Jätta rahuldamata OÜ Hugo kaevetööd taotlus võtta asja juurde uued tõendid.
3.Teha asjas uus määrus, millega tühistada kohtutäitur Oksana Kutšmei 2. jaanuari 2024 otsus täiteasjades nr 084/2012/3338, 084/2013/3921 ja 084/2015/2193, millega jäeti rahuldamata OÜ Hugo kaevetööd kaebus kohtutäituri 21. novembri 2023 otsuse peale.
4.Tühistada kohtutäitur Oksana Kutšmei 21. novembri 2023 otsus täiteasjades nr 084/2012/3338, 084/2013/3921 ja 084/2015/2193, millega kohtutäitur kohustas OÜ-d Hugo kaevetööd tasuma kohtutäituri ametialasele kontole võlgniku Marcelly Laasiku sissetulekust juba varem kinnipidamisele kuulunud summa 1501 eurot 8 senti ja hoiatati kohustuse mittetäitmisel sunniraha määramisega.
5.Rahuldada määruskaebus.
6.Jätta määruskaebusega seotud menetluskulud kohtutäitur Oksana Kutšmei kanda.
7.Mõista kohtutäitur Oksana Kutšmeilt menetluskuluna maakohtus OÜ Hugo kaevetööd kasuks välja 990 eurot ja viivis väljamõistetud menetluskulude tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni.
8.Mõista kohtutäitur Oksana Kutšmeilt menetluskuluna ringkonnakohtus OÜ Hugo kaevetööd kasuks välja 390 eurot ja viivis väljamõistetud menetluskulude tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Hugo kaevetööd (avaldaja, võlgniku tööandja) esitas 15. jaanuaril 2024 Tartu Maakohtule kaebuse kohtutäitur Oksana Kutšmei 2. jaanuari 2024 otsuse peale täiteasjades nr 084/2012/3338, 084/2013/3921 ja 084/2015/2193. Kaebuse kohaselt palub avaldaja kohustada kohtutäiturit uuesti läbi vaatama 21. novembri 2023 otsuse täiteasjades nr 084/2012/3338, 084/2013/3921 ja 084/2015/2193, millega avaldajat kohustati tegema kinnipidamisi Marcelly Laasiku (võlgnik) töötasust ja hoiatati avaldajat kohustuse mittetäitmise korral sunniraha määramisega. Avaldaja hinnangul soovis kohtutäitur pidada kinni kogu võlgniku töötasu, mis ei vasta täitemenetluse seadustiku (TMS) sätetele. Avaldaja hinnangul ei tohi võlgniku töötasust kinnipidamisi teha seni, kuni tema töötasu ei ületa TMS § 132 alusel arestimisele mittekuuluvat summat. TMS § 132 lg 1 sätestab, et sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust. Lisaks on võlgnikul kolm alaealist last, keda ta peab ülal pidama, mistõttu suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast (TMS § 132 lg 2). Avaldaja sõnul on võlgniku sissetulek oluliselt väiksem sellest, mille kohtutäitur on märkinud 21. novembri 2023 sissetuleku arestimise akti täitmise nõudes. Kuna kohtutäituri korraldus on vastuolus TMS §-ga 132, on see korraldus tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 88 lg 1 kohaselt. Tühist kohtutäituri korraldust ei pea täitma.
2.Võlgnik palus avalduse rahuldada ja jätta menetluskulud kohtutäituri kanda.
3.Kohtutäitur palus jätta avalduse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Kohtutäitur selgitas, et ta arestis 8. septembril 2015 täiteasjades nr 084/2012/3338, 084/2013/3921 ja 084/2015/2193 võlgniku töötasu ja 11. detsembri 2019 võlgniku sissetuleku arestimise akti muutmise korraldusega arestis võlgniku sissetuleku avaldaja juures täies ulatuses. Ka hilisemate sissetuleku arestimise akti muutmise korraldustega (11. detsembril 2021, 21. juunil 2021 ja 13. aprillil 2023) on võlgniku sissetulek olnud arestitud täies ulatuses. Kuna avaldaja ei ole võlgniku töötasust kinnipidamisi teinud, on kohtutäitur korduvalt tööandjale sunniraha määranud:
4.märtsil 2020 tehtud sunniraha määramise otsusega määras kohtutäitur avaldajale sunniraha 200 eurot (16. aprilli 2020 otsusega muudetud summale 192 eurot);
12.märtsil 2021 tehtud sunniraha määramise otsusega määras kohtutäitur avaldajale sunniraha 500 eurot;
31.augustil 2021 tehtud sunniraha määramise otsusega määras kohtutäitur avaldajale sunniraha 600 eurot;
23.novembril 2022 tehtud sunniraha määramise otsusega määras kohtutäitur avaldajale sunniraha 1917 eurot;
12.aprillil 2023 tehtud sunniraha määramise otsusega määras kohtutäitur avaldajale sunniraha 1917 eurot (tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 20. novembri 2023 otsusega tsiviilasjas nr 2-23-7596).
