Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ülle Jänes, Mare Merimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
23.05.2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-3370
Tsiviilasi
I P i hagi Jõelähtme valla (Jõelähtme Vallavalitsuse kaudu) vastu töövaidluses
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Apellatsioonkaebuse hind 1547.28 eurot Vastuapellatsioonkaebuse hind 1963.86 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18.10.2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
I P i apellatsioonkaebus Jõelähtme valla vastuapellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/hageja I P (isikukood XXXXXXXXX), esindaja adv Tiia Kruusmaa Vastuapellant/kostja Jõelähtme vald (Jõelähtme Vallavalitsuse kaudu, asukoht Saha tee 7, Loo, Jõelähtme vald), esindaja Kaili Siilak
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 18.10.2013 otsus tühistada osas, milles maakohus jättis osaliselt rahuldamata nõude hüvitise saamiseks TLS § 109 lg 1 alusel, jättis täielikult rahuldamata kahju hüvitamise nõude 102.61 eurot ja jättis osaliselt rahuldamata viivise nõude, samuti menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.Parandada Harju Maakohtu otsuse resolutsiooni punktis 2 ilmne kirjaviga ja lugeda aasta 2013 asemel õigeks aasta 2012.
3.Tühistatud osas teha uus otsus, millega rahuldada hageja nõue TLS § 109 lg 1 alusel kokku summas 1935 eurot ja kahju hüvitamise nõue summas 102.61 eurot ning jaotada uuesti menetluskulud.
4.Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:
1) Hagi rahuldada osaliselt; 2) Tuvastada, et I P i 11.06.2012 alanud puhkus katkes 06.07.2012; 3) Tuvastada, et Jõelähtme valla 21.12.2012 avaldus I P iga sõlmitud töölepingu ülesütlemiseks on tühine; 4) Lõpetada I P i ja Jõelähtme valla vaheline tööleping nr 266 19.01.2013 (töölepingu kehtivuse viimane päev); 5) Mõista Jõelähtme vallalt välja I P i kasuks 1935 eurot hüvitisena töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest, 494.50 eurot hüvitisena töölepingu lõpetamisest vähem etteteatatud aja eest, 64.50 eurot hüvitisena kasutamata puhkuse eest ja 102.61 eurot hüvitisena tekitatud kahju eest; 6) Mõista Jõelähtme vallalt välja I P i kasuks ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 291 eurot ja kohtuotsuse täitmisega viivitamise korral viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 24.05.2014 kuni põhivõla 2596.61 eurot täieliku täitmiseni; 7) Ülejäänud ulatuses jätta hageja nõuded rahuldamata; 8) Maakohtu menetluses kantud hageja menetluskuludest jääb 85% kostja kanda ja kostja kuludest 15% hageja kanda. 9) Apellatsiooniastmes kantud hageja menetluskuludest jääb 77% kostja kanda. Kostja apellatsiooniastme kulud jäävad täies ulatuses tema enda kanda.
5.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
6.Vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
7.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud ja hageja nõue
1.21.01.2013 esitas I P (hageja) Harju Maakohtule hagiavalduse Jõelähtme valla (Jõelähtme Vallavalitsuse kaudu, kostja) vastu, millega muuhulgas vaidlustas Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni (TVK) 04.01.2013 otsuse töövaidlusasjas nr 4.4-2/2764 avalduse rahuldamata jätmise osas. Hageja täpsustas oma nõuet 14.02.2013 ja soovis tuvastada tema puhkus katkenuks alates 06.07.2012, töölepingu kostjapoolse ülesütlemise tühisuse tuvastamist ja alates 19.01.2013 lõpetamist, samuti hüvitiste kokku 3139 eurot, kahjuhüvitise 321.78 eurot ja alates 19.01.2013 viivise väljamõistmist. Menetluskulud
palus jätta kostja kanda. Kohtuistungil täpsustas hageja oma nõudeid, vähendades hüvitisi summani 3074.50 eurot ja täpsustades viivise määra.
2.Hageja nõuded olid pärast täpsustamist järgmised: 1) 11.06.2012 alanud puhkuse alates 06.07.2012 katkemise tuvastamine (TVK-s arutatud nõue); 2) pooltevahelise töölepingu kostjapoolse 21.12.2012 ülesütlemise tühisuse tuvastamine; 3) töölepingu alates 19.01.2013 lõpetamine; 4) hüvitiste väljamõistmine, sealhulgas: a) töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 1935 eurot; b) töölepingu lõpetamise eest vähem etteteatamise aja eest 494.50 eurot; c) kasutamata puhkuse eest 645 eurot; 5) kahjuhüvitise väljamõistmine, sealhulgas: a) tööandja maksmata osa haigushüvitisest 102.61 eurot; b) Haigekassalt saamata jäänud hüvitis 219.17 eurot; 6) nõuetelt (p 4) alates 19.01.2013 kuni täitmiseni viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.
3.Hagiavalduse kohaselt töötas hageja Loo Keskkooli algklasside õpetajana alates 01.09.2008 kuni 27.12.2012. Hageja lubati puhkusele perioodiks 11.06.2012–07.08.2012. 03.07.2012 hageja haigestus ja pöördus perearsti poole 06.07.2012. Kuna perearsti ravi ei olnud tulemuslik, suunati hageja edasi haiguse diagnoosimiseks Pärnu Haigla erakorralisse vastuvõttu ning ravi jätkus Pärnu Haiglas. Hagejal diagnoositi puukentsefaliit. Hageja teadvuse seisund normaliseerus 27.08.2012. Hoolimata hageja teadvuse desorienteeritusest püüdis ta kooli direktorit ja kantseleid teavitada oma haigestumisest ja puhkuse katkestamisest telefoni teel 6., 10. ja 12.07.2012, kuid telefoni vastu ei võetud ega tagasi ei helistatud. Hageja elab maal, lähim postkontor asus 25km kaugusel ja hagejal puudus võimalus muul viisil teate saatmiseks. Hageja sai kooli direktoriga telefoni teel ühenduse 30.07.2012 ja teavitas haigestumist. Direktor palus hagejal puhkuse katkestamiseks esitada kirjalik avaldus, mille hageja koostas ja saatis 04.08.2012. Hageja viibis töövõimetuslehel perioodil 06.07.2012–02.11.2012. 29.10.2012 esitas hageja avalduse korralise puhkuse kasutamiseks koheselt peale töövõimetuslehe lõppemist, hageja arvestuste kohaselt tulnuks tal tööle asuda 02.01.2013. 21.11.2012 sai hageja kostjalt 21.08.2012 käskkirja nr 6-6/53 põhipuhkuse katkestamisest koos selgitusega. 27.11.2012 esitas hageja avalduse TVK-le taotlusega tühistada käskkirjas nr 6-6/53 märgitud puhkuse katkestamine alates 04.08.2012 ja lugeda puhkus katkestatuks alates 06.07.2012. 21.12.2012 sai hageja kostjalt töölepingu ülesütlemisavalduse erakorralise ülesütlemise kohta alates 27.12.2012.
4.Hageja hinnangul on tema puhkuse katkestamine alles hagejalt kirjaliku avalduse saamise aja järgi ebaõige. Puhkus tuleb lugeda katkenuks alates töövõimetuslehe algusest, st 06.07.2012, kuna hageja on esimesel võimalusel kostjale teatanud puhkuse kasutamist takistavast asjaolust. Töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, sest hagejal ei olnud kohustust asuda tööle ja kostja ei olnud hagejat ülesütlemisest eelnevalt hoiatanud. Töölepingu lõpetamisest teatas kostja ette vähem 23 päeva. Hagejal on õigus nõuda hüvitist töölepingu lõpetamisest vähem etteteatamise, kasutamata puhkuse ja töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest, samuti viivist neilt nõuetelt alates töölepingu lõppemisest. Kostja ega Haigekassa ei maksnud hagejale töövõimetushüvitist perioodi 06.07.2012– 03.08.2012 eest, mistõttu hagejal tekkis kahju ja kostja peab selle hüvitama.
Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Tööandja saab töölepingu seaduse (TLS) § 69 lg 6 järgi koosmõjus sama seaduse § 15 lg 2 p-ga 10 töötaja puhkuse katkestada üksnes vastava tahteavalduse väljendamisel ja kättesaamisel, st käesoleval juhul alates 04.08.2012. Hageja pidi ilmuma tööle 29.11.2012, aga vaatamata meeldetuletustele seda ei teinud, mistõttu kostjal oli õigus 21.12.2012 tööleping TLS § 88 lg 1 p 3 alusel erakorraliselt üles öelda. Ülesütlemine on kehtiv, tööleping lõppes kostja avalduses märgitud ajal ja hagejal ei ole hüvitise nõuet töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise ega vähem etteteatatud aja eest. Kostja on hagejat töölepingust tulenevate kohustuste rikkumise eest hoiatanud. Hagejal ei ole nõuet kasutamata põhipuhkuse hüvitamiseks, sest hageja on kogu tööaja eest puhkuse saanud või on see hüvitatud, sest töölepingu lõpetamisel maksti hagejale hüvitis 5 kasutamata puhkusepäeva eest, samuti hüvitati juba novembris tasulised vabad päevad. Hagejal ei ole kahju hüvitamise nõuet kostja vastu, sest hagejale on haigushüvitis arvestatud ja makstud kooskõlas ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 60 lg 4 p-ga 1 ja § 60 lg-ga 5. Hageja viivisenõue on ebatäpne ja põhjendamata. Esimese astme kohtu otsus
6.Harju Maakohus rahuldas 18.10.2013 otsusega hagi osaliselt. Kohus tuvastas, et hageja 11.06.2012 alanud puhkus katkes 06.07.2012 ja et kostja 21.12.2012 avaldus tema ja hageja vahelise töölepingu ülesütlemiseks alates 27.12.2012 on tühine. Kohus lõpetas hageja ja kostja vahelise töölepingu nr 266 19.01.2013 (töölepingu kehtivuse viimane päev). Kohus mõistis kostjalt hagejale välja 1849 eurot (sealhulgas hüvitis töölepingu lõpetamise eest 1290 eurot, töölepingu lõpetamisest vähem etteteatatud 23 päeva eest 494.50 eurot ja kasutamata puhkuse hüvitis 3 päeva eest 64.50 eurot), viivise 114.86 eurot ja edasiulatuva viivise põhivõlalt 1849 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 19.10.2013 kuni põhivõla tasumiseni.
7.Ülejäänud osas jättis kohus hagi rahuldamata, see tähendab jättis rahuldamata hageja nõude kostjalt hüvitise saamiseks summas 1225.50 eurot (sealhulgas töölepingu lõpetamise eest 645 eurot ja kasutamata puhkuse eest 580.50 eurot), kahju hüvitamise nõude summas 321.78 eurot ja osaliselt viivise nõude. Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 viimase alternatiivi järgi poolte endi kanda.
8.Pooltel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle, millised kohus luges TsMS § 231 lg-de 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: − pooltevahelise töölepingu nr 266 alusel asus hageja kostja juures tööle 01.09.2008; − hageja põhipalk enne töösuhte lõpetamist oli 645 eurot kuus, iga-aastane põhipuhkus 56 kalendripäeva; − hagejal algas 11.06.2012 puhkus, mille kestuseks oli planeeritud 70 päeva; − hageja haigestus 2012. aasta juuli algul ja talle väljastati perioodi 06.07.2012– 02.11.2012 kohta töövõimetuslehed (t lk 18–23); − kirjaliku avalduse puhkuse katkestamise ja pärast töövõimetuse lõppu jätkamise kohta koostas ja esitas hageja 04.08.2012 (TVK t lk 18–19); − 21.08.2012 käskkirjaga nr 6-5/53 katkestas kooli direktor hageja puhkuse alates 04.08.2012 kuni töövõimetuslehe lõppemiseni (TVK t lk 21); selle ajani oli kostja arvestanud ja tasunud hagejale puhkuseraha (t lk 133: juunikuu eest oli arvestatud 350.14 eurot, juulikuu eest 603.03 eurot ja augustikuu esimeste päevade eest 136.17 eurot, millest kostja arvestas novembrikuu palgalehel tagasi 77.81 eurot 4.-7. augusti eest); − hageja teatas kostjale täiendavalt, et ta soovib alates 03.11.2012 välja võtta 33 seni kasutamata puhkusepäeva (t lk 25);
− käskkirjaga nr 6-6/15 vormistas direktor hageja puhkuse 03.11.2012–20.11.2012 (18 päeva, t lk 99), mille eest hagejale arvestati ja maksti puhkusetasu (t lk 124); − 30.11.2012 käskkirjaga nr 6-6/22 andis kooli direktor hagejale kuus tasustatavat vaba päeva 21.11.2012–28.11.2012 (t lk 100), mille eest hagejale arvestati ja maksti töötasu (t lk 124 ja 131); − kostja (avalduses kool) avaldas 21.12.2012 ülesütlemisavaldusega, et ütleb töölepingu alates 27.12.2012 erakorraliselt üles TLS § 88 lg 1 p 3 alusel (t lk 28–29); − kostja maksis hagejale lõpparvena 02.01.2013 summa 82.10 eurot 5 kasutamata puhkusepäeva hüvitisena (t lk 88–89, 123 ja 130).
9.Hageja esimene nõue on tuvastusnõue. Kohus leidis, et hagejal on piisav õiguslik huvi TsMS § 368 lg 1 tähenduses sellise nõude esitamiseks, sest sama nõue on lahendatud TVK-s ja hagejal puudub muu mõistlik võimalus vältida hagiga vaidlustatud otsuse jõustumist.
10.Esimese nõude lahendamine sõltub TLS § 69 lg 6 tõlgendamisest, mis on käesoleval juhul asjakohases osas sõnastatud järgmiselt: „Töötajal on õigus puhkus katkestada, edasi lükata või enneaegselt lõpetada töötaja isikust tulenevatel olulistel põhjustel, eelkõige ajutise töövõimetuse [...] tõttu. Töötajal on õigus nõuda kasutamata jäänud puhkuseosa vahetult pärast puhkuse kasutamist takistava asjaolu äralangemist või poolte kokkuleppel muul ajal. Töötaja on kohustatud tööandjale teatama puhkuse kasutamist takistavast asjaolust esimesel võimalusel.”
