Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Apellatsioonkaebuse hind Menetlusosalised, nende esindajad
Tallinna Ringkonnakohus Kohtunikud Ülle Jänes, Ulvi Loonurm, Iko Nõmm 24. märts 2014, Tallinn 2-12-46054 OÜ Caribbean Energy hagi AS-i SEB Pank ja OÜ Tuukri 24 vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ja vara arestist vabastamiseks Harju Maakohtu 18.10.2013 otsus AS SEB Pank apellatsioonkaebus OÜ Tuukri 24 apellatsioonkaebus AS SEB Pank apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot OÜ Tuukri 24 apellatsioonkaebuse hind 0 eurot Hageja OÜ Caribbean Energy (registrikood 11692521, asukoht Katusepapi 16, 11412 Tallinn), lepinguline esindaja Jaanus Silm Kostja I AS SEB Pank (registrikood 10004252, asukoht Tornimäe 2, 15010 Tallinn), lepinguline esindaja Janek Alvela Kostja II OÜ Tuukri 24 (registrikood 12200388, asukoht Aru 3-22, 31024 Kohtla-Järve), lepinguline esindaja adv Kai Villman
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Tühistada Harju Maakohtu 18.10.2013 otsus. OÜ Caribbean Energy hagi AS-i SEB Pank ja OÜ Tuukri 24 vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ja vara arestist vabastamiseks jätta rahuldamata. AS SEB Pank apellatsioonkaebus rahuldada, OÜ Tuukri 24 kaebus jätta rahuldamata. AS SEB Pank menetluskulud jätta OÜ Caribbean Energy kanda. OÜ Caribbean Energy ja OÜ Tuukri 24 menetluskulud jätta nende endi kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud OÜ Caribbean Energy esitas 09.11.2012 Harju Maakohtule hagi AS-i SEB Pank ja OÜ Tuukri 24 vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ja vara arestist vabastamiseks. Hageja palus tunnistada täiteasjas nr 022/2012/1889 sundtäitmine lubamatuks Tallinnas XXXXXX XX-XX asuvas korteriomandis (registriosa nr XXXXXXXXX) paikneva köögimööbli ja -tehnika osas ning vabastada XXXXXX XX-XX korteris asuv köögimööbel ja -tehnika aresti alt. Hagiavalduse kohaselt koostas kohtutäitur Elin Vilippus 01.10.2012 täiteasjas, kus sissenõudjaks on kostja I ja võlgnikuks kostja II, kinnisasja arestimise akti, millega arestiti kinnisasjad nr XXXXXXXXX ja nr XXXXXXXXX. Arestimisakti koostamise juures hageja ega kostjate esindajaid ei viibinud. 01.10.2012 aktis oli loetletud kinnisasja päraldiste ja oluliste osadena: aknad, uksed, köögimööbel ja -tehnika (sh kapid, sahtlid, pliit, ahi, kubu), sanitaartehnika (sh vann, valamu, segistid, wc-pott), radiaatorid. XXXXXX XX-XX korter ning seal asuv köögimööbel ja -tehnika on hageja omandis ja valduses. Eelnimetatu on tõendatud hageja ja OÜ Benevar vahel 22.05.2010 sõlmitud müügilepinguga. Hageja ei saa oma vara vabalt käsutada, sest seda keelab 01.10.2012 kinnisasja arestimise akt, milles on ekslikult leitud, et mööbel ja kodutehnika on korteri päraldisteks. Kinnistusraamatusse kantud kostja I hüpoteek ei ulatu hageja omandis olevale mööblile ja tehnikale, kuna puudub täitedokument, mis annaks õiguse arestida hagejale kuuluvat vara. Mööbel ja kodutehnika ei teeni peaasja, vaid tegemist on mugavusesemetega, millel puudub korteriga ühine majanduslik eesmärk. Korteri ja vaidlusaluse vara vahel puudub ka ruumiline seos. Tegemist on vabalt ära tõstetava/eemaldatava/liigutatava varaga. Hageja juhatuse liige on oma äritegevuses korduvalt ostnud-müünud korteriomandeid ja ei ole kunagi täheldanud, et köögimööblit- ja tehnikat käsitletaks käibes korteriomandi päraldisena. Arestimise hetkel oli XXXXXX XX-XX asuva korteriomandi kaudseks valdajaks hageja, otseseks valdajaks JK. 01.10.2012 arestimisaktist nähtuvalt ei ole kohtutäitur teinud kindlaks, kelle otseses valduses korter on ning millisel õiguslikul alusel vastav isik valdust teostab. Arestimisaktist nähtub, et arestimise juures viibis korteri üürnik JK, mistõttu oleks kohtutäitur saanud temalt küsida, kes on talle korteri üürile andnud. Kostja I väide, et hageja ja OÜ Benevar vaheline 22.05.2010 müügileping ei ole veenev tõend, on üldsõnaline. 