Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

EDASIKAEBE KORD

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused:

kostjal puudub õigus tugineda lepingu eksitavale sõnastusele ning jätta sellest tulenevalt hagejale ületundide eest tasu maksmata. Sõna vähemalt märkis hageja kostjale edastatud avalduses enne töölepingu sõlmimist kostja nõudel ning sellise sõnastusega avalduse esitamine ja töölepingu sõlmimine ei vastanud hageja tahtele. TLS § 44 lg 1 kohaselt võivad tööandja ja töötaja kokku leppida, et töötaja kohustub tegema tööd üle kokkulepitud tööaja (ületunnitöö). Summeeritud tööaja arvestuse korral on ületunnitöö kokkulepitud tööaega ületav töö arvestusperioodi lõpul. Sama paragrahvi lg 6 kohaselt hüvitab tööandja ületunnitöö vaba ajaga võrdses ulatuses, kui ei ole kokku lepitud ületunnitöö hüvitamist rahas. Kostja ei ole hagejale ületunnitööd vaba ajaga hüvitanud, seega on võimalik ületunnitöö hüvitamine ainult rahaliselt. TLS § 44 lg 7 kohaselt, ületunnitöö hüvitamisel rahas maksab tööandja töötajale 1,5- kordset töötasu. Kostja ei ole hagejale 1,5-kordset tasu maksnud. Perioodil jaanuar 2010 kuni veebruar 2013 tegi hageja tööd üle kokkulepitud tööaja 1409 tundi, mida ei ole kostja hagejale kompenseerinud. Seega kohustub kostja tasuma hagejale üle kokkulepitud tööaja töötamise eest täiendavalt 3762,03 eurot. TLS § 70 lg 1 kohaselt on töötajal õigus saada TLS § 29 lg-s 8 sätestatud korras arvutatud puhkusetasu. Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ § 2 lg 2 kohaselt arvutatakse keskmine töötasu arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kuu kalendrikuu jooksul teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud. Kuna kostja ei võtnud töötasu väljamaksmisel arvesse TLS § 44 lg-s 7 sätestatud koefitsenti, on kostja jätnud hagejale osaliselt puhkusetasu välja maksmata. Hageja nõue kostja vastu vähemmakstud puhkusetasu osas on 422,15 eurot. Hageja palus kohtul tuvastada, et hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu kohaselt oli hageja tööaja norm 96 tundi kalendrikuus; mõista kostjalt hageja kasuks välja saamata töötasu 3762,03 eurot; mõista kostjalt hageja kasuks välja saamata puhkusehüvitis 422,15 eurot. Enne käesoleva hagi esitamist esitas TÕ 24.04.2013 Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjonile avalduse tööajanormi tuvastamiseks, saamata jäänud töötasu, kasutamata puhkuse hüvitise ja viivise saamiseks. TÕ 25.06.2013 otsusega, millega komisjon jättis hageja avalduse täies ulatuses rahuldamata, ei nõustunud ja pöörudus käesoleva hagiga kohtusse. Hageja esitas 04.06.2013 töövaidluskomisjonile kostja vastu ka alternatiivse nõude ning palus komisjonil, juhul kui komisjon tuvastab, et hageja tööajanormiks kostja juures töötades oli 40 tundi nädalas (riiklik tööajanorm), mõista kostjalt hageja kasuks välja tööga mittekindlustamise eest vähem makstud töötasu summas 5975,46 eurot. Hageja jääb ka hagimenetluses eeltoodud alternatiivnõude juurde ning palus kohtul juhul, kui kohus tuvastab, et pooled olid töölepinguga kokku leppinud tööajanormiks riikliku tööajanormi, mõista kostjalt hageja kasuks välja töötasu summas 5975,46 eurot. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei nõustunud, et töölepingus kasutatud sõna vähemalt on eksitav ja ei vasta poolte tahtele. Töötaja ise on tööle asumise avalduses osalist tööaega taotlenud ja tööandja on sellega nõustunud. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud töö- ja puhkeajaseaduse kohaselt oli tööaja üldine riiklik norm 8 tundi päevas ehk 40 tundi nädalas ja töölepinguseaduse kohaselt tuli lepingusse märkida tööajanorm. Töölepingus ja lepingu lisas on järgitud kehtivat seadust, märgitud tööajanormi miinimum ja vaikimisi loetud tööajanormi maksimumiks riiklik tööajanorm 40 tundi 7-päevase ajavahemiku jooksul. Tööandja arvates on lepingu andmed esitatud heauskselt, selgelt ja arusaadavalt. Töötaja on aru saanud tööandja tahtest rakendada teda tööle kuni täistööajani ning töötaja on sellist käitumist aktsepteerinud. Töötaja on täitnud tööandja koostatud graafikud ja oma käitumisega

