Ühinguõigus › Muud ühinguõiguslikud asjad hagimenetluses

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused:

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

2(16)

tingimusega seost. Optsioonilepingu p-s 4.1 on sätestatud kohustus üksnes osaühingule Medistar, tegemist ei ole vastusooritusega omandamise eest. Asjaolu, et optsioonilepingu p 4.1 jõustumine on seotud edasilükkava tingimusega, mille kohta ei olnud teadagi, kas see saabub või mitte, kinnitab eeltoodut. Kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-10-32634 ei ole siduv osas, et optsioonilepingu punkti 4.1 eesmärk ei olnud kahjustada konkurentsi. Pooled olid valmis sõlmima optsioonilepingu ilma p-ta 4.1 (I kd, tl 148-153). Kui tegemist oleks lepingu põhitingimusega, siis ei oleks pooled ette valmistanud optsioonilepingut ilma punktita 4.1. Tegemist on püsiva kohustuse täitmisele suunatud eraldiseisva kokkuleppega (kestvusleping), mis on sõlmitud tähtajatult. Tähtajatu kestvusleping ei muutu tähtajaliseks, kui õigustatud isik ennustab endal olevat huvi tähtajatu kestvuslepingu vastu vaid mingi ajani. Riigikohtu lahend nr 3-4-1-2-13 toetab hageja seisukohti seonduvalt optsioonilepingu p 4.1 olemuse ja ülesöeldavusega. Kostja käsitlus, nagu oleks optsioonilepingu p 4.1 ülesütlemine tema suhtes mittepariteetne või ebaõiglane või nagu saaks optsioonilepingu p 4.1 funktsiooniks olla kostja kontserni kuuluva Punane tn 61 apteegi jätkusuutlikkuse tagamine, on ümber lükatud. Kohus tuvastas tsiviilasjas nr 2-12-8856, et poolte ühine tegelik tahe optsioonilepingu p 4.1 sätestatud tagamiskohustuse ja selle rikkumise eest ettenähtud leppetrahvi kokkuleppimisel oli hoones teise apteegi avamise ärahoidmine (kohtuotsuse lk 16 teine ja kolmas lõik). Optsioonilepingu p 2.5 kohaselt peab pool ostuoptsiooni teostamise avalduses välja tooma osa müügihinna, mille eest ta on nõus osa omandama. Sellest tulenevalt ei võimaldanud optsioonileping nõuda osa võõrandamise eest mingit muud vastusooritust kui üksnes müügihinda. Optsioonilepingu p 4.1 kvalifitseerimist eraldiseisva kokkuleppena ei mõjuta ka see, et selle rikkumise eest oli ette nähtud leppetrahv. Kostja väitis nii käesolevas asjas kui ka tsiviilasjades nr 2-12-8856 ja 2-10-32634, et optsioonilepingu p 4.1 eesmärk olevat olnud kostja investeeringu kaitse Tallinnas Punane tn 61 apteeki pidava osaühingu Medistar Apo omandamisel kostja tütarühingu kaudu ja apteegi jätkusuutlikkuse tagamine, mis läheb vastuollu kostja väitega käesolevas asjas, et tegemist olevat olnud hoopis vastusooritusega (tasuga) Landgate osaühingu osa võõrandamise eest. Sarnaselt on nt töötaja konkurentsipiirang kui kohustus mitte töötada tööandja konkurendi juures või mitte tegutseda tööandjaga samal majandus- või kutsetegevuse alal seaduse järgi iseseisev kokkulepe, mida saab töölepingust eraldiseisvalt üles öelda (TLS § 25, § 23 lg 1). Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu, leides, et hagi menetlemiseks puudub alus. Hagi on perspektiivitu, kuna hagi rahuldamine ei ole võimalik ka hagis esitatud faktiliste väidete tõelevastavuse korral, sest optsioonileping kui täiesti tavapärane osa omandamise leping ei ole kestvusleping. Optsioonilepingu p 4.1 ei ole optsioonilepingust eraldiseisev leping, vaid tegemist on aktsiaseltsi Medicum poolt osaühingu Landgate osa omandamise korral ühega aktsiaseltsi Medicum vastusooritustest omandiõiguse saamise eest. Tegemist on olemuslikult osa omandamisega kaasneva põhikohustusega, mitte eraldiseisva lepinguga. Hagi rahuldamiseks ei ole alust, kuna hageja üritab vabaneda üksiku kohustuse täitmisest, soovides samas kõikide temale tehtud soorituste kehtima jäämist. Optsioonileping oli üks osa suuremast tehingutejadast. Kuni 2003. aastani pidasid hageja ja kostja õiguseellased Tallinnas Punane 61 asuvat polikliinikut ja apteeki ühiselt ning seoses erimeelsustega otsustasid poolte õiguseellased ühisettevõtmised lõpetada ning see kõik toimus vastavalt 26.09.2003 lepingule vaidluste lõpetamise kohta (I kd, tl 80-88). Optsioonilepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda

3(16)

muu hulgas vaidluste lõpetamise lepingust kui nn alusdokumendist, optsioonilepingut ei saa vaadata isoleerituna muudest komplekstehingu osaks olevatest tehingutest. Asjaolu, et leping vaidluste lõpetamise kohta ja muud sellega seotud lepingud ja kokkulepped moodustavad erimeelsuste lõpetamiseks vajaliku tehingkogumi ja et optsioonilepingu p 4.1 oli üks tingimus kokkulepetest, millega hageja ja kostja õiguseelnejad lõpetasid omavahelised erimeelsused, on tuvastatud Harju Maakohtu 20.06.2011 jõustunud lahendiga tsiviilasjas nr 2-10-32634. Hageja seadusliku esindaja Jaanus V i vande all antud ütlustega (I kd, tl 89-95) on kinnitatud, et optsioonileping sündis 26.09.2003 vaidluse lõpetamise lepingu raames. Optsioonileping ei ole kestvusleping, vaid ostuoptsioonileping on suunatud ühekordseks soorituseks – osa omandamiseks teiselt poolelt. Kuna leping kui tervik ei ole kestvusleping, siis lepingu üksiktingimustele ei ole võimalik lepingust kui tervikust lahusolevat tähendust anda. Tegemist oli tagamiskohustusega, mis oma olemuselt on garantiikohustusega analoogne. Hagejal ei ole võimalik vabaneda optsioonilepingu p-s 4.1 endale võetud kohustusest, kuna see on hagejale optsioonilepingust tulenevaks üheks oluliseks kohustuseks kõrvuti osa müügihinna tasumise kohustusega. Lepingu p-s 4.1 sätestatud kohustusest vabanemine ei ole võimalik ilma optsioonilepingut ennast tagasipööramata. Kuivõrd optsioonileping on üks tervik ja optsioonilepingu p 4.1 eesmärk oli tagada MM Grupp osaühingu poolt omandatud apteegi tegevuse jätkumine ja majanduslik jätkusuutlikkus ning seeläbi tehingutest tuleneva vahetusväärtuse säilimine, piirdub MM Grupp osaühingu kui isiku huvi tagamiskohustuse vastu eelnimetatud apteegi üürilepingu kehtivusajaga. Üürileping kehtib kuni 01.05.2029 (I kd, tl 111-121), seega kehtib optsioonilepingu punktist 4.1 tulenev kohustus kuni 01.05.2029. Hagi rahuldav otsus oleks vastuolus PS §-dega 3 ja 146 ning TsMS § 436 seaduslikkuse nõudega. Harju Maakohtu 26.02.2013 ja Tallinna Ringkonnakohtu 07.05.2013 määruste motivatsioon on õige, ent põhistused tuleks vormistada otsuses. Hageja eirab temale TsMS § 457 alusel kohustuslikke Harju Maakohtu 20.06.2011 ja Tallinna Ringkonnakohtu 21.11.2011 kohtuotsuseid tsiviilasjas 2-1032634, mis on juba tuvastanud sellised asjaolud, mis välistavad hagi rahuldamise. Hageja pole tõendanud, et lepingu p 4.1 oleks eraldiseisev kestvusleping. Tsiviilasjas 2-10-32634 on kohtulikult tuvastatud, et lepingu p 4.1 majanduslik sisu oli tagada vahetusväärtuse säilimine ning lepingu p 4.1 oli üks tingimus kokkulepetest, millega pooled lõpetasid omavahelised erimeelsused. Õiguslikult ei ole võimalik kestvuslepinguks mitteolevast lepingust tuleneva ühe põhikohustuse korraline ülesütlemine ilma muus osas lepingut üles ütlemata, iseäranis olukorras, kus kõik muud lepingust tulenevad kohustused on täidetud, sh teise poole kõik vastusooritused on saadud ja vastu võetud. Hageja poolt tõstatatud küsimus, kuidas on riik kaalunud reguleerida haldusõiguse valdkonda kuuluvat asutamislubade andmist, ei puuduta käesolevat eraõigussuhet, kus on pooled õigustatud privaatautonoomia põhimõttel kokku leppima vastastikustes kohustustes, sh piirangutes. Riigikohtu lahend nr 3-4-1-2-13 ei reguleeri lepingu ülesütlemise küsimusi. Ülesütlemine on ka siis kehtiv, kui optsioonilepingu punkt 4.1 ei oleks eraldiseisev kestvuskokkulepe. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja aktsiaselts Medicum on osaühingu Medistar üldõigusjärglane ja kostja MM Grupp osaühing on osaühingu Solaron Trade üldõigusjärglane, 23.09.2003 osaühingu osade ostuoptsioonileping seab täiendavad tingimused 13.10.2006 sõlmitud Landgate osaühingu osa müügilepingule, hageja on kostjale 04.04.2012 edastanud ostuoptsioonilepingu p 4.1 ülesütlemise avalduse, 20.06.2011 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-10-32634 (I kd, tl 52-59) on kohus tuvastanud

