Nuvalo Employ OÜ hagi Luule Paasi vastu töövaidluses
Tsiviilasja hind
1160 eurot 70 senti Hageja: Nuvalo Employ OÜ (registrikood 12212822 asukoht Saekoja 36a, Tartu), esindaja vandeadvokaat Alo Noormets (advokaadibüroo Tark Grunte Sutkiene Tartu osakond, Kaluri 2, 51013 Tartu, e-post: [email protected])
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kostja: Luule Paas (isikukood 47104192735, elukoht XXX) Menetlus
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Nuvalo Employ OÜ hagi Luule Paasi vastu 1160 euro 70 sendi saamiseks rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud Nuvalo Employ OÜ kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on pooltel õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.Luule Paas (kostja) esitas 10. juunil 2013.a Tööinspektsiooni Lõuna Inspektsiooni Tartu Töövaidluskomisjonile (töövaidluskomisjon) avalduse Nuvalo Employ OÜ (hageja) vastu 1668 euro 55 sendi suuruse lõpparve tasumise nõudes. Avalduse kohaselt lõppes hageja ja kostja vahel töösuhe 29. aprillil 2013. Avalduse põhjenduste kohaselt viibis kostja oktoobris 2012 haiguslehel ning tööandja ei ole tasunud aprillikuu töötasu 1068 eurot 55 senti; puhkusetasu 600 eurot ning 5 päeva töövõimetushüvitist oktoobri 2012 eest.
2.Hageja vaidles töötaja avaldusele vastu ja palus jätta kostja nõue rahuldamata. Hageja vastuse kohaselt esitas töötaja 29. aprillil 2013 avalduse töölepingu lõpetamiseks tervislikel põhjustel alates 29. aprillist 2013. Hageja leidis, et kuna töötaja ei selgitanud täpsemalt oma avalduse põhjuseid, sh väidetavaid tervislikke põhjusi, mis takistaksid tal päevapealt töötegemist jätkata, ega esitanud selle kohta ka ühtegi tõendit, siis lõpetas tööandja sõlmitud töölepingu Töölepinguseaduse (TLS) § 85 lg 1 alusel, töötaja algatusel korralise ülesütlemisena, mida kostja ka oma allkirjaga kinnitas. TLS § 98 lg 1 järgi peab töötaja korralisest ülesütlemisest tööandjale ette teatama vähemalt 30 kalendripäeva, kostja oleks pidanud maksma hagejale 30 päeva ulatuses etteteatamise mittejärgimise eest hüvitist. Hageja andis kostja abikaasale Tiit Paasile 8. veebruaril 2013 laenu 3000 eurot. Töötajaga töölepingu lõpetamise hetkel moodustas Tiit Paasi laenujääk tööandja ees peaaegu sama suure summa, nagu kostjale väljamaksmisele kuuluv lõpparve. Hagejal oli kostjaga suuline kokkulepe, et hageja loeb kostja abikaasa laenukohustuse nõuetekohaselt täidetuks ega nõua kostjalt TLS § 100 lg 5 järgset hüvitist juhul, kui tööandja peab töötajale tasumisele kuuluva lõpparve enda kasuks kinni. Töövaidluskomisjon rahuldas 11. juuli 2013 otsusega töövaidlusasjas nr 4.2-1/1357 kostja avalduse ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja lõpparve 1455 eurot 38 senti ja töövõimetushüvitise 135 eurot 38 senti. Hageja esitas 26. juunil 2013.a töövaidluskomisjonile kostja vastu vastuavalduse, milles palus mõista kostjalt välja TLS § 100 lg 5 järgne hüvitis 1160 eurot 70 senti. Töövaidluskomisjon jättis 11. juuli 2013.a otsusega töövaidusasjas nr 4.2-1/1510 rahuldamata hageja avalduse kostja vastu TLS § 100 lg 5 järgse hüvitise väljamõistmiseks.
3.Hageja esitas 15. augustil 2013 Tartu Maakohtule hagi, milles palus hageja 26. juuni 2013 avaldus läbi vaadata hagina, mõista kostjalt hageja kasuks välja TLS § 100 lg 5 järgne hüvitis 1160 eurot 70 senti ning jätta menetluskulud kostja kanda.
