XXX hagi XXXOÜ vastu töölepingu ülesütlemisest tuleneva hüvitise nõudes
Hagihind
1994,26 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja
XXX(isikukood XXX, aadress XXX, elektronpost XXX)
Kostja
XXXOÜ (registrikood XXX, aadress XXX) Lepinguline esindaja Marko Woronowicz (elektronpost [email protected])
Viimase kohtuistungi aeg või viide asja lahendamisele kirjalikus menetluses
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada XXX(isikukood XXX) hagiavaldus XXXOÜ (registrikood XXX) vastu.
2.Jätta läbi vaatamata hagiavaldus osas, milles XXX(isikukood XXX) palub tuvastada XXXOÜ (registrikood XXX) poolt esitatud töölepingu ülesütlemise tühisuse.
3.Välja mõista XXXOÜ-lt (registrikood XXX) XXX(isikukood XXX) kasuks kolme kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitis 1994,26 (üks tuhat üheksasada üheksakümmend neli koma kakskümmend kuus) eurot, millest peetakse kinni tulumaks, töötuskindlustusmakse ja kohustusliku kogumispensioni makse. Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud XXXOÜ (registrikood XXX) kanda. Menetluskulude kindlaksmääramise kord Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Edasikaebamise kord Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Kohtuotsuse edasikaebamise korra selgitamine ei kujuta endast loa andmist otsuse edasikaebamiseks. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,
alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotluse esitamise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. I
Kohtuotsuse kirjeldav osa
1.24.04.2012 esitas XXX(töötaja, hageja) töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus XXXOÜ-lt (tööandja, kostja) välja mõista maksmata töötasu ja lõpparve ning viivised; tuvastada töölepingu lõppemine töölepinguseaduse § 91 lg 2 p 2 alusel ja mõista tööandjalt välja kolme kuu keskmine töötasu summas 1994,26 eurot; juhul, kui töövaidluskomisjon leiab, et tööleping ei olnud TLS § 91 lg 2 p 2 alusel kehtivalt üles öeldud, siis tuvastada töölepingu lõppemine TLS § 37 lg 5 alusel ja mõista tööandjalt välja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitis 664,82 eurot; juhul, kui töövaidluskomisjon leiab, et tööandjal oli õigus tööleping üles öelda 12.09.2012, siis tuvastada selle ülesütlemisavalduse tühisus ja mõista tööandjalt välja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitis 1994,26 eurot. Töövaidluskomisjon lahendas 26.11.2012 otsusega asjas nr 4.4-2/2374 hageja avalduse ja rahuldas avalduse osaliselt. Töövaidluskomisjon mõistis tööandjalt välja 2012. aasta augusti ja septembri kuu töötasud kokku 897,51 eurot; kasutamata puhkuse eest hüvitise 313,29 eurot; viivised 24,38 eurot. Töövaidluskomisjon jättis rahuldamata hageja avalduse töölepingu erakorralise ülesütlemise tunnustamiseks ja erakorralise ülesütlemise tõttu hüvitise 1994,46 eurot saamiseks. Samuti jättis töövaidluskomisjon rahuldamata hageja avalduse tööandja poolt tehtud töölepingu ülesütlemise tühiseks tunnistamiseks ja hüvitise 1994,26 eurot saamiseks; TLS § 37 lg 5 alusel töölepingu ülesütlemise tuvastamise nõudes ning ühe kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise 664,82 eurot saamiseks.