3(10)

nõustunud töötama rohkem kui 96 tundi kalendrikuus. Tööandja on õiguspäraselt eeldanud, et töötajale antud tööaeg mahub lepingus kokkulepitud tööajanormi. Töötaja on vastuvaidlematult täitnud tööajagraafikuga määratud töötunde, mille eest ta praegu nõuab ületunnitöö tasu. Nii pikaajalise töösuhte puhul tuleb eeldada, et pooled on töösuhet mõistnud ühtemoodi. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja töötasu 3762,03 eurot. Puhkusehüvitise 455,15 eurot suhtes kohaldas kohus aegumist. Hageja menetluskulud 89% ulatuses jättis kohus kostja kanda ja kostja menetluskulud 11% ulatuses hageja kanda. Kehtiva TLS § 5 lg 2 kohaselt töölepingu andmed esitatakse selgelt ja arusaadavalt. Pooltevahelises töölepingus sisaldav sõna „vähemalt“ ei ole ei selge ega arusaadav. Selline sõnastus ei anna töötajale selgust, kui palju tööd ta peab tegema. Töölepingu selline sõnastus on toonud kaasa olukorra, kus pooled on asunud terminit erinevalt tõlgendama ning töötaja on olnud sunnitud pöörduma töövaidlusorganisse. Nimetatud sõnastus oma selgusetuses on vastuolus TLS § 5 lg-ga 2. Kohtu arvates tuli lepingu tõlgendamisel appi võtta töölepingu 01.06.2010 sõlmitud lisa, millest nähtub, et 96 on töötundi on töötaja jaoks osaline so ca 0,6 koormusega tööaeg. Nimetatust selgub kohtu arvates poolte ühine seisukoht, et töö, mida töötaja teeb üle 96 tunni ehk üle 0,6 koormuse, on ületunnitöö. TsÜS § 87 kohaselt seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Kuna mõiste „vähemalt“ pooltevahelises töölepingus on vastuolus seadusest tuleneva nõudega, et tööleping peab olema selge ja arusaadav, tuleb mõiste „vähemalt“ kasutamist pidada töömahu määratlusena tühiseks. TsÜS § 85 kohaselt tehingu ühe osa tühisus ei too kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Kuna pooltevaheline töösuhe kestis probleemideta neli ja pool aastat, tuleb asuda seisukohale, et leping oleks sõlmitud ka tühise osata. TLS § 44 lg 1 kohaselt tööandja ja töötaja võivad kokku leppida, et töötaja kohustub tegema tööd üle kokkulepitud tööaja (ületunnitöö); summeeritud tööaja arvestuse korral on ületunnitöö kokkulepitud tööaega ületav töö arvestusperioodi lõpul. Töötaja tegi tööandja heaks ületunnitööd selles osas, mis ületas 96 töötundi kuus ehk 0,6 koormust. Eeltoodust tulenevalt tuli hageja nõue vähemmakstud töötasu saamiseks rahuldada. Kostja ei ole kohtus esitanud aegumise nõuet hageja nõudele osas, millele töövaidluskomisjon oma otsuse kohaldas aegumist so töötasunõudele perioodil 01.01.2010 kuni 24.04.2010. TsÜS § 143 kohaselt kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Seega ei kaalu kohus nimetatud perioodi töötasunõude suhtes aegumise kohaldamist. Kostja vaidles suuliselt hageja arvutuskäigule ületundide osas vastu, kuid ei ole oma arvutuskäigu kohta esitanud kirjalikke tõendeid s.o kostja ei ole tõendanud, et hageja ületunnitöö tunde oli vähem, kui hageja nimetas. Seega juhindub kohus otsuse tegemisel hageja ületundide arvutuskäigust. Hageja palgateatistest ja nende põhjal koostatud kokkuvõttest nähtuvalt tegi hageja ajavahemikus jaanuar 2010 kuni veebruar 2013 1409 ületundi (tl 18, TVK toimik tl 33-73). TLS § 44 lg 6 kohaselt tööandja hüvitab ületunnitöö vaba ajaga ületunnitöö ajaga võrdses ulatuses, kui ei ole kokku lepitud ületunnitöö hüvitamist rahas ja lg 7 kohaselt ületunnitöö hüvitamisel rahas maksab tööandja töötajale 1,5-kordset töötasu. Tööandja ei hüvitanud töötajale ületunnitööd rahas. Töötaja

