Politsei- ja Piirivalveameti taotlus pikendada X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ege-Lii Luik Puudutatud isik – X
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 01.07.2026 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kinnine kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 01.07.2026 määruse peale.
Jätta rahuldamata X 01.07.2026 taotlus tõendite väljanõudmiseks.
3.Jätta X määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 01.07.2026 määruse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt määruse põhjendusi põgenemisohtu puudutavas osas.
4.Jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi ja sünniaeg ning maakohtu otsuse kuupäev ja number tähemärgiga. Selgitus Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse kättetoimetamisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).
Xle (puudutatud isik; sündinud XX.XX.XXXX, Ukraina Vabariigi kodanik) anti Politseija Piirivalveameti (PPA) 29.07.2022 otsusega nr 62207290028-1 ajutine kaitse kuni 29.07.2023, mida pikendati 25.05.2023 otsusega nr 72305220076-1 ning 01.07.2024 otsusega nr 72404110047-1, viimati kuni 03.03.2025.
3-26-38
2.Tartu Maakohus tunnistas XX.XX.XXXX otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXX puudutatud isiku süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 1 (narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine, mis on toime pandud grupi poolt) järgi ning mõistis talle karistuseks 5 aastat vangistust, mis jäi täitmisele pööramata, tingimusel et ta ei pane 5-aastase katseaja vältel toime uut kuritegu. Lisakaristusena mõistis kohus puudutatud isikule Eesti Vabariigist väljasaatmise ning kohaldas sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki tähtajaga 5 aastat. Kohtuotsus jõustus puudutatud isikut puudutavas osas 01.10.2025.
3.PPA pidas puudutatud isiku 01.10.2025 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu (VSS) alusel 48 tunniks kinni. Tartu Halduskohus rahuldas 02.10.2025 määrusega nr 3-25-3208 PPA taotluse ning andis loa pidada puudutatud isik kinni ning paigutada ta kinnipidamiskeskusesse (KPK) VSS § 23 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel, kuid mitte kauemaks kui 02.12.2025 (k.a).
4.Puudutatud isik esitas 31.10.2025 taotluse pikendada ajutist kaitset. PPA pidas puudutatud isiku välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse kuni 11.06.2026 kehtinud redaktsiooni (VRKS v.r) § 62 lg 6 p 2 alusel 48 tunniks kinni. Tallinna Halduskohus andis 31.10.2025 määrusega nr 3-25-3887 VRKS v.r § 62 lg 6 p 2 alusel loa pidada isikut KPK-s kinni kuni 31.12.2025, ja pikendas luba 22.12.2025 määrusega kuni 23.04.2026.
5.PPA tegi 31.12.2025 otsuse nr 62510310013-1, millega keeldus isikule ajutise kaitse alusel tähtajalise elamisloa andmisest (VRKS v.r § 57 lg 1 p 5).
6.Puudutatud isik esitas 05.01.2026 PPA-le rahvusvahelise kaitse taotluse ning PPA pidas ta 05.01.2026 kinni VRKS v.r § 361 lg 2 p-de 4, 5 ja 6 alusel.
7.Tallinna Halduskohus rahuldas 07.01.2026 määrusega PPA taotluse ning andis loa pidada puudutatud isik kinni ja paigutada ta KPK-sse VRKS v.r § 36 1 lg 2 p-de 4, 5 ja 6 alusel mitte kauemaks kui 07.03.2026 (k.a). Tallinna Ringkonnakohus jättis 26.01.2026 määrusega puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu 07.01.2026 määruse muutmata. Riigikohus jättis 17.02.2026 määrusega puudutatud isiku määruskaebuse menetlusse võtmata.
8.Tallinna Halduskohus pikendas 03.03.2026 määrusega puudutatud isiku KPK-s kinnipidamise tähtaega 4 kuu võrra. Tallinna Ringkonnakohus jättis 25.03.2026 määrusega puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu 03.03.2026 määruse muutmata. Riigikohus jättis 07.04.2026 määrusega puudutatud isiku määruskaebuse menetlusse võtmata.
