Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel, Madis Ernits 07.03.2017, Tartu 3-15-1781 Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 15.04.2015. a otsuste nr 6-10/884-3, 6-10/1600-3, 6-10/5222-3 ja 05.05.2015. a otsuse nr 6-10/14408-2 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 29.10.2015. a otsus Romeo Kalda apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant Romeo Kalda Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt, tühistada Tartu Halduskohtu 29.10.2015. a otsus ja saata asi halduskohtule tagasi uueks arutamiseks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 06.04.2017 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja esitas 06.01.2015 (tl 13-19), 12.01.2015 (tl 20) ja 06.02.2015 (tl 21-28) ja 27.04.2015 (tl 31) Viru Vanglale taotlused, paludes võimaldada lühiajalisel kokkusaamisel abikaasaga kohtuda ühes ruumis klaasist vaheseinata ja sisetelefonita.
2.Viru Vangla jättis 15.04.2015. a otsustega nr 6-10/884-3 (tl 48-49), 6-10/1600-3 (tl 5050p), 6-10/5222-3 (tl 52-52p) ja 05.05.2015.a otsusega nr 6-10/14408-2 (tl 54-54p) taotlused rahuldamata osas, milles kaebaja soovis kokkusaamist abikaasaga ilma klaasist vaheseinata.
3.Kaebaja esitas 15.05.2015 eelnimetatud otsuste peale vaide (tl 32-37), mille Viru Vangla jättis 09.06.2016. a vaideotsusega nr 6-12/902 (tl 46-47) rahuldamata.
4.Kaebaja esitas 08.07.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-12), milles palus tühistada Viru Vangla 15.04.2015. a otsused nr 6-10/884-3, 610/1600-3, 6-10/5222-3 ja 05.05.2015. a otsuse nr 6-10/14408-2 osas, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlused võimaldada kohtuda abikaasaga lühiajalisel kokkusaamisel klaasist vaheseinata ja sisetelefoni vahenduseta. Kaebaja väitis, et kaebaja eraldamine oma abikaasast klaasist vaheseinaga kohtumisel on mittevajalik, riivab intensiivselt põhiõigust perekonnaellu ja alandab kaebajat ja tema abikaasa inimväärikust. Sisuliselt selline automaatne klaasist vaheseina kohaldamine viitega vangla üldisele julgeolekule ja kaebaja kuritegudele on ebaõige ja vastuolus põhiseadusega, EIÕK arttega 8 ja 13 ning neid tõlgendavate Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditega. Asjakohane on siseriikliku õiguse tõlgendamisel arvestada ka CPT seisukohti. Kaebaja väitis, et klaasist vaheseinata lühiajalised kokkusaamised ei saa olla julgeolekule ohtlikumad kui pikaajalised kokkusaamised. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 31 lg 2 alusel on vanglal suur kaalutlusruum lühiajalise kokkusaamise korraldamisel. Vaheseinata ruumis kokkusaamise võimaldamata jätmine riivab ja võib rikkuda kaebaja suhtlust pereliikmetega, mis on põhiseaduse kaitsealas. Viru Vangla ei ole esitanud ühtegi tõsiseltvõetavat ja kaebajast tulenevat põhjust klaasist vaheseina kohaldamisele abikaasaga suhtlemisel. Viru Vangla ei ole tegelikult kaalumist läbi viinud. Antud juhul on tegemist olukorraga, kus pikaajalisel kokkusaamisel ei kohaldata klaasist vaheseina, kaebaja ei kanna karistust perekonna vastu toime pandud kuriteo eest, kaebaja suhtes ei ole kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid, kaebajal on kokkupuude teiste kinnipeetavatega, valvuritega ja õpetajatega vanglas igapäevaselt ning kaebajat ei ole Viru Vanglas oldud kuue aasta jooksul karistatud ega fikseeritud vägivalla eest intsidente. Seega ei ole põhjendatud klaasseina kasutamine abikaasaga lühiajalistel kohtumistel. Kaebaja väitis, et Viru Vanglal puuduvad klaasseinteta kokkusaamise ruumid ja piiranguid kohaldatakse automaatselt.
