamüüjate otsimisega Lätis tegeles P. Saar, kes oskas vene keelt. P. Saar sai raha selle eest, et oli nii-öelda ostujuht. Tasu sai ta tonni pealt. Varifirmasid sai igalt poolt, ka lehekuulutuse peale ostetud. Sellega tegeles M.J. . Neid sai kogu aeg vahetatud, et käibenumber ei läheks liiga suureks.
21.P. Saare ütluste kohaselt vahendas või müüs ta M.J. le vilja, otsis teraviljatarnijaid põhiliselt Lätist. Ettepaneku selleks tegi M.J. Kui hind ja kogus sobis, siis andis ta need andmed M.J. le, kellel olid ostjad või ostis ise.
22.L. Dulubi ütluste kohaselt sündis kokkulepe teha eraäri U.R. ga 2012. a suvel. U.R. ga kehtis kokkulepe, et saab tonni pealt 2 eurot. Arveldamine ja raha maksmine toimus kas Tartu Milli kontoris või kuskil linna peal. Ta nägi vaeva, et Tartu Millis ei saaks sellest keegi teada, sest eraärid ei olnud lubatud. Ta nõustus sellise äriga, sest tal oli suur laenukoormus, kokku ca 100 000 eurot. Bogarolo sai erinevatelt teistest tarnijatest raha kohe kätte. Kui koormad tulid, siis kas samal õhtul või järgmisel hommikul helistas või meilis ta U.R. andmed arve tegemiseks. Et oma kaks eurot saada, pidi olema Bogarolole superhea hind ja kiire makse. Tasumise kiiruse üle otsustas ostujuht. U.R. saatis Bogarolo arved tema meilile. Ta viseeris oma allkirjaga arved enne nende väljamaksmist. Kust vili, mida Bogarolo Tartu Millile müüs, pärines, ta ei tea. Tootsi Peenra alt müüs pärast Bogarolot vilja U.R. , mingi kogus võis olla Tootsi Peenra enda vilja. L. Dulubi ütluste kohaselt müüs ta ka põllumeeste vilja läbi Bogarolo. Ta andis põllumeestele, kes tahtsid sularaha eest vilja müüa, U.R. telefoninumbri. Põllumees sai vilja tonni eest vähem kui Bogarolo, kes vilja Tartu Millile edasi müüs. Ta jälgis, et vahe oleks vähemalt viis eurot, et oleks mida U.R. ga jagada. Tartu Millis oli hinnakoridor teravilja puhul keskmiselt 6-7 eurot ja rapsi puhul 20 eurot – selle piires ei pidanud ostujuht hindu kooskõlastama.
23.Tartu Milli juhatuse liikme U. Lausingu ütluste kohaselt ei ole Tartu Milli jaoks oluline, kas vilja müüakse neile käibemaksuga või ilma, hind on sama. Bogarolo, Tootsi Peenra ja Macodesi toodud viljakogus moodustas 100 autost 1–3 autot päevas. Nendega tehtud tehingud ei eristunud millegagi teistest, ei tekkinud kahtlust, et nad võiksid käituda maksuõiguslikult ebaseaduslikult. Tema juhatuse liikmena andis ostujuhtidele ette hinnakoridori, mis hinnaga vilja osta. Hinnakoridor võis olla 3–7 eurot tonnilt, mille piires sai ostujuht otsustada. Maksetähtaja määras 10(76)
ostujuht, see võis olla samast päevast kuni kolme nädalani. Seda, et L. Dulub nii käitus, ei olnud võimalik teada saada.
24.Maakohus asus seisukohale, et L. Dulub oli Tartu Milli juhtivtöötaja KarS § 14 lg 1 mõttes. Ta töötas Tartu Millis ostujuhina. Pole oluline, et tal polnud alluvaid, vaid see, et tal oli pädevus teha olulisi Tartu Milli tegevust mõjutavaid otsuseid. L. Dulubil oli õigus sõlmida Tartu Milli nimel vilja ostu-müügilepinguid, millega ta võttis Tartu Millile suuri rahalisi kohustusi. L. Dulubil oli kohustus kontrollida klientide tausta ja õigus otsustada, kellelt Tartu Mill vilja ostab. Ta pidas hinnaläbirääkimisi, määras maksetähtaegu. Mõlemad Tartu Milli raamatupidajad kinnitavad, et arve tasumise tähtaja leppis kokku ostujuht, arved viseeris ostujuht, kes kontrollis andmete õigsust. Arve tasumise aja üle otsustas L. Dulub. Tootsi Peenra ja Bogarolo arved tasuti viivituseta, samal päeval. L. Dulubil oli õigus teha iseseisvaid otsustusi ja sellega suunata juriidilise isiku tahet.
25.Süüdistuse kohaselt seisnes maksuhaldurile valeandmete esitamine selles, et L. Dulub varjas kuritegeliku ühenduse kaasabil tegelikke tehinguid Tartu Milli ja teravilja tegelike müüjate vahel, kasutades võltsarveid. Nendel arvetel näidatud tehinguid tegelikult ei toimunud ja tegemist oli näilike tehingutega MKS § 83 lg 4 mõttes.
26.Vaidlust ei ole sellest, et M.J. , U.R. ja R.L. moodustasid hiljemalt 2012. aasta alguses maksukuritegude toimepanemiseks kuritegeliku ühenduse, millel oli hulk variäriühinguid. Tartu Maakohtu 14. jaanuari 2014. a otsusega kriminaalasjas nr 1-14-189 tunnistati M.M. , M.K. , H.E. , U.R. , R.L. ja M.J. kokkuleppemenetluses KarS § 255 lg 1 järgi süüdi kuulumises sellesse samasse kuritegelikku ühendusse, millesse kuulumises süüdistatakse ka L. Dulubi ja P. Saart. Kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevate variäriühingute kaudu liikus talunike teravili ja raps osaühingute Bogarolo, Tootsi Peenar ja Macodes arvete alusel Tartu Milli. Bogarolo, Tootsi Peenar ja Macodes arvetel kajastus käibemaks ja Tartu Mill tasus kõneksolevate äriühingute arved oma pangakontodelt tehtud ülekannetega. Osaühingutele Bogarolo, Tootsi Peenar ja Macodes vilja eest laekunud raha kanti edasi arvukatele reaalset majandustegevust mitteomavatele äriühingutele. Bogarolo ja Macodes ise vilja ei kasvatanud, Tootsi Peenar kasvatas vilja, kuid enda kasvatud vilja Tartu Millile ei müünud. 2013. aasta suvel ei soovinud Tartu Mill vilja enam vahendajatelt osta. See oli juhatuse korraldus, mis L. Dulubile ei meeldinud. Vaatamata seisukohale, et vahendajatelt vilja ei osteta, jätkas L. Dulub Tartu Millile vilja ostmist nii Bogarololt kui ka Tootsi Peenralt.
27.Kasumi teenimine on iga äriühingu tegevuse eesmärk ja ei ole sellisena etteheidetav. Ei ole tõendeid, mis kinnitaksid süüdistuse väidet, et Tartu Milli juhtkond survestas L. Dulubi teenima maksimaalset kasumit vahendeid valimata, sh ebaseaduslikult. Samuti ei saa ette heita seda, et kaupa osteti ka vahendajatelt. Küsimus on selles, kas osaühingud Tootsi Peenar, Macodes ja Bogarolo seda ka tegelikult olid või oli nende eesmärk jätta mulje selliste tehingute olemasolust, mida tegelikult ei toimunud.
11(76)
28.L. Dulub Tartu Milli ostujuhina teadis, et vilja ei müü tegelikult Bogarolo, vaid et vili tuleb talunikelt. L. Dulub korraldas ka ise talunike vilja müüki Bogarolo kaudu. L. Dulubi ütluste kohaselt oli tal majanduslik huvi saada kaks eurot tonni pealt ja müüa vilja Bogarolo kaudu.
29.L. Dulubi juhiste kohaselt jõudis talunike vili Bogarolo ja Tootsi Peenra nime all Tartu Millile. L. Dulub kohtus ja suhtles talunikega, andis neile juhiseid, mida tuleb saatelehele tarnija kohta märkida ja millise sõidukiga vili tuuakse. See tähendab, et ta teadis ka seda, millised autod veavad Bogarolo kaudu vormistatud vilja. L. Dulub otsustas, kui palju vilja müüakse Bogarolo kaudu, millistele koormatele vormistatakse arved ja milliste eest tasutakse sularahas. U.R. pidi vormistama L. Dulubilt saadud andmete alusel arved, korraldama vilja vedamise talunikelt ostjani. Tegemist oli pikaajaliselt toimiva süsteemiga, kus kõik asjaosalised teadsid, mida nad peavad tegema.
30.Tartu Milli tehingud osaühingutega Bogarolo, Tootsi Peenar ja Macodes olid näilikud, kuna nendega sooviti varjata tegelikke tehinguid viljakasvatajate ja Tartu Milli vahel. Sellised tehingud tuleb MKS § 83 lõike 4 esimese lause kohaselt jätta maksustamisel arvesse võtmata. Kuna osaühingute Bogarolo, Tootsi Peenar ja Macodes nimel väljastatud arved olid võltsarved, mille alusel Tartu Milli raamatupidajad koostasid käibedeklaratsioonid, esitati Maksu- ja Tolliametile valeandmeid. Valeandmete alusel kajastatud sisendkäibemaksu mahaarvamine on alusetu.
31.Kõik valeandmeid sisaldavad arved, mille alused Tartu Milli raamatupidajad käibedeklaratsioone koostasid, jõudsid nendeni L. Dulubi vahendusel. L. Dulubi selline teopanus on piisav, käsitamaks tema tegevust maksuhaldurile valeandmete esitamise vahendliku täideviimisena. Raamatupidajad, kes käibedeklaratsioone esitasid, ei olnud arvete võltsitusest teadlikud. Maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise kui tegevusdelikti subjektiks saab olla ka isik, kellel ei ole volitusi maksudeklaratsiooni esitamiseks.
32.Maksuarvestuse kohaselt on Tartu Mill kajastanud käibedeklaratsioonides osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar rekvisiitidega arvete alusel liigselt soetamisel tasumisele kuuluvat käibemaksu kokku 1 233 755 eurot 60 senti. See summa vastab KarS § 121 p 3 kohaselt eriti suurele kahjule.
33.Selleks, et isik vastutaks KarS § 3891 järgi, peab ta tegutsema maksukohustuse vähendamise eesmärgil. L. Dulubi eesmärk ei olnud vähendada Tartu Milli maksukohustust. Kavatsetus eeldab KarS § 16 lg 2 kohaselt, et isik seab endale eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise, tema poolt taotletav eesmärk on sellisel juhul liikumapanevaks jõuks. Isik tegutseb kavatsetult ka siis, kui tema ettekujutuse kohaselt on süüteokoosseisule vastava asjaolu toimepanemine tema eesmärgi saavutamise hädavajalikuks tingimuseks. Maksuhaldurile valeandmete esitamine ja Tartu Milli maksukohustuse vähenemine ei olnud L. Dulubi jaoks põhiega ka vahetagajärg. Talle etteheidetav tegu võis olla suunatud tööandja vara vastu, mitte riigi maksulaekumiste vastu. L. Dulubi eesmärk oli saada U.R. ga tehtud tehingutelt isiklikku kasu. L. Dulubil oli suur laenukoormus – kokku umbes 100 000 eurot. Kuritegeliku ühenduse kaudu teenis ta 2012. a suvest vähemalt kaks eurot igalt Tartu Milli laekunud viljatonnilt ja seda olenemata 12(76)
sellest, kas vilja varuti käibemaksukohustuslaselt või mitte. L. Dulubi palk ei olnud olulisel määral sõltuvuses varutud vilja kogustest. Ühegi tõendi alusel ei ole võimalik öelda, milles seisnes L. Dulubi huvi vähendada Tartu Milli maksukoormust.
34.Tõendatud ei ole ka see, et L. Dulub tegutses Tartu Milli juhtkonna vaikival heakskiidul. Osaühingutega Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar tehtud tehingute puhul olid hinnad ülemises piiris või üle selle. Need olid Tartu Millile kahjulikud ostutehingud. Bogarolo ja OÜ Tootsi Peenar puhul oli kvaliteet hinnatud pigem tegelikust kõrgemaks, et hind tuleks parem. Tõendid kinnitavad, et L. Dulub varjas oma eraäri Tartu Milli juhtkonna eest. Kui 2012. aasta lõpus otsustas Tartu Milli juhtkond vähendada vilja ostmist vahendajatelt, väljendas L. Dulub sellega korduvalt rahulolematust. See kinnitab, et L. Dulubi eesmärk oli jätkata vilja varumist väljatöötatud skeemi alusel, mis tagas talle isikliku kasu, kuid mis oli vastuolus Tartu Milli juhtkonna suunistega. Seda kinnitab ka Bogarolo asemele Tootsi Peenra leidmine. L. Dulubi tegevus ei olnud suunatud riigi maksulaekumiste vastu. L. Dulub võis küll pidada võimalikuks, et võltsitud arvete edastamisega väheneb ka Tartu Milli maksukohustus, kuid see ei olnud seotud tema saavutatud põhitagajärjega. Ta oleks saanud kaks eurot tonnilt tasu ka siis, kui Tartu Mill oleks jätnud käibedeklaratsioonid esitamata.
35.Kuna L. Dulub ei tegutsenud Tartu Milli maksukohustuse vähendamise eesmärgil, tuleb ta KarS § 3891 lg 2 järgi õigeks mõista.
36.Kuna L. Dulubi tegu ei täitnud KarS § 3891 lg 2 koosseisu, ei ole ka koosseisupärast tegu, mida oleks võimalik KarS § 14 lg 1 alusel omistada Tartu Millile. Seega tuleb ka Tartu Mill KarS § 3891 lg 3 järgi õigeks mõista.
37.Täideviimisteo tuvastamatuse tõttu tuleb KarS § 3891 lg 2–§ 22 lg 3 järgi õigeks mõista ka P. Saar.
2.2.2.Leonid Dulubi ja Priit Saare süüdistusest kuritegelikku ühendusse kuulumises
2.2.2.1.Kuritegeliku ühenduse olemasolust
38.On tõendatud, et U.R. l, M.J. l ja R.L. l tekkis mõte hakata tegelema viljaäriga selliselt, et osta talunikelt vilja, müüa see äriühingu nimel maha ning jätta käibemaks tasumata. Talunikele maksti vilja eest sularahas. Vili müüdi valdavalt Bogarolo kaudu, samuti Tootsi Peenra kaudu Tartu Millile. Bogarolo müüs selliselt hangitud vilja ka A. OÜ-le, B. AS-ile, S. AS-ile. Bogarolo ei tasunud ülekandega otse isikule, kellelt vilja ostis. Vahepeal olid varifirmad, kes ostsid ja müüsid Bogarolole vilja edasi ning kelle pangakontodele liikus raha. Vahefirmade vahel tegelikke tehinguid ei toimunud ja need äriühingud jätsid käibemaksu maksmata. 13(76)
39.U.R. l, M.J. l ja R.L. l oli välja kujunenud omavaheline tööjaotus. U.R. pidas läbirääkimisi vilja ostjatega. Tartu Millis suhtles ta selleks L. Dulubiga. Bogarolo juhatuse liikmena sõlmis ta vilja müügilepingu Tartu Milliga, samuti A. OÜ-ga. Tema edastas L. Dulubile info, et tuleb Bogarolo vili ja saatis arved nii Bogarolo kui ka Tootsi Peenra nimelt. M.J. tegeles talumeestega ehk esmaste viljamüüjatega, kellele maksis vilja eest sularahas. Samuti oli M.J. ülesandeks variäriühingute ja sinna juhatuse liikmete leidmine ning vormistamine. M.J. vormistas viljamüügiarveid variäriühingute nimel Bogarolole. Ta jagas korraldusi autojuhtidele selle kohta, kelle vili kuhu viia ja millise äriühingu nimel ning millised andmed kanda saatelehtedele. Nii M.J. kui ka R.L. tegid Bogarolo pangakontole laekunud rahast ülekandeid variäriühingutele. Ülekannete tegemiseks olid neil variäriühingute juhatuse liikmete ID-kaardid, mis M.J. oli saanud enda valdusesse juhatuse liikmeks vormistatud isikute käest, samuti olid neil PIN-kalkulaatorid. Variäriühingute kaudu liikunud raha jõudis sularahana R.L. kätte. Tema andis raha vastavalt vajadusele edasi U.R. või M.J. le. R.L. tegeles ka uute juhatuse liikmete värbamisega, tema nimel oli osa variäriühinguid ja ta käis AS-ist T. sularaha välja võtmas. Kui Bogarolo või Tootsi Peenra arvele laekunud summa oli suur, kanti see edasi mitmele variäriühingule. Raha oli vaja samal päeval sularahas välja võtta, et oleks suurem käive ja kasum. Eesti talunikele tuli vilja eest kohe sularahas ära maksta, Lätis tehti arved. Variäriühingutele arveid ei koostatud, kuna need likvideeriti mõne aja pärast. Väljapetetud käibemaksu-osa jagasid omavahel võrdselt R.L. , M.J. ja U.R. . Kulud arvati enne maha, mingi osa jäi Bogarolosse kulude katteks ja käibemaksu tasumiseks. Ühenduse teistel liikmetel oli kokkulepitud tasu.
40.Variäriühingutele laekus raha Bogarololt, Tootsi Peenralt ja Macodesilt. Seda raha kanti edasi mitmetele äriühingutele, moodustades näilike tehingute ahela. Lõpuks kanti raha AS-ile T. , kust variäriühingute juhatuse liikmeks vormistatud isikud selle sularahas välja võtsid. Osa osaühingutest olid lühikest aega käibemaksukohustuslased. Kõiki selliseid äriühinguid iseloomustas sage juhatuse liikmete vahetamine ja lõpuks vormistamine välisriigi kodanike nimele. Äriregistris kajastatud tegevusvaldkonnad ei olnud seotud vilja ostu-müügi ega muu taolise tegevusega. Äriühingute tegutsemiskohana märgiti suvalised aadressid. Kuritegelikule ühendusele omaselt konspireeriti oma tegevust ja kasutati omavaheliseks suhtlemiseks eraldi telefone ning vahetati numbreid. Isikud kasutasid erinevaid telefone, et vältida pealtkuulamist. Seega tegutses ühendus, mille tuumiku moodustasid U.R. , M.J. ja R.L. . Selles täitsid erinevaid ülesandeid veel M.J. , M.K. , M.M. , ja H.E. . Nad kõik on kuritegelikku ühendusse kuulumises süüdi tunnistatud.
41.L. Dulub ja U.R. on andnud ühesuguseid ütlusi selle kohta, et vilja tarnimisel Bogarolo kaudu Tartu Millile suhtlesid nad omavahel tihedalt nii meili kui ka telefoni teel. U.R. saatis L. Dulubile info, et tuleb Bogarolo vili. L. Dulub saatis andmed vilja koguse, kvaliteedi jm kohta U.R. meilile. Selle alusel koostas U.R. Tartu Millile arve, mille ta saatis L. Dulubi meilile. L. Dulub korraldas arve kiire tasumise. Samamoodi toimus Tootsi Peenra nimel vilja tarnimine Tartu Millile. 14(76)
42.U.R. ütluste kohaselt L. Dulub ilmselt talunikelt ise vilja Tartu Millile ei ostnud, vaid saatis nende juurde, sest talunikud tahtsid sularaha saada. Talunik helistas neile ja ütles, et on Leonidi poolt. Mõnikord võis olla ka nii, et L. Dulub ütles, et tuleb saata auto vilja järgi ja vilja müük vormistati Bogarolo nimel, ka siis sai Leonid Dulub kaks eurot tonni pealt. Üldiselt maksid talunikele vilja eest nemad, 5-6 korda viis ta raha talunikele maksmiseks ka L. Dulubi kätte. Kui L. Dulub ütles talle, kus on soodsam hind ja nad viisid vilja sinna, näiteks FarmPlanti, maksid nad Dulubile ikkagi kaks eurot tonnilt. U.R. sõnul teistele kokkuostjate esindajatele nad ei maksnud, ei julgenud pakkuda. L. Dulubile aga pakkus ta ise, see tuli jutuks 2012. aastal, pigem lõpupoole.
43.L. Dulubi ja U.R. telefonikõnedest nähtub, kui suurt kontrolli ja informatsiooni omas L. Dulub ja kuidas ta jagas U.R. korraldusi ja noomis teda. U.R. ütlused tõendavad, et kui vilja müüdi Tootsi Peenra kaudu, siis vormistasid Tartu Millile arveid tema, M.J. ja Tootsi Peenra juhatuse liige. Arveid koostati Bogarolo kontoris. L. Dulubi sõnul pakkus Tootsi Peenra välja U.R. , kui Tartu Milli juhtkond ei soovinud 2013. aastal enam vahendajatelt vilja osta. L. Dulubi ütlustega on tõendatud tema teadlikkus asjaolust, et Tootsi Peenra kaudu müüs vilja U.R. .
44.L. Dulubi ütlused tõendavad, et 2012. aasta suvel leppisid nad U.R. ga kokku, et tema saab kaks eurot tonni pealt. Varumishooajal (septembris ja oktoobris) said nad U.R. ga esmaspäeviti kokku, vaatasid üle eelmisel nädalal tarnitud viljakogused ja U.R. maksis talle kaks eurot tonnilt. Rekordnädalatel võis ta saada 1500 eurot. Hooaja-väliselt arveldasid nad korra kuus, summa oli 1000–1500 eurot kuus. Kui U.R. hakkas vilja müüma Tootsi Peenra kaudu, jäi kehtima sama kokkulepe, et ta saab tonni pealt kaks eurot. U.R. ütluste kohaselt maksis ta L. Dulubile kaks eurot, kõige rohkem kolm eurot, iga müüdud viljatonni eest, et kiirendada vilja müüki ja saada vilja eest paremat hinda.
45.Kuritegeliku ühenduse eesmärk oli teenida tulu variäriühingute tasumata käibemaksu arvel. Sellist tulu ka saadi ja seda jagati omavahel. Lisaks maksti sellest rahast ka autojuhtidele, P. Saarele ja L. Dulubile, samuti äriühingute juhatuse liikmeks vormistatud isikutele. Võttes aluseks tunnistajate ütlused, mis kattuvad ka L. Dulubi ütlustega, ja lugedes kõik kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kasuks, tuvastas kohus, et L. Dulub sai igalt Bogarolo, Macodesi ja Tootsi Peenra kaudu Tartu Millile müüdud viljatonnilt tasu vähemalt kaks eurot.
46.Nii nagu kuritegeliku ühenduse liikmetele, andis U.R. ka L. Dulubile omavaheliseks suhtlemiseks teise telefoni. U.R. sõnul andis ta L. Dulubile telefoni, kuna viimane oli väga hõivatud ja telefon oli kogu aeg kinni. Juhtkond vaatas võib-olla ka juba imelikult, et nad liiga tihti suhtlevad ja äri teevad. L. Dulub tunnistas, et U.R. andis 2013. aasta augustikuus talle kasutamiseks Läti numbriga telefoni, mis oli tema käes umbes kuu aega. Üks põhjus oli see, et teda oli hooajal raske kätte saada. Teine põhjus oli see, et ta ei tundnud ennast Tartu Millis enam väga kindlalt, kuna arvas, et mingi hetk jääb ta kolleegidele oma eraäriga vahele. L. Dulubi
12.septembri 2013. a telefonikõne U.R. , samuti U. Lausingu ja L. Dulubi ütlused näitavad, et L. Dulub varjas tööandja eest oma seotust U.R. ga. L. Dulubi sõnul oleks ta kaotanud töö, kui Tartu Milli juhtkond oleks tema eraärist teada saanud. 15(76)
47.Usutavad ei ole L. Dulubi ütlused, et tema ei ole Macodesi kaudu müüdud vilja eest raha saanud ja et tema jaoks oli see võõras firma. L. Dulubile maksti tasu Bogarolo ja Tootsi Peenra arvete tasumise kiirendamise eest. L. Dulub ise tunnistas, et vaid Bogarolo sai erinevatelt teistest tarnijatest raha kohe kätte. See ei vasta tõele. Samad tasumise tähtajad on ka Macodesi arvetel. Bogarolo, Macodesi ja Tootsi Peenra arvetel on maksetähtajaks tavaliselt arve kuupäev. Nii Bogarolo, Tootsi Peenra kui ka Macodesi nimel tõid Tartu Milli vilja valdavalt samad sõidukid, mis kuulusid kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevatele osaühingutele või mida kasutasid sellega seotud isikud. Samuti korraldas L. Dulub vilja liikumist Macodesi kaudu. Seda tõendab tema meilivahetus.
48.On tõendatud, et L. Dulub jagas U.R. informatsiooni teravilja ja rapsi hindade ning vajaminevate viljakoguste kohta, samuti selle kohta, millist vilja kuhu tarnida, et saada võimalikult head hinda. U.R. ja M.J. said L. Dulubilt arvete vormistamiseks vajalikud andmed. Samuti korraldas L. Dulub Tartu Millis arvete kiire tasumise. L. Dulubil oli välja kujunenud kindel ringkond viljamüüjaid talunikke, kelle vilja müüki korraldas ta U.R. firma kaudu, jagades selleks U.R. ka korraldusi. See oli nii näiteks vilja ostmisel U.J., V.K. ja E.F.. Oma tegevuse eest sai L. Dulub hiljemalt 2012. aasta suvest kokkulepitud tasu vähemalt kaks eurot tonnilt. L. Dulubi selline tegevus aitas kuritegelikul ühendusel võimalikult kiiresti ja soodsate hindadega talunikelt ostetud vilja maha müüa ja saada raha uue vilja ostmiseks. Suur käive tagas suurema teenimisvõimaluse. Seega oli L. Dulubil väga oluline roll kuritegeliku ühenduse eesmärkide saavutamisel.
49.Järelikult kuulus L. Dulub enam kui kolmest isikust kuuluvasse ühendusse, mille liikmetel oli omavaheline tööjaotus, kõik andsid oma rollist tuleneva panuse ühenduse eesmärkide realiseerimiseks. Selle ühenduse tegevus oli suunatud maksukuritegude toimepanemisele ja selle läbi varalise kasu saamisele. Kuritegude toimepanemise ajal kehtinud KarS § 3891 lg 1 nägi karistusena ette kuni kolmeaastase vangistuse, praegu kuni viieaastase vangistuse. Kuritegelik ühendus, mille eesmärk oli panna toime maksupettusi, tegutses vähemalt 2012. aasta algusest kuni selle liikmete kinnipidamiseni oktoobris 2013. Liikmeskond oli väga püsiv, kõigil oli välja kujunenud ülesanded, mis toetasid edukat pikaajalist tegutsemist. Samas täideti vastavalt vajadusele ka erinevaid ülesandeid ning tegevust oleks saanud jätkata ükskõik millise liikme väljalangemise korral. Kohus ei nõustunud L. Dulubi kaitsja seisukohaga, et ühendus ei oleks saanud maksukuritegusid toime panna ilma L. Dulubita. Bogarolo kaudu müüdi talunikelt ostetud vilja ka teistele äriühingutele peale Tartu Milli, s.o A. OÜ-le, B. AS-ile ja S. AS-ile. U.R. sõnul ei julgenud nad peale L. Dulubi teistele ostujuhtidele raha pakkuda. See ei tähenda, et olukorras, kus L. Dulubil ei oleks olnud võimalik olnud oma rolli täita, ei oleks tema asemele leitud teist isikut, kes oleks tema ülesanded üle võtnud. Tartu Mill oli vaid üks mitmest äriühingust, mida oli võimalik plaani elluviimiseks ära kasutada, ja L. Dulub oli vaid üks isikutest, kes tegeles vilja varumisega.
50.L. Dulubile inkrimineeritud tegude toimepanemise ajal kehtinud KarS § 255 lg 1 redaktsioon nõudis kuritegeliku ühenduse puhul varalise kasu saamise eesmärgi tuvastamist. Varalise kasu saamise eesmärk iseloomustab kuritegelikku ühendust, mitte kuritegeliku ühenduse iga liiget 16(76)
eraldi. R.L. , M.J. ja U.R. ütlused tõendavad, et nad lõid ühenduse käibemaksupettuste toimepanemiseks, et saada seeläbi varalist kasu. Kuritegelikku ühendusse kuulumine on lõpule viidud kuritegelikku ühendusse astumisega. KarS § 255 lg 1 objektiivne koosseis on täidetud ka siis, kui kuritegeliku ühenduse liikmed ei ole veel jõudnud kavandatud kuritegu toime panna ega sellest kasu saada.
51.Bogarolo arved, samuti L. Dulubi ja U.R. vaheline meilivahetus tõendavad, et vähemalt 2012. aasta jaanuarist on U.R. ja L. Dulub vilja varumise teemal väga tihedalt suhelnud ning L. Dulub on taganud Bogarolo arvete tasumise valdavalt samal päeval. Sellega panustas L. Dulub U.R. loodud ühenduse eesmärki saada võimalikult kiiresti raha talunikelt uue vilja soetamiseks, tagades sellega kiire ja suure käibe ning võimaluse saada Bogarolo kaudu tagasi võimalikult suur käibemaksusumma. 2012. a märtsikuu meilidest alates on näha, kuidas L. Dulub annab Tartu Milli raamatupidajale korraldusi Bogarolo arvete kiireks tasumiseks ja vahendab U.R. infot vilja liikumise kohta. Kogumis tunnistajate ütlustega kinnitavad tõendid, et L. Dulub andis teopanuse kuritegeliku ühenduse heaks vähemalt 2012. aasta algusest.
52.L. Dulub pani KarS 255 lg-s 1 ettenähtud kuriteo toime kaudse tahtlusega. L. Dulub teadis, et Bogarolo on seotud maksupettusega. Seda tõendavad U.R. ütlused, mille kohaselt lõpetas L. Dulub neilt vilja ostmise ajal, kui Maksu-ja Tolliamet kontrollis Bogarolot, kuid pärast kontrolli ostmine jätkus. Asjaolu, et L. Dulub oli mures maksuhalduri kontrolli pärast, kinnitab ka
14.oktoobri 2013. a telefonikõne raamatupidajale. L. Dulubi enda ütlused tõendavad, et ta andis põllumeestele, kes tahtsid sularaha eest vilja müüa, U.R. telefoninumbri, 4–5 korral tasus ta talunikele vilja eest U.R. lt saadud sularahaga. Selline tegevus ei seondu ostujuhi ülesannetega. 9. mai 2013. a telefonikõnest T.M. nähtub, et L. Dulubi initsiatiivil lepiti kokku, et nisukoorma eest T. M Tartu Millile arvet ei tee, vaid see müüakse Bogarolo kaudu. L. Dulubi 14. mai 2013. a kõnest M. T on näha, kuidas L. Dulub pakub müüjale erinevat hinda, olenevalt sellest, kas ta müüb paberiga või ilma. Need kõned kinnitavad, et L. Dulub pidi pidama võimalikuks ja möönma, et ostes talunikelt vilja sularaha eest ja vormistades selle käibemaksukohustuslasest osaühingu kaudu, pannakse toime maksukuritegu.
53.L. Dulub suhtles vilja varumise teemal vahetult ainult U.R. ga. Samas ta teadis, et sel viisil nagu Bogarolo kaudu müüdi vilja ka Tootsi Peenra kaudu, kuigi viimase nimel oli lepingu sõlminud M.T.. L. Dulub tagas vilja müügil samasugused tingimused ka Macodesile. Ta pidi teadma, Macodesi nimel toovad vilja samad sõidukid, mida kasutas U.R. . Ainuüksi sellest pidi L. Dulub aru saama, et sama skeemi taga oli rohkem inimesi kui U.R. . L. Dulub möönis, et U.R. l võis olla keegi, kes aitas teda vilja varumisel kuna ta tõi tuhandeid tonne. Seega pidas L. Dulub võimalikuks ja möönis, et ta kuulub vähemalt kolmeliikmelisse ühendusse, mis on loodud varalise kasu saamise eesmärgil ja on suunatud maksukuritegude toimepanemisele. Iga ühenduse liige ei pea teadma maksupettuse toimepanemise täpsetest asjaoludest, piisab abstraktsest teadmisest, milliseid kuritegusid plaanitakse toime panna. See tähendab, et L. Dulub ei pidanudki teadma maksupettuseks moodustatud varifirmade olemasolust, nende vahel arvete ja raha liikumisest vmt. 17(76)
2.2.2.3.Priit Saare kuulumine kuritegelikku ühendusse
54.Tõendid kinnitavad P. Saare seotust M.M. , R.L. ja M.J. ga. P. Saar oli teadlik ka U.R. olemasolust. Tõendid näitavad ka P. Saare tegevust käibemaksupettuse toimepanemisel kasutatud äriühingute moodustamisel ja juhatuse liikmete vahetamisel. P. Saare teadlikkust sellest, et nad tegelesid variäriühingute moodustamisega, tõendab ka M.J. arvuti vaatlusprotokoll.
