19. märts 2014 kell 16.00, Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number Tsiviilasi
2-13-9658 AS-i DNB Pank hagi XXXvastu võla saamiseks
Hagihind
5 472,86 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS DNB Pank (registrikood 11315936, asukoht Tartu mnt 10, 10145 Tallinn), lepinguline esindaja Madis Sirkel (e-post [email protected]) Kostja XXX(isikukood XXX, elukoht XXX), määratud korras esindaja vandeadvokaat Ilja Santašev (Advokaadibüroo L. Olovjanišnikov, Tartu mnt 51-12, 10115 Tallinn e-post [email protected])
Kohtuistung
11.02.2014
Kohtuistungil osalenud isik
Hageja lepinguline esindaja Madis Sirkel Kostja XXX Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Ilja Santašev
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista XXX põhinõue 2 171,64 (kaks tuhat ükssada seitsekümmend üks eurot ja 64 senti) eurot ja viivis 2 171,64 (kaks tuhat ükssada seitsekümmend üks eurot ja 64 senti) eurot AS-i DNB Pank kasuks. Menetluskulude jaotus
Välja mõista XXX menetluskulud 79% ulatuses AS-i DNB Pank kasuks ning jätta ülejäänud osas menetluskulud poolte enda kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemiseks tuleb esitada avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv.
2-13-9658 Apellatsioonkaebus lahendatakse kirjalikus menetluses, kui apellant ei märgi apellatsioonkaebuses, et soovib asja lahendamist kohtuistungil. Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu. Asjaolud
1.07.02.2008 sõlmisid hageja ja OÜ XXX(edaspidi liisinguvõtja) liisingulepingu nr XXX (edaspidi liisinguleping), mille esemeks oli sõiduauto BMW iA Exclusive 2.2 R6, tehasetähisega XXX (edaspidi liisinguese) (tl 48), mille eest liisinguvõtja kohustus tasuma hagejale lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule (tl 60-63). Lepingule kohaldati liisingulepingu üldtingimusi (edaspidi Üldtingimused, tl 49-59).
2.07.02.2008 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr XXX (edaspidi käendusleping) (tl 64), mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingust ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtjate kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käendatavaks summaks lepiti kokku 12 984,92 eurot.
3.07.02.2008 anti liisinguese liisingulepingu lisaks oleva aktiga üle liisinguvõtjale (tl 65).
4.Hageja ütles liisingulepingu üles 26.06.2012. Pärast liisingueseme valduse taastamist suunati liisinguese müüki 12.07.2012 hinnaga 2 500 eurot käibemaksuga (tl 78-80). Hageja nõue ja põhjendused
5.Hageja palub kostjalt välja mõista liisingulepingust tuleneva põhinõude 2 171,64 eurot, viivise 1 319,27 eurot, viivise põhinõudelt (2 171,64 eurolt) 0,25% päevas alates hagi esitamisest kuni võla tasumiseni ja menetluskulud. Hageja tugineb oma nõudes VÕS § 113 lg 1 ja 6, § 145 lg 1 ja 2 ja § 367 lg 1.
6.Hageja märgib, et: • kuna liisinguvõtja ei täitnud liisingulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, ütles hageja liisingulepingu üles, andes eelnevalt tähtaja võla tasumiseks; • liisinguvõtja ega kostja liisingueset ei tagastanud, mistõttu pidi hageja kasutama vara tagastusteenust; • hageja pidi seoses müügivahendusega kandma lisakulutusi; • liisingueseme hagejale tagastamise aegne väärtus ei katnud ära liisinguvõtja võlgnevust. Kostja vastuväited
7.Kostja ei tunnista hagi ja palub jätta selle rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda.
8.Kostja märgib, et: • liisingueseme turuväärtus oli vähemalt 4 000 eurot; • debitoorset võlgnevust ei ole alus nõuda, vaid see peab kajastuma jääkmaksumuses; • lisakulutused ei ole põhjendatud; • viivis on ebamõistlikult suur ja hageja on hea usu põhimõtte vastaselt viivitanud kohtusse pöördumisega. Kohtu põhjendused
9.Kohus lahendab antud asja tulenevalt TsMS § 442 lg 7 ja § 444 lg 1 lihtsustatud kirjeldava osaga. Lihtsustatud kirjeldava osaga tehtud kohtuotsuse täiendamist ei saa mistahes asjaoludel nõuda.
2-13-9658
10.Kohus, kuulanud ära hageja esindaja, kostja ja kostja esindaja, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega ja hinnanud neid kogumis, on seisukohal, et hagi on osaliselt põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt alljärgnevatel põhjendustele.
11.TsMS § 5 lg 1 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 järgi kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti.
12.Võlaõigusseadus (edaspidi VÕS) § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Puudub vaidlus, et 07.02.2008 sõlmisid hageja ja OÜ XXXliisingulepingu nr XXX, mille esemeks oli sõiduauto BMW iA Exclusive 2.2 R6, tehasetähisega XXX (tl 48), mille eest liisinguvõtja kohustus tasuma hagejale lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule (tl 60-63). Lepingule kohaldati liisingulepingu üldtingimusi (tl 49-59).
13.VÕS § 142 lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. VÕS § 145 lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Puudub vaidlus, et 07.02.2008 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr XXX (tl 64), mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingust ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtjate kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käendatavaks summaks lepiti kokku 12 984,92 eurot.
14.Poolte vahel on vaidlus, milline oli liisingueseme turuväärtus, kas kostjal on kohustus debitoorse võlgnevuse ja lisakulutuste eest tasuda ning kas viivis on ebamõistlikult suur.
15.VÕS § 116 lg 6 alusel, kui oluliselt rikutakse kestvuslepingut, võib kahjustatud lepingupool selle vastavalt käesoleva seaduse §-s 196 sätestatule üles öelda. VÕS § 195 lg 1 järgi lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. VÕS § 196 lg 1 alusel kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Üldtingimuste punkti 10.1.3 alusel oli liisinguandjal õigus liisinguleping üles öelda, kui juriidilisest isikust liisinguvõtja jättis tasumata või tasus mittetäielikult liisingu osamakse ja/või intressi (tl 56). Kohus on tuvastanud, et liisinguvõtja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata esitatud arved (tl 66-68). Kuna liisinguvõtja ei täitnud oma kohustusi, edastas hageja liisinguvõtjale ja kostjale 06.06.2012 liisingulepingu lõpetamise hoiatuse, milles märkis, et juhul kui
2-13-9658 liisinguvõtja võlgnevust hagejale täielikult ei tasu 14 päeva jooksul pärast teatise kättesaamist, ütleb hageja liisingulepingu erakorraliselt üles (tl 69-76). Kuna liisinguvõtja liisingulepingust tulenevaid võlgnevusi ei tasunud, ütles hageja liisingulepingu üles 26.06.2012. Hageja oli õigustatud lepingu ennetähtaegselt lõpetama.
16.Vastavalt VÕS § 195 lg 2, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Liisinguleping öeldi ennetähtaegselt üles 26.06.2012. Kuni lepingu ennetähtaegse ülesütlemise ajani oli liisinguvõtja kohustuseks tasuda liisingulepingu alusel maksegraafiku järgi makseid täies ulatuses. Hageja poolt esitatud arvetest nr SI1222338, nr SI1233384 ja SI1248320 (tl 66-68) nähtub, et liisinguvõtjal jäid liisingulepingu alusel tasumata osamaksed ja intress summas 474,41 eurot ja viivised summas 26,13 eurot. Kostja on leidnud, et tasumata summa peab kajastuma jääkmaksumuses. Kohus kostja seisukohaga ei nõustu. Kuni liisingulepingu ülesütlemiseni oli liisinguvõtjal osamaksete ja intressi tasumise kohustus ning kuna liisinguvõtja jättis osamaksete ja intressi arved tasumata 2012. a aprillist kuni juunini, siis on hageja õigustatud nõudma seda debitoorse võlana. Vaatamata sellele, kas arvestada see summa debitoorse võla või jääkmaksumuse hulka, oleks liisinguvõtja kohustuste suurus sama. Seega on liisinguvõtjal hageja ees osamaksete ja intressi võlg 474,41 eurot ja viiviste võlg 26,13 eurot.
17.Vastavalt VÕS § 367 lg-le 4 peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Üldtingimuste punkti 10.4 kohaselt liisingulepingu ülesütlemisel kohustub liisinguvõtja liisinguandja poolt kehtestatud tähtajal ja korras viivitamatult liisingueseme valduse üle andma liisinguandja volitatud esindajale (tl 56). Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus liisinguvõtja tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 10.4 andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Kuna liisinguvõtja liisingueset ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma liisingueseme tagastamiseks tagastusteenust pakkuva koostööpartneri OÜ XXX poole, kes esitas hagejale vara tagastusteenuse eest arve nr A 2012/07/07 summas 200 eurot käibemaksuta (tl 77). Pärast liisingueseme valduse taastamist andis hageja liisingueseme võõrandamiseks üle A2-Autowelt OÜ-le, kes esitas müügi vahendustasuga seoses hagejale arve nr 2012281 summas 319,56 eurot käibemaksuta (tl 83). Riigikohus on lahendi 3-2-1-112-06 punktis 9 leidnud, et sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Lisaks leidis Riigikohus nimetatud lahendi punktis 11, et lisakulu võib olla ka sõiduauto tagastustasu, kui see on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest. Kostja ei ole tõendanud, et liisinguvõtja tagastas ise liisingueseme hagejale. Asjakohatud on väited, et kostjal puudus teadmine ja kontaktid isikute kohta, kelle kätte oli liisinguvõtja liisingueseme kasutamiseks andnud. See ei vabastanud liisinguvõtjat liisingueseme tagastamise kohustusest. Kohus leiab, et hageja oli õigustatud kasutama kolmandate isikute poolt pakutavat vara tagastus- ja müügiteenust ning vastavalt Riigikohtu seisukohale on need lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Seega on hagejal tekkinud liisingulepingu ülesütlemisest põhjendatud lisakulud kokku summas 519,56 eurot.
18.Vastavalt VÕS § 367 lg-le 1 peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 alusel, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.
2-13-9658 Liisingueseme jääkmaksumus lepingu ülesütlemise seisuga oli 3 234,87 eurot (käibemaksuta) (tl 63). Liisinguese suunati müüki 12.07.2012 hinnaga 2 500 eurot käibemaksuga, so 2 083,33 eurot käibemaksuta (tl 78-81). Hageja on nimetatud hinna võtnud liisingueseme turuväärtuseks ning arvestanud sellest maha liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud nõude. Hageja ei ole täpsustanud, kui suure summaga liisinguese võõrandati. Kostja on leidnud, et turuväärtus oli vähemasti 4 000 eurot. Kostja ei ole oma väiteid millegagi tõendanud. Kohus leiab, et kuna pooltel puudub kokkulepe, et pooled loevad liisingueseme väärtuseks selle müügihinna, siis tuleb võtta aluseks hageja poolt määratud esmane müügihind 2 083,33 eurot käibemaksuta, mis eelduslikult oligi liisingueseme turuhinnaks tol ajahetkel. Esmase hinnamääramisel on arvestatud liisingueseme seisukorda. Kostja ei ole tõendanud, et ta soovis ise autot müüa.
19.Eeltooduga on tõendatud, et hagejal on liisinguvõtja suhtes liisingulepingu ülesütlemisest tulenev nõue summas 4 254,97 eurot (jääkmaksumus 3 234,87 eurot, osamaksete ja intressi võlg 474,41 eurot, viivised 26,13 eurot ja lisakulud 519,56 eurot). Vara turuhind vara tagastamise hetkel oli 2 083,33 eurot käibemaksuta. Seega on liisinguvõtjal liisingulepingu alusel hageja ees võlg 2 171,64 eurot.