2.Hageja esitas 26.12.2012 Harju Maakohtule hagiavalduse kostja vastu (tl-d 1-4, 29-32). Hageja palub kostjalt välja mõista hüvitise kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 1994,26 eurot, samuti palub hageja juhul, kui kohus leiab, et kostjal oli õigus tööleping 12.09.2012 üles öelda, tuvastada selle üleütlemisavalduse tühisus (tl-d 4, 161). Hageja tõi hagiavalduses välja järgmised asjaolud. Hageja ja kostja vahel on 15.03.2012 sõlmitud tööleping nr 1/2012. Tööleping sõlmiti tähtajatult kolmekuulise katseajaga. Hageja asus tööle osalise tööajaga. Hageja tööaeg jagunes arvestusperioodi jooksul ebavõrdselt ning hageja oli vaba valima oma tööaja, tingimusel, et töö on tehtud mõistliku aja jooksul. Hageja töökohana lepiti kokku hageja elukoht. Töölepingu järgi kohustus kostja maksma hagejale töötasu netopalgana 500 eurot (brutopalk 664,82 eurot) kuus iga kuu 5. kuupäevaks. Kokku oli lepitud fikseeritud töötasu suurusega 500 eurot netotasuna. Seega on nimetatud summast (500 eurost) maha arvatud seadusest tulenevad maksud. Kostja juures hagejale tulumaksuvaba miinimumi ei arvestatud, seega oli 2012. aastal 500 eurose netopalga juures brutotasuks 664,82 eurot. Hageja asus kostja juures tööle alates 15.03.2012, seega märtsikuu eest maksti hagejale töötasu 12 tööpäeva eest 272,73 eurot (netotasu). Kostja ei ole tasunud hagejale ühtegi töötasu õigeaegselt. Hageja märtsikuu töötasu laekus 10. aprillil, aprillikuu töötasu 11. mail, maikuu töötasu 22. juunil, juunikuu töötasu 25. juulil, juulikuu töötasu 8. augustil ja augusti- ning septembrikuu töötasud on tänaseni laekumata. 05.09.2012 teavitas kostja hagejat töötasu vähendamisest seoses asjaoluga, et kostjal ei ole hagejale kokkulepitud määras tööd pakkuda. 09.09.2012 saatis kostja hagejale allkirjastamiseks töölepingu lisa 1. Hageja töölepingu muudatust 2 (6)
ei allkirjastanud ning vastas 12.09.2012 kostjale e-kirja teel, et ei nõustu töötasu vähendamisega. 11.09.2012 ütles hageja kostjaga töölepingu üles töölepinguseaduse (TLS) § 91 lg 2 p 2 alusel kostjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, sest kostja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega. E-kirja teel kinnitas kostja samal päeval, et on töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse kätte saanud ning tööleping on lõppenud. Hagejale on käesoleval ajal laekumata lõpparve. 12.09.2012 ütles kostja hagejaga töölepingu üles TLS § 88 lg 1 alusel hagejapoolse rikkumise tõttu. Kostja põhjendas avaldust sellega, et hageja viivitavat tööde tegemisega ning olevat valetanud oma töökoormuse kohta teise tööandja juures. Hageja on 10.10.2012 pöördunud saamata jäänud töötasu, viiviste, kasutamata põhipuhkuse ning töölepingu ülesütlemise aluse tuvastamise ja hüvitise nõuetes töövaidluskomisjoni. 26.11.2012 tegi töövaidluskomisjon töövaidlusasjas nr 4.4-2/2374 otsuse, millega rahuldas hageja avalduse osaliselt. Avaldus rahuldati saamata jäänud töötasu, viiviste ja kasutamata põhipuhkuse nõuetes ning jäeti rahuldamata töölepingu ülesütlemisest tuleneva hüvitise osas. Hageja vaidlustab hagiavaldusega töövaidluskomisjoni otsuse rahuldamata jäetud osas. Hageja on seiskohal, et tööleping on lõppenud hageja ülesütlemisavalduse alusel 11.09.2012. Kostja poolt 12.09.2012 esitatud ülesütlemisavaldus on kehtetu. Kostja hageja poolt tehtud ülesütlemisavaldust töövaidluskomisjonis ega kohtus 30 päeva jooksul ei vaidlustanud, seega on töölepingu ülesütlemine TLS § 91 lg 2 p 2 alusel kehtiv ning kostja kohustub TLS § 100 lg 4 alusel maksma hagejale hüvitist.
3.Kohus võttis 11.01.2013 kohtumäärusega hagiavalduse menetlusse ja kohustas kostjat hagile kirjalikult vastama.