55.P. Saar tegeles viljamüüjate otsimisega Eestist, Lätist ja Leedust. Talle maksti raha tonni pealt. P. Saar teadis, et Lätis kokkuostetav vili vormistatakse läbi C. OÜ, mille juhatuse liikmeks oli M.M. . Kuritegelikus ühenduses oli P. Saare üks ülesanne äriühingutesse uute juhatuse liikmete ja osanike leidmine. Tõendid näitavad P. Saare laialdasemat seotust M.J. , R.L. ja U.R. aetava viljaäriga. Salaja pealtkuulatud telefonikõned kajastavad P. Saare teadlikkust, et nende tegevus ei ole seaduslik. Muu hulgas tuleb telefonikõnedest väga selgelt välja, et P. Saar oli teadlik sellest, et tehinguid tehakse selliste äriühingute nimel, millel pole äritegevust. P. Saar oli teadlik M.M. osalemisest viljaäris ja seda, et see ei toimu seaduslikul viisil. P. Saarele oli teada seegi, et viljaäriga seoses kasutati vahetatavaid telefone, mis seadusliku äritegevuse korral ei oleks olnud vajalik. Järelikult kuulus P. Saar M.J. , R.L. ja U.R. loodud kuritegelikku ühendusse, mille eesmärgiks oli maksukuritegude toimepanemine.
56.P. Saare üheks ülesandeks kuritegelikus ühenduses oli variäriühingute asutamine, uute juhatuse liikmete otsimine ja ise nende ühingute juhatuse liikmeks olemine. Teiseks ülesandeks oli vilja müüjate otsimine. Vene keele oskuse tõttu tegi ta seda valdavalt Lätis ja Leedus. Samuti oli tema ülesanne vilja müüjatega läbirääkimiste pidamine, arvete koostamiseks M.J. saadud informatsiooni vahendamine, samuti vahendas ta vajadusel infot transpordi kohta. P. Saar sai nende ülesannete täitmise eest kokkulepitud tasu 2–3 eurot viljatonnilt.
57.P. Saare poolt kuritegeliku ühenduse heaks tehtud teod eraldivõetuna ei ole kriminaalkorras karistatavad, kuid ei peagi seda olema. Kuritegelikku ühendusse kuulumiseks ei pea isik tingimata kuritegelikult käituma, vaid tema tegevus võib olla ka selline, et see ei ole karistatav ühegi teise sätte järgi. Isik kuulub kuritegelikku ühendusse, kui ta aitab oma tegevusega ühenduse eesmärkidele kaasa ja allub organisatsiooni tahtele. Seda P. Saar ka tegi.
58.P. Saar oli teadlik sellest, et lisaks M.J. le tegeleb ebaseadusliku viljaäriga R.L. ja M.M. . Koos M.J. ga tegelesid nad käibemaksupettuste ahelas kasutatud äriühingute moodustamisega. Seega oli P. Saar teadlik, et lisaks temale kuulub ühendusse, mille eesmärk on maksukuritegude toimepanemine, veel vähemalt kaks inimest.
59.P. Saar pani KarS 255 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Tõendid kinnitavad P. Saare teadlikkust sellest, et toime pannakse maksukuritegusid. P. Saar tegeles äriühingute moodustamisega, sinna juhatuse liikmete leidmisega, olles teadlik sellest, et tegemist on mittetegutsevate äriühingute ja juhatuse fiktiivsete liikmete ehk nn tankistidega. Tema 18(76)
enda mälupulgal oli juhis, mida teha maksuvõlgades äriühingutega, sh skeem, mida järgis kuritegelik ühendus, s.o omanike ja juhatuse mitmekordne vahetamine.
2.2.3.Konfiskeerimise asendamisest
60.On tõendatud, et L. Dulub sai hiljemalt 2012. aasta augustist 2013. aasta septembrikuuni vähemalt kaks eurot tasu igalt osaühingu Bogarolo, Macodes või Tootsi Peenar kaudu Tartu Millile müüdud viljatonnilt. Arvestas kokku viljatonnid, mis on märgitud osaühingute Bogarolo, Tootsi Peenar ja Macodesi arvetel ajavahemikus 2012. aasta augustikuust kuni 2013. aasta septembrikuuni, selgub, et kuritegelik ühendus vedas sel perioodil Tartu Millile vähemalt 22 007 tonni vilja. Seega sai L. Dulub kuritegelikku tulu vähemalt 44 014 eurot. Selle kohta, et L. Dulubilt ära võetud 19 135 eurot on just kuritegelikul teel saadud raha, ei ole tõendeid, mistõttu ei ole võimalik seda konfiskeerida KarS 831 lg 1 alusel. Samas on võimalik mõista süüdistatavalt välja kindel rahasumma juhul, kui süüteoga saadud vara on ära tarvitatud. Kuna L. Dulub sai kuritegelikku tulu vähemalt 44 014 eurot, tuleb konfiskeerimise asendamiseks temalt välja mõista 44 014 eurot.
61.Kuna L. Dulubilt arestitud vara väärtus ületab temalt konfiskeerimise asendamiseks välja mõistatava summa, tuleb arestitud varast jätta konfiskeerimise asendamise täitmise tagamiseks aresti alla ainult osa.
2.2.4.Karistustest
62.L. Dulub ja P. Saar on varem kriminaalkorras karistamata. Karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid ei ole.
63.L. Dulubi tuleb karistada nelja aasta pikkuse vangistusega. L. Dulubi süü on suur, kuna tal oli oluline roll skeemis, mis võimaldas kuritegelikul ühendusel pika aja jooksul maksukuritegusid toime panna. Ta teenis kuritegeliku ühenduse kaasabil märkimisväärset tulu. Samas on L. Dulub varem karistamata ja ta ei ole uusi õiguserikkumisi toime pannud, mistõttu on võimalik mõista talle sanktsiooni keskmisest väiksem vangistus. Kuriteo toimepanemisest on möödunud viis aastat, mil L. Dulub on elanud õiguskuulekalt. Seetõttu võib vangistuse jätta KarS § 73 lg 1 alusel tingimisi nelja-aastase katseajaga kohaldamata.
64.P. Saare süü on võrreldes L. Dulubi süüga oluliselt väiksem. Ta ei omanud kuritegelikus ühenduses keskset rolli. Tema tegevuse tulemusel leitud viljakogused ei olnud suured, ülejäänud panus oli pigem abistava iseloomuga (variäriühingute moodustamine ja nendega seonduv). P. Saare süüle vastavaks karistuseks on vangistus KarS § 255 lg 1 sanktsiooni alammääras ehk kolm aastat. P. Saar on varem karistamata isikuna elanud viimased viis aastat seaduskuulekalt. Seetõttu on põhjendatud kohaldada tema suhtes KarS § 73 ja jätta vangistus tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata.
APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
65.Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid: 19(76)
1) L. Dulubi kaitsjad vandeadvokaadid Kaspar Lind, Aivar Pilv ja Urmas Kõrgesaar, kes taotlevad maakohtu otsuse tühistamist L. Dulubi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 255 lg 1 järgi ning paluvad mõista oma kaitsealuse selles süüdistuses õigeks. Samuti taotlevad kaitsjad menetluskulu jätmist riigi kanda; 2) P. Saare kaitsja vandeadvokaat Mare Laur, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega P. Saar tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 255 lg 1 järgi, ning palub teha uue otsuse, millega P. Saar mõistetaks KarS § 255 lg 1 järgi õigeks; 3) prokuratuur, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega mõisteti õigeks Tartu Mill KarS § 3891 lg 3 järgi, L. Dulub KarS § 3891 lg 2 järgi ja P. Saar KarS § 3891 lg 2–§ 22 lg 3 järgi. Prokuratuur taotleb Tartu Milli süüditunnistamist KarS § 3891 lg 3 järgi, L. Dulubi süüditunnistamist KarS § 3891 lg 2 järgi ja P. Saare süüditunnistamist KarS § 3891 lg 2– § 22 lg 3 järgi. Apellant palub mõista süüdistatavatele karistused, mida prokuratuur taotles maakohtus kohtuvaidluses. Menetluskulu palub prokuratuur jätta süüdistatavate kanda.
66.Apellatsioonivastuse esitasid: 1) L. Dulubi kaitsja vandeadvokaat K. Lind, kes palub jätta prokuratuuri apellatsiooni rahuldamata; 2) P. Saare kaitsja, kes leiab, et L. Dulubi kaitsjate apellatsioon on põhjendatud, prokuratuuri apellatsioon aga põhjendamatu; 3) prokuratuur, paludes jätta mõlema süüdistatava kaitsjate apellatsioonid rahuldamata; 4) Tartu Milli kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik, kes toetab L. Dulubi ja P. Saare kaitsjate apellatsioone, kuid vaidleb vastu prokuratuuri apellatsioonile.
1.Apellatsioonid
1.1.Leonid Dulubi kaitsjate apellatsioon
67.Kaitsjate väitel ei ole vaidlust, et U.R. , M.J. ja R.L. moodustasid hiljemalt 2012. a alguses maksukuritegude toimepanemiseks kuritegeliku ühenduse, kuhu kuulusid veel M.J. , M.K. , M.M. ja H.H. . See on tuvastatud Tartu Maakohtu 14. jaanuari 2014. a otsusega asjas nr 1-14-189, millega kuritegeliku ühenduse liikmed süüdi tunnistati. Tõendatud on seegi, et kuritegelik ühendus müüs variäriühingute kaudu vilja mitmele kokkuostjale, sh Tartu Millile. Need asjaolud ei võimalda aga asuda seisukohale, et kuritegelikku ühendusse kuulus ka L. Dulub. Tema käitumises ei ole KarS § 255 lg 1 objektiivse ega subjektiivse koosseisu tunnuseid.
68.Ühendus, mille liikmeks oli väidetavalt ka L. Dulub ei olnud suunatud süütegude toimepanemisele, mistõttu langeb ära ka kuritegeliku ühenduse objektiivse koosseisu keskne tunnus. Maakohus on kõik süüdistatavad maksusüütegudes õigeks mõistnud. Teod, mille 20(76)
toimepanemisele ühendus väidetavalt suunatud oli, ei täitnud ka maakohtu enda hinnangul kuriteokoosseisu. Maakohus ei saanud maksusüütegude toimepanemist eitades asuda seisukohale, et L. Dulub kuulus maksusüütegude toimepanemisele suunatud kuritegelikku ühendusse. Asjaolu, et R.L. , M.J. ja U.R. on eelnevalt kokkuleppemenetluses süüdi mõistetud, ei tähenda vältimatult nende süüd.
69.Mitte ükski kohtu viidatud tõend ei kinnita L. Dulubi kuulumist kuritegelikku ühendusse ega tema arusaamist, et ta teeb koostööd kuritegeliku ühendusega. L. Dulub suhtles Tartu Milli viljaoste korraldades isikliku kasu saamise eesmärgil ainult U.R. ga. L. Dulub ei teadnud midagi kuritegelikust ühendusest: ta ei tundnud selle teisi liikmeid, ei suhelnud kellegagi nendest, ei teadnud midagi kuritegeliku ühenduse töö- ega rollijaotusest. M.J. , R.L. , M.J. , M.K. ja M.M. ei tundnud L. Dulubi, ei kohtunud temaga ega ole temaga oma ülesannete täitmisel suhelnud. See, et U.R. andis L. Dulubile telefoni, ei näita seda, et L. Dulub kuulus kuritegelikku ühendusse. Samuti ei osuta L. Dulubi kuulumisele kuritegelikku ühendusse see, et ta suhtles tihedalt U.R. ga. See oligi tema kui Tartu Milli ostujuhi töö, sest U.R. korraldas suurtes kogustes vilja müüki. See, et talunikelt osteti vilja U.R. kaudu, ei viita L. Dulubile kui kuritegeliku ühenduse liikmele, vaid üksnes L. Dulubi soovile U.R. korraldatud viljamüügitehingute kaudu raha teenida. Mida rohkem U.R. vilja müüs ja selleks L. Dulubi infot kasutas, seda rohkem L. Dulub teenis. L. Dulubi poolt vilja müüjale tehingu tingimuste kohta info andmine oli tema kui ostujuhi tööülesanne ega võimalda teda pidada kuritegeliku ühenduse liikmeks. L. Dulubi huvi oli kitsalt isiklik ega puudutanud kuritegeliku ühenduse kui sellise tegevust ja eesmärke. L. Dulub võis tegutseda omakasu motiivil, aga seda ei saa samastada kuritegeliku ühenduse huviga. Kohtu väide, et L. Dulubil oli kuritegeliku ühenduse tegevuse üle kontroll, on sisustamata ja tõendid seda asjaolu ei kinnita. Vilja ei müüdud ainult Tartu Millile. Ka kohtu järeldus, et kuritegelik ühendus kasutas maksupettuse toimepanemiseks Tootsi Peenart ei tõenda L. Dulubi kuulumist kuritegelikku ühendusse.
70.Apellandid ei nõustu maakohtu järeldusega, et tasu maksmine L. Dulubile näitab tema tihedat seotust ja olulisust organisatsioonis. L. Dulub tegi koostööd ainult U.R. ga ning sai vahendustasu kaks eurot igalt viljatonnilt, mis viimase korraldamisel müüdi. Tasu maksis U.R. isiklikult. Käibemaksutagastustest laekunud tulu jagasid omavahel U.R. , R.L. ja M.J. .
71.Puuduvad tõendeid selle kohta, et U.R. juhtis mingit kindla struktuuri ja ülesannete jaotusega kuritegelikku ühendust, kuhu kuulus ka L. Dulub. Teised väidetava kuritegeliku ühenduse liikmed peale U.R. ei teadnud midagi ei L. Dulubist kui ühenduse liikmest ega tema väidetavast rollist sellises ühenduses. Kui analüüsida L. Dulubi suhtlust U.R. ga, siis sellest ei nähtu, et L. Dulub oleks allutanud ennast kuritegeliku ühenduse tahtele, s.t et ta oleks saanud U.R. lt korraldusi ja allunud tema juhistele. L. Dulubi ja U.R. suhtlusest ei nähtu korralduste andmist ja nende täitmist. L. Dulub tegutses varalise kasu saamise eesmärgil koos U.R. ga. See ei kujuta endast aga kuritegelikku ühendust. L. Dulubi ütluste kohaselt korraldas ta U.R. tarnitud vilja eest kiirema arvete tasumise. Samas korraldas L. Dulub kiirema tasumise veel mitmele kliendile (S.A. OÜ, P. 21(76)
OÜ, V. OÜ). Vilja eest kiirem tasumine ei olnud mingi eriline privileeg, mille andmine tõendaks L. Dulubi kuulumist kuritegelikku ühendusse.
72.Nii süüdistuse kui ka kohtuotsuse pinnalt jääb ebaselgeks kuriteo toimepanemise aeg ehk see, millal L. Dulub väidetavasse kuritegelikku ühendusse kuulus. Süüdistuse pinnalt jääb ebaselgeks, kas L. Dulub oli kuritegeliku ühenduse liige kohe esimesest tehingust Bogarologa (ehkki ta selle eest veel tasu ei saanud) või siis omandas liikmestaatuse aja jooksul (ja hakkas siis ühel hetkel tasu ka saama).
73.Süüdistuse kohaselt kuritegeliku ühenduse juhiks olnud U.R. pidanuks saama vajadusel asendada L. Dulubi kellegi teisega. See eeldanuks võimalust mõjutada Tartu Milli personaliotsuseid. Seda U.R. aga teha ei saanud. Seetõttu tekib küsimus, kuidas saanuks väidetav kuritegelik ühendus vajadusel asendada L. Dulubi ühenduse struktuuris ja kuidas jätkunuks sellisel juhul sarnastel tingimustel vilja müük Tartu Millile. Maakohus on viidanud ka sellele, et Tartu Mill oli vaid üks mitmest äriühingust, mida oli võimalik plaani elluviimiseks ära kasutada. See viitab aga sellele, et L. Dulubil polnud kuritegeliku ühenduse toimimiseks olulist rolli, sest ühendus sai vilja müüa ükskõik kellele.
74.L. Dulubi käitumises pole ka KarS § 255 lg 1 subjektiivse koosseisu tunnuseid. L. Dulub suhtles ainult U.R. ga. Puuduvad tõendid selle kohta, et L. Dulub oleks teadnud midagi selle kohta, et U.R. on seotud kuritegeliku ühendusega, milles toimib rollijaotus. L. Dulub ei tundnud nendest isikutest mitte kedagi ning samuti ei teadnud ka teised ühenduse liikmed L. Dulubi. Samuti ei olnud L. Dulubil teadmist kohtuotsuses kirjeldatud sündmustest ja toimingutest, mis puudutavad erinevaid äriühinguid, mida ühenduse liikmed kasutasid. Juba seetõttu on küsitav, kuidas pidi L. Dulub teadma, et ta kuulub püsivasse ühendusse, millel on vähemalt kolm liiget. Maakohus on sisuliselt leidnud, et L. Dulub pidi eeldama, et U.R. ei tegutsenud üksinda, ning sellest omakorda saab järeldada L. Dulubi teadlikkust kuritegelikust ühendusest. Selline teadmine pole aga L. Dulubi tahtluse jaatamiseks piisav.
75.Kohus seostas L. Dulubi põhjendamatult ka Macodesi tehingutega ning see on kaasa toonud väära otsuse konfiskeerimise küsimuses.
1.2.Priit Saare kaitsja apellatsioon
76.Maakohus kohaldas vääralt KarS § 255 lg-t 1. P. Saare suhtes rakendatud ebaõiglus saab alguse juba seadusloomest. KarS § 255 aluseks oleva Palermo konventsiooni kujundamisest võtsid muuhulgas osa ebademokraatlike riikide valitsused. Õigusalases kirjanduses on märgitud, et selles konventsioonis on definitsioonid laialivalguvad ja ebatäpsed. Kuritegelikku ühendust defineerides tegid riigid järelandmisi põhjusel, et saavutada kokkuleppeid piiriüleses koostöös. Seejärel on Riigikogu suutnud ratifitseerida konventsiooni, ilma et konventsioonist oleks olnud õige tõlge. Selle jätkuks kehtestas seadusandja KarS § 255 kujul, mis ei vasta karistusseaduse määratletuse põhimõttele. Seaduse teksti pinnalt pole võimalik mõista, milles seisneb „ühenduse püsivus“, „ülesannete jaotus“ ja „tegevuse suunamine“. 22(76)
77.Maakohus on andnud väidetavale kuritegelikule ühendusele süüdistusega võrreldes uue identiteedi. See tähendab, et kohus on väljunud süüdistuse raamidest. Süüdistus rajanes väitel, et P. Saar kuulus koos teistega kuritegelikku ühendusse, mille eesmärgiks oli maksupettuse toimepanemine. Maksupettuseks, millega kuritegelik ühendus tegeles, olevat olnud L. Dulubi aitamine selles, et viimane saaks esitada Tartu Milli käibedeklaratsioonides valeandmeid. Samas leidis kohus, et P. Saar kuulus kuritegelikku ühendusse, mille eesmärgiks oli maksukuritegude toimepanemine. Milles väidetud maksupettus seisnes, pole kohus märkinud. Kui süüdistuse põhjal võis aimata, milles seisnes see teise astme kuritegu, mille toimepanemisele väidetava ühenduse tegevus suunatud oli, siis kohtuotsusest ei selgu, kes jätsid maksuhaldurile andmed esitamata või esitasid valeandmeid.
78.Isegi kui jätta kõrvale KarS § 255 lg 1 puudused, ei olnud praegusel juhul tegemist kuritegeliku ühendusega. P. Saar ei ole kuritegelikku ühendusse kuulunud. Esiteks ei nähtu süüdistusest ega kohtuotsusest, kuidas P. Saar allus mingisuguse organisatsiooni tahtele. Kohtuotsus ei kajasta seda, milline tõend kinnitab P. Saare allumist, kellele P. Saar allus, millises tegevuses P. Saare allumine seisnes ja milline oli selle väidetava „alluvuse“ intensiivsus. Kõiki asjaolusid hinnates tuleb P. Saare tegevust õigusteenuse osutamisel ja viljamüüjate kontaktide vahendamisel pidada süüdistatava iseseisvaks äriks. Maakohus pole sisuliselt hinnanud väidetava kuritegeliku ühenduse püsivust. Kohus pole selgitanud, kas väidetud majandusahel oleks toiminud, kui sellest oleks välja langenud L. Dulub või U.R. . Vastus sellele küsimusele on eitav. Kuritegeliku ühenduse ülesannete jaotus eeldab ühenduse liikmetelt vähemalt otsest tahtlust. Isik peab vähemalt teadma oma kohta mingis kolmest ja enamast isikust koosneva kuritegevusega seotud seltskonna struktuuris. Alles seejärel oleks võimalik rääkida sellest, et isik panustab kuritegeliku ühenduse eesmärgi saavutamisse. P. Saar ei teadnud mingist ühendusest. Seetõttu on paratamatu, et ta ei teadvustanud ka enda kohta mingis struktuuris, ei teadnud ühenduse eesmärke ega saanud panustada ühenduse eesmärkide saavutamisse.
79.Maakohus hindas tõendeid meelevaldselt ja andis neile uue sisu. P. Saar on piisavalt selgitanud enda tegevust vilja vahendamisel. Tema iseseisva äritegevuse sisu oli leida müüjad. See, kellele ostja vilja edasi müüs ja kuidas ostja käitus maksusuhetes, jäi väljapoole P. Saare teadmist. Väide, et P. Saare üheks ülesandeks oligi äriühingutesse uute juhatuse liikmete ja osanike leidmine, on kohtu fantaasia.
1.3.Prokuratuuri apellatsioon
80.Prokuratuur ei nõustu maakohtu järeldusega, et L. Dulubi eesmärk oli vaid isikliku kasu teenimine, mitte Tartu Milli maksukohustuse vähendamine. Maakohtu põhjendused puudutavad L. Dulubi tegevuse motiivi, mitte eesmärki. L. Dulubi teo motiiv ei ole aga oluline. Pelgalt isikliku kasu saamise motiiv ei saa olla põhjus, miks ei saa maksukurjategijat süüdi mõista. Olukorras, kus kohus on tuvastanud L. Dulubi käitumises maksukohustuse varjamistegevuse, peegeldab see juba iseseisvalt süüdistatava käitumise eesmärki. Võltsarvetega läbi viidud varjamistegevus on juba iseenesest suunatud KarS §-ga 3891 kaitstava õigushüve vastu. Pole oluline, kelle maksukohustuse vähendamise eesmärgil toimepanija tegutseb. 23(76)
81.On juhtumeid, kus äriühingu töötaja tegutseb selgelt äriühingu vara vastu suunatud kuriteo toimepanemise eesmärgil ja kasutab selleks võltsarveid. Sellisel juhul puudub aga reeglina vastusooritus. Selles kaasuses sai Tartu Mill vilja, mille kogumise eesmärgil L. Dulub tegutses. L. Dulub ei tegutsenud Tartu Milli vara vastu käibemaksu osas. Selles osas oli tema tahe selgelt suunatud riigi maksulaekumiste vastu. Riik on usaldanud maksukohustuslastele käibemaksu osas sisuliselt maksuarvestaja rolli, eeldades, et maksukohustuslased arvestavad lisandunud väärtuse maksu õigesti ja tasuvad tasumisele kuuluva maksu riigieelarvesse. Seetõttu pole ka õige väita, et L. Dulubi tegevus oli suunatud Tartu Milli vara vastu. Seda, et L. Dulub tegutses eesmärgiga vähem makse maksta, iseloomustab seegi, et Tartu Mill küsis võltsarvete alusel arvestatud käibemaksu riigilt tagasi. Maakohtu hinnangul oli L. Dulubi tegutsemise eesmärk vaid isikliku kasu saamine, s.o igalt viljatonnilt kahe euro teenimine. Selliselt on maakohus jätnud sisuliselt analüüsimata prokuröri süüdistuskõnes esitatud käsitluse L. Dulubi eesmärkide kohta.
82.Juhtivtöötaja kvaliteediga isiku puhul, kui ta tegutseb riigi maksulaekumiste vastu ja juriidilise isiku huvides, järgneb juriidilise isiku otsevastutus. See ei eelda äriühinguga seotud teiste isikute heakskiitu ega halvakspanu. Seadusandja tahet väljendab selgelt KarS § 371, mis sätestab juriidilise isiku vastutuse välistamise vaid pädeva esindaja teo puhul. Olles tuvastanud, et L. Dulub oli Tartu Milli juhtivtöötaja, tugines maakohus asjakohatult väitele, et L. Dulub tegevus ei toimunud äriühingu omanike või juhtkonna heakskiidul. Süüdistuse ja süüdistuskõne sellekohased väited olid mõeldud vaid juhuks, kui kohus leiab, et L. Dulub ei olnud Tartu Milli juhtivtöötaja, vaid pädev esindaja.
83.Maakohus jättis süüdistuskõnes toodud väited analüüsimata. Prokurör palub ringkonnakohtul võtta seisukoha apellatsioonis esitatud väidete kohta, arvestades seejuures kõigi süüdistuskõnes esitatud argumentidega, mida apellant ei soovi kordama hakata.
2.Apellatsioonivastused
2.1.Leonid Dulubi kaitsja apellatsioonivastus
84.Teatud asjaoludel on ühe teoga võimalik realiseerida mitu eesmärki. Praegusel juhul ei ole see aga nii, sest väidetav varalise kasu saamine Tartu Millilt ja maksude maksmisest kõrvalehoidumine on pandud toime teineteisest sõltumatult. Maksuhaldurile valeandmete esitamine ega Tartu Milli maksukohustuse võimalik vähenemine ei olnud L. Dulubi jaoks põhi- ega ka vahetagajärjeks. Talle ette heidetud tegu võis olla suunatud tööandja vara, mitte aga riigi maksulaekumiste vastu. Isegi kui L. Dulub teadis, et nende tehingute alusel tekkinud andmeid esitatakse maksudeklaratsioonides ja et need ei ole õiged, oli see kõrvaltagajärg ega olnud seotud saavutatud põhitagajärjega. Seega ei esitanud L. Dulub maksuhaldurile valeandmeid Tartu Milli maksukohustuse vähendamise eesmärgil.
85.Süüdistuses on lähtutud sellest, et maksupettuse on toime pannud vilja ostja ehk Tartu Mill. Tegelikult nähtub asja materjalidest, et maksupettuse panid toime vilja müüjad. Kõige selgemalt kinnitab seda järeldust see, et riigile laekumata jäänud maksude arvelt said kasu just vilja müüjad 24(76)
(nn põllumehed) ja neid aidanud isikud eesotsas U.R. ga. Asjaolu, et sellistest tehingutest sai mingil perioodil kasu ka L. Dulub, ei tähenda et tema tegevus peaks kaasa tooma Tartu Milli vastutuse. L. Dulubi huvi raha saada ei ole samastatav Tartu Milli huviga.
86.Prokuröri poolt L. Dulubile taotletav 9-aastane reaalne vangistus ei vasta L. Dulubi väidetava süü suurusele. Väidetava kuritegeliku ühenduse juhtfiguuri U.R. reaalne vangistus piirdus vahi all viibitud nelja kuuga. Ka väidetava kuritegeliku ühenduse teiste liikmete reaalne vabadusekaotus on mõõdetav kuudes.
2.2.Priit Saare kaitsja apellatsioonivastus
87.Prokuratuuri apellatsioonis käsitletakse üksnes L. Dulubi ja Tartu Milliga seonduvat, kuid apellandi taotlus P. Saare maksukuriteo süüditunnistamiseks ja karistamiseks on täielikult põhjendamata. Seetõttu tuleks prokuratuuri taotlus P. Saare süüditunnistamist puudutavas osas jätta tähelepanuta.
88.Paljasõnaline on prokuratuuri väide, et Tartu Milli käibedeklaratsioonides esitatud andmed olid ebaõiged. On tuvastatud, et Tartu Mill ostis süüdistuses märgitud äriühingutelt teravilja. Jääb arusaamatuks, milles seisnes nende tehingute kohta käivate arvete võltsitus.
2.3.Prokuratuuri apellatsioonivastus
89.Ebaõige on kaitsjate seisukoht, et KarS § 255 lg 1 vältimatuks eelduseks on mõne teise kuriteo tuvastamine. KarS § 255 objektiivsesse koosseisu kuulub küll see, et ühenduse tegevus peab olema suunatud kuritegude toimepanemisele, kuid see tähendab üksnes kuritegeliku tegevuse, mitte karistusõiguslikult koosseisupärase teo tuvastamist.
2.4.Tartu Milli kaitsja apellatsioonivastus
90.Tuvastatud asjaoludel panid maksupettuse toime vilja müüjad, mitte ostja Tartu Mill. Lätist ostetud vilja puhul seisnes maksuõigusrikkumine selles, et väidetava kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevad Eesti äriühingud C. OÜ (hilisema ärinimega E. OÜ) ja V OÜ, kes müüsid vilja edasi Bogarolole, jätsid selliselt müügilt käibemaksu deklareerimata ja tasumata.
91.Prokuratuuri apellatsioonis puudub sisuline põhjendus, sh viited tõenditele. Prokurör osutab üksnes enda maakohtus peetud süüdistuskõnele. Selline blanketne apellatsioon ei vasta nõuetele ja tuleks jätta ilmselt põhjendamatuna läbi vaatamata.
92.Prokuratuur on meelevaldselt samastanud objektiivse ja subjektiivse kuriteokoosseisu, leides, et kui isiku käitumises on tuvastatud maksukohustuse varjamine, siis peegeldab see juba iseseisvalt tema käitumise eesmärki. Menetlusõiguslikult võivad objektiivsed asjaolud näidata isiku psüühilist suhtumist oma teosse, kuid materiaalõiguslikult ei saa objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnuseid samastada. Asjaolust, et isik vähendab maksukohustust, ei saa järeldada, et ta teeb seda kavatsetult. Isegi, kui L. Dulub sai aru, et tema tegude tõttu võivad Tartu Milli 25(76)
käibedeklaratsioonid sisaldada valeandmeid, pole ühtegi tõendit, et Tartu Milli maksukohustuse vähendamine oli tema lõppeesmärk või hädavajalik vahe-eesmärk vahendustasu saamiseks.
93.L. Dulubi süüdistuses kirjeldatud tegevus ei olnud KarS § 14 lg 1 mõttes Tartu Milli huvides. Sellest, et vilja ostmine oli Tartu Milli huvides, ei saa järeldada, et ka väidetav maksupettus leidis aset Tartu Milli huvides. L. Dulub tegutses Tartu Milli huvide vastaselt, kuritarvitades vara küsides oma ametialast positsiooni Tartu Millis. Ühtlasi peab KarS § 14 lg-s 1 sätestatud tunnus „juriidilise isiku huvides“ olema hõlmatud süüdistatava tahtlusest (kavatsetuse vormis).
94.Süüdistuse väide, et L. Dulub tagas maksete võimalikult kiire laekumise kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevatele variäriühingutele, mis võimaldas hoida Tartu Milli pidevalt konkurentsieelises ja likviidsena, on ebaloogiline. See, kui L. Dulub tagas maksete võimalikult kiire laekumise kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevatele variäriühingutele, tähendab seda, et Tartu Mill jäi võimalikult kiirelt oma rahast ilma. Seega ei hoidnud selline tegevus Tartu Milli likviidsena ja arvete kiirest tasumisest ei saanud Tartu Mill konkurentsieelist.
95.Alusetu on ka prokuratuuri väide, et Tartu Mill sai konkurentsieelise, ostes kaupa mitte ühendusesiseselt 0%-lise käibemaksuga, vaid väidetava kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevatelt äriühingutelt käibemaksumääraga 20%. Mõlema variandi puhul oli Tartu Millil õigus sisendkäibemaks maha arvata, s.t lõppkokkuvõttes oli mõlemal juhul Tartu Milli ostukuluks hind ilma käibemaksuta.
96.Võrreldes käibemaksuta hindu, millega Läti põllumajandusettevõtted müüsid kauba kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevatele äriühingutele, nende hindadega, millega Bogarolo müüs kauba edasi Tartu Millile, on selge, et Bogarololt ostmine ei saanud anda konkurentsieelist. Bogarolo käibemaksuta müügihind on alati kõrgem Läti äriühingute käibemaksuta müügihinnast. Samuti pole prokuratuur ära näidanud, et Bogarololt soetamisel oleks kauba ostuhind olnud keskmisest turuhinnast soodsam. Vastupidi, Tartu Mill on tõendanud, et reeglina oli Bogarolole makstud hind keskmise lähedane, tavapäraselt aga isegi mõnevõrra kõrgem keskmisest Tartu Milli makstavast soetushinnast. L. Dulub sai tasu selle eest, et ta tagas arve kiire tasumise ja maksimaalselt kõrge hinna. L. Dulubi soosiva tegevuse tulemusena oli kauba hind reeglina ca viis eurot tonnilt kõrgem. Seega kahjustas L. Dulub oma käitumisega Tartu Milli huve.
