Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 03.03.2014 esitas A OÜ (hageja) Harju Maakohtule hagi TH (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvi 30 000 eurot, seisuga 03.03.2014 viivised summas 839,76 eurot ja alates 04.03.2014 viivised VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras summalt 30 000 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt töötas kostja hageja juures 30.06.2008 sõlmitud töölepingu nr 26 alusel sekretär-tõlkeprojektide juhina. Kostja tööülesanneteks olid mh tõlketellimuste vastuvõtmine ning tõlgete korraldamine. Töölepingu p 6.2 kohaselt kohustus kostja hoidma saladuses informatsiooni, mis on talle seoses töölepingu raames tehtava töö teostamisega teatavaks saanud ja mida ei ole võimalik muid avalikke-legaalseid infokanaleid kasutades teada saada. Töölepingu p 6.4 alusel on kõik töötaja tööajal loodud töötulemused, kliendikontaktid ja muud hüvised hageja omand ning seda ka pärast töölepingu lõppemist. 18.09.2009 sõlmisid hageja ja kostja vastastikuse konfidentsiaalsus lepingu, mille punktide 1, 2 ja 9 kohaselt kohustus kostja mitte avaldama kolmandatele isikutele ning mitte kasutama väljaspool hageja juures täidetavaid töökohustusi töölepingu kehtivuse ajal ja 3 aastat peale töölepingu lõppemist konfidentsiaalset informatsiooni, mis on temale seoses hageja juures töötamisega teatavaks saanud. Konfidentsiaalsuslepingu p 3 alapunktide a, d ja g kohaselt lugesid pooled konfidentsiaalseks informatsiooniks muuhulgas andmeid hageja klientide kohta, koostööpartnerite ja tõlkide nimesid ja andmeid ning lepingupartnerite mistahes andmeid. Kostja saladuse hoidmise kohustus on sätestatud ka hageja 05.09.2011 kinnitatud töökorraeeskirjades. Hageja ja kostja vaheline tööleping lõppes 03.06.2013. Ajavahemikus 06.06.2013-13.09.2013 töötas kostja T OÜ-s. Hiljemalt alates 17.09.2013 on kostja tõlkejuhina tööl T OÜ-s, mis asutati 26.08.2013 ja mille omanikuks on kostja elukaaslane MM. T OÜ on registreeritud kostja ja tema elukaaslase kodusele aadressile. 2013 sügisel sai hagejale teatavaks, et kostja on kasutanud hagejale kuuluvat konfidentsiaalset infot, s.o tõlkide, klientide ja koostööpartnerite nimesid ja andmeid neile oma uue töökoha kaudu töö ja teenuse pakkumiseks. Juba 31.05.2013 (töölt lahkudes) edastas kostja hageja koostööpartneritele enda kontaktandmetega e-kirja teatega, et lahkub hageja juurest. 2013 sügisel saatis kostja, kasutades hageja andmebaasi, oma uue töökoha kaudu hageja koostööpartneritele pakkumisi. Kostja on 2011 detsembris saatnud enda isiklikule e-posti-aadressile hageja tõlkide andmeid ning 2012 märtsis kogu tõlkide andmebaasi (fail nimetusega „TOLGID_2010.xls“). Poolte vahel puudus kokkulepe, et kostja võib töötada kodus. Lisaks on kostja avanud hageja andmebaasi 19.07.2013, mil kostja töötas juba OÜ-s T, ehk kostja on teinud teatavaks andmed kolmandale isikule. Kostja on ilmselgelt sama andmebaasi kasutanud ka töötades T OÜ-s. Mitmete hageja andmebaasis loetletud tõlkide kontaktandmed ei ole avalikult, sh

internetist, kättesaadavad ning nii mitmedki tõlkide e-posti aadressid on kirjapildilt tõlgi pärisnimest väga erinevad, mistõttu on kaheldav, et kostjale on need lihtsalt meelde jäänud. 18.09.2013 saatis kostja tööpakkumise tõlk NP-le ja 09.10.2013 tõlk RK-le, kellede andmeid internetist avalikult ei leia. Septembrikuus tegi kostja telefoni teel tööpakkumise tõlk EU-le ning septembris-oktoobris võttis kostja ühendust tõlkide AL ning MS-ga. Samuti on kostja võtnud ühendust hageja klientidega. 17.09.2013 saatis kostja hageja kliendi H OÜ esindajale AH-le e-kirja teel reklaamteate, milles andis teada oma uuest töökohast T OÜ-s ning kutsus üles T OÜst tõlkeid tellima. Seejuures on tähelepanuväärne, et kostja saatis reklaampakkumise e-postiaadressile, mis on kliendi kontaktaadressina kirjas hageja klientide andmebaasis. 17.10.2013 saatis hageja lepinguline esindaja kostjale nõudekirja õigusvastase tegevuse lõpetamiseks ning konfidentsiaalsuslepingu alusel leppetrahvi summas 30 000 eurot tasumiseks, millest kostja keeldus 04.11.2013 kirjaga, kuna leidis, et ei ole hagejaga sõlmitud töölepingut rikkunud. Hageja leidis, et käesolevale vaidlusele tuleb kohaldada alates 01.07.2009 kehtivat töölepingu seadust, mille kohaselt kohustus kostja alates 01.07.2009 hoidma hageja ärisaladust ka pärast töölepingu lõppemist ning seda ilma eritasu saamata. Hageja ja kostja on konfidentsiaalsuslepingu p-s 4 leppinud kokku, et kostja poolt konfidentsiaalsuse nõude rikkumisel on hagejal õigus nõuda leppetrahvi kuni 1 000 000 krooni, s.o 63 911,65 eurot. Ehkki pooled on konfidentsiaalsus lepingus kasutanud leppetrahvi asemel sõna kahjutasu, on oma olemuselt tegemist siiski leppetrahvinõudega ning hageja on lepingut sõlmides pidanud ka silmas leppetrahvi, mitte kahjutasu. Konfidentsiaalsusleping on töölepingu lisa. Konfidentsiaalsusleping ei saa luua poolte vahel iseseisvat õigussuhet, vaid see saab üksnes reguleerida pooltele vastava õigussuhte raames teatavaks saanud teabe saladuses hoidmise kohustust ehk olla osa pooltevahelisest õigussuhtest. Hageja ja kostja olid üksnes töölepingulises suhtes. Konfidentsiaalsuslepingu punktis 8 sisalduv viide pooltevahelisele 14.09.2009 sõlmitud töölepingule nr 1 on ilmselgelt ekslik. Konfidentsiaalsuslepingu p-le 4 ei laiene tüüptingimuste regulatsioon. Hageja tunnistab, et konfidentsiaalsusleping töötati välja ja sõlmiti hageja algatusel ning taoline konfidentsiaalsusleping sõlmiti ka mõnede teiste hageja töötajatega. Hageja kinnitab, et nii kostjal kui teistel töötajatel oli võimalus nendega sõlmitava konfidentsiaalsuskokkuleppe sisu üle kaasa rääkida, kuid kuna kostjal endal puudusid konfidentsiaalsuslepingu sisu ja sõnastuse suhtes erisoovid, sõlmiti hageja ja kostja vaheline konfidentsiaalsusleping hageja poolt tellitud ja advokaadibüroo poolt välja töötatud põhja alusel. Mitmed teised töötajad on soovinud töölepingute punkte muuta, mida on ka neile võimaldatud. Isegi kui konfidentsiaalsuslepingu p 4 on tüüptingimus, ei ole see ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine. Konfidentsiaalsuslepingu p-s 4 sätestatud kuni 1 000 000 krooni suurust leppetrahvi ei saa pidada ebamõistlikult suureks. Hageja tõlkide ja klientide andmebaas on väga väärtuslik ning kostja, töötades hageja juures, puutus kokku väga suurte väärtustega, mistõttu ei ole 1 000 000 krooni suurune leppetrahv kuidagi ebamõistlikult suur. Kostja töötasu summa ei ole kuidagi seoses väärtustega, millega kostja oma tööülesandeid täites kokku puutus ning hagejale kostjapoolse rikkumise korral tekkida võiva kahju suurusega. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja märkis, et ajal, mil tööleping sõlmiti, kehtis 1992 vastu võetud töölepingu seadus, mille § 50 p 6 kohaselt lasus töötajal kohustus hoida tööandja äri- ja tootmissaladust ning mitte osutada tööandjale

ebaausat konkurentsi ka pärast töölepingu lõpetamist üksnes juhul, kui tööandja maksis töötajale mainitud kohustuse täitmise eest eritasu või andis muud hüvitust. TLS § 15 sätestas, et töölepingu tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus ette nähtust, on kehtetud. Antud juhul kostja hagejale eritasu ei maksnud ega andnud ka muud hüvitust. Kui mõista töölepingu punkte 6.2 ja 6.4 nii, et need panid töötajale mingi kohustuse ka pärast töölepingu lõppemist, siis on need sätted TLS § 15 kohaselt kehtetud. Seega on hageja tuginemine töölepingu punktidele 6.2 ja 6.4 ainetu. Lisaks leidiskostja, et poolte vahel sõlmitud vastastikuse konfidentsiaalsuse lepingu puhul ei ole tegemist töölepingu lisaga. 18.09.2009 sõlmitud konfidentsiaalsuse leping ei ole sõlmitud mitte tööandja ja töötaja, vaid tööandja ja töövõtja vahel, ehk tegemist on töövõtulepinguga. Töövõtuleping ega selle lisa ei saa olla töölepingu lisaks. Konfidentsiaalsuslepingu p-i 8 kohaselt kehtib see tööandja ja töövõtja vahel sõlmitud töölepingu nr 1 sõlmitud 14.09.2009 kehtimise ajal ja 3 (kolm) aastat peale nimetatud töölepingu lõppemist. Poolte vahel sõlmitud tööleping kannab numbrit 26 ja on sõlmitud 30.06.2008. Igal juhul ei saa konfidentsiaalsusleping olla 30.06.2008 sõlmitud töölepingu nr 26 lisaks. Kostja oli seisukohal, et pooled on konfidentsiaalsuslepingu p-s 4 leppinud kokku hüvitamisele kuuluva kahju maksimaalses määras. Konfidentsiaalsusleping on sõlmitud ajal, mil kostja töötas hageja juures. Täpselt samasugused lepingud sõlmiti teiste töötajatega ja isegi samale osanikule kuuluva teise äriühingu – F OÜ – töötajatega. Konfidentsiaalsuslepingu p 4 näol on tegemist tüüptingimusega, mis on tühine VÕS § 35 lg 1, § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 kohaselt. Asjaolu, et kahjuhüvitis on liiga suur, näitab ka asjaolu, et kostja kuupalgaks oli 10 000 krooni bruto ehk 8042 krooni neto, kahjuhüvitiseks on aga kuni 1 000 000 krooni ehk töötaja 124 kuu ehk enam kui 10 aasta netopalk. Kuna konfidentsiaalsuslepingu p 4 sisaldab kokkulepet kahju hüvitamise maksimumsuuruse, mitte aga leppetrahvi kohta, siis tuleb hagejal tõendada kahju hüvitamise nõue. Lisaks märkis kostja, et tõlkijad teevad koostööd mitmete tõlkebüroodega ning enamiku nende kontaktandmed võib vabalt leida internetist. Kostja poolt 31.05.2013 edastatud e-kiri hageja koostööpartneritele, et kostja lahkub hageja juurest, oli kooskõlastatud ettevõtte juhtide M ja RR-ga. Kostja ei ole enda isiklikule e-postiaadressile 2011 detsembris edastanud hageja teadmata tõlkide andmeid. Kokkuleppel tööandjaga töötas kostja vajadusel kodus ning töö tegemiseks oli kostjal vaja tõlkide andmeid, kellele tellimused saata. Ühestki hageja poolt esitatud dokumendist ei ilmne, et kostja oleks teinud hageja konfidentsiaalsed andmed kättesaadavaks kolmandale isikule. Kui kohus leiab, et pooled on kokku leppinud leppetrahvi nõudmise võimaluses ja konfidentsiaalsuslepingu p 4 näol ei ole tegemist tühise tüüptingimusega, siis palub kostja tuginedes VÕS § 162 lg 1 vähendada leppetrahvi mõistliku suuruseni. Kostja peab mõistlikuks leppetrahvi, mis vastaks kostja kolme kuu netopalga suurusele summale ehk 1542 eurot. Maakohtu otsus 08.12.2014 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 alusel hageja kanda. Kohus, tutvunud kohtule esitatud tõenditega, kuulanud ära tunnistajate RK (tl 166-170), EU (tl 172-174), AH (tl 175-177) ja RR (tl 178-180) ütlused ning hinnanud tõendeid kogumis, oli seisukohal, et hagi on põhjendamata ning tuleb jätta rahuldamata.

Pooled vaidlevad, millist töölepingu seaduse redaktsiooni tuleb antud asjas kohaldada, kas konfidentsiaalsusleping on töölepingu lisa, kas pooled leppisid konfidentsiaalsuslepingus kokku leppetrahvi nõudes, kas konfidentsiaalsusepingu p 4 on tüüptingimus ja seega tühine. Töölepingu seadus (TLS) § 131 lg 1 kohaselt enne 2009. aasta 1. juulit sõlmitud töölepingule kohaldatakse alates 2009. aasta 1. juulist töölepingu seaduses sätestatut. Sama § lg 2 alusel käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu ei välista ega piira lepingupoolte õigusi ega kohustusi, mis on tekkinud enne 2009. aasta 1. juulit. Töölepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 2009. aasta 1. juulit, kohaldatakse senikehtinud seadust. Pooled sõlmisid töölepingu 30.06.2008 ning konfidentsiaalsuslepingu 18.09.2009. Kohus toetas kostja seisukohta, et hageja ei saa käesolevas nõudes kostja vastu tugineda töölepingu p-dele 6.2 ja 6.4, kuna nimetatud punktid on kokku lepitud enne 01.07.2009 kehtima hakanud TLS-st. Enne 01.07.2009 kehtinud TLS § 50 p 6 järgi on töötajal saladuse hoidmise kohustus pärast töölepingu lõpetamist ainult juhul, kui tööandja maksab töötajale selle eest eritasu või annab muud hüvitist. Puudub vaidlus, et hageja ei ole kostjale eritasu maksnud, seega ei saa hageja ka nimetatud töölepingu punktidele käesolevas vaidluses tugineda. Hageja saab tugineda üksnes 18.09.2009 sõlmitud konfidentsiaalsuslepingule, milline on sõlmitud peale 01.07.2009 kehtima hakanud TLS-st. Seega kohaldub antud asjas alates 01.07.2009 kehtiv TLS, sest pooled vaidlevad asjaolude või toimingute üle, mis on tekkinud või tehtud peale 01.07.2009. Lisaks kohalduvad võlaõigusseaduse üldosa sätted. Kohus viitas otsuses TLS § 6 lg-le ja VÕS § 625 lg-le 1. Tuginedes hageja ja kostja vahel 18.09.2009 sõlmitud vastastikuse konfidentsiaalsus lepingu (tl 11-12) p-dele 1-4 oli kohus seisukohal, et konfidentsiaalsusleping on töölepingu lisa. Saladuse hoidmise kohustus on üks töötaja lojaalsuskohustustest, mis töölepingu ajal kehtivad töösuhte olemusest tulenevalt, ning kohustuse kehtestamiseks ei ole vaja eraldi kokkulepet sõlmida. Kokkuleppe eesmärk võiks olla üksnes kohustuse täpsustamine ehk salajase teabe määratlemine. TLS § 22 lg 1 näeb ette, et tööandja võib määrata, millise teabe kohta kehtib töötajal tootmis- või ärisaladuse hoidmise kohustus. Äri- ja tootmissaladuse mõistet ei ole seaduses defineeritud. Salajaseks peetava informatsiooni saab kindlaks määrata iga tööandja ise. Mõistlik ei ole aga järeldada, justkui kehtiks töösuhetes saladuse hoidmise kohustus ainult äri- ja tootmissaladuste kohta. TLS seletuskirja järgi on töötaja kohustuse piiritlemiseks vajalik, et tööandja teataks töötajale õigeaegselt ja üheselt mõistetavalt, millises ulatuses ja millise teabe suhtes saladuse hoidmise kohustus kehtib. TLS § 6 lg 3 alusel, kui tööandja ja töötaja lepivad kokku konkurentsipiirangu kohaldamises või tööandja on määranud saladuses hoitava teabe, peab tööandja lisaks käesoleva seaduse §-s 5 nimetatule teatama töötajale konkurentsipiirangu kokkuleppe või saladusena määratud teabe sisu. Käesoleval juhul on pooled täpsustanud saladusena määratud teabe sisu 18.09.2009 sõlmitud konfidentsiaalsuslepingus, kus on pooled ära märkinud, millise saladuse hoidmise kohustus kostjal on. Eeltoodust tulenevalt oli maakohus seisukohal, et konfidentsiaalsusleping on töölepingu lisa, mitte eraldiseisev töövõtuleping. Lisaks kohaldatakse saladuse hoidmise kohustusele VÕS §-i 625 ehk käsunduslepingule sätestatut, seega ei saa olla poolte vahel sõlmitud konfidentsiaalsusleping eraldiseisev töövõtuleping. Maakohus leidis, et asjaolu, et konfidentsiaalsuslepingu p-s 8 on ekslikult märgitud, et konfidentsiaalsusleping kehtib 14.09.2009 sõlmitud töölepingu nr 1 alusel, ei muuda asjaolu, et kostjal oli saladuse hoidmise kohustus. 18.09.2009 sõlmitud konfidentsiaalsusleping on allkirjastatud hageja ja kostja poolt ning hageja ja kostja vahel on sõlmitud 30.06.2008 tööleping nr 26, seega on ilmselge, et konfidentsiaalsuslepingu punkti 8 on sattunud ekslikult vale töölepingu number.

Andes hinnangu, kas pooled on kokku leppinud saladuse hoidmise kohustuse rikkumise eest leppetrahvi nõude, viitas kohus TLS § 22 lg-le 2, millest tulenevalt tööandja ja töötaja võivad kokku leppida saladuse hoidmise kohustuse rikkumise leppetrahvi võlaõigusseaduses sätestatud tingimustel ja korras. Konfidentsiaalsuslepingu p 4 kohaselt töövõtja poolt konfidentsiaalsuse nõude rikkumisel on tööandjal õigus nõuda kahjutasu kuni 1 000 000 (üks miljon) krooni. Kohus märkis, et poolte tahte väljaselgitamisel tuleb lähtuda lepingu tõlgendamise reeglitest. Seejuures tugines kohus VÕS § 29 lg-tele 1, 4, 5 ja 6. Samuti viitas kohus VÕS § 158 lg-tele 1 ja 3. Kohus, hinnates konfidentsiaalsuslepingu p-s 4 kokkulepitut koos teiste lepingutingimustega, oli seisukohal, et pooled on konfidentsiaalsuslepingu p-s 4 kokku leppinud leppetrahvi sättes. Kohus oli seisukohal, et mõistlik inimene, tutvudes lepingu ja vaidlusaluse punktiga, tõlgendaks vaidlusalust punkti selliselt, et pooled on kokku leppinud leppetrahvis, kuna pooled on sätestanud lepinguga saladuse hoidmise kohustuse. Saladuse hoidmise kohustuse rikkumisel võivad pooled kokku leppida leppetrahvi, mis muuhulgas ei välista kahju huvitamise nõude esitamist. Seega ei ole usutav, et pooled lepivad kokku lepingus saladuse hoidmise kohustuse rikkumise puhuks maksimaalselt hüvitamisele kuuluva kahju. Lisaks toetas kohus hageja seisukohta, et puudub mistahes mõistlik põhjendus, miks hageja oleks pidanud omal algatusel soovima sõlmida lepingut hagejale kostjapoolse rikkumise korral hüvitamisele kuuluva kahju ehk kostja vastuste piiramises. Igale mõistlikule isikule on arusaadav, et konfidentsiaalsuslepingu p-i 4 eesmärgiks oli hageja postisooni parandamine, s.o lihtsustada hagejal kostjapoolse konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise korral hüvitise nõudmist ning sundida kostjat konfidentsiaalsuskohustusest kinni pidama. Lisaks rakendatakse leppetrahvi ka igasugustele kokkulepetele maksta kindlaksmääratud rahasumma kahjuhüvitisena. Pooled vaidlevad kas konfidentsiaalsuslepingu p-s 4 sisalduv tingimus leppetrahvinõude tekkimise aluste ja suuruse kohta on käsitatav tüüptingimusena, mis on kehtetu VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi. Tüüptingimuseks loetakse VÕS § 35 lg 1 järgi lepingutingimust, mis on enne välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. VÕS § 35 lg 5 kohaselt on tühine kokkulepe, millega kaldutakse kõrvale VÕS §-des 35-39 ja 41-45 sätestatust selle lepingupoole kahjuks, kelle suhtes tüüptingimust kasutati. Tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 järgi tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Sama paragrahvi teise lõike esimese lause kohaselt ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega mh nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 3 sätestab tüüptingimuse tühisuse alused eelkõige tarbija kaitseks. Tarbija on VÕS § 34 kohaselt füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei ole seotud iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Tarbijaks VÕS § 42 lg 3 mõttes tuleb pidada ka töötajat. TLS § 15 alusel

kehtib töösuhetes üldpõhimõte, et töötaja jaoks seaduses ettenähtust halvemad töölepingu tingimused on kehtetud. Kostja on kohtule esitanud tõendid, mille kohaselt sõlmiti sarnased lepingud ka teiste töötajatega ja isegi samale osanikule kuuluva teise äriühingu OÜ F töötajatega (kd II tl 7172). Lisaks hageja tunnistab, et konfidentsiaalsusleping töötati välja ja sõlmiti hageja algatusel ning, et taoline leping sõlmiti ka mõnede teiste hageja töötajatega (kd II tl 86). Seega on konfidentsiaalsuslepingu p-s 4 sätestatud tingimus, mille kohaselt on kostjal kohustus konfidentsiaalsuse nõude rikkumisel hagejale leppetrahvi 1 000 000 krooni, tüüptingimus VÕS § 35 tähenduses, mille kehtivust tuleb hinnata VÕS § 42 järgi. Hageja peab tõendama, et pooled rääkisid konfidentsiaalsuslepingu p-s 4 sätestatud leppetrahvitingimused eraldi läbi ja kostjal oli võimalik nende sisu mõjutada. Kohus oli seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et pooled rääkisid leppetrahvitingimused eraldi läbi ja et kostjal oli võimalik leppetrahvi tingimusi mõjutada. Asjaolu, et aastal 2013 on hageja töötajatel (tl 103-118) olnud võimalus kaasa rääkida töölepingu sisu osas, ei tähenda, et seda oli ka kostjal aastal 2009. Tunnistaja RR (tl 179-180) ütlustega on tõendatud, et töötajal ei olnud võimalust kaasa rääkida konfidentsiaalsuslepingu tingimuste üle, vaid tegemist oli standart lepinguga. Kohus oli seisukohal, et konfidentsiaalsuslepingu p 4 tingimus leppetrahvinõude tekkimise aluste ja suuruse kohta on tüüptingimusena kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 järgi. Lähtudes VÕS §-st 44, tuleb VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimuse kasutamise korral töölepingus eeldada, et see tingimus on kostjat ebamõistlikult kahjustav. Kostja on konfidentsiaalsuslepingu p 4 järgi konfidentsiaalsuse kohustuse rikkumise korral kohustatud tasuma hagejale leppetrahvi 1 000 000 krooni ehk 63 911,65 eurot. Lisaks eelnenule võib töötaja olla kohustatud hüvitama tööandjale rikkumisega tekitatud kahju. Arvestades, et kostja kuupalgaks oli 10 000 krooni bruto ehk 8042 krooni neto, siis on leppetrahv summas 1 000 000 krooni ehk 63 911,65 eurot, mis oleks kostja 124 kuu ehk enam kui 10 aasta netopalk, konfidentsiaalsuse kohustuse rikkumise eest kostjat ebamõistlikult kahjustav. Kohus ei nõustu hagejaga, et ebaõige ja alusetu on kõrvutada leppetrahvi summat kostja kuupalgaga. Kohus oli seisukohal, et sellise leppetrahvi suuruse korral keelu järgimise eest töölepingu ajal ja kolm aastat peale töölepingu lõppemist, on just õiglane kõrvutada leppetrahvi suurust töötaja kuupalgaga. Selle tingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu kostja kahjuks oluliselt rikutud. Eeltoodust tulenevalt oli kohus seisukohal, et konfidentsiaalsuslepingu p 4 on tüüptingimusena VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi tühine, mistõttu puudub hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Seega ei hinnanud kohus, kas kostja on konfidentsiaalsuskohustust rikkunud, samuti ei hinnanud kohus konfidentsiaalsuskohustusega seoses esitatud tõendeid. Kohus leidis, et otsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Apellatsioonkaebus 07.01.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 08.12.2014 otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus on kohaldanud valesti töölepingu seaduse §-i 131 ning leidnud, et hageja ei saa käesolevas nõudes tugineda töölepingu punktidele 6.2 ja 6.4. Maakohus toetas seejuures kostja seisukohta, et hageja ei saa käesolevas nõudes tugineda töölepingu punktidele 6.2 ja

6.4, kuna nimetatud punktid on kokku lepitud enne 01.07.2009 kehtima hakanud TLSi. Enne 01.07.2009 kehtinud TLS § 50 p 6 järgi on töötajal saladuse hoidmise kohustus pärast töölepingu lõpetamist ainult juhul, kui tööandja maksab töötajale selle eest eritasu või annab muud hüvitist. Kuivõrd puudub vaidlus, et hageja ei ole kostjale eritasu maksnud, ei saa hageja maakohtu hinnangul ka nimetatud töölepingu punktidele käesolevas vaidluses tugineda. Hageja maakohtu sellkohase järeldusega ei nõustu ning jääb oma 15.05.2014 seisukohtade p-des 2.1.1-2.1.4 toodu juurde. Vastavalt kehtiva TLS § 131 lg-le 1 kohaldatakse alates 01.07.2009 TLS-s sätestatut ka enne 01.07.2009 sõlmitud töölepingutele. TLS § 22 lg-st 1 ja VÕS § 625 lg-st 2 tulenevalt säilib saladuse hoidmise kohustus töötajal ulatuses, mis on vajalik tööandja õigustatud huvide kaitseks, ka pärast töölepingu lõppemist, kusjuures pooled ei pea selles eraldi kokku leppima ning töötajale ei tule selle eest eritasu või muud hüvitust maksta. Pooltevahelise töölepingu p 6.2 ei näinud eraldi ette töötaja saladuse hoidmise kohustust pärast töölepingu lõppemist ning seega ei kohustunud hageja kostjale selle eest ka eritasu või muud hüvitist maksma. Kuid tulenevalt TLS § 131 lg-st 1 ja TLS § 22 lg-st 1 kohustus kostja alates 01.07.2009 hoidma hageja ärisaladust ka pärast töölepingu lõppemist kooskõlas VÕS § 625 lg-ga 2 ning seda ilma eritasu saamiseta. Seega on maakohus kohaldanud valesti TLS §-i 131 ja § 22 lg-t 1 ning VÕS § 625 lg-t 2 ning asunud ebaõigesti seisukohale, et hageja ei saa käesolevas vaidluses tugineda kostja poolt töölepingu punktide 6.2 ja 6.4 rikkumisele. Maakohus on hinnanud ebaõigesti tõendeid ning leidnud, et pooltevahelise konfidentsiaalsuslepingu p 4 on tüüptingimus. Hageja on seisukohal, et maakohus on ebaõigesti pidanud asjasse puutumatuks fakti, et aastal 2013 on hageja töötajatel olnud võimalus rääkida kaasa töölepingute sisu osas. Hageja praktika töölepingute sõlmimisel on aastast aastasse olnud sama – soovi korral on töötajatel olnud võimalus töölepingu tingimusi läbi rääkida ja esitada omapoolseid muudatusettepanekuid. See on tõendatud erinevalt maakohtu seisukohast ka tunnistaja RR ütlustega, kes sõnas ülekuulamisel selgelt (vt RR ülekuulamise protokolli lk 1-2), et ta arutas lepingut hageja juhataja MR-ga ja ta arvab, et tal oleks olnud võimalus esitada konfidentsiaalsuslepingule vastuväiteid, kui ta oleks soovi avaldanud, kuid kuna lepingus puudusid punktid, millele ta oleks olnud vastu, kuivõrd tundus loogiline, et hageja ja tema klientide andmeid ei tohi avaldada, allkirjastas ta lepingu vastuväiteid esitamata. Seega on tunnistaja RR üheselt kinnitanud, et hageja ei sundinud teda kuidagi talle esitatud lepingut allkirjastama ning ka aastal 2009 oli hageja töötajatel hagejaga sõlmitavate lepingute sisu üle võimalik kaasa rääkida. Maakohtu vastupidine järeldus RR ütlustest on arusaamatu ja meelevaldne. Samuti on maakohus hageja hinnangul ebaõigesti tuginenud kostja poolt esitatud LR ja F OÜ vahelisele konfidentsiaalsuslepingule, mis peaks tõendama, et hageja ja kostja vahel sõlmitud konfidentsiaalsuslepingutega sarnaseid lepinguid sõlmiti ka hageja osanikule kuuluva teise äriühingu OÜ F töötajatega. Hageja selgitab, et hagejal ning OÜ-l F ei ole sama osanik – hageja ainuosanikuks on RR (vt lisa 1), OÜ F ainuosanikuks aga JN (vt lisa 2). Lisaks on maakohus jätnud arvesse võtmata hageja 15.05.2014 seisukohtade p-s 2.4.3 toodud märkuse, et konfidentsiaalsuslepingute sõlmimist pooldasid ka hageja töötajad, sh kostja, kellel oli võimalus lepingu väljatöötamisel osaleda, mis kinnitab veelgi, et pooltevaheline konfidentsiaalsusleping ei ole tüüptingimustega leping. Hageja 15.05.2014 seisukohtade lisadena 3-5 esitatud KV töölepingu ja töölepingu projekti ning KM töölepingu ning tunnistaja RR ütlustega on tõendatud, et konfidentsiaalsuslepingu p 4 oli poolte vahel läbiräägitav ning seega ei ole tegemist tüüptingimusega. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 42 lg-t 1 ja lg 3 p-i 5 ning leidnud, et konfidentsiaalsuslepingu p 4 on tühine tüüptingimus. Hageja leiab, et isegi kui

konfidentsiaalsuslepingu p-i 4 pidada tüüptingimuseks, on maakohtu seisukoht selle tühisuse osas ebaõige. Maakohus on jätnud tähelepanuta hageja 15.05.2014 seisukohtade p-i 2.4.14, kus on selgitatud, et alates 2012 veebruarist oli kostja igakuiseks netotöötasuks 8042 krooni asemel 750 eurot ehk 11 735 krooni. Seega on ebaõige maakohtu arvutus, et leppetrahv summas 1 000 000 krooni ehk 63 911,65 eurot oleks kostja 124 kuu netopalk, tegelikult oleks see kostja 85 kuu netopalk. Hoolimata eeltoodust oleks igal juhul ebaõige maakohtu seisukoht, et õiglane on kõrvutada leppetrahvi summat kostja töötasuga. Kostja puutus hageja juures töötades kokku väga suurte väärtustega. Kostja töötasu ei ole nende väärtuste ega hagejale kostjapoolse konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise korral tekkida võiva kahju suurusega mingis seoses. Samuti tuleb arvestada leppetrahvi survefunktsiooniga, mille tagamiseks võib leppetrahvi summa sätestada tegelikult tekkida võivast kahjust suuremana. Lisaks ei ole maakohus võtnud arvesse asjaolu, et konfidentsiaalsuslepingu p-s 4 oli leppetrahvis lepitud kokku maksimumsummana, kuid käesoleval juhul on hageja kostjalt nõudnud leppetrahvi tasumist poole väiksemas ulatuses (s.o 30 000 eurot, mis vastab ligikaudu hageja ühe kuu käibele. Seega oli maakohtu poolt ebaõige hinnata, kas leppetrahv summas 1 000 000 krooni ehk 63 911,65 eurot on ebamõistlik või mitte. Täiendavalt on maakohus asunud vastandlikele seisukohtadele konfidentsiaalsuslepingu p 4 tühisuse aluste osas. Esmalt on maakohus märkinud, et töötajat tuleb VÕS § 42 lg 3 mõttes pidada tarbijaks