Swedbank AS hagi Hillar Soosalu, Corporate Investors OÜ, Valev Plato ja Vambola Kolbakov vastu nõude tunnustamiseks pankrotimenetluses 3500 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 17. augusti 2016. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Vambola Kolbakovi ja Hillar Soosalu apellatsioonkaebused
Kohtuistungi toimumise aeg
14. veebruar 2017. a
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant I (kostja IV): Vambola Kolbakov, ik XXX; esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo Apellant II (kostja I): Hillar Soosalu, ik XXX; advokaat Valli Murde Vastustaja (hageja): Swedbank AS, rk 1006070; esindaja Jüri Puust
RESOLUTSIOON
Edasikaebamise kord
1.Jätta Tartu Maakohtu 17. augusti 2016. a otsus muutmata.
4.Jätta menetluskulude nimekirjade esitamata jätmise tõttu menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Tartu Maakohtu 27.02.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-11-48403 kuulutati välja Hillar Soosalu pankrot. Swedbank AS (hageja) esitas hagi Hillar Soosalu (kostja I) , Corporate Investors OÜ (kostja II), Valev Plato (kostja III) ja Vambola Kolbakov (kostja IV) vastu nõude tunnustamiseks pankrotimenetluses. 27.02.2014 toimus nõuete kaitsmise koosolek, kus kostja I ja kostja II esitasid hageja nõudele vastuväite täies ulatuses ning kostja III ja kostja IV summas 89000 eurot. Hageja palus tunnustada nõuet Hillar Soosalu (pankrotis) pankrotimenetluses summas 143420,27 eurot PankrS § 153 lg 1 p 1 alusel.
2.Kostja I vaidles hagile vastu. Nõuded on aegunud. Nõuded muutusid sissenõutavaks alates 22.09.2009 (Martes OÜ pankrotist) ja alates 30.11.2009 (Pakri Invest OÜ pankrotist). Hageja esitas nõude kostja I vastu 27.02.2013 ehk neli aastat hiljem. Kuigi TsÜS § 159 lg 1 järgi katkeb aegumine ja see algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega, siis selles vaidluses ei ole viidatud säte kohaldatav. Riigikohus on mitmes lahendis selgitanud, et PankrS § 42 järgi võlgniku pankroti kuulutamine ei mõjuta nõuete sissenõutavust ei pantija ega käendaja suhtes, sest nimetatud seadusesäte kehtib üksnes võlausaldaja ja pankrotivõlgniku vahelises suhtes (3-2-1-82-12, 3-2-1-114-14, 3-2-1-64-12). Riigikohus märkis, et ainuüksi põhivõlgniku pankrot PankrS § 42 mõttes ei ole aluseks TMS § 2 lg 1 p 19 kohaldamiseks. Täitemenetluse algatamine oli ebaseaduslik. Aegumise küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda TsÜS § 146 lõikest 1 ja § 147 lõikest 1. Kostja märkis, et TsÜS § 144 järgi aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Kostja I märkis, et hageja ei ole hüpoteekide seadmisel kostjat piisavalt teavitanud võimalikest tagajärgedest põhivõlgnike laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmata jätmise korral. Kostja on tarbijaga VÕS § 34 tähenduses, kes tegi tehingud, mis ei seondu iseseisva majandusvõi kutsetegevusega. Hageja ei ole teavitanud kostjat I Pakri Invest OÜ majanduslikust olukorrast, kuigi krediidiasutusena, kes kindlasti enne laenulepingu sõlmimist kontrollis põhivõlgniku krediidivõimekust, pidi ta hoiatama kostjat põhivõlgniku ebausaldusväärsusest. Ebausaldusväärsus nähtub juba sellest, et laenuleping sõlmiti 19.08.2008, laenu suuruseks on 95867,47 eurot ning laenu tagastamise kuupäevaks lepiti kokku 31.12.2008 ehk laen on võetud neljaks kuuks. Lisatud dokumendist "lepingul sooritatud operatsioonid" nähtub, et seisuga 13.01.2009 on tasutud ainult 2273,94 eurot ning 29.12.2008 laenulepingu lisa punktist 2.5
nähtuvalt pikendati tagastamise lõpptähtpäeva 30.06.2009. Kostja I jõudis seisukohale, et selline OÜ Pakri Invest käitumine näitab üheselt, et põhivõlgnik ei olnud suuteline täitma võetud kohustust.
