Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

lõppenuks 21.11.2013.a ja mõista välja hüvitised töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise eest ning ülesütlemise tähtaja järgimata jätmise eest. Hagiavalduse ja lisade kohaselt teatas kostja 20.11.2013.a hagejale, et ütleb töölepingu TLS § 88 lg 1 p 5, 7 ja lg 3 järgi üles alates 21.11.2013.a. Tööandja märkis, et vastavalt TLS § 97 lg 3 võib tööandja TL üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Hageja vaidlustas lepingu üles ütlemise TVK-s ja esitas ka saamata töötasu ja hüvitise nõuded. 15.01.2013.a lõpetati TVK otsusega nr 4.2-1/2773 menetlus töövaidlusasjas, kuna nõude summa ületab 10 000 eurot ja see ei kuulu lahendamisele töövaidluskomisjonis. Hageja leidis, et kostja on töölepingu erakorralisel ülesütlemisel käitunud ebaseaduslikult, pahatahtlikult ning töölepingu ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1 p-de 5, 7 ja lg 3 järgi puudub alus. Kostjapoolsel töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduses puudub selge ja ühtemõtteliselt väljendatud etteheide töötajale, samuti ülesütlemise aluseks olevate asjaolude kirjeldus, millega töösuhte lõpetamist põhjendatakse ning nõude õiguslik alus, millest lähtuvalt saaks erakorralist ülesütlemist lugeda põhjendatuks. Hageja oli seisukohal, et ülesütlemisavalduses märgitud etteheited on alusetud ja põhjendamata. Hageja kinnitas, et kõik Jõgeva linnas Pargi tn 3 asunud klienditeeninduse kolimisega seotud tegevused on toimunud kostja kinnisvarahalduri Kxxx Rxxxxxteadmisel, juhendamisel ja kooskõlastuste alusel ning hagejal puudus igasugune vajadus varjata tegevusi ruumide vabastamisel. Haldur on isegi 09.09.2014.a meilis tänanud hagejat tehtud töö eest nimetatud ruumide vabastamisel. Juhul, kui haldur ületas oma ametijuhendijärgset kompetentsi, on kostja poolt pahatahtlik teha hagejale selles osas etteheiteid. Hageja teatas, et Eesti Energia AS-s on pikaaegseks tavaks olnud utiliseerimisele määratud ja arvel mitteolevate varade (v.a ohtlikud jäätmed ja seadmed) andmine oma töötajatele, et mitte tekitada põhjendamatuid kulutusi transpordile, ladustamisele ja realiseerimisele. Seejuures olid kõik materiaalsed varad, mille eest oli hageja vastutav lähtuvalt Eesti Energia AS-i mittevajaliku, kasutuskõlbmatu ja kadunud vara käsitlemise korrale utiliseerimisele määratud ja on kinnitatud Eesti Energia AS-i Müük & Teenindus direktori xxxx Axxxxx allkirjaga. Hageja palus kohtul kohaldada TLS § 107 lg 2 ning tuvastada, et töölepingu ülesütlemise TLS § 88 lg 1 p-de 5, 7 ja lg 3 järgi, oli tühine. Sama paragrahvi lõike 2 järgi lõpetab kohus või töövaidluskomisjon tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Käesoleval juhul 21.11.2013.a. Hageja leidis, et arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja nimelt seda, et kostja on juba korduvalt käitunud hageja suhtes pahatahtlikult, lõpetades töölepingu alusetult ja ebaseaduslikult, tuleks kohaldada TLS § 109 lg 1 lg 2 ning kostjalt hageja kasuks välja nõuda 6 (kuue) kuu keskmise töötasu. Selline hüvitise määr on hageja arvates õiglane ja mõistlik. Seega palub hageja kostjalt hüvitisena välja nõuda 9 085.14 eurot (1 514.19 × 6). Lisaks soovis hageja saada hüvitust 3 kalendrikuu (90 päeva) ulatuses, millest tööandja töösuhte ülesütlemisest jättis ette teatamata TLS § 100 lg 5 alusel. TLS § 97 lg 2 p 4 kohaselt tuleb üle kümne aasta ettevõttes töötanud töötajatele erakorralisest ülesütlemisest ette teatada vähemalt 90 kalendripäeva. Hageja töötas kostja juures alates 01.09.1998.a., seega kuni töölepingu lõpetamiseni 15 aastat. Arvestades hageja keskmist töötasu 1 514.19 eurot, peaks hüvitise suurus olema 4 542.57 eurot (3 × 1 514.19), mille hageja palun kostjalt välja nõuda. Samuti palus hageja vastavalt TLS §-le 108 välja mõista kostjalt saamata jäänud töötasu ajavahemiku 22.10.2013.a –21.11.2013.a eest koos seadusest tulenevate viivistega. 20.11.2013.a TVK-i jõustunud otsusega on tõendatud fakt, et tööleping poolte vahel ei olnud töötaja poolt 22.10.2013.a esitatud avaldusega lõppenud ning pooled pidid seda viivitamatult edasi täitma. Samas on kostja jätnud tööandja kohustused täitmata, mistõttu oli hageja eespool nimetatud perioodil ravikindlustuskaitseta ja ei saanud osaleda ka uuringutes, mis olid temale

