Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hageja ja A T (edaspidi põhivõlgnik) sõlmisid 10.03.2005 tarbijakrediidilepingu nr xxxxxxxxxx (edaspidi leping), mille raames sõlmiti kokkulepe 1, mille põhitingimuste kohaselt suurendati krediidisaaja kasutuses olevat krediidisummat 3834,85 euro võrra. Pärast täiendava krediidisumma ülekandmist on krediidisaaja kasutuses olevaks krediidisummaks 7208,41 eurot. Kokkuleppe nr 1 järgi oli krediidisaaja ja käendaja kohustatud maksma hagejale intressi 26,56% krediidisummast ühe aasta kohta. Lepingu sõlmimisel leppisid pooled kokku, et lepingule kohaldatakse krediidilepingute üldtingimusi nr S 1.1. Algselt kokkulepitud üldtingimusi on krediidiandja hiljem ühepoolselt muutnud üldtingimuste punktis 6.2 sätestatud korras. Uute krediidilepingute üldtingimuste kehtestamise kohta on avaldatud teade 13.03.2006 ajalehes Postimees. Hageja sõlmis 10.03.2005 E Aiga (edaspidi käendaja) käenduslepingu. Käenduslepinguga võttis kostja vastutuse hageja ja põhivõlgniku vahelisest tarbijakrediidilepingust nr xxxxxxx ning võimalikest tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest. Käendaja vastutuse rahaliseks maksimummääraks on 11 110,85 eurot ning käenduse tähtajaks oli 01.04.2010. Põhivõlgnikul ja käendajal oli kohustus tasuda hagejale kokkuleppejärgseid regulaarseid makseid alates 20.12.2005, millist kohustust põhivõlgnik ja käendaja korduvalt rikkusid. Tulenevalt eeltoodust alustas hageja võla sissenõudmise menetlust ja edastas põhivõlgnikule ja käendajale muuhulgas kirjalikud teatised maksekohustuste meeldetuletamiseks. Põhivõlgnik ja käendaja sellest hoolimata lepingulisi kohustusi korrektselt täitma ei asunud. Hageja ütles 25.11.2009 põhivõlgnikule saadetud ülesütlemisavaldusega ja käendajale saadetud nõudekirjaga lepingu üles ning nõudis neilt 4945,5 euro tasumist, millest 3887,94 eurot moodustas tagastamata krediidisumma, 813,01 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 166,15 eurot võla sissenõudmisega seotud kulu ja 78,4 eurot viivis. 08.08.2011 seisuga tuleb lepingu, käenduslepingu ja seaduse alusel kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 1835,30 eurot ning TsMS § 367 alusel alates 09.08.2011 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 26,56% tagastamata krediidisummalt aastas. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Käenduslepingut sõlmides ei leppinud pooled kokku, et lepingut võib ühepoolselt muuta, avaldades sellekohase teate ajalehes. Seega on hagejapoolne käenduslepingu muutmine tühine ning asja läbivaatamisel tuleb lähtuda käenduslepingu esimesest redaktsioonist ja sellest, et käendusleping lõppes 01.04.2010. Juhul kui kohus hagi rahuldab, tuleb see rahuldada vaid põhivõlgnevuse osas ja ülejäänud osas jätta kas rahuldamata või vähendada hageja nõuded vastavalt kostja vastuväidetele ja taotlustele.