3.Kostja IV vaidles hagile vastu. Kostja IV märkis, et laenulepingust tulenev nõue on aegunud. Hageja nõue tugineb hageja ja pankrotivõlgniku Hillar Soosalu vahel sõlmitud hüpoteegilepingutele, mille kohaselt koormati kostjale I kuuluv kinnisasi hüpoteekidega hageja kasuks. Nimetatud hüpoteegid tagavad muu hulgas hageja ja OÜ Pakri Invest (pankrotis) vahel 19.08.2008 sõlmitud laenulepingust tulenevaid nõudeid. Laenulepingu järgi kohustus laenusaaja tagastama laenu 30.06. 2009. Eeltoodust tulenevalt algas nõude aegumistähtaeg 1.07.2009 ja see aegus TsÜS § 146 lõikest 1 tulenevalt 30.06.2012. Hageja esitas nõude esmakordselt 8.03.2013, seega on nõue aegunud. Hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei ole OÜ-le Martes (pankrotis) ja OÜ-le Pakri Invest (pankrotis) laenu andes käitunud vastutustundlikult. Hageja andis laenu äriühingutele, millel oli selge krediidirisk. Puuduvad andmed selle kohta, et pank oleks lepingute sõlmimisel kontrollinud äriühingute tegevuse jätkusuutlikust või kummagi laenusaaja võimet laenu tagastada. Kostja IV ja hageja vahel 23.12.2004 sõlmitud hüpoteegi seadmise leping tühine, kuna hüpoteegiga koormatud korteriomand kuulub Piret Soosalu ja Hillar Soosalu ühisvarasse.
MAAKOHTU LAHEND
4.Maakohus rahuldas hagi nõude tunnustamiseks pankrotimenetluses. Kohtuotsusega tunnustati Swedbank AS-i nõuet Hillar Soosalu (pankrotis) pankrotimenetluses kokku summas 143420,27 eurot PankrS § 153 lg 1 p 1 rahuldamisjärku kuuluva nõudena. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda ning mõistis kaaskostjatelt hageja kasuks välja hagi esitamisel tasutud riigilõivu summas 250 eurot. Kostjatelt mõisteti VÕS § 113 lg 1 alusel välja menetluskuludelt viivis kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Maakohus märkis, et hageja nõue tuleneb AS Swedbank ja OÜ Martes (pankrotis) (laenusaaja 1) vahel 19.01.2007 sõlmitud laenulepingust nr 07-010119-JI ja 19.08.2008 AS Swedbank ja OÜ Pakri Invest (pankrotis) (laenusaaja 2) vahel sõlmitud laenulepingust nr 08-116319-JK, millele sõlmiti 29.12.2008 ka lisa nr 1. Kinnistule registriosa numbriga XXX (asukohaga XXX, Tallinn) on hageja kasuks seatud hüpoteegid hüpoteegisummaga 364296,40 eurot. Hüpoteekidega on tagatud muuhulgas hageja kõik nõuded laenusaaja 1 ja 2 vastu, mis tulenevad hageja ja Laenusaaja 1 või 2 vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ja nende võimalikest lisadest. Hageja nõuete tagamiseks on seatud kostjale I kuuluvale kinnistule hüpoteegid kogusummas 364296,40 eurot.
4.1.Maakohus leidis, et hageja pandiga tagatud nõuded ei ole aegunud. TsÜS § 1451 lg 1 sätestab, et pandiga tagatud nõude aegumine ei võta pandipidajalt õigust põhivõla nõude rahuldamisele panditud eseme arvel. Kuna laenulepingutest nähtuvalt on nõuded tagatud hüpoteegiga, märgib kohus, et vastavalt TsÜS 1451 lõikele 1 ei kohaldu aegumine hüpoteegiga tagatud osas põhinõudele.
TMS § 2 lg 1 p 19 kohaselt on täitedokumendiks notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja või laevakinnistusraamatusse kantud laeva omaniku või registerpandiga koormatud eseme omaja kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga, laevahüpoteegiga või registerpandiga tagatud nõude rahuldamiseks. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-175-13 p-s 11 asunud seisukohale, et TMS § 2 lg 1 p 19 järgi on täitedokumendiks ka notariaalset tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Kokkulepe alluda kohesele sundtäitmisele sisaldus hüpoteegilepingu punktis 2.1. Seega on käesoleval juhul hageja nõude näol kostja I vastu tegemist täitedokumendist tuleneva nõudega. Vastavalt TsÜS § 157 lõikele 1 on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Ka Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-153-10 p-s 13 asunud seisukohale, et kolleegiumi arvates tähendab hüpoteegi kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimine TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes sisuliselt hüpoteegiga tagatud nõude kõrvale täiendava täitedokumendist tuleneva nõude andmist ulatuses, milles nõue on hüpoteegiga tagatud. See tähendab sisuliselt, et kohese sundtäitmise kokkuleppe alusel saab hüpoteegipidaja pöörduda avaldusega täitemenetluse alustamiseks TsÜS § 157 lõigete 1 ja 2 alusel 30 a jooksul alates nõude sissenõutavaks muutumisest. Lähtuvalt eeltoodust oleks maakohtu hinnangul hageja nõue kostja I vastu aegunud 30.06.2019, kuid hageja esitas kostja I pankrotimenetluse nõudeavalduse 