5.Viru Vangla palus kaebusele esitatud vastuses (tl 62-63p) jätta kaebus rahuldamata. Viru Vangla rõhutas, et taotluse lahendamisel hinnatakse, kas kokkusaamise võimaldamine vaheseinata on põhjendatud. Lisaks peab vangla arvestama, et eraldamiseta lühiajaline kokkusaamine on lubatud vaid kindlatel eesmärkidel ning vangla poolt korraldatavate tegevuste raames, milleks võivad olla perepäevad, mis aitavad vältida kinnipeetavate sotsiaalsidemete katkemist perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste isikutega. Kaebaja taotles tavalist lühiajalist kokkusaamist, mis ei toimunud vangla poolt korraldatavate tegevuste raames. Käesoleval juhul ei olnud kinnipeetava taotlused põhjendatud. Kaebajale selgitati, et vangla hindab konkreetse lühiajalise kokkusaamisega kaasnevat ohuriski. Sellise ohuriski määramisel saab arvestada muuhulgas kinnipeetava isikut, tema eelnevat käitumist, aga ka ohte kinnipeetava suhtes. Vaidlustatud haldusaktides tõi vangla välja, et kaebaja on korduvalt toime pannud isikuvastaseid kuritegusid ning kannab eluaegset vanglakaristust kinnises vanglas tugevdatud järelevalvega osakonnas. Viimati karistati kaebajat Harju Maakohtu 24.05.2010. a otsusega kriminaalasjas nr 1-07-8640 (kuriteo eest, mida kaebaja pani toime vanglas). Kaebajat on 02.12.2014 kinnitatud riskihindamises hinnatud kõrgohtlikuks ning riskihindamises on välja toodud turvalisuse riskidena põgenemisoht ja usalduse kaotus. Vangla leidis, et vajadus tagada vangla turvalisus ja julgeolek ning vanglaametnike ohutus kaalub üles kinnipeetava huvi lühiajaliste kokkusaamiste läbiviimiseks ilma vaheseinata. Kui vangla võimaldaks lühiajalisi kokkusaamisi kinnipeetavatele võimalikult tihti oma perekonnaliikmetega klaasist vaheseinata, tähendaks see ühtlasi ka seda, et iga lühiajalisele kokkusaamisele saabunud isik tuleb vangla julgeoleku tagamiseks täielikult läbi otsida. See toiming riivab oluliselt isiku õigusi ning on lisaks ka aja- ja töömahukas. Vangistust reguleerivad õigusaktid kehtivad eluaegset vanglakaristus kandvatele kinnipeetavatele samas mahus nagu ka teistele kinni peetavatele isikutele. Vangla nõustus, et perekond põhiseadusliku väärtusena PS § 27 lg 1 tähenduses on riigi kaitse all, mistõttu peab
vangla tagama võimalused kinnipeetava ja tema perekonnaliikmete vaheliseks suhtlemiseks. Lühiajalised kokkusaamised ei ole ainukesed võimalused peresidemete hoidmiseks. Kinnipeetavale võimaldatakse vanglaväliseks suhtlemiseks kasutada telefoni, kirjavahetust ja pikaajalisi kokkusaamisi. Viru Vangla on taganud ja jätkuvalt tagab kinnipeetavatele erinevad võimalused vanglaväliseks suhtlemiseks sealhulgas pikaajalisi kokkusaamisi, kus kinnipeetav saab vahetult suhelda pereliikmetega. VSkE § 35 lg 1 sätestab, et kui luba ei anta kokkusaamiseks VSkE § 31 lg-s 21 sätestatud viisil, kaalutakse võimaldamist VSkE § 31 lg-s 2 sätestatud viisil. Vangla peab taotluse esitajale ise võimaluse korral pakkuma kokkusaamist üldkorras, kui see on asjaolusid arvestades mõistlik. Samuti peab vangla põhjendama, miks ei võimaldata kokkusaamist VSkE § 31 lg-s 21 sätestatud viisil. Vahetu kokkusaamine võib kõige enam ohustada vangla julgeolekut või korda ning kokkusaaja või kinnipeetava tervist ja heaolu. Kui kokkusaamise võimaldamisega üldkorras on oht maandatud, siis on põhjendatud võimaldada kokkusaamine, kuid piirangutega. Sealjuures peab taotluse esitajale selgitama, milles oht seisneb, kui suur oht on ning miks esineb vajadus piiranguid kohaldada. See aga ei välista, et teatud juhtudel ei ole üldse võimalik lühiajalist kokkusaamist võimaldada. Vastustaja põhjendas kaebajale 15.04.2015. a otsustes, miks ei võimaldatud tal lühiajalist kokkusaamist vaheseinaga eraldamiseta. Kuigi vastustaja vastas tähtaega rikkudes, ei muuda see otsuseid õigusvastaseks. Vangla võimaldas kaebajale taotletud kuupäevadel (13.01.2015, 20.01.2015, 26.02.2015) lühiajalisi kokkusaamisi üldkorras, vaheseinaga eraldamiseta kokkusaamise keeldumise põhjused sai kinnipeetav tagantjärgi kätte. Kinnipeetava 27.04.2015 taotlusele on vangla vastanud tähtaegselt ja põhjendustega.
