Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista kasutamata puhkuse eest hüvitis 1418, 44 eurot ning vastavalt TLS § 100 lg-le 4 kolme kuupalga suurune hüvitis 4068, 27 eurot. Ühtlasi palus hageja tuvastada töölepingu kostjapoolse ülesütlemise tühisus. Töötasu maksmisega viivitamise eest nõudis hageja viivist 384, 12 eurot. Hageja viidatud asjaolude kohaselt, tuginevalt portaalis CV Keskus avaldatud teabele ja intervjuu käigus saadud andmetele, otsiti AS-le Parsum Partners juhatuse liiget töötasuga 30 000 krooni, mis intervjuu käigus tõsteti 2500 eurole, mida kostja ka tunnistas. Tööintervjuu käigus pakuti hagejale lisaks finantsjuhi ametikohta OÜ-s Parsum, millega hageja nõustus. Hageja on täitnud paralleelselt töökohustusi nii kostja finantsjuhina kui AS Parsum Partners juhatuse liikmena. Töökohustuste sisu oli erinev. Tegelikkusele ei vasta kostja väide, et kostja tegevus pidi olema lõpetatud hiljemalt 30.04.2011. Kostja viidatud Finantsinspektsiooni 05.11.2010 kiri puudutas vaid ühte äriühingu tegevusvaldkonda, milleks oli vaja eriluba. Äriühingul oli hageja tööle võtmisel teada, et nad ei jätka teenuste pakkumist tegevusluba nõudvas valdkonnas. Äriühingu tegevuse sisulist jätkumist kinnitavad nii kanded äriregistris kui majandusaasta aruanded. Kostja viidatud käsundusleping reguleeris suhteid OÜ Gefjon ja kostja vahel, mistõttu ei puutu see käesolevasse vaidlusesse. Hageja ei ole teadlik X Xi allkirjastatud 28.04.2011 korraldusest ja teatisest töölepingu erakorralisest ülesütlemisest. Kostja on nimetatud tõendid fabritseerinud kohtuvaidluse tarbeks. Kõnealust tõendit ei ole kostja esitanud ka töövaidluskomisjonile. Kostja ettevõttes ei ole tööaja arvestuse kohta tabeleid kunagi peetud. Tegelikkusele ei vasta kostja väiteid, et ei ole näinud hagejat alates 15.03.2011. Paralleelselt tööga kostja juures oli hageja tegevus seotud ka AS-ga Parsum Partners (hageja osales korduvalt nõudpidamistel ja läbirääkimistel pankadega, viimati juunis 2011). Tõele ei vasta kostja väide, et raamatupidajaks oli Heili Sillart, sest nimetatud isik ei tööta kostja juures juba alates 07.12.2010. Pealegi ei ole raamatupidaja ja finantsjuhi töökohustused identsed, kuid hageja täitis ka raamatupidamise kohustusi. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Hageja tööle võtmise eesmärgiks oli valmistada teda ette makseasutuse juhatuse liikme kohustuste täitmiseks, tutvustada talle finantsettevõtte tööd ning vormistada Finantsinspektsiooni tegevusloa saamiseks vajaminevaid dokumente. Enne tööle võtmist pakkus kostja hagejale tutvumiseks ja allkirjastamiseks standardset lepingut, mille allkirjastamisest hageja loobus. 19.07.2010 sõlmiti poolte vahel suuline tööleping kehtivusega kuni 30.04.2011. Tähtajalise lepingu sõlmimise aluseks oli kostja seadusest tulenev õigus osutada makseteenuseid ilma vastava tegevusloata kuni 30.04.2011, seega oli tal kohustus lõpetada tegevus hiljemalt 30.04.2011. Suulise töölepingu kehtivuse ajal on kostja täitnud oma kohustusi korrektselt ja õigeaegselt ning tasunud hagejale töötasu töölepingus kokkulepitud summas. Lahkarvamused hageja ja kostja vahel tekkisid märtsi alguses 2011, kui hageja pakkus kostjale allkirjastada käsundusleping nr GF-1032011 oma firma nimel kehtivusega kuni 01.01.2012. 