perearsti poolt määratud. Samuti ei ole kostja nimetatud perioodi eest maksnud töölepinguga ettenähtud töötasu. Sellest tulenevalt nõuab hageja kostjalt saamata jäänud töötasu väljamaksmist ajavahemiku 22.10.2013.a –21.11.2013.a eest kokku summas 1 514.19 eurot (ühe kuu keskmine töötasu). Kuna kostja on viivitanud töötasu välja maksmisega, palus hageja nõuda välja ka viivise VÕS § 113 lg 1 nimetatud määras. Hagi esitamise seisuga oli viivise suuruseks 304.70€ (74 päeva eest) Täiendavates seisukohtades kostja vastuväidetele 05.05.2014.a vaidles hageja vastu mitmetele kosja esitatud väidetele ja seisukohtadele. Hageja selgitas, et tellis kolimisteenused 27.28.03.13 ja 03.04.2013, sest Teenindusosakonna töökoht oli vaja Pargi tn 3 hoonest välja kolida seisuga 01.04.2013.a. Ruume jäid edasi kasutama EE Müük- ja Teeninduse võlaosakonna spetsialist ja Elektrilevi kliendihaldur, seda kuni 01.07.2013.a.Seega ei olnud hagejal reaalset kohustust pärast 01.04.2013.a enam kolimistegevusega tegeleda, kuid ta tegi vastutulekuna Kxxx Rxxxxxx. Tegelikult ei olnud kolimine hageja töökohustus. Kxxx Rxxx ise asja vastu huvi ei tundnud ega juhendanud teda kolimisel ja hageja hinnangul on tema poolt kirjalikes kinnitustes esitatud ebaõige. Kahjuks ei toimunud kõik kooskõlastused ja kokkulepped hageja ja xxx Rxxxx vahel kirjalikult ning nüüd kasutatakse sõna sõna vastu taktikat. Hagejal puudus vajadus varjata oma tegevusi ruumide vabastamisel. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et ta pole ühtegi EE-s kehtestatud korda rikkunud. 01.11.2004 on hagejaga sõlmitud täieliku individuaalse materiaalse vastutuse leping, mille objektiks olid sularaha ja muud materiaalsed väärtused. 2012 majandusaasta seisuga on Jõgeva büroo varad 31.12.2012 inventeerimiskomisjon poolt kontrollitud ja kinnitatud ning need on ainukesed varad, mille eest hageja vastutava isikuna vastutada sai. Enda vastutavale hoiule antud vara on hageja kandnud maha dokumentaalselt. Hageja arvates on ebaselge, millal ja kellele on nn kaotsi läinud vara nimekirjas märgitud esemed hoiule antud ning kui suur on esemete rahaline väärtus. On arusaamatu, millistele faktilistele andmetele on kostja esitatud loetelu koostades tuginenud ja mida ta varana üldse käsitleb. Selguseta jääb, millal ja kellele on nimekirjas märgitud esemed hoiule antud, kui rendipinda kasutas kokku neli erinevat üksust. Samuti on täiesti arusaamatu, kus on kostja võtnud mööbli hinnad, mis on aluseks väidetava kahjusumma määramisel. Seoses jahutusseadmega märkis hageja, et vajalikku dokumentatsiooni seadme kohta enam üürilepingu juures ei olnud ja hoone omanik nõudis paigaldisele elektriprojekti tagant järgi. Vältimaks EE-le täiendavaid lisakulutusi, leppis hageja KV halduriga suuliselt kokku, et seadmed demonteeritakse. Hageja selgitas, et samal päeval ei olnud võimalik neid kohe ohtlike jäätmete vastuvõttu viia, seetõttu ladustas hageja nad esialgu oma kodukuuri ning unustas suure töökoormuse tõttu. Hageja rõhutas, et tal pole kunagi olnud soovi seadmeid omandada ja vastav süüdistus kostja poolt on otseselt pahatahtlik ja meelevaldne. Hageja hinnangul on kostja poolt alatu pakkuda töölepingu ebaseadusliku lõpetamise hüvitiseks 1 tööpäeva keskmist tasu. Hageja märkis, et oli 15 aastat kostja laimatu töötaja. Kostja aga lõpetas töölepingu oletustele, kontrollimatutele faktidele ja kahtlustele tuginedes. Hageja märkis, et reaalse töö tegemise võimaluse rikkumises on otseselt süüdi kostja, kes ebaseaduslikult ning pahatahtlikult otsitud põhjustel lõpetas hagejaga töösuhte. Töötaja oli töövalmiduses kuid seoses tööandjapoolse ebaseadusliku töölepingu lõpetamisega ei võimaldatud talle tööd alates 19.11.2013.a. Hageja esitas 09.09.2014.a avalduse täiendava nõudega ja palus kostjalt välja mõista ka mittevaralise kahjus ning tuginedes Riigikohtu lahendile 3-2-1-79-13 saamatajäänud töötasu alates töölepingu ebaseaduslikust lõpetamisest 22.10.2013 kuni kohtumenetluse lõppemiseni , s.t. kohtulahendi jõustumiseni 1514,19 eurot kuus. 14.10.2014 toimunud kohtuistungil hageja loobus täiendavatest nõuetest.

Kostja vastuväited Kostja vaidles haile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja oli seisukohal, et tööleping hagejaga lõpetati seaduslikult ning kõik hageja väited on alusetud. Kostja tõi esile järgmised faktilised asjaolud: Hageja on selgitanud seletuskirjas, et Pargi 3 büroopinnad tuli seisuga 01.07.2013 vabastada ning sellega seoses tellis ta EE kinnisvaraga tegelevalt allüksuselt (edaspidi nimetatud kinnisvara) teenindusleti, blanketiriiuli transpordi, valgusplafooni ja postkasti demonteerimise ning ustekleebiste eemaldamise. Seletuskirjas on hageja kirjutanud, et otsustas mööbli välja kolimisega ise hakkama saada, et mitte tekitada täiendavaid lisakulutusi. Kinnisvara poolt tegeles kolimisega haldur Kxxx Rxxx, Hageja otsene juht ExxxVxxx kohtus 16.10. 2013 EE Kinnisvara esindaja, varahalduse osakonnajuhataja TxxxxTxxxxxxxxxxxx. Kohtumisel selgus, et Pargi 3 kolimise käigus on kaduma läinud mitmed EE-le kuulunud varad. Kostja leidis, et talle kuuluva vara hageja poolt oma koju viimine ning teisele laialijagamine ei ole aktsepteeritav käitumine ning sellise käitumise tõttu ei saanud kostja usalduse kaotuse tõttu enam töösuhet jätkata. Seetõttu allkirjastasid kostja ja hageja 22. oktoobril 2013 Töölepingu nr 1023 lõpetamise TLS § 85 alusel. Kuna pärast TVK 20.11.2013.a ostust oli kostja jätkuvalt arvamusel, et ei saa hagejaga töölepingut jätkata, lõpetati tööleping 20.11.2013.a ülesütlemisteatega TLS 88 lg 1 p 5 ja 7 alusel 21.11.2013.a. Ülesütlemisavalduses selgitas kostja, et töölepingu erakorralise lõpetamise aluseks olev töötajast tulenev mõjuv põhjus, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkumist, on asjaolu, et töötaja otsustas kostjale kuuluva vara - mööbli, valgustid, külmkapi, segistiga kraanikausi, köögilaua, köögitoolid, köögikapi ja jahutusseadmed- osaliselt omastada ning osaliselt omavoliliselt teistele töötajatele laiali jagada. K ostja selgitas vastuses, et erakorraline ülesütlemine ei tuginenud paljasõnalistele ja tõendamata väidetele. Vastupidi - hageja on ise seletuskirjas ja ka vastustes TVK-le korduvalt kinnitanud kostjale kuuluva büroomööbli laialijagamist ning jahutusseadmete oma koju viimist. Kostja teatas, et hageja ei ole kinnisvarahaldur Kxxx Rxxxxxx kordagi öelnud, et on

jahutusseadmed oma koju viinud ning mööbli laiali jaganud. Hageja poolt esitatud kirjavahetus Kxxx Rxxxxxx on tõestuseks vaid asjaolule, et Kxxx Rxxx oli teadlik, et hageja teostas ise jahutusseadmete demonteerimisel tekkinud aukude pahteldamise ja värvimise. Ühtegi Kxxx Rxxxx poolset juhendit või kinnitust selle kohta, et hagejal oleks lubatud kostjale kuuluvad seadmed ja mööbel laiali tassida ja ära jagada, Hageja poolt esitatud ei ole. 31.10.2013.a on Kxxx Rxxxxandnud ka vastava kinnistuse, et ei ole jahutusseadmete eemaldamiseks või büroomööbli laialijagamiseks hagejale luba andnud. Kxxx Rxxxxx ka puuduks sellise loa väljastamise õigus. Hageja poolt esitatud utiliseerimisaktis esitatud vara pole vara, mis läks kostja ruumidest kaduma. Kadunud varaks, mille hageja enda sõnul laiali jagas, olid: külmkapp, kraanikauss segistiga, valgustid, büroomööbel, köögikapp, köögilaud ja –toolid, ning demonteeritud ja hageja poolt koju viidud jahutusseadmed. Hageja ise kinnitas seletuskirjas, et tal puudud nimetatud vara osas teadmine, kuidas tegutseda. Seega on hageja väide, justkui oleks laialijagatud mööbel ja jahutusseadmed kuulunud utiliseerimisele, alusetu ja ei vasta tõele. Samuti on paljasõnaline ja alusetu hageja väide justkui oleks EE-s tavaks utiliseerimisele määratud ja arvel mitteolevate varade andmine oma töötajale. Kui hagejal puudus teadmine, mida mööbli osas teha, oleks ta pidanud kas lähtuma EE sisekordadest ja Mittevajaliku, kasutuskõlbmatu ja kadunud vara käsitlemise kord (edaspidi nimetatud Kord) ja/või vajadusel täpsustama kolimise käigus tekkinud küsimusi oma kinnisvarahalduriga. Seda hageja ei teinud. Kostja hinnangul jättis hageja teadlikult küsimata, mida teha kostjale kuuluva varaga ning andis omapoolse hinnangu, et kostjale kuuluva vara puhul on tegu mitteolulise varaga. Isegi juhul, kui töötajale tööandja poolt antud töövahend ei ole raamatupidamises arvel, ei too see kaasa olukorda, kus töötaja võib enda kasutuses oleva tööandja vara koju viia või teistele ära anda.