4(10)

tunnitasuks olid pooled kokku leppinud 83,5 krooni ehk 5,34 eurot. ühekordne tunnitasu töötajale on hüvitatud ja 0,5-kordne tunnitasu on hüvitamata. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista saamata töötasu 3762 eurot (5,34 : 2=2,67; 2,67 x 1409 = 3762). Kostja leidis, et hageja nõue puhkusehüvitise saamiseks on aegunud. Puhkusetasu nõudele tuleb kohaldada ITVS § 6 lg-st 1 tulenevat aegumistähtaega. Üldine töösuhetest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on neli kuud ning erand on seaduses tehtud vaid palganõudele. Pooltevaheline töösuhe lõppes 16.02.2013 ning seega oli puhkusehüvitise nõude esitamise viimane tähtaeg 16.06.2013. Hageja nimetatud ajaks puhkusehüvitise nõuet ei esitanud, seega on puhkusehüvitise nõue aegunud. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus hagi rahuldas ja teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus on tõlgendanud ebaõigesti TLS § 5 lg 2 leides, et konkreetses töötundide numbris kokku leppimata jätmine ning töötundide miinimumis kokku leppimine ei ole seaduslik. Töölepingu sõlmimise ajal ei tulenenud seadustest nõuet, et tööaeg oleks pidanud olema lepingus märgitud konkreetses suuruses. Alates 01.07.2010 kehtiva TLS § 5 lg 1 p 7 järgi märgitakse aeg, millal töötaja täidab kokkulepitud tööülesandeid (tööaeg). Heli Raidve ja Mari Rask oma raamatus „Töölepingu sõlmimine ja varaline vastutus“ on öelnud, et TLS-s toodud mõiste „täistööaeg“ ei ole võrreldav varemkehtinud riikliku tööajanormi mõistega, sest seadus ei kehtesta mingit tööajanormi. Tööandja ja töötaja on vabad kokku leppima mis tahes neile sobivas tööaja pikkuses ja samuti ka tööaja korralduses, eeldusel, et täidetakse üldiseid seaduses kehtestatud tööaja piiranguid. Olukorras, kus töö iseloomust tulenevalt lepitakse igakuine tööajanorm kokku uuesti, s.t kostja koostab vastava graafiku ning hageja on kohustatud sellega tutvuma ja selle alusel tööd tegema, saab lugeda töölepingu sellist sõnastust piisavalt selgeks ja arusaadavaks. Arusaamatuks jääb kohtu käsitlus mõistest vähemalt kui eksitavast ja ebaselgest. Töölepinguseaduses on sõna vähemalt kasutatud 17-s paragrahvis, 38 korral. Ei saa järeldada, et kõikide nende paragrahvide puhul on tegemist ebaselge käsitlusega seadusandja tahtest. Võttes arvesse kostja töö iseloomu, ei olnud pooltel võimalik kokku leppida korrapärastes töötundides ning määratleda töölepingus konkreetne tööajanorm. Leping sõlmiti osalise tööajaga, vähemalt 96 tundi kalendrikuus, summeeritud töötundide alusel. Sellest tulenevalt, et tegemist oli summeeritud töötundide alusel töötamisega, oli sõna vähemalt märkimine töötundide ette olulise tähtsusega ehk see sõna, mõiste andis kostjale võimaluse konkretiseerida tööajanormi, mis muidu summeeritud töötundide alusel töötamise puhul oleks olnud keeruline. Heli Raidve ja Mari Rask toovad raamatus välja, et kui tegemist on summeeritud tööajaga, siis töölepingu sõlmimisel ei ole võimalik kokku leppida igapäevases tööaja pikkuses ja tööpäevades. Töölepingus tuleb sel juhul näidata kokkulepitud tööaeg (vähemalt 96 tundi), summeeritud tööaja arvestuse kohaldamine (töötunnid teatavaks hiljemalt 5 päeva enne arvestusperioodi algust) ja viide aktile, millega on kindlaks määratud arvestusperiood ja tööajakava teatavakstegemise tingimused. Need tingimused (tööaeg, summeeritud tööaja arvestuse kohaldamine, viide aktile) oli kostja täitnud ehk hagejaga sõlmitud töölepingusse sissekirjutanud, kuid kohus tehtud otsuses nendele asjaoludele üldse tähelepanu ei pööranud. Samad autorid on öelnud ka seda, et summeeritud tööaja arvestuse korral arvestatakse kokkulepitud tööaega mingi arvestusperioodi jooksul, mis tuleb töölepingus näidata, seda ka kostja tegi, viidates lepingus töökorralduse reeglitele, millega hagejal oli kohustus tutvuda. Seetõttu on kohtu seisukoht, et mõiste „vähemalt“ kasutamine töömahu määratlusena kui tühisena, on põhjendamatu ja ebaõige.

