Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
05. mai 2011.a Tallinn
Kriminaalasja number
1-07- 8640
Kohtukoosseis
Eesistuja Malle Preimer, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla
Kohtuistungi sekretär Tõlk
Kea Lemming Irina Leetberg
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
28. märts 2011.a, avalik kohtuistung, Tallinn
Kriminaalasi
CC süüdistuses KarS § 289/2911 ; § 306 lg 1 järgi , YY süüdistuses KarS § 289/2911 ; § 306 lg 1 ja § 184 lg 1 järgi , Romeo KALDA süüdistuses KarS § 114 p 1,4; § 122 järgi, Sergei SOKOLOVSKI süüdistuses KarS § 114 p 1; § 122 järgi , Juri STUPAK süüdistuses KarS § 114 p 1 järgi , Karol LÜK süüdistuses KarS § 114 p 1,4 järgi , Rene VAINIK süüdistuses KarS § 113 - § 22 lg 3; § 184 lg 1 ; § 331 järgi, Vladimir Jivoloup (ŽIVOLUP) süüdistuses KarS § 121 § 22 lg 2 järgi ja XX süüdistuses KarS § 122 järgi.
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 24. mai 2010.a otsus üldmenetluses.
Apellatsioonide esitajad
Riigiprokurör Steven Evestus, CC kaitsja Erki Kergandberg, Rene Vainiku kaitsja adv Toomas Pilt, YY kaitsja adv A Pilv, Romeo Kalda kaitsja adv Janek Valdma, Juri Stupaki kaitsja adv Alla Jakobson, Sergei Sokolovski kaitsja adv Toomas Alp, süüdistatavad Romeo Kalda, Rene Vainik, XX, Sergei Sokolovski Steven Evestus
Prokurör
Süüdistatavad
CC elukoht xxxxxx xxxxxx, xxxxxx xxxx, xxxxxxx xxxx, xxxxxxx x-x, isikukood XXXXXXXXX, Eesti kodanik, töötab xxxxxxxxxx xxxxxxx xxx, varem kohtulikult karistamata YY elukoht xxxxxx xxxxxxx xxxxxx xxxx x-x, isikukood XXXXXXXXX, Eesti kodanik, töötab xxx xxxx, varem kohtulikult karistamata
kannab karistust Tartu Vanglas, isikukood 37402154213, Eesti kodanik, varem kuuel korral kohtu poolt karistatud, sealhulgas 02.02.1997.a. Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 176 lg 1, § 101 p 4,5,8, § 207 lg 1,2, § 139 lg 2 p 1,2,3 alusel eluaegse vabadusekaotusega, viimati 29.11.2000.a. Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 139 lg 2 p 2,3 alusel, lõplikuks karistuseks mõisteti eluaegne vabadusekaotus
elukoht xxxxxxxx xx-xx xxxxxx, isikukood 37005230391, ajutine elamisluba Eesti Vabariigis, ei tööta; varem kuuel korral kohtu poolt karistatud, viimati 06.11.2003.a. Tallinna Linnakohtu poolt KarS § 184 lg 2 p 2, § 176-2 järgi 3aasta 2 kuu 9 päevase vangistusega;
elukoht xxxxxxx xx-xxx xxxxxx, isikukood 37007060017, kodakondsuseta, ei tööta, varem viiel korral kohtu poolt karistatud, viimati 01.06.2004.a Valga Maakohtu poolt KarS § 200 lg 2 p 7,8,9 , § 418 lg 2, § 420 lg 1 järgi 5aasta 9kuu ja 18päevase vangistusega, vabanes karistuse kandmiselt 10.06.2009.a.
elukoht xxxxxxxx xx xxxxxx, isikukood 37407112713, Eesti kodanik, töötab xxxxxxxx xxx, karistatud kahel korral – 27.03.1995.a Tartu Linnakohtu poolt KrK § 107 lg 2 p 1, 101 p 1, 7, 8, 139 lg 2 p 3, 140 lg 2 p 3, 4, 141 lg 2 p 1, 2 ja 197 järgi 15 aastase vabadusekaotusega, 08.03.1999.a Harju Maakohtu poolt KrK § 1773 järgi lõpliku karistusega 10 aastat vabadusekaotust;
kannab karistust Tallinna Vanglas, isikukood 37512312239, Eesti kodanik, varem karistatud 14.05.1997.a Ida-Viru Maakohtu poolt KrK § 101 p 1,7 alusel eluaegse vabadusekaotusega;
Adv Erki Kergandberg, A Pilv, Janek Valdma, Brigitta Kaitsjad Mõttus, Toomas Pilt, Toomas Alp, Leelo Viil
Tühistada Harju Maakohtu 24. mai 2010.a otsus osaliselt:
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.
Harju Maakohtu 24.05.2010.a otsusega tunnistati CC KarS § 289/2911 ja § 306 lg 1 järgi õigeks. YY tunnistati süüdi KarS § 306 lg 1 järgi ja karistati rahalise karistusega 150 päevamäära ulatuses s.o 58 200 krooni (päevamäär 388 krooni). KarS § 289/2911 ja § 184 lg 1 järgi mõisteti YY õigeks. Romeo Kalda tunnistati süüdi KarS § 114 p 1, 4 -22 lg 2 järgi ja karistati 8-aastase vangistusega, KarS § 122 järgi 6-kuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 8 aastata vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise otsusega mõistetud eluaegse vangistusega ja liitkaristuseks mõisteti eluaegne vangistus. Karistusaja alguseks loeti 27.04.1996.a. Sergei Sokolovski tunnistati süüdi KarS § 114 p 1 järgi ja karistati 9-aastase vangistusega, KarS § 122 järgi 6-kuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 9 aastat vangistust. Eelvangistuses viibitud 2 aastat 6 kuud ja 2 päeva arvati karistusaja hulka ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 6 aastat 5 kuud ja 28 päeva vangistust. Karistusaja alguseks loeti karistuse kandmisele asumise päev. KrMS § 130 lg 4 1 alusel valiti S. Sokolovski suhtes vangistuse täitmise tagamiseks tõkendiks vahistamine ning ta vahistati kohtusaalis. Juri Stupak tunnistati süüdi KarS § 114 p 1 järgi ja karistati 9-aastase vangistusega. KrMS § 130 lg 41 alusel määrati, et J. Stupak tuleb vahistada kohtusaalis ja karistuse kandmise alguseks loeti karistuse kandmisele asumise, s.o vahistamise päev. Karol Lük tunnistati KarS § 114 p 1, 4 järgi õigeks. Rene Vainik tunnistati süüdi KarS § 123 järgi ja karistati 6-kuulise vangistusega, KarS § 331 ja 184 lg 1 järgi KarS § 63 lg 1 alusel 1-aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 1 aasta vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise otsusega mõistetud eluaegse vangistuse võrra ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti eluaegne vangistus. Karistusaja alguseks loeti 07.11.1996.a. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi veel V Živolup, kuid tema suhtes ei ole kohtuotsust vaidlustatud. XX mõisteti KarS § 122 järgi õigeks, tema poolt esitatud apellatsiooni jättis ringkonnakohus läbi vaatamata.
Süüdistuste sisu. CC-le oli KarS § 289 (alates 15.03.2007.a KarS § 2911 järgi esitatud süüdistus selles, et töötades vastavalt 09.07.2003.a. Murru Vangla direktori käskkirjaga nr 380-P kinnitatud ametijuhendile Murru Vangla direktori asetäitjana vangistuse alal, kus tema ametikoha eesmärgiks oli ametijuhendi p 2 järgi vangla järelvalveteenistuse korraldamise ja koordineerimise, kinnipeetavate arvestuse ja julgeoleku tagamine ning ametijuhendi p 3 järgi kuulusid tema tööülesannete hulka talle alluvate osakondade töö juhendamine, kontrollimine ja
koordineerimine, vangla osakondade koostöö tagamine kinnipeetavate järelevalve ja vangla julgeoleku kindlustamisel, seega olles ametiisikuks KarS § 288 lg 1 mõistes, ei korraldanud vastavalt Kriminaalmenetluse seadustiku §-idele 193, 194 kriminaalmenetluste alustamist Murru Vanglas 2006. aasta jooksul mitmete narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemisega seotud ning isikuvastaste kuritegude tunnuste ilmnemisel ega nõudnud kinnipidamisasutuse vastavatelt ametnikelt kinnipeetavate omavaheliste füüsiliste arveteklaarimiste asjaolude väljaselgitamist. Nimelt tema, kellele allus Murru Vangla julgeolekuosakond ning seega ka vastutus selle töö parema planeerimise ja kinnipidamisasutuse üldise sisejulgeoleku eest, jättis tähelepanuta mitmed füüsilise vägivalla kasutamise juhtumid Murru Vangla kinnipeetavate seas (s.o 10.04.2006.a. Murru Vangla 5. eluosakonna kambris nr 25 V R peksmine; 17.05.2006.a. Murru Vangla 6. eluosakonna kambris nr 32 A P`i peksmine; 23.05.2006.a. Murru Vangla 5. eluosakonna kambris nr 5 O S`i peksmine; 17.07.2006.a. Murru Vanglas J K`i peksmine; 03.08.2006.a. Murru Vanglas I Z peksmine) ning väljendades ükskõiksust füüsiliste arveteklaarimiste toimepanemise suhtes, millega omakorda jättis täitmata eelnimetatud ametijuhendi p 2,3 nõuded, s.o. ei taganud igakülgselt ja kõigi võimalike seaduslike vahenditega kinnipeetavate julgeolekut ning eiras vangistuse täideviimise eesmärke, mis vastavalt Vangistusseaduse § 6 lg 1 järgi on kinnipeetavate suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine ning Vangistusseaduse § 66 lg 1, vastavalt millele korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab üldise julgeoleku vanglas ning oma tegevusetuse tagajärjel lasi tekkida Murru Vanglas olukorral, kus kinnipeetavad karistamatult tema teadmisel võisid kasutada kergemat füüsilist vägivalda kaaskinnipeetavate puhul oma eesmärkide saavutamisel, mille tulemusena tekitati raske tagajärg kannatanutest kinnipeetavatele tekitatud tervisekahjustuste näol ning kelle seadustest tulenevaid õigusi ei tagatud, mis omakorda põhjustas kinnipidamisasutuse territooriumil kinnipeetavate seas kartuse oma seaduslike õiguste eest seista. KarS § 306 lg 1 järgi oli CC-le esitatud süüdistus selles, et tema, olles 04.08.2006.a. kell 23.09 saanud telefonivestluse käigus teada Murru Vangla julgeolekuosakonna juhatajalt YY-lt kinnipeetava I K peksjate nimed – Juri Stupaki ja Sergei Sokolovski, ei teavitanud sellest olulisest asjaolust sündmuskohal viibinud uurimisametnikke ega hilisema kriminaalmenetluse kestel ka menetlejat, millega varjas kuriteosündmuse tõendamiseseme asjaolusid ja raskendas kohtueelse menetluse objektiivset, igakülgset ja täielikku läbiviimist.
YY-le oli esitatud KarS § 289 (alates 15.03.2007.a KarS § 2911 ) järgi esitatud süüdistus selles, et tema, töötades vastavalt 22.04.2003.a. Murru Vangla direktori käskkirjaga nr 258-P kinnitatud ametijuhendile Murru Vangla julgeolekuosakonna juhatajana, kus tema ametikoha eesmärgiks oli ametijuhendi p 2 järgi julgeolekuosakonna töö koordineerimise ja juhtimise tagamine ning ametijuhendi p 3 järgi kuulusid tema tööülesannete hulka julgeolekuosakonna töö koordineerimine ja juhtimine, Murru Vangla põhimääruses, julgeolekuosakonna põhimääruses ning teistes õigusaktides sätestatud osakonna pädevusse kuuluvate ülesannete õiguspärase, täpse ja õigeaegse täitmise tagamine, vangla julgeolekut tagava töömetoodika väljatöötamine, igapäevane direktori ja direktori asetäitja vangistuse alal vangla operatiivolukorrast informeerimine, teiste osakondade informatsiooni analüüsimine ja üldistamine vangla julgeoleku kindlustamiseks, seega olles ametiisikuks KarS § 288 lg 1 mõistes, ei korraldanud vastavalt Kriminaalmenetluse seadustiku §-idele 193, 194 kriminaalmenetluste alustamist Murru Vanglas 2006. aasta jooksul mitmete narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemisega seotud ning isikuvastaste kuritegude tunnuste ilmnemisel ega
nõudnud julgeolekuosakonna vastavatelt ametnikelt kinnipeetavate omavaheliste füüsiliste arveteklaarimiste asjaolude väljaselgitamist. Nimelt tema, kes juhtis Murru Vangla julgeolekuosakonna igapäevast tööd ning seega ka vastutas selle töö parema planeerimise ja kinnipidamisasutuse üldise sisejulgeoleku eest, jättis tähelepanuta mitmed füüsilise vägivalla kasutamise juhtumid Murru Vangla kinnipeetavate seas (s.o 10.04.2006.a. Murru Vangla 5. eluosakonna kambris nr 25 V R peksmine; 17.05.2006.a. Murru Vangla 6. eluosakonna kambris nr 32 A P peksmine; 23.05.2006.a. Murru Vangla 5. eluosakonna kambris nr 5 O S peksmine; 17.07.2006.a. Murru Vanglas J K`i peksmine; 03.08.2006.a. Murru Vanglas I Z peksmine) ning oli samaaegselt nõus kinnipeetavate omavaheliste füüsiliste vägivallaaktidega, mida ta väljendas ka kinnipeetavatele, millega omakorda jättis täitmata eelnimetatud ametijuhendi p 2,3 nõuded, s.o. ei taganud igakülgselt ja kõigi võimalike seaduslike vahenditega kinnipeetavate julgeolekut ning eiras vangistuse täideviimise eesmärke, mis vastavalt Vangistusseaduse § 6 lg 1 järgi on kinnipeetavate suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine ning Vangistusseaduse § 66 lg 1, vastavalt millele korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab üldise julgeoleku vanglas ning selle tagajärjel lasi tekkida Murru Vanglas olukorral, kus kinnipeetavad karistamatult tema teadmisel ja nõusolekul võisid kasutada kergemat füüsilist vägivalda kaaskinnipeetavate puhul oma eesmärkide saavutamisel, mille tulemusena tekitati raske tagajärg kannatanutest kinnipeetavatele tekitatud tervisekahjustuste näol ning kelle seadusest tulenevaid õigusi ei tagatud, mis omakorda põhjustas kinnipidamisasutuse territooriumil kinnipeetavate seas kartuse oma seaduslike õiguste eest seista. Samuti teatati temale 04.08.2006.a. kell 21.56 Murru Vangla kinnipeetava Romeo Kalda poolt kinnipeetava I K peksmisest, kuid olenemata asjaolust, et teda oli just informeeritud kinnipidamisasutuses toime pandud kuriteost, palus YY kontrollida kinnipeetav IK alles ühe tunni möödudes, kell 22.53, milliseks ajaks oli kinnipeetav surnud, jättes sellest viivitamatult teatamata vangla korrapidamisteenistusele. Samuti on YY-le esitatud süüdistus KarS § 306 lg 1 järgi selles, et tema, olles 04.08.2006.a. kell 21.56 saanud telefonivestluse käigus teada kinnipeetav Romeo Kaldalt kinnipeetava I K peksjate nimed – Juri Stupaki ja Sergei Sokolovski, ei teavitanud sellest olulisest asjaolust sündmuskohal viibinud uurimisametnikke ega hilisema kriminaalmenetluse kestel ka menetlejat, millega varjas kuriteosündmuse tõendamiseseme asjaolusid ja raskendas kohtueelse menetluse objektiivset, igakülgset ja täielikku läbiviimist.
YY-le oli KarS § 184 lg 1 järgi esitatud süüdistus ka selles, et tema, Murru Vangla julgeolekuosakonna juhatajana kohtueelse menetluse käigus tuvastamata ajast kuni 04.09.2006.a. teostatud läbiotsimiseni hoidis ebaseaduslikult oma töökabinetis Murru Vanglas asukohaga Harju maakond, Rummu alevik, Haapsalu mnt 11 suures koguses, s.o. vähemalt kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks mõeldud koguses, erinevaid narkootilisi ja psühhotroopseid aineid, nimelt minigripp kilekotis, koos heleroosa pulbriga, massiga 29,48 g, mis sisaldas amfetamiini; paberist pakendis valkjas pulber massiga 0,30 g, mis sisaldas amfetamiini; minigripp kilekotis olev roheline taimepuru massiga 1,04 g, mis oli peenestatud kanep(marihuaana); minigripp kilekotis olevad pruunid ainetükid massiga 1,28g, mis olid kanepist valmistatud hašiš; õnnitluskaardi peidikus olevad pruunid ainetükid massiga 2,21 g, mis olid kanepist valmistatud hašiš ning ristsõnaraamatusse peidetud fooliumpaberist voldikus olev valkjas pulber massiga 0,015 g, mis sisaldas fentanüüli ja 3-metüülfentanüüli; õnnitluskaardi peidikus olevates kolmes fooliumpaberist voldikus olev valkjas pulber massiga 0,61 g, mis sisaldas fentanüüli ja 3-metüülfenatanüüli; kolmes fooliumpaberist voldikus olev
valkjas pulber massiga 0,64 g ning 16s fooliumpaberist voldikus olev pruun aine massiga 0,39 g, mis sisaldasid amfetamiini; kilenutsakus olevad rohelised taimeosad massiga 9,38 g, mis olid kanepi õisikud(marihuaana); tsellofaanpakendis olev valge pulber massiga 2,56 g, mis sisaldas amfetamiini; roosas minigripp pakendis olev valge pulber massiga 4,53 g, mis sisaldas amfetamiini; kilenutsakus olev valkjas paakunud pulber massiga 29,46 g, mis sisaldas amfetamiini; minigripp kilekotis olev roosakasvalkjas pulber massiga 7,52 g, mis sisaldas amfetamiini; minigripp kilekotis olev valkjas pulber massiga 7,15 g, mis sisaldas amfetamiini; minigripp kilekotis olev roosakasvalkjas pulber massiga 7,33 g, mis sisaldas amfetamiini; minigripp kilekotis olev valkjas pulber massiga 3,84 g, mis sisaldas amfetamiini; minigripp kilekotis olev valkjas pulber massiga 1,34 g, mis sisaldas amfetamiini; minigripp kilekotis olev roosakasvalkjas pulber massiga 5,84 g, mis sisaldas amfetamiini; musta isoleerpaelaga mähitud minigripp kilekotis olev valge pulber massiga 19,70g, mis sisaldas amfetamiini; minigripp kilekotis olevad pruunid ainetükid massiga 41,37 g, mis oli kanepist valmistatud hašiš; minigripp kilekotis olevad pruunid ainetükid massiga 82,54 g, mis oli kanepist valmistatud hašiš; minigripp kilekotis olevad pruunid ainetükid massiga 9,32 g, mis oli kanepist valmistatud hašiš; minigripp kilekotis olevad pruunid ainetükid massiga 8,93 g, mis oli kanepist valmistatud hašiš; minigripp kilekotis olevad pruunid ainetükid massiga 8,88 g, mis oli kanepist valmistatud hašiš; minigripp kilekotis olevad pruunid ainetükid massiga 8,45 g, mis oli kanepist valmistatud hašiš; minigripp kilekotis olevad rohelised taimeosad massiga 6,51 g, mis olid kanepi õisikud (marihuaana); minigripp kilekotis olevad kaheksa tervet helesinist tabletti ja helesinine tabletipuru massiga kokku 2,24 g, mis sisaldasid metüleendioksümetamfetamiini (MDMA); sigaretipakis olevad fooliumpaberiga mähitud kaks pruuni ainetükki massiga 51,34 g, mis oli kanepist valmistatud hašiš; minigripp kilekotis olev pruun ainetükk massiga 31,81 g, mis oli kanepist valmistatud hašiš; minigripp kilekotis olevad rohelised taimeosad massiga 3,52 g, mis olid kanepi õisikud (marihuaana); ühes minigripp kilekotis olev valge pulber massiga 1,40 g ja teises minigripp kilekotis olev roosa pulber massiga 1,73 g, mis sisaldasid amfetamiini; minigripp kilekotis, kus oli 24 valget tabletti, oli veel teine minigripp kilekott, milles oli valge pulber massiga 1,24 g, mis sisaldas metamfetamiini; kolmes kilenutsakus olev valge pulber massiga kokku 25,18 g, mis sisaldas metamfetamiini; minigripp kilekotis olev heleroosa pulber massiga 6,46 g, mis sisaldas amfetamiini; kilenutsakus olev roosakasvalkjas pulber massiga 13,08 g, mis sisaldas amfetamiini; minigripp kilekotis olev pruun ainetükk massiga 41,08 g, mis oli kanepist valmistatud hašiš – missuguste ainete äravõtmise või leidmise fakti suhtes oli jäänud otsustamata kriminaalmenetluse alustamine või alustamata jätmine, eirates sellega Kriminaalmenetluse seadustiku ja Karistusseadustiku sätteid, vastavalt milledele on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslik käitlemine kinnipeetavate poolt kinnipidamisasutuse territooriumil karistatav kuriteona ning vastava ajendi ja aluse olemasolul ollakse vanglas kohustatud otsustama kriminaalmenetluse alustamine või alustamata jätmine.