Eelpool nimetatud jahutusseadmed ning laialijagatud büroomööbel asusid tööandja ruumides ning olid antud töötajale kasutamiseks töö tegemise ajal ja töö tegemise kohas. Asjaolu, et hageja viis omavoliliselt kostjale kuuluvad kolm jahutusseadet kolmeks kuuks omale koju ning asjaolu, et hageja jagas omavoliliselt kostjale kuuluva büroomööbli, kraanikausi ja külmkapi oma töötajatele, on tegu, mis tõi kaasa tööandjapoolse usalduse kaotuse hageja vastu. Jahutusseadmete omastamisega hageja poolt kaasnes kahju tekkimise oht kostjale. Mööbli laialijagamisega tekkis otsene kahju kostjale. Vastavalt Korra punktile 2 müüakse vara eelkõige läbi enampakkumise. Kuna aktis toodud vara oli kasutuskõlblik, oleks nimetatud vara pidanud müüdama enampakkumise teel. Vastavalt Korra p 25 peab ka vara utiliseerimisel olema olemas vara utiliseerijale üleandmise kohta dokument, mis kinnitatakse ettevõtte juhi või tugiteenuste valdkonna juhi poolt. Vastavat kinnitust ei ole hageja jahutusseadmete ega omastatud büroomööbli puhul esitanud. Kostja oli seisukohal, et hageja hüvitise nõue TLS § 109 lg 1 alusel maksimaalset suurust võimaldavas ulatuses ei ole põhjendatud. Juhul kui kohus rakendab TLS § 107 lg 2, palus kostja võtta arvesse eeltoodud asjaolusid ning arvestades töötaja süülist käitumist tööandja vara omandamisel, vähendada TLS § 109 lg 1 sätestatud hüvitise suurust ning määrata hagejale hüvitis mitte suurem kui ühe tööpäeva keskmine töötasu. Hüvitise määramisel tuleb arvestada hageja käitumine tekitanud tööandjale otsest majanduslikku kahju (tööandjale kuuluv vara on endiselt tagastamata). Hageja ei ole käesoleva hetkeni mõistnud oma teo õigusvastasust ega tagastanud omistatut. Töölepingu jätkamine etteteatamisaja võrra oleks olnud tööandja huve silmas pidades võimatu. Kostja hinnangul oleks samuti võinud tekkida ohtlik olukord kostja vara säilimisele. Kostja oli seisukohal, et hageja on ise kinnitanud tööandja vara omastamist, mistõttu esines kostjal TLS § 88 lg 1 p 5, p 7 ja TLS § 88 lg 3 toodud alused töölepingu lõpetamiseks etteteatamis tähtaega järgimata. Kostja vaidles vastu ka hageja nõudele saamata jäänud töötasu osas. Kostja oli seisukohal, et hagejal ei ole õigust saada saamata jäänud töötasu, kuna hageja ei teinud perioodil 22.10.13 21.11.13 tööd. Hageja teavitas Töövaidluskomisjoni 29.10.2013 nõudes, et eelpool nimetatud perioodil viibib ta Eestist eemal ja plaanilisel operatsioonil. Seega ei olnud hagejal isegi võimalik endaga seotud põhjustel tööd teha. Kostja esitas 19.06.2014 täiendavad vastuväited ja leidis, et hageja väited on paljasõnalised ja tõendamata. Kostja hinnangul ei oma tähtsust, kas jahutusseadmed ja mööbel olid arvel kostja raamatupidamises või mitte. Seadmed ja mööbel asusid kostja büroos ja olid tema töötajate kasutuses töö tegemiseks, mistõttu pidi hageja aru saama, et see on kostja vara. Kostja märkis, et hageja oli teadlik, et jahutusseadmed kuuluvad kostjale, kuna oli ise nende ostu hankekomisjonis ja kinnitas Jõgeva büroo eelarvejuhina ka nende eest tasumise arve. Asjaolu, et hageja poolt endale koju viidud jahutusseadmed ja laialijagatud mööbel ei olnud varalise vastutuse kokkuleppega hageja vastutavale hoiule antud, ei tähenda, et ta võis mööbli laiali jagada ja seadmed koju viia. Hageja pidi keskmiselt mõistliku isikuna mõistma, et vara laialijagamise ning endale võtmisega tekib tööandjal varaline kahju. Seoses lepingu lõpetamisega selgitas kostja täiendavalt, et varguse puhul on tegu niivõrd raske rikkumisega, mille puhul ei ole võimalik töötajaga töösuhet jätkata. Juhtidele esitatakse kõrgemad nõudmisi ning neilt eeldatakse teistele eeskuju andmist ka eetilise ja korrektse käitumise osas. Seetõttu ei saa tööandja aktsepteerida olukorda, kus juhtivtöötaja omastab tööandjale kuuluva vara ja võimaldab seda teha oma alluvatel. Lisaks ei saanud hageja aru, et ta üldse midagi valesti tegi, mistõttu on kostjal arvamus, et hageja tööle jäädes, kujutab ta ohtu tema varale ka edaspidi. Kostja selgitas, et kolimine ja vara utiliseerimine ei olnud hageja tööülesanne ning nimetatud tegevuseks juhi korraldus puudus, sest Eesti Energia kontsernis tellitakse kolimisteenused

üksuselt nimega Eesti Energia Kinnisvara. Hageja tööleping ja ametijuhend ei näinud ette kolimisteenusega tegelemist. Hageja ise otsustas kolimisteenusest loobuda ja see tekitab kahtlusi tema eesmärkide osas. Hageja enda seletuse põhjal on aga tõendatud, et hageja K. Rxxxxxx kolimiseks tellimust ei esitanud, mistõttu ei saanudki Kxxx Rxxx büroomööbli kolimiseks midagi teha. Samuti jättis hageja oma tegevuse kooskõlastama oma juhiga. Oma tegevusega võttis hageja kostjalt otsustusõiguse temale kuuluva vara osas. Jahutusseadmete koju viimisega lõi hageja kahju tekkimise ohu. Ülejäänud vara (külmkapp, kraanikauss segistiga, seinale paigaldatav köögikapp, valgustid, köögilaud ja köögitoolid) laialijagamisega tekitas hageja kostjale aga reaalse kahju. Kostja on kahjuna välja toonud samalaadsete oksjonitel vara müügil kujunenud hinnad Kohtuistung Hageja võttis 14.10.2014.a istungil tagasi oma 09.09.2014.a menetlusdokumendis esitatud täiendavad nõuded varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kostja sellele vastu ei vaielnud. Hageja jäi istungil oma algselt esitatud nõuete juurde. Ta rõhutas, ete tema juhitud osakond kolis ruumidest välja aprillis, kuid teised osakonnad: võlahaldus, võrgumüük ja Elektrilevi alles