5(10)

Kohus on tõlgendanud ebaõigesti TLS § 44 lg 1, lugedes poolte vahel sõlmitud töölepingu kokkuleppeks teha ületunnitööd. Seaduse mõtte kohaselt tuleb ületunnitöö osas kokku leppida vahetult sellise töö tegemise vajaduse ilmnemisel, enne töö tegemist, samuti ei saa ületunnitöö olla lihtsalt igapäevane töökorraldus, vaid selleks peavad ilmnema ettenägematud asjaolud. Sõltumata asjaolust, et töötaja ja tööandja võivad piiranguid arvestades kokku leppida sobivas tööaja pikkuses, ei saa töölepingus kokku leppida ületunnitöö tegemises. Kohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid, leides, et hageja tahe oli töötada ainult 96 tundi kalendrikuus. Kohus on jätnud hindamata hageja omakäeline avalduse tekstiga: „Palun mind tööle võtta... osalise tööajaga, töötades vähemalt 96 tundi kalendrikuus...“ ja TÕ ja Tallinna Kiirabi töölepingu tekstiga: „Töötaja töötab asub tööle osalise tööajaga, tööaja kestvus vähemalt 96 tundi kalendrikuus...“. Ka viidatud tõendis on kasutatud sõna vähemalt ning puudub igasugune põhjendus, miks sulgudes lisatud tekst ca 0,6 kohaga muudab olematuks sõna vähemalt tähenduse või miks tekst ca 0,6 kohaga on loetav ainult koos sõnadega 96 tundi kuus, mitte aga koos sõnadega vähemalt 96 tundi kuus. Kohus on jätnud tähelepanuta, et tekst ca 0,6 kohaga on dokumendis kostja tahteavaldusena. Hageja ei ole avaldanud oma tahet töölepingu teksti täpsustamiseks tööajanormi piires. Pooled leppisid kokku töötundide miinimumis (vähemalt 96 tundi kuu), kuna summeeritud tööaja puhul ei ole võimalik konkreetset tööajanormi määratleda ehk antud juhul tööaja ülempiiri, vaid tuleb lähtuda seaduse käsitlusest täistööaja normist (kuna ületunnitöös ei saa lepingus kokku leppida). Kohus on jätnud analüüsimata kostja väite, et hageja ei ole töösuhte jooksul kordagi pöördunud kostja poole seoses võimaliku erineva tõlgendusega tööajanormi osas. Kohus on jätnud ka tähelepanuta, et vaidlusalane töösuhe kestis üle kolme aasta. Kohus on jätnud tähelepanuta, et hageja väited tööajagraafikute teatavaks tegemise küsitavuse kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Kohus ei ole andnud hinnangut tööajaarvestuse tabelitele perioodist jaanuar-märts 2011 ja hageja palgateatistele samast perioodist. Kohus ei ole analüüsinud hageja alternatiivset nõuet, et kohus tuvastaks TÕ ja Tallinna Kiirabi vahel sõlmitud töölepingus tööajanormiks riikliku tööajanormi ja mõistaks sellest tulenevalt välja saamata jäänud töötasu. Kohus ei ole kaalunud, kuidas mõjutab alternatiivne nõue hageja väiteid tööajanormis kokku leppimise ja ületunnitöö tegemise kohta, s.t kas on tõendatud, põhjendatud ja usutav hageja tahe leppida töölepingus kokku konkreetne tööajanorm 96 tundi nädalas. Kohus ei ole kaalunud Tallinna Kiirabi nõuet kohaldada aegumist töötasu nõudele perioodi 01.01.2010–24.04.2010 eest. Kostja, esitanud aegumise kohaldamise nõude töövaidluskomisjonis ning vastuses hagile korrates, et kohtuasjas esitatavad nõuded on kõik samad töövaidlusasjas esitatutega, tuleb lugeda, et kostja on kohtule esitanud aegumise kohaldamise nõude. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja ja töövaidluskomisjoni toimiku materjalidega ning esitatud apellatsioonkaebusega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust ületunnitöö eest tasu väljamõistmise ja menetluskulude jaotuse osas tühistada, kuid maakohtu otsuse põhjendusi tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi muuta. Lisaks tuleb täpsustada maakohtu otsuse resolutsiooni ning jätta nõue igakuise tööajanormi tuvastamiseks läbi vaatamata.