30.oktoobri 2013 kohtuistungil jäi hageja töövaidluskomisjonile esitatud nõuete juurde. Kostja esitas 16. septembri 2013 perearst Marju Jallai tõendi, mille kohaselt põeb kostja kõrge riskiga südamekahjustusega kõrgvererõhutõbe, 28. septembril 2012 põdes kostja läbi aju transitoorse isheemia ataki. Maakohtule 20. novembril 2013 saadetud seisukohtades leidis hageja, et TLS § 91 kehtestab töötaja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemise regulatsiooni, mille kohaselt on töötajal õigus tööleping erakorraliselt üles öelda üksnes mõjuva põhjuse korral, mille esinemisel ei saa kõiki asjaolusid ning nii töötaja kui ka tööandja huve arvestades töölepingu jätkamist nõuda. Hageja viitab Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-116-12, milles Riigikohus leidis, et TLS § 91 järgi on töölepingu erakorralise ülesütlemise mõjuvaks põhjuseks ettenägematu asjaolu, mille tõttu saab poolte huvisid kaaludes eeldada, et lepingu täitmine on muutunud töötaja jaoks võimatuks. Üheks selliseks mõjuvaks põhjuseks võib olla töötaja isikust tulenev põhjus (TLS § 91 lg 3), nt kui töötaja terviseseisund ei võimalda tal kokkulepitud tööd teha. Hageja on seisukohal, et praegusel juhul ei ole leidnud tõendamist sellise mõjuva põhjuse olemasolu, mille järgi oleks võimalik tuvastada, et kostja terviseseisund oli 2013. a aprillis selline, mis ei võimaldanud tal enam päevagi edasi töötada ning andis aluse töölepingu
lõpetamiseks ilma igasuguse etteteatamiseta. Hageja jaoks oli kostja ülesütlemisavaldus üllatus. Hageja teab, et kostjal oli 2012.a septembris insult, kuid pärast seda naasis kostja mõne kuu pärast tööle ega kurtnud hagejale mitte kordagi, et tal on raske tööd teha või et ta sooviks oma koormust vähendada, rääkimata soovist hageja juures töötamise üldse lõpetada. Kostja esitatud tervisetõend tõendab seda, et kostjal esines tervisehäireid juba ammu enne 2013.a aprilli, seega ta oleks saanud oma soovist tööleping lõpetada hagejale juba aegsasti ette teatada. Hagejal oli kostjaga töölepingu lõpetamisel suuline kokkulepe, et hageja loeb kostja abikaasa Tiit Paas`i laenukohustuse nõuetekohaselt täidetuks ega nõua kostjalt TLS § 100 lõikes 5 ettenähtud hüvitist juhul, kui hageja peab kostjale tasumisele kuuluva lõpparve enda kasuks kinni. Kostja valetas hageja juhatuse liikme Vallo Nuuter`i kinnitusel 30. oktoobri 2013 istungil selle kohta, et ta oli 27. aprillil 2013 tööl (istungiprotokolli lk 3). Kostja töötas graafiku alusel Soomes Multinek OY-s koristajana, viibides alates 16. aprillist 2013 graafikujärgsel puhkusel ja oli kohustatud 22. aprillil või 23. aprillil 2013 naasma tagasi tööle Multinek OY-sse. Multinek OY esindaja ja uksekaardi elektrooniliste logide alusel on selgunud, et kostja viibis viimati tööl 15. aprillil 2013.a. ega naasnud tööle. Kostja rikkus sellega oluliselt töölepingujärgseid kohustusi. Seega tuli kostja 29. aprillil 2013.a hageja juurde töölepingu ülesütlemise avaldust esitama olukorras, kus ta oli juba mitu päeva rikkunud oma töökohustusi, jättes sellest hagejale teatamata. Kostja leidis 1. detsembril 2013 maakohtule saadetud avalduses, et ta ei ole nõus sellega, et ta ei teatanud töölepingut lõpetades varem, et lahkub töölt. Eelnevalt sai sekretärile korduvalt teada antud, et kostja ei jää üksi tööle, kuna abikaasa pidi minema teise kohta tööle. Kuna kostja tervis ei olnud ikka nii hea siis otsustas kostja koju jääda. Kostjal on insuldi järelt pearinglus, südame rütmihäired, tal on raskusi kõnest arusaamisega ja kirjutamisega.
KOHTU SEISUKOHT
4.Maakohus leiab, et hageja nõue kostja vastu hüvitise 1160 euro 70 sendi saamiseks tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel jätta hageja kanda.
5.Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg 1 järgi võivad vaidlevad pooled töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. Hageja on saanud töövaidluskomisjoni otsused kätte 17. juulil 2013 ning pöördus Tartu Maakohtusse 15. augustil 2013. ITVS § 24 lg 3 kohaselt võib avaldaja esitada taotluse kohtusse hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas, kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt. Hagis võib esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. Sama paragrahvi 6. lõike kohaselt juhul, kui kohtule esitatakse hagi või avaldus asjas, mida töövaidluskomisjon on juba lahendanud, tuleb seda hagis või avalduses märkida ja lisada otsuse ärakiri. Hagi või avalduse saamisel nõuab kohus töövaidluskomisjonist välja asja lahendamise materjalid ja võtab need toimikusse. Esitatud tõendid loetakse kohtusse esitatuks. Tartu Maakohus võttis 3. septembri 2013 määrusega hageja töövaidluskomisjonile esitatud vastuavalduse menetlusse hageja hagina.
