Intellektuaalse omandi kaitse › Intellektuaalse omandi kaitse

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hagiavalduse kohaselt omab hageja Eestis ainuõigust kaubamärgile „S IN“ (edaspidi kaubamärk). Ainuõigus tuleneb Euroopa Ühenduse kaubamärgi registreeringust nr XXX, mille alusel omatakse kaitset alates 17.06.2011. Kaubamärk kuulub Nizza klassi nr 44 ning selle all pakutavate teenuste hulka kuuluvad mh ilusalongid ja juuksuriteenused. Hageja ja kostja sõlmisid 16.08.2011 litsentsilepingu kaubamärgi kasutamiseks. Lepingu p 3.1 kohaselt andis hageja kaubamärgi õiguse kasutamise õiguse kostjale kuni 31.12.2012. Hageja pöördus 02.01.2013 kostja poole palvega lõpetada kohe kaubamärgiga „S IN“ identse tähise mistahes viisil ja eesmärgil kasutamine. Pärast korduvaid lubadusi kaubamärgi kasutamine lõpetada, kostja seda ei teinud. Hageja juhtis 11.01.2013 kirjas kostja tähelepanu sellele, et 10.01.2013 tehtud muutus ei ole piisav. Hageja osundas samuti, et domeeni registreerimiseks ja kasutamiseks puudus kostjal hageja luba. Hageja pakkus kostjale võimaluse domeen loovutada, esitades registripidajale vastav elektrooniline kinnitus. Kostja kasutas kuni 10.01.2013 oma salongi tähistamiseks identset kaubamärki, võrreldes hageja kaubamärgi registreeringus toodud kaubamärgiga. Nimetatud kaubamärki kasutati nii hoone seinal asuval reklaamtahvlil kui ka salongi uksel. Alates 10.01.2013 kasutas kostja kaubamärki muudetud kujul, kuid muutused ei olnud siiski piisavad. Reklaamtahvlilt oli endiselt selgelt tuvastatav liblika kujutis, mis on hageja kaubamärgi oluline element. Samuti jäi kaubamärgile lisatud sõnaosa „vest“ sedavõrd tahaplaanile, et tarbija näeb reklaamtahvlil endiselt kaubamärki „Salon IN“. Alles 19.02.2013 tehtud fotolt nähtub, et kostja on täielikult eemaldanud kaubamärgi „Salon IN“ salongi tähistuselt. Seda tehti alles 1 kuu pärast hagi esitamist. Kostja kasutas kaubamärgiga „S IN“ äravahetamiseni sarnast ja assotsieeruvat tähist juuksurisalongi tähistamiseks, mistõttu on tegemist KaMS § 14 lg 1 p 2 tähenduses identse teenusega. Kostja registreeris 08.07.2011 enda nimele domeeni XXX. Kostja kasutas nimetatud domeeni aktiivselt salongi teenustega seoses kuni 10.01.2013. Seda tõendavad hagiavaldusele lisatud veebiväljavõtted. Kuigi virtuaalserveri teenus suleti 10.01.2013, ei muutunud sellega veel domeeni registreerija, mis tähendab, et domeen www.XXX on endiselt registreeritud kostja nimele. Kostja lisatud arve nr XXX on arve uue domeeni registreerimise eest ning see on käesolevas vaidluses asjakohatu, kuivõrd ei kinnita kostja väiteid rikkumise lõpetamise kohta domeeni www.XXX kontekstis. Kostja veebilehel www.XXX ja www.XXX avaldatust nähtub, et domeeninime kasutatakse tähisega „S IN“ tähistatud juuksurisalongi reklaamimiseks ning tähistamiseks. Väheveenev on kostja väide, et ta ei olnud teadlik kaubamärgi kasutamiseks antud litsentsilepingust.