22.05.2010 lepingust tuleneb, et omand läheb üle lepingu allkirjastamisega ja valdus loetakse üle antuks lepingu sõlmimisega ning leping loetakse sõlmituks allkirjastamise hetkest. Asjakohased ei ole ka kostja I väited võimalike seoste kohta erinevate äriühingute ja isikute vahel (ühine majanduslik huvi). Kostja I ei ole 22.05.2010 müügilepingu pooleks ja kuna tõendatud ei ole, et tehinguga oleks tema õigusi rikutud, siis ei saa ta tehingut ka vaidlustada. Ebaselge on kostja I väide tehingu näilisuse kohta (millise tehingu varjamisega võis tegemist olla). Kostja I nõuded kostja II vastu on asjaõiguslikud. Nõuded tulenevad kinnistusraamatusse kantud hüpoteekidest. Seega ei ulatu kostja I kasuks seatud hüpoteegid hageja varale. Kohtutäituri keeldumine vabastada aresti alt köögimööbel ja -tehnika ei tulene põhjustest, et hageja ei ole tõendanud omandiõigust. Kohtutäitur jättis kaebuse rahuldamata, kuna köögimööbel ja tehnika on XXXXXX XX-XX kinnisasja päraldised. Põhistamata on kostja I väide, et OÜ Simus Kinnisvara tõendit ei saa lugeda veenvaks ja vastavaks TsMS § 229 lg 1, § 272 ja § 277 nõuetele. OÜ Simus Kinnisvara seisukoht on professionaalse kinnisvara vahendaja hinnang käibes kohaldatavale praktikale. RR ei ole samastatav hagejaga. OÜ-l Simus Kinnisvara ja hagejal puudub ühine huvi. Kuna hageja ja kostja I ei tegele igapäevaselt köögimööbli ja -tehnika müügi ning paigaldamisega, siis on loogiline, et nimetatu osas küsitakse seisukohta eriteadmisi omavalt isikult. OÜ Prime Mööbel tegevuseks on mööbli projekteerimine, valmistamine ja paigaldamine, seega on OÜ Prime Mööbel näol tegemist vastaval alal eriteadmisi omava isikuga.
AS SEB Pank vastuväited Kostja I hagi ei tunnista. Kohtutäitur on õiguspäraselt algatanud täitemenetluse täiteasjas nr 022/2012/1889, 01.10.2012 arestimisakt on kehtiv ja selles nimetatud vallasasju (kinnisasja päraldisi ja olulisi osi) ei tuleks arestist vabastada. 23.02.2012 esitas kostja I kohtutäitur Elin Vilippusele täitmisavalduse, milles palus algatada täitemenetlus kostjale II kuuluvate ja kostja I kasuks hüpoteekidega koormatud kinnisasjade suhtes. Täitmisavalduse aluseks on kostja I ja OÜ Anlong Lazoglhy (endise ärinimega AS Benevar, laenusaaja) vahel sõlmitud laenulepingust nr 2006017452 tulenev laenusaaja võlgnevus ja hüpoteekide seadmise lepingud. 09.03.2012 algatas kohtutäitur täitmisavalduse alusel täitemenetluse ning 01.10.2012 arestis kostjale II kuuluvad kinnisasjad Tallinnas XXXXXX XX-XX, XXXXXX XX-XX ja XXXXXX XX-XX. Kinnisasjade arestimise aktis on loetletud kinnisasja päraldiste ja oluliste osadena järgmised asjad: aknad, uksed, köögimööbel ja -tehnika (so kapid, sahtlid, pliit, ahi, kubu), sanitaartehnika (so valamu, segistid, wc pott), radiaatorid. Köögimööbli ja -tehnika näol on tegemist XXXXXX XX-XX kinnisasja päraldistega, mis olid arestimise hetkel võlgniku valduses, mis nähtub arestimisakti kirjeldusest ja lisatud fotodest, samuti on vallasasjade kostja II valduses olemisega nõustunud hageja. Kostja I ja eeldatavasti ka kohtutäitur ei saanudki olla teadlikud, et arestitavas korteris asuv integreeritud köögimööbel ja -tehnika, ei ole kinnisasja päraldised või et need võiksid kuuluda kolmandale isikule. Kostja I ei ole täitmisavalduses palunud pöörata eraldi sissenõuet kindlatele vallasasjadele. Hageja ei ole tõendanud, et XXXXXX XX-XX korteri päraldistena arestitud köögimööbel ja -tehnika omandiõigus kuulub hagejale. 12.10.2012 esitas hageja kaebuse kohtutäituri tegevuse peale, milles väitis üldsõnaliselt, et kohtutäitur poleks tohtinud nimetatud esemeid arestida. Hagile lisatud tõendid ei ole veenvad. Tõendamata on, et hageja on OÜ-ga Benevar (praeguse ärinimega OÜ Anlong Lazoglhy) 22.05.2010 sõlmitud müügilepingu alusel köögimööbli eest reaalselt ka tasunud ja asja omanikuks saanud. Kostja II esindajana on 01.01.2012 kinnituskirja allkirjastanud RR, kes on ühtlasi nii hageja kui ka kostja II juhatuse liige. Hageja, kostja II ja laenusaaja on omavahel seotud äriühingud, kelle juhatuse liikmed ja omanikud (osanikud) kattuvad ning hageja ja kostja II omavad piisavat majanduslikku seost ja ühishuvi. Hageja on pahatahtlikult ühishuvidest tulenevalt koostanud nii 01.01.2012 kinnituskirja hagejale valduse üleandmise kohta kui ka sõlminud 22.05.2010 väidetava müügilepingu. Kui kohus peaks siiski nõustuma hagejaga ja leidma, et viidatud müügileping sõlmiti, on tegemist näilise tehinguga. Tõenäoline on, et hageja ja OÜ Anlong Lazoglhy vaheline müügileping sõlmiti eesmärgiga takistada täitemenetluse läbiviimist. Kostja I nõustus