J Ku hagi Saue Auto AS vastu saamata jäänud keskmise töötasu, puhkusehüvitise ja hüvitise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 05.02.2013 otsus
Apellatsioonkaebuse hind
7784,35 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
J Ku apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja J K (isikukood xxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxx)
Kohtuistungi toimumise aeg
31.10.2013
Kostja Saue Auto AS (registrikood 10115980, asukoht Tule 21, Saue linn, 76505 Harju maakond), seaduslik esindaja juhatuse liige Urmas Müürsepp, lepinguline esindaja Mari Rask
RESOLUTSIO RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 05.02.2013 otsus J Ku hagis Saue Auto AS vastu saamata jäänud keskmise töötasu, puhkusehüvitise ja hüvitise nõudes muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud J Ku kanda. Edasikaebamise kord Otsusele võivad pooled vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Vastust kassatsioonkaebusele ja menetluslikke taotlusi võib menetlusosaline Riigikohtule esitada ilma vandeadvokaadi vahenduseta. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult
menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.13.06.2012 Pärnu Maakohtule esitatud hagiavalduses palub J K (hageja) mõista Saue Auto AS-ilt (kostja) hageja kasuks välja keskmine töötasu töölepingu seaduse (TLS) § 35 alusel summas 4005,42 eurot, s.o 2011 septembrikuu eest 383,52 eurot, oktoobrikuu eest 396,16 eurot, novembrikuu eest 1050,72 eurot, detsembrikuu eest 985,05 eurot ning 2012 jaanuarikuu eest 1047,20 eurot ja veebruarikuu eest 142,80 eurot. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista TLS § 71 alusel puhkusehüvitis saamata jäänud puhkuse eest summas 91,87 eurot osas, mille töövaidluskomisjon jättis välja mõistmata ning TLS § 100 lg 4 alusel kolme kuu keskmise töötasu (2046,80 eurot kahe kuu eest ja lisaks ühe kuu eest töövaidluskomisjoni otsusega väljamõistetud summale 263,95 eurot). Menetluskulud palub hageja mõista välja kostjalt.
2.06.09.2012 esitas hageja avalduse nõude suurendamiseks, milles palub kostjalt välja mõista TLS § 35 alusel keskmise töötasu summas 4195,99 eurot, so 2011 septembrikuu eest 511,36 eurot, oktoobrikuu eest 577,06 eurot, novembrikuu eest 999,59 eurot, detsembrikuu eest 1053,99 eurot ja 2012 jaanuarikuu eest 1053,20 eurot aja eest, kui kostja hagejale tööd ei andnud. Samuti palub hageja kostjalt TLS § 71 alusel välja mõista töövaidluskomisjoni poolt väljamõistmata jäänud puhkusehüvitise saamata jäänud puhkuse eest summas 118,33 eurot ja TLS § 100 lg 4 alusel hüvitis keskmise töötasu ulatuses, 2527,35 eurot kahe kuu eest ja lisaks ühe kuu eest töövaidluskomisjoni väljamõistetud summale 336,15 eurot.
3.Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures autojuhina poolte vahel 03.08.2011 sõlmitud töölepingu nr 285 alusel (TVK tl 14-15).
4.Pooled leppisid töölepingu punktis 1.2. kokku, et tööleping on sõlmitud määratud tähtajaks ajutiselt äraoleva töötaja asendamiseks, milline periood ei tohi ületada 5 aastat. Töölepingu punkti 2.2. järgi on töötaja töö sisuks auto juhtimine, auto hooldus ja remonttööd ja koorma laadimine. Töölepingu punkti 3.1. alusel oli tööaja kestuseks 40 tundi nädalas ning vastavalt lepingu punktile 4.1. oli töötaja põhipalgaks 1,80 eurot tunnis. Tööleping sõlmiti katseajaga 4 kuud ja katseaja viimaseks kuupäevaks määrati 02.12.2011.
5.06.02.2012 ütles hageja kostjale TLS § 91 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel töölepingu üles, kuna kostja ei andnud hagejale alates septembrist 2011 kokkulepitud mahus tööd ega maksnud töö mitteandmisel keskmist töötasu. Kostja sai hageja ülesütlemisavalduse kätte 08.02.2012 ega ole avaldust töövaidlusorganis vaidlustanud. Seega on kostja omaks võtnud poolte töösuhte lõppemise 06.02.2012.
6.14.02.2012 maksis kostja hagejale välja puhkusehüvitise seisuga 31.10.2011 summas 158,36 eurot, mis ei olnud puhkusetasu arvestamisel vastavuses Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määrusega nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“.
