Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
1. oktoober 2014. a Tartu
Tsiviilasja number
2-09-61353
Tsiviilasi
S.K. hagi Sillaallika Osaühingu vastu töötasu, puhkusetasu ja hüvitiste saamiseks
Tsiviilasja hind
9191,68 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 8. aprilli 2013. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
S.K. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): S.K. (isikukood: XXX; elukoht: XXX vald), esindaja Ingrid Vinnal Vastustaja (kostja): OÜ Sillaallika (registrikood: 11480457; asukoht: Lääne-Virumaa Vihula vald Koljaku küla), esindaja vandeadvokaat Katrina Juhkami
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
2.Tühistada Tartu Maakohtu 8. aprilli 2013. a otsus ja teha asjas uus otsus.
3.Rahuldada S.K. hagi Osaühingu Sillaallika vastu osaliselt.
Mõista välja Osaühingult Sillaallika S.K. kasuks saamata jäänud töötasu
6952,39 eurot
(kuus tuhat üheksasada viiskümmend kaks eurot, 39 senti), saamata jäänud puhkusetasu 233,38 eurot (kakssada kolmkümmend kolm eurot, 38 senti), kasutamata puhkuse hüvitis 385,39 eurot (kolmsada kaheksakümmend viis eurot, 39 senti), hüvitis vähem ette teatatud töölepingu ülesütlemise eest 452,48 eurot (nelisada viiskümmend kaks eurot, 48 senti) ja töölepingu ülesütlemise hüvitis 757,50 eurot (seitsesada viiskümmend seitse eurot, 50 senti), kokku 8781,14 eurot (kaheka tuhat seitsesada kaheksakümmend üks eurot, 14 senti).
Menetluskulude jaotus Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta 96% ulatuses Osaühingu Sillaallika kanda ja 4% ulatuses S.K. kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.S.K. (hageja) esitas 2. septembril 2009 Sillaallika Osaühingu (kostja) vastu avalduse Tööinspektsiooni Ida Inspektsiooni töövaidluskomisjonile vähem makstud töötasu, puhkusetasu ning hüvitiste saamiseks. Töövaidluskomisjon rahuldas 21. oktoobri 2009. a otsusega avalduse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 7351,49 eurot, puhkusetasu 233,38 eurot, kasutamata jäänud põhipuhkuse hüvitise 389,40 eurot, töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatamise hüvitise 452,46 eurot ja töölepingu ülesütlemise hüvitise 764,95 eurot. Kostja ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ja palus lahendada asja hagimenetluses.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 13. oktoobril 2008 tähtajatu töölepingu. Kostja ütles töölepingu 5. augustil 2009 erakorraliselt üles alates 10. augustist 2009. Töölepingu p-de 2.2 ja 2.3 kohaselt oli hageja töö tegemise kohaks Eesti Vabariik ja töö eritingimuseks töölähetus. Kostja lähetas hageja, kellega oli sõlminud töölepingu, teenuse osutamise tõttu Soome Vabariiki, mis oli sõlmitud kostja ja Soome Vabariigis tegutseva lepinguosalise vahel. Hageja oli kogu kostja juures töötamise ajal töölähetuses Soome Vabariigis. Kostja maksis hagejale
lähetus- ja päevaraha, kuid ei maksnud hagejale töötasu Soome Vabariigis kehtestatud töötasu alammääras, nagu on nõutav Rooma 1980. a konventsiooni 80/934/EMÜ (edaspidi Rooma konventsioon), rahvusvahelise eraõiguse seaduse ja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 96/71/EÜ (edaspidi direktiiv) järgi. Kostja on ajavahemikus 13. oktoober 2008 kuni 10. august 2009 maksnud hagejale 7351,49 eurot vähem töötasu, kui on nõutav Soome Vabariigis üldkehtivas aiandustöötajate kollektiivlepingus (edaspidi kollektiivleping). Alammäära hulka ei arvutata päevaraha, mida tuleb hagejale maksta lisaks töötasule lähetuses oldud päevade eest Eesti Vabariigi seaduse järgi. Lähtudes valest palgamäärast, on kostja maksnud vähem ka puhkusetasu ja hüvitisi. Hageja puhkas 10 päeva, kostja jättis puhkusetasust maksmata 233,38 eurot. Lisaks on hagejal õigus saada kasutamata puhkuse eest 389,40 eurot hüvitist. Kuna kostja teatas koondamisest ette üksnes viis päeva, on hagejal õigus saada hüvitist ka TLS § 100 lg 5 alusel, s.o 452,46 eurot. Lisaks on hagejal õigus saada vähem makstud ülesütlemise hüvitist TLS § 100 lg 1 alusel, s.o 764,95 eurot.
3.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja töö tegemise koht oli kogu töölepingu kehtivuse ajal Soome Vabariik. Hageja ei olnud töölähetuses. Hageja on lähetatud töötaja direktiivi mõttes, s.o töötab Soome Vabariigis renditööjõuna. Seetõttu ei ole tal õigust saada lähetustasu nii Eesti kui ka Soome õiguse alusel. Kuna kostjal ei olnud kohustust maksta hagejale päeva- ega lähetusraha, tuleb hagejale makstud töötasu teatistel olev summa lugeda tema põhipalgaks. Kostja on töölepingu alusel maksnud hagejale kokku 14 608 eurot, mida tuleb täies ulatuses käsitada hageja töötasuna. Hageja ei olnud 2. raskusastme töötaja, kellele kohalduks kollektiivlepingu 2. raskusastme palgamäärad. Hageja agronoomi kvalifikatsiooni dokumendid ei anna alust saada töötasu 2. raskusastme järgi, sest tööd tehes hageja kvalifikatsioon ei rakendunud. Hageja esitatud töötasu arvestus ei vasta tõenditele, kõik arvutused on valed ning kostja on hagejale kogu töötasu välja maksnud. Kostja teatas hagejale töölepingu ülesütlemisest juba 21. juulil 2009. Kuigi hageja keeldus sellele alla kirjutamast, võttis ta avalduse vastu. Seega ei ole hagejal õigust nõuda hüvitist töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatamise eest.