Romeo Kaldale oli esitatud süüdistus KarS § 114 p 1,4 - § 22 lg 2 järgi selles, et tema Murru Vangla kinnipeetavana olles 04.08.2006.a. kella 18.00 ajal telefoniühenduses puhkusel viibiva kinnipeetava V J-ga /Ž`iga/, sai V J-lt palve karistada samamoodi nagu kinnipeetav IZ ka kinnipeetavat IK, mille Romeo Kalda lubas esimesel võimalusel ära korraldada ning juba samal õhtul viis tema palvel Murru Vangla valvur O T kinnipeetava I K Murru Vangla 9. eluosakonna
vigastustega, sellest tingitud veri-õhkrinna, nahaaluse õhkpuhituse, sisemisest verejooksust tingitud verekaotuse ja kopsukoe osalise kollapsi ning peksmise ajal innustas Romeo Kalda oma kambrist I K jätkuvat peksmist, seejärel toimetati kinnipeetav I K valvuri O T ning kinnipeetavate Juri Stupaki ja Romeo Kalda kaasabil tagasi oma kambrisse, kus ta saadud vigastustest tingitud süveneva hingamise ja vereringe puudulikkuse tõttu suri. KarS § 122 järgi oli Romeo Kaldale esitatud süüdistus selles, et tema Murru Vangla kinnipeetavana 03.08.2006.a. kella 11.30 ajal Murru Vangla 9.eluosakonna juuksuri vastuvõturuumis asukohaga Harjumaa, Haapsalu mnt 11, Rummu alevik koos kinnipeetavate Sergei Sokolovskiga ja XX-ga kasutas füüsilist vägivalda samas eluosakonnas karistust kandva I Z suhtes, nimelt peksis teda 15-20 minuti vältel käte ja jalgadega näo ja keha piirkonda, millega tekitati kannatanule suurt valu ja vastavalt isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktile nr 380 pindmised marrastused ja nahaalused verevalumid selja, rinna, vasema õla ja näo piirkonnas. Sergei Sokolovskile on esitatud süüdistus KarS § 114 p 1 järgi selles, et tema Murru Vangla kinnipeetavana 04.08.2006.a. kella 18.00- 19.00 ajal Murru Vangla 9. eluosakonna kambris nr 8 asukohaga Harjumaa, Rummu alevik, Haapsalu mnt 11, hakkas koos kaaskinnipeetavate Juri Stupaki ja Karol Lükiga nende kambrisse tulnud kinnipeetav IK peksma käte, jalgade ja raudkangiga pea ja keha piirkonda, millega põhjustasid talle suurt valu ja vastavalt surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktile nr 669 pea, kehatüve ja jäsemete kinnise hulgi trauma hulgalistest, mõlemapoolsetest roiete murdudest põhjustatud kopsukoe vigastustega, sellest tingitud veri-õhkrinna, nahaaluse õhkpuhituse, sisemisest verejooksust tingitud verekaotuse ja kopsukoe osalise kollapsi ning seejärel toimetati kinnipeetav I K valvuri O T ning kinnipeetavate Juri Stupak`i ja Romeo Kalda kaasabil tagasi oma kambrisse, kus ta saadud vigastustest tingitud süveneva hingamise ja vereringe puudulikkuse tõttu suri. Sergei Sokolovskile on esitatud süüdistus ka KarS § 122 järgi selles, et tema Murru Vangla kinnipeetavana 03.08.2006.a. kella 11.30 ajal Murru Vangla 9.eluosakonna juuksuri vastuvõturuumis asukohaga Harjumaa, Haapsalu mnt 11, Rummu alevik koos kinnipeetavate Romeo Kalda ja XX-ga kasutas füüsilist vägivalda samas eluosakonnas karistust kandva IZ suhtes , nimelt peksis teda 15-20 minuti vältel käte ja jalgadega näo ja keha piirkonda, millega tekitati kannatanule suurt valu ja vastavalt isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktile nr 380 pindmised marrastused ja nahaalused verevalumid selja, rinna, vasema õla ja näo piirkonnas. Juri Stupakile on esitatud süüdistus KarS § 114 p 1 järgi selles, et tema Murru Vangla kinnipeetavana 04.08.2006.a. kella 18.00- 19.00 ajal Murru Vangla 9. eluosakonna kambris nr 8 asukohaga Harjumaa, Rummu alevik, Haapsalu mnt 11, hakkas koos kaaskinnipeetavate Sergei Sokolovski ja Karol Lükiga nende kambrisse tulnud kinnipeetav IK peksma käte, jalgade ja raudkangiga pea ja keha piirkonda, millega põhjustasid talle suurt valu ja vastavalt surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktile nr 669 pea, kehatüve ja jäsemete kinnise hulgi trauma hulgalistest, mõlemapoolsetest roiete murdudest põhjustatud kopsukoe vigastustega, sellest tingitud veri-õhkrinna, nahaaluse õhkpuhituse, sisemisest verejooksust tingitud verekaotuse ja kopsukoe osalise kollapsi ning seejärel toimetati kinnipeetav I K valvuri O T ning kinnipeetavate Juri Stupaki ja Romeo Kalda kaasabil tagasi oma kambrisse, kus ta saadud vigastustest tingitud süveneva hingamise ja vereringe puudulikkuse tõttu suri. Karol Lükile on esitatud süüdistus KarS § 114 p 1, 4 järgi selles, et tema Murru Vangla kinnipeetavana 04.08.2006.a. kella 18.00- 19.00 ajal Murru Vangla 9. eluosakonna kambris nr
8 asukohaga Harjumaa, Rummu alevik, Haapsalu mnt 11, hakkas koos kaaskinnipeetavate Juri Stupaki ja Sergei Sokolovskiga nende kambrisse tulnud kinnipeetav IK peksma käte, jalgade ja raudkangiga pea ja keha piirkonda, millega põhjustasid talle suurt valu ja vastavalt surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktile nr 669 pea, kehatüve ja jäsemete kinnise hulgi trauma hulgalistest, mõlemapoolsetest roiete murdudest põhjustatud kopsukoe vigastustega, sellest tingitud veri-õhkrinna, nahaaluse õhkpuhituse, sisemisest verejooksust tingitud verekaotuse ja kopsukoe osalise kollapsi ning seejärel toimetati kinnipeetav I K valvuri O T ning kinnipeetavate Juri Stupaki ja Romeo Kalda kaasabil tagasi oma kambrisse, kus ta saadud vigastustest tingitud süveneva hingamise ja vereringe puudulikkuse tõttu suri. Rene Vainikule on esitatud süüdistus KarS § 184 lg 1 ja KarS § 331 järgi selles, et tema Murru Vangla kinnipeetavana valdas ja pakendas kohtueelse menetluse käigus tuvastamata ajal suures koguses, s.o. vähemalt kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks mõeldud koguses, narkootilisi aineid – fentanüüli ja 3-metüülfentanüüli, mis leiti 05.09.2006.a. kella 14.00 ajal Murru vangla asukohaga Harjumaa, Rummu alevik, Haapsalu mnt 11 9.eluosakonna kambrist nr B12 minigripp kotikesest, kus oli 105 pakikest valkja pulbriga kogumassiga 0,47 g, mis sisaldasid 0,61 % 3-metüülfentanüüli ja 0,13 % fentanüüli, mis kuuluvad sotsiaalministri 18.mai 2005.a. määruse nr 73 lisa 1 narkootiliste ja psühhotroopsete ainete II nimekirja. Samuti on Rene Vainikule esitatud süüdistus KarS § 113 - § 22 lg 3 järgi selles, et tema Murru Vangla kinnipeetavana käis 04.08.2006.a. kella 21.30 ajal Murru Vangla 9.eluosakonnas asukohaga Harjumaa Rummu alevik, Haapsalu mnt 11 käis kinnipeetava Romeo Kalda palvel ja hiljem koos temaga I K kambris, kuhu viimane oli toimetatud eluohtlike vigastustega /vastavalt surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktile nr 669 pea, kehatüve ja jäsemete kinnise hulgi trauma hulgalistest, mõlemapoolsetest roiete murdudest põhjustatud kopsukoe vigastustega, sellest tingitud veri-õhkrinna, nahaaluse õhkpuhituse, sisemisest verejooksust tingitud verekaotuse ja kopsukoe osalise kollapsi ning veendudes, et isik on tema tervist raskelt kahjustada võivas ja abitus olukorras, ei võtnud mingeid ennetavaid meetmeid tarvitusele ning informeeris sellest teisi kehavigastuste tekitamisega seotud kinnipeetavaid ning samal õhtul suri I K saadud vigastustesse.
Riigiprokurör taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist CC, YYi ja Karol Lüki õigeksmõistmises ning taotleb uue otsusega CC süüditunnistamist KarS § 2911 järgi ja karistamist 2-aastase vangistusega, § 306 lg 1 järgi 6-kuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõista CC-le liitkaristuseks 2 aastat vangistust, mis jätta KarS § 73 alusel tingimisi täitmisele pööramata 3-aastase katseajaga; YYi süüditunnistamist KarS § 2911 järgi ja karistamist 2aastase vangistusega, tema süüditunnistamist KarS § 184 lg 1 järgi ja karistamist 1-aastase vangistusega, liitkaristuseks 2aastase vangistuse mõistmist ning KarS § 73 kohaldamist 3aastase katseajaga; Karol Lüki süüditunnistamist KarS § 114 p 1, 4 – 22 lg 3 järgi ja karistamist 8-aastase vangistusega. Apellatsiooni põhjendused on järgmised. YY tegevuse vastavus KarS § 184 lg 1 järgi kvalifitseeritavale kuriteole Maakohus leidis, et tegemist oli ametniku olulise minetusega, samuti võimalikule väärteokoosseisule vastava teoga, kuid sellest olenemata on vangistusasutusel põhjendatud
õigusnormist tulenev võimalus keelatud narkootiliste või psühhotroopsete ainete hoiustamiseks ja hävitamiseks. Süüdistus heidab YY-le kui 2006.a. Murru Vangla julgeolekuosakonna juhatajana töötanud isikule ette, et ta hoidis ebaseaduslikult kohtueelse menetluse käigus tuvastamata ajast kuni 04.09.2006.a. teostatud läbiotsimiseni oma töökabinetis Murru Vanglas suures koguses erinevaid narkootilisi ja psühhotroopseid aineid. Ei ole vaidlust selles, et nimetatud narkootilised ja psühhotroopsed ained olid ära võetud kinnipeetavate või nendega seotud isikute ebaseadusliku tegevuse tulemusel. Kinnipeetavate poolt narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine kinnipidamisasutuse territooriumil on käsitletav KarS § 331, § 184 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteona. Samuti on käsitletav nn ülevisetena kirjeldatud tegevus kuriteona KarS § 183, 184 järgi. Kuna kinnipidamisasutuse pädevusse kuulus viimase territooriumil toime pandud kuritegude menetlemine (s.o esmased menetlustoimingud, antud kuriteoliigi puhul narkootilise/psühhotroopse aine leiukoha fikseerimine, aine leidmisega ja ebaseadusliku käitlemisega seotud isikute ülekuulamine, ekspertiiside määramine) ja lähtudes KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest, siis tulnuks YY süüdistuses loetletud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseadusliku käitlemise faktis alustada ajendi ja aluse olemasolul kriminaalmenetlust ja nimetatud ained oleks kuulunud ekspertiisiobjektidena suunamisele riiklikusse ekspertiisiasutusse. Antud juhul puudus Murru Vangla julgeolekuosakonna juhil kaalutlusõigus antud küsimuses. Süüdistaja juhib tähelepanu asjaolule, et just sellistes faktides on Murru Vangla poolt valikuliselt alustatud kriminaalmenetlusi ja põhjalik ülevaade alustatud asjadest on läbi vaadatud kohtuliku uurimise käigus. Järeldusena saab asuda seisukohale, et alates 2003.a. osades narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise faktides ei alustatud kriminaalmenetlust ning sellistel juhtudel otsustas Murru Vangla endine julgeolekuosakonna juhataja neid aineid hoida määramata aja jooksul enda töökabinetis asuvas seifis. Kuigi selline hoidmine oli esmalt seaduslik, siis mõistliku aja möödudes ja arvestades alltoodud seaduse ja muude seaduste kitsendavaid nõudeid tekkinud olukorras, muutus see ebaseaduslikuks, mida pidi vastavate küsimustega kokku puutunud julgeolekuosakonna juhataja igati möönma. NarkoS § 3 lg 1 kohaselt on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine keelatud, välja arvatud meditsiinilisel või teaduslikul eesmärgil, narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks või käesolevas seaduses ettenähtud otstarbel kasutamise eesmärgil. Sama seaduse § 7 lg 3, § 9 lg 1,3 kohaselt on riiklikule ekspertiisiasutusele seadusega pandud kuriteo- või väärteoasjas asitõendiks oleva või konfiskeerimisele kuuluva narkootilise aine identifitseerimise, säilitamise, õppeotstarbel kasutamiseks üleandmise ja hävitamise ülesanne. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete hoidmise ebaseaduslikkust välistavaid asjaolusid ei ole antud kriminaalmenetluses YY tegevuse osas tuvastatud. Samuti on prokuröri arvates asjasse mittepuutuvad maakohtu viited vangistusseaduse §-ile 68 ning vangla sisekorra eeskirja §-ile 65, kuna narkootiliste ja psühhotroopsete ainete
ebaseadusliku käitlemisega seonduvas on kuriteokoosseisu tunnused ning edasise protsessi kulgemise määravad karistusseadustik ja kriminaalmenetluse seadustik. Kuna igasugune ilma vastava loata või seadusest tuleneva muu õigustuseta narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemine on ebaseaduslik sõltumata käitlemise eesmärgist, siis vastab YY-le süüdistusaktis etteheidetud tegevus KarS § 184 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnustele. Maakohtu otsus tuleb selles osas tühistada. Karol Lüki tegevuse vastavus KarS § 114 p 1,4 - § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritavale kuriteole Maakohus on asunud seisukohale, et Karol Lüki puhul ei saa kambri ukse juures seismist ja ohvri pildistamist käsitada ei kaastäideviimise, kaasaaitamise ega kuriteost mitteteatamisena /I K`i tapmise episood/. Süüdistusaktis heidab prokuratuur Karol Lükile kui endisele Murru Vangla kinnipeetavale ette 04.08.2006.a. Murru Vangla 9.eluosakonna kambris nr 8 koos kaaskinnipeetavate Juri Stupaki ja Sergei Sokolovskiga kinnipeetava I K`i tapmist. Kohtulike vaidluste käigus on allakirjutanud prokurör andnud kogutud tõenditele uue hinnangu ning leidnud, et Karol Lüki tegevust on võimalik käsitada osavõtuna, s.o kaasaaitamisteona J. Stupaki ja S. Sokolovski poolt toimepandule. Kohtumenetluse käigus tuvastati, et Karol Lük seisis kehavigastuste tekitamise ajal ukse peal valves ja lisaks pildistas toimuvat. Nimetatud tõendusteavet ei ole kahtluse alla seadnud ka maakohus. Hoolimata sellest, et üks valvuritest /kaassüüdistatav O T/ oli oluline osaline nimetatud kinnipeetavate omavahelises füüsilises kokkupõrkes, oli sel päeval samas 9.eluosakonnas tööl teisigi valveametnikke. Arvestades toimunut – suhteliselt pikaajalist peksmist ja ohvri karjumist selle vältel jm tuvastatud asjaolusid – oli igati loogiline ja usutav K. Lüki poolne valvepidamine uksel, et keegi kuriteo toimepanijaid sobimatul hetkel ei tabaks ega segaks, mis omakorda raskendaks tapmise tõendamiseseme asjaolude tuvastamist. Samuti oli antud teo puhul eesmärgiks isiku karistamine, milline tuli ka jäädvustada ning teistele nn mõjuvõimu omavatele kinnipeetavatele edasi toimetada. Prokurör leiab, et K. Lüki tegevust tuleb käsitada füüsilise kaasaaitamistegevusena J. Stupaki ja S. Sokolovski poolt toime pandud I K tapmisele. CC ja YY tegevuse vastavus KarS § 306 lg 1 järgi kvalifitseeritavale kuriteole Kuna YY tegevuse suhtes esitatud motiivid vajavad kohtuotsuses täiendamist, siis käsitleb antud apellatsiooni osas prokurör nii CC kui YY tegevuse vastavust KarS § 306 lg 1 järgi kvalifitseeritavale kuriteole. Kohus leidis, et CC ei ole oma tegevuse ega tegevusetusega varjanud kuriteos kahtlustatavaid ega asjaolusid, mis olid talle teada. Süüdistusaktis on YY-le ja CC-le ette heidetud seda, et olles teada saanud eluaegse kinnipeetava Romeo Kalda kaudu kinnipeetava I K peksjate nimed – Juri Stupaki ja Sergei Sokolovski, ei teavitanud nad sellest olulisest asjaolust sündmuskohal viibinud uurimisametnikke ega hilisema kriminaalmenetluse kestel ka menetlejat, millega varjasid omakorda kuriteosündmuse tõendamiseseme asjaolusid ja raskendasid kohtueelse menetluse objektiivset, igakülgset ja täielikku läbiviimist.
KarS § 306 järgi sätestatud kuriteo koosseis kuulub õigusemõistmisevastaste süütegude hulka ning see on suunatud konkreetselt õigusemõistmise takistamisele, s.o menetleja, kelle ülesandeks on tagada õigusemõistmise korrapärane funktsioneerimine, tegevuse takistamine või mõjutamine. Kuriteo varjamine raskendab tõe väljaselgitamist kriminaalmenetluses – varjamine võib seisneda nii tegevuses kui ka tegevusetuses, mille eesmärgiks on raskendada teo või toimepanija avastamist või teo asjaolude igakülgset tõendamist. Kohtuliku uurimise käigus on maakohtus tuvastamist leidnud, et nii CC kui YY olid teadlikud tegelikest kuriteo toimepanijatest, YY tõenäoliselt enne I. K surma saabumist ja CC vahetult pärast I. K surma saabumist. Samuti oli Romeo Kalda kirjeldanud sündmusi üldsõnaliselt, kuid märkimisväärselt olulisemas ulatuses, kui 2006.a. augustikuu jooksul mõrvagrupil tuvastada õnnestus. Oluline on tähelepanu pöörata toimiku materjalidele tõendusteabe osas, mis koguti 2006.a. augustikuu jooksul ning tõendusteabele, mis avalikustati alates 04.09.2006.a. Kaitsepolitseiameti poolt menetletava kriminaalasjaga seonduvalt. 2006.a. augustikuise tõendusteabe pinnalt (kogutud Põhja Politseiprefektuuri poolt) jääb domineerima kinnipeetavate versioon vigase O S kui mõrvari kohta. Samas ei ole ükski vanglaametnik edastanud talle teatavaks saanud olulise tähtsusega informatsiooni sündmuste käigust ei tollasele prokurörile ega uurijale, toimiku materjalides sellist asjaolu ei kajastu. Kuna sündmuskohal - Murru Vanglas, suhtles CCga kohtueelse menetluse juht, prokurör Natalja Vester, siis tuleb tähelepanelikult suhtuda tema antud selgitustesse sündmuste taastamisel. On väär, et kohtuotsuses domineerib Natalja Vesteri ütluste refereeringus väide nagu oleks enne vanglast lahkumist esitanud CC talle ka tõese versiooni, kes kahtlustatavatest võis tegelikult olla I. K peksja. Prokurör analüüsib tunnistaja ütlusi ja rõhutab, et N.Vester on selgitanud, et ta sai CC-lt vägivalla kasutajate kohta teada seda, et kannatanu oli konfliktne inimene ja ta ise läks sinna kambrisse asju klaarima ja konflikt võis tekkida iga kahtlustatavaga (neid oli kokku neli!) eraldi või korraga. YY ei ole nimetatud teemal prokuröri ega uurimisgrupiga vahetusse kontakti astunud ega mingit olulise tähtsusega informatsiooni edastanud. On tuvastatud, et CC ja YY räägivad omavahelistes vestlustes sündmuste käigust, s.o kes kelle kambrisse kutsuti, kes peksid, kes edastas neile info, millised kehavigastused tekitati, vestluses möönavad mõlemad olukorda, et see pole esimene kord, et antakse niimoodi peksa, et ammu on sellest juttu polnud, et kondid peavad terved olema jne. Kohtuliku uurimise käigus tuvastati ka telefonivestlustes jutuajamine, kus vahetult enne I.K episoodi informeeris eluaegne vang Romeo Kalda julgeolekuosakonna juhti Raivo Põtra kinnipeetava I Z suhtes vägivalla kasutamisest. Seega leiab süüdistaja, et kinnipidamisasutuse kõrgemad ametnikud, kelle üheks põhiliseks julgeoleku- ja õiguskaitsealaseks ülesandeks oli vangla operatiivolukorra jälgimine kuritegude ennetamise ja avastamise eesmärgil, asusid hoopis takistama kohtueelse menetluse igakülgset ja objektiivset läbiviimist. Mõlemale olid teada olulised tõendamiseseme asjaolud I. K tapmise faktis, kuid nad ei avaldanud neid kohtueelse menetluse juhile ega selle läbiviijatele, jätsid kuriteo toimepanemise vahetult osaliselt, s.o eluaegselt kinnipeetavalt R. Kaldalt pärineva asja lahendamisele kaasa aidata võiva informatsiooni edastamata, pannes sellega toime õigusemõistmisevastase kuriteo.
