Tallinna Ringkonnakohus Ulvi Loonurm, Gaida Kivinurm, Kaupo Paal 26.11.2014, Tallinn 2-14-52587
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Menetlusosalised ja nende esindajad
Harju Maakohtu 29.08.2014 otsus IGK Service Eesti OÜ apellatsioonkaebus 3420 eurot 35 senti
Menetluse liik
DK hagi IGK Service Eesti OÜ vastu töövaidluses (töövaidlusasi nr 4-1/498)
Hageja DK (ik XXXXXXXXXXX) Kostja IGK Service Eesti OÜ (rk 11508285), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 29.08.2014 otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta kostja IGK Service Eesti OÜ kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
11.03.2014 esitas DK (hageja) Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse IGK Service Eesti OÜ (kostja) vastu töövaidluses. TVK rahuldas avalduse 30.04.2014 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/498. 28.05.2014 esitas kostja kohtule avalduse vaadata pooltevaheline töövaidlus läbi hagimenetluse korras. Hageja jäi TVK-le esitatud nõuete juurde. Hageja nõudis kostjalt kokkuleppe täitmist veel täitmata osas, st brutosummades hüvitisi 520 eurot (ühe kuu netotasu 424 eurot 61 senti) ja 2004 eurot 93 senti (kokkulepitud netohüvitis 1550 eurot 78 senti); kasutamata puhkuse hüvitamist 24,44 päeva eest 593 eurot 89 senti ja viivise maksmist neilt summadelt alates 6.03.2014 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, samuti sissenõudmiskulude hüvitamist 40 eurot vastavalt VÕS § 1131 lg-le 1. TVK-le avalduse esitamise seisuga oli sissenõutavaks muutunud viivis (bruto)summas 4 eurot 23 senti ja edasiulatuvat viivist nõudis hageja alates 12.03.2014. Menetluskulud palus hageja panna kostja kanda. Pooled sõlmisid 19.01.2009 töölepingu, mille alusel hageja töötas samast ajast kostja juures. Hageja igakuine töötasu alates 1.04.2013 oli 520 eurot kuus. Pooled sõlmisid 28.02.2014 töölepingu lõpetamise kokkuleppe, mille kohaselt pooltel puudusid teineteisele pretensioonid seoses töölepingu täitmisega ja/või lõpetamisega. Seoses töölepingu lõpetamisega võttis kostja endale kohustuse tasuda hagejale hiljemalt 5.03.2014 palga veebruari eest netosummas 424 eurot 61 senti, kompensatsiooni ühe kuu eest netosummas 424 eurot 61 senti, kompensatsiooni netosummas 1550 eurot 78 senti, samuti kompensatsiooni kasutamata puhkuse eest vastavalt töölepingule (31.01.2014 seisuga oli kasutamata 22,29 päeva, veebruaris lisandus 2,15 päeva). Kostja maksis hagejale veebruari eest 28.02.2014 palgaks 424 eurot 61 senti, aga jättis ülejäänud osas sama kuupäeva kokkuleppe täitmata. IGK holdingu finantskontroller teatas 5.03.2014, et ülekande saab teha alles 7.03.2014, aga ka siis raha hagejale ei laekunud. Kostja esindaja lubas seejärel makset 10.03.2014, mida samuti ei sooritatud. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus TVK 30.04.2014 otsuse töövaidlusasjas nr 4-1/498 tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hageja avaldus kostja vastu hüvitise, puhkusehüvitise, viivise ja sissenõudekulude väljamõistmiseks rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Hageja rikkus oma töökohustusi ja tekitas kostjale sellega kahju, mille hüvitamise nõude kostja saab tasaarvestada hageja võimaliku nõudega. Töölepingu lõpetamise ajal kostja veel kahjust ei teadnud, sh ei teadnud ta, et hageja oli seotud 19.02.2014 kostja ruumides toimunud töölepingute vargusega. Varguse uurimiseks algatati kriminaalasi nr 14230103664 KarS § 346 tunnustel ja hageja on asjas kahtlustatav. Lisaks kahtlustas kostja hagejat selles, et hageja suhtles kostja klientidega ja arveldas nendega ilma raamatupidamises seda kajastamata – sellega rikkus hageja lojaalsuskohustust ja tekitas kostjale kahju. Hageja nõue ja käitumine oli vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohtu otsus
3.29.08.2014 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 3118 eurot 82 senti, sissenõudekulude hüvitise 40 eurot, viivise 124 eurot 26 senti ja alates 30.08.2014 viivise hüvitise 3 118 eurot 82 senti tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda.
