Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse
päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-23-2094 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA HALDUSKOHU OTSUS
1.Eesti Liikluskindlustuse Fond (vastustaja või LKF) koostas 29.08.2023 makseteatise nr 1365373 (vaidlustatud makseteatis), millega kohustas kaebajat tasuma registreerimisnumbrit XXXXXX kandva sõiduki sundkindlustuse makse 242,20 eurot perioodi 31.05.2023–28.08.2023 eest.
2.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes vaidlustatud makseteatise tühistamist. Kaebaja ei vaielnud vastu asjaolule, et ta on liiklusregistri kohaselt asjaomas,e sõiduki vastutav kasutaja, ent pidas sundkindlustuse makse nõuet põhjendamatuks esiteks seetõttu, et kuna ta viibib alates 17.11.2022 vanglas, ei saa ta sõidukit kasutada ning teiseks seetõttu, et asjaomane sõiduk on juba 2022. aasta suvel hävinud, millest kaebaja teavitas ka sõiduki omanikku. Kaebaja märkis, et tema ei saa sõidukit liiklusregistrist kustutada, vaid seda peab tegema sõiduki omanik.
3.Vastustaja vaidles kaebusele vastu, leides kokkuvõttes, et makseteatis on õiguspärane, kuna kaebaja oli seal näidatud perioodil sõiduki kindlustuskohustusega isik vastavalt liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 7 lõikele 2 ning sõiduki kindlustamise kohustus oli täitmata. Vastustaja märkis ka, et tema nõudeõigus kaebaja vastu ei sõltu kaebaja ja sõiduki omaniku vahelisest õigussuhtest, vaid põhineb ainult registriandmetel.
4.Tallinna Halduskohus tegi 28.11.2024 kohtuotsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et kaebajal, kes oli liiklusregistri kohaselt asjaomase sõiduki vastutav kasutaja, oli LKindlS § 4 lõikest 1 ning § 7 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt kohustus sõlmida kohustusliku liikluskindlustuse leping. Kuna sellele sõidukile kehtivat liikluskindlustuse lepingut sõlmitud ei olnud ning viimase lepingu kehtivuse lõppemisest oli möödunud rohkem kui 12 kuud, tekkis sõidukile LKindlS § 60 lõikest 2 tulenevalt automaatne liikluskindlustuskaitse, mille eest on sõiduki vastutatava kasutajana liiklusregistrisse kantud isik kohustatud maksma LKF-ile automaatse liikluskindlustuse kindlustusmakset. Halduskohus märkis, et vastustajal puudub automaatse liikluskindlustuse rakendamisel kaalutlusõigus ning ta ei saa arvesse võtta seda, kas liiklusregistrisse registreeritud sõiduk tegelikult osaleb liikluses või mitte. Tegemist on registripõhise kindlustusega, mis kohaldub juhul, kui sõiduk on liiklusregistris registreeritud ning sõiduki kindlustuskohustus on täitmata. LKindlS § 7 lõikest 2 tulenevalt ei sõltu vastutava kasutaja kohustus automaatse kindlustuse kindlustusmakset tasuda sellest, kas ta tegelikult saab asjaomast sõidukit kasutada või mitte. Kindlustuskohustuse vältimiseks on vaja korraldada sõiduki registrist kustutamine, kasvõi ajutiselt.