9.Politsei- ja Piirivalveamet esitas 26.06.2026 Tallinna Halduskohtule taotluse pikendada puudutatud isiku KPK-s kinnipidamise tähtaega nelja kuu võrra alates 12.06.2026 kehtiva VRKS § 66 lg 4 alusel, sest isiku suhtes esinevad VRKS § 65 lg 2 punktides 5 ja 6 sätestatud kinnipidamise alused ja VRKS § 65 lg-s 1 nimetatud tingimused. PPA tugines taotluses oma varasemates taotlustes ja kohtu lubades toodud asjaoludele. Isiku kinnipidamine kuni tema rahvusvahelise kaitse menetluse lõpliku otsuseni ning tulevikus võimalikuks väljasaatmiseks koduriiki on vajalik avaliku korra kaitse eesmärgil. Isik on Eestist väljasaatmise menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse väljasõidukohustuse täideviimise takistamiseks. Esineb põgenemisoht: isik on toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus; tema lahkumiskohustus on kohtulahendiga pööratud sundtäitmisele; PPA järeldab isiku hoiakust ja käitumisest soovimatust lahkumiskohustust täita. Kinnipidamise alternatiivide ega liikumisvabaduse piirangute kohaldamine isiku suhtes ei ole piisavad, kuna esineb isiku põgenemise oht ning tegu on avaliku korda ohustava isikuga. On suur tõenäosus, et vabaduses
2(9)
3-26-38 viibides võib isik panna toime uusi korrarikkumisi või võib Eestist omavoliliselt lahkuda väljasaatmise vältimiseks. PPA lükkas 25.05.2026 otsusega nr 12601080238-1 rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi VRKS v.r § 20 lg 1 alusel, kuna ei selgunud, et taotleja kardaks võimalikku tagakiusamist Ukraina ametivõimude või mitteriiklike ühenduste poolt. Taotleja on välja toonud, et ta soovib olla Eestis koos oma isaga ning on esitanud isa haigestumist tõendavad dokumendid, kuid see asjaolu ei mõjuta taotlejale rahvusvahelise kaitse andmist, kuivõrd see ei tõsta ega vähenda tagakiusamise või tõsise kahju ohvriks langemise tõenäosust tema päritoluriigis Ukrainas. Isikut ei tunnustata ka täiendava kaitse saajana, kuna esinevad VRKS v.r § 22 lg 3 p-des 2 ja 4 sätestatud täiendava kaitse saajana tunnustamist välistavad asjaolud. Ukrainas on toimumas rahvusvaheline relvakonflikt, mis võib asetada Ukraina tsiviilisikuid tõsisesse ohtu. Samal ajal ei ole teavet, mis kinnitaksid taotleja väiteid selles osas, et metadoonasendusravi oleks praegu Ukrainas kättesaamatu või sõltuvusravi patsientidele ei pakutaks selle puudumisel alternatiive. Vaatamata Ukrainas toimuvale sõjategevusele leiab PPA, et taotleja ei vasta VRKS § 4 lg-s 3 sätestatud täiendava kaitse saaja mõiste määratlusele, kuivõrd tema puhul esineb täiendava kaitse andmist välistav asjaolu (raske narkokuriteo toimepanemine).
10.Puudutatud isik vaidles 29.06.2026 kohtuistungil taotlusele vastu. KPK-s viibides ei saa puudutatud isik hoolitseda oma vähihaige isa eest. Ukrainasse ei saa naasta, kuna tarvis on hoolitseda operatsiooni ootava isa eest, Ukrainas ei saa puudutatud isik vajalikku ravi ning seal on sõda. PPA on isiku ohtlikkuse hindamisel võtnud arvesse ainult karistatust, kuid jättis arvestamata, et kohus mõistis puudutatud isikule vangistuse tingimisi.