6(10)

Kolleegium kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, see tähendab osas, milles maakohus hagi rahuldas ja mõistis välja saamata jäänud töötasu. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kasutamata jäänud puhkuse eest hüvitise saamiseks, mille peale edasi kaevatud ei ole, ning selles osas kolleegium maakohtu otsuse põhjendatust ja seaduslikkust ei kontrolli. Maakohus on vaidlustatud otsuses märkinud kostjaks Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti asutuse Tallinna Kiirabi ja kohtuotsuse resolutsioonis rahuldanud hagi osaliselt Tallinna Kiirabi suhtes. TsMS § 201 lg 2 järgi saab tsiviilasja menetluses osaleda isik, kellel on tsiviilkohtumenetlusõigusvõime. Tsiviilkohtumenetlusõigusvõime on igal isikul, kellel on õigusvõime tsiviilõiguse kohaselt. TsÜS § 26 lg 1 järgi on õigusvõime juriidilisel isikul. TsÜS § 25 lg 2 järgi on juriidiliseks isikuks omavalitsusüksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel. Talliinna Kiirabi on Tallinna linna asutus, seega ei ole tegemist juriidilise isikuga. Eeltoodu tõttu on kostjaks käesolevas asjas Tallinna linn. Eeltoodud ebatäpsus tuleb maakohtu otsuses parandada ja lugeda kostjaks Tallinna linn. TsMS § 438 lg 1 viimse lause kohaselt teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses lahendanud hageja nõuet, milles hageja palus tuvastada, et töölepingu järgi oli hageja tööajanormiks 96 tundi kuus. Selle nõude kohta maakohtu otsuse resolutsioonis otsustus puudub. TsMS § 368 lg 1 järgi võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kolleegium leiab, et poolte poolt kokkulepitud ühe kuu tööajanorm oli üheks asjaoluks, mis tuli tuvastada, et otsustada, kas hageja saamata jäänud töötasu (tasu ületunnitöö eest) nõue on põhjendatud. Eraldi tuvastushuvi esitatud nõude osas hageja põhjendanud ei ole. Kuna tegemist on asjaoluga, mis tuli raha nõude lahendamisel tuvastada, siis leiab kolleegium, et tööajanormi tuvastusnõue tuleb TsMS § 423 lg 2 p 2 järgi jätta läbi vaatamata. Kuna maakohtu otsuses sellekohane otsustus puudub, siis ringkonnakohus täiendab selles osas maakohtu otsust. Töövaidluskomisjonile oli esitatud ka nõue viivise saamiseks ja advokaaditasu 540 eurot hüvitamiseks ning alternatiivne nõue, milles hageja palus juhul, kui komisjon leiab, et pooled olid kokku leppinud tööaja normiks riikliku tööajanormi, välja mõista vähemmakstud töötasu 5 975,46 eurot. Maakohtu menetluses hageja eeltoodud nõudeid enam esitanud ei ole. ITLS § 24 lg 3 sätestab, kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas. Hagis võib esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. TsMS § 363 lg 1 p 1 järgi esitab hageja hagiavalduses oma selgelt väljendatud nõude. Kuna hageja maakohtule viivise ja advokaaditasu nõuet ning alternatiivselt esitatud töötasunõuet ei esitanud, siis selles osas on töövaidluskomisjoni otsus nõuete rahuldamata jätmise kohta jõustunud ja maakohus ei pidanud neid nõudeid menetlema. Apellatsioonkaebuse väide, et maakohus jättis alternatiivse nõude analüüsimata, ei ole eeltoodu tõttu õige. Järgnevalt kontrollib kolleegium maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, milles maakohus lahendas hageja nõude ületunnitöö eest tasu saamiseks. Selle nõude üle otsustamisel oli oluline esmalt tuvastada, milline oli poolte kokkulepe igakuise tööaja suhtes. Pooled olid 27.10.2008 sõlminud töölepingu nr 1337, mille p 3.1 järgi pidi hageja asuma tööle osalise tööajaga, tööaja kestvus on vähemalt 96 tundi kalendrikuus, töötades summeritult kalendrikuu töötundide alusel ja tehes selle teatavaks töötajale hiljemalt viis päeva enne arvestusperioodi algust. Töö algab ja lõpeb vastavalt vahetuse ajakavale. 01.06.2010 vormistati poolte poolt töölepingu lisa nr 1, milles muudeti töölepingu p 3.1 ja uue sõnastuse kohaselt töötaja töötab osalise tööajaga vähemalt

7(10)