Asjaolu, et sündmuskohal suheldi prokuröri ning uurijaga kui võõraste, soovimatute elementidega, on tõendatud sellega, et laiba leidmisega oldi kohustatud läbi viima seadusest tulenevad nõutavad menetlustoimingud ning midagi rohkemat vanglas aset leidnud vägivallalaine kohta ei avaldatud. Prokurör leiab, et YY ja CC tegevust tuleb käsitada kuriteo /s.o oluliste tõendamiseseme asjaolude/ varjamisena Juri Stupaki ja Sergei Sokolovski poolt toime pandud I K tapmises. CC ja YY tegevuse vastavus KarS § 2911 järgi kvalifitseeritavale kuriteole Maakohus on leidnud, et CC Murru Vangla direktori asetäitjana vangistuse alal ja YY julgeolekuosakonna juhatajana ei ole riikliku järelevalve subjektiks ning seetõttu on välistatud nende poolt KarS § 2911 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine ja karistusõiguslik vastutus. Kuigi maakohtu arvates on kohtulikul uurimisel ilmnenud mitmeid Murru Vanglas kinnipeetavate järelevalve korraldamisega seonduvaid rikkumisi nii vangla ametnike kui kinnipeetavate poolt ning administratsiooni poolt oma ametikohustuste ebapiisava hoolikuse ja pühendumusega täitmist, ei sisaldu CC-le ja YY-le nende ametikohustuste täitmata jätmisega seoses esitatud süüdistuses ühegi teise karistusõiguslikult karistatava süüteo koosseisu. Süüdistusakti kohaselt on CC-le ja YYile ette heidetud, et neile pandud ametiülesannete kohaselt vastutavate ametiisikutena ei teostanud nad kinnipidamisasutuses kinnipeetavate üle seaduslikku järelevalvet, nimelt ei reageerinud vastavalt seadustest tulenevatele kohustuslikele nõuetele mitmetele õigusrikkumistele, mille tõttu jäi Murru Vanglas 2006.aastal järelevalve kinnipeetavate üle korraldamata viisil, mis oleks taganud üldise julgeoleku vanglas. Sellise tegevusega tekitati füüsilist vägivalda kogenud kinnipeetavatele raske tagajärg tekitatud tervisekahjustuste ja nendele reageerimata jätmise näol ning omakorda põhjustas kinnipidamisasutuse territooriumil osade kinnipeetavate seas kartuse oma seaduslike õiguste eest seista. Murru Vangla direktori asetäitja vangistuse alal /CC/ ja julgeolekuosakonna juhataja /YY/ ametialased volitused tulenesid nende ametijuhenditest ja Murru Vangla julgeolekuosakonna põhimäärusest. Nimetatud osakonna põhiülesanneteks on pidev operatiivolukorra jälgimine vanglas kuritegude ennetamiseks ja avastamiseks, samuti pideva informatsiooni kogumine vanglas toime pandud kuritegude avastamiseks ning kavatsetavate kuritegude ja muude õigusrikkumiste kohta nende ennetamise eesmärgil. Samuti on olnud üheks kohustuseks vanglas toime pandud kuritegude kohta alustatud kriminaalasjade esialgne menetlemine kuni nende üleandmiseni politseisasutusele edasiseks menetlemiseks. Julgeolekualase järelevalvetegevuse suhtes kehtib Vangistusseaduse § 41, mis sätestab inimväärikuse austamise ja õiguste järgimise põhimõtte, mis on olnud ja on üldtunnustatud printsiibiks õigusriigi kinnipidamisasutuses, nimelt koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas seoses karistuse kandmise ja vabadusest isoleerimisega. Vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Julgeolekualane järelevalvetegevus peab kindlustama nende põhimõtete ellurakendumise ja kontrolli.
Prokuröri arvates on kohtuliku uurimise käigus tuvastamist leidnud asjaolu, et nii CC kui ka YY olid teadlikud kinnipeetavate vahelistest füüsilistest kokkupõrgetest. Murru Vangla julgeolekuosakonda oli jõudnud teave nii vahetult kui läbi julgeolekuosakonna töötajate ja kontaktisikute, kui ka läbi mõningate kinnipeetavate, et vanglas oli tekkinud vangide vaheline hierarhiline astmelisus, mis viis füüsiliste kokkupõrgeteni kinnipeetavate vahel. On tuvastatud, et osadele kinnipeetavatele lubati erinevaid sotsiaalprogramme jm vastutulekuid, kuid kohtuliku uurimise käigus on just läbi nende kinnipeetavate leidnud kinnitust asjaolu, et osade vangide vahel lahendati julgeolekuosakonna juhtide teadmisel tekkinud vaidlusi ebaseaduslikul viisil /I.Z, I.K episood jt/. On tuvastatud, et nii julgeolekuosakonna juhataja kui direktor vangistuse alal on möönnud teatavate kehavigastuste tekitamist kinnipeetavate vahel, kui see aitab säilitada üldist rahu ja „julgeolekut“ kinnipidamisasutuse territooriumil. Samuti on julgeolekuosakonnale, tuginedes uuritud dokumentaalsetele ja muude tõenditele, olnud teada ka mitmed teised kehavigastuste tekitamise juhtumid, mis jäeti tähelepanuta ja ei selgitatud välja kehavigastuste tekitamise tegelikke asjaolusid objektiivse ja igakülgse kriminaalmenetluse raames. On tuvastatud, et Murru Vangla näol oli tegemist riikliku asutusega, kus hoiti isikuid, kellele oli kohtu poolt mõistetud reaalne vabadusekaotuslik karistus. Vangistusseadusest ja muudest õigusaktidest tulenevalt lasus kinnipidamisasutuse juhtkonnal seaduslik kohustus tagada riikliku järelevalve korras kinnipeetavate julgeolek ning nende seaduslike õiguste tagamine ja järgimine. KarS § 2911 näeb ette kriminaalvastutuse juhul kui riiklikku järelevalvet teostava ametiisiku tegevuses on tuvastatud teadvalt toimingu tegemata jätmine, millega on teisele isikule põhjustatud muu raske tagajärg. Tegemist on ehtsa tegevusetusdeliktiga ning olukorraga, kus ametiisiku järelevalvepädevusest tulenevalt on ta kohustatud astuma teatud samme, kuid ta jätab need tegemata ja isikute õigused kaitseta. Ei ole tuvastatud asjaolusid, mis oleksid takistanud ametiisikul asuma täitma seadusest tulenevaid ja temale kohustuslikke õigusnorme kaitsmaks kinnipeetavate julgeolekut. Just kinnipeetavate üle järelevalve teostajate tegevusetuse tulemusena saabus ka tagajärg, nimelt jäid osade kinnipeetavate seaduslikud õigused tagamata – nende õigused turvalisele karistuse kandmisele riigi poolt järelevalvatavas kinnises karistusasutuses jäid kaitseta ning sellises olukorras ei julgenud nad ka avalikult oma õiguste eest seista. Kui julgeolekuküsimustega tegelevad kõrgemad ametnikud möönsid juba ise kinnipeetavatele lubatavat kergema vägivalla kasutamist ja see ka reaalelus rakendus, siis levis nimetatud teave suure tõenäosusega ka vägivalla ohvritele, kes ei julgenud ega tahtnudki sellises olukorras oma õiguste eest seista. Jätkuvalt esitab prokurör ääremärkusena viite KarS §-ile 324, mis näeb ette kriminaalvastutuse selle eest, kui kinnipidamiskoha ametniku poolt on ebaseaduslikult piiratud kinnipeetava õigusi või teda diskrimineeritud seoses ametiseisundi ärakasutamisega. Nimetatud teod võivad avalduda ka kinnipidamisasutuse ametnike passiivses tegevuses, millega võidakse takistada kinnipeetavate seaduslike õiguste kasutamist, samuti ka selliste eelduste kõrvaldamise näol. Hoolimata eeltoodud viitest leiab prokurör, et antud juhul tuleb laiendada kinnipidamisasutuste õiguslikku seisundit reguleerivatest õigusaktidest tulenevalt riikliku järelevalve mõistet ja pidada seda kohaldatavaks ka kinnipidamisasutuste puhul, kus julgeolekualase tegevuse põhieesmärgiks on järelevalve teostamine kohtuvõimu poolt karistust kandma mõistetud isikute põhiõiguste ja vabaduste tagamisel ning kinnipeetavate vahelise julgeolekuohu takistamisel ja kõrvaldamisel.
Kohtuotsuse lk 171 on käsitletud haldusõiguse poolt omaks võetud riigi ja teiste avalikõiguslike isikute poolt rakendatava järelevalve vorme – järelevalve haldusülesannete täitmise üle /teenistuslik järelevalve ning järelevalveasutuse järelevalve/ ning riigi järelevalve isikute tegevuse üle, mis ei seisne haldusülesannete täitmises. Prokurör leiab, et YY ja CC tegevust käsitada kui riiklikku järelevalvet teostavate ametiisikute poolt teadvalt toimingu ebaseaduslikult tegemata jätmisena, millega on teisele isikule põhjustatud muu raske tagajärg. Romeo Kalda kaitsja adv Janek Valdma apellatsioon Romeo Kalda kaitsja adv Janek Valdma taotleb maakohtu otsuse tühistamist Romeo Kalda süüditunnistamises KarS 114 p 1, 4 – 22 lg 2 ja 122 järgi (Ki ja Z episoodid) ning uue otsusega R. Kalda õigeksmõistmist. I K episoodi puhul leiab kaitsja, et kohus on ületähtsustanud R. Kalda telefonikõnesid, kuid jätnud need hindamata kogumis teiste tõenditega. Telefonikõnesid kogumis hinnates nähtub, et Kaldale inkrimineeritud tegu ei olnud kas objektiivselt võimalik toime panna või on selle toimepanemine ebatõenäoline. Kaitsja viitab asjaolule, et valdavast enamusest Kalda telefonikõnedele põhinevast süüdistusest loobuti juba eeluurimise staadiumis ning esimese astme kohus on R.Kalda K episoodi mahukamas teosüüdistuses õigeks mõistnud. Seda just nimelt telefonikõnedes sisalduva sisemise vastuoluga ning vastuolu tõttu teiste tõenditega. Kaitsja väitel sai K peksmise aeg hinnanguliselt olla 14-44 sekundit, mille jooksul peksjate kihutamine ei ole ajaliste raamide tõttu võimalik või on ülimalt ebatõenäoline. Kaitsja märgib, et kohus jättis siinjuures hindamata valvekaamerate videosalvestused, S ütlused, jälitusprotokolli Sokolovski kõneeristustega, XX ütlused, sündmuskoha vaatlusprotokolli, korruse plaani, Kalda ja 8. kambri vaatevälja joonise. Loetletud tõendite kogumis hindamisel on ilmne, et nn ümberkihutamise tegu ei olnud võimalik toime panna. Maakohtus jäi kõrvaldamata põhjendatud kahtlus, et Kalda oli alates kõnest Z-ga kuni peksmise lõppemiseni hõivatud telefonikõnega sootuks teistel teemadel, kuni hetkeni kui talle sai tagantjärele teatavaks juba toimunud peksmise fakt. Kaitsja taotles kõigi Kalda valduses olnud telefonide kõneeristuste väljanõudmist, et eelpool mainitud vastuolu kõrvaldada, kuid kohus jättis taotluse rahuldamata. Z episoodi kohta puudub kohtuotsuses põhjendus ning otsuse resolutiivosa ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohus ei ole sõnagagi analüüsinud olulisi tõendeid – nt Z tervisekaarti, kust nähtub, et vigastused tekitati enne 03.08.2006.a, süüdistus räägib aga 03. 08-st. Kaitsja analüüsib T. M, A. S, O. I, V. D ütlusi kogumis R. Kalda ülekuulamisprotokolliga, R. Kalda poolt eeluurimisel esitatud kirjalikku taotlust, prokuröri järelepärimist Murru Vanglale ja vastust ning väidab, et on ilmne, et R. Kalda telefonikõnedes ja kinnipeetavtunnistaja P ütlustes kirjeldatud tasemega vägivald jätab isiku välimusse sellise jälje, et isegi kui sündmus ise ei salvestunud videosalvestusele, pidi isiku väljanägemine vahetult sündmusejärgselt olema visuaalselt vägivalla jälgi kandev. Tema kaitsealuse esimene mure oli, et uuritaks valvekaameraid, kuna sealt on ilmselt näha, et Z-l puuduvad igasugused vägivallatunnused. Sündmuskoht - 9.eluosakonna juuksuri
vastuvõturuum - asub kaamera vaateväljas. Taotlus esitati kohe, mõne aja pärast ka korduv taotlus, kuid sellele ei reageeritud. Kui prokurör aga taotluse esitas, siis oli kassett võetud juba korduvkasutusse, seega vajalikku salvestust enam polnud, st tõend, mis oleks kinnitanud kaitsealuse süütust, jäi tahtliku tegevusetuse tulemusel kogumata. Käesoleval juhul on olukord, mis vajab õiguslikku seisukohavõttu: mis saab siis, kui süüdistatav loob menetlejale reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks kuid menetleja ei kasuta loodud võimalust, tõend läheb kaotsi ning süüdistav kaotab võimaluse end kaitsta. Käesoleval juhul võib väita, et kui oleks reageeritud süüdistatava taotlusele valvekaamera videosalvestuse hankimiseks (seda oleks tegelikult pidanud tegema ka ilma taotluseta) oleks olnud võimalik visuaalselt veenduda (lisaks tunnistajate ütlustele), et süüdistuses kirjeldatud vägivalda kannatanud suhtes ei tarvitatud. Selle tõendi kaotsimineku tõttu menetleja süül tuleb apellandi hinnangul lähtuda KrMS § 7 lg. 3, mis sätestab, et kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Samas aga tuleneb, et valvekaamera salvestust siiski uuriti ja vägivalla tundemärke Z-l ei tuvastatud. Kohus on otsuses leidnud, et Z kardab ja sellepärast loobub eeluurimisel antud ütlustest põhjendusel, et teda hirmutati Kaitsepolitseis narkosüüdistuse esitamisega. Kohus ei ole hinnanud, mitte isegi nimetanud menetluse ajal teatavaks saanud kriminaalasja nr 0892290029 asjaolusid. Z ei ole vanglahierarhias mingi arg peksupoiss. Esimese astme kohtumenetluse ajal sai teatavaks, et Z poolt toimus rünne R. Kalda vastu, mille käigus tekitati Kaldale kehavigastusi. Kohus on seda asjaolu arvestades 6. oktoobri 2008 istungil küsinud kohtuistungil R. Kalda käest, kas viimane on oma tervisliku seisundi tõttu suuteline istungil osalema. Käesolevaks ajaks on Z ründe asjas Kalda vastu jõustunud kohtuotsus kriminaalasjas number 1-09-1859. Kaitsja rõhutab, et kohus on jätnud hindamata tunnistaja M. P ütlused, ei ole analüüsinud vastuolusid R. Kalda telefonikõnedes. Kaitsja teeb seda apellatsioonis väga põhjalikult ise. Käesoleva kriminaalasja probleem ei seisne mitte loobumises R. Kalda kõnedest või püüdes kõnedes kajastatud infot tühiseks muuta, nagu on kohus otsuse lk. 143 öelnud. Probleem on selles, et telefonikõnedes antud informatsioon on karjuvas vastuolus teiste kogutud tõenditega, mida kohus ei ole kogumis uurinud. Kalda on andnud oma esmapilgul ebaloogilise tegevuse (telefonikõnede) motiivi kohta loogilise seletuse. See ei ole püüd muuta telefonikõnesid olematuks või neist loobuda. Loomulikult ei looda apellant, et ainult seletus iseenesest veenab kohut selles, et Kalda oma kõnedes utreerib ja blufib. Küll aga saab see selgeks, kui uurida telefonidekõnesid kogumis teiste tõenditega. Kohus on jätnud hindamata kogumis teiste tõenditega tunnistaja M. P ütlused ning R. Kalda telefonikõned. Lühidalt kokku võttes, kohus on kõigi ülekuulatud tunnistajate puhul, kes viibisid 03.08.2006.a. kella 11.30 ajal Murru Vanglas juuksuri vastuvõturuumiga samal korrusel või selle läheduses, tõdenud, et üksi tunnistajatest midagi ei kuulnud ega ei näinud. Samas on kohus lugenud usaldusväärseteks P ütlused ja Kalda telefonikõned eelkirjeldatud kohutava karjumise kohta. Samuti selle kohta, et Kalda käskis karjumise peale kohale jooksnud valvuritel ära minna. Kohus ei ole seda vastuolu kõrvaldanud: kohus ei ole öelnud, et kõik tunnistajad, kes karjumist ei kuulnud on ebausaldusväärsed, et kõik valvurid ja kinnipeetavad valetavad. Samas on siin
kõrvaldamata terav vastuolu. Sellist tõendite analüüsi ja vastuolu kõrvaldamist nõuab otsesõnu KrMS KrMS § 312 p. 2. Samuti ei ole kohus analüüsinud vastuolu P enda ütlustes. Rene Vainiku kaitsja adv Toomas Pildi apellatsioon. Kaitsja taotleb Rene Vainiku õigeksmõistmist KarS § 184 lg 1 ja § 331 ning 123 järgi kriminaalmenetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu. Kohus on tuginenud mitmetele kriminaalmenetluse normide rikkumisega saadud kohtukõlbmatutele tõenditele – läbiotsimisaktidele, sündmuskoha vaatlusprotokollidele, ekspertiisidele. Kaitsja viitab apellatsioonis ekspertiisiaktidele AN-1226-06/5526; GE208406/5525 ja GE-2388-06/6431 ning on seisukohal, et need ei vasta KrMS § 107 nõuetele ja on seetõttu kohtukõlbmatud tõendid, mis ei saa olla süüdimõistva kohtuotsuse tegemise aluseks. Muud tõendid, mis viitaksid R. Vainiku poolt narkootiliste ainete käitlemisele, puuduvad. Apellant osundab mitmete tunnistajate ütlustele (B, T, L, S, O T jt), kelledest ükski ei kinnitanud R. Vainiku puutumust narkootiliste ainetega. R. Vainik ise ennast KarS § 184 ja 331 järgi süüdi ei ole tunnistanud. Ka leiab kaitsja, et R. Vainiku tegevuses ei esine KarS § 123 koosseisu, kohus on R. Vainikut selles kuriteos süüdi tunnistades kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kohus leidis, et R. Vainik jättis I. K ohtlikku olukorda, kuid ei pööranud tähelepanu sellele, et R. Vainik ei asetanud teist inimest, st K ohtlikku olukorda. Vastavalt KarS § 13 lg 1 vastutab isik tegevusetuse eest, kui ta oli seaduses kirjeldatud tagajärge ära hoidma õiguslikult kohustatud. R. Vainikul sellist kohustust valvurite teavitamiseks ei olnud. Arvestada tuleb, et samaaegselt R. Vainikuga oli kohal ka valvur T, kes oli administratsiooni esindaja. Juri Stupaki kaitsja adv Alla Jakobsoni apellatsioon Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega Juri Stupaki õigeksmõistmist KarS § 114 p 1 järgi. Maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud vääralt materiaalõigust. Kaitsja leiab, et J. Stupaki süü ei ole tõendatud. J. Stupak on algusest peale oma süüd eitanud. Maakohus tugines oma otsuses peamiselt O. S ütlustele, kes kahtlustatavana ülekuulamisel tunnistas oma süüd kõnealuse kuriteotoimepanemises. Hiljem on ta aga oma ütlusi muutnud ja asunud kuriteo toimepanemises teisi isikuid, sealhulgas J. Stupaki süüdistama. Kohus käsitles teda tunnistajana ning kuna isik on surnud, siis tema ütlused avaldati. O. S kuulati esmalt üle 24.11.2006.a kl 8.22. Sama kuupäevaga on ka määrus temasuhtes kriminaalmenetluse lõpetamise kohta. Ebausutav on, et viimatinimetatud määrus on enne ülekuulamist koostatud. O. S 13.12.2006.a tunnistajana ülekuulamise protokollis pole märgitud, kes teda üle kuulas ja kus kuulati. Protokolli lõpus on märge, et juures viibis ka arst. Kuu möödudes O. S suri, mis näitab kui raskes olukorras tunnistaja juba ülekuulamise ajal oli. Eelnevat arvestades leiab kaitsja, et O. S tunnistaja staatus ei ole juriidiliselt tõendatud. Kaitsja arvates trükiti kriminaalmenetluse lõpetamise määrus hiljem. Seega selle isiku väidetavalt tunnistajana ülekuulamisel antud ütlustele tuginemine ei ole põhjendatud. Toimiku I kd-s 54. leheküljel on dokument, milles käsitatakse O. S surma ajal kahtlustatavana vahi all viibivaks. Seega oli tal elu lõpuni kahtlustatava staatus.