Kohtutäitur edastas 21. novembril 2023 avaldajale sissetuleku arestimise akti täitmise nõude ja sunniraha määramise hoiatuse täiteasjades nr 084/2012/3338, 084/2013/3921 ja 084/2015/2193, millega kohtutäitur kohustas avaldajat tasuma kohtutäituri ametialasele kontole võlgniku sissetulekust juba varem kinnipidamisele kuuluma pidanud summad, kokku 1501,80 eurot, mida tööandja ei ole kohtutäituri arvelduskontole kandnud, kuid millised summad olid arestitud, ning millele oli tekkinud TMS § 65 lg 1 järgne arestipandiõigus (otsuses on ekslikult viidatud TMS § 56 lg-le 1). Avaldaja esitas kohtutäituri 21. novembri 2023 sissetuleku arestimise akti täitmise nõudele ja sunniraha määramise hoiatusele kaebuse 24. novembril 2023. 2. jaanuari 2024 otsusega jättis kohtutäitur avaldaja kaebuse rahuldamata. Kohtutäitur on seisukohal, et vaidlust ei ole selle üle, et võlgnik ja avaldaja on sissetuleku arestimise aktid ja nende muutmise korraldused kätte saanud ning võlgnikule ametlikult töötasuna makstav sissetulek avaldaja juures on olnud arestitud täies ulatuses. Kohtutäituri hinnangul ei ole võlgnik kuni 24. novembrini 2023 sissetuleku arestimise tingimuste muutmist TMS-s ettenähtud korras vaidlustanud, mistõttu kuulusid avaldajale edastatud aktid täitmisele. Kohtutäituri sõnul avaldas võlgnik 24. novembri 2023 kaebuses esmakordselt, et tema suhtes seni kehtinud arest ei vasta käesoleval ajal enam asjaoludele ning avaldas soovi selle muutmiseks. Kaebuse esitamise seisuga, s.o 24. novembril 2023 oli kohtutäituri hinnangul juulis 2023 kuni oktoobris 2023 arestimisele kuuluvate summade arestimise osas kaebuse esitamise tähtaeg möödunud. Kohtutäituri hinnangul ei saa võlgniku tööandja omaalgatuslikult keelduda kohtutäituri arestimise akti täitmisest sel põhjusel, et kaebuse esitajale tundub, et arestimisel eksis kohtutäitur võlgniku summaarse sissetuleku arvestamisel. Ka siis, kui kohtutäitur oleks võlgniku sissetuleku summaarse suuruse arvestamises eksinud, on sissetuleku arestimise tingimuste vaidlustamise õigus võlgnikul, mitte tööandjal. Kohtutäituri hinnangul puudus avaldajal võlgniku tööandjana õigus keelduda perioodil juuni 2023 kuni oktoober 2023 aktide täitmisest. Kohtutäitur on õiguspäraselt teinud sunniraha määramise hoiatuse juhuks, kui avaldaja keeldub eelnimetatud nõude täitmisest. Kohtutäitur märgib, et võlgnik on ise avaldaja juhatuse liige ning seega otsustab ise, kas ettevõte täidab kohtutäituri poolt edastatud sissetuleku arestimise akte. Kohtutäituri hinnangul on võlgniku käitumine pahatahtlik, sest võlgnik keeldub tööandja esindajana sissetuleku arestimise aktide täitmisest, jättes samas võlgnikuna sissetuleku arestimise aktid täitemenetluse seadustikus sätestatud korras vaidlustamata. Võlgniku kohustuseks on informeerida kohtutäiturit sissetuleku arestimise aluseks olevate asjaolude muutmisest. Kohtutäitur märgib, et avaldaja on tasunud sunniraha kokku 3209 eurot, mis ületab võlgniku suhtes algatatud täiteasjades tasumisele kuuluvat kogusummat.
4.PlusPlus Legal OÜ (maakohtu määruses ekslikult PlusPlus Capital OÜ, sissenõudja) oma seisukohta maakohtu menetluses ei esitanud.
5.Maakohus jättis kaebuse kohtutäituri 2. jaanuari 2024 otsuse peale täiteasjades nr 084/2012/3338, 084/2013/3921 ja 084/2015/2193 rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus avaldaja kanda.
Maakohus märkis, et avaldaja on ebaõigesti tuginenud sellele, et kohtutäituri korraldus on tühine tehing, mida avaldaja ei pea täitma. Kohus selgitas, et TMS § 217 lg 1 ja § 218 lg 1 sätestavad menetluskorra, millele tuginedes saab täitemenetluse osaline vaidlustada kohtutäituri otsuseid, sh tuginedes nende tühisusele. Kohus saab kohtutäituri otsuse tühistada põhjusel, et esinevad otsuse tühisuse alused. Kohtutäituri toimingud ja otsused ei ole TsÜS-i mõistes tehinguteks, mistõttu ei tulene nendest eraõigussuhteid täitemenetluse osaliste ja kohtutäituri vahel. Maakohus tuvastas, et kohtutäitur toimetas juba 8. septembril 2015 avaldajale kätte võlgniku sissetuleku arestimise aktid täiteasjades nr 084/2012/3338, nr 084/2013/3921 ja nr 084/2015/2193.
21.novembril 2023 edastatud sissetuleku arestimise akti täitmise nõude ja sunniraha määramise hoiatusega ei esitatud avaldajale uut teavet ega uut arestimise täitmise korraldust, vaid paluti täita juba varasemalt kätte toimetatud võlgniku sissetuleku arestimise akte ja nende muutmise korraldusi. TMS § 133 lg 1 teise lause alusel saab arestimise tühistada üksnes võlgniku avalduse alusel. TMS § 217 lg 6 näeb ette, et kui menetlusosaline ei esita TMS § 217 lg-s 1 nimetatud tähtaja jooksul kaebust, kaotab ta õiguse tugineda hiljem asjaoludele, mida ta oleks võinud esitada kaebuses. Asja materjalidest ei tulene, et võlgnik on esitanud TMS § 133 lg 1 alusel avalduse arestimise tühistamiseks. Võlgniku tööandja ehk avaldaja ei saa kohtu hinnangul tugineda praegu sellele, et võlgniku sissetulek on arestitud ebaõigesti või pole arvestatud TMS §-s 132 toodud nõudeid. Kuivõrd võlgnik ei ole sissetuleku arestimise tingimuste muutmist täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras vaidlustanud ega esitanud avaldust, et tema sissetuleku arestimine ei vasta tegelikele asjaoludele, siis kuulusid tööandjale esitatud täitmise korraldused täitmisele. TMS § 114 lg 5 kohaselt kehtib arestimisakt, kuni nõue täidetakse. Seega oli võlgniku kohustuseks vajadusel informeerida kohtutäiturit sissetuleku arestimise aluseks olevate asjaolude muutumisest. Võlgnikul oli ka õigus igakuiselt vaidlustada kinnipidamist töötasust.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Avaldaja (määruskaebuse esitaja) esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega võlgniku kaebus rahuldada. Menetluskulud palub võlgnik jätta kohtutäituri kanda.
