Tiina Sokk hagi Stenströms Skjotfabrik Eesti OÜ vastu töövaidluses
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
739,20 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 11. veebruari 2014. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tiina Soku apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Tiina Sokk (isikukood: XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Maia Ploom Vastustaja (kostja): Stenströms Skjotfabrik Eesti OÜ (registrikood: 10438696), seaduslik esindaja Veli Lahtmets
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Maakohtu 11. veebruari 2014. a otsus muutmata ja Tiina Soku apellatsioonkaebus rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Tiina Soku kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Stenströms Skjotfabrik Eesti OÜ (kostja, vastustaja) esitas 13. juunil 2013 Tartu Maakohtule avalduse töövaidluskomisjonile Tiina Soku (hageja, apellant) poolt esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras hagina.
2.Tiina Sokk palus töövaidluskomisjonile esitatud avalduses tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus, mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses (1 108,80 eurot) ja mõista kostjalt hageja kasuks välja töötasu tööga mittekindlustamise eest perioodil 25. märtsist 2013 kuni 31. märtsini 2013 TLS § 35 alusel 67,20 eurot. Tiina Soku põhjenduste kohaselt töötas ta kostja juures 27. veebruaril 2013 sõlmitud töölepingu nr 570 alusel. Tööandja esitas 08. aprillil 2013 töötajale avalduse töölepingu ülesütlemiseks TLS § 86 lg 1 alusel. Töölepingu ülesütlemise põhjendusena oli tööandja poolt märgitud, et „tootva üksusena ei saa olla kindel proua Sokk’u igapäevases osalemises tootval tööl, halb algus“. Hageja leiab, et töölepingu ülesütlemine tööandja poolt on alusetu ja ebaseaduslik, kuna töölepingut ei saa üles öelda seetõttu, et töötaja viibib aeg-ajalt haiguslehel. Ülesütlemisavaldus ei sisalda muid selgitusi töölepingu ülesütlemise vajaduse kohta. Hageja leidis, et tõele ei vasta väide, nagu oleks ta jätnud oma töölt puudumisest teatamata. Hageja teavitas tööandjat viivituseta esimesel võimalusel. Kuigi töösisekorraeeskirjad on hageja poolt allkirjastatud, ei olnud tal võimalik nendega sisuliselt tutvuda enne töölepingu ülesütlemist tööandja poolt. Samuti oli hageja sunnitud olema tööst eemal perioodil 25. märtsist 2013 kuni 31. märtsini 2013, kuna kostja ei kindlustanud sellel perioodil hagejat tööga.
3.Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele vastu. Hageja ei tulnud tööle 05. aprillil 2013 ning tõi tõendi perearstilt alles keskpäeva paiku ning varasemalt meistrile oma puudumisest ei teatanud, kuigi teadis meistri telefoninumbrit. Kostja ei saa aktsepteerida hageja poolt esitatud perearsti tõendit, kuna see ei vasta ravikindlustuse seadusele. Seega on hageja puudunud töölt põhjuseta ning jättis vastavalt sisekorraeeskirjadele oma puudumisest teatamata. Kuna hageja on perioodil
27.veebruarist 2013 kuni 23. aprillini 2013 olnud tööl ainult kaksteist päeva, siis leidis kostja, et vastavalt TLS § 6 lg 1 ei sobi hageja kostja ettevõttes töötama. Kostjale tutvustati tööle asumise päeval töösisekorraeeskirju, tuleohutuse ja töökaitse nõudeid. Sisekorraeeskirjad luges hageja läbi meistri juuresolekul ning kinnitas seda ka oma allkirjaga. Töölepingu sõlmimisel informeeriti hagejat puhkusegraafikust ehk kollektiivpuhkusest. Seega oli hageja teadlik, et ajavahemikul 25. märtsist 2013 kuni 31. märtsini 2013 ei ole temal võimalik üksi vabrikus töötada ning väljateenitud puhkusekompensatsiooni ta selle aja eest ei saa. Puhkusetasu 5 päeva eest summas 61,60 eurot maksti hagejale välja töölepingu lõpetamise päeval, 23. aprillil 2013.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohtu 11. veebruari 2014 otsusega rahuldati hagi osaliselt. Hagi jäeti rahuldamata töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja saamata jäänud hüvitise väljamõistmise nõuete osas. Maakohus luges töölepingu lõppenuks TLS § 86 lg 1 alusel alates 23. aprillist 2013. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks TLS § 35 alusel välja töötasu 67,20 eurot tööga mittekindlustamise eest.
4.1.Maakohus leidis, et tööandja on töölepingu ülesütlemisel järginud TLS § 96 sätestatud etteteatamistähtaega. Kostja esitas hagejale avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 86 lg 1 (töölepingu ülesütlemine katseajal) alusel 8. aprillil 2013 ning tööleping loeti tööandja poolt lõppenuks 23. aprillil 2013.
4.2.Maakohus selgitas, et katseaja eesmärgiks on teha kindlaks, kas töötaja sobib kokkulepitud tingimustel tööd tegema või mitte. Katseajal on töösuhte ülesütlemine lihtsustatud ning ülesütlemiseks katseajal ei ole oluline mõjuva põhjuse olemasolu. Töölepingu ülesütlemisel peab tööandja üksnes järgima, et see ei oleks vastuolus katseaja eesmärgiga. Kohtule esitatud tööajaarvestusest (tl 10) nähtuvalt on hageja viibinud perioodil 05. märtsist
08.märtsini 2013 hoolduslehel, perioodil 11. märtsist 19. märtsini 2013 haiguslehel, 5. aprillil 2013 on töötaja esitanud tõendi töölt puudumise kohta ja perioodil 09. aprillist 23. aprillini 2013 viibis hageja haiguslehel. Töölepingu ülesütlemise avaldusest nähtuvalt ei ole tööleping üles öeldud seonduvalt hageja töövõimetusega, vaid tööandja on põhjendanud, et hageja ei sobi tootval tööl tööd tegema, kuna hageja alates tööle asumisest 27. veebruarist 2013 kuni 23. aprillini 2013 tegelikult töötanud ainult 12 päeva. Töölepingut ei lõpetatud haiguse tõttu, vaid põhjusel, et katseajal on tööandjal õigus hinnata kas töötaja tervis vastab nõutud tasemele ning kostja on leidnud, et hageja ei ole võimeline kokkulepitud tööd oma tervise tõttu tegema.
4.3.Õige ei ole kostja seisukoht selle kohta, et hageja poolt 05. aprillil 2013 esitatud perearsti tõendit ei saa käsitleda tõendina ravikindlustuse seaduse mõttes. Kuigi ravikindlustuse seaduse § 52 lg 1 ja 2 näeb ette, et isiku ajutist töövõimetust ja töö- või teenistuskohustuse täitmisest vabastust tõendavaks dokumendiks on töövõimetusleht, ei tähenda see seda, et perearst ei või väljastada tõendit isiku viibimise kohta arsti vastuvõtul või isiku töövõimetuse kohta isegi siis, kui see kestab vaid ühe päeva. Seega oli töötaja poolt eelpoolnimetatud tõend lubatav.
4.4.Nii hageja kui ka kostja on kohtus kinnitanud, et 05. aprillil 2013 ei teatanud töötaja oma tööle mittetulekust, vaid tõi tööandjale arsti tõendi alles peale lõunat. Seega jättis töötaja nõuetekohaselt teatamata oma võimetusest 05. aprillil 2013 tööd teha. Samuti ei nähtu kohtule esitatud tõenditest, et töötaja oleks sellel päeval tööle asunud. Stenströms Skjotfabrik Eesti OÜ töösisekorra eeskirjade p 2.8 kohaselt (tl 12-15) on töötaja kohustatud teatama ajutisest töövõimetusest (ja võimalusel selle eelduslikust kestusest) telefoni teel esimesel võimalusel meistrile või raamatupidajatele. Teatamata jätmise korral „tõlgendatakse seda kui jämedat töökohustuste rikkumist, mis toob paksu pahandust.“ Töötajate instrueerimise lehest nähtuvalt on hageja kinnitanud oma allkirjaga 27. veebruaril 2013, et ta on teadlik töökaitse, tuleohutuse ja töösisekorraeeskirjade nõuetest ja kohustub neid täitma. Seega oli hageja teadlik, et oma puudumisest tuleb tööandjat telefoni teel teavitada.
