X-i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses helistamisvõimaluste piirangutega
RESOLUTSIOON
1.Tagastada X-i kaebus.
2.Jätta X-i taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.
3.Jätta X-i taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
4.Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni punktide 1-3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 121 lg 4 § 204 lg 1 ja riigi õigusabi seadus (RÕS) § 15 lg 8). Muus osas määruse peale määruskaebust ei saa esitada.
1.X (kaebaja) esitas 4. detsembril 2025 Tartu Vanglale pöördumise, milles selgitab, et ta ei saanud 29. novembril 2025 lisa kõneaega lähedastele helistamiseks, sest ta ei teadnud, millisel hetkel kõne katkeb. Kaebaja soovib, et helistamisel saaks teavet ka kõneaja kohta. Teiseks soovis kaebaja korraldada, et vajadusel saaks ta kõnede aega juurde.
2.Tartu Vangla esitas kaebajale 3. märtsil 2026 vastuse. Vangla luges märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse (MSVS) § 2 lg 1 kohaselt kaebaja pöördumise märgukirjaks, milles ta tegi vanglale ettepaneku tööprotsesside muutmiseks. Kaebajale selgitati, et vanglal ei ole võimalik kuvada ega mõnel muul viisil anda teada kõnekestvuse aega. Probleemi on arutatud, kuid muudatusi saab teha ainult teenuspakkuja kaudu kolme vangla üleselt. Kinnipeetav peab ise jälgima kõneaega. Aja jälgimiseks telefonikõne ajal on võimalik vaadata elusosakonna seinal olevate kella. Kaebajale on määratud helistamiseks 100 minutit. Telefoniaja pikendamine on ette nähtud vältimatu vajaduse korral, mida sünnipäev endas ei kujuta. Seetõttu ei ole sünnipäeva puhul telefoni kasutamise aja pikendamine põhjendatud.
3-26-1683
3.Kaebaja esitas 5. märtsil 2026 Tartu Vanglale taotluse kahju hüvitamiseks 5000 euro ulatuses, sest vangla ei lisanud kaebajale kõneaega. Vangla selline tegevus alandab ja solvab kaebajat. Lisaks ei saanud kaebaja suhelda vennaga videokõne vahendusel.
4.Kaebaja esitas Tartu Vanglale 1. aprillil 2026 vaide vangla 3. märtsi 2026. a vastuse peale. Kaebaja hinnangul ei esitanud ta 4. detsembril 2025 Tartu Vanglale märgukirja, vaid taotluse lisada peale koodi sisestamist info kõnekestuse jäägi kohta. Kaebaja hinnangul taotles ta võimalust vajadusel pikendada telefoni kasutamise aega.
5.Tartu Vangla jättis 30. aprilli 2026. a otsusega nr 1-9/2-26/62-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla hinnangul peab kaebaja õigusvastaseks vangla 29. novembril 2025 täiendava kõneaja lisamata jätmist lähedastega telefoni teel suhtlemiseks. Tartu Vangla kodukorra järgi on kaebaja telefonikõned tehniliselt piiratud 60 minutiga. Tartu Vangla praktika kohaselt on kõneaega 100 minutit kinnipeetavatel, kes ei riku vangla reegleid. Kaebaja kõnelogi väljavõttest nähtub, et 29. novembril 2025 teostas kinnipeetav telefonikõnesid erinevatele inimestele nii enne- kui ka pärastlõunasel ajal. Kokku kasutas kaebaja telefoni 56 minutit ja 40 sekundit. Kaebaja ei olnud kasutanud ära kõneaega 60 minuti ega kindlasti ka mitte 100 minuti. Olenemata valvuri vastusest kaebajale, ei olnud kaebaja 29. novembril 2025 kogu oma kõnelimiiti ära kasutanud ja puudus vajadus kõneaja pikendamiseks. Seega ei ole Tartu Vangla tegutsenud õigusvastaselt.
6.Tartu Vangla tagastas 5. mai 2026 otsusega nr 1-8/2-26/63-2 kaebaja vaide. Kaebaja tegi 4. detsembri 2025. a pöördumises Tartu Vanglale ettepaneku helistamise korra muutmiseks. Kaebaja pöördumine oli märgukiri MSVS § 2 lg 1 tähenduses. Märgukirjale vastamine ei ole haldusakt HMS § 51 lg 1 mõistes. Vastus märgukirjale ei ole selle sisusust tulenevalt iseseisvalt vaidemenetluses vaidlustatav ning ainuüksi vaide esitajale antud selgitustega mittenõustumine ei ole aluseks vaide esitamisele. Selgituste andmine sooritatud või sooritamata toimingute kohta ei saa rikkuda vaide esitaja õigusi. Õigusi saab rikkuda asjaolu, et soovitud selgitusi ei ole antud, kuid käesoleval juhul on vaide esitaja pöördumisele vastatud. Seega puudub vaide esitajal Tartu Vangla vastuse osas (selle sisust lähtuvalt) vaideõigus, kuna vastuskiri ei saa olla vaidemenetluse esemeks.