08.03.2013, mis vastavalt TsÜS § 160 lg 2 punktile 1 peatab aegumise. Lisaks on hageja andnud laenulepingust nr 08-116319-JK tuleneva nõude 19.01.2011 täitmisele. Vastavalt TsÜS § 159 lõikele 1 katkeb aegumine ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-175-13 p 11 leidnud, et hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes täitemenetluse alustamise tagajärjeks on TsÜS § 159 lg 1 järgi nii algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine. Seega kui hüpoteegilepingust tulenev nõue aeguks ka kolme aastaga, oleks aegumine katkenud 19.01.2011 ning alanud uuesti 20.01.2011. Maakohtule esitatud Swedbank AS ja OÜ Pakri Invest (pankrotis) vahel sõlmitud laenulepingu kohaselt oli laenu tagasimakse päevaks 30.06.2009. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Seega muutus laenulepingust nr 08-116319-JK tulenev nõue TsÜS § 147 lg 2 kohaselt sissenõutavaks 01.07.2009. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 2 p 3 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses või muus hagita menetluses. 27.02.2013 pankrotimäärusest tsiviilasjas 2-11-48403 nähtub, et hageja esitas 11.10.2011 kohtule avalduse Hillar Soosalu pankroti väljakuulutamiseks. Kuna ei esinenud PankrS § 14 lõikes 1 sätestatud keeldumise aluseid ja kohus võttis pankrotiavalduse menetlusse, peatus nõude aegumine TsÜS § 160 lg 1 alusel alates 11.10.2011 kuni 27.02.2013, so Hillar Soosalu pankroti väljakuulutamiseni. Aegumine hakkas taas kulgema 28.02.2013 ning peatus nõude esitamisega pankrotimenetluses so 15.03.2013. Aegumine peatub ka siis, kui võlausaldajate üldkoosolek jätab nõude tunnustamata ja seda teeb võlausaldaja hagi alusel kohus. Kuna asja
materjalidest nähtub, et võlausaldajate üldkoosolek jättis 27.02.2014 hageja nõude tunnustamata ning hageja esitas hagi nõude tunnustamiseks kohtule 13.04.2014, ei ole laenulepingust nr 08-116319-JK tulenev nõue aegunud.
4.2.Maakohus jõudis seisukohale, et vastutustundliku laenamise põhimõtted ei tule antud asjas kohaldamisele. Maakohus märkis, et professionaalsel krediidiandjal võib olla sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja krediidivõimekuse analüüs. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. VÕS § 14 lg 1 kohaselt lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud peavad mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Kui isikud esitavad üksteisele lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus andmeid, peavad need olema tõesed. Krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 01.01.2007.a kehtivas KAS § 83 lg 3 redaktsioonis. KAS § 83 lg 3 kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe ja häid pangandustavasid. Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel. Nähtuvalt laenulepingu nr 07-010119-JI ja laenulepingu nr 08-116319-JK punktist 4 maksti laen laenuandja poolt välja laenusaaja poolt teatud tingimuste täitmisel, samuti nähtub lepingu punktist 4.2, et laenu tagamiseks sõlmiti hüpoteegi seadmise leping nr 6283. Laenulepingute nr 07-010119-JI järgne laen oli lepingu punkti 2 kohaselt antud eesmärgiga kustutada OÜ Variatsioonid ja panga vahel sõlmitud laenulepingu nr 05-248120-JI refinantseerimine. Laenulepingu nr 08-116319-JK järgne laen oli lepingu punkti 2 kohaselt antud eesmärgiga omandada käibevahendeid. Samuti on lepingute punktis 5 loetletud need asjaolud, mille esinemisel on pangal õigus keelduda laenu väljamaksmisest. Nähtuvalt sõlmitud lepingute sisust on laenuandja hinnanud laenusaaja krediidivõimelisust ning laenusaajal on olnud võimalus lepingu sõlmimisel hinnata oma rahalisi võimalusi. Martes OÜ ei olnud finantsasjades kogenematu ning laenu andmise eesmärgiks oli, et laenusaaja likvideerib OÜ Variatsioonid võlgnevused. Seega arvestati mõlema poole huvidega lepingute sõlmimisel ning lepingupooled on VÕS § 14 lg 1 sätestatud nõudeid järginud. Maakohus ei tuvastanud kohtule esitatud tõendite alusel, et Martes OÜ-le või OÜ-le Pakri Invest oleks laenulepingu järgi langenud ülemäära suure intressi maksmise kohustus, samuti ei ületanud poolte vahel sõlmitud laenulepingute järgne krediidi kulukuse määr krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt kulukuse määra enam, kui kolm korda, mis annaks eelduse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Laenulepingu 08-116319-JK lisa nr 1 punktist 2.5 nähtuvalt muudeti laenulepingu punkti 2.5 ja sätestati uueks laenu tagasimaksmise päevaks 30.06.2009. Maakohus jõudis seisukohale, et üksnes eelmise laenulepingu maksetähtpäeva edasilükkamine põhjusel, et laenusaaja ei ole suuteline laenu tasuma, ei anna alust järeldada, et leping oleks sõlmitud laenusaaja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Lisaks on Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13 p 18 leidnud, et lepingu tühisuse aluseks ei saa olla võimalik vastutustundliku laenamise põhimõtte