4(16)

26.09.2003 osa ostuoptsiooni lepingu p 4.1 kehtivuse ja aktsiaseltsi Medicum kohustuse tagada kohustuse täitmine, mistõttu ostuoptsiooni lepingu p 4.1 ei ole tühine. Pooled vaidlevad selle üle, kas optsioonilepingu p 4.1 on eraldi kokkulepe, kas optsioonilepingu p 4.1 on tähtajatu kestvusleping ja kas hageja on rikkunud hea usu põhimõtet. Riigikohus on 18.11.2013 määruse nr 3-2-1-120-13 p-s 13 avaldanud seisukohta, et õiguslikult välistatud ei ole asjaolu, et optsioonilepingu p 4.1 on eraldiseisev kestvuskokkulepe, mida saab ka VÕS § 195 või 196 alusel üles öelda. Kuivõrd pooled vaidlevad selle üle, kas optsioonilepingu p 4.1 on eraldiseisev kestvusleping või kas optsioonilepingu p 4.1 on võimalik eraldiseisvalt üles öelda, siis on poolte ühine tahe lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg 1 mõistes ebaselge ja 23.09.2003 lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS § 29 lg 4 kohaselt selliselt, nagu lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu eesmärgist, poolte tahtest ja lepingu sõlmimise asjaoludest sõltub see, milliste lepingutüüpide sätted võivad kohaldamisele tulla ja kas neid kohaldada saab (VÕS § 1 lg 2). Eeltoodust tulenevalt peab tsiviilasja lahendamiseks määratlema pooltevahelise õigussuhte ja välja selgitama, kas optsioonilepingu p 4.1 on eraldi kestvusleping või kas 23.09.2003 optsioonileping on üles öeldav nii tervikuna või ka osaliselt üksnes mõne kohustuse osas. Osaühingu osade ostuoptsiooni 26.09.2003 lepingu p 2.2 kohaselt (I kd, tl 8) on lepingu alusel pooltel õigus, osta osa teiselt poolelt. Juhul, kui pool on vastavalt lepingule otsustanud osa osta, siis kohustub teine pool tingimusteta ja vastuvaidlematult müüma osa käesolevas lepingus sätestatud tingimustel ja korras. Lepingu p 3.7 järgi juhul, kui üks lepingu pool rikub käesoleva lepingu p-s 2.11, 3.1 või 4.1 sätestatud kohustust, siis kohustub selles süüdi olev pool tasuma teisele poolele leppetrahvi summas 10 000 000 krooni. Ostuoptsiooni lepingu p 4.1 sätestab, et juhul, kui osa omandab osaühing Medistar, kohustab ta tagama, et Tallinnas Punane 61 ei avata teist apteeki. Notariaalakti lisa nr 1 p 3.1 (I kd, tl 13) kohaselt tuleb lepingusse märkida kõik lepingu eseme müügiga seotud kokkulepped. Hagi põhineb arvamusel, et optsioonilepingu p-s 4.1 sätestatud kohustus on optsioonilepingust eraldiseisev omaette kestvusleping. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et optsioonileping ise ei ole kestvusleping ja et lepingu p 4.1 ei ole tühine. Hageja on tsiviilasja menetluses esitanud väiteid ja põhjendusi selle kohta, miks optsioonilepingu p 4.1 ei ole vastusooritus osa omandamise eest, kuid hageja ei ole tõendanud ja põhjendanud seda, kas optsioonilepingu punkt 4.1 on eraldiseisev tehing TsÜS § 67 mõistes. 23.09.2003 optsioonilepingust ja menetluses kogutud tõenditest ei nähtu asjaolusid, millest tulenevalt oleks alust asuda seisukohale, et optsioonilepingu p 4.1 on eraldiseisev tehing, kuna tehingu asjaolud, tehingu iseloom ja kostja õigused ja kohustused oleks vastava eraldiseisva tehingu alusel ebaselged. Tõendatud ei ole VÕS § 9 lg 1, TsÜS § 67 lg 1 ja 2 tingimused, mille kohaselt on põhjendatud asuda seisukohale, et 26.09.2003 lepingut sõlmides olid pooled saavutanud kokkuleppe mitmepoolse tehingu (lepingu) sõlmimiseks eraldiseisvana vaid optsioonilepingu p 4.1 kujul, muu hulgas ei nähtu asjas esitatud materjalidest osaühingu Solaron Trade poolne kohustus, millest tulenevalt oleks lepingulised õigused ja kohustused tasakaalus. Tõendatud ei ole lepingupoolte huvi sõlmida eraldiseisev kokkulepe, mis ei ole seotud Landgate osaühingu osa võõrandamisega või pooltevaheliste vaidluste lahendamisega. Kestvusleping on olemuslikult püsiva kohustuse või korduva kohustuse täitmisele suunatud leping. Hageja ei ole menetluse kestel kirjeldanud ja tõendanud kestvuslepingule omaseid tunnuseid, milleks on perioodiline täitmine ja korduvate soorituste teostamine pikema aja jooksul. Seega ei ole eeltoodust tulenevalt tõendatud kestvuslepingule omase püsiva kohustuse või korduva kohustuse olemasolu.

5(16)

