3-26-943 Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X-i kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Tallinna Halduskohtu 24.09.2026 määrus
Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetlusosalised ja nende esindajad
Taotleja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Diana Žovnjarovitš Puudutatud isik X, esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov
Menetluse alus ringkonnakohtus
X-i määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta X-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 24.09.2026 määruse peale menetlusse.
2.Jätta X-i määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 24.09.2026 määrus muutmata.
3.Rahuldada vandeadvokaat Aleksei Ratnikovi 08.10.2026 taotlus riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Määrata tema poolt Advokaadibüroo Ratnikov & Partners OÜ kaudu siinses määruskaebemenetluses X-ile osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 290,16 eurot (kakssada üheksakümmend eurot ja 16 senti), sh käibemaks 56,16 eurot (viiskümmend kuus eurot ja 16 senti).
4.Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi ja sünniaeg tähemärkidega.
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5). Eesti Advokatuur võib esitada määruskaebuse määruse resolutsiooni punkti 3 peale Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg-d 1 ja 3, riigi õigusabi seaduse § 23 lg 4).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3-26-943
1.X on Bangladeshi Rahvavabariigi kodanik, kelle Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas Setomaa vallas Rääptsova külas 30.03.2026 kell 20.30 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 4 1 alusel kinni. Tal ei olnud seaduslikku alust Eestis viibida. Puudutatud isik selgitas kohapeal politseinikele, et saabus Eestisse Venemaalt, ronides üle piiriaia. Ta oli 28.03.2026 läinud rongiga Dagestanist Moskvasse, liikus sealt lennukiga edasi Peterburi, sealt bussiga Pihkvasse ja Pihkvast edasi Irboskasse. Seejärel hakkas ta metsas kõndima, ületas kaks aeda ning palus ühest majast süüa. Kui majaperemees soovis politseisse helistada, siis läks ta metsa.
2.Puudutatud isik esitas 30.03.2026 kell 22.49 sooviavalduse saada rahvusvahelist kaitset. PPA pidas ta kohe kuni 48 tunniks kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel.
3.Tartu Halduskohus andis 01.04.2026 määrusega loa pidada puudutatud isik kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse (KPK) kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 01.06.2026.
4.PPA esitas 20.05.2026 Tallinna Halduskohtule taotluse pikendada Tartu Halduskohtu antud luba VRKS v.r § 362 lg 5 alusel kuni neljaks kuuks, kuna esinevad VRKS v.r § 36 1 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud kinnipidamise alused ning VSS § 68 p-s 8 nimetatud asjaolu. Tallinna Halduskohus pikendas 26.05.2026 määrusega luba pidada puudutatud isikut KPK-s kinni kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauem kui 26.07.2026. Tallinna Ringkonnakohus jättis 22.06.2026 määrusega puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu 26.05.2026 määruse muutmata. Riigikohus ei võtnud 10.07.2026 määrusega puudutatud isiku määruskaebust menetlusse.
5.PPA esitas 20.07.2026 Tallinna Halduskohtule alates 12.06.2026 kehtiva VRKS § 65 lg 1, lg 2 p-de 2 ja 5 ning § 66 lg 4 alusel taotluse pikendada puudutatud isiku KPK-s kinnipidamise tähtaega kuni neli kuud.
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 26.07.2026 määrusega PPA taotluse osaliselt ja pikendas puudutatud isiku KPK-s kinnipidamise tähtaega kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 26.09.2026. Tallinna Ringkonnakohus jättis 11.09.2026 määrusega puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26.07.2026 määruse muutmata. Puudutatud isik esitas ringkonnakohtu määruse peale 28.09.2026 määruskaebuse Riigikohtule. Riigikohus ei ole käesolevaks ajaks määruskaebuse menetlusse võtmist otsustanud.
7.PPA esitas 21.09.2026 Tallinna Halduskohtule taotluse pikendada puudutatud isiku KPKs kinnipidamise tähtaega kuni neli kuud, sest isiku suhtes esinevad VRKS § 65 lg 2 p-s 2 ja ps 5 sätestatud kinnipidamise alused ja VSS § 68 p-s 6 nimetatud asjaolu. Puudutatud isiku kinnipidamine on vajalik kuni tema rahvusvahelise kaitse menetluse lõpuni ja võimalikuks väljasaatmiseks koduriiki, kuna isikuga seotud asjaolud ei ole veel välja selgitatud ning rahvusvahelise kaitse menetlus on pooleli. Isik avaldas peaaegu kolm kuud pärast rahvusvahelise kaitse taotlemist uue põhjuse rahvusvahelise kaitse taotlemiseks, mille tõttu pikendab PPA lähiajal taotluse läbivaatamise aega kahe kuni kolme kuu võrra. Kuna isiku selgitused on muutunud ja ta on neid korduvalt täiendanud, on vaja anda talle veel võimalus vastuväidete esitamiseks. Isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse siis, kui ta oli Eestist lahkuma kohustamise menetluses kinni peetud, ning on põhjendatud alus arvata, et ta 2(7)
3-26-943 esitas rahvusvahelise kaitse taotluse väljasõidukohustuse edasilükkamiseks või selle täideviimise takistamiseks. Samuti esineb põgenemisoht, mistõttu ei ole võimalik kohaldada liikumisvabaduse piirangut ega kinnipidamise alternatiive.
8.Istungil selgitas PPA, et taotleb tähtaja pikendamist neljaks kuuks, et anda isikule võimalus vastuväidete esitamiseks. Taotleja pikendab lähiajal taotluse läbivaatamise aega 3 kuu võrra. Puudutatud isik avaldas istungil, et ta soovib olla kinnipidamiskeskuse asemel majutuskeskuses. Ta on teinud koostööd ning andnud taotlejale kõik selgitused ja dokumendid. Tal on vaimne stress. Tal ei ole kavatsust põgeneda ega Eestist lahkuda. Puudutatud isiku esindaja leidis istungil, et PPA ei ole taotluses veenvalt selgitanud, miks tuleb isikut ka edaspidi kinnipidamiskeskuses kinni pidada, sealhulgas seda, milles seisneb põgenemisoht. Asjaolu, et isik selgitas asjaolusid hiljem, võib olla tingitud sellest, et PPA jättis selgitamiskohustuse täitmata, mida ei saa puudutatud isikule ette heita. Isik on ühel korral rikkunud kinnipidamiskeskuse reegleid, kuid see ei seostu vajadusega teda edaspidi kinnipidamiskeskuses kinni pidada. Isikule on teada, et kui ta peaks Eestist lahkuma, saadetaks ta Eestisse tagasi.
9.Tallinna Halduskohus rahuldas 24.09.2026 määrusega PPA taotluse ning pikendas puudutatud isiku kinnipidamist kinnipidamiskeskuses kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 24.11.2026. Halduskohus leidis, et puudutatud isiku kinnipidamiseks esinevad jätkuvalt VRKS § 65 lg 2 p-des 2 ja 5 sätestatud alused. Isiku kinnipidamine on endiselt vajalik rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks ja tema kättesaadavuse tagamiseks. PPA oli 27.07.2026 koostanud ülevaate päritoluriigi teabest ja 17.08.2026 sotsiaalmeedia vaatlusprotokolli ning kavatses isikuga korraldada veel ühe vestluse. Menetluse pikenemine oli osaliselt tingitud isiku enda tegevusest, sest ta esitas menetluse kestel uusi ja varasemast erinevaid selgitusi. Uue võimaliku tagakiusamise põhjuse avaldas ta alles 26.06.2026, ligikaudu kolm kuud pärast esialgset kinnipidamist. Tema hilisemad selgitused pereliikmete suhete ja suhtumise kohta erinesid esimesel vestlusel antust ning sisaldasid vastuolusid. Sotsiaalmeedias ainus tagakiusamise väidet toetav postitus oli tehtud 25.06.2026. Seetõttu pidas kohus vajalikuks väiteid täiendavalt kontrollida ja anda isikule võimalus vastuolud kõrvaldada. Menetluse pikemat kestust pidas kohus põhjendatuks. Põgenemisohu osas lähtus kohus VRKS § 65 lg 2 p-st 2, lg 3 p-st 1 ja VSS § 6 8 p-st 6 ning Tallinna Ringkonnakohtu 11.09.2026 määruse p-s 19 võetud seisukohtadest. Uusi põgenemisohtu vähendavaid asjaolusid ei olnud ilmnenud. Isiku ütlused olid aja jooksul muutunud, tema telefonist leitud andmed viitasid kavatsusele ületada Eesti piir ebaseaduslikult ja liikuda edasi teistesse Euroopa Liidu riikidesse. Samuti oli ta algul PPA-ga suhtlemist vältinud ja jooksnud metsa, kui kohalik elanik soovis politseid teavitada. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitas isik alles pärast kinnipidamist ja seda, kui talle sai selgeks Eestist lahkumise võimalus. Kohus pidas seetõttu tõenäoliseks, et vabaduses viibides ei oleks isik PPA-le menetluseks ja võimalikuks hilisemaks väljasaatmiseks kättesaadav. Kohus jäi ka VRKS § 65 lg 2 p-s 5 sätestatud kinnipidamisaluse juurde, leides, et asjaolude kogum annab põhjendatud aluse arvata, et rahvusvahelise kaitse taotlus esitati väljasõidukohustuse edasilükkamiseks või täideviimise takistamiseks. Asjaolu, et isik teeb praegu kinnipidamiskeskuses PPA-ga koostööd, ei võimaldanud järeldada, et koostöö jätkuks ka vabaduses. 3(7)
3-26-943 Leebemaid meetmeid ei pidanud kohus põgenemisohu tõttu piisavaks. Isikul puudusid Eestiga sidemed ning tema varasemat käitumist ja telefonist saadud andmeid arvestades oli ebatõenäoline, et ta jääks kindlaksmääratud elukohta või täidaks PPA-s registreerimise kohustust (Tallinna Ringkonnakohtu 11.09.2026 määruse p 21). Kinnipidamist ei pidanud kohus ka isiku terviseseisundit arvestades ebaproportsionaalseks. Kuigi kinnipidamine põhjustab vaimset stressi, ei olnud esitatud tõendeid, millest nähtuks kinnipidamise jätkamist välistav terviseseisund. Arvestades siiski senise kinnipidamise kestust ja rahvusvahelise kaitse menetlusaja pikendamise erandlikkust, rahuldas kohus PPA taotluse osaliselt ning pikendas kinnipidamist kahe kuu võrra. Kohus eeldas, et selleks ajaks peaks rahvusvahelise kaitse menetlus olema lõppenud või lõppemas, võimaldades kinnipidamise edasist vajadust uuesti hinnata.
10.X palub ringkonnakohtule esitatud määruskaebuse tühistada Tallinna Halduskohtu 24.09.2026 määrus ja vabastada ta kinnipidamiskeskusest. Puudutatud isiku hinnangul ei ole VRKS § 65 lg 2 p-des 2 ja 5 sätestatud kinnipidamise alused täidetud ning kinnipidamise jätkamine ei ole vajalik ega proportsionaalne. Rahvusvahelise kaitse menetluses uute asjaolude ja selgituste esitamine ei õigusta tema kinnipidamise pikendamist. Kuigi PPA peab tema väiteid kontrollima, saab seda teha ka pagulaskeskuses või kindlaksmääratud elukohas viibimise ajal. Ta on PPA-le kättesaadav, teeb koostööd ega soovi põgeneda. Viidates Riigikohtu määrustele asjades nr 3-20-2119 (p 18) ja 3-19-415 (p 11), rõhutab ta, et põgenemisoht ei vabasta kohut kohustusest hinnata kinnipidamise vajalikkust ja proportsionaalsust konkreetsel juhul. Samuti ei ole PPA ega halduskohus põgenemisohtu piisavalt põhjendanud. VSS §-s 68 nimetatud asjaolud ei võimalda põgenemisohtu automaatselt järeldada, vaid vajalik on isiku ja konkreetse olukorra individuaalne hindamine. Puudutatud isik leiab, et tema käitumine ei väljenda soovi menetlusest kõrvale hoida ega põgeneda. Ka VRKS § 65 lg 2 p 5 kohaldamine ei ole põhjendatud, sest rahvusvahelise kaitse taotlust ei esitatud väljasaatmise vältimiseks. Menetlustoimingute tegemise vajadus ei õigusta iseenesest kinnipidamist ning vajalikud toimingud saab teha ka leebemate meetmete kohaldamisel. Puudutatud isik rõhutab lisaks kinnipidamise senist kestust. Riigikohtu lahendi nr 3-17-792 p-de 18.3 ja 18.4 kohaselt peavad kinnipidamise pikenedes seda õigustavad asjaolud olema järjest kaalukamad ning PPA peab näitama, milliseid toiminguid on menetluses tehtud. Üksnes asjaolu, et olukord ei ole varasema loa andmisest saati muutunud, ei ole tema hinnangul kinnipidamise jätkamiseks piisav. Samuti ei ole piisavalt kaalutud VRKS §-s 67 sätestatud leebemaid meetmeid ega kinnipidamise mõju tema tervisele. Puudutatud isik kogeb kinnipidamise tõttu psühholoogilist stressi ja survet ning leiab, et kinnipidamise jätkamine ei ole proportsionaalne. Seetõttu palub puudutatud isik halduskohtu määruse tühistada, PPA taotluse rahuldamata jätta, vabastada ta KPK-st ja jätta menetluskulud taotleja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse.
12.Määruskaebuse lahendamisel tuleb esmalt hinnata, kas puudutatud isiku kinnipidamise jätkamiseks esines 24.09.2026 seisuga seaduslik alus ning kas kinnipidamine oli jätkuvalt 4(7)
3-26-943 vältimatult vajalik ja proportsionaalne. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamisel tuleb hinnata konkreetse isiku ja juhtumi asjaolusid ning rangelt kontrollida kinnipidamise vajalikkust ja proportsionaalsust. Põgenemisohu olemasolu ei saa tuletada üksnes asjaolust, et isiku suhtes esineb mõni seaduses nimetatud tunnus, vaid hinnata tuleb asjaolude kogumit. Samuti ei piisa kinnipidamise põhjendamiseks sellest, et puudub alus võimalikku põgenemist välistada (RKHKm 31.05.2017, nr 3-3-1-93-16, p-d 12–14; RKHKm 19.06.2019, nr 3-19-415/44, p 11).
13.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et puudutatud isiku kinnipidamiseks esinevad jätkuvalt VRKS § 65 lg 2 p-des 2 ja 5 sätestatud alused ning kinnipidamise eesmärki ei ole praegu võimalik saavutada VRKS § 60 lg-s 1 sätestatud liikumisvabaduse piirangu või § 67 lg-s 2 nimetatud kinnipidamise alternatiividega. Määruskaebuses esitatud väited ei anna alust jõuda varasemast hinnangust erinevale järeldusele.
14.Puudutatud isikut on VRKS v.r ja kehtiva VRKS alusel kinni peetud alates 30.03.2026. Kinnipidamise pikendamisel tuleb arvestada, et mida kauem kinnipidamine kestab, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad asjaolud ning seda rangem peab olema kontroll kinnipidamise jätkuva vajalikkuse üle (RKHKm nr 3-17-792, p 18.3). Seetõttu ei piisa üksnes tõdemusest, et võrreldes varasema kinnipidamisloa andmisega ei ole asjaolud muutunud. Hinnata tuleb ka menetluse senist käiku, PPA tegevust asjaolude väljaselgitamisel ning seda, kas kinnipidamise eesmärki on jätkuvalt võimalik saavutada ja kas menetlust viiakse läbi nõuetekohase hoolsusega (samas, p 18.4). Praegusel juhul on rahvusvahelise kaitse menetluse jätkumine põhjendatud eeskätt puudutatud isiku menetluse käigus esitatud uute ja osaliselt vastuoluliste selgitustega. Rahvusvahelise kaitse taotlus võeti vastu 31.03.2026 ning isikuga toimusid vestlused 19.05.2026 ja 09.07.2026. PPA koostas 27.07.2026 päritoluriigi teabe ülevaate ja 17.08.2026 sotsiaalmeedia vaatlusprotokolli. Puudutatud isik tõi alles 26.06.2026 täiendava tagakiusamise alusena välja oma seksuaalse sättumuse ning esitas pärast 09.07.2026 vestlust selle kohta veel kirjalikke selgitusi. PPA hinnangul erinevad need selgitused osaliselt varem antud ütlustest ja kogutud andmetest ning isikule tuleb anda võimalus vastuolude kohta seisukoht esitada. Seega ei ole tegemist olukorraga, kus PPA põhjendaks kinnipidamise jätkamist üksnes abstraktse vajadusega rahvusvahelise kaitse menetlus lõpule viia.
15.Määruskaebuses on õigesti märgitud, et rahvusvahelise kaitse taotleja väidete kontrollimise vajadus ei õigusta iseenesest tema kinnipidamist. VRKS § 65 lg 2 p 2 kohaldamiseks peab kinnipidamine olema konkreetse juhtumi asjaoludel vajalik taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks ning selle eesmärgi saavutamine leebemate meetmetega ei tohi olla tulemuslik. Ka põgenemisohu esinemine ei vabasta kohut kinnipidamise vajalikkuse ja proportsionaalsuse hindamisest (vt RKHKm nr 3-20-2119, p 18; nr 3-19-415/44, p 11). Käesolevas asjas ei tugine kinnipidamise vajadus siiski üksnes sellele, et puudutatud isik on menetluse kestel oma selgitusi täiendanud, vaid tema käitumisele ja menetluses kogutud andmetele nende kogumis. Ringkonnakohus on 11.09.2026 määruse p-s 19 juba hinnanud puudutatud isikust lähtuvat põgenemisohtu ja leidnud, et see esineb. Pärast nimetatud määruse tegemist ei ole ilmnenud asjaolusid, mis annaksid alust seda hinnangut muuta. Puudutatud isik ületas Venemaa ja Eesti piiri ebaseaduslikult. Tema telefonist leitud andmed näitavad, et piiriületus oli ette kavandatud: ta oli otsinud teavet Venemaa-Eesti piiri pikkuse ja riigipiiri asukoha kohta (07.07.2026 vaatlusprotokoll, dtl 221, 224–225). Pärast piiriületust lahkus ta metsa, kui taluperemees teatas kavatsusest politsei kutsuda. Ka 19.05.2026 vestlusel ei vastanud isik oma piiriületuse ja edasiste plaanide kohta esitatud küsimustele üheselt. Põgenemisohu hindamisel on oluline seegi, et kogutud andmed viitavad puudutatud isiku kavatsusele liikuda Eestist edasi. Tema telefoni veebibrauseri otsingutes sisaldusid päringud Tallinnast Bolognasse jõudmise, Eesti-Poola rongipileti ning 5(7)
3-26-943 varjupaigataotlejate olukorra kohta Saksamaal ja Šveitsis (07.07.2026 vaatlusprotokoll, dtl 222–224 ja 227). Varasemalt oli isik rääkinud ka soovist jõuda Hollandisse venna juurde, kuigi hiljem ei ole ta venna olemasolu kinnitanud. Isikul puuduvad Eestis perekondlikud või muud püsivad sidemed. Neid asjaolusid kogumis hinnates ei ole põgenemisoht üksnes oletuslik. VSS § 68 p-s 6 nimetatud asjaolu ei rakendata siin automaatselt, vaid järeldus põhineb puudutatud isiku konkreetse käitumise, tema ütluste ja kogutud tõendite kogumil (vrd RKHKo nr 3-3-1-93-16, p 13).
16.Seda järeldust ei kummuta määruskaebuse väide, et puudutatud isik teeb praegu PPA-ga koostööd ega kavatse põgeneda. Koostöö kinnipidamiskeskuses, kus isiku liikumine on kontrollitud, ei võimalda iseenesest järeldada, et ta täidaks talle pandud kohustusi ka vabaduses. Ringkonnakohus arvestab seejuures isiku varasemat käitumist, Eestiga sidemete puudumist ja tema huvi teistesse Schengeni riikidesse liikumise vastu. Samale järeldusele jõudis ringkonnakohus 11.09.2026 määruse p-s 21. Määruskaebuses ei ole esitatud uusi asjaolusid, millest saaks järeldada vahepealsel ajal põgenemisohu vähenemist sellisel määral, et piisaks leebematest meetmetest.