Kostja esitatud arve nr 46-13 on vaidluses asjakohatu. Arve kohaselt on kostja tellinud välisuksele kleebise, kuid tõendist ei nähtu, millise kleebise kostja tellis ning kuidas see on seotud kaubamärgi „S IN“ õiguste rikkumise lõpetamisega. Samuti on arve koostatud pärast hagi esitamist. Hagejale on tekkinud kahju 2490 eurot, mis koosneb kulutustest õigusabile – kostja tegevuse õigusvastasuse analüüsile, tõendite kogumisele, konsultatsioonile ja nõudekirjade koostamisele kostjale. Kahju ja kostja tegevuse vahel on põhjuslik seos, sest kui kostja poleks kaubamärgiõigusi rikkunud, poleks hageja pidanud vastavaid kulutusi kandma. Tegemist on otsese varalise kahjuga, mis kuulub hüvitamisele võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg-te 1 ja § 115 alusel. Riigikohus on kinnitanud otsustes nr 3-2-1-79-08 (p 18) ja 3-2-1-123-11 (p 16), et VÕS § 128 lg 3 alusel on hüvitatavad ka kohtumenetluse eelsed õigusabikulud. Hagejal puudub juriidiline taust ning teadmised kaubamärgivaldkonnas, mistõttu oli professionaalne õigusabi vajalik esmalt konsultatsioonide saamiseks ning hiljem juba nõudekirja koostamiseks, edastamiseks ja edasiseks kirjavahetuseks. Seega pidigi hageja pöörduma õigusnõustajate poole juba enne 10.01.2013. Hageja on esitanud järgmised nõuded: 1) tuvastada OÜ SI poolne õigusvastane tegevus, mis seisneb kaubamärgiga „S IN“ identse tähise „S IN“ ning kaubamärgiga „S IN“ äravahetamiseni sarnase ja assotsieeruva tähise „S INvest“ kasutamises äritegevuses teenuste suhtes, mille tähistamiseks omab kaubamärk „S IN“ registreeringust tulenevat kaitset; 2) kohustada kostjat viivitamatult lõpetama mistahes viisil ja eesmärkidel kaubamärgi õigusvastane kasutamine; 3) kohustada kostjat andma nõusolek loobuda domeeninimest www.XXX hageja kasuks ning asendada kostja tahteavaldus kohtuotsusega; 4) mõista kostjalt välja kaubamärgi õiguste rikkumisega tekitatud kahju 2490 eurot. Hageja nõue tugineb kaubamärgiseaduse (KaMS) § 57 lg-le 1, § 14 lg 1 p-le 2, VÕS § 1037 lg-le 2, VÕS § 128 lg-tele 1 ja 3 ja VÕS §-le 115.

Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Kõik kaubamärgiga seotud rikkumised kõrvaldati 10.01.2013 ehk poolte kirjavahetuses kokkulepitud ajaks. See kehtib ka domeeninime kohta. Seda tõendab kirjavahetus ZM klienditoega ja 07.01.2013 koostatud arve nr XXX. Nüüdseks on kõrvaldatud ka kõik väidetavad rikkumised (uksekleebised kaasa arvatud). Seda tõendab kohtule esitatud foto ja 17.01.2013 arve nr 46-13. Hageja on käitunud pahatahtlikult. Vastavalt VÕS § 14 lg-le 1 peavad lepingueelseid läbirääkimise pidavaid või lepingu (antud juhul kompromissi) sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Lepingueelsete läbirääkimiste pidamisel tuleb arvestada, et poole mittevastav käitumine pole õigustatud üksnes poolte vastandlike huvide tõttu. Nagu nähtub 16.01.2013 koostatud hagiavaldusele lisatud arvest nr XXX, pöördus hageja väidetavalt 12 korral PT OÜ poole õigusabi saamiseks ning seda juba enne probleemi kohtuväliseks lahendamiseks antud tähtaja (10.01.2013) saabumist. Seega soovis hageja kostjale tekitada liigset kahju, mida kaudselt kinnitab ka hageja seadusliku esindaja LK 15.02.2013 saadetud sõnum. Tõendatud ei ole kostja süü kahju tekitamises. Hageja andis kostjale rikkumise kõrvaldamiseks 10-päevase tähtaja, mis oli liiga lühike. Kostja tegi kõik hageja nõuete täitmiseks. Kui hageja oleks kostjale 2012. a detsembris litsentsilepingu lõppemist meelde tuletanud, poleks kahju tekkinud. Kostja ei saanud tasuta litsentsilepingu sõlmimisel ette näha, et see võib talle maksma minna 7500 eurot või enam. Pooltel puudus kokkulepe, et kostja peaks litsentsilepingu lõpetamisel ka domeeni loovutama. Oluline osa patendivoliniku kuludest on kantud detsembris 2012, mil kostja polnud rikkumist toime pannud. Detsembris osutatud konsultatsioonide eest tuli

maksta sõltumata kostja rikkumisest. Hageja oleks võinud kostjat eelnevalt kaubamärgi kasutamise lõpetamise vajadusest teavitada.

Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hageja poolt esitatud kirjalike avaldustega, kostja vastusega, poolte istungil antud ütlustega ning tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Hageja on esitanud hagi OÜ SI vastu kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumise tuvastamiseks ja rikkumise lõpetamiseks, domeeninime üleandmiseks kohustamiseks ja kahju hüvitamiseks. Kuna tuvastusnõue on hõlmatud rikkumise lõpetamise ja kahju hüvitamise nõuetega, ei tuvasta kohus õigusrikkumist eraldi, vaid teiste nõuete lahendamise käigus. Poolte vahel puudub vaidlus järgnevas: 1) hagejale kuulub Euroopa Ühenduse kaubamärgi registreering nr XXX, mille alusel ta omab kaitset alates 17.06.2011; 2) kaubamärgi „S IN“ registreeringu klassis pakutavateks teenusteks on mh juuksurisalongid; 3) hageja ja kostja vahel sõlmiti 16.08.2011 litsentsileping (tlk 18-22), millega hageja andis kostjale kaubamärgi kasutamise õiguse kuni 31.12.2012; 4) kostja kasutas kaubamärki kuni 10.01.2013 muutmatul kujul ning alates 10.01.2013 muudetud kujul juuksurisalongi reklaamsildil salongi ukse kohal ja uksel; 5) kostja nimele on registreeritud domeeninimi XXX. KaMS § 57 lg 1 p 1 sätestab, et kaubamärgiomanik võib esitada hagi ainuõigust rikkunud isiku, kaasa arvatud litsentsilepingu tingimusi rikkunud litsentsisaaja vastu õigusrikkumise lõpetamiseks. Kuna alates 19.02.2013 on kostja juuksurisalongi ukse kohalt reklaamtahvlilt ja ukselt juuksurisalongi tähised eemaldanud (seda kinnitas ka hageja 06.06.2013 menetlusdokumendis, tlk 171), saab kaubamärgi õigusvastase kasutamise lõpetamise nõue puudutada üksnes domeeni XXX kasutamist/omandiõigust. Registreeritud kaubamärgi omanikule tuleneb õiguskaitse kaubamärgiga sarnase tähise kasutamise vastu domeeninimes KaMS § 14 lg-st 1. Seega on tegemist kaubamärgiomaniku ainuõigusega (Riigikohtu 30.03.2006 otsus nr 3-2-1-4-06). Kostja omab domeeninime XXX, mis on, arvestades domeeninimede eripära (ei ole võimalik kasutada tühikuid, suuri tähti), identne kostja kaubamärgi sõnalise osaga ning seega sarnane hageja kaubamärgiga. KaMS § 14 lg 1 p 2 järgi on kaubamärgiomanikul õigus keelata kolmandatel isikutel kasutada äritegevuses õiguskaitse saanud kaubamärgiga identseid või sarnaseid tähiseid kaupade või teenuste puhul, mis on identsed või samaliigilised kaupade või teenustega, mille suhtes on kaubamärk kaitstud, kui on tõenäoline tähise ja kaubamärgi äravahetamine tarbija poolt, sealhulgas tähise assotsieerumine õiguskaitse saanud kaubamärgiga. Äritegevuseks võib pidada muu hulgas ka kaubamärgi kasutamist domeeninimena või domeeninime osana internetis. Kuna hageja kaubamärk kuulub klassi, milles sisalduvad juuksuriteenused, ja kostja kasutas kaubamärki oma juuksurisalongi tähistamiseks, on tegemist identsete teenusega KaMS § 14 lg 1 p 2 mõttes. Hageja nõude rahuldamiseks piisab domeeninime registreerimisest, vajalik ei ole selle tegelikkuses kasutamine, kuna juba registreerimisega on takistatud kaubamärgiomaniku võimalused kaubamärgis sisalduvat tähist ise ärilisel eesmärgil kasutada. Seetõttu ei saa lugeda kaubamärgi ainuõiguse rikkumise lõpetamiseks seda, kui kostja laskis sulgeda virtuaalserveri teenuse, sest domeeninimi on endiselt registreeritud kostja nimele. Eeltoodule tuginedes tuleb hagi domeeninime osas rahuldada ja kohustada kostjat esitama tippdomeeni „.ee“ haldajale EIS taotlus domeenist „XXX“ loobumiseks ja hagejale loovutamiseks.