Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X.M (isikukood XXX), lepinguline esindaja TiiuAnn Kaldma Kostja G.I.K (registrikood XXX), lepinguline esindaja advokaat Katrin Paulus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 30.06.2023 otsus osas, millega maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Teha tühistatud osas uus otsus vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsioonis märgitule. Muus osas on maakohtu otsus edasi kaebamata jõustunud.
2.Rahuldada G.I.K apellatsioonkaebus.
3.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta X.M-i kanda.
4.1.Jätta X.M-i hagi töölepingu ülesütlemise tuvastamiseks töölepingu olulise rikkumise tõttu läbi vaatamata.
4.2.Jätta X.M-i hagi kolme kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise 9450 euro väljamõistmiseks rahuldamata.
4.3.Rahuldada X.M-i hagi töötasu 5670 euro ja viivise väljamõistmiseks osaliselt.
4.4.Välja mõista G.I.K-lt X.M-i kasuks töötasu 651,98 eurot (bruto), sissenõutavaks muutunud viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 651,98 eurot alates 29.12.2020 kuni 30.06.2023 138,69 eurot ja alates 01.07.2023 viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni.
2-21-15574
4.5.Jätta X.M-i hagi puhkuse hüvitise 6720 euro välja mõistmiseks rahuldamata.
4.6.Menetluskulud maakohtus jätta 96% ulatuses X.M-i kanda ja 4% ulatuses G.I.K kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X.M (hageja, töötaja) esitas 16.12.2021 Harju Maakohtule G.I.K (kostja, tööandja) vastu hagi, milles palus tuvastada töötaja poolse töölepingu ülesütlemise töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2 alusel seoses tööandja poolse töölepingu olulise rikkumisega, välja mõista kostjalt hüvitisena tööandja poolse töölepingu rikkumise eest kolme kuu keskmise töötasu vastavalt TLS § 100 lg-le 4 ja § 91 lg-le 2 9450 eurot, välja mõista TLS § 35 alusel kostjalt hageja kasuks saamata jäänud töötasu (keskmine palk) koos viivisega ajavahemikul 02.11.2020– 28.12.2020 5670 eurot, millele lisandub seadusjärgne viivis kuni töötasu nõude kohase täitmiseni, välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis väljatöötatud, kuid saamata jäänud puhkuse eest ajavahemikul 01.01.2016–28.02.2020 64 kalendripäeva eest kokku 6720 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt töötas hageja G.I.K-s alates 01.05.2013 assistendina ning jäi lapsehoolduspuhkusele 03.08.2017, algul ühe lapsega ja seejärel teise lapsega. Hageja kokkulepitud töötasu enne lapsehoolduspuhkusele jäämist oli 3150 eurot kuus. Hageja viibis lapsehoolduspuhkusel ning pärast vanemahüvitise perioodi lõppemist 08.10.2020 esitas hageja tööandjale avalduse tööle naasmiseks alates 02.11.2020. Hagejale tehti 13.10.2020 ettepanek tööleping lõpetada poolte kokkuleppel. Hageja sellega ei nõustunud ja kokkulepet ei allkirjastanud. 02.11.2020 hagejat tööle ei lubatud, teda ei koondatud, tal ei võimaldatud täita tööülesandeid ega antud tööd. Hageja teatas 28.12.2020 e-kirjaga tööandja esindajale IFTF OÜ-le, et ütleb töölepingu üles seoses tööandja poolse töölepingu rikkumisega TLS § 91 lg 2 alusel, sest tal ei ole võimaldatud teha tööd ega makstud palka. Kostja ei ole töölepingu ülesütlemist TLS § 105 lg 1 alusel vaidlustanud, hageja ülesütlemise teatele reageerinud, ei maksnud töötasu ega töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitist. Töötamise registris töötaja töötamise lõpetamise kohta tööandja kannet ei teinud, mistõttu ei olnud tal võimalik ennast töötuna arvele võtta ja saada töötuskindlustushüvitist. Hageja jäi mitmeks kuuks ilma elatusvahenditeta.