Osaühingu Medicum juhatuse liikme Jaanus V i ja tunnistaja Margus K i 25.04.2011 antud ütluste kohaselt (I kd, tl 91-92) lisati optsioonilepingu p 4.1 pooltevahelisesse kokkuleppesse notari juures ja arutelu oli selles, et kui eksklusiivsuskokkulepet sisse ei tule, jääb kogu tehing ära, sest kui osaühing Medistar rakendab ostuoptsioonilepingut ja saab Punane 61 omanikuks, siis tekib osaühingul Medicum kiusatus üürileping lõpetada või avada uus apteek, mistõttu osaühingu Medistar Apo väärtus oleks MM Grupp osaühingu jaoks olnud sellisel juhul null. Põhjendatud ei ole kitsendatud lähenemine, mille kohaselt müügileping sisaldab endas VÕS § 208 lg 1 kohaselt vaid kohustust maksta raha ja kohustust anda asi üle. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt võib üks müügitehing sisaldada lisatingimusi, mis ei ole eraldiseisvad tehingud, kuid ilma milleta oleks ühe või mõlema poole hinnangul kokkuleppe saavutamine VÕS § 9 lg 1 kohaselt välistatud. Asjakohane ei ole see, millal optsioonilepingu p 4.1 vormistati või sõnastati, lähtuda tuleb tegelikult allkirjastatud 26.09.2003 kokkuleppest. Samuti on oluline arvestada tehingu toimumise aja üldiste asjaoludega, s.t arvesse tuleb võtta 26.09.2003 vaidluste lõpetamise lepingu (I kd, tl 80-88) motiive ja põhjendusi. Ostuoptsioonilepingu sõlmimine oli ette nähtud 26.09.2003 vaidluste lahendamise lepingu p-ga 1.5, kuid lepingu sõlmimise täpsed tingimused on siiski määratletud 26.09.2003 lepinguga. Seega ei ole optsioonilepingu p 4.1 optsioonilepingust eraldiseisev leping, vaid tegemist on aktsiaseltsi Medicum poolt osaühingu Landgate osa omandamise korral ühega aktsiaseltsi Medicum vastusooritustest omandiõiguse saamise eest. Vastutasuks osa omandiõiguse saamise eest oli aktsiaselts Medicum kohustatud tasuma osaühingule MM Grupp oma ostuoptsiooniavalduses märgitud rahasumma 60 000 000 krooni ja täitma optsioonilepingu p-s 4.1 sätestatud kohustust. Seega on optsioonilepingu punktis 4.1 sätestatud kohustuse näol tegemist teatud rahasumma tasumise kohustuste kõrval teise olulise vastusooritusega osa omandiõiguse saamise eest. Tegemist on olemuslikult osa omandamisega kaasneva põhikohustusega, mitte eraldiseisva lepinguga. Eeltoodust ja muu hulgas tunnistajate ütlustest (I kd, tl 91.92) tulenevalt ei ole 26.09.2003 osade ostuoptsiooni leping osadeks jaotatav ja lepingu p 4.1 ei ole alust käsitleda kui eraldiseisvat kestvuslepingut, kuna 26.09.2003 tehinguid (I kd, tl 7-11, 80-88) kogumis vaadates ja tehingutega taotletavaid eesmärke hinnates võib asuda seisukohale, et osaühingul Solaron Trade oli huvi 26.09.2003 osade ostuoptsiooni lepingu sõlmimiseks vaid juhul, kui lepingus sisaldub p-s 4.1 kokkulepitud piirang. Kuna ostuoptsioonilepingu p 4.1 on tehingu sõlmimiseks oluline eeltingimus ilma milleta pooled kokkulepet ei saavutanud (VÕS § 27 lg 1) ja tsiviilasjas kogutud materjalidest lähtuvalt ei ole põhjendatud käsitleda optsioonilepingu p 4.1 eraldiseisva lepinguna (kestvuslepinguna), siis puudub alus VÕS § 195 lg 3 alusel üles öelda optsioonilepingu p 4.1 kui eraldiseisvat kestvuslepingut. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-143-09 p-s 13 avaldanud seisukoha, et kui lepingust soovitakse lepingurikkumise tõttu ühepoolse tahteavaldusega vabaneda, saab lepingust taganeda või lepingu üles öelda nii osaliselt kui ka tervikuna. Ka VÕS § 116 lg-s 3 on sätestatud, et kui lepingust tulenevad kohustused tuleb täita ositi ja oluline lepingurikkumine leidis aset üksnes mõne kohustuse või kohustuse osa suhtes, võib kahjustatud lepingupool taganeda lepingust üksnes selle kohustuse või kohustuse osa suhtes. Kolleegium leidis, et ka kestvuslepingu saab lepingupool üles öelda nii mõne lepingus sätestatud kohustuse osas, mille ülesütlemiseks on mõjuv põhjus, kui ka tervikuna, kui lepingupoolel ei ole lepingu osalise täitmise vastu õigustatud huvi. Käesoleval juhul ei saa küsimuse alla tulla see, kas 23.09.2003 lepingu p-s 4.1 sisalduv piirang on ebaproportsionaalne, kuna tegemist on lahutamatult osa võõrandamise tingimusega ja on põhjendatud asuda seisukohale, et kui p 4.1 ei oleks sisaldunud müügilepingus, siis ei oleks

6(16)

ostuoptsioonilepingut ka sõlmitud. Eeltoodust tulenevalt sisaldub 26.09.2003 osa ostuoptsiooni lepingus vaid üks tehing koos tehingu sõlmimise tingimustega. Hageja üritab 04.04.2012 ülesütlemisavaldusega vabaneda üksiku lepingus sätestatud kohustuse täitmisest, soovides samas kõikide temale tehtud soorituste kehtimajäämist. Tsiviilasjas kogutud tõendeid kogumis vaadates nähtub, et osaühingu Solaron Trade huvi 26.09.2003 osa ostuoptsiooni lepingu sõlmimise vastu oli sõltuv lepingu p-s 4.1 tingimuse olemasolust. Märkimist väärib ka asjaolu, et lepingu p 4.1 piirab lepinguliselt vaid ühe lepingupoole (osaühingu Medistar) õigusi, samas kui ostuoptsiooni avalduse esitamise õigus oli ka teisel lepingupoolel. Õiguslikult ei ole võimalik kestvuslepinguks mitteolevast lepingust tuleneva ühe põhikohustuse korraline ülesütlemine ilma muus osas lepingut üles ütlemata, iseäranis olukorras, kus kõik muud lepingust tulenevad kohustused on täidetud, sh teise poole kõik vastusooritused on saadud ja vastu võetud. Poolte vahel sõlmitud optsioonilepingu puhul on tegemist TsÜS § 67 lg 2 alusel mitmepoolse lepinguga, kus pooled võtsid endale siduvad kohustused. Pooled olid teadlikud lepingu sisust ja lepingus sätestatud kohustustest, osaühing MEDISTAR oli teadlik lepingu p-st 4.1. Leping on täitmiseks kohustuslik mõlemale poolele ja lepinguõigus ei anna poolele õigust valida, milliseid lepingutingimusi ta täidab ja milliseid mitte. Optsioonilepingu p 4.1 ülesütlemisega ilma 26.09.2003 lepingu kui terviku ülesütlemiseta muudab hageja lepinguga sätestatud poolte õigusi ja kohustusi selliselt, et osaühingul Solaron Trade oleks puudunud huvi tehingu tegemise vastu. Vaid 26.09.2003 ostuoptsioonilepingu p 4.1 ülesütlemisavalduse tegemine on TsÜS § 86, § 138 lg 1 ja VÕS § 6 lg 2 kohaselt vastuolus hea usu põhimõttega ja 04.04.2012 ülesütlemisavaldusele tuginemine hageja poolt on keelatud. Isegi juhul, kui õiguslikult oleks võimalik 26.09.2003 lepingu p 4.1 eraldiseisev ülesütlemine, siis oleks vaatamata võimalikule ülesütlemise formaalsete eelduste täitmisele VÕS § 6 lg 2 ja TsÜS § 86 alusel keelatud ülesütlemisele tuginemine. Kuivõrd hageja nõue tunnustada 26.09.2003 osaühingu osade ostuoptsioonilepingu p 4.1 korralise ülesütlemise kehtivust jääb rahuldamata, jääb rahuldamata ka hageja nõue tunnustada lepingu p 4.1 lõppemist alates 09.07.2012. Arvestades tsiviilasja aluseks olevaid asjaolusid toob esimese haginõude rahuldamata jätmine automaatselt kaasa sama tagajärje ka teise haginõude osas. Muud asjas esitatud väited ja tõendid ei ole asjakohased. Kuivõrd hageja nõue jääb rahuldamata, jättis maakohus kulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Maakohus on ekslikult märkinud lahendis, et puudub vaidlus, et optsioonilepingu p 4.1 ei ole tühine ning et hagejal on selles sätestatud kohustus. Hageja on olnud läbivalt seisukohal, et optsioonilepingu p 4.1 on konkurentsi kahjustav keelatud kokkulepe ja seetõttu tühine, mistõttu tal sättes nimetatud kohustust ei ole, kuid tühisus ei ole otseselt käesoleva asja esemeks. Maakohus leidis ebaõigesti, et optsioonilepingu p 4.1 ei ole iseseisev kokkulepe, mida saaks üles öelda, ning et optsioonilepingu p-s 4.1 sätestatud tagamiskohustus ei ole püsiv VÕS § 195 lg 3 mõttes. Maakohus jättis tähelepanuta olulised hageja poolt esiletoodud põhjendused ja tõendid, mis kinnitavad, et optsioonilepingu p 4.1 on eraldiseisev kokkulepe: hageja esitas dokumentaalsed tõendid selle kohta, et pooled valmistasid optsioonilepingu ette ja läksid seda notaribüroosse sõlmima ilma p-ta 4.1, seega võib eeldada, et pooled pidasid iseenesest võimalikuks teha tehing ka ilma p-ta 4.1; optsioonilepingu p-st 4.1 nähtuvalt seoti lepingupunktis nimetatud tagamiskohustuse tekkimine edasilükkava tingimusega selliselt,