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Kooskõlas täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lõike 1 esimese lausega, kui võlgnikku on kohtuotsusega kohustatud tahteavalduse tegemiseks, asendab tahteavaldust jõustunud kohtuotsus. Nimetatud sätetest tulenevalt, juhul kui kostja ei ole kahe nädala jooksul nõus vabatahtlikult tippdomeeni „XXX“ haldajale EIS esitanud taotlust domeenist „XXX“ loobumiseks OÜ I (10910714) kasuks, asendab OÜ SI tahteavaldust domeenist „XXX“ loobumiseks OÜ I kasuks käesolev jõustunud kohtulahend. VÕS § 115 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinenud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud vara väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks ja vähendamiseks või hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Kohtumenetluse eelsete õigusabikulude hüvitatavust tuleks jaatada eeldusel, et nad on mõistlikud VÕS § 128 lg 3 mõttes, st nad on võlausaldaja nõude maksmapanemiseks sisuliselt vajalikud ja põhjendatud ning ei riku VÕS § 139 lg-s 2 sätestatud võlausaldaja kahju vähendamise kohustust (Varul, P jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. 2006, lk 452). Maakohtu hinnangul tuleks seejuures arvestada õigusvaidluse keerukust. Oluline on analüüsida kostja tegevust alates litsentsilepingu lõppemisest 31.12.2013 kuni hagi esitamiseni, kuna kahjunõue puudutab enne kohtumenetlust (hagi esitati 16.01.2013) kasutatud õigusabi. Lähtuvalt VÕS § 115 lg-st 1 tuleb tuvastada kahju olemasolu, ning põhjuslik seos kahju ja rikkumise vahel (Riigikohtu 05.11.2008 otsus nr 3-2-1-79-08, p 18). Hageja taotleb kahjuhüvitisena kostjalt 2490 euro väljamõistmist. Kahju tõendamiseks on hageja esitanud Patendibüroo Turvaja 15.01.2013 arve nr XXX (tlk 35) summas 2490 eurot. Arvel kajastatu kohaselt sisaldas õigusabiteenus järgmist: 1) I OÜ ja SIOÜ vahel 16.08.2011 sõlmitud kaubamärgi litsentsilepinguga tutvumine (27.12.2012, 100 eur); 2) litsentsilepingu juriidiline analüüs ja seisukoha kujundamine (28.12.2012, 375 eur); 3) kaubamärgiõiguste rikkumise kohta tõendite kogumine, konsultatsioonid kliendiga (31.12.2012, 02.01.2013, 550 eur); 4) SIOÜ-le kaubamärgiõiguste rikkumise kohta nõudekirja ettevalmistamine ja koostamine (31.12.2012, 325 eurot); 5) SIOÜ-le kaubamärgiõiguste rikkumise kohta nõudekirja lõplik vormistamine ja väljastamine (02.01.2013, 175 eur); 6) täiendav kirjavahetus SIOÜ-ga ja sellega seotud konsultatsioonid kliendiga (03.01.2013, 04.01.2013, 07.01.2013, 08.01.2013, 09.01.2013, 10.01.2013, 11.01.2013, 14.01.2013, 550 eur). Vaidlus puudub selles, et kuni 10.01.2013 kasutas kostja hagejale kuuluva kaubamärgiga identset tähistust oma juuksurisalongi ukse kohal asuval sildil ning rikkus sellega hageja kui kaubamärgiomaniku ainuõiguse omaja kaubamärgist tulenevaid õigusi. Pooled on eri meelel selles, kas 10.01.2013 tehtud muudatustega kostja õigusrikkumise lõpetas. Sellest oleneb see, kas pärast 10.01.2013 tehtud kulutused õigusabile olid põhjendatud. 10.01.2013 tegi kostja nähtuvalt hageja esitatud fotodest (tlk 4) reklaamsildile järgmised muudatused: värvis punaseks (taustaga sarnast värvi) kaubamärgi koosseisu kuuluva liblika kujutise ning lisas sõnale IN väikeses kirjas juurde „vest“. Kohus leiab, et kostja poolt reklaamsildile tehtud muudatused ei olnud kaubamärgiõiguse rikkumise lõpetamiseks piisavad. Endiselt jäi samaks kaubamärgi tähise font, liblika kujutis oli endiselt tajutav ning sõna „vest“ lisamisega ei muutunud kaubamärgi üldmulje.

