Tööõigus › Muud tööõigusasjad

kolmepoolsete läbirääkimiste alustamist ja kokkuleppe sõlmimist, mis lahendaks töötukassa reservidega seotud probleemid ning sätestaks seaduses töötuskindlustuse eelarve tasakaalu põhimõtte; Riigikogu menetluses oleva kollektiivlepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu 153 SE täiendamist ametiühingute tehtud muudatusettepanekutega ning Riigikogu õiguskomisjoni algatatud töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu menetluse lõpetamist. 02.03.2012 teatasid kostjad I ja II ning Edelaraudtee Vedurimeeste Assotsiatsioon hagejatele toetusstreigi läbiviimisest 08.03.2012. EAKL-i 17.02.2012 välja kuulutatud streik, mis algas 05.03.2012, oli ebaseaduslik, kuna tegu oli riigi/valitsuse vastu suunatud poliitilise streigiga, mitte kollektiivse töötüliga. Streigile ei eelnenud läbirääkimisi ning EAKL ei täitnud KTTLS § 22 lg-tes 2 ja 3 sätestatut. Streigiteate esitas Vabariigi Valitsusele EAKL, kes ei ole tööandja ning Vabariigi Valitsus ei ole tööandjate ühing või liit, mistõttu on streik vastuolus KTTLS § 1, § 2 lg 2 ja § 3 lg 1 sätestatuga. EAKL on kinnitanud, et tegu oli poliitilise streigiga. Hagejad ei nõustu kostjate väitega, et ametiühingute õigus korraldada poliitilisi streike tuleneb rahvusvahelisest õigusest. ÜRO rahvusvahelise pakti majandus-, sotsiaal- ja kultuuriõiguste kohta art 8 kohustab paktist osavõtvaid riike tagama streigiõiguse, tingimusel, et seda kasutatakse vastavuses iga riigi õigusega. Euroopa Sotsiaalharta (ESH), mida Eesti ei ole täies osas ratifitseeritud, art 6 p 4 kohaselt kohustuvad lepingupooled tunnustama töötajate ja tööandjate õigust korraldada ühisaktsioone huvikonfliktide korral, sh õigust streikida, järgides kohustusi, mis tulenevad varem sõlmitud kollektiivlepingutest. PS § 29 kommentaaride ning parandatud ja täiendatud ESH praktika kohaselt on lubatud streigiõigust piirata, kui streik kavatsetakse korraldada otseselt poliitilistel eesmärkidel. Kuna ametiühingutel on ametiühingute seaduse (AÜS) § 18 lg 1 p 6 järgi õigus korraldada streike seaduses ettenähtud korras, poliitilise streigi korraldamist seadus ei reguleeri ning KTTLS-is sätestatud kollektiivsest töötülist tuleneva streigiga tegemist ei ole, oli EAKL-i streik ebaseaduslik. EAKL-il puudus õigus streiki välja kuulutada, kuna töötajate (kostja I ja kostja II esindajate) ja tööandjate (hagejate) vahel puudus huvikonflikt (töötüli, mis oleks tõusetunud läbirääkimistel kokkuleppele mitte jõudmisest). Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-st 28, ESH art 6 p-st 4 ja ÜRO rahvusvahelise pakti majandus-, sotsiaal- ja kultuuriõiguste kohta art-st 8 tuleneb lepingupoolte õigus huvikonflikti korral streikida, järgides varem sõlmitud kollektiivlepingutest tulenevaid kohustusi. See ei puuduta kollektiivlepingute olemasolu, kehtivuse, tõlgendamise ja rikkumisega seonduvaid õiguskonflikte. Ebaseadusliku streigi toetamiseks ei ole võimalik korraldada toetusstreiki, mistõttu oli kostjate I ja II poolt 08.03.2012 välja kuulutatud toetusstreik ebaseaduslik. Kuivõrd hagejate ning kostjate I ja II vahel olid sõlmitud kehtivad kollektiivlepingud, mis välistavad ametiühingute osalemise mistahes vormis streikides, siis paluvad hagejad kohtul kohustada kostjaid I ja II kollektiivlepinguid täitma ja mitte osalema 08.03.2012 kavandatud toetusstreigis. 14.05.2012 hagi täpsustuse järgi on hagejatel õigus nõuda mitterahalise nõude kohustuse täitmist VÕS § 1 lg 1, § 8 lg-te 1 ja 2 ning VÕS § 108 lg 2 alusel. Hoolimata hagejate poolt kollektiivlepingute täitmisest, otsustasid kostjad I ja II lepinguid rikkuda, peatades 08.03.2012 toetusstreigi tõttu töö raudteel. Hagejad ei nõustu ametiühingute seisukohaga, nagu oleks streik ja toetusstreik kaks täiesti erinevat asja ning KTTLS §-s 21 nimetatud streigikeeld ei kohaldu kuni kolmepäevaste toetusstreikide puhul. KTTLS-i sõnastusest nähtuvalt hõlmab üldmõiste streik ka toetus- ja hoiatusstreiki, kuna toetus- ja hoiatusstreike nimetav KTTLS § 18 asub seaduse III peatükis pealkirjaga „Streik ja töösulg“. Vastupidine tõlgendus oleks vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Sel juhul puuduks ametiühingutel õigus toetusstreike korraldada (AÜS § 18 lg 1 p 6) ning töötajatel õigus keelduda töö tegemisest toetusstreigis osalemise tõttu

(töölepingu seaduse (TLS) § 19). Kui kohus peaks asuma seisukohale, et toetusstreik ja streik on kaks erinevat õiguslikku olukorda, palub hageja tuvastada, et TLS § 19 p 4 alusel võib töö tegemisest keelduda ainult streigi puhul. Eestis on tekkinud olukord, kus tööandjad peavad toetusstreike ebaseaduslikeks, samas ametiühingud, sotsiaalministeerium ja riiklik lepitaja leiavad, et toetusstreiki Eesti seadus ei reguleeri ning kohaldamisele kuulub rahvusvaheline õigus. Toetusstreigi õiguse kasutamise tingimuste ja korra puudumine tekitab kollektiivlepinguid korrektselt täitvatele tööandjatele reaalse varalise kahju. Tagatud pole ettevõtlusvabadus ja töötajad/ametiühingud ei kasuta oma õigusi heauskselt. Hea usu põhimõttest (VÕS § 6) tulenevalt on vastuvõetamatu, kui kollektiivlepingu sõlminud töötajatel on KTTLS § 18 järgi õigus korraldada tööandjat oluliselt kahjustavat toetusstreiki. Kostja vastuväited

Streigiteate esitas 17.02.2012 Vabariigi Valitsusele EAKL kui organisatsioon tervikuna mitte EAKL-i 17 töötajat. EAKL katkestas protestiks ajutiselt oma tavapärase tegevuse, mistõttu oli tegu EAKL-i, mitte selle palgaliste töötajate streigiga. Hagejate viide ESH art 6 lg-le 4 on eksitav. ESH V osa art G ja ESH lisa (ESH art 6 lg 4 selgitus) koostoimest ning ILO seisukohtadest tuleneb, et streigiõigust võib piirata ja vajadusel täielikult keelustada üksnes juhul, kui streik, selle kestus või ulatus võib selgelt ohtu seada osa või terve elanikkonna elu, tervise või julgeoleku. Öeldud pole, et streigi keelustamist õigustab ettevõtjate õigus ettevõtlusvabadusele või valitsuse soovimatus arvestada riigi sotsiaalmajandusliku poliitika kujundamisel töötajate arvamusega. EAKL ei kahjustanud streigi korraldamisel elanike ohutust, tervist ja esmavajaduste rahuldamist ega ka riigi majandust. Vastupidist tõendatud ei ole. Samas oleks EAKL-il olnud küllaldane alus tekitada Eesti töötajaskonna huvide kaitseks võimalikku kahju teiste hulgas ka ettevõtjatele, sest ühinemisvabadus prevaleerib ettevõtlusvabaduse ees. Ilma toetusstreigita oleks streigi korraldamine olnud mõttetu ja sisutu. Seega oli EAKL-i korraldatud streik oma olemuselt seaduslik, kuna vastas KTTLS § 18 lg-tes 2 ja 3 ning §-s 22 