4.Tartu Maakohus jättis hagi 8. aprilli 2013. a otsusega rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt oli hageja töökohaks Soome Vabariik. Kuigi töölepingus oli töö tegemise kohana märgitud Eesti Vabariik, oli töölepingu see säte nii ebamäärane, et töö tegemise koht on töölepingus määramata. Asjaoludest järeldub, et poolte eesmärk oli sõlmida tööleping töötamiseks Soome Vabariigis. Hageja ei ole ühtegi päeva Eestis töötanud ja töötas seega renditööjõuna Soome Vabariigis. Tööjõu vahendamisega välisriiki oli määratud ka töö tegemise koht välisriigis ja tegemist ei saa olla lähetustega. Hagejale makstud lähetusraha oli täiendav töötasu. Maakohtu pädevuses ei ole hinnata hagejale makstud tasude maksustamist. Hageja tegi kostja juures tööd töölepingu järgi ja töötasu vastas tema kutsemeisterlikkusele. Hagejale makstud tunnitasu 8 eurot vastab kollektiivlepingus märgitud 1. raskusastme töötasule. Hageja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja ei ole kostjale töötamise aja jooksul esitanud pretensioone oma õiguste rikkumise kohta. Need väited esitas hageja alles pärast töölepingu lõpetamist. Mõistlik ja asjakohane oleks olnud pöörduda kostja poole kohe või mõistliku aja jooksul pärast väidetavat rikkumist. Kostja ütles töölepingu üles kirjalikult, järgides etteteatamistähtaega ning makstes hüvitised välja ulatuses, mis vastavad hageja töötasu suurusele.
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.
Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt tuvastas maakohus valesti ja jättis põhjendamata seisukoha, et hageja töökoht oli Soome Vabariik. Maakohus jättis tähelepanuta, et hageja töötasu ei vastanud kollektiivlepingus ettenähtud 2. raskusastme töö eest makstavale tasule. Maakohus tuvastas valesti, et tunnitasu 8 eurot vastas
1.raskusastme töö eest makstavale tasule ja kostja maksis hagejale 8 eurot tunnis. Kostja tasus hagejale 55 krooni, s.o 3,52 eurot tunnis. Soome Vabariigis kehtestatud palgaalammäära nõudmine pärast töösuhte lõppemist ei ole hea usu põhimõttega vastuolus. Maakohus tuvastas valesti ka selle, et kostja ütles töölepingu üles kirjalikus vormis 21. juulil 2009 ja kostja teavitas hagejat töölepingu ülesütlemisest kirjalikult 15 kalendripäeva ette. Kostja tasus hagejale koondamishüvitist, puhkuseraha ja kasutamata puhkuse hüvitist hagejale makstud töötasu (55 krooni tund) alusel, mitte kollektiivlepingus ettenähtud palgamäära järgi. Kostja ei ole hageja arvutustele vastu vaielnud.
6.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. RINGKONNAKOHTU 2. SEPTEMBRI 2013.A LAHEND
7.Tartu Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1840,19 eurot, sh puhkusetasu 233,38 eurot, kasutamata puhkuse hüvitise 389,40 eurot, töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatamise hüvitise 452,46 eurot ja töölepingu ülesütlemise hüvitise 764,95 eurot. Ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja nõude mõista välja töötasu 7351,49 eurot. Mõlema kohtuastme menetluskuludest jäi 20% kostja ja 80% hageja kanda.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
8.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata hageja töötasu nõue ja jaotati menetluskulud. Hageja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja töötasu ning jätta menetluskulud kostja kanda.
9.Kosja esitas vastukassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja puhkusetasu, puhkusehüvitis, töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatamise hüvitis ja töölepingu ülesütlemishüvitis, ning jaotati menetluskulud. Kostja palus tühistatud osas teha uue otsuse ja jätta need nõuded rahuldamata või tasaarvestada kostja nõue enammakstud töötasu tagastamiseks hageja puhkusetasu, puhkusehüvitise ja koondamishüvitise nõuetega, ning jätta menetluskulud hageja kanda.
RIIGIKOHTU SEISUKOHT
10.Riigikohtu tsiviilkolleegium tegi käesolevas asjas lahendi 5.03.2014 (nr 3-2-1-187-13) ja leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 järgi saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Nii hageja kassatsioonkaebus kui ka kostja vastukassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kolleegium nõustus hagejaga selles, et ringkonnakohtu otsusest jääb ebaselgeks, millise riigi õigus kohaldub vaidluse lahendamisel. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tegi tööd Soome Vabariigis. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja oli Soome Vabariigis tööülesandeid täites töölähetuses. Eelnevast tulenevalt ei saanud poolte kokkulepe Eesti Vabariigi õiguse kohaldamise kohta põhjustada hageja ilmajäämist kaitsest, mis oli talle ette nähtud Soome Vabariigi kui töö tegemise koha õiguse imperatiivsete sätetega.
