Y.W kaebus Eesti Advokatuuri 09.10.2025 otsuse nr 215/25/672 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Y.W Vastustaja – Eesti Advokatuur
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 25.11.2025 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Y.W määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Y.W määruskaebus resolutsiooni punkti 4 peale.
Tallinna
Halduskohtu
25.11.2025 määruse
2.Võtta menetlusse Y.W määruskaebus Tallinna Halduskohtu 25.11.2025 määruse resolutsiooni punktide 2 ja 3 peale.
3.Jätta Y.W määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 25.11.2025 määruse resolutsiooni punktid 2 ja 3 muutmata.
4.Jätta läbi vaatamata Y.W taotlus tuvastada, et Tallinna Ringkonnakohus on 22.05.2025 määruses nr 3-25-1422 valesti viidanud Riigikohtu 01.07.2022 otsusele nr 320-1214.
5.Määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja kaebajaga seotud tsiviilasja number tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p 3 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muus osas on määrus lõplik (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 104 lg 82, § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Y.W (kaebaja) esitas Eesti Advokatuuri aukohtule avalduse vandeadvokaadi tegevuse peale tsiviilasjas nr X-XX-XXXX. Avalduses heidetakse advokaadile ette järgnevat: alusetu täitemenetluse algatamine (p 1); kohtutäiturile kohtumääruse kehtivuse kohta valetamine (p 2); kohtu ebaaus mõjutamine alusetult algatatud täitemenetluse abil (p 3); kohtu teadlik
3-25-4320 petmine õiguslike faktide osas (p 4); sissenõudmise avalduse esitamine kehtetu määruse alusel (p 5); valeväide esitamine kohtule ja kohtu eksitamine (p 6); kaebaja terviseandmete avalikustamine (p 7).
2.Eesti Advokatuuri aukohus otsustas 09.10.2025 otsusega nr 2-15/25/672 mitte algatada aukohtumenetlust vandeadvokaadi tegevuse suhtes distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumise tõttu. Advokaat on kaebaja vastaspoole (teise vanema) esindaja tsiviilasjas nr X-XX-XXXX, kus vaieldakse suhtluskorra ja laste hooldusõiguse üle. Avalduse p-des 1–3 esitatud etteheiteid käsitleti aukohtumenetluses nr 2-15/868, mistõttu jätab aukohus need läbi vaatamata. Võimalikele menetluslikele rikkumistele sai kaebaja tugineda halduskohtule esitatud kaebuses haldusasjas nr 3-25-1422. Avalduse p-s 4 nimetatud etteheite puhul ei olnud tegemist faktiväitega, vaid hinnanguga kaebaja käitumisele. Kui kaebaja leidis, et advokaadi arutluskäik ei vastanud tõele, sai ta sellele kohtumenetluses esitada vastuväite. Avalduse p-des 5 ja 6 toodud etteheitega seoses leiab aukohus, et suhtluskorda reguleerivate lahendite kehtivuse küsimuses valitses ebaselgus ning advokaat pidi tegutsema kliendi huvides. Ei saa väita, et advokaat viis kohtutäiturit ja kohut tahtlikult eksitusse või andis enda kliendile ebaõiget nõu. Kui menetlusosalised näevad, et kohtulahendid on ebaselged, vasturääkivad ja/või vajavad täiendamist või muutmist, saab kohtule esitada asjakohase taotluse. Täitemenetluse algatamise üle otsustab kohtutäitur ning kui kaebaja ei nõustu kohtutäituri toimingutega, on tal võimalik need vaidlustada. Kohus teavitas kohtutäiturit täitedokumendi muutmisest ja kaebajale kahjulikke tagajärgi ei saabunud. See, et advokaat viitas 22.01.2024 määrusele, ei tekitanud tsiviilasjas põhimõttelisi probleeme, vaid olukord lahenes vigade parandamise määrusega, mis ei ole kohtupraktikas tavatu. Mis puudutab avalduse p-i 7, siis arvestades aukohtumenetluse nr 2-15/868 asjaolusid ja advokaadi selgitusi, oli advokaadi vaatevinklist lähtuvalt kaebaja terviseandmeid sisaldava tõendi aukohtule esitamine mõistetav. Advokatuuriseaduse (AdvS) § 45 lg 4 kohaselt ei peeta kutsesaladuse rikkumiseks andmete avaldamist distsiplinaarsüüteoasja arutavale aukohtule.