rikkumine ega hageja hea usu põhimõtte vastane käitumine. Seega ei oleks laenulepingud tühised isegi juhul, kui hageja oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
4.3.Maakohus jõudis seisukohale, et hüpoteegiga koormatud korteriomand kuulub Hillar Soosalu lahusvarasse ning seega ei ole hüpoteegi seadmise lepingud tühised. Korteriomandi lahusvarasse kuulumist tõendavad järgmised tõendid: kinnistusraamatu kanne, mille järgi on omanik Hillar Soosalu; 20. mail 1994 sõlmitud ostu-müügi leping (I kd, tlk 181-183), mille kohaselt Hillar Soosalu ostis vallasasjana kahetoalise korteri pindalaga 91,9 m2 asukohaga XXX, Tallinn; Piret Soosalu ja Hillar Soosalu vahel sõlmitud abieluvaraleping (I kd, tlk 184186), mille p 2.3 kohaselt pärast käesoleva lepingu sõlmimist abielu ajal soetatav vara loetakse selle abikaasa lahusvaraks, kelle nimele see on registreeritud või kelle nimele see on kantud kinnistusraamatusse; hüpoteegi seadmise või muutmise lepingud (I kd, tlk 40-45, 46-50, 51-56, 57-62, 63-68, 69-76), milledes on H. Soosalu kinnitanud, et ta on abielus, kuid Tallinnas XXX asuv korteriomandi suhtes kehtib abieluvaraleping, mille kohaselt nimetatud vara kuulub talle lahusvarana. Kohtuistungil avaldas Hillar Soosalu, et ta ei tea miks ta hüpoteegi seadmise lepingute sõlmimisel notarile kinnitas, et tegemist on tema lahusvaraga. Vastavalt PankrS § 122 lõikele 3, kui haldur ei ole esitanud võlgniku osa ühisvarast pankrotivarasse väljanõudmise hagi käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul, võib võlgnik selle hagi ise esitada ja osaleda asja läbivaatamisel hagejana. Kui haldur on pankrotivarasse arvanud vara, mis on võlgniku ja tema abikaasa ühisomandis, võib võlgniku abikaasa esitada hagi ühisvara jagamiseks ja oma osa välistamiseks pankrotivarast (PankrS § 122 lg 4). Võlgniku abikaasa võib ühisvara jagamise hagi esitada kuue kuu jooksul ajast, mil ta ühisvara pankrotivarasse arvamisest teada sai või teada saama pidi (PankrS § 122 lg 5). Käesolevas asjas ei ole haldur esitanud PankrS § 122 lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul hagi ühisvara jagamiseks. Juhul, kui P. Soosalu leidis, et pankrotihaldur on alusetult pidanud Tallinnas XXX asuvat korteriomandit võlgniku lahusvaraks, oleks ta pidanud esitama PankrS § 122 lõikes 5 sätestatud tähtaja jooksul hagi ühisvara jagamiseks. Samuti on ühisvara jagamise hagi esitamise õigus võlgnikul (PankrS § 122 lg 3). Seni, kuni ei ole esitatud ühisvara jagamise hagi, on kostja I väide, et nimetatud korteriomand on ühisvara, paljasõnaline.
4.4.Maakohtu hinnangul on kostjate väited nõude ebaselguse osas põhjendamatud. Vastavalt TsMS § 230 lõikele 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega peab üldreegli kohaselt laenuandja võla olemasolule tuginedes tõendama raha üleandmise fakti. Tõendamiskoormise üleminek teisele poolele saab tuleneda vaid seadusest või poolte kokkuleppest. Hageja pidi tõendama, et on laenusumma võlgnikule üle andnud ning kostja kohustus on tõendada, et on laenu tasunud. Käesoleval juhul ei vaidle pooled selle üle, et laenu on laenusaajatele antud. Kostjad on asunud seisukohale, et nõue on ebaselge, seejuures ise ühtegi tõendit esitamata.
4.5.Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Maakohus märkis, et hageja palus hagi rahuldamise korral kostjatelt solidaarselt välja mõista hageja kasuks hagi esitamisel tasutud riigilõiv. Hageja ei ole esitanud muid kulutusi. Maakohus mõistis välja riigilõivu 250 eurot.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni kostjad Vambola Kolbakov (apellant I, kostja IV) ja Hillar Soosalu (apellant II, kostja I). Apellant I palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus hagi rahuldas ning saata asi tühistatud osas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellant I palus jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellant II palus tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha asja uueks arutamiseks saatmata uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Apellant II palus jätta menetluskulud vastustaja kanda.
5.1.Apellandi I põhjenduste kohaselt on maakohus vääralt kohaldanud menetlus- ja materiaalõiguse norme. Apellant I märkis, et ta on nii oma vastuses hagiavaldusele kui ka kohtuistungil märkinud, et vastustaja nõue on ebaselge. Maaohus ei ole võtnud kohtuotsuses selle kohta sisulist seisukohta. Vastustaja esitas nõude suuruse kinnitamiseks ülevaated laenulepingute nr 07-010119-JI ja 08116319-JK osas sooritatud operatsioonide kohta. Apellant I leidis, et nimetud dokumendid ei tõenda nõude olemasolu hagiavalduses osundatud suuruses. Apellant I ei pea usaldusväärseks hagiavalduses toodud nõuete arvestust, kuna selle põhjal ei ole võimalik jälgida nõude suuruse kujunemist ehk veenduda nõude tegelikus suuruses ja olemasolus. Maakohus on apellant I seisukoha kohta üksnes märkinud, et vastavalt TsMS § 230 lõikele 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Apellant I märkis, et kostja ei saa tõendada negatiivset asjaolu. Asjaolu, et nõue on ebaselge, on oma olemuselt negatiivne. Vastava vastuväite saamisel peaks hageja tõendama, et nõue on selge ehk kuidas tema nõue on kujunenud. Kohus peab lahendi tegemisel põhjendama, millistest asjaoludest ja tõenditest lähtuvalt ta leiab, et nõue on selge. Maakohus on jätnud selle põhjendamata. Maakohus jättis tähelepanuta asjaolu, et apellant I ei tuginenud ainuüksi sellele, et pankrotivõlgnik on nõude tasunud. Apellandi I vastuväide, mille kohaselt vastustaja nõue on ebaselge, tulenes sellest, et pärast laenu saamist on pank iseseisvalt laenu kustutamiseks debiteerinud laenusaaja pangakontot. Samas ei ole vastustaja käesoleva ajani selgelt ja usaldusväärselt selgitanud ega tõendanud, kas vastustaja on kohustuste katteks tehtud maksed ka õiguspäraselt võtnud õigete rahaliste kohustuste katteks. Apellant I on seisukohal, et hüpoteegiga koormatud korteriomand kuulub Piret Soosalu ja Hillar Soosalu ühisvarasse ning kuna Piret Soosalu ei ole andnud nõusolekut hüpoteegi seadmiseks, on hüpoteegi seadmise leping tühine. Apellant I leidis, et asjaolu, kas ühisvara jagamise hagi on esitatud või mitte, ei tähenda seda, et tegemist ei oleks ühisvaraga. Poolte ühisvaraks, mis abielu kestel soetati, on korteriomand aadressil XXX, Tallinn. Kinnistu soetati abielu ajal vallasasjana 20.05.1994. Seega on tegemist ühisvaraga. Hilisemalt kinnistati vallasomandi alusel korteriomand XXX, Tallinn. Kuigi kinnistusraamatusse kanti omanikuna sisse vaid võlgnik, on tegemist ikkagi ühisvaraga. Riigikohus on märkinud lahendis nr 3-2-1-15-06 p 13, et juhul, kui vallasasjast korter oli abikaasade ühisvara, siis on ka korteriomand ühisvara vaatamata sellele, et korteriomand seati ühe abikaasa nimele pärast abielusuhete lõppu.
Kuigi abikaasade vahel sõlmiti 15.10.1998 abieluvaraleping, siis ei oma see kõnealuse korteriomandi suhtes tähtsust. Abieluvaralepingu p 2.1 alusel jagati ühisvaraks olnud Kalda tee 2/Liiva tee 7 kinnistu, mis ei oma antu asjas tähtsust. Samuti lepiti abieluvaralepingu p 2.2 kohaselt kokku, et enne lepingu sõlmimist soetatud vara jääb edaspidi ühisvaraks. Kuivõrd eelpoolviidatud korter kui vallasasi soetati enne abieluvaralepingu sõlmimist 15.10.1998, siis jäi see ka edaspidiselt ühisvaraks.
5.2.Apellandi II põhjenduste kohaselt oleks maakohus pidanud kohaldama aegumist. Vastustaja jättis apellandile II teatamata pankrotimenetlusest. Maakohus märkis, et aastatel 2004 kuni 2008 sõlmitud ja notariaalselt tõestatud dokumendid (korteriomandile hüpoteegi seadmise lepingud) tuleb lugeda täidedokumendiks TMS § 2 lg 1 p 19 tähenduses. Apellant II ei nõustu maakohtu järeldusega, sest kohtu viidatud TMS § 2 lg 1 p 19 jõustus 01.10.2009 ehk pärast vaidlusaluse hüpoteegi seadmise lepingute tegemist, mis omakorda tähendab seda, et vaidlusaluste tehingute sõlmimisel ei olnud apellandile teada, et seaduse muutmise tõttu halveneb apellandi olukord oluliselt. Toimiku materjalidest nähtub, et apellant II on nii hüpoteegiga koormatud korteriomandi omanik kui ka tulenevalt käenduslepingust nr 08-116319-KÄ/2 käendaja. VÕS § 146 lg 2 järgi peab võlausaldaja põhivõlgniku pankroti korral esitama oma nõude pankrotimenetluses pankrotiseaduses ettenähtud korras. Pankrotimenetlusest teadasaamisel peab võlausaldaja sellest viivitamata teatama käendajale. Martes OÜ (pankrotis) pankrot kuulutati 22.09.2009 ja Pakri Invest OÜ (pankrotis) pankrot kuulutati 30.11.2009. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et vastustaja oleks viivitamata apellanti II pankrotimenetlustest teavitanud, mis omakorda tekitas olukorra, kus nimetatud juriidilised isikud on pankrotistunud ja nad mõlemad on äriregistrist kustutatud vastavalt 26.03.2014 ja 27.08.2013 ning apellant II ei esitanud pankrotimenetluse ajal põhivõlgnikute vastu regressinõuet VÕS § 152 järgi ega realiseerinud VÕS §-st 148 tulenevaid õigusi. VÕS § 146 lg 3 järgi, kui võlausaldaja ei täida käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kohustusi, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Apellant II leidis, et vastustaja kui võlausaldaja teatamiskohustuse täitmata jätmise tõttu tekkis apellandile II oluline kahju, mis väljendub korteriomandi võimalikus kaotuses. Apellandi arvestuse järgi on temale kuuluva korteriomandi nr 1 asukohaga XXX, Tallinn, eelduslik turuväärtus umbes 150 000 eurot. Maakohus jättis need asjaolud tähelepanuta ja piirdus vastustaja kui krediidiasutuse vastutustundlikkuse üle arutlemisega.
6.Vastustaja palus jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Apellant palus menetluskulud ringkonnakohtus jätta solidaarselt vastustajate kanda. Maakohus leidis õigesti, et hüpoteegiga koormatud korteriomand kuulub Hillar Soosalu lahusvarasse. Maakohus on õigesti hinnanud tõendid. Samuti on apellant II kõikides hüpoteegilepingutes kinnitanud, et Tallinnas XXX asuv vara kuulub talle lahusvarana. Käesolevas asjas tuleb omandiõiguse küsimuses lähtuda kinnistusraamatu kandest ja selle tegemise hetkest (28.10.2004). On tuvastatav, et abikaasade tahe oli abieluvara lepingu sõlmimisel see, et abielu ajal omandatud vara loetakse selle abikaasa lahusvaraks, kelle nimele see on registreeritud. Seega on pooled andnud ühisvara määratlemisel õigusliku tähenduse just vara registreerimise faktile ja ka omandiõigusliku kuuluvuse sellele isikule, kelle nimel on see
kinnistusraamatus registreeritud. Pooled on ühisvara lepinguga valinud edasiseks varasuhteks lahusvara. See tähendab, et vara, mis kinnistatakse pärast lepingut, loetakse lahusvaraks ja see pidi olema ka pooltele ettenähtav. Käesolevas menetluses saab kohus lähtuda ühisvara ja lahusvara määramisel vaid kinnistusraamatu kandest, sest see puudutab asjaolusid, mis pidid olema kolmandatele isikutele arusaadavad. Seejuures oleks teine abikaasa pidanud esitama ühisvara jagamise hagi mõistliku aja jooksul. Teine abikaasa on ligi 12 aastat jätnud väidetavalt ebaõige kande parandamata. On ilmne, et seda asjaolu proovitakse kasutada pankrotimenetluses vastuväitena, mis on olemuselt hea usu põhimõttega vastuolus. Abieluvaralepingu õiguslik tähendus käesolevas asjas on see, et ühisvarasuhe muutus lahusvara suhteks. Asjaolu, et abieluvara lepinguga ei soovitud konkreetse asja omandiõigust reguleerida ja registrikandele anti õiguslik tähendus, kinnitab fakti, et vaidlusalune vara on lahusvara. Nõue on selge. Vastustaja on nõuet selgitanud ja esitas mitmel korral, sh 07.12.2015. ja 19.02.2016, kohtule selgitused nõuete kujunemise kohta. Nimetatud dokumentides on vastustaja märkinud nõuete sissenõutavaks muutumise, laekumise suuruse ja laekumise kasutuse. Apellandid ei ole nimetatud nõude arvestuse osas konkreetseid vastuväiteid maakohtus esitanud, mistõttu ei ole nende esitamine enam apellatsiooniastmes lubatud (TsMS § 631). Vaatama sellele ei ole vastustaja nõue ebaselge. Maakohus on nõude selguse küsimuses jõudnud õigele järeldusele. Olukorras, kus apellantidel on nõude suuruse üle konkreetseid vastuväited, siis tuleb need oma seisukohtades vastavalt välja tuua. See tähendab, et tuleb viidata summadele või muudele asjaoludele, mis kinnitaksid apellantide seisukohti nõude kujunemise ebaõigsuse osas. Ka apellantidel on võimalik esitada erinevaid arvutuskäike ja asjaolusid ning tõendeid nõuete suuruse, tasumise jms kohta. Seda apellandid teinud ei ole, mistõttu ei ole sellisele vastuväitele tuginemine apellatsioonimenetluses lubatav. Üksnes abstraktsed väited nõuete ebaselguse osas ei anna hagimenetluses võimalust kohtul hakata selliseid asjaolusid ise välja selgitama või panna hagejale kohustust hakata nõudeid veel täiendavalt tõendama. Vastavaid asjaolusid tuleb tõendada apellantidel. Ebaõige on apellandi II seisukoht, et ta oleks pidanud tõendama negatiivset asjaolu. Nõude ebaselguse vastuväide ei tähenda, et ebaselgus ise oleks negatiivne asjaolu, sest see seondub positiivsete asjaolude, nagu nõude suurus, sissenõutavus, arvutuskäigud jms. Nendele asjaoludele konkreetsete vastuväidete esitamisel saab tõendada ka nende vastuväidete sisu selliste tõendite esitamisega nagu tasutud summad, alternatiivsed nõude arvestused jms. Apellandid ei ole sellesarnaseid tõendeid maakohtus esitanud. Nõue ei ole aegunud. Maakohus leidis õigesti, et nõue ei ole aegunud ja isegi juhul, kui väidete õigsust eeldada, siis TsÜS 1451 lg 1 ei võta pandiga tagatud nõude aegumine pandipidajalt õigust põhivõla nõude rahuldamisele panditud eseme arvel. Vastavalt TsÜS § 157 lõikele 1 on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Väited käenduslepingu rikkumisest ei oma asjas tähendust. Käesolevas vaidluses on küsimuse all kinnispandiga tagatud nõuete eksisteerimine.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb apellatsioonkaebused jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
Maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigusnorme ning ei ole otsuse tegemisel rikkunud menetlusõigusnorme. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid kõiki TsMS § 654 lg 6 alusel käesolevas otsuses.
