Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta hageja kanda.
4.Välja mõista EÕ-lt apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv riigi tuludesse 1100 eurot.
5.Kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul (TsMS § 179 lg 5). Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg 9). Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue
1.24.09.2013 esitas EÕ (hageja) Pärnu Maakohtule hagi LK (kostja) vastu testamendi puudumise ja koduse testamendi tühisuse tuvastamiseks. Hagiavalduse kohaselt 21.05.2013 suri HJ, kellel ei olnud lapsi ega elusolevaid vanemaid. 14.05.2013 testamendiga jäeti pärandajale kuulunud maatükid kostjale. Hageja on testaatori õde, kes päriks seadusjärgse pärijana testamendis nimetatud vara, kui testamenti ei oleks. Hageja palus tuvastada testamendi tühisus, kuna testaator oli haiguse ja tugeva narkootilise ravi tõttu piiratud teovõimega või vähemalt otsusevõimetu. Pärnu Haigla statsionaarse epikriisi kohaselt viibis HJ alates 13.05–18.05.2013 haiglas, patsiendi teadvus oli hämardunud, ravimitest sai ta Vendal tablette (morfiini vesinikkloriid), Sevredol tablette (morfiini sulfaat), Valokordin-diasepaami. HJ kodune testament oli tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 alusel, kuna ei olnud selge, kes selle reaalselt ja tegelikult kirjutas. Vaidlusaluses testamendis ei kinnitanud tunnistajad, et testaator oli teo- ja otsusevõimeline. Testaator ise kinnitas oma teo- ja otsusevõimelisust. Vastavalt Pärnu Haigla ravikaardile halvenes pärandaja tervislik seisund 13.05.2013 hommikul järsult ja pärandaja teadvus oli hämardunud. Pärandaja oli tugevate medikamentide mõju all ka järgneval päeval ja kannatas tugevat valu, seega ei olnud pärandaja testamendile alla kirjutamise hetkel teo- ega otsusevõimeline, mistõttu oli pärandaja poolt allkirjastatud testament tühine algusest peale. Kostja vastus
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kui haige teadvus oligi mingil hetkel hämardunud, ei näidanud see vaimutegevuse häiret ega teovõi otsusevõimetust. Pärnu Haigla epikriisist nähtus, et teadvus võis küll olla hämardunud haiglasse vastuvõtmise hetkel, kuid järgnevalt on epikriisi tehtud märge „Üldseisund paranenud“. Pärnu haigla patsiendikaardilt nähtusid sissekanded, mille järgi oli pärandaja haiglas viibimise ajal orienteeritud ja arusaamise juures ning tema aju töötas. Otsusevõimet näitas mh testamentaarsete korralduste sisu loogilisus. Pärandaja teadis, et hagejal on endal Tallinnas kõik olemas, hageja tütrel on ka maja ja suvila. Kostja jaoks on XXXXXX talu aga ainuke kodu ning kostja tütre, pärandaja kasulapse jaoks lapsepõlvekodu. See ongi jäetud kostjale. Sõiduauto aga määratud hagejale, tänuks ja tasuks selle eest, et hageja elukaaslane pärandajat haiguse ajal sõidutas. Pärimisseaduse (PärS) § 23 ei nõua, et tunnistajate juuresolekul allakirjutatud testament peaks olema kirjutatud täielikult omakäeliselt, nagu on nõutud PärS §-s 24 omakäeliselt kirjutatud koduse testamendi puhul. Testament oli HJ tahte alusel kirja pandud tunnistaja, selleks kutsutud asjast mittehuvitatud õigusbüroo juristi MG poolt, seejärel testaatorile ette loetud ja enne allkirjastamist lugemiseks antud. PärS § 23 lg 3 kohaselt kinnitasid tunnistajad testaatori teo- ja otsusevõimet oma allkirjaga. Allkiri ise oligi piisav kinnitus. Kui tunnistajatel oleks olnud kahtlus pärandaja teo- ja otsusevõimes, siis poleks nad testamendile alla kirjutanud. Maakohtu otsus