97.Juhul kui L. Dulub tegutses mõne teise maksumaksja (nt Bogarolo) maksukohustuse vähendamise eesmärgil, siis ei ole tähtsust, kas ta oli Tartu Milli juhtivtöötaja.
98.Prokuratuuri taotletavad karistused – sh Tartu Millile küsitav rahaline karistus summas 10 miljonit eurot – on ebaproportsionaalne isegi süüdistusversiooni aluseks võttes.
3.Ringkonnakohtu istung
99.Ringkonnakohtu istungil jäid apellatsioonimenetluse pooled enda kirjalike seisukohtade juurde. Süüdistatavad ja nende kaitsjad toetasid kaitsjate apellatsioone, paludes need rahuldada, ja 26(76)
vaidlesid vastu prokuratuuri apellatsioonile, paludes jätta selle rahuldamata. Prokurör taotles prokuratuuri apellatsiooni rahuldamist ja kaitsjate apellatsioonide rahuldamata jätmist.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
(I) Süüdistuse kvaliteedist
100.Kolleegium peab vajalikuks juhtida sissejuhatavalt tähelepanu sellele, et süüdistuse sisus on olulisi puudusi, mille tõttu ei vasta see täiel määral kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 154 lg 3 p-st 2 tulenevale selguse ja täpsuse nõudele. Süüdistuses ei ole küll vigu, mis muudaksid kaitseõiguse teostamise ja asja menetlemise võimatuks või ebamõistlikult raskeks. Kvaliteetsema süüdistuse läbitöötamine ja sellele hinnangu andmine võtnuks aga nii kohtumenetluse pooltelt kui ka kohtutelt eelduslikult vähem aega, lihtsustanuks menetlust ja soodustanuks keskendumist materiaalõiguslikult olulistele küsimustele.
101.Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks (vt nt Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-24-05, p 14, kriminaalkolleegiumi 7. veebruari 2018. a otsus asjas nr 1-17-1327, p 13 jpt). Süüdistuse selgus eeldab muu hulgas süüdistuse teksti jälgitavust. Riigikohus on korduvalt juhtinud prokuratuuri tähelepanu sellele, et süüdistuse tekst peab olema keeleliselt korrektne ja loogiliselt struktureeritud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-116-06, p-d 26–28; 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 51 ja 22. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p 197 koos seal viidatud kohtupraktikaga). Ringkonnakohus lisab, et selges ja täpses süüdistuses on karistusõiguslikult relevantsete sündmuste käigu elulised asjaolud – vajadusel koos nende mõistmiseks vajalike taustafaktidega – kirjeldatud sidusa narratiivina nii, et see oleks ülemääraste raskusteta mõistetav ka lugejale, kellel erinevalt prokurörist pole kuriteosündmuse kohta eelteadmisi. Süüdistuse selguse nõuet on rikutud ka siis, kui süüdistuses on sisemised vasturääkivused. Kõneksolevas kontekstis ei ole tähtsusetu ka juriidiliste mõistete korrektne kasutamine. (Vt ka Tartu Ringkonnakohtu 22. juuni 2018. a määrus asjas nr 1-15-10510, p 31.) Süüdistuse selguse nõue eeldab sedagi, et selles tuleb hoiduda põhjendamatutest kordustest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 634 ja
22.veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p 197).
102.Menetletavas asjas koostatud 17-leheküljelise süüdistuse jälgitavust kahandabki esmalt asjaolu, et seal on palju sellist teksti, mis kordub (kas täielikult või peaaegu) sõna-sõnalt üha uuesti ja uuesti. Näiteks on Tartu Milli süüdistuses tarbetult ära toodud sisuliselt kogu L. Dulubile KarS § 3891 lg 2 järgi esitatud süüdistuse tekst. Riigikohus on selgitanud, et juriidilise isiku süüdistuses on põhjendamatu korrata asjaolusid, mis on juba ära toodud füüsilisest isikust süüdistatava käitumise kirjelduses, ja piirduda tuleks KarS §-s 14 sätestatud eeldustele vastavate faktiliste asjaolude kirjeldamisega (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p 199). P. Saarele KarS § 3891 lg 2–§ 22 lg 3 järgi esitatud kaasaaitamis-süüdistuses on põhjendamatult suures mahus kajastatud L. Dulubile KarS § 3891 lg 2 järgi esitatud täideviimis-süüdistuse teksti. 27(76)
Oluliselt ülevaatlikuma tulemuse andnuks see, kui prokuratuur piirdunuks kaasaaitamissüüdistuses täideviija põhitegu kirjeldades vaid viitega sama süüdistusakti sellele osale, mis kajastab täideviija süüdistuse sisu. Sellisele viitele tulnuks lisada kaasaaitaja teopanuse kirjeldus. Veelgi jälgitavam olnuks süüdistus aga ilmselt siis, kui prokuratuur koostanuks nii L. Dulubi täideviimisteo kui ka P. Saare kaasaaitamisteo kohta ühtse kirjelduse, kus oleks välja toodud nii täideviija kui ka kaasaaitaja teopanus ja mis kajastunuks süüdistuses vaid korra (vrd ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 634). L. Dulubile ja P. Saarele KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuste sisu kattub peaaegu sõna-sõnalt, mistõttu olnuks süüdistuse mahu ülepaisutamise vältimiseks ja ülevaatlikkuse tagamiseks õigem koostada mõlema süüdistatava kohta üks teokirjeldus, kus oleks muu hulgas välja toodud L. Dulubi ja P. Saare personaalne roll väidetavas kuritegelikus ühenduses.
103.Kohati on asjatuid kattuvusi ka ühele ja samale süüdistatavale esitatud süüdistuses. Näiteks on nii Tartu Millile kui ka L. Dulubile esitatud maksukuriteo-süüdistuse erinevates osades mitu korda korratud väidet, et maksukohustuse vähendamiseks kasutas Tartu Mill kuritegelikku ühendust, mis võimaldas Tartu Millil varuda vilja konkurentsieelises; et ühenduse kaasabil oli Tartu Millil võimalik osta vilja ka kaubitsejatelt, kes soovisid seda müüa arveta või käibemaksuta; et tegelikult soetati vilja „ilma arveta“ või „ilma käibemaksuta“ teraviljakaubitsejatelt; et L. Dulub edastas Tartu Milli raamatupidajatele käibedeklaratsioonides kajastamiseks võltsarveid; et L. Dulub oli raamatupidajale arveid esitades teadlik, et tegemist on võltsarvetega. Samuti on L. Dulubile ja P. Saarele KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuses arvestatavas mahus taasesitatud väiteid, mis on ära toodud L. Dulubi ja Tartu Milli maksukuriteo-süüdistuses. Umbes pooleleheküljeline loend nn variäriühingutest, mida kuritegelik ühendus kasutas võltsarvete väljastamiseks, on koos selgitusega nende äriühingute pangakontodele laekunud raha edasise saatuse kohta süüdistuses ära toodud kokku viiel korral. Umbes lehekülje-pikkune ülevaade sellest, millistes Tartu Milli käibedeklaratsioonides milliste arvete alusel millises summas alusetult sisendkäibemaksu deklareeriti, kajastub aga süüdistuses kolmel korral. Samuti on süüdistuses kolmel korral loetelu käibemaksuseaduse normidest, mida Tartu Milli käibedeklaratsioonides valeandmeid esitades rikuti. Sellised põhjendamatud ja mahukad kordused muudavad süüdistuse ebaülevaatlikuks.
104.Arvukate ja mahukate sõna-sõnaliste kattuvuste kõrval on L. Dulubi, P. Saare ja Tartu Milli süüdistustes lahknevusi, mis ei ole seletatavad süüdistatava teopanuse eripäraga, vaid pigem prokuratuuri ebajärjekindlusega, mõjudes samas mõneti segadusttekitavalt. Näiteks räägitakse L. Dulubile KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuses, et Tartu Millilt laekunud raha kasutati mh selleks, et tasuda vilja eest „teraviljakaubitsejatele“. P. Saare süüdistuses on samas kontekstis aga juttu tasumisest „põllumeestele“. Ringkonnakohtu istungil selgitas prokurör, et need mõisted tähistavad üht ja sama müüjate ringi. P. Saarele KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuse neljas lõik, mis suuremas osas kattub L. Dulubile KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuse neljanda lõiguga, lõpeb järgmise lausega, mida L. Dulubi süüdistuses aga ei ole: „Kuritegeliku tulu moodustas Tartu Mill AS-lt võltsarve alusel välja kantud summas sisalduv käibemaks, kuna teravilja ja rapsi tegelikele müüjatele (talumeestele) jõudis sellest summast vähemalt 20% vähem ehk summa ilma käibemaksuta.“ Ringkonnakohtu istungil selgitas prokurör osundatud lause puudumist L. Dulubi süüdistusest inimliku eksitusega. L. Dulubi ja Tartu Milli süüdistuses 28(76)
nimetatakse L. Dulubi Tartu Milli juhtivtöötajaks, P. Saare süüdistuses aga lihtsalt töötajaks. Siinkohal ei saa jätta märkimata, et selliseid ebakõlasid ei oleks saanud tekkida, kui L. Dulubile ja P. Saarele KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuse kohta oleks koostatud ühtne teokirjeldus.
105.Pidades silmas juriidilise isiku karistusõigusliku vastutuse eelduste asukohta deliktistruktuuris, on ebaloogiline ka süüdistuse ülesehitus, mis algab Tartu Milli süüdistusega ja kus alles seejärel on ära toodud L. Dulubi süüdistus. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on juriidilise isiku vastutust ette nägev KarS § 14 lg 1 omistamisnorm, mis sätestab tuletatud (derivatiivse) vastutuse põhimõtte ehk tingimused, mille täidetuse korral saab inimese kuriteo omistada ka juriidilisele isikule (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-84-16, p 27 koos seal toodud viidetega). Seega tuleb üldjuhul esmalt kindlaks teha füüsilise isiku koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu ning alles siis asuda kontrollima seda, kas selle süüteo eest on seaduses ette nähtud juriidilise isiku vastutus; kas teo toime pannud inimene on juriidilise isiku organi liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja ning kas tegu on pandud toime juriidilise isiku huvides. Järelikult olukorras, kus kriminaalasjas süüdistatakse samas kuriteos nii füüsilist kui ka juriidilist isikut, on loogiline tuua esmalt ära füüsilise ja alles seejärel juriidilise isiku süüdistus. Seejuures, nagu eelnevalt märgitud, pole juriidilise isiku süüdistuses vaja kõiki kuriteo asjaolusid korrata, vaid piisab asjakohasest viitest füüsilise isiku süüdistusele, millele lisandub KarS § 14 lg 1 tunnustele vastavate asjaolude kirjeldus.
106.Deliktistruktuurist tuleneva õigusliku küsimuse lahendamise metoodika (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-58-15, p 9.4) aspektist veelgi arusaamatum on prokuröri süüdistuskõne ülesehitus. Selle asemel, et alustada oma käsitlust sellest, kas L. Dulub täitis KarS § 3891 lg 2 (a) objektiivse ja (b) subjektiivse koosseisu, pidas prokurör vajalikuks võtta süüdistuskõnes esimesena vaatluse alla hoopis küsimuse, kas L. Dulub oli Tartu Milli juhtivtöötaja. Paraku on kõnealune minetus kandunud edasi ka maakohtu otsusesse, kus maksukuriteo-süüdistuse sisuline analüüs algab samuti vastuse otsimisest sellele, kas L. Dulub oli Tartu Milli juhtivtöötaja (KoTo, kd 66, tl 23 jj). Süüdistuskõne ülesehitus ei vasta ka ülejäänud osas kuigivõrd suurel määral deliktistruktuurile.
107.Naastes süüdistuse valupunktide juurde, märgib kolleegium, et lisaks põhjendamatutele tekstikordustele vähendavad selle jälgitavust ka võrdlemisi arvukad sisulised ja keelelised ebakorrektsused. Samuti võiks väidetavate kuritegude kirjeldus olla oluliselt sidusam.
108.Keeleliselt jätab süüdistuse kvaliteet omajagu soovida. Süüdistuses leidub kantseliitlikke või muul põhjusel vigaseid lausungeid, nagu näiteks see, et „AS Tartu Mill tegutses oma juhtivtöötaja Leonid Dulubi tegevuse läbi [...]“. Tervelt kaheksal korral räägitakse süüdistuses „variäriühingutest koosnevast näilike tehingute ahelast“, ehkki tehingute ahel saab mõistetavalt koosneda vaid tehingutest, mitte äriühingutest. Läbivalt on süüdistuses kasutatud palju umbisikulist kõneviisi, mis vähendab teksti mõistetavust. Süüdistuses pruugitakse ka keeleliselt ebaõnnestunud konstruktsioone, nagu näiteks „kuritegeliku ühenduse grupiliikmed“, „vilja varumine konkurentsieelises“; „hoidis maksetähtaegu ja pidevat kauba vastuvõttu“. Lauses, milles on juttu sellest, et L. Dulub kontrollis raamatupidaja(te), tegevust räägitakse läbisegi kord kahest 29(76)
raamatupidajast mitmuses, siis jälle raamatupidajast ainsuses (ehkki kontekst sellist eristamist ei õigusta). Need näited pole kaugeltki ammendavad.
109.Süüdistuse tekstis on probleeme ka terminoloogiaga. Nii käsitatakse mõistet „ettevõte“ läbivalt äriühingu sünonüümina. Äriühing ei ole aga ettevõte. Ettevõtte mõiste sätestab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 661, mille kohaselt on ettevõte majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb. Võlaõigusseaduse § 180 lg 2 kohaselt kuuluvad ettevõttesse ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. Seega ei ole ettevõtte näol tegemist (juriidilise) isikuga, vaid sisuliselt isikule kuuluva varakogumiga. Ettevõte erinevalt äriühingust ei ole mitte õigussubjekt, vaid õiguse objekt. „Ettevõtet“ tuleb eristada „ettevõtjast“, kelleks on äriseadustiku (ÄS) § 1 kohaselt füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kellele kaupade müük või teenuste osutamine on püsiv tegevus, ning samas seaduses sätestatud äriühing. Äriühing on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts ja tulundusühistu. Seaduses võib ette näha ka teisi äriühinguid. (ÄS § 2 lg 1) Tavakodaniku avalduses ettevõtte mõiste käsitamine juriidilise isiku või äriühingu sünonüümina ei vääriks isegi mainimist. Prokuratuurilt tuleb aga eeldada enamat. Kolleegium möönab, et arveid väljastanud osaühingute tituleerimine „ettevõteteks“ ei muuda süüdistust iseenesest ebaselgeks ega raskenda selle lugemist. Samas õõnestab sedavõrd algeline viga juriidilise termini kasutamisel süüdistuse autoriteeti üldisemal tasandil.
110.Süüdistuses kasutatakse läbivalt ja kokku kümneid kordi ka mõistet „variäriühing“. Üheski seaduses variäriühingu mõistet ei defineerita ja ka õigusteoorias pole sellel terminil selgepiirilist sisu. Märgitu ei tähenda, et variäriühingu mõistet ei tohiks õigustekstides, sh süüdistuses üldse pruukida. Seda tehes tuleb aga esmalt täpsustada, mida konkreetsel juhul variäriühingu all silmas peetakse ehk millised asjaolud muudavad äriühingu variäriühinguks. Menetletavas asjas on prokuratuur tituleerinud rea äriühinguid süüdistuses variäriühinguteks lisaselgituseta ja sellise enesestmõistetavusega, nagu oleks tegemist mõistega, mille maht on üheselt üldteada.
111.Süüdistust läbivalt iseloomustav probleem on see, et eelteadmisteta lugejal – kelle hulka kuuluvad ka kriminaalasja arutama asuva kohtukoosseisu liikmed – on selle pinnalt väga raske mõista, milline on täpselt see sündmuste käik, mille toimumist prokuratuur väidab. Teisisõnu pole süüdistuse tekst sidus. Prokurör ei ole süüdistust kirjutades arvestanud sellega, et erinevalt temast ei ole süüdistusakti lugejal väidetavast kuriteosündmusest taustainfot, millega täita süüdistuse tekstis olevad lüngad ja luua endale terviklik pilt sellest, millisena prokuratuur toimunut näeb. Mitmel juhul viidatakse süüdistuses ühele või teisele faktile sellise enesestmõistetavusega, nagu see peaks olema lugejale süüdistuse eelneva teksti põhjal teada. Tegelikult on aga tegemist asjaoluga, mis seletatakse lahti alles (lehekülgi) hiljem või mida pole süüdistuses üldse lähemalt käsitletud. Väidetavate kuritegude n-ö skeem on pelgalt süüdistuse teksti pinnalt raskesti mõistetav või jääb vähemalt ebamääraseks. Tõsi, pärast tutvumist prokuröri maakohtus tehtud avaldustega, sh süüdistuskõnega muutub süüdistusse märgitu ja süüdistusversioon põhijoontes oluliselt arusaadavamaks. See aga ei tee olematuks süüdistuse enda puudusi, sest süüdistusversioon peab olema üheselt mõistetav juba enne kohtuliku arutamise algust. Riigikohtu praktika kohaselt eeldab süüdistuse selguse ja täpsuse nõue, et süüdistuse sisu oleks piisavalt 30(76)
arusaadav juba süüdistuse tekstist, mitte aga üksnes selle taustal, mida prokurör on selgitanud avakõnes, kohtuvaidluses või apellatsioonikohtu istungil. Iseenesest ebatäpset või -selget süüdistust ei muuda nõuetekohaseks pelgalt see, kui prokurör selgitab kohtuistungil suuliselt, mida süüdistuses on tegelikult silmas peetud. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. novembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-40-14, p 67)
112.Eelmises punktis märgitu ilmestamiseks osutab kolleegium näitena esmalt Tartu Milli ja L. Dulubi maksukuriteo- süüdistuse osa (a) algusele, mis kõlab järgmiselt: Maksuhaldurile käibedeklaratsioonides valeandmete esitamine seisnes selles, et Leonid Dulub varjas kuritegeliku ühenduse kaasabil tegelikke tehinguid AS Tartu Mill ja teravilja tegelike müüjate vahel, kasutades võltsarveid. Teravilja tegelikeks müüjateks olid nii Eesti kui välisriikide (Läti, Leedu, Venemaa) teraviljakaubitsejad, keda kõiki ei olnud isikuliselt võimalik kriminaalmenetluses tuvastada.
113.Viidatud tekstis räägitakse Tartu Milli ja teravilja tegelike müüjate vahel tehtud tehingute varjamisest. See mõjub lugejale mõnevõrra ootamatult, sest eelnevalt pole süüdistuses märgitud, et Tartu Mill ostis kokku vilja ja kajastas viljaostutehinguid sisendkäibemaksu-arvestuses (see ilmneb alles süüdistuse hilisemast tekstist). Seetõttu tekitab süüdistuse selline algus lugejas tunde, et ta justkui peaks juba teadma midagi sellist, mida ta süüdistuse eelneva teksti põhjal tegelikult teada ei saa. Sarnane probleem, mis seisneb selles, et lugejalt eeldatakse kuriteo asjaolude kohta teadmisi, mida tal süüdistuse eelneva teksti põhjal olla ei saa, kummitab käsitletavat süüdistust läbivalt. Eelmises punktis tsiteeritud lause tegelike viljaostu-tehingute varjamise kohta on segadusttekitav veel ka järgmisel põhjusel. See kui käibemaksukohustuslane varjab (jätab käibemaksuarvestuses kajastamata) tegelikud ostutehingud (sisendkäibe) ei ole iseenesest maksuõiguslikult etteheidetav, sest sellisel juhul äriühingu deklareeritav maksukohustus võrreldes tegelikuga hoopis suureneb. Karistatav rikkumine võib olla hoopis see, kui tegelike ostutehingute asemel kajastatakse käibedeklaratsioonides (sisendkäibemaksuarvestuses) mingeid muid (näilikke) ostutehinguid, mida tegelikult ei tehtud. Süüdistusest tervikuna on võimalik aru saada, et just selliste näilike ostutehingute kajastamist Tartu Milli sisendkäibemaksuarvestuses ongi prokuratuur süüdistatavatele ette heitnud. Käsitletava n-ö sissejuhatava lause sõnastus on seega aga ebatäpne ja eksitav. Lause tulnuks formuleerida nii, et sellest nähtunuks etteheide, mille kohaselt kajastati käibemaksuarvestuses selliseid näilikke viljaostutehinguid, mis olid tehtud tegelike tehingute varjamiseks.
114.Maksukuriteo-süüdistus jätkub nii: Võltsarvete väljastamiseks lõi kuritegelik ühendus variäriühingutest koosneva näilike tehingute ahela ning väljastas nende variäriühingute nimel võltsarveid vilja müügi kohta. Nendel arvetel näidatud tehinguid tegelikult arvetel näidatud osapoolte vahel ei toimunud ning tegemist oli näilike tehingutega maksukorralduse seaduse (RT I 2002, 26, 150; koos hilisemate muudatuste ja täiendustega) § 83 lg 4 mõttes. Tartu Mill AS on kajastanud raamatupidamise arvestuses sisendkäibemaksu deklareerimisel kuritegeliku ühenduse liikmete kontrolli all olevate äriühingute Bogarolo OÜ, OÜ Macodes ja OÜ Tootsi Peenar nimel koostatud võltsarveid.
115.Jättes kõrvale juba eelnevalt osutatu, et näilike tehingute ahel ei saa koosneda äriühingutest, märgib kolleegium, et süüdistuses pole täpsustatud, mida kõnealuse „ahela“ all mõeldakse ja 31(76)
millise sisuga tehingutest ahel koosnes. Hiljem on süüdistuses küll toodud loetelu kümnetest äriühingutest, „millest moodustati näilike tehingute ahel“, kuid n-ö ahelasse kuuluvate tehingute sisu pole lahti seletatud.
116.Süüdistuse kohaselt olid Tartu Milli käibemaksuarvestuses kajastatud tehingud osaühingutega Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar näilikud ja neid poleks tohtinud Tartu Milli käibedeklaratsioonide koostamisel arvesse võtta seetõttu, et arvetel märgitud osapoolte vahel selliseid tehinguid tegelikult ei tehtud. Seevastu prokuröri süüdistuskõnes põhjendatakse samadel ostuarvetel märgitud käibemaksu sisendkäibemaksu hulka arvamise lubamatust hoopis asjaoluga, et ostja (Tartu Mill) teadis, et müüja jätab arvel näidatud käibemaksu riigile üle kandmata (KoTo, kd 65, tl 87 pöördel–88). Viimati märgitud juhul ei saa aga rääkida ostutehingu näilikkusest MKS § 84 lg 4 mõttes. Selline vastuoluline käsitlus tekitab segadust.
117.Pärast loetelu äriühingutest, „millest moodustati näilike tehingute ahel“, on Tartu Milli ja L. Dulubi maksukuriteo-süüdistuses märgitud järgmist: Nimetatud äriühingute arvelduskontodele laekunud summad võeti välja kas sularahas, kanti üle AS-i T. või teostati ülekanded Lätis ja Leedus registreeritud erinevate äriühingute arvelduskontodele; samuti kanti variäriühingutele laekunud summasid M.J. , R.L. ning M.M. eraisiku arvelduskontodele.
118.Süüdistuse käsitletavas osas pole aga kirjas, kellelt ja mille eest „summad“ äriühingute arvelduskontodele laekusid ja kuidas nende summade laekumine ning hilisem sularahas väljavõtmine oli seotud väidetava valeandmete esitamisega Tartu Milli käibedeklaratsioonides. See, et kõnealuses lõigus peetakse silmas Tartu Millilt võltsarvete alusel laekunud raha, saab selgeks alles lehekülgi hiljem L. Dulubile KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuse teksti põhjal.
119.Maksukuriteo-süüdistuse osa (a) lõpeb järgmise kokkuvõtliku lausega: Seega maksuhaldurile esitatud andmete ebaõigussisu seisnes selles, et võltsarvetel näidatud tehinguid neil kajastatud osapoolte vahel ei toimunud.
120.Esiteks on sõnade järjekord selles lauses vale („neil kajastatud osapooltel“ järgneb sõnale „tehinguid“, ehkki ilmselt on siiski mõeldud „võltsarvetel“, mitte „tehingutel“ kajastatud osapooli). Teiseks on väär rääkida maksudeklaratsioonis esitatud andmete ebaõigsuse asemel nende „ebaõigussisust“. Ebaõigussisu on spetsiifiline karistusõiguslik termin, mida kasutatakse, iseloomustamaks karistatavas teos avalduvat õigushüve kahjustamise viisi ja ulatust. Praegusel juhul on aga prokuratuur ilmselgelt silmas pidanud seda, et maksuhaldurile esitatud andmed ei vastanud tõele ehk teisisõnu olid ebaõiged („ebaõige“ ja „ebaõigus“ pole sünonüümid; ebaõigussisu saab olla teol, mitte aga arvel). Kolmandaks võib KarS §-s 3891 nimetatud andmete ebaõigsus seisneda küll näiteks selles, et maksudeklaratsioonis kajastatakse tõele mittevastaval (võltsitud) arvel olevaid andmeid, kuid mitte pelgalt selles, et arvel märgitud tehingut tegelikult ei toimunud (tehingu mittetoimumine iseenesest ei tähenda andmete esitamist maksuhaldurile).
32(76)
121.Tartu Milli ja L. Dulubi maksukuriteo süüdistuse osa (b) algab tõdemusega, mille kohaselt esitas L. Dulub maksuhaldurile valeandmeid Tartu Milli maksukohustuse vähendamise eesmärgil. Sellele järgneb aga järgmine tekst, mis ei seostu KarS § 3891 subjektiivse koosseisuga: Hiljemalt 2012. aasta alguseks oli U.R. juhitud kuritegelik ühendus ühenduslüliks AS-i Tartu Mill ja tegelike müüjate – tervaviljakaubitsejate vahel. Eesti teraviljakaubitsejatel oli võimalus müüa AS-ile Tartu Mill kuritegeliku ühenduse kaudu vilja ilma arveta või ilma käibemaksuta. Välisriikidest tarnides oli AS-il Tartu Mill ühenduse kaasabil võimalik osta vilja käibemaksumääraga 20% ühendusesisese 0%-lise käibemaksumäära asemel.
122.Lisaks jääb osundatud lõigu ja ka sellele eelneva ning vahetult järgneva teksti põhjal arusaamatuks, milles seisnes väidetava kuritegeliku ühenduse kui „ühenduslüli“ roll ja kuidas toimus vilja müük kuritegeliku ühenduse vahendusel. Selle seletab prokurör (niivõrd-kuivõrd) lahti alles märksa hiljem.
123.Väide, et välisriikidest tarnides oli Tartu Millil ühenduse kaasabil võimalik osta vilja käibemaksumääraga 20% ühendusesisese 0%-lise käibemaksumäära asemel, on sõnastatud samuti ebaõnnestunult. Esiteks pole süüdistuses lahti seletatud, kuidas oli Tartu Millil vilja välisriikidest tarnides võimalik ühenduse kaasabil osta seda teistsuguse käibemaksumääraga. Siin on jälle tegemist olukorraga, kus prokurör omistab enda teadmised kuriteo asjaoludest ka süüdistuse lugejale. Teiseks on maksuõiguslikult ebakorrektne väita, et kauba ühendusesisesel soetamisel on käibemaksumäär 0%. Käibemaksuseaduse (KMS) § 1 lg 1 p 5 kohaselt tekib kauba ühendusesisese soetamisel (KMS § 8) üldjuhul käive. KMS § 12 lg 1 järgi on sellise käibe maksustatav väärtus kauba müügihind. KMS § 15 lg 1 kohaselt on käibemaksumäär 20% maksustatavast väärtusest, välja arvatud sama paragrahvi lõigetes 2–4 sätestatud juhtudel. KMS § 15 lg-d 2–4 ei näe kauba ühendusesisese soetamise korral ette 0%-list käibemaksumäära. Käibemaksukohustuslane peab kauba ühendusesisese soetamise korral deklareerima ostetud kauba hinnalt käibemaksu pöördmaksustamise korras, ehkki kui ta kasutab kaupa oma ettevõtluses võib ta sama summa KMS § 29 lg 3 p 4 alusel sisendkäibemaksuna maha arvata. See ei tähenda aga seda, et kauba ühendusesisese soetamise korral oleks käibemaksumäär 0%, nagu süüdistuses kirjas.
124.Võrdlemisi raskesti mõistetav on ka süüdistuse järgnev tekst, mis kõlab nii: Ostes teraviljakaubitsejalt kaupa ilma arve, 0%-lise käibemaksu või käibemaksuta, tähendanuks see AS-ile Tartu Mill suuremat maksukohustust, kuna sisendkäibemaksu mahaarvamise võimalust sel puhul ei tekiks ning riigile tuleks tasuda käibemaks. Maksukohustuse vähendamiseks kasutas AS Tartu Mill U.R. juhitavat kuritegelikku ühendust, mis võimaldas AS-il Tartu Mill varuda teravilja seega konkurentsieelises – ühenduse kaasabil oli AS-il Tartu Mill võimalik soetada teravilja ka kaubitsejatelt, kes soovisid müüa seda arveta või käibemaksuta ja AS Tartu Mill sai ühenduse kaasabil ebaseaduslikult vähendatud maksukohustuse tõttu pakkuda teraviljakaubitsejatele kõrgemat hinda.
125.Osunduse esimene lause on ebaselge. Tõenäoliselt on prokuratuur üritanud sellega öelda midagi umbkaudu järgmist: juhul, kui Tartu Mill oleks kajastanud tegelikult tehtud viljaostutehinguid maksuarvestuses õigesti, poleks tal olnud õigust nendelt tehingutelt sisendkäibemaksu maha 33(76)
arvata, sest vilja tegelik müüja kauba maksustatavale väärtusele käibemaksu ei lisanud ega nõuetekohast arvet ei väljastanud. Süüdistusse kirjapandu seda mõtet aga kuigivõrd arusaadavalt ei väljenda. Samuti jääb võrdlemisi ebaselgeks üldsõnaline viide sellele, et Tartu Mill „kasutas“ maksukohustuse vähendamiseks kuritegelikku ühendust. Arusaamatust tekitab seegi, kuidas on väide, et Tartu Mill sai kuritegeliku ühenduse kaasabil ebaseaduslikult vähendatud maksukohustuse tõttu pakkuda teraviljakaubitsejatele kõrgemat hinda, loogiliselt ühildatav KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuses sisalduva väitega, et Tartu Milli poolt võltsarvete alusel tasutud summas sisalduv käibemaks moodustas kuritegeliku ühenduse kriminaaltulu. Kui riigil jäi mingi summa käibemaksuna saamata, siis ei saanud selle summa võrra korraga rikastuda nii Tartu Mill kui ka kuritegelik ühendus.
126.Tartu Millile KarS § 3891 lg 3 järgi esitatud süüdistuse osas (d) on L. Dulubi kui Tartu Milli juhtivtöötaja pädevust kirjeldades mh märgitud, et ta pidi otsuseid vastu võttes lähtuma „AS Tartu Mill ja selle omanike kasumi maksimeerimise huvidest“. Seejärel antakse süüdistuses ülevaade sellest, milliseid tööalaseid korraldusi oli L. Dulub õigustatud jagama Tartu Milli raamatupidajatele. See ülevaade lõpeb jällegi tõdemusega, et L. Dulubi poolt raamatupidajatele maksete tegemise järjekorra, kiiruse jmt kohta antavad korraldused „olid kantud soovist teenida AS-ile Tartu Mill ja selle omanikele maksimaalset kasumit“. Kolleegiumile jääb osutatud märkuste eesmärk nende konteksti arvestades arusaamatuks. Soovi maksimeerida Tartu Milli kasumit ei saa L. Dulubile ette heita. See oli tema töölepinguline (õiguslik) kohustus tööandja ees. Mõistetavalt ei tohi töötaja tööandja kasumi suurendamiseks seadust rikkuda (sh maksupettust toime panna). Süüdistuse viidatud tekstilõikudes ei räägita aga kasumi teenimisest kui väidetava ebaseadusliku tegevuse eesmärgist, vaid kui L. Dulubi üldisest tööalasest sihist. Seejuures kõneldakse Tartu Millile kasumi teenimise eesmärgist sellise alatooniga, nagu oleks see juba iseenesest kuidagi taunitav ja viitaks isiku tegevuse ebaseaduslikkusele. Sarnaselt on süüdistuse teksti mõistnud ka maakohus, märkides oma otsuse lehekülje 31 viimases lõigus igati õigustatult, et kasumi teenimine on iga äriühingu majandusliku tegevuse eesmärk ja ei ole sellisena etteheidetav. Tõenäoliselt ei mõelnud prokuratuur seda nii, aga järjekordselt väga ebaõnnestunud ja kohmakas sõnastus tekitab süüdistuse kõneksolevate lõikude lugemisel mulje, nagu polekski kriminaalkoodeksi § 146 veel kehtetuks tunnistatud.
