Täitmine › Kaebused kohtutäituri otsuste peale

saavutamiseks. Selline lisatasu väljamõistmine ei tulene seadusest. KTS § 43 kohaselt, kui seaduse §-des 44–47 nimetatud täitetoiming on tehniliselt või õiguslikult keerukas või ajaliselt kulukas, on kohtutäituril õigus nõuda käesolevas seaduses sätestatud ulatuses lisatasu. Lisatasu lisandub põhitasule ja seda saab nõuda üksnes juhul, kui võlgnik on jätnud nõude täitmata vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul ning kohtutäitur on teinud täitetoimingu, mille tegemise eest on õigus saada lisatasu. Seega saab lisatasu küsida ainult kohtutäitur oma toimingute eest, mitte kolmandate isikute (maaklerite jne) võimalike toimingute eest. Otsuses puudub põhjendus, miks loetakse kordusenampakkumist tehniliselt või õiguslikult keerukaks või ajaliselt kulukaks. Maakler ei saa korraldada enampakkumist, seda läbi viia ja tulemit jaotada – see on seaduse kohaselt ainult kohtutäituri pädevuses. Puudutatud isikute seisukohad Puudutatud isik I kohtutäitur Elin Vilippus vaidles kaebusele vastu. TMS § 56 lg 1 kohaselt rahuldatakse sissenõudja nõue koos viiviste ja muude kõrvalnõuetega, mille suurus nähtub täitedokumendist. Seega ei kohusta kehtiv õigus kohtutäiturit nõudma sisse üksnes neid täitedokumendist tulenevaid nõudeid, mille suurus on näidatud ära konstantse numbrina. Kuivõrd sellises olukorras on sissenõudja nõue pidevas muutuses, ei saa kohtutäitur määrata kohtutäituri põhitasu kindla ja muutumatu summana vaid täitemenetluse alustamisel. KTS § 32 lg 2 kohaselt muutub rahalise nõude täitmisel põhitasu sissenõutavaks täitmisteate kättetoimetamisega võlgnikule. Mitterahaliste nõuete täitmisel ja muude täitetoimingute tegemisel muutub põhitasu sissenõutavaks täitetoimingute lõpetamisega. Seega reguleerib KTS § 32 põhitasu sissenõutavaks muutumise hetke. KTS § 32 tuleb muus osas tõlgendada aga nii, et kohtutäitur võib nõuda tasu proportsionaalselt tehtud täitetoimingute hulga ja mahuga. Seejuures tuleks üldise eeskujuna lähtuda KTS § 32 lg-s 5 sätestatud tasu proportsionaalsuse põhimõttest - mida suurem osa võlast õnnestub sisse nõuda, seda suuremat tasu võib kohtutäitur võlgnikult nõuda. Olukorras, kus sissenõudja nõuet suurendab, tähendab see kohtutäiturile suuremat toimingute mahtu ja hulka ning seega on kohtutäituri põhitasu suurendamine õigustatud (menetlus venib, kohtutäitur peab rohkem võlgniku vara arestima või müüma, suuremad kulud). Taoline lähenemine motiveerib võlgnikku nõuet kiiresti täitma, kuna kohtutäituri tasu vähendatakse juhtudel, mil kohtutäitur ei ole pidanud tegema muid täitetoimingud peale täitmisteate kättetoimetamise ja suurendatakse, kui võlgnik ei ole huvitatud nõude kiirest rahuldamisest. Kuivõrd sissenõudja oma nõuet olulisel määral suurendas (ca 46 072,55 eurot), siis arvestas kohtutäitur põhitasu täitemenetluse käigus tegelikult sissenõutavat summat arvestades ehk 154 230,84 eurolt. Väär on võlgniku väide, et sissenõudja ei saanud kinnitada 13.03.2012 nõude suuruseks 103 266,76 eurot. Sellest informeeris kohtutäitur ka võlgniku seaduslikku esindajat. Kohtutäitur on võlgnikule muu hulgas selgitanud, et menetlusökonoomia ning formaliseerituse põhimõttest tulenevalt ei saa kohtutäitur üksikasjalikult süveneda kinnisasja omaniku, laenusaaja ning sissenõudja vahelistesse õigusvaidlustesse, ei saa anda õiguslikke hinnanguid sissenõudja ja laenusaaja vahel sõlmitud laenulepingutele, ega ei pea kontrollima ja hindama materiaalõiguslikke asjaolusid (sh kahtlema sissenõudja poolt kohtutäiturile esitatud arvestuse andmete õigsuses). Vastasel juhul muutuks kohtutäitur õigustmõistvaks organiks. Võlgnikule on antud võimalus kohtutäituri otsus vaidlustada, mida võlgnik on ka teinud. Kohtutäituri tasu määras kohtutäitur kindlaks nn diskretsiooniotsusena. Sellise otsuse vaidlustamiseks oleks kohaseks õiguskaitsevahendiks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, kuna tegemist on materiaalõigusliku vaidlusega TMS § 221 lg 1 tähenduses võlgniku ja kohtutäituri kui sissenõudja vahel.

