DL hagi Kim Johansen Transport OÜ vastu saamata jäänud töötasu ja viiviste saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.11.2013 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
4906,57 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kim Johansen Transport OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja DL (isikukood XXXXXXXXXX, elukoht XXXXXX XX-X XXXXX XXXXXXX), lepinguline esindaja Lea Kurbel-Kalamees Kostja Kim Johansen Transport OÜ (registrikood 10818405, asukoht A.H Tammsaare tee 47, 11316 Tallinn), lepinguline esindaja vandeadvokaat Katrin Sarap
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
Jätta Harju Maakohtu 28.11.2013 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud Kim Johansen Transport OÜ kanda. Edasikaebamise kord Otsusele võivad pooled vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Vastust kassatsioonkaebusele ja menetluslikke taotlusi võib menetlusosaline Riigikohtule esitada ilma vandeadvokaadi vahenduseta. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult
menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud ja hageja nõue
10.05.2013 esitas DL töötajana Põhja Inspektsiooni töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse tööandja Kim Johansen Transport OÜ vastu perioodi eest 01.12.2009 kuni 01.02.2012 saamata jäänud töötasu 5317,72 euro ja 10.05.2013 seisuga sissenõutavaks muutunud viiviste 957,68 euro saamiseks.
2.07.06.2013 otsusega töövaidlusasjas nr 4.4-1/1112 rahuldas TVK osaliselt DL avalduse ja mõistis Kim Johansen Transport OÜ-lt DLe kasuks välja saamata jäänud töötasu 2010 aprilli kuni 2012 jaanuar eest summas 3959,58 eurot ja viivised 946,99 eurot. TVK kohaldas DL nõudes Kim Johansen Transport OÜ vastu 2010 jaanuari-, veebruari- ja märtsikuude täiendavate töötasude kokku 637,98 euro ja 2010 jaanuari-, veebruari- ja märtsikuude töötasude maksmisega viivitamise eest viiviste 10,69 euro nõudes ning telefonikõnede limiiti ületava 720,16 euro väljamõistmiseks aegumist ning jättis nimetatud nõuete osas avalduse rahuldamata.
3.Kim Johansen Transport OÜ ei nõustunud TVK 07.06.2013 otsusega töövaidlusasjas nr 4.4-1/1112 ja esitas 04.07.2013 Harju Maakohtule taotluse töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras osas, milles töövaidluskomisjon DL avalduse rahuldas. Kohus võttis taotluse tsiviilasjas nr 2-13-32392 10.07.2013 määrusega menetlusse ja kohustas DL esitama kohtule töövaidluskomisjonile esitatud avalduse hagiavaldusele ettenähtud vormis osas, millega Kim Johansen Transport OÜ vaidlustab töövaidluskomisjoni otsust. DL (hageja) esitas hagiavalduse 23.07.2013. 08.07.2013 esitas hageja Harju Maakohtule hagiavalduse osas, milles TVK ei rahuldanud hageja nõuet. Kohus võttis hagi 13.08.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-32843 menetlusse ja liitis tsiviilasjad nr 2-13-32843 ja 2-13-32392 ühte menetlusse, lugedes ühiseks tsiviilasja numbriks 2-13-32392.
4.08.07.2013 esitatud hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt välja saamata jäänud töötasud perioodi jaanuar, veebruar ja märts 2010 eest summas 637,98 eurot koos sama perioodi eest arvestatud viivisega summas 10, 69 eurot ja telefoni kasutamise eest alusetu kinnipidamise tulemusena vähem makstud töötasu summas 720,16 eurot.
