XXX(isikukood XXX, aadress XXX) Lepinguline esindaja vandeadvokaat (elektronpost [email protected])
Siiri
Schneider
Kostja
Osaühing XXX (registrikood XXX, aadress XXX) Lepinguline esindaja advokaat Iivi Otto (elektronpost [email protected])
Viimase kohtuistungi aeg või viide asja lahendamisele kirjalikus menetluses
Kohtuistung 13.05.2014.a.
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata XXX(XXX, isikukood XXX) hagiavaldus Osaühingu XXX (registrikood XXX) vastu haigushüvitise 97,02 eurot tasumise nõudes. Menetluskulude jaotus
2.Jätta menetluskulud XXX(XXX, isikukood XXX) kanda. Menetluskulude kindlaksmääramise kord Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Edasikaebamise kord Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kirjeldava või põhjendava osata tehtud otsuse täiendamise korral puuduva osaga hakkab apellatsioonitähtaeg uuesti kulgema tervikotsuse kättetoimetamisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotluse esitamise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. I.
Kohtuotsuse kirjeldav osa
1.XXX(hageja, töötaja) esitas 27.09.2012 Harju Maakohtule hagiavalduse Osaühingu XXX (kostja, tööandja) vastu haigushüvitise 97,02 eurot tasumise nõudes (tl-d 1-3). Kohus võttis hagi 28.09.2012 määrusega menetlusse (tl 15). Kostja vastas hagile 16.10.2012 (tl-d 27-36). Hageja esitas kostja vastuse osas seisukoha 23.10.2012 (tl-d 70-73). Kohtuistung toimus 13.05.2014 (tl-d 128-130).
2.Hageja märkis hagi aluses järgmised asjaolud. Hageja töötab alates 02.01.2001 Osaühingus XXX stjuardessina. Hageja oli ajavahemikus 17.01.2012 kuni 30.01.2012 töövõimetuslehe alusel tööülesannete täitmisest vabastatud. Kostja peab maksma hagejale haigushüvitist haigestumise või vigastuse neljandast kuni kaheksanda kalendripäevani. Hageja keskmine kalendripäeva tasu on 27,72 eurot. Kostja on kohustatud hüvitist maksma viie kalendripäeva eest. Viie kalendripäeva tasu on 138,60 eurot, millest 70% on 97,02 eurot. Kostja ei ole hagejale haigushüvitist 97,02 eurot maksnud (tl-d 1-2).
3.Kostja vaidles hagile vastu ja märkis hagi vastuses järgmised vastuväidete aluseks olevad asjaolud. Poolte vahel on sõlmitud meretööleping. Hageja on laevapere liige. Hageja töötab alates 19.03.2004 vanemstjuardessi ametikohal. Pooled on kokku leppinud, et kostja maksab hagejale kuutöötasu. Pooltevahelisele töölepingule kohaldub kollektiivleping. Kollektiivlepingu punkti 15.2 kohaselt oli laevapere liikmete tööpäeva pikkus 10,5 tundi. Tööajarežiim oli kehtestatud kahe vahetusmeeskonnaga, kus laevapere vahetus teostatakse iga kahe nädala tagant. Laevapere liikme kahe nädala pikkusele töövahetusele järgneb kahe nädala pikkune pidev puhkeaeg. Kollektiivlepingu punkti 2.2 muudatuse kohaselt toimus reisilaevadel laevapereliikmete tööaja arvestus summeeritult kolme kalendrikuu ulatuses vastavalt töögraafikule. Hageja töötas 2012.a jaanuaris reisilaeval „Baltic Queen“ ajavahemikus 03.01.2012 kuni 17.01.2012 ning 31.01.2012 vastavalt tööaja planeerimise graafikule. Hageja kahenädalane töövahetus algas 03.01.2012 kell 12:00 ja lõppes 17.01.2012 kell 12:00. Sellele järgnes pidev puhkeperiood 17.01.2012 kell 12:00 kuni 31.01.2012 kell 12:00. Hageja ei täitnud 18.01.2012 kuni 30.01.2012 oma töökohustusi ega pidanudki täitma, sest hagejal oli pidev puhkeaeg (puhkeperiood). Kostja on hagejale välja maksnud kokkulepitud kuutöötasu 2012.a jaanuari eest täies ulatuses. Seadus ei sätesta hageja õigust nõuda hüvitist aja eest, mille eest ta on saanud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Hageja täitis 17.01.2012 töökohustusi, mistõttu on ta kaotanud õiguse nõuda hüvitist. Hageja on hüvitist nõudes käitunud pahauskselt (tl-d 29-33).