Valed on võlgniku väited, et kohtutäituri lisatasu väljamõistmise otsuse kohaselt tuginetakse lisatasu väljamõistmisel pelgalt maakleri aruandele, lisatasu nõuab võlgnikult justkui maakler, kohtutäituri palgatud maakler on enampakkumised korraldanud ja kohtutäitur on vaid otsustanud ennast täiendavalt premeerida. Avaldajale kuuluvate kinnisasjade enampakkumised on korraldanud ja kinnisasjad enampakkumisel realiseerinud kohtutäitur. KTS § 45 lg 1 näeb ette õiguse enampakkumise korraldamise, läbiviimise ja tulemi jaotamise eest kohtutäituril nõuda lisatasu kuni 3% vara müügihinnast. Käesoleval juhul mõistiski kohtutäitur võlgnikult välja lisatasu enampakkumiste korraldamise, läbiviimise ja tulemi jaotamise eest 1,5 protsenti kinnisasjade (Andersi 7,8 ja 9, Söderby küla, Vormsi; Poska 7 / Vilmsi 37-1/1, Tallinn) müügihinnast. Seega on lisatasu välja mõistetud nelja enampakkumise läbiviimise ja korraldamise eest. Lisatasu otsuse põhjenduste üheks aluseks olid maaklerite aruanded, millest nähtusid nelja kinnisasja müümiseks ja reklaamiks tehtud toimingud. Samas on võlgnikule jäänud märkamata muud asjaolud ja põhjendused, mh võlgniku soovimatus vara tutvustada, enampakkumiste arv (nii mahus, kui kordades), kinnisasjade asukoht jms. Maaklerteenus kuulub teenuste hulka, mis tagavad enampakkumisel vara müümise eesmärgi, saada võimalikult kõrgem hind, parema saavutamise. Võimalikult kõrge hind on kõikide menetlusosaliste huvides ning seega peab kohtutäitur tegema endast kõik oleneva, et võlgnikule kuuluv vara võimalikult kõrge hinnaga realiseerida. Maakleri tasustamise korraldab kohtutäitur ning menetlusosalistele antud kohustust ei seata. Puudutatud isik II AS SEB Pank kaebuse osas seisukohta ei esitanud. Maakohtu määrus Maakohus jättis 26.04.2013 määrusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. KTS § 32 lg 2 sätestab, et rahalise nõude täitmisel muutub põhitasu sissenõutavaks täitmisteate kättetoimetamisega võlgnikule. Mitterahaliste nõuete täitmisel ja muude täitetoimingute tegemisel muutub põhitasu sissenõutavaks täitetoimingute lõpetamisega. Kohtutäituri põhitasu suurus sõltub sissenõude summast (KTS § 35). Kohtutäituri lisatasu õigust reguleerib KTS § 43. Lisatasu on kohtutäituril õigus saada arestimistoimingu, enampakkumise korraldamise ja läbiviimise, vara muul viisil müügi eest (KTS §-d 44-46) ja lisatasu tunnitasuna kindla põhitasu määraga täitetoimingute (KTS § 36) ning hagi tagamise eest (KTS § 38, § 47), kui nimetatud täitetoimingud on tehniliselt või õiguslikult keerukad või ajaliselt kulukad. See, et kohtutäituri põhitasu muutub sissenõutavaks täitmisteate kättetoimetamisega võlgnikule, ei tähendada seda, et põhitasu ei võiks täitemenetluse käigus suureneda. KTS § 35 järgi sõltub põhitasu suurus sissenõude summast. TMS § 56 lg 1 järgi peab sissenõude suurus nähtuma täitedokumendist ning sissenõudja nõue rahuldatakse koos viiviste ja muude kõrvalnõuetega. Täitmisteate (tsiviilasjas nr 2-12-22194, lk 59) kohaselt oli puudutatud isiku II nõude suuruseks 31.08.2009 seisuga 1 692 309,43 krooni (108 158,28 eurot), täitedokumendiks notari poolt 12.11.2004 tõestatud leping. Tartu Maakohtu 29.06.2012 otsusega tsiviilasjas nr 2-11-55773 jäeti rahuldamata puudutatud isiku II hagi avaldaja vastu 99 662,31 euro saamiseks. Nõude aluseks on 22.12.2006 sõlmitud laenuleping. Kohtuotsuse kohaselt vaidlevad pooled viivisemäära üle ning põhjusel, et kinnistute müügist saadava tuluga on kaetud kogu võlgnevus (sh viivisevõlgnevus), jättis kohus hagi rahuldamata. Otsuses on kohus leidnud, et viivis kokku on 20 887,3 eurot. Kohtuotsus ei tähenda seda, et puudutatud isikul II puudus õigus täitemenetluses nõuet viiviste arvel suurendada.

