Täitmine › Muud täitmisasjad

teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

15.11.2011 arestis kohtutäitur Urmas Tärno hageja avalduse ning jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2010 otsuse alusel asjas nr 2-09-16029, millega kostjalt I ja Rõivakaupmees OÜ-lt (pankrotis) mõisteti välja 1 500 000 krooni, täiteasja nr 052/2010/5721 raames kostjale I kuuluvad kaks väheväärtuslikku kinnisasja ning ühe väheväärtusliku sõiduki. Kostjate vahel tehtud tehing kahjustab hageja huvisid, kuivõrd sellega on teadlikult vähendatud kostjale I kuuluvat vara, mistõttu on vähenenud ka hageja nõude sissenõutavuse ulatus. Kostja I on kostjale II kinnistu võõrandanud ilma mistahes vastusooritust saamata, näidates võõrandamise alusena ära kostja II väidetava lepingust taganemise, milleks on antud kostja I nõustumus. Kostja II teadis tehinguga hageja huvide kahjustamisest, kuivõrd tegemist on kostja I lähikondse, täpsemalt emaga. Olukorras, kus 14.12.2011 seisuga on kostja I vastu täitmisele pööratud nõude suurus koos kohtutäituri täitekuludega kokku 104 897 eurot 74 senti, on alust eeldada, et 5 300 euro väärtuses hinnatud kostja I varale sissenõude pööramine ei vii hageja nõude rahuldamiseni, mistõttu on hagejal õigus nõuda kostja I omandist väljunud kinnistu tagasivõitmist. Hagi kostjate vastu on esitatud kolme aasta jooksul tehingu tegemisest. 15.10.2012 esitas hageja seisukoha kostja II vastuse osas, leides, et haginõue ja hagiga taotletav eesmärk on selge ning põhistatud ja kostja II etteheited on alusetud. Kostja II poolt kinkelepingust taganemise avalduses loetletud asjaolud ei ole kinkelepingust taganemist tingivad. Hageja on seisukohal, et kostja II kinkelepingust taganemine on alusetu. Isegi kui kostja II poolsel taganemisavaldusel oleks olnud alus, ei välistaks see kostjate vahel sõlmitud asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamist täitemenetluse seadustiku (TMS) § 188 lg 1 alusel. Asjaõiguslepingut saab tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada isegi siis, kui see on sõlmitud ilma võlaõigusliku kokkuleppeta ning üksnes kehtivast taganemisavaldusest tekkinud alusetu rikastumise õigussuhtest tuleneva nõudeõiguse vabatahtlikuks rahuldamiseks. Hageja on seisukohal, et tal on õigus nõuda nimetatud kokkuleppe tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist olenemata sellest, kas selle aluseks oli võlaõiguslik kokkulepe või seadusest tulenev kostja II nõudeõigus. Olenemata asjaolust, et kostja II mistahes võlaõiguslike kokkulepete olemasolu 07.07.2009 lepingus eitab, võib ka võlaõigusliku kokkuleppe olemasolu nimetatud lepingus siiski esineda või olla sellest tuletatav. Olukorras, milles 07.07.2009 sõlmitud lepingu sõlmimine kostja II väitel oli tingitud tema poolt kostjale I esitatud taganemisavaldusest, saab kostja II nõustumust käsitleda ka võlatunnistusena, millega kostja II võttis õigeks kostja I taganemisavalduse ning tunnistas sellega kostja I alusetu rikastumise nõudeõigust, mille tulemusena leppisid kostjad kokku omandi üleminekus kostjalt I kostjale II alusetu rikastumise nõudeõiguse täitmiseks ning mille alusel sõlmiti ka asjaõiguskokkulepe kinnisasja omandi ülekandmiseks. Hageja hinnangul võib kostja II taganemisavalduse ning 07.07.2009 sõlmitud lepingus sisalduva kostja I nõustumuse näol olla tegemist ka näiliku tehinguga, millega kostjad soovisid varjata tagasikinkimise tehingut. Hageja leiab, et kinnistule seatud hüpoteekide summa ei tähenda, et kinnistu oleks hageja jaoks väärtusetu. Isegi kui hüpoteekidega tagatud nõuded ületaksid tänaseks päevaks kinnisasja väärtust, ei saa hageja hinnangul eeldada, et hageja poolt algatatud täitemenetlusega kõik hüpoteegipidajad ka ühinevad või et hüpoteekidega tagatud nõuete osa võlgnikuks olevad isikud oma kohustused hüpoteegipidaja ees täitmata jätavad. Kostja I vastuväited