26,56% aastaintress on kostja jaoks liialt koormav, sest reaalselt raha kostja ei ole saanud ja selles hagejaga kokku ei leppinud. Eesti pankade keskmine aastaintress on 3-4%. Kohus peaks intressimäära vähendama selle määrani. Hageja peab tunnistama, et tal tekkis enam kahju, kui seda on võlgnetavalt summalt arvutatud seadusliku viivise summa. Suured viivised on tingitud hagiavalduse esitamisest peaaegu kaks aastat pärast lepingu ülesütlemist. See on vastuolus hea usu põhimõttega. Sõlmides käenduslepingu, ei võinud kostja ette näha, et ta peab tagastama rahasummad, mida ta pole kätte saanud. Viivisemäär tuleb vähendada nullini või alternatiivselt VÕS §-s 94 sätestatud määrani. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 6 702,40 eurot. Samuti mõistis kohus kostjalt hageja kasuks TsMS § 367 kohaselt välja viivise alates 08.08.2011 kuni põhinõude 3887,94 eurot täitmiseni viivisemääraga 26,56% aastas, määrates, et väljamõistetavate viiviste suurus ei või ületada põhinõuet 3 887,94 eurot. VÕS §76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Laenuvõtja A T kohustust ei täitnud ja hageja ütles lepingu üles. Ülesütlemise hetkel oli hagejale tagastamata krediidisumma 3 887,94 eurot, ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud intress 813,01 eurot, võla sissenõudmise kulud 166,15 eurot. Lepingu ülesütlemisel 25.11.2009 oli sissenõutavaks muutunud viivis 78,40 eurot. 08.08.2011 seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 1 835,30 eurot. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Eeltoodu alusel kuuluvad kostjalt väljamõistmisele tasumata krediidisumma 3887,94 ja intress 813,01 eurot. Hageja on lepingu üldtingimuste punkti 6.7 alusel nõudnud krediidiandaja hinnakirjas sätestatud ulatuses võla sissenõudmise kulusid 166,15 eurot. VÕS § 113 kohaselt on hagejal õigus nõuda viivist. Pooled on lepingus kokku leppinud viivisemääras 26,56% aastas. Hageja nõuab viivist 78,4 eurot kuni lepingu ülesütlemiseni 25.11.2009. Edasi on hageja viivist nõudnud perioodi 25.11.2009 kuni 08.08.2012 eest summas 1759,9 eurot. Kohus nõustus hageja esitatud viivisearvestusega summas 1835,3 eurot. Kostja E Ai vastutus tuleneb VÕS § 143 lg-st 1 mille kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt vastutab käendaja ka viivise ja kulude hüvitamise eest. Kostja on esitanud kohtule taotluse viivise vähendamiseks VÕS § 162 järgi. Kostja on seisukohal, et käenduslepingut sõlmides ei võinud ta ette näha, et ta peab raha tagastama. See seisukoht on väär. Käenduslepingu sõlmimisel tekib käendajal võlgnikuga solidaarne vastutus võlausaldaja ees. Taotlus viivise vähendamiseks tuleb rahuldada selliselt, et viivised VÕS § 113 ja TsMS § 367 järgi ei ületaks põhivõlgnevust 3 887,94 eurot.

Asja lahendamise suhtes ei oma tähtsust, millise üldtingimuste versiooniga on tegemist. Hageja nõuded sellest ei muutu. Käendaja vastutab kuni käenduslepingu lõppemiseni 01.04.2010 tekkinud kohustuste eest, s.t ka käesolevate nõuete eest (+ viivis nende kohustuste täitmata jätmise eest). Hagis esitatud nõuded tekkisid enne 01.04.2010. Käenduslepingu lõppemine ei vabasta kostjat vastutusest käendamisel tekkinud kohustuste eest. Asjaolu, et laenulepingus kokkulepitud aastaintress on 26,56%, ei ole iseenesest veel vastuolus heade kommetega. Puuduvad asjaolud, millised võiksid viidata vastuolule heade kommetega. Ka nõude maksmapanek aegumistähtaja jooksul ei ole iseenesest hea usu põhimõttega vastuolus. Vastuväide, et hageja ei ole tõendanud seaduslikust viivisest suuremat viivisenõuet, on asjakohatu – lepingulise intressi suuruses viivis ongi VÕS § 113 lg 1 järgne viivis ehk seadusjärgne viivis.

Apellatsioonkaebus Kostja E A esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue otsuse, milles arvestada kostja esitatud taotlusi ja vastuväiteid. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Maakohtu otsus on ebaõige õigusnormide väära tõlgendamise ja kohaldamise ning esitatud tõendite ja asjaolude ebaõige hindamise tõttu. Kohus rikkus TsMS § 360 lg 1 ning TsMS § 463 lg 1 ja § 465, kuna kostja poolt esitatud taotlusele menetluse peatamiseks kohus vaid teatas e-kirjaga, et taotluse rahuldamiseks puudub alus, kuna A T ja E A vastutavad solidaarselt hageja ees. Kohus leidis, et taotlus viivise vähendamiseks tuleb rahuldada selliselt, et viivised VÕS § 113 ja TsMS § 367 järgi ei ületaks põhivõlgnevust 3 887,94 eurot. Sellist taotlust kostja ei esitanud, mistõttu tuleb järeldada, et viivise vähendamine viisil, et viivised ei ületaks põhivõlgnevust, on tehtud kohtu omal äranägemisel ja initsiatiivil. Kostja palus vähendada viivisemäära 26,56% aastas kuni nullini või alternatiivsena vähendada viivisemäära 26,56% aastas kuni VÕS §-s 94 sätestatud määrani. Kohus antud taotlust ei rahuldanud, kuna ei nõustunud sellega, et käenduslepingut sõlmides ei võinud kostja ette näha, et ta peab raha tagastama. Selline mittenõustumine ei ole põhjendatud ega arusaadav. Kostja lähtus taotlust esitades VÕS §-st 162, oma majandusseisust, Riigikohtu praktikast, asjaolust, et hageja oma käitumisega tekitas kostjale kahju, sest peaaegu kahe aasta jooksul venitas hagiavalduse esitamisega, oodates viiviste suuruse kasvamist, ning sellest, et hageja on viivisenõude esitamisel kuritarvitanud oma õigusi. Kohus on jätnud kostja põhjendused tähelepanuta ja on keskendunud vaid ühele ja mitte kõige olulisemale põhjendusele. Kohus väitis ebaõigesti, et on asjakohatu vastuväide, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud seaduslikust viivistest suuremat viivisenõuet. Sellest lähtuvalt tuleb seada kahtluse alla ka Riigikohtu seisukoht, millele tugines kostja. Riigikohus on oma praktikas leidnud, et seaduslikust viivisest suurema viivisenõude esitamisel peab võlausaldaja viivisenõude suurust põhjendama. Kohus ei pidanud vajalikuks süveneda Riigikohtu seisukohtadesse.

On arusaamatu, millisel õiguslikul alusel kohus mõistis kostjalt välja võla sissenõudmise kulud 166,15 eurot. Käenduslepingust ei tulene, et kostja peaks tasuma ka „sissenõudmise kulusid” ning kohtuotsusest ei ole selge, millisele materiaalõiguse normile kohus tugines. Kohus ei hinnanud 10.03.2005 käenduslepingut, vaid leidis, et ei oma tähtsust, millise üldtingimuste versiooniga on tegemist. Kostja sellega ei nõustunud. Nii sellele asjaolule kui käenduslepingule tervikuna tuli siiski anda sisuline hinnang. Samuti jättis kohus tähelepanuta ja analüüsimata käenduslepingu p 8 teise lause, mille kohaselt käenduslepingu tähtaja möödumisel vastutab käendaja edasi enne tähtaja möödumist tekkinud kohustuste eest. Kostja arvamusel tuli ka sellele anda sisuline hinnang. Ei ole arusaadav, miks kohus tuvastab, et käendaja vastutab kuni käenduslepingu lõppemiseni 01.04.2010 tekkinud kohustuste eest, kuid samas mõistab välja viivise kuni põhinõude täitmiseni. Selles osas on kohtuotsus vastuoluline. Kohus jättis hindamata ka asjaolu, et põhivõlgniku suhtes on maksekäsu kiirmenetluses jõustunud kohtumäärus ja tema suhtes on algatatud täitemenetlus. Kuigi hageja võib nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist, tuli samas analüüsida asjaolu, et hageja on juba nõudnud põhivõlgnikult kohustuse täielikku täitmist ja pärast seda on esitanud eraldi hagi käendaja vastu samadel asjaoludel ja põhjendustel, mis võib olla lubamatu. Kohtuotsuse p-s 3.4 on märgitud, et kuivõrd kohus hagi rahuldab, jäävad TsMS § 162 kohaselt kohtukulud kostjate kanda. On selgusetu, millistest kostjatest siin räägitakse. Samuti ei ole arusaadav, miks kohtuotsuses ei ole ühtegi sõna kostja taotlusest, mis oli esitatud TsMS § 162 lg 4 alusel ja millega kostja palus menetluskulud jätta hageja kanda, kuna olukorras, kus kostja on töötu ja on raskes majandusseisus, on ebaõiglane ja ebamõistlik mõista temalt välja hageja kulud, arvestades, et hageja on ilmselgelt võimeline iseseisvalt kandma oma menetluskulusid ja see ei tooks hagejale kaasa olulisi kulutusi ja kahju. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt, s.o. osas, millega maakohus rahuldas hageja nõude võla sissenõudmise kulu 166,15 euro väljamõistmiseks. Selles osas teeb ringkonnakohus uue otsuse nõude rahuldamata jätmiseks. Tarbijakrediidilepingutes ei ole pooled kokku leppinud, et laenusaaja kohustub tasuma laenuandjale võla sissenõudmise (meeldetuletuskirjade, ülesütlemisteatise ja nõudekirjade saatmise) kulu laenuandja poolt kehtestatud hinnakirja järgi. Seega saab see nõue tuleneda vaid lepingu üldtingimustest, millised kujutavad endast tüüptingimusi. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tüüptingimuse tuvastamine on kohtu kohustus, kuna see on õiguse kohaldamine. Õige on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt ei ole maakohus näidanud, millisel õiguslikul alusel kuulub rahuldamisele hageja nõue 166,15 euro võla sissenõudmise kulu väljamõistmiseks.

Vastuses apellatsioonkaebusele on hageja väitnud, et nimetatud nõude alus tuleneb lepingu üldtingimuste punktidest 6.7 ja 5.3. Tegelikult ei sisalda lepingu üldtingimused nr. K 1.5 (samuti üldtingimused nr. K 1.3) punkti

viivisest suuremat viivisenõuet, on asjakohatu. Riigikohus ei ole oma seisukohta hilisemates kohtulahendites muutnud. Hageja poolt lepingu üldtingimuste muutmine ei mõjuta käenduselepingu kehtivust. Käenduslepinguga kohustus kostja vastutama krediidilepingust nr. 0500105/27 tulenevate kohustuste ning võimalikest krediidisaaja ja -andja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest tulenevate krediidisaaja kohustuste täitmise eest. Käenduse tähtaja 01.04.2010 saabumine lõpetab käenduse pärast seda tekkinud käendatava kohustuste suhtes, kuid ei lõpeta vastutust enne seda tekkinud käendatava kohustuste, sealhulgas viivise tasumise kohustuse suhtes. Kuna käendaja vastutab käendatavaga solidaarselt, siis ei välista käendaja vastu hagi rahuldamist asjaolu, et käendatava suhtes on olemas jõustunud kohtulahend, Maakohtu põhjendavas osas esinev menetluskulude jaotuses esinev ilmne ebatäpsus, mille kohaselt jäävad kohtukulud kostjate kanda, ei ole kandunud maakohtu otsuse resolutsiooni. Kuna hagi jääb osaliselt rahuldamata, siis muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust. Ühekordselt väljamõistetavaks summaks saab 6536,25 eurot, s.o. hagi rahuldatakse 97,52% ulatuses. Seega jäävad menetluskulud mõlemas kohtuastmes 97,52% ulatuses kostja ja 2.48% ulatuses hageja kanda.

Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Ele Liiv

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.