2-21-15574
2.1.Hageja oli seisukohal, et tööleping poolte vahel oli lõppenud TLS § 91 lg 2 alusel, mistõttu oli hüvitise nõue seoses töölepingu erakorralise ülesütlemisega põhjendatud. Hageja kolme kuu keskmine töötasu oli 9420 eurot, mille palus hageja kostjalt välja mõista täies ulatuses. Hageja leidis, et kostja on kohustatud maksma töötasu TLS § 35 alusel. Kostja pidi hagejale tööd võimaldama alates 02.11.2020, kuid tööandja hagejat tööga ei kindlustanud ja hagejale ei ole novembri 2020 ja detsembri 2020 eest töötasu makstud. Tööandja ei olnud hagejale puhkusehüvitist välja maksnud. Hagejal oli saamata puhkusehüvitis 6720 eurot 64 päeva eest, mille hageja palus TLS § 71 järgi välja mõista. Saamata jäänud töötasult palus hageja välja mõista viivise alates 29.12.2020 seadusjärgses määras kuni nõude kohase täitmiseni. Kostja vastuväited
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja hagiavalduse resolutsiooni p-s 1 nimetatud nõude läbi vaatamata, kuna esitatud oli tuvastusnõue, kuid hageja ei põhjendanud, milles seisnes tema õiguslik huvi tuvastushagi esitamiseks.
4.Kostja oli seisukohal, et hageja esitatud hagiavalduses toodud faktilised asjaolud olid tõendamata. Kostja vaidlustas esitatud tõendite ehtsuse. Ebaselge oli, millisele töölepingule ja tingimustele hageja nõudeid esitades tugines. Kostja allkirjastatud töölepingu kohaselt asus hageja tööle 01.05.2013 assistendina töötasuga 320 eurot (bruto) kuus ning vastavalt töölepingu muudatusele pidi hageja töötasu alates 01.01.2014 olema 355 eurot (bruto) kuus. Kostjale teadaolevalt ei olnud hageja ja kostja vahel muid kokkuleppeid töölepingu või töötingimuste või nende muutmise kohta sõlmitud. Hageja töötas kostja juures maksimaalselt kuni poole aprillini 2017 saades selle eest tasu 02.05.2017 netosummas 1314,57 eurot ning pärast seda tööd ei teinud, mistõttu ka töötasu hagejale ei makstud.
4.1.Kostja hinnangul hageja ei tõendanud lapsehoolduspuhkuse perioodi, selle algust ega lõppemist 2020. a ega seda, et ta soovis tööd teha. Hageja ei suutnud kostjale selgitada, mis tööd ta enne tegi ning kus ta seda tegi. Kostja asukohta hageja kunagi tööle ei ilmunud. Hageja ei tõendanud, et ta oleks 28.12.2020 esitanud kostjale ülesütlemisavalduse, et see oli jõudnud kostja e-posti aadressi serverisse ning et kostja oli selle kätte saanud. Kuna kostja ei saanud hageja ülesütlemisavaldust, siis ei olnud ka midagi vaidlustada. Kostja koondas hageja enne, kui hageja väidetavalt ise töölepingu üles ütles. Kostja edastas hagejale koondamisteate 27.11.2020, mille hageja kätte sai. Sellest tulenevalt ütles esimesena hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu üles kostja ning hageja ei vaidlustanud ülesütlemisavaldust. Seega oli kostja ülesütlemisavaldus kehtiv ning hageja ei saanud töölepingut 28.12.2020 üles öelda.
4.2.Kuna hageja ei esitanud ülesütlemisavaldust kehtivalt, puudus alus kostjalt hüvitise väljamõistmiseks ning töötasu- ja viivisenõue tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja ei tõendanud, et ta oli valmis 02.11.2020 tööle asuma ja päriselt tööd tegema. Hageja viibis perioodil 02.11.2020-28.12.2020 lapsehoolduspuhkusel, mille tõttu puudus tööandjal kohustus hagejale töötasu või töö väidetaval mitteandmisel keskmist töötasu maksta. Põhipuhkuse andmise õiguse aluseks oleva aja hulka ei arvestata lapsehoolduspuhkusel viibimise aega ning enne lapsehoolduspuhkust olev hüvitise nõue perioodi 01.01.2016– 02.08.2017 eest oli aegunud. Maakohtu otsus ja põhjendused
5.Harju Maakohus jättis 30.06.2023 otsusega hagi töölepingu ülesütlemise tuvastamiseks töölepingu olulise rikkumise tõttu läbi vaatamata, jättis hagi kolme kuu keskmise töötasu
2-21-15574 ulatuses hüvitise 9450 euro väljamõistmiseks ning puhkuse hüvitise 6720 euro väljamõistmiseks rahuldamata. Maakohus rahuldas hagi töötasu 5670 euro ja viivise väljamõistmiseks osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja töötasu 651,98 eurot (bruto), sissenõutavaks muutunud viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 ls 2 sätestatud määras põhinõudelt alates 29.12.2020 kuni 30.06.2023 138,69 eurot ja alates 01.07.2023 viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni.
