2-14-23171/49 - Asjaõigus - Omandiasjad - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 25.06.2014 esitas AS (hageja) Harju Maakohtule hagi PJ (kostja) vastu, milles palus tuvastada kostja kohustus anda nõusolek korteriomandi, asukohaga XXXX-XXXXXX XXXXX XXX-X Tallinn registriosa number XXXXXXXXX XXXXX, XXXXXXXX XXXX, XXXXXXXXX XXXX, XXXXX XXXXXXX asuva kinnistu registriosa number XXXXXXX ja XXXXXXXX, XXXXXXXX XXXX, XXXXXXXX XXXX, XXXXX XXXXXXX asuva kinnistu registriosa number XXXXXXX kinnistusraamatute teise jao omanikukande kustutamiseks ja uute kannete tegemiseks, millega kantakse eelnimetatud kinnisasjade ainuomanikuna kinnistusraamatutesse sisse hageja. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja vahel 24.10.2008 sõlmitud korteriomandite ja kinnistute kinkelepingud, isikliku kasutusõigusega koormamise lepingud, eelmärgete kinnistamise avaldused ning asjaõigusleping (kd I lk 5-16). Lepingu ese oli XXXXXXX XX XX/XXXXXXXX XX XX Tallinn asuv korteriomand (lepingu ese 1), XXXX-XXXXXXX XXX asuv korteriomand (lepingu ese 2), XXXXX XXXXXXXX XXXX XXXXXXXXXX XXXX XXXXX XXXXXXX asuv kinnistu (lepingu ese 3) ja XXXXXXX XXXXXXXX XXXX XXXXXXXXXX XXXX XXXXX XXXXXXX asuv kinnistu (lepingu ese 4). Kinkelepingute punkt 3.4 kohaselt lepinguosalised leppisid kokku, et kinkijal on lepingu eseme 2, lepingu eseme 3 ja lepingu eseme 4 suhtes õigus käesolevast lepingust ühepoolse avalduse alusel taganeda igal ajal ning nimetatud taganemisõigus tagatakse kandega kinnistusraamatusse (kd I lk 10). Kinkelepingute punkt 3.5 alusel on kingisaaja lepingust taganemisel kohustatud sõlmima notariaalselt tõestatud asjaõiguslepingu ja esitama kinnistamisavalduse lepingu eseme omandi üleandmiseks kingisaajalt kinkijale. Kingisaaja on kohustatud lepingu eseme otsese valduse üle andma kinkijale (kd I lk 10). 08.04.2014 on hageja esitanud 24.10.2008 sõlmitud kinkelepingust taganemise avalduse (kd I lk 19-22). Kinkelepingust taganemise põhjus seisneb asjaolus, et kostja on hageja suhtes üles näidanud jämedat tänamatust, kuna on võõrandanud alla turuhinna kingitusena saadud korteriomandi asukohaga XXXXXXX XX XX/XXXXXXXX XX XX-XX Tallinn ja on läbi oma esindaja esitanud hagejale nõudmisi kostjale kingitud kinnisasjadel asuvate hageja kasutusõiguste kustutamiseks, jätnud kingitusena saadud kinnisasjadega seotud kulud hageja kanda ja pole neid talle hüvitanud. Kostja survestas järjepidevalt hagejat psühholoogiliselt ning lubas hakata maksma kinnistutel olevaid hüpoteeklaenusid ja tasuma arveid, mis on seotud kinnistutega, kui antud korteriomand ja kinnistud vormistatakse kostja nimele. Peale kinnistute kostja nimele vormistamist 24.10.2008 avaldas kostja soovi välja üürida hageja korter, et saada lisatulu väidetavalt arvete tasumiseks. Lisaks algas kostja poolt hageja survestamine vabastada hüpoteegist kostja nimel olev korter. Hageja heauskselt uskus kostja soovi välja üürida hageja korter. Korteri rendilepingud vormistas kostja enda nimele ning sai sellega üüritulu.

