22. detsember 2014.a, Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-12-56008
Tsiviilasi
XXX hagi XXX OÜ vastu töövaidluses
Tsiviilasja hind
10 171,99 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja ja tema esindaja
Kostja ja tema esindaja
Viimase kohtuistungi aeg või viide asja lahendamisele kirjalikus menetluses
XXX(isikukood XXX, aadress XXX) Lepinguline esindaja Keiu XXX [email protected])
(elektronpost
XXXOÜ (registrikood XXX, aadress XXX) Lepinguline esindaja Jaanus XXX [email protected])
(elektronpost
Kohtuistung menetlus
10.06.2014,
pärast
kohtuistungit
kirjalik
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagiavaldus osaliselt.
2.Välja mõista XXXOÜ-lt (registrikood XXX) XXX(XXX, isikukood XXX) kasuks töötasu 419,48 (nelisada üheksateist koma nelikümmend kaheksa) eurot, millest peetakse kinni tulumaks ja töötuskindlustusmakse.
3.Välja mõista XXXOÜ-lt (registrikood XXX) XXX(XXX, isikukood XXX) kasuks päevaraha 209,77 (kakssada üheksa koma seitsekümmend seitse) eurot.
4.Välja mõista XXXOÜ-lt (registrikood XXX) XXX(XXX, isikukood XXX) kasuks hüvitis 985,38 (üheksasada kaheksakümmend viis koma kolmkümmend kaheksa) eurot, millest peetakse kinni tulumaks ja töötuskindlustusmakse.
5.Välja mõista XXXOÜ-lt (registrikood XXX) XXX(XXX, isikukood XXX) kasuks kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse hüvitis 32,70 (kolmkümmend kaks koma seitsekümmend) eurot, millest peetakse kinni tulumaks ja töötuskindlustusmakse.
6.Välja mõista XXXOÜ-lt (registrikood XXX) XXX(XXX, isikukood XXX) kasuks viivis 5,68 (viis koma kuuskümmend kaheksa) eurot.
7.Välja mõista XXXOÜ-lt (registrikood XXX) XXX(XXX, isikukood XXX) kasuks viivis põhinõude 617,48 (kuussada seitseteist koma nelikümmend kaheksa) eurot tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 21.01.2013.a (kahekümne esimesest jaanuarist kahe tuhande kolmeteistkümnendal aastal) kuni põhinõude täitmiseni.
9.Toimetada kohtuotsus pooltele kätte. Menetluskulude jaotus
10.Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.
11.Vabastada XXX(isikukood XXX) kohustusest tasuda riigituludesse riigilõiv, mille tasumisel on Harju Maakohtu 21.02.2013 määrusega antud menetlusabi. Menetluskulude kindlaksmääramise kord Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotluse esitamise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. I.
Kohtuotsuse kirjeldav osa
1.XXX(hageja) esitas 28.12.2012 Harju Maakohtule hagiavalduse XXXOÜ (kostja) vastu töötasu ja hüvitiste nõuetes (I kd, tl-d 1-6). 20.01.2013 esitas hageja kohtule menetlusdokumendi hagi puuduste kõrvaldamiseks (I kd, tl-d 40-57). Kohus võttis hagi 25.02.2013 menetlusse (I kd, tl 170). Kostja vastas hagile 26.04.2013 (II kd, tl-d 73-82, 129-138). Pärast hagile vastamist on pooled esitanud kohtule korduvalt menetlusdokumente, kohus on asja arutanud kohtuistungil.
2.Kohus toob otsuse kirjeldavas osas vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg-le 1 välja üksnes hagi aluseks olevad põhilised asjaolud. Hagiavalduse aluseks olevad põhilised asjaolud on järgmised. Pooled sõlmisid 09.11.2012 suulises vormis töölepingu, mille alusel asus hageja tööle kaugsõiduautojuhi ametikohale. Pooled leppisid kokku, et hageja netotöötasu esimesel nädalal on 60 eurot päevas ja alates teisest nädalast 80 eurot päevas. Pooled leppisid kokku reisis algusega 11.11.2012 sihtkohaga Saksamaale ja kestusega umbes üks nädal. Pooled leppisid kokku, et töötasu makstakse esimese reisi järel. 09.11.2012 maksis kostja hagejale 100 eurot välislähetuse päevarahaks. Kostja lubas ülejäänud päevarahad tasuda pangaülekandega lähetuse ajal. 11.11.2012 selgus hagejale pärast välislähetusele asumist, et sihtkohtadeks on Belgia, Luxemburg ja Prantsusmaa. Hageja ei teinud sellest muudatusest esialgu suurt probleemi. Hagejal said lähetuse ajal talle makstud päevaraha otsa. Kostja tasus pärast hageja korduvaid palveid hagejale pangaülekandega 100 eurot ja 60 eurot. Kostja nimetab ülekandeid „erakorralisteks“. Tagantjärele nimetab kostja neid ülekandeid töötasu ettemaksuks. 2 (17)
Hageja teostas 11.11.2012 kuni 01.12.2012 vedusid Euroopas. Hageja läks 03.12.2012 kostja kontorisse, et anda kostjale üle välislähetuse käigus kogunenud dokumendid. Kontoris oli ettevõtte sekretär/raamatupidaja XXX. XXX käitus hageja suhtes agressiivselt ja solvas hagejat. XXX käskis hagejal kontorist lahkuda. Hageja lahkus kontorist. Hageja pärast 03.12.2012 enam tööle ei läinud. Hageja saatis kostjale 18.12.2012 elektronposti teel töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse. Tahteavaldus saadeti kostja ettevõtte üldisele elektronposti aadressile XXX. Hageja ütles töölepingu üles järgmistel põhjustel: tööandja esindaja XXXsalatses hagejaga suhtlemisel, vassis rahaasjade ajamisel, varjas hageja eest informatsiooni. Hageja töötaja XXX käitus hageja suhtes agressiivselt ja solvavalt. Hageja väärikust on sellised episoodid riivanud. Tööandja on viivitanud töötasu ja päevarahade maksmisega. Töö jätkamine on olnud seotud reaalse ohuga töötaja elule, tervisele, kõlbelisusele ja heale nimele. Hageja sõlmis laenulepingu, mille alusel sai ta laenu 1000 eurot intressimääraga 5% kuus. Hageja nõuab kostjalt intressi hüvitamist. Kostja vastuväidete osas arvas hageja järgmist. Kostja väide, et kokku lepiti töötasu alammäärale vastavas töötasus katseajaga, on ebaõige. Kostja võttis omaks, et hageja täitis välislähetuse ajal kõigil 21 päeval töökohustusi. Hageja asus kostja heaks faktiliselt tööle 11.11.2012. Kostja ei võimaldanud 02.12.2012 kuni 18.12.2012 hagejale tööd. Kostja sekretär XXX ajas hageja oma kontorist välja. Kostja võtab omaks, et töösuhe kestis 09.11.2012 kuni 18.12.2012. Kostja tasutud 260 eurot ei ole töötasu. Tegu oli päevaraha maksetega. Hageja viibis välislähetuses (II kd, tl-d 154-163).