7(16)

et sättes nimetatud õiguslike tagajärgede tekkimine seoti optsioonilepingu lõppemisega täitmise tulemusel, seega pidi optsioonilepingu p-s 4.1 sätestatud tagamiskohustus tekkima alles pärast optsioonilepingu lõppemist (TsÜS § 102 lg 2); lepingu p 4.1 on ainus punkt lepingu neljandas alajaotuses „Muud sätted“ ning selle reguleerimisese ei seondu optsioonilepingu esemega, samuti on lepingu p 4.1 erinevalt optsioonilepingust kestvuskokkulepe ehk teist liiki kokkulepe kui optsioonileping. Kohtuotsus on ka vastuoluline, kuivõrd esmalt kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et optsioonilepingu p 4.1 on eraldiseisev kokkulepe ning seejärel kohus leidis, et kogutud tõenditest ei nähtu asjaolusid, mille põhjal asuda seisukohale, et optsioonilepingu p 4.1 on eraldiseisev kokkulepe. Seega on rikutud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet (TsMS § 436 lg 1). Kohtuotsus on olulises ulatuses põhjendamata, kuivõrd otsusest ei selgu, millised on kohtu arvates optsioonilepingu p 4.1 iseseisva kokkuleppena kvalifitseerimise seisukohalt tähtsad asjaolud (TsMS § 438 lg 1) ning kas üldse ja milliseid tõendeid kohus analüüsis, kui asus seisukohale, et kogutud tõenditest neid asjaolusid ei nähtuvat (TsMS 442 lg 8). Optsioonilepingu p 4.1 iseseisva kokkuleppena kvalifitseerimiseks tähtsaid asjaolusid kindlaks tegemata ei saanud kohus asuda seisukohale, et need asjaolud olevat tõendamata. Kohus kohaldas ka vääralt materiaalõiguse norme. Kohus viitas oma seisukoha põhjendamisel TsÜS § 67 lg-tele 1 ja 2 (tehingu mõiste), kuid otsuses ei ole põhjendatud, kuidas kohus jõudis TsÜS § 67 alusel järeldusele, et optsioonilepingu p 4.1 ei ole iseseisev kokkulepe, sealhulgas millised eeldused kohtu arvates TsÜS § 67 optsioonilepingu p 4.1 iseseisva kokkuleppena kvalifitseerimiseks sätestab ning millised vastavatest eeldustest on kohtu arvates täitmata. Optsioonilepingu p 4.1 vastab kõigile tehingu tunnustele TsÜS § 67 järgi. Materiaalõiguse normidega on vastuolus kohtu seisukoht, et optsioonilepingu p 4.1 ei ole eraldiseisev kokkulepe põhjusel, et VÕS § 9 lg 1 ja TsÜS § 67 järgi peab leping olema mitmepoolne tehing, kuid antud juhul olevat optsioonilepingu p 4.1 asjaolud, iseloom ning kostja õigused ja kohustused optsioonilepingu p 4.1 alusel ebaselged, samuti ei nähtu kostjapoolset kohustust, millest tulenevalt oleksid lepingulised õigused ja kohustused tasakaalus. Esiteks ei oma optsioonilepingu p 4.1 kvalifitseerimisel iseseisva tehinguna tähtsust, kas tegemist on ühepoolse või mitmepoolse tehinguga. Teiseks leidis kohus ekslikult, et leping peab sätestama kohustused mõlemale poolele. Viidatud materiaalõiguse normidest tulenevalt on lepingu kui mitmepoolse tehingu tegemiseks tarvis mitut tahteavaldust (mitte aga ei ole tarvis sätestada kohustusi mõlemale poolele, mis peavad veel olema tasakaalus). Optsioonilepingu p 4.1 sisaldabki kahte tahteavaldust ehk tegemist on mitmepoolse tehingu ehk lepinguga TsÜS § 67 lg 2 tähenduses. Leping, mis kohustab üksnes ühte poolt, on õigusteoorias tuntud kui ühekülgne leping ning selline kohustuste jaotus ei mõjuta lepingu kvalifitseerimist mitmepoolse tehinguna ehk lepinguna TsÜS § 67 lg 2 tähenduses. Samuti ei mõjuta mitmepoolse tehingu kvalifitseerimist lepinguna see, kui poolte õigused ja kohustused ei ole tasakaalus. Kohtu seisukoht, et optsioonilepingu p 4.1 kui tehingu asjaolud, iseloom ja kostja kohustused olevat ebaselged, ei põhjenda kohtu järeldust, et tegemist ei ole lepinguga VÕS § 9 lg 1 ja TsÜS § 67 lg 2 tähenduses. Kui kohus pidas asja lahendamisel tähtsaks veel mingeid täiendavaid optsioonilepingu p-ga 4.1 seotud asjaolusid, iseloomu või kostja kohustusi, oleks kohus pidanud vastavad tähtsad asjaolud poolte esitatud tõendite pinnalt kindlaks tegema (TsMS § 438 lg 1). Kui kohus leidis, et asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta tõendeid esitatud ei ole, siis kohtu selgitamiskohustusest lähtuvalt pidanuks kohus seda pooltega arutama ja tegema pooltele ettepaneku tõendite esitamiseks (TsMS § 348 lg-d 1 ja 2, § 351, § 392 lg 1 p 3). Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata analoogia töötaja konkurentsipiiranguga (TLS § 25 ja § 23 lg 1, TsÜS § 4). Kohtu seisukoht, et tegemist on töösuhet reguleeriva eriseadusega, ei anna alust jätta seda analoogiana arvestamata. Teise lähedase õigussuhtena on võimalik analoogia korras arvestada nt

8(16)

müügigarantii olemust müügilepingust eraldiseisva õigussuhtena (või ka töövõtugarantii olemust töövõtulepingust eraldiseisva suhtena), mis tekib üldjuhul pärast müügilepingu lõppemist täitmisega ning mille sisuks on müüja kohustus tagada asja lepingutingimustele vastavus teatud aja jooksul. Optsioonilepingu p-s 4.1 sätestatud tagamiskohustuse tekkimine oli samuti seotud optsioonilepingu lõppemisega selle täitmise tulemusel ning p 4.1 sätestab OÜ-le Medistar kohustuse tagada teise apteegi mitteavamine. Kui müügi- või töövõtugarantii oleks kehtestatud tähtajatuna, siis ilmselgelt ei tekiks küsimust, et see on korraliselt lõpetatav, mitte ei olegi igavene kohustus. Kohus leidis materiaalõiguse norme rikkudes, et optsioonileping ei olevat seetõttu osadeks jagatav, et reaalsuses sõlmiti see koos p-ga 4.1. Tehingu osadeks jagatavus ei sõltu sellest, kuidas tehing reaalselt tehti, vaid kas ühest osast (antud juhul ülesöeldud osast) eristub eraldi tehinguna ülesütlemata osa. Analoogiana oleks kohus pidanud kohaldama mh TsÜS § 85. Kuna optsioonileping mittekestvuslepinguna on täidetud ja lõppenud ning optsioonilepingu p 4.1 sätestatud teise apteegi mitteavamise tagamise tähtajatu kohustuse tekkimine oli seotud optsioonilepingu lõppemisega täitmise tulemusel ja p 4.1 reguleerimisese (Punane tn 61 apteegi eksklusiivsus) pole seotud optsioonilepingu esemega (Landgate OÜ osade vastastikune omandamine), siis eristub üles öeldud osa eraldi tehinguna ülejäänud optsioonilepingust. Selle, kas optsioonileping oleks sõlmitud ilma p-ta 4.1, pidanuks kohus tuvastama eelduslikult. Kui asjaolu, kas tehing oleks tehtud ilma tühise osata TsÜS § 85 mõttes oleneks üksnes sellest, kas tehing reaalselt tehti ilma tühise osata, siis muutuks TsÜS § 85 sisutuks, sest tühist osa sisaldav tehing ei saagi kunagi olla reaalsuses tehtud ilma selle tühise osata. Hageja on tõendanud, et antud juhul võis eeldada, et pooled oleksid sõlminud optsioonilepingu ka ilma p-ta 4.1, sest pooled valmistasid optsioonilepingu ette ja läksid seda notaribüroosse sõlmima ilma p-ta 4.1. Erinevalt kohtu põhjendamatust seisukohast ei mõjuta optsioonilepingu p 4.1 käsitamist iseseisva kokkuleppena asjaolu, kas pooltel oleks olnud huvi selline kokkulepe sõlmida ka ilma, et see oleks seotud osa võõrandamisega või pooltevaheliste vaidluste lahendamisega. Optsioonilepingu p 4.1 seotus optsioonilepinguga või vaidluste lõpetamisega ei välista selle kvalifitseerimist iseseisva kokkuleppena. Selleks, et optsioonilepingu p 4.1 oleks käsitatav iseseisva kokkuleppena selle iseseisvaks ülesütlemiseks ei oma tähtsust, kas pooled oleksid sõlminud sellise kokkulepe, kui optsioonilepingut või vaidluste lõpetamise lepingut poleks üldse sõlmitud. Analoogselt on ka nt müügigarantiil alati olemas seotus müügilepinguga ning selle käsitamiseks eraldiseisva õigussuhtena ei pea olema tuvastatud poolte huvi sõlmida see ka eraldiseisvalt üldse ilma et müügilepingut oleks sõlmitud. Samas, kuna optsioonilepingu p 4.1 reguleerimisese ei seondu optsioonilepingu enda esemega ning vaidluste lõpetamise leping ei sisalda üldse optsioonilepingu p-ga 4.1 sarnast tingimust, siis oleks vastav kokkulepe iseenesest sõlmitav ka eraldiseisvalt, ilma optsioonilepingut või vaidluste lõpetamise lepingut sõlmimata. Kohus käsitles otsuses asjakohatult VÕS § 1 lg-t 2, mis ei kuulu kohaldamisele otsustamaks selle üle, kas optsioonilepingu p 4.1 on käsitatav iseseisva kokkuleppena, ja kohtuotsusest ei nähtu sätte sisulist kohaldamist. Maakohus leidis ekslikult, et optsioonilepingu p 4.1 ei ole iseseisev kokkulepe ka seetõttu, et tegemist on OÜ Medistar vastusooritusega (vastutasuga) osa omandamise eest. Kohus leidis vääralt, et VÕS § 208 lg 1 kohaselt võib müügilepingujärgseks ostja põhikohustuseks ehk vastusoorituseks asja omandiõiguse saamise eest olla ostuhinna tasumise kõrval ka mitterahaline kohustus nagu on optsioonilepingu punktis 4.1 sätestatud tagamiskohustus. Õigusteoorias on asutud seisukohale, et müügilepingut defineeriva sättena on VÕS § 208 lg 1 olemuslikult imperatiivne. Müügilepingus kokkulepitud ostuhind on tasutud, ühtegi muud vastusooritust leping ostjale osa omandamise eest ette ei näinud (I kd tl 18-22). Seega kuna müügilepingu olemuslikuks tunnuseks on ostja põhikohustus tasuda ostuhind rahas ja võtta asi vastu, siis vastavalt VÕS § 208 lg 1 ei saa optsioonilepingu p-s 4.1 sätestatud teise apteegi mitteavamise tagamise kohustus olla müügilepingujärgne ostja põhikohustus ehk vastusooritus või vastutasu osa omandamise eest.

9(16)

Kohus jättis menetlusnorme rikkudes kõik hageja poolt menetluses esile toodud asjaolud ja tõendid selle kohta, et optsioonilepingu p 4.1 ei olnud vastusooritus osa omandamise eest, tähelepanuta: osa müügileping on osa võõrandamise kohustustehing, milles sisalduvad osa võõrandamise tingimused, kuid sellist väidetavat vastusooritust nagu Tallinnas Punane tn 61 teise apteegi mitteavamise tagamise kohustus selles ei sisaldu; optsioonilepingu p 2.5 kohaselt peab pool ostuoptsiooni teostamise avalduses välja tooma osa müügihinna, mille eest ta on nõus osa omandama, sellest tulenevalt ei võimaldanud optsioonileping nõuda osa võõrandamise eest mingit muud vastusooritust kui üksnes müügihinda; optsioonilepingu p 2.7 kohaselt võis ostuoptsiooni teostamise avalduse saanud pool teatada, et hoopis tema soovib ostuoptsiooni teostamise avalduse esitanud poolelt omandada sarnastel tingimustel viimasele kuuluva osa (vastuostuoptsioon), optsioonilepingu p 4.1 sätestab aga kohustuse üksnes OÜ-le Medistar, millest tulenevalt ei saanud tegemist olla osa omandamise tingimusega või vastusooritusega osa omandamise eest, sest OÜ Solaron Trade ei oleks ostuoptsiooni teostamisel saanud osa omandamise eest sellist vastusooritust teha; pooled valmistasid optsioonilepingu ette ja läksid seda notaribüroosse sõlmima ilma punktita 4.1; p 4.1 ei sisaldu ostuoptsiooni tingimustes (lepingu p 2 alapunktidega) ega osa eest maksmisele kuuluva tasu ehk osa müügihinna regulatsioonis (lepingu p 2.5) ega ka mitte müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimise tingimustes (lepingu p 3 alapunktidega); 26.09.2003 vaidluste lõpetamise lepingu p 1.5 kohaselt kohustuvad pooled sõlmima osaühingu osa ostuoptsiooni lepingu, millega antakse poolele õigus nõuda teiselt poolelt viimasele kuuluva Landgate OÜ osa võõrandamist, kusjuures teine pool saab sellise õiguse teostamise korral keelduda osa võõrandamisest vaid juhul, kui ta on samadel tingimustel hoopis ise nõus omandama ostuoptsiooni teostamise avalduse esitanud poolelt viimasele kuuluva Landgate OÜ osa, vaidluste lõpetamise lepingus ei sisaldu üldse optsioonilepingu p-ga 4.1 sarnast tingimust, rääkimata, et see oleks olnud osa omandamise tingimus; käsitlus optsioonilepingu p-st 4.1 kui vastusooritusest osa omandamise eest on vastuolus ka kostja seisukohtadega teistes tsiviilvaidlustes optsioonilepingu p 4.1 sisu üle (tsiviilasi nr 2-12-8856). Maakohus leidis ebaõigesti, et optsioonilepingu p 4.1 puhul ei ole tõendatud kestvuslepingule omase püsiva kohustuse või korduva kohustuse olemasolu. Põhiline tõend optsioonilepingu p-st 4.1 tuleneva kohustuse sisu osas ongi optsioonileping (selle punkt 4.1), mille kohus jättis põhjendamatult analüüsimata, rikkudes TsMS § 442 lg-t 8. Kohtu seisukoht, nagu ei olevat optsioonilepingu p 4.1 puhul tõendatud kestvuslepingule omaseid tunnuseid, on vastuolus VÕS § 195 lg-ga 3. Tegemist on püsiva kohustuse täitmisele suunatud kokkuleppega (püsivalt tuleb tagada teise apteegi mitteavamine) ehk tegemist on kestvuskokkuleppega VÕS § 195 lg 3 tähenduses (mis lisaks on sõlmitud tähtajatult). Kohus on otsuse muudes osades viidanud optsioonilepingu p-le 4.1 kui üksikkohustusele kestvuslepinguks mitteolevas lepingus, kuid p 4.1 kvalifitseerimist kestvuskokkuleppena ei mõjuta see, kas optsioonileping ise on kestvusleping või mitte. Maakohus jättis tähelepanuta, et optsioonilepingu p 4.1 sätestab tähtajatu kohustuse. Asudes seisukohale, et antud lepingupunkti ei saa ülesütlemisega lõpetada, tunnustas kohus sisuliselt igavese kohustuse olemasolu, mis läheb aga vastuollu võlaõiguse olulise aluspõhimõttega, mille kohaselt igavesi kohustusi ei ole olemas (Euroopa lepinguõiguse printsiibid artikkel 6:109, Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikkel 4(1)). Kohus oleks pidanud jõudma järeldusele, et isegi kui optsioonilepingu p 4.1 ei ole iseseisev kokkulepe, vaid mittekestvuslepingu osa ja isegi kui ta on vastusoorituse osa, siis lähtuvalt VÕS § 195 lg-st 3 ja selle eesmärgiks olevast õiguse olulisest üldpõhimõttest keelata igavesed kohustused on optsioonilepingu p 4.1 ikkagi korraliselt üles öeldav. Optsioonilepingu p 4.1 igavene tagamiskohustus kahjustab ebaproportsionaalselt hageja põhiõigusi. Riigikohus on sama vaidlusaluse optsioonilepingu p 4.1 osas leidnud samade poolte osalusel toimunud vaidluses haldusasjas, et lepingupunkt piirab hageja omandi vaba kasutamise õigust ja lepinguvabadust (PS § 32 lg 2) ning hageja ettevõtlusvabadust (PS § 31) (Riigikohtu 23.10.2013 määrus nr 3-3-1-29-13). Maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta hageja väited sellest, et Riigikohtu üldkogu 09.12.2013 otsuse järgi (RKÜKo 3-4-1-2-13 p 105, 126 ja 136), millega tunnistati põhiseadusvastaseks apteekide