11.Tallinna Halduskohus pikendas 01.07.2026 määrusega puudutatud isiku KPK-s kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 01.11.2026 (k.a). Kinnipidamise eeldused on jätkuvalt täidetud. Puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse pärast seda, kui ta oli kohustatud Eestist lahkuma ning sai teada ajutise kaitse taotluse tagasilükkamise otsusest. Seega on usutav, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse enda väljasaatmise vältimiseks (vrd ka Tallinna Ringkonnakohtu 26.01.2026 ja 25.03.2026 määrusi siinses asjas). PPA on taotluses põhjalikult analüüsinud puudutatud isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale. Kohus nõustub nende seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata. Olukorras, kus kohus on kohaldanud lisakaristusena väljasaatmise, ei nõustu kohus puudutatud isiku väitega, et määrates vanglakaristuse üksnes tingimisi, on kohus möönnud seda, et isik ei kujuta ohtu avalikule korrale. PPA hinnangul ei võimalda põgenemisohu esinemine leebemate meetmete (VRKS § 60 lg 1 ja § 67 lg 2) kohaldamist. PPA leiab, et jätkuvalt esineb puudutatud isiku põgenemise oht tulenevalt VSS § 68 punktidest 4, 6 ja 10. Arvestades PPA taotluses märgitut ning 29.06.2026 kohtuistungil selgitatut, nõustub kohus PPA hinnanguga. Vaidlust ei ole selles, et isik on pannud toime kuriteo, mille eest on mõistetud karistuseks vangistus, samuti ei ole vaidlust selles, et lisakaristusena kohaldati tema suhtes Eesti Vabariigist väljasaatmist. Haldusasjas esitatud tõendid viitavad sellele, et puudutatud isik on järjepidevalt püüdnud enda väljasaatmist takistada (nt esmalt taotledes tähtajalist elamisluba ajutise kaitse alusel ning seejärel esitades rahvusvahelise kaitse taotluse). Lisaks on puudutatud isik korduvalt kinnitanud, et ta ei soovi Ukrainasse naasta. Üksnes isiku väide, et KPK-st vabanemise korral läheks ta Tartusse oma isa juurde, ei viita põgenemisohu puudumisele. Kõiki asjaolusid kogumis hinnates on PPA seisukoht põgenemisohu esinemisest põhjendatud.
3(9)
3-26-38 PPA selgitas kohtuistungil, et metadoonasendusravi küsimust on rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsuses hinnatud ning kuna see otseselt ei mõjutaks isiku väljasaatmist, siis ei ole PPA seda täiendavalt käsitlenud. Ka on PPA asjakohaselt viidanud, et puudutatud isiku isa haigus ei ole alus anda isikule rahvusvahelist kaitset. Seega ei ole põhjendatud puudutatud isiku väide, justkui poleks PPA isikuga seotud asjaolusid individuaalselt hinnanud. Kohtu hinnangul on isiku KPK-s kinnipidamise pikendamine kuni 4 kuuks proportsionaalne. Kuigi isikut on erinevatel alustel KPK-s kinni peetud juba alates 01.10.2025, ei saa üksnes sellest järeldada kinnipidamise ebaproportsionaalsust. Kinnipidamise alused ei ole ära langenud ja see on jätkuvalt vajalik. Kohtul puuduvad andmed selle kohta, et isiku jätkuv kinnipidamine oleks vastuolus tema turvalisuse või tervisekaitse kaalutlustega.
12.X palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 01.07.2026 määrus ja vabastada ta viivitamata KPS-st või kohaldada muud järelevalvemeedet, või saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Halduskohus ei ole andnud iseseisvat individuaalset hinnangut ja on tuginenud üksnes PPA põhjendustele. Kuna maakohus mõistis puudutatud isikule tingimisi vangistuse, andis ta sellega ühtlasi hinnangu, et temast ei lähtu ohtu avalikule korrale ning teda pole tarvis ühiskonnast isoleerida. Kohus pole analüüsinud puudutatud isiku väiteid isa olukorra ja perekonnaelu kohta. Puudutatud isik saab metadooniravi ja peab olema meditsiinilise jälgimise all. Ta viibib KPK-s juba alates 03.10.2025. Kinnipidamise aeg on liialt pikk ja hakkab lähenema ülempiir. Ei nähtu, miks on vajalik pikendamine neljaks kuuks ja ei saa piirduda lühemaga. Puudutatud isik sai taotluse kätte kohtuistungile eelnenud päeval kl 16. Ta ei saanud kohtukutset ja rikuti tema õigust valmistuda kohtuistungiks. Kohus ei ole põhjendanud alternatiivse meetme võimatust. Vabaduse võtmine on lubatav ainult siis, kui eksisteerib reaalne perspektiiv väljasaatmiseks mõistliku aja jooksul. Puudutatud isiku väljasaatmine lähiajal on perspektiivitu. Puudutatud isikul puudub biomeetriline pass ja ta on pika aja vältel olnud riiklike asutuste kontrolli all. Puudutatud isiku kodupiirkond Ukrainas on okupeeritud. Isikut ei saa välja saata piirkonda, kus tema elu ja vabadust ähvardab oht.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse.
14.Määruskaebuse väited ei anna alust tühistada halduskohtu määrust.