Kaitsja on seisukohal, et O. S esimesel ülekuulamisel antud ütlused, kus ta usutavalt üksikasjalikult kirjeldab toimunut, on tõesed ning tõendina tuleb käsitada neid. O. S kaotas oma tervise I. K tegude pärast, seega oli olemas ka motiiv. Kaitsja leiab ka, et kui isik on andnud diametraalselt vastuolulisi ütlusi, siis tuleb need tervikuna kõrvale jätta. Kaitsja märgib, et oma kambrisse jõudes oli I. K veel elus. Mis temaga edasi juhtus, seda ei tea. Avaldatud videost on näha, et tema juures käidi, mindi jälle ära ja tuldi uuesti. Seega pole tõendatud , et kannatanu sai vigastused just süüdistuses märgitud kohas ja viisil. J. Stupaki ütlused langevad kokku ka K. Lüki ja S. Sokolovski ütlustega ja on loogilised. On ebausutav, et kinnipeetavad, kelle on varsti saabumas vabanemine, tapavad teist kinnipeetavat oma kambris, seda enam, et on teadlikud videokaamera olemasolust koridoris. R. Kalda päevikut ei saa võtta tõendina, tema võib kirjutada mida tahes. See puudutab ka telefonikõnesid, ta võis rääkida mida tahes, ta on eluaegne kinnipeetav. Kohtuarstlikust ekspertiisiaktist ei nähtu, mis konkreetselt oli I. K surma põhjuseks. Kohtus esinenud ekspert ei saanud võtta seisukohta, kas kannatanul esinenud vigastuste puhul oli surm vältimatu ning kas kohene arstiabi oleks muutnud olukorra lõplikkust. Kui ka eeldada, et J. Stupak on kannatanu suhtes vägivalda tarvitanud, siis süüdistuses heidetakse talle ette valu tekitamist, kuigi lõplikult kvalifitseeritakse tema teod põhjendamatult KarS § 114 järgi. Kaitsja leiab, et kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, tuvastades J. Stupaki kaudse tahtluse. Kohus põhjendas seda üksnes intellektuaalse elemendi kaudu, jättes analüüsimata süüdistatavate käitumise voluntatiivse elemendi, mille abil saaks eristada kaudset tahtlust kergemeelsusest. Siin juures osundab kaitsja Riigikohtu otsusele nr 3-1-116-05 p 11. Apellant on seiskohal, et kohtu järeldus, mille kohaselt süüdistatavad möönsid kannatanu surma, ei ole põhjendatud. Surma mittesoovimise fakti tõendab see, et telefonikõnes 04.08.2006.a teatab R. kalda V. Ž-le, et „juhtus õnnetus, sest K (K) suri ära, tulid arstid, tuvastasid surma, kamber pitseeriti ja ilmselt tuleb jama“. Seega, isegi kui võtta aluseks süüdistuse märgitud, peaksid süüdistatavate teod kannatanu I. K suhtes olema kvalifitseeritud kõige raskemas variandis KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 järgi. Karistuse mõistmisel ei ole arvestatud vahi all viibitud aega, kuigi J. Stupak viibis kohtueelses uurimises vahi all. Kokkuvõttes märgib kaitsja, et tõendid J. Stupaki süü kohta puuduvad ning kuivõrd ta tuleb õigeks mõista, tuleb kannatanu V. Ka tsiviilhagi J. Stupaki osas jätta rahuldamata. Sergei Sokolovski kaitsja adv Toomas Albi apellatsioon Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega oma kaitsealuse õigeksmõistmist KarS § 114 p 1 ja 122 järgi. Kaitsja viitab, et süüdimõistmine tugineb peamiselt jälitustoimingute protokollidele ja O. S ütlustele, mis on aga ebajärjekindlad ja vastuolulised. O. S on ise ennast nii 05.08 kui
05.09.2006.a ülekuulamistel süüdi tunnistanud. 19.09. 2006.a aga muudab oma ütlusi kardinaalselt. Kaitsja märgib, et kohus on põhjalikult motiveerinud K. Lüki käitumist ja õigusega leidnud, et tema puhul puudub objektiivsesse külge kuuluv tegu, mis saaks olla aluseks tema süüdimõistmisele tapmise toimepanemises. Seda arusaamatum on, millest saab järeldada, et sellise teo toimepanemine Sokolovski poolt on tõendatud. Ainus viide mingi teo toimepanemisele on S ütlustes sisalduv lause, et tema ei näinud, kuid kuulis kui K küsis „mille eest Sergei“ ja sellest järeldas, et peksis ka Sokolovski. Selline tõend ei ole isegi kaudne. S ei näinud, et Sokolovski oleks K löönud, küll aga sisalduvad ütlustes viited isikutele, kelle puhul tema löömist pealt nägi. Kaitsja viitab veel süüdistatava X 21.12.2009.a kohtuistungil tehtud puhtsüdamlikule ülestunnistusele, millega ei kaasnenud süüdistuse esitamist X-le, on tegemist kohtulikul uurimisel kõrvaldamata kahtlusega, mis tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. S suhtes on 24.11.2006.a tehtud menetluse lõpetamise määrus ja sellest tulenevalt on ta kahel korral üle kuulatud tunnistajana, millest ühel korral kinnitab oma 19.09.2006.a kahtlustatavana antud ütlusi. S suri 11.01.2007.a ja tema ülekuulamine kohtus oli välistatud. Kaitsja viitab S ütluste vastuolulisusele, mille tõttu pole need arvestatavaks tõendiks ja ka vahendituse printsiibile, osundades Riigikohtu praktikale (otsus nr 3-1-1-45-07; 3-1-1-73-07 p 10) ja märgib, et käesoleval juhul on kohus vastuolus Riigikohtu seisukohtadega koondanud tõendite kogumi S ütluste ümber. Apellant on seisukohal, et S on isik, kelle protsessuaalne seisund on kaheldav, keda Sokolovskil polnud võimalik küsitleda eeluurimisele ga kohtuistungil ei vahetult ega kaitsja vahendusel ja sellele tõendiallikale süüdimõistva otsuse rajamine on seadusest tulenevalt välistatud. Kaitsja viitab ka kohtuotsuses tõendite loetelust tunnistaja N V ütlused, kes on olnud 04.08.2006.a alustatud kriminaalmenetluse juhiks. KrMS § 66 lg 2 kohaselt aga ei või tunnistajana osaleda samas asjas uurimisasutuse ametnik, prokurör ega kohtunik, kelle menetluses on kriminaalasi. Siinkohal osundab ja tsiteerib kaitsja Riigikohtu otsust nr 3-1-114205 ja märgib, et N. V ülekuulamisest tuleneb täielik tõendite analüüs – ta kirjeldab, millise mulje jättis talle kahtlustatavate ülekuulamine, et nad n omavahel ütluste versioonis kokku leppinud ja rääkisid sõna-sõnalt ühte juttu. Tunnistaja ei anna ütlusi tõendamiseseme asjaolude või uurimistoimingute seaduslikkuse kohta. Uurimisversioonide püstitamine ja kirjeldamine on kohtu eelotsustuslik suunamine, millel pole midagi ühist ausa ja erapooletu õigusemõistmise tagamisega. Kriminaalasjast lähtuvalt polnud valvur T-l mingit seadusest tulenevat õigustust toimetada K S, Sokolovski, Lüki ja Stupaki kambrisse. T kriminaalasja teistest eraldi arutamine on kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumine (Riigikohut otsus nr 3-1-1-2-00; 3-1-1-16-07; 311-18-08). Kriminaalasjas on kohus nn „tõendite kuningana“ tsiteerinud R. Kalda poolt eri isikutele tehtud kõnede salvestusi. Neist ei järeldu, et K peksmine on toimunud R. Kalda käsul, tellimusel või kihutamisel. R. Kaldal puudus igasugune kontroll toimunu üle. Kaitsja analüüsib osaliselt R. Kalda kõnesid ja järeldab, et kui R. Kalda ka soovis anda edasi mingeid korraldusi K suhtes, siis pidi ta seda tegema alles 05.08.2006.a. ja kriminaalasjas pole tõendatud, et kahe kõne vahelise 39 minuti jooksul oleks R. Kalda jõudnud kambri nr B8 elanikele K suhtes mingeid korraldusi jagada.
Kohus on järjekindlalt ignoreerinud süüdistatavate ütlusi kohtuistungil, kui tõendiliiki. Kaitsja tsiteerib O. T ütlusi ja järeldab, et Sokolovski ei eeldanud, et K seisundit on vaja millegipärast kontrollida. Nii ei käitu isik, kes püüab kriminaalvastutust vältida või kuriteo jälgi varjata. Sellest tuleneb üheselt, et Sokolovski ei ole tegelikult talle inkrimineeritavat kuritegu toime pannud. Muuhulgas on nii Lük kui Stupak kinnitanud Sokolovski väidet, et ta magas intsidendi ajal ning R. Kalda on kinnitanud, et vägivalda tarvitas S, sest K oli varem S-le kallale läinud. Kannatanu I. Z-ga puutumuses olevas episoodis on kaks võimalust, kas kohus võtab kohtuotsuse tegemisel aluseks I. Z ütlused ja mõistab S. Sokolovski õigeks, või, võttes aluseks tunnistaja M. P ütlused, kvalifitseerib Sokolovski tegevuse ümber KarS § 121-le. Kohus on viidanud P ütlustele, milles viimane väidab, et lõi ka Sokolovski. Väljend „lõi“ ei moodusta KarS § 122 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisu. Ka K episood on tervikuna ebaõigesti kvalifitseeritud. Keegi pole andnud ammendavat kirjeldust selle kohta, kelle poolt ja mitu korda K-t löödi. Kõik uurimisversioonid räägivad ka karistamisest, „ära lõhkumisest“ jne, mitte kunagi aga tapmisest. Seega ei saa eeldada, et isikutel, kes K suhtes vägivallatsesid, oli soov K surma saabumiseks. Kaitsja viitab Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1-128-06; 3-1-1-142-05 ja 3-1-143-06 ja leiab, et K puhul võivad kõne alla tulla erinevad versioonid, kuid üks on domineeriv – karistus K tegevuse läbi eelnevalt isikutele osaks saanud ülekohtu eest. Kuna asjast ei nähtu, et K oleks eelnevalt kelleltki elu võtnud, pidi ka eeldatav karistus seisnema kehalises väärkohtlemises. Kaitsja on seisukohal, et K suhtes toimepandu on kvalifitseeritav KarS § 118 p 1 ja 117 järgi.
Romeo Kalda apellatsioon R. Kalda taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega enda õigeksmõistmist, leides, et kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme. Apellant kinnitab, et kõik telefonikõned, mida kohus ka uuris, on ta teinud ja neis sisalduv info on teistele edasi antud, kuid 80% kõnede sisust ei vastanud tõele. Ta on kogu aeg rääkinud, et info kakluse kohta sai ta S-lt, selle saadud info edastas ta P-le ja serveeris info nii nagu oleks kõik tema juhtimisel ja korraldusel tehtud. Kohus on tõendeid ühekülgselt hinnanud, jätnud kõrvale kaitseargumendid, Kohtu järeldus, nagu oleks tema andnud korralduse „võtta raudkang ja peksta K „ribid sisse“ ei ole millegagi tõendatud. Kohus on rikkunud kriminaalmenetluse norme KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav. Kohus on arvestanud telefonikõnedes olevaid lauseid valikuliselt – ainult neid, mis justkui peaksid tema süüd kinnitama. Kohus ei arvestanud, et objektiivselt ei saanud ta teada, kas K-l olid ribid puruks löödud või mitte, ta ei näinud peksmist. Tõendid viitavad selgelt sellele, et K läks ise oma kambrisse tagasi, see aga viitab sellele, et mõlemapoolsed hulgiroiete murrud tekitas K-le XX kambris B-17. Ka ekspert on kinnitanud, et tekitatud vigastused sisuliselt välistasid K liikumise pärast nende tekitamist. Tema ei teadnud, et XX oli K-le peale hüpanud, tema XX-ga K kambris ei käinud. Kohtu järeldus, et tema edastas peaaegu minutiliste vahedega onfot toimuvast, on vastuolus kogutud tõenditega. Vastavalt kaamera K 4 nähtule K sisenes kambrisse B 8 kell 18.58 ning peksmine lõppes B 8 tehtud telefonikõnega kell 19.01, siis tema kõne, kus üldse esimest korda K
väidetavast peksmisest tema rääkis, toimus kl 19.12 P-le. Kaamera K 1 salvestusest nähtub, et selle aja jooksul (kell 19.01 – 19.12) käis tema oma kambrist korduvalt väljas. Infot hakkas ta andma siis, kui kaklus oli ammu lõppenud ja tema S-lt kogu info saadud. Asjaolu, et peksmine lõppes kl 19.01 kinnitab ka see, et kui tema P-le kl 19.12 helistas, siis viimane juba teadis, et K-le ära tehti ja et temalt tuleb nüüd kinnitus. Kohus jättis põhjendamatult rahuldamata tema kaitsja taotlused. Kohus on tema kõnede alusel süüdimõistmise lugenud usaldusväärseks ja XX suhtes ebausaldusväärseks ning XX õigeks mõistnud. Sama kehtib ka tunnistaja P ütluste ja kannatanu Z eeluurimisel antud ütluste kohta. Kohus ei ole põhjendanud tõendite niivõrd erinevat hindamist. Kohtu põhjendused on arusaamatud, kus kohus leiab, et Z kohtueelsel uurimisel antud ütlused on tõesed, et peksid Kalda, Sokolovski ja X. Kohus jättis tähelepanuta, et P ütles kohtuistungil, et ta ei näinud, et Kalda oleks löönud. Kohus ei ole kõrvaldanud vastuolusid (II kd tl 118-119 ja XII kd tl 16) vahel, milleks on Z tervisekaart. See kõneleb üheselt, et teokoosseisu elemendiks olevad vigastused on saadud enne 03.08.2006.a. Kohus ei võtnud seisukohta, et ta juba eeluurimisel palus võtta viivitamatult Murru Vanglast videosalvestused valvekaameratest 03.08.2006.a, millega oleks tõendatud, et mingit peksmist ja kehavigastusi Z-le ei põhjustatud tema poolt ja tema juuresolekul. Kohus rikkus süütuse presumptsiooni printsiipe. Rene Vainiku apellatsioon R. Vainik taotleb kohtuotsuse tühistamist ja uue otsusega enda õigeksmõistmist. KarS § 184 lg 1 ja 331 ettenähtud kuriteosse puutuvalt märgib, et kahtlus, mille kohaselt võisid 105 pakendit ja minigripp kotike kuuluda B-le, jäi kohtus kõrvaldamata. Leiab, et tema kaitseõigust rikuti, prokurör esitas talle süüdistuse § 123 järgi liiga hilja, ta ei saanud selle vastu ennast kaitsta. On seisukohal, et eksperdiarvamustel ei ole kohtuotsuse tegemisel mingit väärtust, arvamused ei ole objektiivsed, kuivõrd ekspertide vanded ja vannutamised toimusid kehtetu kriminaalkoodeksi järgi. R. Vainik leiab, et kohus ei ole arvestanud piisavalt tunnistajate ütlustega. Menetlustoimingud on läbi viidud menetlusnorme rikkudes ning on veendunud, et süüdistus narkootilise aine käitlemises on fabritseeritud. Tema puhul ei ole KarS § 123 koosseis täidetud. Ta ei käinud K kambri juures üksi, peale tema nägid samasugust olukorda veel 3 isikut, süüdistatakse aga ainult teda. Ta pole asetanud K-t eluohtlikku olukorda, seetõttu ei saanud ta ka K eluohtlikku olukorda jätta. Arusaamatu on, keda ta oleks pidanud teavitama, valvur oli ju temaga koos. R. Vainik on seisukohal, et kuna tema süüdistamiseks on vaid S ja P ütlused, puudus seadusega kooskõlas olevate menetlustoimingute tegemiseks vajalik kaader, läbiotsimisakti kohta väitsid tunnistajad, et ei tea, kes selle koostas ning sündmuskoha vaatlusprotokoll on ebakonkreetne, ekspertiisiaktid ei sisalda järeldusi, mistõttu ei ole ühtki kohtukõlbulikku tõendit.
R. Vainik märgib, et arusaamatul kombel ei ole kohus osadele R. Kalda kõnedele tähelepanu pööranud. Üksnes Kalda kõnele tuginemine ei saa olla tõendiks, need kõned ei ole usutavad. Seda just selles kontekstis, et saatis teda koos raudkangiga ja telefoniga sündmuskohale. Selle kõne alusel oli talle ka esitatud süüdistus KarS § 114 p 4 – 22 lg 3 järgi, selle süüdistuse alusel teda vahistati, 2 kuud hiljem kvalifitseeriti kuritegu juba ümber §-le 123. Seega on ilmne, et Kalda juttu ei saa tõena võtta. Kaldal oli teatav suurusehullustus. R. Vainik viitab ka KrMS §-le 7 lg 3, mis puudutavad kõrvaldamata kahtluste tõlgendamist süüdistatava kasuks. Sergei Sokolovski apellatsioon S. Sokolovski taotleb kohtuotsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist. Apellatsiooni põhjendused on järgmised. O. S ütlustest ei tulene, et tema on K peksnud. Tema läks ja lõpetas J. Stupaki ja K vahelise konflikti ja siis küsis K „mille eest Sergei?“ See ei tähenda sugugi, et tema on K peksnud. Juba varem, kui nende kambris arutati K „karistamise“ küsimust, siis ta ütles kohe, et tema selles ei osale, tahtis seda ka R. Kaldale öelda, aga ei jõudnud. Tegelikult oligi nii, et kõik mida R. Kalda planeeris, oli mõeldud järgmisel päeval korda viia. Kinnitab, et J. Stupak ütles, et operatiivtöötaja andis neile 15-30 minutit selleks, et kokku leppida. Tema avaldas kohe, et kellegi eest vastutama ei hakka. Ta ei ole ühtki distsiplinaarkaristust saanud. Ka meditsiiniosakonnas, kuhu neid kohe viidi, ei avastatud tal mingeid jälgi, mis oleksid saanud viidata K peksmisele. Jutuajamise käigus, mis toimus kambris, sai ta aru, et O. S võtab süü enda peale, tema aga ütles, et teda sellesse loosse ei segataks. Kapos ülekuulamisel jäi ta selle versiooni juurde, nagu olid otsustanud S ja Stupak, sest teades, millises ringkonnas viibib, oleks tal tulnud pahandusi, kui oleks rääkinud asjadest nii, nagu need olid. Mis puudutab R. Kaldat, siis tema ei saanud oma aknast näha, mis nende kambris toimus. Tema isiklikult ei olnud huvitatud K karistamisest ja selles intsidendis osalemisest, tahtis sellest jalutuskäigu ajal ka Kaldale rääkida, aga ei jõudnud, kõik toimus juba varem. S. Sokolovski analüüsib tõendeid ja väidab, et need rasked vigastused sai K oma kambris. Episoodi kohta, mis puudutab Z, ei ole tal midagi öelda, kuivõrd kannatanu andis kohtus ütlusi oma kukkumise kohta. YYi kaitsja adv A Pilve apellatsioon Kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist osas, millega tema kaitsealune KarS § 306 lg 1 järgi süüdi tunnistati ja uue otsusega õigeksmõistva otsuse tegemist. Samuti taotleb kaitsja otsuse tühistamist osas, millega YY õigusabikulud 130 000 krooni ulatuses rahuldati ning õigusabikulude hüvitamist 516 075 krooni ulatuses. Kaitsja leiab, et kohus väljus süüdistuse piiridest ja mõistis YY süüdi süüdistuses nimetamata kuriteos.