Hageja ei ole soetanud oma kinnisvara kasutades kostja perekonna rahalisi vahendeid, kuna peale kostja ema XXXXXXXXX XXX X-XXX Tallinn asuva korteri müüki soetati kostja emale aastate jooksul mitmed erinevad elamispinnad nii Kohtla Järvele, XXXXX alevikku XXXX-XXXXX XXX XX-XX, Harjumaale XXXXX valda XXXXXXXXXX, Harjumaale XXXXX valda XXXXXXXX, järjest 2 erinevat korterit Tallinnasse, asukohaga XXXXXX XX XX Tallinnas ja XXXXXX XX X-XX Tallinnas, millest viimane müüdi 2013. aastal hinnaga 29 400 eurot ning soetati korter XXXXXX linna aadressile XXXXXXXX XX XX-X. Hageja on mitmed kinnisvarad soetanud pangalaenudega, millest tulenevaid nõudeid on ta ainuisikuliselt täitnud, sh varad, mille osas hageja taotleb omandi üleandmist. Hageja ei ole sekkunud kostja ja kostja ema tehingutesse. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et hageja on saanud kinnistute ostmiseks rahalisi vahendeid kinnistutega tehingute tegemiseks Kostja vastuväited Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja märkis, et alates 1991 kuni 2012 teostas hageja mitmeid ostu-müügi tehinguid kinnisvaraga, kasutades eelkõige rahalisi vahendeid, mis hageja oli saanud kostja perekonnalt, eelkõige summad, mis olid edastatud kostja emale kuulunud kinnistu aadressiga XXXXXXXXX XXX X-XXX müügist suuruses 70 000 krooni. Kostja kulul oli tehtud remont aadressil XXXX-XXXXX XXX XXXX, XXXXX alevik, mis hiljem notariaalse kinkelepingu alusel sai hageja omandiks. Samuti ostis hageja kooselu jooksul enda nimele muid kinnistuid. Rahalised vahendid kinnistute ostmiseks sai hageja XXXXX aleviku kinnistu müügist ja pangalaenude kaudu. Kostja oli seisukohal, et kostja poolt korteriomandi asukohaga XXXXXXX XX XX/XXXXXXXX XX XX-XX Tallinn võõrandamist ei saa hinnata kui jämedat tänamatust. Hageja ei väljendanud nimetatud kinnistu vastu mingit huvi ega esitanud instruktsiooni nimetatud kinnistu kasutamiseks. Seda kinnitab ka asjaolu, et nimetatud kinnistule ei olnud seatud kasutusõigust 24.10.2008 lepinguga hageja kasuks. Seega kostja, kellel samuti puudus huvi nimetatud kinnistu vastu, otsustas selle võõrandada, teostades sellega enda kui kinnistu omaniku õigust. Kinnistu väärtuse määramiseks 1Partner Kinnisvara poolt teostati ekspertarvamus, mille järgi kinnistu õiglane väärtus ei ületa 1000 eurot. Hageja väide, et kinnistu oli võõrandatud alla turuhinna, on paljasõnaline. Kostja oli seisukohal, et kinkelepingu punkt 3.4 on vastuolus heade kommetega ning kostja ei ole hageja suhtes näidanud üles jämedat tänamatust, seega puudub hagejal kinkelepingust taganemise õigus. Maakohtu otsus 13.10.2014 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja kohustas kostjat andma asjaõiguslepingu jaoks vajaliku tahteavalduse, millega kostja lepib kokku, et tema asemel läheb korteriomandi asukohaga XXXX-XXXXXXX XXX-X Tallinn (registriosa nr XXXXXXXXX), kinnistu asukohaga XXXXX XXXXXXXX XXXX XXXXXXXXXX XXXX XXXXX XXXXXXX (registriosa nr XXXXXXX) ja kinnistu asukohaga XXXXXXX XXXXXXXX XXXX XXXXXXXXXX XXXX XXXXX XXXXXXX (registriosa nr XXXXXXX) omandiõigus üle hagejale. Maakohus tuvastas kostja kohustuse anda nõusoleku eelnimetatud kinnisasjade omanikukande kustutamiseks ja kohustas kostjat andma tahteavalduse eelnimetatud kinnisasjade omanikukande kustutamiseks ja uute kannete tegemiseks, millega kantakse kinnistute omanikuna kinnistusraamatusse hageja. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Tuginedes võlaõigusseaduse (VÕS) § 259 lg-s 1 sätestatud kinkelepingu mõistele märkis kohus, et eeltoodust tuleneb, et kinkeleping on alati tasuta leping ning kujutab endast seega alati ka ühepoolset lepingut ehk kinkija ühepoolset kohustust rikastada kingisaajat vastutasuta. Kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija VÕS § 268 lg 1 kohaselt lepingust taganeda ja kingitud

eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 p-des 1-3 ettenähtud juhtudel. VÕS § 267 p 1 järgi võib kinkija kinkelepingust taganeda juhul, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-8-11 punktis 15 märkinud, et kinkijale on VÕS §-de 267 ja 270 järgi jäetud järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud n-ö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on "kingi vääriline". See tähendab, et kui kingisaaja oma seaduslikku õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganeda. Kingisaaja iseenesest õiguspärane käitumine võib kinkija seisukohalt asjaolusid hinnates olla mõistetav jämeda tänamatusena. "Jäme tänamatus" kui hinnanguline kategooria peab VÕS § 267 p 1 järgi avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes (vt nt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-129-05 p-d 26-27). Kolleegium on varasemas praktikas märkinud veel seda, et käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on ka eetiline hinnang. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut (vt nt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-153-06 p 12). Seoses hageja väitega kostja jämedast tänamatusest märkis kohus, et kostja on esitanud 1Partner Kinnisvara ekspertarvamuse (kd I lk 108-117), millest nähtub, et korteriomandi väärtus on 1000 eurot ja kostja võõrandas kinnistu 5000 eurot eest (kd I lk 100-107). Hageja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks teistsugune korteriomandi väärtus, seega ei ole hageja tõendanud, et kostja on korteriomandi müünud alla turuhinna ning kostja käitumises ei ole tuvastatav asjaolu, et kostja oleks hageja suhtes üles näidanud jämedat tänamatust lähtuvalt asjaolust, et on kingituseks saadud korteriomandi võõrandanud turuhinnast madalamalt. Seoses hageja seisukohaga, et kostja on hagejat ka kohtuväliselt survestanud, jätnud tasumata korteriomandite ja kinnistute koormatised ning halduskulud, märkis kohus, et hageja on kohtule esitanud maksekorraldused ja konto väljavõtted (kd I lk 31-43), kuid nendest ei nähtu, et hageja on kandnud just kinkelepingute esemeteks oleva korteriomandi ja kinnistutega kaasnevaid koormisi ja halduskulusid. Kohus leidis, et kostja jäme tänamatus ei seisne ka asjaolus, et kostja on hagejale teinud ettepaneku korteriomandi XXXX-XXXXXXX XXX-X Tallinn vabastamiseks hüpoteegist ja isiklikust kasutusõigusest (kd I lk 17). Võttes arvesse, et hageja oli kõnealused kinnistud kostjale kinkinud, oli kostjal ka õigus teha ettepanekuid kinnistuid puudutavate küsimuste osas. Hagejal oli alati võimalik nimetatud ettepanekutega mitte nõustuda. Tulenevalt eeltoodust ei ole kohus tuvastanud, et kostja on hageja suhtes üles näidanud jämedat tänamatust. Samas märkis kohus, et kinkelepingute punkti 2.3 kohaselt on pooled kokku leppinud lepingu eseme 2, lepingu eseme 3 ja lepingu eseme 4 koormamises tähtajatu ja tasuta isikliku kasutusõigusega elamule hageja kasuks. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-8-11 punktis 15 märkinud, et kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes võib kinkija taganeda lepingust ka siis, kui kingisaaja ei riku lepingut. Seega tuleb kohtul hinnata kas kinkelepingu punkt 3.4 on vastuolus heade kommetega. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-158-05 punktis 9 märkinud, et heade kommete vastane tehing on seotud õigluse ning moraaliga ning eeldab objektiivset heade kommete vastast käitumist. Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-80-02 ja 3-2-1-29-04). Heade kommete vastane on üldjuhul tehing, mille sisu on suunatud üldiselt hukkamõistetud tegevusele või mis piirab suurel määral teist lepinguparterit tema isiklikus või majanduslikus vabaduses, samuti tehing, mille üks pool on sõlminud oma positsiooni ebaausalt ära kasutades. Põhimõtteliselt peavad mõlemad pooled olema käitunud heade kommete vastaselt, välja arvatud juhul, kui heade kommete vastane käitumine väljendub just teise lepingupoole vastases käitumises. Heade kommete