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Poolte vahel puudus vaidlus alljärgnevate asjaolude osas: - 13.05.2013 läks pärandaja Pärnu Haiglasse, kus ta hospitaliseeriti tervise halvenemise tõttu; - 14.05.2013 kuupäevaga oli allkirjastatud kodune testament kahe tunnistaja juuresolekul; - testamendile ei ole testaator ise kuupäeva kirjutanud; - 21.05.2013 testaator suri SA Rapla Maakonnahaiglas. Hageja leidis, et pärandaja HJ (testaator) ei olnud testamendile 14.05.2014 allakirjutamise hetkel otsusevõimeline, seetõttu oli testament tühine algusest peale. Vaidlus puudus selles, et 13.05.2013 tuli testaator hospitaliseerida, sest tema tervislik seisund oli halvenenud ning kaheksa päeva hiljem testaator suri. Nimetatud asjaolu ei andnud alust järeldusteks, et testaatori seisund välistas tema võime aru saada 14.05.2013 testamendi sisust. Pärnu Haigla patsiendikaardilt nähtus, et testaatori objektiivset seisundit hinnati haiglas läbivaatamisel Glaskowi skaalal maksimumhinnete järgi, mh märgiti, et sõnaline kontakt on orienteeritud ja reageerib spontaanselt. Tõenditest nähtus, et testaatori seisund halvenes 13.05.2014 ja haiglasse võtmise järel oli ravi saamise järel tema tervislik seisund paranenud. Nimetatud järeldusega riimusid tunnistaja MG ütlused, mille järgi oli HJ seisund 14.05.2013 normaalne, oli täheldada nõrkust, kuid sisuline sõnaline kontakt oli testaatoriga olemas. Seega oli testaator 14.05.2013 seisundis, mis võimaldas tal õigesti aru saada, kuidas testament mõjutas tema huve ja ta oli võimeline avaldama viimset tahet. Kohtu järeldust ei muutnud asjaolu, et testaator tarvitas haiguse tõttu kangeid ravimeid. Rapla Maakonnahaigla õendusanamneesist nähtus, et testaator oli kontaktivõimeline, teadvus selge ja kõne arusaadav. Seega oli testaator veel enne surma ja manustades välja kirjutatud ravimeid täie mõistuse juures ning ravimid ei mõjutanud isiku arusaamisvõimet pärssivalt. Veelgi enam, Pärnu Haigla 18.05.2013 suunamiskirjas hooldusraviteenusele oli märgitud, et patsient HJ ei soovinud alati valuvaigistit, seetõttu ei saanud ainuüksi ravimite võimalikest kõrvalmõjudest tuletada testaatori arusaamisvõime puudumist. Vaidlust ei olnud, et ravimid, mida testaator kasutas, võisid kaasa tuua kõrvalnähtusid, kuid nende esinemine testaatoril ei leidnud tõendamist. Ravimiameti väljatrükkidelt nähtus, et ravimi kasutamisel võis teatud tõenäosusega esineda kõrvaltoime, mis ei ole toimelt igal indiviidil ühesugune. Kohus juhtis korduvalt hageja tähelepanu vajadusele tõendada ravimite mõju testaatorile, mille kohta hageja tõendeid ei esitanud. Hageja leidis, et testament ei olnud ilmselgelt kirjutatud testaatori poolt, samuti oli ebaselge, kes testamendi allkirjastas. Hageja võrdles testaatori poolt erineval ajal antud allkirju ja järeldas, et allkirjades esinesid lahknevused, mis võisid viidata sellele, et testaator ei olnud testamendi allkirjastanud. Ekspert jõudis ekspertiisi aktis nr 14E/-DK0097 järeldusele, et ei olnud võimalik määrata, kas 14.05.2013 kodusel testamendil allkiri HJ nimelt oli kirjutatud HJ poolt. Ekspert ei välistanud, et testamendi allkirjastas testaator. Arvesse tuli võtta asjaolu, et testaatori tervislik seisund oli nõrgenenud, seega võiski tema allkiri erineda sellest, mida ta tavaolukorras oleks kirjutanud. Tunnistaja ütlustest nähtus, et ta kontrollis HJ isikut tõendava dokumendi alusel ja temaga vestlemise tulemusena selgitas välja testaatori isiku. Testamendi allkirjastamine HJ poolt leidis tõendamist. Hageja leidis, et tunnistajad ei kinnitanud testamendis asjaolu, et testaator oli teo- ja otsustusvõimeline ning testaator ei teatanud tunnistajatele, et testaator avaldab viimset tahet. PärS § 23 lg 2 oluline eesmärk on, et testaator teadvustab endale, et ta avaldab oma viimset tahet. Kohtu hinnangul ei pidanud testaator isiklikult kirjutama kogu testamendi teksti, vaid allkirjastama selle. Puudus vaidlus, et testamendi teksti ja kuupäeva kirjutas üks tunnistajatest, s.o MG. MG ütlustest nähtus, et samal ajal viibis testamendi koostamise juures ka teine tunnistaja EA, kes oli kutsutud