10(16)

asutamispiirangud, kahjustab optsioonilepingu p 4.1 samuti konkurentsivabadust, sest sätestab samuti piirangu apteegi avamisele. Samuti jättis kohus põhjendamatult tähelepanuta hageja poolt esiletoodud asjaolud sellest, et kui seadusandja asus tulenevalt Riigikohtu üldkogu otsusest ravimiseadust muutma, taheti algselt kehtestada põhiseadusvastaseks tunnistatud asutamispiirangute asemele uue piiranguna nn hoonepiirangut, mille kohaselt kehtib apteegi tegevusloa väljaandmisel piirang, et ühes hoones võib asuda üks apteek ehk oma sisult oli tegemist sama piiranguga, mis on sätestatud optsioonilepingu p-s 4.1. Hoonepiirangu kui Riigikohtu poolt põhiseadusvastaseks tunnistatud asutamispiirangutega sarnane ja seega ilmselt põhiseadusvastane piirang jäeti eelnõu lõpptekstist põhiseadusvastasuse tõttu välja. Kuna mitteülesöeldavaid igavesi kohustusi ei eksisteeri, siis ei saa kostjal olla õiguspärast ootust tagamiskohustuse igavese kestmise suhtes. Kostja on saanud juba 8 aasta vältel märkimisväärset kasu. Vaatamata jõustunud kohtuotsuse olemasolule tsiviilasjas nr 2-12-8856, mille kohaselt kui teist apteeki ei ole avatud, ei saa kostja leppetrahvi nõuda, esitab kostja jätkuvalt hagejale leppetrahvi tasumise nõudeid ja üritab neid sundtäita. Kostja senine käitumine annab alust arvata, et kostja võib optsioonilepingu p 4.1 tagamiskohustuse väidetavale rikkumisele tuginedes jäädagi lõpmatult esitama hageja suhtes leppetrahvi ja viivise tasumise nõudeid ükskõik mille eest ning pöörata need täituri abiga kohesele sundtäitmisele. Hageja vastavat tahtlikult heade kommete vastast käitumist füüsiliselt kuidagi takistada ei saa, saab vaid esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagisid, mis peaksid jõudma samasuguse lahendini nagu jõustunud kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-12-8856. Hageja kui Eesti suuruselt neljanda ambulatoorset eriarstiabi osutava ettevõtte põhitegevus on tervishoiuteenuse osutamine 145 000 patsiendile, mis võib saada tugevasti häiritud, kui hageja peabki pidevalt ja igavesti tegelema kostja optsioonilepingu p-l 4.1 põhinevate alusetute nõuete ja nende sundtäitmise vaidlustamisega. Puudub igasugune mõistlik ja seadusega kooskõlas olev põhjendus, miks selline konkurentsi kahjustav igavese kehtivusajaga piirang ei oleks vaatamata VÕS § 195 lg-s 3 sätestatule üles öeldav. Maakohus leidis ebaõigesti, et isegi kui optsioonilepingu p 4.1 ülesütlemise eeldused oleksid formaalselt täidetud, on ülesütlemisele tuginemine hea usu põhimõttest lähtuvalt keelatud. Kohus kohaldas seejuures VÕS § 6 lg-t 2 ja TsÜS § 86 ja § 138 lg-t 1, kuid vastavate materiaalõiguse normide kohaldamise eeldusi antud asjas ei esine ning kohus ei ole vastavate eelduste esinemist ka otsuses tuvastanud. Samuti ei ole kohus oma järeldusi hea usu ja heade kommete vastase käitumise esinemisest põhjendanud, rikkudes sellega ka otsuse põhjendamiskohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8). Hea usu põhimõtte funktsiooniks on tõkestada lepingust või seadusest tulenevate õiguste kuritarvitamist (nt RKTKo 3-2-1-49-12 p 11). Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et õiguse kaotamine lähtuvalt hea usu põhimõttest saab olla võimalik vaid väga erandlikel asjaoludel (nt RKTKo 3-2-1-100-07 p 16, 3-2-1-3507 p 18-19, 3-2-1- 137-06 p 23). Riigikohus on pidanud selliseks erandlikuks asjaoluks näiteks võlausaldaja vastuolulist käitumist selliselt, et see on käsitatav õiguse kuritarvitamisena (nt RKTKo 3-21-43-13, 3-2-1-70-09, 3-2-1-4-10). Kohtu põhjendused ei viita mingil moel hageja poolt oma õiguste kuritarvitamisele ning ei välistaks ülesütlemise eelduste täidetuse korral ülesütlemisõiguse teostamist. Ülesütlemisega kaasneb alati lepingu lõppemine vaatamata lepingu siduvuse põhimõttele. Samuti tähendab ülesütlemine alati seda, et lepingupool on vastavast ülesöeldavast lepingust teadlik. Olukorras kus ülesütlemise eeldused esinevad, ei tähenda ülesütlemine järelikult ka lepingupoole suvaõigust valida, millised kohustusi ta täidab. Samuti olukorras kus ülesütlemise eeldused esinevad, ei tähenda kehtima jäävad sooritused õiguste kuritarvitamist. Kui lepingupool kaotaks ülesütlemise eelduste olemasolul ülesütlemise õiguse tulenevalt üksnes sellistest üldistest põhimõtetest nagu lepingu siduvus ja lepingupoole teadmine oma kohustusest jms, siis oleks ülesütlemise õigus enamikel juhtudel teostamatu. See aga ei ole kooskõlas hea usu põhimõtte funktsiooniga tõkestada õiguse teostamist vaid erandkorras ja sellistel juhtudel, mil tuvastatud on õiguste kuritarvitamine. Heade kommete vastasuse (TsÜS § 86) üldlevinud määratluse kohaselt tähendab see vastuolu ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste sündsustundega, samuti eksimist ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu

11(16)

tegemise ajal, samuti võib tehingu heade kommete vastasus tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (nt RKTKo 32-1-140-07 p 30, 3-2-1-80-05 p 23). Ühtegi ligilähedaseltki sellist asjaolu ei ole kohus otsuses tuvastanud. Samuti ei ole kohus oma seisukohta väidetavast heade kommete vastase käitumise esinemisest otsuses põhjendanud, rikkudes sellega ka otsuse põhjendamiskohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8).

Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Tsiviilkolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus on õigesti lõppjäreldusena jätnud hagi rahuldamata, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi tuleb osaliselt muuta maakohtu otsuse põhjendusi. VÕS § 195 lg 3 järgi püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepingu (kestvusleping), mis on sõlmitud tähtajatult, võib kumbki lepingupool mõistliku etteteatamistähtajaga üles öelda, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti (korraline ülesütlemine) ja § 195 lg 1 järgi lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Hageja on 04.04.2012 kostjale saadetud avaldusega optsioonilepingu p 4.1 alates 09.07.2012 üles öelnud. Selleks, et tuvastada, kas hageja sai optsioonilepingu p 4.1 kehtivalt üles öelda, tuli maakohtul esmalt tuvastada, kas p 4.1 on eraldiseisev kokkulepe, nagu väitis hageja, või tegemist on vastusooritusega osaühingu Landgate osaluse omandamise eest, nagu väitis kostja. Selleks, et eeltoodud küsimusele vastata, tuli maakohtul esitatud tõendite põhjal tuvastada poolte tegelik tahe optsioonilepingu sõlmimisel. Maakohus on vaidlustatud otsuses leidnud, et poolte tegelik tahe on ebaselge ja seda ei saa kindlaks teha, mistõttu tõlgendas kohus lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Samas on maakohus esile toonud 26.09.2003 lepingu sõlmimise asjaolud ja neid hinnanud. Seega on maakohtu otsuse põhjendused vastuolulised, millega on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg 8. Kolleegiumi arvates see, et poolte esindajad on optsioonilepingu p 4.1 tõlgendamise osas praegusel hetkel kardinaalselt erinevatel seisukohtadel, ei tähenda veel seda, et lepingu sõlmimise aegset tegelikku tahet ei oleks võimalik välja selgitada. VÕS § 29 lg 1 järgi lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja lg 5 näeb ette, et lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi, tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki, vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust ning tavasid ja lepingupoolte vahelist praktikat. VÕS § 29 lg 6 järgi tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku eesmärgist. 26.09.2003 optsioonilepingu sõlmimisele eelnevalt on poolte õiguseellaste kui endiste äripartnerite vahel olnud erimeelsused kontrollitavate äriühingute juhtimisel, mille lahendamiseks sõlmiti 26.09.2003 vaidluste lõpetamise leping. Poolte õiguseellased tegutsesid läbi osaühingu Landgate ja osaühingu Landgate tütaräriühingute (AS Lasnamäe Tervisekeskus, OÜ Medistar Apo, OÜ Koduõde, AS Lasnamäe Perearstikeskus jne). Poolte õiguseellaste kokkulepete tulemusel omandas kostja osaühingult Landgate oma tütarühingu OÜ Parimex Invest (praegu Terve Pere Apteek OÜ) kaudu Punane tänav 61 apteeki pidava äriühingu OÜ Medistar Apo osalusest 90%. Selle tehingu tulemusel hakkas Terve Pere Apteek OÜ Punane tn 61 hoones üksinda apteeki pidama. Apteegi pidamiseks vajalike ruumide üürimiseks oli sõlmitud 16.09.1999 üürileping hageja õiguseellase AS Lasnamäe 12(16)