6.Maakohus tuvastas, et pooltel ei olnud vaidlust selle üle, et hageja töötas kostja juures alates 01.05.2013, et tööle asumisel oli hageja töötasu suurus 320 eurot (bruto) kuus, et hageja töötasu suurus alates 01.01.2014 oli 355 eurot (bruto) kuus ning, et kostja ei ole hagejale töötasu ega hüvitisi maksnud. Pooltel oli vaidlus dokumentaalsete tõendite ehtsuse, hageja lapsehoolduspuhkusel viibimise perioodi ja töötasu suuruse üle, töölepingu lõppemise aja ja aluse üle ning selle üle, kas hagejal on hüvitiste, töötasu ja viivise nõue.
7.Maakohus leidis, et kuivõrd hageja ei olnud hagiavalduses esile toonud, et tal on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg 1 alusel tuvastusnõude esitamiseks muu õiguslik huvi, kui töölepingu ülesütlemisest tuleneva hüvitisnõude rahuldamine, siis tuli jätta vastav nõue TsMS § 423 lg 1 p 4 järgi läbi vaatamata.
8.Maakohus oli seisukohal, et hagejal puudus õigus TLS § 91 ja TLS § 100 lg 4 alusel nõuda hüvitist ning hageja hüvitise nõue kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, tuli jätta rahuldamata, sest hageja ei tõendanud, et tema 28.12.2020 saadetud ülesütlemisavaldus oli jõudnud kostjani ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 järgi muutunud kehtivaks. Hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu ütles esimesena üles kostja ning vaidlus puudus, et hageja ei ole ülesütlemisavaldust vaidlustanud.
9.Maakohus tõi välja, et hagejal oli õigus tööle naasta alates 02.11.2020 sõltumata sellest, kas tema lapsehoolduspuhkus oli lõppenud või mitte, mistõttu lapsehoolduspuhkuse perioodi tõendamine nõude rahuldamiseks ei oma tähtsust. Tähtsust omab tööandjale tööle naasmiseks avalduse esitamine. Kuivõrd kohus tuvastas, et kostja ütles hagejaga töölepingu üles koondamise tõttu alates 26.01.2021, siis oleks pidanud kostja hagejale töötasu maksma kuni töölepingu lõppemise ajani. Maakohus lähtus hageja keskmise palga arvutamisel töölepingus kokkulepitud kuupalgast 355 eurot ja kostja esitatud arvestusest, mille järgi oli hageja keskmise töötasu suuruseks perioodil 02.11.2020–28.12.2020 kokku 651,98 eurot (bruto) ning rahuldas hagi saamata palga osas osaliselt summas 651,98 eurot (bruto). Viivis VÕS § 113 lg 1 ls 2 kohaselt summalt 651,98 eurot alates 29.12.2020–30.06.2023 oli 138,69 eurot. Alates 01.07.2023 tuli kostjalt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel põhivõlalt 651,98 eurot VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni.
10.Maakohus leidis, et hageja ei tõendanud, et ta ei ole perioodil 01.01.2016–28.02.2020 puhkusel viibinud ega puhkusehüvitist saanud, kuna esitatud pangakontode väljavõtted ei kata kogu kostja juures töötamise perioodi ja kostja vaidlustas pangakontode väljavõtete ehtsuse. Hageja ei tõendanud ka kostja vaidlustatud väidet lapsehoolduspuhkusel viibimise perioodi kohta. Seega ei saanud maakohus lugeda tõendatuks hagiavalduses toodud asjaolu, et hagejale ei ole töötamise perioodil 01.01.2016–28.02.2020 kordagi puhkust võimaldatud, millest tulenevalt oli tal õigus hüvitisele 6720 eurot ning jättis hagi puhkuse hüvitise 6720 euro välja mõistmiseks täielikult rahuldamata.
11.Maakohus jättis TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud poolte endi kanda ja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata, kuivõrd kohus rahuldas hagiavalduse osaliselt.
2-21-15574 Apellatsioonkaebus
12.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis menetluskulud hageja ja kostja endi kanda ning teha vaidlustatud osas uue otsuse, millega määrata kindlaks ja välja mõista hagejalt kostja kasuks esimese kohtuastme menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega. Kostja palub jätta kõik käesoleva kohtuastme menetluskulud hageja kanda ning mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskuludena 790 eurot ning kohustada hagejat tasuma kostja kasuks hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud ulatuses.
13.Kostja toob välja, et Riigikohus on selgitanud, et TsMS § 163 lg 1 võimaldab jätta menetluskulud poolte endi kanda, aga sellist otsustust tuleb kohtul põhjendada (RKTKo 27.03.2017, 3-2-1-18-17, p 16). Maakohus ei ole otsuses selgitanud, millistest asjaoludest tuleneb alus jätta menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus on menetluskulude jaotamise osas rikkunud põhjendamiskohustust (TsMS § 436 lg 1). Ringkonnakohus on leidnud, et TsMS § 163 lg 1 järgi on võimalik määrata, et menetluskulud kannavad pooled võrdsetes osades, võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või täielikult või osaliselt pooled ise. Olukorras, kus kohtul on võimalik valida mitme erineva kulude jaotamise võimaluse vahel, tuleb kohtul mh arvestada hagi rahuldamise ja rahuldamata jätmise proportsiooniga ning menetluskulude jaotust põhjendada (TlnRnKo 29.11.2017, 2-15-18500, p 6). Hageja on hagis esitanud nõudeid 21 840 euro ulatuses. Hageja nõuded on rahuldatud kokku 790,67 eurot. Lähtuvalt eelnevast rahuldati hageja nõuded ~3,6% ulatuses (790,67/21 840*100). Hagiavalduses esitatud nõuded on jäetud seega ca 96,4% ulatuses rahuldamata. Kostja hinnangul on siinsel juhul menetluskulude õiguspärane jaotamine võimalik lähtudes üksnes hagi rahuldamise ulatusest. Hagi rahuldamise ulatusest lähtudes tuleb poolte menetluskulud ca 96,4% ulatuses jätta hageja ja 3,6% ulatuses kostja kanda, mis on arvestades hageja nõuete perspektiivitust ka mõistlik ja õiglane. Vastustaja seisukoht
14.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda.
selle rahuldamata
ja
15.Hageja on seisukohal, et kostja põhjustas menetluskulud eelkõige oma käitumisega. Kostja ignoreeris töövaidluskomisjoni menetlust, kuid taotles asja läbivaatamist kohtus pärast töövaidluskomisjoni otsuse tegemist, millega hageja nõuded enamuses rahuldati. Menetluse vältel venitas hageja menetlust, mis põhjustas täiendavaid kulusid. Hageja on töötajana töösuhtes nõrgem pool, mistõttu oleks äärmiselt ebaõiglane kulude tema kanda jätmine. Nii tekiks olukord, kus töötajad ongi tööandja meelevallas ja ei julge oma õigusi kaitsta, sest kui kohus kõiki nõudeid ei rahulda, tekiks lisaks saamata töötasule veel täiendav kulu. Isegi, kui kohus oleks jätnud hagiavalduse täies ulatuses rahuldamata, oleks tulenevalt TsMS § 162 lg-st 4 alus jätta menetluskulud täies ulatuses poolte kanda. Kohtul on menetluskulude osas ulatuslik diskretsioon ning kohus on selles osas olnud õiglane. Hageja hinnangul on maakohus õigesti kohaldanud TsMS § 163 lg-t 1 jättes menetluskulud poolte endi kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
16.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega on jäetud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi poolte endi kanda ning teha tühistatud
2-21-15574 osas uus otsus, millega muudetakse menetluskulude jaotust vastavalt hageja nõuete rahuldamise proportsioonile. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
17.Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Kostja vaidlustab maakohtu otsust üksnes osas, milles maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Ülejäänud osas (resolutsiooni p-d 1–5) on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 ls 2 alusel edasi kaebamata jõustunud.