testamendi koostamise juurde. Seega olid mõlemad tunnistajad üheaegselt testamendi allkirjastamise juures. Mõlemad tunnistajad kirjutasid alla tekstile „tunnistajad kinnitavad HJ on teo- ja otsustusvõimeline“, mis kinnitas tunnistajate arusaamist, et testaator oli võimeline õigesti hindama seda, kuidas tehing mõjutas tema huve. Seega järgiti testamendi koostamise vorminõudeid. Hageja leidis, et tulenevalt PärS § 23 lg 1 peab testaator kirjutama testamendile allkirja ja ka kuupäeva. Kohtu hinnangul omab kuupäeva kirjutamine tähtsust testamendi kehtivuse poolest, mida ei pea kirjutama testaator isiklikult. Tunnistaja ütlustest nähtus, MG kirjutas ise kuupäeva testamendi koostamisel, selle testamendi luges testaator läbi ja seejärel allkirjas, seega nõustus ta kogu testamendi sisuga. Puudus mõistlik põhjendus, miks oleks pidanud testaator uuesti allkirja kirjutama, kui testamendil oli kuupäev juba märgitud. Apellatsioonkaebus
4.Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus ei analüüsinud hageja väiteid testamendi tegemisel protseduurireeglite rikkumise kohta. Testamendi tegemise kuupäev ja aasta ei ole testamendil ära märgitud testaatori poolt, mistõttu rikuti PärS § 23 lg 1 esimesest lausest tulenevat nõuet. Maakohtu ja kostja seisukoht, et testamendi tegemisel ei ole oluline, kas kuupäev ja aasta on testamendile märgitud testaatori poolt, on ekslik. Testaatori poolt testamendile kuupäeva ja aasta märkimine on oluline ka seetõttu, et hinnata testaatori otsustusvõimet. Testaator ei teatanud tunnistajatele, et nad kutsuti tunnistajateks testamendi tegemise juurde ning et testament sisaldab tema viimset tahet, mistõttu rikuti PärS § 23 lg 2 esimesest lausest tulenevat nõuet. Tunnistaja MG ütlustest selgus, et haiglasse kutsus teda kostja, kes tegeles ka testamendi sisu koostamisega. Seega rikuti testaatori õigust vabalt oma viimne tahe kujundada. Ka teist tunnistajat ei kutsunud testamendi tegemise juurde testaator, vaid MG. Eeltoodust nähtus, et testamendis ei väljendatud testaatori, vaid kostja, kui huvitatud isiku, tahet. Riigikohtu 10.04.2008 otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-23-08 märgitu ei ole kohaldatav. Oluliseks asjaolude erinevuseks on praegusel juhul see, et testaatoril oli kõnevõime olemas. Riigikohus on 6.10.2005 otsuse kohtuasja nr 3-2-1-87-05 p-s 13 selgitanud, et pärimisõiguses on tehingu vormireeglid imperatiivselt reguleeritud. Antud juhul rikuti testamendi tegemisel rida olulisi vormireegleid. Testaator ei teavitanud ega hoiatanud tunnistajaid, et nad kutsuti tunnistajateks testamendi tegemise juurde ja et testaator avaldab selles oma viimset tahet. Vastupidiselt nähtub MG tunnistustest, et testamendi tegemine tulenes kostja initsiatiivist ja testament vastas ennekõike kostja soovile, mitte testaatori viimsele tahtele. PärS § 23 lg 2 oluliseks eesmärgiks on see, et testaator teadvustaks endale, et ta avaldab viimset tahet. Viidatud sätte eesmärgid on jäänud täitmata. Tunnistajad on testamendile märkinud, et kinnitavad HJ teo- ja otsustusvõimelisust, kuid ei ole testamendil kinnitanud, et testaator on testamendi ise allkirjastanud, mis on PärS § 23 lg 3 teisest lausest tuleneva nõude rikkumine. Eeltoodu alusel on tuvastatud PärS § 23 lg-te 1-3 rikkumine. Ekspert ei tuvastanud, et allkiri testamendil kuulub testaatorile. TsÜS § 83 lg 1 järgi on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. PärS § 23 eesmärgist ei tulene teisiti. Seega on 14.05.2013 testament ka selle vormipuuduste tõttu tühine.