3.Kohus toob otsuse kirjeldavas osas vastavalt TsMS § 444 lg-le 1 välja üksnes kostja vastuväidete aluseks olevad põhilised asjaolud. Kostja vastuväidete aluseks olevad põhilised asjaolud on järgmised. Kostja ei tunnista hageja nõuet töötasu maksmiseks. Pooled ei ole kokku leppinud netotöötasus suurusega 60 eurot päevas esimesel nädalal ja 80 eurot päevas järgneval nädalal. Pooled sõlmisid töölepingu katseajaga. Pooled leppisid kokku töötasus suurusega 290 eurot kuus, mis vastab töötasu alammäärale. Netotöötasu suurus II pensionisamba olemasolul oli 250,18 eurot kuus. Töösuhe kestis 11.11.2012 kuni 18.12.2012, kokku 37 kalendripäeva, millest 29 olid tööpäevad ja 8 puhkepäevad. Töötaja täitis töökohustusi ainult 21 päeva ja puudus ülejäänud ajal omavoliliselt töölt (II kd, tl-d 76, 132). 06.03.2014 menetlusdokumendis muutis kostja oma seisukohta töökohustuste täitmise aja osas ning avaldas, et hageja täitis ajavahemikus 11.11.2012 kuni 15.11.2012 töökohustusi viiel päeval ning ajavahemikus 16.11.2012 kuni 01.12.2012 kümnel päeval. Hageja on avaldanud, et 18.11.2012 oli tal 24-tunnine puhkus ning 23.11.2012 ja 24.11.2012 oli hagejal puhkus. Tööajaarvestusest nähtuvalt ei teinud hageja tööd 28.11.2012, 29.11.2012 ja 30.11.2012. Nimetatud ajal seisis töötaja sadamas või viibis laevas ning ei täitnud seega töökohustusi (III kd, tl 16). Hageja asus tööle asudes kohe nõudma avanssi. Kostja on tasunud töötasu ettemaksuna hagejale 11.11.2012 100 eurot, 21.11.2012 60 eurot ja 26.11.2012 100 eurot. Kostja on hagejale välja maksnud kogu hageja ühe kuu eest väljamaksmisele kuuluva töötasu. Kostja ei tunnista hageja nõuet töölepingu ülesütlemise hüvitise tasumiseks. Hageja ei ole hüvitise suurust põhistanud. Kostja ei ole töölepingu ülesütlemise avaldust vaidlustanud, kuid avalduses märgitud motiivid ja alus on ebaõiged. Kostja on hagejale välja maksnud töötasu. Hageja ei ilmunud pärast 01.12.2012 tööle. Kostja palub jätta töölepingu ülesütlemise hüvitise välja mõistmata, sest töölepingu ülesütlemise aluseks olevaid asjaolusid ei esinenud. Kostja ei tunnista hageja nõuet puhkusehüvitise tasumiseks. Hageja ei ole hüvitise suurust põhistanud. Kostja ei tunnista hageja välislähetuse päevaraha tasumise nõuet, sest hageja ei viibinud
välislähetuses. Kostja ei tunnista hageja kahjuhüvitise tasumise nõuet. Hageja ei ole põhjendanud nõude aluseks olevaid asjaolusid (II kd, tl-d 73-82, 129-138). Kostja esitas tasaarvestuse vastuväite. Kostja on maksnud hagejale töötasu 9,82 euro võrra rohkem. Kostja andis hageja kasutusse tööülesannete täitmiseks AS-i EMT SIM-kaardi. Hageja kasutas SIMkaarti isiklike kõnede ja SMS-ide saatmiseks 55,75 euro väärtuses. Töökohustuste täitmiseks ei ole hageja SIM-kaarti kasutanud. Kostja andis hageja kasutusse teemaksude tasumiseks ja muude kulude kandmiseks krediitkaardi. Hageja teostas krediitkaardiga makseid ja võttis välja sularaha 948,09 euro ulatuses. Hageja ei ole esitanud maksete ja sularaha väljavõtmise kohta alusdokumente. Kostja tasus 26.11.2012 hagejale majanduskuludeks 10 eurot, mille kohta ei ole hageja kuludokumente esitanud (II kd, tl-d 73-82, 129-138). Kostja täiendas tasaarvestuse vastuväidet 06.03.2014 menetlusdokumendis. Kostja on teinud hagejale töötasu ettemaksu 79,80 eurot. Töötasu on välja teenitud 180,20 eurot netosummas. Hageja põhjustas kostja varaga 14.11.2012 ja 26.11.2012 liiklusõnnetused, milles said kahjustada kostja sadulveok ja haagis. Haagise kordategemise kulud on 404,73 eurot. Kostja liikluskindlustuse koefitsient on tõusnud seoses avariidega 1113,92 eurolt kuni 1888,32 euroni. Liiklusõnnetustega on tekitatud kahju 1153,13 eurot (III kd, tl-d 20-23). II.
Kohtuotsuse põhjendav osa
Töötasu maksmise nõue
4.Hageja esitas kostja vastu töötasu 2956,47 eurot maksmise nõude. Töötasu maksmise nõude aluseks on töösuhte olemasolu poolte vahel, poolte kokkulepe maksta hagejale töötasu, hageja töötamine töölepingu alusel vastavalt poolte kokkuleppele.
5.Hageja väidab, et pooled sõlmisid suulises vormis töölepingu, millega võeti hageja tööle kaugsõiduautojuhi ametikohale. Pooled on kohtule avaldanud, et puudub vaidlus selle üle, et hageja töötas kostja ettevõttes töölepingu alusel (II kd, tl 181). Kohus tuvastab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 alusel, et poolte vahel sõlmiti tööleping.
6.Poolte vahel on vaidlus töötasukokkuleppe sisu üle. Hageja väidab, et töötasukokkuleppe sisu oli järgmine: hageja netotöötasu esimesel töönädalal on 60 eurot päevas, hageja netotöötasu alates teisest töönädalast on 80 eurot päevas. Kostja väidab, et pooled leppisid kokku töötasus, mille suurus võrdub töötasu alammääraga (2012.a brutotöötasu 290 eurot kuus). TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hageja tõendama töötasukokkuleppe sisu. Hageja ei ole esitanud kohtule dokumentaalseid tõendeid töötasukokkuleppe sisu kohta. Hageja on töötasukokkuleppe sisu soovinud tõendada hageja vande all antud ütlustega. Kostja ei ole samuti esitanud dokumentaalseid tõendeid töötasukokkuleppe sisu kohta. Kostja soovis oma väiteid tõendada kostja juhatuse liikme vande all antud ütlustega ja tunnistaja ütlustega. Kohus hindab poolte ja tunnistaja ütlusi töötasukokkuleppe sõlmimise kohta kogumis. Hageja on töötasukokkuleppe sisu kohta vande all avaldanud: „Sai kokku lepitud, XXX pakkumine, et ta maksab esimese nädala tööraha 60,00 eurot netos ja kui mina temale ja tema minule sobin, siis järgnevad 80,00 eurot päevas järgmisest nädalast [---] Diktofoni vestlusel on minul jutt ka palkade kohta ja ta imestas, et saan pärast 80,00 eurot päevas, et see on nii vähe ja kutsus mind tööle Hispaania-Rootsi vedusid teostavasse firmasse“ (III kd, tl-d 127, 128). Kostja juhatuse liige XXX avaldas töötasukokkuleppe sisu kohta vande all: „Töötajaga kokkuleppel võeti ta katseajaga tööle miinimumpalgaga + lähetustasud. [---] Palga kokkulepe oli suusõnaline. Katseajal on miinimumpalk + lähetustasu. [---] Me leppisime kokku, et töötasu makstakse 15. kuupäeval ja majanduskulud nullitakse iga kuu lõpus, s.t et juht esitab iga kuu lõpus majanduskulude aruande. [---] Minu ettevõttes töötab 10 töötajat; need ei ole katseajal töötajad. Nende töötasude suurus on erinev. 10 töötajat on autojuhid. Kõige paremini tasustatud juht sai kätte päevas 60,00 4 (17)
eurot, kes töötas Euroopas sisetöödel. Halvemini tasustatud juht sai kätte päevas 50,00 eurot. Kõik summad on päevarahadega. Kõik juhid töötavad Euroopa sisetöödel“ (III kd, tl-d 131-132). Tunnistaja XXX andis töötasukokkuleppe sisu kohta järgmised ütlused: „Esialgu on alati kokkulepe olnud, et tasu on miinimumpalk + lähetustasu. Selline kokkulepe oli ka hagejaga. Mina ei olnud juures, kui hageja ja XXX leppisid kokku töötasu suuruses. Ma arvan, et kuna alati on selline kokkulepe olnud, siis oli ka seekord selline kokkulepe. Miinimumpalk lepitakse tavaliselt kokku kuutöötasuna. Lähetuskulude ettemakse ei tehta. Lähetuskulud makstakse välja palgapäeval järgmisel kuul [---] Teine autojuht, kes hageja juurde saabus, on töötanud kostja juures 15 aastat ja sai selle hetke palka koos lähetustasuga 2000,00 eurot (neto) kuus. See info on minul seetõttu, et olen ka raamatupidaja. [---] Kui autojuhid olid Euroopa sisetöödel, siis said nad ka 2000,00 eurot kuus. Sellel ajal oli katseajal ainult hageja. Ma ei oska öelda, kui palju oleks pidanud hageja ühes kuus koos lähetustasuga netos saama“ (III kd, tl-d 124, 125). Poolte vande all antud ütluste kohaselt sõlmisid XXX ja XXX töölepingu vahetult ja suuliselt. Seega puudutavad töötasukokkuleppe sisu otseselt üksnes nende vande all antud ütlused. Tunnistaja töölepingu sõlmimise juures ei olnud ning tema töölepingu sisu kohta seetõttu ütlusi anda ei saa. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt on tunnistajal arvamus töötasukokkuleppe sisu kohta, mitte teadmine. Seda näitab tunnistaja lause: „Ma arvan, et kuna alati on selline kokkulepe olnud, siis oli ka seekord selline kokkulepe“. Pooled on oma ütlustes töötasukokkuleppe sisu kohta olnud lakoonilised. Hageja kordab üle oma väite, et kostja maksab esimese nädala tööraha 60,00 eurot netos ja [---] siis järgnevad 80,00 eurot päevas järgmisest nädalast. Kostja kordab oma väidet töötasu alammääraga võrdse töötasu kokkuleppimise kohta: „Töötajaga kokkuleppel võeti ta katseajaga tööle miinimumpalgaga + lähetustasud.“ Poolte vande all antud ütlused töötasukokkuleppe sisu osas on vastuolulised. Kohtul ei ole võimalik ütluste põhjal hinnata, kumb pooltest annab tõeseid ütlusi. Kui pooled on kohtule esitanud muid tõendeid, saab kohus ütluste usaldusväärsust kontrollida koos teiste tõenditega. Hageja on esitanud kohtule järgmised dokumentaalsed tõendid: Statistikaameti andmebaasi väljavõtted veonduse ja laonduse sektoris 2010. ja 2012.a meestele makstud keskmise brutotöötasukohta (II kd, tl-d 165-167), 16.08.2012 CV-keskuse veebikeskkonda sisestatud tööpakkumine (II kd, tl 168) ning 03.01.2014 ja 06.01.2014 CV-Keskuse veebikeskkonda sisestatud tööpakkumised (III kd, tl-d 79-80). Kohus saab aru, et hageja on soovinud tõendada nendega oma väidete elulist usutavust. Kostja on esitanud kohtule kostja ja kolmanda isiku vahel 15.04.2012 sõlmitud töölepingu, mille alusel on kolmas isik asunud tööle kostja ettevõttes hageja ametikohaga sarnasele ametikohale (III kd, tl-d 5-6). Kohus saab aru, et kostja soovib nimetatud tõendiga tõendada oma väidete elulist usutavust. Kohtu hinnangul ei sisalda poolte esitatud tõendid informatsiooni selle kohta, millistel tingimustel sõlmisid pooled töölepingu. 2012.a tööpakkumist ja Statistikaameti palgaandmeid arvestades tundub eluliselt usutav, et hageja ei olnud nõus asuma tööle töötasu eest, mis võrdub töötasu alammääraga. Kostja esitatud töölepingu põhjal tundub eluliselt usutav, et kostja ei soovinud töösuhte alguses maksta tavapärast töötasu, sest hageja oskused ja isikuomadused olid talle teadmata. Kohus on eeltoodu põhjal seisukohal, et nii hageja kui ka kostja esitatud tõendid ei muuda ühe või teise poole vande all antud ütlusi usaldusväärsemaks sellisel määral, et kohus saaks eelistada ühe poole ütlusi teise poole omadele. Kohtu hinnangul on seetõttu tõendamata nii hageja kui ka kostja väited kokkulepitud töötasu suuruse kohta. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et tõendatud ei ole hageja väide, mille kohaselt sõlmisid pooled töötasukokkulepe sisuga maksta hagejale netotöötasu esimesel töönädalal 60 eurot päevas ja alates teisest töönädalast on 80 eurot päevas.
7.VÕS § 627 lg 2 sätestab, et kui tasu suurust ei ole kindlaks määratud, tuleb maksta vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. TLS § 29 lg 2 sätestab, et kui töötajale lepingu järgi makstava töötasu suurust ei ole kokku lepitud või kui kokkulepet ei suudeta tõendada, on töötasu suuruseks kollektiivlepingus ettenähtud, selle puudumisel sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu. Tööleping on käsunduslepingu alaliik, mille tasulisust eeldatakse (TLS § 1 lg 1). Vastavalt TLS § 29 lg-le 2 ja VÕS § 627 lg-le 2 on töötajal õigus saada mõistlikku töötasu ka siis, kui töötasu suurust ei ole kokku lepitud. Sellisel juhul tuleb maksta töötajale sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstavat tasu. Hageja töötas kaugsõiduautojuhina. Hageja tööle sarnane töö on kaugsõiduautojuhi töö. Sarnased asjaolud on töötamise aeg (käesolevas asjas töötamine 2012.a detsembris ja novembris, s.t 2012.a neljandas kvartalis), töösuhte kestus (käesoleval juhul töösuhte kestus vähem kui kaks kuud), vedude iseloom ja kaugus Eestist (käesoleval juhul nii veod Eestist Euroopa riikidesse kui ka välisriikide vahelised (Euroopa-sisesed) veod, kaugeim sihtkoht Prantsusmaa). Sarnane asjaolu ei ole töötamine samas ettevõttes, s.t et hagejat ei pea võrdlema teiste sama ettevõtte töötajatega. Samuti tuleb sarnaseks asjaoluks lugeda see, et töösuhte kestus hõlmab perioodi, millal saab kohaldada katseaega. Kokkuvõtvalt – töötasukokkuleppe puudumisel oleks hagejal õigus saada töötasu, mida tavaliselt maksti 2012.a neljandas kvartalis vähem kui neli kuud töötanud veoautojuhtidele, kes teostasid vedusid nii Eestist teistesse Euroopa Liidu riikidesse kui ka teiste Euroopa Liidu riikide vahel. Poolte esitatud andmetest ei nähtu tasu suurus, mida tavaliselt maksti 2012.a neljandas kvartalis vähem kui neli kuud töötanud veoautojuhtidele, kes teostasid vedusid nii Eestist teistesse Euroopa riikidesse kui ka teiste Euroopa riikide vahel. Kohus on seisukohal, et kohus ei saa lugeda sarnase töö eest sarnastel asjaoludel makstava tasu suuruseks hageja esitatud statistikaameti väljavõtetes märgitud keskmist brutotöötasu ja tööpakkumistes märgitud töötasu. Statistikaameti väljavõtted veonduse ja laonduse sektoris 2010. ja 2012.a meestele makstud keskmise brutotöötasukohta ei anna informatsiooni selle kohta, milline oli 2012.a neljandas kvartalis vähem kui neli kuud töötanud veoautojuhtide tavaline keskmine brutotöötasu, kes teostasid vedusid nii Eestist teistesse Euroopa riikidesse kui ka teiste Euroopa riikide vahel (II kd, tl-d 165-167). Samuti ei näita 16.08.2012 CV-keskuse veebikeskkonda sisestatud tööpakkumine, millist töötasu maksti või võidi maksta 2012.a neljandas kvartalis vähem kui neli kuud töötanud veoautojuhtidele, kes teostasid vedusid nii Eestist teistesse Euroopa riikidesse kui ka teiste Euroopa riikide vahel. Töökuulutuses märgitud töö oli erinev hageja tööst, sest vedude sihtkohad ja töötajale esitatavad lisatingimused (nt Vene viisa olemasolu) olid võrreldes hageja tööga teistsugused (II kd, tl 168). 03.01.2014 ja 06.01.2014 CV-Keskuse veebikeskkonda sisestatud tööpakkumised ei saa tõendada sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstava tasu suurust, sest tööpakkumised ei kajasta 2012.a IV kvartalis makstavaid töötasusid, vaid kaks aastat hilisemat aega (III kd, tl-d 79-80). Kohus ei saa lugeda sarnase töö eest sarnastel asjaoludel makstava tasu suuruseks kostja esitatud kolmanda isikuga sõlmitud töölepingus märgitud töötasu (III kd, tl-d 5-6). Tööleping kajastab üht konkreetset töösuhet ning selle põhjal ei saa teha järeldusi, millist tasu maksti tavaliselt 2012.a neljandas kvartalis vähem kui neli kuud töötanud veoautojuhtidele, kes teostasid vedusid nii Eestist teistesse Euroopa riikidesse kui ka teiste Euroopa riikide vahel. Pooled ei ole välja toonud ega tõendanud, milline on sarnase töö eest sarnastel asjaoludel makstava tasu, mida hageja oleks olnud õigustatud saama vastavalt TLS § 29 lg-le 2 ja VÕS § 627 lg-le 2.
8.TLS 29 lg 6 sätestab, et Vabariigi Valitsuse kehtestatud alammäärast madalamat töötasu ei või töötajale maksta. Nimetatud sättest tulenevalt on tööandja kohustatud töötajale maksma töötasu 6 (17)
vähemalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud alammäära ulatuses, kui kokkulepet töötasu suuruse kohta ei õnnestu tõendada ja töötasu suurust vastavalt TLS § 29 lg-le 2 kindlaks määrata. Vabariigi Valitsuse 22.12.2011 määruse nr 169 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kehtestab töötasu alammääraks täistööajaga töötamise korral kuus 290 eurot. Kostja on vastavalt TLS § 29 lgle 6 kohustatud maksma hagejale töötasu vähemalt 290 eurot kuus.
9.Hageja väitel leppisid pooled kokku, et palgapäev on pärast lähetuse lõppu. Kostja väidab, et palgapäev on töötamise kuule järgneva kuu 15. päev. Selliseid seisukohti on pooled avaldanud ka vande all antud ütlustes (III kd, tl-d 127, 131). Poolte ütlused on vastuolulised ning kohtul ei ole nende põhjal võimalik välja selgitada, milline oli poolte tegelik kokkulepe palgapäeva kohta. TLS § 33 lg 1 sätestab, et tööandja maksab töötajale töötasu üks kord kuus, kui tasu maksmiseks ei ole kokku lepitud lühemat tähtaega. TLS § 33 lg-st 1 tulenevalt peab tööandja maksma töötasu vähemalt kord kuus. TLS § 28 lg 2 punkti 2 ja 33 lg 1 kohaselt makstakse tasu tehtud töö eest, s.t töötasu ei maksta enne töö tegemist. Töölepingu seadus ei sätesta, mis on töötasu maksmise tähtpäev juhul, kui pooled ei ole selles kokku leppinud. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 82 lg 1 ja TLS § 33 lg 1 kohaselt saabub palgapäev hiljemalt töö tegemise kuule järgneval kuul. Konkreetset tähtpäeva VÕS § 82 lg 1 ja TLS § 33 lg 1 järgi kindlaks määrata ei ole võimalik. VÕS § 82 lg 3 sätestab, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Kohtu hinnangul on töötasu maksmise kohustuse täitmiseks vajalik rohkem aega kui üks päev. Seetõttu ei saa lugeda palgapäevaks töö tegemise kuule järgneva kuu esimest päeva. Töötasu ja muude töölepingust tuleneda võivate raha tasumise kohustuse täitmiseks ei tohiks tavapäraselt kuluda üle kümne päeva alates töö tegemise kuule järgneva kuu algusest. Kohus leiab seetõttu, et mõistlik palgapäev on töö tegemise kuule järgeva kuu 10. päev. Poolte kokkuleppe sisu välislähetuse päevaraha tasumise tähtpäeva osas ei ole samuti võimalik poolte esitatud tõendite alusel tuvastada. TLS § 40 lg 2 sätestab, et töötajal on õigus nõuda töölähetusega kaasnevate kulude hüvitamist. Kohus on seisukohal, et tulenevalt VÕS § 82 lg-st 3 tuleb välislähetuse päevaraha maksta mõistliku aja jooksul pärast lähetuse lõppemist. Mõistlikuks saab pidada välislähetuse päevaraha maksmist esimesel lähetusele järgneval palgapäeval.
10.Hageja ja kostja vahel on vaidlus selle üle, mitu päeva hageja 2012.a novembris töötas. Hageja on seisukohal, et ajavahemiku 09.11.2012 kuni 30.11.2012 päevad (kokku 22 päeva) tuleb lugeda tema tööpäevadeks. Kostja on seisukohal, et hageja asus tööle 11.11.2012 ning töötas ajavahemikus 11.11.2012 kuni 30.11.2012 14 päeva, sest hageja puhatud, sadamas või laevas viibitud päevad ei ole tööpäevad. Eeltoodust nähtuvalt vaidlevad pooled nii selle üle, millal hageja tööle asus kui ka selle üle, mitu päeva hageja 2012.a novembris töötas.
11.Hageja on ise korduvalt avaldanud, et ta asus tööle 11.12.2012 (I kd, tl-d 3, 43, II kd, tl 158). Kostja on sellega nõustunud (II kd, tl 76, III kd, tl 16). Kohus on seetõttu seisukohal, et hageja töötatud päevade hulka ei saa lugeda 09.11.2012 ja 10.11.2012.
12.Kostja leiab, et ajavahemikus 11.11.2012 kuni 30.11.2012 täitis hageja tööülesandeid 14 päeval (III kd, tl 16). Töökohustuste täitmise aja hulka ei saa lugeda kostja arvates 18.11.2012, 23.11.2012, 24.11.2012, millal hageja puhkas, ning 28.11.2012, 29.11.2012 ja 30.11.2012, millal
hageja oli parklas või laevas (III kd, tl 16). Hageja on seisukohal, et tööaja hulka kuulub ka hageja sunnitud seismine ja ootamine (III kd, tl 90). Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EÜ) nr 561/2006 artikli 4 lõik f kohaselt on puhkeaega mis tahes katkestamatu ajavahemik, mida juht võib vabalt kasutada. Nimetatud sätte kohaselt ei saa lugeda puhkeaja kasutamise aega töökohustuste täitmise ajaks, sest juht võib nimetatud aega vabalt kasutada. Seetõttu leiab kohus, et hageja koostatud tööajaarvestusega on tõendatud, et hageja tööaja hulka ei kuulu 18.11.2012, 23.11.2012, 24.11.2012, millal hageja kasutas puhkeaega (vt tööajaarvestus, I kd, tl 10). Hageja viibimine laevas ja parklas oli seotud tema töökohustuste täitmisega ning laevas ja parklas viibitud aega ei olnud hagejal võimalik vabalt kasutada. Kohus on seetõttu seisukohal, et hageja täitis 28.11.2012, 29.11.2012 ja 30.11.2012 töökohustusi. Ülaltoodust tulenevalt töötas hageja 2012.a novembris 17 päeva.
13.Kohus tuvastas eelnevalt, et hageja töötas 2012.a novembris 17 päeva. Kalendaarne tööpäevade arv 2012.a novembris oli 22. Eeltoodust tulenevalt oli hageja 2012.a novembris väljateenitud töötasu suuruseks 224,09 eurot (290:22x17=224,09).
14.Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja 01.12.2012 oli hageja tööpäev. 2012.a detsembris oli 18 kalendaarset tööpäeva. Hageja töötas ühel päeval. Eeltoodust tulenevalt oli hageja väljateenitud töötasu suuruseks detsembris 2012.a 16,11 eurot (290:18x1=16,11).
15.TLS § 35 sätestab, et tööandja peab töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Hageja väidab, et kostja ei andnud talle ajavahemikus 02.12.2012 kuni 18.12.2012 tööd. Hageja nõuab nimetatud ajavahemiku eest keskmise töötasu maksmist (I kd, tl 48). Kostja on esitanud vastuväite töötasu maksmise nõudele ajavahemiku 02.12.2012 kuni 18.12.2012 eest. Kostja vastuväite kohaselt ei ilmunud hageja alates 02.12.2012 tööle (III kd, tl 17). Seega ei täitnud hageja töökohustusi ega teinud tööd ajavahemikus 02.12.2012 kuni 18.12.2012. Seetõttu ei ole hagejal õigus saada töötasu nimetatud perioodi eest. Hageja ei ole täitnud töökohustusi süüliselt. Ta on hoidnud kõrvale töö tegemisest ja ei ole ilmunud töö tegemiseks ja korralduste saamiseks kostja ametiruumidesse (III kd, tl 17). TLS § 35 sätestab, et tööandja peab töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Viidatud sätte kohaselt ei ole töötajal kohustust tööd nõuda. Tööandjal aga on õigus keelduda töötasu maksmisest juhul, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16.01.2008 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-136-07, p 12; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 07.12.2011 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-117-11, p 19). Kostja ei ole tõendanud käesolevas asjas, et tal oleks olnud hagejale tööd anda, kui hageja oleks pärast 02.12.2012 tööle tulnud. Seetõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt keskmise töötasu maksmist ajavahemikus 02.12.2012 kuni 18.12.2012 mittetöötatud aja eest.
16.TLS § 43 lg 1 kohaselt eeldatakse, et töötaja töötab 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul (täistööaeg), kui tööandja ja töötaja ei ole kokku leppinud lühemas tööajas (osaline tööaeg). Pooled ei ole tõendanud, et nad leppisid kokku teistsuguses tööajas, kui TLS § 43 lg 1 järgi eeldatav 8 (17)
tööaeg. Seetõttu tuleb asja lahendamisel lähtuda sellest, et hageja oleks pidanud töötama kalendaarsetel tööpäevadel. Ajavahemikus 02.12.2012 kuni 18.12.2012 oli 12 kalendaarset tööpäeva. Kohtu hinnangul on hagejal õigus nõuda keskmist töötasu 12 kalendaarse tööpäeva eest. Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ (määrus) § 2 lg 3 sätestab, et kui töötaja on tööandja juures töötanud vähem kui kuus kalendrikuud, võetakse keskmise töötasu arvutamisel aluseks kalendrikuud, mille eest on töötajale töötasu sissenõutavaks muutunud. Kui keskmise töötasu arvutamise vajadus tekib enne esimest palgapäeva, siis keskmist töötasu ei arvutata ja töötajale makstakse kokkulepitud töötasu. Määruse § 3 lg 1 sätestab, et keskmise tööpäevatasu arvutamiseks liidetakse § 2 lõikes 2 või 3 nimetatud ajavahemiku töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendaarse tööpäevade arvuga. Keskmise tööpäevatasu arvutamise aluseks olevat tööpäevade arvu vähendatakse tööpäevade võrra, millal töötajale ei arvestatud töötasu tööst keeldumise korral „Töölepingu seaduse” § 19 alusel. Keskmise töötasu arvutamise vajadus tekkis pärast seda, kui hageja oli töötanud kostja juures üks kuu. Hageja väljateenitud töötasu 2012.a novembris oli 224,09 eurot. Töötasu on muutunud sissenõutavaks. Eeltoodust tulenevalt võtab kohus keskmise tööpäevatasu arvutamise aluseks 2012.a novembris väljateenitud töötasu 224,09 eurot. Ajavahemikus 11.11.2012 kuni 30.11.2012 on 15 kalendaarset tööpäeva. Eeltoodust tulenevalt on keskmise tööpäevatasu suurus 17,58 eurot (224,09:15=14,94). Hagejal on 2012.a detsembris õigus saada keskmist töötasu 12 kalendaarse tööpäeva eest. Keskmise tööpäevatasu suurus on 14,94 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hageja keskmise töötasu nõue kostja vastu 2012.a detsembris mittetöötatud aja eest 179,28 eurot (12*14,94=179,28).
17.Kostja esitas hageja töötasunõudele vastuväite, mille kohaselt on töötasunõue täidetud. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja tasus hagejale töölepingu kehtivuse ajal kokku 260 eurot. Pooltel puudub vaidlus selle üle, et maksete selgituseks märkis kostja „XXXavanss“. Maksete tegemine ja maksete selgitused on tõendatud ka dokumentaalsete tõenditega – maksekorralduste väljatrükkidega (II kd, tl-d 140-142). Poolte vahel on vaidlus selle üle, milliste raha tasumise kohustuste täitmiseks maksed on tehtud. Hageja on seisukohal, et kostja on maksetega tasunud välislähetuse päevaraha. Kostja on seisukohal, et kostja tegi hagejale töötasu ettemaksed. Kehtiv tööõigus ei sisalda avansi mõistet. Kuni 30.06.2009 kehtinud palgaseaduse (PalS) § 27 lg 4 sätestab, et lähetataval on õigus nõuda tööandjalt avanssi lähetuskulude katteks lähetuskulude ligikaudses suuruses. Avansi mittesaamisel võib lähetatav keelduda lähetusest. Seega kasutas varem kehtinud seadus avansi mõistet otseselt seoses lähetuskulude ettemaksuga. Kehtiv töölepingu seadus sätestab analoogse regulatsiooni TLS § 40 lg-s 4, mille kohaselt on töötajal on õigus nõuda töölähetusega kaasnevate võimalike tekkivate kulude hüvitamist mõistliku aja jooksul enne töölähetuse algust. Töötajal on õigus keelduda lähetusest, kui tööandja ei ole mõistliku aja jooksul ettemaksu teinud. Kohus hinnangul nähtub nii varem kehtinud seadusest kui ka hetkel kehtivast seadusest, et avanssi seaduse mõistes tuleb käsitleda lähetuskulude ettemaksena. Kohus märgib, et vaatamata varem kehtinud seaduses sätestatule kasutatakse terminit „avanss“ ka erinevate töösuhtest tulenevate raha tasumise kohuste täitmiseks tehtud ettemaksete tähistamiseks. Eeltoodust tulenevalt peab kohus hindama igal konkreetsel juhul täiendavalt, milliste raha tasumise kohustuste täitmiseks tööandja on töötajale ettemakse teinud. Käesoleval juhul saab kohus kontrollida ettemakse tasumise eesmärki poolte vande all antud ütluste põhjal. Hageja andis seoses ettemaksete tegemisega järgmised ütlused: „Samuti sai kokku lepitud, et enne esimese sõidu algust kannab XXX 100,00 eurot avansina, et saaksin vajalikke esmatarbekaupu kaasa osta. Ülekande 100,00 eurot tegi XXX ära“ (III kd, tl 127). Kostja juhatuse liige andis järgmised ütlused: „Hageja palus raha ette. [---] Kostja maksis töötasu ette ja ei tea peast, mitmel korral ja kui
palju. Seda oli rohkem kui üks. Tavapärane on see, et juhile makstakse kõigepealt töötasu. Töötajad on varem ka avanssi küsinud. See, et töötaja avanssi küsib, ei ole erakordne“ (III kd, tl-d 131-132). Kohtu hinnangul tuleb hagejale tehtud ettemaksed lugeda lähetuskulude (s.t välislähetuse päevaraha) ettemakseteks. Hageja on andnud ütlused, mille kohaselt esimene makse 100 eurot tehakse selleks, et hageja saaks kaasa osta esmatarbekaupu. Raha etteküsimist kinnitavad ka kostja juhatuse liikme ütlused. Seadus annab töötajale õiguse küsida ettemaksu lähetuskulude katteks. Seadus töötasu ettemaksu küsimiseks eraldi alust ette ei näe, töötasu ettemaksu tasumine toimub poolte kokkuleppel. Sellise kokkuleppe olemasolu ei ole kostja välja toonud ega tõendanud. Seadus annab töötajale õiguse küsida lähetuskulude ettemaksu. Seetõttu on usutav hageja seisukoht, mille kohaselt ei küsinud ta ette töötasu, vaid lähetuskulusid. Kohus loeb hageja ütluste ja maksekorralduse selgituste alusel tõendatuks hageja väite, et kostja on talle tasunud 260 eurot välislähetuse päevaraha ettemaksena. Kostja esitatud vastuväide on tõendamata ning ei välista hageja nõuet. Välislähetuse päevaraha maksmise nõue
18.Töölepingu seaduse (TLS) § 40 lg 2 sätestab, et töötajal on õigus nõuda töölähetusega kaasnevate kulude hüvitamist. Välislähetuse korral on töötajal õigus nõuda lisaks välislähetuse päevaraha käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel kehtestatud tingimustel ja alammääras, kui pooled ei ole kokku leppinud hüvitamist suuremas määras. TLS § 40 lg 3 sätestab, et Vabariigi Valitsus kehtestab määrusega välislähetuse päevaraha alammäära ja tingimused, millega piiratakse päevaraha maksmist tulenevalt lähetuskoha kaugusest, lähetuse algus- ja lõpuajast ning lähetuse ajal toimuvast toitlustamisest. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hageja viibis välislähetuses. Kohus peab seetõttu tuvastama poolte kokkulepitud töö tegemise koha. Kui kohus tuvastab, et kokkulepitud töö tegemise koht on Eesti, peab kohus tuvastama lähetuses viibitud päevade arvu. Pooled sõlmisid suulise töölepingu. Dokumentaalsete tõendite põhjal ei ole kohtul võimalik tuvastada, millises töö tegemise kohas pooled töölepingu sõlmimisel kokku leppisid. TLS § 20 sätestab, et töötaja peab tööülesandeid täitma tööandja tegevuskohas, mis on töösuhtega kõige rohkem seotud, kui töö tegemise koht ei ole kokku lepitud. Eeldatakse, et töö tegemise koht lepitakse kokku kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega. TsÜS § 16 sätestab, et isiku tegevuskoht on tema püsiva ja kestva majandus- või kutsetegevuse koht. Kostja registrijärgne asukoht on Tallinn. Pooled sõlmisid töölepingu Tallinnas. Seda kinnitavad tunnistaja poolte vande all antud ütlused, mille kohaselt toimus töövestlus Kristiine Keskuses (III kd, tl-d 124, 127, 131). Kristiine Keskus asub Tallinnas. Hageja alustas vedu Tallinnast, mida kinnitab autojuhi tööarvestuse leht (I kd, tl 10). Kohus on seisukohal, et nimetatud asjaolud näitavad, et tööandja tegevuskoht, mis on töösuhtega kõige rohkem seotud, asub Tallinnas. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et töö tegemise koht pooltevahelises töösuhtes oli Eesti. Kostja juhatuse liikme ja tunnistaja ütlused kinnitavad samuti, et hageja viibis lähetuses. Nii tunnistaja kui ka kostja juhatuse liige on lugenud hageja töötasukokkuleppe sisuks lähetustasude saamise lisaks töötasule (III kd, tl-d 124, 125, 131, 132). Kõnealune asjaolu kinnitab, et kostja pidas vedude teostamist väljaspool Eestit töötamiseks välislähetuses. Kohus tuvastab eeltoodu põhjal, et hagejal on õigus nõuda kostjalt välislähetuse päevaraha välislähetuses viibitud päevade eest.
19.Välislähetuse päevaraha maksmise nõude aluseks on välislähetuses viibitud päevade arv ja kokkulepe päevaraha suuruse kohta.
10 (17)
Hageja väidab, et ta viibis välislähetuses 21 päeva. Pooltel puudub nimetatud asjaolu üle vaidlus, mistõttu kohus tuvastab välislähetuses viibitud päevade arvu TsMS § 231 lg 2 alusel. Pooled ei ole välja toonud asjaolusid, mille kohaselt on pooled kokku leppinud päevaraha suuruses. Seetõttu lähtub kohus seadusega sätestatud välislähetuse päevaraha alammäärast. Vabariigi Valitsuse 25.06.2009 määruse nr 110 „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord“ § 3 sätestab, et välislähetuse päevaraha alammäär on 22,37 eurot päevas. Eeltoodust tulenevalt tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt välislähetuse päevaraha 469,77 eurot (21x22,37=469,77). Hageja on seisukohal, et kostja on päevaraha maksmise kohustuse 260 euro ulatuses täitnud. Kohus on kõnealuse asjaolu eelnevalt ka tuvastanud (vt otsuse p 17). Hageja nõuab kostjalt päevaraha 209,77 eurot tasumist. Kohus leiab, et eeltoodut arvestades on hagejal kostja vastu välislähetuse päevaraha 209,77 eurot tasumise nõue. Töölepingu seaduse § 100 lõikes 4 nimetatud hüvitise maksmise nõue
20.TLS § 100 lg 4 sätestab, et kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Keskmise töötasu arvutamise vajadus tekkis pärast seda, kui hageja oli töötanud kostja juures üks kuu. Hageja väljateenitud töötasu 2012.a novembris oli 224,09 eurot. Töötasu on muutunud sissenõutavaks. Eeltoodust tulenevalt võtab kohus keskmise tööpäevatasu arvutamise aluseks 2012.a novembris väljateenitud töötasu 224,09 eurot (vt määruse § 2 lg 3). Ajavahemikus 11.11.2012 kuni 30.11.2012 on 15 kalendaarset tööpäeva. Eeltoodust tulenevalt on keskmise tööpäevatasu suurus 14,93 eurot (224,09:15=14,93). Määruse § 3 lg 6 sätestab, et keskmise kuutasu arvutamiseks korrutatakse keskmine tööpäevatasu selle arvutamise aluseks olnud ajavahemiku ühe kuu keskmise kalendaarse tööpäevade arvuga. 2012.a novembris oli 22 kalendaarset tööpäeva. Eeltoodust tulenevalt on ühe kuu keskmise töötasu suurus 386,76 eurot (14,93*22=328,46). Kolme kuu keskmine töötasu on 985,38 eurot (328,46*3=985,38). Eeltoodust tulenevalt on TLS § 100 lg 4 nimetatud hüvitise maksimaalne suurus 985,38 eurot. Kohus selgitab alljärgnevalt välja, kas ja millises ulatuses on hagejal õigus nõuda kostjalt TLS § 100 lg-s 4 nimetatud hüvitist.
21.Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja ei ole vaidlustanud hageja töölepingu ülesütlemist. Kohus tuvastab nimetatud asjaolu TsMS § 231 lg-de 2 ja 4 alusel. TLS § 105 lg 1 sätestab, et kui kohtule peab hagi või töövaidluskomisjonile avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitama 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest. TLS § 105 lg 2 sätestab, et kui hagi või avaldust ei esitata tähtaja jooksul või kui hagi või avalduse esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Kostja ei ole esitanud kohtule hagi või töövaidluskomisjonile avaldust hageja töölepingu ülesütlemise avalduse tühisuse tuvastamiseks. Eeltoodust tulenevalt on vastavalt TLS § 105 lg-le 2 ülesütlemine algusest peale kehtiv. Tööleping tuleb lugeda lõppenuks 18.12.2012. Töölepingu lõppemise aja suhtes puudub pooltel vaidlus. Töölepingu ülesütlemise avaldus on kehtiv. Seetõttu on hagejal vastavalt TLS § 100 lg-le 4 õigus nõuda kostjalt hüvitist hageja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.
Kostja on palunud kohtul jätta hüvitis välja mõistmata põhjusel, et töölepingu ülesütlemise aluseks olevaid asjaolusid faktiliselt ei esinenud (II kd, tl 139). Kohus on seisukohal, et tulenevalt TLS § 105 lg-st 2 tuleb lugeda töölepingu ülesütlemise avaldus kehtivaks selles märgitud põhjendustel ja alustel. Kohus ei saa TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise suuruse muutmist kaaludes hinnata, kas töölepingu ülesütlemise avalduse aluseks olevad asjaolud esinesid või mitte. TLS § 105 kohaselt saab töölepingu ülesütlemise avalduse aluseks olevate asjaolude esinemist kontrollida üksnes avalduse või hagi alusel, mille on esitanud töövaidlust lahendavale organile ülesütlemist tühiseks pidav töösuhte pool. Töölepingu ülesütlemise aluseks olevate asjaolude esinemise kontrollimine põhjusel, et tööandja on esitanud TLS § 100 lg-le 4 tuginedes taotluse hüvitise vähendamiseks, on vastuolus TLS § 105 lg-ga 2. Kohus saab kostja esitatud hüvitise vähendamise taotluse lahendamisel arvestada muid asjaolusid, mis ei seondu otseselt töölepingu ülesütlemisega. Kostja on hüvitise vähendamisel tuginenud üksnes asjaolule, et töölepingu aluseks olevaid asjaolusid faktiliselt ei esinenud. Kuivõrd nimetatud põhjendus ei saa olla hüvitise vähendamisele, jätab kohus rahuldamata kostja taotluse vähendada hüvitist. Kohus leiab, et hageja nõue kostja vastu maksta TLS § 100 lg-s 4 nimetatud hüvitist on põhjendatud kolme kuu keskmise töötasu, s.o 985,38 euro ulatuses. Kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse hüvitise maksmise nõue
22.TLS § 84 lg 1 sätestab, et töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. TLS § 71 sätestab, et töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Tööleping lõppes 18.12.2012. Hageja ei ole töölepingu kehtivuse ajal olnud puhkusel. Kostja on kohustatud hüvitama hagejale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse. TLS § 68 lg 1 sätestab, et põhipuhkust antakse töötatud aja eest. TLS § 68 lg 4 sätestab, et tööle asumise kalendriaastal arvutatakse kalendriaastast lühema aja eest põhipuhkust võrdeliselt töötatud ajaga. Töötaja võib nõuda puhkust, kui ta on tööandja juures töötanud vähemalt kuus kuud. Hageja töötas kostja juures 38 kalendripäeva (alates 11.11.2012 kuni 18.12.2012). TLS § 68 lg 1 kohaselt on hüvitamisele kuuluvate puhkusepäevade arv seega 2,92 (38:365*28= 2,92). Keskmise kalendripäevatasu arvutamise vajadus tekkis pärast seda, kui hageja oli töötanud kostja juures üks kuu. Hageja väljateenitud töötasu 2012.a novembris oli 224,09 eurot. Töötasu on muutunud sissenõutavaks. Eeltoodust tulenevalt võtab kohus keskmise kalendripäevatasu arvutamise aluseks 2012.a novembris väljateenitud töötasu 224,09 eurot. Ajavahemikus 11.11.2012 kuni 30.11.2012 on 20 kalendripäeva. Eeltoodust tulenevalt on keskmise kalendripäevatasu suurus 13,18 eurot (224,09:20=11,20). Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse hüvitist 32,70 eurot (2,92*11,20=32,70). Hageja kahju hüvitamise nõue
23.Hageja sõlmis laenulepingu, mille alusel sai ta laenu 1000 eurot intressimääraga 5% kuus. Hageja nõuab kostjalt intressi 50 eurot hüvitamist. Kohus tuvastas, et kostja rikkus kohustust maksta hagejale töötasu ja välislähetuse päevaraha. Kohus selgitab alljärgnevalt välja, kas hageja kohustus tasuda intressi on lepingu rikkumisest tulenev kahju. VÕS § 127 lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kohus leiab, et töölepingust tulenevate raha tasumise kohustuste rikkumine tööandja poolt ei 12 (17)
too kaasa vältimatu tagajärjena täiendavate raha tasumise kohustuste tekkimist töötajale. Intressi tasumise kohustus tuleneb hageja enda käitumisest, mis seisneb laenulepingu sõlmimises. Töölepingu rikkumisega kaasnevaks tagajärjeks ei ole laenulepingu sõlmimine hageja ja kolmanda isiku vahel. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et töölepingu kostja poolt rikkumise ja hagejale intressi tasumise kohustuse tekkimise vahel puudub põhjuslik seos. Eeltoodust tulenevalt puudub hagejal kostja vastu kahju 50 eurot hüvitamise nõue. Viivisenõue
24.Kohus leidis eelnevalt, et palgapäevaks on töö tegemise kuule järgneva kuu kümnes päev. Eeltoodust tulenevalt muutus hageja nõue 2012.a novembris tehtud töötasu maksmise nõuetes sissenõutavaks 10.12.2012. TLS § 84 lg-st 1 tulenevalt muutusid kõik ülejäänud hageja raha tasumise nõuded kostja vastus sissenõutavaks 18.12.2012. Hageja nõuab kostjalt 20.01.2013 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise tasumist, mis on arvestatud töötasult, välislähetuse päevarahalt ja kasutamata põhipuhkuse hüvitiselt.
25.Hageja nõuab kogu töötatud aja eest makstud töötasu netosummalt 2956,47 eurot viivise tasumist alates 02.12.2012 kuni 20.01.2013. Kohus tuvastas eelnevalt, et hagejal on õigus saada 2012.a novembri eest brutosummana töötasu 224,09 eurot. Ühtlasi tuvastas kohus, et palgapäevaks tuleb lugeda töö tegemise kuule järgneva kuu kümnes päev. 2012.a novembri töötasu tuli seega maksta 10.12.2012, millal muutus töötasu maksmise nõue sissenõutavaks. Hageja taotles viivise väljamõistmist seadusjärgses määras, mille suurus on 0,024% päevas. Kohus on seisukohal, et hagejal on õigus nõuda kostjalt töötasu 224,09 eurot tasumisega viivitamise eest viivist ajavahemiku 11.12.2012 kuni 20.01.2013 (41 päeva) eest. Viivist on hagejal õigus nõuda töötasu netosummalt, milleks on 202,32 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt viivise 1,99 eurot tasumist (41*202,32*0,024%=1,99).
26.Kohus tuvastas eelnevalt, et hagejal on õigus saada 2012.a detsembri eest brutosummana töötasu 195,39 eurot. Töölepingu kehtivuse viimane päev oli 18.12.2012, millal muutus töötasunõue sissenõutavaks. Hageja taotles viivise väljamõistmist seadusjärgses määras, mille suurus on 0,024% päevas. Kohus on seisukohal, et hagejal on õigus nõuda kostjalt töötasu 195,39 eurot tasumisega viivitamise eest viivist ajavahemiku 19.12.2012 kuni 20.01.2013 (33 päeva) eest. Viivist on hagejal õigus nõuda töötasu netosummalt, milleks on 180,28 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt viivise 1,43 eurot tasumist (33*180,28*0,024%=1,43).
27.Kohus tuvastas eelnevalt, et hagejal on õigus nõuda kostjalt välislähetuse päevaraha 209,77 eurot. Kohus leidis eelnevalt, et välislähetuse päevaraha tuli tasuda esimesel palgapäeval pärast välislähetust, seega 10.12.2012. Seega muutus välislähetuse päevaraha tasumise nõue sissenõutavaks 10.12.2012. Hageja taotles viivise väljamõistmist seadusjärgses määras, mille suurus on 0,024% päevas. Kohus on seisukohal, et hagejal on õigus nõuda kostjalt välislähetuse päevaraha 209,77 eurot tasumisega viivitamise eest viivist ajavahemiku 11.12.2012 kuni 20.01.2013 (41 päeva) eest. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt viivise 2,06 eurot tasumist (41*209,77*0,024%=2,06).
28.Kohus tuvastas eelnevalt, et hagejal on õigus saada kostjalt kasutamata põhipuhkuse hüvitist 32,70 eurot. Töölepingu kehtivuse viimane päev oli 18.12.2012, millal muutus hüvitise maksmise
nõue sissenõutavaks. Hageja taotles viivise väljamõistmist seadusjärgses määras, mille suurus on 0,024% päevas. Kohus on seisukohal, et hagejal on õigus nõuda kostjalt hüvitis 32,70 eurot tasumisega viivitamise eest viivist ajavahemiku 19.12.2012 kuni 20.01.2013 (33 päeva) eest. Viivist on hagejal õigus nõuda hüvitise netosummalt, milleks on 25,11 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt viivise 0,20 euro tasumist (33*25,11*0,024%=0,20).
29.Eeltoodust tulenevalt on hageja viivisenõude suurus kokku 5,68 eurot. Hageja nõudis viivise 34,67 eurot tasumist. Kohus on seisukohal, et viivisenõue on põhjendamatu 28,99 euro ulatuses.
30.TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palus kohtul mõista kostjalt hageja kasuks välja viivise töötasult, välislähetuse päevarahalt ja kasutamata põhipuhkuse hüvitiselt alates 20.01.2013 kuni kohustuse täieliku täitmiseni VÕS § 113 sätestatud suuruses. Kohus on seisukohal, et hageja viivisenõue protsendina töötasu, välislähetuse päevaraha ja kasutamata põhipuhkuse hüvitise (kokku netosummana 617,48 eurot) tasumata osalt alates 21.01.2013 kuni kohustuse täitmiseni on põhjendatud. Kohus mõistab viivise protsendina välja alates 21.01.2013, mitte alates 20.01.2013 seetõttu, et sissenõutavaks muutunud viivisenõue hõlmas 20.01.2013 sissenõutavaks muutunud viivist. Tasaarvestuse vastuväide
31.Kohus lahendab alljärgnevalt kostja tasaarvestuse vastuväite. Tasaarvestuse tulemusel lõpevad poolte nõuded kattuvas osas, mistõttu tasaarvestuse vastuväite põhjendatuse korral puudub hagejal raha tasumise nõue kostja vastu (VÕS § 197 lg 2). VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 200 lg 4 sätestab, et tasaarvestav pool ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Eeltoodust tulenevalt peab kohus tasaarvestuse vastuväite lahendamisel tuvastama, kas kostjal on hageja vastu raha tasumise kohustus, mille täitmist kostjal on õigus hagejalt nõuda. Samuti peab kohus tuvastama, kas kostjal on õigus täita oma kohustus hageja ees. Seejärel selgitab kohus välja, kas esinevad põhjendatud vastuväited kostja nõudele.
32.Kostja leidis, et ta on maksnud hagejale töötasu 9,82 euro võrra rohkem. Samuti on kostja väitnud, et ta on teinud hagejale töötasu ettemaksu 79,80 eurot. Kohus leiab, et töötasu kokkulepitust enammaksmisel võib kostjal hageja vastu olla alusetu rikastumise nõue. Samuti võib kostjal olla hageja vastu alusetu rikastumise nõue töötasu ettemaksu arvel, kui pärast ettemaksu tegemist ei ole töötasu maksmise kohustust tekkinud. Kohus tuvastas eelnevalt, et kostja ei ole hagejale töötasu maksnud. Seetõttu ei ole põhjendatud kostja väide, et ta on töötasu rohkem maksnud või teinud hagejale töötasu ettemaksu. Eeltoodust tulenevalt puudub kostjal hageja vastu 9,82 euro tasumise nõue, mida saaks hageja nõudega tasaarvestada. Samuti puudub kostjal hageja vastu 79,80 euro tasumise nõue, mida saaks hageja nõudega tasaarvestada.
14 (17)
33.Kostja väidab, et ta andis hageja kasutusse tööülesannete täitmiseks AS-i EMT SIM-kaardi. Hageja kasutas SIM-kaarti isiklike kõnede ja SMS-ide saatmiseks 55,75 euro väärtuses. Töökohustuste täitmiseks ei ole hageja SIM-kaarti kasutanud. Kostja ei ole välja toonud, millisel alusel peaks hageja kostjale hüvitama isiklike kõnede ja SMSlühisõnumite maksumuse. Kohus on seisukohal, et kõne alla võib tulla töölepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõue. Kostja ei ole välja toonud ja tõendanud töölepingust tuleneva kohustuse sisu, mida hageja on isiklike kõnede tegemise ja SMS-ide saatmisega rikkunud. Seetõttu ei ole kohtul võimalik hageja tegevust lugeda töölepingu rikkumiseks. Samuti ei ole kostja välja toonud asjaolusid, millest nähtuvalt on hageja kohustuse rikkumises süüdi. Eeltoodust tulenevalt ei saa kostja avaldatud asjaoludel olla kostjal hageja vastu 55,75 euro tasumise nõuet, mille saaks hageja nõudega tasaarvestada.
34.Kostja väidab, et ta andis hageja kasutusse teemaksude tasumiseks ja muude kulude kandmiseks krediitkaardi. Hageja teostas krediitkaardiga makseid ja võttis välja sularaha 948,09 euro ulatuses. Hageja ei ole esitanud maksete ja sularaha väljavõtmise kohta alusdokumente. Kostja tasus 26.11.2012 hagejale majanduskuludeks 10 eurot, mille kohta ei ole hageja kuludokumente esitanud. Kostja ei ole välja toonud, millisel alusel peaks hageja kostjale hüvitama krediitkaardiga tehtud maksete väärtuse, krediitkaardiga väljavõetud sularaha ning majanduskuludeks tasutud 10 eurot. Kohus on seisukohal, et kõne alla võib tulla töölepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõue. Kostja ei ole välja toonud ja tõendanud töölepingust tuleneva kohustuse sisu, mida hageja on väidetavalt rikkunud. Seetõttu ei ole kohtul võimalik hageja tegevust lugeda töölepingu rikkumiseks. Samuti ei ole kostja välja toonud asjaolusid, millest nähtuvalt on hageja kohustuse rikkumises süüdi. Eeltoodust tulenevalt ei saa kostja avaldatud asjaoludel olla kostjal hageja vastu 958,09 euro tasumise nõuet, mille saaks hageja nõudega tasaarvestada.
35.Kostja väidab, et hageja põhjustas kostja varaga 14.11.2012 ja 26.11.2012 liiklusõnnetused, milles said kahjustada kostja sadulveok ja haagis. Haagise kordategemise kulud on 404,73 eurot. Kostja liikluskindlustuse koefitsient on tõusnud seoses avariidega 1113,92 eurolt kuni 1888,32 euroni. Liiklusõnnetustega on tekitatud kahju 1153,13 eurot (III kd, tl-d 20-23). Pooled ei vaidle liiklusõnnetuste toimumise üle. Seda kinnitavad hageja vande all antud ütlused (III kd, tl 128). Kostja kahjuks on haagise kordategemisele kulutusi (III kd, tl-d 22, 39). Kostja väidab, et hageja on haagiselt eemaldanud gaasiamordi koos küljetõkkega (III kd, tl-d 131-132). Hageja avaldatu kohaselt sai kahjustada tent. Muude kahjustuste olemasolu hageja ei tunnista (III kd, tl 128). Töötajal on kohustus hoiduda tööandja vara kahjustamisest. Seetõttu võib liiklusõnnetuse tõttu kostja vara kahjustumine olla aluseks kostja kahju hüvitamise nõudele hageja vastu. TLS § 74 lg-de 1 ja 2 kohaselt ei ole töötaja vastutus kahju tekitamise eest välistatud töölepingu tahtliku rikkumise või teatud juhtudel töölepingu hooletusest tingitud rikkumise tõttu. Eeltoodust tulenevalt on tööandja kahju hüvitamise nõude aluseks töölepingu tahtlik või hooletuse tõttu rikkumine. Kostja ei ole välja toonud asjaolusid, millest nähtub, et hageja rikkus töölepingut (s.t kahjustas kostja vara) tahtlikult või hooletuse tõttu. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja kahju hüvitamise nõue hageja vastu põhjendatud, sest hageja ei vastuta võimaliku kahju eest. Kohus peab vajalikuks märkida ka seda, et kostja ei ole välja toonud asjaolusid, millest nähtuvalt haagise kahjustused tingitud just hageja põhjustatud liiklusõnnetustest. Hageja on olnud nõus üksnes sellega, et kahjustada sai tent. Muude kahjustuste osas ei ole kostja seega välja toonud põhjuslikku seost liiklusõnnetuse ja kahju tekkimise vahel. Samuti ei ole kostja toonud välja asjaolusid, millest nähtuvalt on liikluskindlustuse koefitsient tõusnud just hageja põhjustatud liiklusõnnetustest tingituna. Seetõttu on ka nimetatud osas põhjuslik seos välja toomata.
36.Kohus leiab eeltoodu põhjal, et kostjal puudub hageja vastu kahju hüvitamise nõue. Seetõttu ei lõpeta kostja tasaarvestuse vastuväide hageja nõuet ning ei anna alust hagiavalduse rahuldamata jätmiseks.
37.Hageja esitas kostja nõuetele aegumise vastuväite (III kd, tl 69). Kohus leidis eelnevalt, et kostja märgitud asjaoludel puudub tal hageja vastu raha tasumise nõue. Seetõttu ei hinda kohus hageja esitatud tasaarvestuse vastuväite põhjendatust. Kohus peab vajalikuks osundada VÕS § 200 lg-le 2 ning selgitab hagejale, et kui kostja avaldatud asjaoludel oleks kostjal olnud hageja vastu raha tasumise nõue, oleks kostjal olnud õigus nõue tasaarvestada hageja nõude enne kostja nõude aegumist. Hagiavalduses esitatud nõuete lahendamine
38.Kohus tuvastas eelnevalt, et hagejal on kostja vastu töötasu 419,48 eurot, välislähetuse päevaraha 209,77 eurot, TLS § 100 lg-s 4 nimetatud hüvitise 985,38 eurot, kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse hüvitise 32,70 eurot ja viivise 5,68 eurot tasumise nõuded. Kohus tuvastas, et kostja tasaarvestuse vastuväide ei lõpetanud hageja nõuet. Eeltoodust tulenevalt on kostja kohustatud hagejale tasuma kokku 1653,01 eurot. Kohus mõistab nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise protsendina töötasu, päevaraha ja põhipuhkuse hüvitise nõude jäägilt VÕS § 113 lg 1 lauses 2 nimetatud ulatuses alates 21.01.2013. Hageja nõudis kostjalt kokku 10 206,66 euro tasumist. Kohus rahuldas hagi osaliselt 1653,01 euro tasumise nõude osas. Kohus jätab rahuldamata hageja 8553,65 euro tasumise nõude. Rahuldamata jäetud raha tasumise nõue koosneb töötasu 2536,99 eurot (2956,47-419,48=2536,99), TLS § 100 lg 4 nimetatud hüvitise 5740,43 eurot (6725,81-985,38=5740,43), kasutamata põhipuhkuse hüvitise 197,24 eurot (229,94-32,70=197,24), kahjuhüvitise 50 eurot ja viivise 28,99 eurot (34,675,68=28,99) tasumise nõuetest. Hagi tagamise abinõu
39.TsMS § 386 lg 4 sätestab, et kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kohus tühistab hagi tagamise ka siis, kui hagi tagamise on otsustanud teine kohus, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. TsMS § 445 lg 2 sätestab, et kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. Kohus rahuldas hagiavalduse osaliselt. Eeltoodust tulenevalt ei esine alust hagi tagamise tühistamiseks. Hagi tagamise abinõu on ilmselt vajalik kohtuotsuse täitmise tagamiseks, mistõttu kohus jätab hagi tagamise abinõu kohtulahendi täitmist tagava abinõuna jõusse. Menetluskulude jaotus
40.TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 163 lg 1 annab kohtule võimaluse hagi osalise rahuldamise korral jätta menetluskulud täielikult poolte endi kanda. Kohus arvestab, et poolte vaidlus tuleneb töösuhtest. Kohtuasi on alustatud töötaja avalduse alusel. Kohus rahuldas hagiavalduse osaliselt. Kohtu hinnangul tuleb töövaidlusasja lahendamisel arvestada sellega, et menetluskulude jaotus ei piiraks töötaja võimalust 16 (17)
pöörduda kohtusse. Hagi osaline rahuldamine võib käesoleval juhul tuua kaasa selle, et hageja kanda jäävad kostja menetluskulud ületavad hageja nõuet kostja vastu. Kohtu hinnangul on sellises olukorras põhjendatud menetluskulude poolte endi kanda jätmine. Kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda.
41.Kohus andis hagejale 21.02.2013 määrusega menetlusabi ja vabastas hageja riigilõivu 525 eurot tasumisest. TsMS § 190 lg 4 sätestab, et kui hageja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik või hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kui hageja loobub hagist või võtab hagi tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud, kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut. TsMS § 190 lg 7 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõigetes 3–6 nimetatud kohtulahendis võib kohus mõjuval põhjusel, muu hulgas kompromissi sõlmimise tõttu, ette näha kulude riigituludesse tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul, samuti vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Kohus jättis hagiavalduse osaliselt rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt esineb alus menetlusabina antud menetluskulude hagejalt riigituludesse väljamõistmiseks. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas esineb mõjuv põhjus hageja vabastamiseks menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest, sest hageja on esitanud kohtule hagiavalduse töösuhtest tulenevates nõuetes, mis on osaliselt rahuldatud. Töösuhtest tulenevad töötaja õigustel on tavapärasest suurem õiguskaitsevajadus, mis saab menetluskulude riigituludesse mõistmisel kahjustatud. /allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Ventsli kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.