Maakohus leidis, et YY, arvestades tema teadmisi ja ametikohta, sai teada ja pidi aru sama R. Kalda telefonikõnest, et toime on pandud I astme kuritegu – sel ajal vähemalt raske tervisekahjustuse tekitamine. See teokirjeldus erineb süüdistuse tekstist. Kohtuotsusest tuleneb, et pole tuvastatud, nagu oleks YY I. K surmast teadasaamise järgselt jätnud sündmuskohal uurimisametnikke ja menetlejaid teavitamata kriminaalmenetluses olulistest asjaoludest. Kohus on rikkunud ka põhimõtet, mille kohaselt igal kuriteos süüdistataval on õigus saada kiires korras talle arusaadavas keeles üksikasjalikku teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja põhjustest ning saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks (EIK art 6 lg 1). EIK on oma 25.03.1999.a lahendis Pelissier ja Sassi vs Prantsusmaa nentinud, et süüdistataval peab olema täielik informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist. Maakohtu poolt süüdistusest väljumine on selgelt EIK kui ka Riigikohtu praktikas omaks võetud põhimõtetega vastuolus. Kuivõrd prokurör ei taotlenud YY-le esitatud süüdistuse muutmist, tuleb isik õigeks mõista. YY käitumises puudub KarS § 306 lg 1 kuriteo objektiivne külg. Objektiivne külg seisneb sisuliselt kahes asjaolus, milleks on esimese astme kuritegu ja varjamistegevus. Maakohtu otsusest aga ei ole võimalik tuvastada, milles seisnes YY poolt kuriteo varjamine, mistõttu puudub otsuses põhjendus. Kohus on käsitlenud üksnes ühte KarS § 306 lg 1 objektiivse külje koosseisulist tunnust s.o raskest tervisekahjustuse tekitamisest kui võimalikust esimese astme kuriteost teadasaamist. Milles seisnes varjamistegevus, see otsusest ei nähtu. Kohtuotsuses puuduvad põhjendused YY näitas oma käitumisega üles kohest tahet ja vajalikku aktiivsust teo tuvastamisele kaasaaitamisel. Kuuldes pärast teist helistamist, et I. K on surnud, informeeris YY koheselt CC ja politseid ning sõitis koheselt Tõrvast Murru Vanglasse, et kõnesolevast ülevaadet saada. Lisaks süüdistatava enda ütlustele kinnitavad ka teised tõendid, et YY tegi kõik vajalikud esmased toimingud pärast kuriteost teadasaamist ja andis info otsesele ülemusele. Kohus käsitles puudulikult KarS § 306 lg 1 koosseisu subjektiivset külge, mis tähendab motiivide puudumist otsuses. Pärast R. Kalda telefonikõnet ei teadnud ega pidanud YY võimalikuks, et I. K peksmisega on toime pandud esimese astme kuritegu, eluaegse kinnipeetava paljasõnaline väide ei saa olla selliste järelduste aluseks. Tegelikult nähtub YY käitumisest tema tegelik tahe – kontrollida edastatud infot ja selgitada välja objektiivne olukord. Teiseks ei täida varjamistegu kui KarS § 306 lg 1 koosseisulist tunnust ka maakohtu enda sisustatud süüdistuse etteheide, mille kohaselt palus YY kontrollida VH-l I. K seisukorda alles tunni aja pärast peale R. Kalda telefonikõnet. Apellant leiab, et seaduses ei ole ka konkreetset ajalist kriteeriumi, mis määratleks isiku vastutuse. See peab olema mõistlik ja faktilistest asjaoludest lähtuvalt peab isiku tegevus olema suunatud kuriteofakti kontrollimisele ja sellest informeerimisele. Need tingimused on YY poolt täidetud. Vaatamata sellele, et kohus on süüdistuse piiridest väljunud, puudub süüdistatava käitumises ka kohtu enda poolt sisustatud süüdistuse kohane kuriteo varjamise tahtlus.
Tõendamist pole leidnud, et YYl oli tahtlus varjata 04.08.2006.a I. K tapmise toimepannud isikute nimesid ja raskendada seeläbi kohtueelse menetluse objektiivset läbiviimist. Kuritegu ei moodusta ka asjaolu, et YY isiklikult ei teavitanud võimalike kurjategijate nimesid sündmuskohal viibinud uurimisasutuse ametnikele ega prokurörile. YY andis oma info vangla direktori asetäitjale üle ja oli veendunud, et see info jõudis ka menetlejateni. Kohtuotsus on ebaõige ka menetluskulude hüvitamise osas. Kaitsja esitas kohtule taotluse YY-le osutatud õigusabi eest kulude hüvitamiseks kokku 516 075 krooni, taotlusele oli lisatud ka põhjalik selgitus. Kõikide arvete juurde olid lisatud sisulist õigusabi ja selle mahtu kajastavad andmed. Kaitsja ei nõustu kohtu üldsõnalise ja motiveerimata ning kaitsja töö tegelikku mahtu ja sisu mittearvestava õigusabikulude hüvitamisega. Kaitsja oli tõendite puudulikkusest tulenevalt asetatud olukorda, kus tõendamiskoormis süüdistuse ümberlükkamiseks oli mahukas. Kohtueelses menetluses olid välja nõudmata Murru Vangla olukorda kajastavad Justiitsministeeriumi dokumendid, taotlused dokumentide esitamiseks tuli esitada kaitsjal. Apellant on seisukohal, et menetluskulude suuruse vähendamine on põhjendamatu. Apellatsioonis viidatakse konkreetsetele arvetele ja spetsifikatsioonidele ja leitakse, et need on kohtu poolt jäetud tähelepanuta. Menetluskuludele hinnangut andes tuleb kohtul järgida samu nõudeid nagu on kehtestatud süüdistuse ja tõendite kontrollimisel. Kohus on menetluskuludele hinnangut andes õigustanud prokuröri poolt kaitsealuse ilmselgelt alusetu ja tõendamata süüdistusega kohtu alla andmist, mille tulemusena oli süüdistatav kohustatud tegema suuri kulutusi, tõendamaks enda käitumises süüteokoosseisu puudumist. Maakohus on otsuse põhiosas järeldanud, et YY puhul on valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikuks suuruseks 200 000 krooni, kuid resolutsioonis on kohus pidanud vajalikuks hüvitada YY-le riigieelarvest 130 000 krooni. Sellega on kohus rikkunud ka oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes. CC kaitsja adv Erki Kergandbergi apellatsioon Apellatsioonis vaidlustatakse üksnes riigieelarvest CC-le valitud kaitsjale makstud tasu 130 000 krooni väljamõistmist ja taotletakse õigusabikulude hüvitamist täies ulatuses, s.o 427 881.75 krooni. Kohus on hüvitise suuruse arvestamisel võtnud aluseks üksnes kohtuistungite faktilise ajakulu, mis pole õige. Lisandub ju aeg, mis oli seotud kriminaalasja eeluurimisega, selle lõpetamisega, toimikumaterjalidega tutvumisega, kohtuistungiks ettevalmistamisega, kohtuvaidlusteks ettevalmistamisega. Kaitsja poolt on esitatud ajakulu kokku 155 tundi. Seega faktiliselt kohtuistungitele lisandunud täiendav ajakulu on kokku 50 tundi ja 25 minutit. Eeluurimisel kulunud aeg oli CC-le paratamatu ja see ei sõltunud CC tegevusest. Eeluurimise lõppedes anti kaitsjale 14 toimikut, millede läbitöötamisele kulus paratamatult aega. Valmistuda tuli kohtuvaidlusteks ja prokuröri poolt täiendavaid dokumente läbi töötada. Tähelepanuväärne on, et kohus on nõustunud täielikult CC kaitsja poolt kohtuvaidlustes esitatud seisukohtadega. Kaitsja märgib, et vaieldamatult tuleb kulude hüvitamisel aluseks võtta kogu õigusabile kulunud aeg, mitte valikuline või ainult kohtuistungitele kulutatud aeg. Apellant viitab näitena veel sellele, et R. Kaldat riigi õigusabi korras kaitsnud advokaadile on hüvitatud 120 329 krooni ja
sellel lisaks on R. Kaldale tasutud ka eeluurimisel osutatud õigusabi eest. CC puhul on jäetud eeluurimise ajakulu tähelepanuta. Käesolevas kriminaalasjas tervikuna 155 tundi on igati põhjendatud ajakulu, mis tuleb võtta aluseks õigusabi kulude hüvitamisel. Kaitsja rõhutab, et Riigikohtu lahendites esitatud põhimõtted, sealhulgas nõue, et kohus peab arvestama, kuidas see tasu, arvestades tehtud töö mahtu, suhestub sama töömahu täitnud määratud kaitsjale hüvitatava tasuga. Sõna „suhestub“ ei tähenda „võrdub“. See ei saa tähendada, et valitud kaitsja tasu peab olema võrdne määratud kaitsja tasuga. Otsuses puudub selgitus, milline on valitud kaitsja põhjendatud tunnitasu. Kohus peab arvestama, et isikul on õigus valida kaitsja, kelle tunnitasu vaidlusalusel perioodil oli 2000 krooni + käibemaks. Kui võtta aluseks keskmine tunnitasu, ka siis oleks CC kasuks väljamõistetav õigusabitasu 310 000 krooni + käibemaks.
Prokurör toetas enda poolt esitatud apellatsiooni ja taotles maakohtu otsuse tühistamist CC, YY ja Karol Lüki õigeksmõistmises ning taotles uue otsusega nende süüditunnistamist vastavalt apellatsioonis märgitule. Süüdistatavate R. Kalda, R. Vainiku, S. Sokolovski ja nende kaitsjate, YY kaitsja apellatsioonid palus prokurör jätta rahuldamata. Apellatsioonide suhtes, milles vaidlustatakse süüdistatavatele YY-le ja CC-le kaitsjatasu hüvitamist, leidis prokurör, et valitud kaitsjale on põhjendatud maksta kõrgemat tasu kui määratud kaitsjale. Süüdistatavad CC, YY, R. Vainik, R. Kalda, J. Stupak ja S. Sokolovski ning nende kaitsjad toetasid nende endi ja kaitsjate poolt esitatud apellatsioone, prokuröri apellatsiooni palusid jätta rahuldamata.
Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonidega, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et riigiprokuröri apellatsioon on osaliselt põhjendatud, samuti on põhjendatud R. Vainiku kaitsja apellatsioon, nendest lähtudes tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada, teised apellatsioonid, mis puudutavad süüdistatavate süüküsimust, rahuldamisele ei kuulu, tähelepanu väärivad CC ja YY kaitsjate apellatsioonid menetluskulusid puudutavas osas. Esmalt käsitleb kohtukolleegium apellatsioone, mis on seotud süüdistustega I. K tapmise faktis 04.08.2006.a. Juri Stupaki, Sergei Sokolovski ja nende kaitsjate apellatsioonid Kohtukolleegiumi hinnangul on apellatsioonid põhjendamatud ega anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust. Mõlemad kaitsjad leiavad, et maakohus on vääralt J. Stupaki ja S. Sokolovski süü tuvastamisel tuginenud O. S ütlustele. Kohtukolleegium kaitsjatega ei nõustu. Et O. S 11.01.2007.a suri, avaldas maakohus KrMS § 291 p 1 alusel tema nii kahtlustatavana kui tunnistajana antud ütlused. Nagu maakohtu otsuses on sedastatud, võttis 05.08.2006.a ja 05.09.2006.a toimunud kahtlustatavana ülekuulamisel O. S I. K peksmise ja talle kehavigastuste
tekitamise enda peale, selgitades, et 04.08.2006.a toimus neil I. K-ga 8 B kambris sõnavahetus, viimane solvas teda, üritas žiletiga haavata. Tema, tundes ohtu, haaras metalltoru ning asus I. K peksma. Kambrikaaslased K. Lük ja J. Stupak olid köögis ega sekkunud, S. Sokolovski magas, lõpuks kambrikaaslased lahutasid nad, tappa ta I. K ei tahtnud /VIII kd tl 105-107; III kd tl 287-290/. 14.09.2006.a esitas O. S menetlejale avalduse, milles teatas, et teab kogu tõde Murru Vangla kambris toimunu kohta, milles on talle esitatud mõrvasüüdistus, kuid samas kardab väga oma elu pärast /III kd tl 297/. 19.09.2006.a kuulati O. S kahtlustatavana üle ning O. S kirjeldab üksikasjalikult 04.08.2006.a kambris 8b toimunut – kuidas S. Sokolovski ja J. Stupak I. K enda kambrisse meelitasid, kuidas J. Stupak I. K peksma hakkas, S. Sokolovski peksuga liitus, samal ajal K. Lük kambri uksel valvas, kuidas I. Kist pilti tehti, pärast kambri põrandat verest pesti, et I. K äraviimisel J. Stupak teda toetas, I. K-le visati käterätt üle pea, et nägu näha ei oleks. O. S kinnitas, et samal ööl pärast I. K surma pandi neid S. Sokolovski, K. Lüki ja J. Stupakiga ühte kambrisse, et politseile ütluste andmise suhtes kokku leppida ning et otsustati, et süü peab enda peale võtma tema, kuivõrd on nagunii invaliid /III kd tl 292-296/. 24.11.2006.a kriminaalmenetlus O. S suhtes lõpetatakse KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel ning samal päeval kuulatakse O. S üle tunnistajana, O. S kinnitab 19.09.2006.a antud ütlusi /I kd tl 191-193/ ning tunnistajana on ta üle kuulatud veel 13.12.2006.a, kus ta jääb nende ütluste juurde, mis ta andis 19.09.2006.a /I kd tl 294-297/. Kohtukolleegiumi hinnangul oli maakohus õigustatud avaldama O. S kõik eeluurimisel antud ütlused, kuivõrd see andis kohtule võimaluse hinnata ütluste usaldusväärsust ning maakohus, analüüsinud O. S ütlusi ja võrrelnud neid tuvastatud tehioludega, leidis põhjendatult, et usaldusväärsed on ütlused, mis antud 19.09.2006.a ja pärast seda. J. Stupaki kaitsja arusaam, et O. S tunnistaja staatus ei ole selge, mistõttu ei saa ka tema ütlustele tugineda, on ekslik ega saa tuua kaasa nende ütluste kõrvalejätmist. Kohtukolleegium osundab siinjuures Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-80-08 väljendatud seisukohale, mille kohaselt tunnistaja ja süüdistatava (kahtlustatava) poolt antud ütluste erinevus seisneb eeskätt selles, et esimesel juhul on isikut valeütluste andmise eest hoiatatud, teisel juhul aga mitte. Tõendite hindamisel ei ole aga sellel erinevusel määravat tähtsust, kuivõrd KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu (vt ka RKKKo nr 3-1-1-127-06). Kohus hindab kõiki tõendeid kogumis KrMS § 61 lg-s 1 sätestatust lähtudes ja alles selle tulemusena teeb järelduse isiku ütluste usaldusväärsuse kohta. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või kriminaalasjas tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või süüdistatav. Samas ei keela nimetatud säte avaldada isiku surma korral tema poolt kahtlustatavana või süüdistatavana antud ütlusi. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole käesoleva kriminaalasja menetluses KrMS § 66 lg 2 sätteid rikutud. Oma otsuses nr 3-1-1-84-09 on Riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud sedagi, et näiteks kaassüüdistatava ütlusi, kelle suhtes on kriminaalasi eraldatud või lõpetatud, võib avaldada kui tunnistaja ütlusi. Eelnevast tuleneb, et mingit tähendust ei oma O. S erinevatel aegadel antud ütluste usaldusväärsuse hindamisel asjaolu, et Tallinna Vangla on oma dokumendis käsitanud O. S kui kahtlustatavat või et kriminaalasja menetlus on tema suhtes lõpetatud samal päeval kui teda tunnistajana üle kuulati. Mõlemad apellandid viitavad Riigikohtu praktikale ja leiavad, et kuivõrd O. S on andnud diametraalselt vastuolulisi ütlusi, siis tuleb tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kaitsjad jätavad aga märkimata, et diametraalselt erinevate ütluste puhul tuleb tõend tervikuna
kõrvale jätta juhul, kui isik ei suuda mõistusepäraselt ja arusaadavalt selgitada erinevatel ajaperioodidel antud ütluste erisuse põhjust (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-113-06; 3-1-1-3-07 jt). Käesoleval juhul on O. S oma esmastest ütlustest lahtiütlemise põhjusi väga loogiliselt ja mõistetavalt selgitanud ning need selgitused haakuvad täielikult asjas ka teiste tuvastatud tehioludega. Nii näiteks on ju vastuvaidlematult tuvastatud, et 8B kambris viibinutele võimalus ütlustes kokku leppida anti (seda kinnitab A. S, on kinnitanud ka S. Sokolovski, väites, et O. S poolt süü enda peale võtmiseks kokkulepe saavutati). Loogiline on ka see, miks leidsid nimetatud süüdistatavad, et just O. S on sobilik süüdlaseks lavastamiseks. Teisalt tuleb silmas pidada ka ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel neis väljendatud „elulist usutavust“ (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-74-05; 3-1-1-61-08; 3-1-1-3-10 jt). Arvestades I. K-le tekitatud vigastuste hulka ja iseloomu, pole mõeldav, et need tekitas invaliidistunud ja kehva tervisega O. S. Ilmselge on, et füüsilises kokkupõrkes I. K ja O. S vahel oleks olnud kannatanuks viimane. Tunnistaja V. D on oma ütlustes samuti kinnitanud, et O. S tervis oli väga halb, mistõttu ei pidanud ta võimalikuks I. K peksmist O. S poolt. Vastuseks J. Sokolovski kaitsja apellatsioonile osundab kohtukolleegium, et Riigikohus on oma lahendites tõepoolest korduvalt rõhutanud, et isiku suhtes tehtud süüdimõistev otsus ei või tugineda täielikult või määravas ulatuses sellise isiku ütlustele, keda süüdistataval ei olnud võimalik küsitleda, kuivõrd see rikub EIÕK art 6 garantiisid (Riigikohtu otsused 3-1-1-12706; 3-1-1-98-02; 3-1-1-73-07). Käesoleval juhul aga ei tugine ei S. Sokolovski ega ka J. Stupaki süüditunnistamine määravas ulatuses O. S ütlustele, maakohus on nende süü tuvastanud tõendite kogumile tuginedes. Arvestades I. K-le põhjustatud vigastuste hulka ja lokalisatsiooni, vigastuste tekitamist muuhulgas ka raudtoruga, aga ka peksmise arvatavat kestust (I. K viibis 8B kambris kl 18.50 kuni kl 19.25), on ilmne, et neid vigastusi ei tekitanud üks inimene. Tuvastatud faktilised asjaolud, sealhulgas ka O. S ütlused, viitavad selgelt sellele, et maakohus on põhjendatult S. Sokolovski kuriteo kaastäideviijana süüdi tunnistanud. Siinjuures peab kohtukolleegium osundada veel R. Kalda ja S. Sokolovski telefonivestlusele 04.08.2006.a kl 18.22, kus S. Sokolovski räägib, et helistas Živolupile, viimane oli tema peale vihane ning ütles, et teab küll, kes tema juures külas käib ja sai Živolupi jutust aru, et see mees tuleb ära murda ning et tema lubas Živolupile koos Stupakiga minna ja seda teha /V kd tl 100-102/. S. Sokolovski kaitsja etteheide, nagu oleks O. T süüdistusasja kõne all olevast asjast eraldi arutamine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumisena, ei ole käesoleval juhul põhjendatud. KrMS § 269 lg 3 kohaselt, kui kriminaalasja arutamist takistab süüdistatava raske haigus, mis ei võimalda tal kohtusse ilmuda või kui süüdistatav hoidub kohtulikust menetlusest kõrvale, võib kohus teha tema süüdistuse eraldi menetlemise määruse, lükata eraldatud süüdistuse arutamise edasi kuni süüdistatava tabamiseni või tema tervenemiseni ning jätkata teiste süüdistatavate kriminaalasja kohtulikku arutamist. O. T süüdistusasja eraldi menetlemise tingis tema planeeritud põlveoperatsioon, mille toimumisest ei tema ise ega ka kaitsja kohut ei teavitanud, olgugi, et kohtuistungite ajad olid kindlaks määratud ja kokku lepitud kõikide kohtumenetluse pooltega. O. T kriminaalasi eraldati eraldi menetlemiseks 05.03.2010.a, s.o kohtuliku uurimise lõppfaasis, kus nii süüdistatavad kui kannatanud ja tunnistajad olid üle kuulatud ja kirjalikud tõendid kontrollitud, mistõttu ei saanud kahjustada kohtuliku menetluse igakülgsus, täielikkus ja objektiivsus. Kriminaalasja eraldamata jätmine oleks aga võinud tingida mõistliku menetlusaja ületamise. Ka Riigikohus on oma praktikas sedastanud, et kriminaalmenetluse praktikas ei ole võimalik täielikult vältida ka loogiliselt kokkukuuluvate kriminaalasjade eraldamist, teatud juhtudel isegi siis, kui eraldamine võib põhimõtteliselt