Maakohus leidis ekslikult, et tõendamata on testaatori otsustusvõimetus testamendi koostamise ajal. Kõik testamendi tegemise asjaolud, testaatori poolt tarvitatud ravimite kõrvalmõjud ja üks päev enne testamendi koostamist meditsiinitöötaja poolt antud hinnang testaatori vaimse seisundi kohta annavad kogumis aluse järelduseks, et testaator ei olnud testamendi koostamise ajal otsustusvõimeline. Pärnu Haigla patsiendikaardile märgitu põhjal ei saa järeldada, et testaator oli testamendi tegemise ajal otsustusvõimeline. Testament on tühine ka TsÜS § 13 lg 1 alusel. Kostja vastus
5.Kostja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsus
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ja ei rikkunud menetlusnorme. Apellatsioonkaebuses kordab hageja maakohtus esitatud väiteid. Maakohus on nendele hinnangu andnud ja käsitlenud neid piisava põhjalikkusega. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lgs 6 sätestatust neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Nõustuda ei saa apellandiga selles, et maakohus rikkus menetlusnorme sellega, et jättis tuvastamata, et testamendi tegemisel oli rikutud kohustuslikke protseduurireegleid, mistõttu oli testament tühine. Vaidluse all ei olnud, et testaator ei kirjutanud testamendile ise testamendi tegemise kuupäeva ja aastat, kuid see ei too kaasa testamendi tühisust PärS § 23 lg 1 järgi, nagu on maakohus õigesti leidnud. Nõustuda saab maakohtuga, et kuupäeva kirjutamine omab tähtsust testamendi kehtivuse poolest, sest PärS § 23 lg 1 alusel kaotab kodune testament kehtivuse, kui selle tegemise päevast on möödunud kuus kuud ja testaator sel ajal elab. Testamendile alla kirjutades oli testaator selle läbi lugenud ja nõustunud kogu sisuga. Kuna PärS § 23 lg 2 lubab testamendi tegemise kuupäeva tuvastada ka teisiti, ei saa PärS § 23 lg 1 eesmärgiks olla selle nõude rikkumise korral tuua kaasa testamendi tühisus. TsÜS § 83 lg 1 kohaselt on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine üksnes juhul, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Seega pole veenev ega seadusega kooskõlas hageja seisukoht, et kuupäeva omakäelise märkimise nõude eesmärgiks on testaatori otsusevõime hindamine. Maakohus tuvastas õigesti, et kuna testaator avaldas oma tahet koostada testament tunnistajatele vahetult, ei olnud sellega rikutud PärS § 23 lg-t 2, mille kohaselt peab testaator tunnistajatele teatama, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde ning et testament sisaldab tema viimset tahet. Tunnistaja MG ütlustest nähtus, et testament oli koostatud seda HJ-ga koos arutades ja et koostamise juures viibis ka teine tunnistaja. Sellega luges maakohus põhjendatult tuvastatuks, et tunnistajad olid kutsutud testamendi koostamise juurde ja et testaator soovis avaldada oma viimset tahet. Samuti on sellega tõendatud, et täidetud on PärS § 23 lg 2 oluline eesmärk – nii testaator kui tunnistajad said aru ja teadvustasid endale, et tegemist on viimse tahte avaldamisega.
