Tsiviilasja number
2-14-56357
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
12.02.2015, Tallinn
Kohtukoosseis
Reet Allikvere, Ande Tänav, Kaupo Paal
Tsiviilasi
OG hagi Tallinna linna (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 194/2014/2822
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14.11.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OG apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
61,76 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: OG (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX X-XX XXXXX XXXXXXX), lepinguline esindaja Aleksei Smelov Kostja: Tallinna linn (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu, asukoht Pärnu mnt 139c/1, 11317 Tallinn), esindaja Raik Saart
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 25.08.2014 esitas OG (hageja) Harju Maakohtule hagi Tallinna linna (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu, kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 194/2014/2822. Hagiavalduse kohaselt on OG (hageja) suhtes alustatud täitemenetlust nr 194/2014/2822 kostja avalduse ja täitedokumendi – Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti (MUPO) 20.02.2013 otsuse nr 13002240 alusel, millega hagejale määrati rahatrahv 6 trahviühikut, s.o 24 eurot. Hageja on täitnud kohtuvälise menetleja otsuse nr 1300240 ja tasunud 20.06.2014 Tallinna Linnakantselei finantsteenistuse arveldusarvele otsusega hagejalt välja mõistetud trahvi summas 24 eurot. 24 eurot on tagastatud hageja arveldusarvele Tallinna Linnakantselei finantsteenistuse poolt, mitte panga poolt. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja hageja menetluskulud tema enda kanda. Kostja leidis, et hageja ei ole kostja nõuet rahuldanud seaduses ettenähtud viisil ja seega on sundtäitmise nõue hageja kui võlgniku vastu igati seaduspärane ja kooskõlas kehtiva õigusega. Alates 01.02.2014 on Tallinna Linnakantselei finantsteenistuse arve rekvisiidid rahvusvahelised ja varem kasutusel olnud arve suleti. Informatsioon on kättesaadav Tallinna linna kodulehel. Hagile lisatud maksekorraldusest nähtub ülekande tegemine Tallinna Linnakantselei finantsteenistuse arvele, mis ülekande tegemise ajal ei olnud enam kasutuses, mistõttu pank kandis valesti kantud summa hageja arvele tagasi. Maakohtu otsus 14.11.2014 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus tühistas Harju Maakohtu 27.08.2014 määrusega kohaldatud hagi tagamise, millega peatati täitemenetlus kohtutäitur Toomas Saarma menetluses olevas täiteasjas nr 194/2014/2822. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja poolt tasutud trahvisummat Tallinna Linnakantselei finantsteenistuse arveldusarvele saab lugeda trahviotsusest tuleneva kohustuse täitmiseks ning kas rahatrahvi otsust saab lugeda täidetuks ka siis, kui trahvisumma pole menetleja kontole laekunud menetlejast või kolmandatest isikutest tingitud põhjustel (pangakonto rekvisiitide vahetumise tõttu). Teisisõnu on vaidlus selles, kelle kanda on risk, et karistusena määratud rahatrahv laekuks ja jõuaks trahvi määranud isiku käsutusse. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 91 lg 3 kohaselt loetakse rahalise kohustuse täitmisel võlgnetava summa kandmisega võlausaldaja kontole kohustus täidetuks võlausaldaja konto krediteerimisest võlgnetava rahasumma ulatuses. Kohtule esitatud täitedokumendist, s.o