6.1.Kohtutäituri 21. novembri 2023 dokument pealkirjaga „SISSETULEKU ARESTIMISE AKTI TÄITMISE NÕUE. SUNNIRAHA MÄÄRAMISE HOIATUS“ on ebaseaduslik, vastuolus TMS §-ga 132. Ebaseaduslikke kohtutäituri korraldusi (otsuseid, nõudeid) ei pea täitma. Avaldaja ei pea täitma tühist kohtutäituri korraldust töötasu arestimise kohta isegi siis, kui korraldus on varem kohtus vaidlustamata. Kohtutäitur teadis juba hiljemalt 13. märtsil 2020 võlgniku ülalpeetavate olemasolust. Kui tööandja ei ole kohtutäituri seadusevastast korraldust täitnud ja avaldaja töötasust kinnipidamist teinud, ei pea ta enda rahast töötaja eest kohtutäiturile võlgniku võlga tasuma. Avaldaja palus asja juurde võtta uued tõendid, millega soovib tõendada, et kohtutäitur oli võlgniku ülalpeetavate, alaealiste laste olemasolust teadlik hiljemalt 13. märtsil 2020, kui avaldaja esitas kaebuse kohtutäituri otsusele täiteasjas nr 084/2012/3338, millega avaldajale oli määratud sunniraha 200 eurot. Kaebuses oli viidatud võlgniku alaealiste laste olemasolule ja sellele olid lisatud laste sünnitunnistused.
6.2.Vastuseks kohtutäituri 25. septembril 2024 antud selgitustele teatas avaldaja, et kohtutäituri väited võlgniku muude sissetulekute kohta on tõendamata. Ainsa tõendina on esitatud sissenõudja kiri kohtutäiturile. Selle kirja sisu ei vasta tegelikkusele ning on suure tõenäosusega tingitud soovist saada võlgnikult raha.
Võlgnik ei ole avaldaja omanik, tegemist ei ole ka abikaasade ühisvaraga, osaühingu omanik ja juhatuse liige ei ole omavahel abielus. Avaldaja maksab lähtuvalt osaühingu majanduslikest võimalustest võlgnikule osaühingu juhtimise eest tasu. Tasuks on töötasu alammäär ja vaidlus kohtutäituriga seisnebki selles, et kas osaühing tohiks võlgniku töötasust kinnipidamisi teha või kas osaühing peaks oma vahendite arvelt võlgniku võlgu tasuma. Tõele ei vasta kohtutäituri väide, et võlgnikule makstav tasu on järjepidevalt olnud märkimisväärselt madalam valdkonna keskmisest sissetulekust, madalam kui ettevõtte teistele töötajatele makstav tasu ning jääb oluliselt alla sellise töö eest tööturul makstavale tasule. Loomulikult maksab omanik oma firma töötajatele, oma ala spetsialistidele, ilma kelleta firma ei saaks eksisteerida, turu keskmist töötasu. Juhatuse liige ei ole selline vajalik, unikaalne töötaja, kellele peaks maksma töötasu sarnaselt firma tegevuseks hädavajalike töötajatega. Täiesti tõendamata on ka kohtutäituri väide, et võlgnikule makstav tasu on madalam valdkonna keskmisest sissetulekust. Antud juhul on sisstulek ja firma juhtimise eest makstav tasu kaks erinevat asja. Väikefirmades makstaksegi juhatuse liikmetele firma juhtimise eest väikest tasu. Firmade juhatuse liikmed võivad saada küll suuremat sissetulekut dividendide näol, kuid sellisel juhul on nad firmade omanikud. Võlgnik ei ole osaühingu omanik ja mingeid lisatasusid ning lisasissetulekuid ei saa. Avaldaja ei nõustu kohtutäituri väitega, et võlgnik ei olnud kuni 23. novembrini 2023 vaidlustanud kohtutäituri otsust võlgniku sissetulek selliselt arestida. Kaebuses on kirjas ja tõendatud, et avaldaja on varasemalt korduvalt esitanud kaebuseid kohtutäituri tegevusele (12. märtsil 2020, 3. veebruaril 2023, 19. aprillil 2023).
7.Kohtutäitur palub jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.