20.11.2013.a otsuse, millega tuvastas, et tööleping poolte vahel ei ole lõppenud ning nad peavad seda viivitamatult edasi täitma (TVK t 2540-13 lk 69- 70). Seega oli hageja ja kostja vahel alates 22.10.2014.a kehtiv tööleping, mis kestis kuni 21.11.2013.a (kas tööleping lõpetati nimetatud kuupäeval seaduslikult või mitte analüüsib kohus allpool, kuid kuna hageja ise on palunud juhul kui kohus tuvastab töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise, lugeda tööleping lõppenuks nimetatud kuupäeval, ei ole nimetatud asjaolu selle hageja nõude osas määrav). TLS § 28 lg 1 p 2 kohaselt on tööandjal kohustus maksta töötajale töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Töötasu maksmise kohustuis on ette nähtud ka töötaja töölepingu p 4 (TVK 2773-13 t lk 48-55) ning samuti Eesti Energia kontserni töökorralduse reeglite p 3.1.4. (sama toimik lk 33-40). Kuna perioodil 22.10-21.11.2013.a oli hageja ja kostja vahel kehtiv tööleping, siis oli hageja õigus saada selle aja eest töötasu ja kostjal kohustus seda tasu maksta. Hageja õigus saada töötasu tuleneb otseselt ka TLS § 108, mille kohaselt on töötajal töölepingu õigusvastasel ülesütlemisel juhul, kui töösuhe jätkub, õigus nõuda kahju hüvitamist, eelkõige saamata jäänud töötasu. Nimetaud sätte teise lause kohaselt võib hüvitisest maha arvata osa, mille töötaja on oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandanud. Kohtu hinnangul on TLS § 108 eeldused käesoleval juhul täidetud: TVK tuvastas, et tööleping öeldi üles õigusvastaselt ja see jätkus TVK otsuse alusel. Seega on hagejal õigus nõuda kahju hüvitamist, eelkõige töötasu maksmist. Vastavalt Eesti Energia vanemraamatupidaja Axxx Txxx väljastatud tõendile (TVK 2773-13 tlk 63) oli hageja keskmiseks töötasuks 6 kuu andmete põhjal 1514.19€. Kuna hageja puudus töölt täpselt kuu, ongi tal õigus nõuda töötasu ühe kuu töötasu ulatuses. Kohus leiab, et ükski kostja vastuväide hageja nõudele i ole aluseks selle rahuldamata jätmisel. Kostja vastuväide, et hageja ei teinud ju sel ajal tööd, on täiesti asjakohatu, kuna takistuse hagejale lepingust tulenevaid töökohustisi täita tekitas just kostja ise oma tegevusega, kui lõpetas hagejaga lepingu ebaseaduslikult. Töölepingu ebaõige lõpetamise riski ja sellest tulenevat tagajärge- maksta töötasu ka reaalselt mitte töötanud töötajale- kannab siinjuures kostja. Kostja esitas ka vastuväite, et hageja ei olnudki valmis tööle asuma: ta olevat teatanud, et poel Eestis ja et ta läheb operatsioonile. Kohus ei tuvastanud hageja teadet Eestis mitteviibimise kohta. Hageja on TVK-s kinnitanud (nii kirjalikult kui suuliselt), et oli töövalmiduses. Hageja teatas vaid, et alates 19.11.2013.a on ta haiguslehel, mille kohta esitas kohtule ka tõendi: koopia haiguslehest (t lk 141), millest nähtub, et haigusleht oli väljastatud perioodiks 19.11.-06.12.2013.a. Eest Haigekassa 17.12.213.a korralduse (t lk 140) kohaselt aga hagejale haiguslehe alusel töövõimetluse hüvitist ei määratud. Keeldumise põhjuseks oli asjaolu, et Eesti Energia AS teatas haigekassale töölepingu lõpetamisest 22.10.2013.a ja seega ei jäänud hageja sotsiaalmaksuga maksustatav tulu perioodil 19.11-06.12.2013.a saamata töökohustuste täitmisest vabastamise tõttu. Seega oli hagejal nn haigusraha saamata jäämise otseseks põhjuseks ebaseaduslik töölepingu lõpetamine kostja poolt 22.10.2013.a. Kosja ebaseadusliku tegevuse ja kostjal kahju tekkimise vahel on seega olemas selge põhjuslik seos. Puuduvad andmed, et hageja oleks saanud perioodil 22.10.-21.11.2013.a oma tööjõu teistsuguse kasutamisega muud tulu, mida TLS § 108 teine aluse võimaldab saamata töötasust/tekitatud kahjust maha arvata. Eeltoodu alusel on kostjal kohustus tasuda hagejale töötasu perioodi 22.10-18.11.2013.a eest ja hüvitada töötasu ulatuses ka kahju päevade 19.-21.11.2013.aa. eest. Kokku tuleb hageja kasuks välja mõista 1514.19€.

1 sätestab: rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 94 lg 1 alusel määratavaks intressimääraks oli perioodil 01.07.-31.12.2013.a 0,5%, perioodil 01.01.-30.07.2014.a 0,25% ja alates 01.07.2014.a 0,15%. seega olid seadusjärgsed intressimäärad järgmised: perioodil 01.07.31.12.2013.a 8,5%, perioodil 01.01.-30.07.2014.a 8,25% ja alates 01.07.2014.a 8,15%. Kohus leiab, et hageja on teinud viivise arvestuses vea ja arvestanud VÕS § 94 alusel avaldatava intressimäära ühe päeva viivisemääraks, kuigi tegemist on aastamääraga. Seega on hagejal võimalik saada olev viivis oluliselt väiksem hagis nimetatust: viivise päevamääraks on olenevalt perioodist aastamäära (kas 8,5 või 8,25 või 8,15) jagamine päevade arvuga aastasseega kuni 31.12.2013.a oli viivise päevamääraks 0,0233%, alates 01.01.2014.a 0,0226% ja alates 01.07.2014.a 0,0223%. Hagi esitamise seisuga oli kostja viivituses 74 päeva (sh 34 päeva 2014.aastal ja 40 päeva 2013.aastal). Alates hagi esitamisest kuni lahendi tegemiseni oli kostja viivituses lisaks 282 päeva. Kokku on kohtuotsuse tegemise päeva seisuga viivise suuruseks järgmine: 1) Periood 22.11-31.12.2013.a 40 päeva, viivise päevamäär 0.352€ ja perioodi viivis 14.08€; 2) Periood 01.01-30.07.2014.a 181 päeva, viivise päevamäär 0.342€ ja perioodi viivis 61.90€; 3) Periood 01.07-12.11.2014.a 135 päeva, viivise päevamäär 0.337€ ja perioodi viivis 45.49€ Kokku viivis seega 227.86 eurot. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Käesolevalt arvestas kohus välja viivise lahendi tegemise kuupäevaga ning tulevikku suunatud viivis tuleb välja mõista protsendina lähtudes VÕS § 113 ja 94 lg 1 sätestatust. 3.Töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse nõue Kostja on teinud hagejale 20.11.2013.a avalduse töölepingu üles ütlemiseks (t lk 38-40), milles teatas, et lõpetab töölepingu etteteatamistähtaega järgimata alates 21.11.2013.a. Kostja nimetab ülesütlemise alusena TLS § 88 lg 1 p 5 ja p 7. Hagejale ette heidetavat tegevust on kirjeldatud: „Ülejäänud Eesti Energiale kuuluva vara, sh mööbli, valgustid, jahutusseadmed ja segistiga kraanikausi osas otsustas Kxxxx Rxxxxxx osaliselt omastada, osaliselt omal algatusel jagada tuttavate ja kolleegide vahel.“ Kostja rõhutas avalduses, et nimetud otsuse langetamisele (omastada EE vara) ei eelnenud hageja poolt täiendava info hankimist ega kaasnenud ka vahetu juhiga kooskõlastamist. „Kxxxx Rxxxxxx ei täitnud oma töökohustusi piisava hoolikusega, omastas tööandja vara ja on sellega põhjustanud tööandja usalduse kaotuse.“ Hageja ei ole eitanud, et monteeris EE endisest teeninduspunktist Pargi 3 Jõgeval maha jahutusseadmed ja viis enda juurde koju hoiule. Samuti ei ole hageja vaielnud vastu, et ta andis