3.Y.W esitas Tallinna Halduskohtule 18.11.2025 kaebuse, milles palus tühistada aukohtu 09.10.2025 otsus nr 2-15/25/672 ja kohustada aukohut tema avalduse uueks läbivaatamiseks, taandades asja uuel läbivaatamisel aukohtu istungit juhtinud advokaadi. Kaebajal on õigus nõuda, et aukohtu menetluse algatamine oleks otsustatud õiguspäraselt. Kui menetlus jäetakse õigusvastaselt algatamata, rikutakse kaebaja õigust korrakohasele menetlusele. Aukohus on rikkunud menetlusõigust (AdvS § 16 lg 2). AdvS ei anna võimalust jätta süüteo tunnuste ilmnemisel menetlus algatamata. Aukohus on otsuse p-s 5 möönnud, et avalduses etteheidetud võimalikke minetusi saaks käsitada eetikakoodeksi § 9 lg 1, § 21 lg 2, § 22 lg 1 ja § 23 rikkumistena. Advokaat pani aukohtule vastates toime uue eetikakoodeksi rikkumise, kuna ta valetas ja laimas kaebajat. Aukohus jättis kaebaja esitatud asjaolud uurimata, tuginedes üksnes advokaadi väidetele. Aukohtul oli võimalik advokaadi väidete kontrollimiseks tutvuda maakohtu määrustega. Aukohus on asja enne selle menetlusse võtmist sisuliselt lahendanud, mis ei ole õiguspärane. Kohtumenetluses, kus advokaat osaleb teise menetlusosalise esindajana, jätkab advokaat kohtu petmist. Määruse viivitamatu täitmine tuleneb seadusest, mistõttu ei saanud advokaat sattuda maakohtu hilisemast lahendist segadusse. Aukohtu istungi salvestise põhjal saab järeldada, et istungit juhtinud advokaat ei tegutse õiguskuulekalt. Tegemist on äärmise lohakuse, kvalifikatsiooni puudumise või lausa korruptsiooni ja/või ringkaitsega. 2(6)
3-25-4320
4.Tallinna Halduskohus võttis 25.11.2025 määrusega asja juurde kohtuasja nr 3-25-1422 toimiku (resolutsiooni p 1); tagastas kaebuse (resolutsiooni p 2); jättis kaebuselt tasutud riigilõivu kaebajale tagastamata (resolutsiooni p 3) ning asendas lahendi avaldamisel kaebaja ja vandeadvokaadi nimed ning tsiviilasja numbri tähemärkidega (resolutsiooni p 4). Kaebus tuleb tagastada kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu (HKMS § 121 lg 2 p 1). Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole kaebajal aukohtu otsuse vaidlustamiseks kaebeõigust. Aukohtumenetluse algatamata jätmine ei too kaasa kaebaja õiguste muutmist või lõpetamist, s.o sellel puudub mõju kaebaja subjektiivsetele õigustele. Võimalus pöörduda advokatuuri aukohtusse ei ole põhiseaduslikult nõutav õiguskaitsevahend, vaid selle eesmärk on advokatuuri liikmete üle efektiivse distsiplinaarvõimu teostamiseks vajaliku teabe saamine. Aukohtul on õigus otsustada, kuidas rikkumisele reageerida ja kas advokaati distsiplinaarkorras karistada. Sisuliselt saab aukohtu kaalutlusotsust vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi võib see otsus rikkuda, s.o advokaat, kelle tegevuse vastavust õigusaktidele on aukohus hinnanud. Kohus saab siinses asjas kontrollida üksnes seda, kas aukohus on aukohtumenetluse läbiviimisel järginud pädevus-, menetlus- ja vorminõudeid. Huvitatud isiku kaebeõiguse aluseks saab olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine. Asja materjalide kohaselt on kaebaja saanud oma seisukohti aukohtumenetluses täiendada, samuti on tema taotlust arutatud aukohtu 09.10.2025 istungil (dtl 143). Seega ei nähtu, et vastustaja oleks rikkunud kaebaja menetluslikke õigusi. Kui aukohtule esitatud avalduses kajastatud andmetest ei kalduta kõrvale, siis puudub sisuline vajadus anda võimalus esitada täiendavaid seisukohti (vrd haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p 2). AdvS ei nõua, et aukohtul tuli anda kaebajale täiendav võimalus esitada enda seisukohad aukohtu otsuse projekti kohta (Tallinna Ringkonnakohtu 02.09.2025 määrus nr 3-25-2485 p 9). Aukohtumenetluse algatamise vajadust ei tulenenud aukohtu otsuse p-st 5 (dtl 147), kus aukohus hindas, millistele eetikakoodeksi sätete alusel oleks võimalik kaebaja väiteid hinnata. Tegemist ei ole süüteo tunnuste möönmisega, vaid üksnes kaebaja väidetes toodud rikkumistele eetikakoodeksist asjakohaste sätete leidmisega. Kaebaja on halduskohtule esitanud uuesti asjaolusid, mis seonduvad varasema täitemenetluse algatamise ja 21.10.2024 kohtuistungil avaldatuga. Need asjaolud olid varasema aukohtumenetluse nr 2-15/868 esemeks