5.23.07.2013 esitatud hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista saamata jäänud töötasud perioodi aprill 2010 kuni jaanuar 2012 eest summas 3959,58 eurot, seisuga 10.05.2013 sissenõutavaks muutunud viivised summas 946,99 eurot ja alates 11.05.2013 viivise 8,75% aastas põhinõudest (3959,58 eurot) kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
6.Hagiavalduse kohaselt töötas hageja alates 05.05.2006 kostja juures sõlmitud töölepingu nr 360 alusel autojuhina töötasuga 373 krooni (bruto) päevas. Töötasu pidi kostja välja maksma järgneva kuu 10. kuupäevaks. Pooltevaheline töösuhe lõppes 28.01.2013 hagejapoolse töölepingu ülesütlemisega. Kostja tasus hagejale lõpparvena hüvitise TLS § 100 lg 5 alusel ning puhkusekompensatsiooni kolme päeva eest.
7.02.10.2008 sõlmitud töölepingu nr 360 lisaga nr 4 muudeti hageja töötasu suuruseks 847 krooni (bruto) päevas (54,13 eurot päevas alates 01.01.2011). 01.09.2009 tegi kostja kirjaliku töölepingu nr 53 projektiga ettepaneku leppida kokku töötasus 686 krooni päevas, millist kokkulepet hageja ei allkirjastanud. Seega puudub poolte vahel kokkulepe töötasu muutmiseks ning töötasu maksmisel peab tööandja lähtuma 01.01.2008 kokku lepitud töötasust 847 krooni päevas (54,13 eurot alates 01.01.2011).
8.Kostja lähtus hagejale töötasu maksmisel hageja poolt allkirjastamata töölepingust nr 53. Alates 01.09.2009 kuni 31.01.2012 maksis kostja hagejale töötasu 43,84 eurot (ehk 686 krooni) päevas. Kostja arvestas perioodil aprill 2010 kuni 31.01.2012 hagejale 10,29 euro
võrra kokkulepitust väiksemat päevatasu. Kokku on perioodi aprill 2010-31.01.2012 eest vähem tasutud töötasu summas 3959,58 eurot, millist asjaolu kinnitavad palgateatised eelnimetatud perioodist.
9.01.02.2012 muutsid pooled töölepingu nr 88530 p-de 5.1. ja 5.2. sõnastust, mille järgi on hageja töötasu suuruseks 48,96 eurot päevas.
10.Hageja ütles töölepingu üles TLS § 37 lg 5 alusel alates 28.01.2013, mille kohta pooled allkirjastasid töölepingu nr 88530 lisa 3. Kostja vastuväited
11.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
12.Hageja ei vaidlustanud alates 01.09.2009-31.01.2012 hagejale makstud töötasu ega hoiatanud kostjat rikkumise tagajärgedest. Hageja ei vaidlustanud hagejale nimetatud perioodil töötasu maksmist ka pärast 01.02.2012 kokkuleppe allkirjastamist ega ka töösuhte lõppedes 28.01.2013, millega sisuliselt tunnustas perioodil 01.09.2009 kuni 31.01.2012 hagejale makstavat päevatasu. Seega on hageja tunnistanud töötasu muutmise kokkulepet. Nimetatud perioodi eest töötasu nõudmine on vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohtu otsus
13.28.11.2013 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja ajavahemiku 2010 aprill kuni 2012 jaanuar eest täiendava töötasu summas 3959,58 eurot ja seisuga 10.05.2013 sissenõutavaks muutunud viivised summas 946,99 eurot ja alates 11.05.2013 viivised 8,75% aastas põhinõudest (3959,58 eurot) kuni põhinõude kohase täitmiseni. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 163 lg 1 alusel 23% ulatuses hageja ja 77% ulatuses kostja kanda.
14.Kohus märkis töölepingu seaduse (TLS) § 28 lg 2 p-dele 1 ja 2 viidates, et hageja töötasu töölepingu nr 360 lisa nr 4 kohaselt oli alates 01.10.2008 847,00 krooni ja alates 01.01.2011 54,13 eurot päevas. Samuti viitas kohus TLS §-le 12, mille kohaselt võib töölepingut muuta üksnes poolte kokkuleppel ning märkis, et hageja ei ole allkirjastanud kostja poolt 01.09.2009 koostatud töölepingut nr 53, milles määrati hagejale makstav töötasu (bruto) 686 krooni (43,84 eurot) päevas.