6.Tartu Halduskohus jättis 29.10.2015. a otsusega (tl 76-77) kaebuse rahuldamata. Halduskohus selgitas, et asjas on vaidlus küsimuste üle, millistel tingimustel peab vangla võimaldama kinnipeetavatele lühiajalist kokkusaamist ning kas ja kuidas täpselt saab seejuures piiranguid kohaldada. Halduskohus leidis, et VSkE § 31 lg-st 21 tuleneb selgelt, et üldreeglina peab vanglateenistus kinnipeetava ja temaga kokkusaamisele tulnud isiku eraldama ning kaalumise õigus on tal ainult siis, kui tegemist on juhtumiga, mille suhtes on ette nähtud erandi kohaldamise võimalus. Kõigis kaebuse aluseks olevates taotlustes soovis kaebaja ilma klaasist vaheseinata lühiajalist kokkusaamist oma abikaasaga. Perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste isikutega suhtlemiseks lubab VSkE § 31 lg 21 p-s 3 kehtestatu küll võimaldada sellise eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise, kuid üksnes juhul, kui see toimub vangla poolt korraldatavate tegevuste raames. Käesoleval juhul pole kaebaja niisugust kokkusaamist taotlenud. Seetõttu pidi vastustaja tema poolt soovitud viisil kokkusaamise võimaldamisest igal juhul keelduma ning tal polnud mingit vajadust kaalutlusõiguse teostamiseks. Asjaolu, et 15.04.2015 ja 05.05.2015 koostatud otsustes on kaebajaga seotud julgeolekuriske siiski kaalutud, ei tähenda rikkumist, mis saaks anda aluse kaebuse rahuldamiseks. Lühiajalise kokkusaamise osaliste klaasist vaheseinaga eraldamises seisnev piirang on ette nähtud julgeolekukaalutlusel. See peab kaitsma nii kinnipeetavat ja temaga kohtuma tulnud isikuid võimalike rünnete vastu kui tagama selle, et kinnipeetavale ei saaks üle anda vanglas keelatud esemeid. Kaebuse ühe õigusliku alusena viidatud põhiseaduse §-dest 26 ja 27 tulenev õigus perekonnaelu puutumatusele ei ole absoluutne, sest seaduses sätestatud juhtudel võib sellesse ka sekkuda. Kinnipeetava lühiajalistele kokkusaamistele seadusest tuleneva volitusnormi alusel kehtestatud piirang on käsitletav just niisuguse sekkumisena. Selle eelnevalt nimetatud julgeolekukaalutlustest lähtuv eesmärk on kooskõlas põhiseaduse mõttega, vajalik ka demokraatliku ühiskonna tingimustes ning sellega ei moonutata piiratavat õigust ega kohelda kedagi julmalt või väärikust alandavalt, sest pereliikmetega suhtlemiseks on kinnipeetavale antud ka mitmeid teisi võimalusi, sealhulgas pikaajaline kokkusaamine. Tegemist on olemuselt erineva sisuga kokkusaamistega, mistõttu ei pea ega saagi nende võimaldamisele kohaldada samu tingimusi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 82-88), milles palub halduskohtu 29.10.2015. a otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldatakse. Kaebaja jääb Viru Vanglale ja halduskohtule esitatud seisukohtade juurde ja palub ringkonnakohtul nendega arvestada. Kaebaja väidab, et halduskohus on jätnud kaebaja poolt esitatud väidetele ja põhjendustele vastamata ning ei ole arvestanud kaebaja poolt viidatud kohtupraktikaga. Halduskohtu seisukoht, et vastustaja pidi kaebaja poolt soovitud viisil abikaasaga kokkusaamise võimaldamisest igal juhul keelduma ning vanglal polnud mingit vajadust kaalutlusõiguse teostamiseks, on vastuolus Riigikohtu ja EIK praktikaga. Kaebaja viitab sealjuures Riigikohtu 08.05.2014. a määrusele nr 3-3-1-12-14 ja 30.01.2015. a otsusele nr 33140-14. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus oleks pidanud tunnistama VSkE § 31 lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks ning jätma selle normi kohaldamata ja/või järgmina EIÕK-st tulenevaid nõudeid. Olukorras, kus kaebaja saab oma abikaasaga kokku üks ööpäev pikaajalisel kokkusaamisel kaks korda aastas, on lühiajalisel kokkusaamisel kaks tundi kaebaja eraldamine abikaasast klaasist vaheseinaga ebaproportsionaalne. Vangla julgeolek ei saa lühiajalisel kokkusaamisel olla suurem kui seda pikaajalisel kokkusaamisel olles oma abikaasaga. Vangla on ebaõigesti kaalunud julgeolekuriske, millele kaebaja on kaebuses viidanud, kuid halduskohus ei ole üldse nendele kaebaja põhjendustele vastanud. Lisaks on halduskohus otsuses alusetult leidnud, et kaebaja oli vabastatud riigilõivu tasumisest.