96 tundi kuus (ca 0,6 kohaga) summeritud kalendrikuu töötundide alusel ja tehes selle teatavaks töötajale hiljemalt viis päeva enne arvestusperioodi algust. Arvestusperiood määratakse asutuse käskkirjaga, milles lähtutakse kiirabi töökorraldusest ja võimaluse korral arvestatakse töötaja soovidega. Töö algab ja lõpeb vastavalt vahetuse ajakavale. Hageja väitis, et pooled leppisid kokku, et hageja töötab igakuiselt 96 tundi, mis ongi tema igakuiseks töökoormuseks. Kostja leidis, et pooled olid kokku leppinud, et kostja pidi hagejat kindlustama tööga vähemalt 96 tunni ulatuses kuus, kuid võis anda hagejale tööd kuni töölepingu sõlmimise ajal kehtinud riikliku tööajanormi ulatuses. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud töö- ja puhkeaja seaduse § 4 lg 1 järgi töötaja tööaja üldine riiklik norm on 8 tundi päevas ehk 40 tundi nädalas ja lg 2 sätestas, et tööaja summeeritud arvestuse korral lähtutakse tööaja arvestamisel tööaja üldisest riiklikust normist. Töö- ja puhkeaja seaduse § 6 järgi oli osaline tööaeg tööandja juures kehtestatud tööajanormist lühem tööaeg, mida rakendatakse töötaja ja tööandja kokkuleppel. Maakohus tuvastas, et pooltevahelise töölepingu p 3.1 on TLS § 5 lg 2 ja TsÜs § 87 järgi tühine sõna „vähemalt“ osas, kuna see on seadusega vastuolus. Kolleegium sellise käsitlusega ei nõustu. Praegu kehtiva TLS § 131 lg 2 järgi tuli asjaoludele, mis olid tekkinud enne 01.07.2009, kohaldada enne 01.07.2009 kehtinud seadust. Töölepingu sõlmimise ajal kehtinud TLS § 26 lg 1 p 7 järgi pidi töölepingus olema kokku lepitud tööajanorm. Praegu kehtiva TLS § 5 lg 1 p 7 järgi peab töölepingu kirjalik dokument sisaldama aja, millal töötaja täidab kokkulepitud tööülesandeid. Seega tulenes nii praegusest kui ka varem kehtinud töölepingu seadusest, et töölepingus tuli kokku leppida töötamise ajas. Maakohus leidis, et pooltevahelise töölepingu p 3.1 on TsÜS § 87 järgi tühine sõna „vähemalt“ osas, kuna sõna „vähemalt“ on eksitav ja vastuolus TLS § 5 lg-s 2 sätestatuga, mille kohaselt peavad töölepingu andmed olema esitatud heauskselt, selgelt ja arusaadavalt. Kolleegium selle käsitlusega ei nõustu. Pooltevaheline tööleping sõlmiti 27.10.2008, s.t ajal, kui töölepingu seaduse praegune redaktsioon ei kehtinud ja praegu kehtiva TLS § 131 lg 2 järgi tuleb 27.10.2008 töölepingu sõlmimisele kohaldada sel ajal kehtinud seadust. Töölepingu sõlmimise ajal kehtinud töölepingu seaduse redaktsioonist nõuet, et töölepingu andmed peavad olema esitatud heauskselt, selgelt ja arusaadavalt, ei tulenenud. Eeltoodu tõttu on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja järeldus pooltevahelise töölepingu p-s 3.1 oleva sõna „vähemalt“ tühisuse kohta ei ole õige. Kuna töölepingu p 3.1 kehtib, siis tuleb kolleegiumil tuvastada, millises tööajas on pooled kokku leppinud, see tähendab tuleb tuvastada poolte tahe töölepingu sõlmimisel. VÕS § 1 lg 1 järgi kohaldatakse töölepingule võlaõigusseaduse norme. VÕS § 29 lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Hageja vande all antud seletuse kohaselt soovis ta töötada osalise tööajaga, kuna ta töötas ka haiglas hapnikuravi õena. Tööleping sõlmiti hageja otsese ülemuse juures ja tööandja dikteeris, mida töölevõtmise avaldusse kirjutada ja millistel tingimustel leping sõlmida. Töölepingut sõlmides sai hageja aru, et 96 tundi peab ta kuus töötama ja töötunnid, mis selle ületavad, on ületunnid. Töötasu ebaõigesti maksmise avastas hageja 2011. a lõpus, kuid tööandja poole ei julgenud ta siis pöörduda, kuna kartis sanktsioone (lk 68). Kostja selgitas, et tema eesmärgiks oli sõlmida tööleping viisil, kus on kokku lepitud ühe kuu tööaja miinimummäär, mille peab tööandja tagama, ja tööandja võis töötajat rakendada tööle üldise täistööaja piires ehk töölepingu sõlmimise ajal 40 tundi nädalas. Kolleegium leiab, et kostja seletus on vastuolus töölepingu ja töölepingu lisa 1 p-s 3.1 tooduga, kuna seal on pooled sõnaselgelt kokku leppinud, et hageja töötab osalise tööajaga. Juhul,