kohtutäitur Elin Vilippuse 01.11.2012 otsuse seisukohaga, et XXXXXX XX-XX korteri päraldiseks on korteris asuv köögimööbel ja -tehnika. Kui kohus peaks leidma, et tegemist ei ole päraldistega, siis on antud vallasasjad kinnisasja oluliseks osaks. Ilma köögi ja selles asuva mööbli ning tehnikata oleks eluruumi sihipärane kasutamine tavaarusaamast lähtuvalt ilmselgelt raskendatud. Samuti on köök ühendatud korteriga ruumilise seose kaudu. Kui müüakse peaasi, siis eeldatakse, et müügileping hõlmas ka päraldisi, sama põhimõte kehtib ka täitemenetluses. OÜ Simus Kinnisvara 04.09.2013 arvamust ei saa lugeda veenvaks tõendiks, kuna küsimus vallasasjade päralistena käsitamise kohta on õiguslik küsimus. Arusaamatu on, kes on dokumendi allkirjastanud. OÜ Simus Kinnisvara arvamus ei lähtu ka konkreetsest XXXXXX XX-XX objektist. Lisaks omavad või on omanud hageja juhatuse liige RR ja OÜ Simus Kinnisvara ärilisi suhteid, millised nähtuvad äriregistrist. Samuti ei saa OÜ-d Prime Mööbel pidada eksperdiks või eriteadmistega isikuks TsMS-i mõistes. OÜ Prime Mööbel arvamuses on käsitatud vaid seda, kas ja kuidas mööbli teisaldamine kahjustaks korterit. Üldteada on asjaolu, et kasutatud ja teisaldatavat mööblit ei saa tulenevalt selle mõõtudest pidada universaalseks masstoodanguks.
OÜ Tuukri 24 vastuväited Kohtumaterjalid on kostjale II kätte toimetatud postkasti panekuga 25.01.2013. Kostja II ei ole kohtule esitanud oma seisukohta hagiavalduse suhtes. Esimese astme kohtu lahend ja põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi ja tunnistas täiteasjas nr 022/2012/1889 sundtäitmise lubamatuks Tallinnas XXXXXX XX-XX korteriomandis (registriosa nr XXXXXXXXX) asuva köögimööbli ja -tehnika osas (sh kapid, sahtlid, pliit, ahi, kubu) ning vabastas vara aresti alt. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda (TsMS § 162 lg 1). Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et: - 01.10.2012 koostas kohtutäitur Elin Vilippus täiteasjas nr 022/2012/1889 (sissenõudjaks kostja I ja võlgnikuks kostja II) kinnisasja arestimise akti, millega arestis kinnisasjad nr XXXXXXXXX ja XXXXXXXXX. Arestimisakti koostamise juures ei viibinud võlgnik ega sissenõudja. 01.10.2012 arestimisaktis oli loetletud kinnisasja päraldiste ja oluliste osadena: aknad, uksed, köögimööbel ja tehnika (sh kapid, sahtlid, pliit, ahi, kubu), sanitaartehnika (sh vann, valamu, segistid, wc pott), radiaatorid. - Hageja esitas kaebuse kohtutäituri tegevusele ja palus tühistada 01.10.2012 arestimisakt korteriomandite nr XXXXXXXXX ja XXXXXXXXX osas ja vabastada arestist hageja vara, milleks oli köögimööbel ja -tehnika (sh köögikapid, köögisahtlid, köögipliit, köögiahi). - 01.11.2012 jättis kohtutäitur hageja kaebuse kohtutäituri tegevusele rahuldamata. Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Hageja on kohtule õigesti esitanud hagi kostjate I ja II vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks (täiteasi nr 022/2012/1889) ja vara arestist vabastamiseks (TMS § 222 lg 1). AÕS § 343 lg 1 kohaselt ulatub hüpoteek kinnisasja osadele, päraldistele ja viljadele. Hüpoteek ei ulatu kinnisasja päraldistele, mis ei ole kinnisasja omaniku omandis. Hüpoteegi suhtes ei vastuta olulised osad, päraldised ja loodusviljad, mis on enne kinnisasja arestimist läinud teise isiku omandisse vastavalt korrapärase majandamise nõuetele või muul viisil kinnisasjast alatiseks eemaldatud. Päraldiste arestimine toimub kinnisasja arestimise käigus, seega mitte vallasasjade sundtäitmise läbi. Eeltoodust tulenevalt vajab tuvastamist, kas köögimööbli ja -tehnika näol on tegemist kinnisasja päraldistega. Hageja leiab, et kinnistusraamatusse kantud kostja I kasuks hüpoteek ei saa ulatuda hageja omandis olevale mööblile ja kodutehnikale, kuna hageja vara osas ei ole kõik TsÜS § 57 lg-s 1 nimetatud tingimused täidetud. Samuti puudub olukord, kus vaidlusalune vara teeniks peaasja, kuna köögimööbel ja -tehnika on mugavusesemed ning neil puudub korteriomandiga ühine majanduslik eesmärk ja ruumiline seos - tegemist on vabalt ära tõstetava/eemaldatava/liigutatava varaga. Kostja I oli seisukohal, et köögimööbel ja -tehnika on XXXXXX XX-XX korteri päraldised või olulised osad. Tavapärase eluruumina kasutatava korteri köögi ja selles