8.Viru Vangla palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 95-95p) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Viru Vangla leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete osas on vastustaja juba Tartu Halduskohtule seisukohta esitanud, seega palub Viru Vangla kohtul arvestada seisukohtadega. Kui üldjuhul eraldatakse kokkusaajad kokkusaamiste ruumis klaasist vaheseinaga, siis alates 01.01.2015 kehtib VSkE § 31 lõige 2 1 p 3, mis võimaldab vanglal põhjendatud juhtudel võimaldada lühiajalist kokkusaamist ka klaasist vaheseinata. Lühiajaline kokkusaamine toimub kinnipeetava või kokkusaaja taotluse alusel ja vangla loal. VSkE § 33 lg 3 kohaselt kui kinnipeetav või kokkusaaja taotleb kokkusaamist VSkE § 31 lg-s 21 sätestatud viisil, peab ta taotluses märkima kokkusaamise põhjuse ja selgitama, miks ta vajab kokkusaamist nimetatud viisil. Seega peab taotlusest nähtuma mõjuv põhjus. Iga juhtum võib olla väga individuaalne, kus vangla otsustust võivad mõjutada väga erinevate asjaolude kokku langemine. Vangla kaalub ja hindab konkreetse lühiajalise kokkusaamisega kaasnevat ohuriski. Ohuriski hindamisel arvestatakse muuhulgas kinnipeetava isikut, tema eelnevat käitumist, aga ka ohte kinnipeetava suhtes. Taotluse lahendamisel tuleb hinnata ka kinnipeetavaga kohtuvast isikust lähtuva ohu tõenäosust. Eristada tuleb füüsilist ohtu (s.o kinnipeetava isikust tulenev kalduvus vägivaldsusele) ja abstraktset ohtu (s.o kokkusaamise potentsiaalne kahjulik mõju, mis ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega). Otsustades võimaliku füüsilise ohu avaldumise üle, arvestab vangla vajadusel nii kinnipeetava toimepandud kuriteo iseloomu kui ka käitumist vangistuse ajal. Abstraktse ohu hindamisel arvestatakse kinnipeetavaga kohtuvast isikust lähtuva ohu tõenäosust. Muuhulgas kontrollib inspektor-kontaktisik, kas kinnipeetaval on lühiajalise kokkusaamise esitamise ajal karistusena keelatud lühiajaline kokkusaamine või kas kinnipeetav kannab lühiajalise kokkusaamise toimumise ajal kartserikaristust. Kinnipeetava subjektiivne õigus vanglavälisele suhtlemisele ei ole absoluutne, suhtlemisvabaduse teatavad piirangud võivad osutuda julgeolekukaalutlustel põhjendatuks. Käeoleval juhul ei olnud kinnipeetava taotlused põhjendatud. Vaidlustatud haldusaktides tõi vangla välja, et kaebaja on korduvalt toime pannud isikuvastaseid kuritegusid ning kannab eluaegset vanglakaristust kinnises vanglas tugevdatud järelevalvega osakonnas. Kaebajat on
02.12.2014 kinnitatud riskihindamises hinnatud kõrgohtlikuks ning riskihindamises on välja toodud turvalisuse riskidena põgenemisoht ja usalduse kaotus. Vangla leidis, et vajadus tagada vangla turvalisus ja julgeolek ning vanglaametnike ohutus kaalub üles kinnipeetava huvi lühiajaliste kokkusaamiste läbiviimiseks ilma vaheseinata. Vangla juhib tähelepanu, et juhul kui lühiajaliseks kokkusaamiseks ei anta luba VSkE § 31 lg-s 21 sätestatud viisil, kaalutakse kokkusaamise võimaldamist VSkE § 31 lg-s 2 sätestatud viisil. Viru Vangla põhjendas kaebajale, miks ei võimaldata tal lühiajalist kokkusaamist vaheseinaga eraldamiseta ning lubas lühiajalise kokkusaamise üldises korras.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus tuleb HKMS § 199 lg 2 p 2 alusel olulise menetlusnormi rikkumise tõttu tühistada ning kaebaja apellatsioonkaebus seega osaliselt rahuldada.