2(5)
3-23-2094
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, paludes tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada või teise võimalusena saata asi uueks läbivaatamiseks tagasi halduskohtule. Kaebaja leiab, et halduskohus oleks pidanud vaidlustatud maksetatise aluseks olevad LKindlS normid nende põhiseadusvastasuse tõttu kohaldamata jätma. Kõigepealt märgib kaebaja, et automaatne liikluskindlustus on vastuolus põhiseaduse §-ga 32 ning automaatse kindlustuse rakendamisega samaväärne, ent vähem koormav meede on sätestatud liiklusseaduse §-s 262 punktis 7, mis näeb ette karistuse kindlustuskaitseta sõiduki kasutamise eest. Kaebaja hinnangul on alusetu ja põhiseadusvastane ka see, et automaatne liikluskindlustus rakendub sõidukile, mis ei osale liikluses kauem kui 12 kuud, samas kui see ei rakendu sõidukile, mida ei kasutata vähem kui 12 kuu jooksul. Kaebaja arvates on tegemist lubamatu ebavõrdse kohtlemisega. Kolmandaks on kaebaja seisukohal, et automaatne sundkindlustus on vastuolus põhiseadusega, kuna tegelikult ei ole võimalik vältida liikluskindlustuskohustuse teket, võttes arvesse, et LKindlS § 6 lg 3 punkti 1 kohaselt ei saa liikluskindlustuskohustuse teket vältida ka sõiduki liiklusregistrist ajutise või lõpliku kustutamisega, sest selline kohustus on ka registreerimata sõiduki suhtes. Kaebaja arvates on kindlustuskohustuse tekkimise seisukohast põhjendamatu eristada registreerimata sõidukit ja registreeritud ent kindlustamata sõidukit, kuna mõlema kasutamine liikluses on keelatud ja karistatav. Põhjendamatu on eeldus, et erinevalt registreerimata sõidukitest kasutatakse liikluses registrisse kantud, ent kindlustuseta sõidukeid. Sellise eelduse korral tuleb isikul hakata tõendama, et liikluskindlustuseta sõidukit liikluses ei kasutata, mis on vastuolus PS § 22 lõikega 2 ning teisalt tunnistab seadusandja seeläbi kehtiva karistusõiguse (LKindlS § 81 ja LS § 262 p 7) ebaproportsionaalsust, mis on vastuolus PS §-ga 11.
6.LKF esitas ringkonnakohtule seisukoha, paludes jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja leiab, et automaatse liikluskindlustuse rakendamist ja kindlustusmakse tasumise kohustust reguleerivad LKindlS sätted ei ole põhiseadusega vastuolus. Samuti selgitab vastustaja, et kehtiva liikluskindlustuseta sõiduki kasutamise eest ette nähtud karistus ei taga seda, et võimalik kolmandatele isikutele kindlustamata sõidukiga tekitatud kahju kannatanule hüvitatakse. LKindlS eesmärk on saavutada olukord, kus liikluskahjud saaksid kannatanutele hüvitatud sõltumata sellest, kas kindlustuskohustusega isik on oma kindlustuskohustust täitnud või mitte. Vastustaja hinnangul ei ole tegemist ebavõrdse kohtlemisega, kuna LKindlS § 6 lg-s 1 toodud kindlustuskohustusest vabastuse erand kohaldub kõigile võrdselt samadel eeldustel. Lisaks tuleneb LKindlS § 36 lõikest 2, et lepingu lõppemisest kaheteistkümne kalendrikuu jooksul peab kahju põhjustaja viimase lepingu järgne kindlustusandja või kahjustatud isiku kindlustusandja kahjustatud isikule kahju hüvitama, kui kahju põhjustaja ei pidanud kinni LKindlS § 3 lõikes 2 sätestatud sõidukiga liikluses osalemise keelust ja sõidukiga põhjustati kahju.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Halduskohus on vaidluse seisukohast olulised asjaolud õigesti tuvastanud ning nõuetekohaselt põhjendanud, miks on kaebajal vaidlusaluse kindlustusmakse tasumise kohustus. Halduskohus leidis õigesti, et makseteatise esemeks oleva sundkindlustusmakse tasumise kohustuse aluseks on asjaolu, et kaebaja on asjaomase sõiduki vastutava kasutajana kantud liiklusregistrisse ning viimase liikluskindlustuslepingu kehtivuse lõppemisest oli möödunud enam kui 12 kuud. Õige on halduskohtu seisukoht, et sundkindlustusmakse tasumise kohustus ei sõltu sellest, kas kaebajal oli reaalselt võimalik sõidukit kasutada või mitte. Samamoodi ei sõltu see kohustus sellest, millises seisukorras asjaomane sõiduk oli või millised olid sõiduki
3(5)
3-23-2094 vastutava kasutaja ning selle omaniku omavahelised õigussuhted. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4).