15.03.2011 läks hageja ilma kirjaliku avalduseta puhkusele ning kostja vormistas selle oma 29.03.2011 korraldusega. Puhkusetasu maksti hagejale välja koos märtsikuu palgaga. Hageja tuli töökohale 10.04.2011, võtmaks kaasa oma isiklikud asjad. Seoses hageja töölt puudumisega väljastas kostja 28.04.2011 korralduse hagejaga töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1 p 3 alusel ja saatis selle hageja aadressile. Aprilli 2011 töötabeli alusel on hagejale arvestatud lõpparve, mis on 02.05.2011 kantud tema pangakontole. Tõele ei vasta väide, et hageja tegeles kostja 2010. a majandusaasta aruande koostamisega. Äriregistri väljavõttest nähtuvalt on aruande esitajaks raamatupidaja Heili Sillart. Hagejal puudus kostjaga suuline kokkulepe, et ta hakkab täitma oma lepingulisi kohustusi kodus. Alates

10.04.2011 ei olnud kostjal hagejaga mingit kontakti ning kostja lõpetas oma tegevuse 30.04.2011 makseteenuste ja e-raha asutuste seaduse § 130 lg 5 alusel. Kostja töötajad ütlesid töölepingud üles 30.04.2011 ja alates 02.05.2011 asusid tööle AS-is Parsum Partners. Esimese astme kohtu lahend ja põhjendused Harju Maakohus rahuldas X Xi hagi OÜ Parsum vastu osaliselt, luges pooltevahelise töölepingu lõppenuks TLS § 91 lg 2 alusel alates 11.08.2011 ning mõistis kostjalt välja TLS § 100 lg 4 alusel töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise ühe kuu keskmise kuupalga ulatuses 1 356, 09 eurot (bruto). Maakohus jättis rahuldamata hagi saamata jäänud töötasu ja viivise nõudes. Menetluskulud jättis kohus 86,12 % ulatuses hageja ja 13,88 % ulatuses kostja kanda. ITVS § 25 lg 1 järgi jõustub töövaidluskomisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. Kohus on asja lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni otsusega selle vaidlustamata osas. Hageja on esitanud kohtule nõude kasutamata jäänud ja aegumata põhipuhkuse eest hüvitise (1309, 33 euro) väljamõistmiseks. Kostja poolt 16.09.2011 kohtule esitatud avalduse kohaselt ei nõustunud kostja TVK 05.09.2011 otsusega töövaidlusasjas nr 4-42/1896 p-de 1-4 osas ning palus kohtul nimetatud punktides esitatud nõuete osas hageja avaldus läbi vaadata hagimenetluse korras. Kostja ei ole vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsust osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja kasutamata põhipuhkuse hüvitis 1309, 33 eurot. Seega TVK otsus nr 4.4-2/1895 on jõustunud osas, milles TVK on mõistnud kostjalt välja hageja kasuks kasutamata puhkusehüvitise 1309, 33 eurot. Eeltoodu alusel jättis kohus vastava nõude läbi vaatamata. Vaidlus puudub, et 19.07.2010 poolte vahel sõlmitud suulise töölepingu alusel asus hageja kostja juures tööle finantsjuhina. Kirjalikku töölepingut sõlmitud ei ole. Vaidlust ei ole, et hageja töötasuks lepiti kokku 21 000 krooni (bruto). Pooled vaidlevad lepingu täitmise ja lõppemise üle. Kostja väitel lahkus hageja puhkusele 10.03.2011 ning sai selles kuus puhkusetasu 1342, 12 eurot ja pärast puhkust tööle enam ei ilmunud, mistõttu ütles kostja 01.05.2011 hageja töölepingu üles TLS § 88 lg 1 p 3 alusel. Hageja on eitanud puhkuse kasutamist ning väidab, et ta täitis oma töökohustusi kokkulepitud viisil kuni juuli lõpuni 2011 ning saatis 01.08.2011 kostjale posti teel avalduse töölepingu ülesütlemise kohta TLS § 91 lg 2 järgi. Töölepingu ülesütlemise aluseks oli alates aprillist 2011 töötasu mittemaksmine. Hageja pangakonto väljavõtte järgi on 30.03.2011 kostja kandunud hagejale üle 1020 eurot, maksekorralduse selgitusse on märgitud palk ja puhkusetasu, ning 02.05.2011 veel 204 eurot, maksekorralduse selgitusse on märgitud töötasu 01.04.2011 - 06.04.2011. Tõendamist ei ole leidnud kostja poolt hagejaga töölepingu ülesütlemine kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega TLS § 95 lg 1 alusel ja ülesütlemisavalduse hagejale kättetoimetamine TsÜS § 69 lg-te 1 ja 2 alusel. Kostja on kohtule esitanud kostja juhatuse liikme A. Xini poolt 28.04.2011 välja antud korralduse ja 28.04.2011 välja antud teatise töölepingu erakorralisest ülesütlemisest tööandja poolt töötajast tuleneval põhjusel. Korralduse kohaselt ütleb kostja hagejaga töölepingu erakorraliselt üles TLS § 88 lg 1 p 3 alusel. Kuivõrd TVK-le kostja nimetatud korraldust esitanud ei ole, annab see põhjust järeldada, et kostja on vormistanud nimetatud korralduse tagantjärele. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja hagejaga 01.05.2011 kehtivalt töölepingut üles öelnud, mistõttu hageja ja kostja vahel sõlmitud tööleping ei ole lõppenud 01.05.2011 TLS § 88 lg 1 p 3 alusel. Hageja poolt tööülesannete täitmine alates aprillist 2011 ei ole tõendamist leidnud. Kohtule esitatud tõenditega on leidnud tõendamist alates märtsist 2011 kostjale raamatupidamisteenuse osutamine H. Sillarti poolt. H. Sillart on kostja nimel esitanud alljärgnevad dokumendid: 2010. a

majandusaasta aruanne Harju Maakohtu registriosakonnale, I ja II kvartali 2011 aruanded Statistikaametile, teated Rahapesu andmebüroole, I, II ja III kvartali 2011 maksebilansi aruanded Eesti Pangale, 2011. a maksudeklaratsioonid Maksu- ja Tolliametile. Hageja väitel erinevad finantsjuhi ülesanded raamatupidaja tööülesannetest ning hageja on täitnud nii finantsjuhi kui raamatupidaja ülesandeid, kuid ei ole esitanud ühtegi tõendit hageja poolt finantsjuhi töökohustuste täitmise kohta. Kohus jätab tähelepanuta töövaidluskomisjonile hageja poolt esitatud A. Xini 14.04.2011 korralduse. Kostja eitab hagejale nimetatud korralduse esitamist ning on vaidlustanud nimetatud korralduse ehtsuse ja on palunud hagejalt välja nõuda nimetatud korralduse originaali, mida hageja esitanud ei ole. Hageja väidete kohaselt täitis ta oma töökohustusi alates juunist 2011 kodukontoris. Kostja eitab hageja poolt kodukontoris töökohustuste täitmist. TLS § 12 kohaselt saab lepingut muuta üksnes poolte kokkuleppel. Seega pole tõendamist leidnud hageja töötamine kodukontoris. Hagejal puudub õigus nõuda keskmist töötasu TLS § 35 alusel. Riigikohus on märkinud lahendis nr 3-2-1-117-11, et tööandjal on õigus keelduda selle sätte alusel töötajale tasu maksmisest juhul, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud. Vastavalt VÕS § 23 lg-le 2 peab lepingupool tegema teise poolega koostööd, mis on vajalik teisele poolele kohustuste täimiseks. Töölepingu täitmiseks vajalike tööandja korralduste saamiseks peab töötaja väljendama oma valmisolekut töö tegemiseks. Kostja väitel hageja pärast 10.04.2011 tööle ilmunud ja ei teavitanud kostjat tööle mitteilmumise põhjustest. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et ta pärast 10.04.2011 oleks tööle ilmunud ja väljendanud oma valmisolekut töö tegemiseks, siis ei ole leidnud tõendamist vaidlusalusel perioodil hageja töökohustuste täitmine ja valmisolek töökohustusi täita. Seetõttu jättis kohus hageja töötasunõude rahuldamata. Kuna kostjal puudub hagejale töötasu maksmise kohustus, siis puudub hagejal alus nõuda kostjalt ka viivist palga maksmisega viivitamise eest. Hageja on palunud tunnistada hageja ja kostja vaheline tööleping lõppenuks TLS § 91 lg 2 p 2 alusel tööandjapoolse töölepingu tingimuste rikkumise tõttu ja välja mõista TLS § 100 lg 4 alusel hüvitis hageja kolme kuu keskmise palga ulatuses 4068, 27 eurot. Kuivõrd hageja on töölepingu üles öelnud 01.08.2011 avaldusega, mille kostja on kätte saanud 11.08.2011 ja kostja ei ole töölepingu ülesütlemist vaidlustanud, siis tuleb pooltevaheline töösuhe lugeda lõppenuks alates 11.08.2011. Antud juhul on tegu kostja tegevusetusega ülesütlemisavalduse saamisel TLS § 105 lg 1 mõistes, mille tulemusena hageja poolt esitatud avaldus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 2 p 2 alusel on kehtiv TLS § 105 lg 2 mõistes, seega kohtul puudub alus tuvastada, kas hageja poolt ülesütlemine tugineb õiguslikule alusele. TLS § 100 lg 4 teise lause kohaselt kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Kuna hageja töösuhe kostjaga oli kestnud alla ühe aasta ja hageja ei ole alates 10.04.2011 oma töökohustusi täitnud ega üles näidanud valmidust oma töökohustusi täita, siis on põhjendatud ja õiglane mõista kostjalt välja hüvitis hageja ühe kuu keskmise palga ulatuses, s.o 1356, 09 eurot (bruto). Kõik otsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja tõendid hagiavalduse läbivaatamisel tähtsust ei oma ja seetõttu neid lahendis ei käsitleta. Tsiviilasja hinnaks, juhindudes TsMS § 124 lg-st 1 ning § 134 lg-st 3, on 9768, 80 eurot. Kohus rahuldas hagi 13,88% ulatuses, seega jäävad menetluskulud 86,12% ulatuses hageja kanda ja 13,88% ulatuses kostja kanda vastavalt TsMS § 163 lg-le 1. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus jättis hagi rahuldamata töötasu ja viivise nõudes, mõistis hageja kasuks kostjalt TLS § 100 lg 4 alusel töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitisena välja ühe kuu keskmise kuupalga 1356, 09 eurot

ning jaotas menetluskulud. Hageja palub teha uue otsuse ning rahuldada hagi täies ulatuses ja jätta menetluskulud kostja kanda. Seoses tööülesannete täitmisega hageja poolt alates aprillist 2011 märgib hageja, et kostja seaduslik esindaja, kellele hageja tööalaselt allus, selgitas 10.01.2013 kohtuistungil, et kostja ei andnud hagejale tööülesandeid juba alates 15.03.2011. Kui kostja leiab, et pooltevaheline töösuhe lõppes kas 28.04.2011 või 01.05.2011 (kostja vastav seisukoht on menetluse jooksul muutunud), siis tunnistab kostja ka ise, et keeldus hagejale tööülesannete andmisest ja rikkus hagejaga sõlmitud töölepingut. Tõendatud ei ole hagejapoolne tööülesannete täitmisest keeldumine. Seega kostjal oli kohustus anda hagejale tööülesandeid kuni hagejapoolse töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse esitamiseni. Kostja seda teinud ei ole ning on rikkunud TLS § 28 lg 2 p 1. Heili Sillarti poolt kostjale raamatupidamisteenuse osutamine ei tõenda kostja soovi anda vastavasisulisi ülesandeid hagejale täitmiseks ega tõenda asjaolu, justkui oleks hageja nimetatud ülesannete täitmisest keeldunud. Kohus ei ole oma otsuses põhjendanud seost Heili Sillarti tegevuse ja hageja tööülesannete täitmise vahel. TLS § 35 alusel keskmise töötasu