10.Kaebaja taotles halduskohtule esitatud kaebuses Viru Vangla 15.04.2015. a otsuste nr 610/884-3, 6-10/1600-3, 6-10/5222-3 ja 05.05.2015. a otsuse nr 6-10/14408-2 tühistamist osas, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlused võimaldada lühiajalistel kokkusaamistel (13.01.2015, 20.01.2015, 26.02.2015 ja 05.05.2015) kohtuda oma abikaasaga ühes ruumis ilma klaasist vaheseinata ja sisetelefoni vahenduseta (tl 11).
11.Halduskohus võttis 16.07.2015. a määrusega kaebuse tühistamiskaebusena menetlusse (tl 58-58p) ja tegi 29.10.2015 otsuse tühistamiskaebuse osas (tl 76-77). HKMS § 37 lg 2 p 1 järgi võib tühistamiskaebusega nõuda haldusakti osalist või täielikku tühistamist. Riigikohus on selgitanud: „Kuna tühistamiskaebus on suunatud haldusakti kehtivuse muutmisele, siis üldjuhul ja eelduslikult ei ole tühistamiskaebus kehtetu akti vaidlustamisel kaebaja õiguste kaitseks tõhus vahend. Siiski, erandlikel asjaoludel võib tühistamiskaebus olla ka kehtetu akti puhul tõhus. Kolleegium on pidanud tühistamiskaebust võimalikuks ja tõhusaks vahendiks nende kehtivuse kaotanud haldusaktide puhul, millel võib olenemata kehtivuse lõppemisest olla isiku õigustele jätkuv negatiivne mõju. Kolleegiumi praktika kohaselt on näiteks distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri ja sellega kartserikaristuse ajaks kohaldatavad piirangud tühistamiskaebusega vaidlustatavad ka pärast karistuse ärakandmist ehk haldusakti kehtivuse lõppemise järgselt.“ (RKHKm 08.05.2014, 3-3-1-12-14, p 9). Kaebaja esitas kaebuse 14.07.2015 (tl 1) ning selleks hetkeks oli ka viimane soovitud kokkusaamise kuupäevadest möödunud. Vaidlustatud otsused, mis kujutasid endast keeldumisi võimaldada kokkusaamisi ilma vaheseinata ruumis konkreetsetel kuupäevadel, olid seega muutunud kehtetuks. Halduskohus ei ole sõnagagi peatunud küsimusel, kas vaidlustatud otsustel on kaebaja õigustele jätkuv negatiivne mõju või mitte. Ringkonnakohus on seisukohal, et erinevalt vaidlustatud distsiplinaarkaristuse käskkirjast ei ole lühiajalise kokkusaamise taotluse osalisel rahuldamisel peale lühiajalise kokkusaamise toimumist enam jätkuvat negatiivset mõju isiku õigustele.
