Dmitri Zubovi hagi Eesti Vabariigi (Päästeameti kaudu) vastu töövaidluses
Tsiviilasja hind
2302,36 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 14. juuni 2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eesti Vabariigi (Päästeameti kaudu) apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja) – Eesti Vabariik (Päästeameti kaudu), esindaja Silvia Vospert Vastustaja (hageja) – Dmitri Zubov (ik: XXX), esindaja Irina Bušujeva
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 14. juuni 2013 otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta Dmitri Zubovi hagi Eesti Vabariigi (Päästeameti kaudu) vastu töövaidluses rahuldamata.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada. Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud nii maakohtus kui ringkonnakohtus Dmitri Zubovi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Tööinspektsiooni Ida Inspektsiooni töövaidluskomisjon rahuldas 14. jaanuari 2012 otsusega töövaidlusasjas nr 4.1-2/2806 Dmitri Zubovi avalduse osaliselt, tuvastas Päästeameti ja D. Zubovi vahel sõlmitud töölepingu üleütlemise tühisuse töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 p 5 alusel ning luges töölepingu lõppenuks alates 7. detsembrist 2012 TLS § 107 lg 2 alusel. Töövaidluskomisjon jättis rahuldamata D. Zubovi töölepingu viivitamata täitmise nõude ja mõistis Päästeametilt välja D. Zubovi kasuks hüvitise töölepingu ülesütlemise eest TLS § 109 lg 1 alusel 2043 eurot. Eesti Vabariik (Päästeameti kaudu) (kostja) pöördus 8. veebruaril 2013 Viru Maakohtusse taotlusega sama töövaidluse läbivaatamiseks hagimenetluse korras. D. Zubov (hageja) palus kohtul tuvastada hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisus, tuvastada, et töösuhted jätkuvad ning mõista kostjalt välja hageja kasuks alates 7. detsembrist 2012 saamata jäänud töötasu kuni kohtuotsuse jõustumiseni; alternatiivselt lõpetada tööleping alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral ning mõista kostjalt välja hageja kasuks hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, hüvitis TLS § 105 lg 5 alusel ulatuses, mida hagejal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel ning viivis alates kohustuste sissenõutavaks muutumisest kuni põhinõude kohase täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja 10. märtsil 2005 sõlmitud töölepingu nr 264 alusel kostja juures tuletõrjuja-päästja ametikohal, alates 31. augustist 2011 määrati ta juhtivpäästja ametikohale. 29. novembril 2012 esitas kostja hagejale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, milles ütles hagejaga sõlmitud töölepingu 7. detsembrist 2012 erakorraliselt üles TLS § 88 lg 1 p 5 alusel. Avalduse järgi pani hageja toime ühe rulli tualettpaberi ja õhuvärskendaja vargusekatse, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. Hageja leidis, et töölepingu ülesütlemine on tühine, kuna avalduses toodu ei vasta tegelikkusele.
2.Kostja hageja nõudeid ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt avastas Päästeameti Ida Päästekeskuse Sillamäe päästekomando IV päästemeeskonna valvevahetuse ajal
20.oktoobril 2012 kella 06.50 paiku hõimupäeva puhul lippu heiskama tulnud Riigi