Õige on maakohtu seisukoht, et õiguslikku tähendust ei oma asjaolu, kes tunnistajad kohale kutsus. Apellandi väite, et tähendust testamendi kehtivuse osas omab asjaolu, et teise tunnistaja kutsus tunnistaja MG, jätab kohus tähelepanuta kui uue väite (TsMS § 652 lg 4). Kuid ka sisuliselt ei ole sellel tähendust, sest seadusest ei tulene, et tunnistajaid peaks kutsuma testaator isiklikult. Asjaolu, et kostja kutsus tunnistaja, ei tõenda, et initsiatiiv testamendi tegemiseks tuli kostjalt. Tunnistaja ütlustel oli kostja koos testaatoriga eelnevalt kokku leppinud, mida kirja panna ja sellest võis teha järelduse, et testament väljendas testaatori tahet, mida kinnitasid tunnistaja ütlused. Nõustuda saab kostja esindaja poolt maakohtu istungil väidetuga, mille kohaselt reeglina juhivadki pärijad esimesena tähelepanu testamendi tegemise vajadusele ja seda täiesti elulistel põhjustel. Tunnistajate teavitamise eesmärgiks Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-23-08 p 14 kohaselt on see, et ka tunnistajad saaksid aru, et testaator kirjutab alla oma testamendile ja et ta on teo- ja otsustusvõimeline. Praeguses asjas ei olnud küsimust selles, kas tunnistajad said aru, et testaator kirjutab alla oma testamendile ja et kas testaator on teo- ja otsusevõimeline. Maakohus tuvastas tunnistaja ütlustel, et tunnistajad said aru, et testaator oli teo- ja otsusevõimeline. Maakohtus oli hageja vaidlustanud asjaolu, et testaator kirjutas 14.05.2013 testamendile alla ise. Hageja taotlusel oli asjas määratud allkirjaekspertiis. Eksperdi järelduse kohaselt ei olnud tal võimalik määrata, kas allkiri kodusel testamendil oli kirjutatud HJ poolt, samuti, et ekspert ei välistanud, et testamendi on allkirjastanud testaator. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt hageja väite tõendamiseks ei pidanudki ekspert tuvastama, et allkiri testamendil kuulub testaatorile, vaid pidi tuvastama, et see testaatorile ei kuulu. Kuna testamendi kehtivust eeldatakse, oli vastupidise tõendamiskoormis hagejal, sest ekspert ei välistanud, et allkiri kuulub testaatorile. Maakohus sai asjas otsustada TsMS § 5 lg 2 kohaselt poole poolt esile toodud asjaoludel ja nõude põhjendamiseks esitatud tõendite pinnalt. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1 ja tuvastanud, et testamendi vorminõudeid pole rikutud ja allkiri testamendil kuulus testaatorile. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, mille kohaselt oli testaator otsusevõimetu testamendi tegemise ajal. Hageja ei ole oma väidet maakohtus tõendanud ja maakohus tuvastas tõendeid kogumis hinnates, et testaatori otsusevõimetus pole tõendatud. Maakohus on asja menetlemisel selgitanud hagejale vajadust tõendada ravimite mõju testaatorile, kuid hageja ei ole testaatori otsusevõimetuse tuvastamiseks tõendeid esitanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja esitatud testamendi tegemise väidetavad asjaolud (kuupäeva mitteteadmine, koostamine ühe tunnistaja poolt, allkirja ebakorrapärasus) ei kinnita ega viita testaatori otsusevõimetusele. Ekslik on apellandi väide testaatori teadvuse hämardumisest testamendi tegemise ajal. Selline väljend „teadvuse hämardumine“ on kantud 13.05.2013 haigla patsiendikaardile testaatori haiglasse saabumisel, mitte 14.05.2013 testamendi tegemise ajal. Apellant ei arvestanud, et haiglasse saabumisel tuvastati lisaks eeltoodule, et testaatori sõnaline kontakt oli orienteeritud ja ta reageeris spontaanselt (I kd, lk 107-108). Maakohus tuvastas õigesti, et testaatori tervisliku seisundi kohta esitatud tõendid ja tema surm mõned päevad hiljem ei anna alust järeldusteks, et testaatori seisund välistas tema võime aru saada 14.05.2013 allkirjastatud testamendi sisust. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus õigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud menetlusõiguse norme tõendite hindamisel ning otsus on kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8. Apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele. Menetluskulude jaotus
7.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda.
Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab kohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). Seega tuleb menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel lähtuda Riigikohtu eelmärgitud lahendis antud juhistest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.