127.Maksukuriteo-süüdistuse lõpuosas esitatud väited selle kohta, kuidas L. Dulub tagas maksete võimalikult kiire laekumise kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevatele variäriühingutele, „hoides“ kiireid maksetähtaegu ja pidevat kauba vastuvõttu, pole KarS §-s 3891 ette nähtud kuriteo koosseisuliste tunnuste ega ka KarS § 14 lg-s 1 ette nähtud juriidilise isiku vastutuse eelduste aspektist asjakohased. Samuti jääb kolleegiumile arusaamatuks, miks viitas prokuratuur nende normide hulgas, mida L. Dulub ja Tartu Mill oma käitumisega prokuratuuri hinnangul rikkusid, ka KMS § 27 lg 1 esimesele lausele, mis näeb ette, et maksustamisperiood on kalendrikuu.
128.L. Dulubile ja P. Saarele KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuses pole sellist kuriteo asjaolude ladusat kirjeldust, mis annaks eelteadmisteta lugejale sidusa ja kergesti jälgitava ülevaate prokuratuuri versioonist selle kohta, kuidas kuritegeliku ühenduse moodustunud inimeste grupp tegutses ja milline oli L. Dulubi ning P. Saare roll. Esmalt korratakse mõlemale süüdistatavale 34(76)
KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuses umbes poolel leheküljel neid samu asjaolusid, mis on juba ära toodud Tartu Millile ja L. Dulubile esitatud maksukuriteo-süüdistuses. Seejärel antakse ülevaade üksikute kuritegeliku ühenduse liikmete teopanusest. Seda on aga tehtud võrdlemisi üldsõnaliselt ja samas „hakitult“. Esmalt selgitab prokuratuur L. Dulubi rolli kuritegelikus ühenduses, tehes seda järgmiselt: Leonid Dulub Tartu Mill AS juhtivtöötaja ja kuritegeliku ühenduse liikmena andis korraldusi ja jagas infot U.R. teravilja ja rapsi hindade ning vajalike kauba koguste tarnimise osas Tartu Mill AS-i; saabunud kaubale korraldas Leonid Dulub nõuetekohase vastuvõtmise ning Tartu Mill AS-le esitatud võltsarvete eest kiire tasumise. Samuti korraldas Leonid Dulub Tartu Mill AS-ile saabunud kaubale (teravili, raps) võltsarvete vormistamist, juhendades selleks U.R.. Leonid Dulubil on välja kujunenud ka oma kindel ringkond vilja müüjaid, kellelt soetatavale kaubale vormistati Leonid Dulubi korraldusel võltsarved U.R. poolt. Leonid Dulub sai sellisel moel AS-i Tartu Mill jõudnud kaubalt vähemalt 2012. aasta suvest kokkulepitud tasu vähemalt 2 eurot tonnilt.
129.Oluliselt paremini jälgitava tulemuse andnuks see, kui süüdistus olnuks üles ehitatud kuritegelikule ühendusele omistatava tegevuse sisemisest loogikast lähtuva tervikliku ülevaatena, mitte aga ühenduse üksikute liikmete kaupa nende n-ö ametijuhendite kirjeldusena. Märgitu ei tähenda, et süüdistus ei oleks pidanud kajastama väidetava kuritegeliku ühenduse liikmete teopanuseid, vaid seda, et need võinuksid nähtuda kuritegeliku ühenduse tegevuse sidusast kirjeldusest. Näiteks väide, et L. Dulub andis U.R. korraldusi ja jagas infot, on esitatud kontekstis, mis jätab lahtiseks, milline roll oli kõnealusel tegevusel väidetava kuritegeliku ühenduse toimimises. Pealegi pole süüdistuses täpsustatud, milliseid korraldusi L. Dulub U.R. andis. Üldsõnaline ja seetõttu lugejale suuresti arusaamatu on ka väide, et L. Dulub korraldas saabunud kaubale võltsarvete koostamist, juhendades selleks U.R. . Selle kohta, milles selline juhendamine seisnes, saab süüdistuse lugeja mõningast infot alles hiljem, kui prokuratuur kirjeldab U.R. rolli kuritegelikus ühenduses. Väide, et L. Dulubil oli välja kujunenud ka oma kindel ringkond viljamüüjaid, kellelt soetatavale kaubale vormistas U.R. L. Dulubi korraldusel võltsarved, on selgelt mõistetav üksnes siis, kui lugejal on süüdistusversiooni kohta eelteadmised, mida ta süüdistuse enda tekstist ei saa.
130.Tervikuna ei ole väidetavale kuritegelikule ühenduse toimimise asjaolud süüdistuse põhjal küll täiesti arusaamatud, kuid siiski üsna raskesti jälgitavad.
131.Eeltoodud põhjusetel ongi kolleegium seisukohal, et selles kriminaalasjas esitatud süüdistus ei vasta täiel määral süüdistuse selguse ja täpsuse nõudele. Kriminaalasja arutamine selliste puudustega süüdistusakti alusel pole küll käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena ega tingi menetluse tulemina valminud kohtuotsuse tühistamist, kuid samas andnuksid need maakohtule küllaldase aluse süüdistusakt KrMS § 262 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile tagastada. (Vt lähemalt Tartu Ringkonnakohus 22. juuni 2018. a määrus asjas nr 1-15-10510, p-d 26–28.) Apellatsioonimenetluses süüdistusakti prokuratuurile tagastamine aga mõistetavalt enam võimalik ei ole. (II) Leonid Dulubi, Priit Saare ja Tartu Milli süüdistusest maksude maksmisest kõrvalehoidumises (maksukohustuse varjamises) või sellele kaasaaitamises 35(76)
1.Prokuratuuri apellatsioonist ehk kuriteo subjektiivse koosseisu täidetusest
132.Prokuratuur vaidlustab maakohtu järeldust, mille kohaselt ei vasta L. Dulubi tegu KarS § 3891 lg 2 subjektiivsele koosseisule. Nimelt leidis esimese astme kohus, et süüdistatav ei esitanud raamatupidajate kaudu Tartu Milli käibedeklaratsioonides maksuhaldurile valeandmeid mitte äriühingu maksukohustuse vähendamise eesmärgil, vaid selleks, et saada U.R. ga tehtud viljaostutehingutelt isiklikku kasu (vt lähemalt käesoleva otsuse punktid 33–35). Kuna maakohtu hinnangul ei leidnud L. Dulubi koosseisupärane tegu kinnitust, langes ära ka P. Saare kui kaasaaitaja ja Tartu Milli kui juriidilise isiku vastutus (vt käesoleva otsuse punktid 36–37). Prokuratuuri hinnangul kohaldas aga maakohus vääralt materiaalõigust, kuna käsitles L. Dulubi teo eesmärgi asemel selle motiive. Samuti ei olevat kohus vastanud süüdistuskõnes esitatud väidetele (vt lähemalt käesoleva otsuse punktid 80–83).
1.1.Apellatsiooni ja selles viidatud süüdistuskõne jälgitavusest
133.Ringkonnakohus märgib sissejuhatavalt Tartu Milli kaitsjaga mõningal määral nõustuvalt, et prokuratuuri apellatsioon vastab üksnes osaliselt KrMS § 321 lg 2 p-st 4 tulenevale nõudele, mille kohaselt märgitakse apellatsioonis mh apellatsiooni motiivid. Nimelt lõpetab prokuratuur oma iseenesest võrdlemisi lakoonilise apellatsiooni põhiosa järgmise lausega: „Seetõttu palun ringkonnakohtul võtta seisukohad apellatsioonis esitatud väidete osas, arvestades seejuures kõikide minu süüdistuskõnes esitatud argumentidega, mida ma ei soovi siinkohal kordama hakata.“ Niisiis tugineb prokuratuur apellatsioonis esitatud taotluse põhistamisel 69-leheküljelise süüdistuskõne tekstile (KoTo, kd 65, tl 82–116), tegemata samas konkreetseid viited süüdistuskõne nendele osadele, milles märgitule maakohus prokuratuuri hinnangul vastamata jättis ja millele prokuratuur ootab ringkonnakohtu hinnangut. Kolleegiumi arvates ei vasta selline blanketne apellatsioon, nagu kaitsja seda nimetab, täiel määral KrMS § 321 lg 2 p 4 mõttele. Riigikohtu praktikas on käsitletud juhtumit, kus prokuratuuri apellatsioonis oli arvukalt viiteid prokuröride maakohtus peetud süüdistuskõne teesidele. Kassatsioonikohus luges sellise apellatsiooni küll nõuetele vastavaks, kuid möönis samas, et arvukad viited süüdistuse teesidele võisid teatud määral vähendada apellatsiooni jälgitavust (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 679–682). Tolles kohtuasjas viitas prokuratuur aga süüdistuskõne osadele, seostades sellised viited konkreetsete apellandi väidetega. Apellatsiooni põhjal oli mõistetav, et seal, kus viidati lehekülgedele süüdistuse teesidest, peeti silmas nendel lehekülgedel paiknevat teksti tervikuna, mitte üksnes ebamäärast osa sellest tekstist. Seega ei olnud süüdistatavad ja kaitsjad olukorras, kus nad oleksid pidanud mõistatama, millele apellant tugineb. Tekst, millele viidati, oli käsitletava küsimuse seisukohalt tervikuna asjasse puutuv. (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 680) Menetletavas asjas on aga olukord mõnevõrra teistsugune: prokuratuur on teinud apellatsioonis ühe üldise viite 69-leheküljelise süüdistuskõne tekstile tervikuna, paludes sellega sisuliselt lugeda kogu süüdistuskõnes märgitu apellatsiooni osaks. Seejuures on apellatsiooni temaatika oluliselt kitsam kui see, millest on juttu süüdistuskõnes. Märgitu muudab prokuratuuri kui apellandi argumendid raskesti jälgitavaks. Siiski ei ole prokuratuuri apellatsiooni põhiosa puudused sedavõrd tõsised, et ringkonnakohtul oleks alus jätta apellatsioon KrMS § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata, nagu taotleb 36(76)
seda Tartu Milli kaitsja, või nõuda prokuratuurilt KrMS § 326 lg 1 ja § 321 lg 2 p 4 alusel puuduste kõrvaldamist. Apellatsiooni põhiosa ei piirdu üksnes viitega süüdistuskõnele, vaid selle tekstis on argumente, millele kolleegium saab vastata. Sellise apellatsiooni koostamisega võttis prokuratuur lihtsalt riski, et mõni tema argumentidest jääb kohtul leidmata ja seega ka vastuseta.
134.Ühtlasi tuleb tõdeda sedagi, et ka maakohtus peetud süüdistuskõne tekst, mille prokuratuur palub lugeda apellatsiooni osaks, on võrdlemisi raskesti jälgitav. Nagu juba eelnevalt märgitud, ei vasta süüdistuskõne temaatiline ülesehitus deliktistruktuurile. Teiseks on tekstis omajagu kõlavat retoorikat, mis aga pahatihti ei mõju veenvalt, sest napib seda tugistavaid fakte (tõendeid) või materiaalõiguslikult vettpidavaid argumente. Tihtipeale jääb arusaamatuks, kuidas refereeritavate tõendite põhjal mingile järeldusele jõutakse. Teemakäsitlus on sageli hüplik. Näiteks kannab süüdistuskõne 2. peatükk (lk 12 jj) pealkirja „Leonid Dulubi tegutsemise eesmärk“. Selle esimeses alapeatükis „2.1. Taust“ antakse ülevaade KarS § 3891 lg 1 sisust ja Riigikohtu halduskolleegiumi praktikast selle kohta, millal on tegemist maksupettuses osalemisega. Alapeatükk lõpeb järgmise sedastusega: Mis oli LD eesmärk? Vastus: tagada Tartu Millile teravili. 100 000 tonni aastas. 80% aastavajadusest sügishooajal, mis tonnides on 80 tuhat tonni. Tuhanded autod. Iga päev oli hoov autosid täis Tartu Millis. LD enda sõnad, mis siin kohtusaalis kõlasid. Kuidas seda saavutada? Ja kuidas seda saavutada nii, nagu seda tehti varem, enne 2013. aastat, siis kui veel KMi mehi aktsepteeriti? Sest isegi kui suured kokkuostjad on muutunud õiguskuulekamaks, siis on palju teraviljakaubitsejaid, kes tahavad endiselt vilja müüa nö mustalt, ilma arveta. Kuidas olla igale kliendile, neid oli LD-l 150 kanti, meelepärane. Kuidas pakkuda konkurentsieelist? Kuidas on see võimalik? Ja kõike eeltoodut arvestades, kuidas olla meelepärane oma tööandjale, ettevõtte omanikele, kes nõuavad tulemusi, kes nõuavad käivet, kes nõuavad kasumit igalt tehingult? Austatud kohus, vastus on lihtne. Just nii, nagu süüdistus seda kajastab. Ebaausalt. Makse maksmata. Võltsarvetega. Kogu LD tegevus oli lõppkokkuvõttes suunatud maksulaekumiste vastu. Sinna ma jõuan.
135.Siinkohal võiks eeldada, et prokuratuur asub nüüd käsitlema neid tõendeid, mis kinnitavad äsja kirjeldatud L. Dulubi tegevuse eesmärki. Selle asemel järgneb aga ligikaudu paarikümneleheküljeline ülevaade tõenditest selle kohta, et süüdistuses osutatud viljaostuarvetel märgitud müüjad ei olnud vilja tegelikud müüjad – ehk sisuliselt objektiivse kuriteokoosseisu analüüs (seejuures on jätkuvalt tegemist süüdistuskõne 2. peatükiga, mis pealkirja kohaselt peaks käsitlema L. Dulubi tegevuse eesmärki). See, millistele tõenditele tuginedes prokuratuur väidab, et L. Dulub esitas osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar arved Tartu Milli raamatupidajatele Tartu Milli maksukohustuse vähendamise eesmärgil, jääbki süüdistuskõne põhjal suuresti selgusetuks.
136.Arvestatav osa süüdistuskõnest on pühendatud selgitustele, mille seost menetlusesemega on keeruline mõista. Samuti on süüdistuskõnes tehtud mõnest faktist arusaamatuid või väga kaugeleulatuvaid järeldusi. Näiteks viitab prokurör süüdistuskõne leheküljel 31 Tartu Milli juhatuse liikme U. Lausingu poolt töökaaslastele saadetud e-kirjale, milles U. Lausing tegi ettepaneku saada seoses Tartu Milli suhtes toimuva maksumenetlusega kokku jurist Ivoga. 37(76)
Prokurörile piisab sellest, järeldamaks, et Tartu Milli juhtkond oli paanikas, selgitamata küll, kuidas väidetav paanika seondub L. Dulubile, Tartu Millile ja P. Saarele esitatud süüdistusega. Esitatud süüdistuse sisu arvestades jääb täiesti arusaamatuks, miks on prokuratuur pidanud süüdistuskõne lehekülgedel 29–30 asjakohaseks käsitleda Tartu Milli väidetavat hoolsuskohustuse rikkumist toidukäitlejana.
137.Need on vaid mõned näited probleemidest, mis muudavad süüdistuskõne – ja praeguses kontekstis seega ka apellandi põhjendused – võrdlemisi ebaselgeks.
1.2.KarS § 3891 lg 2 subjektiivsest koosseisust üldiselt
138.Süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 3891 lg 2 tunnistas karistatavaks maksuhaldurile andmete esitamata jätmise või valeandmete esitamise maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil või kinnipidamiskohustuse rikkumise, kui sellega jäi maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati või hüvitati alusetult 320 000 eurot või enam. 1. jaanuarist 2015 jõus oleva KarS § 3891 lg 2 redaktsiooni kohaselt on karistatav maksuhaldurile andmete esitamata jätmine või valeandmete esitamine maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise eesmärgil, kui sellega varjatakse maksu- või kinnipidamiskohustust või suurendatakse alusetult tagastusnõuet eriti suurele kahjule vastava summa võrra.
139.Riigikohus on asunud seisukohale, et KarS §-s 3891 ette nähtud kuriteo subjektiivne koosseis eeldab maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise suhtes kavatsetust. Ülejäänud koosseisutunnuste osas, sh maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsus ja deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu laekumata jääva maksusumma ulatumine suurele kahjule vastava summani, piisab toimepanijal vähemalt kaudse tahtluse olemasolust. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 17.1 ja 16. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p 21). See seisukoht on jätkuvalt asjakohane ka KarS § 3891 praeguse, s.o 1. jaanuarist 2015 jõustunud redaktsiooni kontekstis, ehkki menetletavas asjas oleks kõneksoleva kuriteokoosseisu praegune redaktsioon kohaldatav üksnes KarS § 5 lg 2 esimeses lauses sätestatud juhul (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-54-15, p-d 35–45).
140.KarS § 16 lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Riigikohus on selgitanud, et kavatsetus tahtluse vormina tähendab süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise eesmärgiks seadmist, s.t mingi taotletav eesmärk ongi isiku liikumapanevaks jõuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2017. a otsus nr 1-15-10119/80, p 38 ja 2. märtsi 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-141-04, p 10.2). Süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumine ei pea olema tingimata toimija ainukene tegutsemismotiiv, kuid see peab mõjutama toimija tahte kujunemist lähima ja vahetu sihina. Seega näiteks kui keegi paneb kindlustushüvitise saamiseks maja põlema, 38(76)
teades, et majas on inimesed, kes tulekahjus hukkuvad, on tal maja hävimise suhtes kavatsetus (KarS § 16 lg 2), inimeste surma kui kõrvaltagajärje suhtes aga otsene tahtlus (KarS § 16 lg 3), sest majaelanike hukkumine (erinevalt maja hävimisest) pole kindlustushüvitise saamise eeltingimus, vaid selle vältimatu kõrvalmõju.
141.Eeltoodust tulenevalt saab ka maksukohustuse vähendamise eesmärgist KarS § 3891 subjektiivse koosseisu mõttes rääkida üksnes juhul, kui toimepanija liikumapanevaks jõuks, mis viib selleni, et ta jätab maksuhaldurile andmed esitamata või esitab valeandmeid, on soov vähendada (varjata) maksukohustust. Juhul, kui isik jätab maksuhaldurile andmed esitamata või esitab valeandmeid mingil muul põhjusel kui maksukohustuse vähendamine, teades küll samas, et tema teo tõttu maksukohustus väheneb, ei täida toimepanija KarS § 3891 subjektiivset koosseisu. Näiteks kui äriühingu töötaja esitab tööandjalt raha väljapetmiseks viimase raamatupidajale võltsitud kuludokumendi, teades, et heauskne raamatupidaja kajastab arvet ka äriühingu maksudeklaratsioonides, ei vastuta töötaja KarS § 3891 järgi. Seda seetõttu, et ta esitas raamatupidajat ülekaaluka teadmisega valitsedes maksuhaldurile vahendlikult valeandmeid mitte selleks, et vähendada alusetul tööandja maksukohustust (ehkki ta teab, et nii juhtub), vaid selleks, et saada tööandjalt alusetult kuluhüvitist. Tööandja maksukohustuse vähenemine on tema jaoks vaid tööandja vastu suunatud pettuse ebaoluline kõrvaltagajärg, mis pole samas tema eesmärgi saavutamiseks vältimatult vajalik. Seega vastutab selline ebaaus töötaja üksnes tööandja vastu toime pandud kelmuse (KarS § 209) ja võltsitud dokumendi kasutamise (KarS § 345 lg 1) eest, mitte aga tööandja maksukohustuse varjamise (KarS § 3891) eest.
142.Ringkonnakohus on varem käsitlenud juhtumit, kus töötaja pettis tööandjalt võltsarvete abil raha välja ja sellega kaasnes – töötajale teadaolevalt – tööandja maksukohustuse vähenemine. Töötaja ostis tööandjale vajaliku materjali eraisikutelt, võltsitud dokumentide kohaselt näidati aga materjali müüjana käibemaksukohuslasest äriühingut. Seetõttu tegi tööandja ülekande kolmanda isiku kontrolli all olevatele äriühingutele. Raha võeti kontodelt välja, füüsilistele isikutele maksti summa ilma käibemaksuta, „üle jäänud“ käibemaksusumma aga jagati omavahel ära. Sellises olukorras asus ringkonnakohus seisukohale, et alles hilisemalt aset leidnud maksude deklareerimine tööandja poolt ei olnud hädavajalik tingimus, ilma milleta ei oleks töötaja saanud panna toime pettust enda tööandja suhtes. Samuti puudusid tõendid, et pettuse toimepanemisel oli töötaja samaaegseks kõrvaleesmärgiks või sihiks tööandja makskohustuse vähendamine. Vaatamata asjaolule, et töötaja pidi talle teadaolevate asjaolude põhjal tööandja maksukohustuse vähenemist möönma, ei tegutsenud ta selle asjaolu suhtes kavatsetult. (Vt Tartu Ringkonnakohtu 21. juuni 2012. a otsus asjas nr 1-11-2017, p 7 jj)
1.3.Kas Leonid Dulub tegutses Tartu Milli maksukohustuse vähendamise eesmärgil?
143.Süüdistuse kohaselt – ja nii tuvastas ka maakohus – edastas L. Dulub Tartu Milli raamatupidajatele tasumiseks osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar viljamüügiarveid, mis olid võltsitud, sest nendel kajastatud tehinguid märgitud kujul tegelikult ei tehtud. Arvetel näidatud tehingud olid süüdistuse kohaselt ja ka maakohtu hinnangul näilikud. Seda seepärast, et tegelikult ei müünud Tartu Millile arvetele kirjutatud viljakoguseid mitte osaühingud Bogarolo, 39(76)
Macodes ja Tootsi Peenar, vaid (osaliselt tuvastamata) kolmandad isikud, keda süüdistuses nimetatakse teraviljakaubitsejateks või põllumeesteks, maakohtu otsuses ka viljakasvatajateks. L. Dulub viis kõnealused arved tasumiseks raamatupidajatele, teades seejuures, et tegemist on võltsarvetega. Samuti teadis L. Dulub võltsarveid raamatupidajatele edastades seda, et viimased kajastavad neid arveid Tartu Milli käibedeklaratsioonides ja seetõttu väheneb arvetel märgitud käibemaksusumma võrra alusetult Tartu Milli käibemaksukohustus. Raamatupidajad, kes kajastasid Tartu Milli käibedeklaratsioonides L. Dulubilt saadud võltsarveid, süüdistuse kohaselt arvete ebaõigsusest ei teadnud. Seega esitas L. Dulub süüdistuse ja maakohtu otsuse järgi maksuhaldurile valeandmeid vahendlikult, valitsedes Tartu Milli käibedeklaratsioone esitanud raamatupidajaid ülekaaluka teadmisega.
144.Vastamaks küsimusele, kas L. Dulub edastas osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar arved raamatupidajatele Tartu Milli maksukohustuse vähendamise eesmärgil, tuleb leida põhjus, miks L. Dulub süüdistuses kirjeldatud kombel toimis.
145.Süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt sai L. Dulub U.R. lt vähemalt kaks eurot tasu igalt viljatonnilt, mille Tartu Mill omandas osaühingute Bogarolo, Macodes või Tootsi Peenar väljastatud võltsarvete alusel. Maakohus tuvastas L. Dulubi enda ja mitme tunnistaja ütluste alusel, et just kõnealuse tasu saamiseks soetas L. Dulub Tartu Millile U.R. vahendatud vilja osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar arvete alusel. Ühtlasi asus maakohus seisukohale, et uuritud tõendid ei kinnita, nagu olnuks L. Dulubi eesmärk võltsarveid esitades vähendada Tartu Milli maksukohustust. (Vt maakohtu otsuse lk 37–38)
146.Prokuratuuri apellatsioonis ei osutata ühelegi tõendile, mille maakohus oleks L. Dulubi käitumise eesmärki tuvastades tähelepanuta jätnud või mida kohus oleks valesti hinnanud. Prokuratuuri arvates kohaldas maakohus L. Dulubil maksukohustuse vähendamise eesmärgi olemasolu eitades vääralt materiaalõigust, käsitledes L. Dulubi teo eesmärgi asemel selle motiivi. Ringkonnakohus prokuratuuriga ei nõustu.
147.Kolleegium märgib, et ainukene viis saavutamaks seda, et Tartu Mill maksaks U.R. vahendatud vilja eest ja L. Dulubile laekuks igalt viljatonnilt kaks eurot, oli esitada osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar arved tasumiseks Tartu Milli raamatupidajatele. Samas ei olenenud L. Dulubi poolt U.R. lt „lisatasu“ saamine sellest, kas Tartu Milli raamatupidajad kajastavad osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar arveid hiljem ka Tartu Milli käibedeklaratsioonidel, suurendades arvetel näidatud käibemaksusummade võrra Tartu Milli sisendkäibemaksu. Seega, nagu maakohus õigesti leidis, ei olnud Tartu Milli käibemaksukohustuse vähenemine L. Dulubi tegevuse eesmärk ega eesmärgi (U.R. lt raha saamise) saavutamise hädavajalik tingimus. L. Dulub soovis teenida (vähemalt) kaks eurot viljatonnilt ja ta saanuks seda raha ka siis, kui Tartu Mill oleks jätnud osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar arved oma käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu-real kajastamata. L. Dulub oli arveid raamatupidajatele viies kahtlemata teadlik, et raamatupidajad kajastavad arveid Tartu Milli käibemaksuarvestuses ja seetõttu väheneb Tartu Milli käibemaksukohustus. 40(76)
Tartu Milli käibemaksukohustuse vähenemine oli L. Dulubi jaoks tema tegevuse kõrvaltagajärg, mille suhtes tal oli otsene tahtlus, mitte aga kavatsetus.
148.Prokuratuuri apellatsioonis põhjendatakse L. Dulubil Tartu Milli maksukohustuse varjamise eesmärgi olemasolu sellega, et „kui kohus on tuvastanud maksukohustuse varjamistegevuse LD käitumises, peegeldab see juba iseseisvalt LD käitumise eesmärki.“ Ringkonnakohtu istungil märkis prokurör sellist käsitlust selgitades, et kui keegi võtab varjamistegevuse ette, siis selles iseenesest peegeldubki see eesmärk, sest „sa ei tee seda niisama“. Maksukohustuse vähendamise eesmärk peegelduvat objektiivsest koosseisust läbi varjamistegevuse. Ringkonnakohtu küsimustele vastates ei osanud prokurör tuua ühtki näidet sellise olukorra kohta, kus keegi esitab maksudeklaratsioonis teadlikult valeandmeid ja maksukohustus väheneb, kuid toimepanijal pole seejuures maksukohustuse vähendamise eesmärki.
149.Eelnev annab ringkonnakohtule aluse nõustuda Tartu Milli kaitsja apellatsioonivastuses märgituga, mille kohaselt on prokuratuur ekslikult samastanud KarS § 3891 objektiivse ja subjektiivse koosseisu. Kohtupraktikas on küll üldtunnustatud arusaam, et subjektiivse kuriteokoosseisu tunnustele vastavate faktiliste asjaolude tuvastamisel on võimalik lähtuda muu hulgas objektiivse sündmustiku analüüsist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. märtsi 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-16-05, p 10) ehk teo objektiivsest avaldumisest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-79-15, p 8). See on aga puhtalt tõendamisvõte, mida seejuures tuleb rakendada iga kaasuse puhul rangelt individualiseeritult. Materiaalõiguslikult pole aga mitte kunagi võimalik väita, et kuriteo objektiivse koosseisu täidetuse korral tuleb automaatselt lugeda täidetuks ka subjektiivne kuriteokoosseis. Selline tõlgendus muudaks osa seadusandja poolt ette nähtud kuriteokoosseisu tunnustest sisutühjaks. Prokuratuuri pakutav tõlgendus redutseeriks KarS § 3891 ühe tunnuse – milleks on teo toimepanemine maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise eesmärgil – tähenduse nullini. Tõlgendus, mille puhul kaotaks normi mingi osa regulatiivse toime, pole üldjuhul kooskõlas tõlgendamisteooria põhialustega.
150.Ehkki apellatsioonis ei täpsustata, mida apellant peab silmas „maksukohustuse varjamistegevuse“ all, võib ringkonnakohtu istungil kõlanud prokuröri selgituste põhjal mõista, et jutt on Tartu Millile soetatud vilja kohta võltsarvete esitamisest. Kolleegium märgib, et kõnealune „varjamistegevus“ on vaadeldav L. Dulubile etteheidetava teo välise avaldumisena. Selle üksikasjad võivad anda kaudseid viiteid, mille abil hinnata, kas ka subjektiivse koosseisu tunnustele vastavad asjaolud olid olemas või mitte. Samas ei saa sellest, et L. Dulub esitas Tartu Milli raamatupidajatele viljaostude kohta tõele mittevastavaid arveid, automaatselt järeldada, et ta tegi seda just Tartu Milli maksukohustuse vähendamiseks. Nagu eelnevalt selgitatud, võib äriühingu töötaja poolt tööandja raamatupidajale võltsarvete esitamine olla kantud ka mingist muust eesmärgist, nt soovist tööandjalt raha välja petta vmt. Seega olukorras, kus tuvastatakse, et äriühingu töötaja on esitanud tööandja raamatupidajale tasumiseks maksuarvestuses kajastatavaid arveid, mis ei vasta tegelikkusele, tuleb igal üksikjuhul eraldi tuvastada, kas töötaja tegi seda tööandja maksukohustuse vähendamiseks või mingil muul eesmärgil. 41(76)
151.Kolleegium ei näe prokuratuuri apellatsiooni põhjal alust seada kahtluse alla maakohtu tõenditel põhinevat järeldust, et L. Dulubi eesmärk osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar arveid raamatupidajatele esitades oli isikliku kasu saamine, mitte aga Tartu Milli maksukohustuse vähendamine.
152.Prokuratuur, eitamata küll L. Dulubi soovi saada isiklikku kasu, leiab, et L. Dulub tegutses U.R. vahendatud vilja soetades ja Tartu Milli raamatupidajatele selle kohta osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar võltsarveid edastades samaaegselt ka Tartu Milli maksukohustuse vähendamise eesmärgil. Kolleegiumi hinnangul on prokuratuuri selline väide esiteks tõendamata ja teiseks vastuolus süüdistuses endas välja toodud faktiliste asjaoludega. Nii on P. Saarele KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuses väidetud mh järgmist: Kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevate äriühingute Bogarolo OÜ, OÜ Tootsi Peenar ja OÜ Macodes nimel koostatud võltsarvete alusel kandis Tartu Mill AS ettevõttest välja rahalisi vahendeid, mis läbi erinevate ühenduse kontrolli all olevate variäriühingute jõudsid sularahana tagasi ühenduse liikmeteni, millest osaga tasuti põllumeestele kauba (teravili, raps) eest (ilma käibemaksuta) ning ülejäänud osa jäi kuritegeliku ühenduse käsutusse. Kuritegeliku tulu moodustas Tartu Mill AS-lt võltsarve alusel välja kantud summas sisalduv käibemaks, kuna teravilja ja rapsi tegelikele müüjatele (talumeestele) jõudis sellest summast vähemalt 20% vähem ehk summa ilma käibemaksuta.
153.Ka ringkonnakohtu istungil kohtu küsimustele vastates kinnitas prokurör, et süüdistusversiooni kohaselt läks Tartu Milli poolt vilja eest osaühingutele Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar tasutud summadest „vähemalt“ 20% ehk arvetel märgitud käibemaksu-osa täielikult väidetavale kuritegelikule ühendusele ehk U.R. ja temaga seotud isikutele. Kolleegium nendib, et sellises olukorras, kus kogu osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar arvetel märgitud käibemaksusumma läks U.R. ja teiste väidetavalt kuritegeliku ühenduse moodustanud isikute vara hulka, pole alust väita, et Tartu Mill saanuks nn teraviljakaubitsejatelt võltsarvetega vilja ostes majandusliku eelise. L. Dulubi süüdistuses kirjeldatud tegevus ei asetanud Tartu Milli majanduslikult paremasse olukorda, kui see olnuks siis, kui väidetava kuritegeliku ühenduse vahendustegevust ja osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar arveid poleks kasutatud. Olgu selle järelduse ilmestamiseks toodud järgmine näide.