asuvate vallasasjade eesmärgiks on peaasja teenimine seeläbi, et korteri valdajatel oleks võimalik kööki sihipäraselt kasutada ehk toitu valmistada, s.o peaasja funktsiooni täitmine laiemas mõttes. Maakohus asus seisukohale, et köögimööbel ja -tehnika teenivad peaasja ehk võlgnikule kuuluvat korteriomandit ning on sellega seotud nii ühise majandusliku eesmärgi kui ka ruumilise seose kaudu. Päraldisteks olevate vallasasjade mõiste on ajas muutuv ning sõltub tehnilise arengu ja heaolu taseme arengust. Kuna kohtutäituri poolt arestitud peaasi on eluruum, siis on köögimööbel ja söögi tegemise võimalus peaasja korrapärase kasutamise oluliseks eelduseks, aitamaks kaasa peaasja majandusliku eesmärgi saavutamisele. Arestimisaktile lisatud piltidelt nähtub, et köögimööbel ja -tehnika on korterisse sisseehitatud. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus köögimööblit ja köögitehnikat päraldisteks TsÜS §i 57 lg 1 mõistes.
TsÜS § 57 lg 2 kohaselt ei ole asi päraldis, kui seda käibes päraldiseks ei loeta. Kostja I oli seisukohal, et vaidlusalust vara saab lugeda käibe arusaamade järgi päraldiseks. Mitmest osast koosneva asja ühe asjana käsitamise puhul on leitud, et määrav on, et kokkupandud tervik oleks üldise käibe arusaama järgi käsitatav ühe kehalise tervikuna ja terviku külge ühendatud osad oleksid käsitatavad tervikasja osadena. Kohtu arvates on üldteada, et eluruumi juurde kuulub köök. Kui müüakse peaasi, siis eeldatakse teistsuguse kokkuleppe puudumisel, et müügileping hõlmas ka päraldisi, sama põhimõte kehtib ka täitemenetluses ning täituril puudus arestimisakti koostades alus teistsuguse eelduse püstitamiseks. Hageja esitas kohtule OÜ Simus Kinnisvara 04.09.2013 vastuse, millega soovis tõendada, et tavaliselt ei müüda köögimööblit ja -tehnikat korteriomandi päraldistena. Samuti on hageja esitanud OÜ Prime Mööbel 04.09.2013 kinnitus-kirja, millega soovis tõendada, et köögimööbel ja -tehnika on korterist kergesti teisaldatav ning see ei põhjusta korterile mingeid kahjustusi. Kohus asus seisukohale, et küsimus vallasasjade päraldistena käsitlemise kohta on õiguslik küsimus. Veenvaks ei saa pidada OÜ Simus Kinnisvara arvamust, kuna see ei lähtu XXXXXX XX-XX objektist. OÜ Prime Mööbel arvamuses on käsitatud vaid seda, kas ja kuidas mööbli teisaldamine kahjustaks korterit, öeldud ei ole, kas ja kuidas kahjustaks teisaldamine mööblit ja tehnikat ning kas ja milliste kuludega saaks seda taas-paigaldada. Maakohtu hinnangul ei saa kasutatud ja teisaldatavat mööblit tulenevalt selle mõõtudest pidada universaalseks masstoodanguks. Arvamuses ei ole köögitehnika osas välja toodud ühtegi tehnika liiki ega selle mudelit või marki ega väidetava masstoodangu mööblitootjat. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus OÜ Simus Kinnisvara ja OÜ Prime Mööbel arvamused tõendina tähelepanuta ning luges köögimööbli ja -tehnika päraldisteks TsÜS § 57 lg 2 mõistes. Hageja väitel on tema ja OÜ Benevar vahel 22.05.2010 sõlmitud müügilepinguga tõendatud, et XXXXXX XX-XX korteris olev köögimööbel ja -tehnika on hageja omandis. Kostja oli vastupidisel seisukohal. Omandi üleminekut ei saa siduda pooltevahelise kokkuleppega, vaid vallasomandi ülemineku puhul peavad olema täidetud AÕS §-s 92 sätestatud tingimused, kuna vallasomand tekib ainult seaduses sätestatud juhtudel. AÕS § 92 lg 1 näeb vallasasja omandiõiguse üleminekuks ette võlaõigusliku müügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimise. Hageja esitas 22.05.2010 hageja ja OÜ Benevar vahel sõlmitud müügilepingu köögimööbli ja köögitehnika osas. Lepingu p 1 kohaselt müüb müüja (OÜ Benevar) ja ostja (hageja) ostab köögimööbli ja tehnika järgnevas koosseisus: beež mattvärvi 3 seinakappi ja 3 põrandakappi (koos sahtlitega), 1 õhupuhasti Elektrolux, 1 elektripliit-ahi Elektrolux, mis on paigaldatud korterisse XXXXXX XXXX. Lepingu p 2 kohaselt läheb p-s 1 nimetatud vara omandiõigus müüjalt ostjale üle akti allkirjastamisega. Lepingu p 3 kohaselt loetakse p-s 1 nimetatud vara valdus müüjalt ostjale üle antuks lepingu sõlmimisega. Lepingu p 4 kohaselt müüb p-s 1 nimetatud vara müüja ostjale hinnaga 33 000 krooni koos käibemaksuga, mis on tasutud vahetult enne lepingu allkirjastamist. Müüja oma allkirjaga