4.Kohtuistungil avaldasid pooled, milliste asjaolude üle neil vaidlus puudub. Ühtlasi avaldasid pooled arvamust kohaldatava õiguse osas. Hageja esindaja avaldas, et hageja ei ole saanud 20.01.2012 kuni 24.01.2012 eest sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (tl-d 128-130). II.
Kohtuotsuse põhjendav osa
5.Pooled avaldasid kohtuistungil, et neil puudub vaidlus asjaolu üle, et hageja puhkeaeg ehk töövaba periood oli ajavahemikus 17.01.2012 kell 12:00 kuni 31.01.2012 kell 12:00. Samuti avaldasid pooled, et neil puudub vaidlus töövõimetuslehe kestuse üle. Pooltel puudub vaidlus kalendripäeva tasu suuruse üle (tl 128). Töövõimetuslehe kestus oli 17.01.2012 kuni 30.01.2012. 2 (6)
Kalendripäeva tasu suurus oli 27,72 eurot. Kohus tuvastab kirjeldatud asjaolude esinemise tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 alusel.
6.Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 122 lg 1 sätestab, et tööandja maksab töötajale hüvitist haigestumise või vigastuse neljanda kuni kaheksanda kalendripäeva eest 70% töölepingu seaduse § 29 lõikes 8 sätestatud korras arvutatud töötaja keskmisest töötasust (edaspidi haigushüvitis). Pooled vaidlevad selle üle, kas tööandjal on kohustus töötajale hüvitist maksta, kui töötaja haigestumine või vigastus langeb töötaja puhkeajale. Pooltevaheline vaidlus toimub selle üle, kuidas tuleb kohaldatavat materiaalõigust tõlgendada.
7.TTOS § 122 lg 1 sõnastusest nähtuvalt makstakse hüvitist haigestumise või vigastuse neljanda kuni kaheksanda kalendripäeva eest. Sõnastusest nähtuvalt on tööandja kohustuse tekkimise eelduseks kahe asjaolu esinemine: töötaja haigestumine või vigastus ning selle kestus üle kolme kalendripäeva. TTOS § 122 lg 1 ei näe ette, et tööandja kohustuse tekkimiseks on vajalik täiendavate asjaolude esinemine. Eeltoodust tulenevalt on TTOS § 122 lg 1 järgi tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitist sõltumata sellest, kas töötaja haigestumise või vigastumise neljas kuni kaheksas kalendripäev langevad töötaja puhkeaja sisse või mitte. Eeltoodust tulenevalt ei ole sätte sõnastusega vastuolus tõlgendus, mille kohaselt on tööandjal kohustus maksta töötajale hüvitist haigestumise või vigastuse neljanda kuni kaheksanda kalendripäeva eest ka siis, kui need päevad kuuluvad puhkeaja hulka.
8.Kohus peab seadust tõlgendama süstemaatiliselt ja seaduse eesmärgist lähtuvalt. Seetõttu peab kohus kontrollima, kas ka seaduse süstemaatilise ja eesmärgipärase tõlgendamise korral tuleb TTOS § 122 lg-d 1 tõlgendada selliselt, et tööandjal on hüvituskohustus puhkeaja päevade hulka kuuluva aja eest. TTOS § 122 lg 1 sõnastusest nähtub, et sätte eesmärgiks on hüvitada töötajale haigestumine või vigastus. Hüvitamisele või heastamisele viitab termini haigushüvitis defineerimine kõnealuses sättes. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et TTOS § 122 lg 1 sätestab raha tasumise kohustuse, mis on oma olemuselt sarnane kahjuhüvitise tasumise kohustusega, sest raha maksmise eesmärk on hüvitada haigestumist või vigastust, s.t negatiivset asjaolu.
9.Arvestades TTOS § 122 lg-s 1 sätestatud raha tasumise kohustuse olemust tuleb hüvitise maksmise eesmärgi ja ulatuse kindlaksmääramisel arvestada kahjuhüvitise maksmise kohta kehtestatud sätteid. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kohtu arvates on VÕS § 127 lg 1 kohaldatav ka TTOS § 122 lg-s 1 sätestatud hüvitise maksmise eesmärgi määratlemisel. Kohtu hinnangul on TTOS § 122 lg 1 eesmärk asetada töötaja olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, kus ta oleks olnud, kui ta poleks haigestunud või saanud vigastust.
