Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetluse käik Hageja esitas nõude töövaidluskomisjonile (edaspidi TVK), milles palus Twenty Four Seven OÜ-lt välja mõista saamata töötasu summas 6528.12 eurot ja TLS § 100 lg 4 alusel hüvitis 3856.83 eurot. Lõuna Inspektsiooni töövaidluskomisjon tegi asjas (töövaidlusasi 4.2-1/1794) 07.10.2013.a otsuse, millega rahuldas avalduse ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja töötasu 6558.73 eurot ja hüvitise 3441.27 eurot. Twenty Four Seven OÜ vaidlustas TVK otsuse ja palus töövaidluse läbi vaadata hagimenetluses. Hageja nõue ja põhjendused Kohtumenetluses jäi hageja nõude juurde ja palus välja mõista saamata töötasu ja hüvitise põhjusel, et töötaja on töölepingu üles öelnud tööandja poolse lepingu rikkumise tõttu. Hagiavalduse (avaldus TVK-le) ja lisade kohaselt oli hageja ja kostja vahel 01.02.2012.a sõlmitud tähtajatu tööleping, mille kohaselt asus hageja tööle kostja juurde samal päeval. Hageja asus tööle ehituse abitöölise ametikohale. Töötaja töötasuks oli 10 eurot netos. Kostja ei kindlustanud hagejat tööga perioodil juuli-detsember 2012.a: hageja oli kodus ja ootas tööle kutsumist, tasu ta selle eest ei saanud. Tööd sai hageja uuesti 2012.a detsembri teises pooles. Alates 15.04.2013.a ei olnud kostjal hagejale jälle tööd anda ja hageja esitas samast päevast kostjale puhkuseavalduse, kus ta palus end lubada puhkusele 17.04-15.05.2013.a. Kostja maksis puhkusetasu välja alles 21.05.2013.a, s.o pärast hageja esindaja pöördumist. Pärast puhkuse lõppemist 15.05.2014.a ei kindlustanud kostja hagejat tööga ja ei olnud ka perioodil 16.05.-07.06.2013.a kättesaadav. Eeltoodust tulenevalt ütles hageja 07.06.2013.a töölepingu üles ning palus endale välja maksta saamata töötasu, päevaraha ja hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel. Kostja nõutud summasid tasunud ei ole. Hageja leidis, et kostja on jätnud talle tasumata töötasu perioodi juuli-detsember 2012.a, kokku 5,5 kuud. Hageja nõue tuleneb TLS § 35: kuigi kostja hagejat tööga ei kindlustanud, on tal siiski kohustus maksta töötajale keskmist töötasu. Hageja arvestuse järgi oli tema keskmiseks töötasuks 924.42 eurot kuus ning seega saamata töötasu 5,5 kuu eest 6528.12 eurot (bruto). Samuti leidis hageja, et kostja on talle tasunud ka aprillis 2013.a töötasu 30 eurot vähem. Kuna hageja ütles töölepingu üles seetõttu, et tööandja rikkus lepingut, palus hageja välja mõista hüvitise 3 kuu keskmise töötasu suuruses summas 3856.83 eurot (bruto). Arvestuse aluseks on hagejale laekunud töötasu summad, sest kostja hagejale töötasu arvestust ei esitanud. Kohtuistungil jäi hageja esitatud nõude ja varem esitatud seisukohtade juurde. Hageja esindaja selgitas, et on korduvalt küsinud kostjalt töötasu arvestuse kohta, kuid ei ole nõutud dokumente saanud. Hageja leidis, et kostja ei ole tõendanud enda väidet hageja töötamisest töövõtulepingu alusel. Kirjalikus menetluses esitas hageja esindaja kohtule seisukoha, milles palus kostjalt välja mõista töötasu summas 6558.73 eurot ja TLS § 100 lg 4 alusel hüvitis 3441.27 eurot. Hageja teatas, et temal puudus alus tööandja poolse allkirja võltsimise kahtlustamiseks. Hageja oli veendunud, et töölepingule on alla kirjutanud tööandja seaduslik esindaja. Hageja leidis aga

ka, et kirjaliku töölepingu puudumine ei tähenda automaatselt töösuhte puudumist. Väljamakstud töötasu on kostja deklareerinud, mida töövõtu puhul ei ole vaja teha. Kostja vastuväited Kostja TVK-le kirjalikku seisukohta ei esitanud, kuid istungil teatas, et kostjale ei ole hagejaga töölepingulist suhet olnud ja kirjalik tööleping on võltsing. Tööd hageja tegi ja summasid talle üle kanti sellises suuruses nagu hageja konto väljavõttelt näha, neid summasid ei vaidlusta. Kostja esindaja oli seisukohal, et hageja tegi tööd töövõtulepingu alusel, mis oli suuline. Kostja esindaja selgitas, et töökorraldusi andis hagejale soomlane Sxxxxxx, kes oli objektijuht, kelle kontakti andis hagejale Vxxxx Bxxxxxxx Vxxxxxxxx. Sxxxxxx sai töökorraldused koostööparteri AJ Rakkenus OY esindajalt ning andis need edasi hagejale ning kontrollis. Puhkusele läks hageja päeva pealt, kui Ville helistas ja tööd pakkus, siis teatas, et ei tule. Kuna oli töövõtuleping, siis tegelikult ei olnud õigusta puhkust saada. Kui tööd ei olnud, siis kostja lepingut rikkunud ei ole ja hagejal puudus õigus tööleping üles öelda, sest tal ei olnudki töölepingut. Kostja leidis, et kõik hageja nõuded on alusetud. Kohtule esitatud avalduses hagimenetluse algatamiseks jäi kostja selle juurde, et hageja tegi tööd töövõtulepingu alusel ja töölepingut sõlmitud ei ole. Esitatud tööleping on võltsing. Nimetatud asjaolu tõttu poleks TVK tohtinud hageja avaldust menetleda. Poolte vahel oli kokkulepe, et kostja annab hagejale tööd ja hageja teeb selle ära, kuid pidevat töö andmise kohustust kostjal ei olnud. Hageja teostas tööd oma töövahenditega. Kostja hinnangul on hageja esitanud nõude pahatahtlikult. Kohtuistungil esitas kostja esindaja tõendi oma väite kinnitamiseks, et kostja esindaja Vxxxx Vxxxxxxx Vxxxxxxxx ei ole allkirjastanud 01.02.2013.a kuupäeva kandvat töölepingut hagejaga: nimetatud asjaolu tuvastati kriminaalasja menetluses, kuid menetlus lõpetati, sest ei õnnestunud välja selgitada kuriteo toime pannud isikut. Kostja esindaja ei esitanud rohkem tõendeid. Kostja palus arvestada TVK-le esitatud soomekeelseid reklamatsioone tõendina sellest, et hageja rikkus oma kohustusi. Kostja esindaja leidis, et hagi on alusetu, kuna kirjalikku töölepingut ei olnud ja hageja töötas suulise töövõetulepingu alusel. Soomes tasutakse ka töövõtulepingu alusel puhkuseraha. Töötasu maksti tunnitabeli alusel, tasu oli 10 eurot tunnis. Kostja selgitas, et hageja tegi töid tööriistadega, mis ta võttis eelmiselt tööandjalt, Deconsiliolt. Kohus andis kostjale võimaluse esitada täiendavaid tõendeid. Kostjale täiendavalt midagi kohtule ei esitanud. Pärast kostjale antud tähtaja möödumist määras kohus 26.02.2014.a määrusega asja kirjalikku menetlusse. Kostja täiendavalt midagi kohtule ei esitanud. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hageja tegi kostjale tööd töölepingu või töövõtulepingu alusel. Selle üle, et hageja kostjale tööd tegi ja selle eest talle summasid tasuti, pooltel vaidlus puudub. Hageja esitas TVK-le nõude alusena kirjaliku töölepingu, mis kandid kuupäeva 01.02.2013.a ja millel olid hageja ja kostja juhatuse liikme Vxxxx Vxxxxxxxx allkirjad (TVK t lk 6-8). Kostja eitas sellise lepingu sõlmimist ja esitas kohtule 03.02.2014.a kriminaalmenetluse lõpetamise määruse (t lk 20-23), milles on uurija Txxxx Kxxxxxxx ekspertiisi tuvastatud asjaolude alusel asunud seisukohale, et Twenty Four Seven OÜ ja AxxxAxxxxxx vahel