4.02.03.2013 esitas kostja kohtule vastuse hagiavaldusele. Kostja palub jätta hagiavalduse rahuldamata. Kostja tõi välja järgmised asjaolud. Hageja ja kostja vahel oli 15.03.2012 sõlmitud tööleping. Hagejaga esinesid pidevalt probleemid tööülesannete täitmise osas – tööülesannete täitmise pealiskaudsus ja ebakorrektsus; tööülesannete täitmise venitamine erinevatel põhjustel, tööandja poolt antud töövahendi (telefoni SIM-kaart) sihilik mittekasutamine. Kostja oli sunnitud tegema hageja töölepingus muudatuse, milles muudeti hageja töötasu tingimusi. 09.09.2012 tehti töölepingu LISA nr 1, millega muudeti hageja töötasu tingimusi järgmiselt: 2.1. Töölepingu lisas nr 1 muudetakse Töötaja töötasu tingimusi, millest tulenevalt muutub kehtetuks Töölepingu punkt 2.2., milles on sätestatud, et Töötaja on tööl poole töökoormusega, see tähendab 20 (kakskümmend) tundi nädalas ning samuti muutub kehtetuks Töölepingu punkt 2.7., milles on sätestatud, et Töötaja igakuulise töötasu suuruseks on netos 500 eurot, see tähendab, millest on juba maha arvatud kõik seadusest tulenevad maksud; 2.2. Töötaja töötasuks netos on alates 10.09.2012.a 10% töötaja poolt tekitatud käibest, millest on mahaarvestatud käibemaksu summa 20%. Kuigi töölepingu lisas nr 1 on kuupäevaks 10.09.2012, siis tegelikkuses on töölepingu lisa kostja poolt digiallkirjastatud juba 09.09.2012 ja saadeti hagejale 09.09.2012. Hageja edastas töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse TLS § 91 lg 2 p 2 alusel alles 11.09.2012, sest kostja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega, alles 11.09.2012. Seega edastas hageja ülesütlemisavalduse pärast seda kui kostja poolt oli 09.09.2012 saadetud töölepingu lisa nr 1 töötasu maksmise tingimuste muutumise kohta. 12.09.2012 ütles kostja hagejaga erakorraliselt töölepingu ütles alates 12.09.2012 hagejast tuleneval põhjusel TLS § 88 lg 1 p 2 ja 5 alusel, sest hageja pikema aja jooksul ei tulnud toime oma tööülesannete täitmisega ebapiisava tööoskuse ja töökohale sobimatuse tõttu, mis avaldus tööülesannete täitmise pealiskaudsuses ja ebakorrektsuses, tööülesannete täitmise tahtlikus venitamises erinevatel väljamõeldud põhjustel, tööandja poolt antud töövahendi (telefoni SIMkaart) sihilikus mittekasutamises, mille tõttu tööandja ja kliendid ei ole töötajat telefoni teel peaaegu kordagi kätte saanud. Kostja eesmärgiks ei olnud hagejaga töölepingu erakorraline ülesütlemine, vaid hagejas korrektse töö tegemise huvi tekitamine, sest vastavalt töölepingu lisale 1 oleks hageja töötasu edaspidi sõltunud hageja enda pingutusest.
5.11.03.2013 esitas hageja kohtule seisukoha kostja vastuse osas. Kostja ei vaidlustanud hageja ülesütlemisavaldust töövaidluskomisjonis ega kohtus 30 päeva jooksul, seega on töölepingu ülesütlemine TLS § 91 lg 2 p 2 alusel kehtiv. Tööleping lõppes 11.09.2012, seega ei saanud kostja lõppenud (mittekehtivat) töösuhet üles öelda. Töölepingu muutmise lisa saadeti hagejale 09.09.2012
kostja ühepoolse algatusena. Kuivõrd hageja sellega ei nõustunud ja töölepingu lisa ei allkirjastanud, siis see ei jõustunud. Kui kohus leiab, et kostjal oli õigus tööleping üles öelda, siis palub hageja tuvastada selle ülesütlemise tühisus. Hageja rõhutab, et töölepingu ülesütlemine kostja poolt oli tingitud asjaolust, et hageja ei nõustunud kostja poolt esitatud töölepingu lisa 1 toodud tingimustega. Hageja on vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsuse üksnes osaliselt, kostja otsust tähtaegselt vaidlustanud ei ole, seega on töövaidluskomisjoni otsus vaidlustamata (punktid 2-4) osas jõustunud.
6.14.03.2013 esitas kostja kohtule seisukoha hageja seisukohale. Hageja edastas töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse esmakordselt alles 11.09.2012. Seega alles pärast seda kui kostja poolt oli 09.09.2012 saadetud töölepingu lisa nr 1 töötasu maksmise tingimuste muutumise kohta. Kostja juhatuse liige ei saanud töölepingut ametlikult üles öelda 11.09.2013, sest tegemist oli töövälise ajaga. Kostja lepinguline esindaja andis selgelt mõista, et järgmisest tööpäevast ehk 12.09.2012 on tööleping hagejaga erakorraliselt üles öeldud. Kasutades töövälise aja eelist, ütles hageja pahauskselt töölepingu erakorraliselt ise üles, enne kui seda oleks teinud järgmisel päeval kostja. Kostja ütles töölepingu järgmisel päeval üles. Käesolevas asjas ei saa kohaldada TLS § 107 lg 2 ja TLS § 109 lg 1, mille alusel peaks kostja hagejale välja maksma hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Nimetatud sätted kohalduvad vastavalt TLS § 107 lg 1 siis, kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. See tähendab, et TLS § 107 lg 1 rakendamiseks peab olema ka tingimus, et töötaja ei ole ise eelnevalt töölepingut erakorraliselt üles öelnud. Samas puuduvad kostja poolt töölepingu ülesütlemisel TLS § 107 lg 1 nimetatud tunnused: seadusest tuleneva aluse puudumine, seaduse nõuetele mittevastavus või vastuolu hea usu põhimõttega. Tegemist on olukorraga, kus kostja poolt töölepingu erakorralist ülesütlemist reaalselt ei eksisteeri, sest kostja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemise ajal poolte vahel juba töösuhe puudus, sest töölepingu ütles üles hageja enne kostjat. Seega hageja poolt pikk arutelu kostja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemise sisu osas on asjakohatu ning hagejal puudub võimalus TLS § 107 lg 1 alusel hüvitise nõudmiseks. Kostja palub jätta hagiavalduse rahuldamata. II Kohtuotsuse põhjendav osa
7.Kohus menetleb hagiavaldust lihtmenetluses, mistõttu võib kohus kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega (TsMS § 444 lg 2).
8.Hageja palub muuhulgas kohtul tuvastada kostjapoolse töölepingu ülesütlemise tühisuse (tl 161). TsMS § 368 lg 1 sätestab, et hageja võib esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. TLS § 105 lg 1 ja 2 sätestavad, et kohtule peab hagi või töövaidluskomisjonile avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitama 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest. Kui hagi või avaldust ei esitata tähtaja jooksul või kui hagi või avalduse esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja esitas kostjale 11.09.2012 töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse TLS § 91 lg 2 p 2 alusel (ülesütlemisavaldus – tl 16). 12.09.2012 esitas kostja hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse TLS § 88 lg 1 p 2 ja 5 alusel (ülesütlemisavaldus – tl 17). Kehtivaks töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduseks saab lugeda hageja poolt kostjale 11.09.2012 esitatud avalduse, sest hageja oli selle kostjale esitanud ja kostja oli selle kätte saanud. Seetõttu pidi tööleping hageja avalduse alusel lõppema avalduses märgitud alusel ja kuupäeval (TLS § 105 lg 2). Juba üles öeldud töölepingut ei saa teist korda üles öelda. Kui töötaja on töölepingu TLS § 91 lg 2 p 2 alusel üles öelnud ja tööandja leiab, et selliseks töölepingu 4 (6)
ülesütlemiseks ei ole seadusest tulenevat alust või ülesütlemine ei vasta seaduse nõuetele, s.t töölepingu ülesütlemine on TLS § 104 lg 1 kohaselt tühine, peab tööandja ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks pöörduma töövaidlusorganisse. Kostja ei ole pöördunud hagejapoolse töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks töövaidlusorganisse. Seetõttu järeldab kohus, et kostja ei ole hageja poolt kostjale 11.09.2012 esitatud töölepingu erakorralist ülesütlemist vaidlustanud. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et kehtivaks töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduseks on hageja poolt kostjale 11.09.2012 esitatud avaldus. Hageja esitas kõnealuses asjas kostjale ülesütlemisavalduse ja kostja sai selle kätte, mistõttu pidi tööleping lõppema hageja avalduses märgitud alusel ja kuupäeval. Ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude pidi esitama pool, kellele ülesütlemisavaldus tehti, käesoleval juhul kostja. Seetõttu ei pea hageja esitama töövaidlusorganisse vastaspoole (kostja) töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõuet, vaid võib ülesütlemise kehtivusele tuginedes nõuda hüvitist. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hagejal puudub tuvastushagi esitamiseks õiguslik huvi. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 sätestab, et kohus võib jätta hagi läbi vaatamata ka juhul, kui ilmneb, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. TLS § 105 lg 2 alusel pidi tööleping lõppema hageja avalduses märgitud alusel ja kuupäeval, seetõttu ei pea hageja esitama töövaidlusorganisse vastaspoole (kostja) töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõuet, vaid võib ülesütlemisavaldusele tuginedes nõuda hüvitist. TLS § 104 lg 1 ja § 105 lg 1 alusel peab tööandja ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks pöörduma õigeaegselt töövaidlusorganisse. Tööandja seda teinud ei ole. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata hageja nõude tuvastada kostjapoolse töölepingu ülesütlemise tühisuse.
9.Hageja on esitanud kohtule nõude, milles palub kostjalt välja mõista hüvitise kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 1994,26 eurot. Kostja on välja toonud, et hüvitise summa on kujunenud järgmiselt: brutopalk 664,82 eurot kuus, seega hüvitis kolme kuu keskmise töötasu eest on 1994,46 eurot. Hageja on hagi esemes palunud kostjalt välja mõista 1994,26 eurot (tl-d 4, 32, 161). Hagi esemeks on hagiavalduse resolutsioonis esitatud nõuded, seetõttu lähtub kohus sellest, et hageja palub kostjalt välja mõista 1994,26 eurot. Kostja ei ole hageja poolt välja toodud hüvitise suuruse osas vastuväiteid esitanud. Seetõttu lähtub kohus sellest, et hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses on 1994,26 eurot. TLS § 100 lg 4 esimene lause sätestab, et kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Hageja esitas kostjale 11.09.2012 töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse TLS § 91 lg 2 p 2 alusel. Seega ütles hageja (töötaja) töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et kostja (tööandja) on lepingut oluliselt rikkunud. Tööleping lõppes TLS § 91 lg 2 p 2 alusel, seega on TLS § 100 lg 4 järgi kostjal kohustus maksta hagejale hüvitist tema kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus ei saa hüvitise suuruse määramisel arvestada kostja väljatoodud asjaolusid, mis oleks aluseks kostja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivusele. Kostja ei ole teinud toiminguid, et hageja ülesütlemisavaldus loetaks tühiseks või tunnistataks kehtetuks. Samuti ei ole kostja menetluse ajal tuginenud sellele, et ta ütles töölepingu hagejaga üles enne seda, kui hageja temaga töölepingu üles ütles. Sisuliselt puudub poolte vahel vaidlus selles, et hageja ütles kostjaga töölepingu üles esimesena ja kostja hageja töölepingu ülesütlemist ei vaidlustanud (tl-d 199, 200). Kohus rahuldab hagiavalduse ja mõistab kostjalt hageja kasuks TLS 100 lg 4 alusel välja hüvitise hageja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 1994,26 eurot.
10.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldab hagiavalduse, seega on otsus tehtud kostja kahjuks. Kohus jätab hagimenetluse kulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. /allkiri digitaalselt/ Toomas Ventsli kohtunik
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.