sätestatud kriteeriumitele, selle sisu ja eesmärk vastasid õiguse üldistele põhimõtetele, selle korraldamisel juhinduti rangelt ILO põhimõtetest ning KTTLS-ist niivõrd kuivõrd see vastab PS-ile. Kostjad korraldasid toetusstreigid tööandja suhtes heauskselt. Hagejate väide, et 24-tunnised toetusstreigid ületasid õpetajate streigi (07-09.03.2012) ulatuse nii kestuselt kui toetajate arvult, on tõendamata ja pahatahtlik. Kostjad ei rikkunud toetusstreiki korraldades kollektiivlepingut. Poolte tegelik tahe kollektiivlepingut sõlmides oli välistada lepingu kehtivuse ajal kostjate streigid tööandja vastu eesmärgiga muuta kehtivat kollektiivlepingut. Kostjad ja hagejad ei avaldanud kollektiivlepingute sõlmimisel tahet välistada toetusstreigid. Seega on hagejate tõlgendus kollektiivlepingutele meelevaldne. Küll aga leppisid hagejad ja kostja II kollektiivlepingut sõlmides kokku, et lisaks KTTLS § 11 lg-s 3 sätestatule kohustub kostja kollektiivlepingu kehtivuse ajal mitte korraldama aktsioone tööandja vastu siis, kui kostjal tekivad tööandjale nõudmised seoses kollektiivlepingu sõlmimise, uute töötingimuste kehtestamise (KTTLS § 2 lg 1) seaduslikes tööalastes küsimustes (KTTLS § 2 lg 2). Kostjad ei nõustu, et streik KTTLS § 2 lg 2 mõttes ja toetusstreik KTTLS § 18 lg 2 mõttes on samased mõisted. Toetus- ja hoiatusstreik ei ole põhistreigi alaliigid. Põhistreigi otsene eesmärk on surve avaldamise kaudu saada järeleandmisi oma seaduslikele nõudmistele, toetusstreigi eesmärk on näidata üles solidaarsust põhistreikijatele ning seeläbi aidata kaasa põhistreikijate nõudmiste rahuldamisele. KTTLS-ist nähtub seadusandja ühene tahe eristada põhistreigi ja toetusstreigi mõtet ja eesmärki ning nende korraldamise õiguslikke aluseid. Hagejate arvamus, et TLS § 19 p 4 mõttes võib töö tegemisest keelduda ainult põhistreigis osaleja ja toetusstreigis osaleja saaks streikida vaid tööst vabal ajal, tuleb jätta tähelepanuta. Nõustuda tuleb sotsiaalministeeriumi seisukohaga, et ka toetusstreigis osalejatel on õigus keelduda töö tegemisest. Hagejad ei ole tõendanud, et toetusstreigiga põhjustati või sooviti põhjustada neile olulist kahju. Hagejate väited nagu oleks kostjate I ja II tegevus pannud hagejad eriti raskesse majanduslikku olukorda, kuna nad on HOS § 34 lg 2 p 6 kohaselt elutähtsa teenuse osutajad ning neil puudus võimalus prognoosida streigi ulatust ja selle tagajärgi, on valed. Eestkostjad andsid hagejatele teada toetusstreigi kestusest ja näitasid streigiteates milliseks võib kujuneda toetusstreigi ulatus. Kostjad paluvad jätta tähelepanuta hagejate poolt esitatud tõendi „Väljavõte juhendist

„Toetusstreigi korraldamine““, sest nimetatud kostjate siseinformatsioon ei muuda fakti, et hagejad olid teadlikud toetusstreigi võimalikust ulatusest ja täpsest kestusest. Ettevõtlusvabaduse huvides piirab KTTLS toetusstreigi korraldamise aega 3 päevaga. Kostjad I ja II arvestasid sellega ja korraldasid 24-tunnise toetusstreigi. Pealegi viitab ILO ühinemisvabaduse komitee ametlik järeldus ettekandes nr 265 üheselt, et raudteelaste streigiõigust võib piirata üksnes juhul, kui streik raudteel vältab märkimisväärselt kaua (mitmest nädalast mitme kuuni), kahjustades oluliselt ühiskonna majandushuve. Seega ei ole raudteekonnas streigiõiguse piiramise eelduseks üksnes ettevõtte majandushuvide kahjustamine, vaid ühiskonna majandushuvide oluline kahjustamine tervikuna. Samale seisukohale on lahendis nr 2-/2/399/05 asunud ka Tallinna Ringkonnakohus. KTTLS § 18 ei ole PS-ga vastuolus hagejate näidatud osas. KTTLS § 18 on piisavalt selge, näidates ära piirid, mida toetusstreiki korraldades ületada ei tohi. Maakohtu otsus

