Apellant (kostja, vastuapellatsioonis vastustaja): Pro Transport OÜ (registrikood: 11077081), esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv
apellatsioonkaebus,
V.M.
Vastustaja (hageja, vastuapellant): V.M. (isikukood: XXXX), esindaja vandeadvokaadi vanemabi Eve Laine
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 12. juuni 2013.a otsus osaliselt V.M. esitatud saamata töötasu nõude rahuldamise ulatuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada täielikult V.M. nõue Pro Transport OÜ vastu juuli ja augusti 2012.a eest vähem tasutud töötasu nõudes summas 1025,07 eurot (bruto). Lugeda V.M. põhinõude summaks kokku 3090,64 eurot ja muuta sellele vastavalt viivise arvestust.
2.Ülejäänud osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt kohtuotsuse õiguslikke põhjendusi.
1.Välja mõista Pro Transport OÜ-lt V.M. kasuks järgmised summad: 1.1. Juuli ja augusti 2012.a eest vähem tasutud töötasu 1025 (üks tuhat kakskümmend viis) eurot 7 senti (bruto). 1.2.Välislähetuse päevarahad 510 (viissada kümme) eurot 39 senti.
1.3.Töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel kahe kuu keskmise kuutöötasu suuruses summas, s.o 1555 (üks tuhat viissada viiskümmend viis) eurot 18 senti (bruto).
1.4.Viivis 29. mai 2014.a seisuga 513 (viissada kolmteist) eurot 17 senti. Välja mõista Pro Transport OÜ-lt V.M. kasuks viivis protsendina põhinõudest (s.o EKP intress + 8% aastas) tasumata põhinõudelt (3090,64 eurot) aastas alates 13.06.2013.a kuni põhinõude täieliku täitmiseni.“
4.Rahuldada osaliselt V.M. apellatsioonkaebus rahuldamata.
vastuapellatsioonkaebus. Jätta Pro Transport OÜ
MENETLUSKULUDE JAOTUS
1.Jätta maakohtus kantud menetluskulud 20 % ulatuses V.M. kanda ja 80 % ulatuses Pro Transport OÜ kanda.
2.Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta Pro Transport OÜ kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.V.M. (töötaja) esitas 28. augustil 2012 Tööinspektsiooni Lõuna Inspektsiooni töövaidluskomisjonile (edaspidi TVK) avalduse Pro Transport OÜ (tööandja) vastu, milles palus mõista välja 1) välislähetuse ja Eesti-sisese lähetuse päevarahad, 2) juulikuu vähemmakstud töötasu, 3) augustikuu töötasu 3 päeva eest, 4) keskmise töötasu tööga mittekindlustatud aja eest perioodil 27.03-19.04.2012 summas 650,76 eurot ja 5) hüvitis töölepingu ülesütlemise eest TLS § 100 lg 4 alusel kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 2 661,99 eurot. 01. oktoobril 2012 V. M. täpsustas nõudeid ja 07. novembril 2012 täiendas nõuet viivise nõudega. Pro Transport OÜ vaidles nõuetele vastu ja esitas omapoolsed nõuded, mida TVK lahendas eraldi töövaidlusasjas nr 4.2-2/2213. Nimetatud töövaidlusasjas tehtud 14. novembri 2012 otsusega TVK rahuldas kostja nõuded tööga mittekindlustamise nõude ja töötaja kasuks 650,76 eurot välja mõistmata jätmise nõude osas.
TVK 14. novembri 2012 otsusega töövaidlusasjas nr 4.2-2/1939 rahuldas TVK V. M. nõuded osaliselt, lugedes töölepingu lõppenuks TLS § 91 lg 2 alusel alates 17.08.2012. TVK mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1) kahe kuu keskmise töötasu 1 774,66 eurot, 2) töölähetuse päevarahad 1 696 eurot, 3) juulikuu vähemmakstud töötasu 907,79 eurot, 4) augustikuu töötasu 117,28 eurot, 5) intressi 883,64 eurot.
2.Pro Transport OÜ esitas 13. detsembril 2012 Tartu Maakohtule taotluse V. M. poolt töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras hagina. Kostja leiab, et kõik V. M. nõuded tuleb jätta rahuldamata.
3.V. M. palus kohtul kostjalt hageja kasuks välja mõista 4 495,73 eurot, sh välislähetuse päevarahad 1 696 eurot, juulikuu saamata töötasu 907,79 eurot, augusti saamata töötasu 117,28 eurot ja töölepingu lõpetamise hüvitise 1 774,66 eurot. Samuti palus hageja välja mõista sissnõutavaks muutunud viivise 11.03.2013 seisuga summas 198,67 eurot ning tulevikus lisanduva viivise protsendina põhinõudelt VÕS §113 lg 1 sätestatud määras. Hageja leidis, et kostja ei saa enam vaidlustada töölepingu ülesütlemist hageja poolt, kuna on jõustunud TVK 14.11.2012 otsus töövaidlusasjas nr 4.2-2/2213, kus TVK jättis kostja vastava nõude rahuldamata. Erakorralise ülesütlemise avalduse esitamise põhjuseks oli tööandjapoolne viivitamine töötasu ja lähetuse päevarahade maksmisega. Avalduse esitamisel olid kostjal maksmata 4 välislähetuse päevarahad, kusjuures pikim viivitus oli ligi 2 kuud, mida ei saa lugeda põhjendatuks ja mõistlikuks, kuna hageja sai ainult kehtiva miinimumpalga alusel arvestatud töötasu. Hageja keskmiseks töötasuks on 779,50 eurot kuus. Hagejal on saamata välislähetuse päevarahad järgmiste perioodide eest: 27.05.-16.06. 2012.a (20 päeva); 24.06-12.07.2012.a (18 päeva); 14.07-24.07.2012 (10 päeva) ja 29.07-03.08.2012.a (5 päeva). Kostja oli maksnud hagejale senise töötamise aja jooksul välislähetuse päevarahasid 32 eurot/päeva kohta. Seega on 53 päeva eest tasumata päevarahad 1 696 eurot. Kostja ei ole vaidlustanud välislähetuses viibitud päevade arvestust. Lähetusrahade päevamäära vähendamist peaks tööandja põhjendama. 11.04.2013 tasus kostja hagejale päevarahade katteks 1185,61 eurot, mistõttu jääb vähem tasutud päevarahade osas nõudeks 510,39 eurot. Töölepingu lõpetamisel 17. augustil 2012 oli hagejal saamata 2012 juuli- ja augustikuu töötasu. Kostja kandis 05. septembril 2012 hagejale 462,03 eurot selgitusega „töötasu + puhkuse kompensatsioon“ ja 27. septembril 2012 täiendavalt 24,9 eurot selgitusega „lõpparve osaline“. Kostja poolt TVK-le esitatud puhkusekompensatsiooni arvestusest nähtub, et hagejale on 2012 juuli eest arvestatud palka 290 eurot ja augusti eest (3 tööpäeva) ei ole palka arvestatud. Juulis töötas hageja kokku 29 päeva, mille eest hageja arvestuste kohaselt pidanuks töötasu olema 1 197,79 eurot, millest kostja on tasunud 290 eurot. Augustikuu 3 tööpäeva eest pidanuks töötasu olema 117,28 eurot. Seega on hageja vähem tasunud juuli- ja augustikuu eest 1 025,07 eurot. Kostja ei ole esitanud hageja töötasu arvestust. Hageja lähtub suulisest kokkuleppest 70 euro tasumise kohta, millest 32 eurot on välislähetuse päevaraha ja 38 eurot töötasu. Laadimistööde eest kohustus kostja tasuma eraldi 2 eurot iga laadimise eest. Juulis 2012 oli hageja välislähetuses 34 tööpäeva, lisaks oli 19 laadimist. Hageja palus kostjalt välja mõista viivise VÕS § 113 lg 1 ja § 94 sätestatud viivise määra alusel. Kuigi töölepingus p 3.3. kohaselt tuli juulikuu töötasu maksta välja alles augusti viimaseks tööpäevaks, muutusid nii juuli kui augusti töötasud tulenevalt TLS § 84 sissenõutavaks töölepingu lõpetamisest 17.08.2012. Viivis perioodi 18.08.2012 kuni 14.05.2013 eest moodustab 249,93 eurot (tl 76).