154.Põllumehel X oli kogus vilja, mida ta soovis müüa 10 000 euro eest. Süüdistusversiooni järgi toimus selle vilja müük Tartu Millile kuritegeliku ühenduse vahendusel lihtsustatult nii, et X sai ühenduse liikme käest sularahas 10 000 eurot ja mingit arvet müügi kohta ei vormistatud. Ühendus viis selle vilja Tartu Millile ja vormistas viimasele viljakoguse kohta nt Bogarolo nimel võltsarve summas 12 000 eurot (10 000 eurot+20%). Tartu Mill tasus Bogarolole arve alusel 12 000 eurot (millest 2000 läks kuritegeliku ühenduse liikmete tuluks) ja arvas samal arvel näidatud käibemaksusumma 2000 eurot alusetult (kuna vilja tegelik müüa polnud Bogarolo, vaid X) sisendkäibemaksuna riigile tasumisele kuuluvast käibemaksusummast maha. Seega oli Tartu Milli kulu kõnealuse viljakoguse soetamisel 12 000 eurot – 2000 eurot = 10 000 eurot. Tartu Milli kulu oleks olnud täpselt sama suur, kui ta oleks ostnud sama viljakoguse otse põllumees X-lt. Juhul, kui põllumees olnuks käibemaksukohustuslane, pidanuks ta ise esitama Tartu Millile arve summas 12 000 eurot. Sellest 2000 olnuks käibemaks, mille X pidanuks tasuma riigile ja Tartu Mill 42(76)
saanuks sisendkäibemaksuna maha arvata. Juhul, kui X müünuks Tartu Millile vilja „ilma arveta või ilma käibemaksuta“, poleks Tartu Mill saanud küll ostutehingult sisendkäibemaksu (2000 eurot) maha arvata ja tema käibemaksukohustus riigi ees kujunenuks selle summa võrra suuremaks. Samas olnuks Tartu Milli kogukulu vilja ostmisel ikkagi sama, sest sellisel juhul tulnuks X-le tasuda 12 000 euro asemel 10 000 eurot. Järelikult ei andnud vilja ostmine väidetava kuritegeliku ühenduse vahendusel ja võltsarveid kasutades Tartu Millile süüdistusversioonis kirjeldatud kuriteo-skeemi kohaselt rahalist võitu. Tartu Milli kogukulu oli selle skeemi puhul täpselt sama, mis olnuks siis, kui vili oleks ostetud n-ö tegelikult müüjalt otse. Erinevus oli vaid selles, et esimesel juhul laekus tehingult 2000 eurot väidetava kuritegeliku ühenduse liikmetele, teisel juhul oleks sama summa laekunud (tegeliku müüja või siis Tartu Milli enda suurema käibemaksukohustuse näol) riigile. Tartu Milli vara hulka poleks kõneksolevad 2000 eurot jõudnud aga kummagi ostuviisi korral.
155.Seega põhjus, miks süüdistuses käsitletud viljaostutehingute kohta vormistati osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar arved, oli see, et suunata nendelt tehingutelt riigile tasumisele kuuluv käibemaksu-osa väidetava kuritegeliku ühenduse liikmete (mitte aga Tartu Milli) vara hulka. L. Dulubi tegevuse tagajärjel vähenes küll Tartu Milli maksukohustus, kuid vähemalt sama summa võrra suurenes Tartu Milli jaoks vilja eest makstav hind. Süüdistuses käsitletud tehingute puhul oli Tartu Mill L. Dulubi, U.R. jt jaoks sisuliselt „vahend“ selleks, et suunata riigi maksulaekumised väidetava kuritegeliku ühenduse liikmetele. Seda arvestades pole alust väita, et L. Dulubi tegevus vilja ostmisel osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar vahendusel ja nende äriühingute arvete edastamine Tartu Milli raamatupidajatele oli kantud eesmärgist vähendada Tartu Milli maksukohustust. See ei välista võimalust, et L. Dulub tegi kunagi mingeid teisi viljaostu-tehinguid Tartu Milli maksukohustuse vähendamiseks.
156.L. Dulubi eesmärk süüdistuses märgitud tehingute tegemisel ja nende kohta raamatupidajate andmete esitamisel oli saada tasu eeskätt selle eest, et viljaostutehingutelt tasumisele kuuluv käibemaksusumma jõuaks riigi asemel U.R. ja tema kaasosaliste käsutusse (lisaks pidi L. Dulub tagama U.R. ka head tarnetingimused). Kuna L. Dulub võinuks Tartu Millile vilja ostes saavutada viimasele majanduslikult vähemalt samaväärse tulemuse ka maksuseadust rikkumata, pole alust arvata, et Tartu Milli maksukohustuse vähendamine oli see põhjus, miks L. Dulub ostis vilja osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar vahendusel (või nende arveid kasutades). Seda, et L. Dulub lähtus süüdistuses märgitud viljaostutehinguid tehes U.R. (ja iseenda), mitte Tartu Milli huvidest kinnitab teiste argumentide kõrval kaudselt seegi, et oli juhuseid, kus L. Dulub informeeris U.R. , et mõni teine kokkuostja maksab vilja eest paremat hinda kui Tartu Mill. Sellisel juhul korraldas U.R. vilja müümise sellele teise kokkuostjale, makstes L. Dulubile ka sellelt tehingult vahendustasu (KoTo, kd 64, tl 14 ja 17–18). Juhul, kui L. Dulubi eesmärk U.R. vahendusel vilja soetades olnuks Tartu Milli maksukohustuse vähendamine, olnuks tal vaevalt põhjust anda U.R. infot soodsamate hindade kohta teiste kokkuostjate juures.
157.Väidet, et L. Dulub tegutses Tartu Milli maksukohustuse vähendamise eesmärgil, on prokuratuur põhjendanud ka sellega, et vilja ostmine süüdistuses kirjeldatud viisil – ehk siis selliselt, et vilja tegelik müüja ja käibemaksuarvestuses kajastataval ostuarvel näidatud müüja ei 43(76)
lange kokku – oli Tartu Millile vajalik konkurentsieelise saavutamiseks. Vastasel korral polnuks Tartu Millil võimalik nii suurt kogust vilja osta ja äriühingu käive ning kasum jäänuksid väiksemaks. Süüdistuse kohaselt andis väidetava kuritegeliku ühenduse abi kasutamine Tartu Millile konkurentsieelise, kuna võimaldas soetada teravilja ka kaubitsejatelt, kes soovisid müüa seda arveta või käibemaksuta.
158.Jättes praegu kõrvale küsimuse, kas see, kui oleks tuvastatav, et L. Dulub käitus süüdistuses kirjeldatud viisil just prokuratuuri osutatud konkurentsieelise saavutamiseks, annaks aluse jaatada L. Dulubi tegutsemist Tartu Milli maksukohustuse vähendamise eesmärgil, märgib kolleegium järgmist.
159.Prokuratuuri väide konkurentsieelise saavutamise – ja selle nimel tegutsemise – kohta on oletuslik ja tõendamata. Maakohus tuvastas – ja seda pole ka apellant vaidlustanud –, et osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar arvete alusel ostis Tartu Mill vilja kokku 22 007 tonni (KoTo, kd 66, tl 70). Arvestades viljaturu mahtu, pole alust kahelda, et Tartu Mill oleks saanud hankida sellise koguse vilja ka kelleltki teiselt ja seda nii, et viljaostutehingud oleksid olnud maksuõiguslikult korrektselt vormistatud ja õigesti deklareeritud. Muu hulgas ei saa aprioorselt välistada, et süüdistuses nimetatud tegelikud viljamüüjad (põllumehed) olnuksid nõus müüma sama vilja Tartu Millile koos nõuetekohaselt vormistatud arvega ja tehingu enda käibena deklareerima, kui selle summa võrra, mis süüdistuse kohaselt läks kuritegeliku ühenduse liikmetele, oleks Tartu Mill maksnud vilja eest kõrgemat hinda (prokuratuur ei ole sellist võimalust tõendipõhiselt kummutanud). Seega taandub küsimus konkurentsieelise tekkimisest järgnevale: kas juhul, kui Tartu Mill hankinuks kõneksolevad 22 007 tonni vilja maksuõiguslikult korrektselt vormistatud ja deklareeritud tehingu(te)ga, olnuks selle viljakoguse soetamise kogukulu Tartu Milli jaoks suurem võrreldes kuluga vilja ostmisel süüdistuses kirjeldatud kombel. Üksnes jaatav vastus sellele küsimusele võimaldaks asuda seisukohale, et Tartu Mill sai süüdistuses kirjeldatud viisil vilja soetades konkurentsieelise.
160.Prokuratuur ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid seda, et Tartu Milli kulu oli süüdistuses märgitud viisil vilja hankides väiksem, kui see olnuks sama viljakoguse ostmisel maksuõiguslikult korrektselt vormistatud ja deklareeritud tehingutega. Tõendamaks väidet konkurentsieelise tekkimisest, tulnuks prokuratuuril eeskätt tõendada, et hind, mida Tartu Mill maksis vilja eest osaühingutele Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar (või nende vahendusel teravilja tegelikele müüjatele) oli Tartu Milli jaoks soodsam, kui see olnuks siis, kui sama vili oleks ostetud n-ö puhta vilja turult (nagu prokurör seda nimetas).
161.Kommenteerides ringkonnakohtu palvel Tartu Milli kaitsja argumenti, et hind, millega Tartu Mill ostis vilja väidetavalt kuritegelikult ühenduselt, oli Tartu Milli teiste ostutehingutega võrreldes kõrgem (vt ka KoTo, kd 65, tl 124–125), märkis prokurör, et kaitsja selline väide on tõendamata. Samas möönis riiklik süüdistaja aga sedagi, et prokuratuuril pole kaitsja väidet kummutavaid tõendeid, sest süüdistuse kontseptsiooni kohaselt ei ole oluline, mis see täpne hind oli. Ringkonnakohus ei saa siinkohal prokuröriga nõustuda: väites süüdistuses, et Tartu Mill sai kuritegeliku ühenduse vahendustegevust kasutades vilja ostmisel konkurentsieelise, pidanuks 44(76)
prokuratuur ka tõendama – mitte üksnes deklareerima –, et selline konkurentsieelis ka tõepoolest saavutati. Väidet, et n-ö puhta vilja turult ei oleks Tartu Mill saanud nii palju vilja osta, pole prokuratuur mitte kuidagi tõendanud. Samuti on tõendamata, et Tartu Mill sai süüdistuses kirjeldatud viisil vilja kokkuvõttes soodsamalt kui seda olnuks võimalik saada sellis(t)e alternatiivtehingu(te)ga, mis olnuksid vormistatud ja deklareeritud maksuõiguslikult korrektselt. Ringkonnakohtu istungil väitis prokurör, et sellist asjaolu on võimatu tõendada. Kolleegium siinkohal prokuratuuri pessimismi ei mõista. Tartu Milli ostetud teravilja näol on tegemist laialt levinud börsikaubaga. Seega eelduslikult on selle turuhind ühel või teisel ajahetkel võrdlemisi lihtsasti tuvastatav (vähemalt ei ole prokuratuur ära näidanud, miks see eeldus praegusel juhul paika ei pea). Seega pidanuks prokuratuuril olema ka võimalik esitada tõendeid selle kohta, milline olnuks Tartu Milli kogukulu siis, kui ta oleks ostnud süüdistuses märgitud arvetel kajastatud viljakoguse maksuõiguslikult korrektselt vormistatud ja nõuetekohaselt deklareeritud alternatiivtehingu(te)ga. Kuid isegi juhul, kui prokuratuuril peaks olema õigus selles, et hüpoteetiliste alternatiivtehingu(te) hinda pole võimalik tõendada, ei anna see alust jaatada Tartu Milli konkurentsieelist. Väidetava konkurentsieelise tõendamise koormus lasub prokuratuuril. See tähendab, et kui prokuratuur ei suuda tõendada, et vilja ostmine süüdistuses kirjeldatud viisil oli Tartu Millile majanduslikult soodsam kui sama viljakoguse ostmine maksuõiguslikult korrektselt vormistatud alternatiivtehingu(te)ga, jääb tõendamata ka süüdistuse väide, et Tartu Mill sai konkurentsieelise ja selle saavutamine oli L. Dulubi teo eesmärk. Just nii see menetletavas asjas ongi: süüdistuses esitatud väide, et L. Dulub ostis kuritegeliku ühenduse vahendusel põllumeestelt vilja ja edastas raamatupidajatele viljaostu kohta osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar võltsarveid selleks, et Tartu Millil tekiks konkurentsieelis, on ringkonnakohtu hinnangul tõendamata.
162.Süüdistusversiooni vastu räägib ka maakohtu tuvastatud asjaolu, mida prokuratuur ei ole vaidlustanud, et U.R. maksis L. Dulubile kaks eurot igalt viljatonnilt mh selle eest, et L. Dulub tagaks osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar arvete alusel müüdavale viljale võimalikult kõrge hinna (ostujuhina oli L. Dulub talle ette antud „hinnakoridori“ raamides pädev vilja ostuhinda määrama). Kõrgem hind sai tulla üksnes Tartu Milli arvel. Samuti on tuvastatud, et L. Dulub varjas oma koostööd U.R. ga Tartu Milli juhatuse eest. Juhul, kui L. Dulubi süüdistuses kirjeldatud käitumine olnuks suunatud Tartu Millile konkurentsieelise tekitamisele, polnuks põhjust seda juhtkonna eest varjata.
163.Süüdistuskõne alapeatükis 2.2.5 („Tartu Milli sisekliima ja silmakirjalikkus“), samuti alapeatükkides 3.2–3.3 on osutatud tõenditele, mis prokuratuuri hinnangul kinnitavad, et Tartu Milli nõukogu esimees R. Puhk ja juhatuse liige U. Lausing olid üldiselt teadlikud ja kiitsid heaks vilja ostmise sellistelt vahendajatelt, kes käibemaksukohustust nõuetekohaselt ei täitnud. Samuti olevat vilja ostmine taolistelt vahendajatelt olnud Tartu Millile kasumlikum kui vilja ostmine põllumeestelt. Kolleegium ei välista, et prokuratuuri selline väide peab paika. Sellest ei saa(ks) aga veel järeldada, et L. Dulub tegutses ka süüdistuses märgitud tehinguid tehes ja osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar arveid Tartu Milli raamatupidajatele edastades Tartu Milli maksukohustuse vähendamise eesmärgil. Menetletavas asjas tuvastatu kohaselt ei teadnud R. Puhk, U. Lausing ega ükski kolmas Tartu Milli esindaja L. Dulubi kokkuleppest U.R. ga ega 45(76)
kiitnud selle alusel toimunud tegevust heaks. Prokuratuuri väide, et käibemaksukohustuse täitmata jätnud vahendajatega tehtud viljaostutehingud olid Tartu Millile üldiselt kasumlikumad kui vilja ostmine n-ö puhta vilja turult, võib küll olla tõene, kuid seda järeldust ei saa aprioorselt laiendada tehingutele, mida on kirjeldatud süüdistuses. Nimelt on süüdistuses käsitletud viljaostu-tehingute eripära see, et nende puhul läks kogu käibemaksu-osa väidetava kuritegeliku ühenduse liikmetele. Samas on just müüjate/vahendajate poolt riigile maksmata jääv käibemaks see allikas, mille arvel on ebaausatel vahendajatel võimalik müüa vilja soodsama hinnaga. Selle tulemusel toimub sisuliselt see, et ostuhinna kaudu jagavad ühelt poolt vahendaja (ja müüa) ning kokkuostja riigi raha omavahel ära. Praegusel juhul pole aga tuvastatav – ja seda ei väida ka prokuratuur –, et kuritegeliku ühenduse liikmed jaganuksid riigi arvel saadud tulu Tartu Milliga, müües Tartu Millile vilja turu- või soetamishinnast odavamalt. Vastupidi – maakohtu tuvastatu kohaselt maksis U.R. L. Dulubile mh selle eest, et viimane määraks Tartu Milli poolt osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar kaudu ostetavale viljale võimalikult kõrge hinna. See vähendas tehingute kasumlikkust Tartu Milli seisukohalt.
164.Seetõttu vajanuks eraldi tõendamist prokuratuuri väide, mille kohaselt olid süüdistuses kajastuvad viljaostutehingud Tartu Milli jaoks ikkagi kasumlikumad kui olnuksid maksuõiguslikult korrektselt vormistatud alternatiivtehingud, luues Tartu Millile konkurentsieelise. Prokuratuur pole seda aga tõendanud. Süüdistuskõnes toodud analoogia teiste viljavahendajatega tehtud tehingutega või Tartu Milli üldise praktikaga (modus operandi) pole süüdistuses käsitletud tehingute eripära tõttu asjakohane. Isegi juhul, kui leiaks tuvastamist, et mingeid teisi tehinguid nn viljavahendajatega tehti ja deklareeriti Tartu Milli maksudeklaratsioonides äriühingu maksukohustuse vähendamiseks, ei saaks sellest järeldada, et ka süüdistuses kirjeldatud tehingute tegemisel oli L. Dulubi eesmärk vähendada Tartu Milli maksukohustust. Tahtluse objektiks peavad olema süüdistatavale menetletavas asjas etteheidetava rikkumise asjaolud.
165.Seda, et prokuratuuri väide süüdistuses käsitletud viljaostutehingutega Tartu Millile konkurentsieelise tekitamisest on spekulatiivne, kinnitab kolleegiumi arvates ka prokuröri vastus ringkonnakohtu küsimusele, kas prokuratuur on teinud kasvõi umbkaudse arvestuse selle kohta, kui suur oli Tartu Milli majanduslik võit võrreldes olukorraga, kus sama viljakogus oleks ostetud maksuõiguslikult korrektselt deklareeritud tehingutega. Prokurör märkis, et seda ei pea välja arvutama ja tema jaoks on sellise majandusliku võidu olemasolu „loogiline“, kuna tõenditest tuleb välja, miks vilja vahendajatelt osteti. Kolleegium märgib veelkord, et prokuratuuri osutatud tõendid ei puuduta selliseid juhtumeid, nagu praegune, kus käibemaksu-osa läks tervikuna väidetava kuritegeliku ühenduse liikmetele ja kus vilja müüja või vahendaja maksis L. Dulubile mh ka selle eest, et saada Tartu Millilt võimalikult soodsad tarnetingimused (sh hind).
166.Eeltoodud põhjustel pole võimalik põhjendada L. Dulubi tegutsemist Tartu Milli maksukohustuse vähendamise eesmärgil ka sellega, et L. Dulubi ettekujutuses oli osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar võltsarvete kajastamine Tartu Milli käibemaksuarvestuses KarS § 16 lg 2 ls 2 mõttes hädavajalik tingimus Tartu Millile konkurentsieelise tekitamiseks. Pole 46(76)
tuvastatav, et L. Dulub käitunuks süüdistuses kirjeldatud viisil Tartu Millile konkurentsieelise saamiseks.
167.Vahekokkuvõttes asub ringkonnakohus maakohtuga nõustuvalt seisukohale, et L. Dulub ei täitnud KarS § 3891 lg 2 subjektiivset koosseisu, sest ta ei esitanud osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar arveid Tartu Milli raamatupidajatele Tartu Milli maksukohustuse vähendamise eesmärgil.
168.Kuna osavõtt on täideviimisteo suhtes aktsessoorne ja kuriteole kaasaaitamine või kihutamine ei ole võimalik ilma täideviimiseta, on maakohus põhjendatult KarS § 3891 lg 2 – § 22 lg 3 järgi õigeks mõistnud ka L. Dulubi maksukuriteole kaasaaitamises süüdistatava P. Saare.
169.Niisamuti on maakohus õigesti toiminud Tartu Milli KarS § 3891 lg 3 järgi õigeks mõistes, sest KarS § 14 lg 1 kohaselt vastutab juriidiline isik vaid siis, kui tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises esinevad kõik KarS § 2 lg-s 2 sätestatud deliktistruktuuri elemendid ehk kui tegu vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Kui mõni deliktistruktuuri elementidest teo toimepannud füüsilise isiku käitumises puudub, on juriidilise isiku karistamine välistatud. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8.märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-84-16, p 27) Kuna süüdistuses Tartu Millile omistatud L. Dulubi tegu ei vasta KarS § 3891 lg 2 subjektiivsele koosseisule, langeb sõltumata muudest asjaoludest ära ka Tartu Milli karistusõiguslik vastutus.
170.Maakohtu otsustus mõista L. Dulub õigeks KarS § 3891 lg 2 järgi, P. Saar KarS § 3891 lg 2– § 22 lg 3 järgi ja Tartu Mill KarS § 3891 lg 3 järgi jääb eeltoodud põhjustel muutmata ja prokuratuuri apellatsioon rahuldamata.
2.Apellatsiooni piiride väliselt objektiivsest koosseisust: Tartu Milli käibedeklaratsioonides esitatud andmete ebaõigsusest
171.Nii Tartu Milli kui ka L. Dulubi kaitsja apellatsioonivastuses leitakse, et käsitletaval juhul ei esitanud maksuhaldurile valeandmeid mitte Tartu Mill, vaid maksupettuse panid toime hoopis vilja müüjad (süüdistuses nimetatud teraviljakaubitsejad või põllumehed), kes jätsid oma müügikäibe nõuetekohaselt deklareerimata. Samas ei taotleta üheski apellatsioonis, et ringkonnakohus muudaks maakohtu järeldust, mille kohaselt esitas Tartu Mill osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar arvetel märgitud käibemaksu sisendkäibemaksu hulka arvates maksuhaldurile valeandmeid. Seetõttu – ja arvestades asjaolu, et alapeatükkides 1.2–1.3 toodud põhjustel tuleb süüdistatavad maksukuriteos niikuinii õigeks mõista, – ei kujunda kolleegium lõplikku seisukohta küsimuses, kas Tartu Milli käibedeklaratsioonides esitatud andmed olid KarS § 3891 mõttes valed või mitte. Küll aga peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida tähelepanu lünkadele prokuratuuri ja maakohtu argumentatsioonis, mille põhjal jõuti järeldusele, et Tartu Milli käibedeklaratsioonides esitatud andmed olid ebaõiged. 47(76)
172.Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et Tartu Mill tõepoolest ostis osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar arvetel märgitud viljakogused ja tasus loetletud äriühingutele arvetel märgitud summad. Pelgalt vilja ostmise fakt ei andnud Tartu Millile aga veel alust nendelt tehingutelt sisendkäibemaksu deklareerimiseks. Tähtis on see, kas vili soetati arvetel märgitud isikutelt. Käibemaksukohustuse puhul on oluline tehingu teise poole tuvastamine, sest kui müüja pole käibemaksukohustuslane, siis pole ostjal ka õigust käibemaksu maha arvata (Riigikohtu halduskolleegiumi 11. veebruari 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-65-14, p 9 ja kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-11-07, p 35). Lisaks eeldab sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tekkimine KMS § 31 lg 1 kohaselt KMS § 37 nõuetele vastava arve olemasolu. Nõuetele vastavale arvele peab KMS § 37 lg 7 p 2 järgi olema märgitud mh arve esitanud maksukohustuslase nimi, aadress ja maksukohustuslasena registreerimise number. Arvel märgitud käibemaksukohustuslaseks peab olema isik, kes kaupa müüs või teenust osutas. (Riigikohtu halduskolleegiumi 17. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-49-13, p 15)
173.Nii süüdistuses kui ka maakohtu otsuses on leitud, et tegelikult ei müünud Tartu Millile vilja mitte arved väljastanud osaühingud Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar, vaid kolmandad isikud, keda nimetatakse põllumeesteks, teraviljakaubitsejateks või -kasvatajateks. Seetõttu olid arvetel märgitud tehingud TsÜS § 89 lg 1 mõttes näilikud, kuna nendega sooviti varjata tegelikke tehinguid viljakasvatajate ja Tartu Milli vahel. Sellised tehingud tuleb jätta MKS § 83 lg 4 kohaselt maksustamisel arvesse võtmata. (Vt ka maakohtu otsuse lk 35)
174.Kolleegium nõustub prokuratuuri ja maakohtuga selles, et kui vilja tegelikud müüjad ei olnud mitte osaühingud Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar, vaid keegi muu, puudus Tartu Millil seaduslik alus nende äriühingute arvetel märgitud käibemaksusummasid enda sisendkäibemaksu hulka arvata ja nii toimides esitati maksuhaldurile KarS § 3891 tähenduses valeandmeid. Samas ei ole prokuratuuri ja maakohtu põhjenduste alusel lõpuni jälgitav, miks on kõigil süüdistuses kajastatud juhtudel välistatud võimalus, et vilja Tartu Millile üleandmise hetkeks oli selle omand tsiviilõiguslikult kehtivalt üle läinud osaühingule Bogarolo, Macodes või Tootsi Peenar.
175.Maakohtu otsuses on eeskätt tunnistajate ütlustele viidates tuvastatud, mil viisil põllumeeste vili Tartu Milli jõudis. Üldjuhul ostsid U.R. , M.J. jt väidetava kuritegeliku ühenduse moodustanud inimesed, kelle juhtimise ja kontrolli all olid ka osaühingud Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar, vilja otse põllumeestelt. Näiteks sõitis M.J. talunikule hoovi peale, rääkis läbi hinna, vili laaditi peale, kaaluti ära ja selle eest maksti samas sularahas (välismaisetele müüjatele mõnikord ka ülekandega). Selliste viljaostude kohta mingit arvet ega muid dokumente ei vormistatud. Viljaveoks oli neli veoautot, mis kuulusid väidetava kuritegeliku ühenduse liikmetega seotud äriühingutele. Nende samade inimeste palgatud autojuhid vedasid U.R. või M.J. juhiste alusel vilja veokitega põllumeeste juurest Tartu Milli vastuvõtupunkti. Seal anti see Tartu Millile üle osaühingu Bogarolo, Macodes või Tootsi Peenar nimel. L. Dulub saatis vastuvõetud vilja kohta andmed U.R. meilile, selle alusel koostas U.R. arve, mille saatis L. Dulubile, kes omakorda edastas selle Tartu Milli raamatupidajale. Tartu Mill tasus ülekandega Bogarolole, Macodesile või Tootsi Peenrale. Oli ka juhtumeid, kus osaühingute Bogarolo, Macodes või Tootsi Peenar nimel müüdi Tartu Millile 48(76)
L. Dulubi leitud müüjate (põllumeeste) vilja. Sellisel juhul tasuti põllumehele vilja eest U.R. lt saadud rahaga, pärast esitas aga nt Bogarolo arve Tartu Millile.
176.Vallasomand tekib üldjuhul asja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale (asjaõigusseaduse § 92 lg 1). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa maakohtu tuvastatud asjaoludel välistada, et põllumehelt ostetud vilja laadimisel veokisse ja veoki põllumehe juurest lahkumisel läks vilja valdus põllumehelt üle osaühingule Bogarolo, Macodes või Tootsi Peenar. Ühtlasi võisid põllumehe ja osaühingu Bogarolo, Macodes või Tootsi Peenar juhatuse liikme või viimase volitatud esindaja tahteavaldused moodustada asjaõiguskokkuleppe, mille alusel läks ka vilja omand koos valdusega kas põllumehelt või vilja vedajalt üle mõnele mainitud osaühingutest. Seejuures ei välista sellise asjaõiguskokkuleppe kehtivust ka see, kui võõrandaja (põllumees) ei teadnud omandaja (äri)nime. Ühtlasi pole tsiviilõigusliku omandi tekkimise seisukohalt tähtsust, millisel eesmärgil ja kui kauaks osaühing Bogarolo, Macodes või Tootsi Peenar vilja omandas. Riigikohus on selgitanud, et see, et asja omand antakse üle lühikeseks ajaks, ei muuda asjaõiguslepingut veel näilikuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. aprilli 2018. a otsus nr 4-16-9132/51, p 22). Seadus ei välista asja omandamist eesmärgiga see kohe edasi võõrandada.
177.Maakohtu otsuses pole käsitlust selle kohta, miks ei olnud osaühingud Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar vilja Tartu Millile üleandmise ajal tsiviilõiguslikult selle tegelikud omanikud ega müüjad. Vastates ringkonnakohtu küsimusele, kes oli prokuratuuri käsitluses Tartu Millile üle antud vilja tegelik omanik vahetult enne vilja üleminekut Tartu Milli omandisse, märkis prokurör, et selleks peaks vaatama iga tehingut eraldi ja et sellisel kujul pole seda analüüsitud. Seega pole ka prokuratuur vilja kuuluvuse küsimusele lähemat tähelepanu pööranud. Märgitu osutab argumentatsioonilüngale, mis ei võimalda lugeda lõpuni veenvaks prokuratuuri ja maakohtu seisukohta, et vilja tegelikeks müüjateks ei olnud arved väljastanud osaühingud Bogarolo, Macodes või Tootsi Peenar.
178.Tõsi, ka juhul, kui asuda seisukohale, et tsiviilõiguslikult oli vilja Tartu Millile üleandmise ajal selle omanik arvel märgitud osaühing Bogarolo, Macodes või Tootsi Peenar, ei tähendaks see automaatselt seda, et sama äriühing tuleks lugeda ka maksuõiguslikult süüdistuses käsitletud viljaostutehingute teiseks pooleks (müüjaks). Nimelt sätestab MKS § 84, et kui tehingu või toimingu sisust ilmneb, et see on tehtud maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil, kohaldatakse maksustamisel sellise tehingu või toimingu tingimusi, mis vastavad tehingu või toimingu tegelikule majanduslikule sisule. Seega pole välistatud ka järeldus, et ehkki vilja omand oli enne selle üleandmist Tartu Millile põllumehelt tsiviilõiguslikult kehtivalt üle läinud näiteks Bogarolole, tuleb MKS § 84 alusel maksuõiguslikult vilja müüjana käsitada ikkagi põllumeest. Selleks oleks vaja tuvastada eeskätt tehingu majandusliku sisu puudumine (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 17. juuni 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-23-09, p 15) ja õiguse kujundusvõimaluste kuritarvitamisele viitav tehingu ebakohasus (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi13. veebruari 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-79-11, p 23). Menetletavas asjas ei ole prokuratuur ega maakohus MKS § 84 kohaldamise eeldusi kontrollinud, vaid on tuginenud üksnes MKS § 83 lg-le 4. Riigikohus on selgitanud, et MKS § 83 lõige 4 ja § 84 on teineteist 49(76)
välistava kohaldamisalaga. MKS § 83 lõige 4 kohaldub ainult näilikele ja seetõttu tühistele ehk õiguslikus mõttes mitteeksisteerivatele tehingutele. Näiline on tehing, milles kokkulepitud tagajärgi pooled tegelikult ei soovi, st nad on varjatult kokku leppinud, et nad ei loe end seotuks tehingus näidatud õiguste ja kohustustega. MKS § 84 seevastu kohaldub kehtivatele tehingutele, mille õiguslikke tagajärgi pooled soovivadki, kuid millele nad on andnud õigussuhete kujundamise võimalusi kuritarvitades majanduslikule sisule mittevastava vormi maksukohustuse vähendamise eesmärgil. Muuhulgas peab MKS § 84 kohaldamiseks tehing olema mittekohaselt vormistatud maksukohustuse vähendamise eesmärgil. (Riigikohtu halduskolleegiumi
27.septembri 2017. a otsus nr 3-14-53226/100, p 13)
179.Ringkonnakohus märgib, et praeguses asjas ei pruugi tuginemine MKS § 83 lg-le 4 olla vale, kuid selleks tulnuks veenvalt välistada võimalus, et süüdistuses käsitletud tehingute objektiks olnud vilja omand läks tsiviilõiguslikult kehtivalt üle arve väljastanud osaühingule Bogarolo, Macodes või Tootsi Peenar. Nagu märgitud, pole prokuratuur ega maakohus seda teinud: küsimust, kellele põllumehed müüdava vilja omandi üle andsid, lihtsalt ei analüüsitud. Juhul, kui olemasolevad tõendid ja nendest ilmnevatele faktidele antav õiguslik hinnang ei võimaldaks osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar omandi tekkimist üheselt välistada, tuleks Tartu Milli käibedeklaratsioonides esitatud andmete (eba)õigsuse sedastamiseks järgnevalt kontrollida MKS § 84 kohaldamise eeldusi.
180.Põhimõtteliselt oleks MKS § 83 lg 4 ja § 84 kohaldamise eelduste olemasolu pädev kontrollima ka ringkonnakohus. Menetletavas asjas ei pea kolleegium seda aga vajalikuks, kuna – nagu eelnevalt märgitud – tuleb kõik süüdistatavad L. Dulubil maksukohustuse vähendamise eesmärgi puudumise tõttu maksukuriteos õigeks mõista olenemata sellest, kas Tartu Milli käibedeklaratsioonides esitatud andmed olid ebaõiged või mitte. Küll tähendab eelmärgitu seda, et isegi nõustumisest prokuratuuri apellatsioonis väljendatud seisukohtadega ei oleks piisanud selleks, et tunnistada L. Dulub, Tartu Mill ja P. Saar neile esitatud maksukuriteo-süüdistuses süüdi.