4.5.Maakohus leidis, et tööandjal oli õigus hinnata, kas töötaja on sobiv osalema tootmistööl või mitte ning mittesobivusel oli tööandjal õigus tööleping üles öelda katseaja ebarahuldava tulemuse tõttu TLS § 86 lg 1 alusel. Hageja nõue töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks tuli seega maakohtu arvates jätta rahuldamata.
4.6.Kuna töölepingust ega töösisekorra eeskirjadest ega muudest kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et kollektiivpuhkuse aega oleks töötajale tutvustatud või see oleks vastavalt TLS § 69 kindlaks määratud, luges kohus põhjendatuks hageja nõude saamata jäänud töötasu osas summas 67,20 eurot TLS § 35 alusel.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Tiina Sokk esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 11. veebruari 2014 otsus osas, millega jäeti rahuldamata hagi töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja saamata jäänud hüvitise väljamõistmiseks ning teha asjas uus otsus, millega tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping TLS § 107 lg 1 alusel ning mõista kostjalt hageja kasuks välja kahe kuu keskmise töötasu suurune hüvitis 739,20 eurot. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on maakohtu otsus vastuoluline. Ühelt poolt väidab kohus, et tööleping öeldi üles, kuna töötaja ei sobi tegema tootvat tööd. Teisalt on tootvale tööle mittesobimise põhjuseks töövõimetus. Seega on ülesütlemise põhjuseks töövõimetus; 2) on hageja teatanud kostjale oma töövõimetusest esimesel võimalusel. Töötajal tekkis eelmisel õhtul silmadega probleem. Ta teatas sellest meistrile ning küsis luba järgmisel päeval arsti juurde minemiseks. Ta pöördus järgmisel päeval arsti poole. Hommikul töötaja veel ei teadnud, kas tal tuleb jääda haigust koju ravima või annab arst talle mingi rohu retsepti. Alles pärast silmapõletikust teadasaamist teatas hageja isiklikult tööandjale enda töövõimetusest. Tööandja jaoks ei ole vahet, kas talle teatatakse töötaja haigestumisest hommikul või päeval. Kui töötaja hommikul tööle ei tulnud, pidi tööandja niikuinii töö ümber korraldama. Pealegi teadis meister hageja silmade probleemist ning teadis, et hageja läheb arsti juurde. Mõned tunnid tööle mittetulekust hiljem teatamine ei saa olla nii suur rikkumine, mis annaks põhjust tööleping koheselt üles öelda. Pealegi ei oma teatamise asjaolu mingisugust tähtsust, sest tööleping ei ole üles öeldud töökohustuste jämeda rikkumise eest (töösisekorraeeskirja p 2.8 kus ongi kirjas teatamise kohustus); 3) tuleb vaidluse korral kostjal tõendada, et on olemas põhjused, mis annavad kostjale alust väita, et töötaja ei sobi tootvale tööle. Iseenesest on kostjal õigus hinnata, kas töötaja sobib tootmistööle ja mittesobivuse korral tööleping üles öelda, kuid kohtu järeldus ei ole põhjendatud. Kohtuotsusest jääb mulje, et kui kostja leiab, et töötaja ei sobi tootmistööle, siis ongi ülesütlemine seaduslik; 4) ei ole tegemist haigusega, millega seoses saaks väita, et hageja ei sobi oma tööülesandeid täitma oma tervise tõttu. Hageja hooldas haiget ja jäi ka ise nädalaks haigeks. Hageja ja ta laps olid viirushaiguses. TLS § 92 lg 1 p 3 kohaselt ei või tööandja töölepingut üles öelda põhjusel, et töötaja ei tule lühiajaliselt toime tööülesannete täitmisega terviseseisundi tõttu. Antud juhul oligi töötaja lühiajaliselt haige. Märtsis