01.02.2012.a sõlmitud töölepingul on tööandja poolne allkiri võltsitud, kuid ei ole võimalik tuvastada, kes on võltsimise toime pannud. Kohus leiab, et eeltoodud tõendiga on tõendatud asjaolu, et hageja ja kostja vahel puudus kirjalik tööleping. Töölepingu seaduse (TLS) § 4 lg 2 kohaselt sõlmitakse tööleping kirjalikult. Sama sätte teise lause kohaselt loetakse tööleping sõlmituks ka juhul, kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest. Lõige 4 sätestab, et sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud vorminõuete järgimata jätmine ei too kaasa töölepingu tühisust. Käesolevalt puudub vaidlus, et hageja tegi tööd, mida kostja talle pakkus ja korraldas. Töö eest maksis kostja hagejale ka tasu. Seega on täidetud TLS § 4 lg 2 teise lause eeldused: hageja asus 01.02.2012.a tegema kostja heaks tööd, mille eest sai tasu, millest tulenevalt kohus leiab, et tegemist võib olla siiski töölepingulise suhtega, mis on aga sõlmitud suulises vormis. Kohtu seisukoht tugineb muuhulgas ka riigikohtu otsuses 3-2-1-53-98 väljendatud seisukohale, et asjaolust, et töölepingut kirjalikult ei sõlmitud, ei tulene töölepinguliste suhte puudumine. Kostja vastuväite kohaselt oli hageja ja kostja vahel töövõtuleping. Kohus leiab, et kostja ei ole oma vastuväidet tõendanud ega ka mitte põhistanud. Nimelt sätestab TLS § 1 lg 2, et kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga ning lõike 4 kohaselt ei kohaldata töölepingu kohta sätestatut lepingule, mille kohaselt töö tegemiseks kohustatud isik on töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev. Nimetatud sätete koosmõju on riigikohus korduvalt oma lahendites selgitanud, viimati lahendis 3-2-1-41-11, kus leidis, et juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määrata, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, loeb kohus sõltumata poolte väidetest tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut. Seega tuleb eeldada töölepingud ja vastupidist tuleb eraldi tõendada. Nagu kohus eelpool märkis, ei vaidle pooled selle üle, et hageja tegi kostjale tasu eest töödseega tuleb esmalt eeldada töölepingulist suhte ning muu lepinguga on tegemist üksnes siis, kui on tõendatud, et isik oli töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev. Kostja mingeid tõendeid nimetatud asjaolude kohta kohtule ei esitanud. TVK istungil antud selgitus on lausa vastupidine: kostja ise kinnitas, et hagejale andis tööülesanded ja teda kontrollis kostja enda objektijuht, soomlane Sxxxxxx. Kostja kontrollis ka töö tegemise aega, kuna hageja pidas tunnitabelit, mille ta andis hagejale tasu maksmiseks. Kohus võta tõenditena arvesse kostja poolt TVK-le esitatud soomekeelseid tõendeid (TVK t lk 47-48), kuna esiteks ei vasta tõendid vorminõuetele: kostja ei esitanud kohtule nende tõlget vastavalt TsMS § 33 lg 1, ning teiseks ei teatanud kostja, millist konkreetset asjaolu ta esitatud tõenditega tõendada soovib (TsMS § 236 lg 3 nõude rikkumine). Kostja selgitas, et tõendid peaks näitama seda, et hageja rikkus lepingut ja töö ajal tööd ei teinud, kuid milline seos on sellel käesoleva valdusega, ei selgitanud. Kuigi kohus jätab tõendid sisuliselt hindamata ja lahendi tegemisel arvestamata, tuleneb kosja selgitustest asjaolu, et ta kontrollis hageja tööaega ning seda, mida ta töökohal tegi. Töölepinguliste suhet tõendavad ka hageja esitatud tulumaksudeklaratsioonid 2012. ja 2013. aasta kohta (t lk 36, 38), kust nähtub, et hageja eest on arvestatud ja kinni peetud tulumaks,