Kohtutäituri vaidlustatud otsuse kohaselt suurendas puudutatud isik II nõuet viiviste võrra, mis tekkisid täitemenetluse ajal. Ka seetõttu ei puutu asjasse avaldaja poolt esitatud Tartu Maakohtu otsus. Kohtu seisukoht põhitasu suurendamise õiguse kohta on kooskõlas Riigikohtu 13.10.2009 otsuses (p 10) kajastatuga, mille järgi tuleb kohtutäituri tasu puhul lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest – mida suurem osa võlast õnnestub sisse nõuda, seda suuremat tasu võib kohtutäitur võlgnikult nõuda. Kohtutäituri poolt määratud põhitasu suurus, arvestades ka põhitasu suurendamist, vastab KTS § 35 lg 2 p-le 11. Kohtutäituri 05.03.2012 lisatasu väljamõistmise otsusest nähtuvalt on lisatasu väljamõistetud kordusenampakkumise korraldamise, läbiviimise ja tulemi jaotamise eest ning lisatasu väljamõistmise otsus tugineb ühtlasi maakler A Sti aruandele, millest nähtuvad teostatud toimingud vara müümiseks enampakkumisel ja parema tulemi saavutamiseks. Kohtutäitur on lisatasu määramisel juhindunud seadusest, kohtutäituril on õigus lisatasule enampakkumise korraldamise ja läbiviimise eest. Otsusega ei ole kooskõlas avaldaja seisukoht, nagu oleks lisatasu välja mõistetud kolmandate isikute võimalike toimingute eest. Ka on kohtutäitur kinnitanud, et lisatasu on välja mõistetud kohtutäiturile. Maaklerite aruanded tõendavad vaid aluse olemasolu kohtutäituri lisatasu väljamõistmiseks. Aruanded tõendavad, et kohtutäitur tegi KTS §-des 44-46 märgitud toimingud, mis on lisatasu väljamõistmise aluseks. Määruskaebus Avaldaja esitas 08.05.2013 määruskaebuse, milles palub maakohtu 26.04.2013 määruse tühistada ja teha uus lahend, millega avaldaja kaebus rahuldada ning jätta menetluskulud kohtutäituri kanda. Kohtutäituri otsus oma põhitasu tõstmise kohta on ebaõige juba seetõttu, et Tartu Maakohtu 29.06.2012 otsuses tsiviilasjas nr 2-11-55773 on tuvastatud, et sissenõudja AS SEB Pank ei saanud oma nõuet viiviste arvelt suurendada, kuna pank eksis viivise arvestamisel. Maakohus ei ole mõistnud avaldaja põhiseisukohta, et täitemenetluses juurdearvestatavad viivised peavad vastama seadusele ja lepingule. Tartu Maakohtu lahendi kohaselt tuvastati, et pank on eksinud viivise arvestamisel 27 995,25 euro võrra (kohtuotsuse kohaselt oli panga põhjendatud viivisenõue kõikide perioodide kohta 20 887,3 eurot, kuid panga esitatud viivisenõue oli 48 882,55 eurot). Tartu Maakohtu kohtuasjas esitas AS SEB Pank nõudes kogu viivise arvestuse alates 2009. aastast kuni hagi esitamiseni 14.11.2011 ja nõudis sealjuures viivise väljamõistmist kuni põhinõude rahuldamiseni. Seega arvestati Tartu Maakohtu lahendis viivistega, mis olid tekkinud nii enne täitemenetlust, kui ka täitemenetluse kestel – st kogu panga esitatud viivisenõudega kogu perioodi kohta. Seega lähtub kohtutäituri 04.04.2012 tasuotsus ebaõigetest alustest. Sissenõudja AS SEB Pank on kaebajale teadaolevalt aktsepteerinud, et tema viivisearvestus ehk nõude suurendamine oli ebaõige ja on enamsaadud viivise tagastanud. AS-lt SEB Pank tuleb nõuda seisukoht (viivise)nõude suuruse kohta. Kohtutäitur on määranud endale põhitasu juba täitemenetluse alustamisel. Peale seda, kui kohtutäitur on realiseerinud tagatised ja sissenõudja AS SEB Pank on oma nõuet viiviste arvelt suurendanud, leiab kohtutäitur 04.04.2012 otsuses, et ta peaks saama oma põhitasu suurendada 3497.58 euro võrra. Avaldaja jääb maakohtule esitatud kaebuses toodud põhjenduste juurde, et hiljem kohtutäitur oma põhitasu enam tõsta ei saa, kuna kohtutäituri seadus selleks võimalust ei anna. Maakohus on asjakohatult viidanud, et kohtutäituri poolt määratud põhitasu suurus arvestades ka põhitasu suurendamist vastab KTS § 35 lg 2 p-le 11, kuna nimetatud seadusepunkt fikseerib vaid tasu suurused tulenevalt nõude suurusest.

