Nikolai Bohhani (Nikolay Bokhan) hagi AS Järve Bussipark vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ning hüvitise, vähemmakstud töötasu ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
Nikolai Bohhani (Nikolay Bokhan) apellatsioonkaebuse hind 4 208,22 eurot AS Järve Bussipark vastuapellatsioonkaebuse hind 3 869,63 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 21. jaanuari 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Nikolai Bohhani (Nikolay Bokhan) apellatsioonkaebus AS Järve Bussipark vastuapellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
3. juuni 2014
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Nikolai Bohhan (Nikolay Bokhan, isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Lea KurbelKalamees
esindaja
RESOLUTSIOON
Vastuapellant (kostja): AS Järve Bussipark (registrikood 10631670, esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg
1.Nikolai Bohhani (Nikolay Bokhan) apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt ja AS Järve Bussipark
vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
2.Tühistada Viru Maakohtu 21. jaanuari 2014 otsus osas, milles jäeti rahuldamata Nikolai Bohhani (Nikolay Bokhan) hagi AS Järve Bussipark vastu vähem makstud töötasu 421,11 eurot väljamõistmiseks ja teha tühistatud osas uus otsus, millega välja mõista AS-lt Järve Bussipark Nikolai Bohhani (Nikolay Bokhan) kasuks perioodil november 2012 – aprill 2013 vähem makstud töötasu 421,11 eurot.
3.Muus osas jätta Viru Maakohtu 21. jaanuari 2014 otsus muutmata.
4.Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „4.1. Jätta Nikolai Bohhani (Nikolay Bokhan) hagi AS Järve Bussipark vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ning hüvitiste väljamõistmiseks rahuldamata. 4.2 Välja mõista AS-lt Järve Bussipark Nikolai Bohhani (Nikolay Bokhan) kasuks perioodil november 2012 – aprill 2013 vähem makstud töötasu 421,11 eurot (nelisada kakskümmend üks eurot 11 senti).
4.3.Välja mõista viivis põhinõudelt 421,11 eurot alates 04.09.2013 kuni 25.06.2014 summas 28,43 eurot (kakskümmend kaheksa eurot 43 senti) ja alates 26.06.2014 kuni põhinõude täitmiseni viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
4.4.Jätta menetluskulud maakohtus poolte endi kanda.“ Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Nikolai Bohhan (Nikolay Bokhan) esitas hagi AS Järve Bussipark vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ning hüvitise, vähemmakstud töötasu ja viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduses märgitu kohaselt on poolte vahel 31.02.2005 sõlmitud tööleping. Hageja töötas Sillamäe linnaliinil nr 34. Kostja esitas 25.04.2013 hagejale maikuu tööajakava, mille kohaselt oli hageja suunatud tööle Kohtla-Järve linnaliinile. Hageja töökorralduse muudatusega ei nõustunud, kuna elab Sillamäel ja ühistranspordi sõidugraafik ei võimalik tööajakavas märgitud aegadel Kohtla-Järvel tööl käia. Hageja haigestus ja viibis haiguslehel kuni 13.05.2013 (k.a). 13.05.2013 esitas hageja kostjale avalduse, milles palus kindlustada talle töötamise koht Sillamäel või teatada talle tööletuleku võimalustest väljaspool ühistranspordi liikumise aega. Kostja vastas, et tööd Sillamäel pakkuda ei ole ning et tööandja transporti ei võimalda. Pärast haiguslehe lõppemist hageja tööle ei asunud. 21.05.2013 ütles kostja töölepingu üles TLS § 88 lg 1 p 3 alusel seoses töökohustuste rikkumisega. Hageja leiab, et ülesütlemine on aluste puudumise tõttu tühine. Hageja elukoht on Sillamäel ning ta asus kostja juures tööle teadmisega, et tema töökoht on samuti Sillamäel. Kostjal puudus vajadus hageja Kohtla-Järvele suunamiseks. Kostja korraldus on vastuolus hea usu ja mõistlikku põhimõttega ning sellest tulenevalt tühine. Hagejal on TLS § 17 lg 3 alusel õigus keelduda tühise korralduse täitmisest. Kuna puudus töökohustuste süüline rikkumine, puudus alus töölepingu ülesütlemiseks. Hageja töösuhe kestis 8 aastat, seega pidi kostja hagejale töölepingu erakorralisest ülesütlemisest 60 päeva ette teatama. Tööleping kuulub lõpetamisele 19.07.2013. TLS § 100 lg 5 alusel peab kostja maksma hagejale hüvitise 1 456,13 eurot ja TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise 1 995 eurot. Kostja poolt esitatud keskmise töötasu arvestusest nähtub, et kostja on arvestanud hagejale perioodil november 2012 – aprill 2013 vähem töötasu. Hageja töötasu normtundide korral peab moodustama 1 330 eurot, kostja arvestas ja maksis hagejale vähem töötasu summas 421,11 eurot. Hageja leidis, et töölepingu punkt 4.1 on tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõttes ja tüüptingimusena ebamõistlikult kahjustav (VÕS § 42 lg 1 ja 2).