8(10)

kui poolte soov oleks kokku leppida täistööajas, siis oleks sellisel moel ka lepingus kokku lepitud. Poolte tahet konkretiseerib töölepingu lisa 1 p 3.1 sõnastus, milles on eraldi fikseeritud, et tegemist on ca 0,6 kohaga. Seega saab pooltevahelise töölepingu ja selle lisa 1 p-st 3.1 järeldada, et pooled olid kokku leppinud, et hageja töötab osalise tööajaga 96 tundi kuus summeeritud tööajaarvestusega. Töölepingu ja selle lisa p 3.1 sõnastus on kooskõlas hageja kohtus antud seletuses toodud asjaoludega. Eeltoodust teeb kohus järelduse, et pooled on kokku leppinud, et hageja töötab osalise tööajaga, milleks on summeeritud arvestuse järgi 96 tundi kuus. Kolleegium märgib, et töölepingu sõlmimise dokumendis tööaja märkimise kohustus ei ole ainult formaalse iseloomuga. Kokkulepitud tööajast sõltub see, millise aja jooksul on tööandjal õigus töötajat tööle rakendada ja töötaja saab planeerida oma töövaba aja kasutamist. Töölepingu seaduse mõttega ei olnud ka lepingu sõlmimise ajal kooskõlas tööaja kokkuleppimine viisil, kus aeg, millal töötaja peab tööülesandeid täitma, on määratud ebaselgelt ja mitmeti mõistetavalt. Apellant rõhutas, et poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel oleks pidanud maakohus hindama ka seda, et hageja töötas alates 2008. aastast pidevalt üle 96 tunni kuus ja ei esitanud kostjale kordagi nõuet, et kostja maksaks talle välja tasu ületundide eest. Hageja selgituse kohaselt sai ta aru, et kostja pole ületundide eest tasunud 2011. a, kuid ei esitanud nõuet varem, sest kartis kostjapoolseid sanktsioone. Kolleegium möönab, et poolte tegeliku tahte selgitamisel on oluline eelkõige see, milline oli poolte soov lepingu sõlmimisel, kuid oluline võib olla ka käitumine lepingu täitmisel. Samas arvestades seda, et töötaja sõltub töölepingust tulenevate kohustuste täitmisel tööandjast - nii on tööandja see, kes määrab, millistes vahetustes töötaja töötab, milline on ta puhkeaeg jne - siis on usutav, et töötaja ei esitanud oma õiguste rikkumisest teada saades nõuet kohe. Eeltoodu tõttu ei ole kolleegiumi arvates apellandi poolt esiletoodu alusel põhjust järeldada, et poolte vahel oli lepitud kokku tööajas viisil, nagu seda väitis kostja. Töölepingu sõlmimise ajal kehtinud töö- ja puhkeaja seadus § 7 lg 1 järgi ületunnitöö on töötamine üle kokkulepitud tööajanormi ja alates 01.07.2009 kehtiv TLS § 44 lg 1 sätestab, et tööandja ja töötaja võivad kokku leppida, et töötaja kohustub tegema tööd üle kokkulepitud tööaja (ületunnitöö). Summeeritud tööaja arvestuse korral on ületunnitöö kokkulepitud tööaega ületav töö arvestusperioodi lõpul. Töölepingu sõlmimise ajal oli töölepingu p 3.1 järgi summeeritud tööaja arvestusperiood 1 kuu. Tallinn Kiirabi peaarsti 22.03.2011 käskkirjaga nr 1-2/15 kinnitatud Tallinna Kiirabi töökorralduse reeglite p 4.3 järgi operatiivtöötajate puhul kohaldatakse 4-kuulist summeeritud tööajaarvestust ja p 4.3.1 järgi tehti tööajakava ette nelja kuu peale ja töötajat teavitati sellest ühe kuu kaupa, teades ette 5 päeva. Pooled ei vaidle selles, et hageja igakuiselt tehtavates töövahetustes olid pooled kokku leppinud, seega oli olemas kokkulepe üle töölepingus kokkulepitud määra töö tegemiseks. Ebaõige on apellandi käsitlus, et TLS § 44 lg 1 järgse kokkuleppe puhul peaks olema igakordselt märgitud eraldi, et tegemist on kokkuleppega ületunnitöö tegemiseks. Hageja nõudis ületunnitöö eest välja maksmata tasu alates jaanuarist 2010 ja esitas nõude põhistamiseks tabeli, kus olid välja toodud tegelikult töötatud tunnid (lk 18). Hageja selgitas, et oma arvestuse tegi ta palgalipikute järgi. Maakohus on õigesti vaidlustatud otsuses esile toonud, et kostja ei ole hageja nõude aluseks olevatele andmetele ja arvutuskäigule põhjendatud vastuväiteid esitanud. Apellatsioonkaebuses väitis kostja, et maakohus oleks pidanud võrdlema tööajagraafikuid ja palgalipikuid. Samas ei ole apellant esile toonud, milliseid maakohtust erinevaid järeldusi oleks nende järgi võimalik teha. Apellant ei ole väitnud, et palgalipikutes toodu ei vastaks hageja poolt tegelikult töötatud ajale. Eeltoodu tõttu ei ole kolleegiumil alust muuta maakohtu järeldust, et perioodil jaanuar 2010 kuni veebruar 2013 on hageja töötanud üle kokkulepitud tööaja 1409 tundi. Kuna hagejaga sõlmitud tööleping on lõppenud, siis TLS § 44 lg 6 järgi ei ole võimalik hagejale ületunnitööd hüvitada