Pooled ei vaidle selle üle, et nad olid kokku leppinud hageja töö eritingimuseks töölähetuse. Nii enne 1. juulit 2009 kehtinud TLS § 51 lg 1 kui ka alates sellest ajast kehtiva TLS § 21 lg 1 järgi võib tööandja lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta. Kolleegium nõustus hagejaga selles, et ringkonnakohus on põhjendamatult lugenud töö tegemise kohaks Soome Vabariigi. Kolleegiumi arvates tulebki töö tegemise koha kindlakstegemiseks enne 1. juulit 2009 kehtinud TLS § 51 lg 1 ja alates sellest ajast kehtiva TLS § 21 lg 1 tähenduses lähtuda poolte kokkuleppest. Üksnes juhul, kui pooled leppisid töö tegemise osas kokku näiliselt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 tähenduses, on see kokkulepe TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine ning tegeliku kokkuleppe varjamise korral kohaldatakse selle kokkuleppe kohta sätestatut. Kostja aga ei ole tuginenud töö tegemise koha osas sõlmitud kokkuleppe näilisusele. Ringkonnakohtu järeldus, et hagejale tuleb töötasu maksta Soome Vabariigis kehtivas aiandustöötajate kollektiivlepingus kehtestatud alammääras, vastab Rooma konventsiooni art-s 6 sätestatule (vt otsuse p 13). Samas ei selgu ringkonnakohtu otsusest, mis põhjusel kohaldub hagejale kollektiivlepingus ettenähtud 2. raskusastmega töö tasumäär. Pooled olid töölepingu p-s 4.2 leppinud kokku, et päevaraha maksmisel kohaldatakse Eesti Vabariigi seadust. Kolleegium jäi oma varasema seisukoha juurde, et töölähetuse päevaraha ei ole käsitatav töötasuna (vt Riigikohtu 7. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-11, p 15). Kolleegium selgitas, et TLS §-s 95 sätestatud töölepingu ülesütlemise avaldus on ühepoolne tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 2 teise lause tähenduses. TLS § 95 lg 1 esimese lause kohaselt on töölepingu ülesütlemiseks nõutav kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm. Vorminõuet rikkudes tehtud avaldus on tühine. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel hindama kostja väidet, et ta esitas hagejale 21. juulil 2009 töölepingu ülesütlemise kirjaliku avalduse.
MENETLUSOSALISTE TÄIENDAVAD SEISUKOHAD
11.S.K. esitas 05.06.2014. a täiendavad seisukohad. Seisukohtade kohaselt: 1) ei ole kostja terve menetluse kestel tuginenud töö tegemise koha, lähetuse ja päevaraha maksmise osas sõlmitud kokkuleppe näilisusele (et oleks näilik tehing vms). Kuna poolte kokkuleppe tingimuseks oli töölähetus ja päevaraha tasumine ning töökohaks oli Eesti Vabariik, on kostja poolt tasutud päevarahade lugemine töötasuks alusetu; 2) tugines hageja 2. raskusastme tunnipalgale, kuna hageja tööle võtmise eelduseks oli tema vastav haridus ja varasem sellealane töökogemus ja samuti seetõttu, et hageja töökoormus oli keskmisest suurem. Hageja hariduse ja varasema töökogemuse tõendamiseks esitas hageja dokumentaalsed tõendid (töövaidluskomisjoni toimik tl 41, 41 pöördel, 42, 42 pöördel, 43, 44, 44 pöördel, 45). Hageja ületunnitööd tõendavad dokumentaalsed tõendid (töövaidluskomisjoni toimik tl 33-43). Arvestades hageja töötundide arvu, mis on perioodil 13.10.2008 kuni 30.04.2009 1234,70 tundi (töövaidluskomisjoni toimik tl 33-39) ja perioodil 01.05.2009 kuni 10.08.2009 591 tundi (töövaidluskomisjoni toimik tl 40-43), kohustus kostja tasuma antud perioodil hagejale töötasu kokku ((7,81*1234,70=9643)+(8,08*591=4775,28)) 14 418,28 eurot. Kostja on tasunud hagejale kokku töötasu 111 317 krooni (töövaidluskomisjoni toimik tl 33-43), mis on 7114,45 eurot, mistõttu kostjal on hagejale tasumata töötasu kogusummas (14418,28-7114,45) 7303,83 eurot. Hageja nõudis oma ebaõige arvestuse tõttu hagis 47,66 (8,08-7,81*176,5) eurot rohkem; 3) ei ole kostja esitanud hagejale 21. juulil 2009. a kirjalikku töölepingu ülesütlemise avaldust.