kahjustada kriminaalmenetluse igakülgsust, täielikkust ja objektiivsust (Riigikohtu otsus nr 31-1-16-07). Mis puudutab prokuröri N. Vesteri ülekuulamist, siis tema ütlused ei puuduta kriminaalmenetluse eset vaid kriminaalasja uurimise käiku. N. Vesteri poolt öeldu ei kajasta tõendamiseseme asjaolusid KrMS § 62 mõttes. S. Sokolovski kaitsja poolt apellatsioonis esitatud etteheited on eksitavad. J. Stupaki kaitsja leiab, et kohtuarstlik ekspertiis ei anna vastust küsimusele, mis oli konkreetselt I. K surma põhjuseks. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga. Eksperdiarvamusest tuleneb üheselt, et I. K surma põhjuseks on pea, kehatüve ja jäsemete kinnine hulgi trauma hulgalistest, mõlemapoolsetest roiete murdudest põhjustatud kopsukoe vigastustega, sellest tingitud veriõhkrinna, nahaaluse õhkpuhituse, sisemisest verejooksust tingitud verekaotuse ja kopsukoe osalise kollapsiga, mis viisid süvenevale hingamise ja vereringe puudulikkusele /VIII kd tl 4243/. Siit tuleneb, et surma põhjustasid paljud vigastused kogumis. Ka eksperdi käsitluse kohaselt oli eluohtlikuks just vigastuste kompleks. Kohtukolleegium ei nõustu J. Stupaki ja S. Sokolovski kaitsjate seisukohaga, mille kohaselt on I. K suhtes toimepandu hinnatav KarS § 118 p 1 ja 117 lg 1 järgi, s.o surma põhjustamisena ettevaatamatusest. Kohtukolleegiumi hinnangul on andnud maakohus süüdistatavate tegudele õige juriidilise hinnangu ning leidnud muuhulgas põhjendatult, et I. K tapmine pandi toime kaudse tahtlusega. Seoses apellatsioonidega märgib kohtukolleegium järgmist. Kohtuarstlikus ekspertiisiaktis on esitatud laiba välisvaatlusel ja siseuuringu tulemusel tuvastatud vigastused ligikaudu kahe lehekülje ulatuses. Näiteks ainuüksi pea piirkonnas on tuvastatud vasakul otsmikul grupp peensakiliste servadega haavu, vigastustest pikim 3cm, ulatub kuni koljuluuni, ümbruses sinakas laik, oimu piikonnas kaks nahavigastust, vasaku kulmu piirkonnas nahaalused verevalumid marrastustega, parema silma ülalaul marrastused ja nahaaluse verevalumi ala, kehatüve paremal külgpinnal ning tagumisel pinnal ulatuslikud nahaalused verevalumid, mille pinnal sirgeid heledamaid vööndeid, paremal küljel ja seljal eristatavad vorbid laiusega kuni 2,5 cm, vorbid kulgevad erinevas suunas, paremal küljel ulatuslik verevalum läbimõõduga 18 cm, mis ulatub nimmepiirkonda. Siseuuringul tuvastati muuhulgas roidemurrud erinevatel anatoomilistel joontel alates III roidest kuni kõige alumiste roieteni, keskmistes roietes esineb topeltmurde ning teravad, murdunud roideotsad ulatuvad sügavale rindkereõõnde, vasakul osa murdunud roideotsi ulatub läbi rinnakelme rindkereõõnde, kopsud mõlemapoolselt värati suunas kokku langenud jne Seega annab objektiivselt tuvastatud vigastuste hulk, iseloom ja paiknemine põhjendatult aluse järeldada, et I. K peksti süstemaatiliselt nii rusikate jalgade kui raudtoruga valimatult keha elutähtsatesse piirkondadesse, nagu pea ja rindkere ning sellisel viisil pekstes möönab isik mistahes tagajärje, sealhulgas kannatanu surma saabumist. Siinjuures osundab ringkonnakohus Riigikohtu otsusele 3-1-1-128-06, milles Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab, et isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-11-142-05). Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelneja järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine, kuid nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades. Iseäranis tuleb arvestada seda, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse korral on subjektiivse külje intellektuaalne moment kokkulangev, st vältimatult tuleb eluohtliku tervisekahjustuse
tekitamisel analüüsida, kas kehavigastuse tekitamisel möönis teo toimepanija kannatanu surma saabumist enda tegevuse tulemina või lootis, et see ei saabu (vt siinjuures ka Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-1-1-124-03 - RT III, 2003, 32, 328 tehtud otsuses märgitut). Otsuses nr 3-1-1142-05 on Riigikohtu kriminaalkolleegium seejuures toonitanud, et isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud (p 23). Ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida. Lootus, et selline tagajärg - konkreetne ja vahetu oht elule, mis on lähedal võimalikule surmale - ei saabu, peab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest nr 3-1-1-142-05 tulenevalt olema aga isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Juhul kui loetletud tingimused ei ole täidetud, puudub alus rääkida kergemeelsusest KarS § 18 lg 2 mõttes. Samasugust seisukohta on Riigikohus avaldanud ka oma otsuses 3-1-1-4-08. Oma otsuses nr 3-1-1-124-03 on Riigikohtu kriminaalkolleegium veel sedastanud: "KarS §de 16 lg 4 (kaudne tahtlus) ja 18 lg 2 (kergemeelsus) võrdlusest tuleneb, et mõlemal juhul näeb isik ette tagajärge. Seega intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - langeb neil kahel süüteo subjektiivsel tunnusel kokku. Järelikult ei ole neid võimalik selle tunnuse alusel eristada. See saab toimuda üksnes voluntatiivse ehk tahtelise elemendi abil - kui intensiivselt suhtus isik tagajärje saabumisse; mida ta oma tegevusega tahtis saavutada. Kaudse tahtluse ja hooletuse vahel asuvat süüteo subjektiivset tunnust - kergemeelsust - ongi võimalik kaudsest tahtlusest piiritleda peamiselt voluntatiivse elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Käesolevas süüdistusasjas on tuvastatud, et süüdistatavad ei löönud I. K mitte mõned korrad, vaid jätkuvalt ning just keha elutähtsatesse piirkondadesse, eelkõige pähe ja rindkerre, seega pidasid S. Sokolovski ja J. Stupak võimalikuks, et saabub oht kannatanu elule (tahtluse intellektuaalne ehk teadmismoment) ning sisimas nad ka soostusid sellega (tahtluse voluntatiivne ehk tahtmisaspekt). Kannatanu vastupanu oli ilmselgelt maha surutud, see oli selge mõlemale süüdistatavale, neile oli selge endi käitumise objektiivne ohtlikkus ning nende tegevus ei viita tõsimeelsele lootusele, et tagajärg ei saabu, nad möönsid mistahes tagajärje, sealhulgas surma saabumist. Siinjuures tuleb tähele panne ka seda, et pärast peksmist eluohtlikus seisundis olevale I. K-le keegi mingit abi ei osutanud, seda ei soovitud, pigem välditi abi osutamise võimalikkust. S. Sokolovski ja J. Stupaki arengutasemest ja elukogemustest lähtudes kujutasid nad ette põhjuslikku seost oma tegude ja saabunud tagajärje – I. K surma vahel. Kohtukolleegium möönab, et süüdistatavad võisid küll loota surma mittesaabumisele, kuid rõhutada tuleb, et selline lootus peab olema isiku üldist elukogemust silmas pidades adekvaatne, tõsimeelne ning toetuma konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses isiku poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Käesolevas kriminaalasjas tuvastatud objektiivsed faktilised asjaolud – kannatanu vastupanuvõimetus kahe jõuliselt (sealhulgas ka raudtoruga) hoope jagava isiku suhtes, peksmise kestus, intensiivsus ja jõulisus ei anna alust väita, et S. Sokolovskil ja J. Stupakil olnuks põhjust adekvaatselt ja tõsimeelselt loota, et I. K surm jääb
saabumata. Süüdistatavate käitumine tõi kaasa nende poolt mittekontrollitava sündmuste käigu ning nende poolt loodud konkreetse ohu võimaliku tagajärje – kannatanu surma. Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-119-04 toonitanud, et subjektiivse külje tuvastamisse peavad olema kaasatud kõik kriminaalasja menetlemisel tõendamist leidnud ja asjassepuutuvad objektiivsed asjaolud. Eelnevast johtuvalt peab kohtukolleegium eksitavateks kaitsjate viiteid süüdistatavate tegudele hinnangu andmisel nende sõnalises vormis eelnevalt väljendatud plaanile I. K „karistamise“ või „ära lõhkumise“ kohta. Kohtukolleegium peab vajalikuks veel esile tuua Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-128-06 väljendatut, mille kohaselt juhtudel, mil isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. Tähele tuleb panna, et KarS §-ga 113 kaitstakse õigushüvena isiku elu, samal ajal kui KarS § 118 p-s 1 kaitstavaks õigushüveks on inimese tervis. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost. Eelnevat silmas pidades on maakohus kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult leidnud, et I. K mõrvati kaudse tahtlusega. Tuvastatud tehioludele tuginevalt on välistatud süüdistatavate tegude kvalifitseerimine KarS § 118 ja 117 järgi, s.o surma ettevaatamatu põhjustamine tingituna kergemeelsusest või hooletusest. J. Stupaki kaitsja arutlus sellest, et pole teada, kas kannatanu surm võinuks olla õigeaegse arstiabi osutamisega välditav, ei ole J. Stupaki ja S. Sokolovski süüdistusega seotud ega saa muuta nende tegudele antud õiguslikku hinnangut. KarS § 114 p 1, s.o mõrva piinava viisi on maakohus tuvastanud kontrollitud tõenditele tuginedes ning kohtu järeldused on põhjendatud (lk 139). Kohtukolleegium märgib, et tapmine on piinav, kui see põhjustab ohvrile suurt valu või kauakestvalt muid füüsilisi vaegusi. Suure valu tekitamisele viitavad rohked vigastused ohvri kehal, mis ei suuda põhjustada kohest teadvusekaotust. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-125-96 osundanud samuti, et vähemalt 1015 minuti vältel suurt valu põhjustanud paljude vigastuste tekitamine on piinav viis. Oma lahendis nr 3-1-1-106-97 selgitas Riigikohtu kriminaalkolleegium, et otsustamaks, kas tapmine rusika- ja jalalöökidega pandi toime piinaval viisil, tuleb arvestada löökide tugevust, hulka ja laadi, valutunde kestust jm tapmise toimepanemise viisi iseloomustavaid asjaolusid. Käesolevas süüdistusasjas ei ole kahtlust, et nii suure hulga vigastuste tekitamine, nagu seda tuvastati I. Ki puhul, tõid kaasa suure valu enne kui saabus teadvusekadu ja järgnes surm. Prokuröri apellatsioon (K. Lük’i süüdistus KarS § 114 p 1, 4 -22 lg 3 järgi) Prokurör analüüsib Karol Lüki tegevuse vastavust KarS § 114 p 1, 4 - § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritud kuriteole ning leiab, et K. Lüki tegevust tuleb käsitada füüsilise kaasaitamistegevusena J. Stupaki ja S. Sokolovski poolt toimepandud I. K tapmisele. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga.
Maakohus tuvastas, et ajal, mil J. Stupak ja S. Sokolovski I. K kambris nr 8 peksid, seisis K. Lük ukse juures ja kuulas, et keegi ei tuleks, tema osa oli ka I. K-st telefoniga piltide tegemine, kuid K. Lüki tegevus ei tugevdanud ega avaldanud täiendavat toetavat mõju K suhtes toimunud intensiivsele vägivalla tarvitamisele. Kohus leidis, et kaasaaitajana pidi K. Lük teadma, et ta toetab teatud võõrast tegu ja et selle teo saab lõpule viia ainult tema toel. Valvamine, et valvur ei tuleks, ei saanud samuti soodustada süüteo toimepanemise tahet, kuivõrd S. Sokolovskile ja J. Stupakile oli teada, et valvur ei tule. (142-143). Kohtukolleegiumi hinnangul märgib prokurör õigesti, et hoolimata ühe valvuriga – O. T-ga saavutatud kokkuleppest viia ja jätta I. K 8. kambrisse ja mitte sekkuda, ei saanud J. Stupak ja S. Sokolovski tegutseda riskivabalt, kuivõrd sündmuse toimumise ajal oli samas 9. eluosakonnas tööl mitmeid teisi valveametnikke. Ning arvestades suhteliselt pikaajalist peksmist ja ohvri karjumist selle vältel, oli K. Lüki valvepidamine uksel - et keegi kuriteo toimepanijaid sobimatul hetkel ei tabaks, mis omakorda raskendaks tõendamiseseme asjaolude tuvastamist - põhitegu toetava mõjuga. KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Otsuses nr 3-1-1-6-11 on Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitanud, et kaasaaitamise objektiivsesse külge kuulub ka põhjuslik seos kaasaaitamisteo ja täideviimisteo vahel. Siiski ei pea see põhjuslik seos olema nii vahetu kui põhiteokoosseisu objektiivsesse külge kuuluv põhjuslik seos. Kaasaaitaja tegevus peab avaldama mõju põhjusliku seose ahela arengule ning toetama selle arengut. Kaasaaitamisteona käsitletakse mitte üksnes sellist tegu, mis on täideviimisteo absoluutseks eelduseks, vaid ka sellist tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust. Karistusõiguslikult ei ole korrektne arusaam, nagu eeldaks isiku karistamine kuriteost osavõtu eest selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud. Seega järeldub viidatud otsusest, et kui me mõtleme kaasaaitamisteo ära, ei pea põhitegu ära langema ning see põhitegu toetav tegevus ei pea avalduma tagajärjes. Kohtukolleegiumi hinnangul avaldas K. Lüki valvamine uksel vaieldamatult mõju põhjusliku seose ahela arengule ja toetas ning kinnitas J. Stupaki ja S. Sokolovski tahtlust. Valvamine on käsitatav füüsilise kaasabina, kujutades endast täideviija tegevuse positiivset mõjutamist. Tuleb märkida sedagi, et kaasaaitamine on võimalik ka konkludentse käitumisega, st see ei vaja eelnevat fikseeritud kokkulepet ja kaasaaitamistegu võib aset leida põhiteo toimepanemise käigus (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-97-09). Viimati viidatud Riigikohtu otsuse kohaselt peab subjektiivsete tunnuste poolest kaasaaitamistegu olema tahtlik. See tähendab, et kaasaitajal peab olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Kuid üksnes kaasaaitamisteo tahtlikkus ei tähenda ikka veel, et kaasaaitamise subjektiivsed koosseisutunnused oleksid realiseeritud. Selleks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus, see tähendab tal peab vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. Seega ei saa kaasaaitamiseks lugeda ka sellist iseenesest vaieldamatult tahtlikku käitumist, kus isik annab toimepanijale objektiivselt kaasabi, kuid kas ei pea üldse võimalikuks või vähemalt ei mööna, et toimepanija kasutab saadud abi tahtliku õigusvastase teo toimepanemiseks. Tahtlus toimepanija poolt tahtliku õigusvastase teo toimepanemiseks tähendab minimaalselt vähemalt seda, et kaasaaitaja peab võimalikuks konkreetse koosseisupärase teo toimepanemist täideviija
poolt ja möönab seda. Seevastu on tahtlus välistatud olukorras, kus kaasaaitaja peab küll võimalikuks ja möönab täideviija poolt mingi õigusvastase teo toimepanemist, kuid tal puudub sellest teost täpsem ettekujutus. Selles mõttes on kaasaaitamise jaoks vajalik, et kaasaaitaja kujutaks endale konkreetset individualiseeritavat kuriteosündmust selle ebaõigussisu olulisemates joontes ette. Olulisemate joontena tuleb mõista kahjustatava õigushüve liiki ja õigushüve kahjustamise viisi ja määra. Tuvastatud tehiolud käesolevas asjas annavad aluse vaieldamatult järeldada, et K. Lük pidas võimalikuks J. Stupaki ja S. Sokolovski poolt toimepandut ja möönis seda, ta nägi konkreetset kuriteosündmust, kannatanu peksmise viisi, intensiivsust, tajus ohvri kannatusi ning mõistis, et J. Stupaki ja S. Sokolovski vägivallateod I. K peksmise näol on suunatud kannatanu elu vastu. Mis puudutab kuriteo käigu pildistamist, siis see tegevus eraldivõetuna ei ole hinnatav mõrvale kaasaaitamisena, kuigi võis omada teatud innustavat mõju kuriteo täideviijatele. Kohtukolleegiumi hinnangul on Karol Lüki käitumine hinnatav KarS § 114 p 1, 4 - § 22 lg 3 järgi (K. Lük on varem toime pannud tapmise), ta tuleb süüdi tunnistada ja mõista karistus. Karistuse mõistmisel lähtub kohtukolleegium KarS §-s 56 sätestatust, s.o eelkõige K. Lüki süü suurusest. Raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. KarS § 114 näeb karistusena ette vangistuse kaheksast kuni kahekümne aastani või eluaegse vangistuse. Mõrva täideviijatele mõistis maakohus karistuseks 9 aastat vangistust. Kohtukolleegiumi hinnangul on K. Lüki süü võrreldes S. Sokolovski ja J. Stupakiga siiski märgatavalt väiksem ning just süü võrdlevast raskusest lähtudes mõistab kohtukolleegium K. Lükile karistuse, kohaldades KarS § 22 lg-s 5 ja § 60 sätestatut, st mõistab karistuse alla KarS §-s 114 ettenähtud alammäära. Romeo Kalda ja tema kaitsja apellatsioonid kohtuotsusele osas, millega R. Kalda on süüdi tunnistatud KarS § 114 p 1, 4 - § 22 lg 2 järgi. Maakohus leidis, et kuigi J. Stupak ja S. Sokolovski olid juba enne R. Kalda poolse mõju alustamist otsustanud õigusvastase teo toime panna, on R. Kalda tegevus käsitatav n.ö ümberkihutamisena, st R. Kalda mõjutuse tagajärjel panid täideviijad toime raskema süüteo, s.o mõrva. Kohus leidis, et kihutamine oli väga konkreetne – „võtta raudkang ja peksta ribid sisse“. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldustega ning märgib, et R. Kalda vastutus põhineb nn uuel osateol (kallutamine raskema kuriteo toimepanemisele kui seda täideviijad esialgu plaanisid), millel on iseseisev karistusõiguslik tähendus. Kuivõrd kihutamisele ja kaasaaitamisele kui süüteost osavõtu vormidele on omased kolm ühist tunnust (esiteks saab kihutada õigusvastasele teole, teiseks peab kihutamine olema tahtlik (kahekordne tahtlus) ning piisab, kui kihutaja tahtlus hõlmab põhitegu selle ebaõigussisu olulisemates joontes ning kolmandaks osavõtt ka kihutamise vormis on võimalik ainult teise isiku teost), siis kohtukolleegium ei hakka kordama K. Lüki kui mõrvale kaasaaitaja suhtes käsitletut. Tuvastatud on, et R. Kalda kujutas endale konkreetset kuriteosündmust olulisemates joontes (õigushüve liik ja selle kahjustamise viis ning määr) ette. Tuleb märkida, et kihutamine eeldab erinevalt kaasaaitamisest veel teatud lisatunnust, milleks on kommunikatiivsus – kihutamine seisneb teatud suhtluses täideviijaga. Ka see nõue on R. Kalda puhul täidetud. Tõsi, et põhiliseks tõendiks on kõne all olevas süüdistuses R. Kalda enda telefonikõned, kuid siinkohal tuleb osundada, et Riigikohtu praktika kohaselt (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-94-04 ja 3-1-1-109-10) võib süüdimõistev kohtuotsus tugineda ka vaid ühele tõendile. Kohtukolleegium