vastane võib olla ka tehing, mis asetab ühe lepingupoole olukorda, kus tal on võimatu hinnata oma tulevaste kohustuste ulatust. Hageja ja kostja on kinkelepingute punktis 3.4 kokku leppinud, et kinkijal on lepingu eseme 2, lepingu eseme 3 ja lepingu eseme 4 suhtes õigus käesolevast lepingust ühepoolse avalduse alusel taganeda igal ajal ning nimetatud taganemisõigus tagatakse kandega kinnistusraamatusse (kd I lk 10). Riigikohus on märkinud, et kinkelepingu puhul tuleb arvestada selle lepingu eesmärki (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-8-11 p 15). Viidates ka VÕS §-le 5, märkis kohus, et VÕS § 268 on säte, mis määrab ära taganemisõiguse kasutamise õiguslikud tagajärjed juhul, kui pooled ei ole ise lepingus teisti kokku leppinud. Kuivõrd poolte vahel sõlmitud kinkelepingutes on hageja ja kostja kokku leppinud hageja õiguse kinkelepingutest taganeda igal ajal, tuleb poolte vahel sõlmitud lepingu eesmärki mõista kui hageja vabadust lepingust taganeda VÕS § 267 punktides 1-3 ettenähtud punktidest sõltumatult. Kostja on kinkelepingute allkirjastamisega enda nõustumist kinkelepingute punktiga 3.4 väljendanud ning tegemist ei ole heade kommetega vastuolus oleva lepingupunktiga. Kohutu hinnangul on selline lepingu säte VÕS § 5 kohaselt lubatav lähtudes kinkelepingu eripärast, kuna tegemist on kinkija kohustusega anda kingisaajale kinkelepingu ese üle ilma vastutasuta, seega peab kinkijale olema tagatud võimalus kinkelepingus kinkesaajaga kokku leppida taganemise võimalus. Kuna hageja on 08.04.2014 esitanud 24.10.2008 sõlmitud kinkelepingust taganemise avalduse, on hageja seda teinud õiguspäraselt ning kooskõlas kinkelepingu eesmärgiga. Kohus tugines otsuses ka asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lg-le 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-le 5 ja Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-129-05 p-le 19, milles Riigikohus on märkinud, et kinkelepingust taganemisel ei saa hageja nõuet pidada AÕS § 65 järgseks nõudeks ebaõige kande kinnistusraamatust kustutamiseks. Kinnistusraamat ei ole ebaõige, kuna kinnisomandi ülekandmise asjaõigusleping ei lõpe kinkelepingust taganemisega. Hageja nõue on suunatud omandi tagasikandmisele, st sisuliselt asjaõiguslepingu sõlmimisele AÕS § 641 järgi. Tegemist on võlaõigusliku nõudega. Selline nõudeõigus on hagejal kinkelepingust taganemise korral VÕS § 268 lg 1 ja § 1028 lg 1 järgi. Kostja nõusoleku kinnisomandi tagasikandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks saab TsÜS § 68 lg 5 järgi asendada kohtuotsusega. Seega saaks hagi rahuldava kohtuotsuse resolutsiooniga lugeda kostja omanikukande muutmisega nõustunuks. Eelnevalt tuleb aga tuvastada, kas hagejal on võlaõiguslik nõue omandi tagasikandmiseks. Kuna kostja on kinnistusraamatusse kantud kinnisasja omanikuna, on ta puudutatud isikuks, kelle nõusolek on asjaõiguse üleandmisel vajalik kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 2 p 3 järgi. Kolleegium märgib seejuures, et kostja nõusolekut asendav kohtulahend ei asenda teisi võimalikke tahteavaldusi, mis on kinnistusraamatusse kande tegemiseks vajalikud, esmajoones hageja enese tahteavaldust enda omanikuna sissekandmiseks. Riigikohtu seisukohast tuleneb, et kui kinkelepinguga on üle antud omand asjale, siis kehtib taganemisavaldus ainult kohustustehingu suhtes, omandi ülekandmise asjaõiguslepingust taganemine ei ole võimalik, seega tuleb eristada kinnistusraamatu kande muutmise asjaõiguslikku nõuet ja võlaõiguslikku nõuet. Kolleegium on asunud seisukohale, et siiski on võimalik käsitleda hageja nõuet selliselt, et see on suunatud kostja kinnisomandi tagasikandmise tahteavalduse kohtuotsusega asendamisele. Hagi rahuldamise tingimusena tuleb tuvastada, kas eeldused omandi tagasikandmiseks on VÕS § 268 lg 1 ja § 1028 lg 1 järgi olemas, st kas kinkeleping on taganemisega lõppenud. Kohus on tuvastanud, et hagejal oli tulenevalt kinekelepingute punktist 3.4 õigus kinkelepingustest taganeda ning hageja on vastava taganemisavalduse ka teinud, seega on kinkelepingud taganemisega lõppenud. Seega tuleb kostja nõusolek korteriomandi ja kinnistute tagasikandmiseks asendada AÕS § 641 kohaselt käesoleva kohtuotsusega.