lepingul kinnitab kogu summa kättesaamist. Maakohus asus seisukohale, et 22.05.2010 müügilepingus sisaldus nii võlaõiguslik kui ka asjaõiguslik leping. Võlaõigusliku lepingu moodustas müügilepingu p 4, mille kohaselt müüb p-s 1 nimetatud vara müüja ostjale hinnaga 33 000 krooni koos käibemaksuga, mis on tasutud vahetult enne lepingu allkirjastamist. Müüja oma allkirjaga lepingul kinnitab kogu summa kättesaamist. Asjaõigusliku lepingu moodustas müügilepingu p 2, mille kohaselt läheb p-s 1 nimetatud vara omandiõigus müüjalt ostjale üle akti allkirjastamisega. Kostja I arvates on tõendamata, et 22.05.2010 hageja on köögimööbli eest OÜ-le Anlong Lazoglhy (endise ärinimega OÜ Benevar) ostuhinna reaalselt tasunud ja asja omanikuks saanud. Kohus leidis, et köögimööbli ja -tehnika omandi ülemineku kehtivust nimetatud asjaolu ei mõjuta (TsÜS § 6 lg 4). Seadus ei tunnista omandi üleminekut ainult asjaõigusliku kokkuleppe alusel ja omandi vahetus peab asja valduse üleandmisega olema kõigile nähtav. Hageja on esitanud kohtule 01.01.2012 kinnituskirja, mille kohaselt hageja on õigustatud kasutama, käsutama, valdama Tuukri 42 kortereid
(registriosa nr XXXXXXXXX, XXXXXXXXX, XXXXXXXX) kuni 31.12.2020. Kohtu hinnangul on 01.01.2012 kinnituskirjaga tõendatud, et hageja valdas XXXXXX XX-XX korterit ja selles asuvat köögimööblit ja -tehnikat. Seega on valdus üle läinud hagejale. Kostja I hinnangul on 22.05.2010 müügileping näilik tehing (TsÜS § 89 lg 1). Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-11-02 kohaselt lasub tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormis kostjal I. Kohus asus seisukohale, et kostja I ei ole esile toonud, millist tehingut varjasid müügilepingu sõlmimisega hageja ja OÜ Anlong Lazoglhy. Samuti on tõendamata asjaolud, millest võiks järeldada, et müügilepingu sõlmimisel tehtud tahteavaldustel ei olnud avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi. Asjaolu, et müügilepingu sõlminud poolte juhatusse kuulus sama isik, ei too kaasa müügilepingu tühisust, kuna leping sõlmiti erinevate juriidiliste isikute vahel ning õigused ja kohustused tekkisid juriidilistele isikutele. Hageja selgitas, et XXXXXX XX-XX korter oli hageja kaudses valduses ning arestimise hetkel oli korter JK otseses valduses. Kohus leidis, et kuna tõendamist on leidnud, et hageja oli vaidlusaluses korteris asuva köögimööbli ja -tehnika omanik, ei saa lähtuda AÕS § 90 lg-s 1 sätestatud eeldusest, mille kohaselt loetakse vallasasja valdaja ka vallasasja omanikuks. AS SEB Pank apellatsioonkaebus Kostja I palub apellatsioonkaebuses maakohtu 18.10.2013 otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja I jätta hageja kanda või alternatiivselt poolte endi kanda. Kostja I palub tühistada maakohtu 15.11.2012 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega peatati täitemenetlus täiteasjas nr 022/2012/1889 kuni tsiviilasjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni. Maakohus on rikkunud materiaalõigusnorme (TMS § 77 lg 2, § 218 ja § 222 lg-d 1 ja 3) ja menetlusõigusnorme (TsMS § 232 lg 1, § 436 lg 1, § 438 ja § 442 lg 8). Maakohus oleks pidanud tuvastama, et kostja I ei ole palunud kohtutäituril vaidlusaluseid vallasasju (köögimööblit ja -tehnikat) arestida ning kostja I ei ole vastutav kohtutäituri läbiviidud arestimistoimingu õiguspärasuse eest, s.o. selle eest, kas kohtutäitur on arestinud õigele isikule kuuluvad vallasasjad. Vaidlusalused asjad saaks sõltumata sissenõudja nõusolekust arestist vabastada, kui kohtutäitur oleks nimetatut põhjendatuks pidanud ning leidnud, et ta on ekslikult arestinud kolmanda isiku vara (analoogia korras vt 3-2-1-14-10, p-d 17-18). Maakohus on jätnud arvesse võtmata, et hagi on esitatud valede isikute vastu ja valel alusel. Hageja etteheited on suunatud kohtutäituri tegevusele, mitte sissenõudja vastu, seega oleks hagi pidanud esitama ja seda menetlema kaebusena kohtutäituri tegevusele mitte sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudena kostja I vastu. Arestimistoiming ning arestist vabastamine on kohtutäituri toimingud. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis on lubatud esitada eelkõige vastuväiteid täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele, mitte kohtutäituri täitetoimingutele nagu arestimisaktide koostamine, arestimishinna määramine vms (3-2-1-42-08, p 16). Sissenõudja ei otsusta, kas ja millistel tingimustel nõudele sissenõue pöörata, kas kinnisasja juurde kuuluvad päraldised ja, kas need tuleks arestida koos kinnisasjaga – nimetatu kuulub kohtutäituri ainupädevusse. Seega tuleks hagi jätta rahuldamata. Maakohus on ebaõigesti hinnanud hageja tõendeid köögimööbli ja -tehnika omandiõiguse ülemineku kohta ning on vääralt kohaldanud AÕS § 92 lg-t 1, leides, et hageja ja temaga seotud ettevõtte vahel sõlmitud müügilepingu ja kinnituskirja põhjal on tõendatud, et hagejale on läinud üle omandiõigus ja valdus köögimööblile ja -tehnikale. Maakohtu seisukoht, et vallasomand tekib ainult seaduses sätestatud juhtudel ja selleks peavad olema täidetud kõik AÕS §-s 92 sätestatud tingimused, on vastuolus kohtu järeldusega, et pooled ei vaidle selle üle, et tegelikkuses ei ole väidetavalt võõrandatud vallasasjade valdust hagejale kunagi faktiliselt üle antud (kuigi valdus loeti
üle antuks müügilepingu p 2 kohaselt). Valdus on faktiline nähtus, mitte õiguslik mõiste. Valdust ei ole võimalik tõendada kinnituskirjaga, mille puhul on tegemist sisuliselt iseendale antud kinnitusega. Maakohus on ekslikult leidnud, et vaidlusalune müügileping on kehtiv ning tegemist ei ole näilise tehinguga TsÜS § 89 lg 1 mõistes. Tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist (3-2-1-137-09, p 11). Tehingu näilisuse tuvastamisel tuleks arvestada majanduslikult seotud isikute huve ning seda, kas omavahel mitte seotud ja teineteisest sõltumatud isikud oleksid sellistel tingimustel lepingu sõlminud (3-2-1-95-11, p-d 12, 13, 14). Tehingu näilisuse hindamisel võib olla oluline, kas tehingu pooltel on sama osanik. Hageja, kostja II ja laenusaaja, s.o vallasvara väidetav müüja ja kinnistute endine omanik, on omavahel seotud äriühingud, kelle juhatuse liikmed ja omanikud (osanikud) kattuvad. Samuti kattuvad erinevatel ajaperioodidel äriühingute aadressid ja kontaktandmed. Tõendamata on, kas hageja vaidlusaluse köögimööbli eest kostjale II ostuhinna reaalselt tasus ja asja omanikuks sai. Eelnimetatut oleks võimalik tõendada vastavasisulise maksekorraldusega. Tsiviilkäibes ei saa pidada tavapäraseks, et korteri omanik võõrandab kinnisasja päraldiseks oleva mööbli ja tehnika, mis on vajalikud kinnisasja eesmärgipäraseks kasutamiseks ning mida kinnisasjalt võõrandamise järgselt ei eemaldata. Samuti tuleks tehingu eesmärki pidada majanduslikult arusaamatuks. Maakohus on ebaõigesti jaotanud menetluskulud. Võttes arvesse, et kostja I on täiteasjas sissenõudja, kuid kes ei ole kohtutäituril palunud arestida vallasvara, siis on põhjendamatu ja ebaõiglane panna hagi rahuldamise korral menetluskulud sissenõudja kanda (TsMS § 162 lg 4). OÜ Tuukri 24 apellatsioonkaebus Kostja II palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ja teha uus otsus, millega jätta menetluskulud poolte endi kanda. Maakohtu otsus põhineb menetlus-normi rikkumisel. Kostja II ei ole esitanud hagile kirjaliku vastust ega osalenud 10.09.2013 istungil, kuna tal polnud vastuväiteid hagi osas. Siiski jäeti menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Selline menetluskulude jaotus ei ole kostja II suhtes õiglane ning kohus oleks pidanud kohaldama TsMS § 162 lg-t 4. Sisuliselt on hagiavalduse esitamine olnud tingitud kohtutäituri tegevusest ja kaudselt ka sissenõudjast. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta kostja I apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata, menetluskulud kostja I kanda. Teise apellatsioonkaebuse suhtes ei ole hageja arvamust avaldanud. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 tühistada. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha uue otsuse ning jätta OÜ Caribbean Energy hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ja vara arestist vabastamiseks rahuldamata. Kostja I apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, kostja II kaebus aga jätta rahuldamata. 09.03.2012 algatas kohtutäitur kostja I täitmisavalduse alusel täitemenetluse ning 01.10.2012 arestis kostjale II kuuluvad kinnisasjad, sh Tallinnas XXXXXX XX-XX asuva korteriomandi. Täitmisavalduse aluseks on kostja I ja OÜ Anlong Lazoglhy õiguseellase (laenusaaja) vahel sõlmitud laenulepingust tulenev laenusaaja võlgnevus ja hüpoteekide seadmise lepingud. Kuna hageja väitel arestiti muuhulgas ka temale kuuluv vara, siis pöördus ta hagiga kohtusse. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et maakohus kohaldas ebaõigesti täitemenetluse seadustikust tulenevaid norme, kvalifitseerides hageja nõude TMS § 222 järgseks hagiks. Antud juhul ongi tegemist kolmanda isiku hagiga sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks põhjusel, et arestitud on väidetavalt tema omandisse kuuluv vara (hagi vara arestist vabastamiseks), seega hagiga, mida on