kollektiivlepingut, kas streik ja toetusstreik on KTTLS-i mõttes sarnased mõisted või mitte, kas toetusstreigi korraldamine oli pahauskne ja sellega põhjustati või sooviti põhjustada hagejatele olulist kahju ning kas toetusstreigiga sooviti panna hagejad eriti raskesse majanduslikku olukorda. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas KTTLS § 18 on kooskõlas PS-iga või mitte. EAKL on oma olemuselt ametiühinguid ühendav katusorganisatsioon ning 05.03.2012 streiki korraldades tegutses EAKL katusorganisatsioonina, mis ilmneb ka Vabariigi Valitsusele saadetud streigiteatest, kus EAKL kutsub kõiki ametiühinguid korraldama toetusstreike EAKL nõudmiste toetuseks. EAKL korraldas streigi äärmusliku abivahendina pärast luhtunud läbirääkimisi ja korduvate kompromissiettepanekute tegemist nii Riigikogu kui valitsuse esindajatele. Viimati nimetatud asjaolu hagejad vaidlustanud ei ole. Otsustamaks kas EAKL poolt korraldatud streik oli ebaseaduslik või mitte, tuleb juhinduda esmalt KTTLS § 22 sätestatust. EAKL poolt väljakuulutatud streik ei olnud suunatud kohtu tegevuse mõjutamiseks. Streik järgnes Riigikoguga ja Vabariigi Valitsusega peetud luhtunud läbirääkimistele ja kompromissi otsingutele, sh ka seoses Töötukassa probleemidega. Seega kuulutati streik välja vastavalt KTTLS §-le 15 ning streiki juhti kooskõlas KTTLS §-ga 16. EAKL ei ole avalikes pöördumistes nimetanud vaidlusalust streiki poliitiliseks. EAKL selgitas avalikes pöördumistes streigi põhjuseid ja eesmärke, mida tõendavad EAKL 05-13.03.2012 tehtud pressiteated. Kuna EAKL streik oli suunatud riigi majandus- ja sotsiaalpoliitika vastu eesmärgiga kaitsta töötajate KLS-ist, TLS-ist ja TKindlS-ist tulenevaid õigusi ja huve, mitte kukutada riigikorda ega valitsust, ei olnud EAKL poolt korraldatud streigi näol tegemist poliitilise streigiga. Kuna streik ei olnud poliitiline, ei olnud streigi korraldamine vastuolus ka PS § 29 lg-ga 4 ega ESH art 6 lg-ga 4. Hagejate väide, mille kohaselt puudus EAKL-i streigi korraldamisel töötajate ja tööandjate vaheline vaidlus ehk huvikonflikt, mistõttu polnud EAKL-il õigus streiki välja kuulutada, ei ole õige. ILO ekspertide komitee on selgitanud, et töötajate huvide all ei saa mõista üksnes soovi saavutada paremaid töötingimusi või edendada tööhõivet. Streigiõiguse legitiimseks eesmärgiks on ka töötajate õigus lahendustele neid otseselt puudutavates tööõiguse küsimustes, samuti riigi majandus- ja sotsiaalpoliitiliste probleemide ilmnemisel. ILO ühinemisvabaduse komitee on selgitanud, et streigiõigust ei saa siduda kitsalt kollektiivläbirääkimistega, kuna see halvaks töötajate võime kaitsta oma huvisid riigi ebaefektiivse sotsiaal- ja majanduspoliitika vastu tervikuna. ILO järelevalveorganid on korduvalt rõhutanud, et õigus streikida on üks peamisi vahendeid, mille abil töötajad ja nende organisatsioonid saavad edendada ja