2.2.Prokuratuuri tuginemisest õiguste kuritarvitamise kontseptsioonile
181.Süüdistuses nimetatakse Tartu Milli käibedeklaratsioonides esitatud andmete ebaõigsuse põhjusena üksnes seda, et sisendkäibemaksuarvestuses kajastatud arvetel näidatud tehinguid ei teinud arvetel märgitud pooled. Seevastu prokuröri süüdistuskõne lehekülgedel 12–13 on sisendkäibemaksu deklareerimise alusetust põhjendatud vaid sellega, et vilja ostja (Tartu Mill L. Dulubi kaudu) teadis, et müüja jätab arvel näidatud käibemaksu riigile üle kandmata. Prokurör viitas seejuures Riigikohtu halduskolleegiumi 27. jaanuari 2016. a otsuses asjas nr 3-3-1-30-15 väljendatud seisukohtadele.
182.Jättes kõrvale küsimuse, kas süüdistuskõnes toodud põhjendus Tartu Milli käibedeklaratsioonides kajastatud andmete ebaõigsuse kohta väljub süüdistuse piiridest või mitte, märgib kolleegium järgmist. Haldusasjas nr 3-3-1-30-15 on Riigikohtu halduskolleegium, tuginedes Euroopa Kohtu poolt käibemaksudirektiivile antud tõlgendusele, mille kohaselt ei saa 50(76)
liidu õigusnorme ära kasutada pettuse või kuritarvituse eesmärgil, tõepoolest leidnud, et sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse kasutamise eelduseks on ostja heausksus. Olukorras, kus ostja teadis, et müüja jätab arvel näidatud käibemaksu riigile üle kandmata, pole müüjale arve alusel käibemaksu tasumine kui kulutus tehtud eeldusega, et käibemaks kantakse üle riigile. Sellises olukorras on ostja teadlikult aidanud kaasa käibemaksupettuse toimepanemisele, ta pole heauskne ja tal pole õigust sisendkäibemaksu maha arvata. (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-30-15, p-d 17–18)
183.Siinkohal tuleb aga silmas pidada, et esiteks käsitletakse kõneksolevas lahendis olukorda, kus tehingu toimumine arvel näidatud poolte vahel pole kahtluse all. Praegusel juhul väidab prokuratuur aga vastupidist. Juhul, kui sisendkäibemaksuarvestuses kajastatud arvel näidatud tehingut tegelikult (arvel näidatud poolte vahel) ei toimunud – nagu süüdistuses väidetakse – on arvel näidatud käibemaksusumma ostja sisendkäibemaksuna deklareerimine alusetu olenemata sellest, kas ostja teadis, et (tegelik või näiline) müüja käibemaksu riigile ära ei maksa. Seega ei ole prokuratuuri viide süüdistusversiooni arvestades päris asjakohane.
184.Veelgi olulisem on aga see, et enne Riigikohtu halduskolleegiumi viidatud lahendit asjas nr 3-3-1-30-15 tegi Riigikohtu kriminaalkolleegium 3. novembril 2014 otsuse asjas nr 3-1-1-40-14. Viimati osutatud lahendis asus Riigikohus seisukohale, et Euroopa Kohtu praktikast õiguse kuritarvitamise keelu kohta ei saa järeldada, nagu võiks riik piirata sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust üksnes õiguse kuritarvitamise keelule viidates, ilma riigisisesest õigusest tuleneva seadusliku aluseta. Euroopa Kohtu kõnealuse praktika kohaselt ei saa isik riigisisese õiguse kohaldamise vältimiseks tugineda Euroopa õigusele, kui see tähendaks viimase kuritarvitamist. See ei tähenda aga luba piirata isiku seadusest tulenevaid õigusi riigisiseses õiguses ette nähtud alustest sõltumatult. Eesti õiguses tuleneb seaduslik alus tehingute maksuõiguslikuks ümberhindamiseks eeskätt MKS § 83 lg-st 4 ja §-st 84, mille kohaldamisel on võimalik arvestada ka Euroopa Kohtu praktikas käsitletud õiguse kuritarvitamise kriteeriume. Karistusõiguse kontekstis tuleb täiendavalt arvestada, et vastavalt üldtunnustatud põhimõttele ei tohi direktiivi toime viia riigisisese karistusõiguse tõlgendamisel selleni, et luuakse riigisisesest seadusest sõltumata karistusõiguslik vastutus või seda vastutust karmistatakse. Selleks, et isikut mingi sisendkäibemaksu mahaarvamise piirangu rikkumise eest karistada, peab see piirang süüteo koosseisulist tunnust sisustava normina täiendavalt vastama ka põhiseaduse (PS) § 23 lg-st 1 tulenevale määratletusnõudele. (Vt lähemalt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-40-14, p-d 79–87.)
185.Tuleb möönda, et asjas nr 3-3-1-30-15 ja 3-1-1-40-14 väljendatud Riigikohtu seisukohtade vahel näib olevat vähemalt teatud dissonants. Samas ei annaks halduskolleegiumi (hilisem) otsus asjas nr 3-3-1-30-15 praeguses kriminaalmenetluses kohtule alust jätta kriminaalkolleegiumi seisukohtadega asjas nr 3-1-1-40-14 arvestamata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohti seaduse tõlgendamisel on pädev muutma üksnes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis, erikogu või üldkogu. Kuna viimased ei ole asjas nr 3-1-1-40-14 antud tõlgendust revideerinud, on tegemist jätkuvalt ajakohase kohtupraktikaga.
51(76)
186.Seetõttu ei nõustu kolleegium prokuratuuri süüdistuskõnes toodud (alternatiivse) käsitlusega, mille kohaselt saab Tartu Milli käibedeklaratsioonides esitatud andmed lugeda ebaõigeks (ka) sel põhjusel, et L. Dulub oli osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar arveid Tartu Milli raamatupidajatele esitades teadlik, et müüjad arvetel märgitud käibemaksu riigile üle ei kanna.
187.Väljaspool kriminaalasja lahendamise piire peab kolleegium vajalikuks märkida veel järgmist. Olukorras, kus äriühingu töötaja võtab kelleltki tasu tööandja poolt antud pädevuse kasutamise eest viisil, mis on vastuolus tööandja parimate huvidega, rikkudes nii oma üldist lojaalsuskohustust tööandja ees (töölepingu seaduse § 15 lg 1 ja § 16 lg 1), vastutab ta muude eelduste olemasolul KarS § 4023 lg 1 järgi altkäemaksu võtmise eest erasektoris. Enne 1. jaanuari 2015 oli selline käitumine olenevalt juhtumi asjaoludest olla karistatav KarS § 293 lg 1 või § 294 lg 1 järgi. (Vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-84-14, p 40 ja 13. mai 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-41-15, p-d 38–39.) Tööandja esindajana esindatavale kahjuliku tehingu tegemine võib ühtlasi – olenevalt juhtumi tehioludest – olla karistatav kas KarS § 201 järgi tööandaja vara omastamisena või § 2172 järgi tööandja usalduse kuritarvitamisena.
188.L. Dulubi süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud ei ole piisavad, andmaks õiguslikku hinnangut sellele, kas L. Dulub rikkus U.R. lt saadud tasu eest süüdistuses märgitud viljaostutehinguid tehes ja osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar arveid Tartu Milli raamatupidajatele tasumiseks esitades oma kohustusi Tartu Milli ees. Sel põhjusel ja pidades silmas KrMS § 268 lg-tes 1 ja 5 sätestatut, pole kolleegiumil võimalik kontrollida, kas L. Dulub võis toime panna pistise või altkäemaksu võtmise (erasektoris), mis alates 1. jaanuarist 2015 karistatav üksnes pädevuse „kuritarvitamise“ korral. Samuti pole süüdistuse alusfaktid piisavad, kontrollimaks L. Dulubi käitumise vastavust mõne varavastase kuriteo tunnustele. (III) Leonid Dulubi ja Priit Saare süüdistusest kuulumises kuritegelikku ühendusse
1.Kuritegelikust ühendusest üldiselt
1.1.Seadus ja kohtupraktika
189.L. Dulubile ja P. Saarele etteheidetava teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 255 lg 1 redaktsioon nägi ette karistuse kuulumise eest kolmest või enamast isikust koosnevasse püsivasse isikutevahelise ülesannete jaotusega ühendusse, mis on loodud varalise kasu saamise eesmärgil ning mille tegevus on suunatud teise astme kuritegude, mille eest ettenähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat, või esimese astme kuritegude toimepanemisele. 1. jaanuaril 2015 jõustunud ja praegu kehtiv KarS § 255 lg 1 sõnastus kattub varasemaga, välja arvatud osas, et kuritegeliku ühenduse olemasolu ei eelda enam varalise kasu saamise eesmärki. Seega avardab pärast süüdistatavatele etteheidetava teo toimepanemist jõustunud KarS § 255 lg 1 redaktsioon karistusõigusliku vastutuse eeldusi, halvendades nii isiku olukorda. Järelikult tuleb L. Dulubi ja 52(76)
P. Saare teo karistatavuse hindamisel KarS § 5 lg-te 1 ja 3 kohaselt aluseks võtta KarS § 255 lg 1 redaktsioon, mis oli jõus enne 1. jaanuari 2015.
190.Riigikohus on KarS § 255 lg 1 enne 1. jaanuari 2015 kehtinud redaktsiooni kohta märkinud, et kuritegelikku ühendusse kuulub isik, kes organisatsiooni osana allub selle tahtele ja aitab oma tegevusega kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele. Seejuures ei pea see isik vahetult osa võtma ühenduse poolt toimepandavatest kuritegudest. Kuritegelikku ühendust iseloomustab selle püsivus, ja mitte niivõrd liikmeskonna püsivus, vaid ühenduse kui organisatsiooni püsivus. Ühenduse püsivus tähendab omakorda seda, et selle struktuur võimaldab ühenduse liikmetel (kaasa arvatud juhil) vahetuda nii, et ühendus jätkab selle eesmärgiks seatud tulemuse poole pürgimist. Kuritegeliku ühenduse liikmete ülesannete jaotus toetab ühenduse püsivust. See tähendab, et kõigil ühenduse liikmetel on kindel koht ühenduse struktuuris ja nad annavad sellest kohast lähtuvalt panuse ühenduse eesmärkide realiseerumisele. Seejuures on isikult oodatav panus seotud mitte isiku enda, vaid tema paiknemisega ühenduse struktuuris, mis tähendab, et liikme vahetumisel võtab uus liige üldjuhul eelmise liikme ülesanded üle. Varalise kasu saamise eesmärk iseloomustab kuritegelikku ühendust, mitte kuritegeliku ühenduse iga liiget eraldi. KarS § 255 puhul piisab subjektiivses koosseisus kaudsest tahtlusest. Isik peab vähemalt võimalikuks pidama ja möönma, et ühendus on loodud varalise kasu saamise eesmärgil ja on suunatud KarS § 255 lg-s 1 kirjeldatud kuritegude toimepanemisele. KarS §-s 255 sätestatud kuriteokoosseis on formaalne delikt, mis tähendab, et koosseis on täidetud kuritegelikku ühendusse astumisega, mitte nende kuritegude toimepanemisega, millele kuritegeliku ühenduse tegevus oli suunatud. Seetõttu tuleb vastutus KarS § 255 järgi kõne alla juba siis, kui kuritegeliku ühenduse liikmed ei ole jõudnud veel ühtegi kavandatavat kuritegu toime panna. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. jaanuari 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-57-09, p 13 jj) Kuritegelik ühendus kujutab endast ohupotentsiaali, mis kaasneb juba ühenduse loomisega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. detsembri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-127-13, p 7).
191.Eelnevalt osutatud kuritegeliku ühenduse tunnuseid on oluliselt täpsustatud ja edasi arendatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi äsjases ehk 21. veebruari 2019. a otsuses nr 1-16-6452/340, mida kolleegium käsitleb lähemalt hiljem.
1.2.Põhiseaduslik taust
192.KarS § 255 lg 1 kõik koosseisulised tunnused olid ja on seaduses sõnastatud avaralt ja samas väga abstraktselt. Üksnes grammatilist tõlgendusmeetodi kasutades võiks selle kuriteokoosseisu järgi süüdi tunnistada väga suure osa nendest, kes panevad kuriteo toime või plaanivad seda teha vähemalt kolmeliikmelises kaastäideviijate grupis ehk ühiselt ja kooskõlastatult (KarS § 21 lg 2 ls 1). Planeeritava kuriteo puhul võib karistamine kuritegelikku ühendusse kuulumise eest kõne alla tulla aga isegi juba enne kavandatava süüteo jõudmist katsestaadiumi (KarS § 25), sest KarS § 255 lg 1 koosseis on täidetud juba kuritegelikku ühendusse astumisega, mitte nende kuritegude toimepanemisega, millele kuritegeliku ühenduse tegevus on suunatud. See avardab veelgi KarS § 255 lg 1 kohaldamisala, võimaldades selle kuriteokoosseisu järgi karistada tegevuse eest, mis materiaalses mõttes on käsitatav kuriteo ettevalmistamisena. Seejuures võivad tõusetuda 53(76)
täiendavad probleemid seoses kuritegeliku ühenduse piiritlemisega KarS §-s 221 ette nähtud kuriteo kaastäideviimise kokkuleppest. Lisaks võidakse KarS § 255 lg 1 järgi karistada ka isikut, kes kuritegeliku ühenduse liikmete toime pandud või kavandatava kuriteo täideviijaks ega sellest osavõtjaks ei kvalifitseerukski.
193.KarS § 255 lg-s 1 ette nähtud tunnused, mille kohaselt peab kuritegelik ühendus koosnema kolmest või enamast isikust ja olema suunatud selliste kuritegude toimepanemisele, mille eest näeb seadus sanktsiooni ülemmäärana ette vähemalt kolmeaastase vangistuse, on küll selged ja konkreetsed, ent samas äärmiselt avarad ega ole spetsiifiliselt iseloomulikud organiseeritud kuritegevusele. Sageli pannakse kuritegu toime vähemalt kolmekesi. Kuritegusid, mille sanktsiooni ülemmäär ulatub vähemalt kolme aastani, on karistusseadustikus arvukalt. Ka varalise kasu saamise eesmärk, mida KarS § 255 lg 1 eeldas enne 1. jaanuari 2015, on kuriteo toimepanijatele sageli omane.
194.KarS § 255 lg 1 objektiivse koosseisu ülejäänud tunnused – püsivus ja isikutevaheline ülesannete jaotus – on sellised, mis vähemalt teatud määral iseloomustavad samuti paljusid kolmevõi enamaliikmelisi kaastäideviijate gruppe, millesse kuulumise eraldi kriminaliseerimine ei ole KarS §-ga 255 kaitstava õigushüve seisukohalt vajalik ja mida seadusandja kõnealust kuriteokoosseisu kehtestades vaevalt silmas pidas. Ka iga n-ö tavalise kuritegeliku grupi tegevus võib olla suunatud rohkem kui ühe kuriteo toimepanemisele, samuti võib see grupp tegutseda mõnevõrra pikemat aega või evida selleks vähemalt struktuurset potentsiaali, olles seega mingil määral püsiv. Isikutevahelise ülesannete jaotuseta pole kuriteo kaastäideviimine enamasti aga üldse mõeldav (näiteks on selge ülesannete jaotus kolmeliikmelises kaupluseröövlite grupis, mille üks liige valvab tankla ukse juures, teine hoiab kinni tanklatöötajat ja kolmas tühjendab sularahakassat). Hästi korraldatud grupis võib ülesannete jaotus olla ka alalisem. Seega ei ole püsivus ja isikutevaheline ülesannete jaotus sellised n-ö kvalitatiivsed koosseisutunnused, mille olemasolu iseenesest annaks piisava aluse käsitada kuritegude (kuriteo) toimepanemisele suunatud isikute gruppi kuritegeliku ühendusena. Rääkimaks kuritegelikust ühendusest peab nii ühenduse püsivus kui ka ülesannete jaotus (struktuur) mitte lihtsalt olemas olema, vaid evima sellist mõõdet, mis annavad sellele ühendusele organiseeritud kuritegevuse kvaliteedi. Järelikult annavad ühenduse püsivus ja isikutevaheline ülesannete jaotus vaid võrdlemisi üldisi pidepunkte, otsustamaks, millal omandab isikute koostöö kuritegude (või kuriteo) toimepanemisel sellise uue kvaliteedi, et on alust rääkida kuritegelikust ühendusest.
195.Seadus ei sätesta kriteeriume, millele tuginedes otsustada, millal muutub kuritegusid toime panevate isikute ühendus nii „püsivaks“ ja nende „ülesannete jaotus“ (struktuur) piisavalt keerukaks, asumaks seisukohale, et tegemist on kuritegeliku ühendusega KarS § 255 lg 1 mõttes. Seepärast tekitab KarS § 255 lg 1 sõnastus esmalt ohu, et vastus küsimusele, kas mingi vähemalt kolmeliikmeline kuritegusid toime panev või seda teha kavatsev isikute grupp on käsitatav ka kuritegeliku ühendusena, satub ebaproportsionaalselt suurel määral sõltuvusse konkreetse menetleja subjektiivsest hinnangust ja sõnaosavusest enda siseveendumuse argumenteerimisel. On paratamatu ja isegi hädatarvilik, et õiguse rakendajale jäetakse seaduses sätestatud kuriteokoosseisu tunnuste sisustamisel teatud tõlgendusruum. Teisalt aga ei tohi kuriteokoosseis 54(76)
olla sedavõrd ebamäärane, et see kujuneks sisuliselt delegatsiooninormiks, millega seadusandja jätab teo karistatavuse eelduste kindlaksmääramise de facto õiguse rakendaja ülesandeks. Nagu Riigikohuski on selgitanud, tuleneb PS § 23 lg-st 1 karistusõiguses kehtiv määratletusnõue (nullum crimen nulla poena sine lege certa). Selle kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud. Karistusnormi määratletus tagab selle, et igaühel on võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada. (Riigikohtu üldkogu 21. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-16-10, p 50) Süüteokoosseisu tunnused peavad olema normi adressaadile ja seaduse kohaldajale arusaadavad vähemalt sellisel määral, et nende sisu oleks tõlgendamisega avatav (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. novembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-89-13, p 8.1). Siiski ei tähenda karistusseaduse määratletusnõue täielikku keeldu kasutada määratlemata õigusmõisteid või normatiivseid koosseisutunnuseid (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-89-13, p 8.2). Piisab, kui isik saab asjasse puutuva sätte sõnastusest, vajaduse korral kohtute poolt sättele antud tõlgenduse abil, aru, millise tegevuse või tegevusetuse eest ta kriminaalkorras vastutab ning milline karistus vastava teo toimepanemise ja/või tegevusetuse eest määratakse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2017. a otsus nr 1-16-5792, p 12). KarS § 255 lg 1 muudab karistusseaduse määratletusnõude aspektist problemaatiliseks tõik, et see norm koosneb tervikuna väga abstraktsetest ja/või väga avaratest koosseisutunnustest, kusjuures neid tunnuseid pole seaduses ka eriti arvukalt. Menetletava asja kontekstis väärib märkimist seegi, et R. Dulubile ja P. Saarele KarS § 255 lg 1 järgi süüksarvatava teo toimepanemise ajal aastatel 2012–2013 ei olnud Eestis kohtupraktikat, mis andnuks väga selgeid pidepunkte kõnealuse kuriteokoosseisu tunnuste sisustamiseks.
196.Ühtlasi loob kuritegeliku ühenduse mõiste ebamäärasus ja avarus eeldused isikute ebavõrdseks kohtlemiseks (PS § 12 lg 1 ls 1), kuna mingi käitumise kvalifitseerimine KarS § 255 lg 1 järgi satub ebaproportsionaalselt suurel määral sõltuvusse konkreetse menetleja tõlgendusest. Samuti ei saa välistada riigivõimu omavoli keelu (PS § 13 lg 2) rikkumist. See võib väljenduda näiteks selles, et seaduse põhjal liialt halvasti prognoositav risk, et ta võidakse süüdi tunnistada ka kuritegelikku ühendusse kuulumises, sunnib kahtlustatavat nõustuma kokkuleppega enda süüditunnistamiseks mingites kergemates kuritegudes, vastutasuna selle eest, et prokuratuur ei esita talle süüdistust kuritegelikku ühendusse kuulumises. Vähemalt kaudsele survele selliste kokkulepete sünniks osutab ka ühe uurimuse raames tehtud ekspertintervjuude analüüsist ilmnev menetleja seisukoht, et „kui KÜ jäetakse kvalifitseerimata, siis on võimalus kohtus saada kiirem lahend mõnes lihtmenetluse vormis, kus siis süüdistatavad on nõus kergema karistusega“. Samas uurimuses osutati teise menetleja selgitusele, et „kaitsjate poolt on surve suur, et saaks § 255 maha ja siis võiks kokkuleppele minna.“ (Vt Siiri Ruuto. Kuritegeliku ühenduse kvalifitseerimise õiguspraktika Eestis aastatel 2007–2013. Magistritöö. Sisekaitseakadeemia. Sisejulgeoleku instituut. Tallinn 2014, lk
197.Teiseks tuleb kuritegeliku ühenduse mõiste sisustamisel silmas pidada ka KarS § 255 lg 1 sanktsiooni, milleks on kolme- kuni kaheteistaastane vangistus (ühtlasi näeb KarS § 256 lg 1 55(76)
kuritegeliku ühenduse organiseerimise eest ette viie- kuni viieteistaastase vangistuse). Arvestades asjaolu, et kuritegeliku ühenduse tegevus võib olla suunatud ka kõigest kuni kolmeaastase vangistusega karistatavate kuritegude toimepanemisele, osutab sedavõrd range sanktsioon sellele, et kuritegeliku ühenduse olemasolu iseenesest peab endas kätkema märkimisväärset avaliku rahu ohustavat potentsiaali, mis moodustab toimepandavate või kavandatavate üksikkuritegude kõrval kvalitatiivselt iseseisva ja raske rikkumise. See omakorda eeldab kuritegeliku ühenduse mõiste kitsendavat tõlgendust. Pole mõeldav, et sedavõrd range karistus lisanduks konkreetsete üksikkuritegude eest ette nähtud karistustele pelgalt selle eest, et kuritegu pannakse toime (või seda kavandatakse) vähemalt kolmeliikmelises grupis, isegi kui grupi liikmed on välja töötanud põhjaliku teoplaani ja jaganud omavahel ülesanded. Vastasel korral võiks KarS § 255 lg 1 (ja § 256 lg 1) sattuda vastuollu PS §-s 20 sätestatud meelevaldse vabaduse võtmise keeluga. Nimelt on Riigikohus selgitanud, et meelevaldse vabadusevõtmisega on hõlmatud ka ilmselgelt ülemäärase kestusega vangistuse mõistmine. Kriminaalkaristusena vabaduse võtmine pikemaks ajaks, kui seda nõuab süüdlase teo raskus, ei ole kooskõlas PS §-s 20 sätestatud meelevaldse vabaduse võtmise keeluga. PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneb, et isikut tohib karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus (individuaalse süü printsiip). Seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui sanktsiooni ettenägev säte, sh sanktsiooni alammäär võimaldavad kohtul mõista karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane. (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23. septembri 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-13-15, p 39) Ringkonnakohus on seisukohal, et kui tõlgendada KarS § 255 lg-t 1 nii, et kuritegelikuks ühenduseks kvalifitseerub mis tahes vähemalt kolmeliikmeline isikute grupp, millel on mõningane püsivus ja liikmetevaheline ülesannete jaotus ning mille tegevus on suunatud selliste kuritegude toimepanemisele, mille eest näeb seadus sanktsiooni ülemmääras ette vähemalt kolmeaastase vangistuse, on KarS § 255 lg 1 vastuolus PS §-s 20 sätestatud meelevaldse vabaduse võtmise keeluga.
198.Eelnevalt osutatud probleeme ei muuda olematuks seegi, et KarS § 255 lg-s 1 sätestatud kuritegeliku ühenduse definitsioon põhineb suurel määral (ehkki mitte päris täpselt) Riigikogu poolt ratifitseeritud Rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni (nn Palermo konventsioon) (RT II 2003, 1, 1) art 2 sätetel. Esiteks tuleneb PS § 123 lg-st 1 põhiseaduse prioriteet välislepingu ees. Teiseks ei sätesta Palermo konventsioon osalisriigi kohustust näha kuritegelikku ühendusse kuulumise eest ette KarS § 255 lg-s 1 sätestatuga võrreldavalt ranget sanktsiooni, mis juba iseenesest eeldab kuritegeliku ühenduse mõiste kitsendavat tõlgendamist. Rahvusvahelises võrdluses ongi KarS § 255 lg 1 sanktsioon pigem range. Kolmandaks on Palermo konventsiooni eesmärk edendada koostööd rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse tõhusamaks ärahoidmiseks (art 1). Selle eesmärgiga ei ole vastuolus, kui osalisriik täpsustab riigisiseses õiguses kehtivat kuritegeliku ühenduse mõistet, minemata seejuures vastuollu konventsiooni üldise mõttega.
56(76)
199.Ka Euroopa Liidu nõukogu 24. oktoobri 2008. a raamotsuse 2008/841/JSK (ELT L 300, 11.11.2008, lk 42–45) art 1 lg-s 1 sätestatud kuritegeliku ühenduse mõiste on võrdlemisi avar ja üldsõnaline. Seegi ei takista kuritegeliku ühenduse mõiste täpsustamist liikmesriigi õiguses, järgides raamotsuse üldisi eesmärke. Raamotsuse puhtgrammatilisel tõlgendamisel võib tekkida küsimus selle kooskõlast Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 49 lg-tega 1 ja 3 ning vajadusest taotleda selle kohta Euroopa Kohtult eelotsust. Siiski tuleb märkida, et raamotsuse art 1 lg-s 1 kasutatav formuleering „mille otseseks või kaudseks eesmärgiks on rahalise või muu ainelise kasu saamine“ annab võimaluse kuritegeliku ühenduse mõiste oluliseks kitsendamiseks. Seda seepärast, et viidatud normis peetakse eesmärgist kõneldes silmas mitte konkreetseid kuritegusid, vaid ühendust ennast. Seetõttu on võimalik jätta kuritegelike ühenduste ringist välja sellised kooslused, millel ei ole konkreetse üksikkuriteo või -kuritegude toimepanemist ületavat ülimuslikku ühist huvi (vt selle kohta täpsemalt käesoleva otsuse punkt 205).
1.3.Lahendus: KarS § 255 lg 1 põhiseaduskonformne (kitsendav) tõlgendamine
200.Õigusnormi tuleb tõlgendada põhiseaduspäraselt ja erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole. Normi ei ole alust põhiseadusvastaseks tunnistada, kui normi on võimalik tõlgendada põhiseaduspäraselt. (Vt ka nt Riigikohtu üldkogu 22. veebruari 2005. a otsus asjas nr 3-2-1-73-04, p 36; kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-100-10, p 11 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 12. detsembri 2017. a otsus nr 5-17-12/9, p 32) Ringkonnakohus asub vähemalt praeguse kriminaalasja lahendamise kontekstis seisukohale, et KarS § 255 lg 1 põhiseaduskonformne tõlgendamine võimaldab jätta selle sätte suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamata.
201.Vältimaks KarS § 255 lg 1 sattumist vastuollu ühelt poolt karistusseaduse määratletusnõude ja teisalt meelevaldse vabaduse võtmise keeluga, tuleb nii ühenduse püsivusele kui ka selle liikmete ülesannete jaotusele esitada rangeid nõudmisi. Selle tulemusena saab kuritegeliku ühendusena kvalifitseerida üksnes sellised kuritegude toimepanemisele suunatud isikute ühendused, millel on n-ö keskmise mõistliku kõrvaltvaataja seisukohast selgelt äratuntav n-ö maffialik või vähemalt üldarusaadavalt organiseeritud kuritegevusele omane iseloom. Siiski ei ole vähemalt konkreetset kohtuasja lahendades võimalik anda kuritegeliku ühenduse ammendavat definitsiooni, vaid sätte teleoloogiline reduktsioon tuleb ette võtta koosseisutunnuseid täpsustavate tingimuste mitteammendava ja osaliselt alternatiivse, kuid samas kaaluka kogumi abil.
202.Ringkonnakohtu hinnangul on just sellise lahendustee valinud ka Riigikohus, asudes äsja seisukohale, et kuritegelikku ühendust ei saa ega tohi mõtestada kui lihtsalt mõnevõrra paremini organiseerunud kuritegude toimepanemiseks koondunud kaastäideviijate gruppi. Tõdemus, et seadusandja on kriminaliseerinud abstraktse ohudeliktina ainuüksi kuritegelikku ühendusse kuulumise, ilma et kahjustatud oleks mõnda karistusseadustiku eriosas kaitstavat individuaalset õigushüve, viitab üheselt, et KarS § 255 hõlmab ainult spetsiifilistele tingimustele vastavaid 57(76)
ühendusi, mille kuritegelik potentsiaal ja selle võimalik vallandumine on juba eraldivõetult ohtlik ning avalikku julgeolekut ohustav. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. veebruari 2019. a otsus nr 1-16-6452/340, p 37)
203.Järgnevalt käsitlebki kolleegium neid KarS § 255 lg 1 koosseisutunnuseid kitsendavaid tingimusi, mille põhjal otsustada, kas konkreetsel juhul on tegemist kuritegeliku ühendusega.
204.Nagu Riigikohus otsuses nr 1-16-6452/340 selgitas, on KarS § 255 nn organisatsioonidelikt, mis tähendab seda, et selle liikmete toimepandud kuriteod peavad olema spetsiifiliselt seotud ühenduse ja selle eesmärkidega. Kuriteo toimepanemise ajal peavad isikud seega tegutsema teadmisega, et nad kuuluvad kriminaalsesse organisatsiooni ning see tegu pannakse toime viimase huvides ja selle eesmärke silmas pidades. Organisatsiooni liikmete omavaheline tihe seos tähendab üldjuhul ka ühenduse identiteedi olemasolu (n-ö oleme meie ja on nemad), mis võimaldab neil tunda end ühtse, kokku kuuluva tervikuna. (Vt viidatud otsuse p 39) Kuritegelik kooslus ei saa olla loodud ning koos püsida pelgalt selle liidri autoriteedile tuginevalt, kuna tema ühendusest eemaldamine (nt surm või ka vahistamine) tooks sisuliselt vältimatult kaasa senise organisatsiooni lagunemise. Ühenduse väljakujunenud ja kindel struktuur võimaldab omakorda eksisteerida üksikliikmetest kõrgemal tahtel, seda üksikliikmetele vajadusel peale suruda, neid vajadusel välja vahetada ja asendada ning tegutseda sihipäraselt konkreetse eesmärgi nimel, mis seda ühendust iseloomustab. (Vt viidatud otsuse p 42)
205.Eelnevast järeldub ringkonnakohtu arvates, et kuritegelikul ühendusel tervikuna peab olema mingi ülimuslikum ühine huvi ja eesmärk, mis ületab konkreetse üksikkuriteo või -kuritegude toimepanemist. Sarnaselt on Riigikohus leidnud, et seaduses kasutatud sõnastus „tegevus on suunatud“ viitab üheselt kuritegeliku ühenduse kui organisatsiooni teatud selgepiirilisele eesmärgistatusele (Riigikohtu otsus nr 1-16-6452/340, p 42). Järelikult ei saa liikme allumine kuritegeliku ühenduse tahtele põhineda vaid tema pragmaatilisel soovil teha teistega mõnda aega koostööd (sh alluda kuriteo toimepanemise käigus kellegi juhistele), saamaks osa tulust, mis kaasneb konkreetse kuriteo või kuritegude toimepanemisega (sh mingi kuritegeliku skeemi pikemaajalise toimimisega). Veel vähem tohib kedagi pidada kuritegeliku liikmeks pelgalt seetõttu, et ta osutab kuritegusid toime panevatele isikutele mingit teenust üksnes põhjusel, et ta on huvitatud selle teenuse eest saadavast tasust.