töötajatele loa võtta omale osa teeninduspunktis olnud mööblist, mida uutes ruumides ei vajatud. Oma tegevust on hageja kinnitanud 21.10.2013.a seletuskirjas (t lk 42-43), kus tunnistas, et osa mööbli osas toimus vajaduspõhine laialijagamine ning, et ta lasi demonteerida ruumides olnud jahutusseadmed. Samuti selgitas hageja, et lasi seintes olnud augud pahteldada ja värvida. Hagimenetluses tõusetus küsimus, millised esemed ikkagi laiali jagati. Kostja esitas TVK-le nimekirja (t lk 46), milles lisaks jahutusseadmetele on märgitud ka köögilaud, -toolid (2tk), seinale kinnitatav köögikapp, büroomööbel (2tk), valgustid (2 tk), kraanikauss segistiga ja külmkapp. Menetluses ei ole selles nimekirjas esitatu õigsus täies ulatuses kinnitust leidnud: - esiteks puudusid andmed, mis konkreetselt Pargi 3 ruumides asus (n.ö vara algnimekiri)– hageja kinnistusel ei ole talle nimetatud mööblit vastutavale hoiule antud ja kostja sellele asjaolule vastu ei vaielnud, kuid ei esitanud ka nimekirja esemetest, mis enne kolimist ruumides asusid või asuma pidid; - teiseks nimekirja koostas kinnisvarahaldur Kxxxxxxxxxalles 10.12.2013.a ja kohtus antud ütluste kohaselt tegi ta seda mälu ja töötajatelt saadud info järgi; - kolmandaks selgus 19.08.2014.a eelistungil, et mitte kõiki nimikirjas märgitud asju ei jagatud laiali ja osa sellest (nt köögitoolid, võimalik, et ka valgustid) on endiselt kostja valduses tema Jõgeval asuvas Energia tänava ruumides. Kostja ühtegi tõendit sellekohaste hageja selgituste ümber lükkamiseks ei esitanud. - neljandaks on vastuolu ka büroomööbli koosseisu osas: tunnistaja Kxxx Rxxxx ütluste kohaselt oli Pargi 3 ruumides 3 töökohta, millest Eest Postis asuvasse uude klienditeenindusse Eesti Postis viidi laud, tool ja kapp ning Energia tänava ruumidesse samuti laud, tool ja kapp. Seega ei saanud Pargi 3 ruumides olla kahte komplekti büroomööblit, mis laiali jagati, nagu on kirjas Kxxx Rxxxx enda koostatud nimekirjas. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuigi hageja on kinnitanud osa mööbli jagamist kaastöötajatele, ei ole ta seda teinud sellisel määral nagu on väitnud kostja. Täpne laiali jagatud esemete nimekiri puudub. Lisaks märgib kohus, et kostja väite kohaselt on talle tekitatud hageja tegevusega ka kahju, kuid kohtul ei ole võimalik kahju suurust hinnata, sest kostja ei suutnud esitada laiali jagatud vara väärtuse kohta tõendeid. Lisaks nimekirja puudulikkusele, ei osanud kostja neid esemeid isegi täpsemalt kirjeldada või nende kasutusaega nimetada (seega ka hinnata, millises seisus need olid). Hageja selgituse kohaselt oli tegemist kasutatud köögimööbliga, mis pärines 2005.aastast, mille valamukapp lagunes liigutamisel laiali, ja külmkapp 1990.aastast. Tunnistaja Kxxx Rxxxx ütluste kohaselt oli tegu tavalise sisse pressitud mustriga köögimööbliga ja külmik oli kasutuskõlblik, kuna seda kasutati. Büroomööbli komplekti vanus ei ole teada. Kohus ei saa arvestada tõendina vara väärtuse kohta kostja enda koostatud nimekirja (t lk 5758), kus on esitatud prognoositavad vara väärtused EE oksjonitel kujunenud hinna alusel. Esitatud nimekirjal puuduvad dokumendi tunnused (koostaja andmed, allkiri, lisad jne) ning kuna vara vanus, välimus ja täpne koosseis ei ole siiski teada, ei saa anda hinnangut, kas nimekirjas esitatud väärtused võiks olla eluliselt usutavad. Tõendatud on vaid jahutusseadmete seotusväärtus summas 48144 krooni (3076.96€) 2006.aastal. Milline oli seadmete jääkväärtus, on teadmata. Kohus märgib, et vara koosseis ja selle väärtus võivad olla olulised hindamaks, millisel määral on kostja hageja tegevusest tulenevalt kahju saanud ja kas järgnenud sanktsioonid olid sellega kooskõlas. Hageja on omaks võtnud, et tema korraldas jahutusseadmete vaha võtmise ruumidest. Seadmed on hageja tagastanud 24.10.2013.a (t lk 47). Seega ole kostja selles osas oma varast ilma jäänud. Kohus ei nõustu kostja käsitlusega, et hageja omastas jahutusseadmed. Omastamine eeldab tahet pöörata asi enda kasuks, sisuliselt asuda ise omaniku asemele ja kasutada või käsutada