kaitsta oma sotsiaalseid ja majanduslikke huvisid. Töötajate õigus streikida on lahutamatu osa organiseerumisõigusest, mis on tagatud ILO 87. konventsiooniga. ILO ühinemisvabaduse komitee on selgitanud, et juhul kui kohustusliku lepitusmenetluse käigus tehakse streigi korraldamine ja selle läbiviimine töötajaile võimatuks, tuleb seda käsitada ametiühinguõiguste olulise rikkumisena. Seega kui töötajate streik pahauskselt nurjatakse või püütakse nurjata, lasub riigil kohustus hoolitseda selle eest, et töötajate põhiõiguste rikkumine lõpetataks. Kuna EAKL-i kohustuslike ja tavapäraste tegevuste hulka kuulub ka oma liikmete esindamine ja kaitsmine, suhtlemine tööandjate keskliidu, riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustega, kahe- ja kolmepoolsed läbirääkimised, osalemine kolmepoolsete organite töös jne ning EAKL katkestas korraldatud streigi ajaks oma tavapärase tegevuse, oli korraldatud streigi näol tegemist EAKL-i streigiga. Tulenevalt asjaolust, et EAKL-i korraldatud streik ei allunud KTTLS-i regulatsioonile, sest tegemist ei olnud töötüliga KTTLS § 2 lg 1 ega streigiga KTTLS § 2 lg 2 mõttes, pidi EAKL streigi korraldamisel juhinduma õiguse üldistest põhimõtetest, sh PS §-des 3, 10, 11, 14 ja 123

ja TsÜS §-des 138 lg 1 ja 141 lg 1 sätestatust ning rahvusvahelisest õigusest (ILO 1998.a deklaratsioon, ILO 1948.a konventsioon nr 87 (art-d 3 ja 8) ja ILO ühinemisvabaduse komitee seisukohad, ESH V osa art G ja lisa). PS § 29 lg 5 kolmanda lause kohaselt on streigiõigus lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mis tähendab, et streigiõigust on lubatud piirata igal põhiseadusega mittevastuolus oleval eesmärgil, kui selle eesmärgi saavutamiseks kasutatavad vahendid on proportsionaalsed, ei välista osundatud seadusereservatsioon iseenesest töötajate keskorganisatsiooni õigust korraldada protestistreike. Kõige eeltoodu alusel ei olnud EAKL-i poolt 17.02.2012 välja kuulutatud streik algusega 05.03.2012, ebaseaduslik. Seega ei ole kostjate I ja II poolt 08.03.2012 väljakuulutatud toetusstreik ebaseaduslik vaid asjaolu tõttu, et EAKL-i streik oli ebaseaduslik. Kostjad korraldasid 08.03.2012 toetusstreigi kooskõlas KTTLS § 18 lg-tega 2 ja 3. Nimetatud sätete alusel oli lubatud streigis osalevate töötajate toetuseks korraldada toetusstreike, kuna etteteatamistähtaeg oli pikem kui kolm päeva ja toetusstreik kestis vähem kui kolm päeva. Kostjad ei rikkunud toetusstreike korraldades poolte vahel sõlmitud kollektiivlepinguid. 27.01.2012 kollektiivleping hagejate ja kostja I vahel ei keela kostjal I osaleda toetusstreigis, vaid välistab kostja I õiguse välja kuulutada streik eesmärgiga muuta kehtivat kollektiivlepingut, mida kostja I toetusstreigis osalemisega ei teinud. 24.01.2012 kollektiivleping hagejate ja kostja II vahel ei keela kostjal II osaleda toetusstreigis, vaid välistab kostja II õiguse korraldada streike tööandja vastu tingimusel, et tööandja täidab kollektiivlepingut, mida kostja II toetusstreigis osalemisega ei teinud. Streik KTTLS § 2 lg 2 mõttes ja toetusstreik KTTLS § 18 lg 2 tähenduses ei ole samased mõisted ning toetus- ja hoiatusstreik on põhistreigi alaliigid. Nii streik kui toetusstreik on töökatkestused, kuid oma eesmärgilt on need erinevad aktsioonid, sest põhistreigi