15.VRKS § 108 sätestab, et enne selle seaduse jõustumist esitatud taotlused ja avaldused vaadatakse läbi taotluse või avalduse esitamise ajal kehtinud tingimustel ja korras. Kuna PPA esitas puudutatud isiku KPK-s kinnipidamise tähtaja pikendamise taotluse pärast 12.06.2026, kohalduvad siinses asjas kinnipidamise pikendamise otsustamisel kehtiva VRKS-i sätted. Samas on kinnipidamiste aluste sisustamisel üldjuhul asjakohane lähtuda VRKS v.r sätete kohta väljakujunenud kohtupraktikast, kui normid on sarnased.
16.VRKS § 65 lg 1 sätestab, et rahvusvahelise kaitse taotlejat võib kinni pidada VRKS § 65 lg-s 2 sätestatud alusel, kui VRKS § 60 lg-s 1 sätestatud liikumisvabaduse piirangut ja § 67 lg-s 2 sätestatud kinnipidamise alternatiivi ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada. VRKS § 65 lg 2 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada, kui ta on väljasõidukohustuse menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et ta on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes väljasõidukohustuse edasilükkamiseks või täideviimise 4(9)
3-26-38 takistamiseks (p 5), samuti avaliku korra või riigi julgeoleku tagamiseks (p 6). VRKS § 66 lg 2 sätestab, et kui rahvusvahelise kaitse taotlejat on vaja VRKS § 65 lg-s 2 sätestatud alusel ja lõikes 1 nimetatud tingimusi arvestades kinni pidada kauem kui 48 tundi, taotleb PPA või Kaitsepolitseiamet halduskohtult VSS § 23 lg-s 7 sätestatud korras loa rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks kuni neljaks kuuks. VSS § 23 lg 7 kohaselt kehtestab kinnipidamiseks loa saamise taotluses esitatavate andmete ja tõendite loetelu valdkonna eest vastutav minister määrusega. Halduskohus pikendab VRKS § 66 lg-s 2 sätestatud tähtaega, arvestades VRKS § 65 lg 1 nimetatud tingimusi, kuni nelja kuu kaupa juhul, kui esineb § 65 lg-s 2 sätestatud alus (VRKS § 66 lg 4).
17.Puudutatud isik esitas 31.10.2025 uue ajutise kaitse taotluse ajal, mil PPA oli asunud tegema toiminguid, et täita Tartu Maakohtu XX.XX.XXXX otsust, millega kohaldati puudutatud isikule lisakaristusena Eesti Vabariigist väljasaatmist koos sissesõidukeeluga Eesti Vabariiki viieks aastaks. Kohtuotsus jõustus selles osas 01.10.2025. VSS § 14 lg 21 kohaselt välismaalane, kellele kohus on lisakaristusena mõistnud väljasaatmise, saadetakse riigist välja ilma lahkumisettekirjutust tegemata. PPA 01.10.2025 lahkumiskohustuse sundtäitmise protokollis (asjas nr 3-25-3208 PPA taotluse lisa 10) oli sihtriigiks määratud Ukraina. Seega oli puudutatud isikul tekkinud ajutise kaitse uuesti taotlemise ajaks lahkumiskohustus ning PPA oli asunud lahkumiskohustust täide viima.
18.PPA tegi 31.12.2025 otsuse nr 62510310013-1, millega VRKS v.r § 57 lg 1 p 5 alusel keeldus puudutatud isikule ajutise kaitse alusel tähtajalise elamisloa andmisest. Seejärel esitas puudutatud isik 05.01.2026 PPA-le rahvusvahelise kaitse taotluse. Puudutatud isikut oli selleks ajaks kinni peetud alates 01.10.2025 väljasõidukohustuse menetluses ning alates 31.10.2025 ajutise kaitse menetluses. PPA lükkas ajutise kaitse taotluse 31.12.2025 tagasi ning alates selle otsuse puudutatud isikule kättetoimetamisest 05.01.2026 oli ta uuesti väljasaadetava staatuses. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitas ta samal päeval pärast ajutise kaitse andmisest keeldumise otsuse tõlke kättesaamist, põhjendades seda asjaoluga, et teda ootab ees väljasaatmine, aga ta ei saa Ukrainasse naasta seoses metadoonasendusravi vajadusega. Neil asjaoludel saab lugeda, et isikut peeti rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise hetkel kinni väljasaatmise täideviimise eesmärgil.
