lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/2-12-17800/48

Tööõigus › Muud tööõigusasjad

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 05.11.2013

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-12-17800/48
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Tööõigus › Muud tööõigusasjad
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
05.11.2013
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
5311
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Kaupo Paal 05.11.2013, Tallinn 2-12-17800 K Li (L) hagi Osaühingu Puuhamaa vastu lõpparve (saamata jäänud töötasu, ületunnitöö tasu, puhkuse kompensatsiooni ja auto kompensatsiooni ja viivise nõue) saamiseks ning Osaühingu Puuhamaa vastuhagi Kai Li vastu alusetult saadud summade tagastamiseks Harju Maakohtu 30.04.2013 otsus Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik K Li ja Osaühingu Puuhamaa apellatsioonkaebused 7 806, 11 eurot / 3 290, 47 eurot Tsiviilasja hinnad apellatsioonimenetluses Menetlusosalised ja nende Hageja K L (ik xxxxxxxxxxx ) lepingulised esindajad Ants esindajad Kuningas ja Kunnar Korsten Kostja Osaühing Puuhamaa (rk 10617291), lepinguline esindaja advokaat Eero Tonka Kirjalik menetlus Menetluse liik Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi

RESOLUTSIOON

1.Jätta Harju Maakohtu 30.04.2013 otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata.
2.Jätta apellatsioonimenetluse kulud apellantide, st poolte endi kanda.
3.Jätta kostja vastuväide rahuldamata.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Sarnased lahendid

Tööõigus
  • 03.07.20262-24-18628/17Viru Maakohus Narva kohtumaja
  • 29.06.20262-26-106073/6Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
  • 19.06.20262-26-1516/13Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 15.06.20262-26-187/9Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja
  • 11.06.20262-23-13801/40Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 04.06.20262-23-14981/38Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

Asjaolud ja hageja nõue

1.03.05.2012 esitas K L (hageja) Harju Maakohtule hagi Osaühingu Puuhamaa (kostja) vastu lõpparve saamiseks. Hageja palub kostjalt välja mõista saamata jäänud töötasu 2012 märtsi eest 1 293 eurot 88 senti, saamata jäänud 2012 veebruari ja märtsi autokompensatsiooni vastavalt sõidupäevikule 512 eurot, 260 ületunnitöö tasu 3 966 eurot 9 senti, puhkusehüvitise 34,4 puhkusepäeva eest 2 034 eurot 14 senti, viivise seisuga 03.05.2012 64 eurot 1 sent ja alates 04.05.2012 viivise 0,02% päevas lõpparvelt kuni lõpparve tasumiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja töötas kostja juures alates 01.11.2000. 01.02.2010 sõlmitud töölepingu nr 10-1 kohaselt töötas hageja toitlustus- ja majandusjuhina töötasuga 26 180 krooni (1 673, 27 eurot), millele lisandus palgalisa 25% kuus pargi aktiivsel tegutsemisperioodil ehk neli kuud. Lisaks palgale leppisid hageja ja kostja kokku igakuiselt hageja isikliku sõiduauto töösõitudeks kasutamise kulud 4 000 krooni (255,65 eurot). Kostja 01.04.2010 käskkirjaga 10-01 määras hagejale igakuiselt välja maksta 4 000 krooni isikliku sõiduauto kasutamise hüvitis sõidupäeviku alusel. 23.03.2012 sõlmisid pooled töölepingu lõpetamise kokkuleppe, mille kohaselt töölepingu lõppemise päeval (23.03.2012) pidi kostja tasuma lõpparve. Lõpparvet hagejale tasutud ei ole. Kostja võlgneb hagejale hagi esitamise seisuga 7 806 eurot 11 senti. Hageja on arvestanud viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel põhivõlgnevuselt perioodi 23.03.2012 – 03.05.2013 eest 64 eurot 1 sent. Kostja vastuväited
2.Kostja palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja tunnistab 2012 märtsi töötasu nõuet 1 293 eurot 88 senti ja ei vaidlusta selle arvestust. Hageja on rikkunud töölepingust tulenevaid ja juhatuse liikme kohustusi (hageja oli juhatuse liige juuni 2001 - 12.01.2012). Hageja on juhatuse liikmena maksnud endale kostja arvelt alates mai 2011 – veebruar 2012 igakuiselt summasid väidetavalt isikliku sõiduauto kasutamise eest 2 236 eurot 95 senti. Poolte vahel autokasutuse hüvitise maksmise osas kokkulepe puudus. Seega on hüvitise maksmine tühine. Tegemist on ettemaksega töölepingu seaduse (TLS) § 78 lg 3 tähenduses, mille kostja on õigustatud hageja töötasust kinni pidama. Kostjal on kohustus tasuda hagejale töötasu 1 293 eurot 88 senti ja hagejal on kohustus tagastada kostjale autokasutuse hüvitis 2 236 eurot 95 senti. Kostja tasaarvestas nimetatud summad. Hageja koostas ja kinnitas ise oma sõidupäevikud, mis ei vasta tegelikkusele. Sõidupäevikust nähtuvalt viibis hageja tööl, kuid töögraafiku järgselt hageja tööl ei viibinud. Sõidupäevikust nähtuvalt olevat hageja sõiduauto spidomeetri näit olnud 2011 augusti lõpuks 77 192 km ning 2011 september olevat spidomeetri näit 77 172 km ehk 20 km vähem, kui augusti lõpus, kuigi hageja tegi töösõite vähemalt 1 652 km. Hageja on kuni 2011 augustini ostnud endale kostja kütusekaardiga kütust, seega puudus alus lisaks maksta hüvitist auto kasutamise eest. Hageja nõue 260 ületunnitöö eest tasu saamiseks on alusetu. Hageja ei ole kunagi kostjat teavitanud ületunnitöö tegemise kavatsusest ega vajadusest ning kostja ei ole andnud hagejale kunagi korraldust ega nõusolekut ületunnitöö tegemiseks. Kostja kogu majandustegevuseks on Vembu-Tembumaa lõbustuspargi majandamine. Lõbustuspark on külastajatele avatud alates mai kolmandast nädalavahetusest kuni augusti viimase või septembri esimese nädalavahetuseni. Ülejäänud ajal kostjal majandustegevust praktiliselt ei toimu. Hageja kohustus vastavalt töölepingule tegema tööd 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas. Hagejal oli nii kostja töötajana ja juhatuse liikmena kohustus teha tööd kokkulepitud mahus ja ajal ning hoiduda kostja teadmata