ei nõustu kaitsjaga, et R. Kaldal polnud lihtsalt võimalik talle omistatud kuritegu toime panna. R. Kaldal olid mitmed võimalused suhtluseks ja kriminaalasjas tuvastatud tehiolusid arvestades võib üheselt väita, et R. Kalda näol oli tegemist ühe põhilise niiditõmbajaga sündmuste kulgemises. Apellant viitab apellatsioonis ise, et R. Kalda valduses oli koguni kolm mobiiltelefoni, kuid samas ei Oi see niivõrd oluline, sest R. Kaldal oli J. Stupaki ja S. Sokolovskiga suhtlemiseks ka muid võimalusi. Fakt on see, et R. Kalda on ise korduvalt toonitanud, et just tema õhutusel ja antud juhtnööride järgi võeti I. K peksmiseks kasutusele ka raudtoru. Kaitsja väide, nagu oleks I. K peksmine saanud toimuda üksnes 1444 sekundit, on eksitav. Vaieldamatult on tuvastatud, et kl 18.57 viib O. T I. K S. Sokolovski kambrisse ning kl 19.26-19.29 tuuakse I. K teiste abiga tagasi oma kambrisse /IV kd tl 15/. Vastupidiselt apellatsioonis väidetule on maakohus analüüsinud ja hinnanud R. Kalda telefonikõnede salvestusi, võrrelnud neid teiste kogutud tõenditega ja leidnud põhjendatult, et kuigi on R. Kalda vestlustes tuntav tema soov oma rolli erinevates sündmustes tähtsustada, on neis kõnedes sisalduv informatsioon kooskõlas tegelikkuses aset leidnud sündmustega. Kuivõrd kõnede sisu ühtib ka tegelike asjaoludega, veendus kohus, et R. Kalda rääkis oma kõnedes tõtt. R. Kalda apellatsioon tugineb versioonile, mis toetab XX poolt kohtuliku uurimise lõppfaasis esitatud ülestunnistust, nagu oleks tema I. K-le olulised, surma põhjustanud vigastused tekitanud. Maakohus on selle versiooni aga veenvalt kummutanud. XX „ülestunnistuses“ antud tehiolude kirjeldus ei lange kokku juba ainuüksi I. K-l eksperdi poolt tuvastatud vigastuste iseloomu ja lokalisatsiooniga. Eksitavalt märgib R. Kalda ka seda, nagu oleks I. K ise oma kambrisse tagasi läinud. Tuvastatud on, et I. K sisuliselt veeti kaaskinnipeetavate poolt O. T ja R. Kalda saatel oma kambrisse tagasi. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus tunnistas R. Kalda põhjendatult süüdi KarS § 114 p 1, 4 – 22 lg 2 järgi, apellatsioonid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna. R. Kalda, S. Sokolovski ja nende kaitsjate apellatsioonid osas, millega R. Kalda ja S. Sokolovski tunnistati süüdi KarS § 122 järgi (I. Z piinamine). Kohtukolleegium apellatsioonidega ei nõustu ning leiab, et maakohtu otsus tuleb selles osas muutmata jätta. Kohus on käsitlenud seda kuriteoepisoodi oma otsuses lk 149-152. Kohtukolleegium ei nõustu R. Kalda kaitsjaga, nagu oleks maakohus jätnud tunnistaja M. P ütlused ja R. Kalda telefonikõned kogumis teiste tõenditega hindamata. Kohus on kontrollitud tõendeid kogumis hinnanud ja kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuses jälgitav. Tunnistaja M. P ütlused ja R. Kalda telefonikõned on omavahel kooskõlas ning fakt on see, et 03.08.2006.a R. Kalda ja S. Sokolovski poolt I. Z kehaliselt väärkoheldi. See fakt on leidnud kinnitust vaatamata asjaolule, et nimetatud kuupäeval kella 11.30 paiku juuksuri vastuvõturuumiga samal korrusel või selle ruumi läheduses ükski tunnistajatest midagi ei kuulnud ega näinud. Kohus on muuhulgas viidanud Murru Vanglas valitsevale olukorrale, mida on ilmekalt iseloomustanud vanglatöötajad ise – mida vähem kuuled ja näed, seda paremini magad. Käesoleva kriminaalasja näol ei ole tegemist kaugeltki tavapärase kriminaalasjaga, asja materjalidest tuleneb üheselt, et kinnipeetavad on oma ütlusi andnud kas isiklikust julgeolekuhuvist lähtudes või alludes kinnipidamiskoha tavainimesele raskesti mõistetavale reeglistikule. Ja olgugi, et kummastav, järgisid ka vanglatöötajad mingeid omi, osalt kinnipeetavatega kooskõlastatud reegleid, mis ei olnud kooskõlas tõe tuvastamise eesmärgiga. Et 03.08.2006.a I. Z suhtes vägivalda tarvitati, on kinnitust leidnud Murru Vangla sisekorraeeskirju rikkunud kinnipeetavate registri väljavõttega, kus kande nr 17 all on
registreeritud 03.08. kuupäevaga I. Z-l verevalumid näos; tunnistaja L. H ütlustega, mille kohaselt 03.08.2006.a õhtupoolikul soovis I. Z arsti poole pöörduda; tunnistaja K. M väitel võis ta nimetatud päeval kuulda karjumist; V. Š sõnul palus I. Z temalt ühenduse võtmist operatiivtöötajaga ja luba arsti juurde minna, I. Zl olid näos vigastused; A. Si ütluste kohaselt teadis ta, et I. Z oli mingil ajal saanud trauma, oli olnud intsident, kuulis, et R. Kalda ja XX olid peksnud, kuid midagi ette ei võtnud, sest kannatanu ise väitis, et kukkus; V. D oli I. Z teise, 8. blokki üleviijaks, tema sõnul olid I. Z-l näos peksmise jäljed – sinikad silmade all, põsed kriimustatud, suu verine, täpselt ei mäleta, aga R. Kaldaga võis juttu olla, et I. Z muutus liiga ülbeks. R. Kalda telefonikõnede salvestustest nähtub, et 03.08.2006.a kandis ta V. Živolupile ette Z karistamisest juuksuris koos S. Sokolovskiga, kirjeldas I. Z peksmist LP-le mitmel korral ning sama päeva õhtul helistas R. Kalda ka YY-le ning teatas, et karistas Zd. Kõige üksikasjalikumalt kirjeldas aga R. Kalda ja S. Sokolovski poolt toimepandut kinnipeetav M. P, kes täitis juuksuri ülesandeid, ta pidi I. Z juukseid lõikama, kuid ei saanud, sest viimane sai peksa juuksuriruumis, peksjateks olid R. Kalda ja S. Sokolovski, I. Z oli pikali põrandal, hiljem nägi, kuidas üks eluaegsetest vangidest põrandalt verd koristas. Kannatanu I. Z on 14.09.2006.a ülekuulamisel andnud ütlused, mille kohaselt tahtis ta 03.08.2006.a kella 11 paiku minna juukseid lõikama, möödus vanglaametniku kabinetist, kus istusid koos R. Kalda ja S. Sokolovski, R. Kalda ja S. Sokolovski tulid talle järele, ametnik pani oma kabineti ukse kinni. Jõudnud ruumi, kus juukseid lõigati, lõi R. Kalda teda rusikaga vasakule meelekohta, ta kukkus ja siis hakkasid mõlemad teda peksma, nii käte kui jalgadega, see kestis ca 10 minutit, siis lisandus peksjatele veel X. Pärast käskis R. Kalda tal püsti tõusta, viis korrapidaja ruumi juurde ja käskis teda kambrisse luku taha panna. Tema hõigete peale keegi ei reageerinud, mistõttu pääses ta arsti juurde alles järgmisel päeval, kuulis päevnikult, et valvurid ei taha teda arsti juurde lasta. Neist sündmustest keegi julgeolekuosakonna töötajatest temaga ei rääkinud, kuid teda viidi üle 8. eluosakonda /I kd tl 75-77/. Neist ütlustest I. Z kohtuistungil loobus ning väitis, et 03.08.2006.a lõi poksides selja ära, juuksurist ära minnes kukkus ja lõi pea ära, keegi kukkumist ei näinud. Juukseid tol päeval tal ei lõigatud, kinnitas, et arsti juures käis ta 04.08.2006.a, kuid 02.08. arsti poole ei ole pöördunud. Et I. Z oma ütluste nii kardinaalset vastuolu mõistlikult ja arusaadavalt seletada ei osanud, siis Riigikohtu praktikast tulenevalt tuleb tema ütlused tõendite hulgast tervikuna välja jätta. See asjaolu aga ei anna alust süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks, kuivõrd teiste tõendite kogum on piisav. Mis puudutab valvekaamerate 03.08.2006.a salvestusi, siis nende kriminaalasja materjalide juurde võtmine ei olnud võimalik, kuivõrd need ei säilinud. Käesoleval juhul tuleb ju tähele panna, et juba augusti keskel vanglasisene menetlus selle sündmuse kohta lõpetati /III kohtutoimik tl 89/. Kuigi I. Z vigastuste iseloom ja lokalisatsioon ei oleks lubanud järeldada, et need võisid tekkida kukkumisel, ei olnud keegi huvitatud tõe tuvastamisest ja valvekaamera salvestuste säilitamisest, vanglaametnike sõnul pandigi valvekaamerate kassetid üsna kiiresti taaskasutusse. Asjaolu, et I. Z oli ise vägivaldne ning oli ka süüdi mõistetud vägivallategudes teiste kinnipeetavate suhtes, ei oma R. Kalda ja S. Sokolovski süüdimõistmisega seost. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et I. Z on oma kohtueelsel uurimisel Kaitsepolitseis antud ütlustest lahti öelnud enda julgeoleku kaalutlustel. Asjaolu, et isik on ise vägivaldne olnud, ei saa välistada kartust enda suhtes aset leida võiva edaspidise vägivalla või kasvõi kättemaksu ees.
Siinkohal peab kohtukolleegium veel vajalikuks rõhutada, et Murru Vanglas oli 2006.a kinnipeetavate vaheline vägivald ja nn „karistamine“ lubatud. Sellist olukorda kinnitavad ju YY ja CC ise oma 04.08.2006.a hilisõhtuses telefonivestluses pärast seda kui R. Kalda oli YYle teatanud, et I. K-l on rangluu katki ja kaks ribi sees: „ma ütlesin ... oli jutt juba ammu ... annate peksa inimestele .. et kondid on terved, kõik kondid on terved. Aga nüüd ...“. Mis puudutab I. Z tervisekaardi väljavõtet, milles on tuvastatud vigastuste lühike kirjeldus 02.08.2006.a kuupäevaga fikseeritud, siis see kuupäev on ilmselgelt ekslik, see asjaolu ei tingi aga kohtukolleegiumi hinnangul dokumendi kui tõendi kõrvalejätmist. Asjas on tuvastatud, et kõne all olev sündmus leidis aset 03.08.2006.a ning et I. Z lubati arsti juurde 04.08.2006.a hommikul. Siinjuures osundab kohtukolleegium Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-31-11, milles muuhulgas selgitatakse, et tõendi kogumist reguleerivate menetlusõiguslike sätete rikkumise tuvastamine ei tingi alati ja automaatselt selle tõendi lubamatust. Üldjuhul hinnatakse menetlusõigust rikkuvalt saadud tõendi lubatavust kaalumise tulemina, arvestades ühelt poolt rikkumise olulisust (seega KrMS §-s 339 sätestatut) ja teiselt poolt menetletava kuriteo raskust ning sellest tulenevat avalikku menetlushuvi. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et tõendi lubatavuse üle otsustamisel tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas sellist tõendit poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. juuni 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-09, p 11.1). Kohtukolleegiumi hinnangul on I. Z tervisekaardi väljavõte arvestatav tõend. I. Z-l tuvastati 04.08.2006.a pindmised marrastused ning nahaalused verevalumid selja, rinna, vasaku õla, näo piirkonnas, kaebus seljavalu üle /XII kd tl 16/. Kohtuarstliku ekspertiisiakti kohaselt võisid tervisekaardil fikseeritud vigastused olla tekitatud kõva tömbi vägivalla toimel löökidest mitmetesse erinevatesse kehapiirkondadesse või ka põrkumisest või kukkumisest vastu ümbritsevaid objekte ning pindu. Piinamisena KarS § 122 mõttes on käsitatavad ka korduvad löögid, mis on hõlmatud ühtsest tahtlusest ja toime pandud vahetult üksteisele järgnevatena (kestev vägivald). Tuvastatud on, et I. Z peksmine kestis rohkem kui 10 minutit (tuvastatav ka selle järgi, et I. Z juuste lõikamiseks aega ei jäänud). Seega on R. Kalda ja S. Sokolovski poolt toimepandu õigesti kvalifitseeritud. Rene Vainiku ja tema kaitsja apellatsioonid. Rene Vainik tunnistati KarS § 184 lg 1 järgi süüdi selles, et ta valdas ja pakendas tuvastamata ajal suures koguses narkootilisi aineid metüülfentanüüli ja fentanüüli, mis leiti 05.09.2006.a 9. eluosakonna kambrist B 12. Kaitsja leiab, et kohus on R. Vainikut süüdi tunnistades tuginenud kohtukõlbmatutele tõenditele, arvestatavaid tõendid aga R. Vainiku vastu pole esitatud, mistõttu tuleb R. Vainik KarS § 184 lg 1 järgi õigeks mõista. Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga. 04.09.2006.a teostati prokuratuuri määruse alusel Kaitsepolitseiameti ametnike poolt kambris B 12 läbiotsimine. Menetlustoimingu käigus leiti küll mitmeid keelatud esemeid, narkootilist ainet ei leitud /II kd tl 174-183/. 04.09.2006.a viibis R. Vainik kambris B 12 viimast päeva, oli läbiotsimise juures ja kinnitas seda protokollis oma allkirjaga. Kriminaalasja 8. köites lk 186 on isiku/objekti läbiotsimise akt, mille kohaselt on järgmisel päeval, 05.09.2006.a kambrist B 12 kraanikausi alt peidikust leitud minigrippkotike tundmatu aine pakikestega. Aktile on alla kirjutanud vanglatöötajad A. S ja V. P. Kuigi Murru Vangla
kinnipeetavatelt äravõetud ja leitud sisekorraeeskirjadega keelatud esemed tuli kanda vastavasse registrisse, puudus selles registris märge 05.09.2006.a koostatud akti kohta, mis kajastas kambrist B 12 leitud kotikest tundmatu ainega. 16.10.2006.a on määratud DNA ja narkootilise aine ekspertiis 05.09.2006.a kambrist B 12 leitud tundmatu aine suhtes, mis oli pakendatud väikeste pakikeste kaupa minigripp kilekotti. Narkootilise aine ekspertiisiks esitati kohtueksperdile kolm küsimust: 1) kui palju ekspertiisiks esitatud ained/ainesegud kaaluvad 2) kas need sisaldavad narkootilist või psühhotroopset ainet 3) kui sisaldavad, siis millist ainet /VIII kd tl 194-195/. Nimetatud määruse põhjal on Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskus koostanud ekspertiisiakti nr AN1226-06/5526, milles on lühidalt märgitud, et esitatud pulbrit uuriti tõestusreaktsioonidega (KBO-MR-AN02) ja gaasikromatograafilis-massispektromeetriliselt (KBO-MR-AN05- akrediteeritud meetod) ning uurimistulemusena selgus, et pulber sisaldab 0,61% 3metüülfentanüüli ja 0,13% fentanüüli /VIII kd tl 196/. Ülalnimetatud määruse alusel on Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskus koostanud ka ekspertiisiakti nr GE-2084-06/5525 /VIII kd tl 198-199/, vastamaks menetleja poolt esitatud ülesandele määrata minigrippkilekotilt ja pabervoldikutelt (omal valikul) leiduvad DNA profiilid ning võrrelda saadud DNA profiile Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse andmebaasis olevate isikute DNA profiilidega samasuse tuvastamiseks. DNA ekspertiisi aktis on lühidalt märgitud üksnes DNA analüüsiks kasutatud meetodid. 05.09.2006.a kambrist B 12 leitud tundmatu aine pakendite suhtes on menetleja 01.12.2006.a määruse alusel läbi viidud täiendav DNA ekspertiis, määramaks veel 30 (omal valikul) fooliumvoldikul leiduvad DNA profiilid ning võrdlemaks saadud DNA profiile Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse andmebaasis olevate isikute DNA profiilidega samasuse tuvastamiseks. Nii nagu ülalviidatud ekspertiisiaktis nr GE-2084-06/5525, on ka täiendavas ekspertiisiaktis nr GE-2388-06/6431 /II kd tl 149-151/ märgitud üksnes DNA analüüsiks kasutatud meetodid. Kohtukolleegium osundab, et vastavalt KrMS § 107 lg 3 p-dele 1 ja 2 peab ekspertiisiakti põhiosas esitama uuringute kirjelduse, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjenduse. Eksperdiarvamuse aluseks on eksperdi uuringud, mille pinnalt kujuneb järelduslikult arvamus. Seetõttu ei ole arvamust võimalik käsitleda lahus selleni viinud uuringute käigust ja tulemustest. Uuringute kirjelduse ja nende tulemuste kaudu saavad nii menetlejad kui kohtumenetluse pooled kontrollida eksperdi poolt arvamuseni jõudmise käiku. Ekspertiisiakti põhiosas kirjeldatud uuringud on konkreetse ekspertiisiliigi spetsiifiline küsimus. Uuringute ja metoodika valimisel on ekspert vaba, kuid tal on kohustus neid ekspertiisiaktis kirjeldada. Ülalviidatud ekspertiisiaktides selline kirjeldus puudub. Oma otsuses nr 3-1-1-63-08 on Riigikohtu kriminaalkolleegium üheselt sedastanud, et KrMS § 107 lg 3 p-des sätestatud andmed tuleb ekspertiisiaktis kohustuslikult kajastada põhjusel, et nende pinnalt on menetlejal ja kohtumenetluse pooltel võimalus veenduda eksperdiarvamuse põhjendatuses ning jälgida arvamusele jõudmise käiku. Ekspertiisiakti vastavus esitatud nõuetele tagab ühtlasi ka süüdistatava kaitseõiguse, kuna vaid nende täitmine tagab eksperdiarvamuse põhjendatuse kontrolli. Kui ekspertiisiaktis on märgitud üksnes analüüsil või uuringul kasutatud meetodid, kuid täielikult on jäetud näitamata nende meetodite kasutamise põhjal saadud tulemused, siis ei ole arusaadav, milliste andmete alusel on ekspert teinud süüdistatavaid puudutavad järeldused. Riigikohtu kriminaalkolleegium asus seisukohale, et
kirjeldatud kujul ei vasta ekspertiisiakt KrMS § 107 lg 3 p-de 1 ja 2 nõuetele, muutes selles esitatud eksperdiarvamuse kohtukõlbmatuks tõendiks arvamuse kontrollimatuse tõttu. Kohtukõlbmatule tõendile tuginemine otsuse tegemisel moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes. Eelnevast tuleneb, et eksperdiarvamus, mis on antud narkootilise aine ekspertiisi käigus kui ka eksperdiarvamused, mis antud kahe DNA ekspertiisi käigus, on kohtukõlbmatud ja tuleb seetõttu tõendite kogumist välja jätta. Ükski kohtuistungil ülekuulatud tunnistajatest ei ole kinnitanud R. Vainiku puutumust narkootiliste ainetega. 05.09.2006.a allkirjastatud isiku/objekti läbiotsimise aktist ja 07.09.2006.a R. B poolt koostatud sündmuskoha vaatlusprotokollist /VII kd tl 185/ ei ole aga võimalik teha järeldusi narkootilise aine käitlemise kohta R. Vainiku poolt. R. Vainik tuleb KarS § 184 lg 1 ja 331 järgi õigeks mõista. 04.07.2007.a koostatud süüdistusakti kohaselt oli R. Vainikule esitatud süüdistus KarS § 123 järgi selles, et ta Murru Vangla kinnipeetavana käis 04.08.2006.a kella 21 ajal kinnipeetav I. Ki kambris vangla 9. eluosakonnas ning veendudes, et isik on tema tervist raskelt kahjustada võivas ja abitus olukorras, ei võtnud mingeid ennetavaid meetmeid tarvitusele ega teavitanud olukorra tõsidusest vanglaametnikke. Kohtumenetlus käigus, 21.12.2009.a esitas prokurör R. Vainikule uue süüdistuse KarS § 113 – 22 lg 3 järgi selles, et ta Murru Vanglas kinnipeetavana käis 04.08.2006.a kella 21.30 ajal kinnipeetava R. Kalda palvel ja hiljem koos R. Kaldaga I. K kambris, kuhu viimane oli eluohtlike vigastustega toimetatud, ning veendudes, et isik on tervist raskelt kahjustada võivas ja abitus olukorras, ei võtnud mingeid ennetavaid meetmeid tarvitusele ning informeeris sellest teisi kehavigastuste tekitamisega seotud kinnipeetavaid. I. K suri samal õhtul saadud vigastustesse. Maakohus, analüüsinud kohtuistungil kontrollitud tõendeid, leidis, et R. Vainiku tegevus ei kätke endas õigusvastasele teole ei füüsilist, ainelist ega vaimset kaasabi. Küll esineb aga R. Vainiku tegevuses KarS § 123 koosseis. Kuivõrd nimetatud süüdistus on varem R. Vainikule esitatud ja ta on selles osas oma ütlused andnud, siis on tema süüditunnistamine võimalik (kohtuotsus lk 145-146). Kaitsja leidis apellatsioonis, et maakohus kohaldas R. Vainikut KarS § 123 järgi süüdi tunnistades vääralt materiaalõiguse norme, R. Vainiku käitumises puudub nimetatud kuriteo koosseis. Kohtukolleegium nõustub kaitsja seisukohaga. KarS § 123 sätestab üheselt, et karistusõiguslik kohtlemine järgneb teise inimese eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamise ja jätmise eest. Selle süüteo objektiivne koosseis seisneb kahes teos – teise isiku asetamine eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda, seejärel ohtlikku olukorda jätmine. Kummaski süüdistuses ei heideta R. Vainikule ette I. K eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamist. Seega juba süüdistuse sisu ei vasta KarS § 123