7.1.Kohtutäitur selgitas, et kaebusele vastuse esitamise ajal 30. mail 2024 olid võlgniku suhtes kohtutäituri büroos läbiviimisel täitemenetlus täiteasjas 084/2015/2193 sissenõudja PlusPlus Legal OÜ kasuks Tartu Maakohtu 26. mai 2015 kohtuotsusest tsiviilasjas nr 2-14-40650 tuleneva nõude 1066,04 euro ja sellele lisanduva viivise sissenõudmiseks. Täitemenetluses lisanduvad ka täitemenetluse tasud 326,96 eurot. Täiteasjades 084/2012/3338 ja 084/2013/3921 on täitemenetlused lõpetatud (sissenõudjate nõuete osas aegumise tõttu ning täitemenetluse tasude osas nõude täitmisega). Sissetuleku arestimise tingimuste vaidlustamise õigus on võlgnikul, mitte tema tööandjal, mida kohtutäitur on selgitanud 16. aprillil 2020 tehtud kohtutäituri otsuses eelnimetatud kaebuse kohta. Kuni 24. novembrini 2023 ei ole võlgnik sissetuleku arestimise tingimuste muutmist täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras vaidlustanud ega avaldanud, et tema sissetuleku arest ei vasta tegelikele asjaoludele. Seega kuulusid avaldajale edastatud aktid täitmisele. Kohtutäiturile 24. novembril 2023 esitatud kaebuses avaldab võlgnik esmakordselt, et tema suhtes seni kehtinud arest ei vasta käesoleval ajal enam asjaoludele ning avaldab soovi selle muutmiseks. Kaebuse esitamise seisuga, see on 24. novembril 2023, oli võlgnik minetanud kaebeõiguse juulis 2023 kuni oktoobris 2024 arestimisele kuuluvate summade arestimise osas ja minetanud kaebeõiguse vastavatel perioodidel sissetuleku arestimise akti korralduste muutmisele. Õigust vaidlustada 2023. aasta juunist oktoobrini toimuma pidanud kinnipidamisi ei ole ka avaldajal kui võlgniku tööandjal. Kokkuvõtvalt leiab kohtutäitur, et võlgniku sissetuleku arestimise aktid (mida on kohtutäituri korraldusega muudetud) kehtisid ja kuulusid perioodil juuni 2023 kuni oktoober 2023 täitmisele. Avaldajal kui võlgniku tööandjal puudus õigus keelduda perioodil juuni 2023 kuni oktoober 2023 aktide täitmisest. Eeltoodust tulenevalt on kohtutäitur õiguspäraselt nõudnud avaldajalt, et see tasuks kohtutäituri ametialasele kontole võlgniku sissetulekust perioodil juuni 2023 kuni oktoober
2023 kinnipidamisele kuuluma pidanud summad, kokku 1501,08 eurot. Kohtutäitur on ka õiguspäraselt teinud sunniraha määramise hoiatuse juhuks, kui avaldaja keeldub eelnimetatud nõude täitmisest.
7.2.Vastuseks ringkonnakohtu nõudele selgitas kohtutäitur 25. septembril 2024, et 11. detsembril 2019 on kohtutäitur koostanud võlgniku sissetuleku arestimise akti muutmise korralduse, millega on võlgniku sissetulek avaldaja juures olnud arestitud täies ulatuses. Arestimisaktide muudatuste kohaselt kuulus võlgnikule väljamakstav töötasu arestimisele 2/3 ulatuses (mittearestitav summa 0 eurot, mittearestitavat summat ületavast sissetuleku osast kuulus arestimisele kuni viie palga alammäära suurusele summale vastavast osast kaks kolmandikku, seda ületavast sissetulekust kogu sissetulek tingimusel, et arestitav summa ei ületa kahte kolmandikku kogu sissetulekust). Alates detsembrist 2019 on kohtutäiturile ilmne olnud, et võlgnik saab ka muid rahaliselt hinnatavaid soodustusi ja/või boonustasusid sellises ulatuses, et võlgnikule ametlikult makstavale töötasule on võimalik 2/3 ulatuses sissenõue pöörata. Võlgniku sissetulekuks on TMS § 130 lg 1 1 kohaselt sh boonustasu või rahaliselt hinnatav soodustus, mida isik on saanud seoses töö- või teenistussuhtega, juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmeks olekuga või pikaajalise lepingulise suhtega. Võlgnik on olnud avaldaja juhatuse liige alates 7. oktoobrist 2015. Kohtutäitur on palunud võlgnikul avaldada oma sissetulekute ja väljaminekute suurus, hüved jms juba septembris 2019, kuna need ei vastanud valdkonna keskmisele ega võlgniku elustiilile. Sissenõudja on korduvalt teavitanud kohtutäiturit võlgniku priiskavast elustiilist ja teadlikust soovimatusest võlgasid tasuda. Näiteks
21.oktoobril 2019 teavitas sissenõudja, et vestles võlgnikuga telefoni teel, kus viimane väitis, et tal on ükskõik täiturist ja võlgadest. Sissenõudja juhtis tähelepanu ka sellele, et võlgnik müüb sõidukeid ning internetis on leitavad rohked reisipildid võlgnikust. Võlgnik on avaldaja juhatuse liige, olemata samas ise selle osanik. Oleks ebamõistlik eeldada, et isik nõustuks juhtima äriühingut, milles tal ei ole osalust, ja kandma juhatuse liikmele seaduses ettenähtud vastutust ilma äriühingust mingit vastutasu saamata. Kohtutäitur ei pidanud eluliselt usutavaks, et võlgnik ei saanud avaldajalt täiendavaid sissetulekuid. Võlgnikule tehtud töötasu väljamaksed ajas kas puudusid või olid märkimisväärselt madalamad isegi palga alammäärast, samuti on see järjepidevalt olnud märkimisväärselt madalam valdkonna keskmisest sissetulekust, madalam kui ettevõtte teistele töötajatele makstav tasu ning jääb oluliselt alla sellise töö eest tööturul makstavale tasule. Kohtutäituri hinnangul oli ilmne, et võlgnik kasutas äriühingule kuulunud sõidukeid (luksussõidukid, millel äriühingu põhitegevuseks ehk kaevetöödeks kasutamise võimalus puudub) ning sai ettevõttest sularaha. Luksussõidukite kasutamine juhatuse liikme poolt on kohtutäituri hinnangul ettevõttest saadav rahaliselt hinnatav hüve. Võlgnik ise avaldas alles 23. novembril 2023 mittearestitava summa suurendamiseks soovi. Kohtutäituri hinnangul on eluliselt usutav, et ehitusvaldkonna sissetulekud on praeguses majandusseisus muutunud ja arest ei pruugi vastata ajas asjaoludele. Kuivõrd aresti muutmiseks vajadus puudus (sest avaldaja pidi vajalikus ulatuses kinnipidamise tegema juba varasemalt), siis kohtutäitur toona seda sisustama ei hakanud. Praeguseks on aga ilmne, et olukord oli tõesti selline, kuna OÜ Hugo kaevetööd on vähemalt ajutistes makseraskustes (äriregistrist nähtuvad maksuvõlad). Lisaks on avaldaja ja võlgniku kui käendaja suhtes algatatud täitemenetlus Terminal AS-i võlanõudes 21 853,63 eurot (tsiviilasjas nr 2-24-1365 tehtud otsuse alusel), samuti on avaldaja suhtes täitmisel tsiviilasjades nr 2-24-126099 ja 2-24-126634 tehtud lahendid.