8.Väär on kaebaja seisukoht, et automaatse liikluskindlustuse rakendumist ja sellega kaasneva kindlustusmakse tasumise kohustamist reguleerivad normid on põhiseadusega (PS) vastuolus. PS §-ga 32 tagatud omandi puutumatus ei ole absoluutne ega välista seadusega sundkindlustusmakse tasumises seisneva varaliste kohustuse kehtestamist. Automaatse liikluskindlustuse rakendamine on eesmärgipärane, vajalik, sobiv ja mõõdukas meede, et tagada liiklusõnnetuse tagajärjel varalist kahju kandnud isikule kahju hüvitamine sõltumata kahju põhjustanud sõiduki omaniku või kasutaja varalisest olukorrast ja sellest, kas ta on liikluskindlustuslepingu sõlmimise kohustuse täitnud. Vastustaja on õigesti osutanud sellele, et kindlustamata sõiduki liikluses kasutamise eest karistust ette nägev norm sellist eesmärki ei täida.
9.Siinse vaidluse seisukohast on ainetu kaebaja arutelu, mis puudutab LKindlS § 6 lg 3 punkti 1. Nimetatud säte reguleerib kindlustuskohustuse tekkimist, kui sõiduk kustutatakse registrist. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et vaidlustatud makseteatises näidatud perioodil oli asjaomane sõiduk liiklusregistris registreeritud. Seega ei ole LKindlS § 6 lg 3 p 1 siinse vaidluse lahendamisel asjassepuutuv norm.
10.Väär on ka kaebaja seisukoht, et põhjendamatu on eristada sundkindlustuse rakendamisel sõidukeid, mille viimase kindlustuslepingu lõppemisest on möödunud vähem kui 12 kuud, ja neid, mille viimase kindlustuslepingu kehtivuse lõppemisest on möödunud enam kui 12 kuud. Pidades silmas liikluskindlustuse (sh automaatse liikluskindlustuse) eesmärki, milleks on tagada sõidukiga põhjustatud liikluskahju hüvitamine kolmandast isikust kannatanule, on kindlustuslepingu lõppemisele vahetult järgneva 12 kuu jooksul sundkindlustuse rakendamata jätmine eelkõige põhjendatav sellega, et 12-kuulise perioodi jooksul on sõidukiga põhjustatud liikluskahju hüvitamiseks ette nähtud kindlustuskaitse tagatud läbi LKindlS § 36 lõike 2, mis näeb ette, et „[k]aheteistkümne kalendrikuu jooksul pärast lepingu lõppemist peab kahju põhjustaja viimase lepingu järgne kindlustusandja või kahjustatud isiku kindlustusandja kahjustatud isikule kahju hüvitama, kui kahju põhjustaja ei pidanud kinni käesoleva seaduse § 3 lõikes 2 sätestatud sõidukiga liikluses osalemise keelust ja sõidukiga põhjustati kahju“. Seega kahju, mis põhjustatakse sõidukiga esimese 12 kuu jooksul, mil ei rakendata sundkindlustust, hüvitab eelkõige sõiduki viimase lepingu järgne kindlustusandja. Eeltoodud põhjustel ei ole olukord, kus kahju põhjustab sõiduk, mille viimasest kindlustuslepingu lõppemist on möödunud kuni 12 kuud ja olukord, kus liikluskahju põhjustab sõiduk, mille viimase kindlustuslepingu lõppemisest on möödunud üle 12 kuu, samaväärsed ning seetõttu pole ka vajadust neid olukordi ühtmoodi õiguslikult reguleerida.
11.Mis puudutab kaebaja arutluskäiku, et registrist kustutatud sõiduki liikluses kasutamine ja sellega liikluskahju põhjustamine on samavõrd ebatõenäoline kui sellise kahju põhjustamine registrisse kantud sõidukiga, millel puudub kehtiv liikluskindlustuse leping, siis esiteks ei tulene võrdse kohtlemise üldpõhimõttest seadusandjale kohustust kohelda neid kahte olukorda ühtmoodi. Tehes tahteavalduse sõiduki registrist kustutamiseks, on sõiduki omanik üheselt mõistetavalt avaldanud soovi sõidukit mitte kasutada. Selles olukorras on mõistlik põhjus eeldada, et sõidukit edaspidi ei kasutata. Seevastu olukorras, kus sõiduk on jätkuvalt registris – ehk sõiduki omanik ei ole isegi avaldanud soovi sõiduki edasisest kasutamisest loobuda –, ei ole põhjust samasugusest eeldusest lähtuda. Mõistagi on faktiliselt võimalik kasutada liikluses sõidukeid, mis on registrist kustutatud, nagu ka sõidukeid, mis on jäetud lubamatult registrisse kandmata. See aga ei tähenda kuidagi, et kindlustuskohustuse seisukohast tuleks selliseid sõidukeid kohelda samamoodi nagu registrisse kantud sõidukeid. Vastustaja on juba halduskohtule esitatud vastuses õigesti osutanud ka sellele, et 4(5)
3-23-2094 kindlustuskohustusest vabanemiseks on kaebajal võimalik taotleda enda kui asjaomase sõiduki vastutava kasutaja kustutamist registrist, kui tema vastutava kasutajana registrisse kandmise alus on ära langenud. Vastustaja on õigesti osutanud ka sellele, et tema ei pea asuma süüvima sõiduki omaniku ja vastustava kasutaja vahelistesse õigussuhetesse. Juhul kui kaebaja leiab, et tema ja sõiduki omaniku vahelisest lepingulisest suhtest tulenevalt on sõiduki omanikul kohustus taotleda sõiduki registrist kustutamist, tuleb kaebajal pöörduda sellise lepingust tuleneva nõudega sõiduki omaniku vastu. Sellise õigussuhte klaarimine ei ole LKF-i pädevuses. Samuti ei pea LKF automaatse liikluskindlustuse rakendumise korral kindlustusmaksete tasumist kohustavate makseteatiste väljastamisel tuvastama seda, milline on asjaomase sõiduki tehniline seisukord, kas seda on võimalik liikluses kasutada või kes seda tegelikult kasutab. Registripõhine kindlustuskohustus on mõistlik ja otstarbekas lahendus, kuna võimaldab ühelt poolt vähendada sellise süsteemi käitamisega seotud kulusid ning teisalt ei ole reaalselt kasutuses mitte oleva sõiduki eest kindlustusmaksete tasumise kohustuse vältimine sõidki omaniku ega vastutava kasutaja jaoks ülemäära keeruline ega koormav. Asjaolu, et kaebaja viibib vanglas, võib muuta asjaajamise keerukamaks, ent mitte võimatuks. Liiati oli kaebajal võimalik pärast viimase kindlustuslepingu sõlmimist tervelt 12 kuu jooksul astuda samme selleks, et teda asjaomase sõiduki vastutava kasutajana kajastav kanne kustutataks, kui selle kande alus oli ära langenud. Üksnes sellest, et kaebaja ei soovi enam sõiduki vastutav kasutaja olla, kande kustutamiseks mõistagi ei piisa – kande kustutamise aluseks on kande aluse ära langemine.
12.Põhjendamatu on ka kaebaja väide, et automaatse liikluskindlustuse rakendamine on vastuolus PS § 22 lõikega 2. Osundatud sätte kohaselt ei ole keegi kohustatud kriminaalmenetluses oma süütust tõendama. Ainetu on ka kaebaja arutelu sellest, et sundkindlustusmaksete tasumise kohustust kehtestades on seadusandja tunnistanud kindlustamata sõiduki kasutamise eest karistust ette nägevate karistusnormide ebaproportsionaalsust. Kaebuses viidatud karistusnormid ei ole siinse vaidluse seisukohast asjassepuutuvateks normideks, kuna vaidlustatud maksetatist ei ole koostatud selliste normide alusel.
13.Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad menetlusosaliste kulud nende endi kanda.
14.HKMS § 175 lg 1 kohaselt avaldatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib kohus omal algatusel asendada avaldamisele kuuluvas kohtuotsuses sisalduvad isikut tuvastada võimaldavad andmed initsiaalide või tähemärgiga. Kohtuotsuse põhjenduste mõistmise seisukohast ei ole kaebaja nime ega vaidlusega seotud sõiduki registreerimisnumbri avaldamine vajalik ning võib eeldada, et kaebaja seda ei soovi. Seetõttu tuleb kaebaja nimi ja sõiduki registreerimisnumber kohtuotsuse avaldamisel asendada tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.