töötuskindlustusmaks ning sotsiaalmaks. Nimetatud makse tasub tööd andnud isik töötasult, mitte töövõtulepingu alusel makstavalt tasult. Kõiki poolte seisukohti ja esitatud tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et hageja ja kostja vahel oli suuline tööleping. Kostja ei vaidlustanud hageja väidet, et perioodil juuli- detsembri kekspaik 2012.a, so 5,5, kuud, kostja teda tööga ei kindlustanud. TLS § 28 lg 2 p 1 kohaselt on tööandja on eelkõige kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning andma selgeid ja õigeaegseid korraldusi. TLS § 35 peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Kostja ei ole esitanud ega tõendanud ühtegi asjaolu, mis vabastaks teda TLS § 35 alusel töötajale keskmise töötasu maksmisest. Seega oli kostjal kohustus maksta hagejalt keskmist töötasu aja eest, kui ta hagejat tööga ei kindlustanud. Kostja ei vaidlustanud hageja esitatud arvestust keskmise töötasu osas. Samuti ei esitanud kostja töötasu arvestuse kohta ühtegi omapoolset tõendit. Hageja esitas TVK menetluses konto väljavõtte laekunud summade kohta (TVK t lk 50-54), millelt nähtub, et perioodil 09.02.2012-12.07.2012.a on laekunud kostjalt või kostja juhatuse liikmelt järgmised summad 540+600+235+47.40+385.6+1354.12+1460=4622.12eurot. Töötasud on maksud veebruarjuuni (k.a) ja seega on keskmine töötasu kuus 924.42 eurot. Perioodi juuli-1/2 detsember 2012 eest kuulub seega tasumisele 5084.33 eurot netotasuna ning 6528.12 eurot brutotasuna. Kostja ei vaielnud vastu hageja nõudele 30 euro osas 2013.a aprillis vähem tasutud töötasu osas. Kostja ei ole vaidlustanud hageja 06.06.2013.a avaldust töölepingu erakoraliseks üles ütlemiseks (TVK t lk 14-15) põhjusel, et kostja on rikkunud töölepingut ja ei ole täitnud TLS § 28 lg 2 p 1 kohustusi. Seega puudub vaidlus lepingu ülesütlemise asjaolude üle. TLS § 100 lg 4 sätestab, et kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Kohus leiab, et hageja nõue hüvitise saamiseks on põhjendatud ja tuleneb lepingu erakorralisest ülesütlemisest. Hageja arvestuse kohaselt on tema keskmine töötasu enne töölepingu ütles ütlemist 1005.40 eurot kuus. Kohtu arvestuse alusel esitatud tõendite kohaselt oli summa aga väiksem: konto väljavõtte (TVK lk 50-54) kohaselt tasuti talle perioodil 25.12.2012-12.04.2013.a 4339 eurot, mis jagatuna 5 kuu peale on 867.80 eurot neto, mis on 1060.20 eurot brutona (tulumaks 21%, maksuvaba tulu 144 eurot). Kolme kuu hüvitise suuruseks on seega 3372.07 eurot (bruto). Kokkuvõtvalt rahuldab kohus hageja nõude saamata töötasu maksmiseks summas 6558.12 eurot brutotasuna ja hüvitise 3372.07 brutona. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb

kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti ning lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kuna kohus hagi rahuldab, jäävad kõik menetluskulud kostja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse vastavalt sama paragrahvi lõigetele 2-8.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.