eesmärgiks on surve avaldamise kaudu saavutada järeleandmised oma seaduslikele nõudmistele, toetusstreigi eesmärk on aga näidata üles solidaarsust põhistreikijatele ja selle kaudu aidata kaasa põhistreikijate nõuete rahuldamisele. Lisaks nimetatule ei või toetusstreik kesta üle kolme päeva ning kavandatavast toetusstreigist tuleb ette teatada tööandjale ja kohalikule omavalitsusele kirjalikult vähemalt kolm päeva. Põhistreigile ajalist piirangut ette ei nähta ja streigist tuleb ette teatada nii tööandjale, kohalikule omavalitsusele kui ka riiklikule lepitajale vähemalt kaks nädalat. Põhjendamatu on hagejate väide nagu oleks streikida töö ajast lubatud ainult põhistreigis osalejal. TLS § 19 p 4 järgi on töötajal õigus keelduda töö tegemisest eelkõige juhul, kui ta osaleb streigis. Seega on õigus streikida töö ajal nii põhistreigis kui ka toetusstreigis osalejal. Hagejate väited, et kostjate poolt toetusstreigi korraldamine oli pahauskne ja sellega sooviti põhjustada hagejatele olulist kahju, on paljasõnalised ja tõendamata. Kostjad on selgitanud 02.03.2012 toetusstreigi läbiviimise teatises hagejatele toetusstreigi korraldamise eesmärki, streigi toimumise aega ja kestvust. Täpset streigi ulatust ei saanud kostjad määrata, sest streigis osalemine oli vabatahtlik. Vaatamata sellele andis kostja I meedia vahendusel avalikkusele teada, et seista võivad kõik vagunid. Hagejate väited nagu oleks kostjate I ja II tegevus pannud hagejad eriti raskesse majanduslikku olukorda põhjusel, et nad on HOS § 34 lg 2 p 6 kohaselt elutähtsa teenuse osutajad ning neil puudub võimalus prognoosida streigi ulatust ja selle tagajärgi, on ebaõiged. Elutähtsa teenuse osutamine ei ole otseselt sõltuvuses ettevõtte majanduslikust olukorrast ning raudtee-ettevõtjad ei ole elutähtsa teenuse osutajad KTTLS mõttes. KTTLS ei anna volitusnormi HOS-ile piiramaks töötajate ühinemisvabadust, samuti ei viita HOS kuidagi KTTLS-ile ega käsitle muul moel töötajate ühinemisvabaduse võimalikku riivet. HOS-i eesmärk ei ole sekkuda töötajate ühinemisvabadusse ega piirata nende

streigiõigust. Kohus nõustub kostjatega, et isegi, kui raudteetransport oleks Eestis käsitatav elutähtsa teenusena ühinemisvabaduse kontekstis, ei mõjutaks raudteel elutähtsa teenuse osutamist asjaolu, et ettevõtte töötajad korraldavad 24-tunnise toetusstreigi, kuna ka RdtS § 39 lg 1 alusel võib raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja avalikul raudteel raudteeliiklust oluliselt piirata või ajutiselt sulgeda kuni üheks ööpäevaks. Raudteetransport ei ole Eestis sedavõrd oluline transpordiliik, et tema ajutine seiskamine, sh ka töötajate põhiõiguste teostamiseks ehk toetusstreigis osalemiseks võiks põhjustada riigis ägeda kriisi ja olla seejuures suurele osale elanikkonnast märkimisväärset ebamugavust tekitav. Tööandjale ebamugavuse põhjustamine on streigiteooria kohaselt üks streigi, sh ka toetusstreigi eesmärgi elemente ja seega õiguspärane. Ettevõtlusvabaduse huvides piirab KTTLS toetusstreigi korraldamise aega 3 päevaga, millega kostjad I ja II arvestasid. Seega tuleb rahuldamata jätta hagejate nõuded tuvastada kostjate I ja II poolt 08.03.2012 välja kuulutatud toetusstreigi ebaseaduslikkus, tuvastada kostjate I ja II kohustus täita kehtivaid kollektiivlepinguid ja mitte osaleda 08.03.2012 toetusstreigis ning tuvastada kostjate I ja II liikmete, kelle tööpäev oli 08.03.2012, 08.03.2012 toetusstreigis osalemise ebaseaduslikkus. KTTLS § 18 ei ole PS-ga vastuolus osas, milles hagejad oma taotluses on märkinud. KTTLS § 18 reguleerib toetusstreigi korraldamise tingimusi ja korda näidates ära ajalise piiri, millest kauem ei tohi hoiatusstreik kesta. Kostjad on märkinud õigesti, et KTTLS reguleerib toetusstreigi korraldamist küllaldaselt selleks, et tagada ühest küljest põhjendamatute piiranguteta töötajate ühinemisvabadus ning teisalt vältida toetusstreikijate tööandjate ettevõtlusvabaduse ebaproportsionaalset riivet. Põhiõiguste, sh toetusstreigi korraldamise liialt üksikasjalik regulatsioon võib viia põhiõiguse ebaproportsionaalse riiveni ehk olukorrani, kus selle teostamine osutub sisutühjaks või muutub hoopis võimatuks. Apellatsioonkaebus

kostjatele sobib, et streik on üldmõiste, siis hõlmab see ka toetusstreike (TLS § 19, AÜS § 18 lg 1 p 6), kui aga tuleb KTTLS-i streigi korraldamise reegleid järgida, siis leiavad kostjad, et tegu on erinevate mõistetega. Kui streik, toetusstreik ja hoiatusstreik oleks kolm erinevat õiguslikku olukorda, siis pidanuks seadusandja TLS-is seda ka sõnaselgelt sätestama. Seega on töötajal õigus TLS § 19 alusel töö tegemisest keelduda ainult streigi, mitte toetus- ega hoiatusstreigi, korral. Toetusstreigi korraldamine on võimalik kokkuleppel tööandjaga. Kohus nõustus kostjatega, et streiki korraldades tegutses EAKL katusorganisatsioonina, kuid ei lükanud ümber hagejate väidet, kuivõrd 17.02.2012 streigiteate järgi kutsuti üles kõiki ametiühinguid korraldama toetusstreike EAKL-i nõudmiste toetuseks, siis ei saanud EAKL streiki korraldada katusorganisatsioonina. Vastasel korral oleksid kostjad I ja II osalenud EAKL-i liikmetena streigis automaatselt. 17.02.2012 EAKL-i väljakuulutatud streik oli ebaseaduslik, kuna rikuti KTTLS §-s 13 ning § 22 lg-tes 2 ja 3 sätestatud korda. Kostjad on võtnud omaks, et EAKL ei läbinud riikliku lepitaja juures KTTLS-is ettenähtud lepitusprotseduuri. Riigikoguga ja Vabariigi Valitsusega toimunud läbirääkimisi ei saa võrdsustada KTTLS-is nõutud riikliku lepitaja lepitusmenetlusega. Vastupidine maakohtu seisukoht rikub õigusliku ootuse, õigusriigi ja demokraatia põhimõtet. Kostjate viited rahvusvahelistele allikatele ei ole valdavalt asjakohased või on kontekstist eraldatud. Kohtu poolt tuginetud ILO ühinemisvabaduse komitee ja ILO ekspertide komitee selgitused ei ole automaatselt Eestile siduvad ja ei saa muuta riigi kehtivat õigust. Samas on kohus jätnud kohaldamata Eestile siduva ÜRO rahvusvahelise pakti majandus-, sotsiaal- ja kultuuriõiguste kohta art 8, mille kohaselt tuleb streigiõigust kasutada vastavuses iga riigi õigusega. EAKL-i streik oli riigi ja valitsuse vastu suunatud poliitiline streik, kuna 17.02.2012 streigiteade esitati Vabariigi Valitsusele, kes pole KTTLS § 3 lg 1 mõttes EAKL-i tööandja ega tööandjate ühing või liit. Samuti on kostjad Eesti Ametiühingute 2012 veebruar/märts numbri uudiskirjas “Homme Parem” kinnitanud, et EAKL korraldas poliitilise streigi. Kohus ei ole eelnimetatud hagejate esitatud tõendit hinnanud, rikkudes TsMS § 442 lg-t 8. Hagejad ei nõustu, et