XXXhagi XXXja XXXvastu tehingu kehtetuks tunnistamise ja nõusolekute asendamise nõudes
Tsiviilasja hind
69 024,58 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: XXX, sünd XXX, elukoht XXX Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Madis Mahlapuu, e-post [email protected] Kostja I: XXX, isikukood XXX, elukoht XXX, e-post XXX Kostja I lepinguline esindaja: Janno Perv, e-post [email protected] Kostja II: XXX, sünd XXX, elukoht XXX Kostja II lepinguline esindaja: vandeadvokaat Siiri Malmberg, e-post [email protected]
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 25. märtsil 2014, millel osalesid hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Mahlapuu, kostja XXXja tema lepinguline esindaja Janno Perv ning kostja XXXlepinguline esindaja vandeadvokaat Siiri Malmberg
RESOLUTSIOON
Hagi rahuldada. Tunnistada XXX ja XXX vahel 22. aprillil 2010 sõlmitud hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping nr XXX kehtetuks. Tuvastada, et XXX(sündinud XXX) ja XXXl (isikukood XXX) on kohustus anda nõusolekud kinnistut nr XXX koormava XXX kasuks seatud hüpoteegi kustutamiskande tegemiseks, kohustada XXX ja XXX eelnimetatud nõusolekuid andma ning asendada need käesoleva kohtuotsusega. Jätta hageja menetluskulud võrdsetes osades kostjate XXX ja XXX kanda ning kostjate menetluskulud kummagi kostja enda kanda.
2-13-30528
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohtu selgitused Menetlusosaline võib nõuda Harju Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist otsuses sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse Harju Maakohtule (Kentmanni 13, Tallinn, e-posti aadress [email protected]). Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtuasja menetlusega. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes otsuse peale edasi kaevates.
1.XXX (hageja) esitas 19. juunil 2013 veebilehe www.e-toimik.ee kaudu kohtule hagiavalduse XXX(kostja I) ja XXX(kostja II, koos edaspidi „kostjad”) vastu kostjate vahel
22.aprillil 2010 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu nr XXX kehtetuks tunnistamise ja kinnistut nr XXX koormava hüpoteegi kustutamiseks kostjate nõusolekute kohtulahendiga asendamise nõudes.
2.Kohus võttis hagiavalduse 22. juuni 2013. aasta määrusega menetlusse. Kostja I esitas
9.juulil 2013 vastuse hagile, milles vaidles hagile vastu. Kostja II vastas hagile
23.juulil 2013 ja võttis hagi õigeks. Hageja esitas 19. augustil 2013 arvamuse kostjate vastuste kohta. Kohus keeldus 21. augusti 2013. aasta määrusega kostja II õigeksvõtu vastuvõtmisest. Pooled esitasid eelmenetluses täiendavad kirjalikud seisukoha ja taotlused.
3.Kohus selgitas 17. veebruari 2014. aasta määrusega pooltele kohaldatavat õigust ja sellest tulenevat poolte tõendamiskoormist, samuti määras kohtuistungi ettevalmistamiseks tähtajad.
4.Kohus kuulas pooled ära 3. detsembri 2013 korraldaval istungil ja 25. märtsi 2014 kohtuistungil, neist esimesel kuulas kohus ära ka tunnistaja ütlused.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
2 (7)
2-13-30528 Hageja nõue ja väited
5.Hageja nõuab kostjalt kostjatevahelise hüpoteegi seadmise lepingu kehtetuks tunnistamist ja sama hüpoteegi kustutamiseks kostjate nõusolekute kohtulahendiga asendamist. Hageja põhiväited on järgmised: − hageja ja kostja II (edaspidi koos ka „abikaasad”) on Venemaa Föderatsioonis elavad abikaasad, kellele kuulub ühisvarana kinnisasi aadressil XXX, mille kohta on Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju jaoskonnas avatud registriosa nr XXX (edaspidi „abikaasade kinnistu”); − abikaasade kinnistut koormab hüpoteek kostja kasuks summaga 1 080 000 krooni (69 024,58 eurot), mis on kinnistusraamatus registreeritud 22. aprilli 2010 kinnistamisavalduse alusel (edaspidi „vaidlusalune hüpoteek”); − vaidlusaluse hüpoteegi seadmise aluseks on 22. aprillil 2010 sõlmitud notariaalselt tõestatud hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping nr XXX (edaspidi „hüpoteegi seadmise leping”), milles on abikaasade kinnistu omanikuna märgitud kostja II, keda lepingu sõlmimisel esindas volikirja alusel XXX; − ebaõige on hüpoteegi seadmise lepingus sisalduv XXX avaldus nagu ei oleks kostja II abielus ega olnud abielus ka abikaasade kinnistu omandamise ajal ning kinnistu on kostja II lahusvara. Tegelikult omandas kostja II abikaasade kinnistu
7.septembril 2004, aga abikaasade abielu sõlmiti juba XXX ega ole lahutatud; − abikaasade kinnistu koormamiseks oli vajalik lisaks hageja notariaalselt tõestatud nõusolek. Kuna nii hageja nõusolek kui ka XXX volikiri hageja nimel tehingute tegemiseks puudusid, siis on hagejal õigus nõuda Venemaa Föderatsiooni õiguse järgi hüpoteegi seadmise lepingu kehtetuks tunnistamist; − hageja sai hüpoteegi seadmise lepingust teada 2013. aastal, kui kohtutäitur algatas kinnistu võõrandamiseks täitemenetluse kostja I avalduse ja hüpoteegi seadmise lepingu alusel.