ja kokkuleppe puudumisel ületunnitöö tegemisest. 2012 märtsi palgalehel toodud andmed ei vasta tegelikkusele. Hageja väitel on hageja teinud juunis tööd 308 tundi (töölepingus ettenähtud 168 tundi + ületunnitöö 140 tundi) ehk hageja on töötanud juunis eranditult kõigil 30 kalendripäeval keskmiselt 10,27 tundi päevas, mis ei ole reaalne ning milleks puudus vajadus. Hageja ise koostas ja kinnitas oma puhkuse- ja tööajagraafikud. Kostja osanikud igapäevaselt töökohas ei viibinud ning kostjal puudus ülevaade hageja tegelikult tööl viibitud aja ja tööpäevade osas. Sõiduauto kasutamise arvestusest nähtub, et hageja esitatud andmed ei vasta tõele. Ületunnitöötasu saamise oleks pidanud esitama mõistliku aja jooksul, mitte aasta pärast lepingu lõppemist. Seega nõue on aegunud individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 1 alusel. Hageja on töölepingu lõpetamise kokkuleppe p-s 3 kinnitanud, et tal ei ole kostja vastu töösuhtest ega selle lõppemisest ega tema juhatuse liikme volituste lõppemisest tulenevalt mingeid nõudeid ega pretensioone. Kostja on tasunud hagejale puhkusetasud. Hageja 2011 detsembris tööd ei teinud. Seevastu on 01.12.2011 hagejale tasutud 3 032 eurot 31 senti selgitusega „töötasu november 2011.“ Raamatupidamisearvestuse järgi sisaldub nimetatud summa 2011 novembri töötasus 9 tööpäeva eest 989 eurot 44 senti ja puhkusetasus 47 päeva eest 2 920 eurot. Vastuhagi

3.28.08.2012 esitas kostja vastuhagi hageja poolt alusetult saadud summade tagastamiseks. Kostja palub hagejalt välja mõista alusetult saadud täiendava töötasu 2011 juuni, juuli ja augusti eest 1 472 eurot 67 senti, isikliku auto kasutamise hüvitise 2 236 eurot 99 senti ning menetluskulud. 01.02.2010 hagejaga sõlmitud töölepingu kohaselt oli hageja brutotöötasu 26 180 krooni (1 673, 21 eurot) kuus. 14.06.2011 allkirjastas hageja töölepingu tingimuste muudatuse, millega määras endale täiendavalt palgalisa 25% pargi aktiivsel tegutsemisperioodil (4 kuud). Hageja tasus endale 2011 juuni eest töötasu 1 801 eurot 20 senti (bruto 2 306, 30 eurot), 2011 juuli eest 1 637 eurot 41 senti (bruto 2 093 eurot) ja 2011 augusti eest 1 637 eurot 41 senti (bruto 2 093 eurot), mis juuli ja augusti eest on ka rohkem, kui 25%. Hagejal oli kuni 08.03.2012 ainuisikuliselt kostja arvelduskontode käsutamise õigus. Tulenevalt äriseadustiku (ÄS) §-st 183 korraldab osaühingu raamatupidamist juhatus, seega oli hageja vastutav palgaarvestuse, raamatupidamise ja väljamaksete õigsuse ning teostamise eest. Kostja nõukogu ega osanikud ei ole mitte kunagi hagejale täiendava tasu maksmist arutanud ega heaks kiitnud. Tulenevalt ÄS § 181 lg-st 3 on tehing tühine. Hageja ühepoolselt allkirjastatud dokumendist ei saa kostjale tulla kohustusi. Hagejal oli õigus saada töötasu 2011 juuni, juuli ja augusti eest 5 019 eurot 63 senti, makstud on 6 492 eurot 30 senti ehk rohkem 1 472 eurot 67 senti. Ajavahemikul 2011 mai – 2012 jaanuar maksis hageja endale kostja arvelt ilma lepingu või kokkuleppeta ja kostja nõusolekuta isikliku auto kasutamise eest hüvitist 2 236 eurot 99 senti, millest kostja on tasaarvestanud hageja töötasuga 1 293 eurot 88 senti, seega kuulub hagejalt väljamõistmisele 943 eurot 11 senti alusetult saadud autokompensatsioon. TLS § 39 alusel ei ole nõuded aegunud. Isegi, kui tööandja nõue töötaja vastu oleks aegunud, siis ei ole aegunud kostja nõuded hageja kui juhatuse liikme vastu, millise nõude aegumistähtaeg on viis aastat. Hageja vastuväited vastuhagile
4.Hageja vastuhagi ei tunnista, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. 2010 oktoobris sai kostja juhatuse liikmeks R S J S, kes asus alates 2011 juunist ainuisikuliselt juhtima kostja tegevust. Hageja esitas juba 2011 mais ettepaneku enda juhatusest välja astumiseks, kuid seda ei rahuldatud. Seetõttu esitas hageja avalduse äriregistrile ja registripidaja