6.Kohus loeb poolte esitatud väidete ja tõenditega tuvastatuks ning pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:
• Hageja ja kostja vahel on 18. aprillil 2012 sõlmitud tööleping, mille p. 1.1 järgi alustas kostja hageja juures tööd alates 2. aprillist 2012 • kostja esitas 29. aprillil 2013 hagejale avalduse, milles palus end vabastada töölt tervislikel põhjustel alates 29. aprillist 2013 • hageja ja kostja vahel on sõlmitud töölepingu lisa 1, mille kohaselt lõpetatakse tööleping TLS § 85 lg 1 (korraline ülesütlemine) alusel ning töölepingu lõpetamise kuupäevaks on 29. aprill 2013 • töövaidluskomisjoni rahuldas 11. juuli 2013 otsusega töövaidlusasjas nr 4.2-1/1357 kostja avalduse ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja lõpparve 1455 eurot 38 senti ja töövõimetushüvitise 135 eurot 38 senti • töövaidluskomisjon jättis 11. juuli 2013.a otsusega töövaidlusasjas nr 4.2-1/1510 rahuldamata hageja avalduse kostja vastu TLS § 100 lg 5 järgse hüvitise väljamõistmiseks
7.Hageja nõuab kostjalt hüvitist TLS § 100 lg 5 alusel. TLS § 100 lg 5 järgi on töötajal või tööandjal juhul, kui tööandja või töötaja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud või kollektiivlepingus kokku lepitud, õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. TLS § 98 lg 1 kohaselt peab töötaja korralisest ülesütlemisest tööandjale ette teatama vähemalt 30 kalendripäeva. Hageja leiab, et kuna kostja ütles töölepingu üles päevapealt, peab kostja maksma hagejale 30 päeva ulatuses etteteatamise mittejärgimise eest hüvitist.
8.Esmalt peatub kohus hageja ja kostja vahel on sõlmitud töölepingu lisal 1, mille kohaselt lõpetatakse tööleping TLS § 85 lg 1 (korraline ülesütlemine) alusel ning töölepingu lõpetamise kuupäevaks on 29. aprill 2013. Maakohus leiab, et nimetatud kokkulepe ei vasta kostja tahtele töösuhte lõpetamise aluse osas. Hageja ja kostja vahel ei ole tööleping lõppenud korralise ülesütlemisega, vaid tööleping lõppes kostjapoolse erakorralise ülesütlemisega. Viimast tõendab ka asjaolu, et töötaja esitas töövaidluskomisjonile avalduse hageja vastu lõpparve tasumise nõudes. Kostja esitas 29. aprillil 2013 hagejale avalduse, milles palus ennast vabastada töölt tervislikel põhjustel. Tegemist on selge, üheselt arusaadava tahteavaldusega, kus on viidatud tervislikele põhjustele, mis ei võimalda kostjal töösuhte jätkata. TLS § 91 lg 1 järgi võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda mõjuval põhjusel, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. TLS § 91 lg 3 järgi võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötaja isikust tuleneval põhjusel, eelkõige kui töötaja terviseseisund või perekondlikud kohustused ei võimalda tal kokkulepitud tööd teha ja tööandja ei võimalda talle sobivat tööd.
9.Tõsise ja mõjuva põhjuse olemasolu töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks peab tõendama töötaja. Millises ulatuses töötaja oma tervislikku seisundit tõendama peab, on igal üksikjuhul erinev ja sõltub töö iseloomust. Suures osas on see siiski tööandja otsustada, kui palju ja milliste tõenditega peab töötaja oma avaldust töölepingu erakorraliseks lõpetamiseks põhjendama. Asja materjalidest ei selgu, et hageja oleks soovinud kostjalt rohkem informatsiooni tervisliku seisukorra kohta. Maakohus leiab, et praegusel juhul, kui töötaja viitab töölepingu ülesütlemisel tervislikele põhjustele, sõltus see tööandjast, kas ta soovis nimetatud asjaolu täpsustamist või piirdus töötaja viitega tervislikule seisundile. Iseenesest võib töötaja haigus olla tõesti üksnes erandjuhtudel olla töölepingu erakorralise ülesütlemise eelduseks, eelkõige juhul, kui tegemist on kroonilise, püsiva haigusega mistõttu ei töötaja üldse võimeline töökohustusi täita. Kostja töö seisnes tööstusliku tolmu koristamises, mis perearsti tõendi kohaselt oli kostjale vastunäidustatud. Praegusel juhul sõlmis hageja töötajaga kokkuleppe, mille kohaselt lõppes töösuhe töötajapoolse korralise
ülesütlemisega. Hagejale oli kostja tahe teada, kuid sellest hoolimata valis ta töölepingu lõpetamiseks muu aluse. VÕS § 29 lg 3 järgi tõlgendatakse juhul, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis.