17.Põhjendatud on ka VRKS § 65 lg 2 p 5 kohaldamine. Puudutatud isik peeti 30.03.2026 kell 20.30 VSS § 15 lg 41 alusel kinni ning ta avaldas soovi rahvusvahelist kaitset taotleda samal päeval kell 22.49. 19.05.2026 vestlusel selgitas ta PPA küsimusele, kas tal oli juba enne kinnipidamist kavas rahvusvahelist kaitset taotleda, et tal sellist plaani ei olnud ning see tekkis pärast kinnipidamist ja teadmist, et ta võidakse tagasi saata (dtl 68). Sellele lisanduvad teadlik ebaseaduslik piiriületus, Eestist edasi liikumisele viitavad otsingud ning isiku varasem käitumine, sh politsei eest põgenemine. Asjaolude kogum annab seetõttu jätkuvalt põhjendatud aluse arvata, et rahvusvahelise kaitse taotlus esitati üksnes väljasõidukohustuse edasilükkamiseks või selle täideviimise takistamiseks.
18.Ringkonnakohus ei pea piisavaks ka määruskaebuses pakutud leebemaid meetmeid. VRKS § 67 kohaldamine eeldab, et kinnipidamise eesmärk oleks nende meetmetega tulemuslikult saavutatav. Puudutatud isikul puuduvad Eestis püsivad sidemed ja tema varasem käitumine näitab valmisolekut ametivõime vältida ning riigipiiri ebaseaduslikult ületada. Samuti on ta uurinud võimalusi liikuda edasi teistesse Euroopa riikidesse. Neil asjaoludel ei taga kindlaksmääratud elukohas elamine ega PPA-s registreerimise kohustus piisavalt tema kättesaadavust. Seda hinnangut ei muuda isiku kinnitus, et ta kavatseb edaspidi koostööd teha.
19.Kinnipidamise jätkamine ei ole ebaproportsionaalne ka puudutatud isiku terviseseisundit arvestades. Ringkonnakohus arvestab, et isik on viidanud kinnipidamisega kaasnevale psühholoogilisele stressile ja survele. Üksnes selline üldine väide ei näita siiski, et tema terviseseisund välistaks kinnipidamise või muudaks selle praegusel ajal ebaproportsionaalseks. Isikule on olnud KPK-s tagatud meditsiiniline abi ja vaimse tervise nõustamine. Määruskaebusest ega muudest esitatud andmetest ei nähtu uut tervisega seotud asjaolu, mis tingiks teistsuguse hinnangu.
20.Samas on puudutatud isiku senise kinnipidamise kestus oluline. Just seetõttu rahuldas halduskohus PPA taotluse üksnes osaliselt ja pikendas kinnipidamist kahe kuu võrra, mitte PPA taotletud neljaks kuuks. Selline lahendus võimaldab lähiajal uuesti kontrollida nii rahvusvahelise kaitse menetluse edenemist kui ka kinnipidamise aluste jätkuvat olemasolu. PPA peab menetlust jätkama nõuetekohase hoolsusega ning kinnipidamine ei või kesta kauem, kui selle eesmärgi saavutamiseks on vajalik. Praeguste andmete põhjal ei ole siiski alust järeldada, et PPA oleks menetlusega põhjendamatult viivitanud. 6(7)
3-26-943
21.Eeltoodust tulenevalt esinevad puudutatud isiku suhtes jätkuvalt VRKS § 65 lg 2 p-des 2 ja 5 sätestatud kinnipidamise alused koostoimes VRKS § 65 lg-ga 1, lg 3 p-ga 1 ja VSS § 6 8 p-ga 6. Kinnipidamise eesmärki ei ole praegu võimalik sama tõhusalt saavutada leebemate meetmetega ning kahekuuline pikendamine ei ole kõiki asjaolusid kogumis arvestades ebaproportsionaalne. Tallinna Halduskohtu 24.09.2026 määrus tuleb seetõttu jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
22.VRKS §-st 13 ja HKMS § 175 lg-st 3 lähtuvalt tuleb kohtumääruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi ja sünniaeg tähemärkidega.
23.Riigi õigusabi osas on määrus tehtud kirjeldava ja põhjendava osata vastavalt HKMS § 160 lg-le 2 ja § 178 lg-le 3. Kohus täiendab määrust vastavalt HKMS § 170 lg-le 2, kui Eesti Advokatuur teatab 10 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates kohtule soovist esitada määruse peale määruskaebus. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.