7.X esitas 3. juunil 2026 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tegevuse peale, mis seondub kaebaja helistamisvõimalustega. Kaebaja hinnangul ei saanud ta soovitud viisil ja ajal helistada. Kaebaja on pöördunud ka varem kohtu poole helistamise muredega ning lisaks on esinenud probleeme videokõnedega. Kaebaja viitab kaebuses vangla 30. aprilli ja 5. mai 2026. a otsustele. Kaebaja esitas taotlused riigilõivust vabastamiseks ning riigi õigusabi saamiseks.
8.Tartu Vangla esitas 8. ja 17. juunil 2026. a vastustes kohtunõuetele kohtueelse menetluse materjalid ning kaebuse asjaoludega seotud kaebaja pöördumised.
KOHTU SEISUKOHT
9.HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme. Kohus tõlgendab esitatud kaebust HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt kaebaja tegelikust tahtest lähtudes. Arvestades kohtueelses menetluses esitatud taotlusi ning kohtule esitatud kaebust mõistab kohus, et kaebaja nõuab HKMS § 37 lg 2 p 4 alusel Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist seoses helistamisvõimaluste piiramisega 29. novembril 2025. Kohus ei käsitle kaebuse osana vennaga toimunud videokõne toimumist ja seal esinenud
3-26-1683 probleeme, kuna selles osas esitas kaebaja vanglale eraldiseisva kahjunõude ning kohtute infosüsteemi kohaselt vaidlustas kahjunõude otsuse kohtus (haldusasi nr 3-26-668), kus kohtumenetlus on hetkel pooleli. Kaebaja on viidanud Tartu Vangla 5. mai 2026. a otsusele, kuid kohtu hinnangul kaebaja eraldiseisvalt seda otsust kohtus ei vaidlusta. Kaebaja tahe on suunatud kahju hüvitise saamisele ning viimati nimetatud otsusega ei võetud kahju hüvitamise osas seisukohta. Samuti märgib kohus, et kaebajal puuduks 5. mai 2026. a otsuse peale kaebuse esitamiseks HKMS § 44 lg 1 ja § 45 lg 4 alusel kaebeõigus, kuna kaebaja algne pöördumine oli märgukiri (MSVS § 2 lg 1). Kaebajal puudub õigus märgukirja vastuse peale vaiet esitada, sest vastus märgukirjale ei ole haldusakt ning seetõttu tagastas vangla õiguspäraselt kaebaja vaide (HMS § 51 lg 1, § 71 lg 1, § 79 lg 1 p 1).
10.HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. HKMS § 121 lg 2 p 2 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kaebus kuulub eelnimetatud alusel tagastamisele.
11.Kohtu hinnangul on kaebusega kaitstava õiguse riive väheintensiivne. Kaebaja peab oma õigusi riivatuks seetõttu, et talle ei võimaldatud helistamiseks lisaaega. Kaebajal on õigus telefonikõnede tegemisele (vangistusseadus (VangS) § 28 lg 1) ning lähedastega suhtlemise piiramine, sealhulgas kõneaja mitte andmine, võib riivata kaebaja õigust perekonnaelule (põhiseadus § 26). Kaebaja ei tugine sellele, et talle ei oleks telefonikõnesid üldse võimaldatud või talle oleks võimaldatud helistada vähem kui vangla kodukorras ettenähtud. Seega saab kaebaja õiguste riivet pidada väheintensiivsemaks. Kaebajale selgitati, et tal oli võimalus telefoni kasutada kodukorras ettenähtud 60 minuti asemel suuremas mahus ehk 100 minutit. Vaidlusalune päev oli kaebaja sünnipäev, mistõttu on mõistetav, et kaebaja soovis oma perekonnaga ja lähedastega suhelda. Samas ei ole kaebaja esile toonud, et tal oleks jäänud vangla tegevusest tingituna ära mõni oluline telefonikõne. Kaebajale on teada, et päeva jooksul on tema helistamise aeg tehniliselt piiratud ning tal oli võimalik oma äranägemisel otsustada kellega ja kui kaua ta sellest ajast suhtleb. Kaebaja õiguste riivet ei muuda intensiivseks asjaolu, et kaebaja ei tea iga kõne algul täpset kõneaja jääki. Kaebajal võib tekkida teatud meeleolu langus ning ta võib tunda ennast perekonnast eraldatuna, sest ta ei saa lähedastega suhelda nii palju kui ta ise soovib, kuid see ei ole selline tagajärg, mis riivaks kaebaja õigusi intensiivselt. Vanglas telefoni kasutamise võimaluse piiramine on vangistusega paratamatult kaasnev asjaolu ja sellega peab kaebaja arvestama.