maksmise kohustus sõltub eelkõige asjaolust, kas tööandja annab töötajale tööülesandeid või mitte. Nimetatud tasu maksmise kohustust ei ole tööandjal vaid juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Maakohus on otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud TLS § 35, kuna tõendatud ei ole asjaolu, et kostja ei andnud hagejale tööülesandeid hageja süü tõttu. Arvestades asjaolusid ning TLS § 28 lg 2 p 1 ja § 35 koosmõju on hagejal õigus nõuda keskmist töötasu hagiavalduses esitatud ajavahemiku eest, mil kostja tööülesandeid ei andnud. Hagejal on õiguslik alus ka saamata jäänud töötasult tasumisele kuuluva viivise nõudmiseks. Kuivõrd tööleping öeldi üles kostjast tulenevatel põhjustel ning kostja on rikkunud TLS § 28 lg 2 p-st 1 tulenevat kohustust, tuleb kostjalt hageja kasuks hüvitisena välja mõista TLS § 100 lg 4 alusel ka hageja nõutud summa 4068, 27 eurot. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tuvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb osaliselt tühistada, s.o töötasu nõude rahuldamata jätmise ning menetluskulude jaotuse osas. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 teeb ringkonnakohus tühistatud osas uue otsuse ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu summas 5169, 88 eurot, s.o vastavalt hageja poolt töövaidlkomisjonile esitatud nõudele, ühtlasi jaotab ümber menetluskulud. Antud töövaidlus jõudis kohtusse seetõttu, et tööandja ei nõustunud (osaliselt) töövaidluskomisjoni otsusega. Sel juhul vaatab kohus läbi sama töövaidluse uuesti (vaidlustatud osas), mistõttu lugeski maakohus hageja poolt TVK-le esitatud avalduse ITVS § 24 lg 5 järgi hagiavalduseks (28.09.2011 määrus). Viivisenõuet ei ole hageja oma esmases avalduses esitanud. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. TLS § 100 lg 4 järgse hüvitise väljamõistmise osas nõustub ringkonnakohus esimese astme kohtu põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 neid ei korda. Maakohus on otsuses analüüsinud kõiki neid asjaolusid, mis võivad mõjutada vastava hüvitise suurust, ning on põhjendanud, miks ta ei mõista hüvitist välja võimalikus maksimaalses suuruses.

Hageja töötasu käsitlevas osas tehtud otsusega ringkonnakohus aga ei nõustu. Maakohtu poolt tuvastatud vaieldamatute asjaolude põhjal ei olnud õige jätta kõnealust nõuet rahuldamata. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et hageja asus kostja juures tööle finantsjuhina, olles eelnevalt saanud tööpakkumise kohta teavet portaalist CV Keskus. Kohtu ette toodud asjaoludest võib eelduslikult järeldada, et uue töötaja otsimise põhiliseks eesmärgiks oli leida pädev isik täitma AS Parsum Partners juhatuse liikme kohustusi (nii kostjat kui nimetatud äriühingut esindas hagejaga peetud läbirääkimistel sama isik). See, et hageja töökohustused mõlemas äriühingus olid omavahel läbipõimunud ega olnud selgesti eristatavad, nähtub ka teises kohtuvaidluses (X Xi hagi AS Parsum Partners vastu - tsiviilasi nr 2-11-64976) tuvastatud asjaoludest. Kuigi tegemist on tsiviilasjaga, kus kostjaks on teine juriidiline isik, tuleb siiski märkida, et selles vaidluses tugines kostja muuhulgas ka väitele, et hagejale ei makstud tasu äriühingu juhatuse liikme kohustuste täitmise eest, sest tasu sai ta OÜ-st Parsum (vaatamata sellele, et hageja ei kuulunud omanike (aktsionäride) ringi, kelle puhul võiks