koosseisu objektiivsetele tunnustele, mistõttu ei saa nimetatud kuritegu R. Vainikule omistada tema tegevuses KarS § 123 koosseisu puudumise tõttu. Ka ei vasta R. Vainiku käitumine KarS § 124 (abita jätmine) tunnustele, kuivõrd nimetatud süüteokoosseis eeldab abi andmata jätmist üksnes õnnetuse või üldise ohu korral. Seega tuleb R. Vainik ka KarS § 123 järgi õigeks mõista. Prokuröri apellatsioon kohtuotsusele osas, millega tunnistati YY KarS § 306 lg 1 järgi süüdi ja CC sama paragrahvi järgi õigeks. Maakohus on vaidlustatud kuritegu käsitlenud oma otsuses lk 147-149, leidnud, et CC käitumises kuriteo tunnused puuduvad, YY on aga KarS § 306 lg 1 järgi süüdi tunnistatud. Prokurör taotleb CC süüditunnistamist KarS § 306 järgi ning leiab ka, et kuigi YY on KarS § 306 lg 1 järgi süüdi tunnistatud, tuleb tema osas kohtuotsuses esitatud motiive täiendada. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga ja leiab, et nii CC kui YY on toime pannud KarS § 306 lg-s 1 ettenähtud kuriteo. CC-le ja YY-le on esitatud sisult analoogsed süüdistused selles, et saanud juba 04.08.2006.a hilisõhtul telefonivestluse käigus teada I. K peksjate nimed – J. Stupaki ja S. Sokolovski, ei teavitanud sellest olulisest asjaolust sündmuskohal viibinud uurimisametnikke ega hilisema menetluse kestel ka menetlejat, millega varjasid kuriteosündmuse tõendamiseseme asjaolusid ja raskendasid kohtueelse menetluse objektiivset, igakülgset ja täielikku läbiviimist. Süüdistus on seega konkreetne ning sellest ei tulene mingilgi määral, nagu oleks CC-le või YYle ette heidetud sündmuskohal nende ametiülesannetest tulenevate esmaste toimingute tegemata jätmist vahetult pärast I. K surnukeha leidmist. CC-le ja YY-le heidetakse ette seda, et nad ei edastanud prokurörile ega menetlejale kogu neile teadaolevat informatsiooni, I. K peksjate isikuid. YY ja CC telefonivestlustest /VI kd tl 133-135/ tuleneb, et nad mõlemad olid juba 04.08.2006.a hilisõhtul teadlikud J. Stupakist ja S. Sololovskist kui tegelikest kuriteo toimepanijatest – YY juba enne I. K surma saabumist, CC vahetult pärast seda. Nad sai mõlemad aru, et toime on pandud esimese astme kuritegu. Fakt on aga, et see informatsioon jäi sündmuskohal viibinud prokurörile edastamata ning ka edasise menetluse käigus YY ja CC endale teadaolevaid asjaolusid, sealhulgas I. K peksjate isikutest, kellelegi informatsiooni ei jaganud. Prokurör viitab põhjendatult kohtuistungil üle kuulatud N. Vesteri ütlustele, milledest nähtub, et talle teatati 5-st kahtlusalusest, kolm neist kuulati üle samal ööl ning oli täiesti ilmne, et nad olid omavahel versioonides juba kokku leppinud. Vestles ka CCga, kelle sõnul oli kannatanu konfliktne ja agressiivne inimene, oli läinud ise sinna kambrisse asju klaarima ja konflikt võis tekkida iga kahtlustatavaga eraldi või kõigiga korraga. Muuhulgas sai N. V sündmuskohal viibides aru, et ühe kahtlusaluse tervis oli väga kehv. Tunnistaja on küll CC kaitsja küsimuse peale öelnud, et CC esitas talle versiooni nendest kahtlusalustest, kes võisid olla tegelikult I. K peksjad, kuid täpsustanud ristküsitluse käigus, et CC poolt esitatud versiooni kohaselt oli kannatanu klaarinud oma arveid, et olid Stupak, Sokolovski, S ning et peksja võis olla igaüks eraldi ja ka kõik koos. N. V ütlustest tuleneb muuhulgas ka asjaolu, mille kohaselt CC ega YY ei teavitanud teda sellest, et vangla julgeolekuosakonda oli varasemalt kuriteo toimepanemisest ja selle üksikasjadest telefonitsi informeeritud /2. kohtutoimik, tl 19-22/. Siinjuures tuleb
märkida, et CC kinnitas ka ise kohtuistungil, et edastas sündmuskohal prokurörile kõigi nelja 8. kambris olnud isikute nimed (S. Sokolov, K. Lük, O. S, J. Stupak) /2. kohtutoimik tl 124-125/. Et YY ja CC jätsid neile teadaoleva olulise informatsiooni kuriteo toimepanemisest nii prokurörile kui edasisele menetlejale edastamata, tuleneb ka kriminaalasja materjalide pinnalt jälgitava menetluse käigust. 2006.a 4. augustist kuni septembri keskpaigani domineeris kinnipeetavate poolt kokkulepitud versioon invaliidistunud ja kehva tervisega O. S-st kui mõrvarist, mingeid viiteid sellise tõendusteabe ebaõigsuse kohta vanglaametnike poolt tehtud ei olnud kuni selleni, mil O. S ise 14.09.2006.a menetlejale avalduse saatis ning ta 19.09.2006.a täiendavalt üle kuulati. Seega on nii CC-le kui YY-le süüdistuses etteheidetud käitumine vaieldamatult tõendamist leidnud. Prokurör märgib põhjendatult, et kinnipidamisasutuse kõrgemad ametnikud, kelle üheks põhiliseks julgeoleku- ja õiguskaitsealaseks ülesandeks oli vangla operatiivolukorra jälgimine kuritegude ennetamise ja avastamise eesmärgil, asusid hoopis takistama kohtueelse menetluse igakülgset ja objektiivset läbiviimist. Kuriteo varjamisena KarS § 306 mõttes on käsitatav tegevus või tegevusetus, mis raskendab teo või toimepanija avastamist või kuriteo asjaolude tõendamist. CC ja YY valdasid informatsiooni kuriteo toimepanemise asjaolude ja konkreetsete toimepanijate kohta, kuid jätsid selle uurimisorganile edastamata. Seega panid neile etteheidetava teo toime tegevusetusega. Ei saa märkimata jätta, et kriminaalasja materjalide pinnalt tuleneb üheselt, milline mentaliteet Murru Vanglas valitses – kinnipeetavate vägivallategudes kaaskinnipeetavate suhtes ei huvitanud kedagi tõe väljaselgitamine, vägivald oli lausa lubatud ning kõik rahuldusid asjaolust, et kannatadasaanud enda peksmisele viidata ei söendanud, kuigi tuvastatud vigastused otseselt peksmisele viitasid. Ka käesoleval juhul oli O. S süü omaksvõtt vanglaametnikele, sealhulgas CC-le ja YY-le lihtsalt mugav. Tähelepanuväärne on siinjuures siiski ka fakt, et Murru Vangla spetsialist-inspektor A. S, kelle tööülesanneteks oli kuritegude ennetamine, nende avastamine ja profülaktika ja kes töötas YY alluvuses, pani pärast I. K surnukeha avastamist S. Sokolovski, J. Stupaki, K. Lüki ja O. S ühte kambrisse, tema sõnul „et neilt mingeid seletusi saaks“. Ei saa märkimata jätta ka seda, et 04.08.2006.a kl 23.15 toimunud YY ja CC vahelises telefonikõnes viitab YY, et helistas juba ka A-le /VI kd tl 134/. A S jõudis sündmuskohale enne CC ja R. Põtra. KarS § 306 lg 1 koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega, ta peab pidama vähemalt võimalikuks, et toime on pandud kuritegu või selle katse, mis objektiivselt on esimese astme kuritegu. Nii CC kui YY said aru, et I. K surm saabus talle peksmisega tekitatud tervisekahjustuste tõttu, s.o et toime on pandud esimese astme kuritegu. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks käsitleda veel eraldi YY kaitsja apellatsiooni, kuivõrd eelöeldus on apellatsioonile vastus antud. CC-le karistust mõistes lähtub kohtukolleegium KarS § 56 sätestatust - eelkõige süü suurusest, kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisest. Prokurör taotles CC karistamist KarS § 306 lg 1 järgi 6-kuulise vangistusega, ei vaidlustanud aga analoogse süüdistuse põhjal YY-le mõistetud rahalist karistust. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole CC süü YY süüst suurem määral, mis tingiks talle karistuseks vangistuse mõistmise. KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Arvestades CC süü suurust ja tema isikuandmeid, sealhulgas seda, et varem ei ole teda kohtu poolt karistatud, leiab kohtukolleegium, et karistuse eesmärgid on saavutatavad ka CC-le rahalise karistuse mõistmisega.
Prokuröri apellatsioon, milles vaidlustatakse YY õigeksmõistmine KarS § 184 lg 1 järgi. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega, leiab, et apellatsioonis esitatud väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna. Kuivõrd maakohtu motiivid on otsuses esitatud põhjalikult ning veenvalt (lk 173-180), kohtu siseveendumuse kujunemine on arusaadav ja jälgitav, siis kohtukolleegium maakohtu otsuse põhiosa asjaolude kordamist vajalikuks ei pea. Apellatsiooniga seonduvalt märgib kohtukolleegium järgmist. Apellant heidab YY-le ette KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse rikkumist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud sellekohased väited ei ole põhjendatud, kuivõrd YY-le ei ole esitatud süüdistust KrMS §-s 6 sätestatu rikkumises. Süüdistuse lõpuosas viidatakse üksnes umbisikuliselt, et Murru Vanglas oli jäänud kriminaalmenetluse alustamine või alustamata jätmine eelpool loetletud ainete äravõtmise või leidmise fakti suhtes otsustamata ning et vastava ajendi ja aluse olemasolul ollakse vanglas kohustatud otsustama kriminaalmenetluse alustamine või alustamata jätmine. Tähele tuleb panna, et YY-le esitatud süüdistuse sisuks on KarS §-s 184 lg 1 ettenähtud kuritegu, süüdistuse piiridest väljumine ei ole aga KrMS § 268 lg 1 kohaselt lubatud. Ka Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et süüdistuse sisuks on isikule etteheidetava teo faktiline kirjeldus ja sellele antav õiguslik kvalifikatsioon, mis sisaldub süüdistusakti kui süüdistusfunktsiooni kandva menetlusdokumendi lõpposas ning määrab kohtuliku arutamise piirid, millest kohus väljuda ei saa (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-91-07; 3-1-1-99-09 jt). Prokurör on apellatsioonis möönnud, et esmalt oli süüdistuses loetletud ainete hoidmine seaduslik, mõistliku aja möödudes muutus see aga ebaseaduslikuks. Kohtukolleegiumile jääb selline käsitlus arusaamatuks. KarS § 184 lg 1 objektiivse külje hindamisel ei ole võimalik lähtuda abstraktsest määratlusest, et narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine on mõistliku aja kestel lubatav ja seaduses määratlemata aja möödudes muutub ebaseaduslikuks. Prokuröri tõlgendus on vastuolus karistusõiguse määratletuse põhimõttega. Kohtukolleegiumi hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et Murru Vanglas on küll rikutud Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduses (NarkoS) sätestatud narkootilise või psühhotroopse aine või nende lähteainete käitlemise, arvestuse ja aruandluse nõudeid ning nende nõuete rikkumise eest järgneb vastutus NarkoS § 152 järgi, kuid nimetatud nõuete rikkumine ei moodusta KarS §-s 184 sätestatud süüteokoosseisu. Muuhulgas märgib maakohus oma otsuses põhjendatult, et YY-le esitatud süüdistuses on kasutatud narkootilise aine hoidmise mõistet, mis on ebakorrektne. KarS § 184 käsitab narkootilise aine ebaseaduslikku valdamist, omandamist, valmistamist, edasiandmist, vahendamist või vedu. Süüdistuses nimetatud ainete valdamine YY poolt on aga suuresti küsitav, kuivõrd tal puudus tegelik võim nende ainete üle ja võimalus neid aineid vahetult ilma takistuseta mõjutada. Kohtukolleegiumi hinnangul puudub YY käitumises KarS § 184 lg 1 koosseis, maakohus on põhjendatult langetanud õigeksmõistva otsuse. Prokuröri apellatsioon osas, milles vaidlustatakse CC ja YY õigeksmõistmine KarS § 2911 järgi. Maakohus on esitanud oma seisukohad kohtuotsuses lk 156-173 ning leidnud, et CC Murru Vangla direktori asetäitjana vangistuse alal ja YY vangla julgeolekuosakonna juhatajana ei ole
riikliku järelevalve subjektid, mistõttu on nende vastutus KarS § 2911 järgi välistatud. Kohtukolleegium leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks alust ei ole. Esmalt osundab kohtukolleegium Riigikohtu praktikas juurdunud ja mitmetes lahendites esile toodud seisukohale, et kui ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (nt Riigikohtu otsused 3-1-1-16-04; 3-1-177-05; 3-1-189-06; 3-1-1-85-07; 3-1-1-33-08; 3-1-1-48-09 jt). Kohtukolleegiumi hinnangul on eeltoodud seisukohale viitamine põhjendatud, kuivõrd käesoleval juhul on tegemist analoogse olukorraga – prokurör taotleb samade faktiliste asjaolude pinnalt maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse tegemist. Kohtukolleegium märgib, et sisuliselt ei vaidlusta prokurör oma apellatsioonis maakohtu otsust, apellatsioonis ei ole välja toodud ühtki asjaolu, millega prokurör ei nõustuks, mida maakohus oleks pidanud arvestama või arvestamata jätma, prokurör ei vaidlusta sisuliselt ka materiaalõiguse kohaldamist maakohtu poolt, kuivõrd nõustub CC ja YY süüküsimuse lahendamisel esmatähtsust omava riikliku järelevalve mõiste määratlusega. Seetõttu ei pea kohtukolleegium vajalikuks hakata kordama maakohtu põhiosa asjaolusid. Prokurör leiab, et käesoleval juhul tuleb laiendada kinnipidamisasutuste õiguslikku seisundit reguleerivatest õigusaktidest tulenevalt riikliku järelevalve mõistet ja pidada seda kohaldatavaks ka kinnipidamisasutuste puhul, kus julgeolekualase tegevuse põhieesmärgiks on järelevalve teostamine kohtuvõimu poolt karistust kandma mõistetud isikute põhiõiguste ja vabaduste tagamisel ning kinnipeetavate vahelise julgeolekuohu takistamisel ja kõrvaldamisel. Kohtukolleegium märgib, et riikliku järelevalve mõiste laiendamiseks puudub ringkonnakohtul igasugune pädevus ning osundab siinjuures KarS §-le 2 lg 4, mille kohaselt ei või tegu tunnistada süüteoks seaduse analoogia põhjal ehk teo, mida seadus ei loe süüteoks, kuulutamine analoogia alusel karistatavaks. Maakohus on oma otsuses põhjendatult märkinud, et alates 15. märtsist 2007.a on KarS §-d 289-290 kehtetud ning karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seaduse seletuskirjast nähtuvalt on KarS-i täiendamine uue §-ga 2911 seotud ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu kehtetuks tunnistamisega ja sellest tuleneva vajadusega sätestada kriminaalkaristus konkreetselt määratletud ametialaste rikkumiste eest. Kohtukolleegium rõhutab, et maakohtu poolt viidatud seletuskirja kohaselt oli selliste muudatuste kehtestamise eesmärgiks kõrvaldada senikehtinud ametialaste kuritegude lai tõlgendamise võimalus, mis on vastuolus põhiseadusliku määratletuse printsiibiga. Mis puudutab apellatsioonis esitatud ääremärkust viitega KarS §-le 324, siis maakohus on oma otsuses esitanud põhjendused, miks ei saa CC ja YY tegevust selle sätte järgi hinnata (lk 173). Kohtukolleegium nõustub maakohtuga. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus mõistis CC ja YY põhjendatult KarS § 2911 järgi õigeks. CC kaitsja ja YY kaitsja apellatsioonid maakohtu otsusele menetluskulusid (kaitsjatasu) puudutavas osas.
Kohtukolleegium nõustub apellantidega ning leiab, et maakohtu otsus tuleb CC-le ja YY-le valitud kaitsjatele makstud tasu hüvitamisele kuuluva osa suuruses tühistada. YY kaitsja esitas maakohtule taotluse YY-le tema poolt õigusabikulude hüvitamiseks kokku summas 516 075.05 krooni, CC kaitsja esitas taotluse hüvitada CC-le õigusabikulud 427.881.75 krooni suuruses summas. KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Viidatud säte sisaldab ühtlasi kohtu õigust määrata, millises ulatuses kuulub makstud tasu hüvitamisele. Riigikohtu praktika kohaselt peab kohus õigusabikulude väljamõistmisel igal juhul eraldi otsustama, millises ulatuses on õigusabikulude hüvitamise määramine riigieelarve vahenditest mõistlik, kusjuures nimetatud küsimuse otsustamisel tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksumuse põhjendatusest konkreetses kriminaalasjas arvestades selle asja keerukust, iseloomu ja muid asjaolusid (Riigikohtu määrus nr 3-1-1-5201; 3-1-1-54-02; 3-1-137-03). Valitud kaitsjale makstud tasu vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvesse võtta ka kaitsja poolt kohtuistungitel osalemiseks ja asja ettevalmistamiseks kulutatud aega ning kaitsja poolt tehtud töö mahu vajalikkust ja põhjendatust. Arvestada tuleb ka asjaolu, kuidas valitud kaitsjale makstud tasu, arvestades tehtud töö mahtu, suhestub sama töömahu täitnud määratud kaitsjale hüvitatava tasuga, aga samuti vabariigi statistiliselt keskmise kuutöötasuga (Riigikohtu määrus nr 3-1-1-125-04). Tegelikult tuleneb maakohtu otsusest, nagu oleks süüdistatavatele hüvitatava tasu suuruse arvestamisel kõiki neid eelpool nimetatud põhimõtteid arvestatud (lk 182-183). Põhjendatult on otsuses märgitud, et YY-le oli esitatud süüdistus ühes I astme kuriteos ja kahes II astme kuriteos, CC-le on esitatud süüdistus kahes II astme kuriteos. Kohtulik uurimine kriminaalasjas toimus 2007.a oktoobri lõpust 25 kohtuistungil kokku rohkem kui 104 tundi. Kohus on rõhutanud, et kriminaalasi on keerukas, seda just eriti CC ja YY võimu kuritarvitamisega seotud süüdistust silmas pidades. Vaieldamatult on tegemist väga mahuka kriminaalasjaga. Maakohus on arvestanud, et mõistab CC kõigis talle esitatud süüdistustes õigeks ning YY mõistab õigeks I astme kuriteos ja II astme ametialases kuriteos, üksnes II astme õigusemõistmisevastases kuriteos mõistetakse YY süüdi. Muuhulgas on kohus ka eraldi välja toonud R. Kaldat riigi õigusabi korras kaitsnud advokaadi tasu. Maakohtu järeldus aga – CC ja YY poolt valitud kaitsjatele makstud tasu mõistlikuks suuruseks on 130 000 krooni, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul maakohtu poolt esitatud motiivide ja arvestusega kuidagi kooskõlas. Maakohus ei ole viidanud ühelegi asjaolule, mis peaks tingima põhjendatud õigusabikulude vähendamise. Arvestades kriminaalasja mahtu, keerukust, kohtuistungitele ja nendeks ettevalmistamisele kulutatud aega, on kaitsjate poolt esitatud õigusabi tasud mõistliku suurusega. Kuivõrd maakohus mõistis CC kogu süüdistuse mahus õigeks, tuleb talle hüvitada õigusabikulud 27 346.63 euro (427.881.75 krooni) ulatuses. Et YY mõistis maakohus õigeks I astme kuriteos ja ühes II astme kuriteos keerukama ja mahukama süüdistuse põhjal, süüdi aga ühes II astme kuriteos, siis tuleb YY-le hüvitada õigusabikulud 26 523.30 euro (415 000 krooni) ulatuses. CC kaitsja adv E. Kergandberg esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada CC poolt apellatsioonidega kantud õigusabikulu 2 352 euro ulatuses. Õigusabikulu sisuks on maakohtu otsusega tutvumine, apellatsiooni koostamine, prokuröri apellatsioonile vastamine ja kaitse ringkonnakohtus. Kulutuste reaalne kandmine on tõendatud. Kohtukolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud.
Et ringkonnakohus tühistab prokuröri apellatsiooni alusel maakohtu otsuse osaliselt ja mõistab CC KarS § 306 lg 1 alusel süüdi (teeb otsuse KrMS §-st 337 lg 1 p 4 lähtudes) siis KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 185 lg 1 alusel tuleb CC-le tema poolt valitud kaitsjale makstud tasu hüvitada. 2 352 eurot on kohtukolleegiumi hinnangul kaitsjatasuna mõistlik suurus. Seega mõistab ringkonnakohus CC-le nimetatud summa apellatsioonimenetluse kulude katteks välja. Kuivõrd ringkonnakohus teeb YY suhtes KrMS §-s 337 lg 1 p 1 nimetatud lahendi, siis KrMS §-st 185 lg 2 lähtudes jäävad YY poolt apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud õigusabikulud tema enda kanda. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; § 338 p 2; 340 lg 2 p 1, lg 4 p 3 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 24.05.2010.a otsuse osaliselt CC õigeksmõistmises KarS § 306 lg 1 järgi, K. Lüki õigeksmõistmises KarS § 114 p 1, 4 järgi; R. Vainiku süüditunnistamises KarS § 123, § 331 ja § 184 lg 1 järgi ning CC-le ja YY-le valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise suuruses. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. R. Vainiku ja tema kaitsja apellatsioonid ringkonnakohus rahuldab, riigiprokuröri, CC kaitsja ja YY kaitsja apellatsioonid rahuldab osaliselt, R. Kalda ja tema kaitsja, J. Stupaki kaitsja ning S. Sokolovski ja tema kaitsja apellatsioonid jätab rahuldamata.
Malle Preimer
Meelika Aava
Ivi Kesküla
Riigikohtu 13.12.2011 kohtuotsuse 3-1-1-97-11 RESOLUTSIOON
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.