asja saades sellest kasu või säästes kulusid. Käesolevalt ei ole hageja midagi sellist saanudpuudub vaidlus, et seadmed seisid kasutamata tema kuuris- ning samuti pole tõendatud, et ta soovinuks jahutusseadmeid enda kasuks pöörata. Kostja väited hageja tahte esinemisel omastamiseks on oletuslikud. Tsiviilõiguslikult võib hageja tegevust nimetada hoopis käsundita asjaajamiseks, mille käigus võeti seadmete hoiule. Igatahes leiab kohus, et kostja süüdistused hageja suhtes vara omastamise kohta on alusetud. Pooltel puudub vaidlus, et hageja ja kostja vahel oli 01.11.2004.a sõlmitud materiaalse vastutuse leping (t lk 105-106). Lepingu lisa 17.08.2007.a muutis lepingu objekti ja pani hagejale täieliku materiaalse vastutuse klienditeeninduse juhataja ametikohal töötamisega usaldatud sularaha ja muude materiaalsete väärtuste säilimise tagamise eest. Hageja viitas, et ära jagatud vara ja jahutusseadmed ei olnud antud talle hoiule antud ja puudusid inventari nimekirjast. Kohus märgib, et kostja käsitlus hageja vastutusest klienditeeninduse ruumides asuva vara säilimise kohta on kooskõlas kostja sisekorra aktide ja poolte vahel sõlmitud lepingutega ja hageja käsitlus liiga kitsendav. Nimelt võttis hagejal materiaalse vastutuse lepinguga omale kohustuse tagada materiaalsete väärtuste säilime tema juhitavas üksuses. EE direktori T. Nxxxxx 02.06.2006.a käskkirja nr 18 (t lk 92) lisa 1 kohaselt oli hageja määratud Jõgeva klienditeeninduse eelarvejuhiks. Sama käskkirja p 11 teise lause kohaselt vastutab struktuuriüksuse eelarvejuht raamatupidamises materiaalse või väheväärtusliku varana arvele võetava vara eest. Menetluses oli mõlema poole läbivaks väiteks, et jagatud mööbel ei olnud n.ö väärtusliku varana arvel ja seda ei inventeeritud. Kuni 04.11.2013.a kehtinud EE raamatupidamise sise-eeskirjas kehtestatud materiaalse vara arvestusekorra kohaselt (t lk 94) on materiaalse väheväärtusliku varana arvel vara soetusmaksumusega 200-2000€ ja esialgse kasutuseaga üle ühe aasta. Puudub vaidlus, et mööbel võis kuuluda nimetatud vara hulka. Seega oli kostjal mööbel arvel raamatupidamises. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja oli vastutavaks isikuks kostjale kuuluva väheväärtusliku vara osas, mis asus tema juhitavas klienditeeninduse büroos. Nimetatud asjaolu tõendasid kaudselt ka tunnistajate antud ütlused: Kxxx Rxxxxja Oxxxx Txxxx kinnitasid, et mööbel ei olnud kinnisvara osakonna bilansis; Kxxx Rxxxxteatas, et tema ei tea, kelle bilansis mööbel Pargi 3 ruumides oli; Oxxxx Txxxx kinnitas, et sisustus on selle äriüksuse arvel, kus asub, kuid on tervikuna arvel raamatupidamises ja kui on ebaselge, kellel vastutusel on, tuleks pöörduda raamatupidamisse; Pxxxx Nxxxx, kes on kirjade grupi teenindusjuht, selgitas, et tema vastutab selle eest, mis on tema pinnal, tema valduses ja millega tema töötajad tööd teevad. Tunnistaja Axxx Pxxxxxxx selgitas, et tema osakonna juhiks oleku ajal otsustas kolimisel üle jääva mööbli saatuse kinnisvarahaldur, kuid küsimuses, mida teha üle jääva varaga, pöördus A. Pxxxxxxx alati siiski kinnisvarahalduri poole. Kohus leiab ka, et asjaolu, kas kostja on defineerinud enda sise-eekirjades mõiste „vara“ või mitte, ei oma asjas tähtsust. Vara mõiste on defineeritud Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66, mille kohaselt see hõlmab isikule kuluva rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogumi. Puudub vaidlus, et mööbel kuulus omandiõiguse (AÕS § 68) alusel kostjale ja sellel oli rahaline väärtus- seega oli tegemist kostja varaga. Pooltel puudub vaidlus ka selle üle, et hageja käsutas kostja vara- jagas selle laiali kolmandatele isikute-, millega lõpetas kostja omandiõiguse. Poolte vahel on vaidlus, kas hagejal oli õigus kostja nimel kostjale kuuluvat vara käsitada, st kas ta käsutas vara kostja nõusolekul või mitte. Hageja põhiväiteks oli, et seda vara kostja enam ei oleks kasutanud ja et selline mittevajaliku vara laiali jagamine on kostja ettevõttes tavapärane praktika. Kohus leiab, et hageja viimane väide ei ole leidnud tõendamist. Hageja soovis selles küsimuses tunnistajate üle kuulamist, kuid kumbki tunnistaja hageja väidet ei kinnitanud: mõlema tunnistaja, Axxx xxxxxxxx ja AxxxKxxxxxx ütlustest selgus, et mittevajalikku vara jagatakse küll oma töötajatele, kuid

selleks on alati olemas kinnisvarahalduri Vxxxx Kxxxxxx nõusolek- A. Kxxxxx teatas, et Kxxxxx kohapeal juhtis seda, mida võib võtta ja mida mitte; A. Pxxxxxxx selgitas, et Kxxxxxx poole pöördu selles küsimuses. Teised tunnistajad ei kinnitanud sellist tavapraktikat kostja ettevõttes. Tunnistaja Pxxxx Nxxxx selgitas, et nii müük kui hävitamine tellitakse kinnisvaralt. Oxxxx Txxxxxaga selgitas, et kinnisvarahaldur ei saa anda luba viia koju EE vara. Seega ei ole tõendamist leidnud, et tegemist oli EE tavalise käitumisega. Kohus märgib, et juhul, kui vara on ka jagatud, on selle üle otsustanud kinnisvarahaldur, kusjuures kohus ei anna hinnangut, kas kinnisvarahaldur tegutses EE sise- eeskirjade kohaselt või mitte. Igal juhul oli selge, et hageja ametikohal töötav isik ei saa üksi ja ainuisikuliselt vastu võtta otsustust jagada mittevajalik vara ära töötajate vahel. Hageja pidi olema teadlik, et kostjal on sellise varaga tegelemiseks kindel kord: EE AS Mittevajaliku , kasutuskõlbmatu ja kadunud vara käsitlemise kord (edaspidi nimetatud kord), mis on kinnitatud EE AS juhatuse 29.12.2000.a otsusega (t lk 53- 56). Nimetatud korra p 2 kohaselt müüakse p 1 nimetatud vara (s.h mittevajalik, kasutuskõlbmatu jne) reeglina enampakkumisel müügi teel. Nimetatud punkti kolmas lause võimaldab jätta enampakkumise ka korraldamata, kui vara on niivõrd riknenud, et selle müük on ebatõenäoline ja/või majanduslikult ebaotstarbekas, kuid siis see utiliseeritakse. Korra p 3 kohaselt esitab mittevajaliku ja /või kasutuskõlbmatu vara kohta ettepaneku vara edaspidiseks käsitlemiseks vastava valdkonna juhile ja otsuse, mida teha, langetab registrisse mittekantava vara puhul ettevõtte juht või tugiteenuste vastava valdkonna juht. Seega näeb kord ette, et hageja pidanuks tegema ettepaneku, mida teha mittevajaliku mööbliga, oma valdkonna (klienditeenindus) juhile E. Vxxxxxx ja hiljem osalema vastava otsuse täitmisel. Seega on hageja omal initsiatiivile mööblit laiali jagades rikkunud eelnimetatud korda ja tegutsenud kostja omandiõigust kahjustavalt. Kostja volitatud esindaja E. Vxxxxei ole luba andud vara jagamiseks, seega on vara kostja omandist välja läinud kostja tahte vastaselt. Kuna oma ametipositsioonist tulenevalt oli hageja vastutav vara säilimise eest, on ta vastutav ka, kui vara ei ole säilinud. Hageja leidis, et ta on tegutsenud õiguspäraselt: tal oli tegutsemiseks kinnisvarahalduri nõusolek. Kohus leiab, et selline väide ei ole kooskõlas kostja sisemise töökorralduse eeskirjadega, sest kinnisvarahalduril puudus pädevus otsustada nn mitteregistreeritava (mööbel) vara käsutamise üle. Korra kohaselt ei ole kinnisvarahalduril sellist pädevust ja seda kinnitas tunnistuses otsesõnu ka ise kinnisvarahaldurina töötav tunnistaja Oxxxx Txxxx ning kinnitas kirjalikult EE varahalduse osakonna juhataja Txxx Txxxxxxxxxx(t lk 50). Tunnistajate Kxxx Rxxxx ja Oxxxx Txxxxx ütluste kohaselt tuleb EE allüksustel vajadusel tellida kolimisteenus kinnisvarahaldurilt ja Kxxx Rxxx kinnitas, et sellise tellimuse hageja meili teel ka esitas: see sisaldas ühe töötaja kolimist Eesti Posti pinnale ja ühe töötaja kolimist Energia tänava ruumidesse ning valgusreklaami, maha võtmist. Puudub vaidlus, et rohkem hageja kinnisvarahaldurilt teenust ei tellinud ja tellimus ei hõlmanud kogu Pargi 3 ruumide sisustust. Kohus märgib, et kui töötajate omavaheline kokkulepe ka oli, ei anna see alust ühel töötajal kalduda kõrvale oma tööülesannete nõuetekohasest täitmisest ega õigusta tööandja antud juhiste (kord, otsese juhi korraldused jms) rikkumist. Samuti ei leidnud hageja väide kinnisvarahalduri nõusoleku kohta ka tõendamist. Hageja ja kinnisvarahalduri meilivahetusest (TVK t lk 2773-13 t lk 6-15) nähtub, et 25.06.2013.a on Kxxx Rxxx olnud teadlik, et hageja korraldab ruumide tühjendamise (nim. kuupäevaga meil) ja hageja lubas 28.06.2013.a meilis Kxxx Rxxxxxx teatada, kui kõik valmis on. Konkreetset juttu meilides, mida mööbliga teha, ei olnud ning hageja ka ei pöördunud selles osa s täpsustavate küsimustega. Oma ütlustes Kxxx Rxxxxkinnitas, et neiul jäi vaid kokkulepe hagejaga, et hageja teeb ruumid tühjaks ja ta eeldas, et hageja viib ära oma osakonna dokumendid ja mööbli. Tunnistajate ütlustest (K. Rxxx, O. Txxxx) ja Korrast tuleneb, et hageja pidanuks vajadusel tellima nii mööbli transpordi, enampakkumise kui utiliseerimise. Kuna otsustus mittevajaliku

mööbli osas oli hageja otsesele ülemuse E. Vxxxx teha, ei pidanud Kxxx Rxxx olemagi teadlik sellest, mida otsustati. Tõendamist ei leidnud ka asjaolu, et Kxxx Rxxx lubas maha võtta jahutusseadmed: esitatud meilivahetus sellist luba ei sisalda ja Kxxx Rxxx sellise loa suulist andmist eitas. Kohus möönab, et Kxxx Rxxx ja hageja ei selgitanud õigel ajal välja, kelle pädevusse jahutusseadmete maha võtmise üle otsustamine üldse kuulub: kas need on muutunud ruumi oluliseks osaks või kuuluvad need vallassvarana EE-le ja on hageja teeninduspunkti inventar ning sellest tulenevalt, millise osakonna juhataja teeb vajalikud otsused. Kohtu poolt tuvastatu alusel on aga selge, et kummalgi töötajal, ei hagejal ega Kxxx Rxxxxx, polnud pädevust otsustada nimetatud vara käsutamise üle ilma oma otseselt ülemuselt luba saamata. Kohus leiab seega, et hageja tegutses seadmeid maha võttes kiirustades ja oleks kõigepealt pidanud küsima oma ülemuselt korraldusi või tõstatama konkreetse probleemi kinnisvarahalduri juures, kes oleks pidanud aitama korraldada lahenduse leidmist, sest just Kxxx Rxxx oli suhtlevaks isikuks kinnisvara omanikuga. Tunnistaja Oxxxx Txxxx selgitas, et iga sellise juhtumi korral hinnatakse, kumb variant on otstarbekam, kas seadme/mööbli eemaldamine või kokkulepe omanikuga selle ruumi jätmise kohta. Kohus märgib, et hageja 06.09.2013 kell 13.12 meil on ainus, millele hageja kinnisvarahalduri nõusoleku osas viitab, kuigi varasemates meilides ei ole sellisest nõusolekust või kooskõlastusest juttu. Kxxx Rxxxx vastust või kinnistust nõusoleku osas aga pole. Hageja 28.06.2013.a meilis Kxxx Rxxxxxx on vaid märkus, et kunagi oli üürileandjaga kooskõlastatud jahutussüsteemi paigaldus ja seega on see tõendatud esimene kord, kus jahutussüsteemist üldse juttu on enne ruumide üle andmise katset 05.08.2013.a. Seega on isegi küsitav, miks asus hageja seadmeid maha võtma, kui ta teadis, et üürileandja luba seadmete osas on olemas. Asjaolu, et kooskõlastused võivad puududa, selgus alles pärast seda kui seadmed olid juba maha võetud – see nähtub nii Kxxx Rxxxx 05.08.2013.a meilist kui ka sama kuupäeval Kxxx Rxxxx ja üürileandja P. Vxxxxxxxxkoostatud aktist (t lk 45). Seega on hageja tegevus ja selgitused omavahel vastuolus ja tema väited nõusoleku kohta tõendamata. Samuti põhjendas hageja oma tegevust sooviga kokku hoida kulusid. Kohus leiab, et hageja selline eesmärk on küll kostja huvides, kuid ei kaalu üles asjaolu, et ta ei ole järginud kostja poolt oma vara käsutamiseks kehtestatud sisekorra reegleid. Kohtu hinnangul tulnuks siin kulude kokkuhoiu küsimus jätta otsustada oma otsesele ülemusele. Kohus leiab, et hageja tegevus seoses ruumide kolimisega on töökohustuste rikkumine ja see ei ole vabandatav. Seega on hageja rikkunud oma töökohustusi ja kostjal oli õigus selles osas rakendada tema suhtes sanktsioone (n.ö karistada). Kostja on valinud karistuseks raskeima võimaliku: lõpetanud töölepingu n.ö päeva pealt. TLS § 88 lg 1 näeb võimalustena ette öelda töölepingu erakorraliselt üles töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist. Kostja on ülesütlemise avaldusse märkinud kaks alust: p 5, mille kohaselt on töötaja pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu; ja p 7, mille kohaselt on töötaja tekitanud süüliselt ja olulisel määral kahju tööandja varale või lõi kahju tekkimise ohu. Kohus leiab, et hageja käitumises ei ole tuvastatud TLS § 88 lg 1 p 7 eeldusi: esiteks puuduvad tõendid, et hageja oleks kahjustanud kostja omandit tahtlikult s.o süüliselt. Samuti ei ole kostja tõendanud, et tegemist oli olulise kahjuga kostja varale. Nagu kohus eelpool märkis, on seni ebaselge, millises väärtuses kostja vara tegelikkuses tema tahte vastaselt omandist välja läks. Kui isegi arvestada kostja poolt esitatud väidetavaid vara väärtusi (mida kohus reaalselt küll ei tee) ja ka hageja poolt TVK-le esitatud oksjonikeskkonna väljatrükki (TVK 2773-13 t lk 73),

võib võimalik kahju olla vahemikus 10-500€ (arvestades seejuures kostjale tagastatud vara ja vara, mille tegelik ära jagamine on kaheldav), mis kohtu hinnangul ei ole oluliseks kahjuks. Kuna TLS § 88 lg 1 p 5 eeldab mõlema eelduse üheaegselt esinemist (kahju ja süülisus) piisab juba ühe eelduse mittetäitmisest, et nimetatud norm ei kuulu kohaldamisele. Seega on ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p 7 alusel tühine. Kohus leiab aga, et esineb alus töölepingu lõpetamiseks TKS § 88 lg 1 p 5 alusel. Kohus eelpool tuvastas, et hageja rikkus oma töökohustusi ja sellega sai võimalikuks kostja omandiõiguse rikkumine. Hageja käitumine ei ole vabandatav. Kohus märgib, et usalduse kaotus kui selline on subjektiivne kriteerium: kui tööandja on kaotanud isiku vastu usalduse, siis ei ole seda õiguslikult võimalik ümber hinnata. Kohus märgib, et käesolevas asjas tuvastatud asjaolude alusel on usalduse kaotus siiski ka objektiivselt põhjendatav: kirjeldatud teo toime pannud isik ei ole sobiv töötama juhtival kohal, kus ta peaks olema eeskujuks teistele töötajatele ning ise kontrollima teisi töötajaid ja vastutama nende tegevuse ja materiaalsete varade säilimise eest. Kostja on lepingu üles ütlemise tagamaid ka selliste asjaoludega põhjendanud ja kohtu hinnangul on see põhjendus asjakohane. Seega leiab kohus, et töölepingu erakorraline üles ütlemine ei ole tühine. Seetõttu jätab kohus rahuldamata hageja nõude töölepingu lõpetamiseks TLS § 107 lg 2 alusel. Kohus märgib, et muuta tuleb ülesütlemise alust- lepingu üles ütlemise aluseks on vaid TLS § 88 lg 1 p 5.

võrra. Viidatud riigikohtu lahend käsitles käesolevalt kehtetuks muutunud töölepingu seadust ja andis juhiseid selle tõlgendamiseks. Kuna kehtivas seaduses on etteteatamistähtaja kohaldamata jätmise eeldused teised, ei saa riigikohtu vastavat juhist aluseks võtta. Kohus leiab, et käesolevalt ei ole põhjendatud ülesütlemise tähtaja järgimata jätmine. Kostja selgitusest, et hageja ei ole aru saanud oma teo õigusvastasusest, tuleneb, et kostja soovis hagejat karistada selle eest, et viimane oma tegu õigeks ei võtnud. Kohus rõhutab, et Eesti Vabariigis on isikul õigus oma arvamusele ja hagejal on õigus olla teisel arvamusel kui kostja. Kui esineb vaidlus ja see on õiguslik, lahendab vaidluse kohus. Käesolevalt see nii ka on, kusjuures ka käeolevalt on hagejal jätkuvalt õigus jääda oma arvamuse juurde ja esitada otsusele kaebus. Kohus rõhutab, et hagejat saab lepingu lõpetamisega n.ö karistada siiski vaid tema teo mitte aga tema arvamuste pärast. Kohus leiab, et lepingu ennetähtaegne lõpetamine iseenesest on piisav karistus hagejale temapoolse töökohustuste rikkumise eest. Kohus juhib kostja tähelepanu kostja enda töökorralduse reeglite p 10, kus on ette nähtud, et töökohustuste rikkumisel tuleks karistada töötajata esmalt hoiatusega (kusjuures hoiatuse võimalus on ka sarnasel juhul, mille alusel lõpetati tööleping TLS § 88 lg 1 p 5 alusel- reeglite p 10.2.4.), kuid rikkumise erilist raskust arvestades võib töölepingu üles öelda ilma eelneva hoiatuseta (p 10.8). Seega on kostja ise seadnud rikkumiste eest määratavad karistused n.ö hierarhiasse ja kasutanud käesolevalt karmimat karistust. Sarnaselt on üles ehitatud ka TLS § 88: esmalt hoiatus ja raskema rikkumise puhul võib töölepingu lõpetada ka ilma hoiatuseta. Kuna töölepingu lõpetamine n.ö päeva pealt on oma olemuselt veelgi raskem karistus töötajale rikkumise eest, peab see olema eriliselt põhjendatud. Kohus leiab, et käesolevalt ei ole selline äärmuslik karistus aga põhjendatud. Töölepingu seaduse kommentaarides on märgitud: „Üksnes juhul, kui tööandjalt ei ole kuidagi mõistlik nõuda töösuhte jätkamist töötajaga, on mõeldav selle kohene lõpetamine.“ / Töölepingu seadus. Kommenteeritud väljaanne// Kirjastus Juura 2013, lk 162)/. Kohus leiab, et kostjal sellised alused puudusid. Nagu kohus eelpool märkis, ei saa töölepingu nn. päeva pealt lõpetamine olla lisakaristus kostja seisukohtadega mittenõustumise eest. Mis puutub kostja teistesse põhistustesse, siis need on osaliselt õiged, kuid mitte kaalukad: kostja vara on tõepoolest vähenenud, kuid mitte oluliselt ja kohus ei näe käesolevalt ohtu, et hageja oleks tööd jätkates tekitanud sellise reaalse ohu jätkumise. Kostja küll viitab sellisele ohule, kuid kohus leiab, et see on paljasõnaline. Nimelt on hageja pikaajaline töötaja, kelle tööga seni oldi väga rahul ja varasemad rikkumised puudusid. Kostja pole põhistanud, miks tema hinnangul on hageja tööülesannete täitmisel tekkinud nüüd nii erinev suhtumine, et ta jätkuvalt kahjustaks kostja vara ja/või rikuks oma töökohustusi. Lisaks märgib kohus, et pärast tegevusi, mida hagejale ette heidetakse, töötas hageja veel mitu kuud ilma, et ta oleks täiendavalt töökohustusi rikkunud (kolimine suvel vs. asjaolude uurimine oktoobris). Seega on ilmne, et tegemist oli ühekordse rikkumisega ja on põhjendamatu eeldada, et selline hageja tegevus oleks korduv, seejuures lühikese aja jooksul (3 kuu jooksul) korduv. Kohus viitab ka, et hageja on tema valduses olnud vara tagastanud ning puudub alus väita, et muud jagatud vara poleks olnud võimalik kostjale tagastada: puuduvad tõendi, et kostja oleks avaldanud soovi oma vara tagasi saada ja selle omandanud isikud keeldunud selle tagastamisest (kostja võinuks lasta vara tagastamise korraldada ka hagejal, kes teadis, kelle valdusse vara läks). Kohus rõhutab, et TLS § 97 lg 3 kohaldamisel tuleb arvestada mõlemapoolse huviga ja käesolevalt ei olnud kostja huvid nii kaalukad, et jätta tähelepanuta hageja huvi jätkata töösuhet seaduses ette nähtud etteteatamise tähtaja jooksul ja tegeleda sel ajal omale uue töökoha otsimisega.

Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hageja nõue TLS § 100 lg 5 alusel hüvitise saamiseks on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Etteteatamise tähtaeg oli 90 kalendripäeva s.o kolm kuud ja seega tuleb kostjalt välja mõista kolme kuu keskmine töötasu 4542.57€. Kohus jätab hindamata hageja esindaja väite, et tööleping lõpetati ebamõistliku tähtaja jooksul pärast rikkumist, sest selline väide esitati esmakordselt kohtukõnes. TsMS 402 lg 2 võib kohtukõnes viidata üksnes asja sisulisel arutamisel esile toodud asjaoludele. Hageja nimetatud asjaolule varem ei viidanud, mistõttu see oli lubamatu ning ka üllatav nii kohtule kui vastaspoolele. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 138 lg 1 sätestab, et menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud ning lõike 2 kohaselt on kohtukuludeks riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 143 kohaselt on asja läbivaatamise kuludeks näiteks tunnistaja kulud. Lahendi tegemise ajaks on taotluse kulude hüvitamiseks esitanud kaks hageja poolt taotletud tunnistajad, kokku 52.32€ suuruses summas. Lähtudes TsMS § 160 lg 2 võivad tunnistajad aga esitada veel taotlusi kuni 14. jaanuarini 2015.a. Seega ei ole käesolevalt nende kulude suurus lõplikult teada. Poolte endi kantud menetluskulud ei ole kohtule käesolevalt teada. Hageja oli riigilõivu tasumisest vabastatud riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p1 alusel. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lähtudes TsMS § 162 jätab kohus poolte endi poolt menetluse tehtud kulud nende endi kanda, kuna kohus rahuldas hageja nõude umber pooles ulatuses. Tunnistajatega seotud kulud jätab kohus selle poole kanda, kelle tunnistaja kohtusse ilmumisega kulud kaasnesid. Kohus hüvitab tunnistajatele kulude riigi vahenditest ja mõistab vajadusel need kulud hiljem riigi kasuks välja. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse vastavalt sama paragrahvi lõigetele 2-8.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.