2.Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt oli töölepingu punkti 4.1 järgi hageja tööülesannete täitmise kohaks Ida-Virumaa, mitte Sillamäe. Hageja võttis maikuu tööajakava vastu ja teatas, et ta ei hakka Kohtla-Järve liinidel töötama. Ühtegi põhjendust hageja ei esitanud. Alles 15.05.2013 sai kostja hagejalt kirja, mille kohaselt ei ole hagejal võimalik jõuda töökohta ja töölt koju aegadel, kui ühistransport ei tööta. 13.05.2013 kirjast ei nähtu, et hageja oleks keeldunud oma töökohustuste täitmisest. Hageja ei väitnud, et ta ei saa tööpäeva lõppedes Kohtla-Järvelt Sillamäele sõita. Bussijuhtide töögraafikute muutmise vajadus oli tingitud asjaolust, et alates 01.05.2013 muutis Eesti Energia Kaevandused AS oluliselt oma töögraafikuid. Muudatustest teatati kostjale alles 22.04.2013, sellest tingituna tuli kiiresti muuta kogu kostja töökorraldust. Hageja suunati kogenenud bussijuhina maikuuks Kohtla-Järve linnaliine teenindama. Muudatus, et isikul kulub tööle käimiseks 40 minutit, ei ole töötaja jaoks nii koormav, et ta võib keelduda TLS § 17 lg-te 2 ja 3 alusel oma töökohustuste täitmisest. Hageja on rikkunud TLS § 15 lg 2 p-s 2 sätestatud kohustusi, kuna ei ilmunud tööle. Tööleping lõpetati alles 21.05.2013, kui kostja oli veendunud, et hageja enam tööle ei tule. Hageja poolt arvutatud 3 kuu keskmine töötasu on ebaõige. Töötajal ei ole töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel lõpetamise korral õigust saada hüvitist täiendavalt TLS § 100 lg 5 alusel.
Hageja on korduvalt rikkunud kostja poolt kehtestatud eelkirju, mille tulemusena on vähendatud hageja lisatasu. Hageja pole kostja hoiatusi kohtus või töövaidluskomisjonis vaidlustanud, millest tulenevalt on hageja nõustunud nii rikkumise fakti olemasolu kui ka lisatasu vähendamisega.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus jättis 21. jaanuari 2014 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt on kostjapoolne töölepingu erakorraline ülesütlemine seaduslik. Kostja on ülesütlemisel tuginenud TLS § 88 lg 1 p-le 1 ning põhjuseks märkinud asjaolu, et alates 14.05.2013 ei täitnud hageja tööülesandeid. Hageja ei tuginenud tööst keeldumisel TLS §-s 19 nimetatud alusele, või muule töö-, kollektiivlepingus või seaduses sätestatud põhjusele. Kuna töö tegemise kohaks oli töölepingus määratud Ida-Virumaa, pidi hageja olema ümberkorraldusteks valmis ja asuma tööle Kohtla-Järve bussiliinile. Raskused ööajal ühistranspordiga Kohtla-Järvelt Sillamäele naasmisel ei ole takistuseks ega töö tegemisest keeldumist õigustavaks asjaoluks. Asjaolu, et hageja on varem töötanud temale soodsamatel tingimustel, ei tähenda seda, et tööandja ei tohi seda olukorda ühepoolselt muuta ja panna töötajat vähemsoodsamasse olukorda, kui see jääb töölepinguga kindlaksmääratud tingimuste raamidesse. Kostja on piisavalt põhjendanud oma otsust viia hageja üle tööle teises linnas asuvale bussiliinile. Hagejal oli reaalne võimalus käia tööl Kohtla-Järvel ühistranspordi või isikliku sõiduautoga. Töölepingu punkt 4.1 ei ole tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõistes. Asja materjalidest ei nähtu, et töö tegemise koha osas oleks vastav töölepingu tingimus eelnevalt kostja poolt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ning, et hageja ei saanud seda eraldi läbi rääkida. Teiste kostja töötajate töölepingutes analoogselt sõnastatud tingimus ei muuda iseenesest seda tüüptingimuseks. Kostja korraldus hageja Kohtla-Järve bussiliinile üleviimise kohta ei olnud TLS § 17 lg-st 2 tulenevalt tühine ja hageja pidi seda täitma. Selle täitmata jätmine oli hagejapoolne töökohustuse rikkumine TLS § 88 lg 1 p 3 mõttes, mis andis kostjale õigusliku aluse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Kostja puhul on tegemist liinibussivedu korraldava ettevõttega ning ta ei saanud oodata etteteatamistähtaja lõppemiseni (hageja puhul 60 päeva), sest keegi pidi vaidlusaluseid bussiliine jooksvalt teenindama. Kostja võis töölepingu üles öelda etteteatamistähtaegu järgimata. Puudub alus TLS § 109 lg-st 1 ja TLS § 100 lg-st 5 tulenevate hüvitiste väljamõistmiseks. Maakohus leidis, et hageja vähemmakstud töötasu ja sellega seonduva viivise nõuded tuleb jätta rahuldamata, sest hageja töötasu alandamine oli kooskõlas TLS § 73 lg-ga 1 ja VÕS § 112 lg-ga 1. Kostja hoiatused hagejale, millega kaasnes ka otsustus mitte maksta hagejale lisatasu kolm kuud, olid seaduslikuks aluseks töötasu alandamiseks. Kõik hoiatused olid hagejale tutvustatud. Lisatasu maksmata jätmine oli kooskõlastatud ametiühingu usaldusisikuga. Kütuse kulunormide kehtestamine on kostja majandustegevuse valdkonda arvestades hädavajalik ning kütuse kulunormid on mõistlikud ja neid on reaalselt võimalik järgida. Vähendades eeskirjade mittejärgmisel töötaja lisatasu 100% kuni kolmeks kuuks on kostja järginud ka 14.07.2011 kollektiivlepingu sätestatud piirangut ja see on kooskõlas riigisisese liiniveo üldkokkuleppe tingimustega. Hagejale tehtud hoiatused olid kostja poolt piisavalt põhjendatud ning kostja seisukohad tööandja korralduste ja kütuse ülekulu põhjustamise kohta on tõendatud dokumentaalsete tõenditega. Põhjendatud oli 23.04.2013 hoiatuse tegemine ja lisatasu vähendamine hagejal vormiriietuse puudumise tõttu, kuna üleandmise-vastuvõtmise aktidega on tõendatud, et vormiriietus anti hagejale välja. TsMS § 162 lg 4 alusel jättis maakohus menetluskulud poolte endi kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Nikolai Bohhan (Nikolay Bokhan) esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu
21.jaanuari 2014 otsuse tühistamist osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ja taotleb uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Menetluskulude jaotust apellant ei vaidlusta. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus apellandi 13.05.2013 avaldust hinnates ebaõigesti järeldanud, et kuna apellant ei ole märkinud TLS vastavat sätet, ei ole ta viidanud alusele töö tegemisest keeldumiseks. Avalduses on märgitud, et apellandil puudub võimalus tööl käia ühistranspordi puudumise tõttu. Mõistlik isik saab sellest aru nii, et tööandja korraldust ei ole võimalik täita. Viide TLS §-s 19 toodud loetelule ei ole obligatoorne; 2) on maakohus ebaõigesti hinnanud tõendeid. Vastustaja sai apellandi otsusest Kohtla-Järvele mitte tööle asuda teada juba 25.05.2013. Antud asjaolu on tõendatud kolonniülema Gokalo ettekandega; 3) on maakohus teinud väära järelduse, et vastustaja on apellandi huvidega arvestanud. Kohus jättis tähelepanuta, et maikuu tööaja graafik esitati apellandile 5 päeva enne maikuu algust. Vastustaja ei tundnud eelnevalt huvi, kas ja milline on selle korralduse mõju apellandi elukorraldusele ning, kas see toob talle kaasa ebamõistlikke kulutusi. Vastustaja ei ole üritanud apellandi transpordiprobleemi lahendada; 4) on maakohus ebaõigesti leidnud, et vastustaja poolt toodud põhjendused (Estonia kaevanduse bussiliinide korralduse kiire muutmise vajadus, apellandi töökogemus ja oskused ning KohtlaJärve bussiliinile teise bussijuhi määramise võimatus) on piisavad põhjendamaks vastustaja otsust viia apellant üle tööle teises linnas asuvale bussiliinile. Asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et Estonia kaevanduse bussiliine oleks muudetud. Töökogemust ja –oskust ei ole võimalik hinnata kutsetunnistuse alusel. Maakohus ei ole põhjendanud oma järeldust, et KohtlaJärve bussiliinile ei olnud võimalik määrata teist bussijuhti; 5) on maakohus ebaõigesti leidnud, et raskused ööajal ühistranspordiga Kohtla-Järvelt Sillamäele koju naasmisel ei ole takistuseks ega töö tegemisest keeldumist õigustavaks asjaoluks. Ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht, et töötaja huve mittearvestav korraldus on ainult selline korraldus, mida ei ole reaalselt võimalik täita selle tõttu, et töö tegemiseks on antud liiga lühike aeg; 6) ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht, et apellant ei saanud keelduda töö tegemisest ühistranspordi puudumise tõttu, kuna omas isiklikku sõiduautot. Apellant ei ole kohustatud kasutama tööl käimiseks isiklikku sõidukit. Maakohtu poolt viidatud Estonia kaevanduse liini nr 621 sõiduplaani kohaselt ei kulge viidatud liin läbi Kohtla-Järve. Vastustaja enda bussi kasutamise võimalust ei ole maakohus tuvastanud; 7) on arusaamatu maakohtu viide TLS § 104 lg-le 1 kui töölepingu ülesütlemise tühisuse aluste ammendavale loetelule ja kohtu võimetusele neid laiendada; 8) on maakohus vääralt tõlgendanud VÕS § 35 lg 1 ja 2 ning jätnud kohaldamata VÕS § 42 lg 1. Vastustaja on ilmselgelt töötanud välja töölepingu vormi, mida ta on kasutanud ja kasutab tulevikus paljude töölepingute sõlmimiseks. Tööleping oli sõlmitud asjaoludel, mis ei võimaldanud apellandil tingimuse sisu mõjutada. Seega tuleb apellandi töölepingu tingimus, mille kohaselt oli töötamise kohaks Ida-Virumaa, lugeda tüüptingimuseks. Maakohus oleks pidanud kontrollima tüüptingimuse kehtivust VÕS §-st 42 lähtudes. Apellandi töölepingus olev tüüptingimus töötamise koha kohta on ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 1 mõttes;
9) on ebaõige maakohtu järeldus, et vastustaja korraldus asude tööle teises linnas ei ole tühine ning selle täitmata jätmine on töökohustuste rikkumine, mis annab alusel töölepingu ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1 ja § 97 lg 3 ilma ette teatamata. Kohaldamisele kuulunuks ka TLS § 107 lg 1, § 109 lg 1 ja § 100 lg 5; 10) on ebaõige maakohtu järeldus, et vastustaja poolt apellandile koostatud hoiatused on kookõlas TLS § 73 lg 1 ja VÕS § 112 lg 1 sätestatuga. Maakohus ei ole tuvastanud, kas kostja on järginud töötasu alandamise võrdelisuse põhimõtet ehk kas ta on määranud mittekohase täitmise väärtuse ning selle suhte kohase täitmise väärtusega; 11) ei ole maakohus tuvastanud, kas vastustaja vähendas apellandi töötasu perioodil november 2012 - aprill 2013 lisatasu võrra või suuremas ulatuses; 12) ei ole maakohus tuvastanud, kas ja millise süülise teo on apellant toime pannud, kas kütuse kulu piirnorm oli mõistlik ja kuidas tehti kindlaks kütuse kulu. Maakohus on jätnud hindamata 20.10.2010 töötajate pöördumise, mille sisuks oli palve vaadata ümber kehtivad kütuse kulunormid. Maakohus on jätnud hindamata ka hoiatused, mis on tehtud erinevatel liinidel töötavatele töötajatele seoses kütuse kulunormi ületamisega. Kütuse ülekulu oli vastustaja ettevõttes üleüldine probleem. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole arvestatud apellandi väidetega, et kütuse kulu ei ole võimalik usaldusväärselt kindlaks teha ilma vastava mõõdistamiseta.
5.AS Järve Bussipark vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on ebaõige apellandi väide, et ta ei saanud Kohtla-Järvel tööl käia, kuna ühistranspordiga polnud võimalik tööle sõita. Samuti on ebaõige apellandi väide, et kostja oli hageja väidetavatest transpordiprobleemidest teadlik. Kostjal puudub tänaseni arusaam sellest, mis põhjusel hageja tegelikkuses töö tegemisest keeldus. Hagejal puudusid igasugused takistused Kohtla-Järvel tööl käimiseks; 2) ei saa Kohtla-Järvele tööle asumist käsitleda hageja jaoks olulise elukorralduse muudatusena. Sillamäe ja Kohtla-Järve vaheline kaugus on vaid 30 km. Ühistranspordiga kulub selliseks sõiduks 40 min, isikliku sõidukiga veel vähem aega; 3) oli töölepingu tööülesannete täitmise kohaks Ida-Virumaa. Ka kohtuistungil kinnitas hageja, et tema suunamine tööle teise linna toimus töölepingus fikseeritud töötamise koha piires. Hageja oli ka varem töötanud väljaspool Sillamäed; 4) nõustub vastustaja maakohtu põhjendustega, et hageja rikkumisi arvestades oli põhjendatud hageja töötasu vähendamine. Olukorras, kus kütust on kulunud 50% või isegi kordades rohkem, on üheselt mõistetav, et bussijuht peab olema oma töökohustusi oluliselt rikkunud. Hageja pole kordagi üleliigset kütusekulu selgitanud.
6.AS Järve Bussipark esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu
21.jaanuari 2014 otsuse tühistamist menetluskulude osas ja uue otsuse tegemist, millega jätta kõik menetluskulud Nikolai Bohhani (Nikolay Bokhan) kanda. Vastuapellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Maakohus pole selgitanud, milliseid asjaolusid arvestades on TsMS § 162 lg 4 kohaldatud; 2) on maakohtu otsus kostja jaoks üllatuslik. Hageja pole kordagi taotlenud TsMS § 162 lg 4 kohaldamist ning seda võimalust ei arutatud ka kohtuistungil. Puuduvad igasugused asjaolud
TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks. Hageja käitus kostja suhtes pahatahtlikult. Kostja üritas pidevalt hagejaga rahumeelsele kokkuleppele jõuda ning töösuhet jätkata, kuid hagejal puudus selleks igasugune huvi.
7.Nikolai Bohhan (Nikolay Bokhan) vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on TsMS § 162 lg 4 kohaldamine kohtu kaalutlusotsus, mille kohus võib teha ilma menetlusosalise vastava taotluseta. Hageja materiaalsed võimalused, sealhulgas võimalused tasuda õigusabi eest, on võrreldes kostjaga märkimisväärselt väiksemad. Töötaja on töösuhtes alati nõrgem pool, mistõttu tema suutlikkus hagi tõendada on võrreldes tööandjaga piiratum; 2) ei ole kostja süüdistused hageja väidetava menetlusõiguste kuritarvitamise kohta põhjendatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et Nikolai Bohhani (Nikolay Bokhan) apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja AS Järve Bussipark vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus tühistab Viru Maakohtu 21. jaanuari 2014 otsuse osas, milles jäeti rahuldamata Nikolai Bohhani (Nikolay Bokhan) hagi AS Järve Bussipark vastu vähem makstud töötasu 421,11 eurot väljamõistmiseks ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab välja AS-lt Järve Bussipark Nikolai Bohhani (Nikolay Bokhan) kasuks perioodil november 2012 – aprill 2013 vähem makstud töötasu 421,11 eurot. Samuti mõistab rinkonnakohus välja viivise seaduses sätestatud määras. Muus osas jätta Viru Maakohtu 21. jaanuari 2014 otsus muutmata
9.Vastuseks Nikolai Bohhani (Nikolay Bokhan) apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.1.Apellandi väitel tuleb lugeda töölepingu tingimus, mille kohaselt oli töötamise kohaks IdaVirumaa, tüüptingimuseks, ning maakohus oleks pidanud kontrollima tüüptingimuse kehtivust VÕS §-st 42 lähtudes. Tüüptingimuste mõiste ning nende kasutamine ja tühisuse tingimused on reguleeritud võlaõigusseaduse üldosa 2. ptk 2. jaos. Tüüptingimuseks loetakse VÕS § 35 lg 1 järgi lepingutingimust, mis on enne välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. VÕS § 35 lg 5 kohaselt on tühine kokkulepe, millega kaldutakse kõrvale VÕS §-des 35-39 ja 41-45 sätestatust selle lepingupoole kahjuks, kelle suhtes tüüptingimust kasutati. Poolte vahel on tööleping sõlmitud 31.03.2005. Töölepingu punkti 4.1. kohaselt oli tööülesannete täitmise kohaks Ida-Virumaa (I kd tl 8). Töölepingu sõlmimise ajal kehtinud TLS § 26 lg 1 p 4 järgi oli töölepingu kohustuslikuks tingimuseks kokkulepe töö tegemise asukoha kohta (kuni 01.07.2009 kehtinud redaktsioon). Kuna kokkulepe töö tegemise asukoha kohta kuulus töölepingu tingimuste miinimumi hulka, milles oli vaja saavutada kokkulepe, et oleks võimalik rääkida töölepingu olemasolust, siis on ebaõige apellandi seisukoht, et poolte vahel sõlmitud töölepingu punkt 4.1. on tüüptingimus. Lähtudes eeltoodust ei ole tegemist tüüptingimusega ning seetõttu ei kuulu asjas kohaldamisele VÕS § 42, s.o poolte kokkulepe töö tegemise asukoha kohta ei saa olla tühine lähtudes
tüüptingimuse tühisust alustest. Seega on poolte kokkulepe töö tegemise asukoha kohta (töölepingu punkt 4.1.) kehtiv.
9.2.Töölepingu punkti 2.1. kohaselt asus hageja tööle autobussijuhina ning punkti 2.3. järgi oli töö sisuks reisijate vedu liiniveol, tellimusveol ja piletite müük konduktorita liinil. Asja materjalide kohaselt töötas hageja autobussijuhina Sillamäe linnaliinil nr 34. 25.04.2013 esitas kostja hagejale maikuu tööajakava (tl 15), mille kohaselt pidi hageja tööle asuma KohtlaJärve linnaliinile. Lähtudes töölepingu punktidest 2.1. ja 2.3. oli kostja poolt hagejale antud tööülesanne teostada reisijate vedu Kohtla-Järve linnaliinil seotud töölepingus ettenähtud tööülesandega. Samuti ei olnud kostja poolt rikutud kokkulepitud töö tegemise kohta (IdaVirumaa). Hageja väite kohaselt andis talle õiguse keelduda töö tegemisest Kohtla-Järve linnaliinil asjaolu, et ühistranspordi puudumise tõttu ei olnud tal võimalik käia tööl Kohtla-Järvel. Seega viitab hageja kostja poolt TLS § 17 lg 2 rikkumisele, mille kohaselt korralduse andmisel peab tööandja mõistlikult arvestama töötaja huve ja õigusi. Samuti tugineb hageja oma nõudes TLS § 17 lg-le 3, mille järgi korraldus, mis ei ole seotud töölepingu, kollektiivlepingu ega seadusega ja millest ei või kokkuleppel kõrvale kalduda või mis on vastuolus hea usu või mõistlikkuse põhimõttega, on tühine. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei ole rikkunud TLS § 17 lg-t 2 ning samuti ei ole kostja korraldus hageja suunamiseks reisijate veole Kohtla- Järve linnaliinil tühine TLS § 17 lg 3 järgi. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse punktides 6-12, ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning ei korda neid. Hageja väited selle kohta, et tal on raskendatud pärast vahetuse lõppu ööajal ühistranspordiga Kohtla-Järvelt Sillamäele naasta, ei ole õigustavaks asjaoluks töö tegemisest keeldumiseks. Asjas olevatest materjalidest nähtub, et hagejal oli reaalne võimalus käia Kohtla-Järvel tööl kas ühistranspordiga (I kd tl 43, 45) ja Estonia kaevanduse töötajaid vedava bussiga või isikliku sõiduautoga (I kd tl 56). Asjakohatu on siinkohal hageja väide, et kostja oleks pidanud lahendama hageja transpordiprobleemi. Töölepingu punktis 9.2. on sätestatud tööandja kohustused ning neist ei tulene kostja kohustust tagada hagejale transport töökohale jõudmiseks (või hüvitada transpordi maksumus). Lisaks eeltoodule toimus 15.05.2013 (I kd tl 33) hageja ja kostja esindajate (kolonniülem M. Gokalo ja tegevdirektor A. Avikainen) kokkusaamine ning sellel selgitati hagejale tööajakava koostamise asjaolusid ja töökohale sõitmise võimalusi, kuid hageja teatas, et ta ei täida tööajakava ja ei tule tööle. Kuna kostja poolt hagejale antud korraldus (tööülesanne) oli hõlmatud kokku lepitud töö tegemise kohaga, s.o kostja ei muutnud ühepoolselt töölepingu tingimusi, siis iseensest ei oma tähtsust see, millistel põhjustel kostja andis korralduse hagejale tööülesannete täitmiseks KohtlaJärvel. Samas on kostja vastavad põhjendused menetluse kestel esitanud (Estonia kaevanduse bussiliinide korralduse kiire muutmise vajadus, apellandi töökogemus ja oskused ning KohtlaJärve bussiliinile teise bussijuhi määramise võimatus) ja maakohus on neid õigesti hinnanud.
