Kohus Kohtunik Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht
Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Piret Rõuk Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 30.juunil 2023 Lubja 4 Tallinnas tsiviilkantselei ja avaliku e-toimiku kaudu
Tsiviilasja number Kohtuasi
2-21-15574 X.M hagi G.I.K vastu töövaidluses
Hagihind Menetlusosalised ja esindajad
22 293,60 eurot Hageja: X.M (isikukood XXX, xxx) lepinguline esindaja Tiiu-Ann Kaldma Kostja: G.I.K (registrikood xxxxxx) seaduslik esindaja Y.Y
Menetluse liik
Kohtuistung 12.juuni 2023
Resolutsioon
1.Jätta X.M hagi töölepingu ülesütlemise tuvastamiseks töölepingu olulise rikkumise tõttu läbi vaatamata
2.Jätta X.M hagi kolme kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise 9450 euro väljamõistmiseks rahuldamata
3.Rahuldada X.M hagi töötasu 5670 ja viivise väljamõistmiseks osaliselt
4.Välja mõista G.I.K-lt X.M kasuks töötasu 651,98 eurot (bruto), sissenõutavaks muutunud viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 651,98 eurot alates 29.12.2020 kuni 30.06.2023 138,69 eurot ja alates 1.07.2023 viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni
5.Jätta X.M hagi puhkuse hüvitise 6720 euro välja mõistmiseks rahuldamata Jätta hagimenetluse kulud X.M ja G.I.K endi kanda
Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest
1.X.M (edaspidi hageja) palus kohtule G.I.K (edaspidi kostja) vastu esitatud hagis tuvastada töötaja poolne töölepingu ülesütlemine TLS § 91 lõike 2 alusel seoses tööandja poolse töölepingu olulise rikkumisega; välja mõista kostjalt hüvitisena tööandja poolse töölepingu rikkumise eest kolme kuu keskmine töötasu vastavalt TLS § 100 lõikele 4 ja § 91 lõikele 2 summas 9450 eurot; välja mõista TLS § 35 alusel kostjalt hageja kasuks saamata jäänud töötasu (keskmine palk) koos viivistega ajavahemikul 02.11.2020 - 28.12.2020 5670 eurot, millele lisandub seadusjärgne viivis kuni töötasu nõude kohase tasumiseni; välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis väljatöötatud, kuid saamata jäänud puhkuse eest ajavahemikul 01.01.2016 - 28.02.2020 64 kalendripäeva eest kokku 6720 eurot. Hagiavalduse asjaolude kokkuvõte
2.Hagiavalduse kohaselt töötas hageja G.I.K-s alates 01.05.2013 assistendina ning jäi lapsehoolduspuhkusele 03.08.2017, algul ühe lapsega ja seejärel teise lapsega. Hageja kokkulepitud töötasu enne lapsehoolduspuhkusele jäämist oli 3150 eurot kuus. Hageja viibis lapsehoolduspuhkusel ning pärast vanemahüvitise perioodi lõppemist 08.10.2020 esitas töötaja tööandjale avalduse tööle naasmiseks alates 02.11.2020. Hageja sai 13.10.2020 juhatuse liikmelt M.Tlt vastuse, milles tehti ettepanek tööleping lõpetada poolte kokkuleppel. Töötaja sellega ei nõustunud ja kokkulepet ei allkirjastanud. 02.11.2020 hagejat tööle ei lubatud, teda ei koondatud, tal ei võimaldatud täita tööülesandeid ega antud tööd. Tööandja teatas töötajale, et teda esindab IFTF OÜ. Hageja teatas 28.12.2020 e-kirjaga tööandja teatatud aadressile xxx IFTF OÜ-le, et ütleb töölepingu üles seoses tööandja poolse töölepingu rikkumisega TLS § 91 lõike 2 alusel sest tal ei ole võimaldatud teha tööd ja ei ole makstud palka. Kostja ei ole töölepingu ülesütlemist TLS §105 lg 1 alusel vaidlustanud. Kostja ei ole hageja töölepingu ülesütlemise teatele reageerinud, ei ole maksnud töötasu ega töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitist. Kui hagi või avaldust ei esitata tähtaja jooksul või kui hagi või avalduse esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Töötamise registris töötaja töötamise lõpetamise kohta tööandja kannet ei teinud, mistõttu ei olnud tal võimalik ennast töötuna arvele võtta ja saada töötuskindlustushüvitist. Hageja jäi mitmeks kuuks ilma elatusvahenditeta. Hageja on seisukohal, et tööleping poolte vahel on lõppenud TLS § 91 lg 2 alusel tööandja rikkumiste tõttu, seega on hüvitise nõue seoses töölepingu erakorralise ülesütlemisega põhjendatud. Hageja kolme kuu keskmise töötasu on 9420 eurot, see on tõendatud hageja pangakonto väljavõtetega, millelt nähtub hageja töötasu suurus 3150 eurot kalendrikuus. Kui töötaja ütleb töölepingu üles tööandja rikkumise tõttu, siis on tööandja kohustatud talle maksma hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Seetõttu palub hageja mõista kostjalt välja hüvitise tööandja poolse töölepingu rikkumise eest täies ulatuses. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja töötas töölepingu alusel kostja juures alates 01.05.2013 assistendi ametikohal. Pooled leppisid töölepingus kokku töötasus 320 eurot kuus, kuid pangakonto väljavõttega on tõendatud, et töötaja töötasu oli 3150 eurot kuus (bruto). Töötasu tuli välja maksta hiljemalt töötatud kalendrikuule järgneva kuu 10. kuupäeval töötaja pangakontole. Vastavalt TLS § 35 peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud. 08.10.2020 esitas töötaja tööandjale avalduse lapsehoolduspuhkuselt tööle naasmiseks alates 02.11.2020, kuid tööandja avaldajat tööga ei kindlustanud ja avaldajale ei ole novembri 2020 ja detsembri 2020 eest töötasu makstud. Kostja pidi hagejale tööd võimaldama alates 02.11.2020. Hageja leiab, et kostja on
kohutatud maksma töötasu TLS § 35 alusel, kuna kostja hagejat tööga ei kindlustanud. Tööandja ei ole hagejale puhkusehüvitist välja maksnud. Hagejal on saamata puhkusehüvitis summas 6720 eurot 64 kp eest. TLS § 71 järgi on tööandja kohustatud töölepingu lõppemisel hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Hageja palub puhkusehüvitise välja mõista. Hageja palub saamatajäänud töötasult mõista välja viivise alates 29.12.2020 seadusjärgses määras kuni nõude kohase täitmiseni. Kostja vastuväidete kokkuvõte
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja hagiavalduse resolutsiooni punktis 1 nimetatud nõude läbi vaatamata, kuna esitatud on tuvastusnõue, kuid hageja ei ole põhjendanud, milles seisneb tema õiguslik huvi tuvastushagi esitamiseks. Juhul, kui tuvastused tuleb teha kindlaks sooritusnõude lahendamisel, puudub hagejal tuvastushuvi. Hageja esitatud hagiavalduses toodud faktilised asjaolud on tõendamata, ei ole arusaadav, millise tõendiga on soovitud esile toodud faktilisi asjaolusid tõendada. Kostja vaidlustab esitatud tõendite ehtsuse. Ebaselge on, millisele töölepingule ja tingimustele hageja nõudeid esitades tugineb. Kostja allkirjastatud töölepingu kohaselt asus hageja tööle 01.05.2013 assistendina töötasuga 320 eurot (bruto) kuus ning vastavalt töölepingu muudatusele pidi hageja töötasu alates 01.01.2014 olema 355 eurot (bruto) kuus. Kostjale ei ole teada, et hageja ja kostja vahel oleks muid kokkuleppeid töölepingu või töötingimuste või nende muutmise kohta sõlmitud. Hageja väitel oli tema töötasu enne lapsehoolduspuhkusele jäämist 03.08.2017 3150 eurot ning hageja on soovinud seda tõendada pangakonto väljavõtetega. Pangakonto väljavõtetelt nähtub, et kostja tegi hagejale jaanuarist 2017 kuni aprillini 2017 ülekandeid 2465,28 eurot (neto) kuus. Viimane ülekanne 02.05.2017 1314,57 eurot (neto), oli veidi üle poole varasematest väljamaksetest. Pangakonto väljavõtetest nähtub, et vahetult enne lapsehoolduspuhkusele jäämist hageja kostjalt ca 3,5 kuu eest töötasu ei saanudki. Seega töötas hageja kostja juures maksimaalselt kuni poole aprillini 2017 saades selle eest tasu 02.05.2017 netosummas 1314,57 eurot ning pärast seda tööd ei teinud, mistõttu ka töötasu talle ei makstud. Hageja ei ole tõendanud lapsehoolduspuhkuse perioodi, selle algust ega lõppemist 2020. aastal ega seda, et ta soovis tööd teha. Hageja tõi ise esile, et viibis lapsehoolduspuhkusel kuni 13.09.2020, kuid hiljem asus väitma, et soovis tööle naasta alates 02.11.2020, esitades selleks tööandjale avalduse 08.10.2020. Kuna sel perioodil vahetus kostja juhatuse liige, püüdis uus juhatuse liige saada hagejalt täpsemat teavet hageja töö kohta, milles tema töö seisnes, kus täpselt hageja tööl käis, millised olid tema tööülesanded ja töövahendid, millist e-posti hageja kasutas ning millised olid tema edukaimad projektid või tegevused. Hageja kostja küsimustele ei vastanud, ei suutnud selgitada, mis tööd ta enne tegi ning kus ta seda tegi. Kostja asukohta hageja kunagi tööle ei ilmunud. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks ülesütlemisavalduse 28.12.2020 esitanud kostjale, et see on jõudnud kostja e-posti aadressi serverisse ning et kostja on selle kätte saanud. Kuna kostja ei ole hageja ülesütlemisavaldust saanud, ei olnud ka midagi vaidlustada. Kostja koondas hageja enne, kui hageja väidetavalt ise töölepingu üles ütles. Nimelt edastas kostja hagejale koondamisteate 27.11.2020, mille hageja sai kätte. Eelnevast tuleneb, et esimesena ütles hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu üles kostja ning hageja ei ole ülesütlemisavaldust vaidlustanud. Seega oli kostja ülesütlemisavaldus kehtiv ning hageja ei saanud töölepingut 28.12.2020 üles öelda. Kuna hageja ülesütlemisavaldus ei ole kehtivalt esitatud, puudub alus kostjalt hüvitise väljamõistmiseks ning töötasu- ja viivistenõue jätta rahuldamata, kuna hageja ei ole tõendanud, et ta oli valmis 02.11.2020 tööle asuma ja päriselt tööd tegema. Hageja viibis perioodil 02.11.2020 28.12.2020 lapsehoolduspuhkusel, seega puudus tööandjal kohustus hagejale töötasu või töö
väidetaval mitteandmisel keskmist töötasu maksta. Põhipuhkuse andmise õiguse aluseks oleva aja hulka ei arvestata lapsehoolduspuhkusel viibimise aega. Enne lapsehoolduspuhkust oleva hüvitise nõue perioodi 01.01.2016 - 02.08.2017 eest on aegunud, kuna hageja põhipuhkuse nõue 2016.a eest aegus 31.12.2017 ning 2017. a eest 31.12.2018. Kohtuotsuse põhjendused
4.Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et hageja töötas kostja juures alates 01.05.2013, et tööle asumisel oli hageja töötasu suurus 320 eurot (bruto) kuus, et hageja töötasu suurus alates 01.01.2014 oli 355 eurot (bruto) kuus ning, et kostja ei ole hagejale töötasu ega hüvitisi maksnud.
5.Pooltel on vaidlus dokumentaalsete tõendite ehtsuse, hageja lapsehoolduspuhkusel viibimise perioodi ja töötasu suuruse üle, töölepingu lõppemise aja ja aluse üle ning selle üle, kas hagejal on hüvitiste, töötasu ja viivise nõue.
6.Hageja palus kohtule kostja vastu esitatud hagis tuvastada töötaja poolne töölepingu ülesütlemine TLS § 91 lõike 2 alusel seoses tööandja poolse töölepingu olulise rikkumisega ning välja mõista kostjalt hüvitisena tööandja poolse töölepingu rikkumise eest kolme kuu keskmine töötasu vastavalt TLS § 100 lõikele 4 ja § 91 lõikele 2 summas 9450 eurot. Kostja on seisukohal, et hagiavalduse resolutsiooni punktis 1 esitatud nõue on sisuliselt tuvastusnõue, kus hageja palub tuvastada töötaja poolse töölepingu ülesütlemise kehtivuse TLS § 91 lg 2 alusel seoses tööandja poolse töölepingu olulise rikkumisega.
7.TsMS § 368 lg 1 sätestab, et hageja võib esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Riigikohus on lahendi nr 3-2-171-16 p-s 12 selgitanud et juhul, kui hageja esitab lisaks sooritushagile tuvastushagi, mille eseme kohta tuleb nagunii teha otsustus sooritushagi kohta tehtava kohtulahendi põhjendustes, on tuvastushagi ja sooritushagi käsitatav sama hagina samade poolte vahel (Riigikohtu 17. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-12, p 14). Seetõttu pidi maakohus keelduma TsMS § 371 lg 1 p 5 järgi menetlemast hageja nõuet tuvastada, kumma kostjaga ta lepingud sõlmis, kuna sama vaidlus tuli lahendada hageja sooritusnõude lahendamisel nagunii. Pärast hageja esitatud tuvastusnõude ekslikku menetlusse võtmist oleks maakohus pidanud jätma hagi selles osas läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 4 järgi. Sellise rikkumise oleks pidanud ringkonnakohus TsMS § 657 lg 1 p 4 järgi kõrvaldama ning jätma hagi selles osas TsMS § 425 lg 3 esimese lause järgi läbi vaatamata. Kuna ringkonnakohus seda ei teinud, tuleb ringkonnakohtu otsus selle rikkumise kõrvaldamiseks hageja esitatud tuvastushagi osas tühistada ja jätta see läbi vaatamata. Kuna hageja esitas TLS § 100 lg 4 ja § 91 lg 2 alusel kostjalt hüvitisena tööandja poolse töölepingu rikkumise eest kolme kuu keskmise töötasu väljamõistmise nõude, mille osas tuleb teha otsustus hageja poolt töölepingu rikkumise tõttu töölepingu ülesütlemise kehtivuse kohta, siis on tegemist Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-71-16 p-s 12 toodud olukorraga, kus kohtule on esitatud kaks samade poolte vahel sama hagi. Hageja ei ole hagiavalduses esile toonud, et tal on TsMS § 368 lg 1 alusel tuvastusnõude esitamiseks muu õiguslik huvi, kui töölepingu ülesütlemisest tuleneva hüvitisnõude rahuldamine. Seega tuleb hageja resolutsiooni p-s 1 esitatud nõue jätta TsMS § 423 lg 1 p 4 järgi läbi vaatamata.