Pooled ei vaielnud järgmiste asjaolude üle, mis kohus luges TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: - 19.01.2009 töölepingu alusel töötas hageja kostja juures ja tema igakuine töötasu alates 1.04.2013 oli 520 eurot kuus; - 28.02.2014 kokkuleppega lõpetasid pooled töölepingu ja kostja kohustus tasuma hagejale hiljemalt 5.03.2014 veebruari töötasu netosummas 424 eurot 61 senti, kompensatsiooni ühe kuu eest netosummas 424 eurot 61 senti, kompensatsiooni netosummas 1550 eurot 78 senti, samuti kompensatsiooni kasutamata puhkuse eest vastavalt töölepingule. Töölepingu lõppemise aja seisuga jäi hagejal kasutamata 24,44 puhkusepäeva; - kostja maksis hagejale veebruari eest 28.02.2014 palga 424 eurot 61 senti, aga jättis ülejäänud osas sama kuupäeva kokkuleppe täitmata; - kostja juures toime pandud varguse uurimiseks on algatatud kriminaalasi nr 14230103664. Vaidlus puudus ka hageja nõuete arvestuse, sh bruto- ja netosummade vastavuse ning viivise arvestuse osas (TsMS § 231 lg 4). Hageja tugines 28.02.2014 kokkuleppele (VÕS § 8 lg 2) ja kostja ei väitnud, et kokkulepe oleks kehtetu. Kuna pooled leppisid kõigi kolme põhinõude osas kostja kohustuses kokku, siis sai hageja nõuda vastavat täitmist (VÕS § 108 lg 1). Vaidlus puudus, et põhinõuetele vastavad kostja kohustused olid täitmata. Kostja esimese vastuväite järgi oli tal õigus tasaarvestada oma nõue hageja vastu käesolevas asjas esitatud hageja nõuetega (VÕS § 197 lg 1). Põhimõtteliselt on lubatav tasaarvestuse tegemine kohtumenetluse käigus ja selleks ei tule esitada vastuhagi (vt nt 3-2-1-58-04, p 11 ja selles viidatud varasem kohtupraktika). Siiski pidi kostja oma esimese vastuväite edukuseks tegema selge sisuga tasaarvestuse avalduse (VÕS § 198). Kostja menetluses niisugust avaldust ei teinud. Kuna kostja tasaarvestuse tahteavaldus ei ole väljendatud (TsÜS § 69 lg 1), siis ei saanud kohus hinnata tasaarvestuse aluseid sisuliselt. Kostja väide tal kahju tekkimisest ja hageja süüst selles oli tõendamata. Kostja teise vastuväite järgi oli hageja nõue ja käitumine vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6 lg 2; TsÜS § 138 lg 2). Kohtu hinnangul kostja ei tõendanud asjaolusid, mis annaks lugeda hageja käitumise 28.02.2014 kokkuleppe sõlmimisel või selle täitmise nõudmisel vastuolus olevaks hea usu põhimõttega. Kostja väidetes hageja kahtlustamise kohta 19.02.2014 varguses ei täheldanud kohus samuti selliseid asjaolusid. Eeltoodu alusel olid hageja põhinõuded põhjendatud ja kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 28.02.2014 kokkuleppes ette nähtud ja veel tasumata hüvitise 3118 eurot 82 senti (520+2004,93+593,89). Kohus rahuldas ka viivise ja nõudekulude katteks 40 euro väljamõistmise nõude (VÕS § 113 lg 1, § 1131 lg 1). Kohus arvutas otsuse tegemise aja seisuga viivise 124 eurot 26 senti kokku järgmiselt: perioodi 3.03–30.06.2014 (117 päeva) eest 82 eurot 48 senti (3118,82×8,25%/365×117) ja perioodi 1.07–29.08.2014 (60 päeva) eest 41 eurot 78 senti (3118,82×8,15%/365×60). Edasi tuleb kostjal maksta viivist põhivõla tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Nii põhi- kui kõrvalnõuded tuli kostjalt välja mõista brutosummades, sest TuMS § 13 lg 1 alusel maksustatakse tulumaksuga kõik rahalised tasud, mida makstakse töötajale või ametnikule, sh palk, lisatasu, juurdemakse, puhkusetasu, töölepingu ülesütlemisel või teenistusest vabastamisel ettenähtud hüvitis, aga samuti kohtu või töövaidluskomisjoni väljamõistetud hüvitis või viivis. TuMS § 40 lg 2 teise lause järgi peetakse tulumaks kinni väljamakse tegemisel. TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel jättis kohus otsuse tegemisel arvestamata hageja esitatud kohtueelse teatevahetuse dokumendid, sest neist ei nähtunud asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud, mh ei olnud võimalik üheselt tuvastada teadete saatjat ega saajat.
Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus rikkus materiaalõiguse norme ja oluliselt menetlusõiguse norme. Maakohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 138 lg-t 2 ja jättis kohaldamata VÕS § 6 lg 2. Kostja lõpetas 28.02.2014 hageja töölepingu, teadmata, et hageja oli seotud 19.02.2014 kostja büroos toimunud töölepingute vargusega. Varguse fakt ilmnes 19.02.2014 ja esialgu kahtlustati varguses kostja endisi töötajaid. Hilisema uurimise käigus selgus, et hageja oli dokumentide vargusega seotud ja Põhja Ringkonnaprokuratuur algatas kriminaalmenetluse kriminaalasjas nr 14230103664 KarS § 346 tunnustel. On kahtlus, et hageja suhtles ettevõtte klientidega ja arveldas nendega ilma raamatupidamises seda kajastamata. Seetõttu soovis hageja teadlikult töölepingu lõpetamist kokkuleppel. Eeltoodu tõendab hageja pahatahtlikku ja hea usu põhimõttega vastuolus olevat käitumist. Pärast varguse ilmnemist püüdis kostja korduvalt võtta hagejaga ühendust, kuid tulemusteta. Hageja lõpetas töölepingu kokkuleppel ja esitas hiljem hagi vastuolus hea usu põhimõttega. Kuivõrd hageja rikkus töölepingut tahtlikult (VÕS § 104), vastutab ta TLS § 74 lg 1 kohaselt rikkumise tagajärjel kogu kostjale tekitatud kahju eest. Kogu kahju hõlmas otsese kahju ja saamata jäänud tulu. Tulenevalt TLS § 74 lg-st 4, § 78 lg-st 3 ja § 78 lg-st 1 on kostjal alus kahju hüvitamise nõude esitamiseks hageja vastu, mille ulatus ületab hageja esitatud nõuet. Maakohus jättis 18.08.2014 määrusega rahuldamata kostja 15.08.2014 taotluse tõendite esitamise tähtaja pikendamiseks. TsMS § 199 lg 1 p 5 kohaselt on menetlusosalisel õigus esitada tõendeid ning võtta osa tõendite vaatlusest ja uurimisest. Kuna 15.08.2014 seisuga kriminaalasja nr 14230103664 menetlus jätkus, uurija oli puhkusel, tekitatud kahju rahalist suurust ei olnud veel kindlaks tehtud ja hagejale kahtlustust esitatud, puudus kostjal võimalus tõendite ja tasaarvestuse avalduse esitamiseks. Kostja on kasutanud oma menetlusõigusi heauskselt ning pole oma õigusi kuritarvitanud. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kaebuses on apellant jäänud maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Kuna maakohus on neile asjakohaselt ja piisavas ulatuses vastanud, siis ringkonnakohus samu põhjendusi TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Samuti võtab kolleegium TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Alljärgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse seisukohtadele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega, mille kohaselt ei saa lugeda hageja käitumist 28.02.2014 kokkuleppe sõlmimisel ja selle täitmise nõudmisel vastuolus olevaks hea usu põhimõtetega. Kohus ei eksinud TsÜS § 138 lg 2 kohaldamisel, kuna kostja väited osutusid
paljasõnalisteks, st kostja ei toonud esile hea usu põhimõtte rikkumisele viitavaid asjaolusid ega tõendanud väidetavate asjaolude esinemist. TsMS § 230 lg 1 sätestab üldise tõendamiskoormise jaotuse reegli, mille kohaselt peab kumbki pool kohtumenetluses tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema väited. Eeltoodust tulenevalt oli kostjal kohustus maakohtu menetluses tõendada hageja pahausksust. Kostja väited, et käesoleva tsiviilasja lahend sõltub käimasoleva kriminaalasja kohtueelsest menetlusest, ei ole õige ega vabasta kostjat kohustusest oma väiteid tsiviilasjas tõendada. TsÜS §-s 139 sätestatud reegel kehtestab tsiviilõiguse üldpõhimõttena heausksuse eelduse. Kostja poolt maakohus esitatud Põhja Ringkonnaprokuratuuri 24.04.2014 määrusest nähtub, et kriminaalmenetlus alustati selle kohta, et 19.02.2014 avastati töölepingute vargus kostja kontorist, kuid ei ilmne, et alustatud oleks kriminaalmenetlust hageja suhtes (t.lk 11-12). Isegi juhul, kui kriminaalmenetlust oleks alustatud hageja suhtes, ei oleks kriminaalmenetluses tehtaval lahendil ja selles tuvastatul kohustuslikku tähendust tsiviilasjas, sest tõendite hindamine põhineb TsMS § 232 lg 1 kohaselt kõikide tõendite igakülgsel, täielikul ja objektiivsel uurimisel. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuna kostja selge sisuga tasaarvestusavaldust (s.t nõude aluse ja summa äranäitamisega) ei teinud, ei saanud kohus hinnata tasaarvestuse sisulisi aluseid ning sellega arvestada. Kostja väide hageja poolt töölepingu tahtliku rikkumise kohta tõendamist ei leidnud.
Maakohus ei rikkunud kaebuses väidetud menetlusnorme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik ning selle tühistamiseks ei ole alust. Menetluskulude jaotus
7.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt Kaupo Paal
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.