12.Täiendavalt juhib ringkonnakohus halduskohtu tähelepanu sellele, et käesoleva asja asjaolud on osaliselt sarnased haldusasjaga nr 3-13-23, kus vaidluse all oli Viru Vangla otsus, millega vangla jättis rahuldamata kaebaja taotluse võimaldada kaebajale lühiajalist kokkusaamist ilma vaheseinata ruumis kahe õega korraga. Riigikohus leidis nimetatud haldusasjas esitatud määruskaebust lahendades, et kuna kaebuse esitamise ajaks oli lühiajaline kokkusaamine juba toimunud ja vangla otsus seetõttu täidetud, siis haldusmenetluse seaduse § 61 lg 2 kohaselt oli vangla otsuse kehtivus kaebuse esitamise ajaks lõppenud (RKHKm 08.05.2014, 3-3-1-12-14, p 9). Viimati nimetatud haldusasjas leidis Riigikohus, et olukorras, kus lühiajaline kokkusaamine on juba toimunud, ei ole tühistamiskaebus kaebaja õiguste
kaitseks tõhus vahend, kuna vaidlustatud otsustusel puudub jätkuv negatiivne mõju kaebaja õigustele.
13.Eelnevast tulenevalt ei tohtinud halduskohus käesolevas haldusasjas teha otsust tühistamisnõude osas, vaid oleks pidanud enne otsuse tegemist välja selgitama, milline on antud olukorras kaebaja tegelik soov, andes seejuures kaebajale vajalikke selgitusi. Peale selle tuleb halduskohtul kontrollida, kas muutunud nõude lubatavuse eeldused on täidetud. Nimetatud kohustused tulenevad HKMS § 2 lg-test 1, 3, 4 ja 5, mis sätestavad: „(1) Halduskohtumenetluse ülesanne on eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel. [...] (3) Kohus lahendab asja üksnes kaebuses või seaduses sätestatud muus avalduses nõutud ulatuses. Avalduse esitamise otsustab menetlusosaline omal äranägemisel. (4) Kohus tagab omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. (5) Kohus tagab igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu ning avalduse läbivaatamist takistavad vormivead kõrvaldatakse.“ Lisaks eelnimetatutele sätestab HKMS § 120 lg 1 p 3 alluvusjärgse kohtu kohustuse kontrollida, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ja taotlused ning teeb vajaduse korral kaebajale ettepaneku kaebust muuta. Kohustus selle eelduse kontrollimiseks peale kaebuse menetlusse võtmist tuleneb HKMS § 151 lg 1 p-st 1. Halduskohus ei tohi eelnimetatud sätete koosmõjust tulenevalt teha otsust nõude osas, mida protsessuaalselt ei ole võimalik rahuldada, peites menetlusliku tegemata jätmise kaebuse rahuldamata jätmise varju. Ka Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kui kaebusega taotletav eesmärk ei ole saavutatav, on kohtul uurimispõhimõttest tulenev kohustus juhtida kaebaja tähelepanu tema õiguste kaitseks tulemuslikuma taotluse esitamise võimalusele (nt RKHKo 11.10.2012, 3-3-1-35-12, p 18; 21.01.2011, 3-3-1-80-10, p 22; RKHKm 25.11.2010, 3317710, p 11). Vajadusel tuleb halduskohtul uuesti otsustada muutunud nõude menetlusse võtmine.
14.HKMS § 199 lg 2 p 2 järgi võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest olenemata kohtulahendi tühistada ja saata asja uueks arutamiseks halduskohtule, kui otsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on tegemist olulise menetlusliku minetusega, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.
15.Ringkonnakohus peab täiendavalt vajalikuks juhtida halduskohtu tähelepanu sellele, et juhul, kui kaebaja muudetud nõue osutub lubatavaks, tuleb halduskohtul muuhulgas välja selgitada, milline on Viru Vanglas ruum, kus võimaldatakse kinnipeetavatele lühiajalisi kokkusaamisi ilma vaheseinata, ning kui lähestikku seal kokkusaajatel olla võimaldatakse. Eelnevaga ei ole ringkonnakohus võtnud siiski seisukohta selles, kas kaebus võiks rahuldamisele kuuluda või mitte. Halduskohtul tuleb see küsimus endal sisuliselt lahendada, arvestades menetlusosaliste poolt kohtumenetluses esitatud seisukohti.
16.Kuna ringkonnakohus saadab asja halduskohtule tagasi uueks arutamiseks, siis ei võta ringkonnakohus seisukohta menetluskulude osas, vaid seda teeb halduskohus uues lahendis.
Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/
Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/
Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.