põhjuseks kinkelepingust taganemiseks aprillis 2009. Hagi on kostja hinnangul suunatud mitte hageja rahaliste nõuete kaitsmiseks, milleks hagejal on kostja suhtes kahtlemata alust, vaid eelkõige kostja ja temaga seotud isikute traumeerimiseks ja emotsionaalseks ruineerimiseks. Põhjus, miks vaidlusel puudub hageja jaoks rahaline väärtus, on asjaolu, et kinnistule on seatud I järgu hüpoteek Nordea panga kasuks. Hüpoteek tagab laenu, mille jääk on arvatavasti ligikaudu kaks korda suurem kinnistu realiseerimisest saadavast rahast. Seega oleks ainus võimalik tulemus hageja nõude rahuldamisel see, et kinnistu realiseerimisel saab pank 50% oma võlast ja kostja II saab pangapoolse kohustuse ülejäänud 50%-le summale. Kostja I hinnangul on hagi esitatud hiljem kui seadus seda ette näeb. Avaldus kinkelepingu tagasivõtmiseks esitati kostja II poolt aprillis 2009. Hagiavaldus esitati mais 2012. Muus osas ühineb kostja I kostja II poolt esitatud vastustega. Kostja II vastuväited

07.07.2009 lepingudokumendis sisalduvate võla- ja asjaõiguslike kokkulepete tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist osas, milles kostja I andis üle kinnistu omandi kostjale II, täpsustamata, millised on need konkreetsed kokkulepped ja kus need lepingustruktuuris paiknevad. Hageja peab tehingud konkreetselt esile tooma, tuvastushuvi olemasolu ise põhjendama ning oma põhjendused siduma konkreetsete tehingute kehtetuks tunnistamise nõudega. Seoses sellega, et hageja näib taotlevat osaliselt ka kinnistamisavalduste kehtetuks tunnistamist, märgib kostja II, et see ei ole õiguslikult võimalik. Kostjate avaldused, mis puudutavad kinnistusraamatu omanikukande muutmist ning paiknevad 07.07.2009 lepingudokumendi punktis 5.1, on kinnistamisavaldused, mis ei ole käsitletavad tehinguna, vaid formaalsete taotlustena kinnistusraamatu pidajale. Kostja II rõhutab, et tema elukohaks on Põlva ning kostja I elab juba pikemat aega Tallinnas. 2009. aastal olid kostjate suhted väga halvad, mida tõendab juba ainuüksi kinkelepingust taganemise fakt. Seetõttu ei teadnud ega saanud kostja II teada, kas ja millised õigussuhted on kostjal I kolmandate isikutega. Eeldus, et lähikondne teab võlausaldajate huvide kahjustamisest, kehtib niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus faktiliste asjaolude ja tõenditega. Antud juhul puudub mistahes lähtealus eelduseks, et kostja II oli teadlik kostja I äritegevusest ja tema poolt antud käenduste olemasolust ning sisust. Samuti märkis kostja II, et asjas ei ole tegelikkuses võimalik ka objektiivselt hageja huvide kahjustamine, kuivõrd kinnistu „R“ väärtus on käesoleval hetkel ca 50 000 eurot ning 2009 aprillis oli see ca 45 000 kuni 47 000 eurot. Kinnistu on hüpoteeke arvestades hageja jaoks väärtusetu. Seega puudub tegelikkuses hageja võimalus saavutada sissenõude rahuldamine kinnistu „R“ arvel. Maakohtu otsus

tehinguga. Formaalsed taotlused kinnistusraamatu pidajale ei ole tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatavad. Kohus tugines otsuses täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187 lg-le 1, § 188 lg-le 1, § 189 lgle 1 ja ja leidis, et seega võib TMS § 187 lg 1 ja § 188 lg 1 kohaselt kohtult nõuda sissenõudjate huve kahjustava tehingu kehtetuks tunnistamist kolme aasta jooksul arvates tehingu tegemisest, kui see on tehtud teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks ning tehingu teine pool sellest teadis või pidi