7.16.02.2012 sai hageja kostjalt vastuse töölepingu ülesütlemisavaldusele, milles avaldas, et poolte vahel sõlmitud tähtajaline tööleping on TLS § 80 lg 1 alusel lõppenud juba 31.10.2011, mille kohta olevat kostja teinud hagejale suusõnalise ülesütlemisavalduse 24.10.2011. Hageja sai märgitud asjaoludest teada alles 16.02.2012. Lisaks märgib hageja, et TLS § 95 lg 1 kohaselt võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning vorminõuet rikkudes tehtud ülesütlemisavaldus on tühine. Kuivõrd kostja hageja töölepingu ülesütlemisavaldust töövaidlusorganis ei vaidlustanud, on ülesütlemisavaldus kehtiv ja tööleping lõppes 06.02.2012.
8.12.04.2012 esitas hageja Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus kostjalt välja mõista TLS § 35 alusel keskmine töötasu kokku
4005,42 eurot, so septembrikuu eest 383,52 eurot, oktoobrikuu eest 396,16 eurot, novembrikuu eest 1050,72 eurot, detsembrikuu eest 985,05 eurot, jaanuarikuu eest 1047,20 eurot ja veebruarikuu eest 142,80 eurot, puhkusehüvitis saamata jäänud puhkuse eest TLS § 71 alusel summas 275,10 eurot 14 kasutamata kalendripäeva eest, hüvitis 3 kuu keskmise töötasu ulatuses TLS § 100 lg 4 alusel summas 3070,20 eurot ning viivised välja maksmata lõpparvelt 8% aastas alates 09.02.2012 kuni 01.05.2012 131,59 eurot ja sealt edasi 1,22 eurot päevas kuni lõpparve väljamaksmiseni.
9.14.05.2012 Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni töövaidluskomisjoni otsusega rahuldati hageja avaldus osaliselt ning mõisteti kostjalt välja vähemsaadud kasutamata puhkuse hüvitis summas 183,23 eurot, hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel ühe kuu keskmise töötasu ulatuses summas 759,45 eurot ning viivised seisuga 08.05.2012 summas 3,66 eurot ja järgnevalt 0,04 eurot päevas (TVK tl 3-5). Hageja töövaidluskomisjoni otsusega ei nõustunud ja esitas Pärnu Maakohtule hagi töövaidluse läbivaatamiseks hagimenetluses.
10.Puhkusehüvitise nõude osas märgib hageja, et töötas kostja juures ajavahemikul 03.08.2011 kuni 06.02.2012, s.o 6 täiskuud. Kostjal lasus kohustus kompenseerida puhkus 2,33 x 6 kuu eest ehk 14 kalendripäeva eest ja tasuda hüvitist, mida kostja on teinud vaid osaliselt. Töövaidluskomisjon mõistis hagejale täiendavalt välja 183,23 eurot, võttes seejuures aluseks töötajale arvestatud töötasu ja jättes arvestamata TLS § 35 alusel nõutava töötasu.
11.Hageja leiab, et töövaidluskomisjon on TLS § 100 lg 4 alusel hagejale 1 kuu keskmise tasuna 759,45 euro väljamaksmisel teinud väärarvutuse, kuna töötaja normtööaeg oli augustis, septembris ja oktoobris 64, mitte 66 tööpäeva. Töövaidluskomisjon ei juhindunud Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määrusest nr 91, jättes töötasu keskmise suuruse väljaarvutamisel arvestamata TLS § 35 alusel nõutava töötasu ja lähtudes töötajale arvestatud töötasust. Kostja vastuväited
12.Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta see rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ja tuvastada TLS § 80 lg 1 alusel hagejaga sõlmitud töölepingu lõppemine 31.10.2011.
13.Kostja on seisukohal, et tööleping hagejaga lõppes 31.10.2011 seoses tähtaja möödumisega TLS § 80 lg 1 alusel. Vaidlustada tuleb ülesütlemisavaldus TLS § 105 mõistes vaid juhul, kui töötaja on öelnud üles kehtiva töölepingu. Kui tööleping on aga lõppenud juba eelnevalt mingil muul alusel, siis ei saa eeldada, et tööandja peaks igal juhul pärast töölepingu lõppemist esitatud ülesütlemisavalduse vaidlustama. Seega asjaolu, et kostja ei vaidlustanud hageja poolt 06.02.2012 esitatud töölepingu ülesütlemisavaldust, ei saa olla antud töövaidluse puhul TLS § 105 mõistes aluseks lugeda automaatselt hageja ülesütlemisavaldus kehtivaks ja tööleping lõppenuks hageja ülesütlemisavalduse alusel.
14.Hagejaga sõlmiti tähtajaline tööleping. Lepingu tähtajaks oli ajutiselt asendatava töötaja tööle tagasitulek ehk tegelik puhkusteperioodi lõppemine. Konkreetne tähtajalise töölepingu sõlmimise põhjus on hageja töölepingus sõnaselgelt suurte trükitähtedega kirjutatud ja kokku lepitud, et töötajaga sõlmitakse tähtajaline tööleping ajutiselt äraoleva töötaja asendamiseks. Seoses hageja viitega TLS § 95 lg-s 1 sätestatud ülesütlemisavalduse vorminõudele leiab kostja, et ei ole hagejaga töölepingut üles öelnud. Vastavalt TLS § 80 lg-le 1 lõpeb tähtajaline tööleping tähtaja möödumisel ning seadus ei nõua, et kumbki pool peaks tähtaja saabumisest teisele poolele ette teatama ega näe ette kirjalikku taasesitamist võimaldavat teatamise vormi. Tööandja teatas 28.10.2012 avaldajale telefoni teel, et puhkuste periood lõpeb 31.10.2011 ja lõpeb ka
avaldaja tööleping. Kostja esitas kõnedeeristuse nr 59127532, millest nähtub 28.10.2011 kell 16:04 kõne lühinumbrilt 6652 (I kd, tl 63-64).
15.Hageja nõue keskmise töötasu maksmiseks TLS § 35 alusel summas 4005,42 eurot on alusetu. Vastava töötasu nõude osas septembrikuu ja oktoobrikuu kohta märgib kostja, et hageja keeldus alusetult kostja poolt pakutud töö tegemisest. Asjaolu, et hageja ei teinud septembris ja oktoobris tööd töölepingus kokkulepitud mahus, ei tulenenud sellest, et kostjal ei olnud hagejale tööd anda ja kostja ei kindlustanud hagejat tööga, vaid asjaolust, et hageja ise keeldus vedude tegemisest tavalise autoga ega võtnud vastu pakutud tööd Tallinnas. Kostja maksis hagejale tasu vastavalt tehtud tööle. Septembris oli pakkuda ainult tavalise autoga kaubavedu. Samuti ei olnud pakkuda vedusid välismaale, vaid Tallinnas. Hageja ei olnud selle töö tegemisest eriti huvitatud, kuna ta elas Noarootsis ega soovinud käia iga päev edasi-tagasi Tallinnasse tööle. Hageja oli teinud augustis 36 ületundi ja seetõttu anti talle kõigepealt augustis tehtud ületundide eest vaba aega, kuigi kostjal oli tööd pakkuda. Lõpuks nõustus hageja septembri keskel tegema tööd tavalise autoga. Oktoobris oli kostjal jällegi pakkuda tööd tavalise autoga, kuid hageja keeldus tavalise autoga vedusid tegemast, kuna see on füüsiliselt raskem. Oktoobri lõpus sai kostja pakkuda hagejale kalavedu külmutusautoga Leetu, mida hageja nõustus tegema. Seega ei pidanud kostja maksma palka septembris ja oktoobris aja eest, millal hageja ei töötanud.
16.Alusetu on ka hageja töötasu nõue novembrist veebruarini TLS § 35 alusel, kuna tööandja peab tööga kindlustama ja töötasu maksma vaid töösuhtes olevale töötajale. Hageja töösuhe kostjaga lõppes 31.10.2011. Hageja ei ilmunud ise enam pärast 31.10.2011 tööle. Hageja on viimane kord helistanud otsesele juhile 18.11.2011 märtsis uuesti tööletuleku küsimuses, pärast seda ei ole hageja kordagi helistanud ega ka tööd küsinud. 21.11.2011 pakuti hagejale tööd Lätis, millest viimane keeldus. Samuti nähtub kõneeristustest, et hageja on pikemaid aegu ajavahemikul 01.11.2011-07.02.2012 viibinud välismaal (ajavahemikul 19.11-24.11.2011 on hageja viibinud ilmselt Lätis ja Saksamaal, jaanuaris ajavahemikul 14.01-27.01.2012 ja alates 31.01.2012 on hageja viibinud järjekordselt välismaal). Kõneeristuste alusel saab teha järelduse, et hageja on ajavahemikul 01.11.2011-06.02.2012 teinud tööd teisele tööandjale välisvedude teostamisel. Selline käitumine kinnitab, et hageja ei olnud valmis töö tegemiseks kostja juures.
17.Seoses hageja nõudega täiendava puhkusehüvitise osas märgib kostja, et see põhineb valel keskmise töötasu arvestamisel, kuna kostjal puudus igasugune kohustus maksta hagejale keskmist töötasu. Hageja töötas alates 03.08-31.10.2011 ja selle perioodi eest on talle kasutamata puhkus hüvitatud summas 210,56 eurot. Töövaidluskomisjon on täiendavalt välja mõistnud 183,23 eurot, lugedes töötatud ajaks ka ajavahemikku 01.11.2011-07.02.2012. Kostja märgib, et isegi juhul, kui tööleping oleks lõppenud 07.02.2012, siis perioodil 01.11.2011-07.02.2012 ei teinud hageja tööd temast endast tuleneval põhjusel, mistõttu antud periood ei saa olla aluseks puhkuse arvestamisel.
18.Samuti on kostja hinnangul alusetu hageja hüvitise nõue TLS § 100 lg 4 alusel. Hageja hüvitise nõue on ka ebamõistlik, kuna hageja on teinud tööd kostja juures vähem, kui aeg, millises ulatuses ta nõuab hüvitist. Hageja on ka esitanud kolme kuu hüvitise nõude arvestuslikult valesti, sest hageja keskmine töötasu oli 759,45 eurot, mitte 1023,40 eurot.
19.17.08.2012 esitatud seisukohas leidis kostja, et hageja esitatud ülesütlemisavaldus on võltsitud ja seega puudub hageja ülesütlemisavaldus. Samas seisukohas asus kostja arvamusele, et kuivõrd hageja autojuhi kutsetunnistus aegus 2011 septembris ja hageja seda ei uuendanud, siis puudus tal õigus töötada kutselise autojuhina ning seega ei saanud ta ka eeldada töösuhte jätkumist pärast 31.10.2011.
Maakohtu otsus
20.Harju Maakohus rahuldas 05.02.2013 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja vähemsaadud kasutamata puhkuse hüvitise summas 183,23 eurot ja hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel ühe kuu keskmise töötasu ulatuses summas 759,45 eurot. Hageja nõude keskmise töötasu väljamõistmiseks TLS § 35 alusel jättis kohus rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus 14,81% ulatuses kostja ja 85,19% ulatuses hageja kanda.
21.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja töötas kostja juures autojuhina poolte vahel 03.08.2011 sõlmitud töölepingu alusel, hageja töötas kostja juures täistööajaga töötasuga 1,80 eurot tunnis, viimane tööpäev oli hagejal kostja juures 24.10.2011, kostja on arvestanud hagejale 2012 augustikuu eest palka 1342,35 eurot, septembrikuu eest 402 eurot ja oktoobrikuu eest 534 eurot, so kokku 2278,35 eurot ja puhkusekompensatsiooni 210,56 eurot ning kostja on 08.02.2012 saanud kätte avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel. Kostja ei ole töölepingu ülesütlemise avaldust töövaidlusorganis vaidlustanud.
22.Esmalt võtab kohus seisukoha selles, kas tööleping on lõppenud TLS § 80 lg 1 alusel sündmuse saabumisega 31.10.2011 (töötajate tööle naasmisega) või TLS § 91 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel 06.02.2012 hageja erakorralise töölepingu üleütlemise avalduse alusel.
23.Tulenevalt TLS § 105 lg 1 peab kohtule hagi või töövaidluskomisjonile avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitama 30 kalendripäeva jooksul, arvates ülesütlemisavalduse saamisest ning sama paragrahvi teise lõike järgi, kui hagi või avaldust ei esitata tähtaja jooksul või kui hagi või avalduse esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Kuna hageja oli esitanud kostjale ülesütlemisavalduse ja kostja oli selle kätte saanud, lõppes tööleping hageja avalduses märgitud alusel ja kuupäeval. Asjaolu, et hüvitisenõude lahendamisel tuli töövaidlusorganil tuvastada ülesütlemise kehtivus, ei anna alust järeldada, et kostja ei pidanud esitama hagi või avaldust TLS § 105 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul (RKTKo 3-2-1-170-11, p 13).
24.Seoses kostja väitega ülesütlemisavalduse võltsituse kohta leidis kohus, et nii määratud käekirja ekspertiis kui ka asjaosaliste seletused osutavad sellele, et avaldus oli hageja poolt valmis tehtud ja seda sooviti tegelikust allkirjastamisest hilisemal kuupäeval esitada kostjale. Kahtlused dokumendi võltsimises luges kohus kummutatuks.
25.Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, mille järgi oli sündmuse saabumisega, so töötajate puhkuselt tööle naasmisega, tööleping lõppenud. Tsiviilasjas on leidnud kinnitust, et hagejal on olnud kasutada kostja töömobiil, temale on 21.11.2012 veel pakutud autojuhina tööd (kostja ei ole asjaolu vaidlustanud) ning hagejale ei makstud kasutamata puhkuse hüvitist välja mitte väidetava töösuhte lõppemisel 31.10.2012, vaid 14.02.2012, mis kogumis kinnitab kohtu veendumust, et tööleping ei lõppenud kostja poolt telefoni teel 28.10.2011 hagejale teatamisega. Kohus leiab, et kostjapoolne hageja ametikoolituse tunnistuse aegumise ja sellest tuleneva töö mitteandmise esiletoomine on otsitud, sest pärast tunnistuse aegumist 01.09.2011 võimaldati hagejal edasi töötada ning juhul, kui selle puudumine oleks olnud määrava tähendusega töösuhte lõppemiseks, oleks kostja sellele töövaidluskomisjonis ja enne esimest eelistungit osutanud. Kohtu hinnangul tuleb tööleping lugeda lõppenuks alates 06.02.2012.
26.Nõue keskmise töötasu TLS § 35 alusel väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. Hagiavalduse kohaselt ei andnud kostja tööd normtööaja piires, kuigi hageja nõudis korduvalt tööd. Tulenevalt töölepingu p-st 4.1. oli kokku lepitud tunnitasu 1,80 eurot, seega tuleb tööaja väljaselgitamisel lähtuda tunniarvestusest, mitte aga töötatud
päevadest kuus. Tööaja arvestuse aluseks on olnud sõidumeerikute andmed. Eelistungil ja vande all seletuste andmisel on hageja korduvalt kinnitanud, et sõidumeerik ei näita tegelikku tööaega, sest koorma laadimisel ja ootel on hageja salvestanud sõidumeerikusse puhkeaja. Töölepingu p-i 2.2, mille kohaselt on töö sisuks auto juhtimine, auto hooldus ja remonttööd ning koorma laadimine, ei ole hageja arvesse võtnud. Seega ei ole tõendatud, et kostja ei ole 2011 septembrist kuni oktoobri lõpuni kindlustanud hagejat tööga normtundide ulatuses.
27.Seoses hageja keskmise töötasu nõudega tööga kindlustamata jätmise aja eest ajavahemikul november 2011 kuni 06.02.2012, viitab kohus Riigikohtu lahendi nr 3-21-117-11 p-s 19 märgitule, mille kohaselt vabaneb tööandja TLS § 35 alusel töötasu maksmise kohustusest, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud. Käesolevas tsiviilasjas on kostja esitatud tellimuste edasimüügi põhjal tõendatud, et kostjal oli hagejale tööd anda 2011 septembrist novembrini (II kd, tl 24-36). Hageja on vande all seletuste andmisel kinnitanud, et eelnimetatud dokumentides märgitud tööde tegemises on pooled kokku leppinud. Pooltel oli tunnistaja K. X ütluste järgi suuline kokkulepe, mille kohaselt andis kostja hagejale tööd siis, kui hageja seda soovis ning hageja ei ole vaidlustatud ajal kostjalt tööd nõudnud. Kohus leiab, et töö küsimise tõendamiseks ei piisa ainuüksi telefonikõnede eristustest. Hageja on esitanud kohtule SMS-i, mille sisuks on „Head uut. Praegu ei“, mis on saadetud hagejale 02.01.2012. Kostja on eelistungil 02.08.2012 selgitanud, et poolte kokkulepe oli, et hagejat teavitatakse töövõimalustest alates 2012 märtsist, kui tekib vajadus autojuhtide asendamiseks. Töö küsimist oleks hageja saanud asjas tõendada e-kirja, lühisõnumite või kostjale muus vormis tehtud avaldusega, millest nähtuks hageja pöördumise sisu. Ühe kostja poolt saadetud SMS-i põhjal ei ole võimalik veenduda, kas ja millise ajavahemiku kohta oli hageja kostjalt tööd küsinud. Võttes arvesse, et hageja on kostja juures töötanud ka varem tähtajalise lepingu alusel 2003, 2004 ja 2009, pidi talle olema arusaadav, et tema töösuhe on seotud äraoleva töötaja asendamisega. Hea usu põhimõttest tulenevalt (VÕS § 6) pidi hageja ise astuma vajalikke samme selleks, et selgitada välja töösuhte jätkumine ja väljendama selget valmisolekut tööks, mida ta ei ole teinud.
28.Puudub vaidlus selles, et 21.11.2011 pakuti hagejale tööd, millest viimane keeldus. Hageja ei eita asjaolu, et kostja poolt on tema poole töö pakkumiseks pöördutud, kuid ta ei ole sellele reageerinud ega täpsustanud ka üle tööpakkumise sisu. Tunnistaja K. Xa ütluste järgi pakuti hagejale tööd Eesti siseste sõitude tegemiseks, millest hageja keeldus, samuti ei olnud hageja huvitatud jätkuvast töösuhtest. On leidnud kinnitust, et hageja oli 19.11.-25.11.2011, 14.01.-31.01.2012 ja 31.01-16.02.2012 välismaal ning töötas teise tööandja juures.
29.Nimetatud asjaolusid kogumis hinnates ei ole leidnud kinnistust, et hageja oli septembrist 2011 kuni veebruarini 2012 valmis töö tegemiseks ja tööandja ei ole andnud talle tööd. Kohus jätab rahuldamata hageja TLS § 35 alusel esitatud nõude keskmise töötasu väljamõistmiseks.
30.TLS § 71 alusel on töölepingu lõppemisel tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Hageja töötas kostja juures ajavahemikul 03.08.2011-06.02.2012, so 6 kuud. Tööandjal lasus kohustus kompenseerida puhkus 2,33 x 6 kuu eest ehk 14 kalendripäeva eest ja tasuda kasutamata puhkuse hüvitis. Tööandja on arvestanud 14.02.2012 töötajale hüvitist summas 210,56 eurot. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord” § 2 lg-s 3 sisalduvatest nõuetest kuulus arvestamisele kasutamata puhkuse hüvitis 393,79 eurot
(1342,35+402+534:81x14). Seega kuulub TLS § 71 alusel väljamõistmisele vähemarvestatud puhkuse hüvitis summas 183,23 eurot.
31.Hageja poolt TLS § 100 lg 4 alusel tööandjalt hüvitise väljamõistmise osas märgib kohus, et käesolevas asjas on leidnud kinnitust asjaolu, et kostja, sõlmides hagejaga tähtajalise lepingu, ei ole hagejat õigeaegselt teavitanud töölepingu lõppemisest ega arvestanud välja puhkusehüvitist. Samas on töösuhtes selgusetu perioodi tekkimisel oma osa ka hagejal, kes on töölepingu ülesütlemise avaldusega kohtu hinnangul viivitanud. Kohus leiab, et eelnimetatud asjaolusid ja mõlema poole huvisid arvestades tuleb hageja kasuks välja mõista hüvitis ühe kuu keskmise töötasu ulatuses, so 759,45 eurot (2278,35:66x22). Apellatsioonkaebus
32.06.03.2013 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Pärnu Maakohtu 05.02.2013 otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või alternatiivselt, tühistada maakohtu otsus ja saata asi esimese astme kohtule teises koosseisus uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
33.Kaebuse kohaselt on kohus rikkunud menetlusnorme, mistõttu ei ole kohtuotsus TsMS § 436 kohaselt seaduslik.
34.Mõistes kostjalt välja TLS § 71 alusel puhkusehüvitise summas 183,23 eurot ja hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel summas 759,45 eurot, on kohus ületanud hagi lahendamisel nõude piire ja teinud otsuse nõude kohta, mida ei ole esitatud (TsMS § 439). Otsusega väljamõistetud summade osas on töövaidluskomisjon juba otsuse teinud ja nendes summades ei ole pooled töövaidluskomisjoni otsust vaidlustanud. Hageja esitas kohtule hagi töövaidluskomisjoni poolt rahuldamata osas, mis on sõnaselgelt märgitud ka hagiavalduses. Eelmärgitu tõttu ei ole seaduslik ega põhjendatud ka maakohtu otsuse resolutiivosa, mille kohaselt kohus rahuldas hagi osaliselt.
35.TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Menetluses ei ole arutatud ega esitatud taotlusi hüvitises, mille töövaidluskomisjon on hageja kasuks juba välja mõistnud.
36.Hageja vaidlustab kohtu poolt tuvastatud faktilise asjaolu, mille kohaselt oli hageja keskmise töötasu suurus kuus 759,45 eurot. Otsusest ei nähtu, mis põhjusel on kohus jätnud arvestamata kostja 17.08.2012 seisukoha lisana nr 11 esitatud uue tõendi (kd I, tl 115), mille kohaselt oli hageja keskmine kuutöötasu 783,20 eurot.
37.Jättes rahuldamata hageja TLS § 35 alusel esitatud keskmise töötasu nõude, on kohus järeldanud, et töö küsimise osas olid tõenditeks vaid telefonikõnede eristused ja puuduvad muud tõendid, mis kinnitaksid hageja valmisolekut töö tegemiseks. Seejuures on kohus jätnud hindamata tõendid (X Xa ütlused 16.01.2013 kohtuistungil, hageja vande all antud ütlused 16.01.2013 kohtuistungil ja vastava kohtuistungi protokollis sisalduvad ütlused), mis kinnitavad, et hageja on korduvalt tööd küsinud.
38.Maakohtu otsusest ei nähtu, millistele tõenditele rajas kohus järelduse, et hageja ei olnud tööks valmis perioodil november 2011 kuni veebruar 2012, kuna viibis välismaal ajavahemikul 19.11-25.11.2011 ja 14.01-31.01.2012.
39.Kohus on jätnud rahuldamata hageja nõude keskmise töötasu väljamõistmiseks TLS § 35 alusel, rajades oma otsuse asjaolule, et hageja ei olnud tööks valmis ka septembris ja oktoobris 2011. Kohus on jätnud hindamata kostja 17.08.2012 seisukoha lisana 12 esitatud hageja tööaja tabeli ja kõrvaldamata selles tõendis sisalduvad vastuolud teiste esitatud tõenditega. Nimelt nähtub vastavast hageja tööaja tabelist, et septembris ja oktoobris 2011 on hageja võimaliku 43 tööpäeva puhul keeldunud tööst 40 tööpäeva. Samas nähtub antud tõendist, et hageja on töötanud võimalikust 43 tööpäevast 25 tööpäeva. Seega ei ole kohtuotsus seaduslik ega põhjendatud (TsMS § 436 lg 1 ja lg 2).
40.Maakohtu otsus ei ole kooskõlas TsMS § 438 lg-tega 1 ja 2. Kohtuotsuse resolutiivosas ei sisaldu menetluskulude jaotust, mis on märgitud üksnes otsuse motiveerivas osas. Ka ei nõustu hageja menetluskulude jaotusega, kuna asjas on olulises mahus menetluskulusid tekitav eksperditasu ekspertiisis, mille kohus vaatamata hageja vastuväidetele määras ja milles kostja tulemit ei saavutanud.
41.Otsuse motiveerivas osas tsiviilasja hinna määramisel on kohus rikkunud õigusnorme. Hageja ei ole vastavas summas (7784,35 eurot) nõudeid esitanud. Ka on kohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-6-11 p-s 13 käsitletud teise poole kohtusse pöördumist individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 24 lg 4 alusel. Hageja ei ole kohtusse pöördunud eelnimetatud sätte alusel.
42.Kohus ei ole täitnud TsMS §-s 442 esitatud nõudeid kohtuotsusele, kuna nähtuvalt kohtuistungi protokollidest arutati asja avalikel kohtuistungitel, ent otsuses ei sisaldu viimase istungi aega, vaid sisaldub viide asja lahendamisele kirjalikus menetluses. Samuti rikkus kohus nõudeid kohtuotsusele sellega, et lahendas nõudeid, mida hageja ei olnud esitanud, jättis analüüsimata tõendid ja põhjendamata, miks kohus ei nõustunud poolte väidetega.
43.Vastus apellatsioonkaebusele
44.Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
45.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
46.Hageja on apellatsioonkaebuses korranud esimese astme kohtus esitatud seisukohti. Maakohus on käsitlenud vaidluse aluseks olevaid asjaolusid ning kõiki kostja vastuväiteid hagile ning selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks hagi kuulub üksnes osaliselt rahuldamisele. Kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Maakohus on hagis esiletoodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõigusenormidega ning hinnanud esitatud tõendeid seadusekohaselt. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Kuna esimese astme kohus on hageja seisukohtadele piisava selgusega vastanud ning ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega täies ulatuses, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse arutluskäiku korrata.
47.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et ei nõustu kaebuse väitega, mille kohaselt on kohus tuvastanud ekslikult hageja keskmise töötasu suuruse. Kohus on juhindunud töövaidluskomisjonile esitatud tõendist, millest nähtuvalt oli hageja keskmise töötasu suuruseks 759,45 eurot. Kuna hageja seadis nimetatud tõendi kahtluse alla ning kostja oli seetõttu sunnitud esitama uue tõendi hageja keskmise töötasu kohta, oli selles augustikuu tööpäevadeks arvestatud varasema 21 päeva asemel ekslikult 23 tööpäeva. Kujunenud olukorras on maakohus erinevaid tõendid hinnates asunud kolleegiumi arvates põhjendatud seisukohale, et hilisem ja eksitav tõend tuleb jätta tähelepanuta ning juhinduda esialgsest tõendist nähtuvast tööpäevade arvust ning keskmise töötasu suurusest.
48.Kaebuse väide, et maakohus on ületanud hagi piire, ei samuti ole õige. Paika peab hageja viide ITVS § 25 lg-le 1, mille kohaselt jõustub töövaidluskomisjoni otsus selle osalisel vaidlustamisel osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. Kuna aga hageja ei olnud rahul töövaidluskomisjoni otsusega nõuete rahuldamise ulatuse osas ning esitas
hagiavalduses kohtule samasisulised nõuded, pidi maakohus hagi põhjendatusel üle otsustamisel andma hinnangu samadele nõuetele samadel asjaoludel. Sellises olukorras saab rääkida töövaidluskomisjoni otsuse osalisest jõustumisest ITVS § 25 lg 1 teise lause mõttes üksnes osas, mis ei ole seotud nende hageja esitatud nõuetega, mille läbivaatamist kohtus hageja soovis (vt nt RKTK otsus nr 3-2-1-6-11).
49.Hageja nõude keskmise töötasu saamiseks TLS § 35 alusel on kohus jätnud õigesti rahuldamata. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et poolte kokkuleppe kohaselt sõltus hageja tööaeg ja hulk tema enda soovidest. Hageja sai tööd siis, kui ta seda küsis ning hageja väite tõendamiseks, et hageja tööd soovis, ei piisa üksnes telefonikõnede eristustest. Samuti ei anna alust lugeda tõendatuks hageja soovi väidetud määral tööd teha tunnistaja X Xa poolt 16.01.2013 antud ütlus, et „tööküsimist oli“ (II kd, tl 93). Erinevalt hageja seisukohast tuleb nimetatud fraasi kolleegium arvates hinnata tunnistaja poolt antud ütlustest järelduva töösuhte üldise kontekstiga. Tunnistaja ütlustest ning ka hageja enda selgitustest nähtub, et hageja ei soovinud võtta vastu kostja poolt pakutud igat liiki veokijuhi tööd, vaid üksnes seda, mille vastu tal huvi oli. Hageja eelistas külmutushaagiste vedu Norrasse ega olnud huvitatud Eestisisestest vedudest. Kuna külmutushaagise vedusid Norrasse oli piiratud hulgal ning kui kostjal hagejale seda liiki tööd ka küsimise korral pakkuda ei olnud, ei tähenda see, et kostja oleks hagejale muud tööd keelanud (I kd, tl 92-95 ning 96-99). Sellist kokkulepet, et külmutushaagiste vedu Norrasse peab olema kostjal pakkuda nii palju kui hageja soovib, ei ole pooled sõlminud.
50.Seda, et ka hageja ise on mõistnud töösuhte sisu selliselt, et ta oli kostja ees kohustatud üksnes selle töö tegemises, mille vastu tal huvi oli, tõendab maakohtu poolt õigesti tuvastatud asjaolu, et hageja pidas lubatavaks võtta tööd vastu ka teistelt tööandjatelt ning viibida nende ülesandel ka välismaal. Samal seisukohal on olnud läbivalt ka kostja, kelle sõnul ei võimaldanud hagejaga sõlmitud töösuhe tal teha hagejale takistusi mujal töötamiseks ning kokkuleppe kohaselt soovis kostja kastutada hagejat ajutiste tähtajaliste tööde tegemiseks ajutiselt äraolevate töötajate asendamiseks.
51.Tsiviilasja hinna määramisel on kohus õigesti võtnud arvesse kogu apellandi poolt esitatud nõuete summa. ITVS § 24 reguleerib töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamist ja regulatsioon kehtestab samad põhimõtted nii avaldaja kui ka vastaspoole pöördumisele kohtusse asja läbivaatamiseks hagimenetluse korras. ITVS § 25 lg 1 sätestab TVK otsuse jõustumise regulatsiooni sõltumata sellest, kes töövaidluskomisjoni otsuse on vaidlustanud.
52.Kaebuse etteheide, et kohus ei ole märkinud otsuse resolutsioonis menetluskulude jaotust, on ekslik. Maakohtu otsuse resolutsioon hõlmab nii menetluskulude jaotuse kui ka selgituse edasikaebamise korra kohta.
53.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kolleegium selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Iko Nõmm
Malle Seppik
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.