ning et konfidentsiaalsuslepingu p 4 on kostjat ebamõistlikult kahjustav ja tühine VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 järgi. Seejärel on maakohus viidanud konfidentsiaalsuslepingu p 4 tühisuse alusena aga VÕS §-le 44, mis sätestab VÕS § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimuste ebamõistliku kahjustavuse eelduse majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul. Hageja märgib, et majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul on kohtupraktikas leitud, et teine pool ei saa reeglina tugineda ebamõistlikult suurt leppetrahvi sätestava tüüptingimuse tühisusele, vaid peab § 162 lg 1 alusel nõudma kohtult leppetrahvi vähendamist mõistliku suuruseni. Kuivõrd maakohus leidis ebaõigesti, et konfidentsiaalsuslepingu p 4 on tühine, jättis maakohus ebaõigesti tuvastamata, kas kostja on konfidentsiaalsuskohustust rikkunud, ning hindamata sellega seoses esitatud tõendid. Hageja märgib, et jääb oma kõigi esimese astme menetluses esitatud seisukohtade ja tõendite juurde, sh viivise nõudes. Seejuures toob hageja esile hagiavalduses ja hageja kohtukõne teesides märgitu seoses hageja ja kostja vahelise konfidentsiaalsuslepingu rikkumisega ning märgib, et lisaks sellele on kostja rikkunud ka kostja ja tema vahepealse tööandja Tehnilise Tõlke Keskus OÜ vahelises töölepingus sätestatud ärisaladuse hoidmise ja konkurentsikeelu kohustust. Seega on kostja korduvalt ja teadlikult kasutanud ära mitme oma endise tööandja konfidentsiaalset teavet. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 08.12.2014 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus töölepingu seaduse (TLS) § 131 lg-tele 1 ja 2 tuginedes õigesti leidnud, et käesolevas vaidluses ei saa hageja tugineda kostja poolt

töölepingu punktide 6.2 ja 6.4 rikkumisele, kuivõrd nimetatud punktid on kokku lepitud enne 01.07.2009 kehtima hakanud TLSi. Enne 01.07.2009 kehtinud TLS § 50 p 6 järgi on töötajal saladuse hoidmise kohustus pärast töölepingu lõpetamist ainult juhul, kui tööandja maksab töötajale selle eest eritasu või annab muud hüvitist. Kuivõrd puudub vaidlus, et hageja ei ole kostjale eritasu maksnud, ei saa hageja seega käesolevas vaidluses tugineda sõlmitud töölepingu punktide 6.2 ja 6.4 rikkumisele kostja poolt. Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, mille kohaselt kohustus kostja alates 01.07.2009 hoidma hageja ärisaladust ka pärast töölepingu lõppemist ning seda ilma eritasu saamiseta. Vastavale seisukohale ei võimalda jõuda ei enne 07.07.2009 kehtinud ja töölepingu punktide 6.2 ja 6.4 osas kohalduv TLS regulatsioon ega ka pärast 01.07.2009 kehtiv TLS. Samuti on õige maakohtu hinnang, mille kohaselt on poolte vahel 18.09.2009 sõlmitud vastastikuse konfidentsiaalsus lepingu p-s 4 sisalduv tingimus leppetrahvinõude tekkimise aluste ja suuruse kohta käsitatav tüüptingimusena VÕS § 35 tähenduses. Hageja ei ole tõendanud, et pooled rääkisid konfidentsiaalsuslepingu p-s 4 sätestatud leppetrahvitingimused eraldi läbi ja et kostjal oli võimalik nende sisu mõjutada. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tunnistaja RR ütluste põhjal võimalik teha apellatsioonkaebuses toodud järeldust, et ka aastal 2009 oli hageja töötajatel võimalik hagejaga sõlmitavate lepingute sisu üle kaasa rääkida. Asjaolu, et tunnistaja RR arvas, et tal on võimalus esitada konfidentsiaalsuslepingule vastuväiteid, mida ta nende puudumise tõttu ei esitanud, ei tõenda, et kostjal oli võimalik 2009. aastal leppetrahvi tingimusi mõjutada. Kostja võimalust rääkida 2009. aastal eraldi läbi konfidentsiaalsuslepingu tingimused ja mõjutada seega nende sisu ei tõenda ka hageja 15.05.2014 seisukohtadele lisatud KV tööleping ja töölepingu projekt ega ka KM tööleping, millistest nähtuvalt oli nimetatud isikutel hageja töötajatena 2013. aastal võimalus kaasa rääkida töölepingu sisu osas. Lisaks on hageja kaebuses osundanud, et maakohus on tõendamaks poolte vahel sõlmitud konfidentsiaalsuslepinguga sarnaste lepingute sõlmimist, ebaõigesti märkinud, et sarnaseid lepinguid sõlmiti ka samale osanikule kuuluva teise äriühingu OÜ F töötajatega. Vaatamata hageja poolt õigesti osundatule, et hageja ja OÜ F osanikud ei ole tegelikkuses samad, ei muuda see toodud näitele tuginedes tehtud maakohtu järeldust, et hageja ja OÜ F töötajatega sõlmiti sarnased lepingud, kusjuures nii hageja ja kostja kui ka maakohtu poolt viidatud OÜ F ja selle töötaja vahel sõlmitud konfidentsiaalsuslepingu (kd I tl 11-12 ja 71-72) on tööandja esindajana allkirjastanud sama isik, RR. Seega kinnitab eelnimetatu maakohtu seisukohta, et konfidentsiaalsuslepingu tingimused, sh vaidlusalune punkt 4, olid eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks. Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse väitega, mille kohaselt on maakohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 42 lg-t 1 ja lg 3 p-i 5 ning leidnud, et konfidentsiaalsuslepingu p 4 on tühine tüüptingimus. Maakohus on konfidentsiaalsuslepingu p-s 4 ettenähtud leppetrahvi suuruse ja kostja netotöötasu kõrvutamisel õigesti leidnud, et leppetrahv summas 1 000 000 krooni (63 911,65 eurot) konfidentsiaalsuse kohustuse rikkumise eest, mis oleks kostja enam kui 10 aasta netopalk, oleks kostjat ebamõistlikult kahjustav. Samuti on maakohus seejuures õigesti lähtunud kostja netotöötasust konfidentsiaalsuslepingu sõlmimise ajal, arvestamata kostja töötasu tõusu 2012. aastal, mis iseenesest ei võimaldaks sellegipoolest jõuda maakohtust teistsugusele seisukohale. Samuti leiab ringkonnakohus, et maakohus, hinnates tüüptingimuse kehtivust VÕS § 42 alusel, on õigesti lähtunud lepingutingimuses sisalduvast, mille järgi oli kostja kohustus konfidentsiaalsuse nõude rikkumisel maksta 1 000 000 krooni (63 911,65 eurot), mitte esitatud nõude suurusest 30 000 eurot. Ringkonnakohus selgitab, et kui hinnatakse tüüptingimuse kehtivust, millega on kokku lepitud leppetrahv kohustuse

rikkumise puhuks, tuleb tüüptingimuse kehtivust hinnata tervikuna, mitte aga osaliselt ehk sõltuvalt sellest, kui suures ulatuses tüüptingimuse kasutaja leppetrahvi nõude esitab. Seega saab ka leppetrahvi ette nägev tüüptingimus olla tühine tervikuna, mitte üksnes teatavas osas. Iseenesest õige on hageja väide, et maakohtu seisukohad konfidentsiaalsuslepingu p 4 tühisuse aluste osas on vastandlikud, kuivõrd ühelt poolt on kohus leidnud, et töötajat tuleb VÕS § 42 lg 3 mõttes pidada tarbijaks ja et konfidentsiaalsuslepingu p 4 on kostjat ebamõistlikult kahjustav ja tühine VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 järgi, samas aga on kohus tühisuse alusena viidanud VÕS §-le 44, mis sätestab VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimuste ebamõistliku kahjustavuse eelduse majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul. Vaatamata sellele, et maakohtu vastandlikud seisukohad ei mõjuta maakohtu õiget lõppjäreldust, märgib ringkonnakohus maakohtu poolt viidatud konfidentsiaalsuslepingu p-i 4 tühisuse aluste osas selgituseks järgmist. Kuivõrd Riigikohus on oma praktikas leidnud, et tarbijaks VÕS § 42 lg 3 mõttes tuleb pidada ka töötajat (Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-39-11 p 12), tuleb VÕS § 42 lg 3 kohaselt samas sättes nimetatud tüüptingimused lugeda tarbijast, sh töötajast, lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavaks, mitte VÕS § 44 kohaselt üksnes eeldada et need teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad. Käesoleval juhul ei ole tegemist VÕS § 44 kohaldamisalasse kuuluva lepinguga, mille poolteks on majandus- või kutsetegevuses lepingu sõlminud isikud. Seega ei ole nimetatud sättele tuginemine käesolevas vaidluses asjakohane. Kuivõrd eeltoodud põhjendustel nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et pooltevahelise konfidentsiaalsuslepingu p 4 on tüüptingimusena tühine, ei pea ringkonnakohus seega vajalikuks käsitleda hageja väited selle kohta, et kostja on rikkunud konfidentsiaalsuskohustust. Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jätab ta apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-147-14 p-22 selgitanud menetluskulude kindlaksmääramise korda järgmiselt: „1. jaanuaril 2015 jõustusid TsMS-i muudatused, mis olulisel määral muutsid menetluskulude kindlaksmääramise korda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause uue redaktsiooni kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 uue redaktsiooni kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (p 1) või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (p 2). Seejuures nähakse TsMS § 176 lg 4 uues redaktsioonis ette menetlusosaliste kohustus esitada igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, menetluskulude nimekiri selle kohtuastme menetlusega seotud kulude kohta. /....../ Kolleegiumi arvates tuleb kohtutel eespool nimetatud probleemi ületamiseks tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui

menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv)“.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.