selles sättes silmas peetud (materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel iseloomustab TMS § 221 järgi esitatud hagi). Nõustuda ei saa ka seisukohaga, nagu oleks hagejal kohaseks õiguskaitsevahendiks kaebus kohtutäituri tegevusele. Küll nõustub kolleegium sellega, et maakohus on hinnanud ebaõigesti kohtule esitatud tõendeid ning teinud nende põhjal ebaõige järelduse hageja omandiõiguse kohta. TMS § 64 lg 1 kohaselt kirjutab täitur võlgniku valduses olevate asjade arestimiseks asjad üles ja keelab nende käsutamise. Vaidlusalune köögimööbel ja -tehnika asus arestimise hetkel arstimisaktist nähtuvalt võlgniku (korteriomandi omaniku) valduses. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et XXXXXX XX-XX asuvas korteriomandis paiknev köögimööbel ja -tehnika teenib peaasja ehk korteriomandit ning on sellega seotud nii ühise majandusliku eesmärgi kui ka ruumilise seose kaudu, mistõttu on tegemist kinnisasja päraldisega TsÜS § 57 lg 1 mõistes. Kohus märkis õigesti, et päraldisteks olevate vallasasjade mõiste on ajas muutuv ning sõltub tehnilise arengu ja heaolu taseme arengust. Seega, kuna kohtutäituri poolt arestitud peaasi on eluruum, siis on köögisisustus kui söögi tegemise võimalus, analoogselt hügieeniks vajalike protseduuride teostamise võimalusega, peaasja korrapärase kasutamise oluliseks eelduseks, aitamaks kaasa peaasja majandusliku eesmärgi saavutamisele. Mitmest osast koosneva asja ühe asjana käsitamise puhul on määravaks, et kokkupandud tervik oleks üldise käibe arusaama järgi käsitatav ühe kehalise tervikuna ja terviku külge ühendatud osad oleksid käsitatavad tervikasja osadena. Maakohtu hinnangul on üldteada, et eluruumi juurde kuulub köök, seega kui müüakse peaasi, siis eeldatakse teistsuguse kokkuleppe puudumisel, et müügileping hõlmab ka päraldisi, kusjuures sama põhimõte kehtib ka täitemenetluses, mistõttu puudus täituril arestimisakti koostades alus arvata teisiti. TsÜS § 57 lg 3 järgi laienevad peaasjaga seotud õigused ja kohustused ka päraldisele, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti, kusjuures eeldatakse, et asja võõrandamise või koormamise kohustus hõlmab ka asja päraldisi, seega hõlmab korteriomandile seatud hüpoteek eelduslikult ka peaasja päraldisi. Asjaolu, et korteriomandit kui eluruumi võõrandatakse vahel koos köögisisustusega, vahel ilma, ei oma praegusel juhul tähtsust. Vaidlust ei ole selles, et hageja sõlmis väidetava müügilepingu OÜ Anlong Lazoglhy õiguseellasega siis, kui köögimööbel ja -tehnika olid kõnealusesse korteriomandisse (korteri kööki) juba paigaldatud. Nagu eelnevalt öeldud, asus vaidlusalune köögimööbel ja -tehnika arestimise hetkel võlgniku valduses. AÕS § 90 lg 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja valduse ajal eelduslikult omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Tõendeid selle kohta, et tegelikkuses oleks võõrandatud vallasasjade valdust hagejale faktiliselt üle antud, ei ole kohtule esitatud. Kolleegium nõustub apellandiga, et eluliselt on usutav, et korteriomand ja selles asuv köögimööbel ja -tehnika kuuluvad samale omanikule, eriti olukorras, kus vaidlusaluseid esemeid saab lugeda korteri-omandi päraldisteks. Nõustuda tuleb ka sellega, et tsiviilkäibes ei saa pidada tavapäraseks, et korteriomanik võõrandab kinnisasja päraldiseks oleva köögimööbli ja -tehnika, mis on vajalik kinnisasja eesmärgipäraseks kasutamiseks ja mida seejärel kinnisasjalt ei eemaldata (seda ei tehtud ka siis, kui kinnisasja omanik vahetus ega ka hiljem). Kui müügilepingu eseme faktilist valdust ei peetud vajalikuks üle anda seetõttu, et nii vallasasjade