206.Kuritegelikku ühendust iseloomustab ühe tunnusena ka organisatsiooni tahe, millele selle liikmed alluvad. Just eeskätt see ühenduse tahe loob spetsiifilise ohu õiguskorrale, kuna ta ei ole tavajuhtumil ühenduse üksikliikme poolt juhitav ning võimaldab vajadusel suruda üksikliikme tahte tahaplaanile. Ühenduses peavad eksisteerima selle liikmete poolt tunnustatud ja siduvate otsuste tegemise jaoks pädevad isikud või isikute kogumid. (Riigikohtu otsus nr 1-16-6452, p 40) Ühtlasi eeldab kuritegeliku ühenduse olemasolu üldjuhul teatud reeglite olemasolu, millele tuginevalt selle struktuur moodustub, koos püsib, üksikliikme tahte vajadusel tahaplaanile surub ning seeläbi pürib seatud eesmärkide poole. On raske ette kujutada kindlalt toimivat kuritegelikku struktuuri, mille liikmed on omavahel äärmiselt lõdvalt seotud, kuid toimivad siiski n-ö ühtse organismina ühise eesmärgi nimel. (Samas, p 43) 58(76)
207.Ringkonnakohus leiab, et ka välise toimemehhanismi poolest peab kuritegelik ühendus olema selline, et ühenduse eksistents iseenesest kujutaks endast märkimisväärset ohtu avalikule julgeolekule kui karistusseadustiku 16. peatüki 1. jaoga kaitstavale õigushüvele. See on nii näiteks juhul, kui ühendus kasutab oma eesmärkide vahetuks saavutamiseks või seda toetavaks tegevuseks vägivalda või teisi hirmutavaid meetmeid, ostab ära riigiametnikke, mõjutab või üritab mõjutada poliitikat, meediat, avalikku haldust või majandust, on saavutanud või üritab saavutada turgu valitsevat või vähemalt olulist positsiooni mingil (kriminaalsel) tegevusalal. Mida mitmekesisem on isikute grupi toimepandavate kuritegude ampluaa ja kriminaaltulu teenimise viiside valik, seda suurema tõenäosusega kvalifitseerub see grupp kuritegelikuks ühenduseks. Siiski pole välistatud ka monofunktsionaalne kuritegelik ühendus, kuid üldjuhul peaks seda iseloomustama vähemalt selgelt äratuntav potentsiaal kriminaalset tegevusala vahetada, kui senine kuritegelik skeem osutub mingil hetkel jätkusuutmatuks, ja oma eksistents säilitada, selmet lihtsalt laiali minna. Kuritegeliku ühendusega ei ole tegemist, kui see on moodustatud süüteo vahetuks toimepanekuks juhuslikult. Juhuslikud ei ole sellised kooslused, mille liikmed planeerivad oma kuritegusid mitte üksnes väga lihtsal tasandil ja mille puhul on sisse seatud mitte üksnes väga algeline tööjaotus.
2.Kuritegeliku ühenduse olemasolust menetletavas asjas. Leonid Dulubi ja Priit Saare kuulumisest sellesse ühendusse
2.1.Kriminaalasjas nr 1-14-189 tehtud kohtuotsuse tähendusest
208.Menetletavas kriminaalasjas on ühe tõendina kohtule esitatud Tartu Maakohtu 14. jaanuari 2014. a jõustunud otsus kriminaalasjas nr 1-14-189 (KoTo, kd 164–189). Selle kohtuotsusega tunnistati U.R. , M.J. , R.L. , H.E. , M.K. ja M.M. kokkuleppemenetluses süüdi muu hulgas KarS § 255 lg 1 järgi kuulumises sellesse samasse kuritegelikku ühendusse, millesse kuulumises süüdistatakse menetletavas asjas L. Dulubi ja P. Saart. Maakohtu vaidlustatud otsuse leheküljel 28 on sellele kohtuotsusele viidatud. Maakohtu vaidlustatud otsuse lehekülje 26 teisest lõigust ja 55 neljandast ning viiendast lõigust nende koostoimes võib välja lugeda seisukoha, nagu oleks 14. jaanuari 2014. a otsusega kuritegeliku ühenduse olemasolu tuvastatud ja praeguses menetluses tuleb lahendada üksnes küsimus, kas sellesse ühendusse kuulusid ka L. Dulub ja P. Saar.
209.Seetõttu vajab esmalt selgitamist, kas asjas nr 1-14-189 tehtud kohtuotsuse alusel saab kuritegeliku ühenduse olemasolu lugeda tuvastatuks või kas see kohtuotsus on käsitatav vähemalt ühe tõendina, mida saab praeguses asjas kuritegeliku ühenduse olemasolu tuvastamisel kasutada. Kolleegiumi hinnangul on vastus mõlemale küsimusele eitav.
210.Riigikohus on selgitanud, et süüdistatava jaoks ei saa olla siduv kohtuotsus, mis on tehtud teises kriminaalasjas teis(t)e isiku(te) suhtes. Isikule, kelle tegudele kriminaalmenetluses hinnang antakse, peab olema tagatud võimalus kasutada PS § 24 lg-s 2 sätestatud õigust olla oma kohtuasja arutamise juures, esitada tõendeid ja argumente kuriteosündmuse ja süü kohta ning kasutada EIÕK art 6 lg 3 p-des c ja d sätestatud õigusi. See, et mingid väidetavad faktilised asjaolud on 59(76)
olnud ka mõne varasema – teise isiku suhtes toimunud – kriminaalkohtumenetluse esemeks ja leidnud seal tõendamist või kummutamist, ei tohi vähendada süüdistatava võimalusi neid samu asjaolusid tema enda suhtes toimuvas menetluses vaidlustada või tõendada. Seetõttu ei ole kriminaalmenetluses sätestatud tõendamisest vabastamise aluseid, mis seonduksid mingite asjaolude tuvastamisega teises kohtuasjas. Ühtlasi tuleb silmas pidada järgmist. Kohtuotsuses kajastuv kohtukoosseisu hinnang uuritud tõenditele ja sellest tulenev kohtu järeldus, et teatud asjaolud on tuvastatud, ei ole ise tõend, millele saaks teises kriminaalasjas nende samade asjaolude kindlakstegemisel tugineda. Järelikult ei vabasta see, et mingid süüdistuse aluseks olevad faktilised asjaolud on teises kriminaalasjas jõustunud otsusega tuvastatud, prokuratuuri kohustusest samu asjaolusid üldises korras tõendada. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p 12.2)
211.Eelnevast järeldub, et kui kohus loeb ühe isiku suhtes toimuvas kriminaalmenetluses mingi tõendi(kogumi) (kuhu kuuluvad nt tõendid A, B, C ja D) alusel tuvastatuks mingi faktilise asjaolu X, siis ei saa prokuratuur teise isiku suhtes toimuvas kriminaalmenetluses seda faktilist asjaolu X tõendada varasemas asjas tehtud kohtuotsusega (ehk siis sisuliselt varasemas asjas lahendi teinud kohtukoosseisu hinnanguga talle esitatud tõendikogumile). Teise isiku suhtes toimuvas kriminaalmenetluses peab prokuratuur asjaolu X tõendamiseks esitama kohtule kas selle algse tõendi(kogumi) (A, B, C ja D), millele andis hinnangu esimest asja lahendanud kohus, või siis mingi muu tõendikogumi, kuid ei saa tugineda varasemas kriminaalmenetluses teise isiku suhtes tehtud kohtuotsusele kui asjaolu X kinnitavale tõendile. Vastasel korral saaksid rikutud süüdistatava PS § 24 lg 2 ja EIÕK art 6 lg 3 järgsed õigused. Ühtlasi ei ole kriminaalasja lahendav kohus mingile faktikogumile (karistus)õiguslikku hinnangut andes seotud õigusliku hinnanguga, mis anti samale faktikogumile kriminaalasjas, mis toimus mõne teise süüdistatava suhtes.
212.Järelikult pole kriminaalasjas nr 1-14-189 tehtud kohtuotsus menetletavas asjas ei mingite faktiliste asjaolude tõendamisest vabastamise alus ega isegi mitte lubatav tõend tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemiseks. Selle kohtuotsusega saaks tõendada näiteks U.R. süüditunnistamise ja karistamise fakti, selle toimumise aega jmt asjaolusid. Need asjaolud ei kuulu aga menetletavas asjas tõendamiseseme asjaolude hulka ega mõjuta hinnangut L. Dulubi ja P. Saare süüdistuses kirjeldatud teo tuvastatuse kohta. Niisamuti pole kõneksoleval kohtuotsusel menetletavas asjas tähendust L. Dulubi ja P. Saare teole antava karistusõigusliku hinnangu aspektist. Seetõttu jätab ringkonnakohus kriminaalasjas nr 1-14-189 tehtud kohtuotsuse menetletavas asjas tõendikogumist välja. Nii kuritegeliku ühenduse olemasolu kui ka L. Dulubi ja P. Saare kuulumine sellesse ühendusse tuleb menetletavas asjas tuvastada nende süüdistatavate suhtes uuesti ja sõltumata varasemas kriminaalasjas teiste isikute suhtes tehtud kohtuotsuse sisust.
2.2.Väidetavale kuritegelikule ühendusele etteheidetav tegevus
213.Süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt kuulusid L. Dulub ja P. Saar koos U.R. , M.J. , R.L. , M.K. i, H.E. , M.M. ja M.J. ga kuritegelikku ühendusse, mis tegutses 2012. aasta algusest 15. oktoobrini 2013. Kuritegeliku ühenduse juht oli U.R. . Kuritegelik ühendus oli süüdistuse kohaselt suunatud maksupettuse toimepanemisele ja 60(76)
varalise kasu saamisele, vahendades põllumeeste vilja Tartu Millile ja väljastades vilja müügi kohta Tartu Millile võltsarveid.
214.Maakohus tuvastas väidetava kuritegeliku ühenduse tegevuse kokkuvõtlikult järgmisel kujul (lähemalt vt käesoleva otsuse punktid 17–20, 22, 26, 29, 38–48, 51, 55–56): •
U.R. l, M.J. l ja R.L. l tekkis mõte hakata tegelema viljaäriga selliselt, et osta talunikelt vilja, müüa see äriühingu nimel maha ning jätta käibemaks riigile tasumata.
•
Talunikele maksti vilja eest sularahas. Vili müüdi Bogarolo, Macodesi ja Tootsi Peenra kaudu Tartu Millile, aga ka teistele suurtele vilja kokkuostjatele, nagu A. OÜ, B. AS ja S. AS.
•
Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar ei tasunud ülekandega otse isikule, kellelt nad vilja ostsid. Vahepeal olid nn varifirmad, kelle nimelt vormistati Bogarolole, Macodesile või Tootsi Peenrale vilja müügi kohta arve ja kelle pangakontodele Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar raha edasi kandsid. Kõiki selliseid äriühinguid iseloomustas sage juhatuse liikmete vahetamine ja lõpuks vormistamine välisriigi kodanike nimele. Äriühingute asukohaks märgiti suvalised aadressid. Vahefirmade vahel tegelikke tehinguid ei tehtud ja need äriühingud jätsid käibemaksu riigile maksmata. Variäriühingutele arveid ei koostatud, kuna need likvideeriti mõne aja pärast.
•
U.R. pidas läbirääkimisi vilja ostjatega. Tartu Millis suhtles ta selleks L. Dulubiga. U.R. saatis L. Dulubile info, et tuleb nt Bogarolo, Macodesi või Tootsi Peenra vili. L. Dulub saatis andmed saabunud vilja koguse, kvaliteedi jm kohta U.R. meilile. Selle alusel koostas U.R. Tartu Millile arve, mille ta saatis L. Dulubi meilile. L. Dulub korraldas arve kiire tasumise Tartu Milli poolt. Tartu Mill tasus arve valdavalt selle esitamise päeval. L. Dulub jagas U.R. informatsiooni teravilja ja rapsi hindade ning vajaminevate viljakoguste kohta, samuti selle kohta, millist vilja kuhu tarnida, et saada võimalikult head hinda. L. Dulubil oli välja kujunenud ka kindel ringkond viljamüüjaid talunikke, kelle vilja müüki korraldas ta U.R. firma kaudu, jagades selleks U.R. korraldusi. L. Dulub ka noomis U.R. . L. Dulub sai igalt Bogarolo, Macodesi ja Tootsi Peenra kaudu Tartu Millile müüdud viljatonnilt tasu vähemalt kaks eurot. Seda tasu maksis U.R. L. Dulubile selle eest, et kiirendada vilja müüki ja saada Tartu Millilt vilja eest paremat hinda. L. Dulubi tegevus aitas kuritegelikul ühendusel võimalikult kiiresti ja soodsate hindadega talunikelt ostetud vilja maha müüa ja saada raha uue vilja ostmiseks. Suur käive tagas suurema teenimisvõimaluse. Sellega panustas L. Dulub U.R. loodud ühenduse eesmärki saada võimalikult kiiresti raha talunikelt uue vilja soetamiseks, tagades sellega kiire ja suure käibe ning võimaluse saada Bogarolo kaudu tagasi võimalikult suur käibemaksusumma.
•
M.J. tegeles talumeestega ehk esmaste viljamüüjatega, kellele maksis vilja eest sularahas. Samuti oli M.J. ülesandeks variäriühingute ja sinna juhatuse liikmete leidmine ning vormistamine. M.J. vormistas viljamüügiarveid variäriühingute nimel Bogarolole. Ta jagas 61(76)
korraldusi autojuhtidele selle kohta, kelle vili kuhu viia ja millise äriühingu nimel ning millised andmed kanda saatelehtedele. •
P. Saar tegeles viljamüüjate otsimisega Eestist, Lätist ja Leedust. Samuti oli tema ülesanne vilja müüjatega läbirääkimiste pidamine, arvete koostamiseks M.J. saadud informatsiooni vahendamine, samuti vahendas ta vajadusel infot transpordi kohta. P. Saar sai nende ülesannete täitmise eest kokkulepitud tasu 2–3 eurot viljatonnilt. P. Saar oli teadlik, et tehinguid tehakse selliste äriühingute nimel, millel pole äritegevust. P. Saarele oli teada seegi, et viljaäriga seoses kasutati vahetatavaid telefone, mis seadusliku äritegevuse korral ei oleks olnud vajalik. P. Saare ülesandeks oli ka variäriühingute asutamine, uute juhatuse liikmete otsimine ja ise nende ühingute juhatuse liikmeks olemine. P. Saar oli teadlik sellest, et lisaks M.J. le tegeleb ebaseadusliku viljaäriga R.L. ja
M.M. .
•
Variäriühingutele laekus raha Bogarololt, Tootsi Peenralt ja Macodesilt. Seda raha kanti edasi mitmetele äriühingutele. Lõpuks kanti raha AS-ile T. , kust variäriühingute juhatuse liikmeks vormistatud isikud selle sularahas välja võtsid. Variäriühingute kaudu liikunud raha jõudis sularahana R.L. kätte. Tema andis raha vastavalt vajadusele edasi U.R. või M.J. le. R.L. tegeles ka uute juhatuse liikmete värbamisega, tema nimel oli osa variäriühinguid ja ta käis sularaha välja võtmas.
•
Väljapetetud käibemaksu-osa jagasid omavahel võrdselt R.L. , M.J. ja U.R. . Kulud arvati enne maha, mingi osa jäi Bogarolosse kulude katteks ja käibemaksu tasumiseks. Ühenduse teistel liikmetel oli kokkulepitud tasu. Tegevust konspireeriti ja pealtkuulamise vältimiseks kasutati omavaheliseks suhtlemiseks eraldi telefone ning vahetati numbreid.
215.KarS § 255 lg 1 kohaselt peab kuritegeliku ühenduse tegevus olema suunatud teise astme kuritegude, mille eest ettenähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat, või esimese astme kuritegude (n-ö sihtkuritegude) toimepanemisele. Niisiis kujutab sihtkuritegu, mille toimepanemisele on väidetava kuritegeliku ühenduse tegevus suunatud, endast KarS § 255 lg 1 koosseisulist tunnust, mida tuvastamata ei saa kedagi kuritegelikku ühendusse kuulumises süüdi tunnistada. Tõsi, tegemist võib olla ka alles kavandatava kuriteoga, mis ei pea olema kuritegeliku ühenduse tekkimise ajaks lõpule viidud ega isegi mitte katsestaadiumi jõudnud. Ka tegelikult toime pandud sihtkuriteo korral ei ole nõutav, et kuritegelikku ühendusse kuulumises süüdistatav või keegi teine oleks selles kuriteos varem süüdi tunnistatud või et ta tunnistataks selles kuriteos süüdi samas menetluses, milles lahendatakse KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistust. Kuritegeliku ühenduse liige ei pea isegi kuuluma sihtkuriteo toimepanijate ringi. Küll aga on KarS § 255 lg 1 kohaldamiseks vältimatult vajalik, et sihtkuritegu kujul, nagu see toime pandi või nagu väidetava kuritegeliku ühenduse liikmed selle (tulevast) toimepanemist endale ette kujutasid 62(76)
(teadvustasid), täidaks kõik tunnused mõnes sellises kuriteokoosseisus, mille sanktsioon näeb ette vähemalt kuni kolmeaastase vangistuse.
216.Kolleegium ei nõustu prokuröri ringkonnakohtu istungil väljendatud seisukohaga, et KarS § 255 lg 1 kohaldamiseks ei pea tuvastama mitte ühenduse tegevuse suunatust kuriteole, vaid „kuritegelikule tegevusele“, mis prokuröri arvates hõlmavat muu hulgas ka sellist käitumist, mis ei täida kuriteo subjektiivset koosseisu. Prokuröri viide kuritegelikule tegevusele on meelevaldne esmalt juba seetõttu, et KarS § 255 lg 1 tekstis räägitakse sõnaselgelt ühenduse tegevuse suunatusest „kuritegude toimepanemisele“, mitte „kuritegelikule tegevusele“. Kuid sõltumata sellest ei saaks kuritegelikuks nimetada tegevust, mille puhul jääb mõni kuriteo – olgu siis objektiivse või subjektiivse koosseisu – tunnus täitmata. Subjektiivse koosseisu mittetäitmine välistab teo kuritegelikkuse täpselt samamoodi nagu ka teos objektiivse kuriteokoosseisu puudumine.
217.Seega tuleb KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuses piisava täpsuse ja selgusega (vahetult või viiteliselt) kirjeldada ka sihtkuriteo (-kuritegude) asjaolusid – olgu siis tegelikult aset leidnud või ühenduse liikmete ühistes plaanides ette nähtud kujul. KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistust menetlev kohus peab need asjaolud tuvastama ja lisaks jõudma järeldusele, et käitumine, millele kuritegeliku ühenduse tegevus oli suunatud, moodustab mõne sellise kuriteo, mille eest seadus võimaldab mõista vähemalt kuni kolmeaastase vangistuse. (Vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-94-14, p 170) Seejuures on oluline silmas pidada, et kuritegeliku ühenduse tegevus ei saa olla suunatud illusoordelikti(de) toimepanemisele. See tähendab, et kui ühenduse liikmed kujutavad enda tegevuse elulisi asjaolusid ette õigesti, kuid arvavad ekslikult, et nende käitumine on karistatav (piisavalt raske) kuriteona, ei saa neid muudest asjaoludest olenemata KarS § 255 lg 1 järgi süüdi tunnistada. Küll aga pole KarS § 255 lg 1 kohaldamine välistatud siis, kui ühenduse liikmete (kavandatav) tegevus küll ei täida(ks) sihtkuriteo koosseisu, kuid isikud kujutavad oma tegevuse elulisi asjaolusid ekslikult ette sellisel kujul, et need vastaksid selle kuriteo tunnustele.
218.L. Dulubile ja P. Saarele KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatakse ainult üht kuritegu, mille toimepanemisele kuritegeliku ühenduse tegevus oli suunatud. See on see sama väidetav maksukuritegu, milles menetletavas asjas süüdistatakse KarS § 3891 lg 2 järgi L. Dulubi, KarS § 3891 lg 3 järgi Tartu Milli ja KarS § 3891 lg 2–§ 22 lg 3 järgi P. Saart. Ringkonnakohus asus otsuse II osa alapeatükkides 1.2 ja 1.3 maakohtuga nõustuvalt seisukohale, et L. Dulub ei täitnud süüdistuses märgitud viljaostutehinguid tehes ja Bogarolo, Macodesi ja Tootsi Peenra arveid Tartu Milli raamatupidajatele edastades KarS § 3891 lg 2 subjektiivset koosseisu, kuna ta ei tegutsenud Tartu Milli maksukohustuse vähendamise eesmärgil. Sel põhjusel ei täida süüdistuses maksupettusena kirjeldatud valeandmete esitamine Tartu Milli käibedeklaratsioonides KarS § 3891 üheski lõikes ette nähtud kuriteo koosseisu. Ühtlasi pole kriminaalasjas andmeid, mis viitaksid võimalusele, et L. Dulub ise, P. Saar või väidetava kuritegeliku ühenduse ülejäänud liikmed (U.R. jt) kujutasid ekslikult ette faktilisi asjaolusid, mis tõele vastavuse korral võimaldaks teha järelduse, et L. Dulub tegutses Tartu Milli maksukohustuse vähendamise eesmärgil. 63(76)
219.Seega see käitumine, millele kuritegeliku ühenduse tegevus R. Dulubile ja P. Saarele esitatud süüdistuse järgi suunatud oli, ei vasta kuriteo tunnustele. Süüdistuses keskendutakse kuritegeliku ühenduse sihtkuritegu kirjeldades üksnes valeandmete esitamisele Tartu Milli käibedeklaratsioonides ega osutata mingitele muudele võimalikele kuritegudele (nt kaasaaitamisele valeandmete esitamisele tegelike viljamüüjate ehk nn põllumeeste või vilja vahendajate käibedeklaratsioonides). Seetõttu ei saa ringkonnakohus KrMS § 268 lg-tes 1 ja 5 sätestatut silmas pidades ka tuvastada, kas isikute ühendus, millesse kuulumises L. Dulubi ja P. Saart süüdistatakse, võis olla oma tegevuse suunanud mõne muu (süüdistuses nimetamata) sihtkuriteo toimepanemisele.
220.Kokkuvõttes ei ole L. Dulubile ja P. Saarele esitatud süüdistuse põhjal tuvastatav, et isikute ühendus, millesse nad väidetavalt kuulusid, oleks oma tegevuse suunanud kuritegude toimepanemisele. Järelikult tuleb L. Dulub ja P. Saar KarS § 255 lg 1 järgi õigeks mõista juba põhjusel, et puudub kuritegeliku ühenduse tunnus, mille kohaselt peab isikute ühenduse tegevus olema suunatud kuritegude toimepanemisele.
2.4.Ühenduse püsivusest ja isikutevahelisest ülesannete jaotusest
221.L. Dulubile ja P. Saarele etteheidetav käitumine ei vastaks KarS § 255 lg 1 tunnustele aga isegi juhul, kui asuda vastupidiselt eelmärgitule seisukohale, et süüdistatavate ja teiste süüdistuses nimetatud kuritegeliku ühenduse liikmete tegevus oli suunatud maksukuriteo toimepanemisele, ja eeldada kõigi süüdistuses kirjeldatud ning maakohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude õigsust. Seda seetõttu, et süüdistuses kirjeldatud ja maakohtu otsuses tuvastatud kujul polnud L. Dulubi, P. Saare ja teiste süüdistuses märgitud isikute koostöö püsivus ning isikutevaheline ülesannete jaotus kuritegelikule ühendusele omase kvaliteediga. Isikute koostöö ja integratsioon ei ületanud taset, mida võib pidada iseloomulikuks tavalisele kaastäideviijate grupile. Teisisõnu puuduvad kuritegeliku ühenduse materiaalsed tunnused, mille kolleegium markeeris käesoleva osa alapeatükis 1.3.
222.Maakohtus peetud süüdistuskõne alapeatükis 4.4 põhjendas prokurör seda, miks L. Dulub ja P. Saar kuulusid tema arvates kuritegelikku ühendusse, järgmiselt: Tegemist on kuritegeliku ühendusega, kuna selle loomise ja toimimise eesmärk oli selle tegevuse läbi võimalikult pika aja jooksul võimalikult suure varalise kasu saamine. Selleks, et eesmärk realiseeruks, mõeldi välja erinevaid viise, mis takistaks Maksu- ja Tolliametil nende tegevuse jälile jõuda: vahetati variühinguid, valiti kohti, kuhu nn tehingupartnereid registreerida, vahetati äriühingute juhte, vahetati telefone, et telefonilise suhtluse kaudu ei oleks võimalik nende tegevust avastada ja takistada varalise kasu saamist. Kõikidel kuritegeliku ühenduse liikmetel oli teada oma ülesanne, millega ta tegelema pidi: alumise tasandi liikmed olid need, kes täitsid ülesandeid: leida variühingule juht, vormistada äriühingu jaoks vajalikud dokumendid, teha arve, võtta raha välja, toimetada see R.L. või M.J. ni, kes siis koos U.R. seda raha jagasid. Kogu tegevus oli põhjalikult läbi mõeldud ja selleks, et nende skeemi avastamine oleks võimalikult keeruline, siis tehti kogu skeem korralikult läbi: ühelt poolt liikusid erinevate lülide vahel arved ja teistpidi liikus raha ülekannete näol ülevalt alla tagasi. Ühendusse kuulub isik, kes organisatsiooni osana selle tahtele allub ja oma tegevusega ühenduse eesmärkide saavutamisele kaasa aitab. Seega eeldab ühenduse liikmeks olemine kavandatud püsivat või vähemalt pikemaajalist aktiivset panust ühenduse tegevusse. Antud juhul on see tuvastatud nii LD kui ka Priit Saare puhul.
64(76)
Lihtsalt väljendudes võiks resümeerida, et kuritegeliku ühendusena tuleb käsitleda sellist grupilist kuritegevust, kus on välja töötatud põhjalik teoskeem ja jagatud ülesanded selliselt, et vastavalt süüdlaste ettekujutusele oleks tagatud võimalikult kauakestev ja järjepidev tulu saamine ilma sealjuures õigusasutuste tähelepanu pälvimata.
223.Maakohtu otsuses pole eraldi materiaalõiguslikku põhjendust selle kohta, miks tuvastatud asjaoludel saab rääkida kuritegeliku ühenduse olemasolust ja L. Dulubi ning P. Saare kuulumisest sellesse ühendusse. Kohtuotsuse põhiosa erinevatest lõikudest võib küll välja lugeda mõningaid asjaolusid, mis näivad olevat olnud kohtu jaoks otsustava tähtsusega, asumaks seisukohale, et praegusel juhul oli tegemist kuritegeliku ühendusega ja et L. Dulub ja P. Saar olid selle ühenduse liikmed. Need asjaolud paistavad olevat olnud – niivõrd-kuivõrd see on kohtuotsuse põhjal mõistatav – järgmised: •
U.R. , M.J. , R.L. , M.J. , M.K. , M.M. ja H.E. on tunnistatud süüdi kuritegelikku ühendusse kuulumises;
•
kuritegelikule ühendusele omaselt konspireeriti oma tegevust ja kasutati omavaheliseks suhtlemiseks eraldi telefone ning vahetati numbreid;
•
L. Dulub ja U.R. suhtlesid Tartu Millile Bogoralo kaudu vilja tarnimisel omavahel tihedalt;
•
L. Dulub omas suurt kontrolli ja informatsiooni, ta jagas U.R. korraldusi ja noomis teda;
•
L. Dulub sai U.R. lt vähemalt kaks eurot tasu igalt viljatonnilt, mis müüdi Tartu Millile Bogarolo, Macodesi või Tootsi Peenra kaudu. L. Dulubile maksti tasu arvete tasumise kiirendamise eest.
•
L. Dulub jagas U.R. informatsiooni teravilja ja rapsi hindade, vajaminevate viljakoguste kohta, samuti millist vilja kuhu tarnida, et saada võimalikult head hinda. L. Dulubilt said U.R. ja M.J. (Macodes OÜ meilile) kõik arvete vormistamiseks vajalikud andmed. Samuti korraldas L. Dulub arvete kiire tasumise.
•
L. Dulubil oli välja kujunenud kindel ringkond viljamüüjatest talunikke, kelle vilja müüki ta korraldas läbi U.R. firma, jagades selleks U.R. korraldusi.
•
Olukorras, kus L. Dulubil ei oleks olnud võimalik oma rolli täita, oleks tema asemele leitud teine isik, kes oleks tema ülesanded üle võtnud;
•
L. Dulub teadis, et Bogarolo on seotud maksupettusega.
•
L. Dulub pidi aru saama, et sama skeemi taga oli rohkem inimesi kui U.R. .
•
Tõendid kinnitavad P. Saare seotust M.M. ga, R.L. ga, samuti M.J. ga. Priit Saar oli teadlik ka U.R. olemasolust. 65(76)
•
P. Saar tegeles käibemaksupettuse toimepanemisel kasutatud äriühingute moodustamise ja nende juhatuse liikmete vahetamisega. P. Saar teadis, et ta tegeleb variäriühingute moodustamisega, samuti oli ta teadlik nn tankistide olemasolust.
•
P. Saar tegeles viljamüüjate leidmisega Lätist ja talle maksti 2–3 eurot viljatonnilt.
•
Tõendid kogumis näitavad P. Saare laialdasemat seotust M.J. , R.L. U.R. aetava viljaäriga.
•
P. Saar oli teadlik sellest, et tehinguid tehakse erinevate äriühingute nimel, millel on ainult keha, st puudub sisuline äritegevus. P. Saar teadis, et viljaäri ei toimu seaduslikul viisil.
ja
224.Ringkonnakohus märgib sissejuhatavalt, et maakohus on põhiliselt käsitlenud vaid asjaolusid, mis puudutavad L. Dulubi ja P. Saare seost väidetava kuritegeliku ühendusega. Asjaolusid, mille põhjal kohus järeldas, et U.R. , M.J. , R.L. jt moodustasid kuritegeliku ühenduse, on otsusest raske leida. Kohtuotsuse põhjal võib mõista, et kuritegeliku ühenduse olemasolu on loetud tuvastatuks Tartu Maakohtu 14. jaanuari 2014. a otsuse alusel. Käesoleva otsuse osas III/2.1 märgitud põhjustel kolleegium sellise lähenemisega ei soostu: L. Dulubi ja P. Saar suhtes toimuvas kriminaalmenetluses tuleb varasemast kohtuotsusest sõltumatult tuvastada ka kuritegeliku ühenduse olemasolu, mitte üksnes süüdistatavate kuuluvus sellesse ühendusse. Vastasel korral tekib olukord, kus L. Dulub ja P. Saar saavad teostada kaitseõigust üksnes küsimuses, kas nad olid süüdistuses nimetatud isikute ühenduse liikmed, mitte aga küsimuses, kas selline ühendus üldse eksisteeris ja kas see moodustas kuritegeliku ühenduse KarS § 255 lg 1 mõttes. Märgitu asetaks L. Dulubi ja P. Saare menetluslikult halvemasse olukorda võrreldes sellega, kus nad olnuksid siis, kui neile esitatud süüdistust oleks menetletud samas kriminaalasjas koos U.R. jt isikute süüdistusega.
225.Ühtlasi pole maakohtu otsuses osutatud faktid sellised, et nende põhjal saaks teha materiaalõiguslikult vettpidava järelduse, mille kohaselt kuulusid L. Dulub ja P. Saar KarS § 255 lg-s 1 nimetatud kuritegelikku ühendusse.
226.Põhjendamaks seisukohta, et süüdistuses kirjeldatud ja maakohtu otsuses tuvastatud isikute koostööd ei saa õiguslikult hinnata kuritegeliku ühendusena KarS § 255 lg 1 mõttes, osutab kolleegium järgnevale.
227.Prokuratuuri hinnang, et „kuritegeliku ühendusena tuleb käsitleda sellist grupilist kuritegevust, kus on välja töötatud põhjalik teoskeem ja jagatud ülesanded selliselt, et vastavalt süüdlaste ettekujutusele oleks tagatud võimalikult kauakestev ja järjepidev tulu saamine ilma sealjuures õigusasutuste tähelepanu pälvimata“, on vastuolus Riigikohtu seisukohaga, mille kohaselt ei tohi kuritegelikku ühendust mõtestada kui lihtsalt mõnevõrra paremini organiseerunud kuritegude toimepanemiseks koondunud kaastäideviijate gruppi (Riigikohtu otsus nr 1-16-6452, p 37). Menetletavas asjas ongi U.R. jt isikute käitumine – kui eeldada sihtkuriteo tuvastatavust – 66(76)
vaadeldav keskmisest mõnevõrra paremini organiseerunud kaastäideviijate grupi tegutsemisena, millel ei ole kuritegelikule ühendusele omaseid tunnusjooni.
228.U.R. jt tegevus oli suunatud väga konkreetse ja võrdlemisi lihtsakoelise ning levinud maksupettuse-skeemi rakendamisele vilja vahendamisel. Põllumeestelt osteti sularaha eest n-ö mustalt vilja, see müüdi erinevatele suurtele kokkuostjatele käibemaksukohustuslasteks registreeritud äriühingute nimel edasi, müügitehingult riigile tasumisele kuuluv käibemaks jäeti aga deklareerimata ja tasumata. Nähtuvalt tunnistajate ütlustest sai selline tegevus alguse kolme teineteist aastaid tundnud mehe – U.R. , M.J. ja R.L. – ühisest ideest ajada viljaäri nii, et „käibemaks endale võtta“ (KoTo, kd 63, tl 170 ja 185–186; kd 64, tl 2).
229.Kriminaalasjas pole tõendeid, mis kinnitaksid seda, et väidetava kuritegeliku ühenduse liikmetel olnuks mingi ülimuslik ühine huvi, mis ületanuks nende soovi teha koostööd maksukuriteo edukaks toimepanemiseks ja sel kombel raha teenida. Miski ei viita sellele, et inimesi hoidnuks koos veel midagi peale arusaamise, et omavaheline koostöö on vajalik rakendatava maksupettuse-skeemi toimimiseks. Seega ammendus nende huvi konkreetse kuriteo või kuritegude toimepanemisega. Pole tuvastatav, et väidetava kuritegeliku ühenduse liikmetel olnuks selge grupi-identiteet; et väidetav kuritegelik ühendus tunginuks olulisel määral oma liikmete ellu ja muutunuks nende välise identiteedi või sisemise minapildi osaks. Puudub alus arvata, et kui kõnealune maksupettuse-skeem oleks end mingil hetkel ammendanud, oleks väidetav kuritegelik ühendus ikkagi säilinud, vahetades tegevusala ja asudes toime panema mingeid muid kuritegusid. Süüdistuses kuritegeliku ühenduse liikmetena nimetatud isikute käitumine viitab sellele, et nende jaoks oli tegemist ühekordse „äriprojektiga“, mida sooviti viljeleda senikaua, kuni see on võimalik ja tulus. Süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt õnnestus see alla kahe aasta (siis sekkusid õiguskaitseorganid).
230.Prokurör avaldas ringkonnakohtu istungil arvamust, et väidetaval kuritegelikul ühendusel oli suur sisemine potentsiaal. Kolleegiumile jääb aga selgusetuks, millistel tõenditel ja argumentidel riikliku süüdistaja selline seisukoht põhineb. Lisaks pole andmeid selle kohta, et väidetavas kuritegelikus ühenduses eksisteerinuks mingid ühendust koos hoidvad reeglid või käitumiskoodeks. Niisamuti ei saa rääkida väljakujunenud kindlast struktuurist. Selliste reeglite ja struktuurina ei saa vaadata igapäevast töökorraldust ja alluvussuhteid, mis olid vajalikud kitsalt maksupettuse toimepanemiseks. Samuti puudus väidetaval kuritegelikul ühendusel selgepiiriline hierarhia. U.R. , M.J. ja R.L. olid enam-vähem võrdsed partnerid, kes jagasid tegevuskuludest üle jäänud sissetuleku sisuliselt esimesel võimalusel omavahel võrdselt ära. Neil oli ka alluvaid abilisi (nt autojuhid), kes said oma teenete eest tasu, kuid nendegi puhul oleks ilmne liialdus rääkida allumisest organisatsiooni tahtele. Pigem oli tegemist inimestega, kes osutasid U.R. , M.J. le ja R.L. le kindla tasumäära alusel teenust (olgu selleks siis nt vilja transportimine, äriühingute asutamine või viljamüüjate otsimine). Pole andmed, et süüdistuses nimetatud inimesed pannuksid tegusid toime teadmisega, et nad kuuluvad kriminaalsesse organisatsiooni ja et nad toimetavad viimase huvides ning selle eesmärke silmas pidades. Tuvastatud ei ole ka näiteks ühiskassa, aruandmis-kohustuse, liikmemaksude, range distsipliini vmt olemasolu. Niisamuti pole andmeid, et väidetav kuritegelik ühendus andnuks oma liikmetele mingeid 67(76)
sotsiaalseid vmt tagatisi. Süüdistuses nimetatud isikud olid omavahel vaid lõdvalt seotud. Pole võimalik väita, et nad moodustanuksid sellise isikute ühenduse, millel olnuks n-ö iseseisev tahe, mis surunuks ühenduse üksikute liikmete tahte tahaplaanile.
231.Tegevusmeetodid, mida kirjeldatakse süüdistuses ja maakohtu otsuses, ei osuta samuti sellele, et tegemist olnuks sellise koostöö-vormiga, mille olemasolu juba iseenesest ohustaks avalikku julgeolekut. Oma eesmärkide saavutamiseks ei kasutatud vägivalda ega muid hirmutamisvõtteid. Pole tuvastatud avalike teenistujate äraostmist, poliitilise mõju ega meedia mõjutamise katseid. Tõsi, ametipädevuse kasutamise eest maksti eraõigusliku juriidilise isiku Tartu Milli töötajale L. Dulubile. Samas pole tuvastatud, et tegemist olnuks üldise praktikaga. U.R. on andnud ütlusi, mida pole muude tõenditega kummutatud, et teiste vilja kokkuostjate esindajatele ei julgenud nad raha pakkuda (KoTo, kd 64, tl 11). Prokuratuur pole ära näidanud ega tõendanud ka näiteks seda, et väidetava kuritegeliku ühenduse tegevus mõjutas tuntaval määral Eesti viljaturu toimimist või moodustanuks olulise osa Eesti käibemaksupettuste kogumahust. Mingitele sellekohastele suhtarvudele prokuratuur osutanud ei ole. Kõneksoleva isikute ühenduse puhul pole täheldatavad ka mingid muud tunnused, mis annaksid aluse väita, et lisaks kahjule, mida põhjustati riigi maksulaekumistele, kätkes süüdistuses kirjeldatud isikute koostöö endas sellist potentsiaali, mis juba iseenesest – s.o konkreetse sihtkuriteo toimepanemisest olenemata – kujutanuks endast tajutavat ohtu avalikule julgeolekule.
232.Ringkonnakohtu istungil märkis prokurör, põhjendades seda, miks menetletavas asjas on tegemist kuritegeliku ühendusega, et kõnealusest isikute grupist õhkus iseseisvat negatiivset võimu. Kolleegium erinevalt prokurörist sellist negatiivset võimu süüdistuses kirjeldatud ja maakohtu otsuses tuvastatud asjaolude pinnalt ei taju. Samas on kõneksoleva argumendi puhul tegemist hea näitega selle kohta, kuivõrd subjektiivseks võib KarS § 255 lg 1 kohaldamisala piiritlemine kujuneda. Ühtlasi peab kolleegium pigem oletuslikuks ja spekulatiivseks prokuröri arvamust, et väidetaval kuritegelikul ühendusel oli suur kasvupotentsiaal.
233.Prokuratuur, väites kuritegeliku ühenduse olemasolu, on asetanud prominentsele kohale argumendi, mille kohaselt oli maksupettuse toimepanemisele suunatud tegevus hästi konspireeritud. Muu hulgas on riiklik süüdistaja pööranud suurt tähelepanu telefonide sagedasele vahetamisele (see tõik on välja toodud isegi süüdistuse tekstis). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praeguses asjas tuvastatav seda laadi konspiratsioon, mis iseloomustaks spetsiifiliselt just kuritegelikku ühendust. Riigikohus on selgitanud, et tüüpiliselt varjavadki toimepanijad enda kuritegu, püüdes vähendada selle ilmsikstuleku ja karistuse riski. Vähe on kurjategijaid, kes oleksid huvitatud enda teo paljastamisest või suhtuksid sellesse ükskõikselt ega võtaks ette ühtki sammu kuriteo varjamiseks. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 36) Asjaolu, et süüdistuses loetletud inimesed vahetasid pealtkuulamise vältimiseks sageli telefone ja ka n-ö varifirmasid, mida kasutati maksupettuse toimepanemisel, ei räägi iseenesest kuritegeliku ühenduse olemasolu kasuks ega kahjuks. Tegemist on selliste ettevaatusabinõudega, mida võib toimepandava kuriteo varjamiseks sageli kasutada ka tavaline kaastäideviijate grupp. Süüdistuses kirjeldatud konspiratsioonivõtted ei kujuta endast midagi 68(76)
erakordset. Mis puudutab nn varifirmade sagedast vahetamist jmt samme, siis neid saab pidada iseloomulikuks paljudele vähegi suurema ulatusega käibemaksupettustele.
234.Ka kuriteoplaani-keerukus, mida prokuratuur näib väitvat, kuid mida kolleegiumi arvates ei saa selles asjas jaatada, pole iseenesest kuigivõrd kaalukas põhjendus kuritegeliku ühenduse olemasolu kinnitamiseks. Ka üksikkurjategija või tavalised kaastäideviijad võivad toime panna väga keerukaid kuritegusid. Tõsi, kui sihtkuriteo keerukus tingib ka toimepanijate-vahelise ülesannete jaotuse keerukuse, võib see ühe argumendina rääkida selle kasuks, et isikud moodustasid kuritegeliku ühenduse. Menetletavas asjas tuvastatud asjaoludel oli aga tegemist võrdlemisi tavalise maksupettuse ja algelise tööjaotusega, mis ei andnud kaugeltki välja kuritegelikule ühendusele iseloomulikku organiseerituse taset.
235.Neil põhjustel ei vasta L. Dulubi ja P. Saare tegu KarS § 255 lg 1 objektiivsele koosseisule ka sel põhjusel, et süüdistuses kirjeldatud ja kohtumenetluses tuvastatud asjaoludel pole ühendus, millesse nad väidetavalt kuulusid käsitatav „püsiva isikutevahelise ülesannete jaotusega ühendusena“ KarS § 255 lg 1 mõttes.
236.Sõltumata eeltoodust leiab ringkonnakohus, et isegi juhul, kui vastupidiselt eelmärgitule oleks võimalik jaatada süüdistuses väidetud kuritegeliku ühenduse olemasolu, ei saaks L. Dulubi lugeda selle ühenduse liikmeks, vaid üksnes n-ö koostööpartneriks.
237.Kolleegiumile jääb mõistetamatuks prokuratuuri käsitlus, mille kohaselt astus L. Dulub sellega, et ta hakkas U.R. lt raha vastu võtma, väidetava kuritegeliku ühenduse liikmeks. Samavõrd arusaamatuks jäävad ka süüdistuskõne lehekülgedel 37 ja 38 toodud kaks näidet, mis justkui peaksid prokuratuuri järeldust toetama ja millele prokurör viitas ka ringkonnakohtu istungil.
238.Maakohus tuvastas, et U.R. maksis L. Dulubile vähemalt kaks eurot igalt Bogarolo, Macodesi ja Tootsi Peenra kaudu müüdud viljatonnilt vastutasuna selle eest, et L. Dulub Tartu Milli ostujuhina tagaks U.R. vahendatavale viljale võimalikult soodsad tarnetingimused. U.R. ja L. Dulubi omavahelised suhted ei ole iseloomulikud ühe ja sama kuritegeliku ühenduse kaasliikmetele. L. Dulub ei allunud ühenduse tahtele kui selle liige, vaid ta tegi väidetava ühendusega koostööd pragmaatilistel kaalutlustel, et teenida igalt U.R. vahendatavalt viljatonnilt kaks eurot. Ükski prokuratuuri kirjeldatud ja maakohtu tuvastatud asjaolu ei anna alust väita, et L. Dulubile läinuksid korda väidetava ühenduse huvid kui sellised ja ta allutanuks oma isiklikud huvid nendele. L. Dulub ei olnud U.R. , M.J. ja R.L. meeskonna liige, vaid nende „äripartner“, kes tegi väidetava ühendusega koostööd kindla tasutariifi alusel isiklikust saamahimust. Ilmekalt kinnitab eeltoodud järeldust ka maakohtu poolt jälitustoimingu protokollidele tuginedes tuvastatu, mille kohaselt jagas L. Dulub U.R. korraldusi ja isegi noomis teda. Meenutagem siinkohal, et süüdistuse kohaselt oli U.R. väidetava kuritegeliku ühenduse juht, L. Dulub aga selle realiige. Pole kuigivõrd tavapärane, et kuritegeliku ühenduse liige jagaks ühenduse juhile käske ja noomitusi. 69(76)
239.Ühtlasi oleks juhul, kui menetletavas asjas saaks jaatada kuritegeliku ühenduse olemasolu, L. Dulubi puhul tõendamata KarS § 255 lg 1 subjektiivne koosseis. Prokurör on süüdistuskõne leheküljel 58 ise tõdenud järgmist: Kogutud tõenditest nähtub tõepoolest, et LD on vahetult suhelnud ainult U.R.. Aga LD möönis kohtuistungil antud ütlustes, et ta pidas võimalikuks, et lisaks U.R. tegeles nimetatud teemaga veel teisigi inimesi, kuna AS-le TM müüdud vilja/rapsi kogus oli nii suur („toodi ju tuhandeid tonne vilja“), et sellega pidi tegelema rohkem kui üks inimene.
240.Sarnase lähenemise on oma otsuse lehekülje 63 kahes esimeses lõigus omaks võtnud ka maakohus, leides, et ehkki L. Dulub suhtles vilja varumise teemal üksnes U.R. ga, pidi ta eeskätt toodava vilja kogust arvestades aru saama, et skeemi taga on rohkem inimesi kui U.R. . Seetõttu pidas L. Dulub maakohtu arvates võimalikuks ja möönis, et ta kuulub vähemalt kolmeliikmelisse ühendusse, mis on loodud varalise kasu saamise eesmärgil ja suunatud maksukuritegude toimepanemisele.
241.Kolleegium märgib, et L. Dulubi arusaamast, mille kohaselt ei saanud U.R. kogu viljavahendust korraldada üksi, pole võimalik automaatselt järeldada, et ta pidas võimalikuks ja möönis ka vähemalt kolmeliikmelise kuritegeliku ühenduse olemasolu. Pole tuvastatud, et L. Dulubil olnuks mingit infot selle kohta, kas U.R. viljaäris eelduslikult abistavad isikud on U.R. tegevuse ebaseaduslikkusest teadlikud või toimetavad heauskselt. Veel vähem on alust väita, et L. Dulub vähemalt pidas võimalikuks ja möönis, et U.R. ja tema eeldatavad kaastöölised (kellega L. Dulub kokku ei puutunud) moodustavad püsiva ja isikutevahelise ülesannete jaotusega ühenduse. Järelikult ei saaks isegi siis, kui jaatada kuritegeliku ühenduse olemasolu ja seda, et L. Dulub oli objektiivselt selle liige, asuda seisukohale, et ta täitis ka KarS § 255 lg 1 subjektiivse koosseisu.
2.6.Vahekokkuvõte
242.Neil põhjustel ei vasta L. Dulubi ega P. Saare käitumine KarS § 255 lg-s 1 ette nähtud kuriteo koosseisule. Maakohus kohaldas süüdistatavaid kuritegelikku ühendusse kuulumises süüdi tunnistades ebaõigesti materiaalõigust. Seega tuleb kohtuotsus kõnealuses osas tühistada ja süüdistatavad KarS § 255 lg 1 järgi õigeks mõista. (IV) Kokkuvõte ja menetluskulu
1.Apellatsioonimenetluse tulemus
243.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 ja § 338 p-st 2, tühistab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 9. märtsi 2018. a otsuse osaliselt, tehes tühistatud osas uue otsuse.
244.Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse esmalt L. Dulubi ja P. Saare süüditunnistamises ning karistamises KarS § 255 lg 1 järgi ning mõistab mõlemad süüdistatavad kuritegelikku ühendusse 70(76)
kuulumises õigeks. L. Dulubi õigeksmõistmine tingib ka tema suhtes tehtud konfiskeerimise asendamise otsustuse ning selle tagamisabinõu tühistamise. Ühtlasi tuleb kolleegiumil määrata P. Saare valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses osalemise eest riigi õigusabi tasu ja teha uus kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustus. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. L. Dulubi ja P. Saare kaitsjate apellatsioonid rahuldatakse, prokuratuuri apellatsioon jääb rahuldamata.
245.Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlusi (süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 12) pole kohtule esitatud.
2.Menetluskulu
246.KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seonduvad erandid, mis praeguses asjas ei aktualiseeru). Maakohus mõistis Tartu Milli täielikult õigeks ja L. Dulubi ning P. Saare osaliselt õigeks. Sellest tulenevalt mõistis maakohus riigilt Tartu Milli kasuks välja hüvitise kogu viimasel selleks ajaks tekkinud menetluskulu (valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja kuluhüvitise) katteks. Nii L. Dulubi kui ka P. Saare menetluskulu (kaitsjatasu) jagati süüdistatava ja riigi vahel pooleks. Kuna käesoleva otsuse tulemusena mõistetakse kõik süüdistatavad kogu neile esitatud süüdistuse mahus õigeks, tuleb ka kõigi süüdistatavate apellatsioonimenetluse-eelne menetluskulu täies ulatuses hüvitada riigil. Lisaks jääb KrMS § 185 lg 1 kohaselt riigi kanda ka süüdistatavate apellatsioonimenetluse kulu, sest ringkonnakohus teeb selles asjas KrMS 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi.
247.Seejuures tuleb aga silmas pidada, et KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Riigikohus on selgitanud, et valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12, p 29) KrMS § 191 lg 3 annab ringkonnakohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud (vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1066).
2.1.Leonid Dulubi menetluskulu
248.L. Dulubi kaitsja vandeadvokaat K. Lind esitas maakohtule taotluse hüvitada L. Dulubile valitud kaitsjale makstud tasu summas 7279 eurot (KoTo, kd 65, tl 65 jj). Õigusteenuse maht oli kokku 47 tundi ja 5 minutit ning tunnihind 120–130 eurot. Maakohus luges sellise kaitsjatasu suuruse mõistlikuks ja otsustas L. Dulubi osalise õigeksmõistmise tõttu, et riigil tuleb sellest hüvitada L. Dulubile pool ehk 3639 eurot 50 senti. 71(76)
249.Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga kõnealuse kaitsjatasu mõistlikkuse kohta. Kuna aga ringkonnakohus mõistab L. Dulubi õigeks süüdistuse kogu mahus, tuleb riigil L. Dulubile hüvitada apellatsioonimenetlusele eelnenud kriminaalmenetluses tekkinud menetluskulu täies ulatuses ehk summas 7279 eurot.
250.Apellatsioonimenetluses lisandusid L. Dulubi kaitsjate hulka vandeadvokaadid A. Pilv ja U. Kõrgesaar, kaitsjana jätkas ka vandeadvokaat K. Lind. Kolm kaitsjat esitasid ühise apellatsiooni. Ringkonnakohtu istungil esitati kohtule kaks taotlust L. Dulubi apellatsioonimenetluse kulu hüvitamiseks. Ühe taotluse kohaselt osutas advokaadibüroo Attela (K. Lind) L. Dulubile apellatsioonimenetluses õigusabi mahus 17 tundi 45 minutit tasumääraga 130 eurot tund (lisandub käibemaks). Kaitsja palub L. Dulubile selle kulu katteks välja mõista 2769 eurot. Teise taotluse kohaselt osutas advokaadibüroo Leadell Pilv (U. Kõrgesaar ja A. Pilv) L. Dulubile apellatsioonimenetluses õigusabi mahus 59 tundi 59 minutit tunnihinnaga 140–150 eurot (lisandub käibemaks). Selles taotluses palutakse riigilt L. Dulubi apellatsioonimenetluse kulu katteks välja mõista 12 348 eurot 20 senti. Seega taotletakse L. Dulubi apellatsioonimenetluse kulu hüvitamist kogusummas 15 117 eurot 20 senti.
251.Ringkonnakohus on seisukohal, et eelmises punktis märgitud summat ei saa pidada KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistliku suurusega kaitsjatasuks. KrMS § 175 lg 2 sätestab, et kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2013. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-13, p 23 ja 25. mai 2017. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-22-17, p 59).
252.Menetletavas asjas ei ole taotlustele lisatud spetsifikatsioonidest tuvastatav, et kaitsjatele oleks makstud tasu selge tööjaotuse alusel erinevate ülesannete täitmise eest. Ühtlasi jääb kolleegiumile ebaselgeks, miks oli olukorras, kus kogu esimese astme kohtu menetluses kaitses L. Dulubi üksnes K. Lind, apellatsioonimenetluses vajalik veel kahe kaitsja lisandumine, millega kaasnes paratamatult ka nende tutvumine kriminaalasja materjalidega ja sellest tingitud kulu. Väärib märkimist, et kesksed kaitseargumendid, millele tuginedes vaidlustati L. Dulubi süüditunnistamist KarS § 255 lg 1 järgi, olid välja kujunenud juba maakohtu menetluses ja need kajastuvad ka K. Linnu kaitsekõne teesides (KoTo, kd 65, tl 136–138). Apellatsioonis mingeid põhimõtteliselt ja kvalitatiivseid uusi (materiaalõiguslikke) argumente ei ole, vaid see keskendub maakohtu üksikute põhjendite vaidlustamisele. L. Dulubi kaitsjate apellatsiooni maht ega käsitluse keerukus pole selline, et sellise kaebuse koostamist ja esitamist ei saaks mõistlikult eeldada ka ühelt kogenud vandeadvokaadilt, kes on pealegi osa võtnud kohtulikust arutamisest maakohtus. Sellises olukorras oleks süüdistatavale kolmele kaitsjale makstud tasu täielik hüvitamine ilmses vastuolus KrMS § 175 lg 2 mõttega. L. Dulubil oli KrMS § 42 lg 2 järgi küll õigus valida endale apellatsioonimenetluseks kolm kaitsjat, kuid KrMS § 175 lg 2 kohaselt ei tähenda see automaatselt seda, et riigil tuleb kõigi nende kaitsjate töö eest makstav tasu L. Dulubile hüvitada. Tegemist ei 72(76)
ole olukorraga, kus mitme kaitsja osavõtt olnuks apellatsioonimenetluse eseme keerukust ja mahukust arvestades kaitseõiguse tagamiseks selgelt vajalik. Samuti ei ole tuvastatav, et ühe kaitsja osavõtt vähendas samavõrra teise kaitsja tööd ja sellest tingitud kulu. Menetletavas asjas võtab kolleegium L. Dulubi apellatsioonimenetluse kulu kindlaksmääramisel aluseks K. Linnu taotluse summas 2769 eurot. Seda summat tuleb siiski mõnevõrra suurendada, sest eelduslikult mõningal määral teiste kaitsjate osavõtt K. Linnu töömahtu ja seega ka tema esitatava arve suurust vähendas. Kokkuvõttes peab kolleegium põhjendatuks lugeda L. Dulubi apellatsioonimenetluse kuluks (mõistliku suurusega kaitsjatasuks) 4000 eurot.
253.Kokku tuleb riigil hüvitada L. Dulubile menetluskulu summas 11 279 eurot (7279 eurot+ 4000 eurot).
2.2.Tartu Milli menetluskulu
254.Tartu Milli kaitsja palus maakohtus hüvitada oma kaitsealusele valitud kaitsjale makstud tasu summas 43 456 eurot (ilma käibemaksuta, sest Tartu Mill on käibemaksukohustuslane), millest maakohus pidas põhjendatuks tasu summas 37 821 eurot (ilma käibemaksuta). Lisaks mõistis maakohus süüdistatava kasuks välja hüvitise kaitsja sõidukulu katteks summas 1953 eurot. Kokku mõistis kohus riigilt süüdistatava menetluskulu katteks välja 39 774 eurot.
255.Ringkonnakohtu istungil esitas Tartu Milli kaitsja kohtule taotluse hüvitada tema kaitsealusele apellatsioonimenetluse kulu summas 4305 eurot (ilma käibemaksuta). Taotluses toodud spetsifikatsiooni kohaselt osutas kaitsja apellatsioonimenetluses Tartu Millile õigusabi kogumahus 30,75 tundi, mis hõlmab mh prokuratuuri apellatsiooniga tutvumist, apellatsioonivastuse koostamist, ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamist ja kohtuistungil osalemist, samuti muid ettevalmistavaid toiminguid. Õigusabi tunnitasu määr oli 140 eurot (ilma käibemaksuta).
256.Pidades silmas KrMS § 191 lg-s 3 sätestatud pädevust, ei jaga kolleegium maakohtu arvamust, et 37 821 eurot (ilma käibemaksuta) oli apellatsioonimenetlusele eelnevas kriminaalmenetluses KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistliku suurusega kaitsjatasu. Selline kaitsjatasu on kriminaalasja keerukust ja mahukust ning Tartu Milli süüdistuse mahtu arvestades ülemäärane. Kolleegiumi hinnangul kinnitab seda järeldust ka Tartu Milli makstud kaitsjatasu võrdlus L. Dulubi poolt enne apellatsioonimenetlust valitud kaitsjale makstud tasuga, milleks oli 7279 eurot. Seejuures oli L. Dulubi süüdistuse maht märksa suurem. L. Dulubi ja Tartu Milli süüdistati ühes ja samas maksukuriteos, kuid L. Dulub pidi end lisaks kaitsma ka KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuse eest. L. Dulubi kaitsja poolt maakohtule esitatud avalduste juriidilise argumentatsiooni kvaliteet ei ole kaugeltki mitte madalam kui see on Tartu Milli kaitsja avalduste puhul. Märgitu taustal jääb kolleegiumile arusaamatuks, millega on põhjendatav Tartu Milli kaitsja poolt maakohtule esitatud taotluses märgitud 262,965 tunni suurune õigusteenuse maht (mida maakohus küll pisut vähendas), samas kui L. Dulubi kaitsjal kulus enne apellatsioonimenetlust õigusteenuse osutamiseks 47 tundi 5 minutit. Ehkki mõningane erinevus võib olla seletatav näiteks Tartu Milli 73(76)
varasema astumisega menetlusse vmt aspektidega, pole enam kui viiekordne ajakulu erinevus kolleegiumi hinnangul õigustatud.
257.Olukorras, kus prokuratuur ei ole maakohtu poolt Tartu Milli kasuks välja mõistetud menetluskulu hüvitise suurust vaidlustanud, ei pea ringkonnakohus praeguses asjas siiski õigeks hakata maakohtu määratud summat omal algatusel otseselt vähendama. Küll aga leiab kolleegium, et maakohtu poolt ülemääraselt suures summas välja mõistetud menetluskulu hüvitis annab kolleegiumile KrMS § 191 lg-st 3 tulenevalt aluse lugeda selle kuluhüvitisega kaetuks ka kogu Tartu Milli apellatsioonimenetluse kulu. Taolist „tasaarvestust“ on varem kasutatud ka Riigikohtu praktikas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p 135). Seega Tartu Millile kolleegium täiendavat menetluskulu hüvitist ei määra, lugedes süüdistatava apellatsioonimenetluse kulu täielikult hüvitatuks maakohtu otsusega määratud menetluskulu hüvitisega.
2.3.Priit Saare menetluskulu ja tema kaitsja riigi õigusabi tasu taotlus
258.P. Saar esitas maakohtule taotluse hüvitada talle 6000 eurot kohtueelses menetluses valitud kaitsjale makstud tasu (KoTo, kd 65, tl 79–80). Maakohtus kaitses P. Saart määratud kaitsja, kellele kohus määras riigi õigusabi tasu kogusummas 4824 eurot (KoTo, kd 65, tl 3–7; 10–13 ja 16–18). Maakohus, mõistes P. Saare osaliselt õigeks, jättis riigi õigusabi tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu täielikult riigi kanda ja määras, et riik peab hüvitama P. Saarele valitud kaitsjale makstud 6000 eurost 588 eurot. Kuna ringkonnakohtu otsuse kohaselt mõistetakse P. Saar talle esitatud süüdistuses täielikult õigeks, tuleb kogu valitud kaitsjale makstud tasu KrMS § 181 lg 1 alusel hüvitada riigil, s.o riigilt tuleb P. Saare kasuks välja mõista 588 euro asemel 6000 eurot. Maakohtu otsustus riigi õigusabi tasu riigi kanda jätmise kohta jääb muutmata.
259.P. Saare määratud kaitsja esitas ringkonnakohtule kaks taotlust tasu määramiseks P. Saarele apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest. 28. mail 2018 esitatud taotluse kohaselt kulus kaitsjal apellatsiooni koostamiseks ja kohtuotsuse ning kohtupraktika ja kliendi seisukohtadega tutvumiseks üheksa tundi (18 pooltundi). Ühtlasi palub kaitsja suurendada riigi õigusabi tasu piirmäära justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 (tasude ja kulude kord) § 2 lg 1 alusel 500%. Kaitsja palub määrata OÜ-le Tartu I Advokaadibüroo tasu 1800 eurot, millele lisandub käibemaks 360 eurot. 19. oktoobril 2018 esitatud taotluses palub kaitsja määrata OÜ-le Tartu I Advokaadibüroo kaitsja poolt kohtuistungil osaletud 7 tunni eest riigi õigusabi tasu 350 eurot, millele lisandub käibemaks 70 eurot.
260.Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 (tasude ja kulude kord) 7. detsembrini 2018 kehtinud redaktsiooni § 1 lg-test 1, 2, 4, 6 ja 10, § 2 lg-st 1 ning § 6 lg-test 3 ja 5, leiab, et kaitsja taotlused on põhjendatud osaliselt.
74(76)
261.Tasude ja kulude korra § 6 lg 3 sätestab, et määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, sealhulgas kaitseakti koostamine ja esitamine, kuid välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 25 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 300 euro ühes kohtuastmes. Tasude ja kulude korra § 1 lg 6 kohaselt juhindutakse sellest tasumäärast ka apellatsioonimenetluses. Tasude ja kulude korra § 2 lg 1 näeb ette, et kohus, uurimisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada 2. peatükis riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Kohtuistungil osalemise tasu ei suurendata. P. Saare kaitsja põhjendab tasumäära suurendamise taotlust asja äärmise töömahukuse, maakohtu otsuse suure mahu ja ka selle üllatuslikkusega, mis tingis vajaduse uurida täiendavalt õiguskirjandust ja kohtupraktikat ning kujundada uus kaitsepositsioon. Kolleegium möönab, et nii kriminaalasi ise kui ka maakohtu 74-leheküljeline otsus on keskmisest mahukam, kuid samas mitte eriliselt mahukas. Kaitsja väide kohtuotsuse üllatuslikkuse kohta jääb kolleegiumile arusaamatuks: ringkonnakohus maakohtu otsust üllatuslikuks pidada ei oska. Kaitsjal oli võimalik rajada oma apellatsioon suurel määral maakohtus käsitletud argumentidele ja asjaoludele, millega ta oli eelnevast tuttav. Ringkonnakohus möönab, et vaidlusese on selles kriminaalasjas keskmisest mahukam ja keerukam, kuid seda siiski mitte eriti suurel määral. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et kaitsja taotlus suurendada tasude ja kulude korra § 2 lg 1 alusel tasude ja kulude korra § 6 lg-s 3 ette nähtud riigi õigusabi tasu 300-eurost piirmäära on küll põhjendatud, kuid tasu tuleb suurendada 300%, mitte 500%. Seega rahuldab ringkonnakohus 28. mai 2018. a riigi õigusabi tasu taotluse osaliselt, s.o summas 1200 eurot (lisandub käibemaks 240 eurot).
262.Tasude ja kulude korra § 1 lg 4 sätestab, et kohtuistungil osalemise eest arvestatakse tasu 30 minuti kaupa ja lähima pooltunnini ümardamise põhimõttel. Tasu arvestamisel lähtutakse menetlusosalistele teatavaks tehtud kohtuistungi alguse ja istungiprotokollis märgitud kohtuistungi lõpu kellaajast. Kui advokaat ei ole istungi alguses kohal, siis lähtutakse kohtuistungi protokollis märgitud advokaadi istungile saabumise ajast. Kohtuistungil osalemise aja hulka arvestatakse kõik istungi katkestused, mis kohtu poolt teatavaks tehtuna kestavad kuni 30 minutit. Menetlusosalistele teatavaks tehtud kohtuistungi vaheaeg, mis kestab kauem kui 30 minutit, ei kuulu tasustatava aja hulka. Pärast katkestust jätkuva kohtuistungil osalemise aja algus määratakse lõike teises ja kolmandas lauses sätestatust lähtudes. Menetletavas asjas algas ringkonnakohtu istung kohtuistungi protokolli kohaselt kell 11.00 ja lõppes kell 17.49. Kell 12.55–14.00 oli kohtuistungi pikem vaheaeg, ülejäänud vaheajad olid lühemad kui 30 minutit. Seega oli kohtuistungi tasustatava aja kestus 5 tundi 44 minutit, mis tuleb ümardada 5,5 tunniks ehk 11 pooltunniks. Sellele vastav riigi õigusabi tasu on tasude ja kulude korra § 6 lg-st 5 tulenevalt 275 eurot, millele lisandub käibemaks 55 eurot.
263.Kokku on P. Saarele apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi OÜ-le Tartu I Advokaadibüroo määratav tasu 1770 eurot (sh käibemaks 295 eurot).
eest
264.Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, tuleb eelmises punktis nimetatud riigi õigusabi tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. 75(76)
Juhan Sarv
Erkki Hirsnik
Mati Kartau
(allkirjastatud digitaalselt)
76(76)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.