9(10)

vaba aja andmisega ja TLS § 44 lg 6 järgi kuulus väljamõistmisele 1,5-kordne töötasu kokku summas 3762,03 eurot. Apellant väitis, et maakohus oleks pidanud ületunnitöö eest saamata töötasu väljamõistmisel kohaldama nõudele perioodi eest jaanuar 2010 kuni 24.04.2010 aegumist. TsÜS § 143 järgi võtab kohus aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja poolt hagile esitatud vastuses jäi kostja kõigi töövaidluskomisjonis esitatud vastuväidete juurde (lk 27-28). Töövaidluskomisjonile esitatud kirjalikus vastuses ei ole kostja palunud nõudele kohaldada aegumist (töövaidluskomisjoni toimik lk 80-82). Samuti ei tulene töövaidluskomisjoni istungi protokollidest, et kostja oleks esitanud väite nõude osalise aegumise kohta. Seega on maakohtu järeldus õige, et kostja ei ole esitanud aegumise vastuväidet, mistõttu ei kaalunud maakohus, kas nõue jaanuar 2010 kuni 24.04.2010 eest on aegunud. Kuna TsMS § 442 lg 5 järgi peab kohtuotsuse resolutsioonis olema lahendatud kõik esitatud nõuded, kuid maakohus otsuse resolutsiooni sellel moel ei ole vormistanud, siis esitab ringkonnakohus käesolevas otsuses maakohtu otsuse resolutsiooni tervikteksti. Kuna maakohtu lõppjäreldus hagi osalise rahuldamise kohta jääb muutmata, siis tuleb muutmata jätta ka maakohtu otsuses olev menetluskulude jaotus, mille kohaselt jättis maakohus TsMS 163 lg 1 järgi hageja menetluskuludest 89% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 11% hageja kanda. Apellatsioonkaebuse alusel ei muutnud apellatsioonikohus maakohtu otsuse lõppjäreldust hagi osalise rahuldamise kohta ja jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata. Seega tuleb § 171 lg 1 järgi jätta ringkonnakohtu menetluskulud apellandi (kostja) kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Alates 01.01.2015.a kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt saab menetlusosaline taotleda menetluskulude summaarset kindlaksmääramist nende menetluskulude osas, mis tsiviilasja toimikust ei kajastu (näiteks lepingulise esindaja tasu), üksnes siis, kui menetlusosaline on esitanud igas kohtuastmes kohtu poolt määratud tähtaja jooksul kohase menetluskulude nimekirja. Vaidlustatud kohtuotsus on tehtud enne 01.01.2015. Enne 01.01.2015 kehtiva menetlusseadustiku järgi ei küsitud menetlusosaliste käest menetluskulude nimekirja ning kohus märkis kohtuotsusesse, et menetlusosalistel on TsMS § 174 lg 1 järgi õigus esitada menetluskulude kindlaksmääramise taotlus lõpplahendi teinud maakohtule 30 päeva jooksul lõpplahendi jõustumisest alates. TsMS § 174 lg 1 eelviidatud redaktsioonis alates 01.01.2015 enam ei kehti. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt enne 01.01.2015 tehtud lõpplahendi puhul tuleb kõrgema astme kohtutel kohaldada varemkehtinud seadust, mis tagab ühe ja sama tsiviilasja puhul erinevates kohtuastmetes menetluskulude rahalise kindlaksmääramise samade põhimõtete järgi. Eeltoodu tõttu ei määra ringkonnakohus pooltele apellatsioonimenetluse kulude nimekirja esitamiseks tähtpäeva, vaid määrab otsuses ainult menetluskulude jaotuse. Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude summaarse kindlaksmääramise korra osas tuleb menetlusosalistel juhinduda kuni 31.12.2014 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku redaktsioonist.

Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/

Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/

Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.