9.3.Hindamaks, kas kostja korraldus hagejale asuda teostama reisijate vedu Kohtla-Järve linnaliinil, on tühine või mitte, ei oma tähtsust hageja väide, et maikuu tööaja graafik esitati talle 5 päeva enne maikuu algust. Reaalselt pidi hageja tööle asuma Kohtla-Järve linnaliinil 16.05.2013 (sest hageja viibis töövõimetuslehel 13.05.2013), kuid ta ei nõustunud tööle asuma ka nimetatud kuupäevast. Samuti ei muuda kostja korraldust tühiseks see, kas hageja keeldus teostama reisijate vedu Kohtla-Järve linnaliinil juba 25.04.2013 (I kd tl 41 – kolonniülema M. Gokalo ettekanne) või sai kostja sellest teada alles 15.05.2013, mil sai hageja 13.05.2013 kirja (I kd tl 12).
9.4.Hagejale ei anna õigust keelduda töö tegemisest asjaolu, et tema igapäevane elukorraldus muutus senisega võrreldes mõnevõrra ebasoodsamaks (nt pikenes tööle jõudmise ja töölt kojunaasmise aeg). Töölepingus leppisid pooled kokku töö tegemise kohana Ida-Virumaa ning kuna hageja asus tööle autobussijuhina bussiliiklust korraldavas ettevõttes ja ei olnud kokku lepitud töötamise kohana Sillamäed, siis pidi hageja eeldama, et võib tekkida vajadus teha bussijuhina tööd ka väljaspool Sillamäed. Lisaks eeltoodule märgib ringkonnakohus, et ka kostja ja Eesti Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühingu vahel sõlmitud kollektiivlepingu (I kd tl 64-66) IV osa punkti 2 kohaselt töötaja töötegemise koht märgitakse töölepingus vähemalt maakonna täpsusega ning antud juhul oligi seda tehtud.
9.5.Iseensest õige on apellatsionkaebuses esitatud väide, et TLS §-s 19 sätestatud loetelu ei ole lõplik, vaid töötajal võib olla õigus keelduda töö tegemisest ka muul (mõjuval) põhjusel. Samas aga ei ole töötaja antud juhul esile toonud sellist mõjuvat põhjust, mis oleksid andnud talle õiguse keelduda töö tegemisest. Kuna hagejal puudus õigus keelduda töö tegemisest TLS § 19 alusel ja kostja korraldus teostada reisijate vedu Kohtla-Järve linnaliinil ei olnud TLS § 17 lg 3 alusel tühine, siis pani hageja toime töökohustuste rikkumise TLS § 88 lg 1 p 3 mõttes ja kostja oli õigstatud töölepingu erakorraliselt üles ütlema.
9.6.TLS § 97 lg 3 kohaselt käesoleva seaduse § 88 lõikes 1 nimetatud alusel võib tööandja töölepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et antud juhul oli täidetud TLS § 97 lg 3 kohaldamise eeldused. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega (vaidlustatud otsuse punkt 21) ning märgib lisaks, et kuna hageja oli 15.05.2013 teatanud kostjale, et ta ei tule tööle ning ka reaalselt ei asunud tööle kuni töölepingu erakorralise ülesütlemiseni 21.05.2013, s.o hageja ei näidanud üles huvi jätkata lepingut kuni etteteatamistähtaja lõppemiseni, siis ei ole mõistlik nõuda kostjalt lepingu jätkamist etteteatamistähtaja lõppemiseni. Lähtudes eeltoodust tuleb jätta hageja hüvitiste nõue kostja vastu TLS § 109 lg 1 ja § 100 lg 5 alusel rahuldamata.
9.7.Hageja on esitanud kostja vastu nõude perioodi november 2012 kuni aprill 2013 vähem makstud töötasu summas 421,11 eurot väljamõistmiseks ning tuginenud asjaolule, et kostja poolt hagejale 07.05.2012, 14.08.2012, 14.11.2012, 11.02.2013 ja 23.04.2013 tehtud hoiatused, milledes on otsustatud hagejale mitte maksta lisatasu 3 kuud alates rikkumise kuupäevast, on alusetud, sest hageja ei ole hoiatustes märgitud rikkumisi toime pannud. Asja materjalide kohaselt puudutavad kostja poolt vähem makstud töötasu nõuet (periood on hageja poolt märgitud november 2012 kuni aprill 2013) hagejale tehtud hoiatus 14.11.2012 nr 50 (I kd tl 91 – mitte maksta lisatasu kolm kuud alates rikkumise kuupäevast - rikkumiste kuupäevad 02.10.12 ja 07.10.12), hoiatus 11.02.2013 nr 13 (I kd tl 92 – mitte maksta lisatasu kolm kuud alates rikkumise kuupäevast – rikkumiste kuupäevad 08.01.2013, 24.01.2013, 25.01.2013) ja hoiatus 23.04.2013 nr 32 (I kd tl 93 – mitte maksta lisatasu kolm kuud alates rikkumise kuupäevast 23.04.2013). Seega kontrollib ringkonnakohus vähem makstud töötasu nõude lahendamisel vaid viidatud hoiatuste seaduslikust ja põhjendatust ning ei kontrolli nende hoiatuste seaduslikkust, mis ei puuduta vaidlusalust perioodi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja on toime pannud viidatud hoiatustes märgitud rikkumised. Kehtestatud kütuse kulunormid olid põhjendatud ning tõendatud on hageja poolt
nende rikkumine kas suuremas või väiksemas ulatuses (nt 02.10.2012 kulunorm 21 liitrit, kulus 25 liitrit; 08.01.13 kulunorm 21 liitrit, kulus 31,5 liitrit jne). Seega iseenesest oli hoiatuste tegemine hagejale põhjendatud. Samas aga ei anna kostja poolt hagejale tehtud hoiatused alust töötasu alandamiseks.
9.8.TLS § 72 kohaselt kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Töötaja hoolsuse määra hindamisel lähtutakse käesoleva seaduse §-s 16 sätestatust. TLS § 73 lg 1 järgi võib tööandja töötasu alandada võlaõigusseaduse §-s 112 sätestatud tingimustel üksnes juhul, kui töötaja rikkus tööandja selget ja õigeaegset juhist töö tulemuse kohta ning juhise andmine oli töölepingus ettenähtud tööülesannete täitmise eesmärki, loodetud tulemuse saavutamise tõenäosust ning kohustuse täitmise sõltuvust tööandja ja teiste töötajate kohustusi arvestades mõistlik. Sama paragrahvi lg 2 järgi on töötasu alandamine tühine, kui tööandja ei kasuta töötasu alandamise õigust viivitamatult pärast mittenõuetekohase töö vastuvõtmist. Kostja poolt tehtud hoiatustega on tõendatud asjaolu, et hageja rikkus tööandja juhist seeläbi, et ületas kütuse kulunorme. Kehtestatud kütuse kulunormidest kinnipidamine oli võimalik, nendest kinnipidamise vajadus pidi olema hagejale arusaadav ja tööandja juhis kütuse kulunormidest kinnipidamiseks oli ka mõistlik. Kuna olid täidetud TLS § 73 lg-st 1 tulenevad eeldused, siis pidi kostja kiirelt otsustama, kas ta kasutab töötasu alandamist või mitte. Eelkõige tähendab see tööandja õigust alandada töötaja töötasu järgmisel palgapäeval ning töötasu alandamine on tühine, kui tööandja sellega viivitab.
9.9.Töölepingu punkti 5.3. kohaselt makstakse palka üks kord kuus, igale palgaarvestusajale järgneva kuu 17. kuupäevaks. Hoiatus 14.11.2012 nr 50 on tehtud selle kohta, et hageja ületas kütuse kulunorme 02.10.2012 ja 07.10.2012. Hoiatuses on märgitud, et lisatasu ei maksta kolm kuud alates rikkumise kuupäevast, kuid arvestades asjaolu, et hoiatus tehti 14.11.2012 ning töötasu oli võimalik reaalselt alandada siiski alles 17. novembri palga väljamaksmisel, siis on töötasu alandamine tühine, sest kostja on viivitanud töötasu alandamisega. Kuna töötasu alandamine 14.11.2012 oli tühine, siis ei hinda ringkonnakohus seda, kas kostja töötasu alandamisel järgis VÕS §-s 112 sätestatud hinna alandamise tingimusi või mitte. Hoiatus 11.02.2013 nr 13 on tehtud selle kohta, et hageja ületas kütuse kulunorme 08.01.2013, 24.01.2013 ja 25.01.2013. Hoiatuses on samuti märgitud, et lisatasu ei maksta kolm kuud alates rikkumise kuupäevast. Ringkonnakohus leiab, et kostja on viivitanud 08.01.2013 rikkumise eest töötasu alandamisega. 24.01.2013 ja 25.01.2013 rikkumised võiksid iseenesest olla aluseks töötasu alandamisele, kuid 11.02.2013 hoiatusest nr 13 ei selgu, kas kostja järgis töötasu alandamisel VÕS §-s 112 sätestatud hinna alandamise tingimusi või mitte, s.o puudub hinnang selle kohta, milline oli tegelikult tehtud töö väärtus ja milline see oleks pidanud olema ning alandama töötasu vastavalt. Antud juhul on ebaselge, kas hageja poolt kütuse kulunormide rikkumine tõi kaasa sellise töö väärtuse, mille heastamiseks oli vajalik kogu lisatasu äravõtmine kolme kuu jooksul. Asjaolu, et kollektiivlepingu lisa 2 punkti 1 kohaselt võib tööandja vähendada tulemustasu kuni 100% vastavalt rikkumise raskusele kuni kolmeks kuuks, ei tähenda seda, et tööandja võib ilma kaalutlusi esitamata vähendada koheselt lisatasu 100% ulatuses kolmeks kuuks.
Hoiatus 23.04.2013 nr 32 on tehtud hagejale selle eest, et tal puudus 23.04.2013 vormiriietus. Ka selles hoiatuses on märgitud, et hagejale ei maksta lisatasu kolm kuud alates rikkumise kuupäevast. Ringkonnakohus leiab, et 23.04.2013 hoiatus vormiriietuse puudumise eest ei saanud kaasa tuua õiguskaitsevahendina töötasu alandamise. Tegemist ei ole kohase õiguskaitsevahendiga, mida tööandja oleks õigustatud kohaldama. Lähtuvalt eeltoodust ei ole kostja kehtivalt alandanud hageja töötasu, s.o mitte maksnud lisatasu perioodi november 2012 – aprill 2013 eest.
9.10.Hageja on esitanud kostja vastu vähem makstud töötasu nõude summas 421,11 eurot. Vastava arvestuse on hageja esitanud I kd tl-l 63 ning selle kohaselt on ta lähtunud Riigisisese liiniveo üldkokkuleppe lisa 1 §-st 3 (I kd tl 102), mille järgi alates 01.09.2012 oli bussijuhi kuutasu alammäär töötatud normtundide eest koos määratud lisatasudega (sh seadusest, kollektiivlepingust, töölepingust tulenevad tasud ja muud tasud) mitte väiksem kui 700 eurot kuus. Hageja on vähemmakstud töötasu arvestamisel lähtunud asjaolust, et ta töötas alates 01.12.2012 osalise töötajaga 0,95 koormusega (I kd tl 20). Kostja seisukoha kohaselt tuleb kütuse ülekulu põhjustamisega oma töökohustusi rikkunud bussijuhi töötasu vähendamisel lähtuda Riigisisese liiniveo üldkokkuleppes sätestatud tunnitasu alammäärast. Ringkonnakohus leiab, et kuna kostja on alusetult mitte maksnud hagejale lisatasu vaidlusalusel perioodil, siis tuleb lähtuda vähem makstud töötasu arvestuses Riigisisese liiniveo üldkokkuleppe lisa 1 §-s 3 kehtestatud alammäärast ja seega aluseks võtta hageja poolt esitatud arvestuse. Lähtudes eeltoodust tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks vähem makstud töötasu perioodi november 2012 – aprill 2013 eest summas 421,11 eurot. Nähtuvalt asja materjalidest on hageja esitanud maakohtule vähem makstud töötasu nõude 04.09.2013. Ringkonnakohus leiab, et arvestades hageja enda käitumist (kostja hoiatuste, mis olid aluseks töötasu alandamisele, mittevaidlustamine, töötasu nõude mitteesitamine koos esialgse hagiavaldusega jms), oleks hea usu põhimõttega vastuolus välja mõista kostjalt viivis alates 19.07.2013 (nagu on hageja taotlenud). Ringkonnakohus mõistab välja viivise alates vastava nõude esitamisest 04.09.2013 kuni kohtuotsuse tegemiseni 25.06.2014 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras summas 28,43 eurot (04.09.2014 – 31.12.2013, s.o 119 päevax0,0233%x421,11 eurot=11,68 eurot; 01.01.2014 – 25.06.2014, s.o 176 päevax0,0226%x421,11 eurot=16,75 eurot; 11,68+16,75=28,43 eurot) ja edasi kuni põhinõude täitmiseni viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
10.Vastuapellatsioonkaebuses on vaidlustatud menetluskulude jaotust ning taotletud menetluskulude jätmist hageja kanda. Ringkonnakohus nõustub kostja väitega, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud asjas TsMS § 162 lg-t 4 ja jätnud menetluskulud poolte endi kanda, kuid samas arvestades apellatsioonkaebuse osalist rahuldamist ja asjas uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldatakse osaliselt, tuleb menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel jätta poolte endi kanda ning seetõttu tuleb vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
11.Arvestades asjaolu, et hagi rahuldatakse osaliselt, jätab ringkonnakohus TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud täielikult poolte endi kanda. Samuti jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel täielikult poolte endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.