Tervisekeskus ja OÜ Medistar Apo vahel tähtajaga 01.05.2029. Kinnistusraamatusse on tehtud üürilepingu kohta märkus. Samal kuupäeval vaidluste lõpetamise lepinguga, s.o 26.09.2003, on pooled sõlminud osaühingu Landgate osade ostuoptsioonilepingu, mille p-s 2.1 lepiti kokku, et lepingupoolel on teiselt lepingupoolelt õigus osta teisele poolele kuuluv osaühingu OÜ Landgate osa nimiväärtusega 40 000 krooni, mis moodustab 50% osakapitalist. Lisaks leppisid pooled kokku, et juhul, kui osa omandab Medistar osaühing, kohustub ta tagama, et Tallinnas Punane 61 ei avata teist apteeki. Medistar osaühing teostas 29.09.2006 osaühingu Landgate osa suhtes ostuoptsiooni ja 13.10.2006 sõlmiti osa müügileping, millest tulenevalt tekkis hagejal kohustus tagada, et Punane tn 61 ei avata teist apteeki. Tunnistaja M. K, kes osutas kostjale õigusabiteenust ostuoptsioonilepingu sõlmimise ajal ja on olnud ka kostja juhatuse liige, on üle kuulatud tunnistajana tsiviilasjas nr 2-10-32634 25.04.2011 toimunud kohtuistungil. Käesolevas menetluses on TsMS § 251 lg 2 järgi kohtul võimalik hinnata M. K i poolt menetluses nr 2-10-32634 tunnistajana antud ütlusi. M. K i ütlusest nähtuvalt oli pooltevaheliste erimeelsuste lahendamiseks ette valmistatud mitu lepingut, mis tulid alla kirjutada ühel päeval, sh ka ostuoptsioonileping. Notari juures tekkis küsimus, et kui Medistar osaühing rakendab ostuoptsioonilepingut ja saab Punane tn 61 omanikuks, siis tekib tal kiusatus üürileping lõpetada või avada uus apteek. Kostjale kuuluva OÜ Medistar Apo väärtus oleks olnud sellisel juhul null. Sellel põhjusel sõlmiti optsioonilepingus p 4.1, mille eesmärgiks oli tagada vahetusväärtuse säilimine. Ilma p-ta 4.1 poleks kokkulepet sõlmitud (I kd lk 90-91). Hageja seaduslik esindaja juhatuse liige Jaanus V , kes oli juhatuse liige ka ostuoptsioonilepingu sõlmimise ajal, on vande all antud ütlustes selgitanud, et ettepaneku lisada lepingusse p 4.1 tegi kostja notari juures oma ärihuvist lähtudes. Juhul, kui p 4.1 poleks lisatud, poleks lepingut sõlmitud. Lepingu sõlmimise ajal oli p 4.1 hagejale vajalik, kuna lepingu sõlmimata jäämisel oleks hageja kaotanud oma osa kontsernis (I kd lk 92-94). Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb eelnevalt esiletoodud asjaoludest ja tõenditest, et ostuoptsioonilepingu p 4.1 oli üks tingimus kokkulepete paketist, millega poolte õiguseelnejad lõpetasid omavahelised erimeelsused ja p 4.1 lisati ostuoptsioonilepingusse mitte iseseisva kokkuleppena, vaid tegemist oli vastusooritusega osaühingu Landgate osa omandamisel osaühingu Medistar poolt. P 4.1 lisamine lepingusse tagas kostjale tema poolt läbi tütaräriühingu Terve Pere Apteek OÜ Punane tn 61 asuvasse Lasnamäe Tervisekeskusesse apteegi rajamiseks tehtud investeeringu tasuvuse. Seega oli tagamiskokkuleppel majanduslik sisu, mis oli seotud hageja poolt osaühingu Landgate osa omandamisega ja tegemist oli vastusooritusega osa omandamise eest. Ostuoptsioonilepingu p 4.1 olulisusele vastusooritusena viitab ka see, et pooled on lepingus kokku leppinud p 4.1 rikkumise eest märkimisväärse suurusega leppetrahvi. Asjaolusid, millest saaks järeldada poolte tahet sõlmida iseseisev tagatiskokkuleppe, mis on sõltumatu põhikohustusest, kolleegiumi arvates poolte poolt esitatust ei tulene. Eeltoodud osas on maakohtu lõppjäreldus õige, kuid muuta tuleb maakohtu otsuse põhjendusi. See, et ostuoptsioonilepingu projektis ja 26.09.2003 vaidluste lõpetamise lepingus p.4.1 toodud kokkulepet ei olnud, ei tähenda, et tegemist oleks olnud iseseiva tagatiskokkuleppega. Hageja juhatuse liikme J. V u seletuse ja tunnistaja M. K i ütluse kohaselt lepiti kokku p 4.1 osas notari juures ja poolte vahel ei olnud kokkuleppimisel vaidlusi. Samuti ei muuda kestvuslepinguks optsioonilepingu p-s 4.1 kokkulepitut see, et optsioonileping kehtis kuni hageja poolt osaühingu Landgate osa omandamiseni, kuid p-s 4.1 toodud kohustus jõustus hageja jaoks alles pärast osa omandamist. Ostuoptsioonileping on eelduseks müügilepingu sõlmimisele ja pooled võivad selles kokku leppida ka müügilepingu tingimustes. Ebaõige on apellandi käsitlus, et ostuoptsioonilepingu p 4.1 ei seondu sama lepingu esemega. Ostuoptsioonilepingu esemeks on ühe lepingupoole õigus osta tulevikus kokkulepitud tingimustel teiselt poolelt osaühingu Landgate osa ja p 4.1 sätestab osa omandamisel Medistar osaühingu poolt talle kohustuse hoiduda teise apteegi avamisest. Ainult

13(16)

Medistar osaühingu poolt osaühingu Landgate osa omandamisel sai tekkida olukord, kus kostja või tema õiguseellase huvid apteegi pidamisel hoones Punane tn 61 võisid saada kahjustatud. Kuna p-s 4.1 ei olnud pooled kokku leppinud iseseisvas tagatiskokkuleppes, nagu väitis hageja, vaid tegemist oli Medistar osaühingu poolt 26.09.2003 ostuoptsioonilepingu järgi toimunud osaühingu Landgate osa omandamise eest kostjale tehtud vastusooritusega, siis ei olnud hagejal võimalik ostuoptsioonilepingu p 4.1 eraldi VÕS § 195 lg-te 1 ja 3 järgi üles öelda. Maakohtu otsuse sellekohane järeldus oli lõppkokkuvõttes õige. Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele. Kolleegium nõustub, et optsioonilepingu p 4.1 sisu tuvastamisel ja selles sisalduva kokkuleppe kvalifitseerimisel ei ole iseenesest oluline, kas tegemist on mitmepoolse või ühepoolse tehinguga. Kolleegiumi arvates ei ole pooled vaielnud selle üle, et tegemist on mitmepoolse tehinguga, kuna selle sõlmimiseks olid vajalikud mõlema tehinguosalise tahteavaldused. Poolte kohustuste tasakaal on oluline määratleda selleks, et tuvastada, kas poolte soorituste vahel oli vastastikune seos ehk siis, kas hageja poolt ostuoptsioonilepingu alusel osaühingu Landgate osa omandamisel oli vastusoorituseks lisaks raha maksmisele ka p-s 4.1 kokkulepitud hoidumiskohustus. Kolleegiumi arvates ei ole maakohus selgituskohustust rikkunud. Pooled on esile toonud ostuoptsioonilepingu p 4.1 sõlmimisega seotud asjaolud ja neist lähtudes on maakohus oma järeldused teinud. See, kui maakohus leiab, et mõni asjaolu ei ole tõendatud, ei tähenda veel seda, et maakohus peab andma igal juhul poolele võimaluse esitada uusi tõendeid. Ennekõike on ikkagi poole kohustus TsMS § 232 lg 1 järgi oma väidete aluseks olevaid asjaolusid tõendada. Kuna maakohus tuvastas, et tegemist ei ole iseseisva kestvuskokkuleppega, siis ei pidanud ta hindama hageja väiteid selle kohta, et kohaldada tuleks analoogiat töölepinguseaduses toodud töötaja konkurentsipiirangu regulatsiooniga. Maakohus on vaidlustatud otsuses viidanud VÕS § 1 lg-le 2, millega apellant ei nõustu. Kolleegium leiab, et vaidluse lahendamisel ei ole VÕS § 1 lg 2 asjakohane, kuid eeltoodu ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kuna see ei ole põhjustanud ebaõiget otsust. Ebaõige on apellandi VÕS § 208 lg 1 käsitlus, mille kohaselt on tegemist imperatiivse sättega ja müügilepingu järgseks ostja vastusoorituseks saab olla ainult tasumise kohustus. Kuna optsioonilepingus lepiti kokku osaühingu Landgate osa omandi üleandmise ja selle eest tasumise tingimustes, siis saab optsioonilepingule kohaldada müügilepingu sätteid. VÕS § 208 lg 1 järgi on tasumine ostja põhikohustus, kuid VÕS §-st 208 ei tulene, et müügilepingu pooled ei võiks kokku leppida lisaks muudes kohustustes. Nii võib müügilepingus näiteks kokku leppida, et müüdud asja on müüjal õigus teatud aja jooksul kasutada. Optsioonilepingut tõlgendades ei ole võimalik järeldada, et p-s 4.1 toodud kohustus oleks iseseisev kestvusleping. See, et lepingu p 2.5 järgi optsioonilepingu teostamise avalduses pidi märkima ainult ostuhinna, ei tähenda seda, et p-s 4.1 toodu ei oleks müügilepingu tingimuseks ja p-s 4.1 kokkulepitu oleks seoses optsiooni teostamisega lõppenud. Maakohtust erinevaks järelduseks ei anna alust ka see, et kohustus oli ainult Medistar osaühingul. Ringkonnakohus on eelnevalt tuvastanud, miks oli pooltel soov ostuoptsioonilepingus kokku leppida viisil, kus Medsitar osaühingu poolt osaühingu Landgate osa ostmisel oli tal kohustus tagada, et Punane tn 61 asuvas hoones ei avataks rohkem apteeke. Kolleegiumi arvates ei välista seda, et tegemist on vastusooritusega, ka asjaolu, et hoidumiskohustus on püsiv, s.t ei ole tegemist ühekordselt täidetava kohustusega. Müügilepingu olemusest ei tulene, et