teadma. Kinkelepingu või kinke iseloomuga tehingu tagasivõitmise tähtaeg on kaks aastat arvates sellise tehingu tegemisest. Samuti tugines kohus VÕS § 268 lg-le 1 ja § 1028 lg-le 1 ning leidis, et 07.07.2009 ei sõlminud kostja II võlaõiguslikku kokkulepet kinnistu „R“ üleandmiseks, vaid kostja I andis välja kinkelepingu alusel saadu tulenevalt VÕS § 268 lg 1 ja § 1028 lg 1 ehk seaduse alusel, millest tulenevalt puudub kostjate vaheline kostjat I kinnistu „R“ omandi üleandmiseks kohustav võlaõiguslik kokkulepe. Võlaõigusliku kokkuleppe olemasolu on TMS § 187 lg 1 sätestatud alusel hagi esitamise peamiseks eelduseks. Kohus nõustus kostja II seisukohaga, mille kohaselt kohustuse tekkimine seaduse alusel ei ole samastatav tehingulisel alusel tekkinud kohustusega, millest tulenevalt on seega välistatud VÕS § 268 lg-st 1 tuleneva alusetu rikastumise sätetele tugineva tagasitäitmise võlasuhte kehtetuks tunnistamine TMS § 187 lg 1 ja § 188 lg 1 sätestatud alusel. Kohus märkis täiendavalt, et kinkelepingust taganemine ühepoolse tehinguna ei saa olla ka näilik, kuivõrd sellise kujundusõiguse tagajärjed sätestab seadus, mitte poolte kokkulepe. Võlasuhe, mis tekib seaduse alusel, ei sisalda endas poolte tahteavaldust, seega ei ole võimalik ka tahte moonutatult avaldamine. Kuna taganemisavaldus on tehtud 06.04.2009 ja hagi on esitatud 10.05.2012, ei oleks hagejal ka formaalselt olnud võimalik TMS § 188 lg 1 alusel kostja II taganemisavalduse kehtetuks tunnistamist nõuda, kuivõrd hagi esitamiseks oli taganemisavalduse tegemisest möödunud enam kui kolm aastat. Seoses hageja väitega, et kinnistu omandi üleandmine kostja I poolt kostjale II kahjustas tema huve, viitas kohus Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-140-07, milles kohus on leidnud, et käsutustehinguna on asjaõigusleping omandi üleandmise kohta õiguslikult neutraalne ega saa seetõttu üldjuhul olla vastuolus heade kommetega ning sel põhjusel tühine. Seega saab heade kommete vastasus enamasti puudutada vaid käsutustehingu aluseks olevat kohustustehingut. Erandina on käsutustehing vastuolus heade kommetega, kui käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise on heade kommete vastane. Kohus asus seisukohale, et asjaõiguslepingu sisuks ei ole pooltele kohustuste tekitamine, vaid AÕS § 120 kohaselt teatud õigusmuudatuse saavutamine. Asjaõigusleping on õiguslikult neutraalne leping, millest tulenevalt ei saa asjaõiguslepingu eesmärk olla reeglina muu, kui võlaõigusliku kohustustehingu täimine ning asjaõigusleping ei saa seetõttu olla näiteks heade kommetega vastuolus (RKTK otsuse nr 3-21-20-05 p 26). Asjas on ilmne, et nii see ei olnud, vaid 07.07.2009 asjaõigusleping kinnistu omandi üleandmiseks põhines seaduse alusel tekkinud võlasuhtel ning kostja I oli seadusest tulenevalt kohustatud andma üle kinnistu „R“ omandi kostjale II. Kuna tagasitäitmise võlasuhe tekkis seaduse alusel ning põhines kostja II ühepoolsel taganemisavaldusel, mille tegemist kostja I kuidagi mõjutada ei saanud, siis ei saanud olla ka asjaõiguslepingu eesmärk hageja huvide kahjustamine. Asjaõiguslepingu ainsaks eesmärgiks oli õiguslikult neutraalsena VÕS § 268 lg 1 tulenevale kohustusele vastava õigusmuudatuse kaasatoomine. Lisaks on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-140-07 leidnud, et asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik saab esitada asjaõiguslepingu tühisuse tunnustamise hagi vaid juhul, kui asjaõigusleping mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest. Ainuüksi võlaõigusliku positsiooni kahjustamine ei ole piisav. Antud juhul ei ole hageja asjaõiguslepingu pooleks ega taotle mõne temale kuuluva asjaõiguse tunnustamist, mida kostjatevaheline asjaõigusleping rikuks, seega puudub hagejal

õigus tugineda ka asjaõiguslepingu tühisusele. Hageja on küll leidnud, et kinnistu omandi üleandmisega on rikutud tema võlaõiguslikku positsiooni, kuid Riigikohus ei ole seda pidanud eelpool nimetatud lahendis õiguslikku tähendust omavaks asjaõiguslepingu tühisusele tuginemisel. Kostja II ei saanud taganemisavalduse tegemisel olla teadlik hageja soovist nõuda kostjalt I mingisuguse kohustuse täitmist. Kostjad on usutavalt selgitanud asjaolu, et kostjate omavahelised suhted olid halvad, mille tõttu taganes kostja II kostjaga I sõlmitud kinkelepingust. Kohus märkis täiendavalt, et kuigi lähikondse puhul eeldatakse, et ta tehingu tegemisel teadis, et sellega kahjustatakse võlausaldajate huve, ei ole tegemist kindla asjaoluga. Eeldus, et lähikondne teab võlausaldajate huvide kahjustamisest, kehtib niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus faktiliste asjaolude ja tõenditega. Kostja I oli olnud kinnistu „R“ omanikuks vaid aasta, samas kui kostja II omand oli enne 10.04.2008 kinkelepingu sõlmimist kestnud kinnistusraamatu kohaselt 10 aastat ning kinnistul paikneva ehitise omand umbes 20 aastat. Kinnistu on kostja II pikaaegne ja ka praegune kodu. Eluliselt usutav ei ole see, et 07.07.2009 toimus ettekavatsetud ning pahauskne kostja I vara väljaviimine tema omandist. Kostja II ei näinud ega pidanud ette nägema, et temapoolse kinkelepingust taganemise tulemusena võiksid kahjustuda hageja huvid, kuivõrd taganemisavalduse esitamise hetkel ei olnud hageja isegi mitte hagi kostja I vastu esitanud. Kohus nõustus kostja II seisukohaga, et eeltoodust tulenevalt puudub asjas kostjal II subjektiivne teadlikkus hageja huvide kahjustamise võimalikkusest. Arvestades kinnistul „R“ lasuvaid hüpoteeke leidis kohus, et kinnistu on hageja jaoks tõenäoliselt väärtusetu. Vaidlusaluse tehingu tegemise ajal 07.07.2009 moodustas hüpoteekide summa 139 966 eurot 51 senti, sealjuures oli Nordea Bank Plc-l nõudeid 8 kinnistu suhtes 07.07.2009 seisuga ca 84 000 euro ulatuses (praegusel hetkel ca 79 000 eurot). Seega on ilmne, et kostja I vara väärtus kinnistu omandiõiguse muudatusega objektiivselt ei vähenenud. Kinnistul puudub selline väärtus, mis kinnistu omandiõiguse üleandmise tõttu võinuks kahjustada hageja huve. Hagejal ei ole kinnistule sissenõude pööramise teel võimalik oma nõuet rahuldada, kuna ainuüksi esimese järjekoha hüpoteegiga tagatud nõude jääk ületab kinnistu väärtust 1,7 korda. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud kohus tõenäoliseks, et keegi ostaks 50 000 euro väärtuses oleva kinnistu koos hüpoteekidega, kui hüpoteegisummad kokku on 184 704 eurot 66 senti. Kui tagatisvarale pööratakse sissenõue, siis üldjuhul krediidiasutus lõpetab krediidilepingu ja realiseerib tagatisvara. Apellatsioonkaebus

tunnistada isegi siis, kui see on sõlmitud ilma võlaõigusliku kokkuleppeta ning üksnes kehtivast taganemisavaldusest tekkinud alusetu rikastumise õigussuhtest tuleneva nõudeõiguse vabatahtlikuks rahuldamiseks. Hoolimata asjaolust, et kostja II võlaõiguslike kokkulepete olemasolu 07.07.2009 lepingus eitab, võib see lepingus siiski esineda või olla sellest tuletatav. Näiteks võib kostja II nõustumust taganemisavaldusega käsitleda ka võlatunnistusena, millega kostja II võttis õigeks kostja I taganemisavalduse ning tunnistas sellega kostja I alusetu rikastumise nõudeõigust, mille tulemusena leppisid kostjad omavahel kokku selles, et omandi üleminek kostjalt I kostjale II toimub alusetu rikastumise nõudeõiguse täitmiseks ning mille alusel sõlmiti ka asjaõiguskokkulepe kinnisasja omandi üleandmiseks kostjalt I kostjale II. Seejuures ei välistanud hageja, et kohtumenetluse raames võib kohus õigusliku kvalifitseerimise tulemusena tuvastada ka mõne muu kausaaltehingu kostjate vahel, mille alusel kinnisasja omand kostjalt I kostjale II üle anti. Lisaks on hageja avaldanud, et kostja II 06.04.2009 taganemisavalduse ning 07.07.2009 sõlmitud lepingus sisalduva kostja I nõustumuse näol võib olla tegemist ka näiliku tehinguga, mis seisnes tagasikinke vormistamises kostja II kinkelepingust taganemisena, mille ajendiks oli kostjate teadlikkus hageja kavatsusest rahaline nõue kostja I suhtes maksma panna ning soov leida võimalus kostjale I kingitud kostja II pikaajaline kodu siiski perekonna omandisse jätmiseks. Ka 10.04.2013 asjas toimunud kohtuistungil on hageja selgitanud, et taotleb asjaõigusliku soorituse tagasivõitmist ehk omandiõiguse tagasikandmist täitemenetluses võlgnikule ehk kostjale I. Hageja on loetlenud õiguslikke alternatiivseid aluseid, mille alusel võib tehing olla tühine. Õiguslik kvalifitseerimine, milline tehing tegelikkuses sooritati (kas tegemist oli ühepoolse avalduse ja selle alusel tagasitäitmine või negatiivse/positiivse võlatunnistusega) on õiguse kohaldamise küsimus. Seega on hageja kohtule korduvalt selgitanud, millist tehingut ta soovib kehtetuks tunnistada ning on tehingu tühisuse ja kehtetuse alusena toonud välja erinevaid alternatiive, millised kohus on jätnud sisuliselt tähelepanuta ja täiel määral analüüsimata, märkides vaid üldsõnaliselt, et asjaolude pinnalt ei nähtu, et 07.07.2009 oleks sõlmitud mistahes võlaõiguslik leping. Sellega on kohus hageja hinnangul oluliselt rikkunud TsMS § 436 lg-t 1 ning § 442 lg-t 8. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et kostja I andis välja kinkelepingu alusel saadu kinkelepingu taganemisest tuleneva tagasitäitmise raames ning kostja I poolt taganemisele nõustumise andmine ei oleks muutnud õiguslikku situatsiooni. Hageja on maakohtus avaldanud, et kostja II ei ole kinkelepingust taganemiseks kunagi õiguslikku alust omanud ning taganemise avaldus ei ole kunagi omanud õiguslikke järelmeid. Taganemise kehtivusele on hageja oma 15.10.2012 kohtule edastatud seisukohas vastava vastuväite esitanud. Hageja tugines VÕS § 268 lg-le 1 ja § 267 p-le 1, millest viimasele on oma 06.04.2009 taganemise avalduses viidanud ka kostja II. Hageja rõhutab, et VÕS § 268 ja 267 kohaselt ei või kinkija kinkelepingust taganeda omal äranägemisel, vaid üksnes seaduses nimetatud aluse esinemisel. Kui vastavat alust ei esine, siis taganemiseks õiguslikku alust ei eksisteeri ning taganemisavaldus on õigusliku järelmita. Hageja on kohtule avaldanud, et tema hinnangul ei ole kostja II esitatud taganemisavalduses loetletud asjaolud kinkelepingust taganemist tingivad ning et ka taganemisavaldust tõestanud notar on kostjale II selgitanud, et ta ei ole avalduse tõestamisel kontrollinud, kas avaldaja poolt avalduses kirjeldatud rikkumine on kostja I poolt aset leidnud ja kas antud rikkumine annab aluse lepingust taganemiseks, kuid vaatamata sellele on kostja II nõudnud tehingu tõestamist ja esitanud avalduse. Kohus ei ole hageja väiteid aga arvesse võtnud ega neile hinnangut andnud, rikkudes sellega TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud menetlusnorme ning kohtul lasuvat põhjendamiskohustust. Samuti on kohus selgelt ebaõigesti kohaldanud VÕS § 268 lg-t 1 ja § 267 p-i 1, kuivõrd ei ole arvesse võtnud asjaolu, et kinkelepingust taganemine on võimalik üksnes seaduses sätestatud aluste esinemisel. Lisaks on kohus rikkunud TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud menetlusnormi.

Hageja on seisukohal, et kostja II taganemise avalduses esitatud lakooniline põhjendus on paljasõnaline ega saa olla iseseisvaks ja lubatavaks tõendiks selle osas, et kinkelepingust taganemiseks alus ka eksisteeris. Täiendavaid tõendeid kinkelepingust taganemise aluse tegeliku olemasolu kohta ei ole kostja II kohtule esitanud. Kohus on eelnimetatud menetlusnorme oluliselt rikkudes ning materiaalõigusnorme selgelt valesti kohaldades jõudnud ebaõigele järeldusele, nagu oleks kostja I 07.07.2009 sõlmitud tehinguga andnud kinnistu omandi kostjale II välja kinkelepingu tagasitäitmise raames. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga ka hagejal TsMS § 368 lg-s 1 sätestatud tuvastushuvi puudumise osas. Alusetule taganemisavaldusele oleks kostja I pidanud vastu vaidlema. Kuivõrd kostja I on ülejäänud võlausaldajaid kahjustaval viisil nõustunud alusetu taganemisavaldusega ning teinud selle alusel asjaõigusliku soorituse kinnisasja omandiõiguse üleandmiseks kostjale II, siis esineb hagejal antud õigussuhte ja soorituse kehtetuse tuvastamiseks ka õiguslik huvi. Väär on ka maakohtu tõlgendus TMS § 187 lg 1 osas, mille kohaselt on nimetatud materiaalõigusnormi alusel hagi esitamise peamiseks eelduseks võlaõigusliku kokkuleppe olemasolu. TMS § 187 lg 1 sätestab tehingu, milleks võib olla ka ühepoolne tehing tahteavaldusena, mitte lepingu tagasivõitmise alused. Sama sätte teise lause kohaselt loetakse tehinguks ka eseme käsutamist täitemenetluses, kus üldjuhul toimubki eseme käsutamine ilma võlaõigusliku kokkuleppeta. Ebaõige on ka maakohtu viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-140-07, kuivõrd antud kohtuasjas lahendati võlaõigusliku lepingu tühisuse tuvastamise küsimust lepingu pooleks mitteoleva isiku nõude alusel ning tegemist ei olnud tehingu tagasivõitmisega täitemenetluse raames. Hageja on seisukohal, et TMS näeb ette erinormid tehingute tagasivõitmise osas ning antud menetluses piisab tehingute tagasivõitmiseks ka võlausaldaja võlaõigusliku positsiooni kahjustamisest, kuivõrd vastupidise tõlgenduse korral ei oleks täitemenetluse tehingute tagasivõitmise regulatsioonil kinnisasjade puhul sisulist mõtet. Ekslik on maakohtu seisukoht, et kinkelepingust taganemine tahteavaldusena ei saa olla näilik, kuivõrd sellise kujundusõiguse tagajärjed sätestab seadus. Kuigi kujundusõiguse tagajärjed sätestab seadus, siis kujundusõiguse realiseerimise toob kaasa tahteavalduse tegija tahte väljendus. Olukorras, kus tahteavaldus tehinguna on esitatud kokkuleppel selle tahteavalduse saajaga, eesmärgiga varjata kinkelepingust taganemisega tegelikkuses kinkelepingu eseme tagasi kinkimist, saab ka kinkelepingust taganemine ühepoolse tahteavaldusena olla näilik. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt on hageja tuginenud kostja II 06.04.2009 taganemisavalduse kehtetusele, on ekslik. Hageja on tuginenud kostja II taganemisavalduse näilikkusele, mille tagajärjeks on TSÜS § 89 lg 2 kohaselt tehingu tühisus, mitte kehtetus. Kehtetuks on hageja soovinud tunnistada tühise taganemiseavalduse alusel kostjate vahel 07.07.2009 sõlmitud lepingut, selles antud kostja I nõustumust ja selle alusel tehtud asjaõiguslikku sooritust. Nimetatud lepingu sõlmimisest ja selle alusel kinnistamisavalduste esitamisest ei olnud hagi esitamise ajal möödunud kolme aastat. Kohus on asunud meelevaldsele seisukohale, et on usutav, et kostjate omavahelised suhted olid halvad. Kostjad ei ole seda asjaolu mitte millegagi tõendanud ning usutavust ei kinnita kindlasti ka kostja II ühepoolne taganemise avaldus. See, et kostja II on halbu suhteid oma ühepoolselt koostatud taganemisavalduses märkinud, ei tõenda, et see ka tegelikult nii oli. Käesoleval juhul on kohus selgelt ebaõigesti jätnud kohaldamata TMS § 188 lg-s 2 sätestatud eelduse ning eiranud ka TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise nõuet. Asjaolu, et kostja I ei vaielnud kostja II kinkelepingust taganemise avaldusele vastu ja kinkena saadud kinnisasja omandi vabatahtlikult ja taganemisavaldust õigeks võtvalt kostjale II tagastas, tõendab hageja hinnangul seda, et poolte

suhted olid tavapärased ja igati normaalsed ning neil oli ühine soov ja tahe ning ka kokkulepe viia kinnistu tagasi kostja II omandisse. Ei ole ka eluliselt usutav, et sellises olukorras ei vahetaks lepingu poolteks olevad lähikondsed omavahel informatsiooni sellest, mis on omandiõiguse ülekandmise eesmärgiks, milleks antud juhul oli kinnisasjale hageja nõude arvelt sissenõudmise vältimine. Kostja II pidi kostja I majandusliku olukorra problemaatilisust möönma, kuivõrd kostja I närviline ja stressis olek ja sedavõrd intensiivne soov kinnisasja müüa, mis viis väidetava konfliktini, pidi loogiliselt võttes olema tingitud kostja I problemaatilisest majanduslikust olukorrast, mistõttu pidi kostja II teadma, et kinkelepingust taganemine ja kinnisasja omandiõiguse ülekandmine pidi kahjustama kostja I teiste võlausaldajate õigusi. Kohus on pealiskaudselt juhindunud Riigikohtu lahendites nr 3-2-1-20-05 ja nr 3-2-1-140-07 väljendatud seisukohtadest ning leidnud, et kuivõrd asjaõigusleping on oma olemuselt õiguslikult neutraalne, ei saanud selle eesmärk olla hageja huvide kahjustamine ning et hageja asjaõiguslepingu pooleks mitteoleva isikuna ei saagi asjaõigusliku lepingu tühisuse tuvastamise hagi esitada. Siiski on Riigikohus lahendi nr 3-2-1-80-05 p-s 26 erandina jaatanud käsutustehingu vastuolu heade kommetega, kui käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise on heade kommete vastane. Hageja hinnangul on heade kommete vastane ka asjaõiguskokkulepe, mille peamine ja ainus eesmärk on peita oma vara võlausaldajate eest, kandes selle omandiõiguse üle lähikondsele. Kohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-21-140-07 on Riigikohus küll eitanud üldjuhul asjaõiguslepingu pooleks mitteoleva isiku õigust tugineda asjaõiguslepingu tühisusele, jaatades samal ajal aga isiku õigust vastava hagi esitamiseks juhul, kui see võimalus on ette nähtud seaduses. Asjaõiguslepingu tühisusele tuginemise võimatus (isegi kui see esineks) ei piira hageja õigust esitada hagi TMS § 187 alusel ning tugineda asjaõiguslepingu kehtetusele. Kohus on põhjendamatult ja tõenäosusele tuginedes lahendanud küsimuse hageja õiguste mittekahjustamisest seonduvalt kinnisasja väärtuse ja kinnisasja koormavate hüpoteekide suhtega, jättes seejuures tähelepanuta, et ainuüksi hüpoteegi olemasolu kinnisasjal ei tähenda veel seda tagava nõude olemasolu. Kohus on seejuures TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud põhjendamiskohustust eirates jätnud tähelepanuta hageja väite, mille kohaselt kostja II poolt kohtule esitatud Nordea Bank Plc tõendist ei nähtu, et vastustajate laenujääk oleks seotud just vaidlusaluse kinnisasjaga seotud hüpoteekidega. TMS § 187 regulatsiooni kohaldamine ei ole piiratud tagasivõidetava vara väärtusega või väärtusetusega ning nimetatud normi kohaldamisel kohus sellest juhinduda ei saa. Kohus on eelnimetatud normi kohaldanud vääralt, seades selle kohaldamise eelduseks tagasivõidetava kinnisasja väärtuse. Vastused apellatsioonkaebusele

TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et apellant on kaebuses korranud maakohtus hagis esitatud väiteid ja neile kõigile on kohus piisava põhjalikkusega vastanud. Hageja on esitanud hagi kostjate vastu tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise, tahteavalduse andmise kohustuse tuvastamise ning tahteavalduse kohtuotsusega asendamise nõude. Hageja on väitnud, et kostja I on 07.07.2009 tehingutega teadlikult kahjustanud hageja kui sissenõudja huvisid ja kostja II kui kostja I lähikondse teadlikkust sellisest kahjustamisest tuleb eeldada. Hageja väidab, et kostja I on ilma mingi vastusoorituseta andnud üle oma emale kinnisasja omandi ning sellega kahjustanud sissenõudja kui võlausaldaja positsiooni. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et asjas puudub võlaõiguslik tehing, mis võiks hageja huve kahjustada, vaid 07.07.2009 sõlmiti üksnes asjaõigusleping, millega anti üle kinnisomand AÕS §-st 641 ja § 120 lg-st 1 juhindudes. AÕS § 119 lg-le 1 vastavat kohustustehingut kostjad ei sõlminud ja kinnistu omandi üleandmise kohustus oli tekkinud seaduse alusel, mis ei saa kahjustada hageja huve ega ole tagasivõidetav. Kostja vahel 07.07.2009 sõlmitud asjaõiguslepingu alusel kinnistu omandi üleandmine aluseks oli VÕS § 268 lg 1 alusel tekkinud tagasitäitmise võlasuhe. Kinnistu oli kostja I omandis ligi aasta ja ta oli selle saanud kostjalt II kinke teel, kellele see oli eelnevalt kuulunud alates 23.12.1999 kuni 10.04.2008. 11.04.2008 kinkis kostja II kinnistu kostjale I tingimusel, et kinnistule seatakse isiklik kasutusõigus kostja II kasuks tema eluajaks ja see ka oli seatud. Kostja II taganes 06.04.2009 kinkelepingust VÕS § 268 lg 1 ja § 267 p 1 alusel ning alates taganemisavalduse kättetoimetamisest tekkis kostjal II nõudeõigus ja kostjal I kohustus kinkelepingu järgi üleantu tagasitäitmiseks ning kinnistu omandi väljaandmiseks (t.lk 64). 07.07.2009 toimus kinkelepingu alusel saadu tagasitäitmise võlasuhte alusel asjaõiguslepingu sõlmimine. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tagasitäitmise võlasuhte kehtetuks tunnistamine ei ole TMS § 187 kohaselt võimalik. Maakohus on õigesti leidnud, et hagejal ei saa olla tuvastushuvi kostja II taganemisavalduse tühisuse tuvastamise vastu ning ta ei saa taganemisavalduse tühisusele tugineda. Seega puudus kohtul tagasivõitmise hagi raames kohustus kontrollida kinkelepingust taganemise eelduste puudumist, nagu ekslikult leiab apellant. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja huvide kahjustamine tõendamist ei leidnud. Kuna sisuliselt jäi kostja II elama kinnistul asuvasse elamusse ja tema kasuks oli ka seatud isiklik kasutusõigus, siis ei viita asjaolud, et kinkelepingust taganemine oleks olnud suunatud kostja I varade väljaviimisele hageja nõude rahuldamise vältimiseks. Nõustuda ei saa kostja II kaebuse vastuses toodud väitega hagi aegumise kohta (t.lk 165, p 4.4.2), kuna kostja II taganemisavalduse kehtetuks tunnistamise aegumist saab arvestada taganemisavalduse kättetoimetamisest kostjale I, mitte taganemisavalduse tegemisest 06.04.2009). Kuna toimikus puuduvad selle kohta muud tõendid, siis arvestab

ringkonnakohus selleks ajaks 07.07.2009 toimunud kostja I nõustumust (t.lk 14). Samas ei muuda eelnimetatu asjas tehtud lahendit ja selles tuvastatud asjaolusid ebaõigeks. Kostjad on selgitanud, et hageja huvide kahjustamist ei saanud toimuda ka seetõttu, et kinnistu väärtuseks hindamisakti kohaselt on ca 50 000 eurot ja et kinnistu on koormatud kokku hüpoteekidega kogusummas 139 966 eurot 51 senti (t.lk 68-72). Kostja II esitatud tõendi kohaselt on Nordea Bank Finland Plc nõude jääk 15.11.2012 seisuga 79 556 eurot, millele lisandub 284 eurot 45 senti. Hageja on seadnud kahtluse alla asjaolu, kas nimetatud nõue on hüpoteegiga tagatud. Samas ei ole hageja maakohtu menetluses oma väiteid kinnitanud ega palunud kohtul vastavaid tõendeid kolmandalt isikult välja nõuda. Seega esitatud tõendeid hinnates saab lähtuda kinnistusraamatu väljavõttest, kust nähtuvad kinnistul lasuvad hüpoteegid. Neile tuginedes saab nõustuda kohtuga, et kinnistu võib osutuda hageja jaoks väärtusetuks. Menetluskulude jaotus

Ulvi Loonurm

Ülle Jänes

Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.