23.novembril 2023 aresti muutmise vajadus edasiulatuvalt puudus, kuivõrd varasemalt (alates 11. detsember 2019) arestitud sissetuleku osa, milles kohtutäitur ka võlgniku tööandjalt akti täitmist nõuab, kataks ära kogu võlgniku sissetuleku arestimise aktides märgitud võlanõude, ning selle
nõude täitmisel võlgniku tööandja enam võlgniku töötasust kinnipidamisi edastatud korralduste alusel tegema ei pea.
21.novembril 2023 edastatud sissetuleku arestimise akti täitmise nõude ja sunniraha määramise hoiatusega täiteasjades nr 084/2012/3338, 084/2013/3921 ja 084/2015/2193 kohustas kohtutäitur avaldajat tasuma kohtutäituri ametilasele kontole võlgniku sissetulekust juba varem kinnipidamisele kuuluma pidanud summad kokku 1501,08 eurot, mida tööandja ei ole kohtutäituri arvelduskontole kandnud, kuid millised summad olid arestitud, ning millele oli tekkinud TMS § 65 lg 1 järgne arestipandiõigus. Kohtutäitur peatas 2. jaanuari 2024 otsusega töötasu arestimise aktide muutmise korralduste täitmise täiteasjades nr 084/2013/3921, 084/2015/2193 ja 084/2012/3338, kuna kohtutäitur kohustas avaldajat kandma kohtutäituri ametikontole võlgniku sissetulekust juba varem kinnipidamisele kuulunud summad, kokku 1501,08 eurot. Tööandja ei ole neid summasid kohtutäituri arvelduskontole kandnud, kuid need summad olid arestitud ning neile oli tekkinud arestipandiõigus vastavalt TMS § 65 lg-le 1.
8.Sissenõudja ja võlgnik määruskaebuse osas seisukohta ei avaldanud.
9.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ja maakohtu 2. mai 2024 määrus tühistada (TsMS § 667 lg 2). Ringkonnakohus teeb asjas uue määruse, millega tühistab nii kohtutäituri 2. jaanuari 2024 otsuse, millega jäeti rahuldamata avaldaja 24. novembri 2023 kaebus kohtutäituri 21. novembri 2023 otsusele täiteasjades nr 084/2012/3338, 084/2013/3921 ja 084/2015/2193 kui ka kohtutäituri 21. novembri 2023 otsus täiteasjades nr 084/2012/3338, 084/2013/3921 ja 084/2015/2193.
11.Riigikohtu praktika kohaselt on kohtul TMS § 218 lg 1 alusel kohtule esitatud kaebuse rahuldamise korral õigus tühistada nii kohtutäituri poolt kaebuse kohta tehtud otsus kui ka kohtutäituri algne otsus. Küll ei saa kohus algse otsuse tühistamise korral ise kohtutäituri asemel uut otsust teha. Kuigi formaalselt saab menetlusosaline TMS § 218 lg 1 järgi kohtus vaidlustada otsuse, mille kohtutäitur tegi menetlusosalise kaebuse kohta, on menetlusosalise kohtusse esitatud kaebuse eesmärk tavajuhul saavutada ka algse otsuse tühistamine ja seega hõlmab kaebus ka selle otsuse tühistamist (Riigikohtu 1. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-16, p 23 ja Riigikohtu 15. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-16, p 21). Ringkonnakohtu hinnangul on ka praeguses asjas avaldaja kaebuse eesmärk olnud tühistada kohtutäituri algne, 21. novembril 2023 tehtud otsus.
12.Ringkonnakohus jätab rahuldamata avaldaja määruskaebuses esitatud taotluse võtta asja juurde uued tõendid, millega avaldaja soovib tõendada, et kohtutäitur oli võlgniku ülalpeetavate, alaealiste laste olemasolust teadlik hiljemalt 13. märtsil 2020, kui avaldaja esitas kaebuse kohtutäituri otsusele täiteasjas nr 084/2012/3338, millega avaldajale oli määratud sunniraha 200 eurot. Kaebuses oli viidatud võlgniku alaealiste laste olemasolule ja sellele olid lisatud laste sünnitunnistused. Kohtutäituri esitatud sissetuleku arestimise aktidest nähtub selgelt, et kohtutäitur oli võlgniku ülalpeetavatest alaealistest lastest teadlik juba siis, kui arestis võlgniku sissetuleku 3. septembri 2015 arestimisaktidega täiteasjades nr 084/2012/3338, 084/2013/3921 ja 084/2015/2193 (dtl 181– 189). Kõigis kolmes arestimise aktis on kirjas tingimus „Seoses sellega, et võlgniku ülalpidamisel on kolm alaealist isikut, teatan, et isiku sissetulek (töötasu) ei kuulu arestimisele ühes kuus summas,
mis vastab kahe kuupalga alammäärale.“ Seega puudub vajadus täiendavalt tõendada asjaolu, et kohtutäitur oli hiljemalt 13. märtsil 2020 teadlik võlgniku alaealiste laste olemasolust.