Kinnisvara Aktsiaseltsi koristaja S. F. laost tualettpaberi ja õhuvärskendaja kadumise ning teatas sellest päästekomando meeskonnavanemale A. T.. Meeskonnavanem otsustas kohe läbi viia kappide ja isiklike sõiduautode kontrollimise. A. T. A. T. ja I. J. tulid 19. oktoobril 2012 valveteenistusse jalgsi. Pärast kappide kontrollimist väljusid meeskonnavanem ning sõidukitega tööle sõitnud päästjad K. V., J. D. ja hageja. Iga autoomanik avas sõiduki ning näitas ette salongis ja pagasiruumis olevad esemed. Hageja sõiduki pagasiruumist riiete alt leiti kilekotist rull tualettpaberit ja õhuvärskendaja. Hageja viis esemed komando tualettruumi. Päästeameti peadirektori 2. novembri 2012 käskkirjaga nr 2707 alustati Ida Päästekeskuse Ida-Virumaa päästepiirkonna juhataja Tarmo Antoni 24. oktoobri 2012 ettekande alusel teenistuslikku juurdlust, millega tehti kindlaks, et vargusekatse pani toime hageja. Vargusekatse toimepanemisega rikkus hageja Päästeameti peadirektori
15.aprilli 2012 käskkirjaga nr 165 kinnitatud Päästeameti sisekorraeeskirja p-i 70, mis kohustab juhinduma päästeteenistujale kehtestatud väärtushinnangutest ja käitumistavadest. Sisekorraeeskirja p 98.5 järgi võib Päästeamet öelda töölepingu üles ilma eelneva hoiatuseta päästeteenistujale, kes on toime pannud varguse. Hageja ei vasta juhtivpäästja ametijuhendi p-s 6.6 toodud isikuomadustele nagu ausus, usaldusväärsus ja ametikohale vastavate eetiliste tõekspidamiste omamine. Hageja on tutvunud nii sisekorraeeskirjaga kui ka ametijuhendiga allkirja vastu. Eeltoodud põhjendustel oli hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemine seaduslik ja põhjendatud. TLS § 88 lg 3 alusel öeldi tööleping üles eelneva hoiatamiseta.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 14. juuni 2013 otsusega hagi ning tuvastas Päästeameti ja D. Zubovi vahel sõlmitud töölepingu TLS § 88 lg 1 p 5 alusel ülesütlemise tühisuse ja luges töölepingu lõppenuks TLS § 107 lg 2 alusel alates 29. novembrist 2012. Kohus rahuldas D. Zubovi alternatiivnõuded ning mõistis välja Päästeametilt D. Zubovi kasuks hüvitise töölepingu ülesütlemise eest TLS § 109 lg 1 alusel 1726,77 eurot (üks tuhat kakskümmend kuus eurot 77 senti) ja hüvitise TLS § 100 lg 5 alusel 575,59 eurot, kokku 2302,36 eurot, ning viivise protsendina nõudelt (2302,36 eurot) alates 15. märtsist 2013 kuni nõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei olnud Päästeametil tulenevalt väärteomenetluse seadustiku §-dest 4; 8 ja 9 ning politsei- ja piirivalve seaduse §-dest 2 ja 4 õigust läbi viia teenistuslikku juurdlust nn vargusekatse toimepannud isiku suhtes, vaid varguse avastamisel oleks tulnud pöörduda pädeva asutuse poole. Kuigi 2. novembril 2012 alustati Päästeameti peadirektori 2. novembri 2012 käskkirja nr 2707 alusel teenistuslikku juurdlust, ei võimalda teenistusliku juurdlusega kogutud tõendid öelda hagejaga töölepingut erakorraliselt TLS § 88 lg 1 p 5 alusel üles, kuna vargusekatse toimepanemine ei ole tuvastatud pädeva isiku poolt. Kui riik on loonud täidesaatva riigivõimu volitusega asutused, kes peavad läbi viima süüteomenetluse seaduses sätestatud alustel, siis ei saa teine asutus teenistusliku juurdluse läbiviimisega süüstada isikut vargusekatse toimepannud isikuna ning seeläbi lõpetada temaga töölepingut. Eeltoodud põhjendustel kohus tuvastas, et töölepingu üleütlemine
29.novembril 2012 TLS § 88 lg 1 p 5 alusel on lähtuvalt TLS § 104 lg-st 1 tühine. Kohus ei analüüsinud seetõttu kostja väiteid ja tunnistajate ütlusi varguse toimepanemise asjaolude väljaselgitamise kohta, hageja vande all antud ütlusi varguse mitte toimepanemise kohta ning kostja sisekorraeeskirja vastavate punktide vastavust töölepingu seadusele ja ei hinnanud kostja vastuväiteid töövaidluskomisjoni otsusele. Kuna tööandja ei nõustu töölepingu viivitamatu täitmise nõudega, ei saa kohus töötajat tööle ennistada. Kuna kohus ei ennista töötajat tööle, ei kuulu kohaldamisele TLS § 108 ja kohus ei mõista kostjalt välja hageja kasuks saamata jäänud töötasu.