18.TsMS § 163 lg-st 1 tuleneva üldreegli kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades. Samas on kohtul õigus jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seega võimaldab TsMS § 163 lg 1 jätta menetluskulud poolte endi kanda. Menetluskulude jaotuse määramine on kohtu kaalutlusotsustus (RKTKo 04.12.2013, 3-2-1136-13, p 18). Madalama astme kohtu kaalutlusotsustusse võib kõrgema astme kohus sekkuda vaid siis, kui eelmise astme kohus on ületanud diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui kohus jättis tähtsust omavad asjaolud kaalumata või tegi seda ebapiisavalt. Kostja on apellatsioonkaebuses õigesti viidanud Riigikohtu kujundatud praktikale, mille kohaselt TsMS § 163 lg 1 võimaldab jätta menetluskulud poolte endi kanda, kuid sellist otsustust tuleb kohtul põhjendada (RKTKo 27.03.2017, 3-2-1-18-17, p 16). Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu diskretsioon menetluskulude jaotamise osas ei ole jälgitav, kuivõrd maakohus ei ole oma otsustust piisavalt põhjendanud, millega on rikutud TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Lisaks nõustub ringkonnakohus kostjaga, et praegusel juhul on põhjendatud jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, sest hagi rahuldatud ja rahuldamata osa suurusjärk on oluliselt erinev, mistõttu tuleb maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas tühistada ning muuta maakohtu menetluskulude jaotust.
19.Hageja esitas hagiavalduses kostja vastu nõudeid 21 840 euro ulatuses. Maakohus on jätnud hagi töölepingu ülesütlemise tuvastamiseks töölepingu olulise rikkumise tõttu läbi vaatamata ning jätnud hagi kolme kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise 9450 euro väljamõistmiseks rahuldamata. Töötasu ja viivise väljamõistmiseks rahuldati hagiavaldus osaliselt ning mõisteti välja töötasu 651,98 eurot (bruto) ja sissenõutavaks muutunud viivis 138,69 eurot. Seega rahuldati hageja nõuded üksnes 790,67 euro ulatuses. Olukorras, kus hagiavalduses esitatud nõuded on suunatud raha maksmisele, tuleb menetluskulude jaotamisel lähtuda hageja rahalise nõude rahuldamise proportsioonist. Isegi, kui asja oleks olnud võimalik lahendada kohtuväliselt, s.o kostja oleks osalenud töövaidluskomisjonis asja läbi vaatamisel, ei annaks ringkonnakohtu hinnangul see asjaolu põhjust menetluskulude poolte endi kanda jätmiseks. Hageja on esitanud ka töövaidluskomisjonis kostja vastu suures ulatuses põhjendamatuid nõudeid. Arvestades, et maakohus jättis hagi osaliselt läbi vaatamata ning muus osas rahuldas hageja nõuded võrreldes esitatud nõuetega märkimisväärselt väikeses ulatuses, siis on sellest järeldatav, et kostja vaidlustas töövaidluskomisjoni lahendi põhjendatult. Alust ei ole ka TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks, kuivõrd menetluskulude jaotust hagi osalise rahuldamise korral reguleerib erinormina TsMS § 163 lg 1. Arvestades, et hageja hagi jäeti osaliselt läbi vaatamata ning osaliselt rahuldati ~3,6% ulatuses, tuleb seega jätta maakohtu menetluskuludest 96,4% hageja kanda ja 3,6% kostja kanda. Ringkonnakohtu hinnangul on mõistlik ümardada eeltoodud menetluskulude jaotuse proportsioon täisarvuni, s.o maakohtu menetluskuludest jääb 96% hageja kanda ja 4% kostja kanda.
20.Kuna kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse, siis jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
2-21-15574
21.TsMS § 174 lg 4 kohaselt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. Kostjale hüvitatavad menetluskulud kõigis kohtuastmetes määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.