8.TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TLS § 95 lg 1 esimese lause
järgi võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. TsÜS § 69 tulenevalt on lepingu lõppemise avalduse kehtivuse eelduseks selle jõudmine teise lepingupooleni ja tahteavaldus on kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Hageja e-kirjast nähtuvalt saatis ta kirjaliku ülesütlemisavalduse TLS § 91 lg 2 alusel seoses tööandja poolse töölepingu rikkumisega tööandja äriregistri järgsele aadressile xxx 28.12.2020. Kostja eitab ülesütlemisavalduse ehtsust ja kättesaamist. Kohus on seisukohal, et kostja äriregistri e-posti aadressile ülesütlemisavalduse saatmine ei tõenda, et kostja on hageja ülesütlemisavalduse ka kätte saanud. Kohus selgitas hagejale 10.04.2023 kohtu korraldaval istungil kohustust tõendada, et hageja kostjale edastatud ülesütlemisavaldus on jõudnud kostja e-posti aadressi serverisse. Hageja ülesütlemisavalduse jõudmist kostja e-posti aadressi serverisse tõendanud ei ole. Seega ei ole hageja tõendanud, et tema 28.12.2020 saadetud ülesütlemisavaldus on jõudnud kostjani ja TsÜS § 69 järgi muutunud kehtivaks. Kostja 27.11.2020 hagejale saadetud e-kirjaga ja koondamisteatega on tõendatud, et kostja edastas hagejale 27.11.2020 koondamisteate. Kostja parandas 30.11.2020 e-kirjas hagejale viimase tööpäevana ekslikult märgitud vale kuupäeva. Kostja edastatud koondamisteate kättesaamise saab kohus lugeda tõendatuks hageja vastusega koondamisteatele. Järelikult ütles hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu esimesena üles kostja ning vaidlus puudub, et hageja ei ole ülesütlemisavaldust vaidlustanud. TLS § 105 lg-te 1 ja 2 järgi peab hagi kohtule või töövaidluskomisjonile avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitama 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest. Kui hagi või avaldust ei esitata tähtaja jooksul või kui hagi või avalduse esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Kuna hageja töövaidluskomisjoni ega kohtu poole ei pöördunud ja ülesütlemisavaldust ei vaidlustanud, siis on kostja 27.11.2020 töölepingu erakorraline ülesütlemine seoses koondamisega alates 26.01.2021 kehtiv ning hageja ei saanud töölepingut enam 28.12.2020 üles öelda. Järelikult puudub hagejal õigus TLS § 91 ja TLS § 100 lg 4 alusel nõuda hüvitist ning hageja hüvitise nõue kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, tuleb jätta rahuldamata.
9.TLS § 5 kohaselt lepivad pooled töölepingu tingimustes kokku lepingu sõlmimisel ning need tingimused on mõlemale poolele täitmiseks kohustuslikud. TLS § 5 lg 1 p 5 kohaselt on töötasu tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule. TLS § 28 lg 2 p 2 sätestab tööandja kohustuse maksta töö eest tasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. TLS § 28 lg 2 p 1 kohaselt on tööandja kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga. Vastavalt TLS § 35 peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud. Puudub vaidlus, et kostja ei ole hagejale töötasu maksnud. Hageja esitatud avaldusega kostjale on tõendatud, et ta avaldas soovi lapsehoolduspuhkuselt tööle naasmiseks alates 02.11.2020. TLS § 62 lg 2 kohaselt on lapsehoolduspuhkust õigus kasutada ühes osas või osade kaupa igal ajal. Eeldatakse, et lapsehoolduspuhkusele jäämisest ja lapsehoolduspuhkuse katkestamisest teatab töötaja tööandjale 14 kalendripäeva ette, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Järelikult oli hagejal õigus tööle naasta alates 02.11.2020 sõltumata sellest, kas tema lapsehoolduspuhkus oli lõppenud või mitte, mistõttu lapsehoolduspuhkuse perioodi tõendamine nõude rahuldamiseks ei oma tähtsust. Tähtsust omab tööandjale tööle naasmiseks avalduse esitamine.