kostjate õigus korraldada poliitilisi streike tuleneb rahvusvahelisest õigusest. Arusaamatuks jääb ka kostjate tuginemine TsÜS § 141 lg-le 1. Lisaks puudub hagejate ning kostjate I ja II vahel huvikonflikt ehk töötüli, mis tõusetunuks läbirääkimistel kokkuleppele mitte jõudmisest ja, mis võimaldanuks EAKL-il streiki välja kuulutada. Kuna EAKL-i streik oli ebaseaduslik, siis oli ebaseaduslik ka kostjate I ja II toetusstreik. Väär on kohtu seisukoht, et EAKL-i korraldatud streik ei allunud KTTLS-i regulatsioonile ning kostjad võisid juhinduda streigi väljakuulutamisel rahvusvahelisest õigusest. Streigiõigus ei ole absoluutne ja selle kasutamisel peavad ametiühingud järgima siseriiklikke õigusakte, mida EAKL ei teinud. Kui Eestis oleks võimalik korraldada streike, mis ei allu seaduse regulatsioonile, siis puudub ka PS §-l 29 mõte. Kostjad pidid mistahes streigi väljakuulutamisel läbima sellele eelneva lepitusmenetluse, mida kostjad isegi ei algatanud. Streigiõiguse rakendamisel ei saa lähtuda osaliselt seaduse analoogiast, jättes osaliselt seadusest juhindumata. Streigiga kahjustati riigi majandust ning toetusstreigiga hagejate majandustegevust. Hageja I oli sunnitud tasuma vagunite seisuteede kasutamise eest üle nn kriitilise aja ning hageja II tegema täiendavaid väljaminekuid puhkepäeval tööle tulnud töötajatele. Kohus on jätnud ebaõigesti kohaldamata TsÜS § 138. Hagejate tõend „Väljavõte juhendist „Toetusstreigi korraldamine““ viitab, et kostjad ei viinud streiki läbi heauskselt. Kohus ei ole nimetatud tõendit hinnanud, rikkudes TsMS § 442 lg-t 8. Kostjate eesmärk oli hoida hagejaid teadmatuses ning mitte lubada ka teisi töötajaid tööle, mille ilmselge tagajärg on tööandjale kahju tekitamine. Kahju tekitamise, kui streigi ühe eesmärgi, on kostjad ka omaks võtnud.

Ebamõistlik ja põhiseadusega vastuolus on KTTLS §-st 18 tulenev õigus korraldada vaid kolmepäevase etteteatamisega tööandjat oluliselt kahjustavaid toetusstreike, toetamaks abstraktseid seaduse muudatusi ja riigiasutuste tööd puudutavaid küsimusi jms. Samuti on eelmine õiguskantsler A.Jõks ja praegune õiguskantsler I.Teder seisukohal, et KTTLS § 18 ei ole kooskõlas PS-iga ning nende rakendamise tulemusel saab ebaproportsionaalselt riivatud tööandjate õigus ettevõtlusvabadusele. Vastustajate seisukoht

tuleb kohtul lahendada järgmised hageja nõuded, arvestades Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-15913 p-s 17 antud selgitust, mille kohaselt võimaldab KTTLS § 18 lg 2 streigis osalevate töötajate toetuseks korraldada toetusstreike. Hagejad on pidanud toetusstreigis osalemist ebaseaduslikuks põhjusel, et selle käigus tekib reaalne kahju toetusstreigis osalejate tööandjale. Nimetatud väide on hagejate poolt tõendamata. Tuvastushagi rahuldamise eelduseks on tuvastushuvi olemasolu, millise asjaolu tõendamise kohustus lasub TsMS § 230 kohaselt hagejal. Eeltoodud põhjendustel tuleb kohtuotsuse tühistamisel saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumi, kus hagejatele tuleb anda asjaolude esitamiseks ja vajadusel nõude täpsustamiseks aega. Menetluskulud jaotatakse sõltuvalt vaidluse lahendamise lõpptulemusest.

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Iko Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.