15.TsÜS § 147 lg 3 kohaselt algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. TsÜS § 154 kohaselt algab korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Töötasu maksmise näol on tegemist korduvate kohustuste täitmisega. Seega on hagejal õigus nõuda alates 01.01.2010 sissenõutavaks muutunud töötasu.
16.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on tasunud hagejale perioodi 01.01.2010-31.01.2012 eest töötasu (päevatasu) kokkulepitust vähem.
17.Viidates tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 143 ja kostja poolt kohtule esitatud aegumise kohaldamise taotlusele, mille kohaselt on aegunud hageja 2010 jaanuari, veebruari ja märtsi kuude töötasu nõuded ja telefoni kasutamise eest tasu kinnipidamise nõue ning nendega seotud viivisenõuded (TVK tl 73-74), andis kohus esmalt hinnangu aegumisele.
18.Juhindudes individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg-st 3, TsÜS § 147 lg-test 1 ja 2 ja töölepingu nr 360 p-st 5.4, leidis kohus, et seega muutus iga kuu töötasu sissenõutavaks alates 11. kuupäevast. Kohus ei nõustunud hagejaga, et antud asjas kuuluvad kohaldamisele TsÜS § 147 lg 3 ja § 154, kuna pooled on kokku leppinud töötasu maksmise päevas. Hageja esitas avalduse töövaidluskomisjonile 10.05.2013, seega on hageja töötasu nõuded 2010 jaanuari, veebruari ja märtsi kuude saamata jäänud töötasude osas summas 637,98 eurot (257,25 + 216,09 ja 164,65) aegunud. TsÜS § 144 alusel koos
põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Seega on aegunud ka 2010 jaanuari, veebruari ja märtsi kuude saamata jäänud töötasudel arvestatud viivis summas 10,69 eurot (1,57+3,72+5,40).
19.Aegunud on ka hageja nõue telefonilimiidi ületamise tõttu hageja töötasust kinni peetud tasu osas summas 720,16 eurot. ITVS § 6 lg-le 1 tuginedes leidis kohus, et 720,16 euro puhul ei ole tegemist töötasu nõudega, vaid TLS § 78 lg-s 2 sätestatud vaidlusega töötasu tasaarvestamise õiguse üle, mistõttu kuulub kohaldamisele ITVS § 6 lg 1. Hageja esitas avalduse töövaidluskomisjonile 10.05.2013, seega on nimetatud osas hagi aegunud.
20.Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et rahuldamata tuleb jätta hageja nõuded kostja vastu 2010 jaanuari, veebruari ja märtsi kuude saamata jäänud töötasude summas 637,98 eurot ning viivise summas 10,69 saamiseks ja nõue telefoni limiiti ületava 720,16 euro väljamõistmiseks.
21.Järgnevalt andis kohus hinnangu selles osas, kas kostja on hagejale tasunud vähem töötasu perioodil 01.04.2010-31.01.2012. Seejuures märkis kohus kohtule esitatud tõenditest nähtuvad asjaolud ja poolte seisukohad nende suhtes. Tulenevalt TLS § 5 lg 1 p-st 5 on töölepingu kohustuslikuks tingimuseks kokkulepe töötasu kohta ja tööandja on kohustatud kindlustama töötajat kokkulepitud tööga ja maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal (TLS § 28 lg 2 p-id 1 ja 2). Asjas puudub vaidlus selles, et hagejaga kokku lepitud töötasu suurus alates 01.10.2008 oli 847 Eesti krooni ja alates 01.01.2011 kehtivas vääringus 54,13 eurot päevas.