4.Kostja leidis, et töötajapoolne töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, sest ei esine TLS § 91 lg 2 asjaolusid. TVK on töövaidlusasjas nr 4.2-2/1939 otsuses leidnud, et töölepingu erakorraline ülesütlemine hageja poolt TLS § 91 lg 2 alusel oli põhjendatud. Samas ei kajasta
TVK otsus töövaidlusasjas nr 4.2-2/2213 töölepingu ülesütlemist küsimust. Kuivõrd kostja on vaidlustanud töölepingu erakorralise ülesütlemise, on vaidlustatud ka ülesütlemise hüvitis. Kostja ei ole viivitanud töötasu maksmisega, sest vastavalt töölepingule tuli juulikuu töötasu välja maksta alles augusti viimasel päeval ja augusti töötasu septembri viimasel päeval. Ülesütlemise ajaks ei olnud kostjal tekkinud kohustust töötasu maksta. Hageja arvutuskäigud vähemmakstud töötasu ja päevarahade osas on meelevaldsed, kuna need määrab tööandja. Nimetatud tasusid ei ole võimalik sätestada vaid hageja ekslike arvestuste ja järelduste põhjal. Samuti puudub alus intressi väljamõistmiseks. Hageja on intressi arvestades eksinud 10 korda ja on ebaselge, millise ajavahemiku eest hageja intressi nõuab. Viivise nõudeks puudub alus, sest töötasu ja lähetusrahad on makstud õigeaegselt. Samuti ei saa viiviseid arvestada hüvitiselt, sest hüvitis ei ole muutunud sissenõutavaks. Päevarahad tuleb maksta lubatud alammääras 22,37 eurot. Kuigi varem maksti päevarahaks 32 eurot, siis tööandaja otsustas seda vähendada. Praktika oli selline, et päevarahasid maksti välja ka kolme kuu jooksul ja hageja sellele varem vastuväiteid ei esitanud. Kostja võttis omaks, et augusti tööpäevase eest on töötasu maksmata ja teatas, et tal ei ole esitada omapoolseid tõendeid juulis töötatud päevade kohta. Kostja ei esitanud vastuväiteid viivise arvestamise metoodikale.
MAAKOHTU LAHEND
5.Tartu Maakohtu 12. juuni 2013 otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1) juuli ja augusti 2012 eest vähem tasutud töötasu 531,81 eurot; 2) välislähetuse päevarahad 510,39 eurot; 3) töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel kahe kuu keskmise kuutöötasu suuruses summas, s.o 1555,18 eurot (bruto); 4) viivise 12. juuni 2013 seisuga 230,74 eurot ja 5) viivise protsendina põhinõudest (s.o EKP intress + 8% aastas) tasumata põhinõudelt (2597.38 eurot) aastas alates 13.06.2013 kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Kuna kostja ei ole vaidlustanud TVK 14. novembri 2012 otsust töövaidlusasjas nr 4.2-2/2213, millega TVK leidis, et töötaja poolt töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS § 91 lg 2 alusel on põhjendatud, ei käsitlenud maakohus töölepingu erakorralise ülesütlemise asjaolusid. Eelnimetatud otsuse resolutsioon on segadust tekitav, kuna TVK on võtnud resolutsioonis seisukoha nõudes, mida hageja ei ole üldse esitanud ja kui nimetatud asjaolu tuvastamine oli eelduseks hüvitise maksmisel, siis piisanuks selle analüüsimisest ja tuvastamisest otsuse põhjendavas osas. Maakohus saab menetleda ainult neid nõudeid, mida hageja on esitanud avalduses TVK-le. TLS § 100 lg 4 alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis. Kohus leidis, et hageja keskmiseks töötasuks oli 777,59 eurot kuus (tl 86), seega on kahe kuu keskmise töötasu suuruseks 1 555,18 eurot. Kostja ei ole esitanud hageja tööaja arvestust ega ka selle andmetele tuginevat töötasu arvestust. Hageja väitel oli tal tööandjaga kokkulepe, et töötasu suuruseks on 70 eurot, millest 32 eurot on välislähetuse päevaraha ja 38 eurot töötasu ning lisaks maksab tööandja lisatasuna laadimistööde eest eraldi 2 eurot iga laadimise kohta. Kostja ei ole nimetatud asjaolule otseselt vastu ei vaielnud, kuid leidis, et töötasuks oli nn miinimumpalk. Kumbki pool ei ole tõendanud oma väiteid töötasu suuruse kohta. Kostja väide, et juulikuus oli tööd vähe, kuna hageja ei saanud isegi seadusega ette nähtud puhkepäevi, ei ole õige. Hageja töötas juulis 28 päeva. Kohtule esitatud hageja 2012 töötasude ülevaate (tl 86) kohaselt oli perioodil jaanuar kuni juuni 2012 hageja keskmiseks töötasuks 777,59 eurot. Kuna kohtul ei ole andmeid hageja töögraafiku kohta nimetatud perioodil, ei saa hinnata hageja väidet töötasu suuruse kokkuleppe kohta, ja tuleb juhinduda hagejale tavapäraselt makstava töötasu suurusest, milline asjaolu on piisavalt tõendatud. Kohus arvestas hageja töötasu arvestamisel poole aasta keskmise töötasu arvestuses esitatud andmetega. Arvestuse kohaselt on hageja keskmiseks päevatasuks 26,51 eurot
(arvestatud kokku töötasu 4 665,54 eurot, perioodis päevi 176: jaanuaris 30 päeva, veebruaris 28 päeva, märtsis 31 päeva, aprillis 29 päeva, mai 30 päeva, juuni 28 päeva). Kuna hageja töötas juulikuus 28 päeva, siis on tema keskmiseks töötasuks juulis 742,28 eurot ja augustis 3 päeva eest 79,53 eurot. Muid kokkuleppeid või tasu maksmise aluseid ei ole kumbki pool samuti tõendanud. Kohus saab töötasu määramisel juhinduda vaid varem välja makstud keskmisest tasust, sest nimetatud andmed on kohtule esitatud. Seega tuleb hageja töötasu nõue rahuldada osaliselt, juulikuu eest 742,28-290 = 452,28 eurot ja augusti eest 79,53 eurot, kokku 531,81 eurot (bruto). Nimetatud summa muutus vastavalt TLS § 84 lg 1 sissenõutavaks töölepingu üles ütlemisega 17.08.2012. Komandeeringu aruannete kohaselt (TVK tl 34-37) oli päevarahade päevamääraks 22,37 eurot (Vabariigi Valitsuse 25.06.2009 määruses nr 110 sätestatud välislähetuse päevaraha alammäär), järelikult 53 päeva eest 1 185,61 eurot, mille kostja on tasunud (tl 60). Varasemalt on kostja maksnud päevaraha suuremas summas – lähetuste 05.03-09.03.2012, 25.12-31.12.2011 eest on päevarahana arvestatud 32 eurot päevas (TVK tl 82-83). Kohus leiab, et pooled olid leppinud kokku päevaraha suuremas määras. Kostja ei ole päevaraha määra ootamatut vähendamist põhjendanud ega teinud selle kohta ühtegi kirjalikku korraldust, milline kohustus oli tööandjal tulenevalt TLS § 28 lg 2 p-st 7. Hagejal oli õigus saada päevaraha 1696 eurot, millest on tasutud 1 185,61 eurot, seega kuulub välja mõistmisele 510,39 eurot. Kõik tasumisele kuuluvad summad muutusid TLS § 84 lg 1 alusel sissenõutavaks töölepingu ülesütlemisega 17. augustil 2012. Hagejal oli kostja vastu algselt suurem nõue ja kostja on tasunud osaliselt välislähetuse tasu 10.04.2013, mida tuleb viivise arvestamisel arvestada. Kostja oli perioodil 18.08.2012-10.04.2013 viivituses summaga 3 782,99 eurot ja alates 11.04.2013.a 2 597,38 eurot. Viivise kogusumma lahendi tegemise päeva seisuga on 230,74 eurot (112.35+79.44+2.18(11.-14.04.2013)+36.77). Samuti tuleb välja mõista TsMS § 367 alusel viivis protsendina põhivõlast alates lahendi tegemisest kuni täitmiseni.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Pro Transport OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab Tartu Maakohtu 12. juuni 2013.a otsuse osaliselt. Apellant ei vaidlusta maakohtu otsust osas, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja augustikuu eest vähem tasutud töötasu summas 79,53 eurot. Kostja palub tühistada maakohtu otsus osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitis summas 1 555,18 eurot. Alternatiivselt palub apellant välja mõistetud hüvitise osa olulisel määral vähendada. Apellant palub tühistada maakohtu otsuse ka juulikuu töötasu 742,28 euro, välislähetuse päevarahade 510,39 eurot, viivise 230,74 euro ja viivise protsendina põhinõudest kuni põhinõude täieliku täitmiseni kostjalt väljamõistmise osas. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus jätnud arvestamata apellandi seisukohad, mille kohaselt juulikuu töötasu on vastustajale välja makstud. Kohus tuvastas, et töötasu maksti töölepingus kokku lepitud ulatuses (s.o miinimumpalk). Mõistlik isik oleks oma tööaja arvestuse esitanud varem. Kuna tööaja arvestus on koostatud hageja enda poolt, on sellel kaheldav tõenduslik jõud. Maakohus on ekslikult leidnud, et apellandi väide töö vähesuse osas ei vasta tõele. Seetõttu jääb ka arusaamatuks maakohtu kalkulatsioon, mille kohaselt tuleb vastustaja keskmisest töötasust lahutada miinimumpalk ning mõista tulem vastustaja kasuks välja. Kostja leiab, et juulikuu töötasu on makstud välja õiges ulatuses; 2) on maakohus ekslikult tuvastanud, et pooltel oli kokkulepe päevaraha suuruse osas summas 32 eurot/päevas. Päevamäär sõltus lähetuse koha kaugusest, lähetuse kestusest ja toitlustamisest ning päevamäära suuruse määramine on tööandja diskretsiooniotsus. Kohus on põhjendamatult
eelistanud vastustaja seisukohta kinnitavaid tõendeid. Ühtlasi allub tööandja diskretsioonile päevaraha määra suurus. Hagejale makstud päevamäär oli alati vähemalt 22,37 eurot, mis vastas Vabariigi Valitsuse määrusega nr 110 kehtestatud alammäärale. Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et erinevates summades päevaraha väljamaksmine halvendab töötaja olukorda. Samuti ei selgu, milles seisnes töötaja olukorra halvenemine. Tööandja ei pidanud päevamäära vähendamise kohta tegema eraldi kirjalikku teatist. Töötaja ei saa eeldada erinevatele lähetustele võrdse päevaraha määra kohaldamist; 3) ei nõustu apellant maakohtu seisukohaga, et hageja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemise asjaolud ei kuulu antud menetluses käsitlemisele. Apellandile saadetud töövaidluskomisjoni
29.augusti 2012 kutse kirjeldab nõudena saamata töötasu, välislähetuse päevarahade, töölepingu ülesütlemise tuvastamise ja hüvitise nõuet. Ka TVK 14. novembri 2012 otsuse nr 4.2.-2/1939 resolutsioon sätestab, et tööleping loetakse lõppenuks TLS § 91 lg 2 alusel. Nii 14. novembri 2012 otsus 4.2.-2/1939 kui ka 14. novembri 2012 otsus 4.2-2/2213 on tehtud sama komisjoni koosseisu poolt ning samade protsessiosaliste suhtes. Apellandi 13. detsembri 2012 hagiavaldus ja 25. jaanuari 2013 taotlus Tartu Maakohtule sisaldas selgesõnalist nõuet töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. Asjaolu, et maakohtule edastatud avaldusest ei nähtunud vastustajale üheselt arusaadavalt ülesütlemise vaidlustamine, ei kummuta fakti, et apellant ülesütlemise vaidlustas. Kostja on menetluses läbivalt vaielnud vastu nii töölepingu ülesütlemise õiguspärasusele kui ka töötasu, hüvitise jm vastustaja nõuetele; 4) on töölepingu erakorraline ülesütlemine õigusliku aluse puudumise tõttu tühine. Vastustaja esitas erakorralise ülesütlemise avalduse augustis 2012.a. Juulikuu töötasu pidi laekuma töölepingu kohaselt augustikuu viimasel päeval. Päevarahade laekumise täpne aeg ei ole poolte vahel kindlaks määratud ega tulene ka seadusest. Väljakujunenud praktika kohaselt tasuti hagejale päevarahad üldjuhul 2 kuu jooksul. Seega ei ole täidetud TLS § 91 lg 2 p-s 2 sätestatud eeldused töötasu maksmise olulise viivituse kohta. Vastustaja ei ole välja toonud viivitusest tekkinud olulise tagajärje olemasolu, mida eeldab TLS § 91 lg 2 p 2. Hageja poolt töölepingu lõpetamise avalduse esitamine puhkuse ajal ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega, sest varasemalt ei olnud hagejal pretensioone käesolevas menetluses käsitlevate nõuete osas; 5) kuna hageja avaldus töölepingu lõpetamiseks ei ole õiguspärane, tuleb hüvitise nõue jätta rahuldamata. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et hüvitise maksmine on siiski õigustatud, palub apellant hüvitist oluliselt vähendada, arvestades vastustaja käitumist ja motiive töölepingu lõpetamisel ja käesoleva menetluse varasemas käigus; 6) ei ole viivise aluseks olevad nõuded õiguslikult pädevad.
7.V. M. vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt: 1) ei saa kostja vaidlustada maakohtu otsust juulikuu töötasu väljamõistmise osas, sest võttis 23.05.2013 istungil hageja töötasunõude tervikuna õigeks. Kui ringkonnakohus siiski peab võimalikuks kaebust antud osas käsitleda, siis juhib vastustaja tähelepanu sellele, et vaatamata vastustaja korduvatele taotlustele, ei ole kostja esitanud töövaidluskomisjonile ega kohtule hageja tööajaarvestust. Maakohus lähtus hageja tööaja arvestamisel toimikus olevatest tõenditest ja apellandi paljasõnalised vastuväited ei anna alust kohtu järeldustes kahelda. Apellandi väide, et maakohus toetus hageja enda tööaja arvestusele, on ebatäpne. Kohus tugines juulikuu töötasu väljamõistmisel kostja enda poolt kohtule esitatud komandeeringuaruannetel (TVK toimik, tl 3537). Nimetatud aruannetest nähtub, et kostja oli juulis komandeeringu kokku 29 päeva. Seega ei ole alust väita, et tööd oleks olnud vähe. Hageja töötas juulis üle täistööajaga töötaja tööajanormi, mistõttu ei ole miinimumpalga maksmine millegagi põhjendatav. Apellant on komandeeringuaruannetest nähtuvale lähetuspäevade arvule vastavad välislähetuse päevarahad
hagejale välja maksnud ja sellega vähemalt kaudselt juuli tööpäevade arvu õigeks võtnud. Apellandi vastuväited on vastuolus tema enda poolt esitatud tõenditega ja nendega ei tule arvestada; 2) on kohus õigesti tuvastanud, et pooltel oli kokkulepe päevaraha maksmiseks 32 eurot/päev. Vastustaja nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, pidamata vajalikuks neid siinkohal ülekorrata. Apellandi väited ei anna alust maakohtu otsust väljamõistetud päevarahade osas muuta. Apellandi väide, et päevaraha määr oli seatud sõltuvusse lähetuskoha kaugust, lähetuse kestusest ning toitlustamisest, on paljasõnaline ja vastuolus toimikus olevate tõenditega. Maakohus hindas õigesti tõendit (TVK toimik, tl 82-83), millest nähtub, et apellant on eelnevalt pikema perioodi vältel hagejale välislähetuse päevarahasid maksnud arvestusega 32 eurot/päev. Võib eeldada, et ka eelnevad töölähetused olid kauguselt ja kestuselt erinevad, mis aga päevarahade suuruses ei kajastunud. Apellant ei ole kunagi taganud hagejale välislähetuses toitlustamist. Apellant ei ole põhjendanud, mille poolest vaidlusalused välislähetused varasematest erinesid. Kohtule esitatud komandeeringu aruannetel puudub aruandva isiku (vastustaja) allkiri. Kostja märkis kohtule 25.01.2013 esitatud taotluses (tl 25), et antud hetkeks on ta hagejale kõik päevarahad välja maksnud, samas maksis kostja hagejale lähetusraha summas 1 165,61 eurot, arvestusega 22,37 eurot/päev (1165,61:53) alles menetluse ajal, 11.04.2013. Eeltoodu annab alust väita, et apellant on oma seiskohti kujundanud vastavalt kohtumenetluse käigule ja tõene alus tema väidetel puudub. 3) on jõustunud 27.12.2012 lahend töövaidlusasjas nr 4.2-2/2213, millega töövaidluskomisjon jättis Pro Transport OÜ nõude V. M. töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks rahuldamata, ja pole seetõttu käesolevas tsiviilasjas enam vaidlustatav. Apellandi viide enda 13.12.2012 hagiavaldusele on asjakohatu, kuna sellist hagi ei ole kohtu menetluses olnud. 25.01.2013 taotluse osas on kohus põhjendatult asunud seisukohale töölepingu erakorralisi asjaolusid mitte käsitleda; 4) ei saa apellant ülesütlemise tühisusele tuginedes vaidlustada ka erakorralise ülesütlemise hüvitise väljamõistmist, sest töölepingu erakorralise ülesütlemise õiguspärasus on töövaidluskomisjoni jõustunud lahendiga tuvastatud. Kuna apellant ei ole ühtegi teist alust välja toonud, siis on kaebus antud osas ainetu ja tuleb jätta tähelepanuta. Alternatiivne taotlus hüvitise suuruse vähendamiseks on uutel asjaoludel põhinev taotlusega, mida kostja varasemas menetluses ei esitanud ja mida esimese astme kohus ei lahendanud. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, miks kostja hüvitise vähendamist maakohtus ei taotlenud, seetõttu tuleb taotlus jätta tähelepanuta; 5) on kostja vastuväited viivise osas põhjendamata ning vastuolus apellandi poolt omaks võetud ja vaidluse all mitteolevate asjaoludega. Maakohtus võttis apellant töötasunõude õigeks ning möönis viivise arvestamist töötasult. Viivis on välja mõistetud mh augustikuu palganõudelt, mida apellant ei ole vaidlustanud. Vaidlust ei ole selles, et kostja viivitas välislähetuse päevarahade maksmisega, kandes enda poolt tunnustatud osa päevarahadest vastusaja pangakontole alles siis kohtumenetluse ajal (11.04.2013). Viivise arvestuskäiguga on kostja maakohtu istungil nõustunud. Põhinõuete rahuldatud osalt viivise väljamõistmine on igati seaduslik ja põhjendatud.