eeldada juhatuse liikme kohustuste täitmist tasu saamata). Kuna kostja ja AS Parsum Partners vahelised seosed viitavad nende lähikondsusele, peab kohus vajalikuks siinkohal märkida, et tsiviilasjas nr 2-11-64976 on kostja ka väitnud, et OÜ Parsum poolt hagejale makstava töötasu kohta tegi 19.08.2010 otsuse AS Parsum Partners nõukogu. Kostja väited selle kohta, et alates ajast, kui äritegevust alustas AS Parsum Partners (tegevusloa sai 06.04.2011, äritegevust alustas 29.04.2011), lõpetas tegevuse OÜ Parsum, ei ole kooskõlas toimiku materjaliga. Kolleegium nõustub hageja käsitlusega, et teatud teenuseliigi üleminek AS-le Parsum Partners ei tõenda kostja tegevuse sisulist lõppemist. Pealgi ei oma nimetatud asjaolu praeguse vaidluse lahendamisel ka tähtsust, sest töölepingut hagejaga sel põhjusel ei lõpetatud. Maakohus on õigesti leidnud, et ka muul alusel (millise väite on kostja menetluse hilisemas staadiumis esitanud) ei ole kostja hageja töölepingut kehtivalt üles öelnud. Seetõttu tuli kohtul tuvastada, kas kostjal oli kohustus vaidlusaluse perioodi eest hagejale töötasu maksta. Maakohus, asudes seisukohale, et hageja ei ole tõendanud töökohustuste täitmist, jättis hagi töötasu nõude osas rahuldamata. Ringkonnakohus selle käsitlusega ei nõustu. TLS § 28 lg 2 järgi on tööandja üheks peamiseks kohustuseks kindlustada töötaja kokkulepitud tööga ning andma selgeid ja õigeaegseid korraldusi, samuti maksma töö eest tasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. TLS §-st 35 tulenevalt peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Seega, kui kohus ka leidis, et hageja ei ole tõendanud tööülesannete täitmist, vajas tuvastamist, kas töö andmata jätmise põhjustas töötaja käitumine. Kui kostja väitis, et hageja keeldus töö tegemisest (vastuoluliselt oma teisele väitele, et kostja lõpetas aprilli lõpust 2011 oma äritegevuse), siis tuli temal seda tõendada. Vaid töötaja süüline käitumine vabastab tööandjat töötasu maksmise kohustusest, kui töötaja tööd tegelikult ka ei tee (TLS § 35). Kuigi pooled vaidlesid selle üle, kas ja millises ulatuses hageja vaidlusalusel perioodil tööd tegi, tuli kostjal tõendada, kui ta väitis töö mittetegemist, et ta soovis hagejale tööd anda. Praegusel juhul ei ole esitatud kohtule tõendeid selle kohta, et hageja süülise käitumise tõttu ei saanud kostja talle tööülesandeid anda. Ülesannete andmise soovi ei ole kostja ka väitnud. Juba üksnes sel põhjusel on hagejal õigus saada kuni töösuhte lõppemiseni töötasu. Töövaidluskomisjonile esitatud avalduses nõudis hageja töötasu kuni 31.07.2011, seega kuulub hageja töötasunõue rahuldamisele kujul, mis oli hageja poolt töövaidlust lahendanud esmasele institutsioonile esitatud. Seetõttu mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja perioodi märts kuni juuli 2011 eest töötasu 5169, 88 eurot (sh märtsi eest 13, 95 eurot, aprilli eest 1087, 66 eurot, mai eest 1356, 09 eurot, juuni eest 1356, 09 eurot ja juuli eest 1356, 09 eurot). Viivise nõuet hageja eelnevalt ei esitanud.

Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt esimese astme kohtu otsuse ja rahuldab osaliselt apellatsioonkaebuse, siis jätab kohus kahes kohtuastmes kantud menetluskulud tervikuna poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1).

Ü. Jänes

U. Loonurm

I. Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.