Hageja vande all antud seletused (tl 108-109) tõendavad, et 21.07.2009. a teatati hagejale suuliselt, et temaga sõlmitud tööleping öeldakse üles. Asjaolu, et hagejat teavitati töölepingu lõpetamisest 21. juuni 2009. a suuliselt mitte kirjalikult taasesitamist võimaldavas vormis, tõendab ka kostja e-kiri hagejale (töövaidluskomisjoni toimik tl 9). Hagejal on õigus saada hüvitist TLS § 100 lg 5 alusel 7 kalendripäeva eest. Hageja ühe kuu keskmine töötasu oli 1478,10 eurot ja keskmine tööpäevatasu 70,95 eurot (551,50*7,81)+(564,5*8,08)) /125) 70,95; 70,95*20,833=1478,10). Lähtudes, et hageja keskmine tööpäevatasu, mis oli 70,95 eurot, on hüvitis 7 tööpäeva eest (7*70,95) 496,65 eurot. Hageja on esitanud hüvitise nõude 452,46 euro väljamõistmiseks, mis on väiksem eelpool arvutatust; 4) on kostjal tasumata koondamistasu summas (1478,10-721,05) 757,05 eurot. Hageja nõudis hagis 764,95 eurot, mis on 7,9 eurot rohkem; 5) oli hageja puhkusel perioodil 25.03.09-03.04.2009, mis on 10 päeva. Hageja keskmine päevatasu, millest tuli puhkusetasu arvutamisel lähtuda oli ((892,2*7,81)/134=52) 52 eurot. Kuna puhkusepäevi oli 10, siis pidi puhkusetasu suuruseks olema (10*52) 520 eurot. Kostja tasus hagejale 3 816 krooni, mis on 243,89 eurot, seega (520-243,89) 276,11 eurot vähem. Hageja on esitanud hagis nõude 233 euro ja 38 sendi saamiseks. Töölepingu lõppemisel oli avaldajal õigus ka kasutamata puhkusehüvitisele TLS § 71 alusel. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal jäi kasutamata puhkus 14 päeva. Arvestades vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul hageja teenitud töötasu, mis moodustus kogusummas ((551,50*7,81)+(564,5*8,08)) 8868,375 eurot ja sama ajavahemiku kalendaarse päevade arvuga, mis oli (27+24+25+30+28+31) 165 päeva moodustus keskmine tööpäevatasu (8868,375/165) 53,75 eurot. Arvestades hageja saada oleva puhkuse kalendripäevade arvu moodustus kasutamata põhipuhkuse hüvitis (53,75*14) 752,50 eurot. Tööandja tasus avaldajale 5744 krooni, mis on 367,11 eurot. Seega avaldajale on tasumata kasutamata põhipuhkuse hüvitist summas (752,50-367,11) 385,39 eurot. Hageja nõudis hagis 389,40 eurot, mis on 4,01 eurot rohkem.
12.Osaühing Sillaallika esitas 04.08.2014. a taotluse käesoleva menetluse peatamiseks, tunnistaja ülekuulamiseks ning täiendavad seisukohad. Täiendavate seisukohtade kohaselt: 1) on vastustaja seisukohal, et apellant ei ole tõendanud, et tema töö puhul rakendub raskusaste
2.Kasvuhoonetöölisena töötamine ei eelda varasemat töökogemust ega koolitust, vastutuse aste ei ole keskmine. Vastustaja esitas taotluse kuulata tunnistajana üle Osaühingu Sillaallika esindaja K.K., sest tema oskab selgitada, milline oli hageja töö sisu. Vastustaja märkis, et nimetatud asjaolu kohta puuduvad tõendid. Apellandi väited tema poolt tehtud ületundide kohta tuleb jätta tähelepanuta; 2) ei vasta apellandi töötasu arvestus tõenditele. Ebaõigesti on märgitud töötunnid 2008. a detsembrikuu osas; 3) esitati apellandile kirjalik tööleping 21.07.2009. Eeltoodu on tõendatud tunnistaja K.K. ütlustega.
RINGKONNAKOHTU LAHEND ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
13.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Maakohtu 08.04.2013. a otsuse materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab S.K. hagi Osaühingu Sillaallika vastu osaliselt ning mõistab Osaühingult Sillaallika S.K. kasuks välja saamata jäänud töötasu 6952,39 eurot, saamata jäänud puhkusetasu 233,38 eurot, kasutamata puhkuse hüvitise 385,39 eurot, hüvitise
vähem ette teatatud töölepingu ülesütlemise eest 452,48 eurot ja töölepingu ülesütlemise hüvitise 757,50 eurot, kokku 8781,14 eurot.
14.Ringkonnakohus vaatab asja läbi TsMS § 651 lg 1 järgi osas, mille peale on edasi kaevatud, arvestades TsMS 693 lg-ga 2, mille kohaselt on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud Riigikohtuotsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel.
15.Ringkonnakohus märgib, et vaidluse all ei ole enam see, kas töö tegemise kohaks oli Eesti Vabariik või Soome Vabariik. Töölepingus leppisid pooled kokku, et töö tegemise kohaks on Eesti Vabariik ning Riigikohtu arvates tulebki töö tegemise koha kindlakstegemiseks lähtuda poolte kokkuleppest. Poolte kokkuleppele ei saa tugineda üksnes juhul, kui tegemist oli kehtetu kokkuleppega. Käesolevas asjas ei ole pooled tuginenud väitele, et kokkulepe töötamise koha osas oleks tühistatud. Kostja ei ole eelnenud maa- ega ringkonnakohtus tuginenud töö tegemise koha osas sõlmitud kokkuleppe tühisusele sh näilikkuse tõttu. Ringkonnakohus märgib, et kui tehingu tühisuse teatud aluseid peab kohus poolte poolt esile toodud asjaoludel ise kontrollima (TsÜS §-id 86, 87, 88), siis tehingu näilikkusele viitavad asjaolud, koos väitega, et poolte tahe oli mitte kaasa tuua õiguslikke tagajärgi või suunatud mingi muu kokkuleppe sõlmimisele peab menetlusosaline esile tooma. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Viite sellele, et töötamise koha kokkulepe võib olla tühine näilikkuse tõttu, tegi esmakordselt Riigikohus oma lahendis. Ringkonnakohus leiab, et faktilised asjaolud, mille alusel saab näilikkust tuvastada, pidi kostja (menetlusosaline) esile tooma eelmenetluses. Kostjal oli võimalus näilikkusele tugineda kõige hilisemalt apellatsioonkaebuse vastuses. Kostjal oli võimalus esitada kooskõlas TsMS § 652 lg-ga 4 uue asjaoluna väide, et kokkulepe on tühine näilikkuse tõttu. Ringkonnakohtu arvates ei saa maakohtule ette heita selgitamiskohustuse rikkumist, mistõttu ei ole asja teistkordsel läbivaatamisel ringkonnakohtus enam käesoleval juhul võimalik tugineda sellele, et poolte kokkulepe töölepingus töötamise koha osas on näilik ja tühine. Kuna ringkonnakohtu arvates ei saa enam käesolevas menetlusetapis näilikkusele tugineda, siis on kokkulepe kehtiv. Ringkonnakohtu arvates toob käesolevas asjas hagi aluseks oleva faktilise asjaolu tuvastamine kaasa kostja õigusliku huvi ära langemise maakohtule esitatud sama faktilise asjaolu tuvastamiseks esitatud hagis.
16.Ringkonnakohus peab aga alternatiivselt vajalikuks hinnata tühisuse vastuväidet ning esitada põhjendused töölepingu p 2.2. märgitud töötamise koha kokkuleppe kehtivuse kohta. Ringkonnakohus lähtub sealjuures eeldusest, et tühisuse vastuväite sh ka näilikkuse tõttu saab esitada esmakordselt ringkonnakohtu menetluses. Samuti on käesolevas vaidluses põhjendatud hinnata kokkuleppe kehtivust, kuna see on üks faktiline asjaolu, mis tuleb hagi nõude põhjendatuse üle otsustamiseks tuvastada. OÜ Sillaallika esitas 04.08.2014 ringkonnakohtule taotluse käesoleva tsiviilasja menetluse peatamiseks teise kohtumenetluse tõttu. Kohtumenetluse peatamise põhjusena märkis kostja samal päeval Tartu Maakohtule hageja vastu esitatud hagi 13.10.2008. a sõlmitud töölepingu nr 16 punkti 2.2. („Töö tegemise asukoht on Eesti Vabariik“) tühisuse tuvastamiseks TsÜS § 89 lg 1 alusel. Tartu Ringkonnakohus jättis 22.08.2014. a määrusega menetluse peatamata.
Ringkonnakohus leiab, et kui kohtumenetluses on hagi töölepingust tulenevate hüvitiste nõudes, siis ei ole lubatav alustada eraldi hagimenetlust sama töölepingu ühe punkti kehtivuse üle, kuna tegemist on menetluses oleva hagi aluseks oleva ühe faktilise asjaoluga, mille kehtivust peab kohus menetluses olevas asjas otsust tehes hindama. Kuna kostja on 04.08.2014. a menetlusdokumendis tuginenud töölepingu p-is 2.2. toodud kokkuleppe näilisusele, siis alternatiivselt ringkonnakohus käsitleb tühisust vastuväitena ja hindab maakohtus seda esitatud tõendite ja maakohtu poolt õigesti tuvastatud asjaolude alusel.
17.TsÜS § 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehing on TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine. Riigikohus on selgitanud, et TsÜS § 89 lg 1 kohaselt eeldab tehingu näilikkuse tuvastamine tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist (vt Riigikohtu 4. veebruari 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-08, p 8). 13.10.2008. a sõlmitud töölepingu p-is 2.2. lepiti kokku, et töö tegemise asukoht on Eesti Vabariik. Pooled ei vaidle selle üle, et töölepingu p-is 2.3. lepiti kokku, et töö eritingimuseks on töö lähetustega. Samuti ei ole vaidlust selles, et hageja täitis tööülesandeid lepingu alusel Soome Vabariigis. Vaidlusalust kokkulepet tuleb hinnata VÕS § 29 alusel. Seega tuleb kokkuleppe olemuse ja sisu väljaselgitamiseks tõlgendada nii töötaja kui tööandja tahet. Kostja on esmakordselt 4.08.2014 esitatud eraldi hagis esitanud asjaoluna väite, et tema tahe tööandjana töötamise kohana Eesti Vabariiki märkides oli maksudest kõrvalehoidmine. Ringkonnakohus leiab, et ka eeldusel, et kostja tahe oli maksudest kõrvalehoidmine, oleks see aluseks maksuasjas kohaldada erinormina MKS §-i 84, kuid see ei ole aluseks vaidluses töötajaga tuvastada kokkuleppe tühisus TsÜS § 89 lg 1 alusel. TsÜS § 89 lg 1 kohaldamisel tuleb poolete tahet tõlgendada VÕS § 29 regulatsiooni järgi ning tõlgendada tuleb mõlema poole tahet. Ringkonnakohus leiab, et asjas ei ole esitatud väidet, et töötaja tahe kokkulepet sõlmides oli kaasa aidata tööandja maksudest kõrvalehoidmisele. Kuna poolte ühist tahet ei ole võimalik välja selgitada, siis tuleb, arvestades VÕS § 29 lg 4 regulatsiooni, tõlgendada kokkulepet mõistliku isiku positsioonist ning lugeda kokkulepe kehtivaks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole 13.10.2008. a sõlmitud töölepingu p-i 2.2. kokkulepe näilik TsÜS § 89 lg 1 tähenduses ega seetõttu tühine. Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga selles, et maakohus tuvastas valesti, et töö tegemise asukoht on Soome Vabariik. Töö tegemise koha kindlakstegemiseks tuleb enne
1.juulit 2009 kehtinud TLS § 51 lg 1 ja alates sellest ajast kehtiva TLS § 21 lg 1 tähenduses lähtuda poolte kokkuleppest. Pooled leppisid töölepingus kokku, et hageja töö tegemise asukohaks on Eesti Vabariik ning poolte tahtest tuleb ka lähtuda.
18.Vaidlust ei ole enam selles, et hageja oli Soome Vabariigis töölähetuses. Riigikohus asus 05.03.2014. a lahendis seisukohale, et kohtutel tuleb lähtuda sellest, et hageja oli töölähetuses nii enne 1. juulit 2009 kehtinud TLS § 51 kui ka alates sellest kuupäevast kehtiva TLS § 21 mõttes. Samuti leidis Riigikohus, et kostjal oli Rooma konventsiooni art 3 lg 1 ja art 6 lg-te 1 ja 2 järgi kohustus maksta hagejale töötasu kollektiivlepingus sätestatud alammääras.
19.Pooled vaidlevad selles, kas hageja kuulus oma oskuste poolest 1. raskusastme või
2.raskusastme palgarühma. Soome Vabariigi aiandustöötajate kollektiivlepingu alusel oli
1.raskusastme töö tunnipalk 7,34 eurot ja 7,59 eurot ning 2. raskusastme töö tunnipalk 7,81 eurot ja 8,80 eurot.
Aiandustöötajate kollektiivlepingu § 14 lg-st 3 tulenevalt on raskusastmete määramise aluseks töö keerukus, mille all mõistetakse töö teostajale esitatavaid nõudmisi. Raskusastme hindamine põhineb tööülesannete sisu kirjeldustel, mille puhul võetakse arvesse tööks vajalikke oskusi, vastutust ja koormust. Raskusaste 2 on töö, millega toimetulek eeldab varasemat töökogemust. Töö koormus on vähene ja vastutus keskmine. Riigikohus juhtis tähelepanu sellele, et hageja pidi tõendama, et ta tegi tööd, mis vastas
2.raskusastmele, ning kostja tõendama, et hageja tegi 1. raskusastmega tööd. Hageja väidab, et ta tegi 2. raskusastmele vastavat tööd, sest tema tööle võtmise eelduseks oli tema haridus ja varasem sellealane töökogemus. Samuti on hageja väitnud, et tema töökoormus oli keskmisest suurem. Hageja on esitanud oma oskuste ja kvalifikatsiooni tõendamiseks diplomi (I kd, tl 45), mille kohaselt on ta lõpetanud 1987. aastal Eesti Põllumajanduse Akadeemia agronoomia erialal ja saanud õpetatud agronoomi kvalifikatsiooni. Hageja esitas kohtule ka tööraamatu (I kd, tl 41-43), mis tõendab seda, et kooli lõpetamise järgselt on hageja töötanud aastaid agronoomina. Vastustaja esitas 04.08.2014. a Tartu Ringkonnakohtule täiendavad seisukohad, milles märkis, et kasvuhoonetöölisena töötamine ei eelda varasemat töökogemust ega ka kutsealast koolitust, samuti ei ole kasvuhoonetöölise vastutuse aste keskmine. Tegemist on tööga, mille teostamiseks on vaja lühiajalist juhendamist ning selle vastutus ja koormus on samuti väikesed. Vastustaja märkis samas dokumendis, et puuduvad dokumentaalsed tõendid, mis tõendaksid, milliseid nõudmisi S.K. le tööle asutamisel esitati, milline oli tema töö sisu, kuidas nägi välja töötaja juhendamine või väljaõpe. Nende asjaolude tõendamiseks palus vastustaja kuulata tunnistajana üle K.K., kes oli OÜ Sillaallika esindaja Soome Vabariigis. Tartu Ringkonnakohus jättis 22.08.2014. a määrusega Osaühingu Sillaallika taotluse tunnistaja ülekuulamiseks rahuldamata, sest vastustaja esitas taotluse tunnistaja ülekuulamiseks alles apellatsioonkaebuse uuel läbivaatamisel, s.o 04.08.2014. a ehk hilinemisega. Ringkonnakohtu hinnangul oli vastustaja teadlik, et temal on kohustus tõendada, et hageja tegi
1.raskusastmele vastavat tööd. 04.08.2014. a esitatud täiendavates seisukohtades nentis vastustaja ise, et puuduvad tõendid, mis tõendaksid hageja töö sisu ja seda, et hageja tegi tööd, mis vastas 1. raskusastmele. Ringkonnakohtu arvates ei ole vastustaja tõendanud, et hageja tegi tööd, mis vastas 1. raskusastmele. Hageja esitas kohtule tõendid, millest nähtub, et hageja on lõpetanud agronoomi eriala ja pärast lõpetamist töötanud aastaid agronoomina. Ringkonnakohtu arvates võis hageja haridus ja eelnev töökogemus omada tähtsust hageja valimisel vastavale töökohale. Kostja esitas vastuväite, kuid ei esitanud ühtegi tõendit. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja tunnitasu arvestamisel tuleb lähtuda sellest, et hageja tegi 2. raskusastmele vastavat tööd.
20.Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu. Tulenevalt Riigikohtu lahendist tuleb käesoleval juhul kohaldada poolte kokkulepitud õigust, s.o Eesti Vabariigi õigust, mille järgi makstakse töötajale lähetustasu lisaks töötasule, mitte töötasu osana. Nähtuvalt asja materjalidest on hageja saanud vaidlusalusel perioodil töötasuna 7114,45 eurot (111 317 krooni) ja päevarahana 7493,64 eurot (117 250 krooni). Hageja esitas arvestuse, mille kohaselt töötas ta 13.10.2008-30.04.2009 1234,70 tundi ja 01.05.2009-10.08.2009 591 tundi. Kostja esitas 04.03.2013. a lõplike seisukohtadega (I kd, tl 112) väite, et hageja on märkinud ebaõigesti töötunnid 2008. a detsembrikuu osas. 2008. a detsembrikuus oli töötundide arv 162,50, mitte 207,50. Õige on kostja väide selles, et hageja
on ebaõigesti arvestanud töötundide arvu 2008. a detsembrikuu eest. Vastavalt 2008. a detsembrikuu palgalipikule (tööavaidluskomisjoni toimik tl 35) töötas hageja 2008. a detsembrikuus 162,50 tundi. Ringkonnakohus lähtub töötundide arvu arvestamisel õigest tundide arvust, milleks oli 2008. a detsembrikuus 162,50 tundi. Arvestades töötatud tundide arvu (perioodil 13.10.2008-30.04.2009 1189,70 tundi (192+165,2+162,5+118,5+209+166+176,5)); perioodil 01.05.2009-10.08.2009 591 tundi), oli aiandustöötajate kollektiivlepingu 2. raskusastme järgi hageja palk sel perioodil (7,81x1189,70=9291,56 eurot; 8,08x591=4775,28 eurot) kokku 14 066,84 eurot. Kuna kostja poolt tasutud päevaraha ei ole töötasu osa, ei saa päevaraha arvestada töötasu hulka. Hageja sai vaidlusalusel perioodil töötasu 7114,45 eurot. Kostjal on hagejale tasumata töötasu summas 6952,39 eurot (14 066,84-7114,45). Hageja nõue saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks tuleb rahuldada osaliselt. Saamata jäänud töötasu summas 6952,39 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
21.Hageja on esitanud kostja vastu saamata jäänud puhkusetasu nõude. Hageja oli puhkusel perioodil 25.03.2009-03.04.2009, s.o 10 päeva (töövaidluskomisjoni toimik tl 17,38). Sel ajal kehtis keskmise palga arvutamise kord (kehtetu alates 01.07.2009), mille § 3 kohaselt liidetakse keskmise päevapalga arvutamisel § 2 lõikes 1 või 2 nimetatud ajavahemiku palgasummad ja jagatakse sama ajavahemiku täistööajaga töötava tööajanormi järgse tööpäevade arvuga, saades sel viisil ühe tööpäeva keskmise palga. Sama määruse § 2 lg 1 kohaselt arvutatakse päevatasu üldjuhul arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud palga kogusummast. Sama määruse § 2 lg 2 kohaselt, kui töötaja on tööandja juures töötanud vähem kui kuus kalendrikuud, kuid vähemalt ühe terve kalendrikuu, võetakse päevatasu arvutamisel aluseks eelnenud kalendrikuudel teenitud palga kogusumma. Ringkonnakohus lähtub hageja keskmise päevatasu arvutamisel keskmise palga arvutamise korra §-ist 3 ja § 2 lg-st 2. Hageja töötas perioodil 13.10.2008-31.02.2009 847,2 tundi, mis tuleb korrutada sel ajal kehtinud töötasu alammääraga 7,81 eurot, s.o 6616,63 eurot, mis tuleb jagada sama ajavahemiku kalendripäevade arvuga (mille hulka ei arvata rahvuspüha ja riigipühi), s.o 134-ga. Hageja keskmiseks päevatasuks oli 49,38 eurot. Kuna puhkusepäevi oli 10 kalendripäeva (puhkusepäevade arvu ei ole kostja vaidlustanud), pidi puhkusetasu suuruseks olema 49,38 eurot x 10 kalendripäeva, s.o 493,80 eurot. Kostja on tasunud hagejale puhkusepäevade eest 243,89 eurot (s.o 3816 krooni), seega 493,80-243,89, s.o 249,91 eurot vähem. Hageja on esitanud nõude saamata jäänud puhkusetasu summas 233,38 euro hüvitamiseks. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista saamata jäänud puhkusetasu summas 233,38 eurot.