8.Apellatsioonkaebuse esitasid kaks kostjat Vambola Kolbakov (apellant I) ja Hillar Soosalu (apellant II).
9.Ringkonnakohus vastab esmalt apellant I apellatsioonkaebuse väidetele.
9.1.Apellant I väide, et nõude suurus on ebaselge, ei ole õige. Asja materjalidest nähtub, et hageja esitas maakohtule nõude 164 067,27 euro tunnustamiseks, menetluse käigus vähendas apellant nõuet 20 647 euro võrra, loobus selles summas osaliselt nõudest ja palus tunnustada nõuet summas 143 420, 27 eurot. Apellant I vaidles pankrotimenetluses nõudele vastu osaliselt, summas 89 000 eurot. Ringkonnakohus leiab, et hagimenetluses ei saanud apellant I oma vastuväite ulatust suurendada. Ringkonnakohtu istungil ei osanud apellant I selgitada, millisele nõude osale või millisest lepingust tulenevale nõudele vastuväide täpsemalt esitati. Sisuliselt saab vastuväitest järeldada, et vaidluse all ei ole nõue summas 54 420,27 eurot. Apellant I vaidles nõudele vastu ebaselguse tõttu ka maakohtus ning maakohus andis hagejale võimaluse täpsustada, miks kohustuste täitmiseks tasutud maksed erinevatest lepingutest tulenevate kohustuste, s.h põhisumma, intressi, viivise, katteks on arvestatud ning esitama nõude suuruse kujunemise kohta andmed tabeli kujul (II kd lk 164). Hageja esitas mõlema lepingu alusel tekkinud kohustuste täitmiseks tehtud maksete kohta detailse ülevaate (II kd lk 167-171), samuti esitas hageja andmed tagatiste realiseerimise kohta (III kd lk 17, 28) ning võlgnike kontode debiteerimise kohta (III kd lk 18-28). Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et sellega täitis hageja omapoolse tõendamiskoormise nõude suuruse selgitamise osas ning kui apellant I leidis, et nõue on endiselt ebaselge pidi ta esile tooma arve, isiku, perioodi vm andmed, mis oleksid saanud olla aluseks täiendavate hageja selgituste esitamiseks. Üksnes üldine vastuväide, et nõude kujunemine ei ole selge, ei ole vastuväitena piisav pärast hageja täiendavaid selgitusi, sealjuures tuleb arvestada ka sellega, et nõude ebaselgus ei saa puudutada nõude osa summas 54 420,27 eurot. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et hageja nõue on selge.
9.2.Apellant I väide, et hüpoteegiga koormatud korteriomand kuulub abikaasade ühisvarasse ning seetõttu on hüpoteegi seadmise lepingud tühised, ei ole asjas esitatud asjaolusid arvestades õige. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Maakohus on hinnanud asjas esitatud tõendeid, sh H. Soosalu avaldusi notarile, kinnistusraamatu kannet ja abieluvara lepingut ning õigesti märkinud, et pankrotimenetluses ei ole senini esitatud vara jagamise ega vara välistamise nõudeid, mistõttu puudub alus tuvastada, et tegemist oli abikaasade ühisvaraga. Ringkonnakohus märgib, et hüpoteek on piiratud asjaõigus, mida sai hüpoteegi seadmise hetkel heauskselt omandada ning käesolevas asjas on AÕS § 561 lg 1 sätestatud heauskse omandamise eeldused täidetud.
10.Järgnevalt esitab ringkonnakohus põhjendused apellant II apellatsioonkaebuse osas.