puudus töötaja lapse haiguse tõttu töölt 4 päeva ja enda haiguse tõttu ühe nädala, millest kaks päeva olid puhkepäevad. Seega puudus ta märtsis töölt 9 päeva 20 tööpäevast. Tegemist oli viiruste ägeda leviku perioodiga ning haigestumine viirusnakkusesse selle perioodil ei saa olla töötajat halvast küljest iseloomustav nähtus. Aprillis puudus hageja töölt ainult 5. aprillil; 5) ei või tööandja öelda töölepingut üles põhjusel, mis on vastuolus katseaja eesmärgiga (TLS § 86 lg 4). Viirushaigusel ei ole mingit seost katseaja eesmärgiga hinnata, kas töötaja tervis vastab tasemele, mida nõutakse töö tegemisel. Ka arsti juures käimisest veelkordne kostja (meistri) informeerimine mõni tund peale tööpäeva algust, ei saa olla põhjuseks töölepingu ülesütlemisele katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu. Mitteteatamisel ei ole seost katseaja eesmärkidega. Seega ei ole töölepingu ülesütlemine seaduslik ja põhjendatud. Seadusest tuleneva aluse puudumise tõttu
tuleb tuvastada ülesütlemise tühisus. Tööleping tuleb lugeda lõppenuks TLS § 107 lg 1 alusel ning töötajale tuleb TLS § 109 lg. 1 alusel hüvis. Töötaja nõudis tööandjalt hüvitist kahe kuu keskmise töötasu ulatuses 739,20 eurot.
5.Stenströms Skjotfabrik Eesti OÜ vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Vastustaja (kostja) leidis, et on käitunud hageja suhtes korrektselt. Vastustaja jäi varasemalt esitatud seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Ringkonnakohtu arvates on maakohus hinnanud õigesti ja põhjendatult kõiki asjas esitatud tõendeid, samuti andnud hinnangu poolte väidetele ja menetluses esiletoodud asjaoludele. Maakohus ei ole rikkunud menetlusnormi ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnorme. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja saamata jäänud hüvitise väljamõistmise nõude rahuldamata jätmise osas. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas töötaja tervislik seisund ja tööle mittetulekust teatamata jätmine oli piisavaks aluseks töölepingu ülesütlemiseks katseajal.
7.Töölepingu seadus (TLS) näeb nii tööandja kui töötaja jaoks ette lihtsustatud korra töölepingu ülesütlemiseks katseajal, kui töösuhe ei vasta nende ootustele. Töötaja ei pea ülesütlemist põhjendama. Ka tööandjal on laialdane võimalus leping katseajal üles öelda, kui tööandja arvates töötaja ei sobi tööle. Apellant on ka nõustunud sellega, et tööandjal oli katseaja jooksul õigus hinnata, kas hageja sobib tootmistööle tööandja ettevõttes, ja mittesobivuse korral tööleping üles öelda. Tulenevalt TLS § 6 lg-st 1 on katseaja eesmärgiks hinnata, kas tööle asunud töötaja tervis, teadmised, oskused, võimed ja isikuomadused vastavad tasemele, mida tööandja nõuab töö tegemisel (RKTKo 3-2-1-52-14 p 12). Töölepingu seaduse seletuskirjas (https://www.osale.ee/konsultatsioonid/files/ consult/40_seletuskiri_28042008.pdf) on rõhutatud, et töölepingu ülesütlemiseks katseajal TLS § 86 lg 1 alusel ei ole vajalik mõjuva põhjuse olemasolu. Siiski ei või tööandja töölepingut üles öelda põhjusel, mis on vastuolus katseaja eesmärgiga (TLS § 86 lg 4). Eeltoodust tulenevalt saab töölepingu ülesütlemise põhjuseks katseajal olla eeskätt katseaja eesmärgi mittetäitmine töötaja isikust tulenevate asjaolude tõttu, st et töötaja tervis, teadmised, oskused ja isikuomadused ei vastanud nõutavale tasemele.
8.Õige on apellandi seisukoht, et vaidluse korral peab tööandja tõendama neid asjaolusid, mis võimaldavad teha järelduse, et hageja ei ole sobiv vaidlusalusel töökohal töötama. Katseaja tulemusi hindab küll tööandja, kuid vaidluse tekkides peab tööandja suutma esile tuua objektiivsed puudused, mis tingisid töölepingu lõpetamise katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu. Käesoleval juhul nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et asjas on tõendamist leidnud need objektiivsed asjaolud, millest võib järeldada, et hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemine katseajal oli seadusega kooskõlas ja põhjendatud.
9.Ringkonnakohus märgib esmalt, et põhjendamatu on apellandi viide TLS § 92 lg 1 p-le 3, mille kohaselt ei või tööandja öelda töölepingut üles põhjusel, et töötaja ei tule lühiajaliselt toime tööülesannete täitmisega terviseseisundi tõttu. Eelnimetatud säte ei kohaldu töölepingu ülesütlemisele katseajal. Kolleegium märgib, et kehtivast TLS-st on välja jäänud regulatsioon, mille järgi ei olnud enne 01. septembrit 2009 kehtinud TLS-i § 91 lg 1 p 1 kohaselt katseajal
töölepingu lõpetamine töötaja ajutise töövõimetuse tõttu töölt eemal oleku ajal võimalik. Kehtivas TLS-is sellist piirangut enam ei ole.
10.Ringkonnakohus on seisukohal, et töölepingu ülesütlemine ei olnud käesoleval juhul vastuolus katseaja eesmärgiga. Tulenevalt TLS § 6 lg-st 1 on katseaja eesmärgiks hinnata muuhulgas seda, kas tööle asunud töötaja tervis vastab tasemele, mida tööandja nõuab töö tegemisel. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole seejuures oluline, et töötaja oli haige viiruste ägeda leviku perioodil, nagu apellant on väitnud. Ringkonnakohus leiab, et nii apellandi tervislikul seisundil kui ka tööle mittetulekust teatamisel on olemas seos katseaja eesmärkide täitmisega.
10.1.Ringkonnakohus leiab, et ülesütlemise põhjendusest (s.o „tootva üksusena ei saa olla kindel proua Sokk’u igapäevases osalemises tootval tööl, halb algus“) ei saa järeldada, et ülesütlemise põhjuseks oli üksnes 05. aprillil 2013 tööle mittetulekust teavitamata jätmine. Seega on asjakohatu apellatsioonkaebuses esitatud väide, et mõned tunnid tööle mittetulekust hiljem teatamine ei saa olla nii suur rikkumine, mis annaks põhjust tööleping koheselt üles öelda. Maakohus on ringkonnakohtu arvates õigesti tuvastanud, et tööleping ei ole öeldud üles seonduvalt hageja töövõimetusega (s.o seoses töölt puudumisega 05. aprillil 2013), vaid tööandja on arvestanud ka seda, kui palju on hageja puudunud töölt alates tööle asumisest. Eeltoodust lähtudes ei nõustu ringkonnakohus apellandi väitega, nagu oleks maakohtu otsus töölepingu ülesütlemise põhjuse osas vastuoluline.