8.V. M. esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus osas, millega hagi jäeti osaliselt rahuldamata ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi täielikult, st välja mõista kostjalt hageja kasuks 1) juuli 2012 eest vähem makstud töötasu 907,79 eurot ja augusti 2012 saamata töötasu 117,28 eurot, kokku 1025,07 eurot (bruto); 2) välislähetuse päevarahad 510,39 eurot; 3) töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel kahe kuu keskmise töötasu suuruses summas, so 1774,66 eurot (bruto); 4) viivis 25.07.2013 seisuga 299,98 eurot; 5) viivis protsendina põhinõudest (EKP intress + 8% aastas) tasumata põhinõudelt
3307,12 eurot aastas alates 26.07.2013 kuni põhinõude täieliku täitmiseni. V. M. palub jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda. Vastuapellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) jättis kohus põhjendamatult arvestamata asjaolu, et kostja esindaja võttis 23.05.2013 kohtuistungil hageja töötasunõude õigeks (tl 91). Samal istungil on kostja esindaja möönnud, et nõustub töötasu osas viivise nõudega. Seega vaidles kostja vastu üksnes välislähetuse päevarahade ja töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvituse nõuetele, vaidlustades vastavas osas ka viivise nõude, kuid töötasunõude ning sellelt arvestatava viivise osas kostja muutis oma varasemaid seisukohti ja võttis kohtuistungil need nõuded õigeks. TsMS § 440 lg 1 alusel oleks maakohus pidanud hageja töötasu ja sellelt arvestatud viivise nõude osas hagiavalduse rahuldama õigeksvõtu alusel; 2) ei nõustu V. M. kohtupoolse keskmise palga arvestustega. Kohus on ebaõigesti kohaldanud TLS § 29 lg 8 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruse („Keskmise töötasu maksmise kord“) sätteid. Kohus on hageja keskmise palga arvutamisel õigesti lähtunud hagejale 2012 I poolaastal väljamakstud palgasummast, kuid on ebaõigesti jaganud selle sama ajavahemiku kalendripäevade arvuga. Sel viisil on kohus saanud kalendripäeva tasu, mida vastavalt Korra §-le 4 lg 1 arvutatakse eelkõige tööandja makstava haigushüvitise ja kalendripäevapõhiste puhkusetasude maksmisel. Antud juhul on tegemist töötasunõudega ning lähtuda tuleb tööpäevatasust. Vastuapellant märgib, et kohtu arvestatud töötasud on juba ainuüksi sellel põhjusel ebaõiged, mistõttu maakohtu otsus kuuluks vastavas osas tühistamisele ka siis, kui kostja ei oleks töötasunõudeid õigeks võtnud; 3) on keskmise töötasu ebaõige arvestuse tõttu ebaõige ka töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise suurus. Õige on töövaidluskomisjoni poolt väljaarvestatud hüvitise suurus 1 774,66 eurot, millest ka hageja oma nõudes lähtus; 4) on vastuapellatsioonkaebuse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 299,98 eurot.
9.Pro Transport OÜ vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt: 1) on juulikuu töötasu makstud välja õiges ulatuses, mistõttu ei kuulu V. M. nõue selles osas rahuldamisele. Maakohus leidis õigesti, et V. M. ei ole tõendanud talle makstava töötasu suurust. Samas oli selgelt tõendatud töölepingus kokkulepitud töötasu maksmine ning päevarahade tasumine kokkulepitud määras. Kostja ei ole töötasu nõuet õigeks võtnud. Pelgalt asjaolu möönmine ning ühe vastuväite alternatiivne käsitlus ei ole käsitatav hagi õigeksvõtuna; 2) ei ole vastuapellatsioonkaebus põhjendatud maakohtu keskmise töötasu arvestuskäigu osas. Maakohtu kalkulatsioonikäik on formaalselt õige, kuivõrd järgiti Vabariigi Valitsuse 11.06.2009.a. määrusega nr 91 kehtestatud „Keskmise töötasu maksmise korras“ sätestatut. Maakohtu otsusest lähtuvalt jagati arvestuseks olnud ajavahemiku töötasu sama ajavahemiku kalendaarse tööpäevade arvuga, mil vastustaja oli tööl; 3) on V.M. viivisekalkulatsioon ekslik, kuivõrd vastuapellatsioonkaebusele lisatud viivisearvestuses märgitud põhivõlg ning vastuapellatsioonkaebuse resolutsiooni p-s 4.5 märgitud põhinõue on erinevad. Kostja ei nõustu V. M. esitatud viivise käsitlusega ja jääb selles osas apellatsioonkaebuses esitatu juurde.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusnormi rikkumise tõttu osaliselt tühistada osas, milles maakohus rahuldas osaliselt juuli ja augusti 2012.a eest vähem tasutud töötasu nõude summas 531,81 eurot. Maakohtu otsus on selles osas ebaõige, kuna maakohus ei ole arvestanud, et tööandja võttis töötaja nõude vastavas osas õigeks. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha selles osas uus otsus, millega rahuldada täielikult hageja nõue vähem makstud töötasu saamiseks nimetatud perioodi eest summas 1025,07 eurot (bruto). See hõlmab juuli 2012.a eest saamata töötasu 907,79 eurot ja augusti 2012.a eest saamata töötasu 117,28 eurot. Ringkonnakohus muudab TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel osaliselt maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi osas, mis puudutab tööandja õigust vaidlustada käesolevas kohtumenetluses töötaja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemise seaduslikkust. Tulenevalt töötaja nõuete rahuldamisest maakohtu otsusega võrreldes suuremas ulatuses tuleb muuta ka viivise arvestust. Ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis summas 513,17 eurot. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus rahuldab osaliselt vastuapellatsioonkaebuse ja jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata.
11.Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha küsimuses, kas tööandjal (kostjal) on jätkuvalt võimalik tugineda töötaja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisusele või on ta selle võimaluse minetanud seoses Lõuna Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni 14.11.1012.a töövaidlusasjas nr 4.2-2/2213 otsuse jõustumisega.
11.1.Nimetatud TVK otsusest (nr 4.2-2/2213) nähtuvalt on selles asjas töövaidluskomisjonile lahendamiseks tööandja poolt esitatud mh nõue tuvastada [töölepingu] erakorralise ülesütlemise tühisus. Selle nõude jättis töövaidluskomisjon oma otsusega rahuldamata. Tööandja pöördus 13.12.2012.a ja 25.01.2013.a taotlustega maakohtu poole töövaidlusasja läbivaatamiseks hagimenetluse korras. Oma avaldustes vaidlustas tööandja sõnaselgelt TVK otsuse nr 4.2-2/1939. Samas sisaldas tööandja taotlus algusest peale nõuet tunnistada hageja (töötaja) erakorraline ülesütlemise avaldus Eesti Vabariigis kehtivate õigusaktide ja töölepingu seadusega vastuolus olevaks.
