Tsiviilasja number
2-12-54598
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
31.12.2014, Tallinn
Kohtukoosseis
Reet Allikvere, Krista Kirspuu, Indrek Soots
Tsiviilasi
VK ja SR hagi Swedbank AS-i vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2012/112 või alternatiivselt sissenõutavaks muutunud ja edasiulatuva viivise nullini vähendamiseks või viivise suuruse määramiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 09.04.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
VK ja SR apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
6 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja I: VK (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXXXX XX-X XXXXX Tallinn) Hageja II: SR (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXXXX XX-X XXXXX Tallinn) Hagejate lepinguline esindaja Deivi Vaht Kostja: Swedbank AS (registrikood 10060701, asukoht Liivalaia 8, 10118 Tallinn), esindaja Indrek Kumm 17.12.2014
Kohtuistungi toimumise aeg
Apellatsiooniastme menetluskulud jätta solidaarselt kostjate VK ja SR kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 20.12.2012 esitasid VK (hageja I) ja SR (hageja II) Harju Maakohtule hagi Swedbank AS-i (kostja) vastu, milles palusid tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 022/2012/112 lubamatuks ning määrata kindlaks hagejate viiviste tasumise kohustuse suurus ja vähendada juba sissenõutavaks muutunud viivist ja edasiulatuvat viivist nullini või alternatiivselt kuni laenulepingutes kokku lepitud intressimäärani EURIBOR + 4,5 % aastas. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja I 04.06.2008 kostjaga laenulepingu nr XX-XXXXXXXX ja hageja II laenulepingu nr XX-XXXXXX-XX. Tegemist on tüüptingimustel sõlmitud tarbijakrediidilepingutega. Mõlemad hagejad said laenulepingute järgselt kostjalt laenu summas 115 115 eurot ehk kokku 230 230 eurot tähtajaga kuni 16.05.2028 intressiga 6 kuu EURIBOR + panga marginaal määras 4,5% aastas. Laenu tagatiseks jäi hagejate poolt ostetud kinnistu koos elamuga aadressil XXXXXXXXX XX, Tallinn. Majanduslanguse tulemusena kaotasid hagejad sissetulekutes ega olnud enam võimelised laenu tagasimakseid teostama. Laenulepingute sõlmimisel ei aidanud kostja hagejatel teha informeeritud otsust oma krediidivõimelisuse kohta, millega seoses tuleks hagejate arvates lepinguliste kohustuste rikkumise korral vähendada hagejate vastutust ja piirata kostja õiguskaitsevahendi kasutamist. 10.11.2011 saatis kostja mõlemale hagejale teatise nr B06.10-200-05, mille kohaselt kostja ütleb hagejatega sõlmitud laenulepingud ennetähtaegselt üles alates 25.11.2011 hagejate poolsete laenumaksete võlgnevuse tõttu. Hagejate arvates on kostja laenulepinguid sõlmides rikkunud head pangandustava ja vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu tuleks viivist vähendada. Seisuga 06.12.2012 on mõlema hageja sissenõutavaks muutunud viivise suurus 8945,08 eurot, kokku 17 890,16 eurot. Hagejate sissetulek ei võimalda tasuda viivist 8% aastas ning ei saa eeldada, et lähitulevikus muutuks majanduslik olukord selliseks, et viivisemäär 8% aastas tasumata rahasummalt oleks ühiskonna üldist heaolutaset arvestades mõistlik ning vastaks lepingupoolte huvidele ja majanduslikule seisundile vaatamata sellele, et tegemist on seadusliku viivise määraga. Hageja II on hetkel töötu, hageja I igakuine sissetulek on 1000 eurot, hagejate ülalpidamisel on alaealine laps ja sissetulek kulub pere igapäevaseks minimaalseks toimetulekuks. Kuna kostja poolt ei olnud mõistlik hagejatele sellistel
tingimustel ja suuruses laenu väljastada, leidsid hagejad, et tulenevalt VÕS §-st 6 ei peaks kohus lepingu nõuetekohasest täitmisest tulenevat viivise nõudmise õigust kohaldama. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja on arvestanud viivist seadusjärgses määras ehk EKP intress + 7% aastas ehk hetkel 0,021% päevas. Hagiavaldusele lisatud kirjavahetusest nähtub, et 06.12.2012 seisuga oli kostja nõue hageja I vastu kokku 121 466,77 eurot, millest 106 753,65 eurot oli põhinõue (tagastamata laenusumma), 5272,27 eurot intressivõlgnevus ja 8945,08 eurot viivisvõlgnevus. Arvestades selliseid summalisi suurusjärke ei ole hagejalt I nõutav viivis ebaproportsionaalne ei protsentuaalselt ega summaliselt. Kostja nõue hageja II vastu oli 06.12.2012 seisuga 121 267 eurot, millest 106 665,26 eurot oli põhinõue, 5272,97 eurot intressivõlgnevus ja 8948 eurot viivisvõlgnevus. Tegemist ei ole ebaproportsionaalse viivisega. Viivise vähendamiseks on vajalik tõendada majanduslik seis, aga samuti kaaluda vastaspoole õigustatud huvi. Kostja leidis, et hagejate nõue on põhjendamatu. Hagejad ei ole välja toonud ega tõendanud, et laenu andmisele eelnenud ajal ja laenu andmise hetkel ei olnud nad krediidivõimelised ning et nende maksevõime ühes tagatisvaraga ei olnud piisav krediidi võimaldamiseks ega loonud piisavat veendumust sellest, et laenu suudetakse teenindada. Maakohtu otsus 09.04.2014 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja tühistas Harju Maakohtu 28.12.2012 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega peatati täitemenetlus täiteasjas nr 022/2012/112 kuni kohtulahendi jõustumiseni tsiviilasjas nr 2-12-54598. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagejate kanda. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas täitemenetlus täiteasjas nr 022/2012/112 on lubatav ning kas hagejatel on õigus taotleda kostja poolt nõutavate viiviste vähendamist. Seejuures tugines kohus täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-tele 1 ja 11. Kohus tõi otsuses esile vaidluse asjaolud, viidates muu hulgas hagejate ja kostja vahel sõlmitud laenulepingutele ja kohtule esitatud Tallinna notar KP poolt 06.06.2008 koostatud ja tõestatud hüpoteegi loovutamise ja hüpoteegikande muutmise lepingu, hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise lepingu ja asjaõiguslepingu p-dele 1, 5, 3.3, 1.1.4 ja 5.1.2. Samuti viitas kohus otsuses VÕS § 396 lg-le 1, §-le 402 ja § 416 lg-le 1. Kohus leidis, et iseenesest on õige hagejate väide, et krediidiandja pidi järgima nii vastutustundliku laenamise (KAS § 83 lg 3) kui ka hea usu põhimõtteid (VÕS § 6). Samas ei nähtu asja materjalist, et kostja oleks neid põhimõtteid rikkunud. Kohtu ette toodud asjaolude kohaselt on kostja hinnanud enne laenude andmist hagejate krediidivõimelisust talle esitatud ja kättesaadavate andmete alusel. Kohus selgitas, et hagejatel endal lasus kohustus esitada kostjale oma sissetulekute ja majandusliku olukorra kohta tõesed andmed (VÕS § 6). VÕS § 14 lg-le 2 tuginedes leidis kohus, et kui tegelikud andmed jäid arvestamata, kannavad selle eest vastutust hagejad ise, sest nad ise ei avaldanud kostjale tegelikke andmeid. Asjas kogutud tõenditega ei ole kooskõlas hagejate etteheide, et kostja andis hagejatele teadlikult laenu olukorras, kus hagejate finantsvõimekus ei vastanud laenuandmise ajal laenu teenindamise kriteeriumitele. Hageja I laenutaotluse, töötasu tõendi ja hageja II pangakonto väljavõtte perioodil 01.12.2007 kuni 30.05.2008 alusel sellist järeldust teha ei saa (t/l 137-139, 141, 156159). Tõendite kohaselt oli hagejate krediidivõimekus laenulepingute sõlmimisel laenude teenindamiseks piisav. Kohtule esitatud 17.03.2008 eraisiku laenutaotluses on hageja I
märkinud enda töökohaks VNA ning sissetulekuks netopalga summas 23 000 krooni ning muuks igakuiseks sissetulekuks laekuma hakkava üüri summas 44 000 krooni kuus (t/l 137139). Viimase tõendamiseks on kostjale esitatud ka nimetatud hageja ja OÜ W vahel 17.03.2008 sõlmitud eelkokkulepe, mille kohaselt kavatseb viimane sõlmida üürilepingu tasudes üüri summas 44 400 krooni kuus (t/l 140). Kostjale esitatud Ü VNA poolt 14.03.2008 väljastatud tõendi nr 159 kohaselt on hageja I töötasuks alates 25.01.2008 29 300 krooni, millele lisanduvad lisatasud vastavalt töötulemustele (t/l 141). Kohtule esitatud hageja II konto väljavõttest perioodil 01.12.2007 kuni 30.05.2008 nähtub, et nimetatud hageja on saanud samuti igakuiselt töötasu Ü VNA summas 25 000 krooni (t/l 156-159). Samuti nähtub nimetatud konto väljavõttest, et isiku pangakontole on laekunud märkimisväärseid summasid eraisikutelt. Samuti on nimetatud isiku kontole tehtud regulaarselt erinevaid sularaha sissemakseid. Lisaks on enne laenulepingute sõlmimist teostatud eksperthinnang tagatiseks oleva kinnistu turuväärtuse kohta (t/l 142-155). Kohus asus seisukohale, et hagejad ei ole esile toonud asjaolusid ega tõendanud, et laenulepingute sõlmimisele eelnenud finantsnäitajate alusel oleks kostja pidanud neile laenude andmisest keelduma. Hagejate hilisem väidetav sissetulekute vähenemine ei anna iseenesest alust väita, et kostja oleks rikkunud seadusest tulenevaid kohustusi laenulepingute sõlmimisel. Kohus selgitas, et isegi juhul, kui krediidiandja ongi rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mida antud juhul ei esine, ei too see automaatselt kaasa laenusaaja vabanemist laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisest. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-136-12 p-s 25 leidnud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel saab laenusaaja nõuda kahju hüvitamist, kuid sellist kahju hüvitamise nõuet (mis annaks alust tasaarvestuse tegemiseks) tuleks laenusaajal tõendada ja põhjendada, tuues välja põhjusliku seose talle tekkinud kahju ja krediidiasutuse väidetava rikkumise vahel vastavalt VÕS § 127 lg-le 4. Kuivõrd hagejad ei ole oma laenulepingutest tulenevaid kohustusi kohaselt täitnud ja kuivõrd asja kohtulikul arutamisel ei ole tõendamist leidnud asjaolu, et kostja oleks laenulepingute sõlmimisel oma kohustusi rikkunud, on kostjal kui hüpoteegipidajal õigus nõue rahuldada hagejate kinnistule seatud hüpoteegi arvelt. Sellest tulenevalt ei ole sundtäitmine täiteasjas nr 022/2012/112 lubamatu. Analüüsides hagejate alternatiivset nõuet hagejate viiviste tasumise kohustuse suuruse kindlaks määramiseks ja juba sissenõutavaks muutunud ja edasiulatuva viivise vähendamiseks nullini või alternatiivselt kuni laenulepingutes kokkulepitud intressimäärani EURIBOR + 4,5% aastas (t/l 64) märkis kohus, et hagejate viited asjaolule, et kostja poolt nõutud viivis 8% aastas on vastuolus VÕS § 415 lg-s 1 sätestatuga, ei ole antud juhul kohane, kuivõrd kostja nõuab hagejatelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Seejuures viitas kohus täitmisavalduse esitamisel kehtinud VÕS § 113 lg-le 1. Kohus märkis, et kuivõrd hagejad ei ole vaatamata 05.12.2013 kohtuistungil tehtud ettepanekule esitada laenulepingute maksegraafikud (t/l 117), graafikuid esitanud, siis lähtub kohus 10.11.2011 kostja teatest, mille kohaselt tekkis hagejatel võlgnevus 2011 teisel poolel (t/l 49). Ametlike Teadeannete koduleheküljelt nähtuvalt oli VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1. jaanuari 2012 1,00% ning enne 1. juulit 2012 1,00%. Sellest tulenevalt on kostja õigesti arvestanud viivise määraks 8% aastas (1% + 7%) kooskõlas VÕS §-ga 94. Kohus leidis VÕS § 162 lg-le 1 viidates, et viidatud säte võimaldab kohtul oma diskretsiooniõigust kasutades vähendada nõutav leppetrahvi summa mõistliku suuruseni võttes arvesse konkreetse juhtumi kõiki asjaolusid. Kohus oli seisukohal, et viivise määra vähendamine laenulepingute p-s 3.8 kokkulepitud 6 kuu EURIBOR + 4,500% aastas toodud
määrani ei ole antud juhul kohane. Laenulepingute p-s 3.8 on pooled kokku leppinud aastase intressimäära kooskõlas VÕS § 397 lg-ga 1. Osundatud intressimäär ei kuulu kohaldamisele juhul, kui võlgnik viivitab rahalise kohustuse täitmisega. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral kohaldatakse VÕS § 113 lg-s 1 sätestatut. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-6605 p-le 18 ja 3-2-1-78-05 p-le 21 viidates märkis kohus, et kohtupraktika kohaselt on leitud, et üldjuhul ei ole põhjendatud, et rahalise kohustuse viivitamisel vähendaks kohus viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse. Kohus oli seisukohal, et antud juhul ei ole hagejad kohtu ette toonud selliseid kaalukaid asjaolusid, mis annaks kohtule aluse viivist vähendada alla seadusega sätestatud määra. Hagejad on algselt koos hagiavaldusega esitanud kohtule üksnes 05.12.2012 RT Ltd tõendi, mille kohaselt moodustas hageja I töötasu 2012. aastal igakuiselt 1000 eurot (t/l 50). Kohus on 05.12.2013 kohtuistungil hagejatele selgitanud, et neil tuleb tõendada hagi aluseks olevaid asjaolusid (t/l 116-117). Hagejate esindaja on selgitanud, et hageja II on töötu, muu vara hagejatel puudub ning hagejatel on üks ühine alaealine laps. Andmeid hagejate hariduse või ametite kohta ei ole kohtule avaldatud. Hagejate esindaja on kohtule vastanud, et nende andmete kohta ta ei tea. Samuti on hagejate esindaja avaldanud, et hageja I oli mingi firma juhatuses aga juhatuse liige ei ole veel amet (t/l 116). Hilisemalt on hagejad esitanud kohtule 16.12.2013 RTL-td tõendi, millise kohaselt moodustas hageja I töötasu 2013 jaanuarist kuni novembrini igakuiselt 375 eurot (t/l 123). Samuti on hagejad avaldanud, et hageja I juhatuse liikmena mitte mingit tasu ei saa ning hageja II on endiselt töötu ja tal puuduvad muud sissetulekud (t/l 120). Kohus asus kõiki tõendeid arvesse võttes seisukohale, et viivise vähendamiseks alused puuduvad. Hagejate laenulepingute põhiosa võlgnevus moodustab 106 753,65 eurot (t/l 33, 49) ning viiviseid on sellelt summalt arvestatud summas 8945,08 eurot (t/l 33). Arvestades põhiosa suurust ei ole tegemist ebamõistlikult suure viivisega. Seda enam, et antud juhul on arvestatud viivist seadusega ettenähtud määras. Otsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Apellatsioonkaebus 14.05.2014 esitatud apellatsioonkaebuses paluvad hagejad tühistada Harju Maakohtu 09.04.2014 otsuse ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks või tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hagejate hinnangul on maakohus rikkunud materiaalõiguse ja menetlusõiguse norme. TsMS § 436 lg-le 1 viidates leidsid hagejad, et kohus ei ole asja lahendamisel käsitlenud kõiki hagejate vastuväiteid. Kohus jättis tähelepanuta hagejate täiendavad väited viivise vähendamiseks. Hagejad on hagiavalduse p-s 2.10 välja toonud, et kostja viivise nõue on seisuga 06.12.2012 17 890,16 eurot. Võrreldes saadud laenusummaga 230 000 eurot ning arvestades, et hagejad on ainuüksi intressi tasunud 73 000 eurot, kusjuures põhiosa võlgnevus on vähenenud vähem kui 6000 euro võrra, on hagejad täitnud võrreldes saaduga kostja ees märkimisväärselt oma kohustusi. Seega on kostjad saadud laenust tagastanud enam kui 1/4 ainult intresside tasumisega. Hagejad põhjendasid viivise vähendamist sellega, et kui võrrelda krediidilepingu intressi ja nõutavat viivisemäära ning seda, et hagejad olid kohustatud maksma kostjale krediidisumma pealt suhteliselt kõrget intressi, peaks viivise määr olema mitte kõrgem panga marginaalist. Samuti tõid hagejad esile, et nende majanduslik seis ja sissetulekud ning igapäevaeluks vajalikud kulutused ei võimalda seaduslikku viivisemäära tasuda, mistõttu oleks selles määras viiviste väljamõistmine kostjaid ebamõistlikult kahjustav. Kostja ei märkinud, millises määras või kuidas oleks tema õigustatud huvi kahjustatud kui kohus viivise määra alandaks.