Apellatsioonkaebus 10.11.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 13.10.2014 otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus nõustus otsuses kostjaga, et kostja käitumist pole võimalik hinnata kui jämedat tänamatust. Samal ajal kohus ei nõustunud kostja väitega, et hageja käitumine oli vastuolus heade kommetega. Kostja hinnangul on heade kommetega vastuolus mitte ainult 24.08.2008 lepingu punkt 3.4, vaid ka hageja käitumine. Hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju (Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-100-07 p 16, lahendi nr 3-2-1-102-07 p 16 ja lahendi nr 3-2-1-2-06 p 17). Seega on kostja arvamusel, et sõltumata sellest, kas 24.08.2008 lepingu punkt 3.4 on õiguspärane või mitte, tuleb samuti hinnata hageja käitumist ja seda, kas ta kasutas oma õigust lepingust taganeda heas usus. Kostja leiab, et hageja soov lepingust taganeda on kõigepealt seotud eesmärgiga põhjustada kostjale kahju. Hageja on teadlik, et oma sooviga lepingust taganeda jätab ta kostja ilma elukohata, kuna korduvalt väitis, et ta pole nõus kostja elamisega Patarei tänavas asuvas korteris. Kostja on arvamusel, et kogu hageja tegevus on vaid tema kättemaks kooselu lõpetamise eest. Seoses kostja 12.08.2014 esitatud taotlusega tunnistajate AR ja VJ ülekuulamiseks, millise taotluse maakohus jättis 17.09.2014 määrusega rahuldamata, viitab kostja TsMS § 229 lg-tele 1 ja 2 ja § 238 lg 1 p-le 2 ning märgib, et ei nõustu maakohtu arvamusega, et asjas puudub vajadus tunnistajate ülekuulamiseks. Kostja on seisukohal, et käesolevas asjas on vaja anda põhjalik hinnang hageja käitumisele ja tema motiivile ja teha kindlaks kas ta kasutas oma lepingu järgi antud õigusi heas usus või mitte. Kuna isiku käitumise motiive on alati raske hinnata, on kostja arvamusel, et tunnistajate kaasamine on hädavajalik. Maakohus on jätnud analüüsimata asjaolu, mis on käesolevas asjas keskse tähendusega ja jätnud rahuldamata kostja taotlused tunnistajate ülekuulamiseks, mis olid seotud vajadusega anda kohtule vajaliku informatsiooni hageja käitumise ja motiivide analüüsimiseks. Tuginedes eeltoodule ja TsMS § 631 lg-le 2 leiab kostja, et kohus on hagi rahuldamisega ilma tunnistajaid üle kuulamata rikkunud materiaalõiguse normi. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu 13.10.2014 otsus on seaduslik ja põhjendatud, arvestades ka käesolevas otsuses toodud põhjendusi. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole rikkunud tsiviilasja läbivaatamisel menetlusõiguse norme, nagu märgitakse apellatsioonkaebuses, ning on õigesti kohaldanud materiaalõigust. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et hageja soov lepingust taganeda on kõigepealt seotud eesmärgiga põhjustada kostjale kahju. Kostja hinnangul on heade kommetega vastuolus mitte ainult 24.08.2008 lepingu punkt 3.4, vaid ka hageja käitumine. Ringkonnakohus kostja väidetega ei nõustu. Maakohus on põhjendatult leidnud, et hageja ja kostja on kinkelepingute punktis 3.4 kokku leppinud, et kinkijal on lepingu eseme 2, lepingu eseme 3 ja lepingu eseme 4 suhtes õigus käesolevast lepingust ühepoolse avalduse alusel taganeda igal ajal ning

