Apellatsioonimenetluses kantud kulud jäävad hageja, DAB Eesti OÜ kanda.
TAOTLUSTE LAHENDAMINE
5.Jätta vastu võtmata DAB Eesti OÜ loobumine enammakstud puhkusetasu tagastamise nõudest. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline
menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud
1.DAB Eesti OÜ esitas 12.12.2013 Harju Maakohtule hagi KM vastu leppetrahvi 6354 euro, enammakstud puhkusetasu 532,53 euro ja viivise väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 30.01.2012 töölepingu, mille alusel asus kostja hageja juures tööle müügiesindajana. Töölepingu p-s 9 lepiti kokku konfidentsiaalsuskohustuses ja konkurentsikeelus ning p-s 11.2 selles, et konfidentsiaalsuskohustuse ja konkurentsikeelu rikkumisel töötaja poolt on tööandjal õigus nõuda leppetrahvi 6354 eurot.
3.Kostja jäi 25.08.2013 lapsehoolduspuhkusele. 16.08.2013 registreeriti äriregistris D OÜ (registrikood XXXXXXXXX), mille ainsaks juhatuse liikmeks on kostja. Selle äriühingu tegevusalaks on hambatehnikaalase müügi konsultatsioon, koolitused ning toodete müük. Kostja on asunud oma sellise tegevusega osutama hagejale konkurentsi, rikkudes seega lepingu p-s 9 sätestatud konkurentsikeeldu. Kostja ei ole taotlenud ja hageja ei ole väljastanud lepingu p-s 9.9 sätestatud kirjalikku luba kostja tegelemiseks mistahes tegevusega, mida võib lepingu p-s 9.8 sätestatuga (nõukogu või juhatuse esimeheks või liikmeks olemine) pidada hagejale konkurentsi osutamiseks.
4.Kostja avaldas 07.10.2013 elektronkirjas hageja tegevjuhile PM-le asjaolu, et ta on pöördunud oma ettevõtte D OÜ nimel tootja XXXXX XXXXXXXX XX poole sooviga teha koostööd. Nimetatud kostja tegevus on suunatud otseselt tootja ülevõtmisele ja see on käsitletav kavatsetud konkurentsi osutamisena hagejale. Kõik eelkirjeldatud konkurentsi osutavad tegevused on kostja poolt toime pandud kehtiva töölepingu ajal.
5.Hageja pöördus 08.10.2013 ja 14.10.2013 kostja poole kirjaliku nõudmisega lõpetada hageja suhtes konkurentsi osutav tegevus. Kostja seda ei teinud. Seetõttu pöördus hageja 08.11.2013 kostja poole nõudega tasuda lepingu p-s 11.2 sätestatud leppetrahv. Kostja seda nõuet ei täitnud, vaid jätkas hageja suhtes konkurentsi osutamist.
6.27.11.2013 saadeti hagejale e-kiri koostööpartneri XXXXXXXXXX XXXXXX juhatajalt VS-lt, millest nähtub, et kostja pakub uuel aastal koolitust XXXXX XXXXXXXXXX. Koolitaja D. Samas kirjas tuntakse huvi, kas D-i koolitust saab tellida ka DAB Eesti OÜ-lt. Eelnimetatu kinnitab järjekordselt asjaolu, et kostja, omades kehtivat töölepingut hagejaga, jätkas aktiivselt hagejale konkurentsi osutamist. Hageja ütles töölepingu 28.11.2013 erakorraliselt üles seoses kostja poolt toime pandud konkurentsi osutamisega ja usalduse kaotamise tõttu.
7.Hageja palub kostjalt välja mõista lepingu p-s 11.2 sätestatud leppetrahvi 6354,00 eurot, kuna kostja on lepingu kehtivuse ajal toime pannud konkurentsipiirangu rikkumise.
8.Kostja on töölepingu lõpetamise seisuga võtnud puhkust ette 9 päeva, mille eest on hageja maksnud kostjale ette puhkusetasu 532,53 eurot, mille hageja palub kostjalt välja
mõista. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise põhinõudelt 6886,52 eurot alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS §-s 113 lg 1 sätestatud määras. Kostja vastuväited
9.Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt on hageja nõue enammakstud puhkusetasu tagasimakseks esitatud pahatahtlikult, kuna selles osas on pooltel sõlmitud kokkulepe raha tagastamiseks maksegraafiku alusel. Kostja on oma kohustusi täitnud vastavalt kokkuleppele.
10.Leppetrahvi nõue on alusetu, sest kostja ei ole konkurentsikeeldu rikkunud. Kostja esitas hagejale avalduse töölepingu lõpetamiseks 29.10.2013. Seega lõppes tööleping juba 29.10.2013. Hageja teatas kostjale suuliselt, et lõpetab töölepingu 29.11.2013, sest töötaja on kohustatud oma lahkumise soovist ette teatama 30 kalendripäeva. Perioodil 16.08.2013 - 29.10.2013 ei esitanud hageja leppetrahvi nõuet, vaid pooled pidasid läbirääkimisi selle üle, kuidas reguleerida konkurentsiküsimust. Kostja lõpetas need läbirääkimised töösuhte lõpetamisega, mis välistas konkurentsi osutamise. Kostjal on pärast töölepingu lõppemist õigus vabalt tegutseda ettevõtjana või töötajana. Hageja käsitleb konkurentsipiirangu rikkumisena pelgalt kostja juhatuse liikmeks olekut, mis on ilmselgelt ebamõistlik piirang.
11.Poolte töösuhte konkurentsiprobleem võis kesta maksimaalselt 16.08.2013 kuni 29.10.2013, st kuni lahkumisavalduse esitamiseni, kuid kostja ei ole tõendanud, milles seisnes konkurents töösuhte ajal. Aktiivse töösuhte perioodil ei osutanud kostja hagejale konkurentsi. Hageja oli juba augustis teadlik kostja loodud ettevõttest. Kuna kostja oli alates 25.08.2013 rasedus- ja sünnituspuhkusel ning hiljem lapsehoolduspuhkusel, osutas kostja suulise kokkuleppe alusel hagejale oma ettevõte kaudu teenuseid, mille eest hageja ka tasus. Koostöö jätkumine kostja lapsega kodusolemise ajal oli mõlema poole soov. Kuna hageja käitumine viis kostja arusaamisele, et nad teevad koostööd, on hageja käitumine vastutustundetu ja pahatahtlik ning vastuolus hea usu põhimõttega. Alles siis, kui pooled ei saavutanud kokkulepet teenuse tasu suuruses, „avastas“ hageja konkurentsipiirangu rikkumise.
12.Ainuke tõend, millega hageja konkurentsi osutamist tõendab, on 27.11.2013 e-kiri. Nimetatud e-kiri on hagejale saadetud pärast töösuhte lõppemist, mistõttu on tõendamata konkurentsi osutamine töösuhte ajal.
13.Töölepingu p-s 11.2 on pooled kokku leppinud, et leppetrahvi nõue tekib üksnes konfidentsiaalsuskohustuse ja konkurentsikeelu rikkumise korral. Selleks, et saabuks kokkulepitud tagajärg, peavad olema täidetud mõlemad tingimused. Hageja ei väida, et mõlemad tingimused oleks täidetud ja seetõttu ei ole põhjust rääkida tagajärjest, st leppetrahvi nõudeõiguse tekkimisest.
14.Isegi juhul, kui kostja oleks konkurentsipiirangut rikkunud, oleks 6354 euro suurune leppetrahv ebamõistlikult suur. Konkurentsipiirangu eesmärgiks on tööandja õiguste kahjustamise takistamine, mis välistab tööandjale kahju tekkimise ja sellise kohustuse sisu tuleb tõlgendada majanduslikust aspektist. Kostja väidetav töölepingulise kohustuse rikkumine ei ole hagejale kahju tekitanud. Tegemist on formaalse rikkumisega, millel ei ole poolte jaoks materiaalseid tagajärgi. Arvestades rikkumise formaalsust, ebaolulisust, kahju puudumist ja mõlema poole huve on põhjendatud leppetrahvi oluline vähendamine.