22.Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja kasutamata puhkusehüvitise TLS § 71 alusel. TLS § 71 kohaselt on töölepingu lõppemisel tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal jäi kasutamata puhkus 14 päeva eest (2009. a augusti palgalipik, TVK toimik tl 12). Keskmise töötasu maksmise tingimused ja korra (töölepingu ülesütlemise ajal kehtinud redaktsioon) § 4 lg 1 kohaselt arvutatakse keskmist kalendripäevatasu eelkõige tööandja makstava haigushüvitise ja kalendripäevapõhiste puhkusetasude maksmisel ning sama paragrahvi lg 3 järgi keskmise kalendripäevatasu arvutamiseks liidetakse § 2 lõikes 2 või 3 nimetatud ajavahemiku töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendripäevade arvuga. Hageja esitas 05.06.2014. a täpsustatud hüvitiste arvestused. Arvestuste kohaselt (II kd, tl 68) on hageja eelnenud kuue kalendrikuu teenitud töötasu kogusummas ((551,50 x 7,81) +
(564,5 x 8,08)) 8868,375 eurot ja sama ajavahemiku kalendaarsete päevade arv (27+24+25+30+28+31) 165 päeva. Jagades kuue kalendrikuu teenitud töötasu kalendripäevade arvuga, moodustab hageja keskmine tööpäevatasu 53,75 eurot (8868,375/165). Kostja esitas 04.08.2014. a ringkonnakohtule täiendavad seisukohad. Kostja ei vaielnud vastu hageja 05.06.2014. a esitatud arvutustele. Ringkonnakohus lähtub hageja arvestustest kasutamata puhkusepäevade eest hüvitise väljamõistmisel. Kasutamata puhkuse hüvitis 14 kalendripäeva eest on 14 x 53,75 eurot, s.o 752,50 eurot. 2009. a augusti palgalipiku kohaselt on kostja tasunud hagejale 14 kasutamata puhkusepäeva eest 367,11 eurot (s.o 5744 krooni). Kostja on tasunud hagejale vähem 752,50-367,11 eurot, s.o 385,39 eurot. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kasutamata põhipuhkuse hüvitis summas 385,39 eurot.
23.Hageja on palunud mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitise töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamise eest (TLS § 100 lg 5 alusel). TLS § 100 lg 5 kohaselt, kui tööandja või töötaja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud või kollektiivlepingus kokku lepitud, on töötajal või tööandjal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Järgnevalt hindab ringkonnakohus kostja väidet, et ta esitas hagejale 21.07.2009 töölepingu ülesütlemise kirjaliku avalduse. Vastustaja väide, et kostja esitas hagejale 21.07.2009. a vormikohase töölepingu lõpetamise avalduse, ei ole tõendatud ega põhjendatud. Tartu Ringkonnakohus hindas nimetatud kostja väidet apellatsioonkaebuse esmasel läbivaatamisel. Ringkonnakohus jääb seisukoha juurde, et kostja ei ole suutnud tõendada, et kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldus esitati hagejale 21.07.2009. a. Hageja vande all antud ütlused (I kd, tl 108,109) ja tunnistaja K. K ütlused (I kd, tl 109) tõendavad seda, et 21.07.2009 teatati hagejale suuliselt, et temaga sõlmitud tööleping öeldakse üles. Töövaidluskomisjoni toimiku leheküljel 56 asuval ülesütlemisavaldusel, mille kuupäevaks on 21.07.2009, ei ole töötaja S.K. allkirja. S.K. avaldas 06.02.2013. a kohtuistungil (I kd, tl 109), et tööleping öeldi temaga üles 21.07.2009. a. Peale seda saadeti hagejale e-kiri. Töövaidluskomisjoni toimiku leheküljel 19 asuva e-kirjas märgib Osaühingu Sillaallika esindaja Reet Sild, et hagejale teatati koondamisest suusõnaliselt Janne ja Kairi juuresolekul. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et leping öeldi hagejaga üles 21.07.2009 kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Seega tuleb lähtuda asjaolust, et vormikohane ülesütlemisavaldus esitati hagejale esmakordselt 05.08.2009. a. Arvestades asjaolu, et kostja rikkus TLS § 97 lg 2 p-is 1 sätestatud etteteatamistähtaega, tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks TLS § 100 lg 5 kohane hüvitis. Hagejale teatati töölepingu lõpetamisest 05.08.2009 ja leping lõpetati 10.08.2009. Kuna etteteatamistähtaeg oleks lõppenud 21.08.2009, siis on hagejal õigus saada hüvitist 7 tööpäeva eest. Arvestades kollektiivlepingu 2. astme palgamäära ja seda, et hagejal on õigus saada hüvitist 7 tööpäeva eest, moodustab hüvitis vähem ette teatatud töölepingu ülesütlemise aja eest (56 (7 x 8)) x 8,08 eurot, s.o 452,48 eurot. Hageja nõue töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaja mittejärgimise eest hüvitise 452,48 euro väljamõistmiseks kuulub rahuldamisele.
24.Hageja on palunud mõista kostjalt välja hageja kasuks vähem tasutud ülesütlemise hüvitis seoses koondamisega TLS § 100 lg 1 alusel. TLS § 100 lg 1 kohaselt maksab töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu tööandja töötajale hüvitist töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses.
Hageja esitatud arvestuste kohaselt oli hageja ühe kuu keskmine töötasu 1478,10 eurot. Kostja on tasunud hagejale koondamistasu 721,05 eurot (s.o 11 282 krooni; TVK toimik lk 43). Kostja on tasunud hagejale vähem 757,50 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kokku tuleb Osaühingult Sillaallika S.K. kasuks välja mõista saamata jäänud töötasu 6952,39 eurot, saamata jäänud puhkuse hüvitis 233,38 eurot, kasutamata puhkusetasu 385,39 eurot, hüvitis vähem ette teatatud töölepingu ülesütlemise eest 452,48 eurot ja töölepingu ülesütlemise hüvitis 757,50 eurot, s.o 8781,14 eurot.
25.Kuna hagi jääb osaliselt rahuldamata, siis tuleb menetluskulud poolte vahel jaotada TsMS 163 lg 1 kohaselt võrdeliselt hagi ning apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusega. Kuna hagi rahuldatakse 96% ulatuses, siis tuleb menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta 96% ulatuses kostja kanda ning 4% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.