MUPO 20.02.2013 otsusest, nähtub, et rahatrahv 24 eurot tuli kanda Tallinna Linnakantselei finantsteenistuse arvele nr 10220064421013 pangas SEB Pank. Viitenumber 9284013002240009. Samuti on otsuses märgitud, et väärteoasja number tuleb märkida maksekorralduse lahtrisse „selgitus“. Kohtule esitatud 20.06.2014 maksekorraldusest (toimiku lk 11) nähtub, et hageja on tasunud trahvisumma 24 eurot Tallinna Linnakantselei finantsteenistuse arvele nr EE331010220064421013, selgitusega väärteoasi nr 13002240 ja viitenumbriga 9284013002240009. Samal kuupäeval, s.o 20.06.2014, on summa 24 eurot tagasikantud hageja arveldusarvele (toimiku lk 48). Maksekorralduselt nähtuvalt on maksjaks Tallinna Linnakantselei finantsteenistus. Kohus märkis, et tagasikande maksekorralduse osas tuleb tähelepanu pöörata sellele, et maksekorralduse number on sama, mis esialgsel maksekorraldusel (nr 108), maksja ehk Tallinna Linnakantselei finantsteenistuse registrikoodiks on märgitud hageja isikukood, maksja ehk Tallinna Linnakantselei finantsteenistuse panga nime ja aadressi lahtrisse on märgitud EEUHEE2XXXX ehk ainult krediidiasutuse BIC ja et makse selgitusse on hageja nime taha sulgudesse märgitud “viide 16150617 tagastus“. Eeltoodust tulenevalt järeldas kohus, et tagasimakse hageja arvele, mis on tehtud samaaegselt hageja ülekandekorraldusega, viitab üheselt sellele, et hageja pank on jätnud hageja korralduse täitmata ning 24 eurot ei ole kunagi kostja kontole jõudnud - tagasimakse korralduse puudulikud andmed (maksja isikukood, panga puudumine) annavad kinnitust, et sellega on hageja pank informeerinud oma klienti toimingu ebaõnnestumisest. Muuhulgas märkis kohus, et AS LHV Pank interneti kodulehel on kõigile avalikult kättesaadavad alates 01.02.2014 pangas kehtivad maksete arveldamise juhised ja tähtajad, mille p-s 3.5 tuuakse ära juhtumid, mil pangal on õigus keelduda kliendi maksejuhise täitmisest. Samuti võimaldavad pangareeglid maksejuhise tagasi võtta (p 5). Kuna trahvisumma ei ole kunagi kostja pangakontole laekunud, siis ei ole trahviotsust VÕS § 91 lg 3 tähenduses täidetud. Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 74 lg 1 p 17 kohaselt tuleb kohtuvälise menetleja otsuse sisus ära näidata panga nimetus, kood, arvelduskonto valdaja nimetus ja arvelduskonto number, millele rahatrahv tuleb kanda. Seega on rahatrahvi tasumise koht justkui väärteoasjas tehtud otsuse osa. Siiski ei ole see otsuse sisuline osa – pangakonto numbri ja viitenumbri nimetamine ei puuduta ega mõjuta otsuse sisu või väärtegu ega ole sellega mingilgi moel seotud. Tegemist on otsuse tehniliste osadega, mis hõlbustavad otsuse täitmist ja täitmise kontrollimist. Nende puudumine otsuses ei tee väärtegu ega selle eest määratud karistust olematuks ega mõjuta ka muul viisil otsuse sisu. Liiatigi otsuse tegemise ajal olid kohtuvälise menetleja otsuses näidatud panagakonto andmed kehtivad. Kohtu veendumust kinnitab ka Riigikohtu senine praktika. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-108-12 rõhutanud, et oluline on raha laekumine võlausaldaja kontole – kas tehnilised abivahendid on õigesti kajastatud või mitte, see ei oma määravat tähendust – tähendus on sellel, kas raha on jõudnud võlausaldaja kontole. Kohus oli seisukohal, et raha kostja kontole laekumise riski kannab hageja, märkides, et VÕS § 91 lg 3 tulenevalt loetakse kohustus täidetuks ikkagi alles pärast raha võlausaldaja kontole jõudmist. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et võlgnik võib olla omalt poolt teinud küll kohutuse täitmiseks kõik, andes käsundi raha ülekandmiseks, kuid kohustus loetakse täidetuks alles siis kui raha on jõudnud võlausaldaja kontole. Juhul kui raha võlausaldaja kontole ei jõua, kannab täitmisriski võlgnik (Võlaõigusseadus I, kommenteeritud väljaanne, lk 282). Kostjal puudub igasugune võimalus raha tema kontole laekumist mõjutada. Hageja teeb korralduse raha
kandmiseks ja selle korralduse täitmine või raha kostja kontole laekumine ei ole kostja võimuses. Seetõttu ei saa laekumise riski panna ka raha saamiseks õigustatud isikule. Tulenevalt VÕS § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu ja §-s 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõttest oleks olnud hageja poolt kohane teatada kostjale, et täitmine ebaõnnestus, sest väärteoasjas tehtud otsuse täitmine oli hageja kohustus. Siinkohal on kohtu arvates oluline ka see, et väärteoasjas tehti otsus 20.02.2013 ning see oleks tulnud täita hiljemalt 07.03.2013. Kostja 10.09.2014 vastuses nähtub, et linnakantselei arve rekvisiidid on muutunud alates 01.02.2014. Seega otsuse täitmise korral 07.03.2013, oleks otsuses märgitud rekvisiite kasutades trahvisumma laekunud kostja arvele. Kuid hageja vaidlustas väärteoasjas tehtud otsuse. Harju Maakohtu 30.01.2014 otsusega jäeti hageja kaebus rahuldamata ning Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.05.2014 määrusega nr 3-7-1-1-1-34 jäeti hageja kassatsioon menetlusse võtmata. Kaebemenetluse läbimine on osaliselt põhjuseks, miks aja möödudes muutusid väärteootsuses kajastatud kostja pangarekvisiidid aegunuks. Mõistlik oleks olnud kontrollida või küsida MUPO-lt, kuhu rahatrahv kanda pärast seda, kui otsuse tegemisest oli üle aasta möödunud. Kohus leidis, et VTMS § 204 lg-st 3 ja § 204 lg 1 pst 2 koostoimes VÕS § 91 lg-ga 3 tuleneb, et rahatrahvi määramise otsuse saab lugeda täidetuks siis, kui raha on laekunud õigustatud isikule nii, et viimane saab seda kasutada ja käsutada. Rahatrahvi tasumine kui karistuse kandmine on sisuline tagajärjega tegevus, mitte formaalsus ning selle kohustuse täitmise riski kannab süüdlane. Riigikohtu lahend väärteoasjas (Riigikohtu määrus kohtuasjas nr 3-7-1-1-1-34) tehti 28.05.2014 ning see tulnuks täita koheselt. Ometigi viivitas hageja veel ligi kuu aega (s.o 23 päeva). Tsiviilasja materjalide kohaselt (toimiku lk 7) on MUPO esitanud täiturile avalduse 18.07.2014, jättes seega hagejale veelkord piisavalt aega vabatahtlikuks täitmiseks. Vabatahtliku täimise tähtaja on hagejale andnud ka Tallinna kohtutäitur Toomas Saarma oma 05.08.2014 täitmisteates (10 päeva täitmisteate kättetoimetamisest). Kuna kohus jättis eeltoodud põhjendustel hagi rahuldamata, tühistas kohus TsMS § 386 lg 4 esimesele lausele tuginedes 27.08.2014 määrusega kohaldatud hagi tagamise. Apellatsioonkaebus 15.12.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 14.11.2014 otsuse ja teha uue otsuse, millega hagiavaldus rahuldada ja jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda. Hagejale on üllatuslik kohtu seisukoht, et hageja pank (AS LHV pank) on jätnud hageja korralduse täitmata, et maksekorraldusega on hageja pank informeerinud hagejat toimingu ebaõnnestumisest ning et seda asjaolu tõendavad maksekorralduse märked. Pooled ei ole sellist väidet esitanud ning maakohus ei ole seda asjaolu pooltega arutanud. Sellega on maakohus oluliselt rikkunud TsMS § 436 lg-t 4. Oluline on ka asjaolu, et hageja poolt esitatud 20.06.2014 maksekorraldusest ei tulene, et maksekorraldus on tehtud hageja panga (AS LHV Pank) poolt. Seejuures viitab hageja TsMS § 232 lg-le 1 ning märgib, et maakohus tõi oma seisukoha põhjenduseks näidiseks maksekorralduse märked ja leidis neid meelevaldselt tõlgendades, et need tõendavad asjaolu, et maksekorraldus on tehtud hageja panga poolt, millega hageja pank informeeris hagejat toimingu ebaõnnestumisest. Kohtu seisukoht tugineb kohtu arvamusele, aga mitte tõenditele. Paljasõnaline ja tõendamata on kohtu seisukoht, et hageja pank on keeldunud maksekorralduse tätimisest.
Kostja ei ole tõendanud, et väärteootsuses märgitud pangakonto oli suletud. Hageja leiab TsMS § 230 lg-le 1 tuginedes, et kuna kostja ei ole esitanud tõendeid oma väite tõendamiseks, siis pidi maakohus asuma seisukohale, et kostja pangakonto ei ole suletud. Sellega on maakohus oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. Samuti leiab hageja, et tavaline mõistlik inimene peab lähtuma sellest, mis on kostja maksekorralduses kirjas ja ta ei pea uurima, mida tähendavad numbrid kirjutatud maksekorralduse erinevates lahtrites. Hageja hinnangul saab tavaline mõistlik inimene maksekorraldusest aru, et kostja tagastab raha ja et tema pangakonto ei ole suletud. Hageja leiab, et kostja pidi ise kontrollima, kuidas on vormistatud maksekorraldus, millega oli tagastatud raha. Maksekorraldus pidi olema vormistatud nii, et hagejale oleks selge põhjus, miks raha on tagastatud. Antud juhul aga tuleneb maksekorraldusest, et raha tagastamine on kostja tahe ja seega puudub vajadus väljaselgitamiseks, miks kostja seda tegi. Hageja leiab, et lähtuma peab sellest, et hageja poolt on väärteootsus täidetud, kuna hageja tasus trahvi väärteootsuses märgitud pangakontole. Hageja leiab, et kostja ei ole teatanud hagejale väärteootsuse ja pangakontode muutmisest. Seoses sellega oli hageja veendunud, et väärteootsust peab täitma nii nagu see oli otsuses kirjas. Kostja tekitas seega ise oma käitumisega olukorra, kus raha oli kantud ebaõigele pangakontole. Vastuses hagile teatas kostja, et alates 01.02.2014 on Tallinna Linnakantselei finantsteenistuse arve rekvisiidid rahvusvahelised. Seega alates pangakonto muutmisest kuni väärteootsuse jõustumiseni 28.05.2014 oli möödunud liigi 4 kuud, kuid kostja ei ole teatanud hagejale pangakonto muutmisest ka pärast väärteootsuse jõustumist. Hageja hinnangul ei ole selles olukorras põhjendatud väide, et hageja vastutab raha kandmise eest õigele kostja pangakontole. Selles olukorras on vastutus kostjal. Hageja leiab, et kui väärteootsuses on märgitud ebaõiged andmed, mis on hagejale kohustuslikud täitmiseks, siis just kohtuväline menetleja on kohustatud kontrollima, et hageja saaks õigeaegselt teada nende andmete muutmisest selleks, et ta saaks korrektselt täita väärteootsust. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja hageja menetluskulud tema enda kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 14.11.2014 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, mille kohaselt on hageja poolt väärteootsus täidetud, kuna hageja tasus trahvi väärteootsuses märgitud pangakontole. Maakohus on otsuses toodud motiividel õigesti leidnud, et kuna trahvisumma ei ole kunagi kostja pangakontole laekunud, siis ei ole trahviotsust VÕS § 91 lg 3 tähenduses täidetud. Samuti on õige maakohtu järeldus, et raha kostja kontole laekumise riski kannab hageja. Põhjendamatu on hageja seisukoht, et kui väärteootsuses on märgitud ebaõiged andmed, mis on hagejale täitmiseks kohustuslikud, siis on just kohtuväline menetleja kohustatud kontrollima, et hageja saaks õigeaegselt teada nende andmete muutmisest selleks, et korrektselt väärteootsust täita. Vastuseks hageja vastavasisulistele väidetele juhib ringkonnakohus esmalt tähelepanu, et väärteootsuse tegemise ajal olid kohtuvälise menetleja otsuses näidatud pangakonto andmed kehtivad ja õiged. Samuti peab kolleegium vajalikuks selgitada, et väärteoasjas tehtud otsuse täitmine oli hageja kohustus ja seega oli hageja kohustuseks ka selgitada välja kohustuse täitmiseks vajalikud andmed ja
tagada kohustuse täitmine vastavalt VÕS § 91 lg-s 3 märgitule. Vähemtähtis ei ole siinkohal ka maakohtu poolt märgitud asjaolu, et juhul kui hageja oleks täitnud väärteoasjas tehtud otsuse ettenähtud tähtpäevaks, s.o hiljemalt 07.03.2013, oleks väärteootsuses märgitud rekvisiite kasutades trahvisumma laekunud kostja arvele, kuivõrd kostja 10.09.2014 vastusest nähtuvalt muutusid rekvisiidid alates 01.02.2014. Eeltoodud ja maakohtu määruses toodud põhjendustel ei saa erinevalt kaebuses märgitust asetada raha kostja kontole laekumise riski kostjale kui raha saamiseks õigustatud isikule. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ega pea TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt vajalikuks neid korrata. Hagejal puudus olukorras, kus ta oli kohustatud tasuma väärteootsuses märgitud rahatrahvi, igasugune mõistlik põhjus eeldada, et kostja sooviks on tagastada vastavalt väärteootsusele tasumisele kuulunud trahvisumma. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa tagasikande maksekorralduse põhjal teha apellatsioonkaebuses märgitud järeldust, et kostja tagastab raha ja et kostja pangakonto ei ole suletud. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, mille kohaselt annavad tagasikande korralduse puudulikud andmed kinnitust toimingu ebaõnnestumisest ning hageja ülekandekorraldusega samaaegselt tehtud tagasimakse hageja arvele viitab üheselt sellele, et hageja pank on jätnud hageja korralduse täitmata. Kuivõrd maakohus on põhjendatult leidnud, et riski karistusena määratud rahatrahvi laekumiseks õigustatud isiku käsutusse kannab hageja ning asjas puudub vaidlus, et trahvisumma ei ole kostja kontole jõudnud, ei ole väärteootsust VÕS § 91 lg 3 tähenduses täidetud ning seega ei ole oluline, mis oli põhjuseks hageja maksejuhise täitmata jätmisel panga poolt. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et väärteootsuses kajastatud pangakonto andmed ei mõjuta otsuse sisu ning neid ei saa pidada nõuetekohase täitmise osaks, ei oma apellatsioonkaebuse lahendamise seisukohast tähendust ka hageja väited, et kostja ei ole tõendanud, et väärteootsuses märgitud pangakonto oli suletud. Menetluskulud Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jätab kohus apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-147-14 p-22 selgitanud menetluskulude kindlaksmääramise korda järgmiselt: „1. jaanuaril 2015 jõustusid TsMS-i muudatused, mis olulisel määral muutsid menetluskulude kindlaksmääramise korda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause uue redaktsiooni kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 uue redaktsiooni kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (p 1) või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (p 2). Seejuures nähakse TsMS § 176 lg 4 uues redaktsioonis ette menetlusosaliste kohustus esitada igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, menetluskulude nimekiri selle kohtuastme menetlusega seotud kulude kohta. /....../ Kolleegiumi arvates tuleb kohtutel eespool nimetatud probleemi ületamiseks tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise
lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv)“.
/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.