14(16)

pooled ei võiks müügilepingus kokku leppida vastusoorituses, mis on püsiva iseloomuga. Nii näiteks võib kinnistu ostmisel olla ostja kohustatud lubama müüjal elada kuni surmani müüdud kinnistul. Ka sellisel juhul on tegemist müügilepingust tuleneva ostja kestva iseloomuga kohustusega. Apellant väidab, et p-s 4.1 toodud kohustus on tähtajatu ja hagejal on võimalik see VÕS § 195 lg 3 järgi üles öelda ka juhul, kui tegemist on vastusooritusega, kuna igavese kohustuse olemasolu kahjustab hagejat ebaproportsionaalselt. Vaatamata sellele, et pooled ei ole optsioonilepingu p-s 4.1 piiranud hoidumiskohustust tähtajaga, leiab kolleegium poolte tahet tõlgendades, et hageja kohustus hoiduda Punane tn 61 hoones teise apteegi avamisest on piiratud kostja kontserni kuuluva äriühinguga apteegiruumide üürimiseks sõlmitud üürilepingu tähtajaga. Tunnistaja M. K i ütluste kohaselt oli p 4.1 eesmärgiks välistada Punane tn 61 hoones teise apteegi avamine lisaks kostja tütarühingu poolt üüripinnal peetavale apteegile, mis tagaks kostjale tehtud investeeringule tasuvuse. Teise apteegi avamisel oleks kostja apteegi käive oluliselt vähenenud. Hinnates optsioonilepingu poolte tahet, leiab kolleegium, et p-s 4.1 kokkulepitud kohustuse eesmärgiks oli tagada, et kostja saab pidada kuni üürilepingu lõpuni, s.o 01.05.2029, hoones Punane tn 61 apteeki viisil, kus selles hoones ei avata ühtegi teist apteeki. Järelikult oli p-s 4.1 toodud kokkulepe sõlmitud määratud tähtajaks ja see tähtaeg lõpeb üürilepingu lõppemisega. Pärast üürilepingu lõppemist ei ole teise apteegi avamine hoones Punane tn 61 enam kostja huvisfääris ja ei saa kostja ärihuvisid kahjustada. Eeltoodut kinnitas ka kostja esindaja ringkonnakohtu istungil, selgitades, et p-s 4.1 toodud kohustus kehtib hagejale kuni 01.05.2029. Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väitele, mille kohaselt osaühingu Medistar, mille üldõigusjärglane on hageja aktsiaselts Medicum, ja osaühingu Solaron Trade, mille üldõigusjärglane on kostja MM Grupp osaühing, vahelise 23.09.2003 osaühingu Landgate osade ostuoptsioonilepingu p 4.1, mille kohaselt osaühingu Medistar poolt osaühingu Landgate osa omandamisel kohustab ta tagama, et Tallinnas Punane tänav 61 ei avata teist apteeki, on tühine seoses vastuoluga konkurentsiseadusega. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaielnud pooled lepingu tühisuse üle. Kolleegium sellega ei nõustu, kuna hageja on menetluses läbivalt väitnud, et optsioonilepingu p 4.1 on tühine vastuolu tõttu konkurentsiseadusega. Kolleegiumi arvates ei ole hageja väide optsioonilepingu osalise tühisuse kohta õige. Esiteks on hageja väide vastuolus tema enda poolt esitatud nõudega, kuna tühist tehingut ei saa üles öelda, ja juhul, kui optsioonilepingu p 4.1 oleks tühine, tingiks see hagi rahuldamata jätmise. Hageja poolt esiletoodud asjaoludest ei saa järeldada, et ostuoptsioonilepingu p 4.1 piiraks teenindamist, kaubaturgu ja investeerimist (KonkS § 4 lg 1 p 2) või piiraks kolmandate isikute pääsu kaubaturule (KonkS § 4 lg 1 p 3). Apteegiteenuse turul saab kaubaturu piirkonnaks lugeda Tallinna linna koos selle lähiümbrusega ja selles piirkonnas ühes hoones apteegi asutamise piirangu seadmine ei jaga kaubaturgu ega piira seda. Eeltoodud osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta. Kolleegium märgib, et p 4.1 vastuolu konkurentsiseadusega on hinnatud tsiviilasjas nr 2-10-32634, milles lahendati MM Grupp osaühingu hagi aktsiaseltsi Medicum vastu optsioonilepingu p-st 4.1 tuleneva kohustuse täitmiseks ja üheks kostja vastuväiteks nõudele oli optsioonilepingu p 4.1 tühisus seoses vastuoluga konkurentsiseadusega. Samuti on see vaidluse all olnud tsiviilasjas nr 2-12-8856, milles esitati AS Medicum poolt hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Apellatsioonkaebuse väidetest apteekide asutamispiirangutega seotud kohtuvaidluse kohta ei saa teha käesoleva tsiviilvaidluse lahendamisel maakohtust erinevat järeldust. Apteekide asutamispiirangud kui avalikõiguslikud vahendid apteegituru korrastamiseks ei avalda mõju 26.09.2003 lepingus kokkulepitud tagatiskokkuleppe kehtivusele.

15(16)

Maakohus leidis, et kui ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused oleksid täidetud, siis oleks ülesütlemine vastuolus hea usu ja heade kommetega. Kolleegium leiab, et kuna ülesütlemise materiaalsed eeldused ei olnud täidetud, siis iseenesest ülesütlemise heade kommete vastasuse hindamine ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel oluline. Ebaõige on apellandi väide, et maakohus ei ole oma seisukohta põhjendanud. Maakohus leidis, et hageja poolt käitumine viisil, kus ta teadlikult valib lepingust ühe osa ja püüab seda üles öelda eesmärgiga viia poolte vastastikused sooritused tasakaalust välja, on vastuolus heade kommetega ja seetõttu hageja ei ole käitunud heas usus. Seoses hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi praeguses ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud jätta apellandi (hageja) kanda. Kuna kohtud ei ole vaidlust lahendades menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei määra ka kolleegium kooskõlas TsMS § 174 lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks ringkonnakohtu menetluskulusid, mis hagejal tuleb kostjatele hüvitada, vaid määrab üksnes menetluskulude jaotuse. Asja menetluskulud määrab kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).

/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

16(16)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.