10.Hageja viitab 20. novembril 2013 kohtule saadetud seisukohtades Riigikohtu 29. oktoobri 2012. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-116-12, mille p-s 11 leidis Riigikohus, et töölepingu erakorralise ülesütlemise eelduseks on nii võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 kui ka TLS § 87 järgi mõjuva põhjuse olemasolu. Töötaja võib töölepingu VÕS § 196 lg 1 ja TLS § 91 lg 1 alusel mõjuval põhjusel üles öelda, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlema poole huvi arvestades ei või lepingu jätkamist mõistlikult nõuda. TLS § 91 lg 1 järgi on töölepingu erakorralise ülesütlemise mõjuvaks põhjuseks ettenägematu asjaolu, mille tõttu saab poolte huvisid kaaludes eeldada, et lepingu täitmine on muutunud töötaja jaoks võimatuks. Hageja leiab, et praegusel juhul ei ole leidnud tõendamist selline mõjuv põhjus, miks kostja ei saanud 2013 a aprillis enam päevagi edasi töötada. Hageja väitel ta küll teadis, et kostjal oli 2012 septembris insult, kuid ta kurtnud hagejale mitte kordagi, et tal oleks tööle naasmise järel raske tööd teha. Maakohus leiab, et hageja väited ei ole põhjendatud. Seda, et kostjal oli tõsine terviserike, hageja teadis. Ka ilma vastava meditsiinilise erihariduseta isikutele on teada insuldi võimalikud tagajärjed tervisele. Kostja 30. oktoobril 2013 kohtuistungil avaldatu järgi oli tal ka töökoormust vähendatud, hageja ei ole kostja insuldijärgsele töökoormuse vähendamisele vastuväiteid esitanud. Kostja töökoht ei olnud Eestis, tema võimalused ise töölepingu lõpetamise avaldust esitada olid piiratud Eestis viibimise ajaga.
11.Kostja esitas perearsti tõendi oma tervisliku seisukorra kohta alles 30. oktoobri 2013 kohtuistungil. Nimetatud tõendist selgub, et 28. septembril 2012 põdes kostja läbi aju transitoorse isheemia ataki. Kostja haigusega patsiendile ei ole näidustatud füüsiline töö tolmuses keskkonnas ja arstide soovitusel ning terviseseisundi halvenemisel patsient lahkus töölt tervislikel põhjustel. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et kui kostja edastas hagejale töösuhte lõpetamise avalduse tervislikel põhjustel, ning pooled sõlmisid seejärel kokkulepe töölepingu lõpetamiseks töötajapoolse korralise ülesütlemise tagajärjel, puuduvad asja materjalide hulgas igasugused viited sellele, et hageja sooviks saada kostjalt hüvitist. Viimane asjaolu omakorda viitab sellele, et tööleping lõpetati erakorralise ülesütlemise tagajärjel. Üldjuhul peaks tööandjal olema võimalus pakkuda töötajale osalise töökoormusega töökohta kuni korralise ülesütlemise tähtajani, hageja ei ole aga menetluse kestel viidanud kordagi sellele, et oleks soovinud kostjale muud tööd pakkuda niikaua, kuni saabub korralise ülesütlemise tähtaeg TLS § 98 lg 1 järgi.
12.Maakohus leiab, et hageja ja kostja abikaasa vahelised õiguslikud suhted ei ole praeguse menetluse esemeks. Kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, et kostja oleks soovinud oma abikaasa kohustusega ühineda VÕS § 178 lg 1 järgi ning astuda võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale. Kohtule ei ole esitatud ka ühtegi tõendit käenduslepingu vms kostja tahteavalduse suhtes, mis annaks alust arvata, et kostja sooviks tagada oma abikaasa kohustuse täitmist hageja ees. Hageja väitel oli hageja ja kostja vahel kokkulepe selle kohta, et hageja loeb kostja abikaasa laenukohustuse hageja ees nõuetekohaselt täidetuks ega nõua kostjalt TLS § 100 lg 5 järgset hüvitist juhul, kui hageja peab kostjale tasumisele kuuluva lõpparve enda kasuks kinni. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit nimetatud kokkuleppe kohta.
13.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus on seisukohal, et hagi rahuldamata jätmise tõttu tõttu jäävad menetluskulud hageja kanda.
TsMS § 174 lg 1 ja 3 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule.