Täitmine › Muud täitmisasjad

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja selle põhjendused XXXOÜ esitas Harju Maakohtule hagiavalduse XXX ja XXX vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks ning kinnistusraamatu kannete tegemiseks vajalike tahteavalduste andmise kohustuse tuvastamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 10.04.2008 XXX ja tema ema XXX Tartu notar Aune Harujõe poolt notari ametitoimingute raamatu registri nr XXX alla kantud lepingu. Nimetatud lepingus sisaldus kinkeleping, millega XXX kinkis Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Põlva kinnistusjaoskonna registriosa XXX all registreeritud kinnisasja nimega „XXX“, mis paikneb XXX külas XXX. Pooltevahelise lepingu alusel kanti XXX11.04.2008 kinnistu omanikuna ka kinnistusregistrisse. 13.04.2009 esitas XXXOÜ Harju Maakohtusse hagi, millega palus mõista OÜ-lt XXX (pankrotis) ning XXX solidaarselt välja võlgnevuse summas 1 500 000 krooni ja intressi summas 35 958,88 krooni. 07.07.2009, so vahetult pärast hageja hagiavalduse alusel kohtumenetluse algatamist sõlmisid XXX ja XXX Tallinna notar Kaata Kartau poolt tõestatud ning notariaalregistrisse numbri alla XXX kantud lepingu. Nimetatud lepingu punktis 2.1. avaldasid XXX ja XXX, et nende vahel on 10.04.2008 sõlmitud leping ning et XXX on 10.04.2008 sõlmitud kinkelepingust taganemiseks esitanud 06.04.2009 lepingust taganemise avalduse, millega taganes 10.04.2008 sõlmitud kinkelepingust. 07.07.2009 sõlmitud lepingu punktis 2.1.2. märgiti XXX poolse taganemise aluseks võlaõigusseaduse § 268 ning sama lepingu punktis 2.3. andis XXX omapoolse nõustumuse 10.04.2008 sõlmitud lepingust taganemiseks. Viidatud lepingu punktidega 3.1. ja 5.1. leppisid XXX ja XXX omavahel kokku, et XXX poolt kinkena saadud kinnistu omand antakse XXX üle XXX ́ele. 15.11.2011 arestis kohtutäitur Urmas Tärno hageja avalduse ning jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2010 kohtuotsuse alusel asjas 2-09-16029 millega XXX ja XXX OÜ-lt (pankrotis) mõisteti välja 1 500 000 krooni - täiteasja nr. 052/2010/5721 raames XXX kuuluvad kaks väheväärtuslikku kinnisasja ning üks väheväärtuslik sõiduk. XXX ja XXX vahel tehtud tehing kahjustab hageja huvisid, kuivõrd sellega on teadlikult vähendatud XXX kuuluvat vara, mistõttu on vähenenud ka hagejale kuuluva nõude eduka sissenõutavuse ulatus. XXX on XXX ́ele kinnistu võõrandanud ilma mistahes vastusooritust saamata, näidates võõrandamise alusena ära XXX poolse väidetava lepingust taganemise, milleks on antud XXX poolne nõustumus. Kokku on kohtutäitur täitemenetluses XXX vara väärtuseks hinnanud seega 5 300 eurot. Olukorras, kus 14.12.2011 seisuga on XXX vastu täitmisele pööratud nõude suurus koos kohtutäituri täitekuludega kokku 104 897,74 eurot, on kindlasti alust eeldada, et 5 300 euro väärtuses hinnatud varale sissenõude pööramine ei vii hageja nõude rahuldamiseni, mistõttu on hagejal õigus XXX omandist väljunud kinnistu tagasivõitmist nõuda. Kuivõrd tehing XXX ja XXX vahel tehti 07.07.2009, siis on käesolev tagasivõitmise hagi esitatud kolme aasta

jooksul tehingu tegemisest. XXX on tehinguga teadlikult hageja huvisid kahjustanud, sest ta asus oma vara vähendama olukorras, kus ta oli teadlik hageja nõudeõigusest ning käimasolevast kohtumenetlusest. Vaatamata sellele käsutas ta ilma mistahes vastusoorituseta talle kuulunud kinnisasja omandiõigust, võõrandades selle oma lähikondsele. XXX teadis tehinguga hageja huvide kahjustamisest, kuivõrd tegemist on XXX lähikondse, täpsemalt tema emaga. Hageja palub kohtult rahuldada käesolev hagiavaldus ja tunnistada tagasivõitmise korras osaliselt kehtetuks kostjate vahel 07.07.2009 sõlmitud ja Tallinna notari Kaata Kartau ametitoimingute raamatu registri numbriga XXX all registreeritud leping pealkirjaga „nõustumus lepingust taganemisega kokkulepe omandi üleandmiseks ja hüpoteekidega seotud kohustuste täitmiseks isikliku kasutusõiguse kustutamise avaldus ja asjaõigusleping“, tunnistades see kehtetuks osas, millega XXX andis oma nõustumuse XXX poolt lepingust taganemisele ning osas, millega XXX ja XXX sõlmisid võla- ja asjaõiguslikud kokkulepped, millega XXX andis XXX ́ele üle Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Põlva kinnistusjaoskonna registriosa XXX all registreeritud kinnisasja nimetusega „XXX“ omandi, samuti osas, millega XXX andis oma nõusoleku ning XXX avaldas oma soovi kustutada Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Põlva Kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosa nr XXX teises jaos senine kanne XXX kohta ning ainuomanikuna sisse kanda XXX. Hageja palub tunnustada XXXOÜ õigust nõuda XXX ́elt tahteavalduse andmist Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Põlva Kinnistusjaoskonna kinnistusregistri kinnistusraamatu registriosa XXX omanikukande muutmiseks, samuti õigust nõuda vastava kinnisturaamatu kande tegemiseks vajalikku puudutatud isiku nõusolekut, mille tulemusena tehakse Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Põlva Kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa numbriga XXX teise jakku esimesele vabale järjekohale kanded, millega esmalt kustutada kanne XXX kinnistu omandiõiguse kohta ning seejärel teha uus omanikukanne, millega kanda XXX kinnistusraamatusse Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Põlva Kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosa XXX alla kantud kinnistu „XXX“ omanikuna. Hageja palub lugeda tuvastatuks XXX kohustus nõusoleku andmiseks puudutatud isiku nõusolekuna Kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses, mis on kinnistamisavalduseks ja õigusmuudatuse tegemise aluseks kinnistusregistris kohtuotsuse alusel ning lugeda kohtuotsusega asendatuks XXX nõusolek kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 8 tähenduses. 15.10.2012 esitas hageja kohtule täiendava vastuse. Hageja on seisukohal, et haginõue ja hagiga taotletav eesmärk on selge ning põhistatud ja XXX hagi ebaselgusele põhinevad etteheited on alusetud. Hageja leiab, et XXX ei ole kinkelepingust taganemiseks kunagi õiguslikku alust omanud ning esitatud taganemise avaldus ei ole kunagi omanud õiguslikke järelmeid ning selle kehtivusele esitab hageja ka vastuväite. XXX on oma taganemisavalduses märkinud, et taganemise põhjus seisneb asjaolus, et XXX kingisaajana on oma käitumisega näidanud XXX ehk kinkija vastu üles jämedat tänamatust ja hoolimatust. Nimelt on kingisaaja keeldunud kinkija abistamisest, temaga suhtlemisest ning asunud oma emasse ehk kinkijasse suhtuma halvustavalt ja ebalugupidavalt (mis väljendub muuhulgas kinkija sõimamises ebakohaste väljenditega). Hageja hinnangul ei ole XXX poolt esitatud taganemisavalduses loetletud asjaolud kinkelepingust taganemist tingivad. Ka taganemisavaldust tõestanud notar on XXX ́ele selgitanud, et ta ei ole avalduse tõestamisel kontrollinud, kas avaldaja poolt avalduses kirjeldatud rikkumine on XXX poolt aset leidnud ja kas antud rikkumine annab aluse lepingust taganemiseks, kuid vaatamata sellele on XXX nõudnud tehingu tõestamist ja esitanud avalduse selles toodud sisuga. Hageja vaidleb käesolevaga XXX poolse taganemisavaldust tingivate asjaolude aset leidmisele vastu ning on seisukohal, et XXX kinkelepingus taganemine on alusetu.

Isegi kui XXX poolsel taganemisavaldusel oleks olnud alus, ei välistaks see XXX ja XXX vahel sõlmitud asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamist TMS § 188 lg 1 alusel. Asjaõiguslepingut saab tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada isegi siis, kui see on sõlmitud ilma võlaõigusliku kokkuleppeta ning üksnes kehtivast taganemisavaldusest tekkinud alusetu rikastumise õigussuhtest tuleneva nõudeõiguse vabatahtlikuks rahuldamiseks. Hageja on seisukohal, et tal on õigus nimetatud kokkuleppe tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist taotleda olenemata sellest, kas selle aluseks oli võlaõiguslik kokkulepe või seadusest tulenev XXX nõudeõigus. Hageja on taotlenud ka 07.07.2009 sõlmitud lepingus sisalduvate võlaõiguslike kokkulepete kehtetuks tunnistamist. Olenemata asjaolust, et XXX mistahes võlaõiguslike kokkulepete olemasolu 07.07.2009 lepingus eitab, võib ka võlaõigusliku kokkuleppe olemasolu nimetatud lepingus siiski esineda või olla sellest tuletatav. Olukorras, milles 07.07.2009 sõlmitud lepingu sõlmimine XXX väitel oli tingitud tema poolt XXX esitatud taganemiseavaldusest, saab XXX nõustumust käsitleda ka võlatunnistusena, millega XXX võttis õigeks XXX taganemisavalduse ning tunnistas sellega XXX alusetu rikastumise nõudeõigust, mille tulemusena leppisid XXX ja XXX omavahel kokku selles, et omandi üleminek XXX XXX ́ele toimub alusetu rikastumise nõudeõiguse täitmiseks ning mille alusel sõlmiti ka asjaõiguskokkulepe kinnisasja omandi ülekandmiseks XXX XXX ́ele. Hageja hinnangul võib XXX06.04.2009 dateeritud taganemisavalduse ning 07.07.2009 sõlmitud lepingus sisalduva XXX poolse nõustumuse näol olla tegemist ka näiliku tehinguga. Hageja ei välista, et 07.07.2009 tehtud tehinguga ja sellele eelnenud 06.04.2009 dateeritud taganemisavaldusega soovisid kostjad tegelikkuses varjata XXX poolt kinnistu (tagasi)kinkimist XXX ́ele. Hageja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et XXX oleks XXX poolt kirjeldatud äärmiselt halva läbisaamise korral nõustunud kinget vabatahtlikult tagasi täitma, kandes seejuures veel tähelepanuväärselt poole lepingu sõlmimisega seotud notaritasust. Niisamuti on arusaamatu, millist olulist tähtsust sai XXXjaoks omada kinkelepingust taganemine olukorras, milles kinkelepingu esemeks olevale kinnistule oli tema kasuks seatud isiklik eluaegne kasutusõigus, mis oleks talle garanteerinud oma kodu eluaegse kasutusõiguse olenemata kinnisasja omandisuhtest. Pigem on usutav, et olukorras, kus XXXsai teadlikuks hageja kavatsusest nõuda temalt käenduskohustuse täitmist, otsisid kostjad koos võimalusi, kuidas XXX kingitud XXXpikaajaline kodu jääks siiski perekonna omandusse ehk teisisõnu oli vaja leida võimalus kinke esemeks olnud kinnistu XXX ́ele tagasi võõrandamiseks. Arvestades, et kostjad soovisid kinkelepingust taganemise vormistamisega varjata tegelikult tagasikinkimise tehingut, kohaldatakse tehingule kinnisasja kinkimise kohta kehtivaid sätteid, st et kinnisasja kinkeleping kinnisasja võõrandamistehinguna peab olema AÕS 119 lg-st 1 tulenevalt notariaalselt tõestatud. Olukorras, kus kinkeleping sõlmiti suuliselt, oleks see tühine vorminõuete mittejärgmise tõttu. Juhul kui kohus peaks tuvastama XXXja XXXvahel näiliku kokkuleppe olemasolu, millega kostjad soovisid varjata teineteise vahel sõlmitud (tagasi)kinkelepingut, on ka ilmne, et näiliku tehingu sõlminud mõlemad lepingu pooled pidid olema teadlikud nii tehingu näilikkusest kui ka eesmärgist, mille tarvis näilik tehing sõlmiti. Veelgi enam - 14.03.2009 on hageja esitanud XXXettevõttele OÜ XXX teate 01. juulil sõlmitud laenulepingu ülesütlemiseks. 27.03.2009 on hageja esindaja saatnud XXX e-kirja, milles teatab, et hageja ja OÜ XXX vaheline leping on lõppenud. Ei ole eluliselt usutav, et olukorras, milles XXXoli juba enne tema suhtes hagiavalduse esitamist ning ka enne XXXpoolset taganemisavalduse esitamist teavitatud hageja nõudeõiguse realiseerimise kavatsusest (sh ka vahetult XXXsuhtes), ei olnud XXXja XXXpereringis teada XXXmajanduslikud probleemid. Olenemata tagasivõitmise aluse või näiliku tehingu olemasolust, on hageja seisukohal, et 07.07.2009 leping on osas, millega kinnisasja „XXX“ omand anti üle XXX XXX ́ele ka heade kommete vastane ja seeläbi ka tühine. Sõlmitud lepingu eesmärk on ilmne – XXX XXX ́ele vara omandi üleandmise teel säilitada vara omandiõigus omakasupüüdlikult perekond XXX liikmete omandis viisil, millega nimetatud

vara arvelt teha võimatuks või raskendada XXXvõlausaldajate nõuete rahuldamist. Hageja leiab, et kinnistule „XXX“ seatud hüpoteekide summa ei tähenda, et kinnistu oleks hageja jaoks väärtusetu. Isegi kui hüpoteekidega tagatud nõuded ületaksid tänaseks päevaks kinnisasja väärtust, ei saa hageja hinnangul eeldada, et hageja poolt algatatud täitemenetlusega kõik hüpoteegipidajad ka ühinevad või et hüpoteekidega tagatud nõuete osa võlgnikuks olevad isikud oma kohustused hüpoteegipidaja ees täitmata jätavad. Kostja XXXvastuväited ja nende põhjendused Kostja XXXleiab, et hageja nõue on ebaselge, hagi faktiline alus on esitatud puudulikult ning ühekülgselt, hagi on õiguslikult põhjendamata ning isegi juhul, kui hagi kuuluks rahuldamisele, ei ole võimalik hagejal oma soovitud eesmärki – nõude rahuldamist tagasivõidetava vara arvel – saavutada. Hageja kui sissenõudja huvide kahjustamine kinnistu „XXX“ omandi üleandmisega oli 2009 ning on ka käesoleval hetkel objektiivselt võimatu ning asjas ei eksisteerinud XXXsubjektiivset tahet sissnõudja huvisid kahjustada. Samuti ei saanud olla XXXteadlik sellest, et tema poolt kinkelepingust taganemine ja lõppenud kinkelepingu tagasitäitmine XXXpoolt kahjustab mingil viisil XXXOÜ õigusi. Kinnistu „XXX“, mille tagasivõitmist XXXvara hulka hageja taotleb, on olnud 20 aasta jooksul XXXkoduks ning on seda käesoleva hetkeni. Enne seda kuulus kinnistu kostja XXXvanematele. Kinnistu omand kuulus kostjale XXX ́ele alates esmakinnistamisest 23. detsembril 1999 kuni 10. aprillini 2008, mil XXXkinkis kinkelepingu alusel kinnistu „XXX“ oma pojale XXX tingimusel, et kinnistule seatakse isiklik kasutusõigus XXXkasuks tema eluajaks. Sellisel viisil kostjad ka toimisid ning 11. aprillil 2008 kanti kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse XXX. Samuti kanti samal päeval kinnistusraamatusse isiklik kasutusõigus XXXkasuks. Järsult halvenenud suhted kostjate vahel viisid aga selleni, et 06. aprillil 2009 so ca aasta pärast omandi ülekandmist ja isikliku kasutusõiguse sissekandmist, taganes XXXkinkelepingust. Ühtlasi esitas XXXnõude kinnistu „XXX“ omandi väljaandmiseks alusetu rikastumise sätete kohaselt. Seega tekkis alates taganemisavalduse kättetoimetamisest XXX kostjal XXX ́el seaduse alusel nõudeõigus XXX vastu kinkelepingu järgi üleantu tagasitäitmiseks ning kinnistu „XXX“ omandi väljaandmiseks. 07. juuli 2009 lepingudokument ongi osas, mis puudutab kinnistu „XXX“ omandiõiguse üleandmist, suunatud XXX06. aprilli 2009 taganemisavalduse tagajärjeks olevale kinkelepingu tagasitäitmisele. Asjaolu, et tagasitäitmine toimus vabatahtlikult ei muuda asjaolu, et tagasitäitmise aluseks oli VÕS § 268 lg 1 tulenev XXXkohustus anda välja kinkelepingu alusel saadu vastavalt VÕS § 1028 lg 1 sätestatule. Eeltoodu on käesoleva asja õige lahendamise seisukohast määrava tähendusega, kuivõrd kinnistu „XXX“ omandi väljaandmise kohustus ei tulenenud XXX tehingust, vaid see tekkis seaduse alusel. Kostja XXXrõhutab siinjuures, et isegi, kui lugeda mõni kokkulepe 07. juuli 2009 lepingudokumendis konkureerivaks seaduse alusel tekkinud XXXväljaandmiskohustusega, siis asjaoludest ja tõenditest (06. aprilli 2009 taganemisavaldus, 07. juuli 2009 lepingudokumendi p. 2 avaldatu) on ilmne, et 07. juulil 2009 toimus 10. aprilli 2008 kinkelepingu tagasitäitmine 06. aprilli 2009. XXXtaganemisavaldusest tulenevalt ja sellele oli suunatud poolte tahe. Eeltoodust johtuvalt sõlmis XXXkinnistu „XXX“ suhtes asjaõiguslepingu oma seadusest tuleneva kohustuse täitmiseks XXXees. Eelnevalt esiletoodud õiguslike ja faktiliste asjaolude põhjal on ainuvõimalik järeldada, et ühtegi kohustustehingut (so võlaõiguslikku kokkulepet kinnistu omandi üleandmiseks) kinnistu „XXX“ suhtes XXXja XXX07. juulil 2009 ei sõlminudki. Hageja jätab tähelepanuta, et tasuta kinkelepingu tagasitäitmisel toimubki üksnes saadu väljaandmine ning kuna kinke saaja midagi ise kinkijale üle ei andnud, ei ole ta tagasitäitmise teel õigustatud ka vastusooritust saama. Kuna XXXsõlmis asjaõiguslepingu kinnistu „XXX“ omandi üleandmiseks ning tegi käsutuse kostja XXX06. aprilli 2009 ühepoolse taganemisavalduse

mõjul ja VÕS § 268 lg 1 alusel tekkinud kohustuse täitmiseks, siis on välistatud 07. juuli 2009 ka asjaõiguslepingu sõlmimine teadlikult XXXOÜ huvide kahjustamise eesmärgil. Samuti on välistatud, et XXXsaanuks sellisest kinkelepingust taganemise tagajärjest teadlik olla. Seetõttu on kostja XXXjaoks hageja nõude õiguslik alus arusaamatu. Hageja nõude arusaadavust raskendab oluliselt ka see, et hageja ei ole hagiavalduses täpsustanud, milliste konkreetse sisuga kokkulepete tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist ta nõuab, kus sellised kokkulepped vaidlustatud lepingudokumendi struktuuris paiknevad ning millised on hageja sisulised põhjendused vastavate kokkulepete kahjulikkuse kohta hageja jaoks. Hageja ei ole põhjendanud oma tuvastushuvi ka XXXpoolt XXXtaganemisavaldusele antud nõustumuse kehtetuks tunnistamiseks ning kostja XXXhinnangul ei võimaldaks vastava nõude rahuldamine ka hagejal mingil viisil soovitud hagi eesmärki saavutada. Kostja XXXtoob kohtu tähelepanu alla asjaolu, et taganemine ühepoolse tehinguna ei eelda vastaspoole nõustumust taganemisega, vaid taganemine loetakse toimunud avalduse tegemisega vastaspoolele. Sellest johtuvalt ei olnud kinkelepingust taganemise õiguslike järelmite tekkimise eelduseks XXXpoolt taganemisele nõustumuse andmine, vaid XXXpoolt taganemisavalduse kättesaamine. Järelduvalt ei muudaks XXXpoolt taganemisele nõustumuse andmise kui ühepoolse tehingu kehtetuks tunnistamine olemasolevat õiguslikku olukorda ega aitaks saavutada hagiga taotletavat eesmärki – kinnistu „XXX“ tagasivõitmist XXXvara hulka. Teiseks rõhutab kostja XXX, et hagejal ei ole võimalik nõuda ning kohtul ei ole võimalik rahuldada nõuet, millega taotletakse abstraktselt määratletud tehingu(te) kehtetuks tunnistamist. Käesolevas asjas nõuab hageja 07. juuli 2009 lepingudokumendis sisalduvate võla- ja asjaõiguslike kokkulepete tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist osas, milles XXXandis üle kinnistu „XXX“ omandi XXX ́ele täpsustamata, millised need konkreetsed kokkulepped on ja kus need lepingustruktuuris paiknevad. Kostja XXXhinnangul puudub kohtul võimalus hakata ise arvama ja tuvastama, millised on need tehingud, mille kehtetuks tunnistamise vastu võiks hagejal olla tuvastushuvi, vaid hageja peab tehingud konkreetselt esile tooma, tuvastushuvi olemasolu ise põhjendama ning oma põhjendused siduma konkreetsete tehingute kehtetuks tunnistamise nõudega. Seega eitab kostja XXXmistahes võlaõigusliku tehingu tegemist 07. juulil 2009, mille alusel võinuks tekkida kostja XXXnõudeõigus XXXvastu kinnistu „XXX“ omandi üleandmiseks. Hageja peab kohtule ja XXX ́ele selgitama, milliseid konkreetseid tehinguid ta vaidlustab. Kolmandaks märgib kostja XXX, et hageja näib taotlevat osaliselt ka kinnistamisavalduste kehtetuks tunnistamist, mis ilmselgelt ei ole õiguslikult võimalik. XXXning XXXavaldused, mis puudutavad kinnistusraamatu omanikukande muutmist ning paiknevad 07. juuli 2009 lepingudokumendi punktis 5.1., on kinnistamisavaldused, mis ei ole käsitletavad tehinguna, vaid formaalsete taotlustena kinnistusraamatu pidajale. Kostja XXXon seisukohal, et 07. juulil 2009 ei sõlminud ta võlaõiguslikku kokkulepet kinnistu „XXX“ üleandmiseks, vaid XXXandis välja kinkelepingu alusel saadu seaduse alusel. Seetõttu puudub kostjate vaheline XXX ́t kinnistu „XXX“ omandi ülekandmiseks kohustav võlaõiguslik kokkulepe, mille olemasolu on TMS § 187 lg 1 sätestatud alusel hagi esitamise peamiseks eelduseks. Järelduvalt puudub asjas tegelikkuses võlaõiguslik tehing, mille kehtetuks tunnistamist hageja nõuab. Kostja XXXarvates ei ole võimalik kehtetuks tunnistada ka 07. juuli 2009 lepingudokumendi punktis 5.1. sätestatud asjaõiguslepingut, kuna selle sisuks ei ole pooltele kohustuste tekitamine, vaid teatud õigusmuudatuse saavutamine. 07. juuli 2009 asjaõigusleping kinnistu omandi üleandmiseks põhines seaduse alusel tekkinud võlasuhtel ning XXXoli seadusest tulenevalt kohustatud andma üle kinnistu „XXX“ omandi kostjale XXX ́ele. Et tagasitäitmise võlasuhe tekkis seaduse alusel ning põhines XXXühepoolsel taganemisavaldusel, mille tegemist XXXkuidagi mõjutada ei saanud, siis ei saanud olla ka asjaõiguslepingu eesmärk XXXOÜ huvide kahjustamine. Samuti on välistatud

see, et XXXoleks olnud teadlik sellest, et tema taganemisavalduse tulemusena võivad kahjustuda XXXOÜ huvid. Esmalt juhib kostja XXXtähelepanu sellele, et tema taganemisavaldus on tehtud 06. aprillil 2009, samas kui XXXOÜ oli hagi esitanud XXXvastu alles 13. aprillil 2009. Seega ei saanud taganemisavalduse tegemisel kostja XXXolla ka parima tahtmise juures teadlik XXXOÜ soovist XXX mingisuguse kohustuse täitmist nõuda. Kostja XXXrõhutab, et tema elukohaks on Põlva ning XXXelab juba pikemat aega Tallinnas. Kostjal XXX ́el ei olnud 2009 XXX ́ega tihedat läbikäimist, vaid vastupidiselt, nende suhted olid tollal väga halvad. Seda tõendab juba ainuüksi kinkelepingust taganemise fakt. Seetõttu ei teadnud ega saanud kostja XXXteada, kas ja millised õigussuhted on XXX ́el kolmandate isikutega. Eeldus, et lähikondne teab võlausaldajate huvide kahjustamisest kehtib niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus faktiliste asjaolude ja tõenditega. Antud juhul puudub mistahes lähtealus eelduseks, et kostja XXXoli teadlik XXXäritegevusest ja tema poolt antud käenduste olemasolust ning sisust. Tõendid viitavad, et kostjad omavahel läbi ei saanud. Kolmandaks tuleb rõhutada, et XXXoli olnud kinnistu „XXX“ omanikuks vaid aasta, samas kui XXXomand oli enne 10. aprilli 2008 kinkelepingu sõlmimist kestnud kinnistusraamatu kohaselt 10 aastat ning kinnistul paikneva ehitise omand ca 20 aastat. Enne seda oli kinnistul paiknev ehitis kostja vanemate omandis. Seega on kinnistu „XXX“ kostja XXXpikaaegne (ja ka praegune) kodu. Sellest järelduvalt kuulus kinnistu XXXvara koosseisu väga vähest aega (kusjuures kinnistut kasutas ja seal elas püsivalt kostja XXX) ning eluliselt usutav ei ole see, et 07. juulil 2009 toimus ettekavatsetud ning pahauskne XXXvara väljaviimine tema omandist. Vastupidi – XXXrealiseeris seaduses ettenähtud õiguskaitsevahendiga oma õiguse kinkelepingust taganemiseks ja oma kodu omandi tagasinõudmiseks ning sellega tekkis kostjate vahel tagasitäitmise võlasuhe seaduse alusel. XXXei näinud ega pidanud ette nägema, et temapoolse kinkelepingust taganemise tulemusena võiksid kahjustuda XXXOÜ huvid, kuivõrd taganemisavalduse esitamise hetkel ei olnud XXXOÜ isegi mitte hagi XXXvastu esitanud. Eeltoodust tulenevalt puudub asjas XXXsubjektiivne teadlikkus XXXOÜ huvide kahjustamise võimalikkusest. Asjas ei ole tegelikkuses võimalik ka objektiivselt XXXOÜ huvide kahjustamine, kuivõrd kinnistu „XXX“ väärtus on käesoleval hetkel ca 50 000 eurot ning 2009 aprillis oli see ca 45 000 kuni 47 000 eurot. Kinnistu „XXX“ on hüpoteeke arvestades hageja jaoks väärtusetu. Vaidlusaluse tehingu tegemise ajal 07. juulil 2009. a. moodustas hüpoteekide summa 139 966,51 eurot, sealjuures oli Nordea Bank Plc-l nõudeid 8 kinnistu suhtes 07. juuli 2009 seisuga ca 84 000 euro ulatuses (praegusel hetkel ca 79 000 eurot). Seega on ilmne, et XXXvara väärtus kinnistu omandiõiguse muudatusega objektiivselt ei vähenenud. Kinnistul „XXX“ puudus (ja puudub) selline väärtus, mis kinnistu omandiõiguse üleandmise tõttu võinuks kahjustada hageja huve. Kostja XXXrõhutab, et hagiga taotletav eesmärk ei ole hageja jaoks saavutatav ka tänasel päeval, kuivõrd kinnistu tagasivõitmisel ei oleks võimalik hagejal oma nõudeid selle arvel rahuldada. Hageja möönab seda ka ise ning kinnitab, et asjaõiguslike tagatiste omanikud on õigustatud rahuldama oma nõuded kinnistu arvel enne teda. Just sellel põhjusel on hinnanud hageja oma nõude mittevaraliseks ja pidanud võimalikuks, et mingit väärtust kinnistul lõpptulemusena hageja jaoks ei olegi. Seega puudub tegelikkuses asjas ka hageja võimalus saavutada taotletav eesmärk – hageja sissenõude rahuldamine kinnistu „XXX“ arvel. Eelnevalt esiletoodud vastuolu silmas pidades jäävad kostja XXXjaoks arusaamatuks hageja motiivid hagi esitamisel. Juhul, kui hageja rahuldust oma nõudele saada ei looda, siis saab olla hagil vaid XXXkahjustamise eesmärk – hagi rahuldamisel kaotaks kostja oma pikaaegse kodu, kuid hageja ei võidaks sellest mitte midagi. Hageja käitumine võib seetõttu olla hinnatav ka hea usu vastasena.

16.11.2012 esitas kostja XXXkohtule täiendava seisukoha. Käesoleval juhul on 07. juuli 2009 asjaõigusleping sõlmitud asjaoludel, mis ühemõtteliselt välistavad XXXpoolt teadliku hageja kahjustamise, kuivõrd XXXei saanud mõjutada oma kohustuse teket anda üle kinnistu omand kostjale. Kostja XXXja XXXvaheline võlasuhe tekkis kostja poolt kinkelepingust taganemise tagajärjena seaduse alusel ning seaduse alusel tekkinud võlasuhe ei saanud sisaldada endas XXXtahet kahjustada hageja huve. Kostja XXXon veendumusel, et hagejal puudub õigus tugineda väitele, et kostja taganemisavaldus on tühine selle näilikkuse tõttu, kuivõrd kinkelepingust taganemine on kujundõigus, mitte mitmepoolne tehing. Selle kujundusõiguse kasutamise tulemusena tekkis kostjal seaduse alusel nõudeõigus kinnistu omandi väljaandmiseks XXXvastu. Kinkelepingust taganemine ühepoolse tehinguna ei saa olla näilik, kuivõrd sellise kujundusõiguse tagajärjed sätestab seadus, mitte poolte kokkulepe. Kuna võlasuhe, mis tekib seaduse alusel, ei sisalda endas poolte tahteavaldust, ei ole võimalik ka tahte moonutatult avaldamine. Kostja XXXmärgib, et kuivõrd ta on taganemisavalduse teinud

XXX ́el ei olnud ja oma otsuses oli ta täiesti iseseisev. Seega ei saa kostja kuidagi nõustuda hageja süüdistusega, et tegemist oleks olnud näiliku tehinguga. Pingeline õhkkond eskaleerus küsimuses, kus kostja XXXsoovis antud tsiviilasjas nimetatud kinnistut realiseerida/müüa, millest tema ema keeldus põhjusel, et nimetatud kinnistu on kuulunud tema perekonnale ja sel põhjusel isiklikult väga kõrge emotsionaalse väärtusega. See viis neid ka tõsise ja mõneti inetu konfliktini märtsis 2009, mis võis olla otseseks põhjuseks kinkelepingust taganemiseks aprillis 2009. Juhul kui rahuldada hageja taotlus käesolevas tsiviilasjas, siis oleks ainsaks kannatajaks XXX, kel ei ole mitte vähematki süüd ja kohustust hageja ees. 2009. aasta alguses otsis kostja aktiivselt XXX OÜ majandusliku olukorra päästmiseks. Olukord oli sel hetkel pingeline, kuid kostja tolleaegse hinnangu kohaselt mitte lootusetu. XXXOÜ nõue oli sel aial vaieldav ja ettevõtte üldist bilansimahtu arvestades ka mitte kõige mahukam, et selle pärast hakata läbi viima mingit näilist tehingut, milles hageja kostjaid süüdistab. Seega kostja kinnitab, et temal puudus motiiv või teadmine ja veel vähem XXX ́el läbi viia 2009. aasta alguses näilik tehing. Käesolev hagi on kostja hinnangul suunatud mitte XXXOÜ rahaliste nõuete kaitsmiseks, milleks hagejal on kostja suhtes kahtlemata alust, vaid eelkõige kostja ja temaga seotud isikute traumeerimiseks ja emotsionaalseks ruineerimiseks. Viimaseks ei ole aga kostja hinnangul hagejal õigust ja alust. Põhjus, miks vaidlusel puudub hageja jaoks rahaline väärtus ehk siis oma seaduslikult tunnustatud nõuete saavutamine, on asjaolu, et kinnistule on seatud I järgu hüpoteek Nordea panga kasuks. Hüpoteek tagab laenu, mille jääk on arvatavasti ligikaudu kaks korda suurem kinnistu realiseerimisest saadavast rahast. Seega oleks ainus võimalik tulemus hageja nõude rahuldamisel see, et kinnistu realiseerimisel saab pank 50% oma võlast ja XXXsaab pangapoolse kohustuse ülejäänud 50%-le summale. Mil moel hageja sellises olukorras saab enda seaduslikke eesmärke rahuldada, jääb kostjale XXX arusaamatuks. Kostja XXXhinnangul on hagi esitatud hiljem kui seadus seda ette näeb. Avaldus kinkelepingu tagasivõtmiseks esitati Hille XXX poolt aprillis 2009. Hagiavaldus esitati XXXOÜ poolt mais 2012. Kostja teada näeb seadus ette teatud tähtaja (antud juhul 3 aastat), mil kreeditor saab võlgnikuga seotud tehinguid vaidlustada. Kostja leiab, et hagi rahuldamisel kannatab isik, kellel puudus kostja XXXvõlgnevusega sisuline ja vormiline seos. 2009. aasta alguses puudus kostjal ja veel vähem XXX ́el motiiv läbi viia näilik tehing. Hageja ei saavuta hagi rahuldamisel enda formaalselt taotluslikke eesmärke, mis jätab kahtluse, et antud hagi eesmärgiks on ainult kostja ja temaga seotud isikute emotsionaalne traumeerimine. Hagi on esitatud hilinenult. Muus osas ühineb XXXkostja XXXpoolt esitatud vastustega. Kohtu põhjendused Kohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 kohaselt võib asja lahendada lihtmenetluses, kuna hageja põhinõue ei ületa summat, mis vastab 2 000 eurole, koos kõrvalnõuetega ei ületa summat, mis vastab 4 000 eurole. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: • XXXja XXXsõlmisid 10.04.2008 Tartu notar Aune Harujõe poolt notari ametitoimingute raamatu registri nr XXX alla kantud lepingu, mis pealkirjastati kui hoonestatud kinnistu kinkeleping, hüpoteekidega üleandmise kokkulepe, tagatavate nõuete muutmise kokkulepe, ühishüpoteegi seadmise leping ja isikliku kasutusõiguse seadmise kokkulepe; • 06.04.2009 tõestas Tallinna notar Maarika Pihlak notari ametitoimingute raamatu registri nr 600 alla kantud XXXlepingust taganemise avalduse (tl 64-67); • XXXja XXXsõlmisid 07.07.2009 Tallinna notar Kaata Kartau poolt tõestatud ning notariaalregistrisse numbri alla XXX kantud lepingu, mis pealkirjastati kui nõustumus lepingust taganemisega kokkulepe omandi üleandmiseks ja hüpoteekidega seotud

kohustuste täitmiseks isikliku kasutusõiguse kustutamise avaldus ja asjaõigusleping (tl 14-17). Hageja on esitanud kohtule nõude tunnistada tagasivõitmise korras osaliselt kehtetuks 07. juulil 2009 Tallinna notari Kaata Kartau koostatud ja tõestatud lepingudokumendis sisalduvad võlaõiguslikud ja asjaõiguslikud tehingud. Nendeks tehinguteks on hagi eseme kohaselt: 1) XXXpoolt antud nõustumus XXXtaganemisavaldusele; 2) võla- ja asjaõiguslikud kokkulepped, millega XXXandis XXX ́ele üle Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Põlva kinnistusjaoskonna registriosa XXX all registreeritud kinnisasja nimetusega „XXX“ omandi; 3) XXXnõusolek ning XXXsooviavaldus senise kinnistusraamatu kande kustutamiseks ning uue kande tegemiseks. XXXmärgib, et hageja nõudest ei ole võimalik aru saada, milliste konkreetsete tehingute tagasivõitmist hageja nõuab ning millistel põhjendustel. XXXoli seisukohal, et hageja ei ole põhjendanud oma tuvastushuvi ka XXXpoolt XXXtaganemisavaldusele antud nõustumuse kehtetuks tunnistamiseks ning XXX`e hinnangul ei võimaldaks vastava nõude rahuldamine ka hagejal mingil viisil soovitud hagi eesmärki saavutada. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 188 lg 1 kohaselt taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingust taganeda, vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Kohus leiab, et taganemine on ühepoolne tehing, mis ei eelda eelpool nimetatud sätete kohaselt vastaspoole nõustumust taganemisega. Taganemine loetakse toimunuks avalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Seega tekkisid õiguslikud tagajärjed XXXsuhtes taganemisavalduse kättesaamisega. Isegi juhul, kui XXXoleks taganemisavaldusele omapoolse nõustumuse andnud, ei oleks see muutnud olemasolevat õiguslikku situatsiooni ega oleks aidanud saavutada hageja hagiga taotletavat eesmärki, milleks oli kinnistu tagasivõitmine XXXvara hulka. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei saa eksisteerida antud nõude osas hagejal TsMS § 368 lg 1 kohast tuvastushuvi. XXXleiab, et hagejal ei ole võimalik nõuda ning kohtul ei ole võimalik rahuldada nõuet, millega taotletakse abstraktselt määratletud tehingu(te) kehtetuks tunnistamist. Hageja leidis 10.04.2013 toimunud kohtuistungil, et tehingu määratlematuse vastuväide on hageja hinnangul otsitud, kuna selgelt on näha see, mille tagasivõitmist hageja taotleb. Hageja taotleb asjaõigusliku soorituse tagasivõitmist ehk omandiõiguse tagasikandmist täitemenetluses võlgnikule ehk XXX. Antud tsiviilasjas on hageja esitanud nõude, kus hageja soovib 07.07.2009 lepingudokumendis sisalduvate võla- ja asjaõiguslike kokkulepete tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist osas, milles XXXandis üle kinnistu „XXX“ omandi XXX ́ele. Kohus leiab, et hageja ei ole konkreetselt esile toonud, milliseid kokkuleppeid hageja soovib tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada ja kus need lepingustruktuuris paiknevad. Hageja ei ole esile toonud, milline on võlaõiguslik kokkulepe, mille alusel kinnistu omandi üleandmise kohustuses kokku lepiti. Samuti ei ole hageja viidanud ka konkreetsele asjaõiguslepingule, mille kehtetuks tunnistamist taotletakse. XXXon täpsustanud, et 07.07.2009 tehing oli sõlmitud lepinguvälise kohustuse täitmiseks so kinkelepingu tagasitäitmiseks alusetu rikastumise sätete kohaselt. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei nähtu esitatud asjaolude pinnalt, et 07.07.2009 oleks sõlmitud mistahes võlaõiguslik leping.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-140-07 leidnud, et võlaõigusliku müügilepingu tühisuse tuvastamist saab hageda üksnes isik, kelle õigusi leping mõjutab (lisaks ka Riigikohtu lahend 3-2-1-58-00). Antud lahendist tuleneb, et isegi juhul, kui XXXning XXXvahel eksisteeriks võlaõiguslik tehing, ei saaks hageja tugineda sellise tehingu tühisusele, kuivõrd isikul on õigus taotleda võlaõigusliku tehingu tühisuse tuvastamist üksnes juhul, kui ta on selle pooleks. Kinnistamisavalduse kehtetuks tunnistamise osas peab kohus vajalikuks märkida järgmist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-153-09 jõudnud seisukohale, et kinnistamisavaldus kui formaalne taotlus kinnistusraamatu pidajale ei ole tühistatav sarnaselt tehinguga. Eeltoodust tulenevalt ei ole formaalsed taotlused kinnistusraamatu pidajale tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatavad. XXXon seisukohal, et käesoleva vaidluse asjaolude kohaselt puudub asjas tehingute tagasivõitmise alus. Hageja jäi 10.04.2013 toimunud kohtuistungil eriarvamusele. Hageja leidis, et kinnistu omandiõiguse üleandmisele suunatud asjaõigusleping kuulub tagasivõitmisele. Tegemist on asjaõigusliku sooritusega. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187 lg 1 kohaselt võib sissenõudja esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks käesolevas osas sätestatud alusel ja korras kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid (edaspidi tagasivõitmine). Tehinguks loetakse käesoleva osa tähenduses ka eseme käsutamist täitemenetluses. TMS § 188 lg 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. TMS § 189 lg 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku sõlmitud kinkelepingu, välja arvatud juhul, kui leping on sõlmitud varem kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist. Seega võib TMS § 187 lg 1 ja § 188 lg 1 kohaselt kohtult nõuda sissenõudjate huve kahjustava tehingu kehtetuks tunnistamist kolme aasta jooksul arvates tehingu tegemisest, kui see on tehtud teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks ning tehingu teine pool sellest teadis või pidi teadma. Kinkelepingu või kinke iseloomuga tehingu tagasivõitmise tähtaeg on kaks aastat arvates sellise tehingu tegemisest. VÕS § 268 lg 1 kohaselt kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda käesoleva seaduse § 267 punktides 1–3 ettenähtud juhtudel. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kohus leiab, et 07.07.2009 ei sõlminud XXXvõlaõiguslikku kokkulepet kinnistu „XXX“ üleandmiseks, vaid XXXandis välja kinkelepingu alusel saadu tulenevalt VÕS § 268 lg 1 ja § 1028 lg 1 ehk seaduse alusel, millest tulenevalt puudub kostjate vaheline XXX ́t kinnistu „XXX“ omandi ülekandmiseks kohustav võlaõiguslik kokkulepe. Võlaõigusliku kokkuleppe olemasolu on TMS § 187 lg 1 sätestatud alusel hagi esitamise peamiseks eelduseks. Kohus nõustub XXXseisukohaga, mille kohaselt kohustuse tekkimine seaduse alusel ei ole samastatav tehingulisel alusel tekkinud kohustusega, millest tulenevalt on seega välistatud VÕS § 268 lg-st 1 tuleneva alusetu rikastumise sätetele tugineva tagasitäitmise võlasuhte kehtetuks tunnistamine TMS § 187 lg 1 ja § 188 lg 1 sätestatud alusel. Kohus märgib

täiendavalt, et kinkelepingust taganemine ühepoolse tehinguna ei saa olla ka näilik, kuivõrd sellise kujundusõiguse tagajärjed sätestab seadus, mitte poolte kokkulepe. Võlasuhe, mis tekib seaduse alusel, ei sisalda endas poolte tahteavaldust, seega ei ole võimalik ka tahte moonutatult avaldamine. Kuna taganemisavaldus on tehtud 06. aprillil 2009 ja hagi on esitatud 10. mail 2012 ei oleks hagejal ka formaalselt olnud võimalik TMS § 188 lg 1 alusel XXX`e taganemisavalduse kehtetuks tunnistamist nõuda, kuivõrd hagi esitamiseks oli taganemisavalduse tegemisest möödunud enam kui kolm aastat. Hageja on leidnud, et tema huve kahjustas kinnistu „XXX“ omandi üleandmine XXXpoolt XXX ́ele, kuna tehing oli tehtud väidetavalt XXXvara vähendamise ja sellega sissnõudja õiguse kahjustamise eesmärgil. XXXarvates ei ole võimalik kehtetuks tunnistada ka 07.07.2009 lepingudokumendi punktis 5.1. sätestatud asjaõiguslepingut. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-140-07 leidnud, et käsutustehinguna on asjaõigusleping omandi üleandmise kohta õiguslikult neutraalne ja ei saa seetõttu üldjuhul olla vastuolus heade kommetega ning sel põhjusel tühine. Seega saab heade kommete vastasus enamasti puudutada vaid käsutustehingu aluseks olevat kohustustehingut. Erandina on käsutustehing vastuolus heade kommetega, kui käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise on heade kommete vastane. Kohus on seisukohal, et asjaõiguslepingu sisuks ei ole pooltele kohustuste tekitamine, vaid AÕS § 120 kohaselt teatud õigusmuudatuse saavutamine. Asjaõigusleping on õiguslikult neutraalne leping, millest tulenevalt ei saa asjaõiguslepingu eesmärk olla reeglina muu, kui võlaõigusliku kohustustehingu täimine ning asjaõigusleping ei saa seetõttu olla näiteks heade kommetega vastuolus (RKTK 23.09.2005. a. otsuse nr. 3-2-1-20-05 p. 26). Asjas on ilmne, et nii see ei olnud, vaid 07. juuli 2009. a. asjaõigusleping kinnistu omandi üleandmiseks põhines seaduse alusel tekkinud võlasuhtel ning XXXoli seadusest tulenevalt kohustatud andma üle kinnistu „XXX“ omandi kostjale. Kuna tagasitäitmise võlasuhe tekkis seaduse alusel ning põhines XXXühepoolsel taganemisavaldusel, mille tegemist XXXkuidagi mõjutada ei saanud, siis ei saanud olla ka asjaõiguslepingu eesmärk XXXOÜ huvide kahjustamine. Asjaõiguslepingu ainsaks eesmärgiks oli õiguslikult neutraalsena VÕS § 268 lg 1 tulenevale kohustusele vastava õigusmuudatuse kaasatoomine. Lisaks on Riigikohtu tsiviilkolleegium lahendis 3-2-1-140-07 leidnud, et kolleegiumi arvates saab asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik esitada asjaõiguslepingu tühisuse tunnustamise hagi vaid juhul, kui asjaõigusleping mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest. Ainuüksi võlaõigusliku positsiooni kahjustamine ei ole piisav. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ole hageja asjaõiguslepingu pooleks ega taotle mõne temale kuuluva asjaõiguse tunnustamist, mida XXXja XXXvaheline asjaõigusleping rikuks, seega puudub hagejal õigus tugineda ka asjaõiguslepingu tühisusele. Hageja on küll leidnud, et kinnistu omandi üleandmisega on rikutud tema võlaõiguslikku positsiooni, kuid Riigikohus ei ole seda pidanud eelpool nimetatud lahendis õiguslikku tähendust omavaks asjaõiguslepingu tühisusele tuginemisel. XXXleiab, et välistatud on see, et XXXoleks olnud teadlik sellest, et tema taganemisavalduse tulemusena võivad kahjustuda XXXOÜ huvid. XXXtaganemisavaldus on tehtud 06. aprillil 2009 ning XXXOÜ esitas hagi XXXvastu alles 13. aprillil 2009. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei saanud XXXtaganemisavalduse tegemisel olla teadlik XXXOÜ soovist XXX mingisuguse kohustuse täitmist nõuda. XXXon rõhutanud, et tema elukohaks on Põlva ning XXXelab juba pikemat aega Tallinnas. XXX ́el ei olnud 2009 XXX ́ega tihedat läbikäimist, vaid vastupidiselt- nende suhted olid

tollal väga halvad. Seda tõendab juba ainuüksi kinkelepingust taganemise fakt. Seetõttu ei teadnud ega saanud XXXteada, kas ja millised õigussuhted on XXX ́el kolmandate isikutega. Antud juhul puudub mistahes lähtealus eelduseks, et XXXoli teadlik XXXäritegevusest ja tema poolt antud käenduste olemasolust ning sisust. Ka XXXon kinnitanud, et XXXei olnud teadlik ja mitte mingil moel informeeritud kostja XXXmajanduslikust olukorrast ja võimalikest riskidest 2009. aasta esimesel poolel. Kohus leiab, et kostjad on usutavalt selgitanud asjaolu, et kostjate omavahelised suhted olid halvad, mille tõttu taganes XXXXXX ́ega sõlmitud kinkelepingust. Kohus märgib täiendavalt, et kuigi lähikondse puhul eeldatakse, et ta tehingu tegemisel teadis, et sellega kahjustatakse võlausaldajate huve, ei ole tegemist kindla asjaoluga. Eeldus, et lähikondne teab võlausaldajate huvide kahjustamisest kehtib niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus faktiliste asjaolude ja tõenditega. XXXoli olnud kinnistu „XXX“ omanikuks vaid aasta, samas kui XXXomand oli enne 10. aprilli 2008 kinkelepingu sõlmimist kestnud kinnistusraamatu kohaselt 10 aastat ning kinnistul paikneva ehitise omand ca 20 aastat. Enne seda oli kinnistul paiknev ehitis XXXvanemate omandis. Seega on kinnistu „XXX“ XXXpikaaegne ja ka praegune kodu. Sellest järelduvalt kuulus kinnistu XXXvara koosseisu väga vähe aega ning eluliselt usutav ei ole see, et 07. juulil 2009 toimus ettekavatsetud ning pahauskne XXXvara väljaviimine tema omandist. Vastupidi – XXXrealiseeris seaduses ettenähtud õiguskaitsevahendiga oma õiguse kinkelepingust taganemiseks ja oma kodu omandi tagasinõudmiseks ning sellega tekkis kostjate vahel tagasitäitmise võlasuhe seaduse alusel. XXXei näinud ega pidanud ette nägema, et temapoolse kinkelepingust taganemise tulemusena võiksid kahjustuda XXXOÜ huvid, kuivõrd taganemisavalduse esitamise hetkel ei olnud XXXOÜ isegi mitte hagi XXXvastu esitanud. Kohus nõustub XXXseisukohaga, et eeltoodust tulenevalt puudub asjas XXX ́el subjektiivne teadlikkus XXXOÜ huvide kahjustamise võimalikkusest. Lisaks ei ole võimalik XXXOÜ huvide kahjustamine, kuivõrd kinnistu „XXX“ väärtus on käesoleval hetkel ca 50 000 eurot ning 2009 aprillis oli see ca 45 000 kuni 47 000 eurot (tl 6872). Kinnistut koormab esimesel järjekohal Nordea Bank Finland Plc kasuks 19. juunil 2003 seatud hüpoteek summas 120 000 krooni, teisel järjekohal 28. juunil 2006 Nordea Bank Finland Plc kasuks seatud hüpoteek summas 810 000 krooni, kolmandal järjekohal Nordea Bank Finland Plc kasuks 18. oktoobril 2007 seatud hüpoteek summas 450 000 krooni, neljandal järjekohal Nordea Bank Finland Plc kasuks 17. märtsil 2008 seatud hüpoteek summas 300 000 krooni ja viiendal järjekohal 11. aprillil 2008 Nordea Bank Finland Plc kasuks seatud hüpoteek summas 510 000 krooni. Seega on koormatud kinnistu „XXX“ Nordea Bank Finland Plc kasuks kogusummas 2 190 000 krooni ehk 139 966,51 eurot. Kuuendal järjekohal on hüpoteek XXX ́i kasuks summas 700 000 krooni ehk 44 738,15 eurot. Hageja on seisukohal et sõltumata kinnistul lasuvatest hüpoteekidest, ei ole välistatud see, et hageja saab oma nõude kinnistu arvel rahuldada, kui see XXXvara hulka tagasi võidetakse. Kohus leiab, et kinnistu „XXX“ on hüpoteeke arvestades hageja jaoks tõenäoliselt väärtusetu. Vaidlusaluse tehingu tegemise ajal 07. juulil 2009. a. moodustas hüpoteekide summa 139 966,51 eurot, sealjuures oli Nordea Bank Plc-l nõudeid 8 kinnistu suhtes 07. juuli 2009. a. seisuga ca 84 000 euro ulatuses (praegusel hetkel ca 79 000 eurot). Seega on ilmne, et XXXvara väärtus kinnistu omandiõiguse muudatusega objektiivselt ei vähenenud. Kinnistul „XXX“ puudub selline väärtus, mis kinnistu omandiõiguse üleandmise tõttu võinuks kahjustada hageja huve. Kohus on seisukohal, et hagejal ei ole kinnistule sissenõude pööramise teel võimalik oma nõuet rahuldada, kuna ainuüksi esimese järjekoha hüpoteegiga

tagatud nõude jääk ületab kinnistu väärtust 1,7 korda (ehk 170 %). Nordea Bank Finland Plc hüpoteegiga tagatud nõude suuruseks on 79 556 eurot, millele lisandub põhiosa, intressi ja viivisevõlgnevus 284,45 eurot (tl 102). Kohus ei pea eeltoodust tulenevalt tõenäoliseks, et keegi ostaks 50 000 euro väärtuses oleva kinnistu koos hüpoteekidega, kui hüpoteegisummad kokku on 184 704,66 eurot. Kui tagatisvarale (antud juhul kinnistule) pööratakse sissenõue, siis üldjuhul krediidiasutus lõpetab krediidilepingu ja realiseerib tagatisvara. Ülalmärgitud põhjustel jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotuse määramisel lähtub kohus TsMS § 162 lg-st 1, mille kohaselt kannab hagimenetluses kulud isik, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus on seisukohal, et antud juhul tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. Lähtuvalt TsMS § 174 lg-st 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt lisatakse avaldusele detailne menetluskulude nimekiri. /allkirjastatud digitaalselt/

Geete Lahi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.