Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

12.10.2012 esitas AS Pärnu KEK (hageja) hagi EA (kostja) vastu sundtäitmise summas 8340, 26 eurot lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 175/2012/2444. Hagiavalduse kohaselt alustas Pärnu kohtutäitur Rannar Liitmaa 10.09.2012 täitemenetlust hageja vastu kostja avalduse alusel (täiteasi nr 175/2012/2444). Täitedokumendiks oli Pärnu Maakohtu 29.04.2005 määrus tsiviilasjas nr 2-185/2003, millega kinnitati pooltevaheline kokkulepe kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse hüvitise maksmiseks. Täitmisavalduse lisana esitas kostja võlaarvestuse, mille kohaselt on hageja maksnud kostjale hüvitist vähem, kui kohtumäärusega ette nähtud. Võlasumma oli kostja arvestuste kohaselt 10 257, 26 eurot. Hageja on kohtumääruse alusel igakuiseid töövõimetushüvitise makseid tasunud, kuid on tasunud hüvitist kokku 1917 eurot võrra vähem, kui kohtumäärusega oli kindlaks määratud (vastavalt lisatud arvestusele - tl 23-26, I köide). Seega on kostja poolt täitmiseks esitatud nõue summas 8340, 26 eurot (10 257, 26 - 1917) alusetu ning täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel tuleb tunnistada sundtäitmine selles osas lubamatuks põhjusel, et nõuet ei ole olemas. Pärnu Maakohtu 29.04.2005 määruse kohaselt oli võlgnik kohustatud tasuma alates 01.03.2005 igakuiseid järjestikuseid makseid 684, 39 krooni kuus. Vastavalt sama määruse punktile 4 kuulus hüvitis ümberarvestamisele, kui muutub: 1) kutsealase töövõimetuse protsent 2) töövõimetuse astme pension ja 3) Statistikaameti poolt ametlikult avaldatav tarbijahinna indeks. Kohtumääruse tegemisest arvates ei ole kostja kutsealase töövõimetuse protsent ega töövõimetuse astme pension muutunud. Hageja on kohtumäärusega kindlaksmääratud hüvitise summa indekseerinud tarbijahinnaindeksiga. Hageja on kostjale tehtud maksetelt kinni pidanud tulumaksu. Tuludeklaratsiooni alusel on kostjale enamtasutud tulumaks tagastatud. Vaatamata sellele ei ole kostja enda arvestuses kinni peetud tulumaksu osa arvestanud. Seega oleks kostja poolt täitemenetluses nõutav summa ebaõige isegi juhul, kui hüvitise arvestus oleks õige. Pärnu Maakohtu 29.04.2005 määrusest nähtuvalt sõlmisid pooled asjas kokkuleppe 31.03.2005, s.o peale seda, kui kostjale määrati vanaduspension ning töövõimetuspensioni maksmine lõpetati. Neid asjaolusid on pooled kokkulepet sõlmides arvestanud. Pooled arvestasid kokkulepet sõlmides ka asjaoluga, et kuigi kostjal oli tuvastatud kutsehaigusest tingitud töövõime langus, siis kostja vanust ja üldist tervislikku seisundit arvestades ei töötaks kostja endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui tema töövõime poleks kutsehaiguse tagajärjel vähenenud. Menetluse edasine käik Pärnu Maakohus rahuldas 22.10.2012 määrusega hagi tagamise taotluse ja peatas hageja suhtes algatatud täitemenetluse. Kostja sai hagi materjalid kätte 25.10.2012, kuid hagile tähtaegselt ei vastanud. Hageja esitas taotluse tagaseljaotsuse tegemiseks. 20.11.2012 tegi Pärnu Maakohus tagaseljaotsuse, millega hagi rahuldati. 23.11.2012 esitas kostja tagaseljaotsuse peale kaja. Pärnu Maakohus jättis 22.08.2013 määrusega kaja rahuldamata ning menetluse taastamata. Tallinna Ringkonnakohtu 05.12.2013 määrusega maakohtu määrus tühistati ja taastati tsiviilasja menetlus. Asi saadeti tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja hinnangul on sundtäitmine seaduslik. Kostja ei pidanud õigeks väidet, et töövõimetuspension ei ole muutunud. Kohtumäärusega kinnitatud hüvitise summa oli arvestatud nii, et brutohüvitisest oli maha arvestatud töövõimetuspension, mis 2005. aastal oli 1252 krooni ehk 80, 01 eurot, kuid kohtumääruse jõustumise ajal oli kostja juba vanaduspensionär ja töövõimetuspensioni maksmine oli lõppenud. Seega tuleb selle arvelt kutsehaiguse hüvitist suurendada. Kutsehaiguse brutohüvitisest ei tohi vanaduspensioni arvelt midagi maha arvata. Kuna töövõimetuspensioni maksmine on lõpetatud seoses kostja vanaduspensionile minekuga, siis sellest

tulenevalt pidanuks hageja tegema ümberarvestuse ja maksma kohtumääruse järgi kindlaks määratud makseid kostja arvestuses märgitud summades. Kuigi kostja läks vanaduspensionile 09.02.2005, on hageja poolt hüvitisest maha arvestatud töövõimetuspension, mille maksmine oli lõpetatud. Hageja ei ole sellest tulenevalt teinud ümberarvestust. Esimese astme kohtu lahend Pärnu Maakohtu otsusega hagi rahuldati, tunnistati sundtäitmine täiteasjas nr 175/2012/2444 lubamatuks ning jäeti menetluskulud kostja kanda. Kohus märkis, et kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et hageja on tasunud hüvitise makseid nii nagu hageja poolt esitatud arvestuses on näidatud. Seega tuleb lugeda see asjaolu kostja poolt omaks võetuks. Lisaks on kostja esitanud kohtule kinnipeetud tulumaksu kohta Maksu- ja Tolliameti teatise. Vaatamata sellele ei ole kostja enda arvestuses kinnipeetud tulumaksu osa arvestanud. Seega oleks kostja poolt täitemenetluses nõutav summa ebaõige isegi siis, kui tema hüvitise arvestus oleks iseenesest õige. Kohus asus seisukohale, et pooled on kohtuliku kokkuleppe sõlmimisel arvestanud, et kostja on vanaduspensionär ning et töövõimetuspensioni maksmine talle oli lõpetatud. See, et kostja on vastava asjaoluga arvestanud, nähtub kostja poolt tsiviilasjas nr 2-1085/2003 esitatud avaldustest. Pooled arvestasid asjaoluga, et kuigi kostjal oli tuvastatud kutsehaigusest tingitud töövõime langus, siis lähtuvalt kostja vanusest ja üldisest tervislikust seisundist, ei töötaks kostja endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui tema töövõime poleks kutsehaiguse tagajärjel vähenenud. Riigikohus on leidnud, et kannatanu nõue võib jääda rahuldamata, kui leiab tuvastamist, et hageja on kaotanud oma sissetuleku muul põhjusel, kui kostja süüst tingitud töövõimekaotuse või vähenemise tagajärjel (Riigikohtu 13.01.2009 otsus nr 3-2-1-117-08). Seega eeldasid pooled kokkulepet sõlmides põhjendatult, et seitsmekümnendale eluaastale läheneva isiku töövõime ei ole sama, mis see oli enne kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse tekkimist, isegi juhul, kui kahjujuhtumit poleks aset leidnud. Seega oli nendel tingimustel kokkuleppe sõlmine igati seaduslik ja mõistlik. Võib eeldada, et kui kostja oleks tänasel päeval pöördunud kohtu poole sama nõudega ning kohus pidanuks arutama kostja nõuet algusest peale, leiaks selles asjas tuvastamist, et kostjal ei ole õigust saada suuremat hüvitist kui see, mida hageja talle vaidlusaluse kohtu-määruse alusel maksab. Kohus leidis, et pärast kompromissi sõlmimist ei ole kostja töövõimetuse astme pension ega töövõimetuse protsent muutunud, mistõttu ei ole kostja vastuväited õiged ning puudub alus hüvitise ümberarvestamiseks. Tsiviilasjas nr 2-1085/2003 sõlmitud kompromissi kinnitavat kohtumäärust ei ole kostja vaidlustanud ning see on jõustunud. Hageja on kohtumäärusega määratud summad tasunud ning täitemenetlus tuleb tunnistada lubamatuks. Hagi tuleb TMS § 221 lg 1 alusel rahuldada ning summas 8340, 26 eurot tunnistada täitedokumendi alusel sundtäitmine lubamatuks (kohtuotsuse resolutsioon nõude summat ei kajasta). Apellatsioonkaebus ja selle põhjendus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ebaõige on väide, et pooled tegid hüvitise suuruse määramisel ümberarvestusi seoses sellega, et kokkuleppe sõlmimise ajal oli kostja vanaduspensionär ning töövõimetuspensioni maksmine oli kompromissi sõlmimise ajal lõpetatud. Töövõimetuspensioni maksmise lõpetamist ei ole igakuulise hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestatud. Paljasõnaline on kohtu väide, et kostja on

kokkulepet sõlmides arvestanud, et ta on vanaduspensionär ning et töövõimetuspensioni maksmine talle oli lõpetatud. Samuti on paljasõnaline kohtu selline väide, mille järgi arvestasid pooled kokkulepet sõlmides asjaoluga, et kuigi kostjal oli tuvastatud kutsehaigusest tingitud töövõime langus, siis arvestades kostja vanust ja üldist tervislikku seisundit, ei töötaks kostja endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui tema töövõime poleks kutsehaiguse tagajärjel vähenenud. Ebaõige on maakohtu järeldus, et kohtumääruse jõustumisest arvates ei ole kostja kutsealase töövõimetuse protsent ega ka töövõimetuse astme pension muutunud. Kohtulahendi puhul alustatud täitemenetluse vaidlustamisel ei saa esitada vastuväiteid täitedokumendist tuleva nõude olemasolule ja kehtivusele (TMS § 221 lg-st 11). Kuna vaidlust ei ole täitemenetluse aluseks oleva kohtulahendi kehtivuses, siis täitemenetlust ei saa vaidlustada hagimenetluse korras TMS § 221 lg 1 alusel. Antud asja puhul tuleb lähtuda TMS § 2 lg 1 p-st 1 ehk sellest, et täitemenetlus on alustatud jõustunud kohtulahendi alusel. Asjakohane ei ole kohtu viide Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13.01.2009 otsusele nr 3-2-1-117-08. Pooled ei saanud 2005. aastal arvestada kohtupraktikat, mida kujundas Riigikohus 2009. aastal. Kostja märkis ka, et täidetavas kohtumääruses on märgitud summa netohüvitis. Kostja käsitluse kohaselt saab brutohüvitist arvestada nii, et netohüvitisele liidetakse töövõimetuspension. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, ära kuulanud apellandi seisukoha kohtuistungil ja tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et Pärnu Maakohtu kaevatavat otsust tuleb muuta osas, milles kohus ei arvestanud hagi rahuldamisel hageja nõude ulatust, vaid tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 175/2012/2444 tervikuna lubamatuks. Antud juhul oli täitemenetlust alustatud summas 10 257, 26 eurot, kuid hagiavalduses palus hageja tunnistada sundtäitmine lubamatuks summas 8340, 26 eurot, sest leidis, et oli maksnud kostjale kokkulepitust vähem 1917 eurot. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 2 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt ning täpsustab uue otsusega sundtäitmise lubamatut osa, samuti muudab menetluskulude jaotust. Kolleegium ei nõustu apellandi tõlgendusega Pärnu Maakohtu 29.04.2005 määrusele (tsiviilasi nr 2-1085/2003). Nimetatud määrusega kinnitati hageja ja kostja vaheline 05.04.2005 kokkulepe, milles lepiti muu hulgas kokku igakuise hüvitise maksmises, mille suuruseks alates 01.03.2005 oli 684, 39 krooni. 29.04.2005 määruse resolutsiooni (praeguse kohtumenetluse pooli puudutava osa) punktis 4 lepiti kokku, et igakuine hüvitis kuulub ümberarvestamisele, kui muutub kutsealase töövõimetuse protsent, töövõimetuse astme pension ja Statistikaameti ametlikult avaldatav tarbijahinnaindeks. Vastavad ümberarvestused peab tegema kostja, selleks vajalikud andmed (v.a tarbijahinnaindeksi muutumise kohta) kohustub kostjale (AS Pärnu KEK) esitama hageja (EA). Poolte vaheline vaidlus puudutab antud juhul vaid seda, kuidas tõlgendada nimetatud punkti töövõimetuse pensioni muutumist käsitlevas osas. Vaidlust ei ole selle üle, et alates veebruarist 2005 lõpetati seoses vanaduspensioni määramisega kostjale töövõimetuspensioni maksmine. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on pooled enne kokkuleppe sõlmimist arutlenud hüvitise võimaliku suuruse ning selle arvestusliku aluse üle. Nii on EA esindaja toonud omapoolse arvutuskäigu, kusjuures määratud vanaduspensionist on hüvitise puhul arvestatud töövõimetus-pensionile vastavat osa. Kuna töövõimetuse protsendi üle ei ole vaidlust, ei ole alust ka rääkida vastava pensioni muutumisest. Seetõttu on alust järeldada, et nimetatud tingimused on sisutühjad. Asjaolu, et määruse resolutsiooni punktis 4 siiski on neid tingimusi kajastatud, viitab seadusest tuleneva

normi mehhaanilisele ümberkirjutamisele. Eeltoodud käsitlust kinnitavad üheselt ka hageja 27.05.2013 menetlusdokumendile lisatud kostja 21.03.2005 ja 23.03.2005 avaldused tsiviilasjas nr 2-1085/2003 nõude suuruse täpsustamise kohta (tl 142-143, I köide). Hageja on lisanud hagiavaldusele arvestuse hüvitise indekseerimise ja väljamakstud summade kohta, millest nähtuvalt on ta tasunud kostjale hüvitist ettenähtust vähem, mille võrra ei ole ta sundtäitmist ka vaidlustanud. Hageja arvestuse õigsuse kohta ei ole kostja vastuväidet esitanud. Maakohtu sellekohane viide on õige. Asjakohane on ka maakohtu viide kohtupraktikale, millest nähtuvalt ei ole 29.04.2005 kohtumääruses sisalduv vastav kokkulepe ka praeguse õigusruumi kontekstis tavapäratu. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi käsitlusega, nagu puuduks hagejal seaduslik võimalus sundtäitmist TMS § 221 lg 1 korras vaidlustada. Kuigi hageja ei sea kahtluse alla täitemenetluse aluseks oleva kohtulahendi kehtivust, vaidleb ta vastu kostja poolt esitatud võlgnevuse arvestusele (kohtulahendi tõlgendamisele). Praegusel juhul on hageja põhiväiteks see, et enamuse kohtumääruse alusel tasumisele kuulunud summast on ta EA-le tasunud.

Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kuigi kohtuotsus on tehtud kostja kahjuks, oleks ringkonnakohtu hinnangul menetluskulude kostjalt väljamõistmine praegusel juhul kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Kokkuleppe teksti sisutühja tingimuse lülitamine võis kostjat eksitada, millest tulenevalt tegi ta omapoolse arvutuse ning esitas avalduse kohtutäiturile. Sel põhjusel jätab ringkonnakohus poolte kantud menetluskulud nende endi kanda. Kostjale osutati kohtumenetluses menetlusabi ning vabastati ta riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. TsMS § 190 lg 7 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel vabastada menetlusabi saanud isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Praegusel juhul on kohtul alust jätta riigilõiv riigituludesse välja mõistmata, sest kohtul puuduvad andmed, et kostja varaline seisund oleks pärast selle kohtupoolset kontrollimist muutunud.

(allkirjastatud digitaalselt) Ü. Jänes

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

I. Nõmm

I. Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.