29.novembri 2012 ülesütlemisavalduses on töölepingu ülesütlemise päevaks märgitud 7. detsember 2012. Seadusekohase ülesütlemise korral oleks tööleping pidanud lõppema 30 päeva pärast etteteatamist (TLS 98 lg 1), s.o 29. detsembril 2012, mistõttu tööleping tuleb TLS § 107 lg 2 alusel lugeda lõppenuks alates 29. detsembrist 2012. Kuna tööandja lõpetas töölepingu etteteatamistähtaega järgimata, tuleb kostjalt hageja kasuks TLS § 100 lg 5 alusel välja mõista hüvitis 30 päeva eest, s.o ühe kuupalga ulatuses, mis on 575,59 eurot (tl 61). TLS § 109 lg 1 alusel kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele hüvitis (3x575,59) 1726,77 eurot. Töövaidluskomisjon mõistis välja hüvitise kolme kuu töötasu ulatuses ning kohus ei pidanud põhjendatuks hüvitise proportsiooni muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kohus luges kohustuse sissenõutavaks muutumise ajaks kostja teadasaamise viivisenõudest, s.o alates 15. märtsist 2013. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks TsMS § 367 alusel välja mõista viivis protsendina nõudelt (2302,36 eurot) alates 15. märtsist 2013 kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Eesti Vabariik (Päästeameti kaudu) esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 14. juuni 2013 otsuse tühistamist ja uue otsusega D. Zubovi hagi rahuldamata jätmist või asja saatmist esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) alustas Päästeamet juhtumi asjaolude igakülgse väljaselgitamise eesmärgil peadirektori
2.novembri 2012 käskkirjaga nr 2707 teenistuslikku juurdlust, mille käigus võeti
8.novembril 2012 seletuskirjad Sillamäe päästekomandos sündmuse ajal viibinud teenistujatelt ja 12. novembril 2012 komisjoni liikmed vestlesid nendega. Tööandja käsutuses ei ole muid võimalusi tööl asetleidvate vahejuhtumite väljaselgitamiseks. Samas on tööandja TLS § 95 lg 2 alusel kohustatud põhjendama oma otsust ülesütlemisavalduses. Töötajatelt seletuste võtmine ning töötajate endi initsiatiivil ja vabal tahtel isiklike sõidukite ülevaatamine oli tööandja poolt tsiviilõiguslik hageja käitumise kontrollimine ja hindamine. Hageja poolt toimepandud vargusekatse puhul oli tegemist väheväärtusliku varaga, mille osas ei ole mõistlik eeldada, et avaldusega politsei poole pöördumisel oleks alustatud väärteomenetlust. See ei ole ka menetlusökonoomia seisukohalt põhjendatud. Varastatud asjad avastati ja kahju hoiti ära. Töösuhetes ei ole oluline varastatu väärtus, vaid töötaja poolt teo toimepanemine, millega kaasnes edasine usaldamatus tema suhtes. Varastamine on isikuomadus, tahtlik ja küüniline, mille puhul ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. Päästeametis baseerub töösuhe valdavalt töölepingu poolte usaldussuhtel. Päästeteenistujad viibivad päästetöö tegemisel sageli juriidilise või füüsilise isiku valduses, mistõttu kutseeetika kohustab päästeteenistujat olema aus ja hooliv võõra vara suhtes; 2) on kohtud aktsepteerinud töövaidlusasjades, kus tööleping öeldi üles tööandja poolt töötaja suhtes usalduse kaotamise tõttu, kui töötaja on toime pannud varguse või vargusekatse, tööandja sisejuurdlusmaterjali, nõudmata politsei kaasamist (näit 2-09-18726; 2-11-16935; 2-09-58618; 2-11-33724). Päästeamet ei ole teenistusliku juurdluse käigus ühegi toiminguga ületanud oma pädevuse piire, mistõttu teenistusliku juurdluse läbiviimine oli kooskõlas töölepingu seaduse ja kohtupraktikaga; 3) rikkus kohus menetlusnorme. Kohus asus kohtuotsuses seisukohale, et Päästeamet ei ole pädev vargusekatse puhul teenistuslikku juurdlust läbi viima. Kohus rikkus TsMS § 400 lg-t 5, kuna ei arutanud kohtuistungil taolise võimaliku õigusliku hinnangu andmist, mistõttu
kohtuotsuses võetud seisukoht oli kostjale üllatuslik. Kohtuotsus ei ole seaduslik ega põhjendatud ega rajatud tõenditele, millega on rikutud TsMS § 436 lõikeid 1 ja 2. Samuti rikkus kohus TsMS § 442 lg-t 8 ja § 232 lg-t 1, kuna jättis tõendid hindamata; 4) on hageja erinevate alternatiivnõuete üheaegne rahuldamine ebaseaduslik ja põhjendamatu. Kui töölepingu ülesütlemine on kehtiv, võib nõuda hüvitist TLS § 100 lg 5 alusel, mille puhul tuleb ülesütlemisest ette teatada. Kui ülesütlemine ei ole kehtiv ja töölepingu lõpetab kohus TLS § 107 alusel, kuulub hüvitise väljamõistmisel kohaldamisele TLS § 109 lg 1 (3-2-1-176-12 p 10); 5) on kohtuotsuse põhjendused vastuolulised. Otsuse p-s 4 väidab kohus, et on uurinud esitatud dokumentaalseid tõendeid ning hinnanud tunnistajate ja hageja vande all antud ütlusi. Otsuse p-s 6 kinnitab kohus vastupidiselt, et ei analüüsi kostja väiteid ja tunnistajate ütlusi varguse toimepanemise asjaolude väljaselgitamise kohta, hageja vande all antud ütlusi varguse mitte toimepanemise kohta ning kostja sisekorraeeskirja vastavate punktide vastavust töölepingu seadusele ja ei hinda kostja vastuväiteid töövaidluskomisjoni otsusele.