Kohtu hinnangul assotsieerus kostja kasutatud tähis tugevalt õiguskaitse saanud kaubamärgiga, mistõttu on tuvastatav kostja õigusvastane käitumine ka pärast 10.01.2013. Nagu eelnevalt tuvastatud, rikkus kostja hageja ainuõigust ka domeeninime XXX kasutamisega ning pärast 31.12.2012 selle üleandmisest keeldumisega. Kuna kostjal oli 16.08.2011 litsentsilepingu p-st 4.1 (tlk 20) tulenevalt kaubamärgi kasutamise õigus kuni 31.12.2012, algas kostja õigusvastane tegevus kaubamärgi kasutamise jätkamise näol alates 01.01.2013. Kuigi hageja esitatud arvelt nr XXX nähtub, et hagejale osutati õigusabiteenust juba alates 27.12.2012, esitati esimene nõudekiri kostjale pärast litsentsilepingu rikkumist 02.01.2013 ning arve koostati alles 15.01.2013. Kohtu hinnangul ei saa vahetult enne 01.01.2013 tekkinud kulutusi vaadelda lahus hiljem tekkinud kulutustega, kuna need olid kantud ühisest eesmärgist kostja konkreetsete õigusrikkumistega seoses. Asjaolu, et kostja õigusrikkumise toime pani, loob põhjusliku seose tekkinud kahju (õigusabikulude) ja õigusrikkumise vahel. Siiski leiab kohus, et kohtumenetluse eelsete õigusabikulude väljamõistmine pole täiel määral põhjendatud. Kuigi võib möönda, et kaubamärgivaidluses juriidiliste eriteadmistega isiku poole pöördumine ning tema abil esmalt kohtumenetluse väliste vahendite abil õigusrikkumise lõpetamiseks teenuse ostmine on põhjendatud, on kohtu hinnangul arvel kajastatud töö maht liiga suur. Patendivoliniku jaoks, kes igapäevaselt tegeleb sama valdkonna juhtumitega, pole antud vaidluse asjaolud üleliia keerulised. Kohtu hinnangul pole põhjendatud litsentsilepingu analüüsile kulunud aeg kokku 4,75 h (eriti kui arvestada, et 06.06.2013 kohtuistungil märkis hageja, et lepingu valmistas ette tema lepinguline esindaja) ning kahe ja poole leheküljelise nõudekirja koostamisele kulunud aeg 5 h. Peale 10.01.2013 kostja poolt tehtud muudatusi on hageja patendivoliniku kaudu esitanud veel kaks pooleleheküljelist nõudekirja kostjale, mõlemad dateeritud 11.01.2013, pärast mida pole kohtuvälise menetluse toimumise kohta tõendeid esitatud. Samas on arve esitatud ka konsultatsiooni eest, mis on toimunud 14.01.2013 ning mis võib kohtu hinnangul olla seotud pigem käimasoleva hagimenetluse algatamisega. Kohus leiab, et põhjendatud on kohtumenetluse eelsete menetluskulude väljamõistmine kostjalt hagejale 1000 euro ulatuses. Kohus tühistab 22.01.2013 määrusega kehtestatud hagi tagamise, millega kohustati EIS katkestama domeeninime www.XXX ja sellele määratud nimeserverite vaheline seos. Hagihind on 9 490 eurot, millelt hageja tasus riigilõivu 550 eurot. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte enda kanda. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagihind oli 9490 eurot. Kohus rahuldas kõik hageja nõuded, va kahju hüvitamise nõude 1490 euro ulatuses. Seega tuleb menetluskulud jaotada selliselt, et hageja kanda jääb menetluskuludest 15,7% ja kostja kanda 84,3%.Kooskõlas § 174 lg-ga 1 on hagejal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.