13.Kohtutäitur on seisukohal, et isegi kui võlgniku töötasu arestimise aktides esines puudusi, ei saa avaldaja keelduda kehtivate arestimisaktide täitmisest. Nende aktide vaidlustamise õigus oli ainult võlgnikul, kes seda tähtaegselt ei teinud. TMS § 217 lg 6 kohaselt, kui menetlusosaline ei esita kümne päeva jooksul kaebust, kaotab ta õiguse tugineda hiljem asjaoludele, mida ta oleks võinud esitada kaebuses. Samuti ei saa avaldaja kui kolmas isik teha avaldust arestimisakti muutmiseks. Seetõttu ei pidanud kohtutäitur enne võlgniku 23. novembri 2023 kaebust kaaluma arestimise tingimuste muutmist. Isegi kui pärast 23. novembrit 2023 oli põhjendatud arestimise tingimuste muutmine, ei ole sellel tagasiulatuvat mõju. Ringkonnakohtu hinnangul ei tähenda avaldaja kaebeõiguse puudumine arestimise akti vaidlustamiseks seda, et avaldaja tööandjana ei saaks tugineda kohtutäituri tegevuse õigusvastasusele arestimise akti koostamisel, kui arestimise akt mõjutab ka avaldaja õigusi ja kohustusi. TMS § 217 lg 6 kohaselt kaotab menetlusosaline, kes ei esita tähtaegselt kaebust, õiguse tugineda asjaoludele, mida ta oleks võinud esitada kaebuses. Kuna avaldajal puudus eraldiseisev õigus vaidlustada võlgniku sissetuleku arestimise akti, siis praegusel juhul TMS § 217 lg 6 ka ei kohaldu.
14.Kohtutäitur teeb otsuse kohustuse täitmiseks ning sunniraha määramise hoiatuse võlgniku suhtes kohustatud kolmandale isikule, kui viimane keeldub alusetult arestimisakti täitmisest või ei täida seda nõuetekohaselt (TMS § 261 lg 1 p 2). See otsus on suunatud avaldajale, kellel on selle otsuse vaidlustamise õigus. Avaldaja ongi praegusel juhul vaidlustanud kohtutäituri otsuse, millega kohtutäitur kohustas teda täitma arestimise akte ja tegi talle arestimisaktide täitmata jätmise eest sunniraha määramise hoiatuse. Ringkonnakohtu hinnangul saab kohus avaldaja kaebuse alusel hinnata ka kohtutäituri nende aktide õiguspärasust, mis on kaevatava otsuse aluseks, kui otsuse adressaadil puudus varem võimalus neid vaidlustada ja aktid on täitmata. Praegusel juhul ongi tegemist sellise olukorraga – kohtutäitur nõuab sissetuleku arestimise aktide täitmist ehk avaldajalt raha, mida avaldaja kui võlgniku tööandja oleks kohtutäituri arvates pidanud töötasu väljamaksmisel kinni pidama. Avaldaja neid summasid kinni ei pidanud ehk maksis võlgnikule tasu välja. Seega peaks võlgniku tööandja juhul, kui ta kohtutäituri otsuse täidaks, tasuma kohtutäiturile täiendavalt sama summa, mille ta on juba võlgnikule välja maksnud. Seega on avaldajal õigus vaidlustada talle suunatud kohtutäituri otsus, mis mõjutab tema õigusi.
15.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kohtutäituri tegevus võlgniku sissetuleku arestimisel olnud õiguspärane ja seetõttu ei ole õiguspärane ka vaidlustatud otsus. Kohtutäitur arestis võlgniku sissetuleku esimest korda 3. septembri 2015 arestimisaktidega täiteasjades nr 084/2012/3338, 084/2013/3921 ja 084/2015/2193, määrates mittearestitavaks võlgniku sissetuleku, mis vastab kahe kuupalga alammäärale (dtl 181–189). Kohtutäitur muutis võlgniku sissetuleku arestimise tingimusi esimest korda 11. detsembril 2019 koostatud korraldustega, põhjendades seda asjaoluga, et „täitetoimiku materjalidest nähtub, et võlgniku sissetuleku arestimise tingimused ei vasta enam TMS-st tulenevatele võlgniku sissetuleku arestimise nõuetele“. Viidatud korraldustes määras kohtutäitur, et võlgniku sissetuleku mittearestitav osa on 0 eurot (dtl 190–195). Lisatud oli järgmine selgitus: Sissetulekust mittearestitava osa määramisel on aluseks võetud kohtutäiturile teadaolev võlgniku summaarne sissetulek ja ülalpeetavate arv. TMS § 132 lg-st 3 tulenevalt võib mittearestitavat summat ületavast sissetuleku osast arestida kuni viie palga alammäära suurusele summale