10.2.Kui töötaja on sageli haige, tähendab see tööandja jaoks mh vajadust tööd ümber korraldada, toodangu võimalikku vähenemist jm sellega kaasnevaid kahjulikke tagajärgi. Kui töösuhte ajal (st pärast katseaega) oleks töötaja tervisest tingitud töövõime ajutise vähenemise tõttu töölepingu ülesütlemise võimalused piiratud (TLS § 88 lg 1 p 1, lg 2, lg 3), siis katseajal on töösuhte lõpetamine lihtsustatud. Ka töötaja tervisliku seisundi ajutine või hooajaline halvenemine (nagu antud juhul väidetava viirushaiguse puhul) annab tööandjale seadusest tuleneva aluse tööleping katseajal üles öelda ning seda olenemata asjaolust, kas viirushaigusel on seos töötaja tööülesannetega toimetulekuga. Katseaja esimese kuu jooksul (tööle asumisest 27. veebruaril 2013 kuni 22. märtsini 2013 – s.o 18 tööpäevast) puudus töötaja 11 päeva (tööaja arvestus tl 10). Kui töötaja puudub juba katseaja alguses suurema osa tööajast, ei annagi see tööandjale võimalust hinnata seda, kas töötaja oskused vastavad tööle. Ringkonnakohus on seisukohal, et tööandjal on õigus katseaja jooksul tööleping lõpetada ka seetõttu, et töötaja eemalolek töölt ei võimalda tema tööle sobivust vajalikus ulatuses hinnata, s.o põhjusel, et töötajast tuleneval põhjusel ei täida katseaeg oma eesmärki.
10.3.Apellant ei ole vaidlustanud asjaolu, et ta oli teadlik, et ajutisest töövõimetusest peab ta tööandjat esimesel võimalusel teavitama. Nimetatud kohustus oli sätestatud töösisekorraeeskirjades (tl 12-16). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selles osas, et töötaja ei teatanud oma tööle mittetulekust esimesel võimalusel. Pooled ei vaidle selle üle, et
05.aprillil 2013 hageja oma tööle mittetulekust tööandjat ei teavitanud. Apellant on apellatsioonkaebuses ka möönnud tööle mittetulekust teatamist „mõned tunnid hiljem“. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et mitteteatamisel ei ole seost katseaja eesmärkidega. Ajutisest töövõimetusest esimesel võimalusel teatamine on sätestatud ühe töötaja kohustusena (tööeeskirjade p 10.11). Töösisekorraeeskirjade p-s 2.8 on rõhutatud, et teatamata jätmise korral tõlgendatakse seda kui „jämedat töökohuste rikkumist, mis toob paksu pahandust“. Järelikult pidas tööandja ajutisest töövõimetusest kiiret teavitamist eriti oluliseks. Ringkonnakohtu arvates sai tööandja töötaja sobivuse hindamisel lähtuda ka sellest, kas ja kuidas täidab töötaja töösisekorraeeskirju. Nii ajutine töövõimetus kui ka töösisekorraeeskirjadesse suhtumine annab
tööandjale töötaja isikust tuleneva ülesütlemise põhjuse, mis ei ole seotud töötaja töölepinguliste kohustuste rikkumisega. Kuna apellant oli kinnitanud oma teadlikkust töösisekorraeeskirjadest, pidi apellant ka teadma, et tööandja peab oluliseks tööle mittetulekust etteteatamist. Ringkonnakohus jätab seetõttu tähelepanuta apellandi väited, et tööandjal ei ole vahet, millal temale töövõimetusest teatatakse.
11.Ringkonnakohus on seisukohal, et kehtivast töölepingu seadusest ei tulene piirangut, mis ei võimaldaks katseajal töölepingut üles öelda juba enne, kui katseaeg on põhiosas möödunud. TLS § 96 kohaselt saab katseajal üles öelda nii tähtajalise kui ka tähtajatu töölepingu lühendatud 15 kalendripäevast etteteatamistähtaega järgides. Seadus ei sätesta pooltele muid piiranguid ülesütlemisavalduse esitamiseks. Kolleegium leiab, et seaduse kohaselt tuleb ülesütlemisavaldus edastada töölepingu teisele poolele katseaja jooksul, s.o ülesütlemisavaldus on kehtiv, kui see on antud hiljemalt katseaja viimasel päeval. Olukorras, kus töölepingu poolel on aga juba enne katseaja lõppu kujunenud veendumus, et esineb alus katseaja jooksul töölepingu ülesütlemiseks, puudub vajadus oodata ära katseaja möödumine (s.o katseaja viimane päev).
13.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus Tiina Soku apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Maakohtu 11. veebruari 2014.a otsuse muutmata. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Tiina Soku kanda.
Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/
Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.