Hagejad on seisukohal, et kostja I laenutaotluses esitatud andmetest, kinnistu üürimise eelkokkuleppest ning kostja II pangaväljavõttest ei saa järeldada hagejate maksevõimet laenu tagastamiseks. Suures osas põhines kostja poolt hageja maksevõime hindamine eelkokkuleppele, millega kolmas isik OÜ W lubas kinnistu üürida 44 000 krooni eest kuus, kuid see veel ei tõenda, et hageja I omas sellekohast sissetulekut laenu teenindamiseks. Millised sissetulekud näitas hageja II laenutaotluses, on kostja jätnud tõendamata ning maakohus ei ole analüüsinud hageja II laenuvõimet. Kohus on jätnud tähelepanuta hagejate väited, et sõlmitud laenulepingute kohaselt said hagejad kinnisasja ostmiseks 100% laenu hüpoteeklaenuna, s.t pank väljastas hagejatele laenu ilma igasuguse omafinantseeringuta. Sellist käitumist ei saa pidada krediidiasutuse poolt vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas olevaks. Võimalikult kõrge omafinantseering teenib eelkõige otseselt rahalises mõistes laenuvõtja huvisid, sest laenu tuleks võtta seega vähem ning ka intressi tasuma pangale vastavalt vähem. Lisaks tähendab omafinantseering seda, et K tagatisel antud laenu puhul on laenajal makseraskuste tekkimisel n.ö tagavara, s.t võimalik on tagatisvara realiseerida ja panga ees kohustused täita, kusjuures mida suurem on laenaja omafinantseering, seda väiksem on oht, et laenusumma ei kata tagatisvara väärtust Khindade langemisel. Kostjale kui Eestis valitseval positsioonil olevale krediidiasutusele pidi laenulepingute sõlmimisel majanduslanguse ajal selge olema, et hagejad sõlmivad endale kahjuliku tehingu või vähemalt juhtima sellele hagejate tähelepanu. Sel juhul oleksid hagejad võtnud endale teadliku riisiko lepingu täitmisega kaasnevatest riskidest. Asjaolu, et BREC K AS hindas 1/2 mõttelise osa kinnistu väärtuseks 4 700 000 krooni, ei tähenda iseenesest seda, et kostja ei oleks pidanud hagejatelt laenu väljastamisel omafinantseerimist nõudma. Maakohus on ebaõigesti jaotanud ka tõendamise kohustuse. Kui hagejad esitavad etteheiteid krediidiasutusele, et viimane ei järginud laenamisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, on krediidiasutusel kohustus tõendada vastupidist. Kostja ei ole tõendanud, et tema laenu väljastamise reeglid nägid 2008. aastal ette 100% kinnistu ostmiseks laenu väljastamist ilma omafinantseeringut nõudmata. Lisaks ei ole kostja selgitanud, millist ulatust sissetulekust võiks pidada mõistlikuks laenu teenindamiseks, ilma et laenuvõtja kahjustaks enda hädavajalikku eluks toimetulekut. Seoses kohtu etteheidetega laenugraafikute esitamata jätmise kohta selgitab hagejate esindaja, et tema mäletamist mööda kohustus hageja esitama tõendi oma sissetuleku kohta, kohtu ettepanekut laenugraafikute esitamiseks hageja esindaja paraku ei tea. Hageja esindaja palus istungi protokolli edastada e-mailile ning istungi sekretär sellega ka nõustus. Paraku protokolli esindajale ei saadetud ning seetõttu jäi kohustus laenugraafikute esitamiseks täitmata. Hageja esitas tähtaegselt sissetuleku tõendi, kuid laenugraafikute esitamine on arvatavasti inimliku eksituse pärast esitamata jäänud. Hagejad paluvad apellatsioonimenetluses võtta asja juurde laenugraafikud, märkides, et tegemist ei ole uue asjaoluga, mis menetlust venitaks. Maksegraafikutest selgub, et kummalgi hagejal tuli igakuiselt tagastada laenu summas 1079,43 eurot. Hagejad leiavad, et antud asjas esinevad kaalukad asjaolud, mis õigustavad viivise alandamist. Viivise alandamist õigustab kostja poolne vastutustundliku laenamise põhimõtte eiramine, mis seisnes eelkõige selles, et kostja väljastas laenu ilma omafinantseeringuta ning sissetulekute põhjal, mida hagejatel reaalselt ei olnud. Viivise alandamine on Riigikohtu praktika kohaselt kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes, lähtudes eelkõige kohustuse rikkumise ulatusest ning proportsionaalsuse põhimõttest. Kohus ei ole kavatavas otsuses neid põhimõtteid järginud. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.
Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu 09.04.2014 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole rikkunud tsiviilasja läbivaatamisel menetlusõiguse norme, nagu märgitakse apellatsioonkaebuses. Apellatsioonkaebuses kordavad kostjad juba maakohtus esitatud seisukohti ning neile kõigile on maakohus hinnangu andnud. Kaebuses leitakse, et maakohus on jätnud tähelepanuta hagejate väited, et sõlmitud laenulepingute kohaselt said hagejad kinnisasja ostmiseks 100% laenu hüpoteeklaenuna, s.t pank väljastas hagejatele laenu ilma igasuguse omafinantseeringuta. Sellist käitumist ei saa pidada krediidiasutuse poolt vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas olevaks. Ringkonnakohus apellantide seisukohaga ei nõustu. Maakohus on kõiki tõendeid hinnates põhjendatult leidnud, et kuivõrd hagejad ei ole oma laenulepingutest tulenevaid kohustusi kohaselt täitnud ja kuivõrd asja kohtulikul arutamisel ei ole tõendamist leidnud asjaolu, et kostja oleks laenulepingute sõlmimisel oma kohustusi rikkunud, on kostjal kui hüpoteegipidajal õigus nõue rahuldada hagejate kinnistule seatud hüpoteegi arvelt. Sellest tulenevalt ei ole sundtäitmine täiteasjas nr 022/2012/112 lubamatu. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-136-12 p-s 25 leidnud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel saab laenusaaja nõuda kahju hüvitamist, kuid sellist kahju hüvitamise nõuet (mis annaks alust tasaarvestuse tegemiseks) tuleks laenusaajal tõendada ja põhjendada, tuues välja põhjusliku seose talle tekkinud kahju ja krediidiasutuse väidetava rikkumise vahel vastavalt VÕS § 127 lg-le 4. Selliseid asjaolusid esile toodud ei ole. Hagejad leiavad apellatsioonkaebuses, et antud asjas esinevad kaalukad asjaolud, mis õigustavad viivise alandamist. Viivise alandamist õigustab kostja poolne vastutustundliku laenamise põhimõtte eiramine, mis seisnes eelkõige selles, et kostja väljastas laenu ilma omafinantseeringuta ning sissetulekute põhjal, mida hagejatel reaalselt ei olnud. Kuivõrd maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtteid rikkunud ja ringkonnakohus nõustub sellega, siis ei ole nimetatud alus kaalukaks asjaoluks, mille alusel saaks viiviseid vähendada alla seaduses sätestatud määra. Muid asjaolusid ei ole hagejad hagiavalduses esile toonud. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hagejate kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.