19.Ülaltoodud kronoloogiast tulenevalt on põhjendatud alus arvata, et puudutatud isik esitas 05.01.2026 rahvusvahelise kaitse taotluse selleks, et nurjata tema Eestist väljasaatmine, milline kohustus tuleneb temale jõustunud kohtuotsusest kriminaalasjas. Seega on täidetud VRKS § 65 lg 2 p-s 5 sätestatud alus.
20.VSS § 76 lg 3 sätestab, et välismaalast, kellel on seaduslik alus Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriigis elamiseks või ajutiseks viibimiseks, kohustatakse lahkuma sellesse riiki. Kui välismaalane seda kohustust ei täida või välismaalase väljasaatmine on avaliku korra või riigi julgeoleku huvides, tehakse talle ettekirjutus lahkuda Eestist VSS § 17 lg-s 1 sätestatud vastuvõtvasse riiki. Ringkonnakohus leiab, et see norm kehtib ka juhul, kui lahkumisettekirjutust erandina ei tehta ja väljasõidukohustus sundtäidetakse otse kohtuotsuse alusel. Vaatamata sellele, et Ukraina sõjapõgenikul kui ajutise kaitse saajal on üldjuhul õigus ise valida, millises liikmesriigis ta taotleb ajutist kaitset ning seda ei väära ka asjaolu, et tal on mõnes teises liikmesriigis ajutise kaitse taotlemine pooleli (vt Euroopa Kohtu 27.02.2025 otsus asjas nr C-753/23, Krasiliva), ei ole tal õigust nõuda võimalust minna lahkumiskohustuse täitmiseks omal valikul mõnda teise Euroopa Liidu liikmesriiki, kui Eesti riik on otsustanud ta välja saata avaliku korra või riigi julgeoleku huvides (VSS § 7 6 lg 3 teises lauses toodud erand). Selline tingimus on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega –
5(9)
3-26-38 tagasisaatmisdirektiivi1 art 6 lg-ga 2. Schengeni toimimise põhimõtteid arvestades ei oleks põhjendatud, et kolmanda riigi kodanik, kelle puhul on kindlaks tehtud, et ta ohustab liikmesriigi avalikku korda või julgeolekut, võiks sellest liikmesriigist väljasaatmise korral lihtsalt asuda vabalt elama teise liikmesriiki.
21.VSS § 76 lg-s 3 viidatud VSS § 17 lg 1 kohaselt on viibimisaluseta Eestis viibiv välismaalane kohustatud lahkuma või ta saadetakse välja: 1) tema kodakondsusjärgsesse riiki; 2) transiidiriiki Euroopa Liidu või kahepoolse tagasivõtulepingu või muu kokkuleppe kohaselt või 3) kolmandasse riiki tingimusel, et välismaalane soovib sinna lahkuda ja ta seal vastu võetakse. Puudutatud isikuga seotud kohtuasjade materjalidest ei nähtu, et Eestil oleks mõne Euroopa Liidu riigiga kokkulepe puudutatud isiku vastuvõtmiseks või oleks puudutatud isik soovinud lahkuda mõnda muusse Euroopa Liidu või Schengeni konventsiooni välisesse riiki peale Ukraina ja ta võetaks tolle riigi nõusolekul seal vastu.
22.Seega oli võimalik PPA-l maakohtu otsus täita üksnes puudutatud isiku väljasaatmisega kodakondsusjärgsesse riiki Ukrainasse. Ringkonnakohtu praktikas ei ole välistatud Ukraina kodanikust süüdimõistetud kurjategija KPK-s kinnipidamist muu hulgas tulevase võimaliku Ukrainasse väljasaatmise tagamise eesmärgil (nt 04.05.2026 määrus asjas nr 3-26-1174). Jõustunud kohtuotsusega otsustatud väljasaatmise kooskõla non-refoulementʼi põhimõttega hinnatakse lõplikult väljasaatmise hetke seisuga. Ukrainasse ei pea naasma tingimata piirkonda, kus käib aktiivne sõjategevus või mis on okupeeritud. Asjaolu, et Ukrainas võib isikut ees oodata kohustus osaleda riigikaitses, ei takista kuriteo toimepanemise eest karistuseks mõistetud väljasaatmist, kuna tegemist on kodaniku põhiseadusliku kohustusega oma riigi ees ning puudub alus arvata, et puudutatud isikut sunnitaks Ukraina relvajõududes toime panema sõjakuritegusid (vrd RKHKo 3-23-935/27). Puudutatud isikul on lisaks võimalik PPA-le teada anda mõni muu Euroopa Liidu ja Schengeni konventsiooni liikmesriigi väline kolmas riik, kuhu ta sooviks lahkuda ning kus ta vastu võetaks. Kolmandasse riiki väljasaatmist võimaldavat reisidokumenti saab puudutatud isik Ukraina saatkonnalt taotleda ka KPK-s viibides.