10.1.Apellant II väide, et maakohus kohaldas materiaalõigusnorme ebaõigesti kui leidis, et hageja nõuded ei ole aegunud, ei ole õige. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega aegumise osas ja märgib kokkuvõtvalt järgmist. Põhivõlale ei ole võimalik esitada aegumise vastuväidet. TsÜS § 1451 lg 1 sätestab, et pandiga tagatud nõude aegumine ei võta pandipidajalt õigust põhivõla nõude rahuldamisele panditud eseme arvel. Siiski väärib tähelepanu küsimus, kas TsÜS § 1451 lg 1 kohaldub kõrvalnõuetele. Vastustaja märkis, et hüpoteegiga on tagatud ka viivise- ja intressinõuded. TsÜS § 1451 lg 1 sätestatud regulatsioon võtab arvesse asjaolu, et aegumisega nõue ei lõpe ning kehtestab aegumise vastuväite esitamise piirangu põhivõlast tuleneva nõude rahuldamisele panditud
eseme arvel. Sellise regulatsiooni eesmärgiks on tagada pandi kui asjaõigusliku tagatise väärtus majanduskäibes. Järelikult seab TsÜS § 1451 lg 1 pandipidaja eelisseisu põhinõude rahuldamisel, kui jätab poolte huvide tasakaalustamiseks sätte toimealast välja kõrvalnõuded. Seega ei ole säte kohaldatav kõrvalnõutele, sh intressile ja viivisele. Ringkonnakohus on seisukohal, et kõrvalnõuded on TMS § 2 lg 1 p 19 kohaselt käsitletavad täitedokumendist tulenevate nõuetena. Selliste nõuete aegumistähtajaks on TsÜS § 157 lg 1 järgi kümme aastat. TsÜS § 159 lg 1 alusel aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Vastustaja esitas täitmisavalduse 19. jaanuaril 2011. a (kd I, lk 118). Seega peatus aegumine 19. jaanuaril 2011. a ja algas uuesti järgmisel päeval. Järelikult ei ole kõrvalnõuded aegunud. Apellant II tugines asjaolule, et TMS § 2 lg 1 p 19 jõustus 01.10.2009 ehk pärast hüpoteegi seadmise lepingute sõlmimist. Ringkonnakohus leiab, et viide TMS § 2 lg 1 p 19 kehtestamise ajale ei oma tähendust. Pooled leppisid hüpoteekide seadmisel kokku kinnisasja igakordse omaniku kohustuses alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Samuti kehtis TMS § 2 lg 1 p 19 samasisuliselt juba seaduse vastuvõtmise hetkest ehk 20. aprillist 2005. a.
10.2.Apellant II väitel jättis maakohus tähelepanuta, et apellant II on ka käendaja ja asjas puuduvad tõendid selle kohta, et hageja oleks viivitamata apellanti II teavitanud põhivõlgnike pankrotimenetlustest ning selle tõttu on apellandil II tekkinud kahju. Apellant II ei ole esile toonud, millest kahju koosneb. Apellant II oli käendaja ühe laenulepingu (OÜ Pakri Invest), seetõttu ei saaks vastuväide olla kohane OÜ Martens laenulepingu suhtes. Asja materjalidest nähtub, et kostja I (apellant II) esitas maakohtus väite, et põhivõlgniku majandusliku olukorra avaldamata jätmisega tekitas hageja kostjale I kahju, mille suuruseks ta hindab 50 000 eurot ( II kd, lk 145). Ringkonnakohus märgib, et apellant II esitas erinevatel faktilistel asjaoludel eeldatava tasaarvestuse nõude, maakohtus alusel, et hageja ei teavitanud käendajat põhivõlgniku majanduslikust olukorrast lepingu sõlmimise ajal (kahju kostja I hinnangul 50 000 eurot) ja ringkonnakohtus põhjusel, et hageja ei teavitanud käendajat põhivõlgniku pankrotist st nõude sissenõutavaks muutumisest (kahju apellant I hinnangul 150 000 eurot). Ringkonnakohtus on uue faktilise asjaolu esitamine piiratud ja kuna apellant II ei põhistanud, miks ta varem põhivõlgniku maksejõuetuks muutumise teavitamisest tekkinud kahjule ei tuginenud jätab ringkonnakohus selle TsMS § 652 lg 4 teise lause alusel tähelepanuta. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks apellant II vastu esitanud nõude käenduslepingust tulenevalt ja seetõttu ei ole apellant II-l ka kahju tekkinud. Ainuüksi käenduslepingu sõlmimise fakt ei tekitanud kahju.
11.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebused rahuldamata ja TsMS § 171 lg 1 alusel menetluskulud apellantide kanda. Apellant I ja vastustaja menetluskulude nimekirja ei esitanud ning nad kinnitasid, et nendel kuluhüvitamise nõudeid ei ole. Apellandile II oli määratud riigi õigusabi ning selle lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. Kuna pooled menetluskulude nimekirju ei esitanud ning vastustaja menetluskulude kindlaksmääramist ei taotlenud, jätab ringkonnakohus menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.