5.D. Zubov vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) toimus kostja poolt kogu menetluse käigus faktide moonutamine, tunnistajate ettevalmistamine, tunnistajate tööandjast sõltuvuse ärakasutamine jne; 2) juhtis hageja algusest peale tähelepanu sellele, et ta oli juhtkonna jaoks sobimatu isik ja tema suhtes oli juba varem kohaldatud provokatsioonilisi meetmeid, nagu tema autorehvide tühjaks laskmine ja pilkamine. Tualettpaberi „vargus“ organiseeriti hagejast lahtisaamise eesmärgil. Just seetõttu ei kutsutud kohale politseid; 3) pööras kohus õigesti tähelepanu meeskonnavanem A. Tammi käitumisele: miks A. Tammi ei kutsunud kohale politseid, vaid hakkas ise uurimistoiminguid teostama, kas tal olid selleks õigused, kas järgiti toimingute läbiviimise korda, kas sellise uurimise tulemused on aluseks töölepingu lõpetamisele. A. Tammi tegevus ja ütlused on omavahel vastuolus. Kohtu küsimusele, miks ta ei kutsunud politseid, vastas ta alguses, et ei tahtnud, et keegi sellest teada saaks. Kohtu järgmisele küsimusele, et miks ta siis teatas intsidendist hiljem, ei suutnud A. Tammi midagi mõistlikku selgitada; 4) on asjakohatu apellandi viide sisekorraeeskirja p-le 98.5, kuna see reguleerib mitte varguse toimepanemise uurimist, vaid varguse toimepannud isikuga töölepingu lõpetamise võimalust. Vargus on KarS §-s 199 reguleeritud kuritegu ja selle tuvastamiseks on seaduses sätestatud reeglid, milliseid antud juhul ei järgitud. Vargusekatse on süüteokatse, mida reguleerib KarS § 25. Süüteo toimepanemisel on isikutel põhiseaduse § 21 kohaselt teatud õigused, sh antakse kuriteos kahtlustatavale viivitamatult võimalus valida endale kaitsja ja kohtuda temaga. Põhiseaduse § 22 järgi ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Teenistuslikul juurdlusel ei ole varguse tuvastamise õigust, kuna vastav võim on seadustega antud ainult teatud riigivõimuorganitele. Kui vargus ei ole seaduse nõuete kohaselt tuvastatud, siis ei saa rääkida vargusest ega selle põhjal isiku ebaaususest, ebausaldusväärsusest ja sel alusel ametikohale mittevastavusest; 5) ei ole apellandi viidatud kohtulahendid asjakohased. Praegusel juhul ei ole töötaja nõustunud, et teda kahtlustatakse varguses, keegi ei ole teda varguse toimepanemisel näinud, ei olnud turvafirmat, kes oleks süüdlase kinni pidanud, ega politseid, kellele töötaja pärast varguse toimepanemist oleks üle antud. Samuti ei ole teada Riigikohtu arvamus apellandi viidatud otsuste suhtes; 6) eeldab vargus kahju tekkimist. Kostja pole kunagi kahjust rääkinud;
7) on kummaline apellatsioonkaebuse väide, et maakohtu seisukoht oli kostjale üllatuslik; 8) ei ole kostja aru saanud hageja nõuetest. Hagiavalduse p-des 1.3, 1.4 ja 1.5 ei ole erinevad alternatiivsed nõuded, vaid need on kogumis alternatiivsed p-de 1.1 ja 1.2 nõuetele.
6.Eesti Vabariik (Päästeameti kaudu) esitas ringkonnakohtule ka täiendava seisukoha, milles märgib, et: 1) tööandja ei ole moonutanud töövaidluse asjaolusid, ette valmistanud tunnistajaid ega kasutanud ära tunnistajate sõltuvust tööandjast. Hageja ei ole oma väidete kinnitamiseks esitanud ühtegi tõendit; 2) Päästeameti juhtkond kohtleb kõiki teenistujaid võrdselt. Hageja väited, nagu ta oleks olnud juhtkonnale sobimatu isik ja tema suhtes oleks kohaldatud „provokatsioonilisi meetmeid“ (pilkamine ja autorehvide tühjakslaskmine), ei leidnud teenistusliku juurdluse käigus ega maakohtu istungitel kinnitust; 3) meeskonnavanem A. Tammil oli õigus kontrollida koristaja etteheiteid hügieenitarvete varguses. TLS § 88 lg 1 p 5 sätestab tööandja õiguse öelda tööleping üles töötajast tuleneval põhjusel varguse (olenemata staadiumist – ettevalmistav, katse või lõpuleviidud) toimepanemise tõttu, millega põhjustati tööandja usalduse kaotus. Seadus ei nõua töölepingu ülesütlemiseks jõustunud kohtu- või väärteomenetluse otsust, vaid tööandjal on õigus viia läbi teenistuslik juurdlus sündmuses. Vargusekatse leidis tõendamist Päästeameti läbiviidud teenistusliku juurdluse käigus ja kohtuistungil kogutud tõenditega (tunnistajate ütlustega); 4) A. Tammi ütlused ei ole vastuolulised. A. Tammi viis läbi koristaja kaebuse kontrollimise, millega olid nõus kõik meeskonnaliikmed, sh hageja. Sündmusest teavitati Päästeameti juhtkonda ja 2. novembril 2012 algatas Päästeameti peadirektor teenistusliku juurdluse; 5) vargusekatse avastamisega hoiti materiaalne kahju ära. Ettevalmistava või katsestaadiumis vargusega ei kaasne varalist kahju, kuna tegu ei viida toimepanijast olenemata põhjustel lõpule. Hageja, olles üle kuulatud 6. juunil 2013 vande all, kinnitas, et viis pagasiruumist võetud hügieenitarbed teise korruse WC-sse; 6) viide sisekorraeeskirja p-le 98.5 on asjakohane. Päästeamet teavitas sisekorraeeskirja p 98.5 kaudu kõiki päästetöötajaid, et vargusekatse on päästeteenistuses niivõrd raske rikkumine, mille toimepanemise korral öeldakse tööleping üles ilma eelneva hoiatamiseta; 7) kohtuotsus ei tohi olla menetlusosalistele üllatuslik ka tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest (3-2-1-116-10 p 40; 3-2-1-153-10 p 16).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Viru Maakohtu 14. juuni 2013 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab D. Zubovi hagi Eesti Vabariigi (Päästeameti kaudu) vastu töövaidluses rahuldamata.
8.Maakohus on kohaldanud asja lahendamisel ebaõigesti materiaalõigust ja menetlusõigust ning põhjendamatult rahuldanud hagi. Asja lahendamine sõltub peamiselt sellest, kas tõendamist on leidnud töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks olnud asjaolu. 29. novembri 2012 töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduses (TVK toimik tl 10–11) ütles kostja hagejaga sõlmitud töölepingu
7.detsembrist 2012 erakorraliselt üles TLS § 88 lg 1 p 5 alusel põhjusel, et hageja pani toime ühe rulli tualettpaberi ja õhuvärskendaja vargusekatse, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. Kostja tugines ülesütlemisavalduses tööandja poolt läbi viidud teenistusliku juurdlusega tuvastatud asjaoludele.
Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kuigi Päästeameti peadirektori käskkirja alusel viidi kõnealuse sündmuse osas läbi teenistuslik juurdlus, ei võimalda teenistusliku juurdlusega kogutud tõendid öelda hagejaga sõlmitud töölepingut erakorraliselt TLS § 88 lg 1 p 5 alusel üles, kuna vargusekatse toimepanemine ei ole tuvastatud pädeva isiku poolt. Tööandjal on vaieldamatult õigus viia läbi tsiviilõiguslik teenistuslik juurdlus tööandja varaga toimunud vahejuhtumite, sh vara väidetava varguse suhtes, ning nimetatud juurdlusega kogutud materjalid saavad muuhulgas olla aluseks tööandja poolt TLS § 88 lg 1 p-s 5 sätestatud õiguse kasutamisele, s.o töölepingu erakorralisele ülesütlemisele tööandja poolt, kui töötaja on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. Kostja on apellatsioonkaebuses põhjendatult viidanud ka asjaolule, et antud juhul oli toimepandud vargusekatse puhul tegemist väheväärtusliku varaga. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et kõnealuse juhtumi asjaolude väljaselgitamiseks avaldusega politsei poole pöördumist ei saaks menetlusökonoomia seisukohalt pidada mõistlikuks ja eesmärgipäraseks käitumiseks. Ka on kohtud oma praktikas aktsepteerinud tõendina tööandja sisejuurdlusmaterjali, nõudmata politsei kaasamist. Ringkonnakohus märgib, et asja materjalidest nähtuvalt ei ole ükski töötaja, sh hageja, avaldanud selget vastuseisu sündmuse asjaolude väljaselgitamiseks tööandja poolt läbi viidud toimingutele, k.a A. Tammi otsuse põhjal läbi viidud töötajate kappide ja isiklike sõidukite kontrollimisele. Seega tööandja ei ole ületanud oma pädevuse piire ning kostja tegevus oli kooskõlas nii seaduse kui ka kohtupraktikaga. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus ebaõigesti poolte esitatud sisulised väited analüüsimata ja esitatud tõendid hindamata. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud rikkumine on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses ning ringkonnakohus saab teha asjas uue otsuse.
9.TVK toimikus (lk 12–15) oleva teenistusliku juurdluse kokkuvõtte ja lisatud materjalide kohaselt kirjutasid Sillamäe päästekomandos sündmuse ajal viibinud töötajad A. T., J. D., K. V., A. T., V. G. ja I. J. tööandjale esmased seletuskirjad 20. oktoobril 2012 ja Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi koristaja S. F. 22. oktoobril 2012 (TVK tl 58–64, tõlked lk 100–102).
7.oktoobril 2012 kirjutas S. F. ning 8. oktoobril 2012 A. T., J. D., A. T., I. J., K. V., V. G. ja hageja põhjalikumad seletused (TVK lk 65–85, tõlked lk 103–108). 12. novembril 2012 vestlesid komisjoni esimees A. H. ning komisjoni liikmed T.A. ja S. P. A. T., I. J., K. V., J. D. ja hagejaga. Vestluste kohta vormistati protokollid, mis allkirjastati vestlusel osalenute poolt (TVK lk 86–91). Kostja moodustatud 4-liikmeline komisjon analüüsis põhjalikult teenistusliku juurdluse tulemusena kogutud tõendeid ja jõudis järeldusele, et Sillamäe pääsekomandos
20.oktoobril 2012 avastatud hügieenitarvete vargusekatse pani toime hageja.
10.Ringkonnakohus, hinnanud eeltoodud teenistusliku juurdluse käigus antud seletusi ja vestluste protokolle ning maakohtu 6. juuni 2013 istungil ülekuulatud tunnistajate S. F., A. T., V. G., K. V. ja J. D. ütlusi ning hageja vande alla antud seletusi (tl 69–87), leiab, et asjas on tõendamist leidnud kostja väide, et kõnealuste esemete varguse katse pani toime hageja. Üheselt on tõendatud, et koristaja S. F. avastas 20. oktoobri 2012 hommikul (kella 7.00–7.30 vahel) laost hügieenitarvete kadumise. Nimetatud asjaolu nähtub nii S. F. kui ka kõigi tööl viibinud päästetöötajate, v.a hageja, seletuskirjadest ja kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate ütlustest. S. F. teatas toimunust (nimetades konkreetselt puuduolevate esemetena ühe rulli tualettpaberit ja õhuvärskendaja) meeskonnavanem A. Tammile, kes otsustas kaduma läinud asjade leidmiseks kontrollida koheselt kõigi tööl olnud päästetöötajate kappe ja autosid. Lähtuvalt hageja poolt tööandjale antud seletuses (TVK lk 105) toodust kui ka apellatsioonkaebuse vastuses märgitust hageja tegelikult ei vaidlusta asjaolu, et tema auto kontrollimisel leiti auto pagasiruumist riiete alt kilekotis rull tualettpaberit ja õhuvärskendaja, samuti ei ole hageja väitnud, et tegemist oleks olnud hagejale kuuluvate esemetega.
Teenistusliku juurdluse raames läbiviidud vestlusel on hageja vastanud küsimusele: „Kes leidis koti, kus olid sees kadunud asjad (tualettpaber, õhuvärskendaja)?“, et „K. V.. Tema pistis käe jope alla ja tõmbas sealt välja koti, kui oldi lahkumas pagasiruumi juurest salongi kontrollima“ (TVK lk 89 pöördel). Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus tõendatuks, et koristaja laost läksid kaduma eelnimetatud esemed ja need leiti
20.oktoobri 2012 hommikul hageja auto pagasiruumist. Hageja on seisukohal, et kõnealused esemed pandi tema auto pagasiruumi hagejast lahtisaamise eesmärgil. Hageja väide ei ole millegagi tõendatud ega ka eluliselt usutav. Hageja poolt teenistusliku juurdluse käigus ja kohtuistungil vande all esitatud väited on olulistes asjaoludes vastuolus ülejäänud isikute seletuste ja ütlustega. Tööandja on teenistusliku juurdluse käigus teinud kindaks, et hagejal oli olemas võimalus laost esemete võtmiseks ja oma autosse viimiseks. Nähtuvalt tunnistaja A. T. ütlustest kohtuistungil (tl 74) hoitakse koristaja ruumi võtit komando pealiku ruumis ja komando pealiku ruumi võtit omakorda meeskonnavanema ruumis. Hageja on tema enda kinnitusel asendanud kahel korral meeskonnavanemat ja olnud kolm kuud valvevahetuse vanem (TVK lk 89), olles sellest järelduvalt teadlik ka sellest, kus võtmeid hoitakse. Meeskonnavanem A. Tammi kinnitusel (tunnistaja ütlused tl 73–74, seletuskiri TVK lk 103 pöördel, vestluse protokoll TVK lk 86) oli meeskonnavanema ruumi uks põhiliselt lahti ja hageja viibis 19. oktoobril 2012 meeskonnavanema ruumis (arvuti taga). Hageja väide, et meeskonnavanema ruumi uks on alati lukus, on vastuolus nii A. Tammi väitega kui ka tunnistajate V. G., K. V. ja J. D. ütlusega (tl 77, 80, 84) ning A. T., I. J., K. V. ja V. G. seletuskirjades märgituga (TVK lk 103, 106, 107, 108). Hageja väide, et 19. oktoobril 2012 ta meeskonnavanema kabinetis ei viibinud, on ümber lükatud A. Tammi poolt kohtuistungil tunnistajana antud ütlustega ja sisejuurdlusel tööandjale avaldatuga. Kuna töötajad liikusid ringi nii komando ruumides erinevatel korrustel kui ka väljas, pole alust asuda seisukohale, et hageja meeskonnavanema kabinetis viibimist oleks pidanud märkama ka mõni teine meeskonnaliige peale A. Tammi, kelle tööruumiga tegemist oli. Kahtlust ei ole asjaolus, et hagejal oli võimalik esemed oma autosse viia, kuna 19. oktoobril 2012 auto juures käimist ei ole ta ka ise eitanud, samuti on ringkonnakohtu arvates tõendatud, et hageja käis auto juures 20. oktoobri 2012 hommikul enne asjade kadumise avastamist, mis nähtub J. D. ja ka K. V. ütlustest kohtuistungil (tl 83, 80) ning teenistuslikul juurdlusel (TVK lk 91, 88). Vaidlust ei ole selles, et hageja auto kontrollimisel viibis õues autode läheduses mitu isikut, s.o A. Tammi, S. F. ja kõik autodega tööle sõitnud päästetöötajad – K. V.,
J. D., V. G.
ja hageja. Kuigi ei kohtuistungil ega teenistusliku juurdluse käigus ei ole täpselt kindlaks tehtud, kes täpselt kus seisis hetkel, kui K. V. esemed hageja autost leidis, ei sea nimetatud asjaolu ringkonnakohtu arvates kahtluse alla kõnealuste esemete leidmist hageja autost. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi asjaolu, et ülejäänud päästemeeskonnal ei olnud hagejaga häid suhteid, ei anna eeltoodud asjaolude valguses (asjas on usaldusväärselt tõendatud, et laost kaduma läinud esemed (rull tualettpaberit ja õhuvärskendaja) leiti hageja autost, hagejal oli võimalus nimetatud esemed laost võtta ja oma autosse viia) alust asuda seisukohale, et ülejäänud meeskond (või osa meeskonnast) võis ühiselt koos Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi koristajaga organiseerida kõnealuse episoodi hagejast „lahtisaamise eesmärgil“. Siinkohal tuleb märkida, et koristaja tööletulek
20.oktoobri 2012 (s.o laupäeva) hommikul oli päästetöötajatele üllatuslik (nimetatud asjaolu nähtub nii A. Tammi ütlustest kohtuistungil (tl 73) kui ka A. Tammi seletuskirjast (TVK lk 103 pöördel) ning hageja seletuskirjast (TVK lk 104 pöördel) ja vestlusel avaldatust (lk 89), kuna tavaliselt koristaja nädalavahetustel
komandos ei tööta. Seega tavapäraselt ei oleks koristaja asjade kadumist märganud enne esmaspäeva (kui koristaja üldse oleks suhteliselt väheväärtusliku vara, mille kohta spetsiaalset arvestust ei peetud, kadumist märganud), kui ei oleks olnud enam võimalik tuvastada isegi seda, millise päästemeeskonna tööloleku ajal esemed kadusid. Ringkonnakohus märgib, et ükski asjaosaline ei ole ka öelnud, et hageja oleks esitanud väite asjade tema autosse panemisest töökaaslaste poolt kohe asjade leidmisel. Selles osas on A. Tammi oma seletuskirjas märkinud, et hageja ei vastanud midagi küsimusele, kuidas need asjad tema kätte sattusid (TVK tl 104), K. V. on kirjutanud, et „asjade avastamisele reageeris D. Zubov minu juuresolekul vaikides“ (TVK lk 107) ning V. G. on märkinud, et hageja „ei reageerinud kuidagi ega selgitanud midagi“ (TVK lk 108).
11.TLS § 88 lg 1 p 5 kohaselt võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. TLS § 88 lg 3 järgi eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Vastavalt TLS § 97 lg-le 3 käesoleva seaduse § 88 lõikes 1 nimetatud alusel võib tööandja töölepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Eeltoodud sätetest tuleneb, et tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda ka ilma eelnevat hoiatust tegemata ning etteteatamistähtaega järgimata, kui seda õigustab töötaja poolt oma kohustuste selline rikkumine, mis järel ei saa töötaja tööandjalt mõistlikult oodata lepingu jätkamist. Päästeameti sisekorraeeskirja (TVK lk 117–123) p 98.5 järgi võib Päästeamet öelda töölepingu erakorraliselt üles, kui teenistuja on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas Päästeameti usalduse kaotuse enda vastu. Sisekorraeeskirja p 99 järgi eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Ringkonnakohus märgib, et sisekorraeeskirja eeltoodud punktid, mis sätestavad võimaluse (mitte kohustuse) öelda varguse toimepannud päästetöötajale tööleping üles ilma eelneva hoiatuseta, kordavad sisuliselt töölepingu seaduse vastavaid sätteid ja on seega seadusega kooskõlas. Kostja on töölepingu ülesütlemisel tuginenud ka hageja ametijuhendi (TVK lk 4–6) p-le 6.6, mis sätestab nõuded juhtivpäästja isikuomadustele ning kus on muuhulgas märgitud ausust, usaldusväärsust ja ametikohale vastavaid eetilisi tõekspidamisi. Ringkonnakohus leiab, et igasugune töösuhe põhineb usaldusel töötaja ja tööandja vahel, kuna reeglina on töötaja valduses tööandja vara või on tal tööandja varale ligipääs, ning kui töötaja on tööandja vara omastanud (või püüdnud omastada), on töösuhte lõpetamine usalduse kaotuse tõttu põhjendatud. Vargus on tahtlik õigusvastane käitumine. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et töösuhetes ei ole oluline üksnes varastatu väärtus, vaid töötaja poolt vastava teo toimepanemine. Põhjendatud on ka kostja väide, et kuna päästetöötajad viibivad päästetöö tegemisel sageli juriidilise või füüsilise isiku valduses, on päästetöötaja puhul ausus ja usaldusväärsus erilise tähtsusega. Tööandja poolt kinnitatud ametijuhendis on vastavad isikuomadused ka eraldi välja toodud. Seega ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et töötaja poolt tööandja vara varguse katse on käsitletav sellise olulise rikkumisena, mille puhul ei saa kõiki asjaolusid ja mõlemapoolseid huve arvestades eeldada
töösuhte jätkamist ning tööandja otsustus öelda tööleping erakorraliselt üles ilma hoiatust tegemata ja etteteatamistähtaega järgimata on põhjendatud. Tulenevalt TLS § 88 lg-s 4 sätestatust võib tööandja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Arvestades asjaolude väljaselgitamiseks kulunud aega on tööandja poolt töölepingu erakorraline ülesütlemine 7. detsembrist 2012 toimunud mõistliku aja jooksul pärast ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teadasaamist 20. oktoobril 2012.
12.Vastuseks vastustaja (hageja) väitele kahju mitte tekkimise kohta märgib ringkonnakohus, et hageja poolt toimepandud vargus jäi hagejast olenematutel põhjustel katse staadiumi. Nagu eelmises punktis märgitud, siis tsiviilõiguslikult töösuhte puhul töötaja käitumise hindamisel pole vahet, kas vargus viidi lõpule või jäi katse staadiumisse, samuti pole oluline varastatud asja väärtus. Kui töötaja pani toime teo, mille tagajärjel vähenes tööandja vara või oli selleks oht, siis on põhjendatud tööandjapoolne edasine usaldamatus töötaja suhtes.
13.Seoses maakohtu otsuse tühistamisega muudab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 alusel ka menetluskulude jaotust. Kuna D. Zubovi hagi jääb rahuldamata ja kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse, siis jäävad menetluskulud nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 ja 3 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.