15.Poolte vahel on sõlmitud maksegraafik ettemakstud puhkusetasu tagasimaksmiseks ja puhkusetasu nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Kuna puudub võlg, on hageja viivise nõue põhjendamatu. Maakohtu otsus
16.Maakohus rahuldas leppetrahvi nõude osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvi 800 eurot. Enammakstud puhkusetasu ja viivise nõude jättis kohus rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.
17.Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja tegevusala on farmaatsiatoodete hulgimüük (hambatehnikatoodete müük), kostja töötas hageja juures 30.01.2012 sõlmitud töölepingu alusel müügiesindajana, 16.08.2013 on äriregistrisse kantud D OÜ, mille ainuke juhatuse liige on kostja. Kostja jäi lapsehoolduspuhkusele 25.08.2013.
18.Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostja poolt asutatud osaühing osutas hagejale keelatud konkurentsi või mitte. Hageja nõue on esitatud tulenevalt konkurentsikeelu rikkumisest töölepingu kehtivuse ajal.
19.On tõendatud, et hageja ja kostja poolt asutatud D OÜ tegevusalad on samad. Mõlema äriühingu tegevusalaks on hambatehnika müük. Kostja oli hagejaga samas valdkonnas tegutseva äriühingu juhatuse liige ning osaühingu osa omanik, mis on töölepingu p 9.8 järgi hagejale konkurentsi osutamine. Kostja poolt töölepingu kehtivuse alal konkurentsikeelu rikkumist kinnitavad ka kirjalikud tõendid ja tunnistaja PM ütlused. Kostja 07.10.2013 e-kirjast hagejale nähtub, et kostja pöördus hageja lepingupartneri XXXXX XXXXXXXX poole sooviga alustada nimetatud ettevõttega koostööd. Asjaolu, et nimetatud partneri tõi hagejale kostja, ei oma sisulist tähtsust, kuna ettevõte XXXXX XXXXXXX oli hageja kui kostja tööandja lepingupartner, mitte kostja enda lepingupartner. Tunnistaja PM ütlustest ilmneb, et kostja saatis klientidele kirja, milles teatas, et müüb hambalabori tooteid ja koolitust, s.o tegutseb hagejaga samal alal.
20.Töölepingu p 9.9 kohaselt kui töötaja soovib tegeleda mistahes tegevusega, mida võib pidada tööandjale konkurentsi osutamiseks, on töötaja kohustatud selleks taotlema tööandja kirjaliku loa. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja nimetatud luba ei taotlenud.
21.Ebaõige on kostja tõlgendus, et töölepingu p-s 11.2 sätestatud leppetrahvi kohaldamiseks on ühtaegu vajalik nii konfidentsiaalsuskohustuse kui ka konkurentsikeelu rikkumine. Lepingut tõlgendades tuleb järeldada, et p-s 11.2 sätestatud leppetrahvi võib kohaldada eraldi mõlema rikkumise korral.
22.D OÜ poolt hagejale 01.10.2013 esitatud arve nr 1301 augustis ja septembris 2013 osutatud teenuste eest ja hageja poolt arve tasumine 09.10.2013 tõendavad, et kostja poolt asutatud osaühing osutas hagejale teenust, kuid see ei tõenda kostja väidet, et ta ei osutanud hagejale konkurentsi.
23.Nõustuda ei saa kostja seisukohaga, nagu oleks ebamõistlik käsitleda konkurentsipiirangu rikkumisena juhatuse liikmeks olekut. Töölepingut allkirjastades leppisid pooled kokku just sellises piirangus ja kostja võttis endale vastava lepingulise kohustuse vabatahtlikult.
24.Konkurentsikeeld ei peatu rasedus- ja sünnituspuhkuse ajaks. Konkurentsikeelu rikkumine kestis alates 16.08.2013 kuni töölepingu lõppemiseni 28.11.2013.
25.Leppetrahvi suuruse määramisel ei arvestata seda, kas ja millist kahju konkurentsikeelu rikkuja tegelikult põhjustas. Leppetrahvi määramisel piisab ohu loomisest võimaliku kahju tekkimiseks. Kohus arvestas leppetrahvi suuruse määramisel, et konkurentsipiirangu rikkumise perioodi oli suhteliselt lühike (ligi kolm kuud) ja ka seda, et kostja soovis konkurentsiohtliku olukorra lõpetada juba kuu aega varem, esitades 29.10.2013 lahkumisavalduse ning määras leppetrahvi suuruseks 800 eurot.