11.2.Ringkonnakohtu arvates ei ole käesolevas asjas võimalik asuda seisukohale, et TVK otsus töövaidlusasjas nr 4.2-2/2213 on ITVLS § 25 lg 1 kohaselt täies ulatuses jõustunud, kuna seda lahendit ei ole vaidlustatud. Asja materjalidest nähtuvalt on Lõuna Inspektsiooni Töövaidluskomisjon paralleelselt läbi vaadanud nii töötaja kui tööandja vastastikused nõuded (töövaidlusasjad nr 4.2-2/1939 ja 4.22/2213) kattuvatel faktilistel asjaoludel. Asja läbivaadanud töövaidluskomisjoni koosseisud kattusid, samuti kattuvad asja lahendamise ja otsuste teatavaks tegemise kuupäevad. Töövaidlusasja toimikust nähtuvalt on töövaidlusasju ka ühiselt arutatud: komisjoni 08.10.2012.a istungi ja 07.11.2012.a jätkuistungi protokollides on märgitud mõlema töövaidlusasja numbrid ning protokollidest nähtub, et arutati V. M. avaldust Pro Transport OÜ vastu ning Pro Transport OÜ avaldust V. M. vastu. Kuigi töövaidluskomisjon vormistas otsused eraldi, viidatakse ühe otsuse põhjendustes teise otsusega tuvastatud asjaoludele ning seisukohtadele, kandes need sisuliselt üle ühest otsusest teise. Töövaidlusasjas nr 4.2-2/2213 tehtud otsuse põhjendustes märgib komisjon viitega töövaidlusasjale nr 4.2-2/1939, et eelnimetatud otsuses on komisjon tuvastanud päevarahade ja töötasu hüvitamata jätmise, mille alusel luges komisjon põhjendatuks töölepingu erakorralise ülesütlemise TLS § 91 lg 2 alusel. Seega olid mõlemas formaalselt eraldi lahendatud töövaidlusasjas vaidluse all ühed ja samad asjaolud, komisjon lahendas mõlemad asjad sisuliselt koos ning lahendeid ei ole võimalik sisu ja põhjenduste osas käsitada teineteisest lahus.
11.3.ITVLS § 25 lg 1 kohaselt jõustub töövaidluskomisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. Ringkonnakohus leiab, et tööandja on vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsuse osas, mis puudutas töötajapoolse erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude rahuldamata jätmist. Sellekohane sõnaselge avaldus sisaldub tööandja poolt maakohtule esitatud esialgses hagiavalduses ja hiljem esitatud taotluses. Asjaolu, et tööandja ei viidanud kohtusse pöördumisel töövaidlusasja nr 4.2-2/2213 numbrile, ei anna alust asuda seisukohale, et tööandja niisugust nõuet ei esitanud. Kuna ka töövaidlusasjas nr 4.2-2/1939 oli töötaja nõuete aluseks töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS § 91 lg 2 alusel, siis ei saanud töövaidlusasjas nr 4.2-2/2213 tehtud lahend ITVLS § 25 lg 1 järgi selles osas jõustuda, kuna töölepingu erakorralise ülesütlemise seaduslikkuse küsimus oli vahetult seotud ka lahendi selle osaga, mille tööandja sõnaselgelt vaidlustas. Lisaks tuleb märkida, et töövaidlusasjas nr 4.2-2/1939 tehtud otsuse resolutsioonis märgitu kohaselt luges töövaidluskomisjon töölepingu lõppenuks TLS § 91 lg 2 alusel alates 17.08.2012.a. Maakohus on selle punkti kohta küll märkinud, et töötaja sellist nõuet töövaidluskomisjonile ei esitanud, mistõttu ei pidanuks otsuse resolutsioon niisugust otsustust sisaldama. Ringkonnakohtu arvates aga võimaldas ka nimetatud asjaolu tööandjal piirduda otsuse nr 4.2-2/1939 vaidlustamisega ja ta ei pidanud ühtlasi vaidlustama otsust nr 4.2-2/2213.
12.Eeltoodust lähtudes ei nõustu ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et tööandja jättis töötaja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemise seaduses ettenähtud korras vaidlustamata ja kohtul ei tulnud seda asjaolu käsitleda. Seega ei ole maakohus oma otsuses lahendanud kõiki käesolevas asjas tähtsust omavaid olulisi küsimusi.
12.1.Ringkonnakohus leiab, et ringkonnakohtul on endal võimalik võtta töölepingu erakorralise ülesütlemise seaduslikkuse osas seisukoht ilma asja maakohtule uueks arutamiseks saatmata. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt (töötaja V. M. poolt 28.08.2012.a töövaidluskomisjonile esitatud avaldus – TVK toimik lk 1-2, erakorralise ülesütlemise avaldus – TVK toimik lk 9) tugines töötaja ülesütlemisavaldust tehes sellele, et tööandja on süstemaatiliselt ja oluliselt viivitanud töötasu ja päevarahade väljamaksmisega. Töötaja tugines seega TLS § 91 lg-s 2 sätestatud ülesütlemise alusele.
12.2.Poolte poolt menetluses esiletoodud asjaolusid kogumis hinnates asub ringkonnakohus seisukohale, et töötaja tuginemine TLS § 91 lg-le 2 oli käesoleval juhul õigustatud. Töölepingu ülesütlemise aluseks ei olnud iseenesest pooltevahelise töölepingu punktis 3.1 sätestatud nn põhipalga maksmisega viivitamine. Nimetatud lepingupunkti kohaselt määratleti töötaja põhipalgana vähemalt Eesti Vabariigis kehtiv miinimumpalk. Lepingu p 3.3 kohaselt kohustus tööandja maksma töötajale töötasu üks kord kuus töötaja poolt näidatud pangakontole palgaarvestuse kuule järgneva kuu viimaseks päevaks. Töötaja on tuginenud juulis ja augustis väljamaksmisele kuulunud töötasu mittesaamisele. Töölepingu p 3.3 kohaselt ei olnud ülesütlemisavalduse koostamise (14.08.2012.a) seisuga juuli- ega augustikuu töötasu nõuded veel sissenõutavaks muutunud, mistõttu puudub alus heita tööandjale selles osas tasumisega viivitamist. Hageja ei ole tuginenud sellele, nagu oleks pooltevahelise töölepingu p 3.3 olnud tema kui töötaja jaoks ebamõistlikult kahjustav ja TLS § 2 alusel tühine. Olgugi, et selle kokkuleppe kohaselt tekkis töötajal õigus nõuda tööandjalt jooksva kuu eest töötasu maksmist alles järgmise kuu lõpust alates, oli sellega tagatud töötajale regulaarsete väljamaksete tegemine.
12.3.Ringkonnakohus leiab, et aluse öelda tööleping TLS § 91 lg 2 alusel üles annab töötajale ka tööandja poolne oluline viivitus töölähetuse päevarahade väljamaksmisel. Kuigi Riigikohus on mitmes oma lahendis (3-2-1-43-11 p 15, 3-2-1-117-11 p 20) asunud seisukohale, et päevaraha ei ole käsitatav palgana ega ole sellega samastatav, moodustas käesoleval juhul tööandja poolt makstav päevaraha olulise osa töötaja sissetulekust. Riigikohus
on oma otsuses nr 3-2-1-117-11 p 20 leidnud, et Vabariigi Valitsuse määruse nr 110 § 4 lg-test 1 ja 4 saab järeldada, et päevaraha makstakse eelkõige teel ja lähetuses tekkinud söögi- jm kulude hüvitamiseks. Seega on päevaraha maksmise peamine eesmärk hüvitada töötajale kulutused, mida ta on teinud oma isiklike vahendite arvel seoses tööülesannete täitmisega. Kehtivatest õigusaktidest tuleneb eeldus, mille kohaselt ei pea töötaja katma lähetuses viibimisega seotud kulutusi pikaajaliselt oma muu sissetuleku, sh nn põhipalga, arvel. Eeltoodust lähtudes asub ringkonnakohus seisukohale, et TLS § 91 lg 2 mõttes on päevaraha maksmisega oluline viivitamine sarnane viivitamisega töötasu maksmisel (TLS § 91 lg 2 p 2). Selline käitumine on käsitatav tööandja kohustuste niisuguse rikkumisena, mis annab töötajale õiguse tööleping erakorraliselt üles öelda.
12.4.Asjakohaseks ei saa pidada tööandja väiteid, et päevarahade väljamaksmise aja kohta pooltel sõnaselge kokkulepe või seadusest tulenev regulatsioon puudus ning tööandjal oli õigus maksta päevarahasid oma soovi kohaselt vabalt valitud ajal. Vaidlust ei ole perioodide üle, millal töötaja viibis välislähetustes. Esimene asjaomane lähetus toimus 27.05.–16.06.2012.a; kokku viibis töötaja ajavahemikus mai lõpust augusti alguseni 2012.a välislähetuses neljal korral (kokku 53 päeva). Seega töötaja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemise ajaks oli töötajal tekkinud õigus saada päevaraha summas 1696 eurot (lähtudes päevaraha määrast 32 eurot, mille osas ringkonnakohus võtab seisukoha allpool). Arvestades töölepingu p-s 3.1 kokkulepitut ja maakohtu poolt töötasu suuruse osas tuvastatut on tegemist summaga, mille tasumisega viivitamine on kvalifitseeritav tööandja poolt tasu maksmisega olulise viivitamisena.
12.5.Ringkonnakohus märgib, et ehkki tööandja väitel tasuti töötajale päevarahad üldjuhul 2 kuu jooksul, ei pidanud tööandja ennast siiski seotuks ka 2-kuulise tähtajaga, vaid kokkuleppe või asjaomase regulatsiooni puudumise tõttu võis ta päevarahasid välja maksta omal äranägemisel. Selline käsitlus ei vasta ei tööseadusandluse ega ka võlaõiguse põhimõtetele. Olukorras, kus päevaraha väljamaksmise tähtaega ei olnud kokku lepitud, tuli ringkonnakohtu arvates juhinduda VÕS § 1 lg-st 1 ja § 82 lg-st 3. Tööandjal oli seega kohustus maksta töötajale välislähetuste päevaraha mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lähetuse toimumist. Arvestades asjaolu, et töölähetustes viibimine kuulus lahutamatult töötaja tööülesannete hulka, samuti töölähetuste sagedust (ajavahemikus 27.05. – 03.08.2012.a kokku 4 lähetust kestusega kokku 53 päeva) ei saa ringkonnakohtu arvates pidada päevaraha maksmise mõistlikuks tähtajaks kaht kuud arvates lähetuse toimumisest. Hageja oli menetluses seisukohal, et lähetuse päevaraha muutus sissenõutavaks hiljemalt alates komandeeringuaruande esitamisest. Ringkonnakohtu arvates peaks aruande esitamisest jääma tööandjale veel aega vajalike arvestuste ja toimingute tegemiseks. Lähetuse päevaraha tasumise mõistlik tähtaeg saaks seega olla ca 2 nädalat arvates lähetuse toimumisest.
12.6.Õige ei ole apellandi käsitlus, nagu eeldaks TLS § 91 lg 2 p 2 kohaldamine lisaks sellele, et tuvastatud on tööandja poolne viivitus töötasu väljamaksmisel, täiendavalt veel viivitusest tuleneva olulise tagajärje olemasolu. TLS § 91 lg 2 p 2 kohaselt on töötajal töölepingu erakorralise ülesütlemise õigus juhul, kui tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega. Sätte mõte on selles, et tööandja poolne viivitus peab olema oluline (s.o märkimisväärne) ning töölepingu erakorralise ülesütlemise õigust ei kaasne lühiajalise (nt paaripäevase) viivitusega. Põhjendatud ei ole ka apellandi seisukoht, mille kohaselt ei saa töötaja poolt töölepingu lõpetamise avalduse esitamist puhkuse ajal pidada VÕS §-st 6 tuleneva hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks. Apellant ei ole selgitanud, mil viisil rikub ülesütlemisavalduse edastamine puhkuse ajal tööandja õigustatud huve. TLS töölepingu ülesütlemist reguleerivatest sätetest ei tulene piirangut ega keeldu öelda tööleping üles puhkuse kestel. TLS §-ga 106 on antud töötajale
õigus vaidlustada ülesütlemine vastuolu tõttu hea usu põhimõttega, kuid niisugust õigust ei ole seadusega antud tööandjale.
12.7.Seega jõudis töövaidluskomisjon oma otsuses õigele järeldusele, et tööandja on lubamatult viivitanud töötajale väljamaksmisele kuulunud päevarahade väljamaksmisega, millest tulenevalt oli töötajal õigus tööleping TLS § 91 lg 2 alusel erakorraliselt üles öelda. Töölepingu ülesütlemine töötaja poolt oli seega õiguspärane.
13.Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha vastuapellatsioonkaebuses esitatud taotluste ja seisukohtade osas, kuna nendest võib sõltuda asja lahendamise lõpptulemus. Pooled vaidlesid kostja poolt 2012.a juuli ja augustikuu eest võlgnetava töötasu üle.
13.1.Ringkonnakohus nõustub vastuapellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, mille kohaselt on tööandja maakohtu 23. mai 2013.a istungil võtnud õigeks töötaja nõude saamata töötasu osas. Kohtuistungi protokollist (t lk 89-91) nähtuvalt on vahetult pärast eelmenetluse lõpetamist ja põhiistungile üleminekut (t lk 91) hageja (töötaja) esindaja toonud veel kord välja hageja nõude eri osad summade kaupa, jäädes töövaidluskomisjoni poolt välja mõistetud summade juurde (1774,66 € kahe kuu hüvitis; välislähetuse päevaraha lõppseisuga 510,39 €; juuli töötasu nõue 907,79 € ja augusti töötasu 117,28 € ning lisaks viivis). Kostja (tööandja) esindaja on vaielnud vastu päevarahadele, kahe kuu keskmisele hüvitusele ja sellega seoses viiviste arvestusele. Protokollist nähtuvalt ei olnud kostjal muus osas vastuväiteid. Protokoll sisaldab selgesõnalist kinnitust, et kostja võtab töötasu nõude õigeks. Samuti on kostja esindaja sealsamas möönnud, et töötasu osas tuleb nõustuda viivise maksmisega.
13.2.TsMS § 440 lg 1 kohaselt kuulub hagi rahuldamisele, kui kostja on kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks võtnud. Käesoleval juhul on kostja võtnud õigeks osa hageja nõudest, millele on võimalik kohaldada TsMS § 440 lg-t 1 ka ilma, et see laieneks hageja ülejäänud nõudele. Ringkonnakohtu arvates on maakohtu 23. mai 2013.a istungi protokollis avaldatud kostja õigeksvõtt hageja saamata jäänud töötasu nõude osas selgesõnaline ja sellest nähtub kostja selge tahe hagi osaliselt õigeks võtta. Õigeksvõttu ei muuda ebaselgeks ega mitmeti mõistetavaks asjaolu, et oma lõppsõnas avaldas kostja, et jääb „kõige esitatu juurde“, kusjuures vahetult enne kostja lõppsõna märkis hageja, et „töötasude arvutamise võttis vastaspool omaks.“ Arvestatavad ei ole kostja poolt vastuapellatsioonkaebusele esitatud vastuses toodud põhjendused, mille kohaselt ei selgu protokollist kostja arvates ühemõtteliselt töötasu nõude õigeksvõtt, kuivõrd „pelgalt asjaolu möönmine ning ühe vastuväite alternatiivne käsitlus ei ole käsitatav hagi õigeksvõtuna.“
13.3.Asja materjalidest nähtuvalt vaidlesid pooled eelmenetluse staadiumis, sh ka maakohtu 23. mai 2013.a eelistungina alanud kohtuistungil, nii hageja töötasu suuruse kui ka selle üle, kas hageja on saanud kostjalt 2012.a juulikuu eest kokkulepitud töötasu (kostja ei vaidlustanud asjaolu, et 2012.a augustikuu töötatud päevade eest oli hagejale töötasu maksmata). Eelmenetluse käigus oli kostja seisukohal, et hagejale on juuli eest töötasu makstud, pidades silmas, et kostja arvates oli hagejal õigus saada üksnes miinimumpalka summas 290 eurot, milline oli hagejale ka välja makstud. Hageja viitas muuhulgas kostja enda poolt kohtule esitatud keskmise töötasu arvestusele, mille kohaselt oli ühe kuu keskmiseks töötasuks 779,50 eurot ja sellele tööandja täiendavaid vastuväiteid ei esitanud. Üleminekul põhiistungile on hageja esindaja toonud saamata töötasu nõude konkreetse summana veelkordselt välja ning kostja esindaja on selle seejärel sõnaselgelt omaks võtnud. Seega ei olnud tegemist „asjaolu möönmise“ või „vastuväite alternatiivse käsitlusega.“
13.4.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 440 lg 1 alusel tuleb vastuapellatsioonkaebus selles osas rahuldada. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles kohus jättis osaliselt rahuldamata hageja nõude juuli ja augusti 2012.a eest vähem tasutud töötasu väljamõistmiseks (kohtuotsuse resolutsiooni p 1.1). Ringkonnakohtus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja nõude vähem makstud töötasu osas täielikult, s.o summas 1025,07 eurot (bruto), mis hõlmab juuli 2012.a eest saamata töötasu 907,79 eurot ja augusti 2012.a eest saamata töötasu 117,28 eurot.
14.Ringkonnakohus ei nõustu vastuapellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, mille kohaselt on maakohus ebaõigesti teostanud hageja keskmise palga arvestuse, lähtudes vaidlusaluse kuu tööpäevade arvu asemel kalendripäevade arvust. Maakohus on õigesti mõistnud mõistis kostjalt hageja kasuks välja töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel summas 1555,18 eurot. Vaidlust ei ole selles, et TLS § 100 lg 4 alusel määratav hüvitis sõltub samuti töötaja keskmisest töötasust. Maakohus leidis, et hüvitise suuruseks on 1555,18 eurot, s.o ühe kuu keskmise töötasu suuruseks 777,59 eurot. Seejuures ei lähtunud maakohus mitte omaenda arvestustest, vaid kohtule tööandja (kostja) poolt esitatud keskmise töötasu arvestusest (t lk 86).
14.1.Hageja nõude rahuldamine 2012.a juuli ja augusti vähem makstud töötasu osas summas 1025,07 eurot põhines kostja õigeksvõtul ning seega ei tulnud kohtul kontrollida, kas hageja nõue põhines selles osas õigetel arvestustel. Kostja õigeksvõtt vähem makstud töötasu nõude osas ei ole aga laiendatav hageja ülejäänud nõuetele. Tsiviilkohtumenetluses valitseva dispositiivsuse põhimõttega ei ole vastuolus ka see, kui õigeksvõtu alusel rahuldatakse osa hageja nõudest ilma selle nõude aluseks olevaid faktilisi väiteid või arvestusi kontrollimata, teise nõude osa puhul aga võetakse aluseks teistsugused andmed või arvestused. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu otsuse põhjendustega selles osas, missuguseid andmeid ja tõendeid oli kohtul võimalik hageja töötasu nõude suuruse kindlakstegemisel arvestada. Maakohus märkis põhjendatult, et hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, et päevatasu suurusena oli poolte vahel kokku lepitud 38 eurot ja lisaks laadimiste eest à 2 eurot.
14.2.Töövaidluskomisjonile esitatud arvestustest (TVK toimik lk 86) nähtuvalt on hageja lähtunud oma töötasu nõude arvestamisel keskmisest kalendripäeva tasust 29,58 eurot (periood veebruar – juuli 2012.a), millest tulenevalt on saadud ühe kuu keskmiseks 887,33 eurot (887,33 × 2 = 1774,66 eurot ja millises summas rahuldas hageja nõude töövaidluskomisjon). Ringkonnakohus märgib, et töötaja poolt töövaidluskomisjonile esitatud töötasuarvestus ja tööandja poolt maakohtule esitatud töötasuarvestus (maakohtu t lk 86) kattuvad veebruarist juunini hagejale arvestatud töötasu summade osas täpselt. Kuna vaidluse all on juuli töötasu suurus, tuleb TLS § 29 lg 8 alusel Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009.a määrusega nr 91 kehtestatud „Keskmise töötasu maksmise korra“ § 2 lg 2 kohaselt lähtuda hagejale 2012.a I poolaastal arvestatud palgasummast. Pooled ei vaidle selle üle, et nimetatud perioodil arvestati hagejale töötasu kokku 4665,54 eurot. Õige on vastuapellatsioonkaebuses märgitu, mille kohaselt Korra § 3 lg 1 kohaselt tuleb keskmise tööpäevatasu arvutamiseks liita § 2 lõikes 2 või 3 nimetatud ajavahemiku töötasud ja jagada sama ajavahemiku kalendaarse tööpäevade arvuga (ja mitte kalendripäevade arvuga). Perioodil jaanuar – juuni 2012 oli kokku 130 tööpäeva (jaanuaris 22, veebruaris 21, märtsis 22, aprillis 21, mais 23 ja juunis 21). Seega kujuneb hageja keskmiseks tööpäevatasuks 4665,54 ÷ 130 = 35,89 eurot.
14.3.Korra § 3 lg 6 kohaselt tuleb keskmise kuutasu arvutamiseks korrutada keskmine tööpäevatasu selle arvutamise aluseks olnud ajavahemiku ühe kuu keskmise kalendaarse tööpäevade arvuga. Perioodil jaanuar – juuni 2012 oli ühe kuu keskmiseks kalendaarseks
tööpäevade arvuks 21,27 tööpäeva (130 ÷ 6). Sellest tulenevalt kujuneb hageja keskmiseks kuutasuks 35,89 × 21,27 = 777,62 eurot. Seega on ringkonnakohtu arvates õige kostja (tööandja) poolne keskmise töötasu arvestus (777,59 eurot, mis erineb ringkonnakohtu arvestustest ümardamise tulemusena üksnes 0,03 euro võrra). Maakohus on seega õigesti leidnud, et hageja kahe kuu keskmine kuutöötasu moodustas 1555,18 eurot ning selles suuruses oli põhjendatud mõista hageja kasuks välja töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel.
15.Apellant taotles alternatiivselt (s.o juhul, kui kohus asub seisukohale, et ülesütlemine vastas seadusele) tööandjalt TLS § 100 lg 4 alusel väljamõistetava hüvitise vähendamist, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Maakohus mõistis hüvitisena välja kahe kuu keskmise töötasu (ringkonnakohus märgib, et apellant/tööandja ei ole vaidlustanud maakohtu seisukohta, mille kohaselt tuli hageja keskmiseks töötasuks lugeda 777,59 eurot kuus ja mille õigsust ringkonnakohus eelpool kontrollis). Ringkonnakohus nõustub vastustaja (töötaja) seisukohaga, et maakohtu menetluses ei esitanud apellant (tööandja) taotlust vähendada TLS § 100 lg 4 alusel väljamõistetavat hüvitist. Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 ei ole apellandil õigust taotleda hüvitise vähendamist esmakordselt ringkonnakohtus. Kolleegium märgib, et asja materjalidest nähtuvalt taotles töötaja algselt töövaidluskomisjonis TLS § 100 lg 4 alusel kolme kuu keskmise töötasu väljamõistmist. TLS § 100 lg 4 alusel võib kohus või töövaidluskomisjon hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Töövaidluskomisjon pidas põhjendatuks mõista töötaja kasuks välja hüvitise kahe kuu keskmise töötasu ulatuses. Seega on töövaidluskomisjon hüvitise määra talle antud diskretsioonist lähtudes juba vähendanud. Apellant ei ole toonud esile töölepingu ülesütlemisega ja poolte vastastikuste huvidega seonduvaid asjaolusid, mis tingiksid väljamõistetava hüvitise suuruse täiendava vähendamise. Seega jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks TLS § 100 lg 4 alusel välja hüvitise töötaja kahe kuu keskmise kuutöötasu ulatuses summas 1555,18 eurot.
16.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väidetega, nagu oleks maakohus jätnud arvestamata apellandi seisukohtadega, mille kohaselt juulikuu töötasu on vastustajale välja makstud ning kohus tuvastas, et töötasu maksti töölepingus kokku lepitud ulatuses (s.o miinimumpalk). Maakohus on mõlema poole väiteid kokkulepitud palga suuruse kohta oma otsuses põhjalikult analüüsinud, arvestades muuhulgas ka tööandja seisukohta, et juulikuu töötasu oli hagejale välja makstud, kuna kokkulepitud töötasu suuruseks oli 290 eurot (maakohtu otsuse põhjendav osa lk 5–6). Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja väited miinimumtöötasu maksmise kokkuleppe kohta ei ole usutavad. Kuna kumbki pool ei esitanud muid asjakohaseid tõendeid tegelikult kokkulepitud töötasu suuruse kohta, juhindus maakohus põhjendatult hagejale eelneva 6 kuu jooksul välja makstud keskmisest töötasust, mille kohta olid kohtule andmed esitatud. Asjakohased ei ole ka apellandi põhjendused, mille kohaselt oli vastustajal (s.o töötajal) võimalus esitada enda peetud „tööaja arvestus“ juba töövaidluskomisjoni menetluses. Maakohus on oma otsuses õigesti märkinud, et tööaja arvestuse pidamine oli TLS § 38 lg 2 p 4 järgi tööandja kohustus ning tööandjal puudub alus heita töötajale ette tööaja arvestuse esitamist menetluse liiga hilises staadiumis. Sõltumata sellest, et maakohus arvestas õigesti välja hageja keskmise kuutöötasu, kuulub hageja nõue 2012.a juulikuu eest vähemmakstud töötasu saamiseks rahuldamisele kostja õigeksvõtu
alusel (vt eelpool p 13.1 – 13.4). Seega ei kuulu arvestamisele apellatsioonkaebuses esitatud seisukohad, mille kohaselt vaidleb tööandja jätkuvalt vastu töötaja sellekohasele nõudele.
17.Apellant (tööandja) vaidlustas maakohtu otsuse ka kostjalt hageja kasuks vähemmakstud välislähetuse päevarahade väljamõistmise osas.
17.1.Maakohus mõistis välja tasumata välislähetuse päevarahad summas 510,39 eurot, arvestades tööandja poolt 11. aprillil 2013.a tasutut (1185,61 eurot). Maakohus asus seisukohale, et pooltel oli kokkulepe välislähetuse päevaraha suuruse osas summas 32 eurot/päev ning tööandjal puudus õigus vähendada päevaraha ühepoolselt Vabariigi Valitsuse määruses sätestatud alammäärani 22,37 eurot/päev. Ringkonnakohus nõustub selles osas täielikult maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki TsMS § 654 lg 6 alusel. Maakohus asus õigesti seisukohale, et käesoleval juhul olid pooled asjaoludest nähtuvalt leppinud kokku päevaraha määras 32 eurot/päev (TLS § 40 lg 2) ning seetõttu puudus tööandjal õigus kokkulepitud päevamäära ühepoolselt vähendada.
17.2.Õige ei ole apellandi seisukoht, et päevaraha suurus sõltub üksnes tööandja diskretsioonist senikaua, kuni päevaraha määr vastab vähemalt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud miinimummäärale. Päevaraha määra osas kokkuleppe olemasolu korral on kokkulepitu poolte jaoks siduv (VÕS § 8 lg 2). Ringkonnakohus leiab, et töötajale peavad päevarahade arvestamise alused ja tingimused olema läbinähtavad. Käesoleval juhul ei ole kohtule esitatud kokkulepet ega põhjendusi selle kohta, millistel alustel ja millest lähtudes tuli tööandja arvates maksta eri töölähetuste puhul töötajale erinevas määras päevaraha. Paljasõnalised on apellandi selgitused, mille kohaselt sõltub päevaraha määr igast konkreetsest lähetusest eraldi, arvestades lähetuskoha kaugust, lähetuse kestust ja toitlustamist. Töötaja on esile toonud, et apellant ei ole ühegi välislähetuse puhul taganud talle toitlustamist. Samuti ei ole apellant põhjendanud, mille poolest erinesid vaidlusalused välislähetused varasematest, mille puhul maksis apellant päevaraha kõrgemas määras (s.o 32 eurot/päev). Töötaja olukorda halvendab juba ainuüksi varasemast väiksemas määras päevaraha maksmine, kui töötajal on tekkinud õigustatud ootus saamaks päevaraha varasemaga samas määras. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus välislähetuse päevarahade väljamõistmise osas summas 510,39 eurot on seaduslik ja põhjendatud ning alus kohtuotsuse muutmiseks selles osas puudub.
18.Kokkuvõttes on ringkonnakohtu arvestuste kohaselt hageja põhinõude suuruseks 3090,64 eurot. Vastavalt maakohtu otsuses märgitule muutusid TLS § 84 lg 1 alusel kõik tasumisele kuuluvad summad sissenõutavaks töölepingu ülesütlemisega 17.08.2012.a. Põhjendatud on hageja nõue viivise saamiseks seadusjärgses määras. Kostja oli perioodil 18.08.2012.a – 10.04.2013.a viivituses summaga 4276,25 eurot ja alates 11.04.2013.a (kostja tasus sel kuupäeval hagejale 1185,61 eurot) summaga 3090,64 eurot. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsuse resolutsiooni p-s 1.4 on ilmne viga. Otsuse p 1.4 sõnastuse kohaselt on kostjalt hageja kasuks välja mõistetud viivis summas 230,74 eurot 12.06.2012.a seisuga, kuid kohtuotsuse põhjendustest ja viivise arvestusest nähtuvalt on kohus mõistnud viivise välja otsuse tegemise seisuga, s.o tegelikkuses 12.06.2013.a seisuga.
18.1.2012. aastal oli kehtiv seadusjärgne viivisemäär 1 + 7 = 8% aastas. Ajavahemikul 18.08.2012 – 31.12.2012, s.o 135 päeva eest, kujunes 4 276,25 euro suurust nõudesummat ja 366-päevast aastat arvestades viivis 126,18 eurot (4 276,25 × 0,08 / 366 × 135). 2013. a esimesel poolaastal oli seadusjärgne viivisemäär 0,75 + 7 = 7,75% aastas kuni 14.04.2013 (VÕS § 113 lg 2 muutumiseni) ja alates 15.04.2013 8,75 %.
Ajavahemikul 01.01.2013-10.04.2013, s.o 100 päeva eest oli 4 276,25 euro suurust nõudesummat ja 365-päevast aastat arvestades oli viivis 90,80 eurot (4 276,25 × 0,0775 / 365 × 100). Ajavahemikul 11.04.2013-14.04.2013, s.o 4 päeva eest oli 3 090,64 euro suurust nõudesummat ja 365-päevast aastat arvestades oli viivis 2,62 eurot (3 090,64 × 0,0775 / 365 × 4). Ajavahemikul 15.04.2013-12.06.2013, s.o 59 päeva eest oli 3 090,64 euro suurust nõudesummat ja 365-päevast aastat arvestades oli viivis 43,71 eurot (3 090,64 × 0,0875 / 365 × 59). Viivis maakohtu otsuse tegemise seisuga (12.06.2013) on seega 126,18 + 90,80 + 2,62 + 43,71 = 263,31 eurot.
18.2.Ajavahemikul 13.06.2013-30.06.2013, s.o 18 päeva eest oli 3 090,64 euro suurust nõudesummat ja 365-päevast aastat arvestades oli viivis 13,34 eurot (3 090,64 × 0,0875 / 365 × 18). Referentsintressimäär 01.07.2013-31.12.2013 oli Eesti Panga teatel 0,50% (aastas). Seega oli 2013. a teisel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär 0,50 + 8 = 8,50% aastas. Ajavahemikul 01.07.2013-31.12.2013, s.o 184 päeva eest oli 3 090,64 euro suurust nõudesummat ja 365-päevast aastat arvestades viivis 132,43 eurot (3 090,64 × 0,0850 / 365 × 184). Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2014 on Eesti Panga teatel 0,25% (aastas). Seega on 2014. a esimesel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär 0,25 + 8 = 8,25% aastas. Ajavahemikul 01.01.2014-29.05.2014, s.o 149 päeva eest oli 3 090,64 euro suurust nõudesummat ja 365-päevast aastat arvestades viivis 104,09 eurot (3 090,64 × 0,0825 / 365 × 149). Viivis perioodi eest 13.06.2013-29.05.2014 on 13,34 + 132,43 + 104,09 = 249,86 eurot. Kokku kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele viivis ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga (29.05.2014) summas 263,31 + 249,86 = 513,17 eurot.
19.TsMS § 173 lg 3 alusel muudab ringkonnakohus maakohtu otsuses märgitud menetluskulude jaotust. Lähtudes hageja poolt esitatud esialgsest nõudest summas 4495,73 eurot ja ringkonnakohtu otsusega hagi rahuldamise ulatusest (3090,64 + viivis 513,17 eurot = 3603,81 eurot) kuulub hagi rahuldamisele 80 % ulatuses. Seega tuleb maakohtus kantud menetluskulud jätta 80 % ulatuses kostja kanda ja 20 % ulatuses hageja kanda. Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda, kuna apellatsioonkaebus jääb täielikult rahuldamata ning osaliselt kuulub rahuldamisele vastuapellatsioonkaebus.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.