22.Töölepingut saab muuta üksnes poolte kokkuleppel (TLS § 12). Hageja töölepingut 01.09.2009 ei muudetud ning seega kehtis 01.10.2008 kokkulepitud töötasu kuni 31.01.2012. Kohus märkis, et kuivõrd hagejale maksti tegelikult ajavahemikus 01.09.2009 kuni 31.01.2012 töötasu 686 krooni, alates 01.01.2011 kehtivas vääringus 43,84 eurot tunnitasust lähtudes, siis sai hageja kogu eelnimetatud perioodil vähem 10,29 eurot tunnis. Kostja väidet, nagu oleks hageja poolt kokkulepitud töötasu nõudmine töölepingu pikemaajalist teistsugust täitmist arvestamata vastuolus hea usu põhimõttega, ei pidanud kohus asjakohaseks. Eeltoodu alusel leidis kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista saamata jäänud täiendav tunnitasu 10,29 eurot alates 2010 aprillist kuni 2012 jaanuarini hageja arvestuse alusel, mida kostja ei ole vaidlustanud, summas 3959,58 eurot.
23.Kohus leidis viidates VÕS § 113 lg-le 1 ja asjaolule, et kostja ei ole hageja viivise arvestusele vastu vaielnud, et seisuga 10.05.2013 sissenõutavaks muutunud viivis summas 946,99 eurot kuulub rahuldamisele ja kostjalt väljamõistmisele. Samuti leidis kohus, et alates 11.05.2013 kuni põhinõude (3959,59 eurot) täitmiseni kuulub kostjalt väljamõistmisele viivis 8,75 % põhinõudest. Apellatsioonkaebus
24.30.12.2013 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 28.11.2013 otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
25.Tuginedes TsMS § 631 lg-tele 1 ja 2, leiab kostja, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse normi ning hinnanud esitatud asjaolusid ja tõendeid ebaõigelt, mistõttu tuleb esimese astme kohtu otsus tühistada. Kostja hinnangul on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud selgitamiskohustust ning TsMS § 436 lg 1 kohast põhjendamiskohustust. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja faktiliste väidetega ning kostja arvates kohaldamisele kuuluvate õigusnormidega. Kostja leiab, et piisavaks ei saa lugeda maakohtu ainsat põhjendust kostja poolt esitatu kohta otsuse p-s 41, mille kohaselt kohus leidis, et kostja väide, nagu oleks hageja poolt kokkulepitud töötasu nõudmine töölepingu pikemaajalist teistsugust täitmist arvestamata vastuolus hea
usu põhimõttega, ei ole asjakohane. Muu hulgas ei ole maakohus võtnud arvesse senist Riigikohtu praktikat, mille kostja on maakohtu menetluses selgelt esile toonud.
26.Samuti on maakohus jätnud selgitamata, miks maakohtu arvates ei ole käesolevas vaidluses asjakohased TsÜS § 138 lg-ed 1 ja 2. Kostja märgib, et hageja on esitanud nõude saamata töötasu saamiseks perioodi 01.09.2009 kuni 31.01.2012. Viidatud perioodil ehk 30 kuu jooksul ei ole hageja kordagi pöördunud kostja poole põhjusel, et alates 01.09.2009 on tema töötasu vähenenud ning tal on sellest lähtuvalt nõue kostja vastu. Hageja sai igal palgapäeval teada, mis tasud talle on makstud ja seega pidi hageja olema teadlik oma õiguste väidetavast rikkumisest. Viidatud perioodil ei ole hageja kasutanud töölepingu väidetavast rikkumisest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, muu hulgas õigust öelda tööleping erakorraliselt üles. Alates 01.02.2012 suurenes hageja töötasu, millise kokkuleppe hageja allkirjastas. Viidatud lisa allakirjutamisel ei teavitanud hageja kostjat, et kostja on väidetavalt tema õigusi rikkunud. Ka perioodil 01.02.2012 kuni 28.01.2013 ehk sisuliselt 12 kuu jooksul ei esitanud hageja kordagi kostjale nõuet ega sellekohast pretensiooni väidetavalt saamata jäänud töötasu osas. Samuti ei esitanud hageja sellist nõuet ka pärast töösuhte lõppu, alates 29.01.2013 kuni 10.05.2013 ehk 3,5 kuu jooksul. Seega ei ole hageja kokkuvõttes esitanud väidetavalt saamata jäänud töötasu nõuet ega pretensiooni 45,5 kuu jooksul ehk peaaegu 4 aasta jooksul. Võttes arvesse hageja käitumist oma õiguste väidetava rikkumise korral, teostab hageja oma õigusi hea usu põhimõtte vastaselt ning tuginedes TsÜS § 138 lg-le 1 ja VÕS § 6 lg-le 2 oleks maakohus pidanud jätma hagi täies ulatuses rahuldamata.
27.Maakohus on jätnud arvestamata faktilised asjaolud, mis puudutavad hageja käitumist perioodil 01.09.2009 kuni 31.01.2012. Hageja oli nõus töötasu vähendamisega eelnimetatud perioodil, mistõttu ei ole hagejal sisulist saamata jäänud töötasu nõuet. Maakohus ei ole arvestanud olulise asjaoluga, mille kohaselt jätkas hageja töötamist, saades 30 kuu jooksul töötasu allkirjastamata töölepingu lisa alusel. Sellise käitumisega kinnitas hageja, et on nõus uue töötasuga. Vastasel juhul oleks hageja mõistlikult eeldades kasutanud oma õiguste rikkumise korral selleks ettenähtud õiguskaitsevahendeid.
28.Lisaks on maakohus jätnud arvestamata kostja poolt viidatud Riigikohtu praktika analoogsete vaidluste lahendamisel. Seejuures märgib kostja, et Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-117-11 asunud seisukohale, et töölepingu vorminõude eesmärgist ei tulene, et töölepingu muutmise kokkulepped oleksid kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühised (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-6-08, p 13). Järelikult, kui hageja jätkas töötamist, oli ta nõus vähendatud töötasuga ning seega oli töötasu kokkulepe sõlmitud. Vastupidist järeldust ei saanud kostja hageja pikaajalisest käitumisest teha. Lahendi nr 3-2-1-137-06 p-s 23, nr 3-2-1-100-07 p-s 16 ja nr 3-2-1-105-08 p-s 16 on Riigikohus leidnud, et erandlikel asjaoludel saab aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sisse nõudmata jätmisele tuginedes. Seega olukorras, kus hageja nõue ei ole aegunud, on selle nõude esitamine käesoleva vaidluse asjaolusid arvesse võttes hea usu põhimõttega vastuolus. Lahendi nr 3-2-1-108-05 p-s 24 on Riigikohus leidnud, et kui töötaja oli ise osaühingu juhatuse liige ja osanik, kellel oli õigus ja kohustus lahendada töö eest tasu maksmise küsimused, siis ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas, et ta pöördub töövaidlusorganisse alles aasta pärast töölepingu lõpetamist.
29.Tuginedes Riigikohtu seisukohtadele ning kasutades analoogiat, on käesolevas vaidluses hageja pikaajaliselt jätnud väidetava saamata jäänud töötasu nõude esitamata, mistõttu saab hageja käitumisest üheselt järeldada, et hageja oli nõus vähendatud töötasuga. Seega on hageja poolt töötasu nõude esitamata jätmine 4 aasta jooksul igal juhul hea usu põhimõttega vastuolus.
30.Arvestades, et hageja nõude rahuldamiseks puudub alus, on kostja hinnangul alusetu ka viivise nõue. Vastus apellatsioonkaebusele
31.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
32.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
33.Maakohus on käsitlenud vaidluse aluseks olevaid asjaolusid ning selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks tuleb hagi vaatamata kostja vastuväidetele maakohtu poolt põhjendatuks peetud ulatuses osaliselt rahuldada. Maakohus on hagis esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõigusenormidega ning hinnanud esitatud tõendeid seadusekohaselt. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude osalise põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Kuna esimese astme kohus on kostja seisukohtadele piisava selgusega vastanud ning ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega täies ulatuses, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.