Kohtutäituri 05.03.2012 otsuse kohaselt on kohtutäituri lisatasu väljamõistetud 23.02.2012 toimunud kordusenampakkumise korraldamise, läbiviimise ja tulemi jaotamise eest. Otsuse kohaselt tuginetakse täituri palgatud maakleri A St aruandele, millest nähtuvad teostatud toimingud vara müümiseks enampakkumisel ja parema tulemi saavutamiseks. Selline lisatasu väljamõistmine ei tulene seadusest. Maakler ei saa korraldada enampakkumist, seda läbi viia ja tulemit jaotada – see on seaduse kohaselt ainult kohtutäituri pädevuses olev tegevus. Lisatasu saab küsida ainult kohtutäitur oma toimingute eest, siinjuures ei tule arvesse kolmandate isikute (maaklerite jne) võimalikud toimingud. Samuti peab just kohtutäitur lisatasu saamiseks teostama kohtutäituri seaduse §-is 44-47 nimetatud toimingu – ehk arestimise, enampakkumise korraldamise ja läbiviimise, vara muul viisil müügi. Lisaks peab täitetoiming olema tehniliselt või õiguslikult keerukas või ajaliselt kulukas. Otsuses puudub põhjendus, miks loetakse kordusenampakkumist tehniliselt või õiguslikult keerukaks või ajaliselt kulukaks. Täitur on otsuses viidanud, et maaklerteenus ei kuulu teenuste hulka, mille hüvitamise välistab seadus sõltumata selle põhjendatusest. Täituri lisatasu määramise eeldused on seaduses selgelt kirjas ja täituri kaasatud maakleri tasu ei saa maksta kinni kaebaja (võlgniku) vara realiseerimise arvelt. Kui täitur otsustab palgata vara efektiivsemaks müümiseks maaklerid, siis see on täituri õigus, kuid täitur peab ise vastavad lisakulutused sellisel juhul kinni maksma. Maakohtu hinnangul tõendavad täituri palgatud maakleri aruanded seda, et kohtutäitur tegi KTS §-des 44-46 märgitud toimingud, mis on lisatasu väljamõistmise aluseks. Kaebaja sellise seisukohaga ei nõustu, kuna täituri 05.03.2012 otsuses on selgelt viidatud, et täituri otsustus lisatasu nõudmiseks tulenes täituri palgatud maaklerite tööst, mistõttu on toimingud faktiliselt teostanud mitte täitur vaid kinnisvaramaakler. Vastused määruskaebusele Kohtutäitur palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Tartu Maakohtu 29.06.2012 otsus tsiviilasjas nr 2-11-55773 ei puutu asjasse, kuna kohtutäitur ei saanud tasu väljamõistmise otsuse koostamisel sellega arvestada, avaldaja ei ole antud asjaolu kohtutäiturile 14.05.2013 esitatud kaebuses nimetanud ning kohus pole antud osas sundtäitmist lubamatuks tunnistanud. Ei sissenõudja ega võlgnik ei ole kohtutäituri tööalasele arveldusarvele sissenõudjale tasutud summasid tagastanud. Sissenõudja AS SEB Pank määruskaebusele vastust ei esitanud. Edasine menetluse käik Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium leiab, et maakohtu 26.04.2013 määrus ja kohtutäituri 05.03.2012 lisatasu otsus, 04.04.2012 täiendava põhitasu otsus ning 31.01.2013 otsus, millega jäeti rahuldamata avaldaja kaebus kohtutäituri lisatasu ja kohtutäituri täiendava põhitasu väljamõistmise otsuste peale, kuuluvad tühistamisele. Kolleegium nõustub maakohtu määrusega osas, mis puudutab kohtutäituri täiendava põhitasu väljamõistmise lubatavust õiguslikust aspektist. Ringkonnakohus nõustub selles osas

maakohtu määruse põhjendustega ning ei pea õigeks määruskaebuse väidet, et kohtutäitur saab määrata põhitasu üksnes täitemenetluse alustamisel ja hiljem enam seda suurendada ei saa. Rahaliste nõuete puhul on kohtutäituri põhitasu suurus KTS § 35 järgi sõltuv sissenõutavast summast ja selle määrab kohtutäitur samas sättes toodud määrades. KTS § 32 lg-s 2 sätestatud põhitasu sissenõutavus rahaliste nõuete täitmisel alates täitmisteate kättetoimetamisest võlgnikule ei tähenda seda, et põhitasu suurendamine ei ole võimalik. Näiteks on põhitasu hilisem suurendamine võimalik, kui täitedokumendi järgi tuleb viivist maksta ka pärast täitemenetluse alustamist, s.t. kuni nõude täitmiseni (TsMS § 367), sest täitemenetluse alustamisel ei ole sellisel juhul veel ette teada lisanduva viivise suurus. Kohtutäituri põhitasu hilisem suurendamine toimub samuti KTS §-s 35 sätestatud määrades, s.o seaduse alusel. Põhitasu hilisemal suurendamisel kehtib ka KTS § 32 lg-s 5 sätestatud põhimõte, et kui rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, on kohtutäituril õigus saada põhitasu üksnes summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga. Seega ka põhitasu täiendava suurendamise korral lähtub kohtutäitur mitte oma suvast, vaid täitemenetluses sissenõutava summa suurusest ja seaduses sätestatud määradest. Kuivõrd kohtutäituri põhitasu arvestamise ja võlgnikult väljamõistmise alused on üheselt sätestatud seaduses, on ekslik ka kohtutäituri seisukoht, et kohtutäituri tasu väljamõistmine toimub diskretsiooni alusel. Määruskaebuse väide, et kohtutäituril ei olnud alust põhitasu suurendada, kuna kõik täitetoimingud olid nõude suurenemise ajaks tehtud, ei ole asjassepuutuv, sest põhitasu suurus rahaliste nõuete puhul ei sõltu tehtavatest täitetoimingutest, vaid sissenõutava summa suurusest ja selle sissenõudmise ulatusest. Kolleegium leiab, et kohtutäituri täiendava põhitasu väljamõistmise otsus kuulub tühistamisele põhjusel, et kohtutäitur lähtus nimetatud otsuse tegemisel sissenõutava nõude suurenemisest täitemenetluse jooksul kogunenud viiviste arvel sissenõudja poolt näidatud ulatuses, samas kui seadusest tulenevalt on täitemenetluse jooksul koguneva viivise väljaarvestamine kohtutäituri enda ülesandeks. Kuivõrd kohtutäituri poolt oli ekslik juhinduda nõude suurenemise ulatuse määramisel sissenõudja e-kirjas esitatud summadest, siis seetõttu on ebaõige ka sellise nõude suurendamise alusel koostatud kohtutäituri täiendava põhitasu otsus. TMS § 56 lg 3 kohaselt arvestatakse täitemenetluse jooksul viivist kuni enampakkumise või eseme muul viisil müümise päevani või sundvalitsemise lõppemiseni. Sama paragrahvi lõike üks järgi peab viivise suurus nähtuma täitedokumendist. Võimalikud täitemenetluse aluseks olevad täitedokumendid on sätestatud TMS §-s 2, mille lg 1 p 19 kohaselt on ühe täitedokumendina loetletud ka notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-8-10 p-s 10 esitatud seisukoha kohaselt hõlmab eelnimetatud säte endas ka tagatiskokkulepet, mis võlaõigusliku kokkuleppena seob hüpoteeki kui asjaõigust tagatava nõudega ja millega määratakse, milline nõue on hüpoteegiga tagatud. Lisaks on Riigikohus samas lahendis märkinud, et kuna hüpoteek asjaõigusena ei anna hüpoteegipidajale abstraktset õigust nõuda täitemenetluses kinnisasja müümist, siis on täitemenetluse eeldusena vajalik kohtutäiturile esitada ka hüpoteegiga tagatud nõuet ja selle suurust tõendavad dokumendid. Seega saab kohtutäitur TMS § 2 lg 1 p 19 alusel täitemenetlust hüpoteegi realiseerimiseks läbi viia ainult juhul, kui talle on esitatud lisaks notariaalselt tõestatud kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppele ja tagatiskokkuleppele ka hüpoteegiga tagatud rahalist nõuet ja selle suurust tõendavad dokumendid (nt laenuleping). Viimati nimetatud dokumentidest on kohtutäituril võimalik saada andmeid hüpoteegiga tagatud nõude olemasolu, sissenõutavuse ja suuruse kohta. Lähtudes eeltoodust leiab

kolleegium, et kohtutäitur, rahuldades hüpoteegi realiseerimise täitemenetluses sisuliselt sissenõudja võlaõiguslikust suhtest tulenevat rahalist nõuet (AÕS § 353 lg 1 kohaselt kinnisasja sundtäitmisest saadud rahast rahuldatakse hüpoteegipidajate hüpoteegiga tagatud nõuded, mille rahuldamiseks sundtäitmine täide viidi), peab kindlaks tegema selle rahalise nõude sissenõutavuse ja suuruse, sealhulgas ka võimalike intresside ja viiviste arvestamise alused, sissenõudja poolt kohtutäiturile obligatoorselt esitatavate nõuet tõendavate dokumentide alusel. Nähtuvalt toimiku materjalidest toimus vaidlusaluses täiteasjas vara enampakkumisel müümine 21.02.2012, mille järgselt lõppes müügist saadud summa ulatuses sissenõutavalt summalt viivise edasise arvestamise õigus. Kuivõrd TMS § 56 lg 1 tulenevalt saab täitemenetluses rahuldada sissenõudja nõuet üksnes viiviste osas, mille suurus nähtub täitedokumendist, siis puudus kohtutäituril alus ja vajadus pöörduda võlgnetavalt summalt täitemenetluse jooksul kogunenud viivise nõude suuruse teadasaamiseks sissenõudja poole, vaid kohtutäitur pidi arvutama täitemenetluse kestel kogunenud viivise summa ise välja lähtuvalt nõuet tõendavatest dokumentidest nähtuvatest viivise arvestamise alustest. Seega toimis kohtutäitur õigusvastaselt, suurendades võlgnikult nõutavat summat sissenõudja 13.03.2012 e-kirja alusel ning seetõttu on õigusvastane ka sissenõutava nõude suurenemisel põhinev kohtutäituri täiendava põhitasu otsus. Kohtutäituri poolt võlgnikult sissenõutava nõude suuruse väljaselgitamine sissenõudjalt küsimise teel, mitte lähtudes õiguskindlast allikast pärit täitedokumendist, on vastuolus täitemenetluse avalik-õigusliku olemusega. Sisuliselt toimub täitemenetluses võlgniku allutamine kohustuse täitmisele riikliku sunnijõuga, mistõttu ei saa võlgniku varale sissenõude pööramine toimuda sissenõudja poolt soovitud ulatuses, vaid riik kui õiguskindluse tagaja peab enne sunni rakendamist võlgniku kohustuse olemasolus ja selle ulatuses veenduma, lähtudes objektiivsetest andmetest. Kolleegium märgib lisaks, et võib nõustuda seisukohaga, et enne täitemenetluse algatamist kogunenud viivise väljaarvutamine ei kuulu kohtutäituri ülesannete hulka, kuivõrd ta ei oma ülevaadet võlgniku täitemenetlusele eelnevast maksekäitumisest, kuid alates täitemenetluse algatamisest kuni viivise arvestamise tähtaja lõpuni on kohtutäituril võimalik endal viivis välja arvutada, kuna ta omab täpseid andmeid täitmisele antud nõude suurusest, laekuvatest summadest ja juba täidetud nõude osast ning viivise arvestamise alustest. Juhul kui kohtutäiturile jäävad täitedokumendist tulenevad viivise arvestamise alused ebaselgeks, on tal võimalik pöörduda selgituse saamiseks sissenõudja ja võlgniku poole. Juhul kui ka sissenõudja ja võlgnik ei tõlgenda lepingu sätteid ühtemoodi, on kohtutäituril võimalik keelduda lisanduva viivisenõude sissenõudmisest ning sissenõudjal tuleb esitada vastavalt TsMS § 368 lg 2 kohtusse tuvastushagi täitedokumendi selgitamiseks. Kohtutäituri 05.03.2012 lisatasu otsuse osas on maakohus põhjendanud kaebuse rahuldamata jätmist vastuoluliselt, leides, et lisatasu ei ole välja mõistetud kolmandate isikute võimalike toimingute eest, kuid samas märgib maakohus, et kolmanda isiku poolt esitatud aruanded tõendavad aluse olemasolu lisatasu väljamõistmiseks. Samuti on õiguslikult ebatäpne maakohtu seisukoht, et kohtutäituril on õigus lisatasule enampakkumise korraldamise ja läbiviimise eest, kuivõrd täitemenetluse seadustik sätestab eelnimetatud toimingute tegemise eest lisatasu saamiseks täiendavad tingimused. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väide, mille kohaselt ei olnud kohtutäituril alust määrata endale lisatasu, kuna seadusest ei tulene võimalust määrata kohtutäituri lisatasu kolmandate isikute (maaklerite jne) toimingute eest, on iseenesest põhjendatud, kuid kolleegium ei nõustu määruskaebuse esitaja järeldusega, et kuna täituri 05.03.2012 otsuses on viidatud, et täituri

otsustus lisatasu nõudmiseks tulenes täituri palgatud maaklerite tööst, siis ongi toimingud faktiliselt teostanud mitte täitur vaid kinnisvaramaakler. Ei kohtutäituri 05.03.2012 otsusest ega otsusele lisatud maaklerite aruannetest ei ole kolleegiumi arvates võimalik välja lugeda, et täiteasjas 21.02.2012 toimunud kinnisasjade enampakkumise korraldamise, läbiviimise ja tulemi jaotamise toimingud on tervenisti või peamiselt teostanud kohtutäituri asemel kinnisvaramaaklerid. Asjaolu, et kohtutäitur on lisatasu otsuses viidanud lisaks ka maaklerite poolt tehtud tööle, ei anna alust väita, et TMS § 45 loetletud toimingud ongi teinud maakler. Seega tuleb kohtutäituri 05.03.2012 lisatasu otsust kolleegiumi hinnangul tõlgendada nii, et kohtutäitur nõuab selles lisatasu nii enda poolt sooritatud toimingute kui ka maakleri toimingute eest. Oma 31.01.2013 otsuses võlgniku kaebuse rahuldamata jätmise kohta on kohtutäitur põhjendanud lisatasu väljamõistmise otsust maakleri kasutamisega, viidates, et maakleri kutseoskuste kasutamine kinnisasjade enampakkumise korraldamisel ja läbiviimisel on õigustatud võimalikult parema müügitulemuse saavutamiseks, kusjuures antud juhul tegelesid maaklerid kohtutäituri heakskiidul vaid vara reklaamimise ja selle tutvustamise korraldamisega. Tsiviilkolleegium nõustub kohtutäituriga selles osas, et kinnisasja müümise korraldamisel ei ole maakleri abi kasutamine keelatud, kuid kolleegium ei nõustu kohtutäituriga, et see õigustaks iseenesest kohtutäituri lisatasu väljamõistmist. Vastavalt KTS §-le 43 lg. 1 saab kohtutäitur nõuda lisatasu, kui täitetoiming on tehniliselt või õiguslikult keerukas või ajaliselt kulukas. TMS § 8 järgi on kohtutäitur kohustatud viivitamata tarvitusele võtma abinõud täitedokumendi täitmiseks ja koguma täitemenetluseks vajalikku teavet. KTS § 6 lg 1 p 1 järgi teeb kohtutäitur ametitoiminguid täitemenetluse läbiviimisel täitemenetluse seadustiku alusel. Täitedokumendi täitmise üks viise on sissenõudmise pööramine kinnisasjale, s.h. selle müük sundenampakkumise teel, mille viib TMS 8. peatüki sätete alusel läbi kohtutäitur. Kohtutäituri ametitoiming on vastavalt KTS §-le 28 tasuline. Kohtutäituri tasu liigid on KTS § 29 lg 1 järgi menetluse alustamise tasu, menetluse põhitasu ja täitetoimingu lisatasu. KTS § 45 lg 1 järgi on enampakkumise korraldamise, läbiviimise ja tulemi jaotamise eest kohtutäituril õigus nõuda lisatasu kuni 3% vara müügihinnast. Eeltoodud sätetest järeldub, et kohtutäitur on õigustatud saama lisatasu ikkagi üksnes tema enda poolt teostatud ametitoimingute eest. Kui kohtutäitur soovib kasutada täitetoimingute läbiviimisel abilisi, sealhulgas näiteks ka maaklerit, siis võib kohtutäitur maksta tasu täitetoimingutel abistajatele oma kohtutäituri põhitasust. Kohtutäituri 31.01.2013 otsuse põhjenduste järgi on osa lisatasu otsuse aluseks olevatest toimingutest teinud maakler ja osa kohtutäitur. Samas ei ole põhjendustes näidatud, milliseid toiminguid tegi kohtutäitur ja milliseid maakler, mis ei võimalda juba seetõttu otsustada kohtutäituri lisatasu põhjendatuse üle. Kolleegium leiab, et lisaks eeltoodud põhjustele ei ole lisatasu määramine käesoleva juhul õigustatud ka seetõttu, et kohtutäitur ei ole detailselt määratlenud tema poolt tehtud toimingute sisu ega ajakulu. Seda eeldavad KTS § 43 lg-s 1 sätestatud tingimused, sest toimingute sisu ja nende tegemiseks kulunud aega teadmata ei ole võimalik hinnata kohtutäituri toimingu tehnilist või õiguslikku keerukust või ajalist kulukust selleks, et otsustada kohtutäituri lisatasu määramise ja väljamõistmise põhjendatuse üle. Kinnisasjade asukoht, hüpoteegid kinnistutel, kolmandate isikute õigused kinnistutel ning vara tutvustamisel ilmnenud võlgniku koostöövalmiduse puudumine ja seetõttu vastava kohtumääruse taotlemine, ei ole sellised erilised, tavapärases täitemenetluses mitteettetulevad asjaolud, mis õigustaks iseenesest lisaks põhitasule lisatasu määramist ja väljamõistmist. Eriti põhjendamatu on lisatasu määramine vara tutvustamiseks tehtud kulutuste tõttu, mis on

käsitatavad täitemenetluse kulutusena, mida saab nende vajalikkuse korral kuludokumentide alusel välja mõista. Ühtlasi märgib kolleegium, et KTS § 43 lg 2 kohaselt peab lisatasu otsuses olema märgitud lisaks sama seaduse § 31 lõikes 2 nimetatud andmetele täitetoimingu sisu, tegemise aeg ja koht ning samuti lisatasu nõudmise põhjendused. Käesoleval juhul puuduvad vaidlusaluses 05.03.2012 otsuses lisatasu nõudmise põhjendused kohtutäituri toiminguid puudutavas osas täielikult. Kolleegium leiab, et lisatasu nõudmise põhjenduste esitamine alles menetlusosalise vastavasisulise kaebuse lahendamisel ning osaliselt lisaks veel kohtumenetluses ei ole kooskõlas seaduse mõttega. Menetlusosalisel, kel lasub kohustus kohtutäituri lisatasu maksta, s.o rahaline kohustus, on õigus juba otsuse saamisel saada ühtlasi ka teave, miks selline otsus tema suhtes tehti. Ka ei ole põhjenduste hilisem esitamine kooskõlas kohtutäituri otsuste ja tegevuse vaidlustamiseks sätestatud korraga. Vastavalt TMS § 218 võib täitemenetluse osaline esitada kohtutäituri otsuse või tegevuse peale kohtule kaebuse, olles eelnevalt esitanud kaebuse kohtutäiturile. Kui kohtutäituri lisatasu otsuses puuduvad tasu nõudmise põhjendused, siis puudub menetlusosalisel võimalus esitada kaebuses kohtutäiturile nende põhjenduste osas ka vastuargumente ning seega ka võimalus saada kohtutäituri seisukohta oma vastuargumentide osas kohtuväliselt. Eelnev toob kaasa selle, et esmane vaidluse lahendamine, mis TMS § 218 kohaselt peaks toimuma kohtuväliselt, kandub üle kohtumenetlusse. Kolleegium leiab, et ka eeltoodu tõttu ei ole kohtutäituri 05.03.2012 lisatasu otsus seaduslik. Kuna kolleegium rahuldab määruskaebuse, jäävad menetluskulud TsMS § 172 lg 10 alusel kohtutäituri kanda.

Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Ele Liiv

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.