vastavast osast kaks kolmandikku, seda ületavast sissetulekust kogu sissetuleku tingimusel, et arestitav summa ei ületa kahte kolmandikku kogu sissetulekust. Ka hilisemates võlgniku sissetuleku arestimise aktide muutmise korraldustes (22. juuni 2021 korraldused (dtl 92–97) ja 13. aprilli 2024 korraldus (dtl 100-101)) on kohtutäitur kasutanud samu trafaretseid põhjendusi. Kohtutäitur on praeguses menetluses 25. septembril 2024 selgitanud, et luges 11. detsembril 2019 sissetuleku arestimise tingimusi muutes võlgniku sissetuleku osaks muid rahaliselt hinnatavaid soodustusi ja/või loonustasusid TMS § 130 lg 11 tähenduses sellises ulatuses, et võlgnikule ametlikult makstavale töötasule on võimalik 2/3 ulatuses sissenõue pöörata (dtl 176–177). See ringkonnakohtule käesolevas asjas antud selgitus on vastuolus kohtutäituri varasemate seisukohtadega ja muude asjas esitatud tõenditega. Vaidlusalusest otsusest ega kohtutäituri varasematest seisukohtadest ei nähtu, et kohtutäitur oleks nõudnud võlgnikule ajavahemikul juuli 2023 kuni oktoober 2023 välja makstud summadelt ainult 2/3 kinnipidamist. Kohtutäitur on 21. novembri 2023 otsuses viidanud avaldaja Maksu- ja Tolliametile esitatud tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioonidele (vorm TSD), mille kohaselt maksis võlgniku tööandja võlgnikule juulis välja 300 eurot, augustis 580 eurot, septembris 600 eurot ja oktoobris 300 eurot. Juulist kuni septembrini on kohtutäitur arestituks lugenud kogu võlgniku sissetuleku 1480 eurot, oktoobris 21,08 eurot 300 eurost, aga seda ainult põhjusel, et koos eelnevate kuudega täitus kohtutäituri arvestuse kohaselt täitedokumendi alusel võlgnikult sissenõutav summa (dtl 19). Ringkonnakohus on seisukohal, et lugedes TMS § 130 lg 13 alusel võlgniku sissetulekuks muu rahaliselt hinnatava hüve, peab kohtutäitur sellele asjaolule võlgniku töötasu arestimise aktis selgelt tuginema ja näitama ära, milline on kohtutäituri hinnangul sissetulekuks loetava muu hüve rahaline väärtus. Praegusel juhul ei ole kohtutäitur viidanud TMS § 130 lg-le 11 või 13 ega selgitanud, milliseid hüvesid ta loeb võlgniku „summaarse sissetuleku“ osaks ja milline on nende hüvede väärtus. Kohtutäituri aktidest ei ole võimalik aru saada, kas ta on lugenud võlgniku sissetulekuks muu hüve arvel kahekordse alampalga suuruse summa või mingi muu summa, näiteks viiekordse alampalga. Ilma selle teabeta ei ole kohtutäituril võimalik kohaldada ka TMS § 132 lg-t 3, mille kohaselt mittearestitavat summat ületavast sissetuleku osast võib kuni viiele palga alammäära suurusele summale vastavast osast arestida kaks kolmandikku, seda ületavast sissetulekust kogu sissetuleku, tingimusel, et arestitav summa ei ületa kahte kolmandikku kogu sissetulekust. Seega on kohtutäitur ringkonnakohtule antud selgitustega sisuliselt ise tunnistanud, et vaidlustatud
21.novembri 2023 otsus ei olnud õiguspärane.
16.Kohtutäitur on asjas tuvastatud asjaoludel ka oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi. TMS § 130 lg 14 sätestab, et enne TMS § 130 lg 13 alusel rahas makstava tasu arestimist ulatuses, mis jätab võlgnikule väiksema rahas makstava tasu kui TMS §-s 132 ettenähtud mittearestitav sissetulek, kuulab kohtutäitur ära võlgniku ja tema tööandja või muu lepingupartneri ning vajaduse korral sissenõudja. Kohtutäituri esitatud selgitustest ja tõenditest ei nähtu, et ta oleks enne TMS § 130 lg 13 rakendamist kuulanud ära võlgniku ja tema tööandja, nagu näeb ette TMS § 130 lg 1 4. Kohtutäitur on viidanud ainult oma suhtlusele sissenõudjaga, lisanud linke automüügikuulutustele ja selgitanud, et võlgniku muude sissetulekute olemasolu oli tema jaoks ilmne (dtl 177–178). Ringkonnakohus rõhutab, et TMS § 130 lg-s 13 sätestatud meetme näol on tegemist võlgniku põhiõiguste väga olulise riivega, sest sellega võlgnik kaotab seaduses sätestatud kaitsemehhanismid, mille eesmärk on tagada võlgnikule tema enda ja tema ülalpeetavatele ülalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid (vt Riigikohtu 20. aprilli 2022 otsus haldusasjas nr 3-19-1481 ja seal viidatud kohtupraktika). Seetõttu on seadusandja selle meetme rakendamisele ette näinud ka eraldi
menetlusreeglid, sh tööandja ärakuulamise kohustuse, mida kohtutäitur on praeguses asjas rikkunud.