26.On tõendatud, et pooltel oli kokkulepe puhkusetasu maksmise kohustuse ajatamiseks. Kuna kostja kohustus puhkusetasu tagastamiseks ei ole muutunud sissenõutavaks, jääb hageja nõue selles osas rahuldamata.
27.Rahuldamata jääb ka hageja viivise nõue. Kostja on tagastanud enammakstud puhkusetasu kokkulepitu kohaselt ja kostja kohustus leppetrahvi tasuda tekib kohtuotsuse jõustumisel.
28.TsMS § 163 lg 1 järgi jäävad hagi osalise rahuldamise tõttu menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
29.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäi tema nõue leppetrahvi saamiseks osaliselt rahuldamata ja saata asi selles osas uueks menetlemiseks maakohtusse. Alternatiivselt juhul, kui ringkonnakohus peab võimalikuks eelmenetluse läbiviimist apellatsiooniastmes, teha uus otsus, millega kaebus rahuldada ja jätta nii esimese astme kohtus kui ka apellatsioonimenetluses kantud kulud kostja kanda.
30.TLS § 26 lg 1 kohaselt võivad tööandja ja töötaja kokku leppida konkurentsi piirangu kohustuse rikkumise eest leppetrahvi. Kohus tuvastas, et töölepingus leppisid pooled kokku, et konkurentsipiirangu rikkumise korral on hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Seega on tegemist kokkulepitud summaga (trahviga), mis kuulub tasumisele teatud tingimuse (rikkumise) saabumisel.
31.Maakohus tuvastas kostjapoolse konkurentsikeelu rikkumise, mistõttu on hageja leppetrahvi nõue kostja vastu põhjendatud. Puudub vajadus leppetrahvi täiendavaks analüüsimiseks või selle suuruse hindamiseks. Kohus ületas oma volituste piire ning asus sisustama ja ümber kujundama hageja poolt esitatud nõuet, mis oli selge ja üheselt mõistetav ning täiendavat sisustamist mittevajav. Kohus rikkus TsMS § 442 lg-tes 5 ja 8, § 439 ning § 654 lg-s 5 sätestatud hagi lahendamise piire, poolte kõikidele väidetele hinnangu andmise kohustust ja § 232 lg-tes 1 ja 2 ning TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat kohustust analüüsida otsuses kõiki asjas esitatud tõendeid ja mõne tõendiga arvestamata jätmisel seda otsuses põhjendada. Selline rikkumine kujutab endast menetlusõiguse normi olulist rikkumist TsMS § 656 lg 1 p 5 järgi. Viidatud rikkumiste tõttu on tsiviilasjas jäänud eelmenetluse eesmärk saavutamata, menetlus- ja materiaalõiguslikud normid õiguspäraselt kohaldamata ning hageja suhtes on tehtud üllatuslik kohtulahend.
32.Menetluskulud peab kandma see pool, kes on põhjustanud asjatu kohtuvaidluse. Kostja rikkus pooltevahelist töölepingut, ei olnud nõus asja kohtuväliselt lahendama, oma eksimust tunnistama ega tasuma hagejale töölepingus kokkulepitud leppetrahvi. Enammakstud puhkusetasu tagastamise osas saavutasid pooled kokkuleppe alles pärast hagiavalduse esitamist kohtusse, mistõttu on põhjendatud jätta menetluskulud kostja kanda. Vastus apellatsioonkaebusele
33.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
34.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, so osas, millega kohus jättis kostjalt välja mõistmata leppetrahvi 800 eurot ületavas osas, so 5554 eurot ja jaotas menetluskulud.
35.Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega kohus rahuldas osaliselt hagi leppetrahvi saamiseks ja mõistis kostjalt välja 800 eurot ning jättis rahuldamata hageja nõuded enamtasutud puhkusetasu tagastamiseks ja viivise saamiseks. Kohtuotsus on selles osas jõustunud.