väidetav müüja kui ostja, samuti kinnisvara praegune omanik on oma juhtorgani liikmete ja osanike kaudu üksteisega tihedalt seotud (ühine majanduslik huvi), võib neist asjaoludest siiski üheselt järeldada, et müügilepingu sõlmimise eesmärgiks ei olnud omandi üleandmine. Toimiku materjalist nähtuvalt on hageja kui äriühing asutatud 15.02.2010 (äriregistri esmakanne). Müügileping, millele tuginedes pidas maakohus vaidlusaluste esemete omanikuks hagejat, sõlmiti 22.05.2010. Nimetatud lepingu kohaselt müüs OÜ Anlong Lazoglhy (endised ärinimed OÜ Benevar, AS Benevar) OÜ-le Caribbean Energy köögimööbli ja -tehnika, mis oli paigaldatud Tallinnas XXXXXX XX-XX asuvasse korterisse. Vaidlust ei ole selles, et lepingudokument on
dateeritud kuupäevaga, mil müüja oli kõnealuse korteriomandi omanikuks. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja teinud aga eluliselt usutavaks, milline oli tema huvi osta köögimööbel ja -tehnika, ilma seda ruumist eemaldamata (ega teinud seda ka järgnevate aastate jooksul). Hageja väide, et ta oli sel ajal eluruumi valdajaks, on tõendamata. OÜ Tuukri 24 antud kinnitus (01.01.2012 kinnituskiri) hageja õiguste kohta seda ei tõenda. Kinnistusregistri andmetest nähtuvalt on OÜ Tuukri 24 kantud XXXXXX XX-XX korteriomandi omanikuna registrisse 02.12.2011 kinnistamis-avalduse alusel alles 13.12.2011. Samuti nähtub äriregistri andmetest, et nimetatud äriühingu kohta tehti esmakanne registrisse 01.12.2011. Seega ei võimalda OÜ Tuukri 24 kinnitus valduse ja muude õiguste hagejale üleandmise kohta järeldada, et hageja oli müügilepingu väidetava sõlmimise ajal korteriomandi valdajaks. Kuna asja üleandmisena AÕS § 92 tähenduses tuleb mõista asja faktilist kätteandmist omandaja otsesesse valdusesse, siis ka seetõttu ei oleks võimalik tõendada valdust kinnituskirjaga, vaid faktiliste eluliste asjaoludega. Selliseid asjaolusid ei ole hageja tõendanud. Eeltoodud põhjustel ei ole võimalik järeldada hageja omandiõigust vaidlusalustele esemetele ja sellest tulenevalt hagi rahuldada. Pigem annaksid tuvastatud asjaolud alust hinnata 22.05.2010 müügilepingut tühisena TsÜS § 89 lg 2 tähenduses (kuigi üks lepingupool menetluses ei osale ja kostja I kui võlausaldaja ei ole lepingupooleks, on võlausaldajal, analoogselt pankrotimenetlusega, õigus ka praeguses menetluses tugineda tehingu näilikkusele ning kohtul õigus tehingut sisuliselt hinnata). TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul on pooled kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldusel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Kostja I poolt kohtu ette toodud asjaolud viitavad selgelt sellele, et hagejal puudus tegelik tahe vaidlusaluseid esemeid omandada, tema tegelikuks tahteks oli tehingu olemasolust mulje jätmine, takistamaks võimaliku täitemenetluse läbiviimist (toimikust nähtuvalt oli laenu-saaja juba sel ajal laenulepingu täitmisega raskustes). Ei ole ühtegi mõistlikku põhjust, miks tuleks järeldada, et hageja tahteavaldus oli suunatud korteri-omandisse paigaldatud köögisisustuse tegelikule omandamisele. Ka objektiivselt hinnates ei ole võimalik anda kõnealusele teole teistsugust tõlgendust (VÕS § 29 lg 4). Kostja II apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks. Kuna maakohus hagi rahuldas, siis oli põhjendatud jätta menetluskulud kostjate kanda (TsMS § 162 lg 1). Neid asjaolusid, mis oleksid võimaldanud kohaldada TsMS § 162 lg-t 4 ning jaotada menetluskulud erinevalt maakohtust, ei ole tuvastatud.
Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse, rahuldab kostja I apellatsioonkaebuse ja jätab hagi rahuldamata, siis jätab ta kostja I menetluskulud tervikuna hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Hageja ja kostja II menetluskulud jätab ringkonnakohus nende endi kanda. Kuna kohus kostja II kaebust ei rahulda, tuleks apellatsioonimenetluse kulud jätta selles osas kostja II kanda (TsMS § 171 lg 1), kuid arvestades, et kostja II kaebus puudutas ainult menetluskulude jaotust ning et kohus teeb sisulises osas maakohtust erineva otsuse, jättes hagi rahuldamata, jätab ta nii hageja kui kostja II menetluskulud kummagi menetlusosalise enda kanda.
Ü. Jänes
U. Loonurm
I. Nõmm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.