12.Kohtu hinnangul on kaebuse eduväljavaated vähesed. Kinnipeetavatel on õigus telefonikõnedele, kuid selline õigus ei ole piiramatu. Tartu Vanglale ei tulene ühestki õigusaktist kohustust kõne alustamisel teavitada kaebajale tema kasutamata kõneaja jääki. Seega ei ole vangla tegevus kõneaja jäägi teavitamata jätmisel õigusvastane. Tartu Vangla kodukorra p 12.13 järgi on kinnipeetava telefoni kasutamise maksimaalne aeg päevas tehniliselt piiratud 60 minutile. Põhjendatud vajadusel helistamisel kaitsjale, ametiisikutele, perekonna liikmele jne, pikendab vanglaametnik ühekordselt kinnipeetava telefoni kasutamist. Tartu Vangla on kaebajale selgitanud, et kehtiva praktika kohaselt on kinnipeetavatele võimaldatud kõnesid siiski 100 minutit juhul, kui isik ei ole rikkunud vanglas kehtinud reegleid. Vangla tuvastas, et kaebaja oli 29. novembril 2026 teinud kõnesid 56 minutit ja 40 sekundit. Kaebaja ei kasutanud ära kodukorra järgi määratud 60 minutit ega ka tegelikult kasutada olnud 100 minutit. Seega ei olnud vanglal põhjust pikendada kaebaja telefoni kasutamise võimalust. Esitatud materjalidest ei nähtu, et kaebajal oleks takistatud kodukorras ettenähtud ulatuses telefonikõnesid teha. Kaebaja väide, et ta ei teadnud kui palju
3-26-1683 tal on aega jäänud ning seetõttu ei julgenud helistada, ei mõjuta kaebuse perspektiivi. Kaebaja saab talle võimaldatud aega jagada endale meelepäraselt ning valida kellele ja kui pikalt ta helistada soovib. Kaebajal on võimalik kasutatud aega jälgida üldkasutataval alal olevalt kellalt, mis on telefonikabiinist nähtav. Isegi juhul, kui kell asub istudes selja taga ei ole aja jälgimine võimatu. Kaebaja saab helistamise algus- ja lõpuaja järgi tuvastada kasutatud kõneaja ning selle, kui palju on tal veel lubatud kõneaega alles. Samuti on kinnipeetavatel võimalik kasutada isiklikku käekella, millelt jälgida aja kasutust. Kui kaebaja ei suuda kasutatud aega meeles pidada, on tal võimalik teha selle kohta märkmeid. Kõike seda arvestades ei nähtu asjas Tartu Vangla õigusvastast tegevust, mistõttu ei ole täidetud kahju hüvitamise eeldused.
13.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus HKMS § 121 lg 2 p 2 1 alusel X-i kaebuse. Vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
14.Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.
15.Kaebaja esitas riigi õigusabi taotluse, mille kohus käesoleva määrusega lahendab. RÕS § 6 lg 1 järgi võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja kehv majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist.
16.Kaebaja on koostanud kohtule piisavalt arusaadava avalduse, millest on kohtule üldjoontes arusaadav kaebuse eesmärk. Kaebaja on ka varasemalt suutnud iseseisvalt halduskohtumenetluses arvukalt kaebusi ja muid menetlusdokumente esitada (haldusasjad nr 3-26-1649; 3-26-1455; 3-26-1352; 3-26-1292; 3-26-1108, 3-26-1052, 3-26-824, 3-26-807, 326-668, 3-26-667, 3-26-600, 3-26-530, 3-26-388, 3-26-97, 3-25-2810, 3 25-2699, 3 25-2650 jne). Aastate jooksul on kaebaja suutnud esitada üksnes Tartu Halduskohtule üle 500 kaebuse ning seejuures on kaebaja 2026. aastal Tartu Halduskohtule esitanud rohkem kui 30 kaebust. Kaebaja ei ole taotluses esile toonud ühtegi asjaolu, mis takistaks tal praeguses kohtumenetluses osalemist. Eeltooduga on tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi. Halduskohtumenetluses ei ole esmatähtis, et kaebaja peab omama juriidilist haridust või kasutama oma õiguste kaitseks õigusalaste teadmistega isiku abi. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5). Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X-i taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.
17.Kohtulahendi avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3 ja § 178 lg 3).
3-26-1683
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.