36.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks vaidlustatud osas. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
37.Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel apellatsioonkaebuses viidatud menetlusnorme. Ringkonnakohus ei tuvastanud hagi lahendamise piiride ületamist. Apellatsioonkaebuses ei ole märgitud, millistele poolte väidetele jättis kohus hinnangu andmata ja millised tõendid hindamata, mis viisid hageja arvates ebaõige lahendi tegemiseni, mistõttu ei saa ringkonnakohus neid väiteid kontrollida. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus eelmenetluse ülesannete täitmata jätmist.
38.Ekslik on hageja seisukoht, et leppetrahv tuleb alati välja mõista lepingus kokkulepitud suuruses ja kohtul puudus õigus leppetrahvi vähendamiseks. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoole majanduslikku seisundit. See loetelu ei ole ammendav.
39.Kostja taotles juba esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis leppetrahvi vähendamist, põhjendades seda rikkumise formaalsuse, ebaolulisuse, hagejal kahju puudumise ja mõlema poole huvidega (I kd lk 56). Hagejal oli võimalik esitada selle taotluse osas oma seisukoht ja seda ta 25.02.2014 menetlusdokumendis ka tegi, leides, et töölepingus kokkulepitud leppetrahv ei ole ebamõistlikult suur ja selle vähendamiseks puuduvad mõjuvad põhjused (I kd lk 102). Seega oli kohtul seadusest tulenev õigus kaaluda kostja taotluse alusel leppetrahvi vähendamist ja vastav otsustus ei saanud olla hagejale üllatuslik, nagu ta apellatsioonkaebuses väidab. Leppetrahvi vähendamine mõistliku suuruseni on kohtu diskretsiooniõigus. Vastavasse diskretsiooniotsustusse saab kõrgema astme kohus sekkuda üksnes siis, kui kohus on diskretsiooni piire ületanud. Ringkonnakohus seda antud juhul ei tuvastanud.
40.Vaidlust ei ole asjaolu üle, et antud juhul kehtis konkurentsipiirangu kokkulepe üksnes töölepingu kehtivuse ajal. Maakohus arvestas õigesti asjaoluga, et kostja rikkumine oli lühiajaline ja ta soovis selle lõpetada juba 29.10.2013, mil ta esitas hagejale avalduse töölepingu lõpetamiseks. Põhjendatud on ka kostja väide, et tegemist oli formaalse rikkumisega. Veenev ja asja materjaliga on kooskõlas kostja väited, et poolte suulise kokkuleppe kohaselt pidi kostja pärast rasedus- ja sünnituspuhkusele ning lapsehoolduspuhkusele jäämist osutama hagejale teenuseid oma ettevõtte kaudu, kuna töölepingu täitmise raames ta seda enam teha ei saanud ja hageja oli juba 2013.a augustis teadlik kostja sel eesmärgil loodud ettevõttest. Eeltoodut kinnitas maakohtu istungil sisuliselt ka hageja seaduslik esindaja PM ning tõendavad kostja ja PM vahel peetud e-kirjavahetus (I kd lk 77-80), samuti tõendid selle kohta, et kostja ettevõte D osutas hagejale perioodil august-september 2013 teenuseid ja hageja tasus nende eest (I kd lk 81,82). Hageja ja D OÜ koostöö lõppes kirjalikku lepingut sõlmimata pärast seda, kui nad ei saavutanud kokkulepet teenuste tasu suuruse osas, mis on tõendatud PM ja kostja e-kirjadega (viimane kiri 07.10.2013 - I kd lk 103-105). Järgmisest päevast, s.o 08.10.2013 hakkas hageja esitama kostjale nõudmisi konkurentsi osutava tegevuse lõpetamiseks (I kd lk 27-29). Selline nõudis hageja kostjalt esitas hageja Alles pärast seda esitas hageja kostjale kaudu teenuseid, mille eest hageja ka tasus. Olukorras, kus kostja rikkus konkurentsipiirangu kokkulepet hageja soovil ja teadmisel, ei oleks õiglane ega kooskõlas tsiviilõiguse üldiste põhimõtetega välja mõista kostjalt töölepingus kokku lepitud leppetrahvi täies ulatuses. Menetluskulud
41.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Alates 01.01.2015 kehtiva TsMS kohaselt saab menetlusosaline taotleda menetluskulude summaarset kindlaksmääramist nende menetluskulude osas, mis tsiviilasja toimikust ei kajastu (nagu näiteks tehingulise esindaja tasu) üksnes siis, kui menetlusosaline on esitanud igas kohtuastmes kohtu poolt määratud tähtaja jooksul kohase menetluskulude nimekirja. Käesolevas tsiviilasjas tegi maakohus lõpplahendi enne 2014.a lõppu ja lähtudes kehtinud TsMS-st ei küsinud menetlusosaliste käest menetluskulude nimekirja ning märkis kohtuotsusesse, et menetlusosalistel on õigus esitada menetluskulude summaarse kindlaksmääramise taotlus asjas lõpplahendi teinud maakohtule 30 päeva jooksul asjas tehtud lõpplahendi jõustumisest alates.
42.See seadusesäte, mis andis menetlusosalistele õiguse esitada menetluskulude nimekiri kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS redaktsiooni kohaselt peale lõpplahendi jõustumist (kuni 31.12.2014.a kehtinud redaktsioonis TsMS § 174 lg 1 lause 1), ei kehti alates 01.01.2015. TsMS muutmisel seadusandja rakendussätteid ette ei näinud. See tähendaks aga seda, et menetlusosaline ei saagi nõuda maakohtu menetluses kantud kulude hüvitamist, mida ei saa pidada õiguspäraseks.
43.Ringkonnakohus leiab, et menetlusosalistele tuleb tagada õigus nõuda ka enne 01.01.2015 tehtud kohtuotsuste puhul menetluskulude hüvitamist, mistõttu tõlgendab kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS § 174 lg 1 lauset 1 ja TsMS § 6 selliselt, et nendes tsiviilasjades, kus esimene lõpplahend (maakohtu otsus või menetlust lõpetav määrus) tehakse enne 01.01.2015, tuleb kõikide menetluskulude osas kohaldada TsMS kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsiooni.
44.Seetõttu määrab ringkonnakohus käesolevas otsuses kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse ning selgitab menetluskulude rahalise kindlaksmääramise korda selliselt, nagu seda nägi ette kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS redaktsioon.
45.Maakohtul oli õigus jätta hagi osalise rahuldamise tõttu menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
46.TsMS § 174 lg 1 (kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis) järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest ja TsMS § 174 lg 2 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Taotluste lahendamine
47.16.01.2015 ringkonnakohtule esitatud menetlusdokumendis palus DAB Eesti OÜ võtta vastu hagist osaline loobumine ja lõpetada menetlus puhkusetasu tagastamise nõude osas selle rahuldamise tõttu. Ringkonnakohus ei võta hagist osalist loobumist vastu, kuna TsMS § 429 lg 1 järgi võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni. Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega jäeti puhkusetasu tagastamise nõue rahuldamata, kohtuotsus on selle nõude osas jõustunud ja hageja ei saa sellest nõudest enam loobuda ega taotleda selles osas menetluskulude jätmist kostja kanda.
48.Ringkonnakohus jätab tähelepanuta 16.01.2015 menetlusdokumendis esitatud taotluse kostjalt viivise väljamõistmiseks. Hageja märkis apellatsioonkaebuse p-s 2, et vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega jäeti tema leppetrahvi nõue osaliselt rahuldamata ja ta esitas kaebuses ka sellekohased põhjendused. Hageja ei vaidlustanud
maakohtu otsust osas, millega kohus jättis hageja viivisenõude rahuldamata. TsMS § 634 lg 1 kohaselt võib apellant kuni apellatsioonitähtaja lõpuni kaebust muuta ja täiendada, muu hulgas laiendada kaebust kohtuotsuse neile osadele, mille peale esialgselt ei kaevatud. Käesolevas menetlusstaadiumis ei saa apellant enam kaebust laiendada.
Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/
Iko Nõmm /allkirjastatud digitaalselt/
Ande Tänav /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.