23.Täidetud on ka VRKS § 65 lg 2 p-s 6 sätestatud kinnipidamise alus – vajadus tagada avalikku korda. Euroopa Kohtu praktika järgi on selle aluse kohaldamine avaliku korra ohustamise tõttu põhjendatud üksnes siis, kui isiku konkreetne käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi (EKo (SK) 15.02.2016, J. N. vs. Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie, C-601/15 PPU, p 67). Rahvusvahelise kaitse taotleja preventiivne kinnipidamine avaliku korra kaitseks eeldab, et PPA on andnud individuaalse hinnangu, millest nähtub, miks just see isik kujutab vabaduses viibides tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu. PPA saab sellise hinnangu esitada halduskohtule isiku kinnipidamiseks loa andmise taotluses, seda hinnangut eraldi dokumendina vormistamata. Kohus peab PPA hinnangut kohtu tuvastatud asjaolude põhjal kontrollima. Isiku kinnipidamine ei ole lubatav üksnes üldise oletuse tõttu, et isik võib ohustada avalikku korda. See oht peab olema konkreetse isikuga seostatud (RKHKm 3-252126/93, p 19).
24.Puudutatud isik on Tartu Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega tunnistatud süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 (narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine, mis on toime pandud grupi poolt) järgi ning talle mõisteti karistuseks 5 aastat vangistust. Tegemist on hiljuti Eestis rahvatervise vastu toime pandud esimese astme kuriteoga, mille eest mõisteti ka karm karistus. Asjaolu, et kaebaja vabastati edasise vangistuse kandmiselt tingimisi, oli ilmselt tingitud sellest, et lisakaristuseks mõisteti talle väljasaatmine. Selliselt võimaldas
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115/EÜ, 16. detsember 2008, ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel.
6(9)
3-26-38 kohtuotsus kriminaalasjas elimineerida Eestis avalikku korda ähvardava ohu samaväärselt puudutatud isiku vangistusega, s.o tal ei olnuks enam võimalik narkokuritegude toimepanemist ja rahvatervise ohtu seadmist jätkata. Riigikohus on selgitanud, et väljasaatmine on olemuselt preventiivse eesmärgiga lisakaristus, mille võib mõista kuriteo eest lisaks põhikaristusele, hoidmaks ära uute kuritegude toimepanemist välisriigi kodaniku poolt (RKKKo 1-17-9941/80, p 12). PPA on taotluses õigesti selgitanud, et narkokuritegude puhul on retsidiivsusrisk üldise kogemuse järgi kõrge. Kuid ka puudutatud isikuga seotud konkreetseid asjaolusid arvestades tuleb asuda seisukohale, et esineb kuritegude toimepanemisega jätkamise oht. See on seotud tema toime pandud kuritegudega ja tema isikuga ning seda ohtu ei maanda perekondlikud asjaolud. Ringkonnakohus rõhutab, et puudutatud isik pakendas ja peitis narkootilisi ja psühhotroopseid aineid peidikusse vähemalt 460 korral ajavahemikul 10.05.2024–03.08.2024, s.t tegemist on ulatusliku ja süsteemse, mitte juhusliku narkoäris osalemisega. Seejuures on tuvastatud, et puudutatud isik sai lisaks edasiandmisele narkootikume ka isiklikuks tarbimiseks, mis näitab vaatamata metadoonasendusravi saamisele kõrget riski, et vabanemise korral langeb ta uuesti sõltuvuse ohvriks ja hakkab narkootikumide hankimiseks uuesti toime panema analoogilisi kuritegusid. Olukorras, kus maakohtu poolt põhjendatuks peetud karistust – väljasaatmine ja viieks aastaks Eestisse naasmise keeld – pole veel täide viidud, on kinnipidamine VRKS § 65 lg 2 p 6 alusel vajalik selleks, et puudutatud isikul ei tekiks enam võimalust Eestis rahvatervist ohustavaid raskeid kuritegusid toime panna. Seega ei ole PPA taotluses esile toodud asjaolud käsitatavad üksnes abstraktse viitena varasemale õigusrikkumisele, vaid annavad piisava aluse järeldada, et puudutatud isikust lähtuv oht avalikule korrale oli vaidlustatud määruse tegemise ajal tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine.
25.Halduskohtu 29.06.2026 istungi salvestise järgi sai puudutatud isik kohtule esitada oma vastuväiteid PPA taotluses toodud väidetele ja toimus sisukas arutelu. Lisaks esitas ta kohtule põhjalikud kirjalikud vastuväited koos masintõlkega eesti keelde ning kohus sai neid määruse tegemisel arvestada. Samuti oli tal võimalik esitada kõik oma vastuväited määruskaebuses. Ringkonnakohus kontrollib tuvastatud asjaolud ja tehtud järeldused üle täielikult. Kuna asja menetleti lihtmenetluses, võis kohus kõrvale kalduda kohtukutse saatmise normidest. Oluline on, et PPA taotlus oli puudutatud isikule kättesaadavaks tehtud ja ta sai istungist osa võtta ning esitada lisaks kirjalikke seisukohti ja tõendeid. Seega ei ole loa pikendamise menetluses tema menetluslikke õigusi rikutud määral, mis tingiks halduskohtu määruse tühistamise.
26.Puudutatud isiku osas esineb VSS § 68 p-de 4 ja 13 järgne põgenemisoht. Kohus lähtub hinnangu andmisel isikuga seotud olulistest asjaoludest kogumis. Praegusel juhul annavad isikuga seotud asjaolud kogumis aluse jaatada piisavalt suurt põgenemisohtu, et õigustada puudutatud isiku kinnipidamist veel neljaks kuuks, tagamaks tema kättesaadavus võimalikuks väljasaatmiseks pärast rahvusvahelise kaitse taotluse kohta lõpliku otsuse tegemist. Puudutatud isikut on narkokuritegude eest karistatud vangistuse ja väljasaatmisega, mille täideviimine ei saa sõltuda sellest, millised on puudutatud isiku tervise või perekonnaliikmetega seotud asjaolud ja kuidas need võivad muutuda. Isik on ise kinnitanud soovi minna elama näiteks Lätti. Eespool on tuvastatud, et isik ohustab Eestis avalikku korda. Halduskohus leidis õigesti, et maakohtu mõistetud tingimisi vangistusest pole järeldatav, et puudutatud isik ei ohusta Eesti ühiskonda – nimelt mõistis kohus lisakaristuseks väljasaatmise, mis välistab puudutatud isiku naasmise Eesti ühiskonda. Ukraina sõjapõgenikuna on puudutatud isikul võimalik liikuda mujale Schengeni alale, et hoida kõrvale väljasaatmismenetlusest. Järelikult oleks isiku KPK-st vabastamisel oht, et väljasaatmise täideviimine muutub vähemalt raskendatuks või isegi võimatuks.
27.Samas põgenemisohtu VSS § 68 p 6 järgi ei ole rahvusvahelise kaitse taotleja puhul alust sedastada (RKHKm 3-25-2126/93, p 25). Samuti ei ole Tartu Maakohtu otsusega pööratud 7(9)
3-26-38 puudutatud isiku lahkumiskohustust sundtäitmisele kriminaalmenetluse seadustiku § 244 2, § 2452 lg 1 ja § 4272 ning VSS 68 p 10 ja § 202 tähenduses, vaid on mõistetud lisakaristusena väljasaatmine. VSS § 14 lg-st 21 nähtub, et seadusandja eristab ka VSS-i kohaldamisalas olevate otsuste tegemisel mõisteid välismaalane, kellele kohus on lisakaristusena mõistnud väljasaatmise ning välismaalane, kelle lahkumiskohustus on kohtulahendiga pööratud sundtäitmisele. VSS 68 p-i 10 ei ole seega alust tõlgendada laiendavalt nõnda, et see hõlmab ka olukorda, kus kohus on lisakaristusena mõistnud väljasaatmise, isegi kui kohtuotsus on tehtud kokkuleppemenetluses.
28.Kinnipidamise alternatiivid (VRKS § 67) ei oleks tõhusad, kuna avaliku korra ohustamise tõttu ei ole võimalik puudutatud isikul vabaduses viibida (kuritegude toimepanemise jätkamise oht), samuti on piisavalt suur põgenemise oht, mida pole võimalik vältida majutuskeskuses või mujal elamise ja dokumendi PPA-le hoiule andmise korral.
29.Kinnipidamise pikendamist 4 kuuks ei ole alust pidada ebaproportsionaalseks selle kestusest tulenevalt. Rahvusvahelise kaitse menetlus viidi lõpuni VRKS v.r § 18 1 lg-s 1 ettenähtud 6 kuu jooksul ja pole alust sedastada, et selles oleks olnud viivitust, mis muudaks kinnipidamise põhjendamatuks. KPK-s kinnipidamise pikenemise on tinginud asjaolu, et puudutatud isik on esitanud põhjendamatuteks osutunud ajutise kaitse ning rahvusvahelise kaitse taotlused, mitte PPA-st tingitud tegevusetus või viivitus. Puudutatud isiku kinnipidamisel kuni 01.11.2026 ei hakka lähenema ka kinnipidamise 18-kuuline ülempiir. Kuna väljasaatmist ei ole võimalik lõpule viia enne lõpliku otsuse tegemist rahvusvahelise kaitse menetluses (VRKS v.r § 31), ei pidanud kohus analüüsima ega saanudki hinnata, kas väljasaatmist võimaldavaid toiminguid oleks võimalik teha kiiremini kui nelja kuuga. Kinnipidamise edasine kestus on sõltuvuses mitte PPA-st, vaid sellest, kui kaua kestab rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse peale halduskohtule esitatud kaebuse menetlemine. Kuna puudutatud isik esitas haldusasjas nr 3-26-1839 kaebuse 18.06.2026, on menetlus alles algusjärgus. HKMS § 126 lg 3 kohaselt vaatab halduskohus selle asja läbi eelisjärjekorras.
30.VRKS § 65 lg 5 sätestab, et vastuvõtu erivajadusega või menetlusliku eritagatise vajadusega taotleja kinnipidamise korral tuleb arvestada taotleja vaimset ja füüsilist tervist. Taotlejat ei peeta kinni, kui see võib tema vaimset või füüsilist tervist tõsiselt ohustada. Ei ole alust pidada puudutatud isiku kinnipidamist vastuolus olevaks isiku turvalisuse või tervise kaalutlustega. KPK-s on isikule tagatud vajalik metadoonasendusravi, mille kohane vajadus on asjas olnud teada ja arvesse võetud juba varasemate kinnipidamiste otsustamisel ja selles osas pole seega vaja hinnata uusi asjaolusid.
31.Kinnipidamist ei välista ka isiku soov abistada enda vähihaiget isa, kes ei ole ka seni olnud puudutatud isiku ülalpidamisel, sest puudutatud isik viibis eelvangistuses ja hiljem KPK-s. Puudutatud isiku isa peab saama vajalikku abi ning hoolitsust kõigepealt oma seaduslikult abikaasalt, sõltumata abikaasade faktilisest kooselamisest, ja kohalikult omavalitsuselt. Asjaolu, et puudutatud isiku ema toetab seda, et puudutatud isik võiks hoolitseda isa eest, ei anna alust loobuda lisakaristusena mõistetud väljasaatmise täideviimisest ega vabastada puudutatud isikut KPK-st.
32.Puudutatud isik esitas 06.07.2026 ringkonnakohtule taotluse nõuda välja tõendid selle kohta, mis asjaoludel PPA ametnikud külastasid tema isa pärast halduskohtu istungi toimumist. Ringkonnakohus jätab selle taotluse rahuldamata, kuna võimalikud tõendid ei oma tähtsust siinse haldusasja lahendamisel.
8(9)
3-26-38
33.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 01.07.2026 määruse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta määruse põhjendusi põgenemisohtu puudutavas osas.
34.Ehkki halduskohus kuulutas asja menetluse kinniseks rahvusvahelise kaitse menetluse asjaolude konfidentsiaalsuse tõttu, on võimalik jõustunud kohtulahend avaldada HKMS § 175 lg 3 ja § 265 lg 4 alusel arvutivõrgus (Riigi Teatajas) selliselt, et puudutatud isiku nimi ja sünniaeg ning maakohtu otsuse kuupäev ja number on varjatud. See on piisav puudutatud isiku identifitseerimise vältimiseks. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.