6.Menetluskulud palub hageja panna solidaarselt kostjate kanda. Kostjate seisukohad
7.Kostja I vaidleb hagile vastu, tema peamised vastuväited on järgmised: − notar vormistas hüpoteegi seadmise lepingu vastavalt osapoolte edastatud teabele ja tahtele ning lepingus on notar selgitanud, millisele informatsioonile tuginedes on see sõlmitud; − kostja II väljastatud volikiri XXX ei sisaldanud mingeid piiranguid; − hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimise ajal ei teadnud kostja I abikaasade abielust ega kinnistu kuulumisest ühisvarasse, vastasel juhul ei oleks sõlmitud laenu- ega hüpoteegilepingut. Kostja I tegutses hüpoteegi lepingu sõlmimisel, samuti hüpoteegi tagatisel laenu andmisel heas usus; − Venemaa Föderatsiooni õiguse järgi tuleb ühisvarasse kuuluva varaesemega tehingu tegemisel eeldada ka teise abikaasa nõusolekut; − hageja nõue on aegunud, sest hüpoteegi seadmise lepingusse on kantud ka kostja II e-posti aadress, kes eeldatavasti teavitas tehingust ja hüpoteegikandest oma abikaasat ehk hagejat.
8.Menetluskulud palub kostja I panna hageja kanda.
9.Kostja II võttis hagi õigeks ja palus menetluskulud jaotada vastavalt seadusele.
3 (7)
2-13-30528
KOHTU PÕHJENDUSED
10.Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi tuleb rahuldada. Hageja menetluskulud jätab kohus võrdsetes osades kostjate kanda ja kostjate kulud nende endi kanda.
11.Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 1 järgi kuulub viidatud seadus kohaldamisele juhtudel, mil õigussuhtel on kokkupuude rohkem kui ühe riigi õigusega. Tulenevalt ühelt poolt hageja ja kostja II kui Venemaa Föderatsioonis elavate ja seal ka abiellunud (tlk 18–19) abikaasade vahelisest õigussuhtest ning teiselt poolt Eestis asuva kinnisasja koormamiseks sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingust on käesoleval vaidlusel kokkupuude vähemalt kahe riigi õigusega. REÕS § 2 lg 1 näeb ette, et kui seaduse, välislepingu või tehingu kohaselt kuulub kohaldamisele välisriigi õigus, kohaldab kohus seda sellest sõltumata, kas selle kohaldamist taotletakse või mitte. REÕS § 2 lg-st 2 juhindudes lähtub kohus välisriigi õiguse kohaldamisel selle tõlgendusest ja kohaldamise praktikast vastavas riigis. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades (edaspidi „õigusabileping”) art 27 lg 1 alusel määratakse abikaasade isiklikud ja varalised õigussuhted selle lepingupoole seadusandlusega, kelle territooriumil neil on ühine elukoht. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et hageja ja kostja II ühine elukoht on Venemaa Föderatsioonis, seega tuleb nende varaliste õigussuhete kohta REÕS § 2 lg 1 ja õigusabilepingu art 27 lg 1 järgi kohaldada Venemaa Föderatsiooni õigust. Kui kohaldatava õiguse küsimus on reguleeritud välislepinguga, siis ei tule seda enam määrata REÕS muude normide järgi (vt sarnaselt Euroopa Liidu õigusakti ja REÕS konkurentsi kohta Riigikohtu 16. jaanuari 2013. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-12, p 12).
12.Venemaa Föderatsiooni õiguses reguleerib tsiviilsuhteid üldiselt tsiviilkoodeks (Гражданский Кодекс Российской Федерации, edaspidi „VFTsK”), mis on jaotatud osadeks. Tehingu kehtetust käsitlevad üldnormid paiknevad koodeksi I osas alates art-st 166 (9. ptk § 2). Samas osas käsitleb abikaasade varasuhteid art 256. Perekonnaõiguse normid on koondatud perekonnakoodeksisse (Семейный Кодекс Российской Федерации, edaspidi „VFPK”). Kohus lähtub viidatud õigusaktide tekstidest, mis on avaldatud Venemaa Föderatsiooni õigusaktide ametlikul veebilehel http://pravo.gov.ru/ips/. VFTsK art-st 4 tuleneb, et Venemaa Föderatsiooni tsiviilõigust tuleb tehingule kohaldada tehingu tegemise ajal kehtinud redaktsioonis, selles osas olid pooled korraldaval istungil ka üksmeelsed. Käesolevas asjas on vaidlusalune hüpoteegi seadmise kokkulepe sõlmitud 22. aprillil 2010, st kohaldamisele kuuluvad VFTsK alates 27. detsembrist 2009 kuni 8. maini 2010 ja VFPK alates 30. juunist 2008 kuni 23. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonid.
13.VFTsK art 166 lg 1 kohaselt on tehing seadusest tuleneval alusel kehtetu kas seda kehtetuks tunnistava kohtuotsuse tulemusel (vaidlustatav tehing) või sõltumata kehtetuks tunnistamisest (tühine tehing). Vaidlustatava tehingu kehtetuks tunnistamise hagi võib samas teise lõike esimese lõigu alusel esitada VFTsK-s nimetatud isik. Hiljem on VFTsK art 166 lg 2 sõnastust muudetud ja praegu kehtivas redaktsioonis võib vastava nõude esitada seaduses nimetatud isik – sellises sõnastuses kehtis kõnealune seadus ka hagi esitamise ajal. Kohus leiab, et hagi esitamiseks õigust andev norm on olemuselt menetlusõiguslik ja seda tuleb kohaldada menetlustoimingu tegemise aja seisuga, mistõttu hageja on õigustatud hagi esitama. VFTsK art 167 lg 1 näeb ette, et kehtetul tehingul ei ole õiguslikke tagajärgi, välja arvatud need, mis tulenevad tehingu kehtetusest, ning tehing on kehtetu algusest peale.
14.VFPK art 35 lg 1 sätestab üldreegli, et muu hulgas ühisvara käsutamine toimub abikaasade kokkuleppel. Sama artikli kolmanda lõike esimese lõigu järgi on kinnisasja käsutustehinguks ja ka muuks tehinguks, mis nõuab notariaalset tõestamist, vajalik teise abikaasa notariaalselt tõestatud nõusolek. Kohus ei nõustu kostjaga I, et kinnisasja käsutuse puhul saab teise abikaasa nõusolekut eeldada VFPK art 35 lg 2 alusel, sest kolmas lõige on 4 (7)
2-13-30528 selle suhtes erinorm. Kinnisasja käsutamiseks vajaliku nõusoleku notariaalse vormi nõue järeldub ka REÕS § 9 lg-st 3 ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 120 lg-st 1 (vt Riigikohtu
11.aprilli 2006. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 11 esimene lõik). VFPK art 35 lg 3 teine lõik näeb ette, et abikaasa, kelle nõusolek eelviidatud juhul puudus, võib kohtus nõuda tehingu kehtetuks tunnistamist ühe aasta jooksul alates päevast, mil ta tehingust teada sai või pidi teada saama. Võttes arvesse VFTsK art 181 lg 2 sõnastust tõlgendab kohus VFPK art 35 lg-s 3 märgitud tähtaega aegumistähtajana. Kohtu käsitlus hageja nõude alusnormide osas ühtib olulises osas hageja esitatud arvamusega Venemaa Föderatsiooni õiguse tõlgendamise kohta (tlk 20–28), millega kohus saab REÕS § 2 lg 2 ja § 4 lg 2 järgi arvestada.
15.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mis kohus loeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks. − kostjad sõlmisid omavahel hüpoteegi seadmise lepingu (tlk 7–12 ja 100–107, kusjuures kostjat II esindas tehinguline esindaja I. Morozov, kelle volitusi kostja II ei olnud piiranud (tlk 13–14); − abikaasade kinnistu kuulus hageja ja kostja II kui abikaasade ühisvarasse VFTsK art 256 tähenduses, kuigi kinnistusraamatusse on omanikuna kantud ainult kostja II (tlk 6); − lisaks ei ole vaidluse all, et hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimisel avaldas andmed notarile XXX (tlk 88 ja 108).
16.Riigikohtu praeguse praktika kohaselt tuleb vaidlustes, kus üks pool on soovinud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, jätta hagi rahuldamata. Seejuures ei ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastamine ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid (11. detsembri 2002. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-02, p 19 esimene lõik). Aegumise vastuväite edukuseks tuli kostjal I tõendada, et hageja sai hüpoteegi seadmise lepingust teada enam kui üks aasta enne hagi esitamist (st enne 19. juunit 2012) või vähemalt pidi sellest teada saama. Hageja on esitanud kohtule täitetoimingust teatamise teatise (tlk 15), mis on koostatud
27.mail 2013. Kuigi teatis on adresseeritud kostjale II, siis võib selle koos hagiga esitamisest järeldada, et hageja sai täitemenetlusest ja seeläbi hüpoteegi seadmise lepingust teada teatise koostamise ja hagi esitamise vahelisel ajal. Ühtegi dokumentaalset tõendit hageja varasema teavitamise kohta kohtule esitatud ei ole ja ka tunnistaja XXXütlustest (tlk 88) ei nähtu, et ta oleks teavitanud tehingust hagejat. Kohus ei nõustu kostjaga I nagu saaks hüpoteegi seadmise lepingus kostja II e-posti aadressi märkimisest järeldada hageja teadasaamist või teada saama pidamist. Isegi kui notar ja/või kinnistusosakond saatsid teate kostja II aadressil, siis ei ole tõendatud selle jõudmine hagejani. Seega ei tuvasta kohus, et hageja sai hüpoteegi seadmise lepingust teada või pidi teada saama enam kui üks aasta enne hagi esitamist. Järelikult ei ole hageja nõue aegunud.
17.Kostja II on vaidlustanud hageja väite, et hageja ei ole avaldanud notariaalselt tõestatud vormis oma nõusolekut kinnistu vaidlusaluse hüpoteegiga koormamiseks. Täpsemalt on kostja I väitnud, et hageja nõusolekut saab järeldada kostja II poolt tema tehingulisele esindajale antud volikirjast. Kohus sellise käsitlusega ei nõustu. Abikaasad annavad volikirja ja nõusoleku iseseisvalt ja muu hulgas eespool p-s 14 märgitust tuleneb, et ühisvarasse kuuluva kinnisasja käsutamiseks on vajalikud mõlema abikaasa tahteavaldused. Seega ei tuvasta kohus, et hageja oleks andnud kohases vormis nõusoleku abikaasade kinnistu vaidlusaluse hüpoteegiga koormamiseks.
18.Seni tuvastatud asjaolude põhjal on hageja nõue VFPK art 35 lg 3 teise lõigu alusel põhjendatud ja kohus saab hüpoteegi seadmise lepingu kehtetuks tunnistada.
5 (7)
2-13-30528
19.Järgmiseks tuleb kostja I vastuväidetest tulenevalt siiski kontrollida, kas kostja I võis omandada hüpoteegi heauskselt AÕS § 561 lg 1 alusel. Riigikohus on asunud enne
1.juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse norme tõlgendades seisukohale, et ühe abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluva kinnisasja käsutamise tehing ei ole iseenesest tühine selle tõttu, et ühel abikaasal puudus teise abikaasa nõusolek käsutuse tegemiseks, ja kinnisasja heauskse omandamise korral kehtib käsutus vaatamata sellele, et käsutuse tegi õigustamata isik (eespool p-s 14 viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 11). Sellest tulenevalt ei oleks teise abikaasa nõusoleku puudumise tõttu Eesti varasema õiguse järgi iseenesest tühine ka abikaasade ühisvara hulka kuuluvale kinnistule hüpoteegi seadmise asjaõiguskokkulepe ega ka käsutus, kui hüpoteegipidaja omandas hüpoteegi AÕS § 561 lg 1 alusel heauskselt (vt ka Riigikohtu 7. oktoobri 2009. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-5-09, p 8 teine lõik). Seega, kui käesoleva juhtumiga sarnast olukorda tuleks lahendada Eesti varasema õiguse järgi, siis võib tulemus sõltuda kostja I heausksusest kinnistamisavalduse esitamise ajal (AÕS § 561 lg 3). Põhimõtteliselt sarnane on abikaasade ühisvarasse vara omandamine ja ühisvarasse kuuluva kinnisasjaga tehingute tegemine ka kehtiva perekonnaseaduse (PKS) alusel. Erisuseks on PKS § 31 lg 1, mille järgi on abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluvate esemetega tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud juhul, kui abikaasa, kelle nõusolekuta või osaluseta tehing tehti, selle hiljem heaks kiidab. See välistab käsutustehingu alusel kinnisomandi või piiratud asjaõiguse heauskse omandamise (Riigikohtu 3. veebruari 2012. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-11, p 14). Tehingute ja õiguste omandamise kehtivust ei mõjuta tõestamisseaduse § 22 järgimine tehingu teinud isiku perekonnaseisu tuvastamise kohta tehingu tõestamisel (Riigikohtu 13. novembri 2013. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-13, p 22 teine lõik).
20.Õigusabilepingu art 38 lg 1 näeb, ette, et omandiõigus kinnisvarale määratakse selle lepingupoole seadusandluse järgi, kelle territooriumil kinnisvara asub. Sama artikli kolmanda lõike esimese lause järgi määratakse muu asjaõiguse tekkimine ja lõppemine selle lepingupoole seaduse alusel, kelle territooriumil vara oli sel hetkel, kui leidis aset toiming või muu asjaolu, mis oli sellise õiguse tekkimise või lõppemise aluseks. Ka REÕS § 18 lg 1 sätestab, et asjaõiguse tekkimine ja lõppemine määratakse selle riigi õiguse järgi, kus asi asus asjaõiguse tekkimise või lõppemise ajal. Hüpoteek on AÕS § 5 lg 1 kohaselt piiratud asjaõigus, mille tekkimine tuleb määrata koormatud kinnisasja asukoha järgse riigi õiguse, st praegusel juhul Eesti õiguse põhjal. Kohus ei pea võimalikuks jätta AÕS § 561 käesolevas asjas arvestamata, st välistada kostja I võimalus hüpoteegi heauskseks omandamiseks üksnes seetõttu, et hageja ja kostja II kui abikaasade vahelisele õigussuhtele tuleb kohaldada Venemaa Föderatsiooni õigust. Samas leiab kohus, et heauskne omandamine ei ole võimalik põhjusel, et VFTsK art 167 lg-s 1 ette nähtud kehtetuse tagajärg ühtib sisuliselt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 esimeses lauses märgitud tühisuse tagajärjega. Sarnaselt PKS regulatsiooniga välistab see käsutustehingu alusel kinnisomandi või piiratud asjaõiguse heauskse omandamise. Järelikult ei ole kostja I vaidlusalust hüpoteeki saanud omandada heauskselt ja vastav kinnistusraamatu kanne on tehtud ilma õigusliku aluseta.
21.Hageja taotleb kostjate tahteavalduste asendamist, mis on vajalikud vaidlusaluse hüpoteegi kohta kinnistusraamatusse tehtud kande kustutamiseks – selles osas on nõude õiguslik alus TsÜS § 68 lg 5. Viidatud norm sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Vastavalt kinnisusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg-le 1 on muu hulgas kande kustutamiseks on nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. KRS § 341 lg 2 p 2 järgi on puudutatud isikuks asjaõiguse kustutamisel selle asjaõiguse omaja – hüpoteegi puhul hüpoteegipidaja ehk 6 (7)
2-13-30528 käesolevas asjas kostja I. Lisaks nõuab hageja kostja II nõusoleku asendamist, milleks eelviidatud normide järgi otseselt vajadus puudub. Kostja II on hagi siiski õigeks võtnud, st tema tahteavalduse hüpoteegikande kustutamiseks vajalikus ulatuses saab kohus asendada hagi õigeksvõtust tulenevalt. Vastavalt TsMS §-le 439 ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Seega ei saa kohus asendada otsusega kostja II muud tahteavaldust peale selle, mida hageja on taotlenud.
23.TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel jätab kohus otsuse tegemisel arvestamata laenulepingu (tlk 84–86), sest käesolevas asjas tehtav lahend ei sõltu sellest, kas vaidlusalune hüpoteek tagab reaalset kohustust. Samal põhjusel ei analüüsi kohus hüpoteegi seadmise lepingute versioonide (tlk 7–12 ja 100–107) erinevust p-s 4 (tagatiskokkulepe). Venemaa Föderatsiooni õiguse kohta esitatud arvamusega (tlk 20–28) arvestas kohus viidatud riigi õiguse tõlgendamisel, aga ei käsitle seda dokumentaalse tõendiga.
24.Tsiviilasja hind on TsMS § 126 lg-te 2 ja 3 alusel 69 024,58 eurot.
25.Kuna kohus rahuldab hagi, siis jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostjate kanda. TsMS § 165 lg 1 esimene lause sätestab, et kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kohus ei määra käesoleval juhul teisiti. Kuigi kostja II on hagi kohe õigeks võtnud, siis on ta oma käitumisega (esindaja kaudu vaidlusaluse tehingu sõlmimine) andnud põhjust hagi esitamiseks. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing kohtunik
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.