11.TLS-i seletuskirjas (299 SE) märgitakse puhkuse ja selle töötajapoolse katkestamise kohta muuhulgas järgmist: „Kõige levinum regulaarne õigus töö tegemisest keeldumiseks on puhkus. Puhkuse eesmärk on anda töötajale regulaarselt töövaba aega töövõime taastamiseks ja järgmiseks tööperioodiks valmistumiseks. Rahvusvahelises tööõiguse teoorias on rõhutatud, et puhkuse eesmärgiks on tagada töötajale võimalus lõõgastumiseks töötaja valitud viisil. Puhkuse nõudeõigus on loomult eraõiguslik nõue ja seda tuleb eristada avalik-õiguslikest puhkeaja nõuetest, mis on kehtestatud töötaja tervise kaitse eesmärgil. Puhkuse kasutamisest ei ole õigus keelduda, puhkust ei ole lubatud asendada muude hüvedega.“ (lk 46) „Puhkuse kasutamist takistavate asjaolude esinemise korral on töötajal sarnaselt kehtivale puhkuseseadusele õigus nõuda kasutamata jäänud puhkuseosa väljavõtmist kohe pärast takistava asjaolu äralangemist või poolte kokkuleppel muul ajal. Oluline on siinjuures, et töötajal on kohustus tööandjat enda isikust tulenevast takistusest teavitada, et tööandjal tekiks võimalus töötaja puhkuse pikenemisega arvestada.“ (lk 51) „Sarnaselt kehtivale õigusele, tekib töötajal puhkuse ajal haigeks jäädes õigus puhkus katkestada (eelnõu § 69 lg 6) ja saada ajutise töövõimetuse hüvitist alates päevast, millal ta katkestab puhkuse ja asub või on kohustatud asuma täitma töö- või teenistuskohustusi.“ (lk 88)
12.Euroopa Kohtu (EK) väljakujunenud praktikast nähtub, et iga töötaja õigust tasulisele põhipuhkusele tuleb käsitada kui eriti olulist liidu sotsiaalõiguse põhimõtet (vt 13.06.2013 määrus kohtuasjas C 415/12: Brandes, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, p 27, samuti selles viidatud 22.04.2010 otsus kohtuasjas C 486/08: Zentralbetriebsrat der Landeskrankenhäuser Tirols, EKL 2010, lk I 3527, p 28 ja seal omakorda viidatud varasem kohtupraktika). EK on samuti korduvalt rõhutanud, et igale töötajale tagatud õigus tasulisele põhipuhkusele on liidu sotsiaalõiguse põhimõttena sõnaselgelt sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 31 lg-s 2, mille samaväärset õigusjõudu aluslepingutega on tunnustatud ELL art 6 lõikes 1 (vt eelviidatud kohtumäärus Brandes, p 28, selles viidatud 08.11.2012 otsus liidetud kohtuasjades C 229/11 ja C 230/11: Heimann ja Toltschin, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, p 22 ja seal omakorda viidatud
varasem kohtupraktika). Eelnevast tuleneb, et õigust tasulisele põhipuhkusele ei saa tõlgendada kitsendavalt (vt kohtumäärus Brandes, p 29; kohtuotsus Zentralbetriebsrat der Landeskrankenhäuser Tirols, p 29, ning kohtuotsus Heimann ja Toltschin, p 23). Töötaja õigusest tasustatud põhipuhkusele ei või teha erandeid ja pädevad siseriiklikud ametiasutused peavad seda õigust kohaldama nõukogu 23.11.1993.a direktiivis 93/104/EÜ – mis käsitleb tööaja korralduse teatavaid aspekte (EÜT L 307, lk 18; ELT eriväljaanne 05/02, lk 197; kodifitseeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 04.11.2003.a direktiiviga 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (ELT L 299, lk 9; ELT eriväljaanne 05/04, lk 381)) – sõnaselgelt sätestatud piirides (vt selle kohta Euroopa Kohtu 21.02.2013 määrus kohtuasjas C 194/12: Maestre García, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, p 16, selles viidatud 22.11.2011 otsus kohtuasjas C 214/10: KHS, EKL 2011, lk I 11757, p 23 ja seal omakorda viidatud varasem kohtupraktika).
13.Siseriiklikku õigust tuleb Euroopa Liidu õigusega ühtlustatud valdkonnas tõlgendada kooskõlas liidu õigusega (vt nt Euroopa Kohtu 05.10.2004 otsus liidetud kohtuasjades C 397/01–C 403/01: Pfeiffer jt, EKL 2004, lk I 8835, p d 116 ja 119). Käesoleval juhul ühtib TLS § 69 lg 6 eesmärgist lähtuv tõlgendus eelmises punktis viidatud liidu õiguse põhimõtetega. Nimelt nähtub TLS-i seletuskirjast, et tööandja teavitamise eesmärk on tööandjale võimaluse andmine töötaja puhkuse pikenemisega arvestada. Kõnealuse eesmärgi täitmiseks ei ole vajalik, et töötaja teavitaks tööandjat puhkuse katkemise aluseks olevast asjaolust viivitamatult. Kaaludes ühelt poolt hageja kui töötaja huve koos tasulise põhipuhkuse ja haiguspuhkuse erinevate eesmärkidega (vrd Euroopa Kohtu 20.01.2009 otsus kohtuasjas C 350/06: Schultz-Hoff jt, EKL 2009, lk I 179, p 25) ning teiselt poolt tööandja huvi ladusa töökorralduse vastu, leidis kohus, et TLS § 69 lg 6 viimase lause mõtteks ei ole siduda puhkuse katkemise aeg töötaja tahteavalduse tegemise või tööandjani jõudmisega.
14.Eelnevast tuleneb, et käesoleva asja lahendamisel ei oma sisulist tähtsust, kas hagejal oli mõistlikult võimalik teavitada kostjat oma töövõimetusest varasemalt kui 30.07.2012 suuliselt või 04.08.2012 kirjalikult. Kuna kohtu järeldus rajaneb õiguse tõlgendamisel, siis tuvastas kohus siiski, et hagejal esinesid alates 2012. aasta juulikuu algusest tervisehäired (tugev peavalu, palavik, lihasvalu ja tasakaaluhäire), mis veel ka 25.-26. juulil avaldusid uimasuse, desorienteerituse ja rahutusena (t lk 15-16). Alles alates 30.07.2012 kaebused taandusid ja hageja suunati kodusele ravile (ibid). Sellest järeldas kohus, et hageja võimalused kostja teavitamiseks oma haigestumisest olid oluliselt piiratud. Hageja helistas kooli direktorile 6., 10. ja 12.07.2012 (t lk 17) viimase avaldatud numbril (t lk 101), aga ei saanud teda kätte. Haigestunud töötajalt ei saa kohtu hinnangul käesoleva juhtumi asjaoludel mõistlikult eeldada täiendavate numbrite otsimist ja muude sidevahendite kasutamist, vaid tööandja esindaja peab ka oma puhkuse ajal korraldama kas kõnede edasisuunamise või helistama töötajale tagasi. Järelikult tegi hageja temalt mõistlikult eeldatava tööandja koheseks teavitamiseks vastavat TLS § 15 lg 2 p-le 10 ja ka sel alusel tuleks hageja esimene nõue rahuldada.
15.Hageja esimene tuvastusnõue tuleb niisiis rahuldada ja lugeda hageja 11.06.2012 alanud puhkus katkenuks ajutise töövõimetuse ajaks, see tähendab alates 06.07.2012. TLS § 69 lg 6 teise lause kohaselt oli hagejal õigus nõuda kasutamata jäänud puhkuseosa vahetult pärast puhkuse kasutamist takistava asjaolu äralangemist, see tähendab alates 03.11.2012. Pooled ei ole väitnud, et neil oleks olnud kokkulepe kasutamata puhkuse andmiseks mingil muul ajal.
16.Teise nõude õiguslikuks aluseks on TLS § 104 lg 1. Hageja tugineb viidatud sätte esimesele alternatiivile ja väidab, et töölepingu ülesütlemiseks puudus alus. Kostja ütles
pooltevahelise töölepingu üles TLS § 88 lg 1 p 3 alusel. Kostja väitel seisnes töökohustuste rikkumine alates 29.11.2012 tööle mitteilmumises. Kostja lähtus arvestusest, et hageja puhkus kestis kuni 20.11.2012 (t lk 88, aga samuti t lk 98, milles vastav kuupäev siiski eksitavalt 30.11.2012), millele järgnesid tasustatavad vabad päevad kuni 28.11.2012 (t lk 100). Pooled on üksmeelselt leidnud, et teise nõude lahendamine, see tähendab töölepingu ülesütlemise aluse esinemine, sõltub esimese nõude lahendamisest. Kohus tuvastas eelnevalt, et hageja põhipuhkus tuleb lugeda katkenuks ajutise töövõimetuse ajaks. Enne puhkuse katkemist oli hageja kasutanud 70-päevasest puhkusest 23 päeva (11.06.2012-05.07.2012 on 25 päeva, aga sellesse perioodi kuulub kaks riigipüha vastavalt pühade ja tähtpäevade seaduse § 2 p-dele 6 ja 7, mida ei arvestata TLS § 54 lg 3 järgi põhipuhkuse hulka). Hagejal jäi kasutada pärast töövõimetuslehtede perioodi veel 47 puhkusepäeva ja puhkus lõppes 19.12.2012. Lisaks oli hagejal õigus saada kuus tasustatud vaba päeva ja tal ei olnud kohustust asuda tööle 21.12.2012 või enne seda. Järelikult ei olnud kostjal alust ka töölepingut 21.12.2012 TLS § 88 lg 1 p 3 alusel üles öelda. Lisaks tuvastas kohus, et kostja ei olnud hagejat eelnevalt hoiatanud. Kohus ei nõustu kostjaga, et 11.12.2012 e-kirja (t lk 101) või kostja esindaja avaldust 12.12.2012 korraldaval kohtuistungil (t lk 36-37) saab tõlgendada hoiatusena. Kuna töölepingu kostjapoolse erakorralise ülesütlemise alust ei esinenud, siis on ülesütlemine TLS § 104 lg 1 esimese alternatiivi järgi tühine.
17.Kolmanda nõude õiguslikuks aluseks on TLS § 107 lg 2. Kohus lõpetab töölepingu kooskõlas TLS § 107 lõikega 2 ja § 97 lg-dega 1 ja 2 ajast, kui see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel (Riigikohtu 10.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-12, p 16 teine lõik). Vaidlust ei ole selles, et hageja sai 21.12.2012 kostjalt töölepingu ülesütlemise avalduse ja töölepingu korralisest ülesütlemisest tulnuks kostjal teatada 30 päeva ette. Seega on põhjendatud rahuldada hageja kolmas nõue sel viisil, et pooltevahelise töölepingu kehtivuse viimaseks päevaks oli 19.01.2013.
18.Neljanda nõude osa (a) käsitleb hüvitist TLS § 109 lg 1 esimese lause alusel. Kostja ei ole vaidlustanud hageja väidet, et kõnealuse nõude osas tuleb lähtuda hageja põhipalgast 645 eurot kuus. Kohtu otsustusest teise nõude osas tuleneb, et hagejal on nõue hüvitisele töölepingu seadusliku aluseta lõpetamise eest. Vastavalt TLS § 109 lg 1 teisele lausele võib kohus hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve, sealhulgas nii töötatud aja kui ka poolte käitumisega (Riigikohtu 10.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-12, p 17 esimene lõik). Kohus leidis, et käesoleval juhul on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis kahe kuu eest taotletava hüvitise summas, see tähendab 1290 eurot. Kohus võttis siinjuures arvesse, et mõistes poolte käsitluste vaieldavust ja arvestades kostja huviga koolis õppetöö korraldamiseks oli hagejal võimalik asuda tööle. Töösuhte pool ei teosta oma vaieldavat õigust heas usus, kui ta ei vali õiguste teostamiseks sellist viisi, et pooled saavad esmalt lahendada omavahelise õigusvaidluse. Neil kaalutlustel rahuldas kohus hageja neljanda nõude osa (a) osaliselt, rahuldamata jäi hüvitise nõue summas 645 eurot.
19.Neljanda nõude osa (b) käsitleb hüvitist TLS § 97 lg 2 p 2 ja § 100 lg 5 alusel summas 494.50 eurot töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud 23 kalendripäeva eest. Hageja töötas kostja juures alates 01.09.2008, see tähendab vähem kui viis aastat. TLS § 100 lg 5 näeb muuhulgas ette, et kui tööandja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud, siis on töötajal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja teatas töölepingu lõppemisest hagejale ette 7 päeva (21.-27.12.2012). Eespool tuvastatust nähtub, et kohane etteteatamise tähtaeg oli 30 päeva. Seega tuleb hageja neljanda nõude osa (b) rahuldada.
20.Neljanda nõude osa (c) käsitleb hüvitist TLS § 71 alusel summas 645 eurot kasutamata 30 puhkusepäeva eest. Hageja nõuab hüvitist selle perioodi eest, mille üle pooled sisuliselt vaidlesid hageja esimese nõude osas. Selle nõude rahuldamiseks tuleb kohtul siiski kontrollida, kui suur osa põhipuhkusest jäi hagejal kasutamata töölepingu lõppemise aja seisuga ja millise osa sellest on kostja seni hüvitanud. Poolte väidetest tuleneb, et hageja maksis kostjale puhkuseraha alates puhkuse algusest kuni 03.08.2012 (52 puhkusepäeva) ja seejärel 3.–20.11.2012 (18 puhkusepäeva) eest ning hüvitas 5 kasutamata puhkusepäeva. Järelikult on kostja hüvitanud hagejale kogu puhkuse, mis hagejal oli õigus saada seisuga 27.12.2012. Kohus tuvastas, et tööleping lõppes 19.01.2013. Kostja on võtnud juba arvesse terve põhipuhkuse 2012. aasta eest, seega tekkis hagejal täiendav puhkuse nõue 19 päeva eest aastal 2013, millele vastab 56-päevase põhipuhkuse kolm puhkusepäeva (=19/365×56). Vabariigi Valitsuse (VV) 11.06.2009 määruse nr 91 (keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord) § 2 lg 4 näeb ette, et kui töö tegemisest keeldumise tõttu ei ole töötajale kuue kuu jooksul töötasu makstud, arvutatakse keskmine töötasu arvutamise vajaduse tekke kuul kehtivast töötasust. Pooled ei vaidle selle üle, et töötasu ei ole hagejale alates 11.06.2012 makstud. Vahepealsesse perioodi langevad puhkused ja töövõimetus on tööst tegemise keeldumise alused TLS § 19 p-de 1 ja 2 järgi. Seega tuleb 19.01.2013 sissenõutavaks muutunud kasutamata puhkus hüvitada sel päeval maksta tulnud kokkulepitud palga ehk 645 euro järgi. Hageja nõudis kogu nimetatud summat 30 päeva eest. Kuna kohus tuvastas kasutamata puhkuse pikkuseks 3 päeva, siis tuleb välja mõista hüvitis 64.50 eurot ja jätta rahuldamata nõue 580.50 euro saamiseks. Tervikuna on neljas nõue põhjendatud osaliselt summas 1849 eurot (=1290+494.50+ 64.50). Ülejäänud osas jäi hüvitiste nõue rahuldamata, see tähendab rahuldamata jäi nõue summas 1225.50 eurot (=645+580.50).
21.Viienda nõude osas (a) nõuab hageja kahju hüvitamist summas 102.61 eurot. Hageja väidab, et see on 9.-13.07.2012 eest maksmata tööandja osa haigushüvitisest. Vaidlust ei ole selles, et kostja ei ole 06.07.2012 alanud töövõimetuslehe ega selle jätkulehtede alusel hagejale hüvitist maksnud. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 122 lg 2 kohaselt maksab tööandja töötajale hüvitist haigestumise või vigastuse neljanda kuni kaheksanda kalendripäeva eest 70% TLS § 29 lg-s 8 sätestatud korras arvutatud töötaja keskmisest töötasust. Siiski ei nõua hageja käesolevas asjas mitte kostja seadusest tuleneva kohustuse täitmist, vaid kahju hüvitamist (VÕS § 115 lg-d 1-3). Kohus leidis, et käesoleval juhul ei ole kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamise nõudmise eeldused täidetud. Tegemist on rahalise kohustusega, mille täitmiseks tuleb üldjuhul anda täiendav tähtaeg.
22.Viienda nõude osas (b) nõuab hageja kahju hüvitamist summas 219.17 eurot. Hageja väidab, et see on perioodi 06.07-03.08.2012 eest Haigekassalt saamata jäänud summa 06.07.2012 alanud töövõimetuslehe ja jätkuvate töövõimetuslehtede alusel alates töövõimetuse üheksandast päevast. Haigekassa arvutusest (t lk 39–40) nähtub, et kõnealusest perioodist arvutatud hüvitis oli 219.17 eurot (=93.93+93.93+31.31). Hageja tugineb muuhulgas sellele, et Haigekassa 24.09.2012 korraldusega keelduti selles osas talle haigushüvitist maksmast (TVK t lk 22). Haigekassa keeldumise aluseks on kostja esitatud andmed hageja puhkuse ja selle katkestamise kohta. Haigekassa hilisemast 03.10.2012 kirjast nähtub, et kui tööandja teeb hagejale makstud tasu osas ümberarvestuse ja lükkab edasi hageja puhkuse, siis saab Haigekassa sama taotluse uuesti lahendada (TVK t lk 20). Seega on hagejal võimalik nõuda ka viienda nõude (b) osas kostjalt kohustuse täitmist (Haigekassale õigete andmete esitamist), mitte aga selle asemel kahju hüvitamist täiendavat tähtaega määramata.
23.Kahes eelmises punktis märgitud kaalutlustel jäi kahju hüvitamise nõue summas 321.78 eurot tervikuna rahuldamata.
24.Kuues nõue on viivisenõue. Selle õiguslikuks aluseks on VÕS § 113 lg 1. TLS § 84 lg 1 kohaselt muutuvad kõik töölepingust tulenevad nõuded sissenõutavaks töölepingu lõppemisest, samast ajast muutuvad sissenõutavaks ka töölepingu lõpetamise korral makstavate hüvitiste nõuded (Riigikohtu 10.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-12, p 18 teine lõik). Kohus tuvastas eespool, et pooltevahelise töölepingu lõppemise päevaks oli 19.01.2013, seega võib hageja nõuda rahuldatud hüvitiste nõuetelt viivise maksmist alates 20.01.2013 (mitte 19.01.2013 nagu nõuab hageja). Viivisemäärad ja -summad hüvitiste summalt 1849 eurot kuni kohtuotsuse tegemiseni on VÕS § 113 järgi järgmised: EKP VÕS viivise intressi § 113 määr viivis periood päevi määr määr kokku (eurot) 20.01.2013 14.04.2013
0,75% 7% 7,75% 33.37 15.04.2013 30.06.2013
0,75% 8% 8,75% 34.13 01.07.2013 18.10.2013
0,50% 8% 8,50% 47.36 Kokku (eurot) 114.86
25.Eelneva põhjal mõistis kohus kostjalt hagejale välja viivise 114.86 eurot ja edasiulatuvalt alates 19.10.2013 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Rahuldamata jäi viivisenõue 19.01.2013 eest ja samuti sellelt hüvitise osasummalt 1225.50 eurot, mida kohus ei pidanud põhjendatuks.
26.TsMS § 238 lg-de 5 ja 1 alusel jättis kohus otsuse tegemisel arvestamata hageja pöördumise Haigekassasse (TVK t lk 16-17) ja hageja 14.12.2012 e-kirja kooli direktorile (t lk 118), sest neist ei nähtu asja lahendamisel tähtsustomavad või vaidlusalused asjaolud. Samuti jättis kohus arvestamata kostja koostatud varasemate perioodide puhkuse käskkirja (t lk 120), puhkusetasu arvestused (t lk 106-107, 121-122) ja avaldaja vastavad seisukohad (t lk 119), sest pooled ei vaidle enam kasutamata muu puhkuse kestuse üle peale hageja esimese nõudega hõlmatud perioodi. Hageja apellatsioonkaebus ja seisukoht vastuapellatsioonkaebusele
27.Apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hageja hüvitise nõue 1935 eurot TLS § 109 lg 1 alusel, kahju hüvitamise nõue 321.78 eurot ja viivisenõue põhivõlalt 966.78 eurot. Hageja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista kostjalt hagejale välja hüvitis 1935 eurot, kahjuhüvitis 321.78 eurot ja viivis põhivõlalt 2815.78 eurot. Menetluskulud jätta võrdeliselt poolt kanda, lähtudes hagi rahuldamise ulatusest.
28.Väär on kaevatava otsuse põhistus, et põhjendatud on kostjalt välja nõuda hüvitis üksnes kahe kuu eest summas 1290 eurot, sest kohus mõistab poolte käsitluse vaieldavust ja arvestades kostja huviga koolis õppetöö korraldamiseks oli hagejal võimalik asuda tööle. Kohus on leidnud, et tööandjal puudus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks seaduslik alus (puudus sisuline rikkumine töötaja poolt) ning et ülesütlemine oli seaduse nõuetele mittevastav (tööandja ei hoiatanud töötajat). Lisaks on kohus tuvastanud töötaja kasuks sellised olulised asjaolud, et vaatamata oma raskele tervislikule seisundile püüdis töötaja tööandjat siiski teavitada, tööandja esindaja peab looma puhkuste ajaks mõistliku teavitamissüsteemi, töötajalt ei saanud neil asjaoludel midagi enamat nõuda. Eeltoodud asjaoludel on mõistlik ja õiglane rahuldada hageja hüvitise taotlus seaduses sätestatud keskmises määras ehk tema kolme kuu keskmise töötasu ulatuses 1935 eurot (3x645).
Kohtu põhistus hüvitise vähendamiseks on sisult otsitud, eelistatud on alusetult tööandja, mitte töötaja kui töösuhte nõrgema poole huve ning kohtu põhistus on vastuolus kohtu poolt tuvastatud oluliste asjaoludega.
29.Poolte käsitluste vaieldavus ei ole arvestatav põhjus hüvitise vähendamiseks, kuna poolte käsitlused on alati vaieldavad. Kostja tõlgendus TLS § 69 lg-s 6 sätestatud töötaja õigusest oli põhjendamatult formaalne ja selgelt kumas läbi soov teha liiga raskelt haigestunud töötajale. Kohus tuvastas, et olukorras, kus töötaja oli puukentsefaliidi läbi desorienteeritud teadvusega, tegi ta ka selles olukorras katse tööandjat teavitada telefoni teel. Ainus põhjus, miks see ei õnnestunud, tulenes tööandja esindaja tegemata jätmisest. Kohus tuvastas, et tööandja esindaja peab looma kollektiivpuhkuste ajaks mõistlikud teavitamisvõimalused helistamiseks. Veelgi enam, kohus ei ole andnud mingit hinnangut kostja meelevaldsele tõlgendusele, et TLS § 69 lg 6 puhul arvestab tema üksnes kirjalikku teavitamist. Suuliselt õnnestus hagejal direktorit teavitada 30.07.2012, mida direktor kinnitas TVK istungil, rääkimata, et kostja oleks tõendanud, et 30.07.2012 telefoniline teavitus ei olnud piisav aeg kooli töö korraldamiseks. Vastupidi, kostja ise kinnitab, et tööle võeti asendusõpetaja. Jääb arusaamatuks, miks ei ole kohus käsitluste erinevust mõistes ja kaaludes arvestanud hageja poolt rõhutatut, et kostja ei ole hagejaga suhtlemisel lähtunud VÕS §-dest 6 ja 7, sest vastasel juhul ei oleks 21.08.2012 käskkirja andmisel eiratud raskelt haige inimese väidet, et ta tegi kõrges palavikus ja tugeva peavaluga kõik endast oleneva, et teavitada kooli haigestumisest.
30.Kohtu põhjendus hüvitise vähendamisel, et arvestades kostja huviga koolis õppetöö korraldamiseks, oli hagejal võimalik asuda tööle, on vastuolus kohtu poolt tuvastatud oluliste asjaoludega. Tõepoolest oleks hageja peale töövõimetuse lõppemist saanud asuda tööle, kuid on ilmselge, et puhkuse ajal puukentsefaliiti haigestumine ei taga puhkuse eesmärki–võimalust lõõgastumiseks töötaja valitud viisil, millist põhimõtet kohus otsuses rõhutas. Töövõimetuslehel viibimine tähendas, et hageja oli sel ajal (ajutiselt) 100% töövõimetu. Seega on arusaadav, miks seadusandja näeb ette töötaja õiguse puhkusele koheselt peale tervenemist. Kohtu seisukoht, et iga töötaja õigusest tasulisele põhipuhkusele tuleb käsitleda kui eriti olulist liidu sotsiaalõiguse põhimõtet, on otseses vastuolus tema arusaamaga, et arvestades kostja huviga koolis õppetöö korraldamiseks, tuli hagejal tööle asuda.
31.Eelnevast ilmneb, et kohus ei ole hüvitise vähendamisel mitte kaalunud poolte huvisid, vaid põhjendamatult eelistanud ebaseaduslikult käitunud tööandja huve, kusjuures tööandja huviks, mida seadus TLS § 69 läbi kaitseb, on üksnes õigeaegse teavituse saamine haigestunud töötajalt, et tööandja saaks seda arvestades kooli tööd ümber korraldada. Seega tuli kohtul kaalutlemisel hinnata poolte käitumist teavitamiskohustuse täitmisel, mida tehes ei ole aga kohus olnud objektiivne.
32.Hageja ei nõustu kohtuga hageja kahju hüvitamise nõude summas 102.61 eurot rahuldamata jätmisega põhjusel, et hageja ei ole andnud kostjale täiendavat tähtaega oma rahalise kohustuse täitmiseks. Esiteks on kohus tuvastanud, et hagejale on õigusvastaselt kahju tekitatud. Teiseks on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei ole tulemust, sest ka hagi põhjendustega tutvumisel ei ole kostja põhimõtteliselt nõus täitma oma seadusest tulenevat kohustust (vt kostja 05.03.2013 vastuse p 6). Eeltoodut arvestades on kohtu põhistus formaalne ja alusetu. Töösuhtes on tööandja tugevam pool ega ole mõistlik eeldada, et tööandja peab oma seadusest tulenevaid kohustusi täitma üksnes juhul, kui töötaja on talle selleks andnud täiendava tähtaja.
33.Hageja ei nõustu kohtuga hageja kahju hüvitamise nõude summas 219.17 eurot rahuldamata jätmisega põhjusel, et hagejal on võimalus nõuda kostjalt kohustuse täitmist, mitte selle asendamist kahju hüvitamisega. Kohus on tuvastanud, et hageja õigus puhkuse katkestamisele tulenes TLS § 69 lg-st 6, hageja tegi temalt mõistlikult eeldatava tööandja koheseks teavitamiseks vastavalt TLS §15 lg 2 p-le 10 (otsuse p 19) ning puudub vaidlus selle üle, et Eesti Haigekassa lähtub ajutise töövõimetuse toetuse maksmisel kostja poolt täidetud alusdokumentidest (töövõimetuslehed). Asja materjalidest nähtub, et kostja on põhimõtteliselt keeldunud muutmast tema poolt täidetud töövõimetuslehti, millest ongi tingitud käesolev töövaidlus ja on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei saanud olla mingit tulemust. On ilmselge, et kostja ei ole sidunud kahju hüvitamist kohtu poolt põhistusena rõhutatud täiendava tähtajaga, vaid kohtu poolt asjas tuvastatud asjaoludega. Eeltoodut arvestades ei ole põhjendatud kohtu seisukoht, et hagejal puudus alus kahju hüvitise nõudeks ja tal on võimalik tulevikus nõuda kostjalt kohustuse täitmist (Haigekassale õigete andmete esitamist), mitte aga selle asemel nõuda kahju hüvitamist ilma täiendava tähtajata. Hagejale on õigusvastaselt kahju tekitatud, sest töövõimetuslehe kanded on ebaõiged. Teiseks on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks olnud tulemust, sest kostja ei ole põhimõtteliselt olnud nõus Eesti Haigekassale esitama õigeid andmeid. Seega on kahju hüvitamiseks nõutavad eeldused täidetud. Kohtu arvamus, et kunagi tulevikus võiks hageja uuesti (sama nõue teisel õiguslikul alusel) kohtusse pöörduda, juhul, kui kostja töövõimetuslehe alusandmeid ei muuda, on esiteks õiguslikult vaieldav, teiseks võib nõue aeguda ja kolmandaks ei ole see kooskõlas kohtumenetluse otstarbekusega.
34.Menetluskulude jaotus ei ole mõistlik ega õiglane. Kaevatavas otsuses on kohus rahuldanud hageja mitterahalised nõuded täies ulatuses (resolutsiooni punktid 1-3), kuid neile tuginevad rahaliste hüvitiste nõuded (kokku 3074.50 eurot) üksnes osaliselt (summas 1849 eurot). Lisaks rahuldati osaliselt viivise nõue. Hagi hind on 3657.61 eurot. Kohus on poolte menetluskulud jätnud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda, arvestades hagi rahuldamise ulatust ja hageja keeldumist kostja pakutud kompromissist kõigi vaidluste lahendamiseks. Hageja ei nõustu kohtu põhjendustega, millega jäeti hageja rahalised nõuded 966.78 euro ulatuses rahuldamata. Seega rahuldas kohus hageja nõuded 53.70% ulatuses (3657.61 eurost 1963.86 eurot), mistõttu puhtarvestuslikult on raske vastu vaielda kohtu väitele, et menetluskulude jaotuse osas lähtus ta hagi rahuldamise ulatusest. Lisaks leiab hageja, et kohtuistungil ei huvitunud kohus, mida tähendab kostja ebamäärane väide kompromissist kõigi vaidluste lahendamiseks. Hagejal ei ole kohustust teha kompromissi ning tema keeldumine ei tohiks olla asjaoluks, mille tõttu otsuses alusetult vähendatakse või jäetakse rahuldamata tema rahalised nõuded ulatuses, mis meenutavad „sundkompromissi“. Antud juhul rahuldas kohus hageja kõik põhinõuded, kuid samas vähendas hageja rikutud õiguste eest väljamõistetavat rahalist hüvitist ulatuses, mis muutis selle sisuliselt olematuks, sest hageja õigusabikulud jäeti tema enda kanda. Arvestades vaidluse õiguslikku keerukust on selge, et hageja ei saa sellega ise hakkama, samas jäävad tema õigusabikulud hüvitamata hoolimata põhimõttelisest võidust.
35.Vastuapellatsioonkaebusele vaidleb hageja vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja vastuapellatsioonkaebus ja seisukoht apellatsioonkaebusele
36.Vastuapellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse ning jätta uue otsusega hagi täielikult rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega tuvastati, et hageja 11.06.2012 alanud puhkus katkes 06.07.2012 ning 27.12.2012 töölepingu ülesütlemise. Hageja hüvitisnõuded tulevad eelneva tõttu samuti rahuldamata jätta.
37.Tööandjat puhkuse katkestamisest teavitamise kohustuse näol on tegemist töösuhtest tuleneva töötaja olulise kohustusega, mida kohus on meelevaldselt kitsendanud, leides, et teavitamine on oluline üksnes selleks, et tööandja saaks töö korraldamisel puhkuse võimaliku pikenemisega arvestada. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et teavitamisel ei ole mingit õiguslikku funktsiooni ning nimetatud kohustuse töötajapoolse rikkumisega ei kaasne mingeid tagajärgi, kuna see viiks täiesti ebavõrdse pooltevahelise suhteni. Kohus on lahendanud olukorra selliselt, nagu ei oleks töötaja töölt puudumisel tööandjale sellest mingeid negatiivseid tagajärgi, mida on keeruline mõista. Käesoleval juhul ei ole tegemist töötaja õiguse tasulisele puhkusele kitsendamisega, rääkimata selle viisist, mis võiks olla vastuolus siseriikliku või Euroopa Liidu õigusega. Normi tõlgendamisel on kohus jätnud arvestamata teised normi eesmärgi sisustamisel olulised sätted, sealhulgas kostja viite RaKS § 60 lg 4 p-le 1 ja § 60 lg-le 5. Seega koosmõjus TLS § 69 lg-ga 6 sõltub puhkuse katkestamine otseselt ajast, millal töötaja teavitab puhkuse katkestamisest. Kohus on jätnud viidatud sätted täielikult tähelepanuta, piirdudes üksnes TLS-iga.
38.Kostja ei nõustu kohtu seisukohaga, et hageja on täitnud teavitamise kohustust mõistliku aja jooksul ning et temalt ei saanud oodata teavitamist varem kui 04.08.2012. Kostja hinnangul ei ole hageja täitnud oma teavitamiskohustust kohaselt. Arusaamatuks jääb, millele tuginedes on kohus leidnud, et alates 30.07.2012 suunati hageja kodusele ravile, kuna kohtu poolt viidatud tõendist (t lk 15-16) seda ei nähtu. Hageja on varem ise kinnitanud, et viibis haiglas 8 päeva, millele järgnes kodune ravi, seega sai hageja kodusele ravile juba 13.07.2012. Samuti ei nähtu kohtu poolt viidatud tõendist, et hageja tervislik seisund stabiliseerus 30.07.2012, vaid hoopiski 27.08.2012, ometi suutis hageja kostjat 04.08.2012 teavitada. Kuivõrd kohus on lugenud tõendatuks asjaolu, et hageja helistas 06.07, 10.07 ja 12.07.2012 kooli direktorile, siis on hageja teavitanud kostjat haiglas viibimise ajal, mis viitab asjaolule, et hageja tervislik seisund ei olnud selline, mis ei oleks võimaldanud oma kohustust täita, ammugi ei saanud see olla siis selline peale haiglaravilt koju saamist. Hageja ei ole tõendanud, et peale kodusele ravile lubamist esines mõni objektiivne takistus kohustuse täitmisele. Kohtu seisukoht, et hoopis kostja on rikkunud omapoolset kohustust, jättes töötajale tagasi helistamata, on arusaamatu – kuidas saab tahteavalduse kättesaamise riski panna tahteavalduse adressaadi kanda. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 järgi on tahteavalduse kättesaamise risk tahteavalduse esitaja kanda.
39.Kostja ei nõustu kohtu seisukohaga, et puudus alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, kuna hagejal ei olnud kohustust asuda tööle enne 21.12.2012. Kohus ei ole hinnanud õiguslikku olukorda töölepingu ülesütlemise hetkel, vaid on lahendanud nõude üksnes tuginedes puhkuse katkemise tuvastamise nõude lahendamise käigus tehtud järeldustele. Kohus ei ole hinnanud, kas olukorras, kus tööandjal ei olnud õigust puhkust katkestada alates vastava teavituse saamisest 04.08.2012, oli töötajal õigus eirata tööandja korraldusi ning jätta tööle ilmumata. Kostja korraldust ilmuda tööle peale töötaja puhkuse lõppemist 28.11.2012 ei saa pidada kuidagi ebamõistlikuks ning töötaja käitumine tööle mitteilmumise näol oli oluline töökohustuste rikkumine, mistõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist. Kostja ei nõustu ka kohtu järeldusega, et kostja ei ole täitnud hoiatamiskohustust. Kostja on korduvalt hagejale meelde tuletanud, et ootab teda tööle 29.11.2012, kuid hageja on keeldunud kohustuste täitmisest ning jätnud tööle ilmumata.
40.Apellatsioonkaebusele vaidleb kostja vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
41.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, vastuapellatsioonkaebuse rahuldamiseks alused puuduvad.
Apellandi poolt vaidlustatud osas on maakohus osaliselt rakendanud ebaõigesti materiaalõiguse normi, mis tõi kaasa TLS § 109 lg 1 alusel hagejale väljamõistetava hüvitise suuruse vähendamise ja kahju hüvitise 201.61 eurot väljamõistmata jätmise. Tühistatud osas saab ringkonnakohus teha ise uue otsuse ja hagi ka selles osas rahuldada. Hagi täiendavast rahuldamisest tulenevalt tuleb uuesti jaotada ka maakohtus kantud menetluskulud. Lisaks parandab kolleegium omal algatusel maakohtu resolutsiooni punktis 2 ilmse kirjavea.
42.Kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega järgmiste hageja nõuete rahuldamise osas: puhkuse katkemise kuupäeva tuvastamine; töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamine; töölepingu lõpetamine; töölepingu lõpetamisest vähem etteteatatud aja eest hüvitise määramine; kasutamata puhkuse eest hüvitise määramine; rahuldatud rahaliste nõuete eest viivise arvestamine. Samuti hageja nõude Haigekassalt saamata hüvitise tööandjalt kahjuna välja mõistmiseks rahuldamata jätmise kohta. TsMS § 654 lg 6 alusel jätab ringkonnakohus selles osas esimese astme kohtu otsuse muutmata ja järgib maakohtu põhjendusi, mistõttu ei põhjenda kolleegium oma otsust selles osas täiendavalt. Apellatsioonkaebuse ega vastuapellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse viidatud osas muutmiseks ega tühistamiseks. Kolleegium ei tuvastanud nende nõuete lahendamisel menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Samuti võtab kolleegium kaebuste läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta.
43.Vastuseks apellandile selgitab kolleegium, et nii nagu Eesti Haigekassa Harju osakond oma 03.10.2012 kirjas (TVK t lk 20) teatas, teeb nimetatud organ apellandile määratud ajutise töövõimetuse hüvitise ümberarvestuse, kui talle saavad teatavaks hüvitise arvestamisel aluseks olnud asjaolu muutumine. Käesolevas asjas omab tähtsust puhkuse katkestamise kuupäev, milline leiab tuvastamist kohtuotsusega. Apellandil tuleb esitada jõustumismärkega kohtuotsus Eesti Haigekassa Harju osakonnale 3 aasta jooksul alates vaidlustatud hüvitise määramisest (toimus 24.09.2012), misjärel saab haldusorgan teostada vajalikud ümberarvestused. Seega isegi kui vaatamata korduvatele kinnitustele (muuhulgas vastuses apellatsioonkaebusele), et kui kohus peaks tuvastama, et hageja puhkus katkes 06.07.2012, siis teeb kostja vastavad ümberarvestused ja edastab andmed Haigekassale, ta seda siiski ei tee, saab apellant ise oma tegevusega kahju tekkimise ära hoida. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb oma õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. See kohustus kehtib iga isiku, seega ka nii hageja kui kostja, suhtes. Maakohus jättis õigesti selles osas kahju hüvitamise nõude tööandja vastu rahuldamata.
44.Kolleegium nõustub apellandiga, et TLS § 109 lg 1 alusel hagetud hüvitise vähendamine ei olnud käesolevas asjas tuvastamist leidnud asjaolude alusel kohane töötaja õiguskaitsevahendi rakendamise viisiks. Maakohtu otsuse punktist 23 (eelviimane lause) võib aru saada, et maakohus heitis töötajale ette tööle mitteasumist olukorras, kus poolte vahel oli vaidlus puhkuse katkestamise kuupäeva ja sellest tulenevalt kasutamata puhkusepäevade arvu üle, samas oli kostja huviks koolis õppetööd korraldada. Kolleegium maakohtuga ei nõustu. Tööandja oli tõepoolest määranud 30.11.2012 käskkirjaga (t lk 99, 100), et viimaseks vabaks päevaks on 28.11.2012. Samas nähtus see kuupäev käskkirjast, milline vormistati alles 30.11.2012 ja tehti töötajale teatavaks 11.12.2012 (e-kirjad t lk 101, 118). Seega kindlasti ei saa töötajale ette heita tööle mitteasumist enne 12.12.2012. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et töötajat oleks enne 11.12.2012 direktori e-kirja üldse teavitatud tööle asumiseks kohustuslikust kuupäevast. Lisaks nõustub kolleegium hagejaga, et töötajale on kohustuslikud tööandja seaduslikud korraldused. Kuna nüüdseks on selgunud, et kostja korraldus asuda tööle 29.11.2012 ei olnud seaduslik ja hageja
14.12.2012 e-kirjas (t lk 118) väljendatud vastuväited olid asjakohased, ei saa hagejale heita ette tööle mitte ilmumist enne õigusvaidluse lahendamist. Kolleegium möönab, et selline töötaja käitumine oli riskantne (tööandja tegevuses õigusliku aluse tuvastamise korral oleks töölepingu ülesütlemine osutunud kehtivaks), kuid käesolevas asjas osutus risk õigustatuks. Kostja väited õpetaja pikaajalise puudumise tõttu raskuste tekkimise kohta koolitöö korraldamises on paljasõnalised. Hageja on teises menetluses esile toonud, et andis tunde koolis viimati mais 2012 (t lk 36). Viidatud teises menetluses kinnitas kooli direktor, et uuest õppeaastast leiti hagejale asendusõpetaja ( t lk 36). Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, miks oli tööandjale eriti tähtis, et töötaja alates 29.11.2012 kindlasti tööl oleks. Eeltoodu alusel on kolleegium seisukohal, et käesolevas asjas on 3 kuu töötasu mõistlik ja asjakohane hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest.
45.Kolleegium nõustub apellandiga ka selles, et lahendades hageja nõuet 102.61 euro väljamõistmiseks hüvitisena tekitatud kahju eest jättis maakohus vajaliku tähelepanuta VÕS § 115 lg 3, mille kohaselt võib nõuda kahju hüvitamist täiendavat tähtaega määramata, kui on ilmne, et selle määramisel ei oleks tulemust või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik. Kolleegium on seisukohal, et maakohtus poolte esiletoodud asjaolud annavad mõlemal nimetatud alusel töötajale võimaluse nõuda tööandjalt tekitatud kahju välja ilma kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega andmata. Konkreetne kahju tuleneb asjaolust, et tööandja keeldus töötaja puhkust katkestamast viimase poolt nõutud ajast ega maksnud seetõttu välja TTOS § 122 lg 2 kohaselt maksmisele kuulunud hüvitist neljanda kuni kaheksanda kalendripäeva eest. Vaidluse asjaoludest, sealhulgas kohtueelsest kirjavahetusest ja TVK materjalidest, nähtuvad tööandja selged seisukohad oma tegevuse õiguspärasusest. Tööandja kinnitas korduvalt, et ei nõustu puhkuse katkestamisega enne 04.08.2012, mistõttu puudub igasugune alus eeldada, et ta oleks hagetava kahju vastava tähtaja määramisel siiski hüvitanud (selle hüvitamine on otseses seoses puhkuse võimaliku katkestamisega). Oleks ebamõistlik ainuüksi põhjusel, et töötaja formaalselt ei andnud muude vaidluste käigus täiendavat tähtaega konkreetse hüvitise väljamaksmiseks, jätta nõue käesolevas asjas lahendamata. Arvestades poolte suhteid ja kohtute infosüsteemist nähtuvaid varasemaid korduvaid vaidlusi, looks kohus sellega eelduse järgmiseks kohtumenetluseks. Kostja sisulisi vastuväiteid selle nõudele eraldi ei esitanud. Seega tuleb hageja nõue rahuldada ja mõista kostjalt täiendavalt välja kahju hüvitisena 102.61 eurot.
46.Täiendavalt 756.61 (654+102.61) euro väljamõistmise tõttu tuleb osaliselt rahuldada apellandi kaebus täiendava viivise väljamõistmiseks. Seejuures võtab kolleegium aluseks maakohtu otsuse punktis 30 sisalduva tabeli, arvestades põhivõlana 1849+756.61=2605.61 eurot ja alates 01.01.2014 EKP intressi määrana 0,25%. Maakohtu arvestusmetoodikat pooled ei vaidlusta. Seega on sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 20.01.2013 kuni 14.04.2013 eest 47.03 eurot, perioodi 15.04.2013 kuni 30.06.2013 eest 48.10 eurot, perioodi 01.07.2013 kuni 31.12.2013 eest (184 päeva) 111.65 eurot ja perioodi 01.01.2014 kuni 23.05.2014 eest (143 päeva ringkonnakohtu otsuse avalikustamise päeva seisuga) 84.22 eurot. Kokku tuleb kindla summana mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis 291 eurot (sisaldab maakohtu poolt väljamõistetud viivist).
47.Vastuseks vastuapellatsioonkaebusele selgitab kolleegium, et puhkuse katkestamise kuupäeva tuvastamise nõudes on maakohus asjakohaselt ja kooskõlas TsÜS §-ga 3 võtnud materiaalõigusnormi tõlgendamisel arvesse lisaks selle sõnastusele ka mõtte ja eesmärgi. Seadust ei ole võimalik rakendada ilma, et rakendajale ei oleks selge seaduse mõte. Seaduse mõtte avamine läbi Euroopa Kohtu praktika on asjakohane ja Eesti kohtupraktikas tavaline. Maakohtust erinevale seisukohale ei anna alust asuda ka kostja poolt esiletoodud RaKS § 60 lg 4 p 1.
48.Apellatsioonimenetluse tulemusena kuuluvad kokkuvõttes rahuldamisele kõik hageja 3 mittevaralist nõuet täies ulatuses ja nendega seotud rahalised nõuded 85% ulatuses (põhinõudest 3074.50 eurost (vt maakohtu otsuse punkt 4) 2596.61 eurot). Kuna menetluses esitatud mittevaralised ja varalised nõuded on üksteisega tihedalt seotud, loebki kohus hagi rahuldamise ulatuseks 85%. T lk 97 pooltevahelisest e-kirjavahetusest nähtub, et kohtumenetluse ajal pakkus kostja kompromissi korras hagejale 4000 eurot eesmärgiga lõpetada kõik kohtuvaidlused. Hageja sellega ei nõustunud. T lk 134 asuvast kohtuistungi protokollist nähtub, et viimasel maakohtu istungil arutasid pooled veelkordselt võimalikku kokkulepet, kuid seda ei saavutatud. Protokollist ei nähtu, milline oli kostja konkreetne pakkumine, mida hageja vastu ei võtnud. Eeltoodud asjaolude alusel nõustub kolleegium apellandiga, et maakohtu poolt menetluskulude jaotamine TsMS § 163 lg 1 viimase alternatiivi alusel ei olnud hageja suhtes õiglane. Viidatud sätte kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota kulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta neid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Sama sätte lg 2 kohaselt võib kohus juhul, kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu oli kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Olukorras, kus hageja nõuded on enamjaolt rahuldatud ja tõendatud ei ole, et kostja oleks talle pakkunud sellesarnases ulatuses (seega käesoleva menetluse lõpetamiseks vähemalt 2000-2500 eurot) rahasummat, ei ole õiglane jätta kummagi poole kulusid tema enda kanda. Menetluskulud tuleb jaotada TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, mistõttu jäävad maakohtus kantud hageja kuludest 85% kostja kanda ja kostja kuludest 15% hageja kanda.
49.Apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatuseks on 78% (vaidlustatud põhivõlast 966.78 eurost rahuldatakse 756.61 eurot). Vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kolleegium leiab, et TsMS § 171 lg 1 ja § 163 lg 1 alusel on õiglane jätta apellatsioonimenetluses kantud hageja kuludest 78% kostja kanda ja kostja kulud täies ulatuses tema enda kanda.
50.TsMS § 447 lg 2 alusel parandab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni punktis 2 ilmse kirjavea, mis ei mõjuta otsuse sisu. Nimelt on maakohus märkinud ekslikult resolutsioonis aasta „2013“, kuigi ilmselgelt toimus tuvastatud katkestamine aastal 2012.
Ülle Jänes
Mare Merimaa
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.