arvas hageja kostja juhatusest välja 10.02.2012. Vaidlusaluse lisatöötasu (25%) määras hagejale kostja juhatuse liige R.S.J. S. Töötasu arvestati igakuiselt kostja personalitöötaja R A-K poolt, kes kooskõlastas enne palgaandmete raamatupidamisele esitamist need R.S.J. Sga. Raamatupidamisest saadud andmete alusel tegi R. A-K töötajatele palga ülekanded. Seega oli kostja teadlik hagejale makstavast tasust. Kostja on ajanud segamini juhatuse liikme ja töötaja suhted. Töötajaga sõlmitud töölepingu tingimustele ei ole osanike või nõukogu liikme heakskiit vajalik. Hageja ei ole omanud kontrolli tema suhtes peetava palgaarvestuse ega väljamaksete üle ning ei ole maksnud endale kostja teadmata täiendavat palgalisa. Lisaks palub hageja alusetult saadud töötasu nõudele kohaldada aegumist (ITVS § 6 lg 1). Autokompensatsioon on määratud hagejale kostja 01.04.2010 käskkirja kohaselt 4 000 krooni kuus sõidupäeviku alusel. Kompensatsiooni on hagejale makstud alates 2010. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et hagejale on makstud autokompensatsiooni alusetult. Hageja on esitanud sõidupäevikud. Lisaks on nõue aegunud. Maakohtu otsus

5.Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja lõpparve 1 739 eurot 21 senti (sh töötasu 1 293 eurot 88 senti ja isikliku sõiduauto kasutamise hüvitise 445 eurot 33 senti) ja viivise perioodi 24.03.2012 – 03.05.2012 eest (summalt 1 739 eurot 21 senti) summas 13 eurot 91 senti ning alates 04.05.2012 viivise 0,02% päevas summalt 1 739 eurot 21 senti kuni nõude kohase täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 1 725 eurot 30 senti. Maakohus rahuldas kostja vastuhagi osaliselt, mõistis hagejalt kostja kasuks välja alusetult saadud töötasu 2011 augusti eest 419 eurot 79 senti bruto kostja kasuks. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1). Kohus on tuvastanud ja pooled ei vaidle selle üle, et: - Hageja oli kostja juhatuse liige 08.06.2001 - 10.02.2012 (töölepingu lõpetamise kokkuleppe alusel kuni 20.05.2011), - Hageja ja kostja sõlmisid 01.02.2010 tähtajatu töölepingu 10-1, mille alusel hageja asus tööle kostja juurde toitlustus- ja majandusjuhina töötasuga 26 180 krooni kuus, - 23.03.2012 sõlmisid hageja ja kostja töölepingu lõpetamise kokkuleppe, millega lõpetasid poolte kokkuleppel 01.02.2010 sõlmitud töölepingu alates 23.03.2012, millisel päeval pidi kostja tasuma hagejale seaduses ettenähtud lõpparve (sh tasu isikliku sõiduauto kulude hüvitamiseks kehtiva lepingu ja sõidupäeviku alusel kuni kokkuleppe sõlmimise päevani), - Lõpparve on tasumata, - Kostja arvelt on tasutud hagejale perioodil mai 2011 – veebruar 2012 sõiduauto kasutamise hüvitist 2 237 eurot 2 senti, - Kostja arvelt on tasutud 2011 juuni töötasu 1 801 eurot 20 senti, 2011 juuli töötasu 1 637 eurot 41 senti ja 2011 august töötasu 1 637 eurot 41 senti. Pooled vaidlevad, kas pooltel oli kokkulepe auto kasutamise hüvitise maksmiseks, kas pooltel oli kokkulepe 2011 juuni, juuli ja augusti töötasu suurendamiseks, kas kostja on tasaarvestanud oma nõuded hageja nõuetega ning, kas hageja on rikkunud juhatuse liikme kohustusi. Hageja juhatuse liikmeks valimise hetkel kehtinud ÄS § 184 lg 2 alusel valiti hageja kostja juhatuse liikmeks tähtajaliselt, äriregistri andmetel ja töölepingu lõpetamise kokkuleppe kohaselt kuni 20.05.2011. Kui juhatuse liikme ametiaeg lõppes ettenähtud tähtaja möödumise tõttu, ei pea osanikud ega nõukogu seda otsusega vormistama (ÄS § 184 lg 6, § 203 lg 1 p 2). Ametiaja lõppemisel peab osaühing esitama avalduse juhatuse liikme äriregistrist kustutamiseks ÄS § 33 lg 1 teise lause järgi. Osanike otsust selleks avaldusele vaja lisada ei ole, piisav on ametiaja lõppemisele viitamine (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-95-05, p 14 ja 15). Kuivõrd

töölepingu lõpetamise kokkuleppes on märgitud, et hageja oli kostja juhatuse liige kuni 20.05.2011 ja juhatuse liikme volituste tähtaega ei pikendatud, siis lõppes hageja ja kostja vaheline käsundussuhe 20.05.2011 ning kohaldamisele kuulub TLS. Asjaolu, et hagejale oli antud volitus teha kostja pangakontodelt väljamakseid, ei tähenda, et hageja täitis kostja juhatuse liikme ülesandeid selle juures. Hagejale ei ole makstud ka juhatuse liikme tasu. Hageja palub kostjalt välja mõista lõpparve (TLS § 84 lg 1). Puudub vaidlus, et maksmata on töötasu perioodi 01.03.2012 - 23.03.2012 eest 1 293 eurot 88 senti. Kostja nimetatud summale vastu ei vaidle, mistõttu on töötasu nõue kuulub rahuldamisele. Tõendatud on, et pooled leppisid 23.03.2012 töölepingu lõpetamise kokkuleppes kokku, et lõpparve sisaldab ka tasu isikliku sõiduauto kulude hüvitamise osas vastavalt sõidupäevikule. Tunnistaja M T A ütlustega on tõendatud, et kostja 01.04.2010 käskkiri nr 10-01 isikliku sõiduauto kasutamise eest hüvitise tasumise kohta on allkirjastatud tema poolt ajal, mil ta oli juhatuse liige ning pooltel oli kokkulepe, et hagejale hüvitatakse isikliku sõiduauto kasutamise eest 4 000 krooni (255,65 eurot) igakuiselt. Tunnistaja väitel on ta seda maininud uuele juhatuse liikmele R.S.J. Sle, kes märgib, et ei teadnud sellest midagi. Asjaolu, et tunnistaja ei mäleta, mis kuupäeval käskkiri allkirjastati, ei tõenda, et käskkiri on koostatud tagantjärgi. Samuti on tunnistaja V R ütlustega tõendatud, et hageja isikliku sõiduauto kasutamise eest hüvitise maksmisest räägiti sügisel 2010. Asjaolu, et raamatupidaja ja audiitoriga räägiti sellest sügisel 2010, ei tähenda, et käskkirja ei allkirjastatud 01.04.2010. Seega oli pooltel kokkulepe, et hagejale hüvitatakse igakuiselt isikliku auto kasutamise eest 4 000 krooni, mille maksmiseks ei pea olema osanike nõusolekut, kuna kompensatsioon on määratud hagejale kui töötajale. Sõidupäevikutega on tõendatud, et hageja on kasutanud isiklikku sõiduautot. Sõidupäeviku ja tööajagraafiku mittekattuvused osaliselt ei oma tähtsust, kuna kokku oli lepitud kindel summa. Kütusekaardi väljavõtted ei tõenda, et hageja on võtnud kütet enda sõidukile. Tunnistaja V. Ra ütluste kohaselt kasutati kütet ka kostja kartidele ja kostja sõiduautole Renault ning selle ajani, kui hageja kasutas kütusekaarti enda isiklikule sõidukile kütte võtmiseks, ei makstud hagejale hüvitist, mis nähtub ka asjaolust, et hüvitist on hakatud maksma alles 2011 mais. Hageja konto väljavõttest nähtub, et hagejale on tasutud isikliku sõiduauto kasutamise eest hüvitist 255 eurot 65 senti, v.a 2011 mai 255 eurot ja 2012 jaanuar 192 eurot 47 senti, kuus alates 2011 mai kuni veebruar 2012. Kuna pooltel oli kokkulepe hüvitise maksmiseks, siis ei ole hageja teinud alusetuid makseid. Maksete teostamist on hageja tõendanud vande all antud ütlustega. Tasumata on kompensatsioon perioodi 01.02.2012 – 23.03.2012 eest. Seega 2012 veebruari eest on põhjendatud tasuda 255 eurot 65 senti ja 2012 märtsi eest 189 eurot 68 senti ((255,65/31)*23), kokku 445 eurot 33 senti, mis tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks. Ületunnitöö puhul saadava tasu näol on tegemist töö eest makstava tasuga, mille puhul kuulub kohaldamisele ITVS § 6 lg 3, mille kohaselt töötasu nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat. Kuna hageja on esitanud ületunnitöötasu nõude seoses lõpparvega, millise kostja pidi välja maksma 23.03.2012, siis algas aegumistähtaeg ületunnitöötasu saamise osas 24.03.2012. Seega ei ole hagi ületunnitöötasu osas aegunud. Tulenevalt TLS § 44 lg-test 1 ja 4 on ületunnitöö tegemiseks vajalik poolte kokkulepe, mida ei ole kohtule esitatud. Hageja ütluste kohaselt ei ole kostja juhatuse liige M.T. A teda kunagi informeerinud ületunnitöö tegemise vajalikkusest, samuti ei nähtu, et hageja oleks tööandjat teavitanud ületunnitöö tegemise vajadusest. Hageja on kinnitanud, et pooltel puudus kirjalik kokkulepe ületunnitöötasu hüvitamiseks. 2011 isikukontokaardilt nähtub, et hageja on teinud tööd vastavalt tööajanormile. Ületunnitöö arvestus 2012 märtsi palgalehel on tehtud V. Rattasepa poolt vastavalt hageja esitatud andmetele, mistõttu ei ole arvestus usutav. Esitatud tõenditest ei nähtu, et pooled oleks kokku leppinud ületunnitöö hüvitamise rahas (TLS § 44 lg 6). R.S.J. S ütluste kohaselt ületunnitöö kompenseeritakse vaba aja andmisega. Eeltoodust tulenevalt on hageja ületunnitöötasu nõue

põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Hageja töötas peale 2011 suve äriühingus veel seitse kuud, seega oli hagejal piisavalt aega vaba aja saamiseks väidetavalt tehtud ületundide arvelt. Vastavalt töölepingu p-le 4.1 oli töötajale ettenähtud iga-aastane puhkus 28 kalendripäeva. Hageja töötas 01.02.2010 sõlmitud töölepingu alusel kostja juures 01.02.2010 - 23.03.2012, seega oli hagejal õigus saada ajavahemikul 01.02.2010 - 31.12.2011 puhkust 26 päeva, ajavahemiku 01.01.2011 - 31.12.2012 eest 28 päeva ja ajavahemiku 01.01.2012 - 23.03.2012 eest 6 päeva, kokku 62 päeva (TLS § 68 lg 1, 3 ja 4). Kuna pooltevaheline käsundussuhe lõppes 20.05.2011, siis kuulub lahendamisele ainult töölepingu alusel antud puhkus. Esitatud tõendite kohaselt on hageja saanud novembris 2011 puhkust 47 päeva ning 2010 detsembris on hagejale arvestatud puhkusetasu 24 882 krooni ehk 28 päeva eest. Seega on hageja saanud töölepingu alusel puhkust 75 päeva. V. Ra ütlused ei tõenda hagejale puhkuse andmist ega andmata jätmist. V. Rp pidas puhkusearvestust vastavalt hagejalt saadud andmetele, väljamakseid teostas hageja. Seega on hagejale puhkusetasu välja makstud, puhkusetasu nõue on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Hageja on arvestanud viivist 0,02% päevas perioodi 23.03.2012 - 03.05.2012 eest 7 806 eurolt 11 sendilt 61 eurot 4 senti ja palub välja mõista viivise 0,02% päevas alates 04.05.2012 7 806 eurolt 11 sendilt kuni nõude kohaseni täitmiseni. Viivisenõue on põhjendatud, kuid kuna hagi on rahuldatud osaliselt, siis kuulub viivis väljamõistmisele perioodi 24.03.2012 - 03.05.2012 eest 13 eurot 91 senti (40 päeva*1739,21*0,02/100) ja edasi 0,02% päevas 1 739 eurolt 21 sendilt alates 04.05.2012 kuni nõude kohase täitmiseni. Vastavalt Riigikohtu praktikale piirab kohus väljamõistetavat viivist summani 1 725 eurot 30 senti (1739,21-13,91). Kostja palub hagejalt välja mõista alusetult saadud täiendav töötasu 2011 juuni, juuli ja augusti eest 1 472 eurot 67 senti ja isikliku auto kasutamise hüvitis 2 236 eurot 99 senti. Hageja on esitanud aegumise vastuväite, mida kohus arvestab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143 alusel. Hageja konto väljavõttest nähtuvalt on hagejale makstud väidetavalt alusetult suuremat töötasu 04.07.2011, 04.08.2011 ja 05.09.2011, seega algas aegumistähtaeg vastavat 05.07.2011, 05.08.2011 ja 06.09.2011 ning lõppes vastavalt 06.07.2012, 05.08.2012 ja 06.09.2012 (TLS § 39). Vastuhagi on esitatud 28.08.2012. Seega on nõuded aegunud 04.07.2011 ja 04.08.2011 tehtud väljamaksete osas. 05.09.2011 tehtud väljamakse osas ei ole nõue aegunud. Kohaldamisele ei kuulu ÄS § 187 lg 3, kuna pooltevaheline käsundussuhe lõppes 20.05.2011. Täiendava palgalisa kokkulepe on allkirjastatud üksnes hageja poolt. R.S.J. S seletuse kohaselt pidasid pooled 13.06.2011 läbirääkimisi töötasu tõstmiseks, olles alkoholijoobes, kuid kindlat kokkulepet ei sõlmitud. Seega on hageja saanud 05.09.2011 alusetult rohkem töötasu 419 eurot 79 senti, mis kuulub hagejalt kostja kasuks välja mõistmisele. Hageja konto väljavõttest nähtub, et hagejale on perioodil mai 2011 – jaanuar 2012 tasutud auto kasutamise eest hüvitist 2 237 eurot 2 senti. Hageja on esitanud aegumise vastuväite, mida kohus arvestab tulenevalt TsÜS §-st 143. Hagejale on makstud auto kasutamise eest hüvitist 31.05.2011, 27.06.2011, 15.07.2011, 23.08.2011, 28.09.2011, 31.10.2011, 01.12.2011, 25.01.2012 ja 09.02.2012, seega algas aegumistähtaeg vastavat 01.06.2011, 28.06.2011, 16.07.2011, 24.08.2011, 29.09.2011, 01.11.2011, 02.12.2011, 26.01.2012 ja 10.02.2012 ning lõppes vastavalt 01.06.2012, 28.06.2012, 16.07.2012, 24.08.2012, 29.09.2012, 01.11.2012, 02.12.2012, 26.01.2013 ja 10.02.2013 (TLS § 39). Kostja vastuhagi on esitatud 28.08.2012. Seega on nõuded aegunud 31.05.2011, 27.06.2011, 15.07.2011 ja 23.08.2011 tehtud väljamaksete osas. 28.09.2011, 31.10.2011, 01.12.2011, 25.01.2012 ja 09.02.2012 tehtud väljamakse osas ei ole nõue aegunud. Kohaldamisele ei kuulu ÄS § 187 lg 3, kuna pooltevaheline käsundussuhe lõppes 20.05.2011. Kuna hagejale on tasutud isikliku auto kasutamise eest kompensatsiooni seaduslikult, siis tuleb kostja nõue, mõista

hagejalt välja alusetult saadud isikliku sõiduauto kasutamise hüvitis, jätta rahuldamata. Samal põhjusel tuleb rahuldamata jätta ka kostja tasaarvestuse nõue, mille kohaselt kostja tasaarvestab alusetult saadud isikliku sõiduauto kasutamise hüvitise saamata jäänud töötasuga. Hagihind on kuni 01.07.2012 kehtinud TsMS § 124 lg 1 ja § 133 lg 1 alusel 7 806 eurot 11 senti (1293,88+3966,09+512+2034,14). Vastuhagi hind on käesoleval ajal kehtiva TsMS § 124 lg 1 ja 133 lg 1 alusel 3 709 eurot 66 senti (1472,67+2236,99). Kai Li apellatsioonkaebus

6.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti tema nõuded osaliselt läbi vaatamata ning ületundidest tulenevad nõuded ja saamata jäänud puhkuse hüvitise nõue rahuldamata ning rahuldati osaliselt kostja vastuhagi alusetult saadud töötasu osas. Hageja palub saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks ja jätta menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt palub hageja apellatsioonkaebuse täies ulatuses rahuldada. Maakohus on ebaõigesti hinnanud poolte taotlusi ja tõendeid ning jätnud osa tõendid hindamata, taotlused tähelepanuta ja tuvastamata õigussuhte lõppemise fakti, rikkudes TsMS § 232 lg-eid 1 ja 2, § 368 lg-t 1, § 438 lg-t 1 ning § 442 lg-t 8. Kohus on teinud otsuse enda siseveendumuse põhjal, mis kujutab endast menetlusõiguse normi olulist rikkumist TsMS § 656 lg 2 järgi. Maakohus on rikkunud TsMS § 392 lg 1 p-des 1-3 sätestatut, juhtides tõendamiskoormuse jaotumisele tähelepanu alles otsuses. Hagejal oli õiguspärane ootus saada kostjalt töölepingu lõppemisel 23.03.2012 lisaks töötasule lõpparve koosseisus kajastatud puhkusetasu 2 034 eurot 14 senti ja ületunnitasu 3 966 eurot 9 senti. Pooled olid teadlikud, et hageja töökoormus ületas pargi aktiivse tegutsemise perioodil mitmekordselt seadusega ettenähtud töötunde. Kuivõrd pooled olid teadlikud hageja ületundidest, ei pidanud hageja vajalikuks ületunnitöö kokkuleppe fikseerimist eraldi ja kirjalikult. Tulenevalt varasemate tööaastate kogemusest pidas hageja 2011 suve alguses tööandjaga läbirääkimisi lisatasu saamiseks ning 13.06.2011 sõlmisid pooled lisatasu maksmise kokkuleppe vähemalt 25% kuus pargi aktiivse tegutsemise perioodiks (4 kuuks). Nimetatud kokkulepe edastati kostja raamatupidamisele ja 2011 juuni, juuli ja augusti eest maksti hagejale 25% lisatasu. Summad arvestas kostja raamatupidaja ning väljamaksed tegi kostja personalijuht, kes kooskõlastas väljamakstavad summad juhatuse liikme R.S.J. Sga. Kostja raamatupidamise palgalehtedelt kajastub ületunnitöö arvestus ja puhkusetasu suurus. Arusaamatu on, kuidas kostjal on võimalik raamatupidamislikke andmeid muuta ja tõlgendada vastavalt oma suvale ja vajadusele. Lähtuda tuleb VÕS §-st 25 ehk pooltevahelisest praktikast. Hageja ei osanud heas usus ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata, et aasta pärast lisatasu maksmist küsitakse see tagasi põhjusel, et juhatuse liige oli purjus ja kokkulepe saadeti raamatupidamisse ilma juhatuse liikme allkirjata. Maakohus on jätnud põhjendamata, miks juhatuse liikmega kooskõlastatud ja töötaja pangaarvele perioodiliselt ülekantud lisatasu on vähem kaalukas asitõend, kui kostja paljasõnaline vastuväide ja kostjapoolse esindaja allkirja puudumine lisatasu kokkuleppelt. Kostja ei ole põhjendanud ebamõistlikult pikka viivitust töötasu suurendamise vaidlustamisel. TLS-is ei ole kirjas, et ületunnitöö kokkulepe peab olema kirjalik. Kostja ei ole tõendanud, et hageja on töötanud pargi lahtioleku ajal vaid töölepingujärgsed töötunnid või, et kostjal oli hagejaga kokkulepe ületundide hüvitamiseks vaba ajaga. Vastupidiselt 2012 märtsi palgatõendil nähtub, et kostja on pidanud arvestust hageja ületundide üle ja on teadlik hageja ületundidest. Vaba ajaga ületunnitöö hüvitamine hagejale on muutunud võimatuks töösuhte lõppemise tõttu

(TLS § 44 lg 6). TLS § 44 lg 7 kohaselt maksab tööandja ületunnitöö hüvitamisel rahas töötajale 1,5 kordset töötasu. Maakohus on jätnud hageja puhkusetasu nõude sisuliselt läbi vaatamata, tehes otsuse puhkusenõude rahuldamata jätmise kohta siseveendumuse põhjal ja tuginedes V. Ra ütlustele. Kostja ei ole võimaldanud hagejale puhkust seadusega ettenähtud ulatuses ega ole tõendanud hagejale puhkusetasu maksmist 34,4 puhkusepäeva eest. Puhkuste üle peab arvestust tööandja, mistõttu on kummaline kohtu põhjendus, et kostja puhkusearvestaja ütlused on vastukäivad ja nendega ei saa arvestada puhkusetasu nõude kindlakstegemisel. Osaühingu Puuhamaa apellatsioonkaebus

7.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ja teha tühistatud osas uus otsus, millega lugeda hageja lõpparve nõue 1 293 eurot 88 senti 01.03.2012 - 23.03.2012 töötasu osas kostja autokompensatsiooni tagastamise nõudega toimunud tasaarvestuse tulemusel lõppenuks ja jätta hageja lõpparve nõue 1 293 eurot 88 senti 01.03.2012 - 23.03.2012 töötasu osas rahuldamata ning jätta hageja lõpparve nõue 445 eurot 33 senti isikliku sõiduauto kasutamise hüvitise saamise nõude osas rahuldamata. Lisaks palub hageja maakohtu otsuse tühistada osas, millega vastuhagi jäeti rahuldamata ja teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista hagejalt kostja kasuks täiendavalt välja 04.07.2011 ja 04.08.2011 alusetult saadud tasu 1 053 eurot 48 senti ning tasaarvestada hageja nõue alusetult saadud autokompensatsiooni tagastamiseks 1 293 eurot 88 senti ulatuses hageja 01.03.2012 - 23.03.2012 töötasu nõudega ning mõista pärast tasaarvestust hagejalt kostja kasuks täiendavalt välja alusetult saadud autokompensatsioon 943 eurot 7 senti (2236,95–1293,88=943,07). Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Töölepingu lõppemisel oli kostjal hageja vastu alusetult saadud sõidukompensatsiooni tagastamise nõue 2 236 eurot 99 senti, mille kostja TLS § 78 lg 3 alusel tasaarvestas hageja 01.03.2012 – 23.03.2012 töötasu nõudega. Tasaarvestuse tulemusena pidanuks hageja kostjale tagastama autokompensatsiooni 943 eurot 7 senti (2236,95-1293,88=943,07). Maakohus on ekslikult leidnud, et autokompensatsiooni tagastamise nõue on aegunud vastavalt TLS § 74 lgle 4. Hageja maksis endale autokompensatsiooni kostja arvelt kostja teadmata, tekitades sellega kostjale kahju. V. R ütlustega on tõendatud, et üldjuhul esitati makstud autokompensatsiooni algandmed kostja raamatupidamisele enne majandusaasta (algab 01.04, lõpeb 31.03) auditeerimist. Kostja juhatuse liikme R.S.J S ütlustega on tõendatud, et ta sai ligipääsu andmetele 08.03.2012. Seega kostja ei teadnud ega pidanudki teadma 01.04.2011 - 31.03.2012 majandusaasta jooksul hageja poolt kostja kontolt endale tehtud maksete õigusvastasusest enne 2012 märtsi. Lisaks on TLS § 74 lg-s 4 sätestatud tähtaja kohaldamise eelduseks töötaja poolt tööülesannete täitmisel kahju tekitamine. Hageja tööülesannete hulka ei kuulunud ilma õigusliku aluseta kostja kontolt endale maksete tegemine. Seega on hageja tekitanud kostjale kahju töösuhte väliselt, kuigi ka TLS § 74 lg 4 kohaldamisel ei olnud nõude esitamise tähtaeg möödunud, kuna kostja esitas esmakordselt tasaarvestusavalduse 24.05.2012 kostja vastuses. Kostja kontolt õigusvastaselt ja alusetult autokompensatsiooni saamisega on hageja kostja arvelt alusetult rikastunud ning alusetust rikastumisest tuleneva nõude tähtaegsuse hindamisel tuleb lähtuda TsÜS §-st 151 (3-2-1-134-09, p 9). Kostja nõue VÕS § 1028 lg 1 alusel hageja poolt alusetult saadud autokompensatsiooni tagastamiseks ei olnud aegunud töölepingu lõppemisel 23.03.2012, 24.05.2012 kostja vastuses ega 28.08.2012 vastuhagis teostatud tasaarvestuse ajal. Isegi, kui kostja nõue oleks aegunud, siis vastavalt VÕS § 200 lg-le 2 on tasaarvestus kehtiv ja hageja töötasu saamise nõue on tasaarvestuse tulemusel lõppenud. Hageja autokompensatsiooni nõue ja viivisenõue tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.

Samuti on maakohus põhjendamatult leidnud, et 04.07.2011 ja 04.08.2011 hagejale tehtud väljamaksete osas on kostja nõue aegunud. Hageja maksis endale 2011 suvel täiendavat tasu kostja arvelt ilma kostja teadmata, tekitades kostjale kahju. Nähtuvalt hageja vande all antud ütlustest 26.03.2013 istungil, ei informeerinud hageja personalijuhti ja raamatupidajat, et täiendava tasu saamiseks puudus tal kostjaga kokkulepe. Kuivõrd kostja juhatuse liige sai ligipääsu andmetele 08.03.2012, siis kostja ei teadnud ega pidanudki teadma maksete õigusvastasusest enne 2012 märtsi ning alusetult saadu tagastamise nõue ei ole TLS § 74 lg-s 4 sätestatud tähtaja kohaldamisel vastuhagi esitamise ajaks möödunud. Pealegi TLS § 74 lg-st 4 tulenev tähtaeg ei kuulu kohaldamisele, kuna hageja tööülesanneteks ei olnud kostja kontolt õigusliku aluseta endale maksete tegemine. R.S.J S ütlustega on tõendatud, et hageja käitus suhetes kostjaga kui juhatuse liige. Kuivõrd tõendatud on ning poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja oli kuni 10.02.2012 kostja juhatuse liige, siis kohaldub hageja suhtes ÄS § 187 lg-st 3 tulenev juhatuse liikme vastutus ja juhatuse liikme vastutuse aegumistähtajad. Kostja vastuhagi esitamise ajaks ei olnud hageja poolt alusetult saadud täiendava tasu tagastamise nõue aegunud ka alusetu rikastumisest tuleneva nõude alusel (TsÜS § 151). Seega ei ole kostja nõue üheski osas aegunud ning hagejalt tuleb kostja kasuks täiendavalt välja mõista 1 053 eurot 48 senti. Hagejale isikliku auto kasutamise kompensatsiooni maksmiseks puudusid õiguslikud alused. M. A, kes allkirjastas 01.04.2010 käskkirja hagejale isikliku auto kasutamise hüvitise maksmiseks, ei olnud kostja osanik. Vaidlus puudub, et 01.04.2010 oli hageja kostja juhatuse liige. Seega kohaldus 01.04.2010 vormistatud tehingule ÄS § 168 lg 1 p 10 ja § 181 lg 3. Kostja osanikud ei olnud andnud M. Ale volitust ilma osanike teadmata ja nõusolekuta ÄS § 168 lg 1 p-s 10 sätestatud tehingute tegemiseks. Seega on autokompensatsiooni maksmise aluseks olev tehing tühine ning tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt VÕS §-le 1028. Lisaks on tõendatud, et igakuise autokompensatsiooni saamise ajal hageja sõidupäeviku arvestust ei esitanud. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 14.07.2006 määruse nr 164 „Teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise kord“ § 3 lg-tele 2 ja 3 peab töötajale isikliku sõiduauto hüvitise maksmisel olema tööandjale eelnevalt esitatud sõiduauto kasutamise õigust tõendava dokumendi koopia või tuleb selline dokument käskkirjale lisada. Tõendatud on, et hageja soetas endale isikliku auto alles 2010 sügisel. Seega 01.04.2010 käskkirjast ei saanud tuleneda õiguslikke aluseid hageja poolt 2010 sügisel soetatud sõiduauto kasutamise hüvitise maksmiseks. Samuti on põhjendatud kahtlus, et 01.04.2010 käskkirja allkirjastades M. A ei saanud aru selle sisust. Nähtuvalt 23.03.2012 töölepingu lõpetamise kokkuleppe p-st 3 pidi hageja poolt sõiduauto kompensatsiooni saamise aluseks lisaks sõidupäevikule olema poolte vahel sõlmitud kehtiv leping. Ühtegi sellist lepingut sõlmitud ei ole. Isegi, kui pidada lepinguks hageja poolt 15.01.2013 esitatud M. A „lepingu kinnitust“, siis kinnituses märgitud kuupäeval 27.03.2010 oli hageja kostja juhatuse liige ning lepingule kohaldusid ÄS § 168 lg 1 p 10 ja § 181 lg 3. Kostja osanikke mingist lepingust ei informeeritud. Maakohtu määratud menetluskulude jaotus on rahuldatud hagi ulatust (ca 17%) arvestades äärmiselt ebaõiglane. Vastused apellatsioonkaebustele

8.Pooled vastaspoole kaebusi ei tunnista. Kostja esitas vastuväite hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisele, kuna hageja ei ole kaebuselt tasunud riigilõivu. Ringkonnakohtu seisukoht
9.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebused ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kostja vastuväite hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise kohta jätab ringkonnakohus rahuldamata ja leiab, et mõlemad apellatsioonkaebused on

õigesti võetud menetlusse ja kuuluvad lahendamisele. Maakohtu otsus hagi ja vastuhagi osalise rahuldamise osas on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuste väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja järgib esimese astme kohtu põhjendusi, ei pea ta TsMS § 654 lg 6 kohaselt kordama otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks faktiliste asjaolude uut tuvastamist. Maakohus ei ole rikkunud tõendite hindamisel apellatsioonkaebustes väidetud menetlusnorme, mis tingiksid otsus tühistamise ja asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Esiteks vastab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse väidetele. Hageja peab maakohtu otsust ebaõigeks osas, milles kohus jättis rahuldamata tema nõude kostjalt puhkusetasu 2034 euro 14 sendi saamiseks. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu ja peab õigeks maakohtu seisukohta, mille kohaselt on hageja puhkuse ja puhkusetasu kostjalt kätte saanud. Töölepingu sõlmimisest 01.02.2010 kuni selle lõppemiseni oli hagejal õigus saada puhkust 62 päeva, mille ta on saanud koos vastava tasuga kätte. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse muutmiseks selles osas ja apellatsioonikohus ei korda otsuse põhjendusi ning nõustub nendega täielikult. Samuti on maakohtu otsus õige ületunnitöö tasu nõude rahuldamata jätmise osas tõendamatuse tõttu. Ekslik ja menetlusreeglitega ei ole kooskõlas kaebuse väide, mille kohaselt oleks kostja pidanud tõendama, et hageja ei teinud ületunnitööd. TsMS § 230 lg 1 kohaselt, kui kostja hageja väitega ei nõustu, peab hageja oma väidet tõendama. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse järeldustega, et pooltel ei olnud kokkulepet ületunnitöö tegemise kohta ja hageja ei ole ületunnitöö tegemist tõendanud. Kostja raamatupidamine hageja poolt ületunnitöö tegemist ei kajastanud. Töölepingus kokku lepitud tööajal töötamise eest on hageja töötasu kätte saanud. Seega on maakohtu otsus ületunnitöö tasu nõude rahuldamata jätmise osas kooskõlas esitatud tõenditega, milliseid on kohus hinnanud. Ringkonnakohus nõustub ka kostja apellatsioonkaebuse vastuses märgituga, et juhul, kui oleks tõendamist leidnud hageja poolt väidetud ületunnitöö tegemine 2011 suvel, oleks selle eest tulnud esitada vaba aja saamise nõue nelja kuu jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest. Rahalise hüvitise nõue selle aja eest on aegunud nii töölepingu lõpetamise ajaks 23.03.2012 kui ka maakohtusse hagi esitamise ajaks 03.05.2012. Maakohtu otsus on seaduslik ja muutmisele ei kuulu ka vastuhagi osalise rahuldamise osas ja hagejalt 419 euro 79 sendi väljamõistmise osas. Hageja väide, et töö iseloomust tulenevalt oli

lisatasu maksmine suvekuudel põhjendatud, ei anna vastava kokkuleppe puudumisel alust lisatasu maksmiseks. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse märgib ringkonnakohus, et kaebus väited ei anna alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt ja jõuda asjas kostja soovitud järeldusteni. Maakohus on osade kostja nõuete osas kohaldanud hageja taotlusel aegumist ja ringkonnakohus nõustub kohtu põhjendustega. Kostja väide, et ta ei teadnud, et hageja sai auto kasutamise eest sõidukompensatsiooni ja seetõttu tuleks 2236 eurot 99 senti hagejalt tagasi nõuda, ei ole kooskõlas tõenditega, sest hagejale kompenseeriti igakuiselt isikliku auto kasutamine vastavalt asjas tõendamist leidnud kokkuleppele. Kompensatsiooni maksis kostja 01.04.2010 käskkirja alusel igakuiselt 4000 krooni (255 eurot 65 senti) ja töölepingu lõppemise seisuga saada oleva hüvitise 445 eurot 33 senti on maakohus õigesti kostjalt välja mõistnud. Tegemist ei olnud alusetute maksetega. Seaduslik ja tõenditega kooskõlas on maakohtu otsus hagejalt alusetult rohkem saadud töötasu 419 euro 79 sendi tagastamise nõude rahuldamise osas ja selles, et kostja vastuhagi esitamise ajaks 28.08.2012 olid ülejäänud kahe kuu töötasu nõuded aegunud. Hageja on aegumisele tuginenud. Kostja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väide, mille kohaselt on tasaarvestus kehtiv ka nõude aegumise korral, ei ole olukorras, kus hageja esitas nendele summadele vastuväite, kohaldatav. Apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmisel jäävad apellantide menetluskulud nende endi kanda.

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 03.06.20262-22-3119/41Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
  • 27.05.20262-24-5024/35Harju Maakohus Tallinna kohtumaja