nimetatud taganemisõigus tagatakse kandega kinnistusraamatusse (kd I lk 10). Riigikohus on märkinud, et kinkelepingu puhul tuleb arvestada selle lepingu eesmärki (RKTKo 3-2-1-8-11 p 15). VÕS § 5 kohaselt võib seaduses sätestatust võlasuhte poolte või lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et seadusest kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui kõrvalekaldumine oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi. Maakohus märgib, et VÕS § 268 on säte, mis määrab ära taganemisõiguse kasutamise õiguslikud tagajärjed juhul, kui pooled ei ole ise lepingus teisiti kokku leppinud. Kuivõrd poolte vahel sõlmitud kinkelepingutes on hageja ja kostja kokku leppinud hageja õiguses kinkelepingutest taganeda igal ajal, tuleb poolte vahel sõlmitud lepingu eesmärki mõista kui hageja vabadust lepingust taganeda VÕS § 267 punktides 1-3 sätestatust sõltumatult. Kostja on kinkelepingute allkirjastamisega enda nõustumist kinkelepingute punktiga 3.4 väljendanud ning tegemist ei ole heade kommetega vastuolus oleva lepingupunktiga. Maakohtu hinnangul on selline lepingu säte VÕS § 5 kohaselt lubatav lähtudes kinkelepingu eripärast, kuna tegemist on kinkija kohustusega anda kingisaajale kinkelepingu ese üle ilma vastutasuta. Seega peab kinkijale olema tagatud võimalus kinkelepingus kinkesaajaga kokku leppida ka õiguses taganeda lepingust. Kuna hageja on 08.04.2014 esitanud 24.10.2008 sõlmitud kinkelepingust taganemise avalduse, on hageja seda teinud õiguspäraselt ning kooskõlas kinkelepingu eesmärgiga. Õiguste kuritarvitamist kostja suhtes maakohus ei tuvastanud. Kostja ei ole tõendanud oma väidet, millest nähtuks hageja soov tekitada kostjale kahju. Lepingu p-s 3.6 on pooled kokku leppinud, millised kostja poolt kinnisasjale tehtud kulutused tuleb hagejale hüvitada lepingust taganemisel. Ringkonnakohtu istungil kinnitas kostja, et tal puudub igasugune huvi Saaremaal asuva kahe kinnistu osas, kuna need on hageja ostnud pangalaenuga ja laenu ka tasunud. Samas kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses ka nimetatud kinnistute osas maakohtu otsust ega soovinud loobuda selles osas apellatsioonkaebusest ka ringkonnakohtu istungil. Miks hageja ja kostja sellised kinkelepingu sõlmisid, kostja ringkonnakohtu istungil selgitada ei osanud, põhjendades lepingu p-ga 3.4 ja 3.5 nõustumist vaid sellega, et ei lugenud lepingut läbi. Selline kostja väide on esitatud esmakordselt apellatsiooniastmes ning on ka vastuolus lepingus sätestatuga. Vaidlusaluse lepingu p-st 6.3 nähtub, et notariaalakt on osalejatele akti tõestaja juuresolekul ette loetud, antud enne heakskiitmist osalejatele läbivaatamiseks ning seejärel osalejate poolt heaks kiidetud ja akti tõestaja juuresolekul omakäeliselt alla kirjutatud (t.l.11, I kd). Õiguste kuritarvitamiseks ei saa pidada ka asjaolu, et hageja elab ise korteris XXXXXXXXXXX XXX (lepingu ese nr 2). Lepingu p. 2.3 kohaselt on kinkija ja kingisaaja kokku leppinud lepingu eseme 2 koormamises tähtajatu ja tasuta isikliku kasutusõigusega elamule AS kasuks. Isikliku kasutusõiguse kinnistusraamatust kustutamiseks piisab õigustatud isiku surma tõendamisest (t.l.9, I kd). Ülaltoodu alusel ei anna apellatsioonkaebuses toodud väited alust kaevatava otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jätab ta apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-147-14 p-22 selgitanud menetluskulude kindlaksmääramise korda järgmiselt: „1. jaanuaril 2015 jõustusid TsMS-i muudatused, mis olulisel määral muutsid menetluskulude kindlaksmääramise korda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause uue redaktsiooni kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 uue redaktsiooni kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise