2-14-5427/58 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Töövaidluskomisjon tegi 20.11.2013. a otsuse, milles tuvastas, et tööleping ei ole lõppenud (TVK t 2540-13 lk 69-70). Seega oli hageja ja kostja vahel alates 22.10.2014. a kehtiv tööleping, mis kehtis kuni 21.11.2013. a. TLS § 28 lg 1 p-i 2 kohaselt on tööandjal kohustus maksta töötajale töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Kuna perioodil 22.10-21.11.2013. a oli hageja ja kostja vahel kehtiv tööleping, siis oli hagejal õigus saada selle aja eest töötasu. Hageja õigus saada töötasu tuleneb otseselt TLS §-st 108. Kohtu hinnangul on TLS § 108 eeldused käesoleval juhul täidetud. Vastavalt Eesti Energia vanemraamatupidaja Alla Tido väljastatud tõendile (TVK 2773-13 tlk 63) oli hageja keskmiseks töötasuks 6 kuu andmete põhjal 1514,19 eurot. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1514,19 eurot. Kohtu hinnangul on hagejal õigus nõuda kostjalt seadusjärgse viivise tasumist. Kohus leidis, et kohtuotsuse tegemise päeva seisuga on viivise suuruseks 227,86 eurot. Kostja tegi hagejale 20.11.2013. a avalduse töölepingu ülesütlemiseks (t lk 38-40), milles teatas, et lõpetab töölepingu etteteatamistähtaega järgimata alates 21.11.2013. a. Kostja nimetas ülesütlemise alusena TLS § 88 lg 1 p-i 5 ja p-i 7. Hagejale etteheidetavat tegevust on kirjeldatud järgnevalt: „Ülejäänud Eesti Energiale kuuluva vara, sh mööbli, valgustid, jahutusseadmed ja segistiga kraanikausi otsustas K.R. osaliselt omastada, osaliselt omal algatusel jagada tuttavate ja kolleegide vahel. K.R. ei täitnud oma töökohustusi piisava hoolikusega, omastas tööandja vara ja on põhjustanud tööandja usalduse kaotuse.“ Hageja ei ole eitanud, et ta monteeris Eesti Energia endisest teeninduspunktist maha jahutusseadmed ja viis need enda juurde koju hoiule. Samuti ei ole hageja vaielnud vastu, et ta andis töötajatele loa võtta omale osa teeninduspunktis olnud mööblist, mida uutes ruumides ei vajatud (21.10.2013. a seletuskiri (t lk 42-43)). Kohus leidis, et kuigi hageja on kinnitanud osa mööbli jagamist kaastöötajatele, ei ole ta seda teinud sellisel määral nagu väidab kostja. Täpne laiali jagatud esemete nimekiri puudub. Lisaks märkis kohus, et kostja väite kohaselt on talle tekitatud kahju, kuid kohtul ei ole võimalik kahju suurust hinnata, sest kostja ei ole tõendanud laiali jagatud vara väärtust. Lisaks nimekirja puudulikkusele, ei osanud kostja neid esemeid täpsemalt kirjeldada või nende kasutusaega nimetada. Tõendatud on vaid jahutusseadmete soetusväärtus summas 48 144 krooni (3076,96 eurot). Hageja on võtnud omaks, et tema korraldas jahutusseadmete mahavõtmise ruumidest. Seadmed on hageja tagastanud 24.10.2013. a (t lk 47). Seega ole kostja selles osas oma varast ilma jäänud. Kohus ei nõustunud, et hageja omastas jahutusseadmed. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ja kostja vahel sõlmiti 01.11.2004. a materiaalse vastutuse leping (t lk 105-106). Lepingu lisa 17.08.2007. a muutis lepingu objekti ja pani hagejale täieliku materiaalse vastutuse klienditeeninduse juhataja ametikohal töötamisega usaldatud sularaha ja muude materiaalsete väärtuste säilimise tagamise eest. Kohus märkis, et kostja käsitlus hageja vastutusest klienditeeninduse ruumides asuva vara säilimise kohta on kooskõlas kostja sisekorra aktide ja poolte vahel sõlmitud lepingutega. Nimelt võttis hageja materiaalse vastutuse lepinguga omale kohustuse tagada materiaalsete väärtuste säilimine tema juhitavas üksuses. Kuni 04.11.2013. a kehtinud Eesti Energia raamatupidamise siseeeskirjas kehtestatud materiaalse vara arvestuse korra kohaselt (t lk 94) on materiaalse väheväärtusliku varana arvel vara soetusmaksumusega 200-2000 eurot ja esialgse kasutusega üle ühe aasta. Puudub vaidlus, et mööbel võis kuuluda nimetatud vara hulka. Seega oli kostja mööbel arvel raamatupidamises. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hageja oli vastutavaks isikuks kostjale kuuluva väheväärtusliku vara osas, mis asus tema juhitavas klienditeeninduse büroos. Nimetatud asjaolu tõendasid kaudselt ka tunnistajate antud ütlused. Poolte vahel on vaidlus, kas hagejal oli õigus kostjale kuuluvat vara käsutada. Hageja väidab, et selline mittevajaliku vara laialijagamine on kostja ettevõttes tavapärane praktika. Kohus

leidis, et hageja väide ei ole tõendatud. Eesti Energia AS-i „Mittevajaliku, kasutuskõlbmatu ja kadunud vara käsitlemise korra (edaspidi nimetatud kord, t lk 53- 56) p-i 2 kohaselt müüakse p-is 1 nimetatud vara (s.h mittevajalik, kasutuskõlbmatu jne) reeglina enampakkumisel müügi teel. Nimetatud punkti kolmas lause võimaldab jätta enampakkumise ka korraldamata, kui vara on niivõrd riknenud, et selle müük on ebatõenäoline ja/või majanduslikult ebaotstarbekas, kuid siis see utiliseeritakse. Korra p-i 3 kohaselt otsustab mittevajaliku ja/või kasutuskõlbmatu vara käsitlemise ettevõtte juht või tugiteenuste vastava valdkonna juht. Seega näeb kord ette, et hageja pidanuks tegema ettepaneku, mida teha mittevajaliku mööbliga, oma valdkonna (klienditeenindus) juhile E. Vuksile ja hiljem osalema vastava otsuse täitmisel. Seega on hageja omal initsiatiivil mööblit laiali jagades rikkunud eelnimetatud korda ja tegutsenud kostja omandiõigust kahjustavalt. Hageja leidis, et tal oli tegutsemiseks kinnisvarahalduri nõusolek. Kohus leidis, et selline väide ei ole kooskõlas kostja sisemise töökorralduse eeskirjadega, sest kinnisvarahalduril puudus pädevus otsustada nn mitteregistreeritava (mööbel) vara käsutamise üle. Tõendatud ei ole, et hagejal oli kinnisvarahalduri nõusolek. Tõendatud ei ole ka asjaolu, et Kaja Ruul lubas jahutusseadmed maha võtta. Kohus leidis, et hageja tegutses seadmeid maha võttes kiirustades ja oleks kõigepealt pidanud küsima oma ülemuselt korraldusi või tõstatama konkreetse probleemi kinnisvarahalduri juures. Kohus leidis, et hageja tegevus seoses ruumide kolimisega on töökohustuste rikkumine ning see ei ole vabandatav. Kohus oli seisukohal, et hageja käitumises ei ole tuvastatud TLS § 88 lg 1 p-i 7 eeldusi. Puuduvad tõendid, et hageja oleks kahjustanud kostja omandit tahtlikult, s.o süüliselt. Samuti ei ole kostja tõendanud, et tegemist oli olulise kahjuga kostja varale. Seega on ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p-i 7 alusel tühine. Kohus leidis, et esineb alus töölepingu lõpetamiseks TKS § 88 lg 1 p-i 5 alusel. Kohus märkis, et käesolevas asjas tuvastatud asjaolude alusel on usalduse kaotus objektiivselt põhjendatav: kirjeldatud teo toime pannud isik ei ole sobiv töötama juhtival kohal, kus ta peaks olema eeskujuks teistele töötajatele ning kontrollima ise teisi töötajaid ja vastutama nende tegevuse ja materiaalsete varade säilimise eest. Seetõttu jättis kohus rahuldamata hageja nõude töölepingu lõpetamiseks TLS § 107 lg 2 alusel. Kuna kohus leidis, et töölepingu ülesütlemine ei ole tühine ja seda ei ole võimalik lõpetada TLS § 107 lg 2 alusel, tuleb hageja nõue hüvitise saamiseks TLS § 109 lg 1 alusel jätta rahuldamata. Puudub vaidlus, et hageja töötas kostja juures alates 01.09.1998. a, s.o üle 15 aasta. Vastavalt TLS § 97 lg 2 p-le 4 peab tööandja erakorralisest ülesütlemisest töötajale ette teatama, kui töötaja töösuhe tööandja juures on kestnud kümme ja enam tööaastat – vähemalt 90 kalendripäeva. Kohus leidis, et käesolevalt ei ole põhjendatud ülesütlemise tähtaja järgimata jätmine. Töölepingu nn päeva pealt lõpetamine ei saa olla lisakaristus töötajale. Kohus rõhutas, et TLS § 97 lg 3 kohaldamisel tuleb arvestada mõlema poole huviga ja käesolevalt ei olnud kostja huvid nii kaalukad, et jätta tähelepanuta hageja huvi jätkata töösuhet seaduses ette nähtud etteteatamise tähtaja jooksul ja tegeleda sel ajal omale uue töökoha otsimisega. Eeltoodut arvestades leidis kohus, et hageja nõue TLS § 100 lg 5 alusel hüvitise saamiseks on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Etteteatamise tähtaeg oli 90 kalendripäeva s.o kolm kuud ja seega tuleb kostjalt välja mõista kolme kuu keskmine töötasu 4542,57 eurot.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) ei ole kostja tõendanud, et tal on tekkinud kahju. Hageja leiab, et TLS § 75 kohaselt ei saa lugeda apellandi ja vastustaja vahel sõlmitud materiaalse vastutuse lepingut kehtivaks varalise vastutuse kokkuleppeks; 2) on maakohus asunud ebaõigele järeldusele, et Jõgeva Pargi 3 büroosisustus võis kuuluda materiaalsete varade hulka ja oli arvel ka raamatupidamises. Hageja ja kostja on esitanud dokumentaalse kinnituse Jõgeva Pargi 3 klienditeeninduse arvel oleva varade inventeerimisnimekirja seisuga 31.12.2012, milles puuduvad vaidlusalused ja amortiseerunud ning osaliselt ka enam kui 10 aastat kasutusel olnud esemed; 3) on kohus tõlgendanud Eesti Energia AS-i pikka aega tavaks olnud tegevusi valikuliselt. Tunnistaja A. Peenema on andnud ütlusi, et inventari ülejääkide jagamised toimusid vähemalt aastast 2005. Nimetatud fakti on korduvalt kinnitanud ka hageja. Teadaolevalt toimusid tegevused üksnes suusõnalise infovahetuse alusel halduritega. Hageja on seisukohal, et lähtuvalt oma ametikoha vastutusvaldkonna ulatusest, on ta toiminud vastavalt kehtestatud korrale; 4) on kohus ebaõigesti tõlgendanud vastustaja töökorralduse reegleid, kuna kostjal puuduvad kolimistegevuse protseduurid; 5) on tõendatud, et hageja ja kostja kinnisvaraesindajaga oli kokkulepe Jõgeva rendipindade tühjakskolimise osas. Hageja juhib tähelepanu, et kinnisvarahaldur on mitmes oma e-kirjas kirjutanud, et ruumid teeb tühjaks hageja. Kohus jättis nimetatud asjaolu tähelepanuta, mistõttu jõudis kohus ebaõigele järeldusele, et hageja korraldas omaalgatuslikult kolimistegevust; 6) jättis kohus tähelepanuta hageja ja kinnisvarahalduri Kaja Ruuli vahelise e-kirjavahetuse. Nimelt märkis hageja 06.09.2013 e-kirjas, et „Nüüd, kui hakkasime kolima, siis kooskõlastasin Sinuga seadmete mahavõtmise....”. Antud e-kiri tõendab üheselt, et seadmete demonteerimine toimus kooskõlastatult. Samuti on ekslik kohtu seisukoht, et seadmete osas pidi luba küsima kostja otseselt juhilt Eve Vuksilt; 7) on kohus jätnud tähelepanuta Teeninduse eelarvejuhtide kinnitamise 02.06.2006 käskkirja nr 18 (t lk 92), millega on hagejale antud ainuisikuline vastutus tegutseda ja kinnitada kuludokumente, mis ei ületa 15 000 krooni. Hagejale jääb mõistetamatuks, millele tuginedes on kohus leidnud, et hageja kohustuseks oli täiendavalt kooskõlastada tegevusi, mis eelarveliselt olid tema pädevuses ja kooskõlas vastustaja käskkirjadega ning töökorraldusega.

10.Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha K.R. apellatsioonkaebuse osas. Hageja leiab, et ta järgis Jõgeva teeninduspunkti kolimisel vastustaja töökorralduse reegleid ja tava ning töölepingu ülesütlemiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga selles, et käesoleval juhul esines alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1 p-i 5 alusel. Maakohus tuvastas, et hageja ei ole eitanud, et ta monteeris Eesti Energia AS-i endisest teeninduspunktist maha jahutusseadmed ja viis need endale koju. Samuti ei ole hageja vaielnud vastu sellele, et ta andis töötajatele loa võtta omale osa teeninduspunktis olnud mööblist. TLS § 88 lg 1 p-i 5 kohaselt võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on toime pannud varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. TLS § 88 lg 3 järgi ei ole eelnevat hoiatamist ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Eeltoodust sättest tuleneb, et tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda ka ilma eelnevat hoiatust tegemata, kui seda õigustab töötaja poolt oma kohustuse selline rikkumine, misjärel ei saa töötaja tööandjalt mõistlikult oodata lepingu jätkamist. Käesoleval juhul on tõendatud, et hageja püüdis omastada vara (s.o jahutusseadmed), mis kuulub Eesti Energia AS-ile ning andis töötajatele loa võtta omale osa teeninduspunktis olnud mööblist. Hageja väide, et inventari ülejääkide jagamine töötajatele on Eesti Energia AS-is olnud pikka aega tavaks, ei ole tõendatud. Eesti Energia AS-i juhatuse 29.12.2000. a otsusega on kehtestatud „Eesti Energia AS-i mittevajaliku, kasutuskõlbmatu ja kadunud vara käsitlemise kord“ (I kd, tl 53). Maakohus on põhjendatult leidnud, et hageja rikkus omal initsiatiivil mööblit laiali jagades eelnimetatud korda. 24.10.2014. a kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate ütlustest tuleneb, et vara, mis oli arvel, läks müüki. Ülejäänud vara käsitlemise viisi otsustas kinnisvarahaldur.

Järelikult oli Eesti Energia AS-is olemas mittevajaliku ja kasutuskõlbmatu vara käsitlemise kord, mis nägi ette, et igasuguse vara käsitlemiseks oli vajalik kinnisvarahalduri ja/või otsese juhi nõusolek. Tõendamata on hageja väide, et hagejal ja kinnisvaraesindajal oli kokkulepe Jõgeva rendipindade tühjakskolimise osas. Eesti Energia AS-i kinnisvarahalduri Kaja Ruuli kohtuistungil antud ütluste (I kd, tl 185) kohaselt ei andnud tema nõusolekut jahutusseadmete eemaldamiseks. Kaja Ruul andis ütlusi ka selles, et tema pädevuses ei olnud otsustada, kes võtab maha jahutusseadmed, seda pidi otsustama tema ülemus. Samuti ei ole hageja tõendanud, et mööbli laialijagamine oli kooskõlastatud kinnisvarahalduriga. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja käitumine teeninduspunkti kolimisel on käsitletav hageja töökohustuse olulise rikkumisena. Ringkonnakohus leiab, et igasugune töösuhe põhineb usaldusel töötaja ja tööandja vahel ning kui töötaja on töökohustuste raames püüdnud omastada tööandjale kuuluvat vara ning rikkunud töökohustusi, on töösuhte lõpetamine usalduse kaotuse tõttu põhjendatud. Ringkonnakohus märgib, et sellisel ametikohal töötavad isikud ei saa lubada endale käitumist, mis võib tekitada väärarusaamu ja viia tööandja usalduse kaotuseni. Ringkonnakohus möönab, et hageja on töötanud Eesti Energia AS-is pikka aega, kuid leiab, et hageja käitumine Jõgeva teeninduspunkti kolimisel on käsitletav sellise olulise rikkumisena, mille puhul ei saa kõiki asjaolusid ja mõlemapoolseid huve arvestades eeldada töösuhte jätkamist. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei olnud eelnevat hoiatamist ülesütlemise eeldusena vaja. Alus töölepingu ülesütlemiseks ilma eelnevat hoiatust tegemata tuleneb TLS § 88 lg-st 3. Hageja tegu (jahutusseadmete koju viimine ja mööbli laialijagamine) oli mõjuvaks põhjuseks tööandjale töölepingu ülesütlemiseks ilma eelneva hoiatuseta. Eelnevat hoiatamist ei saanud tööandjalt hea usu põhimõtte järgi oodata. Maakohus jättis põhjendatult rahuldamata hageja nõude töölepingu lõpetamiseks TLS § 107 lg 2 alusel ja hüvitise saamiseks TLS § 109 lg 1 alusel.