10.Hageja esitas hagiavalduses saamata jäänud töötasu nõude koos viivistega ajavahemiku 02.11.2020 kuni 28.12.2020 eest 5670 eurot, millele lisandub seadusjärgne viivis kuni töötasu nõude kohase tasumiseni. Hageja ja kostja e-kirjavahetusest nähtuvalt sai hageja kostja juhatuse liikmelt M.Tlt vastuse oma avaldusele 13.10.2020, milles tehti ettepanek tööleping lõpetada poolte kokkuleppel, kuna kostja tegevus on sisuliselt lõppenud ning töökohta, millele hageja naasta soovib enam ei eksisteeri. Kohus tuvastas eelpool, et kostja ütles hagejaga töölepingu üles koondamise tõttu alates 26.01.2021, seega oleks ta pidanud hagejale töötasu maksma kuni töölepingu lõppemise ajani. Kostja ei ole tõendanud, et tal oleks olnud hagejale anda tööd, vastupidi M.T kirjast nähtuvalt ei olnud tal võimalik enam hagejale tööd anda. Seega oli ta kohustatud maksma hagejale töölepingu lõppemiseni TLS § 35 alusel keskmist töötasu. Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ § 2 lg 1 kohaselt keskmise töötasu arvutamisel võetakse arvesse töötasuna teenitud summad. Määruse § 2 lg 2 kohaselt arvutatakse keskmine töötasu arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud. Arvutamise vajaduse tekke kuuks on kuu, millal algas arvutamise vajaduse tekitanud sündmus. Kuna määruses nimetatud sündmusele eelnevalt kostja hagejale töötasu ei maksnud lapsehoolduspuhkusel viibimise tõttu, siis tuleb lähtuda hageja põhipalgast. Poolte kohtule esitatud töölepingu koopiad ja töötasu muutmise kokkulepped kattuvad, seega saab kohus võtta aluseks, et hageja bruto töötasu oli 355 eurot kuus. Kuna kostja vaidlustas hageja esitatud pangakontode koopiate ehtsuse ja hageja ei ole tõendanud ei töölepingus palga muutmise kokkulepet 3150 eurole ega esitanud pangakonto väljavõtete kinnitatud koopiaid, siis lähtub kohus hageja keskmise palga arvutamisel töölepingus kokkulepitud kuupalgast 355 eurot ja kostja esitatud arvestusest, mille järgi oli hageja keskmise töötasu suuruseks perioodil 02.11.2020 kuni 28.12.2020 kokku 651,98 eurot (bruto) alljärgnevalt: 2.11.2020-30.11.2020 töötasult 355 eurot (bruto) (355:30 x 28) 331,33 eurot ning 1.-28.12.2020 töötasult 355 eurot (bruto) (355:31 x 28) 320,65 eurot. Järelikult kuulub hagi saamata palga osas rahuldamisele osaliselt summas 651,98 eurot (bruto). VÕS § 113 lõike 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivis VÕS § 113 lõike 1 teise lause kohaselt summalt 651,98 eurot alates 29.12.2020 kuni 30.06.2023 on 138.69 eurot. Alates 1.07.2023 tuleb kostjalt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel põhivõlalt 651,98 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni.
11.TLS § 55 järgi on töötaja iga-aastane põhipuhkus 28 kalendripäeva ning § 68 lg 1 järgi antakse põhipuhkust töötatud aja eest. TLS § 68 lg 2 järgi ei arvestata põhipuhkuse andmise õiguse aluseks oleva aja hulka lapsehoolduspuhkusel viibimise aega. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole esitatud tõenditega tõendanud, et ta ei ole perioodil 01.01.2016 kuni 28.02.2020 puhkusel viibinud ega puhkusehüvitist saanud, kuna esitatud pangakontode väljavõtted ei kata kogu kostja juures töötamise perioodi ja kostja vaidlustas pangakonto väljavõtete ehtsuse. Hageja ei ole tõendanud ka kostja poolt vaidlustatud väidet lapsehoolduspuhkusel viibimise perioodi kohta. Seega ei saa lugeda tõendatuks hagiavalduses toodud asjaolu, et hagejale ei ole töötamise perioodil 01.01.2016 kuni 28.02.2020 kordagi puhkust võimaldatud, millest tulenevalt on tal õigus hüvitisele 6720 eurot. Järelikult tuleb hagi puhkuse hüvitise 6720 euro välja mõistmiseks täielikult rahuldamata. Menetluskulude jaotus
12.TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise tõttu pooled menetluskulud võrdsetes
osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagiavalduse osaliselt, siis jätab kohus hagimenetluse kulud poolte endi kanda ja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 20.12.2024. a otsusega nr 2-21-15574.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.