Avaliku rahu vastased süüteod › Avaliku julgeoleku vastased süüteod

§ 22 lg 3 - § 389 lg 2 ja 3 järgi ning teda karistati 4 kuu pikkusse vangistusega. KarS § 65 lg 2 ja § 73 lg 4 alusel suurendati mõistetud karistust varasema Harju Maakohtu 07.04.2010. a otsusega 1-08-16244 mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 4 aastat vangistuse võrra ning mõisteti liitkaristuseks 4 aastat ja 4 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuse aeg 10.-28.09.2012. a (19 päeva), seega kandmisele kuulus 4 aastat 3 kuud ja 11 päeva vangistust. KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel jäeti vangistus täitmisele pööramata tingimusel, et O.I ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 p-des 1-6 sätestatud kontrollnõudeid Tallinna Vangla Ida-Harju

Kriminaalhooldusosakonna järelevalve all. KarS § 75 lg 2 p 9 ja 751 lg 3 p 2 alusel allutati O.I elektroonilisele valvele 1 kuuks, milline tähtaeg hakkab kulgema elektroonilise valve seadme O.I keha külge kinnitamise päevast. KarS § 78 p 1 alusel arvestati katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o 16.03.2016. a. Kohtu otsusega mõisteti O.I-lt 12 kuu jooksul ositi riig i tuludesse välja menetluskuluna sundraha I astme kuriteo toimepanemise eest 1075 eurot ja tasu riigi õigusabi osutamise eest summas 1272 eurot. Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi ka Marko Kalev KarS §-de 3891 lg 2 ja 255 lg 1 ning Janno Simmer KarS § 22 lg 3 - § 389 1 lg 2 ja 3 ning KarS § 255 lg 1 järgi

juurde. X.Y kuulub temale KarS § 389 lg 2, 3 - § 22 lg 3 ettenähtud kuriteo toimepanemises esitatud süüdistuses süüdimõistmisele ja temale tuleb mõista karistus sõlmitud kokkuleppe kohaselt. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt loetakse menetluskuluks määratud kaitsjale makstud tasu. X.Y-le oli kaitsja määratud riigi poolt. Kaitsja on esitanud taotluse 1368 eurot riigi õigusabi tasu määramises ja riigieelarvest hüvitamises. Kaitsja taotlus on rahuldatud, seega tuleks X.Y-lt välja mõista kaitsjatasu 1368 eurot. Maakohus märkis ka, et kokkuleppest nähtuvalt nõustusid süüdistatav O.I ning tema kaitsja J. Valdma kuriteo kvalifikatsiooniga, tekitatud kahju laadiga ning jõudsid kokkuleppele prokuröri poolt kohtus nõutava karistuse liigis ja määras. Kohus leidis, et O.I poolt kokkuleppe sõlmimine oli tema tõelise tahte avaldus ja kriminaalasja menetlemisel on järgitud kokkuleppemenetluse sätteid. Menetlusosalised jäid kohtuistungil sõlmitud kokkuleppe

juurde. O.I kuulub temale KarS § 389 lg 2, 3 - § 22 lg 3 ettenähtud kuriteo toimepanemises esitatud süüdistuses süüdimõistmisele ja temale tuleb mõista karistus sõlmitud kokkuleppe kohaselt. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt loetakse menetluskuluks määratud kaitsjale makstud tasu. O.I-le oli kaitsja määratud riigi poolt. Kaitsja on esitanud taotluse 1272 eurot riigi õigusabi tasu määramises ja riigieelarvest hüvitamises. Kaitsja taotlus on rahuldatud, seega tuleks O.I-lt välja mõista kaitsjatasu 1272 eurot. KrMS § 179 lg 1 p 2 järgi on süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha I astme kuriteo korral 2,5 palga alammäära, s.o 1075 eurot. Kohus leidis , et põhjendatud on võimaldada süüdistatavatel tasuda menetluskulusid osade kaupa, s.o kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu vältel võrdsete osamaksetena.

Kaebust põhjendatakse sellega, et etteheidetavad teod pandi toime jaanuaris - märtsis 2012. Ajavahemikus 01.01.2011-31.12.2014 kehtinud KarS § 3891 lg 2 järgi oli X.Y-le omistatavad teod karistatavad kuni 5 aastase vangistusega. Seega oli teo toimepanemise ajal tegemist II astme kuriteoga. Prokurör loobus kohtus kr. asjas nr 1-15-4671 X.Y suhtes süüdistusest KarS § 255 järgi. Süüdistusest loobumine toob kaasa vältimatu õigeksmõistmise KrMS § 14 lg 2 alusel. Kr. asjas nr 1 -15-4671 kohtumenetlus jätkub teiste süüdistatavate suhtes. Nimetatud kriminaalasjast nr 1-15-4671 eraldati X.Y asi eraldi menetlusse kokkuleppe sõlmimiseks süüdistuses KarS § 3891 lg 2, 3 - § 22 lg 3 järgi käesolevaks kriminaalasjaks nr 116-325. Kuna prokurör on loobunud X.Y vastu osaliselt süüdistusest kohtumenetluse ajal, siis 50 % ulatuses peaks tasu riigi õigusabi eest jääma riigi enda kanda KrMS § 181 lg 1 kohaselt. Kõik X.Y-lt väljamõistetud riigi õigusabikulud on tekkinud eelmises menetluses nr 1-15-4671, kuid väljamõistetud käesolevas menetluses, mistõttu oleks õiglane neid vähendada ka käesolevas menetluses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

kokkuleppega hõlmatud küsimuste lahendamisel − KrMS § 248 lg-st 1. Sedastades kriminaalmenetluse lõpetamise aluste puudumise KrMS § 199 lg 1 p-de 2–6 mõttes, on kohtu pädevuses kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkuleppe n -ö kinnitamine süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega või selle kinnitamisest keeldumine kriminaalasja tagastamisega prokuratuurile. Kokkuleppe muutmiseks puuduvad kohtul volitused. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-7-16 selgitanud, et KrMS § 245 lg 1 p 12 kohaselt kuuluvad kokkuleppe esemesse ka süüdistatava poolt hüvitatavad kriminaalmenetluse kulud ning prokurör, süüdistatav ja kaitsja peavad jõudma läbirääkimiste käigus kokkuleppele kohtueelses menetluses kui ka kohtumenetluses tekkivate menetluskulude hüvitamises, samuti võimalikus menetluskulude vähendamises ja menetluskulude ositi hüvitamises KrMS § 180 lg 3 alusel, s.o menetluskulude kandmise võimalikus individualiseerimises. Süüdistatava poolt hüvitatavad menetluskulud tuleb märkida kokkuleppesse võimaluse korral absoluutsummana, see tähendab, et kokkuleppes tuleb kokkuvõtvalt kajastada kokkuleppe sõlmimise ajaks tekkinud ja süüdistatavalt väljamõistetavate menetluskulude koosseis ja suurus. Kuna eesseisvas kohtumenetluses tekkida võivate kulude täpne suurus pole kokkuleppe sõlmimise ajal teada, võib selle kulu hüvitamise kokkulepet kajastada konkreetset summat välja toomata, piirdudes näiteks üldpõhimõtte sedastamisega, et ka kohtumenetluses tekkivad kriminaalmenetluse kulud jäävad süüdistatava kanda või mõistetakse süüdistatavalt välja, või vastupidi, et need jäävad riigi kanda. Võimaldamaks kohtul kontrollida kokkulepitud summa väljamõistmise seaduslikkust, peab KrMS § 180 lg 3 kohaldamise korral nähtuma kokkuleppest ka riigi kanda jäetavate menetluskulude suurus. Käesol eval juhul omab aga tähtsust asjaolu, et kokkulepetes on küll viidatud üldiselt sellele, et isikutel (X.Y-l ja O.I-l) tuleb süüdimõistmisel sundraha ja kaitsjatasu tasuda, kuid seda pole märgitud absoluutsummana, kuigi kokkulepete sõlmimise ajaks pidi koh tumenetluse pooltele teada olema nii sundraha suurus (kas I või II astme kuriteo järgi) ning ka vähemalt juba kaitsjatasu summa kokkuleppe sõlmimise hetke seisuga ehk kohtueelses menetluses, millele lisaks siis oleks saanud viidata üldiselt, et sellele lisandub kaitsjatasu kohtumenetluses ja kelle kanda see jääb. Käesoleval juhul ei ole kokkulepe tes kokku lepitud konkreetsetes menetluskulude summades , mis on kõnealusel juhul tinginud selle, et kaitsjad vaidlustavad menetluskulude suurust nii sundraha kui ka kaitsjatasu osas, taotledes sisuliselt kaitsjatasu osaliselt riigi kanda jätmist. Kuivõrd menetluskulud on kokkuleppe osaks, tuleb järeldada, et menetluskulude kon kretiseerimata jätmine kokkulepe tes oleks pidanud tingima kokkuleppemenetlusest keeldumise ja prokuratuurile toimiku tagastamise, kuivõrd maakohtul ei ol nud võimalust sõlmitud kokkulepe test väljuda, kuid maakohus ei tagastanud toimikut , kinnitades kokkulepped kohtuotsusega, milles asus er inevalt kokkulepetes kokkulepitust menetluskulusid välja mõistma, millised summad ei olnud aga süüdistatavatele ja nende kaitsjatele teada. Seda puudust ei üritanud maakohus kõrvaldada ka kohtuistungil, sest lisaks sellele, et konkreetsed menetluskulude summad polnud kajastamist leidnud kokkulepete s, nähtub maakohtu istungiprotokollist (14.03.2016. a), et süüdistatavatele ei ole menetluskuludega seonduvat kohtuistungil ka selgitanud, s.h selgitatud väljamõistmisele kuuluvaid menetluskulusid. Samuti on maakohus võimaldanud menetluskulude tasumist aasta jooksul ositi, kuigi ka selles ei olnud menetlusosalised eelnevalt kokkulepetes kokku leppinud. Seega tuleb asuda seisukohale, et maakohus on menetluskulude väljamõistmise osas kokkuleppest irdunud. Käesoleval juhul on maakohtu otsuses kaldutud süüdistatavate lt menetluskulude väljamõistmisel kokkulepe tes kajastatust kõrvale ja sellega on muudetud sisuliselt sõlmitud kokkuleppeid . Kuna KrMS § 248 lg 1 kohaselt ei ole kohtul kokkuleppe muutmiseks volitusi, rikkus maakohus kokkuleppemenetlust reguleerivaid sätteid. See viga

annab KrMS § 318 lg 3 p 4 ja lg 4 kohaselt õiguse kokkuleppemenetluses tehtud maakohtu otsust vaidlustada. Märkimata ei saa samas jätta seda , et sellised kokkulepped on süüdistatavad ja nende kaitsjad ise allkirjastanud ja nende juurde jäänud ka kohtuistungil ning ka istungil ei ole keegi huvi tundnud selle vastu, millised konkreetsed menetluskulude summad kuuluvad süüdimõistmisel süüdimõistetutelt väljamõistmisele , kelle kanda need jäävad ning pole tõstatatud ka küsimust, kas oleks alust jätta need osaliselt riigi kanda. Kaitsjad pole maakohtus taotlenud menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmist, ei ole kokkuleppest taganenud, kuid ometi on pidanud vajalikuks käesoleval ajal pärast kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust menetluskulusid vaidlustada. Kaitsjad ei avaldanud kohtuistungil maakohtus selgesõnaliselt tahet kokkuleppest loobumiseks, selle tagastamiseks prokuratuurile menetluse jätkamiseks ning võimalusel uute kokkuleppemenetluse läbirääkimiste avamiseks menetluskulude osas. Maakohus on aga vaidlustatavast kohtuotsusest nähtuvalt menetluskulusid väljamõistnud kokkuleppes sätestatust erinevalt. Kuivõrd kokkulepetes menetluskulusid absoluutsummana välja ei toodud, neid ei selgitatud ka välja maakohtu istungil ja süüdistatavad ei olnud seega teadlikud nendelt konkreetselt väljamõisteta vatest menetluskulude suurusest (kuigi süüdistatavad ja nende kaitsjad ise kokkulepetega nõustusid), tuleb maakohtu lahend tühistada. Nimelt k okkuleppe sõlmimiseks peavad süüdistatav, kaitsja ja prokuratuur jõudma kokkuleppele kõigis KrMS § 245 lg -s 1 sätestatud tingimustes, s.h ka kriminaalmenetluse kuludes, kuivõrd kriminaalmenetluse kulude hüvitamine võib olla süüdistatava jaoks küllaltki koormav ja see võib seetõttu mõjutada ka kokkuleppemenetluseks nõusoleku andmist. Seega peab isikul juba kokkulepet sõlmides olema ülevaade sellest, millises ulatuses ta kohtuotsuse jõustumisel peab kriminaalmenetluse kulusid kandma. Käesoleval juhul see aga nii ei olnud. Seega puudus maakohtul õigus teha lahendit, milles oleks kokkulepet muudetud väljamõistetavate menetluskulude osas või ka menetluskulude väljamõistmise individualiseerimises KrMS § 180 lg 3 alusel. Olukorras, kus maakohus on siiski selliselt toiminud, on rikutud KrMS 9. ptk 2. jao sätteid, mis on ühtlasi hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Tekkinud olukorda ei ole ringkonnakohtul võimalik endal parandada, sest kokkuleppemenetluses piirdub maakohtu pädevus KrMS § 248 -s sätestatuga, s.t kohtul ei ole võimalik kokkulepet muuta. Kui kokkulepe ei vasta seadusele või kui kohus tuvastab, et see ei vasta süüdistatava tegelikule tahtele (nt kriminaalmenetluse kulude suuruse või nende kandmise individualiseerimise osas), siis tuleb kokkuleppemenetlusest keelduda ja tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile. Kuivõrd maakohtu pädevus on piiratud olemasoleva kokkuleppe piiridega, siis ei saa neist väljuda ka ringkonnakohus apellatsioonimenetluses.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Urmas Reinola Julia Katškovskaja Orvi Tali

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.