ning aukohtu hinnangul puudus alus nende asjaolude uuesti hindamiseks. Aukohtu 09.10.2025 otsusest nähtub, et muude etteheidete osas on aukohus kaebaja avalduse sisuliselt läbi vaadanud. Ei nähtu, et aukohus oleks jätnud kaebaja väited kontrollimata ning lähtunud üksnes advokaadi seisukohast. Kaebaja ei ole aukohtule esitatud avalduses tuginenud etteheitele, et advokaat on täitnud kliendi õigusvastaseid suuniseid või täitnud ülesannet seadusega vastuolus oleva huvi kaitseks (eetikakoodeksi § 8 lg 3 ja § 12 lg 3). Seetõttu ei pidanud aukohus seda etteheidet kontrollima. Aukohus on selgitanud, et vastaspool võib küll advokaadi tegevust tõlgendada tema suhtes vaenulikuna, kuid tuleb arvestada, et advokaat teeb õigusteenust osutades enda tööd ning tegutseb oma klientide huvides ja nende juhiste kohaselt. Kaebajale ei tulene kaebeõigust sellest, kui aukohus ei ole temaga nõustunud või kaebaja soovitud viisil ja rangusega advokaadi käitumisele hinnangut andnud või käitumist hukka mõistnud. Olukorras, kus aukohus ei nõustu avalduse esitajaga, st ei määra advokaadile karistust, ei pruugi mistahes põhjendused näida piisavad ja ammendavad. Seejuures pole aukohtu otsus haldusakt, millele kohalduksid HMS §-s 56 sätestatud ranged põhjendamise nõuded (vt ka Riigikohtu 01.07.2022 otsus 3-20-1214, p 11). Kuna vaidlustatud otsuse põhjendused on piisavad, puudub vajadus kontrollida eraldiseisvalt istungi toimumise kohta esitatud väiteid, kuna need ei mõjuta aukohtu otsuse õiguspärasust. 3(6)
3-25-4320 Kaebeõigust ei tulene ka kaebaja soovist, et kui aukohus leiaks, et advokaat on pannud toime süüteo, võiks karistuseks olla meede, mis ei võimalda advokaadil jätkata kutsetegevusega ja konkreetses kohtuasjas esindajana. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda advokaadi karistamist või distsiplinaarsüüteo toimepanemise tuvastamist. Kaebeõigus puuduks ka juhul, kui lugeda kaebus esitatuks kaebaja alaealise lapse nimel, sest aukohtumenetlus ei tooks lapsele kaasa täiendavaid õigusi ega vabastaks teda kohustustest. Sellist õigust kaebajale ei loo ka lastekaitseseadus (Tallinna Ringkonnakohtu 02.09.2025 määrus nr 3-25-2485, p 7). Kaebajal on võimalik oma õigusi kaitsta ennekõike tsiviilkohtumenetluses. Kuna kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu, ei tagasta kohus kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu (HKMS § 104 lg 5 p 2).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Y.W palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 25.11.2025 määruse resolutsiooni p-d 2 ja 3 ning resolutsiooni p 4 osas, millega lahendi avaldamisel asendatakse vandeadvokaadi nimi tähemärgiga, ning saata asi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Kaebaja palub tuvastada, et halduskohus on siinses asjas ja Tallinna Ringkonnakohus 22.05.2025 määruses nr 3-25-1422 (p 8) valesti viidanud Riigikohtu 01.07.2022 otsuse nr 3-20-1214 p-le 11 ning järeldanud, et aukohtu otsus ei ole haldusakt. Kaebaja jääb varasemate seisukohtade juurde. AdvS § 16 lg 2 järgi on olemas selge alus aukohtu menetluse algatamiseks. Kaebaja väited on dokumentaalselt tõendatud. Aukohtu tegevus avalduse sisulisel läbivaatamisel ilma seda menetlusse võtmata oli õigusvastane. Kaebajal polnud võimalik kontrollida menetluse nõuetekohasust ja avaldada arvamust vastavalt HMS § 40 lg-le 1. See rikub selgelt kaebaja subjektiivset õigust õiguspärasele menetlusele ja kaalutlusvigadeta otsusele. Järelikult oli kaebuse tagastamine õigusvastane. Õigus korrakohasele aukohtumenetlusele ei ole formaalsus, vaid põhiseadusega tagatud õigus. Riigikohus on 06.02.2025 otsuses nr 3-22-2476 (p 18) selgitanud, et advokaadi tegevuse vastu esineb üldjuhul avalik huvi ja advokaadi huvi tema nime varjamiseks aukohtu menetlust puudutavas asjas ei kaalu üles huvi halduskohtumenetluse avalikkuse vastu. Seega ei saa advokaadi nime lahendis peita ilma erinevaid huvisid kaalumata. Kohus ei ole teinud nõuetekohast kaalutlusotsust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
6.Kaebaja soovib vaidlustada halduskohtu 25.11.2025 määruse resolutsiooni p-i 4 osas, millega kohus otsustas määruse avaldamisel asendada vandeadvokaadi nime tähemärgiga.
7.HKMS § 175 lg 3 kohaselt (koosmõjus HKMS § 178 lg-ga 3) asendatakse andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel avaldatavas kohtumääruses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. HKMS § 175 lg 6 järgi saab taotleja esitada määruskaebuse halduskohtu või ringkonnakohtu määruse peale, millega keelduti HKMS § 175 lg-s 3 nimetatud taotluse rahuldamisest. Halduskohus ei keeldunud 25.11.2025 määruses kaebaja taotluse rahuldamisest, vaid otsustas omal algatusel avaldada määruse nii, et mh vandeadvokaadi nimi asendatakse tähemärgiga.
8.Kuna halduskohtu 25.11.2026 määruse resolutsiooni p 4 peale ei saa esitada määruskaebust, keeldub ringkonnakohus selles osas määruskaebuse menetlusse võtmisest ning tagastab selle HKMS § 207 lg 1 ja § 187 lg 3 p 6 alusel läbivaatamatult. 4(6)
3-25-4320 II
9.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 25.11.2025 määruse resolutsiooni p-de 2 ja 3 peale menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 104 lg 82, § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
10.Määruskaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et siinse vaidluse asjaoludel tulnuks kaebus tagastada HKMS § 121 lg 2 p 2 1 alusel, s.o põhjusel, et kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ja asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Halduskohtu määruse lõppjäreldus on aga õige ja selle tühistamiseks ei ole alust.
11.Kaebuse sisuline läbivaatamine halduskohtus eeldab, et vaidlustatud haldusakt või toiming saab rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi või piirata tema vabadusi (HKMS § 44 lg 1). AdvS § 16 lg 1 näeb huvitatud isikule ette võimaluse pöörduda aukohtumenetluse algatamise taotlusega advokatuuri aukohtu poole. Aukohus algatab aukohtumenetluse, kui advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused (AdvS § 16 lg 2). AdvS § 16 lg-s 1 nimetatud huvitatud isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda aukohtumenetluse algatamist ning aukohtumenetluse tulemus ei kaitse ka advokaadi karistamise korral huvitatud isiku subjektiivseid õigusi. Võimalus pöörduda advokatuuri aukohtusse ei ole põhiseaduslikult nõutav õiguskaitsevahend, vaid selle eesmärk on advokatuuri liikmete üle efektiivse distsiplinaarvõimu teostamiseks vajaliku teabe saamine (Riigikohtu 01.07.2022 otsus nr 3-201214, p 10). Huvitatud isikul on aukohtumenetluses üksnes õigus korrakohasele menetlusele (Riigikohtu 06.02.2025 määrus nr 3-24-146, p 8). Sisuliselt saab aukohtu otsust vaidlustada advokaat, kelle tegevuse vastavust õigusaktidele on aukohus hinnanud (Tallinna Ringkonnakohtu 19.10.2023 otsus nr 3-21-1856, p 13 ja seal viidatud varasem praktika).
12.Kuna kaebajale kui huvitatud isikule tulenevad AdvS § 16 lg-st 1 ja § 18 lg-st 1 üksnes menetluslikud õigused, siis ei pidanud halduskohus tema kaebuse alusel hindama aukohtu otsuse sisulist õiguspärasust (nt kas väidetava distsiplinaarsüüteo asjaolud on tuvastatud õigesti või kas aukohus on teinud kaalutlusvigu). Neid väiteid ei hinda ka ringkonnakohus.
13.Arvestades aukohtumenetluse eesmärki (vt määruse p 11) ja kaebaja väiteid, on tema menetluslike õiguste riive väheintensiivne. Kaebuse rahuldamine ei ole tõenäoline. Asja materjalidest ei nähtu, et aukohus oleks rikkunud kaebaja õigust korrakohasele menetlusele. Selles osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu määruse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2) ning selgitab vastuseks määruskaebusele järgmist.
14.Kaebaja esitas aukohtule avalduse ja selle täienduse. Aukohus ei pidanud andma kaebajale lisaks võimalust esitada oma seisukoht aukohtu otsuse projekti või kavandatava otsuse põhiseisukohtade kohta (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 02.09.2025 määrus nr 3-252485, p 9). Kuigi aukohtumenetluse algatamist taotlenud isikut tuleb HMS § 11 lg 1 p 1 järgi käsitada menetlusosalisena, kohalduvad tema ärakuulamise puhul HMS § 40 lg-s 3 toodud erandid, kui aukohtule esitatud avalduses ei kalduta seal kajastatud andmetest kõrvale (p 2) või asja ei otsustata tema kahjuks (p 3). Siinses asjas ei ole alust väita, et aukohus otsustas asja kaebaja kahjuks, arvestades mh aukohtumenetluse eesmärke ja seda, et aukohus tegi kaebaja avalduse alusel motiveeritud otsuse. Aukohus hindas kaebaja väiteid sisuliselt, v.a tema avalduse p-d 1–3, mida aukohus hindas juba aukohtumenetluses nr 2-15/868 ja mida ta ei pidanud uuesti analüüsima. Aukohtu otsus sisaldas nii kaebaja kui ka advokaadi seisukohti. Aukohus võttis otsuse tegemisel aluseks kaebaja avalduses välja toodud asjaolud. Kaebajale ei teki kaebeõigust aukohtu otsuse vaidlustamiseks sellest, et ta ei nõustu aukohtu seisukohtadega. 5(6)
3-25-4320
15.Määruskaebuses esitatud taotlus tuvastada, et halduskohus viitas 25.11.2025 määruses ebaõigesti Riigikohtu 01.07.2022 otsusele nr 3-20-1214, on hõlmatud kaebaja taotlusega tühistada halduskohtu määrus. Riigikohus märkis 01.07.2022 otsuse p-s 11, et aukohtu lahend huvitatud isiku taotluse läbi vaatamata jätmise kohta ei ole haldusakt, millele kohalduksid HMS §-s 56 sätestatud ranged põhjendamise nõuded. Halduskohus leidis – viidates võrdluseks Riigikohtu 01.07.2022 otsusele –, et siinses asjas vaidlustatud aukohtu otsusele ei kohaldunud samuti ranged põhjendamise nõuded. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga ning on seda varem väljendanud ka näiteks 22.05.2025 määruses nr 3-25-1422 (p 8) ja 02.09.2025 määruses nr 3-25-2485 (p 10).
16.Kuna kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, siis HKMS § 104 lg 5 p-st 2 tulenevalt riigilõivu kaebajale ei tagastata.
17.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 25.11.2025 määruse resolutsiooni p-d 2 ja 3 muutmata.
18.Ringkonnakohus jätab läbi vaatamata määruskaebuses esitatud taotluse tuvastada, et Tallinna Ringkonnakohus on 22.05.2025 määruses nr 3-25-1422 (p 8) valesti viidanud Riigikohtu 01.07.2022 otsusele nr 3-20-1214. Ringkonnakohus ei saa siinses asjas kontrollida haldusasjas nr 3-25-1422 tehtud määruse õiguspärasust, vaid selleks tuleb esitada määruskaebus Riigikohtule. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja esitaski Riigikohtule määruskaebuse, kuid Riigikohus jättis selle 20.06.2025 määrusega menetlusse võtmata. Seega on ringkonnakohtu 22.05.2025 määrus jõustunud ning seda ei saa enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses (vt HKMS § 239 jj).
19.Kaebaja õiguste kaitseks asendatakse määruse avaldamisel tema nimi ja temaga seotud tsiviilasja number tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3, § 179 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.