20.VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Liisingulepingu kohaselt oli viivisemääraks 0,25% päevas (tl 48). Hageja on arvestanud viivist põhinõudelt 2 171,64 eurolt alates liisinguvõtjale ja kostjale 27.12.2012 esitatud võlateatisel (tl 84-91) antud tasumise tähtajale järgnevast päevast kuni hagiavalduse esitamiseni, so 17.01.2013-16.09.2013 lepingujärgse viivisemääraga 0,25% päevas kokku summas 1 319,27 eurot (tl 46). Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud. Kostja väited, milliste kohaselt lepingujärgne viivisemäär on ebamõistlikult kõrge, on põhjendamata ja alusetud. Liisingulepingu on allkirjastanud liisinguvõtja nimelt kostja, kes oli liisingulepingu sõlmimise hetkel liisinguvõtja juhatuse liige. Lepingupooled on vabad lepingu tingimustes kokku leppima ning lepingu täitmine on pooltele kohustuslik. Seega pidi kostja juba liisingulepingu sõlmimisel olema teadlik, et leppides kokku suuremas viivisemääras kui seadusjärgne viivisemäär, tuleb kohustuste täitmisega viivitamisel tasuda liisinguvõtjal ja käenduslepingu alusel kostjal viivist lepingujärgse viivisemäära alusel. Seetõttu puudub alus viivisemäära vähendamiseks ja hageja on õigustatult arvestanud viivist lepingujärgse viivisemäära alusel. Hageja on palunud mõista kostjalt välja viivis lepingujärgse viivisemäära alusel põhinõudelt alates hagiavalduse esitamisest kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Hagiavaldus esitati 17.09.2013. Alates 17.09.2013 kuni kohtuotsuse tegemiseni, so 19.03.2014 on 184 päeva. Seega on hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni tekkinud viivise suurus 998,95 eurot, so 0,25/100x2171,64x184. Seega oleks kohtuotsuse tegemise päeva seisuga tekkinud viivis kokku summas 2 318,22 eurot. Võttes arvesse kujunenud kohtupraktikat, vähendab kohus viivist põhinõude summani, so 2 171,64 euroni. Eeltoodu tõttu puudub alus rahuldada hageja taotlust viivise väljamõistmiseks edasiulatuvalt kuni põhinõude tasumiseni, kuivõrd see ületaks põhinõude summat. Riigikohus on 14.06.2005 otsuse 3-21-66-05 punktides 18-19 leidnud, et põhivõlast suurema viivisenõude korral peab vastava kahju olemasolu tõendama võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist. Antud juhul ei ole hageja vastava kahju olemasolu tõendanud. Kohus leiab, et puudub alus vähendada viivist suuremas ulatuses. Kohus ei nõustu kostja väitega, et hageja on hea usu põhimõtte vastaselt viivitanud hagi esitamisega ja suurendanud viivist. Riigikohus on otsuses 3-2-1-52-11 ja 3-2-1-10908 käsitlenud hagi esitamise mõistlikku tähtaega ja leidnud, et seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Käesoleval juhul on hageja pöördunud kohtusse kolmeaastase aegumistähtaja jooksul, mistõttu ei saa väita, et hageja on hea usu põhimõtte vastaselt viivitanud hagi esitamisega.
2-13-9658
21.Eeltoodust tulenevalt on hagi põhjendatud osaliselt. Liisinguvõtjal on liisingulepingu alusel hageja ees põhivõlg 2 171,64 eurot ja viivisevõlg 2 171,64 eurot. Nimetatud võla eest vastutab käenduslepingu alusel kostja. Menetluskulud
22.Juhindudes TsMS § 163 lg 1 jätab kohus hageja menetluskulud 79% ulatuses kostja kanda ja ülejäänud ulatuses poolte enda kanda. TsMS §-st 174 järgi on hagejal õigus esitada hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Maire Lukk kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.