17.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kohtutäituri vaidlustatud otsuses avaldajale antud korraldus tasuda kohtutäituri ametialasele kontole võlgniku sissetulekust juba varem kinnipidamisele kuuluma pidanud summad, mille avaldaja oli võlgnikule juba välja maksnud, ei oleks olnud õiguspärane ka juhul, kui võlgniku töötasu arestimisel ei oleks esinenud eelnevalt tuvastatud rikkumisi. TMS § 261 lg 1 p 2 sätestab, et kohtutäitur teeb otsuse kohustuse täitmiseks ning sunniraha määramise hoiatuse võlgniku suhtes kohustatud kolmandale isikule, kui viimane keeldub alusetult arestimisakti täitmisest või ei täida seda nõuetekohaselt. See säte võimaldab kohtutäituril kolmandalt isikult, kelleks on ka võlgniku tööandja, nõuda kohustuse täitmist ainult tulevikku suunatult. TMS § 261 lg 3 sätestab, et hoiatusega otsuse vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg peab võimaldama adressaadil kohustus täita. Kui tööandja on võlgnikule töötasu juba välja maksnud, siis ei ole tal enam võimalik täita kohustust pidada sellelt tasult midagi kinni ja kanda see kohtutäituri arvele. Tööandja saaks sellise kohtutäituri korralduse täita ainult oma vara arvelt. Sellise kohustuse panemist tööandjale seadus ei võimalda. Asjakohased ei ole kohtutäituri viited TMS sätetele, mille kohaselt arestimise ajast tekib sissenõudjal arestipandiõigus arestitud asjale (TMS § 65 lg 1) ja töötasunõude või muu sellesarnase sissetuleku maksmise nõude arestimisega omandatud pandiõigus ulatub ka pärast arestimist sissenõutavaks muutuvatele summadele (TMS § 130 lg 1). TMS § 65 lg 2 sätestab, et arestipandiõigus annab sissenõudjale samad õigused nagu lepingu alusel seatud või seaduse alusel tekkinud pandiõigus, kui seadusest ei tulene teisiti. Arestipandiõigus ei anna kohtutäiturile õigust nõuda tööandjalt selle summa tasumist kohtutäiturile, mille ta on juba töötajale välja maksnud, isegi kui tööandja on seejuures rikkunud kehtivat arestimise akti. Kohtutäitur saab otsuses tööandjat kohustada ainult edasiulatuvalt ehk uute väljamaksete tegemisel.
18.Eelneva põhjal leiab ringkonnakohus, et kohtutäituri tegevus võlgniku sissetuleku arestimisel ei ole olnud õiguspärane ja sellest tulenevalt ei ole õiguspärane ka otsus, millega nõutakse võlgniku tööandjalt arestimisaktide täitmist otsuses nimetatud tingimustel. Ringkonnakohus tühistab nii kohtutäituri algse otsuse kui ka selle peale esitatud kaebuse läbivaatamisel tehtud otsuse.
19.Ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja rahuldab avaldaja määruskaebuse. Avaldaja menetluskulud nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus jäävad kohtutäituri kanda. TsMS § 172 lg 1 sätestab, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse ning kui menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. TsMS § 172 lg 10 järgi kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse kohtule esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti. Avaldaja menetluskuluks maakohtus (dtl 117) oli riigilõiv 15 eurot, õigusabi 6 tundi 30 min tunnitasuga 150 eurot (kokku õigusabi eest 975 eurot). Kokku menetluskulu 990 eurot. Avaldaja menetluskulud ringkonnakohtus (dtl 206) on riigilõiv 15 eurot, õigusabi 6 tundi 30 min tunnitasuga 150 eurot (kokku õigusabi eest 975 eurot). Kokku menetluskulu 990 eurot. Kohtutäitur ei ole avaldaja menetluskulu suuruse osas maakohtus seisukohta avaldanud. Kohtutäitur leiab, et avaldaja õigusabikulu ajakulu ringkonnakohtus on ülemäärane, põhjendatud ajakulu on 1 tund 45 minutit. Samuti peab kohtutäitur osutatud õigusabi tunnihinda liiga kõrgeks, põhjendatud on 80 eurot. Ringkonnakohus leiab, et avaldajale osutatud õigusabi tunnihind jääb kohtupraktikas aktsepteeritud keskmise tunnitasu piiridesse ja see ei kuulu vähendamisele. Ringkonnakohus nõustub aga kohtutäituri vastuväidetega osutatud õigusabi ajakulule. Menetluskulude nimekirja kohaselt koostas
avaldaja esindaja määruskaebemenetluses määruskaebuse, vastas kirjalikult 2. oktoobri 2024 menetlusdokumendis kohtutäituri täiendavatele seisukohtadele ja koostas menetluskulude nimekirja. Kuigi määruskaebus on 4 lk pikk dokument, on selle põhjendava osa pikkus üksnes 1 lk. Menetluskulude nimekiri sisaldub 2. oktoobri 2024 menetlusdokumendis. Enamuses kordab avaldaja esindaja määruskaebemenetluses samu väiteid, mis ta esitas maakohtu menetluses. Ringkonnakohus leiab, et vajalik ja põhjendatud õigusabikulu TsMS § 175 lg 1 järgi määruskaebemenetluses, mille kohtutäitur peab avaldajale hüvitama, on riigilõiv ja õigusabikulu 2,5 tunni eest, kokku 390 eurot. Ringkonnakohus rahuldab avaldaja menetluskulu avalduse maakohtu menetluses täielikult. Avaldajale osutatud õigusabikulu suurus maakohtus on kooskõlas asja keerukuse ja mahukusega ning tuleb lugeda vajalikuks ning põhjendatud kuluks. Kokkuvõtvalt mõistab ringkonnakohtus kohtutäiturilt välja avaldaja menetluskuluna maakohtus 990 eurot ja ringkonnakohtus 390 eurot.
20.TMS § 218 lg 3 teise ja kolmanda lause kohaselt ei või ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta esitada määruskaebust, kui täitemenetluses täidetakse rahalist nõuet, mis on väiksem kui 2000 eurot või perioodilise nõude korral on igakuine summa väiksem kui 150 eurot, ning ringkonnakohus on jätnud maakohtu määruse resolutsiooni muutmata, välja arvatud juhul, kui täidetakse lapse elatisnõuet. Kuna praegusel juhul ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse, saab käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.