34.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Kolleegium nõustub maakohtu käsitlusega, mille kohaselt ei ole hageja nõusolek töötasu vähendamiseks perioodil 01.09.2009 – 31.01.2012 tuvastamist leidnud. Õige on kohtu järeldus, et TLS § 12 kohaselt võib töölepingut muuta üksnes poolte kokkuleppel ning kokkuleppe saaks lugeda VÕS § 9 lg 1 ja TsÜS § 67 lg 2 kohaselt sõlmituks vaid mõlema poole õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavalduste olemasolu korral. Asjas esitatud tõendite kohaselt on kostja 01.09.2009 koostanud töölepingu nr 53 ja teinud sellega kirjaliku ettepaneku töötasu muutmiseks, kuid hageja ei ole seda allkirjastanud ehk teinud omapoolset tahteavaldust töölepingu tingimuste muutmisega nõustumiseks. Töölepingu allkirjastamata jätmisest võib vastupidiselt järeldada hageja soovi eelnevalt kokku lepitud töötasu säilitamiseks. Kolleegium nõustub hagejaga, et tema poolt töötamise jätkamist vähendatud töötasu eest ei saa lugeda väiksema töötasuga vaikimisega nõustumiseks, kuna vaikimist või tegevusetust saab lugeda tahteavalduseks ainult seaduses ettenähtud juhul või kui see tuleneks pooltevahelisest kokkuleppest või kujunenud praktikast. Töölepingu muutmise kokkuleppega nõustumine vaikimisi või tegevusetusega ei tulene TLS-st, samuti puuduvad tõendid selle kohta, et poolte vahel oli sellesisuline kokkulepe või praktika. Kolleegium nõustub hagejaga ka selles, et kaebaja järeldus, et töötamise jätkamisega allkirjastamata töölepingus märgitud töötasu eest nõustus vastustaja kaudse tahteavalduse kaudu töötasu vähendamisega, on meelevaldne. Tahteavaldust saab lugeda TsÜS § 68 lg 3 järgi kaudseks juhul, kui see väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Asjaolu, et hageja jätkas töötamist kostja juures pärast ühepoolset töötasu vähendamist, ei tõenda tema tahet jäädagi töötama väiksema palga eest. Tõendamata on, et hagejat motiveeris tööle jääma leppimine palga ühepoolse vähendamisega ning hageja soov tuua tööle jäädes palgakokkuleppe osas kaasa õiguslik tagajärg ehk luua oma käitumisega kostjale õiguslik alus väiksema töötasu maksmiseks. Kostja viidatud Riigikohtu lahend nr 32-1-117-11 käsitleb olukorda, kus kirjalikult kokku lepitud töötingimusi on muudetud suulises vormis ning ei ole käesolevas vaidluses seetõttu kohaldatav.
35.Samuti ei nõustu ringkonnakohus kaebuse väitega, et hageja poolt töötasu nõude esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja on oma nõuded esitanud aegumistähtaja jooksul ning kostja väite ümberlükkamise seisukohast on asjakohane hageja viide Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-70-03 p-le 13, milles kolleegium on leidnud, et seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Riigikohtu selgituste kohaselt saab aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks ainuüksi pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel. Sama seisukohta on Riigikohus väljendanud ka apellatsioonkaebuses viidatud hilisema lahendi nr 3-2-1-137-06 p-s 23. Ühtegi erandlikku asjaolu kaebaja kõnealusel juhul esile toonud ei ole ning pelgalt nõude esitamine enne aegumise tähtja möödumist selliseks erandlikuks asjaoluks olla ei saa.
36.Kolleegium nõustub hagejaga, et kaebuses toodud viide Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-108-05 p-le 24 ja sellest tuletatud analoogia ei ole asjakohane, kuna hageja ei ole kostja osanik ega juhatuse liige ning tal puudub nii õigus kui ka võimalus lahendada endale töötasu maksmisega seotud küsimusi.
37.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
Iko Nõmm
Malle Seppik
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.