10.Kohtu hinnangul võib haigestumine või vigastus tuua töötajale kaasa varalise kahju (nt sissetuleku vähenemine) tekke ning mittevaralise kahju tekke (haigusest või vigastusest tingitud füüsiline või hingeline valu, kaasnevad kannatused). TTOS § 122 lg 1 ja töötervishoiu ja tööohutuse
seadus tervikuna ei sisalda teavet selle kohta, kas TTOS § 122 lg-s 1 sätestatud hüvitise eesmärk on hüvitada nii varaline kui ka mittevaraline kahju. VÕS § 127 lg 2 sätestab, et kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Nimetatud sättest nähtuvalt on kahju hüvitamise ulatuse kindlaksmääramise eelduseks kohustuse või sätte eesmärgi väljaselgitamine, mille rikkumine viis kahju tekkeni. See tähendab, et tuleb kindlaks määrata kaitsenormi eesmärk. Kohtu hinnangul tuleb ka käesoleval juhul kindlaks määrata kaitsenormi eesmärk – kas TTOS § 122 lg 1 eesmärgiks on hüvitada igasugune varaline ja mittevaraline kahju või on kahju hüvitamise ulatus piiratud.
11.Töötervishoiu ja tööohutuse seadus ei kirjelda TTOS § 122 lg-s 1 sätestatud hüvitise eesmärki. Töötervishoiu ja tööohutuse seadust täiendati paragrahviga 122 20.02.2009 vastu võetud riigi 2009. aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadusega (RT I 2009, 15, 93). Riigi 2009. aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas on märgitud: „[---] Alates 1. juulist muutub töövõimetushüvitiste maksmise süsteem ravikindlustuse eelarvest. Ravikindlustusega kindlustatu omaosalus suureneb ühelt päevalt kolme päevani ning viie järgmise haiguspäeva kulud jäävad tööandjate kanda. Alates üheksandast haiguspäevast kompenseerib haiguspäevad haigekassa.1 [---] 7) Muudatusega sätestatakse, et haigekassa maksab kindlustatud isikule haigushüvitist töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse üheksandast päevast alates. Kehtiva redaktsiooni alusel maksab haigekassa haigushüvitist alates teisest päevast. 1.-3 päev jääb haiguse korral töötaja omavastutuse osaks ja 4.-8. päev maksab tööandja 80% isiku palgast. Selleks täiendatakse töötervishoiu ja tööohutuse seadust.2 [---] Paragrahv paneb tööandjale kohustuse maksta töötajale haigushüvitist neljandast kuni kaheksanda haiguspäevani. Seniajani on see kohustus kaetud solidaarse kindlustusega Eesti Haigekassa kaudu. Seaduse muudatuse kohaselt lasub osa vastutusest nüüd lisaks töötaja omavastutusele ja Eesti Haigekassale ka tööandjal [---]“.3 Seletuskirjast nähtub, et koos töötervishoiu ja tööohutuse seaduse täiendamisega muudeti ka ravikindlustuse seadust (RakS). Ravikindlustuse seadust muudeti selliselt, et vastavalt RaKS § 56 lg-le 1 tekib õigus saada haigushüvitist töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse üheksandast päevast alates. Varem kehtinud regulatsioon nägi ette õiguse saada haigushüvitist tekkimise alates töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse teisest päevast alates. Ravikindlustuse seaduse muutmise ja töötervishoiu ja tööohutuse seaduse täiendamise eesmärgiks on seaduse seletuskirjast nähtuvalt muuta töövõimetushüvitise maksmise süsteemi. Süsteemi on muudetud selliselt, et Eesti Haigekassa osalust on vähendatud, töötaja omaosalust suurendatud ning lisatud tööandja osalus töövõimetushüvitise maksmisel. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et TTOS § 122 lg-s 1 sätestatud hüvitis on ajutise töövõimetuse hüvitis, mille tasumise kohustus on pandud tööandjale. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et TTOS § 122 lg-s 1 sätestatud hüvitise maksmise kohustusel on sama eesmärk, mis ravikindlustuse
Riigi 2009. aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri. - Arvutivõrgus: http://www.riigikogu.ee/?page=pub_file&op=emsplain2&content_type=application/msword&u=20140609095924&file _id=546130&file_name=2009.a lisaeelarve seletuskiri (433).doc&file_size=2681856&mnsensk=432+SE&etapp=18.02.2009&fd=12.10.2011 (09.06.2014), lk 7. Seletuskirja väljavõtte väljatrükk toimikus, tl-d 135-143.
Ibid, lk 86.
Ibid, lk 91.
4 (6)
seaduses sätestatud ajutise töövõimetuse hüvitisel. Seetõttu saab kohus seaduse eesmärgi väljaselgitamisel lähtuda ravikindlustuse seaduse vastava regulatsiooni eesmärgist.
12.RakS § 50 lg 1 sätestab, et ajutise töövõimetuse hüvitis on rahaline kompensatsioon, mida haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. RakS § 50 lg 3 p 1 sätestab ajutise töövõimetuse hüvitise ühe liigina haigushüvitise. Riigikohtu üldkogu 07.06.2011 otsuses kohtuasjas nr 3-4-1-12-10 on leitud, et haigushüvitis on aga rahaline kompensatsioon, mida haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu (RaKS § 50 lõiked 1 ja 3). Ajutise töövõimetuse hüvitise eesmärgiks on tagada isikule sissetulek ajaks, mil isik ei ole ajutise töövõimetuse tõttu võimeline tavapärase sissetuleku saamiseks vajalikku tööd jätkama (p 55). Kohus on seisukohal, et viidatud tõlgendus on asjakohane ka TTOS § 122 lg-s 1 sätestatud hüvitise osas. Tööandja poolt makstava hüvitise eesmärgiks on tagada isikule sissetulek ajaks, mil isik ei ole ajutise töövõimetuse tõttu võimeline tavapärase sissetuleku saamiseks vajalikku tööd jätkama.
13.Arvestades RakS § 50 lg-le 1 antud tõlgendust ja selle kohalduvust ka TTOS § 122 lg-le 1 leiab kohus, et normi eesmärgiks on tagada tavapärase sissetuleku hüvitamine, mis jääb saamata ajutise töövõimetuse tõttu. Normi eesmärgiks ei ole hüvitada töötajale muud varalist kahju või mittevaralist kahju, mis võib haigestumisest või vigastusest tingitud olla. Haigestumisest või vigastusest tuleneva sissetuleku vähenemise või kaotuse hüvitamine on kooskõlas ka VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgiga – panna töötaja olukorda, nagu ta polekski haigestunud. Kohtu hinnangul ei ole normi eesmärgiga kaetud olukord, kus ajutine töövõimetus ei too kaasa muutusi tavapärase sissetuleku suuruses. Kui ajutine töövõimetus ei too kaasa töötaja sissetuleku vähenemist, puudub ka vajadus tavapärase sissetuleku hüvitamiseks. Regulatsiooni eesmärk on tagada teatud suurusega sissetuleku säilimine. Kohus on seisukohal, et eeltoodut arvestades ei ole töötajal õigus nõuda tööandjalt TTOS § 122 lg 1 alusel hüvitise maksmist, kui töötaja sissetuleku ajutise töövõimetuse tõttu vähenemine ei ole võimalik. Selline olukord on võimalik eelkõige siis, kui töötaja haigestumine või vigastus langeb ajale, mille eest ei ole töötajal õigus saada töötasu või muud sarnast tasu tööandjalt.
14.Käesolevas asjas ei ole vaidlusaluseks asjaoluks see, et hagejale on väljastatud töövõimetusleht ajavahemiku 17.01.2012 kuni 30.01.2012 kohta ning hageja töövaba tsükli ajavahemik oli 17.01.2012 kell 12:00 kuni 31.01.2012 kell 12:00. Pooled ei ole välja toonud, et töövaba periood tuleb lugeda ajaks, millal töötaja on tööandjale kättesaadav tööülesannete täitmiseks väljaspool tööaega ja mille eest on tööandja kohustatud töötajale maksma tasu (valveaeg). Kohus leiab, et hageja ei pidanud tegema ajavahemikus 17.01.2012 kuni 30.01.2012 tööd. Samuti ei pidanud hageja saama kostjalt nimetatud ajavahemiku eest tasu. Eeltoodust tulenevalt ei vähenenud hageja sissetulek haigestumise tõttu. Hageja on välja teeninud 2012.a jaanuarikuu eest töötasu 793,07 eurot. Nimetatud asjaolu on tõendatud palgasedeliga (tl 56). Hageja ei ole töötasu maksmisele vastu vaielnud, kuid on leidnud, et töötasu on makstud 14,5 tööpäeva eest (tl 129). Hageja ei ole avaldanud, et ta on saanud 2012.a jaanuaris kokkulepitust vähem töötasu. Kohus
tuvastab eeltoodu põhjal, et hageja on saanud 2012.a jaanuaris töötasu aja eest, mille eest ta oleks saanud töötasu ka siis, kui ta poleks haigestunud. Seega ei ole täidetud TTOS § 122 lg 1 kohaldamise eeldus, milleks on töötaja sissetuleku vähenemine haigestumise tõttu. Hagejal ei ole kostja vastu TTOS § 122 lg-s 1 nimetatud hüvitise maksmise nõuet. Kohus jätab seetõttu hagiavalduse rahuldamata.
15.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jättis hagi rahuldamata. Seetõttu jätab kohus menetluskulud hageja kanda. /allkiri digitaalselt/ Toomas Ventsli kohtunik
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.